Foto: Ants Ilves

Kuulutaja hea koostööpartner ja reklaamija Raadio 7 korraldas 7. mail Tallinnas EKNK keskuses heategevusõhtu. Kuulati muusikat ja valitud tekste Raadio 7 väljaandest «Sõna tänaseks päevaks», söödi pannkooke. Ära mainiti ka see, et varem tähistati sel kuupäeval raadiopäeva.

Apostel Paulus kuulutas Kristust ja rõõmustas selle üle, et ka teised seda teevad (Fl 1,18). Uusi võimalusi tuleb õnneks üha juurde. Tänapäeval on raadiosaated kuulatavad internetis kaugel väljaspool saatja levipiirkonda. Tõenäoliselt kuulavad ka paljud Raadio 7 sõbrad oma lemmikut arvuti vahendusel. Nii jõuab Kristuse sõnum Eestist kõikjale maailmas.

Meid ei tohiks heidutada see, et Eesti olevat üks kõige ilmalikumaid riike Euroopas. Vastupidi, see peaks kristlasi motiveerima rohkem kuulutama! Vastaseid on alati olnud, aga ka nende hulgast tahab Jeesus endale järgijaid võita. «Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud,» ütles Jeesus (Jh 16,33).

ABI TOOGU RÕÕMU

Toimetaja kommentaar

Hea arvamus endast võib olla eksitav. Paljud mõtlevad, et Jumal hindab neid samamoodi kui nad ise. Aga teened ei vii meid taevariiki. Meid mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3,24).

ABIMEESKOND JÄI TÖÖTA

Ikka ja jälle kergitatakse üles küsimus – miks me üldse teisi aitame, kui endal pole kodus kõik korras? Aga nendel, kes abi vajavad, on kodus asjad rohkem korrast ära kui meil. Niisuguste õnnetuste vastu, nagu Nepaalis juhtus, pole keegi päris valmis – ei ole ju mõtet lattu koguda suurel hulgal abivahendeid ja pidada palgal tervet armeed päästjaid, kui ei tea, kas, millal ja milline katastroof tulla võib. Pealegi võivad kohalikud laod õnnetuses hävida ja päästjad hukkuda. Niisuguses olukorras tullakse appi kogu maailmast. Igaüks võtab kaasa oma abivahendid ja väljaõppinud spetsialistid. Kui elu kohapeal enamvähem normaliseerub, lähevad abilised koju tagasi.

Hea, et Eestil on oma abimeeskonnad olemas. Mõnikord läheb nende kogemusi ka kodus vaja. Võõrastes maades ekstreemsetes oludes saadakse vajalikud oskused, mida igapäevases rahulikus rütmis töötavas koduses haiglas või päästeteenistuses ei saa.

Ühe asja üle tahaks viriseda küll. Keegi Eestist pärit inimene jäi Nepaalis hätta. Ta tahtis koju tagasi tulla ja vajas raha, kuid pank keeldus tema abikaasale teatamast konto numbrit. Turvalisus ja isikupuutumatus on head asjad, aga ei magedus ega liigne soolamine ole head. Me kulutame raha teiste aitamiseks ja saadame ilusa jutuga hätta oma inimese, kes ise hakkama saaks, kui teda ei takistataks.

«Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille Ta sulle andis!» (5Ms 8,10). Tänagem Jumalat hea ja turvalise Eestimaa eest ning ärgem unustagem neid, kes kehvemates oludes elavad!

PÕGENIKUD TUNGLEVAD EUROOPASSE

Muidugi peab hädalisi aitama. Eks eestlased on seda teinud ka, nagu viimase sõja ajal ja järel. Tuhanded eestlased põgenesid läände, aga paljud Venemaal hätta jäänud inimesed said abi siit. Näiteks osa ingerlasi leidis Eestist endale uue elupaiga.

Aga Eesti tunneb ka majanduspõgenikke – nii neid, kes on siia tulnud kui ka meie rahva liikmeid, kes on meilt ära läinud. Küllap on neid ka uute tulijate hulgas ja raske on neid tõelistest hädalistest eristada.

Eesti juhid peaks praeguses olukorras säilitama kaine meele ja vastutusvõime. Selge see, et põgenikega ollakse hädas ja mida rohkem õnnestub neid kuskile ära paigutada, seda parem.

Eesti peaks igas etapis jääma ise otsustajaks oma riigi üle. Me peame ju need põgenikud suutma integreerida oma ühiskonda ja sellega on meil teadagi raskusi. Me ei ole üksi – peame leidma liitlasi, kellega meil on ühised huvid, mitte üritama rohkem põgenikke vaikselt neile ära sokutada.

Muidugi ei tohiks põgenikke hea elu lubamisega Euroopasse ahvatleda. Elu kriisipiirkondades tuleb normaliseerida, et inimesed ei põgeneks sealt ära. Kindlasti on see raske ülesanne, aga meie palvete mõju ulatub ka neisse paikadesse.

Apostel Paulus kirjutas: «Sest ei tohi olla nii, et mis teistele on kergenduseks, ahistaks teid, vaid võrdsuse saamiseks olgu teie jõukus praegu nende puudusele toeks, et ka nende jõukus kunagi saaks toeks teie puudusele, nii et tekiks võrdsus» (2Kr 8,13–14).

VALGUS PAISTAB PIMEDUSES

«Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.»

Matteuse 5,14–15

Kellele Jeesus need sõnad ütles? Kindlasti nendele inimestele, kes olid kogunenud mäenõlvakule, et Tema kõnesid kuulata. Aga Ta on rääkimas ka täna oma jüngritele, sinule ja minule. Meile, Kristuse kogudusele.

Meil on vahel kalduvus lugeda teksti ja mõtelda, et sellel peab kindlasti olema kindel kontekst – võib-olla olid need sõnad mõeldud mõnele inimgrupile tol ajal, aga mitte mulle isiklikult. Mõnikord on see tõsi ja me peame seda arvestama, aga mitte antud juhul. Kui Jeesus rääkis maailma valgusest, siis Ta rääkis kõigist kristlastest, ka meist.

JEESUS LÄKITAS MEID

Jeesusel ei ole teist suud, mida Ta kasutaks, teisi jalgu, millel käia, ka mitte teisi käsi, kui sinu ja minu omad. Meie missioon täna on paralleelne sellele, mida Jeesus tegi Piibli aegadel. Jeesus palvetas Taevaisa poole: «Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma» (Jh 17,18). Jeesus saadab meid täna maailma, et teha jüngreid Tema jaoks.

Jeesus andis ka vihje, milline on võti, kuidas jüngreid teha: «Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud» (Jh 17,21). Maailm usub meid üksolemise kaudu. See on kaheldamatult väljakutse, kuna tuleme eri kohtadest ja isegi teistelt maadelt. Kuidas saada üheks ja jõuda maailmani?

Meie missioon on olla maailma valgus Jeesuse nimes. Kas see missioon ei ole lihtsalt võimatu – Jeesus oli Jumal ja isegi Temal oli raskusi selle missiooni täitmisega? Kuid me peame mõistma, et need sõnad, mida Kristus ütles, on ka meile öeldud.

Läheme korraks sinna, kus jüngrid olid kartuses lukus uste taga. «Jeesus ütles nüüd neile taas: «Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Kui Ta seda oli öelnud, puhus Ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim!»» (Jh 20,21–22). Jeesus saatis meile abistaja, me ei ole üksi selles missioonis, meil on abi. Ja Jeesus pani oma rahu selle missiooni üle.

JEESUS EI TULNUD KÜLLA

Läheme nüüd Johannese evangeeliumi algusse. Jh 1,5 tuleb valguse teema taas esile: «Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.» Johannes kutsus Jeesust valguseks ja hiljem Jeesus kutsus oma jüngreid valguseks, keda Ta läkitas maailma. Johannes ütles, kuidas Jeesus tuli siia maailma: «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel» (Jh 1,14). Nii täitis Jeesus oma missiooni.

Johannese evangeeliumi esimene peatükk võib olla väga suureks väljakutseks, et mõista, kuidas toimida. Aga üks asi on väga selge – Jeesus sai omaks selles maailmas, Ta ei tulnud siia nagu külaline. Ta sai inimeseks igal inimeseks olemise tasandil. See on ka meie väljakutse ja missioon täna.

Me võime kogeda seda pinget, kus meid kutsutakse olema maailmas, aga mitte maailmast. Olla inimeste keskel, kellel võib-olla on roojased huuled (Js 6,5), aga mitte omades ise roojaseid huuli. Ja ometi saadab Issand meid, et me oleksime osa ühiskonnast, et võtta osa inimeste igapäevaelust, et pääste võiks jõuda kõigi inimesteni. Olla Jeesuse jünger ei tähenda olla iga päev lihtsalt koguduses koos. See tähendab, et me elaksime iga päev Kristusele, ükskõik, kus me liigume.

MEIE AEG ON KÄES

Matteuse evangeeliumis on toodud Jeesuse kõige suursugusemad kõned ja imeteod. Ometi märkame, et Jeesus ütles taas ja taas oma jüngritele – ärge rääkige praegu sellest! Ta tuletas meelde – Tema aeg ei olnud veel käes.

Aga siis, kui Ta oli teel Jeruusalemma, minemas ristile, hakkas Ta rääkima seemnest, mis peab maha kukkudes surema, et anda võimalust uuele elule. Siis Ta järsku ütles, et nüüd on Tema aeg käes. Pärast seda Ta ei rääkinud enam palju. Aga Ta tõi maailma ajaloo suurima ohvri. Ta suri ristil mitte üksnes sinu või minu patu pärast, vaid kogu maailma patu pärast. Ta tegutses ja elas välja seda sõna, mis ilma tegudeta ei tooks tulemust.

Jeesus küsis jüngrite käest: «Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?» (Mt 16,13). Samuti võime täna seda küsida enda kohta – mida inimesed väljaspool kirikut meist arvavad? Mõned aastad tagasi viidi Rootsis läbi küsitlus. Tulemused ei olnud väga rõõmustavad. Inimeste arvates on usklikud Rootsis rahaahned, igavad ja silmakirjalikud, nad elavad muinasjutumaailmas.

Minu meelest see ei ole tõsi. Ma olen näinud üle maailma liikudes nii palju armastavaid ja hoolitsevaid kristlasi. Ma võin seda ka Eestis käies kindlalt kinnitada. Aga kui inimesed väljaspool kirikut ei mõista meid, siis vaevalt meie sõnad seda olukorda parandavad. Aga meie palved ja meie teod saavad seda teha.

Jeesuse sõnad kehtivad ka meie kohta, kuna me võime öelda, et meie aeg on nüüd käes. Kui me võtame, otsustame ja teeme midagi, siis saab sõna lihaks. Evangeelium ei ole enam teoreetiline või dogmaatiline asi, see on eelkõige elu. Evangeelium ei ole midagi, mida sa õpid, vaid midagi, mida sa elad. Nii nagu Jeesus näitas eeskuju, peame me olema osa oma ühiskonnast või olema see muutus, mida me tahame näha, nagu Gandhi seda kunagi sõnastas. Mitte lihtsalt sellest rääkides. Nii, nagu Kristus, kes elas inimeste keskel, nii peame ka meie rajama oma kodu inimeste keskele, mitte kuskile eemale.

RÄÄGIME ARUSAADAVAT KEELT

Ükskord kohtasin ühte vana sõpra koolipäevilt ning ta küsis minult koguduse ja kiriku kohta – kas kristlased ei ole liiga kitsarinnalised, kas nende maailm ei ole liiga väike. Ma olin noor pastor, väga entusiastlik ja täis valmidust tegutseda. Olin parasjagu teel Soome, et kuulutada seal evangeeliumi. Olin väga tänulik, et Jumal oli kinkinud mulle võimaluse koolivennaga kõneleda.

Ma ütlesin, et olen täiesti vaba, sest ma olen Kristuse risti külge seotud. See oli minu jaoks absoluutne tõde. Aga see ei olnud minu sõbra keel, mida ta oleks mõistnud. Ta vaatas mulle imeliku näoga otsa. Ma ütlesin, et sa ei saanud aru – ma olen puhtaks pestud püha Talle veres. Ta vaatas mulle veel natuke aega otsa ja ütles: «Hea küll! Õnn kaasa!» Ta pööras ümber ja läks oma teed. Ma ei osanud tema keelt. Samuti ei teinud ma midagi tema heaks. See, mida ma tegin, oli tegelikult mulle endale tähtis. See oli tõsi minu enda jaoks, aga ma kasutasin keelt, millest mu kaaslane ei suutnud aru saada.

Kaasaegsed inimesed küsivad sinult küsimusi. Nad vaatavad sulle otsa. Nad kahtlevad ja mõtlevad, mida sa üritad korda saata. Kaasaegne inimene tahab, et ta tunneks end hästi. Suurim kasvav majandusharu Rootsis ei ole täna tootmine. See ei ole ka teadus, kus otsitakse efektiivseid ja paremaid lahendusi. Kõige kiiremini kasvav majandusharu Rootsis on meelelahutustööstus.

Inimesed tunnevad, et neil on sisemuses tühjus, seal on auk. Nad üritavad seda täita narkootikumide ja alkoholiga või kallite reisidega, uute automudelitega või võimalikult lamedate ekraanidega televiisoritega. Aga ükski asi ei toimi, tühjus on siiski nende südametes. Janu on jätkuvalt seal. Ikkagi on tõsi, et ainuke, kes seda janu suudab kustutada, on Jeesus Kristus.

Kui me tahame olla maailma valguseks, nagu Jeesus meid on läkitanud olema, siis me peame võtma Temast eeskuju. Me peame olema osa ühiskonnast, mitte ainult rääkima tarku sõnu, vaid mõistma, et meie teod räägivad vähemalt sama kõvasti kui meie sõnad.

Aga see sõnum, mida me ütleme või tegudes väljendame, ei ole see, et oleks mõnus olla, see ei ole meelelahutus. Me oleme kutsumas inimesi sidemetesse elava Jumalaga, kuningate Kuningaga, jumalate Jumalaga. Me teeme seda Kristuse-keskselt, kes meid läkitas üle kogu maailma elava Jumala evangeeliumiga.

Me oleme juba üritanud seda teha, nii Rootsis kui ka oma Eesti partneritega. Me jätkame seda koostööd nii riigisiseselt kui ka üle terve maailma oma vendade ja õdedega. Sest nagu Jeesus ütles – täna on aeg küps. On aeg tegutseda selle maailma muutmise nimel.

LASSE SVENSSON
Rootsi Ühendkiriku president
Jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu
aastakonverentsil 17. aprillil 2015
Tõlkis Tõnis Roosimaa

ALLIANSS LISAB AURU JUURDE

Aktuaalne teema

Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) peasekretär INDREK LUIDE võttis Kuulutajaga ühendust, et rääkida organisatsiooni tööst. Järgnev ongi intervjuu temaga.

Kas alliansis on toimumas mingid suured muutused?

Aprillis toimus EEA aastakoosolek. Juhatus valiti samas koosseisus tagasi. Presidendiks on Mihkel Kukk (EELK pastor), asepresident on Taavi Hollman (EMK superintendent), mina olen Eesti EKB Koguduste Liidu esindaja. EEAsse kuulub liikmena neli kirikut ja koguduste liitu (EMK, Eesti EKB Koguduste Liit, EKNK ja EEVL). Loodan, et lähiaegadel saavad juhatuses esindatud ka kaks viimast.

Palve- ja paastutoimkonda asus Eenok Palmi asemel juhtima Kertu Toots. Teoloogia toimkonna juhatajaks valiti Ingmar Kure asemel Margus Kask. Möödunud aastal kutsuti ellu naistetöö toimkond, mille juhiks on Pille Mägila. Andrease toimkond ei tegutse enam iseseisvana, vaid liitsime selle evangelismi toimkonnaga. Samas toimkonnas tegutseb ka koguduste rajamise töögrupp. Peatasime kommunikatsioonitoimkonna töö. Palvushommikusöögi toimkonna juht Miguel Zayas valiti eestseisuse liikmeks.

Sel aastal ei kutsunud allianss paastuajal paastuma.

Mitmed aastad oleme paastule kutsunud ja kasutanud Šveitsi Agape poolt välja pakutud materjale. Kuna 2015. aastal toimusid Riigikogu valimised, siis tehti üleskutse paastuks ja palveks selle pärast ning leidsime, et ei ole vaja midagi veel lisaks tekitada.

Palve- ja paastutoimkond korraldab aasta alguses alliansspalvenädalaid, maikuus on maakondlik palvepäev, sügisel tähistatakse kannatavate kristlaste päeva ja töötame selle nimel, et alustada palvekooliga. Sellest räägiks pikemalt siis, kui oleme astumas konkreetsemaid samme.

Kohe varsti tuleb evangeeliumi kuulutamise päev.

Maakondlikul palvepäeval palvetatakse evangeeliumi kuulutamise päeval, 30. mail, toimuva eest. Kutsume kõiki kristlasi üles jagama sel päeval kaasinimestele head sõna, tegema Jeesuse nimel mõnda heategu, kõike seda ikka evangeeliumi kuulutamise eesmärgil. Alliansiga koostöös oleva organisatsiooni «Kristus igasse kodusse» (KrIK) kaudu pakume igale kristlasele abimaterjali buklette «Lootust leides».

Need kaks päeva on rahvusvahelised ja omavahel seotud ainult Eestis. Kokku said need nii, et mõtlesime, mille pärast me konkreetselt palvetame. Kuulutajas on neist varem juttu olnud intervjuudes Beat Baumanniga (Kuulutaja nr 2/292 (2014)) ja Dick Eastmaniga (nr 6/296 (2014)).

Selle aasta maakondlik palvepäev tuleb enne Kuulutaja ilmumist. Kelle poole peaks pöörduma lugeja, kes avastab, et tema kodukohas ei korraldata ei palvepäeva ega evangeeliumi kuulutamise päeva?

Eks see puudutab EEA palve- ja paastutoimkonda. Samas oleme sellest teada andnud ning kutsunud kõiki vaimulikke ja kogudusi üles selles osalema. EEA kodulehel on üleval ka soovitatav näidiskava.

Aga evangeeliumi kuulutamise päev on alati mai viimasel laupäeval ning maakondlik palvepäev kaks nädalat enne seda. Need võiks toimuda seni, kuni Kristus tagasi tuleb oma kogudusele järele!

Mõni ütleb, et palvetab ja kuulutab kogu aeg, on neid päevi ja kokkusaamisi tarvis?

Me teemegi seda kogu aeg, aga on hea aegajalt kokku saada ja teha midagi koos – palvetada koos, kuulutada evangeeliumi koos. KrIK on valmistanud koguduste evangeeliumi gruppidele väljaminemiseks reklaamiga T-särgid. Olgem nähtavad!

Mis veel uudist on?

Oleme ette valmistamas koostöös Eesti Agape ja Soome misjoniorganisatsiooni IRR-TVga meedia evangelismikuud «Muutus on võimalik» 2016. aasta sügisel. Peame läbirääkimisi ning ootame, et sellest võtaks osa vähemalt 50 kogudust. Tallinnas ja Tartus toimuks veidi aktiivsem tegevus. Arvestades Eesti väiksust, esitame kõikidele Eesti evangeelsetele kogudustele üleskutse tulla selle mõttega kaasa.

Ilmselt ripub paljude kristlaste kodude seintel misjonikalender, mida annab välja EEA misjonitoimkond. See on üks ilusamaid väljundeid Eesti konfessioonide ühisest tegevusest. Kalendris on esile toodud kõikide konfessioonide misjonärid ning igal kuul kutsume nende asukohamaade ja nende endi pärast palvetama. 2015. aasta misjonikalendri teemaks on Meie Isa palve. Toimkonna kodulehel www.misjon.ee on igal kuul audios võimalik kuulda palvet vastava maa keeles.

EEAsse saab kuuluda iga kristlane ning ka kogudused ja misjoniorganisatsioonid. Hetkel on liikmeskonnas 201 kristlast. Kutsume üles nii üksikkristlasi kui kogudusi ühinema ühiseks evangeeliumi kuulutamiseks. Avaldused on saadaval EEA kodulehel www.allianss.ee.

Täname!

7. mail 2015 Tallinnas

ESIVANEMATE MAA MUUTUS OMASEKS

ROMAN RAUD (32) juhib praegu Valga Lootuse EKB Kogudust. Eestis on ta elanud veidi üle aasta.

Kui kaua elab Sinu suguvõsa juba Venemaal?

Minu vanavanavanaisa Jakob oli pärit Sangastest. Tema perekond läks Pihkva oblastisse Toropetsi linna millalgi 19. sajandi lõpus. Paljud eestlased lahkusid sel ajal Eestist Venemaale, sest seal oli võimalik saada maad. Toropetsi luteri koguduses oli umbes kaheksa tuhat eestlast. Praegu on nende kirikus spordihoone.

Mina sündisin Jaroslavli oblastis Rõbinski linnas. Vanavanaisa Aleksander oli elama asunud Leningradi ja vist 1935. aastal võttis NKVD ta kinni. Vanavanaema Anna põgenes pojaga Rõbinskisse. Miks just sinna, seda me ei tea. Minu vanaisa Anatoli eesti keelt ei oska. Ta on nüüd 82-aastane. Oma isa ta ei mäleta ja eestlastega neil kontakte ei olnud.

Kas Sinu vanavanaema Anna oli venelanna?

Ta oli pärit Pihkva oblastist Velikije Lukist. On võimalik, et ta oli setu. Ma olen ajaloos kaevanud ja tema loos on mõningaid sarnasusi setude omaga. Ta rääkis väga vähe, kartis minevikku, tagakiusamisi, kohtumist miilitsa ja NKVDga. Ka tema suguvõsa oli represseeritud. Minevik on meie eest varjatud, sest vanad inimesed kartsid rääkida sellest, mida nad üle elasid.

Kust on pärit Sinu teadmised esivanemate kohta?

Midagi ma leidsin Venemaa arhiividest, aga väga vähe. Halba ajalugu säilitada ei taheta. Sain sünnikuupäevad ja nimed ning nende järgi hakkasin Eestist otsima.

Tallinnast Rahvusarhiivist leidsin andmed, et minu vanavanaisa Aleksander oli maamüüja. Ta täitis 1920. aastal dokumendid Eesti piiri ületamiseks. Ta tegi Peterburis äri ja elas heas üürimajas. Dokumentide hulgas on Sangaste luteri kiriku pastori tõend, et nende pere läks Venemaale Toropetsi kogudusse.

Pika otsimise peale leidsime Elva kalmistult vanavanaisa haua. Ta suri 1957. aastal Kambjas tuberkuloosidispanseris. Kirovi tapmise järel arreteeriti Venemaal inimesi veel mitu aastat. Kõiki ei lastud maha, paljud saadeti Kaug-Põhja.

Arvame, et vanavanaisa pääses vangistusest pärast Stalini surma. Tõenäoliselt räägiti talle, et tema naine ja poeg on surnud ja sellepärast ta neid ei otsinud. Vanavanaema Anna suri tegelikult 1991. aastal. Inimestelt võeti igasugune lootus, et nad räägiks, nagu neilt tahetakse. Vanavanaisa tegelikku lugu teab ainult Issand.

Kuidas Sul tuli mõte Eestisse elama tulla?

Palju aega enne seda, kui siia mõtlesime tulla, oli mul Jumalalt ilmutus, et oma vanadust ei veeda ma Venemaal. Ei tea, miks. Minu isa, ema ja vanem vend otsisid infot vanavanaisa kohta, mingeid vastuseid nende küsimustele ei tulnud.

Mina otsisin teda Venemaal umbes aasta. Pärast väikest ekslemist kirjutasin Eestisse Rahvusarhiivile ja kahe nädala pärast sain vastuse, et leidsime dokumendid, saatke meile koopiate raha. Sain ametliku teate, et olen oma esivanemate otsene järeltulija ning võin saada Eesti passi.

Mulle oli see täielik ootamatus – nagu oleks leidnud tänavalt suure summa raha ja ei tea, kuhu seda kulutada. Hakkasin naisega rääkima, et Jumal ei tee midagi ilmaasjata. Kui Ta tahaks, et me jääksime Venemaale, milleks pidi Ta mulle siis Eesti passi andma? Me lihtsalt ei oleks siis pidanud neid dokumente leidma.

Ma ei kujuta end praegu kuskil mujal ette kui Eestis. Venemaale ei sõida ma enam nagu koju. Jumal muutis minu sisemist meelsust. Ma tunnen, et mu kodu on siin. Plaani ära sõita mul, tänu Jumalale, ei ole, ja loodan, et kunagi ei tule ka.

Kuidas Sa sattusid just Valka?

Hakkasin otsima andmeid Eesti koguduste kohta. Eesti venekeelsete EKB koguduste vanempresbüter Valeri Vetšerkovski kutsus mind siia külla. Üks vend, kes sõidab töö pärast palju ringi mööda erinevaid paiku, ütles mulle, et ei tea Eestis teisi kogudusi peale Valga Lootuse koguduse.

Tulime naisega kaks aastat tagasi Eestisse vaatama. Meil oli kümnes pulma-aastapäev. Valeri Vetšerkovski ütles, et plaanib sõita pühapäevaks Valka ja küsis, kas ma tahan kaasa tulla. Miks jälle Valga, miks jälle selline kokkusattumus? Sõitsime Valka ja koguduse pastor Vladimir Ptšelnikov teatas just sel päeval, et sõidab Eestist alatiseks ära. Siia oli vaja inimest, kes kogudusega töötaks. Sündmuste ahel näitas mulle, et Jumal tahab, et ma siia tuleksin. Öelda, et Issand, ma ei saanud aru, oleks väga imelik.

Palun räägi oma vaimulikust tööst Venemaal!

Issanda juurde tulin ma 1997. aastal. Minu ema pöördus veidi enne mind, seejärel pöördus tema ema (minu vanaema) ja siis mina. Me elasime kolmekesi koos. Sel ajal olid Venemaal suured ärkamised. Minu naine on nii ema kui ka isa poolt usklike suguvõsadest.

Olin Mõškini linnas misjonär, aga töö seal ei edenenud. Kohalikud ei võtnud meid omaks. Mitte vähem kui 25 korda löödi meil aken sisse. Me hakkasime käima 40 kilomeetri kaugusel Uglitšis jumalateenistustel. See on väike kogudus, peamiselt vanad inimesed, aga pastor on noor mees. Mul paluti hakata diakoniks ja aidata töös kaasa. Olin nõus.

Kogudusel olid väikesed evangelisatsiooniprojektid. Peamiselt tegime ühes külas sotsiaaltööd. Koristasime räämas hoove ja inimesed küsisid, milleks seda vaja on. Ütlesime, et oleme usklikud, tulime teile appi. Üks grupp tegeles hoovidega, teine lastega. Siis tulid nende laste vanemad. Mõnikord kutsuti politsei. Küsisin, miks nad rahul pole, kui me koristame. See ei ole seletatav.

Sa ei oska eesti keelt, kuidas Sa Eestis hakkama saad?

Elada saab siin ilma keeleta ka. Aga ma tahaksin osata eesti keelt, et osaleda siinses kristlikus elus, mõista inimesi, et oleks osadus. Käisin eesti keele kursustel ja sain mingid alusteadmised, aga saan aru ainult üksikutest sõnadest.

Mind üllatas, et siin on suur eestikeelne EKB liit ja selle sees eraldi väike venekeelne liit. Minu soov on, et seda vahet ei oleks. Keel muidugi eraldab. Tahaks, et me areneksime ja lahendaksime probleeme koos.

Valgas on probleeme töö leidmisega nii keelt osates kui ka mitte osates. Eelmine pastor üritas tööd leida, et peret toita. Sellepärast läks ta lõpuks välismaale. Mul on valik, et kas ma käin väljaspool tööl või tegelen Valgas kogudusega. Ma arvan, et kui Jumal mind siia kutsus, siis Ta annab mulle Valgas tööd. Ütlesin tööbörsil, et ärge pakkuge mulle tööd väljaspool Valgat, ma ei lähe kuskile. Venemaal ma töötasin kuus aastat nii, et olin kaks nädalat kodus ja kaks nädalat Moskvas tööl. See ei ole õige. Mul on kolm last, isa peab olema pere juures, temast sõltub kasvatuses palju.

Minu naisel on kõrgharidus, ta on algklasside õpetaja. Ilma eesti keeleta pakutakse talle ainult koristaja kohta. Ta hakkas koguduses lastega tegelema, muidugi ilma palgata.

Mis on Sinu ilmalik elukutse?

Mul on keskharidus. Me ei elanud rikkalt. Isa läks pere juurest ära. Ma pidin saama mingi elukutse, et tööle minna. Õppisin puusepaks. Esimesel kursusel jäin sõrmedega höövli vahele. Mul sai sellest ametist isu täis. Edaspidi oli minu töö seotud arvutitega. Aga paberid on mul ainult selle peale, et lõpetasin arvuti kasutamise kursused.

Kuidas Sa võrdleksid Eesti ja Venemaa elu?

Inimeste temperament on väga erinev. Mulle meeldib, et Eestis on vaikne ja puhas. Kui ma sõidan Venemaal teisest autost mööda, siis selle juht arvab, et ma olen ülbe ja hakkab mind taga ajama. Eestis nii ei tehta.

Kui tulime esimest korda naisega siia, siis nägime lasteaialapsi, kes läksid koos kasvatajatega kuskile – lapsed hoidsid nöörist kinni ja neil olid helkurvestid seljas. Ma vaatasin, et küll on tore – autojuhid näevad juba kaugelt, et lapsed lähevad. Näha on, et siin hoolitsetakse rohkem ohutuse eest.

Enamik eestlasi arvab, et Venemaa on Moskva. Moskva on Venemaa kõige parema majandusega koht. See on nagu kaunistus. Ka Peterburi on väga ilus linn. Teiselpool ringteed ehk väljaspool Moskvat on hoopis teine elu. Seal on külad ja väikesed linnad, viletsad teed ja teistsugune majandus.

Inimesed elavad Venemaal nagu Eestiski, ainult mõõdud on teised. Tööl käiakse isegi seitsmesaja kilomeetri kaugusel. Vähe on linnu, kus inimene saaks nii töötada kui elada ja omada kõike vajalikku. Enamasti on need suured linnad, kus on vähemalt miljon elanikku.

Kuidas on vaimuliku eluga?

Eesti olevat kõige vähem kristlik maa Euroopa Liidus. Kui Eesti ei ole kristlik, siis Venemaa pole üldse usklik. Jaroslavli oblast on territooriumilt sama suur kui Eesti, elanikkegi sama palju. Seal on võib-olla kümme evangeelset kogudust. Ka õigeusu kirikus käib väga vähe rahvast. Inimesed elavad absoluutselt ilmalikku elu. Kirikusse minnakse mõnel kirikupühal, matusele ja laulatusele ning laste ristimisele, mis on perekondlik traditsioon.

Valga Lootuse koguduses on seni olnud tugev laste- ja noortetöö.

Minu esimene ülesanne on hoida seda, mis on, ja seda edasi arendada. Laste- ja noortetöö on koguduse tulevik. Kui kogudus seisab nendel rööbastel, ei ole mõtet seda ümber teha. Laste juurest saab minna nende vanemate juurde. Hakkasime tegelema peredega, kellel on majanduslikud probleemid, tahame kuulutada neile evangeeliumi. Palun Jumalat, et Ta annaks meile tarkust.

Täname!

14. mail 2015 Valgas

KIRIKUHOONE JÄI MAAVÄRINAS PÜSTI

Kui maa hakkas värisema, oli Pratibha Khanal jumalateenistusel. «Äkki algasid tugevad tõuked, kõik kõikus,» teatab ta. «Algul tekib paanika, sest mõtled, et nüüd siis on see sajandi maavärin, millest kõik rääkisid, kätte jõudnud.» Tõuked kestsid umbes kaks minutit, aga see aeg tundus igavikuna.

Pratibha Khanali ja teiste kristlastega kirikus ei juhtunud midagi, sest hästiehitatud hoone pidas maavärinale vastu. Aga Katmandu linnapilt oli kahjuks teistsugune ja mõnedes epitsentri lähedastes külades purunes täielikult 90 protsenti hoonetest.

SAJAD TUHANDED ÖÖBISID VÄLJAS

Nii tegid sajad tuhanded väsinud inimesed. Nad telkisid parkides, tänavatel ja väljakutel. Nad ei usaldanud minna majadesse. Oht järeltõugete tekkimiseks oli liiga suur, neid oli juba registreeritud sadu. See tegi raskemaks ka päästetööd, sest abilised pidid oma töö pidevalt katkestama. Olukorra tegi hullemaks vihmasadu, mis võis esile kutsuda maalihkeid.

PUUDU ON KÕIGE VAJALIKUMAST

Üks Pratibha Khanali kolleegidest nägi Pokhara linnas, mis on kuue jalgsikäigu tunni kaugusel epitsentrist, kuidas rase naine oma lapse lageda taeva all teiste peavarjuta jäänud inimeste hulgas ilmale tõi, sest ei julgenud minna haiglasse.

Toiduaineid ja puhast vett napib, seepärast on karta taude. Kauged paigad on ilma elektrivooluta. Tegelikult on õnn keset õnnetust, et Nepaal juba varem voolukatkestustega võitlema pidi ning hotellid ja haiglad on seetõttu sageli muretsenud endale generaatorid.

ŠOKILE JÄRGNEB LEIN

Nepaalist lahkuda Pratibha Khanal ometi ei kavatse. Ta tahaks aidata inimestel uut perspektiivi leida. Ainuüksi World Vision on ette võtnud hoolitseda saja tuhande kannatanu eest.

idea Spektrum

KASULAPSED HÜÜAVAD TEDA EMAKS

Noorena olid Sabine Rockhoffil kindlad soovid – ta tahtis 22-aastaselt abielluda, 24-aastaselt emaks saada ja kuus last sünnitada. Aga kõik läks hoopis teisiti.

VÕÕRAD LAPSED

Noorsooamet oli sellega nõus, kuigi Sabine Rockhoff oli üksik. Ta taotles erakorralist puhkust ja pärast veel lisa. Esimesed kuud olid väga pingelised. «Poisil oli kõht lahti ja mõnel päeval tuli teda 12 korda harida,» meenutab Sabine Rockhoff. Alguses oli ta lapsega rohkem aega haiglas kui kodus. Ta laskis oma koguduses Dennise pärast paluda, nagu Jk 5,14 soovitab. Seejärel tuli last mähkida ainult kolm korda päevas. Pärastpoole läks poisil üha paremaks.

Ka Amandat õppis Sabine Rockhoff ülikooli kliinikus tundma. Tüdruk oli 12 nädalat vana ja samuti HIV-positiivne. Tema ema oli pärit Burundist ja raskelt haige. Sabine Rockhoffil paluti mõneks ajaks lapse hooldamine enda peale võtta. Aga siis suri ema ära ja Amanda jäi.

Kasuema möönab, et laste eest hoolitsemine tegi talle esialgu hirmu. Dennist mähkides kasutas ta alati kummikindaid. Aga ta uuris aidsi kohta ja lõpuks oli ta veendunud: «Ohtu ei ole.» Täna läheb mõlemal lapsel hästi – tänu täiustatud medikamentidele. Dennis on 19-aastane ja Amanda 17-aastane.

HIRM ON KADUNUD

Mitte kõik kaasinimesed ei võtnud seda nii enesestmõistetavalt. Alati oli probleeme – lasteaias, naabritega, koolis ja isegi arstidega. «Väga palju selgitustööd tuli teha,» meenutab Sabine Rockhoff. Aga see vaev tasus end ära. Hirm tema ümbert kadus – ka koguduses, kuhu pere kuulub.

KUI RASEDAD VIINA JOOVAD

Emadepäevast Sabine Rockhoff eriti rõõmu ei tunne. «Mis sellest kasu on, kui ma ühel päeval aastas emana tähelepanu keskpunktis olen,» küsib ta. Tal on rohkem rõõmu sellest, et Dennis hoolitseb rikkiläinud auto ja aia eest, mõnikord teeb ka süüa, ja Amandaga saab tõsistest asjadest rääkida.

Oma elu kohta ütleb Sabine Rockhoff: «Ma olen õnnelik.» Aga ta lisab: «Ilma usuta Jeesusesse Kristusesse ei oleks ma üldse hakkama saanud.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

JUMALA SÕNA NÄITAB JÕUDU

Töötan juba mõnda aega autokooperatiivi valvurina. Istun putkas ja jälgin akna kaudu neid, kes sõidavad meie territooriumile või lahkuvad sealt. Olen peaaegu kõigiga tuttav või vähemalt tean nägusid. Meie alal on umbes 350 garaaži ja neist ühe omanik sai järgneva loo kangelaseks.

Meil, Tšuvaši Vabariigi pealinnas Tšeboksarõs, on üsna palju kroonilisi joodikuid. Inimesed joovad kodus ja tööl, loomulikult ka pühade ajal, põhjusega ja ilma selleta.

JOODIK VASSILI

Ma loen sageli tööl Piiblit. Ükskord panin Kohtumõistjate raamatu kohalt mängima Piibli helikasseti. Läks veidi aega ja minu rahu rikkus koputus uksele. Avasin – ja kes seal seisis?! Muidugi Vassili ning põhjalikult purjus.

Loomulikult lasksin ta sisse, kuid otsustasin mitte kuulata tema järjekordset monoloogi ja jätsin kasseti mängima. Mõtlesin, et las ta kuulab. Kuigi, mida ta võiks aru saada sellises olukorras, pealegi Kohtumõistjate raamatust?

Mind üllatas, et Vassili kuulas viis või kuus peatükki vaikselt ja rahulikult ära, nagu saaks aru, millest jutt käib. Siis tõusis ta äkki püsti ja ütles: «Mul on aeg minna.» «Noh, head aega siis, Vassili,» ütlesin ma ja saatsin ta välja.

Milline hea vahend sellisteks olukordadeks, mõtlesin ma. Aga kõige huvitavam juhtus hiljem. Läks umbes kaks nädalat, enne kui Vassili tuli jälle minu juurde, kuid nüüd juba teistsugusena, täiesti kainena. Ta ütles: «Kujutad sa ette, sellest päevast peale, kui ma olin viimast korda sinu juures ja kuulasin seda kassetti, ei ole ma viinaklaasi puudutanud.» Minu üllatus oli piiritu, ma kutsusin ta kohe sisse ja palusin tal kuulata ühte peatükki prohvet Jesaja raamatust. Peaaegu poolteist kuud hiljem nägin teda jälle ja kainena ning me saime juba rääkida Jumala sõna mõjust!

PIIBEL ON VÕIMAS

Kust ma võisin teada, et sel ajal tegi Jumal oma nähtamatut tööd? Kui Tema sõna kõlas, siis Issand töötas Vassili kallal, kuigi mees oli purjus.

Selle juhtumi kõrval meenub mulle veel üks teine lugu, mis toimus üsna ammu. Üks meie koguduse õde, kes nüüdseks on juba igavikus, tunnistas oma naabrile Irinale Kristusest. Irina oli juba kaua aega olnud koos oma mehega hirmsas sõltuvuses alkoholist. Aga Jumal on armuline, Irina parandas meelt ja hakkas oma mehe juuresolekul lugema valju häälega Piiblit. Iga päev, olenemata sellest, kas mees oli purjus või kaine, magas või oli ärkvel, luges naine Piiblit. Mõne aja pärast jättis mees joomise maha ja ei joo juba palju aastaid.

OLGEM JULGED!

Kuidas saab pärast seda veel kahelda, et Jumala sõna on elav ja tegutsev, sõltumata ajast või kohast, kus me asume või inimestest, kellega me kohtume? Kindlasti tahab Jumal, et me ei vaikiks, vaid kuulutaksime. Tema sõna saavutab saavutamatu!

VLADIMIR TSAP
Vera i Žizn

LÜHIDALT

Viljandi baptistikogudus valis 26. aprillil uueks pastoriks Allan Helde, kes asub ametisse 5. juulil. Praegune pastor Aamo Remmel on Viljandi kogudust teeninud 29 aastat ja läheb emerituuri.

17. mail valis Emmaste-Nurste kogudus uueks pastoriks Taavi Ugami. 35 aastat pastorina töötanud Kaljo Järva jätkab koguduse juhatuse liikmena. Talle jääb ka Jausa koguduse juhtimine, mida ta seni tegi paralleelselt Emmaste-Nurste koguduse tööga.

23. ja 24. mail oli Nuutsakul Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate kokkusaamine teemal «Jääge minusse ja mina jään teisse!» Kutsumisest ja võidmisest kõnelesid Meego Remmel ja Allan Lilleorg, Jack Loo rääkis ordineerimise päritolust kirikuajaloos, Leho Paldre ordineerimisest Tartu Kolgata koguduse näitel ning Toivo Pilli ja Joosep Tammo ordineerimise tähendusest EKB liidus.

MEESTE PALVETEENISTUS

15. mail 2015 Kohilas

1. Algul anti süüa.
2. Saal oli rahvast täis.
3. Palvetati Riigikogu liikmete Rein Ratase ja Priit Sibula eest.
4. Palvetati Kohila juhtide eest – abivallavanem Argo Luik, vallavanem Heiki Hepner ja volikogu aseesimees Allar Haljasorg.
5. Leivamurdmine.
6. Tõrvikutega palverännak Loone linnusesse.

Fotod: Jaak Lassmann