Kuidas on võimalik pääseda taevasse? Kindlasti mitte köisraudteega. Sellega võib küll mugavalt sõita kõrgel mäel asuva Iisraeli kangelaskindluse Masada juurde. Nagu pildilt näha, tuleb osa rahvast ka omal jalal üles. Aga päris taevas ei ole meile nähtavate pilvede peal.

2015. aasta esimene kuu saab läbi. Kui palju oleme leidnud aega mõtelda taeva peale? Kas oleme saanud taevale lähemale ja kas meie arvamus on Piibliga põhjendatud?

«Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat,» ütles Jeesus mäejutluses (Mt 5,8). Õnneks on palju usklikke inimesi, kes elavad oma elu Issandat teenides. Aga tänapäeval pole see sugugi enesestmõistetav. Ja on ka neid, kes on endale ise tee või abivahendid välja mõelnud, mis peaks neid taeva viima. Mõni mõtleb sinna koguni vägisi või kurjusega pääseda. Kui nad juba maa peal ei pettu, siis Issanda ette jõudes juhtub see kindlasti.

Jeesus ütles karjase ja lammaste võrdpilti kasutades: «Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.» (Jh 10,9). Ja apostel Johannes kirjutas: «Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu» (1Jh 5,13).

VABADUS TÄHENDAB VÕIMALUST HEAD TEHA

Toimetaja kommentaar

Kuidas seda sõda saaks lõpetada? Kui palju võtab pärast sõda aega, enne kui erinevatel pooltel võidelnud inimesed suudavad normaalselt üksteise kõrval elada? Küsimusi on rohkemgi ja vaevalt ükski inimene oskab ammendavat vastust anda. Kindlasti ootab Jumal midagi Ukraina usklikelt. Meie Eestis peaksime olema neile toeks.

KARIKATUURID VIISID MASSIMÕRVANI

Ajakirjanike surmas on muidugi süüdi tapjad. Jumala selge käsk on «Sa ei tohi tappa!» (2Ms 20,13). Kui tapjad ise arvasid, et nad austavad oma teoga Jumalat, siis selles eksisid nad küll väga rängalt. Jumal ei vaja relvaabi. Selle arusaama poolest erineb kristlus radikaalselt islamist. Jeesus ei tulnud relvaga endale territooriumi vallutama ega inimesi alistama.

Ajakirjandusvabadus on suur väärtus. Kuulutaja ilmuma hakkamine 1989. aastal oli üks selle vabaduse tekkimise ilmingutest Nõukogude Liidus. Ajakirjandus aitas kaasa selle riigi kadumisele. Kuulutaja jaoks on ajakirjandusvabadus tähendanud vaba võimalust öelda tõtt, suurendada mõistmist ühiskonnas, kuulutada päästmist Kristuse läbi.

Kui keegi arvab, et ajakirjandusvabadus tähendab head võimalust sõimata ja mõnitada, siis on ta väga valesti aru saanud. Kõigele ei pea muidugi seadusega täpset piiri määrama, inimestel endal peab aru peas olema.

Charlie Hebdo tragöödia koondas läänes inimesi ajakirjandusvabadust toetama. Aga ta koondas ka moslemimaailma. Milles on süüdi need kristlased, kelle kirikud ateistlikus ajakirjas avaldatud karikatuuride pärast maha põletati? Miks arvab keegi, et tema võib teha kellegi arvel nalja ja lasta asjasse puutumata inimesi selle eest karistada?

Läänel on oma arusaamad, mida kaitstakse – nende hulgas on inimõigused ja ka ajakirjandusvabadus. Kahjuks on seejuures unustatud oma kristlikud juured ja nende kaitsmine. Massimõrv Charlie Hebdo toimetuses näitas, et on vale unustada oma põhimõtted ja lasta võõrastel elada enda keskel nii, nagu nad ise tahavad. Mõned võõrad tulevad ja tapavad meid ära, kui me nende põhimõtteid üle ei võta.

Charlie Hebdo juhtum ei olnud kristlaste ja moslemite konflikt, vaid põhimõttelageduse ja äärmusluse konflikt. Päriskristlaste ülesanne on näidata, et Jeesus, keda Koraan prohvetina väga kõrgelt hindab, on midagi rohkemat – Ta on Jumala Poeg, kes kandis maailma patu ja ilma Temata ei pääse ükski Jumala juurde.

KREEKA HIRMUTAB JÄLLE

On loomulik, et võlausaldajad tahavad Kreekalt ja teistelt võlgnikelt oma raha tagasi saada. Mis nii oleks viga elada – võtad võlgu, aga tagasi maksma ei pea! – Eesti on olnud võlgade võtmisel ettevaatlik. Kui neid aga tagasi maksma ei peaks, siis oleks ju võlgadeta elamine rumalus? Käimasolevas Riigikogu valimiste kampaanias ongi kuulda hääli, et Eesti peaks võtma julgelt võlgu ja nende abiga oma elu üles ehitama.

Mõni ütleb, et paras neile rikastele ja röövellikele pankadele, kes oma rahast ilma jäävad. Aga pankade raha on valdavalt klientide raha, pankade allakäik mõjutab kliente – riike, firmasid, eraisikuid, heategevusorganisatsioone, kirikuid. Ka Eestit, sest me oleme seotud riikide, firmade ja pankadega, kes on seotud Kreekaga. Nii ei aita meid see, et oleme Kreekaga vähe otse seotud.

Nüüd peab Syriza Kreeka valitsemisega hakkama saama. See tähendab reaalseid tegusid, mitte juttu. Opositsioonis olles võib rääkida paljugi. Milliseks kujuneb Kreeka valitsuse tegelik poliitika, seda saame varsti näha.

Lõpuks veel võlgnikega pahandav mõte Piiblist: «Häda sellele, kes kuhjab kokku, mis ei ole tema oma – kui kauaks? – ja koormab ennast võlaga. Kas viimaks su võlausaldajad ei tõuse äkitselt ja su vintsutajad ei ärka? Jah, ja sina jääd neile saagiks!» (Ha 2,6–7). Ning Jeesuse õpetus mäejutlusest: «Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata!» (Mt 5,42).

ÕPIME JEESUSELT JA ÕPETAME TEMAST

«Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!»

Mt 28,19–20

Mis on evangeeliumi kuulutamise tähestikuks, mille alusel toimub kuulutus? Mis on see võti, mis avab ukse evangelismi maailma? Mis on evangelismi mõistmise võti? ABC – tähestik, kirjaoskus – avab meie ees avara maailma. Selles jutluses tahan tähelepanu pöörata evangeeliumi kuulutamise olemusele, sellele, millel see põhineb, mis annab sellele väärtuse ja jõu.

Evangeeliumi kuulutus on loomulik tagajärg koguduse liikmeks olemisele. Koguduse liikmeks olemine ei tähenda pelgalt oma nime kuskil nimekirjas hoidmist. See tähendab, et sa oled osa millestki suuremast kui sa ise. See tähendab, et sa kuulud ühte ringi, mida ei ühenda ainult maised ja materiaalsed sidemed. Isegi veel rohkem, see tähendab, et sa oled Kristuse ihu liige. Sellel ihul on oma ülesanded. Kristus on ihu pea ja annab sellele suunad. Seepärast on asjakohane, kui vaatleme, mida olulist on Jeesus oma ihule öelnud ja millised suunad andnud.

Selleks pöördun ülaltoodud tuntud kirjakoha poole. Neist salmidest toon esile kolm punkti.

TEHKE JEESUSE ÕPILASTEKS KÕIK RAHVAD

Esmalt väärib mainimist, et «jünger» ei ole üldse eestikeelne sõna. Tegu on keskalamsaksa keele (mida räägiti umbes seitsesada aastat tagasi) sõnaga, mis tähendab õpilast, noormeest. Meil on seega tegemist olukorraga, kus keelde on juurdunud saksakeelne sõna, mitte eestikeelne tõlge. Seepärast olekski kõige parem nimetada Jeesuse järgijaid õpilasteks.

Uue Testamendi ajal allus õpilane truualamlikult oma õpetajale – elas nagu tema, sõi nagu tema, samuti käitus, mõtles ja ütles nagu õpetaja. Mõnes mõttes oligi õpilane õpetaja koopia. Jüngerlus uustestamentlikus mõttes on seega väga radikaalne.

Lisaks tähendab Jeesuse õpilaseks olemine teenimist. Jeesus ei kutsunud inimesi lihtsalt enda juurde õpilasteks, vaid nad pidid saama Jumala kuningriigi sõnumi edasikandjateks teiste inimesteni. Õpilaseks olemise iseloomustavateks joonteks on alandlikkus (Mt 23,11: «Aga suurim teie seast olgu teie teenija»), vaesus (Mt 19,29: «Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast»), valmisolek kannatusteks (Mt 10,22: «Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast»). Kõik see on võimalik vaid siis, kui meie usk on juurdunud Jeesusesse. Õigem oleks isegi öelda, et me ise tervikuna oleksime juurdunud Kristusesse.

Tõeline Jeesuse õpilane on tõeliselt läbi imbunud Jumala tahtest. Siis pole raske taluda vaesust ja kannatusi Tema nime pärast. Vastavalt Jeesuse käsule «Tehke jüngriteks kõik rahvad!» on koguduse üheks eesmärgiks niiöelda sünnitada uusi kristlasi, aga ka viia kaasinimestele hea sõnum andestusest ja lepitusest. Kuulus anglikaani peapiiskop William Temple on öelnud, et kogudus on ainuke ühing maailmas, mis eksisteerib mitteliikmete heaks.

Mõelgem selle peale – kas me ikka eksisteerime nende heaks, kes koguduses ei käi? Kas me oleme olemas 14-aastaste poiste jaoks, kes tänaval käies räusates õllepudelist rüüpavad? Kas me oleme olemas noorte jaoks, kes käivad ringi ja laamendavad, otsivad, kus end välja elada? Kas me oleme olemas nende jaoks, kes sõidavad mootorratastel sarvedega kiivritega?

Kuidas me võiksime jõuda oma sõnumiga erinevate inimgruppideni? Me tahame, et meie kogudus oleks elujõuline, et sellesse kuuluksid vanemad inimesed, keskealised, nooremad pered, teismelised, lapsed. Kui palju on meie koguduse liikmeskond möödunud aastal kasvanud, mitu inimest sai ristitud? Kuivõrd tõsiselt me elame välja Jeesuse korraldust teha Tema õpilasteks Eestimaa rahvas? Kindel, et meil on edusamme, kuid samuti on kindel, et tööd on veel väga palju. Soovin, et oleksime ustavad ja järjekindlad.

INIMENE RISTITAKSE KOGUDUSE OSADUSSE

Aga mida siis ristimine tähendab meie jaoks? Ristimine on inimese avalik vastus Jumala päästva ja lunastava armu kogemisele. Ristitav peab olema loobunud endisest elust, peab olema andnud oma elu Kristusele, uuestisündinud, pöördunud. Jeesus kasutas väljendit «Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse». See tähendab, et ristitava elus väljendub nüüd elav osadus Kolmainu Jumalaga. Ristimine tähendab ka kogudusega liitumise avalikku tunnistust – mina kuulun koguduse osadusse.

Ristimine ei tähenda, et nüüd elab inimene automaatselt püha ja uut elu. Koguduse liikmeks olek ei tähenda, et inimene oleks vaba kiusatustest, inimlikest vigadest, isegi eksimustest.

Üks mees otsis kord head kogudust, millega ühineda ning juhtus külastama väikest koosolekut, kus jutlustaja laskis parajasti rahval midagi enda järel korrata. See lause oli: «Me oleme jätnud tegemata need asjad, mida oleksime pidanud tegema ja oleme teinud neid asju, mida poleks pidanud tegema.» Mees potsatas pingile ja ohkas kergendatult – lõpuks olen leidnud enda sarnased.

Annaks Jumal meilegi seda äratundmist, et viimselt oleme kõik iga päev Jumala armu vajavad hinged. Pauluselegi ütles Issand: «Sulle piisab minu armust» (2Kr 12,9). Sellest armust me elame koguduse osaduses.

Aga milline on siis koguduseliikme elu? Milline ülesanne on kogudusel seoses inimese eluga? See on seotud Matteuse evangeeliumi viimase salmiga.

JEESUSE ÕPILASED ÕPIVAD KOGU ELU

Õppimine ei tähenda mitte üksnes intellektuaalset või teoloogilist tõe omandamist. Paulus kirjutas Fl 3,12: «Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.» Kristlaseks olemine tähendab mitte korraga täisealiseks ja täiuslikuks saamist, vaid järkjärgulist kasvamist seatud eesmärgi poole.

Meil tuleb õppida Jeesuselt: «Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!» (Mt 9,13); «Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!» (Jh 8,11); «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» (Mt 11,28–30).

Kui puudub selline «elukestev õpe», siis jääb ka ristimine vaid vormitäitmiseks, mis ei ole Jeesuse mõte. Baptistid on läbi aegade olnud need, kes on ikka ja jälle rõhutanud õppimise vajadust, nii intellektuaalset teadmiste omandamist kui ka selle õppimist, mis tähendab olla Kristuse õpilane, elades osaduses Temaga.

Jüngriks saamine, ristimine, Jeesuse õpetuse järgimine – need on kõik meie kogudustele olulised põhimõtted. Roland Leavell toob oma raamatus «Evangeelium: Kristuse ülim käsk» välja koguduseliikmeid puudutava statistika, mis puudutab küll USA kogudusi, kuid on ehk kõnekas meilegi. Selle järgi 5% koguduseliikmetest lihtsalt pole olemas, 10% pole võimalik leida, 20% iialgi ei palveta, 25% ei loe kunagi Piiblit, 30% ei külasta jumalateenistusi, 40% ei anneta kunagi koguduse heaks, 50% ei osale piiblikoolis, 60% käib ainult pühapäeva hommikustel jumalateenistustel, 70% ei osale kunagi erinevates töölõikudes, 80% ei käi kunagi palvekoosolekutel, 90% pole kunagi koduseid hardushetki, 95% ei võida kunagi ühtegi hinge Kristusele.

Kas me end ka mõnest protsendist ära tundsime? Meile võib tunduda, et need protsendid on liialdatud, kuid kas sellegipoolest ei viita see, et kogudus pole alati suutnud täita oma ülesannet – teha jüngreid, ristida ja õpetada Kristuse sõnu. Kas see statistika ei viita sellelegi, et koguduse ees seisab väljakutse – kujundada tõelisi jüngreid, neid, kes oma elu Jumalale pühendavad; ristida koguduse osadusse neid, kes on oma patud tunnistanud; ja viimselt õpetada kristlasi elama Jeesuse eeskuju järgi.

Seda ülesannet on vaid siis võimalik täita, kui võtame tõsiselt Jeesuse sõnu: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28,18.20).

MARGUS KASK
Jõgeva baptistikoguduse pastor

SÕBER KOGUB JA JAGAB SÕBRALE

Aktuaalne teema

EEKBL-Valduste OÜ juhataja MEELIS KIBUSPUU (38) vaatas Kuulutaja palvel möödunusse ja tulevikku.

Valdused loodi kui Eesti EKB Koguduste Liidu majandust toetav organisatsioon.

Oleme seda jätkuvalt. Aga nüüd me näeme end lisaks kui sotsiaalset ettevõtet ja esitleme end oma kaubamärgi Sõbralt Sõbrale kaudu.

Alustasime ühe väikese poekesega Kõrgema Usuteadusliku Seminari keldris. Seminari oleme toetanud siiani. Kui täna tuleb meile Rootsist ja Soomest 150 koormat kaupa aastas, siis algusaegadel tuli viis. Nüüd on meil 12 poodi üle Eesti.

Meie partnerite sihid Rootsis on väga tugevalt sotsiaalsed. Jumal on ka meile seda teed sillutanud. Oleme osa liidu missioonist, mis on suunatud väljapoole. Liidule kuulub ka sotsiaaltöö keskus Sõbra Käsi ja Sõbralt Sõbrale loob neile jagamiseks ressurssi.

Kas korjate abivajajatele raha või panete nad riidesse?

Meie Rootsi partnerite teise ringi poed kasutavad vabatahtlikku tööjõudu või töötavad neil pikaajalised töötud ja karistusalused, kes peavad ühiskondlikke tunde tegema. Palgalisi on väga vähe. Meil on 65 töökohta ja sellel on Eesti mõistes sotsiaalne väärtus.

Püüame olla sotsiaalselt tundlikud. Oleme pannud inimesi riidesse, aidanud tulekahjudes kannatanuid jne. Põhifookuses on lapsed. Selleks on meil projekt «Hoolime koos». Aitame lapsi ja perekondi, kes on hädas, ja mitte ainult ühekordsete abipakkidega. Oleme teinud «Hoolime koos» suvelaagreid, aga sel aastal teeme lisaks ka talvelaagri ning tulevikus tahaks teha neli laagrit. Kuuleme seal rohkem nende elust ja saame teada, kuidas aastaringi olla nende kõrval.

Miks on kahe sarnase märgi eraldi omamine liidule vajalik?

Mõlemal on tegelikult sama missioon ja sõbra idee on keskne. Aga siin on ka juriidiline pool. Sõbra Käsi on sihtasutus ja ta saab oma põhitegevusena teha sotsiaaltööd. Sõbralt Sõbrale on osaühing ja ta saab tegeleda äritegevusega. Oma äristrateegiat peame ellu viima selleks, et võimalikult hästi ellu viia sotsiaalset strateegiat. Heategevus baseerub tavaliselt annetustel, aga sotsiaalne ettevõtlus, mis ise toodab ressurssi, on täna jätkusuutlikum.

Kas rootslastega on mingi äriside ka või tuleb neilt kõik tasuta?

Me ei ole omavahel kasutatud asjade äris, vaid usalduse ja suhete äris. Meie tegevus on äratanud ja kinnitanud usaldust. Meie partnerid teevad Rootsis samasugust tööd, kuigi suunavad suurema osa selle tulemusest Rootsist välja. Meie suhted on head, neile meeldib meid aidata. Meile ei esitata kauba eest arvet, aga me kanname transpordikulud. See on selgelt Jumala juhtimine, et oleme selliste partneritega kokku saanud.

Te olete ise ka jõudnud välismaa aitamise juurde.

Kui vaatame seda, mis maailmas toimub, siis me elame väga õnnelikus maailmanurgas. Eestis elada on üsna hea. Oleks aeg meenutada, kuidas meid 1990. aastate alguses toetati. Meil on aeg seda ketti edasi viia ja vaadata, keda meie saame aidata. Täna on meil kokkupuude olnud Ukraina ja vähesel määral Gruusiaga.

Kuidas nende abistamine käib?

Kunagi oli mõte, et võiks saata Gruusiasse ühe koorma. Aga transpordikulu on mõttetult suur ja korruptsioon on seal üpris tugev. Peab maksma igasuguseid makse, et seda kaupa üldse seal kasutada saaks. Odavam ja mõistlikum on realiseerida kaup siin ja toetada rahaliselt mingeid projekte seal.

Ukrainaga ei suhtle me otse, vaid oleme partnerid Ukraina seltsile Eestis. Neile abi kogumine raputas päris tublisti minu arusaamist Eesti inimese abivalmidusest. Eesmärk oli koguda üks autotäis, aga kogunes umbes viie jagu. Vähem kui kahe nädalaga õnnestus koguda umbes 40 tonni kaupa. Meedias on olnud kajastusi, et vahel on kuri karvane käsi sellise humanitaarabi ära võtnud, aga meie projekti kohta võib öelda, et kõik jõudis abivajavate inimesteni.

Kas GLSi juhtimine Sinu poolt ei võta aega ära Valduste töölt?

2006. aastal osalesin esimesel GLSil Helsingis. Kui vaadata, mis Valduste ajaloos on toimunud, siis väga tugevat kasvukõverat võib hakata märkama sealt edasi. GLSi tee ei ole kasvatada ainult ajupotentsiaali, vaid ka südant ja lasta Jumalal end juhtida selles suunas, kus Tema kuningriik võiks areneda ja kasvada. Mina näen seda Valduste tööd toetavana.

Kui palju sai liit kui omanik 2014. aastal Valdustest dividende välja võtta?

Varem pole meil olnud võimalikki neid välja maksta. 2014. aastal sai liit võtta välja kümme tuhat eurot brutona (tulumaks läks maha), aga sellel oli sihtotstarve juures. Meil on partneritega selged kokkulepped, kus me nende poolt annetatud kauba eest saadud raha võime kasutada. Sellel peab olema sotsiaalne mõõde. Näiteks kirikute ehitamiseks ei ole seda raha võimalik kasutada.

Täname!

24. jaanuaril 2015
Skype’i vahendusel

JUMAL KUTSUB JA VALIB

Kuulutaja vestluskaaslaseks on Tallinna Oleviste koguduse haldusdirektor ÜLLAR KUUSK (52).

Milles seisnevad koguduse haldusdirektori tööülesanded?

Üldistatult öeldes pean ma hoolitsema selle eest, et kõik oleks kirikus korras ja jumalateenistuseks valmis. Mul tuleb tegeleda majanduslike ja tehniliste küsimustega, suhelda töökaitse, päästeameti, kultuuriväärtuste ametiga, aeg-ajalt korraldada tuletõrjeõppusi. See tähendab, et teen kõike, mida on vaja, et kirik saaks organiseeritult ja hästi toimida.

Kui suur on koguduse töötajaskond?

Oleviste annab tööd ligikaudu 30 inimesele. Suvel on meid rohkem, talvel pisut vähem. Meil on seitse pastorit, kantselei töötajad, helitehnikud, majahoidja, koristajad, kirikus on ööpäevaringne valve ja kui torn on avatud, siis on tööl ka tornivalvemeeskond. Mis tööd ka keegi iganes teeb, töötame ikka selle nimel, et Jumala Sõna saaks kuulutatud ja inimestel oleks, kuhu oma palvete ja tänuga südames koguneda. Selles mõttes oleme kõik vaimuliku töö tegijad, sest eesmärk on ju ühine.

Kuidas Sa selle töö peale sattusid?

Ilmselt ma ei «sattunud», ma usun Jumala juhtimisse! Olin tookord juba mõnda aega olnud suhteliselt hästi tasustatud tööl ning see tähendas, et ka laenud ja liisingud olid kukil. Kirikusse tulles pidin uute olukordadega kohanema, aga tundsin selgelt, et see on minu tee. Kõik minu senine elu ja töökogemused olid nagu ettevalmistus kirikusse tööle asumiseks.

Olime abikaasa Kerstiga Haapsalu baptistikoguduse liikmed. Varemalt osalesime aktiivselt Haapsalu koguduse töös, aga selleks ajaks olime jäänud juba paiksemaks ja käisime Tallinnas Valguse Tee koguduses. Seda võiks nimetada ka meie vaimulikuks kasvulavaks. Pastor Mart Metsalat tundsime hästi, aga mina koguduse inimestega palju ei suhelnud. Armastasin tavaliselt tagumisi pingiridu.

Ühel jumalateenistusel ütles pastor Mart Metsala, et meil seal tagareas on juba aastaid istunud Üllar ja Kersti, aga täna kutsume nad ette, et paluda neile õnnistust. See oli veidi ootamatu ja ma ei mõelnud, et sellel võiks olla mingi suurem tähendus, aga tegelikult oli justkui väljaläkitamine. See oli nagu selge märguanne, et nüüd on üks periood elus lõppenud. Sellest ei läinudki mööda rohkem kui mõned kuud, kui helistas Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel ja küsis, millega ma tegelen? Olin siis ühes pehmemööbli firmas tootmisjuht. Kuna olin selleks ajaks ka ise palju inimesi tööle võtnud ja teinud tööintervjuusid, siis püüdsin jääda rahulikuks ning vastasin, et see on huvitav pakkumine ja seda tuleks kaaluda, kuigi oma südames teadsin, et see on õige tee!

Olin Olevistega juba varem lähedalt tuttav. Olin siin käinud 1977. aastast ja omal ajal osalenud Effataa töös. Nüüd olen siin töötanud üle kümne aasta.

Millal Sa usklikuks said?

Täpset kuupäeva ma ei oska öelda. Olen pärit kristlikust kodust. Mul on mõned väga eredad mälestused sellest, kuidas olen palvetanud ja vastuse saanud ning tundnud, et Jumal on mind omaks võtnud. Mind ristiti 30. augustil 1980. aastal Peeter Roosimaa poolt Kõverjärves.

Kerstiga saime kokku Olevistes. Laulsime-mängisime mõlemad Tarmo Vardja juhitud ansamblis. Tema tuli Haapsalust, mina Rakverest. Pärast abiellumist osalesime mõlemad Haapsalu koguduse töös.

Sa luuletad, teed muusikat – haldusjuhti kujutame ette hoopis külma ja arvestavana.

Veel 35-aastaselt lugesin luuletusi, olin mõnest väga vaimustatud ja mõtlesin, miks mina ei suuda ridagi paberile panna. Kuid ühel hetkel käis mingi nõks läbi. Sõitsin autoga ja avastasin, et loen omaette mingit poeemi, mis nagu ei lõppenudki enne, kui ma kohale jõudsin. Kahju, et tookord diktofoni kaasas ei olnud.

Viimasel ajal on need loomingulised hetked jäänud harvemaks, aga ma loodan, et Jumal ikka kingib veel midagi. Kui oled väga tundlik mõnede asjade suhtes, tahad ka midagi kirja panna. Kuuled, kuidas lind laulab ja see võib sind südamest puudutada. Ja kui tuleb midagi halba, siis sa oled selle suhtes samuti ülitundlik. Kui päris aus olla, hakkasin mingil perioodil neid tundlikke hetki pelgama ja püüdsin olla alati asjalik. Ühte ja sama võib ju väga erinevalt kirja panna – nii, et see kedagi ei puuduta ja samas mõne väikese nüansiga võib seda muuta nii, et kõik teevad «ahh!» selle peale. Mitmetest minu luuletustest on saanud laulud. Mõned neist olen jõudnud ka salvestada.

Kui palju Sul luuletusi ilmunud on?

Avaldanud ei ole palju. Mõned luuletused on ilmunud Teekäijas. Samuti on mul olnud mõned kontsert-luuleõhtud. Mulle meeldib kuulata, kui teised minu luuletusi loevad. Võib-olla tuleb kunagi ka kirjastamise aeg.

Missugune muusika Sulle meeldib?

Ma olen väikesest peale muusikaga kokku puutunud. Meil oli peres viis last ja kõik õppisid Rakvere lastemuusikakoolis. Oli mingi periood, kus me kõik mängisime viiulit. Hiljem õppisin kaks aastat trompetit, täna tunnen end kitarriga kõige kodusemalt.

Niisuguse muusikaga, mis mind tänase päevani on mõjutanud, puutusin kokku Gloria kammerkooris, kui Margo Kõlar ja Kersti seda juhatasid. Ma naudin seda, mis on südamega tehtud, aga oluline on ka kvaliteet. Igal muusikastiilil on oma koht ja isegi kui see mind otseselt ei puuduta, siis kindlasti on keegi, kes seda vajab.

Sinu elu on tänu Kerstile väga tihedalt muusikaga seotud, tema on ju professionaal.

Professionaalide elu olen ma kõrvalt kogu aeg näinud, sest mu vend on muusik, poeg on jazztrompetist, tütar õpib muusikaakadeemias viiulit. Meie pere põhiline muusikaline koostöö on Oleviste ülistuskooris, mida Kersti juhatab. Olen palju kirikukoorides laulnud ja arvan, et neid tuleb hoida nii kaua, kui saab!

Kunagi Sa tegid muusikute jaoks klavereid.

Ma töötasin klaverivabrikus ligi kümme aastat. Varem tegelesin kombinaadis ARS puutööga ja puutusin seal nii praktiliselt kui teoreetiliselt selle alaga üsna põhjalikult kokku. Oleviste koguduse vend Andres Laurik kutsus mind ARSist klaverivabrikusse puiduosakonna meistriks.

See oli periood, kus klaverivabrikus oli vaja palju muuta. Endine klaver, mida Nõukogude Liidu jaoks toodeti, tuli läänemaailmale vastuvõetavaks teha. Vastutus kasvas ning ma sain oma fantaasiat ja algatusvõimet päris palju rakendada. Tegime julgeid konstruktsioonilisi muudatusi ning samal ajal hakkasime ka tootma väärispuitkattega klavereid.

Muusikat Sa seal ju ei teinud.

Mõnes mõttes oli see ikka muusika tegemine ka. Kui sa ei tee klaverit nagu muusikainstrumenti, siis tuleb sellest välja «kapp». Õhtuti käisid vabrikus pianistid pille testimas. Kui katsusid klaverit, siis tundsid kätega, kus mingid sagedused klaveri korpuses resoneerisid ja mõtlesid, kuidas tämbreid ja helikandvust parandada. Kogu korpus mängib kaasa. Klaver ei ole mööbel.

Sinu hooleks on nüüd suur ajalooline kirikuhoone.

Kirikuhoone vajab hoolt keldrist tornini. Kultuuriväärtuste ameti ekspert tuli enne jõule meid külastama. Käisime terve torni läbi. Läksime päris tippu välja.

Mõni aasta tagasi käisin seal ajakirjanikega, kes rääkisid, et üleval risti all kuuli sees on tuba, kus on laual risti viimase kuldaja jäetud ajalehed. Fotoaparaadid kaasas, läksimegi siis asja kaema. Jõudsime nii kõrgele, et õlgadele jäi juba kitsaks ja ülespoole enam ei saanud. Kuuli sisse ei pääsenud, aga ega sinna peale ämblike keegi ei mahugi. Mingit tuba ei saa seal loomulikult olla, sest kuuli läbimõõt on umbes 1,1 meetrit.

Kas Oleviste kirikus on niisuguseid salapaiku, mida ainult mõni üksik inimene teab?

Kui ma nendest räägin, siis need ei ole enam salapaigad. Näiteks Antoniuse kabeli all on tühi võlvialune, aga see ei ole nii kõrge, et seda saaks kasutusele võtta. Seal on ehk mõni nahkhiir laes. Tornikiivris käiakse väga harva. Veel on võlvide pealne. Olen keldrisoppidest mõne küünlajala leidnud ja ära puhastanud.

Kas kogudus seob end ka hoone kaugema ajalooga?

Praegune Oleviste kogudus on selles pühakojas tegutsenud alates 1950. aastast. Ma tean, et Oleviste kiriku ajaloost on huvitatud mitmed ajaloolased, on ilmunud ka artikleid ja raamatuid. Oleme kõigiti kaasa aidanud ja toetanud neid, kes kiriku ajalooga tegelevad.

Kas Kersti ei pahanda, kui Sa hilja õhtul veel kirikus toimetad?

Me olime Kerstiga vahepeal mõlemad kirikutööl. Tema vastutas aastaid Oleviste muusikatöö eest. Oleme oma tööülesannete tõttu suhteliselt öise eluviisiga ja kirikutöö on üsna suur osa meie pere tegevusest. Kirikutööle ei tulda karjääri tegema. See on suur eesõigus, kui sa oled kutsutud ja valitud. Sageli käivad sellega kaasas ka mõned ohvrid oma isikliku heaolu arvelt. Suurte pühade ajal on kirikus tihedad tööpäevad. Jõululaupäeva hommikul sõidad kiiresti turult läbi, tood kuuse koju ja tormad kirikusse…

Lisaks olen ka Oleviste koguduse vanematekogu liige ja diakon. Vahel tuleb ka koguduse ees seista ja Piiblit lugeda.

Vaimulik töö ühel hetkel antakse. Tunnen, et see on minu osa ja olen selle eest tänulik. «Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega» (1Tm 6,6; 1968. aasta tõlge).

Täname! Soovime, et igaüks võiks teha endale selgeks oma kutsumise ja valiku (2Pt 1,10; 1968. aasta tõlge).

15. jaanuaril 2015
Skype’i vahendusel

ÄKKI JÄIN MA PIMEDAKS

Iga puue on katastroof. Puue toob peaaegu alati inimese ellu märgatavaid piiranguid ja rohket südamevalu. Miski ei ole enam nii nagu varem. Nagu looduskatastroof lagastab ja rikub looduse harmoonia, nii on enamasti ka puuetel laastav mõju inimese eluõnnele. Kõik puuded on suureks koormaks edasises elus, on siis inimene halvatud, on tal käsi või jalg amputeeritud, on ta kaotanud kuulmise või kõnevõime või on ta pimedaks jäänud.

MINU ELU MUUTUS DRAMAATILISELT

Aga veidi rohkem kui aasta tagasi tuli dramaatiline muutus. Ka seni terve silmaga ei saa ma enam näha. Suudan ainult heledat valgust ja pimedust eristada. See on kõik, mis mulle mu nägemisest alles on jäänud. Ma ei saa enam lugeda ega kirjutada. Ma ei saa enam üksinda joosta. Olen täielikult võõrast abist sõltuv.

Ma ei saa enam eristada oma naise, laste ja lastelaste nägusid, ma ei näe isegi enda kätt oma silmade ees. Kõik see, mida ma varem meelsasti tegin – rändamine, jalgrattaga sõitmine, autosõit, lugemine, arvutiga töötamine, fotografeerimine, filmide tegemine, võõrastel maadel reisimine – ei ole mul enam võimalik.

Ma oleks nagu elusalt maetud, suletud pimedasse valgustamata ruumi. Kuulmise ja kompimise abil saan ma küll elust enda ümber aimu, aga ilma silmadeta olen ma siiski paljust kõrvale jäetud.

MIKS, JUMAL, MIKS?

Oma hinges tunnen, et minu pimedaksjäämisel on midagi Jumalaga tegemist – ja Piibel näib seda kinnitavat. Nii ütles Jumal 2Ms 4,11: «Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?» Prohvet Aamose raamatus on öeldud: «Kas linnas juhtub õnnetus, mida Issand ei ole saatnud?» (Am 3,6). Vaatamata neile Piibli ütlustele on mul märgatavaid probleeme Jumala teede mõistmisega oma elus. Miks, millisel eesmärgil ma pimedaks jäin?

Need küsimused on tänaseni lahtised ja vastamata. Ma pean õppima nendega elama ja oma olukorraga leppima. Paulus kirjutas kord roomlastele: «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed!» (Rm 11,33).

KUI PALVE PEALE MIDAGI EI JUHTU

Vaatamata kogu usule, palvetele ja imele või vähemasti olukorra kergenemisele lootmisele, ei ole midagi muutunud. Sellistel hetkedel kaldutakse Jumala armastust ja kõikvõimsust, Tema headust ja halastust kahtluse alla panema. Väga valusad on ka paljud vagad ütlused, soovitused ja jutud kaaskristlastelt, kes nagu soojas toas istudes ükskõikselt külmast räägivad. Palju rohkem abi oleks, kui nad oma suu kinni hoiaks ja mind vaikselt oma palvetes toetaksid.

Pimedana ollakse niikuinii täielikult enda hooleks jäetud. Mis aitab ja elujulgust annab, on iga väike halastustegu, mis kelleltki tuleb. Ma olen väga tänulik, et ma seda oma peres oma armsa abikaasa ja laste juures kogen. Ilma nende toetuseta sõnas ja teos oleks mu elujulgus juba ammu nullis. Aga Jumal olgu tänatud kõige eest, mis ma läbi nende elujulgustuse kogen.

MEIE KESKEL ON PALJU HOOLIMATUST

Ma tean, et Jeesuse järgimisel ei ole mulle tõotatud kannatusvaba ja konfliktitut elu. Aga ma usun, et Jeesus Kristus ei jäta mind elu hädades ja vajadustes üksi, vaid et Ta mind jälle julgustab, et mu usaldus Tema armastuse ja abi vastu ei kaoks.

Ilma Temata ei oleks mul mingit julgust ega lootust. Kui ma Tema teed ka ei mõista, tahan ma Tema käest usalduslikult kinni hoida – «Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks» (Rm 8,28).

Oma elu headel päevadel olen tunnistanud: «Jeesus Kristus on minu elu sisu ja eesmärk!» Sellest tahan ma ka oma elu rasketel päevadel kinni pidada. Aidaku mind selles Jumal!

MANFRED BÖNIG (73)
idea Spektrum

ALKOHOL JÄI MINEVIKKU

Olaf Gottschlingi (55) elus toimus põhjalik muutus – ateistist sai veendunud kristlane. Suure osa oma eluajast ei tahtnud mees ristiusust midagi teada. «Ma ei ole tundnud ühtegi endast hullemat ateisti,» möönab ta. Kui keegi oleks talle neil aegadel öelnud, et temast saab kristlane, et ta hakkab Piiblit lugema ja palvetama, oleks Olaf Gottschling talle vastu lõugu andnud.

Olaf Gottschlingil on seljataga klassikaline joodikukarjäär. Juba 15-aastaselt jõi ta end regulaarselt täis. See oli tol ajal ümbruskonna noorte seas väga tavaline. Ta tahtis nende hulka kuuluda. Teenides Ida-Saksamaa armees, arenes ta sellel alal edasi. Vaadiõlu segati kange alkoholiga. Ometi ei pidanud ta end joodikuks. Ta arvas: «Ma võin ju ega hetk lõpetada.»

ABI TULI BAPTISTIKOGUDUSEST

Ka uus sõbratar ei olnud valmis joodikuga koos elama. Ta pani mehele aga kinni vastuvõtuaja sõltlaste nõustamisele ühes baptistide sotsiaalasutuses. Tegelikult läksid nad sinna koos. Ometi purunes ka see suhe.

Ja siiski sai Olaf Gottschling viinast lahti – seda ilma arstimite ja haiglaravita. Ta külastas regulaarselt sõltlastele korraldatud üritusi. «Ma olin inimeste hulgas, sain nendega oma probleemidest rääkida. Sealne tugi ja teadmine, et võin sinna alati minna, aitas mind väga palju,» meenutab ta nüüd. 17 aastat pole ta enam alkoholi tarvitanud.

TUGI JUMALA SÕNAST

Vaimuliku kodu leidis Olaf Gottschling talle juba tuntud ja võõrutust pakkunud baptistikoguduse ühest osakonnast. Seal ristiti ta 2008. aastal. Sellest ajast peale läheb ta igal neljapäeval ja pühapäeval palvelasse – piiblitundi ja jumalateenistusele.

Et oma ususammu avalikult kinnitada, tegi Olaf Gottschling tammepuust risti ja pani selle endale kodu juurde üles. Kord aastas kutsub ta koguduse endale koju «õhtule risti all». Rist peab võõrastele näitama: «Siin on Jumal mulle päris lähedal.»

JA SIIS TULI VÄHK

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIUUDISEID

30. novembril ordineerisid Meego Remmel ja Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel Valkla baptistikoguduses pastoriks Aldo Randmaa.

8. jaanuaril oli Tartus Lõuna-Eesti palvushommikusöök. Hommikut juhatas Tartumaa praost Joel Luhamets, kes on valitud EELK piiskopiks. Kutsutuid tervitas Tartu linnapea Urmas Klaas. Palvushommikusöögi peakõnelejaks oli akadeemik Tarmo Uustalu, kes kõneles olulise ja ebaolulise eristamisest infoühiskonnas. Meego Remmel usutles ajakirjanik Toivo Tänavsuud avaliku elu tegelaste elu avalikkusest infoühiskonnas. Muusikat tegid Merle Bunescu ja Reena Hamer Tartu Risttee kogudusest.

11. jaanuaril ordineeriti Tallinna Kalju baptistikoguduses teiseks pastoriks Vilver Oras. Pidulikul jumalateenistusel jutlustasid Meego Remmel ning Vilver Orase vend, Viimsi Vabakoguduse pastor Raido Oras. Muusikaga teenisid Laura ja Joel Remmel. Pastor Erki Tamm ja Vilver Oras jätkavad Kalju koguduse ja kogukonna teenimist, nagu seda on ühiselt tehtud juba viimased kuus aastat.

Oleviste kogudus viis oma pangaarve Swedbankist üle LHV panka. «Tahtsime selle sammuga pangale märku anda, et Aadu Luukase sihtasutuse poolt määratud 2014. aasta missioonipreemiaga seotud annetuse tagasivõtmine ja selgitused ei olnud meie meelest pangale sobiv,» teatas Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel. «Swedbankile soovime Jumala õnnistust, kõike head ja usun, et see pank on olnud pajudele heaks partneriks ja jääb selleks ka edaspidi.»

Tänavuse Aadu Luukase 32 tuhande eurose missioonipreemia pälvis aktiivselt kooseluseaduse vastast tööd teinud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Seepeale otsustas Swedbank Aadu Luukase fondile tehtud annetuse tagasi küsida.

Kõrgema Usuteadusliku Seminari UUE REKTORI EINIKE PILLI

ametisse seadmine 14. jaanuaril 2015 Tartu Salemi kirikus

1. Vaade saali.
2. Õnnistuspalve pidasid endised rektorid Margus Kask, Ermo Jürma, Peeter Roosimaa ja Meego Remmel.
3. Margus Kask andis uuele rektorile seminari sümboolse võtme ja Meego Remmel palava palve küünla.
4. Erki Tamm võttis oma palveküünlale tuld.
5. Laulis Ott Indermitte, klaveril saatis Tiina Kivastik.
6. Vaimulikku sõnumit jagas Helle Liht.

Fotod: Ermo Rips