Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivali viimasel päeval 28. juunil toimus Tartus Anne kanali ääres ristimisteenistus. Väike hulgake usklikuks saanud inimesi andis tunnistust suurest muutusest, mille Issand on nende ellu toonud.

Kui üks inimene saab usklikuks, on taevas suur rõõm: "Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab," ütles Jeesus (Lk 15,10). Astudes kogudusse, leiab usklik endale kõige kindlama kodu: "Põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16,18). Ka need on Jeesuse sõnad. Kord jõuab kätte aeg, kus Jeesuse omad saavad igaveseks Tema juurde taevasse: "Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina" (Jh 14,3).

"Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna," rääkis Jeesus endast (Mt 8,20). Ta ei tõotanud oma järgijatele maist rikkust, vaid vaimulikke, taevaseid väärtusi. "Tulge, sest kõik on juba valmis," teatas Ta ühes taevariiki tutvustavas tähendamissõnas (Lk 14,17).

ISSAND VAATAB KÕRGELT

Toimetaja kommentaar

Euroopa kultuur on Kreeka algupäraga, aga Iisraeli pühamehed võitlesid kreeka mõjude vastu. Kreeka kriisil on halb mõju mitte ainult Euroopa majandusele, vaid ka moraalile.

Valede abil saadud rikkus ei toonud Kreekale õnne. Mõnikord jääb meie inimeste juttudest mulje, et eestlased on selle kriisi kõige suuremad ohvrid. Nii see muidugi ei ole. "Su süda ärgu kadestagu patuseid, vaid karda alati Issandat, sest siis on sul tõesti tulevik ja su lootus ei kao" (Õp 23,17-18).

KOSMOSESOND MÖÖDUS PLUUTOST

Esimesed fotod Pluutost on juba ajakirjanduses avaldatud. Kõigi kogutud andmete Maale saatmine võtab aeglase side tõttu aega üle aasta. Sond jätkab lendu veel kaugemale ja muidugi teeb ta ka uurimistööd edasi.

Mida annab meile nii kauge taevakeha uurimine? Kas sellel on praktilist väärtust tavalisele inimesele? Kas teadlaste uudishimu ei lähe liiga palju maksma? On ju maailm vaeseid täis, võiks pigem aidata neid, kes oma kodumaalt põgenema peavad? Sarnastele küsimustele püüdsime vastata juba Kuulutajas nr 5/283 (2013), kui oli teemaks Eesti tudengite ehitatud satelliidi jõudmine kosmosesse.

Toonase kommentaari kokkuvõte on, et tasub küll uurida. Võiks ehk lisada, et tegemist on Jumala loomingu tundmaõppimisega. Seal, kuhu inimeste tehnika alles jõuab, on Jumala pilk kogu aeg jälgimas olnud. Pluuto tagant paistab Maa väga väike ja inimeste probleeme pole nähagi, aga Jumal tegeleb nendega.

"Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?" (Ps 8,4-5). Tänu Jumalale selle eest, et Ta armastab inimesi!

USUNDIÕPETUS JÄLLE PÄEVAKORRAL

Peab kohe ütlema, et vabatahtlikult õpib usundiõpetust väga vähe lapsi. Kui koolipoisi enda käest küsida, kas ta tahaks käia tunnis või olla vaba, siis loomulikult tahaks ta olla vaba. Vanemad on sageli ise võhikud ja nii ei suuna nad ka lapsi usundiõpetust õppima.

Usundiõpetus pole usuõpetus. Selle aine kaudu tuleb piiblilugu koolidesse koos mitmete teiste lugudega. Aga neid muid on ka vaja.

Praegu on aktuaalne pagulaste tulek Eestisse. Kardame aafriklasi ja araablasi. Enamasti on nad kas kristlased või moslemid. Aga Venemaa kaudu põgeneb meile näiteks vietnamlasi, kes tulevad lisaks neile, keda Euroopa Liit meile saatma hakkab. Mis usku need inimesed on ja kuidas nendega suhelda?

Ka kristlastel on kasulik omada elementaarseid teadmisi teistmoodi mõtlevatest rahvastest, et oskaksime neile efektiivselt evangeeliumi kuulutada. Peame hakkama oma maal elama nagu misjonärid võõrsil, kes õpivad tundma võõraste kombeid, et neid Kristuse juurde juhatada. Seisame uute ülesannete ees. Jeesus ütles: "Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!" (Mt 10,16).

Üks positiivne külg oleks usundiõpetusel ka seoses pagulastega – selle kaudu saaksid mittekristlastest pagulaste lapsed veidi aimu kristlusest. Muidugi ei maksa ainult sellele loota – põhiline töö tuleb teha ikka Kristuse järgijatel endil.

SEAKATK JÕUDIS EESTI FARMIDESSE

"Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile" (Ps 91,10) on ideaal, mida sooviksime. Hea, kui tuletõrjel, kiirabil ja politseil on vähe tööd ning kindlustus ei pea kahjusummasid välja maksma. Olgem rahul ja ärgem virisegem, kui kõik on enamvähem hästi. Eesti on näinud isegi nii halbu aegu, kui ei tohtinud viriseda ka.

MURDMISE VALU JA ÕNNISTUS

«Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui Ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale.»

Markuse 14,3

Sellest on möödas rohkem kui kakskümmend aastat, kui lugesin mõtet: "Jumal kasutab oma auks neid inimesi ja astjaid, mis on täielikult murtud." Pidasin seda mõtet nii oluliseks, et kirjutasin selle üles.

Kas Piibel kinnitab seda mõtet? Mida Piibel üldse kõneleb murdmisest? Piiblit avades leiame, et see mõte asetatakse mitmel erineval viisil meie ette.

MIDA KÕNELEB PIIBEL MURDMISEST?

Gideoni 32 tuhandest sõjamehest jäi tema juurde ainult kolmsada. See oli kahtlemata väga raske hetk tema elus. Ta koges, kuidas Jumal murdis ühe toe teise järel katki, millele tema inimlikult toetus. Nende järelejäänud sõjameeste relvastuseks olid ka ainult sarvpasunad, tõrvikud ja tühjad kruusid.

Miks oli vaja tühje kruuse koos tõrvikutega? Selleks sai olla vaid üks põhjus – et mitte äratada vaenlaste tähelepanu, tuli põlema süüdatud tõrvikutest kiirgav valgus kinni katta ja seda tehti nende tühjade kruusidega.

Kui Gideoni sõdurid purustasid oma kruusid, lastes oma käes olevate tõrvikute valgusel kaugele paista, siis haaras nende vaenlaste südameid hirm. Kuid enne oli vaja kruusid purustada (Km 7).

Jeesus murdis viis odraleiba ja kaks kalakest ning sellest jätkus toiduks suurele rahvahulgale, ligi viiele tuhandele mehele ning ka naistele ja lastele (Mt 14,13-21). Kuid enne jagamist pidi Jeesus leiva murdma.

Kui Maarja murdis pidalitõbise Siimona majas katki alabasternõu, milles oli hinnaline nardisalv, siis täitis meeldiv aroom terve maja, kuid enne tuli alabasternõu katki murda.

Jeesuse ihu murti kibuvitste, naelte ja odaga. Temast voolas välja lunastav veri kui kristalljõgi, mis puhastab patuseid inimesi, kinkides neile igavese elu (Mt 27,28-31).

Ehkki me kohkume murdmise valu ees, võib see olla Jumala teeks meie viljakaks muutmiseks. Kuid kõiges selles protsessis on Jumal valmis kandma valu koos meiega. Nii saamegi selles valus anda Jumalale ka kõik oma alabasternõu killud.

MIDA MEIL TULEB KATKI MURDA?

Samas võime Piiblist lugeda, et rikas noormees polnud valmis murdma oma kallist alabasternõud – oma rikkust – et anda kõik Jeesusele. Nii ta ei saanudki kogeda murdmise õnnistust, vaid üksnes murdmise valu (Mk 10,17-22).

Mis on täna sinu alabasternõuks, mida sa ei raatsi lasta Jumalal katki murda? On selleks sinu varandus, sinu aeg, sinu positsioon või hoopis sinu ego?

Ilmselt on meil igaühel oma nardisalvi pudel, mis ka täna meile küsides otsa vaatab, et kas me oleme valmis seda murdma Jeesuse jaoks. Või on see sulle liiga kallis, et seda murda, sest sellesse on paigutatud kõik sinu tulevikulootused ja eesmärgid ning neid ei tohi iialgi keegi murda, isegi Jeesus mitte?

Enne kui Saulusest sai apostel Paulus, pidi ka tema oma alabasternõu Damaskuse teetolmus katki murdma. Kui Jeesus küsis temalt: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad," siis murti tema variseri tõekspidamised ja uhkus ning siis küsis juba Saulus ise Jeesuselt: "Mis ma pean tegema, Issand?" (Ap 22,7.10). Nüüd kõlas juba Sauluse murtud alabasternõu igalt tükilt ainult üks küsimus: "Issand, mida sina tahad, et ma pean tegema?" Kõik see oli murtud, mille pärast Saulus Damaskusesse tormas.

Jumal on andnud igale inimesele väärtusliku isikupära, mida võiksime võrrelda kalli nardisalviga. Hoides seda üksnes enestele, oleme kui suletud ja üksnes oma eesmärkidele pühendunud inimesed, kellest on vähe kasu teistele. Siis kõik meie head mõtted ja kaunid tunded jäävad üksnes meisse endisse ning see rikkus jääb teistele kättesaamatuks. Nii jääbki meie nardisalvi pudel avamata, meie head mõtted teistele teadmata ning meie head teod tegemata. Ka meil tuleb oma alabasternõu murda, nagu Jeesus murdis oma viimasel õhtul enne oma kannatusi Tema käes oleva leiva (Mt 26,26).

Saksa teoloogil ja luuletajal Paul Gerhardtil polnud mingit põhjust rõõmustamiseks. 30-aastane sõda oli toonud surma ja rüüstamist üle kogu Saksamaa. Tema naine ja neli last olid surnud. Peale selle konfliktid kirikus ja poliitiline vahelesegamine kiriku tööle täitsid kogu tema elu kurbuse ja valuga. Kuid vaatamata nii rängale isiklikule kannatusele kirjutas ta rohkem kui 130 laulu, millistest paljud on kantud rõõmust ja sügavast pühendumisest Jeesusele Kristusele. Ta usaldas ulatada oma elu killud Issandale.

VALULE JÄRGNEB ÕNNISTUS

Mõelgem sellele hommikule, kui Peetrus koos kaaslastega sõudis pärast väsitavat ööd tühjade paatidega randa. Jeesuse sõna peale suundus ta taas järvele, et võrgud vette lasta. Peetrusele tundus see nii mõttetuna, sest nad olid ju terve öö kala püüdnud ja ometi tühjalt tagasi tulnud. Minnes uuesti Jeesuse sõna peale järvele, koges Peetrus imet, mis murdis ka tema sisemuses midagi. Korraga nägi ta end patuse mehena. Kui senini toetus ta juutide kui Jumala poolt valitud rahva positsioonile, siis nüüd oli ta üksnes patune mees Jeesuse jalgade ees. Jeesus murdis Peetruse oma arusaama, et anda talle midagi palju suuremat asemele: "Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!" (Lk 5,1-11).

Kahjuks on ka Jumala riigis neid inimesi, kes arvavad, et üksnes nemad teavad, mis on õige ja mis vale. See arvamus on vahel neis nii suur, et midagi muud sinna enam ei mahugi. Ja mida Jumal peab nendega tegema? Tal tuleb nad enne murda, et Ta saaks siis ka neid kasutada.

Keegi külastas Iisraeli ja kohtus seal ka lammaste karjastega. Nähes, et karjane kõnnib karja ees, aga mitte karja järel nagu meil, küsis ta, et kas ikka kõik lambad järgnevad sõnakuulelikult talle. Kui karjane vastas, et mitte kõik, siis järgnes kohe uus küsimus, et mida siis karjane teeb nende sõnakuulmatutega? Vastus oli küsijale väga suureks üllatuseks. Karjane vastas, et ta murrab siis selle sõnakuulmatu lamba jalaluu, paneb murtud jala lahasesse ning seejärel kannab lammast niikaua süles, kuni jalg paraneb. Selle aja kestel kiindub tall karjasesse, nii et ta enam iialgi ei taha temast maha jääda ega temast lahkuda.

USA astronaut James Irwin oli 40 aastat tagasi Tallinnas. Ta jutlustas Oleviste kirikus ja mul oli võimalus teda kuulata. Kõneldes oma elust, mainis ta kõigepealt, et andis oma elu juba noorelt Issandale. Tema unistuseks oli saada lenduriks ja nii ka läks. Talle usaldati järjest kiiremaid lennukeid ning kui ta lõpuks lendas Ameerika sõjaväe kõige kiiremal hävitajal, siis oli ta nii uhke, et nägi üksnes ennast.

Kuid siis tuli päev, kui tal juhtus raske avarii ning ta ise pääses üksnes ime läbi. Ta ärkas haiglas üleni sidemetes. Tal oli tohutu ahastus hinges, sest mitte ainult tema luud, vaid kogu tema eluunistus oli kildudeks purunenud. Just see oli talle kõige raskem.

Haiglavoodis lamades mõistis ta korraga, kui suurelt kõrguselt ta oli sügavasse orgu kukkunud ja ta küsis: "Milleks?" Just selle küsimuse kaudu hakkas ta mõistma oma uhkusepattu. Jumalat paludes hakkas ta otsima andestust ning uut osadust Temaga. See murdmise valu sai talle suureks õnnistuseks ja tema kaudu ka veel paljudele.

Imelised on Jumala teed, et just läbi oma isikliku valu ja kannatuse said nii James Irwinist kui ka Paul Gerhardtist tööriistad Jumala käes. Nad olid õnnistuseks paljudele. Aidaku Jumal, et ka meie elu murd(u)mise ajad muutuksid õnnistuseks nii meile endile kui ka meie kaudu teistele!

AAMO REMMEL
emeriitpastor

ISA KUTSUB TAGASI KOJU

Aktuaalne teema

Tõrva misjonimajas toimus 12.-16. juulil seminar Tagasi Isa Koju. Kuulutajaga vestles sel teemal Tõrva Immaanueli koguduse pastor VALDO MAAMÄGI.

On kuulda kahest organisatsioonist – "Isa Kodu" ja "Isa Süda". Mis need on?

"Isa Süda" on ülemaailmne teenistus – Father's Heart Ministry. Euroopas tegutseb see "Isa Kodu" nime all – Father's House Europe. Selle eestvedaja Jeff Scaldwell Inglismaalt juhtis ka Tõrvas seminari. Mõlema nime all kutsutakse inimesi tagasi Isa koju ning Teda lähemalt tundma õppima. Sõnum on seotud Isa südame igatsusega, et lapsed pöörduksid tagasi.

Eestis on meil MTÜ Isa Kodu, mille juhatuse liikmed me koos abikaasa Elmega algusest peale oleme. Tahame levitada sõnumit Eestis ja kaasas käia sellega, mis Euroopas toimub. Me oleme käinud üritustel Leedus, Soomes, Horvaatias, Slovakkias ja Tšehhis.

Kuidas võiks neid organisatsioone või liikumisi iseloomustada?

Kõige parem väljend oleks misjoniliikumine. Kindlasti ei ole see kogudus ega ole ka sihti kogudusi luua. Eesmärk on viia läbi koolitusi ja seminare, aidata kogudusi ja inimesi kogudustes lähemale Isa südamele.

Missuguste uskkondadega tehakse koostööd?

Organisatsioon on avatud koostööle kõigi konfessioonide ja kogudustega, kes usuvad Jeesusesse ja päästmisesse. Erinevates maades osalevad erinevad konfessioonid. Eestis on olnud konverentse baptisti- ja vabakogudustes ning metodisti kogudustes. Osa on võtnud ka luterlasi ja teisigi. Skaala on lai. Üle Euroopa osaleb ka palju katoliiklasi, Horvaatias aga näiteks nelipühilased. Sõnum on avatud kõigile.

Kuidas Tõrvas läks?

See oli meie esimene pikem seminari vormis ettevõtmine Eestis. Oleme pikalt oodanud, et Eestis võiks midagi niisugust toimuda. Tõrva on ideaalne paik selle jaoks tänu misjonimajale. Koolitus toimus pühapäeva õhtust neljapäeva lõunani. Meeskonnas oli kuus inimest, osavõtjaid kokku 34. Juht oli pärit Inglismaalt, meeskond koosnes eestlastest ja soomlastest. Osavõtjad olid eestlased ja soomlased ning ka üks leedulane.

Milline oli programm?

Hommikupoolikul oli õpetuseosa, pärastlõunal eestpalve võimalus, õhtul jumalateenistus. Teisipäeva õhtul oli avatud teenistus kõigi jaoks. Oli ka vaba aega iseenda ja Jumalaga olemise jaoks.

Põhisõnum oli tagasipöördumine Jumala kui meie taevase Isa juurde. Üks kirjakoht oli kadunud poja tagasipöördumisest (Lk 15). Esimene samm on pöörduda tagasi koju, et joosta Isa armastavate käte vahele. Jeesus ütles: "Mina ja Isa oleme üks" (Jh 10,30). Kui me vaatame Jeesuse peale, siis me näeme Isa.

Meie süda on väga tähtis – "Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!" (Õp 4,23). Et Jumal saaks valada oma armastuse meie südamesse nagu anumasse, peab süda olema terve. Tihti on raskusi elus ja meie süda võib väga katki olla.

Võime kanda südames andeksandmatust oma lähedaste või kellegi teise vastu. Jumal tahab aidata meil andestada. Edasi tulevad identiteediküsimused – kuidas näha ennast läbi Jumala silmade, olla Tema poeg või tütar, väärtustatud inimene. Lõpuks võiks nimetada läkitamist, et saaksime kõndida selle maailma keskel Jumala aulises vabaduses.

Millel oli rõhk, kas isikliku usu parandamisel või suunamisel misjonitööle?

Alguses oli rõhk tervenemisel, eelkõige vaimsel, südame tervenemisel, et pilt Jumalast võiks meis muutuda. Lõpuosa sisu oli, et kui saame armastust vastu võtta, siis suudame seda ka välja jagada.

Mida Sa ise oled saanud neist ettevõtmistest?

Mu oma süda on terveks saanud, mu isapilt on muutunud. Jumal on tervendanud mu perekonna ning suhe abikaasa ja lastega on paranenud. Läbi Jumala silmade paistavad inimesed hoopis teisiti.

Ma olen rääkinud mitme inimesega, kellel on olnud kodus armastav isa. Nendel ei ole raskust näha taevast Isa armastavana. Minu isa oli joodik ja vägivaldne, ma ei olnud temaga lähedane, minu isapilt oli rikutud. Isegi teenides Jumalat ja kuulutades evangeeliumi, ei tundnud ma Jumalat armastava Isana, kes Ta tegelikult on. Läbi selle teenistuse on minu elu muutunud. Ma usun, et see on muutnud ka kõike mind ümbritsevat.

Mis on järgmine ettevõtmine?

Samasugust seminari planeerime korraldada jälle umbes aasta pärast. Väiksemad üritused tulevad juba sügisel.

Täname!

19. juulil 2015
Skype’i vahendusel

IGA PÄEV TULEB JUMALA KÄEST

Tallinna Nõmme Baptistikoguduse palvelas toimus 7. juulil väliseesti heliloojate Johannes Talli ja Kaljo Raidi teoste kontsert. Kohal oli JOHANNES TALL (90) koos abikaasa Virvega. Järgmisel hommikul andis ta Kuulutajale intervjuu.

Kuidas kontsert läks?

Nad tegid suurepäraselt. Kvaliteet oli kõrge, meelsus oli hea. Ei oska ette kujutada, et oleks võinud veel parem olla. Ma olin üllatunud, kui palju oli huvilisi – isegi Hiiumaalt ja Tartust tuldi läbi vihmasaju kuulama. Pidi olema mingi huvi ja tahtmine. Ma olen väga tänulik Juhan Palm-Peipmanile ja kõigile osalejatele selle meeldiva elamuse eest.

Te pidite Eestist 1944. aastal põgenema.

Kaks ööd ja päeva oli merel torm ning paadi mootor läks rikki. Paadis oli 18 inimest, lapsi ja noori ka. Aga oli ka meremehi, nad katsusid purje kombineerida. Triivisime niipalju lääne poole, et Rootsi piirivalve päästis meid ära.

Isa ja ema jäid Hiiumaale?

Mu vend mobiliseeriti Venemaale ja vanemad ootasid teda koju. Ta tuligi sõja lõpul, aga tema tervis jäi Venemaale. Mu õde pidi tulema järgmise laevaga, aga sakslased konfiskeerisid laeva ja panid õe kaheks päevaks vangi. Rohkem ta ei proovinud.

Teie isa Arseni Tall oli Laukal kogudusevanem.

Ta elas 87-aastaseks. Nägin veel isa ja ema mõlemat. Me saime imekombel 1979. aastal loa Hiiumaal käia. See oli väga eriline päev. Sõime oma kodus, saime vanemate ja sugulastega rääkida. Kodu ja palvela selle kõrval on praegu alles ja väga hästi hoitud. Kodu ei kuulu enam meile.

Inturisti autojuht viis meid Hiiumaale ja pidi meid valvama. Ta oli džentelmen, vabandas, et tal on Kärdlas tuttavaid ja läks nende juurde. Küsisin luba, et kas me tohime ümbruskonnas ringi käia, sest Virve kodu oli 15 kilomeetrit eemal. Ta andis loa. Virve kodu oli lammutatud, ei olnud võimalik isegi ühtegi naela või kruvi mälestuseks võtta.

Kuidas Te võõrastes maades keelega hakkama saite?

Olin õppinud pealiskaudselt inglise keelt, sellega ei pääsenud kuigi kaugele. Minu esimeseks töökohaks Rootsis oli nõudepesijaamet sanatooriumi köögis. Esimene kontakt rootslastega oli saksa keeles. Buss peatus sanatooriumi ukse ees ja rahvas vaatas, kes sealt tuleb. Mina küsisin kellegi käest midagi saksa keeles. Ta ütles: "Tysk!" (sakslane) ja kõik vajusid ära. Läksin sisse, üks õde oskas saksa keelt ja juhatas mind edasi.

Mind pandi ühe rootsi noormehega ühte tuppa elama. Ta tahtis saksa keelt ja mina rootsi keelt õppida. Meil olid sõnastikud, tema õpetas mind ja mina teda. Me saime headeks sõpradeks.

Teie haridus tuli mitmelt maalt, jupp siit ja jupp sealt.

Ma alustasin muusikaõpinguid Tallinna konservatooriumis. Tahtsin edasi õppida ja sain Rootsis muusikaakadeemiasse. Täisajaga ei saanud õppida, sest pidin kuidagi raha teenima. Hiljem avanes võimalus baptistiseminari saada. Siis oskasin juba rootsi keelt. Stipendium kattis õppemaksu, korteri ja söögi, elasin seminari majas. Minu vaimulik haridus piirdubki kahe aastaga Rootsis.

Miks oli vaja Rootsist ära minna?

Ma olin Rootsis viis aastat. Sealt saadeti mõned põgenikud Eestisse tagasi. Ma tahtsin Ameerikasse, aga ei saanud, sest kvoot oli täis ja ooteaeg oli väga pikk. Üks meie kodu lähedalt pärit inimene oli läinud Austraaliasse, tema andis mulle tagatise ja ma sain Austraalia viisa.

Te jõudsite muusika alal doktorikraadini. Mis Teid kannustas kogu aeg edasi minema?

Natuke isekus. Ma tahtsin õppida, püüdsin ära kasutada võimalusi, mis kuskil olid. Austraalias tuli üks vaheaeg, et kohaneda. Läksin tavalisele tööle ja sain sealt sissetuleku. Siis sain kontakti muusikaakadeemiaga ja hakkasin edasi õppima. Mängisin tšellot. Professorid olid armulised ja aitasid igati kaasa. Austraaliast saingi muusika alal esimese diplomi.

Ühelt maalt teise minnes ning koole vahetades on ju tasemed ja nõuded erinevad.

Tuleb kohaneda. Austraalias oli teistsugune inglise keel kui Ameerikas. Sellega sain hakkama. Ega see ei olnud kerge tee. Ma tahtsin Ameerikasse, et saaksin oma alal stabiilse töökoha. Valdeko Kangro ja Kaljo Raid õpetasid Minnesotas ühe baptistiseminari muusikaosakonnas. Nad tahtsid endale asendajat, sest nad sihtisid New Yorgi poole. Nad soovitasid mind ja mulle tehti pakkumine tulla muusikateooria õppejõuks. Ma teenisin seal viis aastat.

Samal ajal hakkasin õppima Minnesota ülikoolis. Tegin terve patarei teste. Austraalia diplom teatud määral luges, aga nad tahtsid oma standardi kätte saada. Ma sain proovi peale, tegin kursused läbi ja olin vastu võetud. Sain sealt magistridiplomi. Selleks kirjutasin sümfoonia ja lisaks olid teoreetilised eksamid. Otsustasin, et miks seisma jääda, ma lähen edasi. Kuus aastat hiljem sain doktorikraadi (PhD).

Mis on Teie jaoks olulisem, kas teoste kirjutamine või esitamine?

Mõlemad. Juba Austraalias mängisin Sydney filharmoonia orkestris tšellot. Mängisin kirikutes ka. Teooria ja komponeerimine käisid sinna kõrvale. Praktiliselt kogu eluaja juhtisin kiriku- ja koolikoore. See oli minu armastus.

Millist vaimulikku tööd Te olete teinud?

Minneapolis Minnesotas oli üks eestlaste keskusi. Üks noor eesti arst alustas seal piibligruppi ja juhtis seda mõned aastad. Ta ei saanud Ameerikas eksameid anda ja läks Saksamaale. Ta palus, kas ma ei võtaks selle grupi juhtimist üle. Ma töötasin sellega 16 aastat.

Mõnel tekkis küsimus, et miks ta juhatab, kui ei ole ordineeritud. Arutasin seda Karl Kaupsi ja Evald Männiga ning nad arvasid, et New Yorgi Eesti Baptisti Koguduses saaks seda kõige hõlpsamini läbi viia. Karl Kaups, Evald Mänd, Kaljo Raid ja kaks ameeriklast olid ordineerijad. Nad tegid mulle keerulise eksami.

Eesti piibligruppi ei ole Minneapolises sellest ajast, kui ma ära tulin. Ma elan Flinti linnas Michiganis järvede vahel. Olen 22 aastat pensionil ja emeriitprofessor. Me oleme mõnikord rääkinud ameeriklastele, kus Eesti on ja mis ta on – umbes üks kolmandik Michigani osariigist – nii väike!

Teie eesti keel on väga hea, kuidas see on säilinud?

Meie kodune keel on eesti keel. Meie linnas ei ole teisi eestlasi. Mu tütrel on natuke raskusi, ta oskab eesti keelt, aga ta on ameeriklasega abielus. Järgmine põlvkond ei räägi enam eesti keelt. Mu teine tütar on surnud, ka tema lapsed ei oska eesti keelt.

Ameerikas on selliseid eestlasi palju, kes on eesti keele kaotanud. Praktiline asjaajamine käib inglise keeles ja see muutub automaatseks.

Kas Te olete Ameerika passis John?

Mina ei ole John, ma olen Johannes. Mulle ei ole Johni nimeks pandud. Las olla nii, nagu originaalselt oli. Üks mu naaber küsis kunagi, et kas keegi kutsub mind Johniks ja mina ütlesin, et mitte teist korda.

Kui palju oli Teil usku, et Eesti Vabariik tuleb tagasi?

See oli rohkem unistus kui usk. Me tõesti soovisime seda ja kui Eesti vabanes, küll meil oli hea meel. Ka meie sõpradel oli hea meel – mõtle, Eesti on jälle vaba!

Kas Eesti areng on läinud nii, nagu oleks pidanud?

Kes on rahul sellega, mida keegi teine teeb? Me tahaks, et meie sõna jääks peale. Ma ei ole kunagi poliitikaga tegelenud ega oska ka sellega tegeleda. Ei ole kunagi tundnud, et mina oleksin kõne paremini pidanud kui president.

Nüüd jõuavad kodumaa uudised kergesti igale poole.

Sõbrad ikka noomivad, et Skype on Eesti leiutis, miks teil seda ei ole. Internet on meil muidugi olemas, saame Kuulutajat ja Teekäijat lugeda. Me loeme internetist Eesti, Rootsi ja Austraalia lehti.

Kas Teie helitööd on kokku kogutud ja säilitatud?

Mõni on alles, mõni on kapis, mõni on kaduma läinud. Olen mitmeid asju Tallinna muusikamuuseumi viinud. Olen saanud nendega hea kontakti.

Me tegime Kaljo Raidiga ühe salvestise, see läks läbi nagu soojad saiad, seda enam ei saa. Tema salvestas rohkem kui mina. Mina olen ettevaatlik, sest ei ole alati kindel, kas see on niisugune materjal, mis mõnele teisele ka midagi ütleb. Võib-olla olen ma liiga tagasihoidlik.

Ilmselt küll. Millal Te viimati pilli kätte võtsite?

Kaks päeva enne ärasõitu Eestisse. Muide, minu pill on ühe eestlase tehtud – ta on teinud vähemalt sada viiulit ja tosina tšellot. Mul on väga hea pill.

Ma tahtsin alati viiulit saada, nii kaua kui ma mäletan. Kümnendaks sünnipäevaks kingitigi see mulle. Hiiumaal ei olnud tol ajal viiuliõpetajat. Ma hakkasin ise proovima ja viise välja mängima.

Meil oli kodus harmoonium. Isa oli hea tenor. Igal õhtul hämarikus tuli perekond kokku ja me laulsime mitmehäälselt.

Põgenikusaatus on paha, aga maailma nägemine on Teil ilmselt laiem tänu sellele, et olete nii palju maid läbi käinud.

See on tõsi. See, millest me läbi tuleme, ei tundu sel momendil hea olevat. Aga pärast võib neid hüvesid näha, mis on olnud sellega ühenduses. Jumal on kõik asjad korraldanud. Ma ei saa öelda, et midagi oleks minu enda teene. Jumal on juhtinud ja nii on läinud.

Tee seda, milleks oled võimeline ja ole sellega rahul. Ma ei tunne, et mul oleks veel mingi siht, mille peaksin enne lahkumist saavutama. Aga iga päev on Jumala antud ja ega ma muidu 90-aastaseks ei oleks saanud. Sellel on mingi mõte. Tervis on väga hea. Arsti meil ei ole, rohtu ei võta, inimesed imestavad ja meie ise samuti.

Täname!

8. juulil 2015
Tallinnas

SA EI TOHI ENAM KOJU TULLA!

Fahdi roll oli Iraani pealinnas Teheranis tegutsevas 15-liikmelises koguduses suurem kui tavaliikmel. Kuna ta räägib vabalt inglise keelt, oskab ta jutlusi ja piiblikommentaare inglise keelest pärsia keelde tõlkida. Arvestades asjaolu, et kohalikus keeles kristlik kirjandus peaaegu puudub, oli see oluline.

Fahdi vanemad on moslemid. 2011. aastal sai Fahdist vahetusüliõpilasena Filipiinidel olles kristlane. "Ma otsisin tõde – käisin hindude ja budistide juures ning küsisin neilt, mis pärast surma saab. Nad ütlesid, et me eksisteerime kas teisel kujul edasi või sünnime uuesti. See ei rahuldanud mind."

Fahdit liigutasid sügavalt jutustused Jeesusest, mida ta ühes filipiinlaste baptistikoguduses kuulis. Seal saigi temast kristlane. 2012. aastal naasis ta uuesti rangelt muhameedlikku Iraani. Ta teadis: kes tahab Iraanis kristlasena elada, peab olema valmis oma usu pärast ka surema. Vähemalt oma perekonna toetuses oli Fahdi kindel. Kuigi tema vanemad ja kaks venda jäid moslemiteks, hoidsid nad tema saladust.

JÄÄ SINNA, KUS OLED!

Fahdist sai tagaotsitav. Telefonile oli vaja osta uus kõnekaart, et asukohta mitte reeta. Fahdi peitis end Aserbaidžaani piiri lähedal metsades.

Fahdi vanemad organiseerisid poja põgenemise ja palkasid ühe salakaubavedaja, et see ta üle piiri aitaks. Fahdi pidi võltspassiga Teheranist Inglismaale lendama. Üks päev enne plaanitud reisi tuli ehmatus: "Salakaubavedaja kukkus sisse, sinu pass on nende käes. Jää sinna, kus oled!" sai isa teda veel õigeaegselt hoiatada.

Möödus üks piinarikas kuu. Iga kord, kui Fahdi oma peidukohast toidu ostmiseks lahkus, oli oht, et ta tabatakse. Vahistamine tähendab usku vahetanud inimestele Iraanis mitmeaastast vangistust või halvemal juhul surmanuhtlust. "Aga kõigepealt piinavad nad sind," selgitab Fahdi.

PÕGENEMINE ASERBAIDŽAANI

Fahdi ei olnud kogu oma elu jooksul midagi seadusevastast teinud. "Nüüd pidin ma nagu kurjategija omaenda maalt põgenema. Ma ei saanud isegi oma vanemaid kallistada ega nendega hüvasti jätta."

Peaaegu viis kuud elas Fahdi ühes väikeses korteris 40 kilomeetri kaugusel Bakuust. Iga kümne päeva järel külastas teda vanemate palgatud salakaubavedaja ning tõi talle riisi, leiba ja mõnikord ka liha ja juurvilju. Salakaubavedajaga ei saanud Fahdi aga rääkida, sest mees ei osanud pärsia keelt ega Fahdi aseri keelt. Kogu selle aja vältel ei suhelnud Fahdi kellegagi ega olnud tal ka internetiühendust. Tema ainsaks trööstiks oli telefonis olev Piibel, mille ta enne põgenemist oli alla laadinud.

Kuud möödusid ja lõpuks sai Fahdi võltsitud passiga üle Peterburi Hamburgi lennata. Sealt läks ta edasi Dortmundi ning palus taksojuhil end põgenike majutuspaika viia. Takso eest maksis ta ka viimase rahaga, mis talle jäänud oli – 25 euroga.

IKKA PEAB HIRMU TUNDMA

Nende kohta ei ole Fahdil ühtegi head sõna: "Nad ei käitunud korralikult ei sakslastest abilistega ega ka teiste põgenikega. Nad ei täitnud reegleid, trügisid toidujärjekorras ette ja kaklesid pidevalt." Fahdi hirmudel oli aga teine põhjus: "Nad kõik olid moslemid ja küsisid minult kogu aeg, miks ma ei palveta islami reeglite järgi."

Fahdi sai sealt minema. Tema sõnade järgi olid olud majutuspaigas katastroofilised: "Personal nägi kõvasti vaeva, aga inimesi oli lihtsalt liiga palju. Tualettruum oli pidevalt räpane, kõik oli väga ebahügieeniline." Kõige halvema mälestusena Giessenist on meelde jäänud üks pakistanlane, kes üritas Nigeeriast pärit pesumaja töötajat vägistada.

Paljud varjupaigataotlejad ei olnud Fahdi arvates mitte sõja või tagakiusu eest Saksamaale põgenenud, vaid tahtsid oma majanduslikku olukorda parandada. "Minu arusaamise järgi on Giessenis vaid umbes 30 protsenti varjupaigataotlejatest tegelikud põgenikud. Ülejäänud 70 protsenti võtavad tõelistelt põgenikelt koha ära."

KOGUDUSE ABI

Võimud panid Fahdi vahepeal ühte väikesesse külla elama, kus ta pidi jagama tuba radikaalsete moslemitega Afganistanist. Baptistid tõid ta sealt ära ja leidsid talle korteri kristlaste juures.

Aga hirm jääb. Kõige rohkem kardab Fahdi moslemeid, kes võivad saada teada, et ta on kristlaseks saanud.

Kuidas edasi? Fahdi kehitab õlgu. Ta loodab, et ta tunnistatakse põgenikuks. Pärast tööloa saamist tahab ta Saksamaal enesekaitsekursusi anda. Ta loodab, et leiab ka naise ning loob pere.

THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum

LOOMI PEETAKSE OLULISEMAKS KUI INIMESI

Oma endiseid moslemitest naabreid kristlased enam ei usalda, sest nad reetsid kristlased Islamiriigile. "Nad ühinesid Islamiriigi võitlejatega ja ründasid meie maju. Me ei taha enam nendega koos elada." Kristlastele soovib peapiiskop pärast regiooni terroriorganisatsiooni alt vabastamist oma territooriumi, kus võiks julgelt elada, ning kristlaste relvastamist. "Kui meid pärast koju tagasi pöördumist keegi ründaks, siis kaitseksime oma omandit ise ja ei annaks enam enda saatust teiste kätte."

Pärast kahe miljoni elanikuga Mosuli linna vallutamist Islamiriigi poolt juunis 2014 põgenesid paljud kristlased algul 30 kilomeetri kaugusele Qaraqoshi, aga terroristid ründasid ka seda linna. Nüüd elavad pagulased teistes Põhja-Iraagi osades või on põgenenud Euroopasse.

Islamistide nõue, et kristlased läheksid kas üle islamisse või maksaksid pearaha, ei ole neile vastuvõetav. Peapiiskop ütles: "Me ei ela ju orjandusliku korra ajal. Kristus on meid vabastanud, me ei teeni kedagi peale oma Issanda. Usuvahetus on meie jaoks mõeldamatu. Pearaha maksmise lükkame me kategooriliselt tagasi."

idea Spektrum

KRISTUS KUTSUS MEID TEISTE INIMESTE JAOKS

Umbes kakskümmend aastat tagasi kutsuti mind esimest korda Tallinna Kalju kogudusse. Olin juba mõne aasta eest jõudnud arusaamisele, et Jumalat teenida on õige ja hea – see oli lihtsalt loogiline järeldus ilma igasuguse emotsioonita.

Ma ei pidanud kogudust ega seal käimist oluliseks, ma ei otsinud kogudustega kontakti. Ühel hetkel astus linnas üks sõber mulle ligi ja ütles, et ta läheb kirikusse ja küsis, kas ma tahan kaasa tulla. Ma mõtlesin, et miks mitte.

Teatavasti tuleb 80 protsenti inimestest kirikusse sellepärast, et sõbrad kutsuvad. Kogudus on hea keskkond, kus kasvada ja areneda. Kalju koguduses oli pinnas hea ja soodne ning ma jäin mõnedele viperustele vaatamata sinna lõpuks pidama.

INIMESED VAJAVAD MEIE TUNNISTUSI

Niisiis, ma käisin koguduses, kasvasin ja arenesin. Ühel hetkel sai minust selle koguduse noortejuht ja ma leidsin, et minu ülesanne on julgustada teisi evangeeliumi kuulutama. Las teised räägivad ja teevad. Mina olen tagantlükkaja ja julgustaja.

Jumal tegi minu juures tööd. Ühel hetkel sain ma üle hirmust oma usku tunnistada. Ma julgesin seda juba äärmisel vajadusel teha. Läks mõni aeg mööda ja sellest sai vajadus.

Maailmal on oma kolmainsus, keda ta teenib – need on mina, mulle ja mind. Ma hakkasin ühel hetkel nägema teiste inimeste vajadust evangeeliumi järele – seda, et teistel on vaja evangeeliumi kuulda, mitte, et minul on vaja rääkida.

Inimesed minu kõrval elavad oma igapäevaelu ja nad tegelikult ei tea täpselt, kuidas seda peaks elama. Neil ei ole mitte ühtegi juhtnööri, konksu ega aasa, millest kinni haarata, et oma elu natukegi sihipärasemalt elada. Nad tõmblevad, teevad järjest valesid otsuseid ja upuvad iseenda murede sisse. See ei ole minu vajadus evangeeliumi kuulutada, see ei ole minu vajadus esineda, vaid see on teiste vajadus ja teiste pärast tehtav töö.

KAINED MOOTORRATTURID

Sellest, et minu vajadused on kõrgemad kui minu kultuur või minu isiklik heaolu, sain ma aru ühel kristlike mootorratturite konverentsil. Üle Euroopa tulid kokku mehed ja naised, kes suure osa oma päikesepaistelistest päevadest ei niida muru, vaid sõidavad mootorratastega.

Ma jõin parajasti kohvi ja minu kõrval istus kaks sakslast, kes jõid teed. Üks vend tuli meie juurde ja küsis, mis sakslased te olete, kui te õlut ei joo. Sakslased ütlesid, et nad on võtnud vastu otsuse, et ei tarbi alkoholi. Ma tunnen paljusid sakslasi ja ka mul jäi imestunud pilk neile peatuma.

Sakslased ütlesid: "Meie misjon baseerub suhetel inimestega, kes ei tunne Jumalat. Me püüame neile seletada, et oleme nende jaoks alati olemas. Kui nüüd ühel õhtul ma olen joonud kodus oma õlle ja keegi helistab mulle, et tule, sõber, mul on nüüd sinu abi vaja, ma tahan sinuga rääkida – mis oleks veel magedam vastus, kui öelda, et ma ei saa, ma olen purjus?"

Need saksa vennad tõstsid oma isiklikust heaolust ja oma kultuurist kõrgemale teiste vajaduse. Me ei ela siin ainult enda pärast, muidu oleks võinud elada ainult ristimiseni. See elu, mis on pärast ristimist, on teistele, teiste kasuks ja teiste jaoks.

Kui me ütleme, et Kristus on kutsunud meid teiste jaoks, siis see võiks iga päev väljenduda meie tegudes. Ka siis, kui see meile endale mugav ei ole. Soovin, et ka sinu usk väljenduks iga päev sinu tegudes!

RAIDO ORAS
Viimsi Vabakoguduse pastor
Tunnistus suvefestivalil
Tartus 27. juunil 2015

Tartu Kolgata Baptistikogudus MAKSIS UUE KIRIKU OSTUVÕLA

Tänupiknik 28. juunil 2015

1 – Rahvas piknikul kiriku ees.
2 – Ajaloopannoo avamine, kõneleb Liivi Rosenvald.
3 – Vaade tänava poole.
4 – Pastor Leho Paldre on väga rõõmus, sest hoone sai võlast vabaks.
5 – Avo Rosenvald koguduse ajalugu käsitlevat raamatut müümas.
6 – Tänujumalateenistus kirikus.

Fotod: Ermo Rips