«Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!» (Õp 6,6). Usinad putukad on suure pesakuhja valmis teinud. See ei ole lihtsalt okkahunnik, vaid keeruline ehitis, kus iga detail on pandud just sinna, kuhu vaja.

Kas kaasaegne maailm on mõistusepärane? Ühiskonna peenes struktuuris on kõrvalekaldeid, nagu oleks keegi mingeid võõrkehasid sellesse «sipelgapessa» heitnud. Näeme miljoneid inimesi rändamas paigast teise, kuigi nad võiksid hoopis oma kodumaa heaks midagi teha. Ja kuuleme mõnegi Eestimaalt välja rännanud inimese suust üleolevat lauset, et tema tuleb tagasi siis, kui kõik siin korda tehakse (teiste poolt muidugi).

«Sipelgad on väeti hulk, ometi valmistavad nad suvel oma leiva» (Õp 30,25). Mitte ainult seda, nad kaitsevad oma pesa röövlite eest, kes tahavad sinna sisse tungida, nende arvel elada või koguni neid orjastada. Igaüks on valmis andma oma elu pesa eest.

Kõiges ei saa muidugi sipelgaid eeskujuks võtta. Nende instinktidest ja jõust jääb mõnigi kord väheks ning pesa saab kõvasti kahjustatud või koguni hävib. Aga meile on Jumal andnud mõistuse ja võime Temasse uskuda. Tema abiga on ületatud lugematu arv kriise. «Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus; Issanda kartus – see on Siioni rikkus» (Js 33,6).

KÕIK TAHAVAD HÄSTI ELADA

Toimetaja kommentaar

Edgar Savisaart kahtlustatakse altkäemaksu võtmises. Kindlasti avaldab tema ja mitmete Eesti tippärimeeste süüdistamine mõju meie riigi majandusele ja poliitikale. On ju päevakorral veel ka Tallinna Sadama juhtide korruptsiooniasi.

Pühakiri hoiatab meid: «Ära võta meelehead (altkäemaksu), sest meelehea pimestab tarkade silmi ja teeb õigete asjad segaseks!» (5Ms 16,19). Süü või selle puudumise üle otsustab kohus.

PÕGENIKEKRIIS JÄTKUB

Saksamaa, Rootsi ja veel mõni maa võtavad võõraid lahkelt vastu ja isegi kutsuvad neid enda juurde. Milliseks muutuvad need maad aastakümnete pärast, kui miljonid võõramaalased on kohalike keskel pikalt elanud, seda me praegu ei tea. Kui eestlased tõstavad esile ohtu oma rahvuse püsimisele, siis Saksamaal ei julge ükski tõsiseltvõetav poliitik verepuhtuse hoidmisest rääkida – Teise maailmasõja taak on sellel riigil senini kaelas.

Läbi aegade on olnud neid, kes tahavad minna võõrale maale elama, tööle või seiklema. Neid ei tohiks pagulastega segi ajada, kuigi nad võivad pagulaste hulka peituda. Neid ei peaks ka kvootidega mööda maid laiali jagama. Ega nad ise seda ei taha ka, neil on ju endal unelmate sihtmaa välja valitud, paljudel sugulased-sõbrad seal ees ootamas.

Tavalise inimese peas tekib ikka mitmeid küsimusi. Miks tuuakse Vahemerelt päästetud põgenikud Euroopasse? Kas nad poleks sama kindlalt kuival maal, kui nad Aafrikasse tagasi viia? Võiks kokku leppida mõne Aafrika riigiga, maksta midagi (maksta tuleb ju ka Euroopas), koguda põgenikud sinna ning kindlaks teha, kes on pagulane ja kes mitte, ning tuua tõelised hädalised siis juba korralike laevadega Euroopasse. Tööotsijate ja seiklejate jaoks on teised reeglid.

Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi väljus tohutu rahvamass Moosese juhtimisel Egiptusest ja liikus Kaananimaa poole. Kuigi kaananlastele anti ootamatult veel 40 aastat ajapikendust, ei osanud nad sellega midagi tarka peale hakata. Initsiatiiv oli kindlalt Iisraeli käes, kaananlaste vastupanu oli üsna jõuetu ja kaootiline. Ainult väike Gibeoni linn otsustas enda heaks midagi erilist ette võtta (Jos 9). Selle elanikud jäeti elama ja väidetavalt olevat nende järeltulijad siiani alles ning olevat säilitanud ka oma identiteedi.

Arusaadavalt ei lähe kõik nii ilusasti ja ladusalt nagu rahulikult kirjutuslaua taga unistades paistab. Aga ainult tagajärgedega tegelemine ei ole arukas. Eesti on praegu veel seisus, kus ta saab oma tulevikku planeerida ja kontrolli enda käes hoida.

TRAKTORID TOOMPEAL

Ega valitsusel ka kerge ole. Uute turgude leidmine võtab palju aastaid aega ja raha põllumeeste toetamiseks on raske leida – see raha tuleb ju kelleltki ära võtta. Aga loomade arvu vähendamine tähendaks seda, et paremate olude saabudes läheb mitu aastat enne, kui karjad jälle taastuvad.

Inimesed vajavad toitu. Neil on hea meel, kui toiduainete hinnad langevad, mis sest, et põllumeeste taskud tühjenevad. Aga me võiksime valida, mida sööme. Nüüd on patriootlik kodumaist piima juua ja sealiha süüa, sellega teeme midagi oma maa majandusliku olukorra parandamiseks.

Vana Iisrael oli põllumajandusmaa. Paneme Eestimaa kaasaegsesse konteksti Pühakirja sõna: «Pane tähele oma lammaste seisukorda, tee karjad oma südameasjaks, sest varandus ei kesta igavesti, või kas kroongi püsib põlvest põlve? Kui rohi on kadunud ja ädal on tulnud nähtavale, kui mägedelt on hein korjatud, siis on sul tallesid riietuseks ja sikke ostuhinnaks põllu eest. Ja sul enesel on küllalt kitsepiima toiduks, toiduks su perele ja elatiseks su teenijaile.» (Õp 27,23–27).

ANDEKSSAAMINE JA ANDEKSANDMINE

«Siis ütles Peetrus Tema juurde astudes: «Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?» Jeesus ütles talle: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda. Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!» Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: «Maksa, mis sa võlgned!» Siis see kaassulane palus teda maha heites: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!» Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: «Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!» Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.»

Matteuse 18,21–34

Ma ei oska aimata, miks Peetrus selle küsimuse esitas. Kas tal tekkisid mingid hõõrumised oma venna Andreasega või teiste jüngritega? Kui pead teiste inimestega pidevalt kitsastes tingimustes koos olema, tekivad vastuolud. Või tekitasid selle küsimuse Jeesuse ja jüngrite kokkupuuted variseridega? Jeesus vastas Peetrusele pika tähendamissõnaga.

ANDESTAMISE PIIR

Peetrusel oli lootus, et ehk Jeesus paneb andestamise piiri paika. Ehk piisab seitsmest korrast? Siis oleks ju hea – oled seitse korda päeva jooksul andestanud, süda on rahul, keegi ei saa sind süüdistada ja isegi Jumalal ei ole sulle etteheiteid, sest norm on täis. Lisaks võid öelda, et mina olen ju ka inimene, võin endast välja minna ja vihastada. Elus see sageli nii ongi – ühe hetkeni sa pead vastu ja siis rohkem ei suuda.

Aga Jeesus ütles Peetrusele, et korrutame selle seitsme veel 70ga (mõned varasemad piiblitõlked). Võib-olla oli see Peetrusele kergendus – üks piir on siiski olemas, ligimesearmastuse piir on numbritega paika pandud. Kuid Jeesus ütles, et Peetrus on sellest siiski valesti aru saanud. Armastust või andestust ei saa mõõta numbrite ega kordadega.

MEIL ON INVENTUUR!

Oli üks osav perekond, kes töötas kaupluses. Nad pidasid poodi nii omaks, et panid enamiku rahast enda tasku. Kui tuli inventuur, said nad sellest ette teada. Nad tellisid laost terve autokoorma kraami ja ei pannud seda kirja, vaid see loeti vana kauba hulka ja asi klappis. Alles pärast võeti see arvele. Nii käis aastast aastasse. Nad ostsid endale Volga ja elasid tol ajal päris hästi, kuni ühel päeval kõigele sellele lõpp tuli. Nad pandi vangi.

Jeesus rääkis peremehest, kes tegi samuti inventuuri ja avastas, et üks tema sulane oli talle võlgu tohutu summa – kümme tuhat talenti. Üks talent võrdus kuue tuhande teenariga ja üks teenar oli töölise päevapalk. Kui me toome need päevapalgad tänapäeva Eesti keskmisse ja viime selle kulla hinda, siis me saaksime kümnekilose kullakangi. Oleks me samasuguse korrutuse teinud vene ajal, oleksime saanud 34-kilose kullakangi. On ajaloolasi, kes väidavad, et sel ajal, kui Jeesus selle tähendamissõna rääkis, oleks see kullakang olnud ligi 50 kilo raske.

Kuidas üldse on võimalik, et üks inimene võlgneb terve sellise mäe kulda? Sulane ei kasutanud õigesti seda, mida isand tema kätte oli usaldanud.

ANDESTUSE HIND

Loetud tähendamissõnaga maalib Jeesus meie ette pildi, et me mõistaksime, kui suure andestuse on Jumal meie ellu toonud. Kui palju on Jeesus pidanud ennast alandama, et meie süüd ja tegemata teod saaksid andestatud!

Räägitakse, et Tartust Toomemäelt olevat kunagi viidud üks alkohoolikust naine sünnitama. Kogu oma lapsekandmise aja oli ta jätkuvalt joonud. Kui see laps ära sündis, siis ei jäänud ta kuidagi vait. Lõpuks üks meedikutest võttis vatitopi, pani selle piiritusse ja siis lapse nina alla. Laps jäi vait. Ta oli sündinud juba koos oma vanemate eksimustega. Sageli näeme, kuidas põlvkond põlvkonna järel peab kannatama, sest vanemad ei ole valmis olnud andestust otsima Jumala käest.

Kui Eesti pinnal oli sakslaste ja taanlaste vahel sõda, kuulus Rakvere kindlus taanlastele. Sakslased olid ülekaalukalt võitnud ja taanlastel ei olnud muud võimalust kui müüa kindlus koos Põhja-Eestiga sakslastele maha. Lepingu hind oli neli ja pool tonni hõbedat.

Paljud ütlevad, et selle tähendamissõna kõige nõrgem koht on see, et isand andestab nii suure summa ühele lihtsale sulasele. Milline miljardär oleks valmis seda tegema? Isegi taanlased ei olnud nõus kindlust ja poolt Eestimaad niisama ära andma, vaid nad nõudsid selle eest hõbedat. Siin on aga lugu Jumalast ning Tema armastusest ja andestusest.

ANDESTUS ANDESTAJATELE

Üks vana vend tuli mitmel korral selle teema juurde ja ütles: «Ma ei saa aru. Kui Ta on armastav Jumal, kuidas Ta saab siis seada sellise nõude, et Tema andestab siis, kui mina olen enne andestanud?»

Sulane läks välja ja leidis teise sulase, kes oli talle võlgu sada teenarit – sada päevapalka. Kui meil on selline võlg, siis see on kuidagi haaratav. Ma arvan, et isegi kui pensionär hoiab hästi kokku ja paneb päev-päevalt midagi kõrvale, siis ta jõuab surmatunniks sellise võla ära maksta. Aga kui me paneme sinna kõrvale selle, mis me oleme Jumalale võlgu, siis ei jõua me seda maksta.

Me oleme erinevad inimesed. Ühele tehakse ülekohut, ta andestab ja isegi unustab selle, aga teine kannab andestamatust aastaid südames. Mõnelt inimeselt on surivoodil küsitud: «Kas su süda on puhas? Kas sa oled andestanud inimestele, kellega oled olnud tülis?» Mõnigi on vastanud, et on, aga oma mehele või sellele või teisele inimesele ei suuda ta andeks anda.

Me käime sageli ringi andestamatu meelega. Meile on ülekohut tehtud, see on meie südamesse jäänud. Me tunneme, et see hakkab tervisele mõjuma, vererõhk läheb kõrgeks, on stress, me ei saa magada. Me vaatame neid inimesi, kes meile on ülekohut teinud, nemad vaatavad meie peale ja on imestunud, miks me nii mossis näoga ringi käime.

Nad ei aimagi, et me kanname kaasas andestamatut meelsust ja südamevalu. Lõpuks tuleb veel välja, et Jumal on nii jultunud, et õnnistab neid inimesi, kes on meile ülekohut teinud ja kellele me andestada ei suuda!

KONTROLLIME END!

Kibedus on nii kerge tulema. Sa lähed poes kassasse, ootad järjekorras ja vaatad, et jälle on see kassapidaja, kes nii palju aega raiskab ja hakkama ei saa. Ei olegi midagi suurt, aga kibestumine tuleb.

Tuleb meelde ühe noore venna tunnistus. Tema isa oli külas niisugune mees, kelle juurde kõik tulid, kui oli vaja midagi teha. Ta oli juba üle 70 aasta vana. Ükskord tuli naabrinaine ja ütles, et ole hea, aita mul kaevu puhastada. Isal käis kibedus südamest läbi: «Kas tõesti ühtegi nooremat meest ei ole, mina, vana mees, pean hakkama nüüd kaevu ronima?» Õhtul läks ta selle kibedusega Jumala ette ja palus andestust. Jumal esitas talle küsimuse: «Kas sa tahad olla aidatav või aitaja?» Siis ta ütles: «Ma tahan olla see, kes teisi aitab.»

Küll on hea, kui me võime päeva lõpul minna Jumala ette ja paluda: «Issand, anna minu patud andeks» ja juurde lisada: «Nii, nagu mina tahan anda andeks nendele, kes on minu võlglased.» See ei ole kerge, aga siis katab Jumala arm ka meie võlad kinni.

ENN PALMIK
Tartu Annelinna
koguduse pastor

TARTU KOLGATA KOGUDUSES TERVITATI TUDENGEID

Aktuaalne teema

Tartu Kolgata Baptistikogudus pidas 20. septembril tudengite tervitamise jumalateenistuse. Muljeid sellest jagas koguduse noortejuht JAKOB GILL (20), kes ise õpib Tartu Ülikoolis informaatikat.

Kui palju üliõpilasi tuli jumalateenistusele?

Kohal oli 20–25 tudengit. Oli nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes olevaid üliõpilasi. Mõni oli juba varem kõrgkooli lõpetanud ja nüüd uuesti ülikooli läinud. Tuli ka kutseõppes olijaid, kes ei ole tudengid. Tartu oma rahvas oli ülekaalus, sest paljud mujalt pärit üliõpilased lähevad nädalavahetuseks koju.

Mis oli sellise erilise jumalateenistuse eesmärk?

See oli tervitav jumalateenistus, sest Kolgata kogudus ootab enda keskele kõiki tudengeid ja võtab neid lahkelt vastu. See oli suunatud kristlastele, kes tulevad mujalt Tartusse õppima ning samuti oli see tutvustav jumalateenistus neile, kes ei ole veel kristlased. Nemad võivad leida tee Jumala juurde ja Kolgata kogudusse.

Kas tudengeid ainult tervitati või oli neil endal ka aktiivne osa?

Teenistuse keskel palus koguduse pastor Leho Paldre tudengitel püsti tõusta ja ennast rahvale näidata. Jutlustas Tiidrek Nurme, kes õpib kehakultuuri. Kaks üliõpilast tunnistasid ja ka muusikat tegid üliõpilased. Pärast teenistust jagasin koos mõne abilisega kiriku fuajees Timothy Kelleri uut raamatut «Ebajumalad». Iga tudeng võis selle enne äraminekut tasuta kaasa saada.

Tudengeid on Tartu kogudustes kogu aeg olnud, uute tulekus pole midagi ebaharilikku.

Kogudus võttis tudengid hästi vastu. Vanemad koguduseliikmed läksid nendega rääkima ja oma kogemusi jagama. Kui keegi oli varem õppinud sama ametit, siis meenutati oma nooruspõlve ning jagati elutarkust.

Kas tudengeid on plaanis kutsuda ka teistele üritustele?

Koguduses käib töö erinevate vanusegruppidega. Tänane üritus oli väga hea võimalus kutsuda tudengeid noorteõhtutele. Terve kogudusega lähiajal otseselt tudengitele määratud jumalateenistusi ei ole planeeritud, aga meil algab 29. septembril Alfa kursus ja kõik tudengid on sinna väga teretulnud. Samuti on tudengitel võimalik osaleda koguduse kodugruppides.

Kas Tartus on mingit tudengimisjonit?

Sellega tegeleb misjoniorganisatsioon Agape. Neil on erinevad üritused ja projektid. Toimuvad aruteluõhtud, kus keegi on teema ette valmistanud ja pärast arutatakse seda. Oodatud on kõik tudengid, olenemata vanusest!

Kas tudengeid saaks tulevikus rohkem vaimulikus töös rakendada?

Kui üliõpilane saab meil sagedaseks külaliseks, siis pakume talle võimalust kaasa teenimiseks. Kui ta ei ole veel kristlane, siis suuname ta Alfa kursusele, kutsume noorteüritustele või kodugruppi, et ta võiks leida tee Jumala juurde. Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudengid panustavad usinasti koguduse töösse.

Teised paigad vaatavad vesise suuga pealt, et Tallinna ja Tartu kogudustes on tudengeid ja nende noored lähevad ka sinna.

Paratamatult suunduvad koolilõpetajad suuremasse linna edasi õppima. Hea oleks, kui nad aitaksid mingi sagedusega oma päritolupaiga kogudusi. Samuti võiksid suuremate koguduste noored panustada misjonisse maakogudustes.

Kas Sinu arvates peaks väikesed kohad ikka suunama oma noori edasi õppima?

Kindlasti. Haridus on tänapäeval väga tähtis ning samas on oluline ka koguduses kaasa teenimine. Peab kuulama Jumala häält oma elus ning tegema seda, mida Jumal ootab. Kui Tema juhib teise linna õppima, siis võiks kindlasti leida seal ka koguduse, kus aktiivselt kaasa teenida. Väiksed kogudused võiksid noorel silma peal hoida, kas ta on endale uue vaimuliku kodu leidnud ja vajadusel teda kuhugi suunata.

Täname!

20. septembril 2015
Skype’i vahendusel

JUMAL TEEB KÕIK HÄSTI

Kuulutaja seekordseks vestluskaaslaseks oli MILLI POLMA Tallinna Kalju Baptistikogudusest.

Sinu hiljuti lahkunud abikaasa Paul oleks nüüd saanud 92-aastaseks.

Lõpus oli Paulil natuke aega viletsust ja Taevaisa arvas, et kodus on tal palju parem. Olime abielus 62 aastat. Robert Võsu laulatas meid Kalju palvelas ja ka teelaud oli seal. Pruutpaar viidi kolmeks-neljaks tunniks kuskile autoga sõitma, et saaks pingid kokku lükata ja lauad üles panna. Õues oli veekeedunõu, mida alt köeti ja üks vanatädi keetis seal teed.

Sa saatsid hiljuti sugulastele Pauli kodukandi plaani.

See on ilus koht – Liku talu Maidlas. Viimane suguvõsa kokkutulek oli seal vist 2003. aastal.

Ma tegelen oma suguvõsaga ka. Minu kodukoht on Puise külas Matsalu lahe ääres. Minu isa Johannes Kausi oli 35 aastat Mäevalla koguduse jutlustaja. 1944. aastal läks eelmine kogudusevanem August Krabi ära ja isa jäi tema asendajaks. Tänu Jumalale, ta sai hakkama. Aga tal oli abilisi ka.

Mäevalla palvela on nüüd kuulsaks saanud.

Nüüd pandi sellele kohale nimeks Põgari. Kuulsaks sai palvela sellepärast, et seal oli Otto Tiefi valitsuse viimane istung. Palvela seinal on mälestustahvel. Kui on suured tähtpäevad, siis tuleb peaminister valitsusega sinna ja tehakse väike koosolek.

Kord tuli palvelasse üks naisterahvas, Otto Tiefi valitsuse ühe ministri tütar. Ta oli 1944. aastal viieaastane laps. Valitsuse liikmed võtsid pered kaasa, sest nad lootsid Rootsi põgeneda. Kuskil ei olnud magada, terve palvela põrand oli rahvast täis. Naabrid tõid neile leiba ja piima söögiks ning heinu külje alla. Ta ütles, et kui praegu veel keegi naabritest elaks, ta tahaks neid tädisid tänada. Palvela seinal olid loosungid, need vaimulikud sõnumid kandsid teda terve elu.

Sa tulid kodust ära Tallinna.

Tulin 1948. aastal meditsiinikooli õppima. Üks minu sugulane oli proviisor ja isa tahtis, et minust saaks ka apteeker. Aga mina tahtsin inimestega tegeleda, mitte pulbreid ja vedelikke kaaluda. Õppisin medõeks.

Töötasin esimesed aastad Hiiul väikelastekodus. Kui endal laps sündis, siis ma ei tahtnud enam seal töötada, sest hing oli natuke haige – need lapsed olid kõik ilma vanemateta. Siis olin kümme aastat Pelgulinna polikliinikus, viis-kuus aastat endokrinoloogia dispanseris, viis aastat kutsehaiguste kliinikus ja viimased 25 aastat onkoloogiahaiglas. Sain 52-aastaselt pensionile, kui tervistkahjustava töö staaž täis sai. Päriselt jäin koju 30. septembril 2002. aastal, kui läksin tööle ja laual oli käskkiri, et tööleping lõpetatakse seoses vanusega.

Tallinnas said Sa usklikuks.

Mäevallas käisin pühapäevakoolis, aga ei suutnud otsustada. Tallinnas sain korterisse Kalju koguduse koorijuhi August Tahki peresse. Nemad kutsusid mind kohe koori laulma. 9. märtsil 1949. aastal, pühapäeva õhtul evangeelsel koosolekul tegin otsuse, et tahan Jeesusele elada.

Johannes Kappel pani mind viiulit mängima, kuigi ma pole eriti musikaalne inimene. Puhusin ka mingit pasunat ja laulsin koorides.

Kaljus kohtusid Sa Pauliga.

Laulsime koos kooris, meil olid kooriõhtud, käisime noortega palli mängimas ja paadiga sõitmas. Äkki tegi Paul mulle abieluettepaneku. Ma olin 20-aastane. Aga see oli Jumala tahtmine ja nii läks.

Meil on tütar ja poeg. Kaks lapselast oli ka, aga Jürgen sai 2009. aastal autoõnnetusel surma. Mul on väga head lapsed. Tütar helistab hommikul, kui tööle läheb ja poeg helistab õhtul pärast tööd. Kui Paul oli haige, tulid nad ikka appi. Meil oli Pauliga kaks pensioni, aga ma arvan, et saan nüüd ka ühega hakkama.

Paul oli koguduse diakon. Kuulujutt räägib, et Sina kirjutasid talle jutlused valmis.

Paul istus laua taga või käis mööda tuba ringi ja ütles, mis on vaja kirja panna. Mina olin kirjatoimetaja. Need olid kõik tema mõtted. Minul ei ole kirjandussoont. Temast on terve patakas konspekte alles. Päris sõnasõnalt ta maha ei lugenud, rääkis sinna juurde ka.

Sa olid noor hullul ajal.

Mina ei ole lasknud ennast ühestki riigikorrast häirida. Tänu Jumalale, ma olen elanud koos Temaga. Mina kellegi üle kohut mõistma ei hakka, seda teeb Jumal.

Kui ma onkoloogiahaiglas töötasin, siis ei tohtinud jõulude ajal ühtegi kuuseoksa palatites ega õdede toas olla. Panin mõnele vanamammile väikese jõulukaardi ja piparkoogi sahtlisse. Sedagi pidi märkamatult tegema.

Kui dr Taimi Vanaselja öövalves oli, siis käisime tema kabinetis palvetamas. Meil oli tööl usklikke veel.

Paulil oli hoopis teistsugune töö.

Pauli isa peres oli esimesest abielust kuus ja teisest kolm last. Paul tuli 1941. aastal Tallinna ja sai elama oma võõrasema õe juurde. Selle mees töötas Tallinna Masinatehases ja võttis Pauli õpipoisiks. Paul töötas seal 21 aastat vormija-valajana. See oli tervistkahjustav töö ja ta sai 50-aastaselt pensionile. Sõjaväkke teda ka töö pärast ei võetud.

Kui Paul masinatehasest ära tuli, siis ta läks silikaatbetooni instituudi katsetehasesse, kus juhatajaks oli Haljand Uuemõis. Seal töötas ta 29 aastat. Kui ta 1991. aastal töölt ära jäi, oli tal olnud ainult kaks töökohta, aga tööstaaži oli 50 aastat.

Sa olid koguduses kokk.

Päris peakokk ma ei olnud. Kui olin üle 75 aasta vana, siis ütlesin koguduse laagri ära, et enam ma sinna süüa tegema ei lähe. Nüüd juba nooremad teevad. Üks väike poiss küsis Kaljus: «Tädi Milli, miks sa pühapäeval kohvi ei tule tegema?» Ma ütlesin, et vaata mulle otsa, kui vana ma olen, ma ei jaksa seda tööd teha. Ma küpsetan kodus kooki, seda saan teha.

Varem olid meie koguduse liikmete laulatused Kaljus, hiljem hakati neid Olevistes tegema. Ainult ühe korra sain Olevistes laulatusel käia, muidu pidin köögis istuma ja pulmapidu ette valmistama.

Sa käid veel palvegrupis.

Kaks aastat kogunes palvegrupp meil, sest Paulil oli raske kodust välja minna. Nüüd käime mujal. Meid on 10–11 inimest, kõik on pensionärid, sellepärast koguneme päeval kell 12. Noortel on oma palvegrupid.

Lugesime enne Osvald Tärgi kõnesid, praegu on käsil Rick Warreni raamat «Eesmärgist juhitud elu». Keegi loeb ühe peatüki ette ja pärast on arutelu. Siis tulevad palvesoovid ja palveosa.

Sa käid ise kepiga ja suudad ometi veel teisi inimesi aidata.

Minu lähedal elab üks inimene, kes on ratastoolis. Teda käin ma kogu aeg abistamas. Ta on 97-aastane, mina olen 83. Nüüd ta ütles, et läheks küll vanadekodusse, aga tal pole nii palju raha. Siiamaani ütles, et ei lähe. Kodus hakkama saab see, kes ise liigub.

Sellele inimesele pandi nüüd häirenupp käe peale. Ta kukkus maha ning kui ta lõpuks telefoni kätte sai ja helistas, siis läksin sinna. Ma ei jaksanud teda tõsta. Allkorrusel elavad noored inimesed, nemad tulid aitama. Igal hommikul vaatan, kas ta on üles saanud. Teen igapäevaseid asju, mida on vaja teha. Näiteks pesen ta suured voodilinad puhtaks. Sotstöötaja käib tal esmaspäeval ja reedel, toob toidu koju ja üle kahe nädala koristab toad.

Sul on kena kodu.

Olen siin elanud 45 aastat. Meil oli enne esimesel korrusel üks läbikäidav tuba. Teises toas elas üks vanatädi ja käis meie toast läbi. Köök oli hästi suur, sealt oli sissekäik. WC oli koridori peal ja teise korruse perega ühine. Paulile uut korterit ei antud. Kui juba teine laps sündis, siis hakkasime vahetamise võimalust otsima. Üks pakkumine oli Patarei tänavale, sealt oli merele ilus vaade. Aga Paul ütles, et ei, seal on vangla. Kolmas võimalus oli siin.

Aga siin korteris oli ka ühes toas üks 90-aastane vanainimene. Esimesel pühapäeva hommikul hakkasime kohvi keetma ja tädi tuli: «Tere hommikust! Mina lähen kirikusse!» Ma ütlesin, et meie läheme ka. Ma ei teadnud, et ta on usklik inimene. Tema käis Nõmme baptistikoguduses. Viis aastat elasime temaga ühes korteris.

Sul on kogunenud pika elu jooksul palju mälestusi.

Ise hakkaksin oma äiapapast Jaan Polmast peale. Ta hindas mind tohutult. Ta oli 80-aastaselt meil haiglas ja arst ütles, et tal on suur kasvaja maos ja meie teda ei opereeri. Viisime ta koju, rohud anti kaasa ja natuke ta paranes.

Sel ajal arstid ei öelnud haigele, et tal on vähk. Keegi pereliikmetest ei tahtnud ka ütlema minna. Lõpuks läksin mina, istusin tema voodi äärele ja ütlesin: «Papa, tead mis lugu, tohtrid ütlesid, et sul kõhus üks vähk siputab ja nad ei luba sulle väga kaua aega elamiseks.» Ta vastas: «Oh, tänu Jumalale, ma saan siis taeva koju!» Ta elas veel kaks aastat ja ütles: «Milli, su arstid ei teadnud ju mitte midagi!»

Viimased paar-kolm kuud ei saanud ta enam kõike süüa, siis käisime teda iga nädal Maidlas vaatamas. Ühel laupäeval palus ta Paulil sinna jääda, ta ei tahtnud üksi olla. Paul pidi tööle minema, aga siis anti talle kümme päeva puhkust. Äiale kirjutati juba morfiumisüstid. Ma õpetasin Pauli süstima, aga äi ei lasknud. Kui mina käisin, siis tegin süsti. Valutabletid olid ka. Nüüd pannakse plaastrid käe peale, aga siis neid ei olnud. Kümne päeva pärast olin tööl ja Paul tuli sinna – tema isa oli öösel surnud. Jumal teeb kõik hästi.

Kõik Pauli õed-vennad on minuga väga suured sõbrad olnud. Kõik nende lapsed on meie perele olnud palvelasteks. Polmade pere on minu jaoks täpselt sama tähtis kui mu oma õdede ja vendade pered.

Täname!

8. septembril 2015
Tallinnas

JUMAL SUHTUB OMA LASTESSE TÕSISELT

Voodist välja roninud, jookseb minu kaheaastane poeg külmkapi juurde ja tirib sealt ühe jäätise välja. Ta toob selle minu kätte, sest ei saa ise ümbrispaberit lahti, ja ütleb säravate silmadega: «Jäätis!» Ta on pettunud, sest mina ei ole tema ideest sugugi vaimustatud. «Me sööme hommikul müslit,» ütlen ma ja viin jäätise külmkappi tagasi.

Mida arvata sellest, et Jeesus julgustas meid Jumalat Isaks kutsuma? Kas me oleme Tema jaoks nagu kaheaastased, kes hommikusöögiks jäätist tahavad?

KAS LASEME JUMALAL TEGUTSEDA?

Kuidas on meie ja Jumalaga? Kui näen Jumalat asjaliku ja külma planeerijana ning ennast emotsionaalse lapsukesena, siis on suhtlemine Temaga nagu ühesuunaline tänav. Kuidas võin mina, mõistuseta lollike, suurele Jumalale oma lühinägelikkuses tuleviku suhtes ettepanekuid teha? Tema suudab pikaajalisi tagajärgi palju paremini hinnata kui mina. Oleks vist parem suu kinni panna ja Jumalal tegutseda lasta?

JUMAL VÕTAB MEIE VASTUVÄITEID TÕSISELT

Kui Jumal teatas, et tahab oma mässava rahva hävitada ja Moosesest uue rahva teha, oli Tema otsus kindel ja Ta käskis Moosesel end mitte segada. Mooses astus sellele plaanile vapralt vastu. Ta soovis teist lahendust ja tal olid selleks oma põhjendused. Lõpuks veenis ta Jumala ümber (2Ms 32).

Kas see pole hullumeelsus? Jumalaga võib vaielda ja võita! Nii tõsiselt võtab Jumal meid, meie soove ja vastuväiteid.

JUMALALT VÕIB ARMU PALUDA

Meie esimene mõte on, et need olid halvad aastad – polnud need ju Jumala poolt algselt planeeritud. Piibel teatab meile aga, et peale vea, mille Hiskija tegi Paabeli saadikutele oma varakambrit näidates, oli ta kõikjal edukas.

Ka mina tahan julgelt Jumalaga rääkida. Ning kui Jona ja tema vend suuremaks kasvavad, hakkan ma rohkem ka nende ettepanekutega arvestama. See teeb mulle rõõmu.

TITUS MÜLLER
idea Spektrum

SÖÖK TULEB KOOS ÕNNISTUSSOOVIGA

Kui teistes söögikohtades on väljas lihtsalt menüü, siis abielupaar Zielke omast leiame salmikesi nagu näiteks: «Ma võtan sinult kõik hirmud! Jumal.» Kes nende käest vorsti osta tahab, kuuleb sageli: «Meie sõidame ükskord Jeesuse juurde.» Michael Zielke teeb seda siira südamega. Ta ei ole vaga jutumees.

TA EI TAHTNUD ELADA VIHKAMISES

Algul oli Michael Zielke osanikuks kauplusautode müügifirmas. Ta organiseeris nende müüki üle kogu Põhja-Saksamaa, tegi palju tööd ja teenis hästi. Aga oli ka probleeme. Esines kliente, kellel oli halb maksmismoraal – kõigi selliste klientide koguvõlg oli kasvanud juba 900 tuhande euroni.

Michael Zielke läks kohtusse ja võitis. Ometi ei saanud ta alati oma raha kätte. Sageli võlgujäävate ja viivitavate klientide suhtes hakkas tal tekkima viha. Kuna see talle vaeva tegi, loobus ta oma ärist ja läks ise kauplusautosse. Tema isesõitev söögiputka tegi talle rõõmu: «Minu toit maitseb klientidele – ja mina saan kohe oma raha kätte.»

40-AASTASELT TULI MUUTUS

Michael Zielke langes põlvili, nuttis ja palvetas esimest korda elus. Ta tunnistas, et ei ole Jumalast seni hoolinud ja palus andestust. Ta nimetab ise seda kohtumiseks Jumalaga ja tundis end seejärel koormast vabanenuna. Mõned päevad hiljem sai tema abikaasa Kerstin samasuguse kogemuse.

SEE EI OLNUD AJUVÄHK

See võib viia absurdsena tunduvate situatsioonideni. Kui Michael Zielke oma mootorrattal tee-ehitajatest mööda sõitis, tekkis tal vajadus ühele töölisele ütelda, et Jumal tahab ta terveks teha. Ta pidas kinni ja palvetas selle mehe pärast. Hiljem sai ta teada, et tööline oli hädas langetõvehoogudega. Pärast palvet kadusid haigushood mitmeks kuuks.

Oma evangeelsele söögiputkale teevad Zielked reklaami internetis. Mõned kliendid tulevad kauge maa tagant, et nendega ristiusust rääkida. Osa on pärast seda usklikuks saanud. Nüüdseks on abielupaar avanud sama eesmärgiga juba teisegi poe. «Võib-olla annab Jumal, et avame veelgi uusi filiaale, kui me neisse sobiva kristliku personali leiame,» ütles Michael Zielke.

Michael Zielke arvates on niisugusel tegevusel hea piibellik alus: «Ka Jeesus sõi sageli koos inimestega ja kuulutas neile Head Sõnumit.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

MÕNDA VÄLISMAALT

Ameeriklased Alek Skarlatos (22), Spencer Stone (23) ja Anthony Sadler (23) olid 21. augustil kiirrongiga teel Brüsselist Pariisi, kui marokolane Ayoub el-Khazzani (25) automaadist sõitjate pihta tule avas.

Kolm meest, kellest kaks olid sõdurid, tormasid tulistajale kallale ja rebisid talt relva käest. Üks kaasreisijaist oli juba haavata saanud. Marokolasel õnnestus püstol haarata ja see Stone’i peale suunata, aga kui ta tahtis tulistada, kiilus päästik kinni. Järgnevas käsikähmluses vigastas terrorist Stone’i vaibanoaga. Lõpuks õnnestus ameeriklastel terrorist maha suruda ja nad hoidsid teda ühe 62-aastase inglase abiga kinni, kuni Prantsuse politsei ta Arras’ jaamas vahistas. El-Khazzanit kahtlustatakse Islamiriigi pooldamises.

Stone, Skarlatos ja Sadler õppisid Californias kristlikus koolis. «Nad on kõik väga usklikud,» ütles Skarlatose vend. Sadleri isa on Sacramentos Californias baptistikoguduse pastor. Ta on veendunud, et Jumal kasutas kolme meest, et tragöödiat ära hoida.

Stone teenib Ameerika õhujõudude koosseisus Portugalis ja rahvuskaartlane Scarlatos Afganistanis. Prantsusmaa president Francois Hollande autasustas mehi vapruse eest Auleegioni rüütli järgu ordeniga.

Ameerika Ühendriikide endine president Jimmy Carter põeb vähki. Ta suhtub oma ravisse rahulikult. Tema tulevik on Jumala kätes, keda ta austab. Seda ütles 90-aastane baptist ajakirjanikele Carteri keskuses Atlantas Georgia osariigis.

Arstid eemaldasid hiljuti Carteri maksast kasvaja ja avastasid tema ajus neljas kohas vähikolded. Carteri isa ja kolm õde-venda surid kõhunäärmevähki. Vähk leiti ka tema emalt.

Carter peab oma tegevust tuntavalt piirama. Ta loodab siiski, et saab veel sel aastal Nepaali reisida, et osaleda seal abivajajatele majade ehitamisel. Sellist tööd teeb ta juba 33 aastat.

Carter on oma sünnikohas Plainsis Georgias Maranatha baptistikoguduse diakon. Ta ütles, et jätkab koguduses piiblitundide pidamist niikaua, kui ta selleks võimeline on.

Demokraat Jimmy Carter oli USA president aastatel 1977–1981. Pärast seda on ta tegelenud inimõiguste ja sotsiaalse õigluse küsimustega.

Pakistanis toimub praegu midagi ebatavalist ja keegi ei tea veel, kuidas see lõpeb. Kristlik ärimees Parvez Henry Gill laseb 13 miljoni elanikuga Karachisse püstitada umbes 43 meetri kõrguse risti. Selle ülesande olevat ta saanud unes kaks aastat tagasi Jumalalt.

Gilli sõnul peab rist kristlaste surnuaia väravas julgustama neid Pakistani jääma. Paljud on möödunud aastatel maalt lahkunud, sest nad ei tunne end üha islamlikumaks muutuvas Pakistanis kindlalt. Rist on «Jumala tähis, mis laseb inimestel uskuda, et Jumal on igal pool» ja seepärast «ei ole mingit põhjust karta». Gill ütles kaaskristlastele: «Jumal kaitseb teid! Jääge Pakistani! Ärge kartke!»

Kohalikud moslemid kritiseerivad ehitust. «Rist ei ole ainult sümbol. See on provokatsioon, mis hakkab põhjustama verevalamist,» ütles USA telekanalile CBS Saeed Khan, moslemist poeomanik Karachist.

Kohalikud kristlased vaatavad Gilli risti kahetiste tunnetega. «Kahtlemata on see inspiratsiooniallikas, samas ei tohiks ignoreerida ka sellega kaasnevat julgeolekuohtu,» ütles õpetajanna Nadia Gill, kes ei ole ehitise omaniku sugulane. Ta lisas veendunult: «Kui Jumal tõesti härra Gilliga rääkis, siis jääb rist püsima.» Siiski on tal hirm.

Pakistani 174 miljonist elanikust on umbes 95 protsenti moslemid, kaks protsenti kristlased ja samuti kaks protsenti hindud.

idea Spektrum

PÜHAKIRI KÄSIKIRJAST GUTENBERGINI

Näitus Rahvusraamatukogus 2.–22. septembrini 2015
Pildid avapäevalt

1. Reklaam Rahvusraamatukogu fuajees.
2. Pilk eksponaatidele.
3. Paneb mõtlema.
4. Einar Laigna näitust vaatamas.
5. Peapiiskop Urmas Viilma ja Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson.
6. Vaade osalejatele.

Fotod: Mikk Leedjärv ja Teet Malsroos