|
Pildil on vaade Oleviste kiriku kõrgest tornist alla Tallinna linnale. Pilk haarab ühte kaugemal olevat valget kirikutorni ja ulatub ka laululava kaareni – fotol on neid juba raskem eristada. Aga otse ees on kaks väiksemat Oleviste torni, mis ei hakka eriti silma, sest nii lähedale ei taipa vaadatagi.
Kas Jumal on inimestele liiga lähedal, nii et Teda ei märgatagi? Jumal «ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme», ütles apostel Paulus ateenlastele (Ap 17,27–28). Mis võiks olla veel julgustavam?
Ärevad ajad peaks meid suunama Jumalale veel lähemale. Teda võiksid meie silmad otsida lähedalt ja kaugelt. Tema on stabiilne, «Esimene ja Viimne ja Elav» (Ilm 1,17–18). Tema on meid toonud tänasesse päeva ja viib edasi tulevikku.
Mida peaksid usklikud inimesed kartma? «Teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke!» ütles Jeesus (Mt 10,30–31).
 ÜKSKI EI TOHI HUKKA MINNA
Toimetaja kommentaar
Kas Eestis peaks keelama mosleminaistel näokatete kandmise? Kui seda teha, siis asju õigesti nimetades – siin tuleb elada meie kommete järgi, sest tahame säilitada oma kultuuriruumi. Jutud sellest, et nägu ei tohiks katta suusamütsi või mootorrattakiivriga, kuuluvad teise temaatikasse – nende asjadega tahetakse end varjata kuriteo sooritamisel.
Euroopa ja Eesti selle sees kuuluvad kristlikku kultuuriruumi. Ei maksa seda häbeneda, muidu võib juhtuda, et seda ei meenuta ühel päeval enam isegi varemed – islamisõdalased on kõik õhku lasknud või buldooseriga tasaseks lükanud. Usklikke peaks manitsema Jeesuse sõna: «Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui Ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega» (Mk 8,38).
70 AASTAT AATOMIPOMMI
Aatomipommi heitmisest Hiroshimale ja Nagasakile möödus 70 aastat. Õnneks pole pärast seda aatomirelva kasutatud, kuid ta on kogu aeg olnud ähvardavana rahvaste teadvuses.
Tänapäeval on aatomiriike juba palju. Suur arv ja kahtlase poliitikaga valitsused muudavad kontrolli aatomirelva üle raskeks või isegi võimatuks. Pommi valmistamisega võivat nüüd hakkama saada juba ka mõni kuritegelik rühmitus. Selleks on neil vaja kinni maksta mõned moraalitud spetsialistid ja kuskilt varastada tuumakütust. Võib-olla ei ole tulemus just kõige kõrgemal teaduslikul ja tehnilisel tasemel, aga tapab ikkagi.
Aatomienergiat kasutatakse üsna laialdaselt ka rahumeelsel otstarbel. Kõige paremini teatakse aatomielektrijaamu, millega on korduvalt juhtunud õnnetusi. Ja kuigi kõige tuntumates avariides Tšernobõlis ja Fukushimas ei olnud süüdi reaktorite konstruktsioon – esimesel juhul tehti kahtlast eksperimenti ja teisel ei osatud karta nii kõrge lainega tsunamit, – ei lohuta see kedagi, sest tulemuseks oli suure territooriumi radioaktiivne saastumine.
Ära keelata on õnnestunud aatomienergia kasutamist ainult lühikeseks ajaks, sedagi vaid mõnel üksikul maal. Ärakeelamine ei peakski eesmärgiks olema. Jaapanlased juba käivitavad Fukushima õnnetuse järel suletud reaktoreid. Ikkagi peab lootma sellele, et aatomienergiat kasutatakse mõistlikult ja täie vastutustundega. Kahjuks on tehnika arengu üheks oluliseks tõukejõuks olnud ikka õnnetusjuhtumid.
«Ja Deliila ütles Simsonile: «Räägi mulle, kus sul see suur jõud on ja millega tuleks sind siduda, et sind saaks alistada?»» (Km 16,6). Kõige parem on, kui inimese taltsutajaks on tema jumalakartlik mõistus.
«Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal;
kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda
enam» (Ps 103,15–16).
ESTON KOHVER MÕISTETI SÜÜDI
Eesti kaitsepolitsei ohvitser Eston Kohver mõisteti Venemaal 15 aastaks vangi. Eesti on kogu aeg rõhutanud, et ta rööviti meie territooriumilt, venelased aga eitavad seda. Küllap jääb kumbki pool oma versiooni juurde. Küsimus on selles, mis Eston Kohverist edasi saab ning kuidas see lugu mõjutab Eesti ja Venemaa pikemaajalisi suhteid.
Palju on räägitud sellest, et Eston Kohver tuleks mõne läänes vangis oleva venelase vastu välja vahetada. Aga kelle vastu? Ei vahetata ju lihtsalt kodanikku kodaniku vastu. Venemaa tahab muidugi tagasi saada mõnda talle olulist inimest. Kas meie poolt pakutavad inimesed ka Venemaa arvates seda väärt on? Kindlasti on neid argumente palju, millest lähtutakse, mõjutajaks on ka propagandasõja vajadused. Ajaloost on teada, et Jossif Stalin ei olnud nõus isegi oma vangi langenud poega mõne Saksa kindrali vastu vahetama.
Teine tähtis küsimus on Eesti ja Venemaa vaheline piir. Pärast Eston Kohveri viimist Venemaale jõuti meil arusaamisele, et olgu praegune piirijoon juriidiliselt õige või mitte, see tuleb selgelt maha märkida ning teha selle ületamine raskeks ja tuvastatavaks. Eston Kohver olevat olnud piirist kaks meetrit Eesti pool, aga täpset joont polnud ju näha. Piirileppe ratifitseerimine on ees ja küllap tuleb meil sellest edaspidi eraldi juttu.
Läbi aegade on arutatud, kas olulisem on inimene või suur siht. Tihti on üksikisik jäänud suurte protsesside hammasrataste vahele. Eesti pole Eston Kohveri kaitsmisest loobunud, vaid seisab tema eest edasi.
Jumalal oli suur eesmärk – päästa iga inimene – ja selleks saatis Ta maailma oma Poja. Jeesus rääkis karjasest, kes jättis 99 lammast mägedesse ja läks otsima ühte kadunut. «Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks,» ütles Ta lõpuks (Mt 18,12–14). Sellega võime ja peame arvestama nii enda kui teiste inimeste puhul.
JUMAL LÄKITAB JA ÕNNISTAB
«Ja Issand ütles Aabramile: «Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!» Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis.»
1. Moosese 12,1–4
Vanas Testamendis on palju lugusid inimeste eludest ja suhetest. Me puutume kokku erinevate perede ja olukordadega. Meiegi päevades on hetki, mis mõjutavad nii meid endid kui ka meie lähedaste käekäiku.
Me igatseme kuulda või kogeda edulugusid. Loeme raamatuid ja vaatame värvilisi ajakirju. Meis on pidevalt küsimus, millal ise võime kogeda sellist edu. Näiteks elas kord mees, kes sai Jumalalt visiooni ning hakkas tühjas paigas suurt kirikut ehitama. Ühel päeval sai see valmis. Tulid inimesed, oli palju rõõmu, imesid ja kiitust. Miks mitte? Ristija Johannesel oli ju kõrbes suur teenistus ja kuulajaid hulkade kaupa.
Piiblilugudest näeme, et edulugudele on sageli eelnenud mitmed katsumused. Algul polnud üldse lootust ega perspektiivi, hoopis palju läbikukkumisi ja pankrotte. Me loeme ja mõtleme, et mis Aabrahamil viga elada, tal oli palju varandust, samas aga unustame ära, millest ta läbi käis. Jumala eriline soosing ja õnnistus järgnes kuulekusele.
Olen näinud, kuidas kõrvaltvaatajatel on raske mõista Jumala õnnistusi, eriti kui paremini läheb naabril. Toome näiteks Iisaki, Moosese, Taaveti, Jeesuse enda ja Tema apostlite lood – üks värvikam kui teine. Ristija Johannesel raiuti noore mehena pea otsast – kuidagi nagu edutu lõpp –, ometi ütles Jeesus: «Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest» (Mt 11,11). Asjalood Jumala silmis ei ole sellised nagu meile paistavad. Inimesed otsivad edu, Issand aga kuulekust.
ME EI NÄE TULEVIKKU ETTE
Jumala kutses Aabrahamile on mitu korda nimetatud õnnistust. Eriliselt tahan esile tõsta käsku olla teistele õnnistuseks. Jumal läkitas Aabrahami välja mitmekordse õnnistusega – isegi tema needjad saavad oma karistuse kätte, aga kes teda õnnistavad, neid õnnistatakse.
Ma ei tea, mida sina teeks sellise kutse peale. Aabraham kuuletus ja läks teele, mida ta ei tundnud. Mitmed endale kodu ehitanud pered on hiljem öelnud, et kui nad oleks seda teadnud, kui palju see vaeva nõuab, poleks nad alustanudki. Me õnneks ei tea, mis meid teele asudes ees ootab.
Mõistlik on paluda, et Issand meid igal päeval saadaks ja varjaks. Väga raske on «oma juuri» maast lahti saada, need hoiavad meid kõvasti kinni. Kumb on tugevam, kas Jumala kutse või alla kasvanud «juured»? Mis ootab ees, kui lähed uude paika pastoriks, vahetad töö- või elukohta? Mis juhtub siis, kui lähed mehele või võtad naise? Sa ei tea ette, kuidas te kokku sobite ja erinevates olukordades käitute. Mis juhtub siis, kui lähed teise kooli jne?
Võime oma mõistusega mõelda ning otsida Jumala tahet ja juhtimist, aga me vajame väga palju Jumala armu. Vahel juhatab Ta meid unes, teinekord oma sõna kaudu, ka läbi teiste inimeste, aga kõike me ikkagi ette ei tea. Me õpime sageli oma vigadest ja läbikukkumistest, aga nendest pole kombeks rääkida. Need jäävad enamasti saladuseks ja teised kuulevad ainult sellest, kuidas kõik hästi on.
MÄRKAMATUD INIMESED
Üks Otepää koguduse õde lahkus hiljuti igavikku. Ta kasvatas üksi viis last üles. Ta oli märkamatu, aga armas inimene, nagu ingel. Tema elu viimastel päevadel ja nädalatel, kui ma teda haiglas külastasin, ning ka pärast laste jutte kuulates mõistsin, kui imeline Jumala teenija oli meie keskel elanud.
Sa ei pea olema selleks pastor, et olla Jumala vürst. Võid olla lihtne pereema, kes kasvatab oma lapsi. Õde oli kirjutanud üle-eelmise aasta jõulude ajal soovi, mille riputasime kuuse külge: «Tahaks käia koos Jumalaga iga päev!» Selle inimese igatsus oli olla alati koos Jeesusega.
Lapsed rääkisid, kuidas ta igal päeval leidis aega palveks ja Piibli lugemiseks, isegi kui kodutööd ootasid tegemist. Emake külastas sageli haigeid ja palvetas nende eest. Ta teadis, mis olukorras inimesed tema ümber elavad ja mõtles nendele. Kodus kuulas ta Pereraadiot, vaatas kristlikke TV-programme, luges palju kristlikku kirjandust ja võttis vastu külalisi. Märkamatult tegutsedes täitus ta unistus.
Korraga ma mõistsin: me räägime tavaliselt nendest, kes on juhid, käivad meie ees ja on pidevalt tähelepanu keskpunktis, aga me ei märka neid, kes käivad vaikselt ringi ja täidavad ustavalt oma kutsumust. See oli ühe lihtsa inimese edulugu.
ELADA TEISTE ÕNNISTUSEKS
Aabraham läks teele ja ka meid kutsutakse rännakule. Küsimus on selles, kas läheme. Tihti istume paadis ja köis on silla küljes tugevasti kinni, endamisi aga mõtleme, kui tublid «purjetajad» me ikka oleme. Me ei saa niimoodi purjetada. Me tahaks vahel olla selline nagu see, teine või kolmas, ja tema edu oma ellu kopeerida.
Meil ei ole võimalik kolida ära nagu Aabraham – võtta endale kaamelid, panna oma pere nende selga ja sõita läbi kõrbe uude paika. Ehk siis saadaks meid samasugune õnnistus ja edu nagu usuisal? Iisaki ohverdamise loo jätaks aga vahele, sekeldused Saara ja Lotiga samuti. Meil igaühel on oma tee käia. Lõpuks vastutame selle eest, kas leidsime oma kutsumuse üles – olgu siis kodus või kaugel võõrsil.
Meie taevane Isa julgustab meid pidevalt. Jumal saadab kriitilistel aegadel erinevaid inimesi meie lähedusse, isegi ingleid. Ta ütleb: «Ära karda, ole julge, püsi mu plaanis, ma olen sinuga, ma toetan sind, mine edasi, ära jää seisma ega pöördu tagasi!»
Tihti mõtleme, et kus Jumal on, me ei näe ju Teda. Kuid oma elule tagasi vaadates võime Tema abi palju selgemini märgata. Oli aeg, kui ma väga kartsin ja ei teadnud, mida teha. Jumal saatis mu juurde kümme meest Rootsist, nii nagu inglid tulid Gideoni, karjaste, Maarja või Jeesuse ja Ta jüngrite juurde.
Me kõik vajame julgeid ja õnnistatud inimesi enda kõrvale. Jumala igatsus on aga, et kõik Tema lapsed oleksid teiste julgustajad ja õnnistajad.
Barnabas, julgustuse apostel, kes ütles paljudele: «Ära karda!», läks kord teele ja otsis üles Sauluse. Apostlid olid selle mehe tema kahtlase mineviku tõttu kõrvale lükanud. Aga Jumalal oli teda väga vaja. Apostlite tegude raamatust võime lugeda, kuidas nad hiljem koos Jumalat teenisid ning kogudusi rajasid ja julgustasid.
JUMAL KANNAB
Kui tahame teistega hästi läbi saada, peame õppima erinevate inimestega suhtlema. Tegelikult oleme harjunud teisipidi mõtlema – teised õppigu minuga suhtlema.
Kas me oskame suhelda taevaga? Ka seda peame õppima. Me võime käia kirikus või koguduses, lihtsalt olla seal, täita kõik käsud ja kombed ning siis ära minna, aga isiklikku suhet Jeesusega ei ole.
Me õpime suhtlemist läbi erinevate olukordade. Kui ei ole probleeme, siis inimesed tavaliselt abi ei otsi. Kui aga tekivad probleemid, hakatakse appi hüüdma: «Jumal, kus sa oled, miks sa vaikid? Tule, aita nüüd, lahenda mu olukorrad ära.» Keegi on tabavalt öelnud: «Ma olen oma lastele nagu Jumal – nad ei kuula mind, nad ei tee seda, mida ma neile ütlen, neil pole aega minu jaoks, aga kui neil mind vaja on, pean kohe kohal olema.»
Ja siis unustame Ta jälle ära. Tulevad uued olukorrad, uued katsumused, väljakutsed, ja kõik hakkab otsast pihta. Jälle mõtleme: «Jumal, kus sa oled, miks sa ei vasta, miks sa ei ütle, kuhu ma pean minema, mida tegema, kellega minema, kust tulema või mida ette võtma?» See on Jumala arm, kui näeme, kuidas Ta ikkagi kohale tuleb. Sellised hetked on pisut piinlikud, aga Ta on ustav Isa. Ta annab meile palju andeks ja kannab meid kõigest läbi.
MINU EDULUGU
Kui alguses oli juttu edulugudest, siis lõpetuseks tahan ma oma elu suurima loo avalikustada. Sellele mõeldes muutuvad kõik teised soosingud tühisteks.
Lugesin kord lugu Afganistanis töötanud misjonäridest, kes olid end lennukis mugavalt sisse seadnud ja ootasid õhkutõusmist. Pardapersonal tegi viimaseid ettevalmistusi ning sulges lõpuks ukse. Väljas sadas tugevat vihma. Üks misjonär märkas, kuidas äkki üks vihmamantlis mees lennuki juurde jooksis ja ärritunult uksele taguma hakkas. Üks stjuardess andis seestpoolt märku, et on juba hilja. Mees aga kloppis tugevamini, kuni stjuardess viimaks ukse avas ja mehe sisse laskis. Kõikide suureks hämmastuseks osutus sisseastuja lennuki piloodiks.
Kord väikese poisina olin ühel sünnipäeval. Seal mängisime lastega ühte mängu, mille sisuks oli Jeesuse tähendamissõna viinapuust ja selle okstest (Jh 15,1–17). Sellel õhtul küsiti, kes tahab saada Jumala lapseks. Ma kuulsin oma väikeses südames taevast koputust ja ütlesin: «Jeesus, anna andeks mu patud ja tule ka minu südamesse!» Aastaid hiljem võin julgelt öelda, et see on olnud mu elu kõige suurem edulugu – olla ühes lennukis koos kapten Jeesusega.
Nii enda kui teiste elukogemustele toetudes võin kinnitada, et Jumal on hea. Ta ei jäta meid üksindusse maha, vaid tuleb alati appi. Jumala igatsus on, et me elaksime Tema juhtimises ja kutsumises. Nii meie elud on. Me tahaksime elada muretut ja ilusat elu, aga meil peavad pidevalt kõrvad «kikkis» olema ja kuulama, mida Jumal tahab öelda, õpetada ja milles meid juhatada. Usun, et Ta julgustab täna ka sind: «Ära karda, ole julge, ma olen sinuga, ma õnnistan sind, käi minu teedel, püsi mu kutsumises ja ma hoolitsen su eest.» – «Ja Aabraham läks, nagu Issand teda käskis.»
MARGO MERI
Otepää Palveränduri koguduse pastor,
kes teenib praegu Vancouveri Eesti
Ühendatud Baptisti Kogudust
NOORED KÄISID MISJONIREISIDEL
Aktuaalne teema
Eesti EKB koguduste noored käisid 25. juulist 6. augustini Bosnias ja Kosovos misjonireisidel. Bosnia gruppi juhtisid Helina Voogne ja Liis Lasman, Kosovo oma Matt Edminster ja Laura Remmel. HELINA VOOGNE, kes töötab Noorte Missioonis, rääkis oma muljetest Kuulutajale.
Kuidas grupid moodustati?
Eesti EKB Koguduste Liit on jaotatud piirkondadeks. Meie algne eesmärk oli, et igast piirkonnast oleks üks-kaks noort. Tegelikult tuli enamik Lõuna-Eestist ja Virumaalt. Kokku käis koos juhtidega reisil 21 inimest, noorte vanus oli 17–21 aastat.
Liidul on mõlemal maal inimesed tööl (Jael Puusaag ning Daily ja Dejan Adam). Kas te läksite neid vaatama või ise midagi tegema?
Tegema ka. Näiteks Kosovo tiim värvis ühte klassiruumi ja ehitas ühe atraktsiooni laste mänguväljakule. Nad suhtlesid kohalike noortega ning tutvusid Kosovo looduse ja kultuuriga. Mõlemal maal olid hiljuti väga rasked ajad.
Bosnias vaatasime, mida Jael teeb, tutvusime tema meeskonnaga. Korraldasime Eesti õhtu. Terve kogudusemaja oli rahvast täis, rohkem poleks mahtunudki. Käisime palju ringi, palvetasime inimeste ja paikade pärast.
Meie noored said juurde julgust oma usku jagada. Saime silmaringi laiendada ja näha, kuidas pikaajalised misjonärid elavad ja töötavad. Ma natuke pelgasin seda, et meie noored ei tunne üksteist. Aga ma olen väga tänulik nende kõigi eest, meil ei olnud üldse konflikte. Kõik olid hästi paindlikud, neil oli õige suhtumine. Nad said kogemuse sellest, et Jumal juhib neid ja töötab nende kaudu.
Muidugi oli Jael väga õnnelik, et eestlased tulid, ta oli seda ammu oodanud. Oli Eesti õhtu, sai kama ja sprotivõileibu süüa. Leiva ja kama tõime Eestist, sprotid ostsime sealt.
Bosnia ja Kosovo on moslemimaad, misjonäriks ei või end seal nimetada.
Bihaći linn, kus Jael teenib, on moslemite piirkonnas. Me käisime ka Banja Lukas ja töötasime ühes orbudekodus. See on etniliste serblaste ala ja nemad on õigeusklikud. Religioon on Bosnias osa inimeste identiteedist. Kui oled serblane, siis oled õigeusklik, kui oled horvaat, siis katoliiklane. See ei tähenda, et nad elaks aktiivselt selle usu järgi.
Banja Lukas ärkasime ühel hommikul vara ja jalutasime viis kilomeetrit ühe mäe otsa. Palvetasime seal linna ja Bosnia pärast. See oli hea kogemus. Tegime ka selles linnas Eesti õhtu.
Olla misjonär ja mitte seda ütelda ning ometi evangeeliumi kuulutada – kuidas te selle probleemi ületasite?
Kui linnas intervjuusid tegime, siis vestlused arenesid edasi ja küsiti, et mis te siin teete. Isikliku vestluse tasandil sai usust rääkida.
Jael oli kokku pannud küsimustiku. Bihać on väike koht, kõik tunnevad teda. Meile oli lubatud see, mida Jaelil ei ole kõige targem teha. Saadud vastused aitavad Jaelil palvetada ja näha vajadusi, mis noortel on.
Korra sai üks meie rühma liige südamesse palvetada ühe suurema mosleminoorte grupi pärast. Aga eestlasi oli koos ainult paar inimest ja nad ei julgenud seda teha. Jumal juhtis nii, et terve rühm sai kokku ning nad läksid tagasi nende mosleminoorte juurde ja need lubasid enda pärast palvetada.
Kas grupid said mingit ettevalmistust?
Me saime enne reisi Tallinna Kalju koguduse Tetermanni majas kokku. Rääkisime erinevatest kultuuridest, ootustest ja hirmudest, palvetasime üksteise eest. Reisisime kuni Türgini koos ja seal läksime lahku. Tagasi tulles võtsime Tetermanni majas jälle asjad kokku. Natuke järeltööd tuleb veel aasta jooksul. Tuleb lasta neil seemnetel kasvada, mis Jumal inimeste südametesse pani.
Kuidas neid kogemusi edasi arendatakse?
Noorte Missioonil on plaanis hakata igal suvel tegema noortele misjonireise. Tahaks tegelikult, et mõni juba eksisteeriv noortegrupp läheks koos kuskile, siis kestaks reisi mõju kauem. Olen ise toonud gruppe Norrast Eestisse, Lätti ja Poola. Ma näen, kuidas noored kasvavad ja arenevad ning kuidas nad muutuvad reisi jooksul.
Tahaks, et rohkem Eesti noori saaks maitsta misjonit ja Eestist võiks välja minna rohkem pikaajalisi misjonäre, et tekiks laiapõhjalisem misjoni toetajate ring. Eestlastes on paindlikkust ja pealehakkamist, me ei anna kergesti alla. Isegi kui ei saa avalikult kuulutada, leiad mingi viisi. Eestlastes on potentsiaali olla väga võimsad Jumala riigi tööriistad.
Milles oli veel Jumala kätt tunda?
Igal pool, kuhu läksime, oli enne kuumalaine. Aga kui meie jõudsime Bihaći, läks temperatuur alla. Läksime Banja Lukasse, seal läks temperatuur alla ja Bihaćis üles. Tulime tagasi Bihaćisse, seal läks uuesti külmemaks. Ja kui Eestisse tagasi jõudsime, oli Bosnias jälle palav. Jumal hoidis meid.
Täname!
18. augustil 2015
Skype’i vahendusel
Vaata ka pilte alt!
PIISKOPI ASETÄITJA TULI OOTAMATULT
EDGARS GODIŅŠ (57) on Läti baptistiliidu piiskopi asetäitja. Ta andis Kuulutajale intervjuu majas, kus asuvad liidu keskus, seminar, Balti Pastoraalinstituut, seminari kogudus, kirjastus, ajakirja toimetus, kristlik raadiojaam ja ehk veel midagi.
Milline on Sinu päritolu?
Mõlemad minu vanaisad olid baptistipastorid. Minu ema kasvatas oma kümmet last usus. Ta pidas juba 1960. aastatel koguduses pühapäevakooli, mis oli tol ajal Lätis ainuke. Üks minu õde on surnud. Minu vend on luteri pastor Riia Toomkirikus. Üks õdedest on baptistipastori abikaasa. Kõik vennad-õed on kirikutööga seotud. See on suur õnnistus meie vanematele ja vanavanematele.
Kui vanalt Sa usklikuks said?
Ma olin lapsest saadik usklik ja tahtsin teha seda, mis Jumalat austab. Mind ristiti 15-aastaselt. Ma pole õieti kunagi uskmatu olnud. Algusest peale laulsin kooris. Asutasin ühe elektrimuusika grupi, laulsin ja mängisin trummi. Meie grupp ühines suuremaga – «Maranataga» – ja sellega reisisime läbi Lätimaa. Meil oli sõpru ka Tallinnas ja Pärnus. Seejärel tahtsin ma ka pastoriks saada, et Sõna kuulutada.
Mida Sa oled õppinud?
Kõigepealt õppisin lastemuusikakoolis viiulit, siis keskhariduse tasemel kunsti – puunikerdamist. Ma töötasingi algul puukunstitöödel.
1980. aastatel alustas piiskop Jānis Tervits koguduste töötegijate põrandaalust koolitamist. Õppisime kolm aastat, iga kuu ühe nädalalõpu, meil olid kodused tööd ja lõputöö. Ma olen palju lugenud. Minu äi Haralds Kalniņš oli Nõukogude Liidu saksakeelsete luteri koguduste piiskop. Tal oli teoloogilist kirjandust ja ma õppisin saksa keelt selleks, et neid raamatuid lugeda.
Ma tahtsin väga Saksamaal õppida. Buckowi seminari direktor ütles mulle, et tule, Eesti vennad ju õpivad. Aga Lätis olid teised reeglid ja minul ei olnud võimalik õppima minna.
1982. aastast olin Smiltenes pastor. 1985. aastal kutsus piiskop Jānis Tervits mind lisaks ka baptistiliidu kantseleisse tööle.
Sa käisid üle 30 aasta tagasi mitu korda koos Guntārs Doriņšiga Valgas ja pidasid Betaania palvelas lätikeelseid koosolekuid. Aga Valkas pole siiani läti kogudust ja keegi pole sellest nagu huvitatud.
Ei saa öelda, et huvi pole. Me peame oma jõude mõistlikult kasutama. Nüüdne piiskop Pēteris Sproģis peab väga vajalikuks uute koguduste asutamist. Valka on üks linn, kus peaks midagi olema. Me peaksime sinna pastori läkitama. Peab mõtlema, mida ta seal teha saab ja millest elab.
Sinu lapsed on juba täiskasvanud.
Oleme koos abikaasa Ivetaga Jumalale väga tänulikud oma laste eest. Vanem tütar Helēne on juba kolm aastat USAs lätikeelse luteri koguduse pastor. Poeg Daniels oli hea koha peal ilmalikul tööl, kuid eelmisel aastal kutsus piiskop Pēteris Sproģis ta Balti Pastoraalinstituuti üliõpilaste mentorlust juhtima. Ta töötab veel koguduste juhatuste esimeestega, sellist tööd enne ei olnud. Poeg on abielus ja tal on kaks last. Meie noorim laps Elīza on abielus ja töötab raamatupidajana, aga tal on head annid vaimulikuks tööks. Ta kirjutas just raamatu naistest Piiblis. Tal on niisugune vaatenurk, et ka mul oli huvitav lugeda. Mõlemad tütred tegutsevad luteri kirikus.
Palun räägi oma pastoritööst.
Kümme aastat olin Smiltenes ja asutasin sel ajal ka Alūksne koguduse. 1992. aastal taasasutasime koos seminari direktori Ilmārs Hiršsiga Riias seminari koguduse.
1941. aastal võeti baptistiliidult keskuse maja ära. Kuni 1992. aastani oli selles teater. Siis saime suurte raskustega maja uuesti endale. Saime sel ajal mitu maja tagasi. Liidu juhtkonnas arutati, mida nendega tegema peaks – kas maha müüa või välja üürida, ja otsustasime, et seal peavad olema uued kogudused. Olin seminari koguduses teine pastor ja ka liidu kantselei juhataja. Aasta tagasi tuli kogudusele uus pastor.
Miks on selles majas kaks vaimulikku õppeasutust?
Seminar ei ole praegu aktiivne, aktiivne on Balti Pastoraalinstituut. Kui tuli vabadus, tahtsime algul taastada seda, mis enne oli. Enne sõda oli meil teoloogiline seminar ja nii me avasime selle 1991. aastal uuesti. Ilmārs Hiršs kutsuti suurest ettevõttest inseneritöölt seminari juhtima. Me märkasime, et meil on hea programm mõistusele, aga liiga vähe südamele. Kui Pēteris Sproģis sai piiskopiks, siis ta asetas rõhud ümber. Muidugi õpitakse teoloogiat algusest peale, aga väga suur tähtsus on sellel, et inimesed pärast õpinguid ütleksid: «Ma tahan evangeeliumi kuulutada,» et nende süda põleks inimeste pärast, kes hukkuvad.
Instituudis on esimesel aastal päevaõpe, sest väga oluline on omavaheline osadus. Peab mitte ainult õppima, vaid ka iseloomu ja motivatsiooniga tegelema. Seda saab ainult siis teha, kui päev läbi koos ollakse. Kaks järgmist aastat on kaugõpe, siis tullakse iga kuu üheks nädalalõpuks kokku.
Sageli jääb vahe pühapäevakooli ja noortetöö vahele. Selles vanuses poistele tehakse paar korda aastas laager, kus nad puutuvad usu ja praktiliste ülesannetega kokku nii, et see on nende vanusele atraktiivne. Kolmandal aastal juba märkame, et mõni tahab pastoriks saada.
Sa töötasid aastaid liidu kantseleis, olid kantsler.
Tegelesin kogu administratiivtööga, mida liit pidi tegema. Läksin kantseleist 2002. aastal ära. Siis tuli uus piiskop oma meeskonnaga ja ma nägin, et mul oleks parem midagi muud teha. Liidu kirjastus «Amnis» oli päris kriitilises olukorras. Kirjastusega koos tegutses ka raamatupood. Sel ajal pandi Riias kõige suurem kristlik raamatukauplus kinni. Oleks meie ka enda oma sulgenud, oleks jäänud ainult paar väikest raamatuletti kirikutes. Siis ma mõtlesin, et nii ei peaks olema ja võtsin «Amnise» üle. Tänu Jumalale, nende aegadega oleme muutunud kõige suuremaks poeks sellel alal Lätis.
Kas te trükite ja müüte raamatuid?
Trükime veidi, kolm kuni kuus raamatut aastas. See ei ole meie kõige suurem eesmärk. Me oleme kristliku kirjanduse oikumeeniline keskus Lätis. Erinevate kirikute inimesed tulevad siia ostma mitte ainult raamatuid, vaid ka vaimulikurüüsid, igasuguseid kingitusi kristliku sümboolikaga jm. Väikesed kirjastused saavad meie kaudu oma raamatuid levitada, sest meil on müügivõrk.
Me levitame raamatuid ka ilmalikes poodides. Me oleme paljudes raamatupoodides üle Läti pannud üles kristliku leti. Me hoolitseme selle eest, et neis oleks pidevalt 20–50 kristlikku raamatut müügil, eriti Piiblid. Praeguseks on meil kristlikku kirjandust enam kui iial enne.
Nüüd oled Sa lisaks piiskopi asetäitja.
Ma olen pikka aega olnud liidu juhatuses ja selletõttu olen kõigega kursis. Meil valitakse iga nelja aasta järel piiskop. Kui tuli uus periood Pēteris Sproģisele, siis ta vaatas, mis on õigesti tehtud ja mis on puudu. Üks asi, mis ei olnud hästi, oli koguduste külastamine. Piiskopi ülesanne on leida üliõpilasi ja raha, püstitada eesmärke, motiveerida inimesi. Selles on ta väga hea. Aga hingehoidlike vestluste jaoks kogudustes ei jäänud aega. Selleks kutsus ta mind. Kuna see on mul väga südamel, siis võtsin selle töö eelmise aasta suvel vastu.
Otsustasin esimesel aastal teha ootamatuid visiite. Ma ütlesin pastoritele, et tulen varsti, aga täpset aega ei teatanud. Ma tahtsin näha, kuidas jumalateenistus tavaliselt välja näeb. Ma läksin kohale paar-kolm minutit pärast jumalateenistuse algust, nii et midagi ei saanud enam muuta, ja istusin rahva hulka. Pean ütlema, et kõik jumalateenistused olid hästi ette valmistatud. Ei juhtunud nii, et ei teatud, mida kõnelema peaks. Pöörasin palju tähelepanu külalislahkusele. Kas inimesed leiavad pühakoja üles? Kas info jumalateenistuste kohta on olemas? Kas õhk on puhas või läppunud? Kas on istekohti ja lauluraamatuid? Kas võõras inimene leiab tähelepanu? Mõnikord oli mingeid probleeme, siis ütlesin kogudusele oma arvamuse. Vahel öeldi, et kas tõesti, me pole märganudki.
Ma olen veel ühel huvitaval tööl. Meil tegutseb strateegilise arengu keskus. Seal on seitse inimest ja me läheme kogudustesse, koostame detailse ankeedi ja lõpuks ütleme, kuidas kogudus võiks paremini areneda. Vundamendiks ei ole puuduste ettelugemine, neid teavad nad isegi. Oluline on tugevdada seda, mis kogudusel juba olemas. Me anname nõu ning aastaks ajaks saab kogudus oma mentori.
Sa oled viie piiskopi käe all töötanud.
Nad ei olnud üksteisega sarnased. Aga hea on, et igaühel olid mingid erilised omadused. Nad võisid olla õnnistuseks liidule. Enne uue piiskopi tulekut mõtleme, mis temast saab – mingis asjas on ta võib-olla nõrk ja veel mõni asi pole tal hea, aga kokkuvõttes on ta sobiv ja nii valime ta piiskopiks. Aga kui ta saab õnnistuse selleks ametiks, siis tema võimed muutuvad. Olen mitmel korral märganud, et mida enne peeti miinuseks, muutus plussiks.
Ma olen järele mõtelnud ja näinud, et vähemalt kolmel korral saab inimene Jumalalt kingituse. Esimene kord sünnil, siis ta saab kaasa mingid võimed. Teine kord siis, kui ta usklikuks saab – ta saab võimed, mida tal siiani ei olnud. Ja kolmas kord, kui ta pannakse mingisse erilisse ametisse, siis saab ta jälle kingituse – võimed, mida tal seni ei olnud.
Lõpuks – millised on liidu olulisemad statistilised andmed?
Meil on 91 kogudust, kuid kolm ei ole enam aktiivsed. Vist peame nad sulgema. Viimastel aastatel on asutatud kuus uut kogudust. Kogudustes on veidi üle 6600 liikme. Ristisime möödunud aastal 126 inimest.
Täname!
6. augustil 2015 Riias
USKLIK MEES PANEB KÕRBE HALJENDAMA
Kõik algas 1983. aastal Lääne-Aafrikas Nigeris. Üks väike Austraalia misjoniselts nimega «Serving in Mission» saatis 26-aastase misjonäri ja põllumajandusspetsialisti Tony Rinaudo koos naise ja kuuekuise imikuga sellesse Aafrika vaeseimasse riiki. Ta pidi hakkama aitama nälgivaid inimesi Sahara kõrbe piirialadel.
Vaesuse põhjus on seal lihtne – aastakümneid on põllumehed puid maast välja juurinud, et maisi ja teraviljade kasvatamiseks maad juurde saada. Kuid põldude asemel tekkis sinna kõrb. Vihm uhtus külviseemne minema ning päike kõrvetas selle ära. Kõrb üha laienes.
Vastuabinõuna istutasid lääne abiorganisatsioonid sinna sadu tuhandeid puid. Liivasel pinnasel said aga puud peaaegu kõik hukka. Miljoneid eurosid arenguabi jooksis sõna otseses mõttes liiva.
TA PALUS JUMALALT ABI
Anglikaani kirikusse kuuluv Tony Rinaudo palvetas oma kimbatuses Jumala poole, et Ta näitaks, kuidas aafriklasi tegelikult aidata. Sõites kord autoga läbi kõrbe nägi ta äkki, kuidas vanast, väljajuuritud puuköndist keset kõrbeliiva tärkasid väikesed võsud, sest puu juured olid veel terved.
Seda nähes mõistis Tony, et kasu võib tulla sellest, kui põõsastikku ja puid, mis võsudest kasvavad, mitte enam välja juurida, vaid ainult lõigata. Sest üksnes puud hoiavad vihmavett pinnases ja kaitsevad viljaseemet põletava päikese, tuule ning kõrbeliiva eest. Mahalangenud puulehed väetavad aga pinnast.
MILJONID ON NÄLJASURMAST PÄÄSTETUD
Tony Rinaudo taashaljastamise meetod, mille puhul kasutatakse ingliskeelset lühendit FMNR (loomulik taastamine põllumeeste abiga), läks ka õpikutesse. Jumala loomingu taastamine on tema arvates sama oluline kui evangeeliumi kuulutamine.
1999. aastal pöördus Tony Rinaudo Nigerist tagasi Austraaliasse, kus ta töötab kristliku humanitaarorganisatsiooni World Vision ühes kohalikus harus. Missioon muuta kõrb taas roheliseks on teda viinud nii Malisse, Ghanasse, Senegali, Burkina Fasosse kui ka Etioopiasse. Tema meetodit on rakendanud 11 Aafrika ja viis Aasia riiki, kõige uuemad «misjoniväljad» on Ida-Timor ja Haiti.
Alates 1983. aastast on enam kui kuus miljonit hektarit kõrbe metsastatud. Miljonid inimesed on sellega näljasurmast päästetud. Ameerika põllumajandusspetsialisti prof Chris Reiji hinnangul on Tony Rinaudo töö tulemusel üksnes Nigeris tekkinud võimalus ära toita umbes 2,5 miljonit inimest.
Paljud Nigeri lapsevanemad on oma poegadele Tony Rinaudo auks Tony nimeks pannud. Chris Reij peab teda viimase saja aasta kõige olulisemaks keskkonnatingimuste muutjaks Aafrikas. Berliini ajaleht Welt am Sonntag nimetas Tony Rinaudo «Jumala metsakasvatajaks».
THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum
Mina saan ka kõrbes hakkama.
JUUT PÄÄSTAB KRISTLASI
Juudi kirjastaja ja publitsist Arthur George Weidenfeld (95) Londonist käivitas päästeaktsiooni kristlastele, keda ohustab Süürias ja Iraagis terroriorganisatsioon Islamiriik. Weidenfeld on pärit Austriast ja tunneb end tänuvõlglasena. 1938. aastal oli ta üks neist juudi lastest, kes päästeti natside võimu alt ja võeti Inglismaal Plymouthi vendadest kristlaste poolt vastu.
Nüüd tahab Weidenfeld organisatsiooniga «Operation Safe Haven» (Kindel Varjupaik) koos teistega kaks tuhat kristlikku perekonda Islamiriigi terrori käest päästa ja Euroopasse ümber asustada. Esimesed 150 kristlast lendasid 10. juulil Süüria Assadi-re¾iimi ja Poola valitsuse nõusolekul Varssavisse. Nad peaksid seal endale Weidenfeldi ettevõtmise majanduslikul toel uue kodumaa leidma.
TEISED TOETAGU MOSLEMEID
Weidenfeld, kes asutas 1945. aastal Inglismaal kirjastuse «Weidenfeld ja Nicolson» ning tegutseb päevalehe Die Welt (Berliin) kolumnistina, põhjendab kristlaste päästeaktsiooni sellega, et ta peab veel oma võlga tasuma. Inglise kristlased võtsid natslikult Saksamaalt saabunud noored juudid vastu. «Meie, juudid, peaksime selle eest tänulikud olema ja midagi ohustatud kristlaste heaks tegema.»
Weidenfeld ei ole nõus kriitikaga, nagu piirduks ta ainult kristlaste aitamisega: «Ma ei saa kogu maailma ära päästa, aga ma annan võimaluse juutidele ja kristlastele. Teised võivad midagi moslemite heaks teha.»
SELLISEID POLE ENNE OLNUD
Islamistid paistavad silma oma erakordse julmusega: «Nende mõnu sadismist on kirjeldamatu. Mitte kunagi ei ole selliseid jätiseid olnud nagu need inimesed.»
Weidenfeld on hämmastunud, et rahvusvaheline üldsus on nii passiivne ja ei võta midagi ette islamistide tegevuse lõpetamiseks. Kuuludes ise põlvkonda, kes mäletab veel Teist maailmasõda, teeb see teda eriti rahutuks. Julged kurdid näitasid Kobanes, et Islamiriiki on võimalik võita, kuid ühtsuseta maailm sillutab terroristidele teed.
idea Spektrum
NÜÜD MA TEAN, KEDA KUMMARDAN
Ma olen 30-aastane ja elan Naltšikis, Venemaa Kabardi-Balkaari Vabariigi pealinnas. Tahaksin rääkida sellest, kuidas hakkasin uskuma Jeesusesse Kristusesse.
UNISTUSED JA REAALSUS
Ma ei ole kunagi näinud oma isa. Ema ei tahtnud, et ma ilmale tulen, ja püüdis minust vabaneda. Aga ometi sündisin ma seitsmendal kuul.
Ema loobus minust ja mind lapsendasid võõrad inimesed. Nii ma kasvasingi võõras peres. Seal ei olnud mul kerge, sest võõrasisa jõi kõvasti ja ei lasknud meil rahulikult elada. Kui ma olin kaheksa- või üheksa-aastane, sain teada, et olen selles peres kasutütar. Aga ma ei rääkinud sellest kellegagi, isegi mitte kasuemaga. Seda saladust sain hoida kuni 19. eluaastani.
Siis luges üks meie sugulane minu päevikut ja sai minu saladuse teada. Ta rääkis sellest emaga ja mul tuli temaga jutuajamine. Ema oli nõus aitama mul üles otsida minu bioloogiline ema, kelle me ka leidsime.
Kõik need aastad elasin ma unistusega leida üles oma tõelised sugulased. Ja tänu Jumalale, leidsingi ema. Aga meie suhted temaga ei laabunud. Ma leidsin oma isa õed, kellega tekkisid mul head sidemed. Minu lapselikud unistused emast ja isast haihtusid – reaalsus osutus teistsuguseks.
JUMAL LÄHENES MULLE
Ma pole kunagi eitanud Jumala olemasolu. Uskusin Teda alati ja pöördusin Tema poole, kui mul halb oli. Ülikoolis õppides palvetasin enne eksameid, et Jumal mind aitaks.
Ma otsisin kogu aeg midagi. Mõned inimesed leiavad õnne perekonnas, teised töös, rikkuses või lastes. Aga mul oli tunne, et on midagi suuremat kui kõik see. Ja 29-aastaselt leidsin Jumala armust vastuse oma küsimusele.
Kõik algas minu tädist. Jumal näitas oma jõudu ja võimsust tema elus. Ta päästis minu tädi hädast ja muutis täielikult tema elu. Nüüd on ta hoopis teine inimene.
Pärast seda, kui ta usklikuks sai, rääkis ta Kristusest ka mulle ja oma õele, kes samuti on minu tädi. Ta luges meile salme Piiblist. Aga siis olin ma veel vaimulikult surnud ja tema tunnistus ei avaldanud mulle mõju. Ma sain aru, mida ta mulle rääkis ja luges, aga süda ja mõistus ei olnud veel valmis tõde tunnustama.
Sel ajal ma elasin ja töötasin Moskvas. Kui ma puhkusele sõitsin, läksin mõnikord tädiga balkaari usklike kogudusse ja kuulasin jutlusi. Aga ma ei olnud valmis tõde vastu võtma. Ma lihtsalt arvasin, et meil on oma usk, oleme moslemid ja see ongi õige usk. Aga ühel hetkel Jumal muutis minu mõtteid ja vaateid islamile.
MINUST SAI KRISTLANE
Ükskord pärast puhkust, kui valmistusin Moskvasse tagasi pöörduma, andis tädi mulle Piibli. Ma võtsin selle kaasa. Päeva-paari pärast otsustasin seda lugeda. Ja lugemise ajal hakkas minuga midagi juhtuma: ma värisesin, nutsin valjusti, pisarad voolasid ojadena. Jumala sõna valgel tundsin oma pattu ja vigu, mida olin varem teinud, langesin põlvili ja palusin Jumalat nagu ei iial varem. Palvetasin kinniste silmadega. Palve lõpus hüüdsin appi Jeesust Kristust. Ja ma tundsin tohutut rõõmu, kui sain aru, et nüüd saab kõik teistmoodi olema.
Nüüd ma olen Jumala peres, Kõigekõrgem Jumal on minu armastav Isa. Ka minu tädid on selles peres. Ma särasin, minu kolleegid töö juures ei mõistnud, millest selline rõõm. Aga mina olin valmis kogu maailmale sellest rääkima.
VANA ON MÖÖDUNUD
Sellest ajast peale muutus minu elu hoopis teistsuguseks. Kohe pärast palves Jumala poole pöördumist Jeesuse Kristuse nimel langes mul nagu kate silmadelt. Mitte kunagi varem ei olnud Jumal mulle nii lähedal. Nüüd ma suhtlesin Temaga ja tunnetasin Tema sõna. Mul hakkas tekkima tulevik ja lootus ning suur armastus Jumala vastu. Raskused ja probleemid ei ole enam ületamatud.
Moskvas elades oli mu elus olnud ebameeldivaid hetki. Mind sidusid perekondlikud kohustused ja ka tervis hakkas viletsamaks minema, võimalik et tööga ülekoormatuse tõttu. Tundus, et kõik oli mul täiusliku elu jaoks olemas: töö, kodu, omaksed, hea palk, kuid see ei rõõmustanud mind enam. Öösiti voodis lebades nutsin tihti, sest miski rõhus mind ja mul oli hirm – tulevik hirmutas mind. Mulle tundus, et lähen hukka. Sageli vaevasid mind ka peavalud.
Jeesus Kristus võttis ära mu peavalud ja kõrvaldas kõik muud probleemid. Nende asemele tulid rõõm ja rahu. Minu mõtlemine ja maailmavaade muutus, teiseks said ka elulised väärtused. Nüüd ma tean, kellesse ma usun, kuhu ma lähen, keda kummardan.
Au olgu meie Issandale Jeesusele Kristusele!
MARINA
Vera i ®izn
NOORTE MISJONIREIS BOSNIASSE JA KOSOVOSSE
25. juulist 6. augustini 2015
1. Kosovo rühm koos Dejan Adamiga.
2. Käed tööd täis.
3. Mängumaja ehitamine Kosovos.
4. Bosnia rühm koos Jael Puusaagiga.
5. Banja Lukas lastega mängimas.
6. Bosanska Krupas jäid korraga pildile õigeusu kirik, mošee ja katoliku kirik.
Fotod: 1–3 Andreas Preisfreund, 4–6 Liis Lasman, Helina Voogne ja Jael Puusaag
|
