|
Foto: Tiiu Pikkur
Eesti Kirikute Nõukogu tellis firmalt Saar Poll religioonisotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust». Tulemuste esmatutvustus oli 15. juunil Tallinnas Rahvusraamatukogu kuppelsaalis. Sõna võtab pildil Eerik Jõks, laua taga istuvad uuringu asjatundjate komisjoni liige Ingmar Kurg, peapiiskop emeeritus Andres Põder ja uuringufirma sotsioloog Kai Maasoo.
Tegemist oli juba viienda niisuguse uuringuga. Kes tahab sellest täpset ülevaadet saada, peab ise lugema. Tulemused ei anna kindlasti põhjust hõisata, et usuelu on Eestis korras, ega ka nutta, et kõik on läbi. Elust võetud arvud kinnitavad, et peame evangeeliumi aktiivsemalt kuulutama – võib-olla veidi targemalt, arvestades ühiskonna erinevate gruppide mõttelaadiga.
Jeesus küsis: «Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?» (Lk 18,8). Peaksime ehk küsima, mida tuleks veel teha, et Ta leiaks usku meie ja meie lähedaste südametest, eestlaste ning teiste siin maal elavate ja veel siia tulevate rahvaste juurest.
 OTSIME HÄID LAHENDUSI
Toimetaja kommentaar
Pärnus vajus põhja kai ääres seisnud, värskelt remondist tulnud väike Rootsi parvlaev. Miks nii juhtus, seda selgitab juurdlus. Remondi ajal olevat laeva korpust keevitatud.
Apostel Paulus räägib nendest, kelle «usulaev on läinud põhja», sest nad pole säilitanud usku ja puhast südametunnistust (1Tm 1,19). Jeesus ei paku inimestele ainult elu remonti, Ta annab päris uue elu, nii maise kui ka taevase.
VÕIDUPÜHA JA JAANIPÄEV
Võidupüha paraad oli seekord Kärdlas. Veel eelmisel õhtul pidi peaminister Taavi Rõivas olema Brüsselis, kus euroliidu valitsusjuhid arutasid Kreeka kriisi. Niisugust lahendust, millega oleks rahul nii Kreeka kui ka Euroopa, veel ei paista.
President Toomas Hendrik Ilves rääkis oma kõnes Kärdlas teiste riikide sõjaväelastest, kes Eestit kaitsevad, samal ajal kui meie ei mõista nende maade muresid. Muidugi peame ka meie teisi aitama, kuid oma probleemidest ei tohi ka vaikida. Neist rääkides otsime ju lahendusi nii kohalikele kui ka kaugetele muredele, mis meie omadeks kipuvad saama.
Hiiumaalt tuli nii presidendil kui ka peaministril rutata Tallinna. Nad pidid kohtuma Ameerika Ühendriikide kaitseministri Ashton Carteriga, kes arutas meie pealinnas Balti riikide esindajatega sõjalist koostööd. Nii osutasid Eesti juhtide tihedad päevakavad praegustele poliitilistele peateemadele.
Jaanipäeva eel ei olnud järsku ühes maksimarketis liikumisruumi – vahekäigud olid pandud täis kaubaaluseid õllepurkidega. Teises poes hakkas teravalt silma, et kassalintidele laoti tavapärasest rohkem vedelat kraami. Inimesi oli palju ja suured ostukärud kaupa täis. Kui ostetakse, siis järelikult raha jätkub, ka joomiseks.
Kui paraad Kärdlas läbi sai, tuli ilusa päikesepaiste asemele tujukas ilm. Mõned jaanituled oleks väärinud vist kustutamist, aga loomulikult oli palju ka neid, mille ümber istusid korrektselt käituvad inimesed. Ikka ja jälle saab tõeks Jeesuse sõna: «Tema (Jumal) laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale» (Mt 5,45). Ilma vaadates on kasulik mõelda, kelle hulka meie kuulume.
Võidupüha paraad Kärdlas.
AKTIIVNE POLIITIKASUVI
Tänavune suvi ei ole Eesti poliitikas vaikne. Oma osa mängivad rahvusvahelised pinged, aga kõike ei saa nendega põhjendada. Valitsusele ei antud alustamiseks sadat rahulikku päeva, kuigi nii on kombeks. Kombed ei ole ju kohustuslikud.
Kahel Eesti parteil, sotsiaaldemokraatidel ja IRLil, vahetus liider. Keskerakonna juhi tervislik olukord ja töövõime ei ole teada, aga partei tegutseb aktiivselt. Valitsus surus olulised otsused parlamendis usaldusküsimuse abil läbi. Koalitsioonilepet ähvardatakse üle vaadata. Riigikogusse valitud tuntud ajakirjanikud ja saatejuhid näevad nüüd elu teiselt positsioonilt ja hindavad ümber oma varasemaid seisukohti.
Toimunud muutusi on hinnatud erinevalt. Neist võib tuleneda nii uusi vastuolusid kui ka lahendusi. Kuna Riigikogu kevadistungjärk on juba lõppenud ja sügisene algab alles septembrikuus, siis võib loota natuke vaiksemat aega. Aga kui vaja, koguneb Riigikogu ka erakorralisele istungjärgule.
Võib arvata, et sügiseks valmistutakse. Olenemata sellest, milline valitsus siis võimul on, peab Riigikogu sügisistungjärk suutma vastu võtta tuleva aasta eelarve. Sellest sõltub kõigi Eesti elanike rahakottide sisu.
Eks me kõik tahame rahu. Võib ju poliitikale mitte tähelepanu pöörata, aga see on jaanalinnu rahu, kes pea liiva alla peidab. Ei aita ka see, kui me poliitika räpaseks kuulutame ja ütleme, et meie niisuguste asjadega ei tegele. Keegi peab tegelema ja õnneks on poliitikute hulgas ka kristlasi. Ka valitsuses ja parlamendis peab olema tunda soola mõju. Et sool ei läheks läägeks, peaks olema kõigi kristlaste mure (Mt 5,13).
Väga palju sõltub lihtsatest kristlastest, nagu Jaakobus kirjutas: «Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal.» (Jk 5,17–18). Kui meist midagi sõltub, siis me ka vastutame.
JOONA EELARVAMUSTE KÜÜSIS
«Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; Ta ütles: «Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!» Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. Ent Issand tõstis merel kange tuule. … Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; Ta ütles: «Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!» Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse.»
Joona 1,1–4; 3,1–3
Joona vaidlus Jumalaga on üks inimhinge ja Jumala vahelise mittemõistmise näiteid Piiblis. Vaidlus oli äge ja mõlema poole arusaamadel oli kindel põhjendus.
PÕHIMÕTTEKINDEL JOONA
Joona lugu on elupilt mehest, kes oli ennast Jumalale üle andnud, aga ka tema reageeringust Jumala selgele häälele. Ilmselt oli ta inimene, kellel olid Jumala järgimisel kindlad ja väga ranged põhimõtted. Sageli on sellise ranguse põhjustajaks ümbritseva maailma kõlvatus ja ebajumalate kummardamine. Ilmselt oli oma osa ka Joona üksindusel.
Keegi ei tahaks olla ülekohtune Joona vastu. Ma ei usu, et Jumala sõna seletajad oleksid huvitatud ja tahaksid rääkida põnevaid lugusid Piibli tegelaste pattudest. Enamik Jumala sulaseid, kes on veendunud usklikud isiksused, on oma pühendumise ja Jumala sõnale allumisega kõigile jumalakartlikele inimestele eeskujuks. Kuid kahtlemata on Joona raamat kõigile usklikele hoiatuseks niisuguse usulise praktika eest, kus inimene keeldub kuulamast Jumala käske, Tema arusaadavat nõuannet, manitsust ja kutset ning teeb oma südame kõvaks Tema sõna vastu.
Näib, et prohvet Joona oli väga sarnane apostel Peetrusele. Ta oli suur patrioot, tugeva eelarvamusega kõigi tema omadest erinevate arusaamade ja seisukohtade suhtes. Ilmselt oli ta oma mõtete poolest kitsarinnaline ja järsk ning sellisena vägagi sarnane mõnega meie endi seast.
Võime mõista Joona inimlikku kartust. Niineve oli Assüüria suurim linn ja selle kuningriigi pealinn kuni aastani 612 eKr. Linna rahvas oli eriliselt kuulus julmuse poolest oma vaenlaste vastu. See oli teada kõigile idamaa rahvastele.
VASTASSEIS JUMALAGA
Vaatamata kõigele sellele andis Jumal Joonale selge läkituse: «Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele.» Ei olnud mingit kahtlust selles, mida Jumal temalt ootab, kuid Joona ei suutnud seda käsku täita. Selle vastu oli nii palju fakte ta oma elust ja talle kalli rahva ajaloost. Tema mõtteviis ja vaimuliku maailma pilt ei saanud sellega nõustuda.
Joona otsustas loobuda ja põgeneda. Jumal oli teda erakordselt kõnetanud, kuid Joona nägi vaid enda inimlikke puudusi ja jõuetust. Tänapäeva usklikelegi on tuttav väljend «Oh, mis nüüd mina, põrm.»
Jumala sõnale rajatud veendumus on õige usu alus. Meil peab olema kindel isiklik usukogemus. See toob kaasa teadmise, et suudame midagi saavutada ja teha, mille üle tunneme hiljem rahuldust ja heameelt.
Mitte ainult kogudusevanem, jutlustaja või pastor, keda me austame, vaid iga usklik peaks hoolitsema selle kindla seisukoha ja veende eest, et ta on Jumala laps ning kuulab Taevaisa nõuannet. On aga oht, et me võime rajada veendumuse oma arvamustele.
Tänapäeval ongi tendents, et ollakse kindlad ja veendunud just kõigi enda tehtud otsuste õigsuses. Väga harva on seisukohad rajatud põhjalikule Jumala sõna tundmisele, uurimisele ja õppimisele.
Kui vaimulik veendumus on rajatud kindlalt Jumala sõnale, siis ei saa olla vastuväiteid. Joona oli rajanud paljud oma arusaamad isiklikele tõekspidamistele ja otsustele – tema teadis, kes peab saama päästetud ja kuidas see peab toimuma. Niinevet tema nimekirjas ei olnud. Kõik mõtted seda linna aidata oli Joona välistanud.
MÕNED TÕSISED MÕTTED
Peame seadma endile eesmärgiks olla lõpuni ja vastuvaidlematult alluvad Jumala sõnale. Vahel on väga vaja olla absoluutselt halastamatu iseenda suhtes, kui tegeleme oma religioossete arusaamadega. On võimalik olla seotud vaimulike või teoloogiliste seisukohtadega, millel ei ole kindlat piibelliku alust. Meie eesmärgiks peab olema rõhutada nagu seda tegi Jeesus: «Kirjutatud on» (Mt 4,4–10).
Joona lugu kuulub aastaisse 782–753 eKr ehk Iisraeli kuninga Jerobeam II valitsemisaega (2Kn 14,25). Sellel ajal oli Assüüria kohutavaks ähvarduseks kõigile väikeriikidele Lähis-Idas. Hilisem Nahumi prohvetlik sõnum avab meile veidi, millist viha kandis Iisrael Niineve vastu.
Loomulikult jagas Joona oma rahva arusaamasid, ta viha, kartusi ja ootusi. Igasugune mõte hoiatada neid julmi ja jõhkraid võõraid Jumala tuleva kohtu eest, veel enam kutsuda neid meeleparandusele, oli Joonale vastumeelne ja rumal. Joona lootis, et Jumal tuleb ja karistab Niinevet.
INIMESTE PIIRATUS
Assüüria oli Jumalale meelehärmiks, kuigi Ta oli seda riiki kasutanud oma vihavitsana (Js 10,5). Kuid igal asjal ja ajal on oma piirid. Ka Assüürial olid piirid, kuipalju ta võis teha halba Jumala rahvale. Jumala eesmärk oli neid hoiatada tulevase õnnetuse eest. Jumal teadis, et Niineves on neid, kes saavad tõsiselt haaratud Tema hoiatavaist sõnadest ja pöörduvad oma kurjalt teelt.
Jumala probleem oli selles, kuidas see tõde viia Joona suletud mõttemaailma. Joona oli aus ja ütles Jumalale, et ta põgenes, sest ta teadis, et kui Jumala sõna Niineve tänavail kuulutatakse, siis see võetakse vastu, rahvas pöördub ja Jumal andestab. Joona ei tahtnud, et see juhtuks. Lugegem selle iseka mehe arusaamu Jn 4,1–2.
Eelarvamustega seotud arusaamasid on Jumalat kartvate rahvaste hulgas olnud läbi aegade. Apostel Paulus uskus kindlasse ja selgesse Jumala evangeeliumi sõnumisse, kuid rõhutas, et sellega peab olema kaasas armastus (Ef 4,14–16). On erinevaid inimlikke seisukohti ja arusaamu, mis põhjustavad vastastikust kriitikat ja üksteise laitmist. Nii ei peaks see taevase Isa laste keskel olema. Me peaksime üksteist usaldama.
On neid, kellega me ei saa koos töötada, kuna meie südametunnistus ei luba seda. Samas on neid, kelle südametunnistus ei lase neid koos töötada meiega ja ma usun seda. Kuid kas oleme kunagi tõsiselt mõelnud võlale, mis meil on nende ajalooliste vaimulike liikumiste ees, kes on olnud enne meid? Nad on kaitsnud meid paganluse eest, toonud hariduse meie maale. Kas me ei peaks kätt oma suu peale panema, kui tahame neid kritiseerida? Me räägime siis tegelikult kurja Jumalast ja Ta tööst.
Joona oli oma tõe eest võitleja. Jumal tahtis öelda talle midagi enamat ja rõhutada tõde hoopis teisest aspektist, mida Joona ei olnud mõistnud. See oli sõna armust, pikast meelest ja halastusest, kuid Joona sulges oma kõrvad sellele Jumala sõnale.
Ps 139 näeme, et Jumala eest me põgeneda ei suuda. Lõpuks mõistis seda ka Joona. Suuri Jumala tõdesid ei õpita kergelt. Jumalat õpitakse sageli tundma kannatuse ja valu kaudu.
Tõe tunnistajaks olemine ja tahe minna koos Jumalaga lõpuni ei ole alati vaimuliku kvaliteedi näitaja. On tegelasi, kes on valmis kõike tegema ja kõikjale minema, et anda tõeline kuulutaja mõõt välja, kuid midagi on vajaka, mida inimene ise ei saa võtta. Paulus hoiatas, et isegi ihu andmine põletada Kristuse nimel on mõttetu, kui selleks ei sunni armastus (1Kr 13,3).
JUMALA VÕIMAS ARM
Joona ei olnud arg mees. Ta ei tahtnud minna Niinevesse. Kui ta aga avastas, et laev hukkub tema patu pärast, oli ta valmis end ohverdama. Ta oli nõus pigem surema, kui elama ja nägema, et ta on eksinud Jumala tahte vastu.
Jumal ei lükka meid ometi ära meie eelarvamuste, allumatuse ja matsliku irisemise pärast. Inimliku kangekaelsuse ja väikluse taga on foonina Jumala halastus oma vastuhakkava sulase vastu. Jumal saatis kala, kiikajonipuu, ussi ja tuule. Jumal tahtis kindlalt võita Joona tahet, et viia Niinevesse meeleparanduse sõnum.
Kala kõhust tõusis Jumala poole Joona palve: «Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja Tema vastas mulle ... Sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal!» (Jn 2,3.7). Edasi loeme: «Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; Ta ütles: «Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!»… Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse. … Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: … «Igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!» … Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis Ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.» (Jn 3,1–2.5.7.8.10).
Kogu loo traagika peitub Joona reaktsioonis Jumala headusele: «Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema» (Jn 4,1). See on masendav pilt jumalamehest, kes ei mõista Jumala armu ja Tema halastust. Ta ei tundnud mingit heameelt sellest, et Jumal oli valinud ta viima päästvat sõnumit hukkuvale linnale!
Jumala arm on hämmastav ja meie poolt täiesti teenimatu. Jumal, kes maadles Joonaga, veenab meidki mõistma Tema kutset, et võiksime minna Tema evangeeliumiga kuulutama päästmist inimestele, kes ei mõista vahet teha hea ja kurja vahel.
Joona raamatus on suur keeldumine, suur kala, suur linn, suur kiivus, suur Jumal, suur sõnum. Kahjuks Joona ei olnud suur prohvet.
ANTS REBANE
emeriitpastor
LAULGEM KIITUST MEIE LOOJALE!
Aktuaalne teema
Tartus tuleb 2.–5. juulini EELK kirikupäev ja vaimulik laulupidu «Maarjamaa – Isa maa». Ettevõtmisest räägib selle meediajuht LEHARI KAUSTEL (33).
Sind tuntakse ju hoopis muusikuna?
Luteri kirik palus minu abi meedia- ja teavitustöö tegemisel, kuna mul on suurtest sündmustest ja kampaaniatest palju kogemusi. Ma õppisin EBSis turunduse ja suhtekorralduse eriala, seega on mul selles valdkonnas ettevalmistus olemas.
Ma astun 4. juulil laulupeol kaks korda dirigendipulti. Peale selle dirigeerin veel 3. juulil Pauluse kirikus Collegium Consonante orkestri kontserti.
Kirikupäeva ja laulupeo korraldajaks on EELK, aga kavas on ka teiste uskkondade inimeste nimesid.
Luteri kirikul on korraldamisel peamine roll. Nad on võtnud vastutuse selle traditsiooni kandmise ja hoidmise eest, et vaimulikud laulupeod Eestis toimuks. Osalema on kutsutud kõigi teiste kirikute ja koguduste koore, ka EKB koguduste lauljaid ja dirigente. Seega on tegemist oikumeenilise üritusega. See on ristirahvast ühendav suursündmus, kuhu tuleb kokku palju inimesi, et muusika kaudu anda tänu ja kiitust Taevaisale.
Miks toimub pidu Tartus?
Tartu on laulupidude häll ja Tartu lauluväljak on sellise ettevõtmise jaoks sobiva suurusega. Tallinna oma on liiga suur ja ülejäänud on liiga väikesed. Lauljad ja publik mahuvad ilusti Tartu lauluväljakule ära.
Mida tähendab teema «Maarjamaa – Isa maa»?
Nimi on huvitavalt valitud. Me oleme harjunud rääkima, et meil on isamaa ja emakeel. «Maarjamaa» on kaunis ja hellitav nimi, mis anti Eestimaale juba 800 aastat tagasi ning mida me oleme harjunud kasutama. «Isa maa» – suure algustähega ja kaks sõna – tähendab taevase Isa maad. Eestimaa, kus me Jumala armust saame olla vabad ja Teda teenida, kuulub Taevaisale. Oleme Tema kätes.
Ristiusul ja kristlikul kirikul on väga tähtis koht Eesti ajaloos, seda nii kirjasõna kui muusika õppimisel ja levitamisel. Laulupidude repertuaari on vaimulik muusika kogu aeg kuulunud ja on väga kahetsusväärne, et suurtel laulupidudel püütakse selle osakaalu vähendada või sellest hoopis loobuda.
Meid on kandnud esivanemate usk ja palved, need on toonud meile armu ja vabaduse. Minu soov on, et me oskaksime seda hinnata ja ka tulevastele põlvkondadele esitada.
Seekord on kõik vaimuliku tähendusega laulud. Kas nad on kodumaised või võõramaised?
Suur rõhk on eesti lauludel ja meie heliloojate loomingul. Autorite hulgas on Timo Lige, Kadri Hunt, Sirje Kaasik, Tõnis Teras. Tasub tulla kuulama ja nautima sellises väärikas ning suursuguses esituses emakeelset ja meie maal loodud vaimulikku muusikat.
Laulupeo ümber on ka palju muid sündmusi.
Kirikupäev tuleneb saksapärasest «Kirchentagi» kontseptsioonist, mille järgi ristirahvas tuleb kokku ning osaletakse koos jumalateenistustel ja mitmesugustel vaimulikel üritustel. Palvused ja kontserdid algavad juba neljapäeva õhtul. Reedel on lauluväljakul misjonitelk ja Riho Terras peab Pauluse kirikus loengu «Kui kaitstud me oleme». Laupäeval on laulupidu ja viimased asjad on pühapäeval. Kõike ei jõua siin üles lugeda, kava on interneti kodulehel kirikupaev.ee.
Kas televisioon kannab laulupeo üle?
Otseülekannet ei toimu. ETV teeb salvestuse, aga selle esitamise aeg on alles täpsustamisel. Kes ei saa kõigest osa võtta, võib tulla laulupeole, see on peasündmus.
Laulupidu on ilma piletiteta. Ei olnud lihtne nii teha, aga see oli korraldajate soov. See ei tähenda, et oleks vilets pidu, vaid keegi on kalli hinna kinni maksnud. Laulupeo programmivihik on raha eest ja kohapeal on võimalik teha annetusi.
Mis Sind ennast kirikupäeva ja laulupeo juures kõige rohkem paelub?
Kõige olulisem on Jumala kiitmine ja ülistamine. Milline imeline võimalus see on, et ristirahvas üle Eesti ja ka mitmelt poolt välismaalt tuleb kokku, et Jumalale kiitust ja tänu tuua! Tuhanded lauljad on ette valmistanud ja umbes 35-liikmeline toimkond töötas ligi kümme tuhat tundi viimaste aastate vältel selle nimel, et see sündmus võiks toimuda. Igaüks võib anda oma osa õnnestumisse, tulla kohale ja kuulata vaimulikku muusikat ja sõna, olla heas osaduses teiste kristlastega. Kogudused võiksid teha väljasõidu laulupeole kas autode või bussidega.
Hõisake, taevad, hõisaku maa, laulgem kiitust meie Loojale! Toogem tänu ja austust Tema nimele. See mõte heliseb minu hinges.
Täname!
18. juunil 2015
Skype’i vahendusel
MILJON KRISTLAST MOODUSTAVAD VÄIKESE VÄHEMUSE
Eestit külastas Jaapani Piibliseltsi peasekretär MAKOTO WATABE. Intervjuu tõlkis Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson.
Mis tõi Teid Eestisse?
Me kohtusime Jaan Bärensoniga esimest korda 17 aastat tagasi ja suhtleme siiamaani. Piibliseltsidel on omavahelised sidemed üle maailma. Jaapani Piibliselts toetab teiste piibliseltside tööd. Olen väga huvitatud Eesti tööst. Mu soov on külastada väikseid maid. Nüüd ma tunnen Eestit juba päris hästi.
Kui vana on Jaapani Piibliselts?
Selts asutati 1937. aastal. Aga juba 1875. aastal ilmus tänu Šoti, Ameerika ning Briti ja Välismaa Piibliseltsi abile esimene jaapanikeelne pühakiri.
Jaapani Piibliselts ei ole suur, meil on 30 töötajat. Jaapani kristlus on üldse väga väike – 126 miljonist elanikust on üks miljon kristlased.
Miljon kristlast on eestlaste jaoks üsna suur arv. Millal ristiusk Jaapanisse jõudis?
Üle neljasaja aasta tagasi tulid Portugali katoliku preestrid Jaapanisse. Neist tuntuim oli Francis Xavier. Tema eesmärgiks oli Jaapani ristiusustamine. Jaapani valitsejad šogunid olid oma rahvast karmilt kohelnud ja vaevatud inimesed võtsid kristluse hästi vastu. Evangeelium levis kiiresti ja valitsejad tundsid, et see on ohtlik. Nad tahtsid rahvast oma võimu all hoida. Kristlasi hakati taga kiusama, neid tapeti ja pandi vangi. On teada, et 200–300 jaapanlast löödi risti. Tolleaegne võim kontrollis iga jaapanlast, kas nad on kristlased või ei ole.
Kas kristlus kadus Jaapanist?
Kristlus säilis põranda all, eriti riigi lõunaosa džunglites. Ei olnud Piibleid ega vaimulikke, aga usk püsis seitse põlvkonda. Mõnesid piiblitekste ja katoliku palveid anti suuliselt edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Igas külas ja perekonnas oli keegi, kes korjas lapsed kokku ja õpetas neile palveid. Nad palvetasid hääletult, et see välja ei kostaks. Ka kirikukalender ja pühade ajad püsisid rahva mälus. See oli ime, et kristlus niimoodi mõnedes piirkondades säilis. See oli katoliiklik kiriku ajalugu Jaapanis.
Millal protestandid Jaapanisse jõudsid?
Umbes 150 aastat tagasi avas Jaapan uuesti oma uksed läänemaailmale ja algas protestantlik misjon. Tulid baptistid, metodistid, presbüterlased, luterlased. Samal ajal tulid ka piibliseltsid ja alustasid Piibli tõlkimist jaapani keelde.
Jaapani riigi poliitika vahetult enne Teist maailmasõda ja selle ajal tegi palju paha. Teine kristlaste tagakiusamine oligi Teise maailmasõja ajal. Jaapani armee vihkas kristlasi – see oli nende vaenlaste usk. Usklikud olid väga tugeva riikliku kontrolli all. Nõukogude võimu all olnud inimesed peaksid meid mõistma, sest ka see riik üritas kirikuid kontrollida.
Pärast Teist maailmasõda alustati kirikute ühistööd olukorras, kus ainult üks protsent elanikest olid kristlased. Protestandid väga ei rõhuta oma uskkondade nimesid. Järgneva 70 aasta jooksul ei ole kristlik kogukond kasvanud, vaid on jäänud stabiilselt samale tasemele. Meil on väga suur küsimus, et miks see nii on? Meie naabrite Korea, Kambodža, Indoneesia ja Vietnami kirikud kasvavad.
Kristlik kuulutus ju ometi käib?
Meil on kristlik televisioon, palju kristlikke raadiokanaleid, kirjastatakse kristlikku kirjandust. Paljud küsivad, miks on jaapanlastel nii raske saada kristlasteks. Tegelikult ma ei oska sellele küsimusele vastata. Võib olla erinevaid faktoreid. Meil on pikk budistlik ja sintoistlik ajalugu, oli impeeriumi võimupoliitika ja impeeriumi lagunemine pärast Teist maailmasõda, rahvusliku uhkuse häving.
Teise maailmasõja ajal kontrollis armee rahva ustavust sellega, et vastandas Kristust ja keisrit. Võeti Jeesuse pilt ja kes astus sellele jalaga peale, oli õige inimene. Kes ei astunud, see lasti maha või pandi vangilaagrisse.
Väga paljud jaapanlased on materialistid. Intellektuaalne ja analüütiline on neile olulisem kui religioossus. Paljud tehnoloogia-ala juhid on õppinud Saksamaal. Nad on sealt oma mõtteviisi kaasa saanud.
Keisrile anti varem lausa jumalikku au?
Keisrikultus on rohkem kui tuhat aastat vana. Kogu jaapanlaste mõtteviis ja religioon on sellega seotud. Keisril ei ole tänapäeval mingit võimu, aga teda austatakse, ta on sümbol. Teise maailmasõja ajal inimesed surid tema nimel.
Meie tundsime aastakümneid Jaapanit kui tehnoloogiliselt väga kõrgelt arenenud maad. Milline on praegu riigi majanduslik olukord?
Pärast Teist maailmasõda saavutas meie majandus väga hea taseme, me toetasime ümberkaudseid maid. Praegu nad tahavad Jaapanit üle võtta. Kui meie tootsime varem väga palju elektroonikat ja tehnikat, siis Korea ja Hiina toodavad praegu rohkem. Jaapan on oma maksusüsteemi muutnud ja püüab tugevalt kontrollida oma patendiala. Näiteks mul on Samsungi telefon. Samsung on Korea firma, aga kogu telefoni sisu rajaneb Jaapani patentidel ja jaapanlased saavad selle eest raha. Jaapani majandus taastub vähehaaval pärast kriise.
Kuidas on Jaapan välja tulnud 2011. aasta tsunamist põhjustatud aatomikatastroofist?
Jaapanis on 50 tuumaelektrijaama, pärast tsunamit suleti nad kõik. Praegune peaminister on seisukohal, et need tuleb uuesti avada. Jaapanil ei ole oma loodusressursse. Nafta on liiga kallis, et energeetikat sellele üles ehitada. Tuumajaamad on madalama hinnaga ja efektiivsemad. Kogu kontroll nende üle on nüüd palju tõhusam kui varem. Tuumajaamad peavad olema aktiivsed, lõpmatuseni ei saa neid suletuna hoida, see muutub ohtlikuks.
Meie riigi turvalisuse seisukohalt on väga oluline, et tuumatehnoloogia ja tuumateadus areneksid edasi, sest nii Põhja-Koreal kui Hiinal on tuumapomm. Tänu Ameerika armeele on meil praegu riik kaitstud.
Kas katastroof tõi kaasa mingeid aktsioone kristlaste poolt?
Kristlikud organisatsioonid toetasid väga aktiivselt abivajajaid. Ka Jaapani Piibliselts organiseeris abi toidu ja muu vajaliku näol. Appi tulid ka Ameerika ja Saksamaa kogudused.
30 kilomeetri raadiuses ümber kannatada saanud Fukushima aatomielektrijaama on kogu ala inimestest tühi. Umbes pooled piirkonna elanikud jäid elama lähiümbrusesse. Vaesemad inimesed jäid sinna, aga kellel vähegi raha oli, läksid üle Jaapani laiali.
Millised on Jaapani kristlaste suhted teiste Aasia maade kristlastega?
Jaapani kristlastel on väga tihedad sidemed Lõuna-Korea kirikutega. Jaapani misjonärid Hiinas töötada ei saa. Minul on Ühinenud Piibliseltside ja Jaapani kirikute nõukogu kaudu kontaktid hiinlastega olemas. Hiinas Nankingis on suur Piiblite trükikoda. Jaapanlased hindavad hiinlasi, sest meie kultuur on tulnud sealt. Jaapanlased on võimelised aru saama hiina keele kirjapildist. Korea on natuke teistsugune. Korea kirikud on evangeelsemad ja nelipühalikumad, valmis misjonitööle. Korea keelest ei saa me mitte midagi aru.
Kus Te oma seekordsel reisil käite?
Alustasime New Yorgist, pärast Eestit sõidame Etioopiasse, kus toimub Ühinenud Piibliseltside ümarlaud. Siis läheme Berliini, seal on laiem poliitiline ja kultuuriline üritus, kuhu mind on kristlikele poliitikutele ja majandusinimestele esinema kutsutud. Tagasiteel sõidame läbi Moskva Ulaanbaatarisse – tuleval aastal avatakse seal ametlikult Mongoolia piibliselts. Me oleme naabrid ja aitame neile kaasa.
Eesti on nende maade kõrval väga väike.
Külastades erinevaid maid, saan ma infot, kuidas üks või teine piibliselts töötab. Neli aastat tagasi käisin Leedus. Seal sain esimest korda aru Baltimaade ajaloost, millist rolli on siin mänginud sakslased ja venelased ning nõukogude okupatsioon. Olen õppinud, et kõik Balti riigid on väga erinevad, ka usuliselt – Leedu on katoliiklik, Eesti protestantlik ja Läti jääb nende vahele.
Baltikumis ma tunnen, et olen uues ajastus, siin on uued lootused ja unistused. Midagi sarnast on Kambodžas. Oma rahvas tappis seal kaks miljonit inimest maha. Uuel põlvkonnal on uued väärtused ja nad on oma ühiskonda muutmas. Tunnen siin samasugust meelsust. Inimlikud väärtused ei kadunud ka rasketel aegadel.
Täname!
5. juunil 2015
Eesti Piibliseltsis
Peasekretäriga oli kaasas Jaapani Piibliseltsi finantsosakonna juht Shoko Takahashi, kes mõnele küsimusele vastata aitas. Ta on olnud kolm aastat misjonär Habarovskis ja räägib vene keelt.
JUMAL MUUTUS USUVÕÕRALE MEHELE VÄGA LÄHEDASEKS
Minu vaimuliku elu otsustavaks kujundajaks sai see, et ma olin varem usust täiesti puutumata. Mind ristiti väikese imikuna. Muidu ei olnud ristiusul minu jaoks lapsepõlves mingit tähendust. Ma ei teadnud tegelikult Kristusest midagi. Ma ei lugenud Piiblit. Kuni teismeliseeani ei käinud ma ühelgi jumalateenistusel, isegi mitte jõulude ajal.
SÖÖGIPALVE VÕÕRAS KODUS
Minu elu kujundas ilmalik suurlinn Lääne-Berliin. See linn oli kirju ja mitmekesine, seal valitses suur kõikelubatavus. Ma nautisin seda vabadust. Ja vabadus on mulle oluline tänaseni.
Siiski tundsin ma, et see mitmekesisus otsib orienteerumistähiseid. Kõige erinevamad väljakutsed tabasid mind igal sammul. Tagasi vaadates ei märka ma nende hulgas imelikul kombel pikka aega ühtki kristlikku.
Ainult ühte korda võin meenutada. Ma sattusin oma lapsepõlves õpilasvahetuse korras ühte katoliiklikku perekonda, kus palvetati enne sööki. Ma mäletan veel nüüdki täpselt, kui imelikult ma end tundsin. See paistis mulle nii võõras. Ja et ma seda siiani mäletan, näitab, et see mind kõigele vaatamata kuidagi puudutas. See mõjutab minu pilti misjonist kuni tänapäevani.
MA OLIN TEEL
Teismeliseeas hakkas mind huvitama filosoofia. Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Kes me oleme? Ma liitusin ühe väikese noorukite ringiga, kus loeti filosoofilisi tekste ja arutleti nende üle.
Seal olid ka otsustavad kohtumised minu tulevase usuelu jaoks. Lihtsad katoliiklased rääkisid mulle oma kristlikust usust ja näitasid, kuidas nad seda usku praktiseerisid.
Kõigi nende mõjutuste tõttu hakkasin ma ka ise palvetama ja jumalateenistustel käima. Ma olin teel, aga ikka veel paljude segaste ettekujutustega. Hakkasin aegajalt vana perekonnapiiblit lahti lööma ja lugema. Selle sõnad hakkasid minuga rääkima. See autoriteet, mida Pühakiri minu jaoks tänaseni omab, tuleneb ka noorusaja isiklikust kogemusest.
KRISTUS ON SIIN
Kui palju aastaid hiljem minult isikliku pöördumise kohta küsiti, ütlesin ma, et mul ei ole ühte täpset hetke, vaid ma tulin läbi pika protsessi usu juurde. Eriliselt mõjutas mind armulaud ühel luterlikul jumalateenistusel, kus tundsin selgelt, et Kristus ei ole ainult sõnades, vaid tegelikult kohal. See veendumus, mille sain püha õhtusöömaaja ajal, on jäänud tänaseni.
Vahepeal õppisin Berliinis õigusteadust ja filosoofiat. Aga minu sees kasvas tung õppida teoloogiat. Viimane sisemine tõke tuli ületada. Kas ma tahan tõesti pastoriks hakata? Käisin ühe semestri vabakuulajana loengutel, et teada saada, kas minu jaoks on ainult üks õige tee. Et ma sellele asusin, seda pole ma kunagi kahetsenud.
CARSTEN RENTZING
idea Spektrum
Autor õnnistatakse
29. augustil piiskopiks
«Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina,
Issand, tead selle kõik ära» (Ps 139,4).
KIUSATUSELE ALLAANDMINE TÕI KAOTUSE
Mina ja joodik? Ei iialgi! Terve aasta olin ma rahulolematu ja vihane pärast seda, kui minu alkoholitarvitamisest rääkida üritati. «Mida te siis tahate? Ma käin tööl, suudan oma peret toita. Seega tohin ma mõnikord ka mõne õlle juua.»
Niisugune oli minu selgitus. Ometi oli see enesepettus, sest tegelikult olin ma juba ammu alkohoolik. Ma jõin iga päev vähemalt pool kasti õlut – kümme pudelit, igaühes pool liitrit. See teeb umbes kakssada grammi puhast alkoholi. Niisugune oli ports, mida ma vajasin, et üldse «normaalselt eksisteerida». «Normaalne» tähendas minu jaoks kahte promilli alkoholi veres.
Esimese pudeli haarasin hommikul voodist tõustes, see seisis mul voodi kõrval. Kui ma alkoholi ei saanud, hakkas mu keha värisema, ma kattusin külma higiga ja võisin koguni krambitama hakata.
TÄHTSAM KUI NAINE JA LAPSED
Sõltuvus haaras mind täielikult oma võimusesse. Minu mõtted keerlesid ainult õlle ümber – millal tuleb lõpuks lõunaaeg, et jälle juua saaks. Pudel oli mulle tähtsam kui naine ja kolm last.
Kuni 2007. aastani töötasin ma toimetajana. Minu alkoholiprobleem muutus nii suureks, et ma ei saanud seda enam tööl varjata. Ma jäin oma kohast ilma. Minu abielus oli kriis, lõpuks läks naine minema.
Väljapääsu pakkus üks rehabilitatsiooniasutus. Seal elavad joodikud ja narkomaanid kogukonnana koos. Püüdsin oma elu kristlikule vundamendile rajada. 35-aastasest sõltuvusest ei saa aga mõne kuuga välja. See sai mulle ruttu selgeks. Tahtmine uuesti alustada peab olema seotud senisest eluviisist loobumisega.
SAATAN PUDELIS
Aprillis 2010 sai minust ajakirja fototoimetaja. Sidusin end ühe vabakogudusega. Ammutasin kaks aastat usust ja igapäevasest palvest jõudu kiusatuse vastu alkoholi tarvitada.
Aga saatan ei anna järele. Ta asub sõna kõige otsesemas mõttes pudelis. Ja nii tuli minu ellu raskete tagajärgedega langus. 2011. aasta teises pooles hakkasin ma pingeliste tööpäevade järel uuesti õlut jooma.
See oli esimene samm kuristiku suunas. Kõik läks tohutu kiirusega allamäge. Jõin jälle kuni kaheksa pudelit õlut päevas. Minu joomine ei jäänud ka tööl märkamata. Kuigi ma andsin töölt lahkudes ülemusele lubaduse ravile minna, tegin seda alles novembris 2012. Pärast viibimist erinevates hooldusasutustes elan nüüd Karlsruhe linnas ühes varjupaigas. Ma joon ikka veel kolm liitrit õlut päevas. Tegelikult joon ma pidevalt, 24 tundi, kui magamisaeg välja arvata.
MILLAL MA LOOBUN?
Jeesus ütleb igal ööl mulle palve ajal: «Jörg, jäta järele!» Kõik sõltub ainult minust endast, kas ma järgin Tema tahet või ei.
Ehk suudan ma jälle vabaneda. Mul on kolm imelist last ja kaks lapselast. Ma tahan – ja selleks palun ma abi meie Issandalt – et võiksin täita nende soovi: «Palun, isa, ära tarvita enam alkoholi!»
JÖRG BANNACH
idea Spektrum
«Sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks
ja tugevaks» (1Aj 29,12).
SÜDA TUKSUB TÄNAVALASTELE
«Kui Jumal kutsub, on eesmärk selge,» teab Ruth Ebener öelda. Isegi siis, kui kutse on maailma otsa ning seal on karm kliima ja 40 kraadi külma.
Juba 22 aastat elab Saksamaalt pärit lasteaiakasvataja Ruth Ebener Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris. Mongoolia on maailma üks kõige nõrgema majandusega riike.
EI OSKA HEATEGUSID HINNATA
«Ma tahtsin alati lastega töötada ja aidata seal, kus kasvatajaid vaja.» See soov viis Ruth Ebeneri 1988. aastal Hiinasse. Ta märkas varsti, et kommunistlik riik ei anna talle võimalust seda tööd teha. «Miks sa ei lähe Mongooliasse?» küsisid sõbrad, kes teda Hiinas külastasid ja Mongoolias töötanud olid.
Ruth Ebener hakkas Ulaanbaatari ülikoolis inglise keelt õpetama. Ülikoolilt sai ta korteri, mis muutus peatselt tõmbekohaks tänavalastele, kellele Ruth Ebeneri süda tegelikult lööb. Sageli said kodutud lapsed tema juurest öömaja.
Mitte alati ei vastatud heategudele tänuga. Ruth Ebener jäi korduvalt oma väärtasjadest ilma. Märatsevad noortebanded rüüstasid supiköögi, mille ta loonud oli, et just nendesugustele sooja sööki anda. Ka peksid nad aknaid sisse, nii et külm küttetorustiku lõhki lõi. Paljud oleksid nüüd oma asjad pakkinud ja minema läinud, aga Ruth Ebener jäi.
PUUDUB ISA EESKUJU
Ruth Ebener hooldab koos Austriast, Hollandist ja Mongooliast pärit kaaslastega neljas korteris umbes 40 last ja noort täiskasvanut. Kõige väiksem laps on kolmeaastane, kõige vanem hoolealune on 26-aastane ja tal on sügav vaimne puue.
Hullem kui igasugune puue on hingehaavad. Ruth Ebener räägib: «Nad tulevad kujuteldamatutest olukordadest ja on viha täis. Poisid muutuvad kiiresti agressiivseteks – neil ei ole isa eeskuju.»
Kuigi Mongoolias on ametlikult usuvabadus, loobivad võimud Ruth Ebenerile pidevalt kaikaid kodaraisse. Ükskord linnavõimudega laste parema majutamise üle rääkides sai jutt läbi, kui ta vastas jaatavalt küsimusele: «Kas te olete kristlane?»
Noorsooameti kontrollkäikudel tahetakse lastelt teada, kas nad käivad kirikus. Umbes pooled teevad seda. Vabatahtlikult, nagu Ruth Ebener rõhutab. Sellepärast pole ka probleeme olnud.
Paljud mongolid nutavad taga enne kommunistide valitsemist olnud budistlikku aega. Vaid kaks protsenti riigi kolmest miljonist elanikust on kristlased. Välismaalastel ei ole lubatud Mongoolias misjoneerida.
Üle 90 protsendi toetusest saab Ruth Ebener oma tööle Euroopast. Paljud tema kunagised hoolealused seisavad nüüd ise jalgadel. Üks tüdrukutest õpib näiteks Berliinis meditsiiniõeks.
THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum
URMAS SAUPÕLD ja URMAS METSAMAA
lõpetasid Kõrgema Usuteadusliku Seminari
1. Urmas Metsamaa lõputööd kaitsmas.
2. Urmas Metsamaa ja Urmas Saupõld lõputöödega.
3. Seminarist minnakse õnnistusega.
4. Diplomid tunnistavad omandatud teadmisi.
5. Neli aastat selles koolis…
6. … ja neli korda selles toolis.
Fotod: Viljar Roosimaa
|
