|
Foto: Kadri Aan
«Jeesus lausus talle (Peetrusele): «Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära»» (Mt 26,34). Üks silmapaistvamaid apostleid läbis oma elu kõige sügavama kriisi. Sellele järgnes aga innukas Issanda teenimine.
Euroopa on eemaldumas ristiusust. Eestit peetakse väga vähe usklikuks. Issand, kellele peaksime toetuma, salatakse maha ja elatakse oma tahtmistest ja hirmudest sõltuvalt. Tulemused on väga negatiivsed.
Kas Euroopa ja Eesti võiksid eeskuju võtta Peetruse meeleparandusest? Ilmselt oleks seda vaja. See võimaldaks toime tulla ka praeguste kriisidega, olgu need siis kohalikku päritolu või võõraste tekitatud.
«Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav» (Ps 46,2). Abi tuleb otsida õigest kohast ja abiandja juurde jääda.
 TÕELINE TARKUS TULEB ÜLEVALT
Toimetaja kommentaar
Kolme Balti riigi justiitsministrid väljendasid soovi alustada ühiseid ettevalmistusi Venemaale nõukogude aja eest kahjunõude esitamiseks. Vähemalt Eestis ei leidnud ministrite initsiatiiv mõistmist.
Eesti rahvas on palju kannatanud. Eesti ei soovi olla Venemaa mõjusfääris, ajaloolised kogemused on selle tahtmise ära võtnud. Aga meil puudub jõud Venemaa survestamiseks. Vastu rinda tagumise aja ja energia võiks kasutada parem oma maa ülesehitamiseks. «Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni Ta tuleb ja õpetab teile õigust!» (Ho 10,12).
ESTONIAN AIR LÄKS PANKROTTI
Euroopa Komisjon tunnistas riigiabi Estonian Airile ebaseaduslikuks. Tulemuseks oli lennufirma pankrot.
Kas eestlased ei mõista Euroopa reegleid või ei mõisteta Euroopas eestlasi? Küllap on möödarääkimisi olnud, tõenäoliselt tehti juhtimisvigu, peeti ebareaalseid plaane, kulutati valesti raha. Põhjalik analüüs oleks kasulik, et minevik tulevikus ei korduks. Käib ju praegu Eestis umbes samasuguse uue lennufirma loomine.
Üks sõnumeid Eestile oli, et ääremaadele erandeid ei tehta (Eesti on Euroopa ääremaa, mitte maailma naba). Ääremaa peab olema teistest parem, siis häirib kaugus keskustest vähem. Sinnani läheb palju aega. Valdkond haaval peaks selle poole püüdlema.
Meile on vaja kiireid ühendusi keskustega, nii Eesti sees kui ka väljapoole. Tavasõitjal on ükskõik, kes teda sõidutab, otsustavaks saavad kvaliteet ja hind. Maanteid ei peaks ainult parandama, vaid ka uuele kvaliteedile viima, muidu hakkab elu tagurpidi minema. Rail Balticule ei peaks reisijaid igalt poolt Tallinna ette vedama, Riia sobib ka. Rumal on ju sõita rongiga Tartust Riiga ja kaugemale Tallinna kaudu. Olemasolev raudtee tuleks teha kiirteeks, Rail Balticu tulekust või tulemata jäämisest sõltumata.
Me ei leia suurriikides mõistmist ega muutu neile arvestatavaks partneriks virisemisega. Nuttev kerjus on tüütu. Heal juhul tekitab ta kaastunnet – las ta korjab laua all leivaraasukesi ja las koerad lakuvad ta paiseid, ega me ei hakka segama, peame oma pidu edasi (Lk 16,19–21).
TERROR SUNNIB ÜMBERKORRALDUSTELE
Islamiriigi pandud pomm Vene lennukis, terroristide rünnakud Pariisis, pantvangidraama Mali pealinna Bamako hotellis, võikad kuriteod teisitimõtlejate vastu Süürias ja Iraagis on pannud Euroopa ja Ameerika mõtlema, mida edasi teha. Vaja on reaalsuse tunnistamist, mitte ilusaid jutte, maailma kujutamist heatahtlikuna ja iseendid ennastsalgavate heategijatena.
Väitega, et terrorism ja islam pole seotud, ei saa nõustuda. Terroristid ise seovad end sajaprotsendiliselt islamiga. Muidugi on olemas ka mõõdukas või isegi kultuuriline islam, mis usku üldse tõsiselt ei võta. Kõik moslemid ei pea terroriste märtriteks ega ole nende tegudega nõus. Nii tuleks vaadata inimest indiviidina, mitte osana massist.
Terrorismi seostatakse põgenikekriisiga. Tõenäoliselt on põgenike hulka peitunud ka halbade kavatsustega inimesi, aga nad võivad tulla Euroopasse ka muud moodi. Kõigile kurje plaane külge kleepida ei maksa. Pigem on põgenikega seotud peaprobleemideks vastuvõtjamaade majanduslik ja emotsionaalne võime nendega toime tulla ning põgenike enda tahtmine kohaneda eluga uuel maal.
Põgenike pärast suletakse Euroopas piire ja ehitatakse nendele turvatarasid. See on midagi uut. Berliini ja Palestiina müüre ning Mehhiko tara on seni hukka mõistetud. Midagi pole teha, häda on suur.
Mida tähendab see Eestile? Ilmselt ei ole mõttekas arutada Balti riikide omavaheliste piiride sulgemist. Selleks pole lihtsalt vajadust, massiline sisseränne käib praegu veel meist üsna kaugel. Sulgeda tuleks Euroopa välispiirid. Sisepiiridel dokumentide kontrollimine (viisarežiimist õnneks veel ei räägita) peaks olema ajutine nähtus. Muidu hakkab elu Euroopas minema hoopis teise suunda kui seni on taotletud.
«Ometi ütlevad su rahva lapsed: «Issanda tee ei ole õige!» Kuid nende enda tee ei ole õige!» (Hs 33,17). Aeg on hüüda appi Jumala nime, et Tema otsustajatele tarkust annaks.
«Targa süda teab aega ja kohut» (Kg 8,5).
Pildil olev päikesekell asub Baselis.
ISALIK HOOL JA RASKED PALVED
«Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: «Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!» Ja Eliisa ütles: «Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!» Ta vastas: «Sa oled palunud rasket asja. Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda, aga kui mitte, siis ei sünni.» Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse. Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: «Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!» Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks. Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal. Siis ta võttis Eelija mahalangenud kuue ja lõi vett ning ütles: «Kus on Issand, Eelija Jumal? Kui ta oli vett löönud, siis lahknes see siia- ja sinnapoole ja Eliisa läks üle. Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, nägid seda vastaskaldalt, siis nad ütlesid: «Eelija vaim hingab Eliisa peal.»»
2. Kuningate 2,9–15
November on Eestis ja mitmes teises riigis isadepäeva kuu. Mõtleme oma isadele ja vanaisadele, aga ka vaimulikele isadele.
EELLUGU
Prohvet Eelija oli Eliisa jaoks vaimulik isa. 1Kn 19 lõpusalmides on Eliisa kutsumise lugu. Sellest saame teada, et Eliisa oli põllumees, aga vastavalt Jumalalt saadud juhtnööridele kutsus Eelija ta prohveti ülesannetesse. Esialgu tähendas see lihtsalt koos Eelijaga käimist ja jälgimist, kuidas Eelija väljakutsetele vastas. Me ei tea, kui kaua kestis õppimisaeg. Aga ühel päeval sai see otsa ja Eelija ütles, et Eliisal on viimane võimalus talt midagi paluda. Ta tegi seda väga isalikul, hoolitseval viisil, küsides: «Mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest?»
See tuletab meile meelde, et Jeesus küsis mitmelt inimeselt: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» (Lk 18,41; Mt 20,21.32). Jumal ootab sageli, et me sõnastaksime oma soovi võimalikult konkreetselt.
ELIISA PALVE
Me ei tea, kui kaua oli Eliisal mõtlemisaega oma soovi väljaütlemiseks, aga me teame tulemust: «Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!» Eliisa oli ilmselt kuulnud Eelija käest lugusid kolme ja poole aastasest põuast, ohvri toomisest Karmeli mäel ning tulest taevast, palvest vihma pärast, Jumalaga kohtumisest Hoorebi mäel ning Naaboti viinamäest. Need kõik olid Eliisas äratanud suure huvi ja igatsuse teada saada, kuidas Jumal tegutseb. Oluline on täpsustada, et selles palves Eliisa ei pidanud silmas ainult Eelijat, tema vaimu, vaid Jumala Vaimu, kes toimis koos Eelijaga.
Me ei pea Eliisa palves rõhutama soovi teha koos Jumalaga kaks korda nii palju, kui tegi Eelija. Siit võib pigem välja lugeda siirast tahet liikuda koos Jumalaga ja olla hoitud tagasilöökide eest. Igal juhul on selles palves suur igatsus olla Jumala Vaimu kaastööline, nagu ta oli seda näinud toimumas «isa» Eelija juures. Eliisa palve ei olnud suunatud talle endale, vaid et ta Jumala Vaimu väega suudaks parimal viisil täita Jumala teenimises ettetulevaid ülesandeid.
Kas sinul on jätkuvalt tuline soov teha asju koos Jumalaga ja Tema auks?
EELIJA VASTUS
Eelija kommentaar Eliisa palvele oli: «Sa oled palunud rasket asja.» Ilmselt ei aimanud Eliisa ise pooligi raskusi, mis kaasnesid sellise palvega. Aga me tunnustame tema innukust.
Eelija, kes oli kogemustega jumalamees, taipas hetkega, et tegemist oli väga sügava ja laia haardega palvega, ning ta kommenteeris seda ausalt. Küll on hea, kui meil on vilunud kaasusklikke, kes meie palveid oskavad sisuliselt hinnata. Innukus on küll kiiduväärt, aga kaine pilk sellele, mida raske palve kaasa toob, on äärmiselt asjakohane.
Eelija jätkas, andes alandliku vastuse Eliisale: kui Jumal mind erilisel, imelisel viisil sinu juurest ära võtab, siis su palve saab positiivse vastuse, kui ei, siis ei. Kuna Eelijal oli Jumalaga isiklik, lähedane suhe, sidus ta vastuse Jumala tegevusega: kui Jumal teeb midagi üleloomulikku, siis su palve saab kuuldud. Aga Jumal viis Eelija tuliste vankritega taevasse ja seetõttu oli alust loota, et Jumal vastab ka Eliisale. Mõnikord on nii: selleks, et Jumal vastaks raskele palvele, peab enne midagi muud toimuma, mis ei ole kuidagi meie meelevallas. Jumalikud eeltingimused panevad meid lihtsalt, siiralt ja lapselikult palves ning usus ootama: vaatame, mida Jumal teeb…
LÄBI ORU
Eliisa elas Eelija äravõtmist raskelt üle. Ta hüüdis: «Mu isa, mu isa!» Aga kaarik kadus silmist ja Eliisa oli üksi. Me tahaksime nii väga, et isad oleksid kauem meie juures, aga paraku pole see võimalik. Mõistlikum tundub öelda koos Taavetiga: «Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest» (Ps 34,18).
Teiseks käristas Eliisa oma riided lõhki. See oli tolleaegne komme ülima nördimuse väljendamiseks. Siingi juhatab täna meid Jumala sõna: «Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest ja Tema kahetseb kurja» (Jl 2,13).
Kolmandaks tõstis ta üles Eelija kuue. Sellesama kuue, millel oli oluline tähendus tema kutsumisel, vt 1Kn 19,19. See oli nüüd päriselt tema oma. On olukordi, kus sa küsid endalt: kuidas edasi? Eliisa oli midagi – mitte palju –, aga juba midagi kogenud Eelijaga koos käies, Jumala teenimisest aimu saades. Seepärast otsustas ta teenistuse jätkamise kasuks.
Läbi oru kulgemine tähendab sageli ettevaatlikke samme ja tormilisi tundeid. Aga milline arm on öelda koos Taavetiga: «Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!» (Ps 23,4; vana tõlge).
ISALIK HOOL
Jälgides Eliisa lugu, näeme veel mõnda asja, mida Eliisa tegi ja mida Jumal tegi.
Eliisa rullis Eelija kuue kokku ja lõi Jordani jõe vett ning ütles seejuures: «Kus on Issand, Eelija Jumal?» Eliisa jaoks oli Jumal kuni selle hetkeni kellegi teise Jumal – Eelija Jumal. Aga kui ta jäi üksi, siis sellest ei piisanud. Ta pidi õppima isiklikult Jumalat tundma. Ta pöördus palves Jumala poole, ise seejuures jäljendades, mida ta oli näinud Eelijat äsja tegevat. Ja Jumal vastas talle isiklikult, lõhestades Jordani vee kahte lehte, nagu ta oli ka Eelija puhul teinud (2Kn 2,8).
Kui Eliisa läks kuiva mööda jõest üle, toimus sel ajal veel midagi, mida meile otsesõnu ei kirjeldata. Sellest said aru 50 prohvetijüngrit, kes sündmust eemalt jälgisid. Nad ütlesid: «Eelija vaim hingab Eliisa peal.» See tähendab lahti seletatuna, et Jumala Vaim tuli ja jäi hingama Eliisa peale. Selles võime näha Taevase Isa isalikku hoolt, kes nägi Eliisa rasket olukorda ja südame igatsust ning vastas talle jumalike tegudega.
Kui me loeme edasi 2. Kuningate raamatut, siis näeme, millistest suurtest raskustest Eliisa koos Jumalaga läbi läks. Jumala Vaim oli nii väeliselt tema peal, et see jätkus pärast tema surmagi. 2Kn 13. peatükis kirjeldatakse sündmust, kus Eliisa luudel oli elustav toime.
PAAR LUGU LÄHIMINEVIKUST
Mitu aastat tagasi, kui teenisin Kehra kogudust ja mul oli ümmargune sünnipäev, helises hommikul telefon. Telefonitoru haaranud, kuulsin kolmehäälset laulu, mis algas sõnadega: «See pole kerge tee, millel taevasse reisin…» Lauljateks olid Heldur Tooming koos oma abikaasa Saara ja tütre Tiinaga. See oli üks ilusamaid laule, mida ma iial olen kuulnud, ja ma olen selle eest lõpmata tänulik. Heldur oli üks mu vaimulikest isadest. Pisut enam kui kuu aja pärast kutsuti ta laulma taevasesse koori.
Mu lihane isa Meinhard sai kutse taevasesse koju 59-aastaselt. Mina olin 33. Nii palju oleks tahtnud temalt veel küsida, lihtsalt temaga koos olla, tunda isa hoolt. Ta ei rääkinud palju, aga seda kõnekamad olid tema teod ja kehakeel. Ja ma tean, et tema palved saadavad mind jätkuvalt. Jumal, kellesse ta uskus ja keda ta teenis, on ka minu Jumal.
KOKKU VÕTTES
Ehk nüüd kellelgi tekkis küsimus: kui ma Eliisa kombel raskeid palveid ei palu, kas mul on siis kergem elust läbi saada? Vastus on «ei». Raskused tulevad niikuinii. Kui nad tulevad ja sa ei ole nendeks valmistunud, võib nendega toimetulemine keeruliseks osutuda. Raskete palvete palumine on omamoodi garantiiks tõsisteks väljakutseteks valmistumisel, kus Jumal sind üllataval viisil võib kõigest läbi tuua. Selleks, et nende katsumustega toime tulla, peaksid Eliisa eeskujul läbima viis astet:
1. Õpi tundma Jumalat kui Isa (muidugi Jeesust ja Püha Vaimu ka). Õpi Tema sõna, kirjutatud sõna – Piiblit, aga ka vahetult ilmutatud sõna – Püha Vaimu juhtimist.
2. Õpi Temaga südamest südamesse suhtlema, palvetama. Veeda palves aega Isaga.
3. Jätka Jumala teenimist ka siis, kui see paistab raskena, sest ilma selleta on veel raskem.
4. Kui sa kedagi jäljendad – eriti oma teenistuse alguses – pole see mingi keelatud tegevus, vaid see juhib sind lähemale iseseisvale tegutsemisele.
5. Pea silmas, et teenistuse ja sellega seonduvate raskustega toimetulekuks vajad sa Jumala Vaimu väge. Palu seda Isalt, aga ole valmis ka selleks, et Jumal võib täita sind oma väega hoopis mingi muu teenimisülesande ajal.
Ja viimaks – ära karda paluda raskeid palveid. Küll Jumal oma isalikus hooles korrigeerib sind, kui seda on vaja. Õppides Taevast Isa üha lähemalt tundma, õpid palvetama Tema tahtmisega kooskõlas olevaid palveid. Vaatamata sellele, et keegi hindab mõnda neist raskeks. «Sest Issanda silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad Tema poole» (2Aj 16,9).
EENOK PALM
Haapsalu Baptistikoguduse
pastor
EESTIKEELSE PIIBLI JUUBEL LÄHENEB
Aktuaalne teema
Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Eesti Piibliseltsi ühisel seminaril ning piibliseltsi XXII piiblipäevadel oli teemaks Piibli tõlkimine. PEETER ROOSIMAA osales mõlemal ettevõtmisel ja Kuulutaja palus temalt intervjuu.
Miks on Piibli tõlkimine jälle aktuaalne?
2039. aastal möödub kolmsada aastat esimese eestikeelse Piibli väljaandmisest. Tuleb teha ettevalmistusi juubelipiibli väljaandmiseks.
Kas ei ole see liiga vara? 24 aasta jooksul tulevad uued ideed ja teised tõlkijad.
Aastad lähevad lennates. Varasemad kogemused piibliteksti redigeerimisest ja asjaajamistest näitavad, et protsessid on väga pikaldased. Palju aega nõudev ja vaidlusi tekitav on see, millist Piiblit üldse vaja oleks.
Sa oled Piibli tõlkimisest teinud doktoritöö. Ehk oskad öelda, millist siis oleks vaja?
Üks inimene ei saa seda ütelda, tahetakse kollektiivset arvamust. Seminaril oli huvitav ettekanne Ain Riistanilt ja Urmas Nõmmikult, kus olid kaardistatud sõjajärgse aja eestikeelse Piibli ja selle osade väljaanded. Saime teada, millised tõlked on originaalilähedasemad, millised kaugemad, millised on tõlgitud võimalikult sõnasõnaliselt ja millised funktsionaalselt, et tõlke mõju jõuaks kohale.
Iga tõlge on tõlgendus ja kompromiss. Kirikus liturgina lugejal, ilmalikul lugejal ja kristlasel on erinevad ootused. Ja veel – kas tõlge on tehtud ainult silmadega või häälega lugemiseks? Vaevalt üle ühe tõlke teha jõuab.
Kas tõlkimine käib?
Juubelitõlke tegemine ei käi. Mõned aastad tagasi käis koos tõlkijate rühm, kes püüdis Vana Testamenti tõlkida. Sealt on mõned raamatud ka tõlgitud. Probleem on põhiliselt selles, et ei ole raha tõlkidele maksta. Lihtsalt õhtu- või öötundidel tõlkida ja pühapäeval kokku saada, et tõlget kooskõlastada – see ei toimi. Keeruka teksti tõlkimiseks on vaja poole või veel parem täiskohaga tegijaid.
Kas senised tõlked ei ole usaldatavad?
Ega eestikeelsetel tõlgetel rohkem häda pole kui teistel. Ma olen erinevates keeltes tõlkeid vaadanud, igaühel on oma probleemid. Paljusid asju ei ole võimalik tõlkida, saab vaid ümber jutustada.
Piibel on inimeste kirja pandud, seal on oma probleemid, aga igal juhul Jumal räägib selle kaudu, see on Jumala Vaimust sisendatud pühakiri. Piiblis on usutunnistusi, kus kogudus on jõudnud teatud seisukohale. Seal on inimeste usulisi kogemusi, nii neid, kus on olnud õnnestumised kui ka neid, kus inimene on oma usueluga põhja läinud. Jumal toob paljud erinevad asjad esile ja selliselt kõnetab meid.
Äkki peaks moslemitest eeskuju võtma, kellel koraan on ainult araabia keeles ja kõik muu on tõlgendused?
Professor Mihhail Lotman ütles, et Piiblit tõlkida ei tohi, aga teda on vaja tõlkida. Professor Kalle Kasemaa ütles, et kõige parem on lugeda originaalkeeles, õppige ära ja lugege. Aga seda keelt peaks väga hästi oskama, muidu ei ole abi.
Ainult keele tundmisest ka ei piisa. Peab ise aru saama, mida tõlgid. Teoloogiat peab tundma. Võivad olla sõnad nagu sõnaraamatust võetud, aga sisu ei ole.
1939. aasta juubelipiiblis ei ole tolleaegne kõneldav eesti keel.
Mulle tundub, et seal püüti arhailiste keelendite abil keeleuuendust ja värskendust teha, et oleks püha sakraalne keel. Seda, et peaksime Piibli abil hakkama keelt kujundama, pole enam kuulnud. Aga rahvas räägib väga erinevat eesti keelt – on tänavakeel, haritud inimeste keel, vähese sõnavaraga keel, kirjandusinimeste keel. Pakuti välja, et kuna erinevad Piibli autorid kõnelesid ja kirjutasid erineva keeletasemega, siis võiks see kajastuda ka tõlkes. Kindlasti tahetakse, et poeesia oleks ka eesti keeles poeesia.
Me ei tea, millised on 2039. aastal avaldamisviisid.
Kui on võimalik teha asjalik tõlge ja juubelipiibel ilusa raamatuna välja anda, siis juba tänapäevasegi tehnikaga saab sellest teha erinevaid elektroonilisi variante. Tekst võib olla veergudes või tervel ekraanil, peatüki- ja salminumbreid võib sisse ja välja lülitada jne. Sama käib vahepealkirjade kohta, millest paljud on väga ebaõnnestunud.
Kas rahapuudus ongi kõige suurem takistus?
Kui kõik on läbi vaieldud, siis tulebki hakata raha otsima. Kes suudaks või tahaks olla sponsor? Kas rahvas on valmis annetusi tegema? See on kallis projekt ja raamatute müügist saadav tulu ei kata kulusid.
Praegu oleks vaja hakata usinasti tõlke koolitama, kes oleksid nii keeleliselt kui teoloogiliselt pädevad. Nende inimeste hulk kahaneb. Need, kes seni on aktiivselt tegutsenud, seda uut tõlget ilmselt enam ei tee. Kuidas motiveerida inimesi? Kui sul ei ole perspektiivi, et saad oma teadmisi kasutada, mis sa siis õpid ja matad oma aastaid sellesse?
Aidaku meid Issand selles piiblitöös!
Täname!
9. novembril 2015
Tartus
MEIE PEAME MUUTUMA
EERIK JÕKS (45) istus 17. ja 18. novembril Tartu Ülikooli aulas konverentsil «Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse» esimeses reas. Palusime temalt intervjuu.
Missuguses rollis Sa täna oled?
Ma olen Eesti Kirikute Nõukogu teadur. Kirikute nõukogu on selle konverentsi koordineeriv organiseerija. Konverentsi korraldasid Tartu Ülikooli usuteaduskond, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, EMK Teoloogiline Seminar ja EELK Usuteaduse Instituut koos pastoraalseminariga. Formaalselt olen ma vististi peakorraldaja, aga väga oluline korraldaja – just sisulisest küljest – on programmitoimkonna juht Ain Riistan. Kogu konverentsi õnnestumine on küllaltki suure meeskonna ühistöö.
Sinu kohta öeldi täna, et Sa võiksid olla Hollywoodi produtsent. Korraldaja roll järelikult sobib Sulle?
Kuigi Jumal on mind korraldamisanniga õnnistanud, on mul ju tegelikult oma kirikulaulu- ja liturgikaalane töö, mida ma peaksin tegema, et maksta tagasi seda võlga, mis ühiskond ja teised inimesed on minu haridusse investeerinud. Aga tuleb teha seda, mida on Kirikus vaja.
EKNis oled Sa väga pikka aega olnud.
Minu kohta öeldakse, et ma olen seal kõige staažikam lahkuja. Väikeste vaheaegadega olen olnud seal alates 1996. aastast. Iga paari aasta tagant teatatakse mingil ettevõtmisel, et ma lähen ära. See pole kunagi hästi õnnestunud. Pikem periood EKNis oli aastatel 1996–2004, kui olin täitevsekretär. Sinna sisse jäi üks aasta magistriõpinguid Iirimaal, pärast seda tööd läksin Inglismaale doktoriväitekirja kirjutama.
Millisesse kogudusse Sa kuulud?
Kuulun Tallinna Toompea Kaarli kogudusse. Minu vaimsed juured on anglokatoliikluses ja Inglismaal. Minu esimene õpetaja Eestis oli piiskop Einar Soone. Muusika alal oli esimene õpetaja mu ema ja ma hakkan tema osa üha rohkem hindama.
Sa oled muusik.
Mul jäid kõik koolid Eestis pooleli. Õppisin muusikaakadeemias koolimuusikat, aga ka see jäi katki. Kui ma sain 30-aastaseks, siis otsustasin, et pean hakkama oma haridust kuidagi vormistama. Hakkasin otsima kooli, kus ma saaksin ilma bakalaureuse kraadita minna magistriõppesse. Eestis naerdi mind välja. Aga Iirimaal ja Inglismaal on see ammu võimalik – inimesed, kes iseõppimise teel on jõudnud mingisuguse professionaalse tasemeni, võidakse võtta magistriõppesse.
Eesti muusika biograafiline leksikon ütleb minu kohta, et ma olen muusikateadlane, laulja, helilooja ja dirigent. Minu põhieriala on keskaegne kirikulaul ja eriti selle tänapäevane mõistmine.
Ma õpetan muusikaakadeemias muusikalugu. Alustasin välisüliõpilaste õpetamisega inglise keeles, aga sel aastal on mul esimest korda ka üks eestikeelne rühm. Need on üliõpilased, kes tulevad akadeemiasse erialadele, kus ei eeldata muusikaajaloolisi algteadmisi. Mõnevõrra sarnased on ka rühmad, mis moodustuvad välisüliõpilastest. Nendest lihtsam osa on Euroopa kultuuriruumi kuuluvate üliõpilaste õpetamine. Raskem on Aasia üliõpilastega ja neid on palju. Kõige suurem probleem on hiinlastega. Lisaks tõsisele keelebarjäärile vaatavad nad lääne muusikat täiesti teistsuguse pilguga, mille meie oleme ammu unustanud ja mida me enam teha ei oska. Õpetades neid ei tohiks me unustada küsida, mida on neil meile õpetada.
Milline on õige kirikumuusika?
Globaliseerunud ühiskonnas pääseb kirikusse praktiliselt iga muusika. Ma mäletan, et kui 20 aastat tagasi toimus Kaarli kirikus kontsert, siis keegi võttis kava ja vaatas üle, mida tohib ja mida ei tohi esitada. Näiteks tõmmati maha igasugune looduslüürika. Nüüd me võime kuulata kirikus kontserti, kus pole mitte ühtegi kristliku sõnumiga laulu.
Minu jaoks on õige ja hea kirikumuusika see, mis ühemõtteliselt toetub Jumala sõnale. Me võtame selle Piibli kaante vahelt ja laulame ilma, et me kordaksime sõnu ja muudaksime nende järjekorda. See ei ole mingi uus asi, vaid varakiriklik ideaal. Meloodiaid võib olla tuhandeid. Kirjutan ise valdavalt ühehäälset ilma saateta muusikat ja kasutan 99 protsenti ainult Pühakirja tekste nii, nagu Kirik Püha Vaimu juhtimisel on need meile kasutada andnud.
Kui tekst on võõras keeles ja rahvas ei saa aru – kas see on nende jaoks vaimulik muusika?
Kui inimesed kuulevad muusikat ja see tekitab neis religioosse tunde ning aitab neil palvetada, siis on see vaimulik muusika. Kui ansambel laulab inglise keeles, et Jeesus on maailma Päästja ja inimesed ei saa aru, mida nad laulavad, siis ei ole see nende seisukohalt vaimulik. Kolmas võimalus on küsida, kas autor kavatses kirjutada vaimulikku laulu või mitte.
Kuidas Sa kõike jõuad?
Tuleb ennast hästi organiseerida. Praegu on rauad tules mitmes kohas. Üks on muusikaajaloo õpetamine ja muusikateadusega tegelemine, teine religioonisotsioloogia kirikute nõukogus ning kolmas – minu südamelaps – on eestikeelne pühalaul ja pühalaulukooli tegemine.
Pühalaulukool tegutseb neljandat aastat Tallinna Kaarli kirikus ja õige pea avatakse selle osakond ka Tartus. Iga nädal peetakse ka üks tunniajane teenistus, mis on ainult Pühakirja tekstidel põhinev ja toimub ainult lauldes.
Räägime nüüd konverentsist. Maarjast seal peaaegu ei räägitud, vaid Maarjamaast.
Esimene blokk oli suunatud Jumalaema teema käsitlemisele. Mul on selle üle hea meel. Ega me teistmoodi Eestimaad ei evangeliseeri, kui me ei õpi üksteise usku tundma.
Meil on kaks vastandlikku käsitlust. Üks räägib Eesti vägivaldsest ristiusustamisest, teine hellast ja südamlikust Maarjamaast, maarjaheinast, maarjakividest ja maarjapuudest. See, kas keegi seostab Maarjamaa Jumalaemaga, on eraldi küsimus.
Põhimõtteliselt oli see religioonisotsioloogia alane konverents.
Mõte oli selles, et viia religioonisotsioloogia laiemale interdistsiplinaarsele pinnale, andes talle folkloristika, kirikuloo ja teoloogia mõõtme. Eesmärk oli puhtpraktiline. Kui inimene usub näiteks, et taimedel on hing, kuidas ma saan seda kasutada, et seletada talle, et Jeesus Kristus on maailma Päästja?
Pooled ristiinimesed ei suuda ühemõtteliselt vastata küsimusele, kas Jeesus Kristus tõusis surnuist üles või mitte. Tuleb seda rahvast tundma õppida. Kui sa tahad talle kuulutada ülestõusnud Kristust, siis sa pead arvestama sellega, et tema arvates on taimedel hing.
Sa oled aastaid nende uuringutega tegelenud. Kas sellest on tulu?
Üks asi on, et õpime tundma oma rahvast, aga teine, kas me oleme suutelised ennast muutma. See, et me ei suuda rahvale evangeeliumi kuulutada, ei ole rahva viga, vaid meie patususe viga. Võib-olla ma teen liiga üldistatud järelduse, aga minu meelest ei ole evangeelium veel korralikult eesti rahvani jõudnud. Kui ma teaks, kuidas ja mida teha, siis ma juba teeks.
Minu käest on küsitud, miks ma tegelen selle imeliku pühalauluga, see on mingi katoliku värk luterlikus kirikus. Aga andke mulle see muusikastiil, mis paneb kiriku rahvast täis ja samal ajal ütleb ühemõtteliselt Jumala sõnale toetudes, et Jeesus Kristus on maailma Päästja. Ma hakkan teile seda muusikat tegema!
Sellepärast ongi vaja tegeleda religioonisotsioloogiaga. Oluline on teada, et inimene, kellele ma pean evangeeliumi kuulutama, on selline, selline ja selline. Kui jesuiidid läksid Hiinasse, siis nad käitusid, riietusid, sõid ja rääkisid nagu taoistid, aga jäid ise ristiinimesteks. Tulemus oli suurepärane.
Meie oleme kirikus kristlusest nii läbi imbunud, et ei suuda enam minna selle inimese tasemele, kes usust midagi ei tea. Paremal juhul ta kuulab meid viisakalt ära. Või läheb lihtsalt minema. Kui konverentsi kogumik ilmub, siis selles on esimest korda sees ka käsiraamatulik osa, kus kõigepealt räägib religioonisotsioloog, kuidas asi on, ja siis üks praktik ütleb, mida võiks teha.
Meil on väikelinnu, kus on tuhat elanikku. Kas neist sada ei võiks kirikus käia?
Ole mees ja vii nad kirikusse. Ei pea viima sadat, vii kasvõi kümme või viis. Ei saa hakkama! Ei tohi välistada ka sellist teoloogilist võimalust, et Jumal ongi uksed kinni pannud. Aga Jumala arm on väga suur, Ta võib lasta ka uksepilust inimese sisse. Mul on veel üks teooria – Jumal ei lase rahvast sellesse kirikusse, mis ei ole väärt, et rahvast õpetada. Kirik peab ise paranema ja uuenema ning tegema seda oikumeenilises vaimus. Me kõik – ka mina – peame muutuma ja uuenema.
Mõni ütleb, et mina sinna kirikusse ei lähe, las ta enne paraneb.
Aga ehk on vastupidi, ta mõtleb, et seal on inimesed nagu minagi, kes tunnevad, et nad on ekslikud. Mitte et seal on sellised, kes juba on täiuslikud.
Seda olukorda, kus kõik on korras, siin maailmas ei tule. Ma mäletan, et kui esimest korda läksin välismaale, siis imestasin, et seal ehitatakse ikka veel maju. Tänav oli lahti kaevatud, pandi toru. Soome televisioonist oli jäänud mulje, et kõik on korras ja lõpetatud, valmis, ideaalne ühiskond.
Kirik peab alati uuenema. Selle kõrval aga ei tohi unustada, et «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti» (Hb 13,8). Nende asjade üle tuleb mõtelda ja vaadata, et ei viskaks last koos pesuveega välja.
Kuidas me kogutud andmeid tõlgendame, mõtestame ja rakendame? Kas me oleme valmis leppima sellega, et inimesed usuvad astroloogiat või ütleme, et kui sa seda usud, siis mina sulle Jeesusest ei räägi?
Küsimus on selles, kuidas meie suudame muutuda. «Ma olen süüdi ja patune, sest Süürias on sõda,» ütleb kõrbepühak. «Ma ei ole suutnud palvetada ja sõda ära hoida.» Meie kipume vahel mõtlema, et meile on antud kalgi südamega ja paadunud rahvas, kes ei taha evangeeliumi vastu võtta nii, nagu meie tahame seda kuulutada. Kui see mõtteviis ei muutu, siis ei saavuta me mitte midagi.
Täname!
18. novembril 2015
Tartu Ülikoolis
ELU TULI MINUSSE MATUSTEL
Peterburi on miljonilinn. See on Venemaa kultuuripealinn. Aga inimesed, kes elavad paljukorterilistes majades treppidega väljaku ääres, ei tereta üksteist. Nad ei ole ju tuttavad. Tegelikult ei tahagi nad eriti üksteist tunda. Siin, Venemaa kultuuripealinnas, ei ole inimestel üksteisega pistmist. Rahvas on asjalik, kõik on tegevuses. Kõigil on tegemist ülearugi.
Peterburi on muuseumide, teatrite ja kontserdisaalide linn. Suveperioodil jääb mulje, et turiste on linnas rohkem kui kohalikke elanikke. Siin on inimese heaks kõik tehtud. Söö, joo ja ole rõõmus. Oleks ainult raha.
KURB PAIK
Hiljuti tuli mul surnud vana uskliku õe sugulaste palvel käia linna surnukuuris. Leinateenistus otsustati korraldada kell kümme hommikul. Aga kuna linn on suur ja hommikuti on mitmekilomeetrised ummikud, on küllalt raske välja arvestada täpset kohale jõudmise aega. Sõitsin kodust välja kella seitsme ajal ja olin juba pärast kaheksat leinateenistuse paigas. Talituse alguseni jäi üle tunni vaba aega. Ja ma otsustasin tutvuda teiste sellest ilmast lahkunutega.
Esimeses maailmasõjas langenute kalmistu Prantsusmaal.
Mälestusteenistusteks ettenähtud saal oli suur. Seinte ääres seisid kirstud, nii odavad kui ka kallid. Ühe seina ääres oli 14 ja teise ääres 12 kirstu. Oli hauavaikus, hämar ja külm.
Ma olin nagu enesest ära. Silmitsedes lahkunuid, nägin nii vanu kui noori. Viimaseid oli rohkem. Kõrvaltoas põles tuli. Ametnik vormistas seal mingeid dokumente. Seal olid elavad inimesed. Seal oli elu.
SUUR KONTRAST
Sel ajal valmistuti Peterburi linna aastapäeva pidustusteks. Tõeline rahvapidu. Erinevad peoprogrammid. Tulevärk. Peterburi on ju muuseumide linn – Peeter-Pauli kindlus, Aleksander Nevski klooster, Smolnõi ja Paleeväljak koos Talvepaleega on paljudele turistidele tuttavad. Aga seal on ka Nevski prospekt, Vassili saare nool, Iisaku katedraal ja Vaskratsanik. Tõeline ilu!
Ma olin ainult kümme minutit üksi koos lahkunutega ning oleksin tahtnud ära minna – ära sealt ülelinnalisele pidustusele, sinna, kus on valge, soe ja mõnus. Aga ma ei võinud seda teha. Ma pidin läbi viima meie õe lahkumistalituse. Ma pidin ütlema lohutussõnad lahkunu sugulastele ja lähedastele.
KURBUS JA JULGUSTUS
Täpselt kell kümme kogunes väike grupp kristlasi õe kirstu ümber. Huvitav, et alles mõni minut tagasi ei olnud selles saalis kedagi. Nüüd oli saal rahvast täis. Inimesed seisid vaikides. Seisid ja vaatasid nendele, kes on sellest ilmast lahkunud. Keegi nuuksatas. Aga nuttu ei olnud.
Me laulsime vaimuliku laulu. Laulsime vaikselt, endale. Aga meie laul puudutas südameid. Inimesed hakkasid häälega nutma. Me laulsime. Nemad nutsid. Pärast oli lohutussõna. Ma rääkisin, pöördudes mitte ainult õe omaste, vaid kõigi saalis olijate poole. Mind kuulati tähelepanelikult. Sel hommikul said kõik soovijad (aga neid oli palju) endale Uue Testamendi.
Mõne nädala pärast sain ma SMS-sõnumi: «Aitäh teile, Pjotr. Linna morgis tuli minusse elu. Aitäh Uue Testamendi eest. Ma mõistsin, mida tähendab elada.»
PJOTR LUNITŠKIN
Vera i Žizn
22. novembril oli surnute mälestuspüha.
JUMAL KALLISTAB THEODORIT
Tagasiteel Saksamaale Inglismaal toimunud keeleõppereisilt toimus 30. oktoobril liiklusõnnetus bussiga, milles oli kaks klassitäit Annaberg-Buchholzi kirikukooli õpilasi. Järgmisel pühapäeval mõtles umbes 1300 inimest selle bussiõnnetuse ohvritele.
Mis täpselt õnnetuseni viis, ei ole veel selge. Austriast pärit bussijuht oli ühest sõiduautost mööda sõitnud. Uuesti oma ritta tulles oli ta teelt välja keeranud ja buss oli ümber paiskunud. Bussis olid kaheksanda ja üheksanda klassi õpilased. Traagiline tulemus: inglise keele õpetaja nelja-aastane poeg sai surma, 25 inimest raskelt ja 40 kergelt vigastada.
Hingehoidjad tegelesid terve öö omastega, kes kodukohast õnnetuspaika sõitsid. Kool pani kokku kriisimeeskonna, mis peredele jooksvalt infot jagas. Järgmisel päeval olid kooli uksed avatud, et ohvrite sõpru ja sugulasi hingehoidlikult toetada.
ABITULT JUMALA ETTE
Ruttu jõuti ühisele seisukohale, et pühapäeval tuleb korraldada eestpalvejumalateenistus, ütles kooli direktor Wolfram Günther. «Me oleme kirikukool. Mida muud oleksime võinudki teha kui raskel ajal Jumala poole pöörduda?»
Esimesed külalised saabusid juba tund aega enne algust võimsasse Anna kirikusse. Kui jumalateenistus lõpuks algas, oli hoone viimseni rahvast täis. Paljud pidid seisma. Paistis, nagu oleks pool Annabergi elanikest kirikusse tulnud. Nii väljendasid nad leina ning tõid oma abitu olukorra Jumala ette.
THEODOR ON JUMALA KINK
«Pärast 30. oktoobrit ei ole kool enam see mis enne,» ütles kooli pastor Matthias Brand oma jutluses. Õnnetus näitas, et ühe hetkega võib äkki kõik teiseks muutuda. Miks-küsimusele ei ole vastust.
«Aga ma olen kindel, et Jumal kallistas väikest Theodorit,» ütles Matthias Brand. Poisi nimi on kreeka päritolu ja tähendab Jumala kingitust. Poisi mälestuseks pandi kirikus põlema küünal.
Paljud inimesed nutsid. Veel ütles Matthias Brand, et vaatamata kõigele on põhjust olla tänulik: «Kes seda purukssõidetud bussi näinud on, sai aru, kui paljusid tegelikult hoiti.»
JUMAL ON KANNATAJATE LÄHEDAL
Saksimaa piiskop Carsten Rentzing oli õnnetusest vapustatud. Ta palvetab selle pärast, et ohvrite omaksed võiksid tunda, et Jumal on nende lähedal ja tahab neid sellest kohutavast ajast läbi aidata: «Millest mina kinni hoian, on tõotus, mis sisaldub kristlikus usus, et Jumal on eriti lähedal nendele, kes kannatavad. Ma loodan sellele.»
Piiskop oli palju aastaid Annaberg-Buchholzi pastor ning tunneb kooli õpetajaid ja õpilasi, sest andis seal usuõpetust. Ta kutsus kogudusi üles palvetama õpilaste ja õpetajate pärast.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA
Elisabeth Savci (31) tegeleb koos teiste vabatahtlike abilistega kuni 12 tundi päevas kristlaste ja muude hädas olevate vähemustega, kes sõja ja vägivalla eest on pidanud põgenema oma kodust Lähis-Idas. «See ei ole eluaegne töö,» ütleb ta. «Aga me peame neid inimesi ju aitama.»
See kena naine on ka ise idast pärit kristlane. Tema esivanemad elasid Põhja-Iraagi linna Mosuli (Piibli Niineve) ümbruses. Peale saksa ja inglise keele räägib ta ka Jeesuse emakeelt aramea keelt.
ENAMIK ON MOSLEMID
Elisabeth Savci juhib Saksamaal Hesseni liidumaal Idamaa Kristlaste Kesknõukogu põgenike töörühma, mis tegeleb saabuvate põgenike muredega. Eriti püüab kesknõukogu leida nende inimeste hulgast kristlasi, kes enamasti ka ise otsivad kontakte oma usukaaslastega.
Kristlased on põgenike seas vaid väike vähemus. Elisabeth Savci hinnangul on 11 tuhande põgeniku hulgas, kes praegu Giessenis elavad, umbes viissada kristlast. «Paljud on juba Süürias ja Iraagis hukkunud, teised on radikaalsete moslemite poolt põgenemisel tapetud või ise surma saanud.» Nii on põgenikud rääkinud.
Taavet leidis Sauli eest varju Een-Gedi kaljude vahel.
VÄGISTAMINE ON TAVALINE
Ei ole vist ühtegi kristlast, kes jõuaks Saksamaale ilma hingehaavadeta. «Ja siin kohtavad nad põgenikekodudes tihti oma piinajaid.» Elisabeth Savci mõtleb nende all radikaalseid moslemeid.
Iga nädal helistavad kristlased töörühma hädanumbrile, sest moslemid ohustavad neid. Eriti dramaatiline on noorte naiste olukord. «Neid vaadatakse põlastavalt, sest nad ei ole mosleminaiste moodi kinni kaetud ja paljud radikaalsed moslemid peavad neid lindpriideks.»
Vägistamised ei ole üksikjuhtumid. Kartes rünnakuid, ei julge mõned kristlased registreerimisel oma usku teatavaks teha või suurtes põgenikekodudes vabalt ringi käia.
KURJATEGIJAD TULEB ERALDADA
Idamaa Kristlaste Kesknõukogu nõuab seetõttu põgenikekodudes kristlaste ja jeziidide eraldamist moslemitest. Elisabeth Savci kutsub kõiki üles oma kristlikke ja demokraatlikke põhimõtteid tunnistama. Selle hulka kuulub saabujatele kohalike reeglite teatavaks tegemine kartmata, et sind selle eest parempoolseks sõimatakse. Kurjategijad põgenike seas tuleb teistest eraldada.
Kas Elisabeth Savcil ei ole hirmu, et tal tema tegevuse ja selgete sõnade pärast pahandusi tuleb? «Ei,» ütleb julge noor naine. «Ma olen kindel, et Jeesus Kristus juhib meid.» Tema igapäevaseks palveks on: «Issand, siin ma olen. Näita mulle, kus sa mind näha tahad!»
idea Spektrum
15. novembril oli rahvusvaheline
tagakiusatud kristlaste eestpalvepäev.
«MAARJAMAA – AJALOO TEADMUSEGA EILSEST HOMSESSE»
Konverents Tartu Ülikooli aulas 17. ja 18. novembril 2015
1. Eenok Haamer, Marju Kõivupuu ja Vello Salo paneeldiskussioonil. Juhatab Meeli Tankler.
2. Vaade saalile.
3. Sellise kaardi said kõik esinejad.
4. Kuulati tähelepanelikult ja tehti märkmeid.
5. Pilk ühele mõttekojale. Sõna võtab Ott Indermitte.
6. Peter Allan, külaline Inglismaalt.
Fotod: Urmas Roos
|
