|
Meri on ilus. Ta lausa tõmbab kaldale jalutama. Pilt näitab kaldalooduse ja võimsa vee vahel käivat võitlust. Ka selles võib ilu näha.
Meri on ohtlik. Ujujad ning suured ja väikesed laevad on hätta jäänud või koguni uppunud. Meri nõuab tarkust ja kainet pead. Ja ka palvet, enne kui merele minna. Laulja teadis: «Sina (Jumal) valitsed mere uhkust; kui ta oma lained tõstab, vaigistad sina need» (Ps 89,10).
Meri lahutab. Selle taga on võõrad maad. Ikka on arvatud, et kaugel on parem, ilusam ja eksootilisem. Kuidas kellelegi.
Meri ühendab. Laevaga on sageli lihtsam ja odavam reisida ning kaupa vedada kui mööda maad. Eesti kui mereäärne riik on seda võimalust ikka kasutanud.
Meri toidab. Kalad ja veeloomad on rannarahvastele läbi aegade söögiks olnud, lisaks annab meri tööd.
«Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Issand ülal kõrgel» (Ps 93,4). Tõstame oma imetlevad silmad ülespoole!
 TÄIDAME OMA KOHA
Toimetaja kommentaar
Eston Kohver sai vabaks. Üks Eesti ja Venemaa vaheliste suhete probleem on nüüd päevakorrast maas. Järjekorras on piirilepe, mille ratifitseerimisest üha rohkem juttu tuleb.
Jumal juhib protsesse ja sündmuste keskel ei tarvitse me veel näha Tema kaugemat sihti. Kaldume vaheetappe pidama suurteks võitudeks või kaotusteks. Uskugem parem Jumala head tahet ja armastust!
PÕGENIKUD ÜHA TULEVAD
Põgeniketeema võib juba tüütuna tunduda, kuid ei kao kuidagi päevakorralt. Hirm ei ole alati mõistlik – hiljutisel toidupanga kogumisaktsioonil olevat inimesed muret tundnud, ega toit pagulastele lähe. Ometi need Lähis-Ida ja Aafrika inimesed, keda Eestisse saata tahetakse ja kellest kõige rohkem räägitakse, pole veel siia jõudnudki!
Ungari peaminister Viktor Orbán ütles äsjases sõnavõtus, et elamine Saksamaal, Austrias või Ungaris pole kõigi meie planeedi inimeste põhiõigus. Ehk paneme siia Eesti ka juurde. Muidugi võib igaüks oma rikkusest teistele jagada, kui tahab. Kui vaene tahab, siis leiab ka tema midagi, mis teisi aitaks.
Põgenikekriisis on meile kergenduseks, et Euroopas on meist palju rikkamaid maid. Majanduspõgenikud igatsevad ju võimalikult kõrge elatustasemega riikidesse jõuda. Aga tõelisele hädalisele peaks ka Eesti piisavalt atraktiivne olema. Kui oled mitu aastat elanud põgenikelaagris telgis ja kodumaal asjad paremaks ei lähe, siis hakkad paratamatult ise väljapääsu otsima. Siis on soe korter Eestis ka sobiv, kuigi mõnel teisel maal oleks elu parem.
Põgenikelaagreid soovitatakse asutada kriisipiirkonna lähedale, et hädasolijad Euroopasse ei rändaks. See on loogiline. Aga kui inimestel ei ole lootustki lähiaegadel koju tagasi saada, tuleb neile ehitada juba kapitaalsed eluasemed, mitte telklaagrid või ajutised majakesed. See on palju kallim. Põgenikule tähendab see teadmist, et sinna tema kodu tõenäoliselt jääbki. Sellega ei tarvitse aga asukohamaad nõus olla.
Praegu on põgenikel ajakirjanduses väga oluline koht. Otsides Kuulutajale tõlkelugusid, pole teemasid palju valida – ikka on jutuks kas põgenikud või ristiusu ja islami vastasseis. Kui tahame, et need mured leeveneksid, peame Jumalat paluma ja evangeeliumi kuulutama. Kummaline on lugeda, et mõned Euroopa kirikutegelased ei pea põgenike misjoneerimist üldse vajalikuks või nimetavad seda nende abitu seisundi ärakasutamiseks!
Tõotatud Maale jõudnud Iisrael pidi preestri ees tunnistama: «Mu isa oli ümberhulkuja süürlane» (5Ms 26,5; 1968. aasta tõlge). Jumal tegi Iisraelist võimsa rahva. Mida teeb Ta tänapäeva põgenikest? Eks seegi võiks olla palveteema.
ALKOHOL ON PROBLEEM
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski tõstis üles alkoholimüügi piirangute teema. Joomine on meie maal alaline mure. Väärib tunnustust, kui midagi püütakse ära teha.
Kõik ei ole sellega siiski nõus. Alkoholi tootmine ja müümine on majandusharud. Paljud alkoholi tarbivad inimesed ei näe ise joomises probleemi või ei taha seda endale tunnistada. Kõrvaltvaataja näeb nende olukorda hoopis teistsugusena.
Küsimus on ka reklaamis. Ka see on majandusharu. Aga reaalne elu ja reklaamipilt ei lähe kokku. «Ära vaata veini, kuidas see punetab, kuidas see karikas sädeleb, hõlpsasti sisse läheb: see salvab viimaks maona ja mürgitab otsekui rästik!» (Õp 23,31–32). Enamiku vanglaid võiks kinni panna, kui alkoholi ei tarvitataks. Muidu mõistlikud inimesed teevad viinauimas hulle asju, mida nad pärast kahetsevad. Aga siis on sageli juba hilja.
Usklikud on ikka kuulutanud Jumala meelevalda inimest alkoholisõltuvusest vabastada. Kogudustes on palju usklikke, kellel on sellest isiklik kogemus. Aga see eeldab nulltolerantsi. Endine joodik on reeglina täiskarsklane, mitte siidrile üle läinud viinajooja. Karsklust pidaval kogudusel ja usklikul on selgem sõnum patu ning sellest vabanemise kohta. Inimestele meeldivad põhimõttekindlad usklikud, kuigi nad seda alati välja ütelda ei julge ja neid enese õigustamiseks teelt kõrvale kallutada püüavad.
«Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut» (Lk 19,10). Abi saamise eelduseks on tunnistamine, et oled kadunud ja vajad päästet.
«Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus
taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla»
(1Ms 28,12). Pildil olev trepp viib Saka mõisa juures mererannast
üles pankrannikule.
TÄNAMINE JA TEENIMINE
«Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest! Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!»
1Ts 5,16–23
George Washington kuulutas 3. oktoobril 1789. aastal tänupüha Ameerika Ühendriikides riigipühaks. Kogu Euroopa tähistab lõikustänupüha oktoobri esimesel pühapäeval, aga mõnel pool peetakse seda oktoobrikuu teisel pühapäeval.
Judaismis olid tänulikkus ja kummardamine Jumala teenimise lahutamatud osad. Heebrea ja ka meie maailmavaade ütlevad, et kõik tuleb Jumalalt ja seetõttu me peame olema Talle tänulikud. Usun, et kes on elanud tänuliku südamega, see on kogenud erilist rahu. Vähe sellest, ta on tundnud ka Issanda ligiolu.
Martin Lutheri sõnade kohaselt on tänulikkus kristlase põhiliseks hoiakuks ja ta on nimetanud tänulikkust evangeeliumi südameks. Kristlasi julgustatakse ülistama ja tänama oma Loojat Jumalat. Teoloog Jonathan Edwards ütles, et Jumala vastu tuntav armastus ja tänutunne on tõelise uskliku tundemärgid.
MEIL ON TOIT LAUAL
Meie ühiskonnas tegeleb ainult väike osa inimestest põllumajandusega. Tänapäeval räägitakse rohkem edukusest, tööst, tööpuudusest ja poliitikast. Aga läbi aegade on maa olnud selleks, mis on inimesi toitnud. Sellepärast ka nüüd, kui me oleme linnastunud ja enamik inimesi ei omagi maalappi, peaksime väärtustama neid inimesi, kes harivad põlde.
Meil on igapäevane toit laual. Me läheme kauplusesse, ostame ja peame loomulikuks, et riiulid on lookas. Kolmkümmend aastat tagasi me ei osanud seda mõeldagi. Mõni oli välismaal käinud, tuli tagasi ja rääkis, et kõik riiulid on kaupa täis. Täna on meil kõike küllaldaselt. Olgu meil ka tänu küllaldaselt! Peaksime tänama selle eest, et Issand on meile leiva andnud ning et on inimesi, kes näevad vaeva, künnavad ja lõikavad. Suur tänu kõigile neile, kes selle poole eest meie eludes on vaeva näinud!
Eesti vanasõna ütleb, et põld on Jumala laud. Olgu õnnistatud kõik need, kes Jumala põllul töötavad ja meile lauda katavad!
NII PALVED KUI TÄNU
Jumala sõna julgustab meid Issandat appi hüüdma ja oma palveid Tema poole saatma. Vahest on ka tänupalveid. Kümne pidalitõbise loost loeme: «Jeesus kostis: «Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?» Ja Ta ütles talle: «Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!»» (Lk 17,17–19).
Ole sina tänaja! See lugu on meile hoiatuseks ja mõtlemiseks. Kui Issand on hea ja on meid aidanud, siis ei tohi unustada Teda tänamast.
Mida Jeesus ütles tänulikule mehele? – «Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!» Kui me hüüame Issandat appi, siis Ta tuleb ja puudutab meid, tervendab, lahendab meie olukorrad või katab meile toidulaua, ja me kogeme Tema erilist ligiolu, rahu ning ka päästet. Sellest sõnast võib nii aru saada – pidalitõbine sai terveks, tuli tänama ja Issand ütles, et boonusena sai ta ka päästetud.
KUULETUMINE JUMALALE
2Kr 9,6 ütleb: «Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.» Meil on igaühel võimalus suureks külviks, kui me Jumalale kõiges kuuletume. See on Tema soov.
Niisugust külvi suudab igaüks teha. Selleks ei pea olema materiaalseid vahendeid ega maalappi, mitte midagi. Peab olema avatud süda. Isegi siis, kui asjad ei lähe päris nii, nagu me sooviks ja ootaks, saame kuuletuda, jääda vaikseks ja siis me kogeme, et keegi juhatab meid.
Usuinimene teab, et Jumala Vaim räägib tasa tema südames ja annab selgust. Vahel kiirustades saame valeselgusi, aga siis on soovitav jääda vaikseks ja kuulata, mida Jumal ütleb.
On sul abielus raskusi, siis hakka abistama neid inimesi, kellel on ka raske. Kui su lapsed, töökaaslased, inimesed su kõrval on rasketes olukordades, siis kuuletu, katsu neid aidata. Sellega sa külvad. Siis Jumal aitab sind ja aitab ka neid. Kui on majanduslikult kitsas käes ja oled peaaegu nullis, siis kuula, mida Jumal ütleb. Jumala Vaim puudutab sinu südant ja annab lahenduse.
Jumala sõna ütleb: «Ärge siis hakake muretsema, öeldes: «Mis me sööme?» või «Mis me joome?» või «Millega me riietume?» Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.» (Mt 6,31–32). Need on Jumala tõotused. Kui kuuletume Jumalale, siis Ta lahendab meie olukorrad.
Kuidas me kuuletume? Esiteks Jumala sõna, Piibli abil. Täna ei saa keegi ütelda, et tal ei ole Jumala sõna. Olid rasked ajad, kus Piibel käis käest kätte. Venemaal kirjutati Piiblit isegi käsitsi ümber. Täna on meil kõigil Jumala sõna, mitu erinevat tõlget ja trükki kodus. Ava see ja sealt tuleb esmane ning siis Jumala Vaim kõnetab sind edasi.
JUMALALE MEELDIMINE
Jumalale allumise sõnum on Jumalale meeldimise sõnum. Kui hommikul tõuseme, siis paneme käed kokku ja ütleme: «Issand, aita meil nii elada, et võiksime olla sulle meelepärased!» Kui läheme oma töö- või õppimiskohta, siis tahaksime läbi saada kõikidega, kellega meil tuleb kohtuda. See on õige mõtteviis ja Issand ise sillutab meile teed ning ei ole vaja teha pingutusi selleks, et meeldida nendele inimestele, kelle keskel me liigume.
Kuidas veel kuuletuda ja meeldida Jumalale ning olla Talle tänulik? Me kogeme kaasajal, et kellelgi ei ole aega, nii palju on igasugust tegevust. Ka Jumala riigis töötamiseks on vaja aega. Mitmed on kirikus lihtsates ametites, kõik ei ole kantslis, aga nad panustavad. Katsuge oma südant, kas saate olla Jumalale kuulekad, Talle meeldida. Vahel mõni ütleb, et ei oska kuskilt peale hakata. Tule ja ütle, et su süda on lahti ja sa tahad millegagi kaasa aidata. Siis on jälle tänupõhjust kuuletumise kaudu Issandale.
Kõik need jõupingutused, mida me teeme Jumala riigis, hakkavad paljunema ja ühel hetkel kogeme, et oleme rõõmsad ja meil tekib isegi aega oma isiklikeks asjadeks. Nii on see mitmetel olnud ja seepärast ma julgustan.
Kuidas veel olla Jumalale tänulik, meelepärane ja kuuletuda Talle? «Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi» (Lk 6,38). Me oleme kogenud, et need, kes on lahked oma südamelt, neil elu laabub ja Issanda õnnistav käsi on nende peal.
ENESEKONTROLLI PÄEV
Piiblis on mitmeid lugusid puudest. Jeesus ütles, et halb puu ei või kanda head vilja ja vastupidi (Mt 7,18). Kui viljad on meeldivad, teab igaüks, et see on hea puu. Nii on ka meiega – meid tuntakse meie viljadest, meie tegudest, meie südamest, kas see on avatud, kas see on tänulik.
Tänupüha on läbikatsumise ja tänamise päev. Vahel võib ka nii olla, et me kirikupingis ja kristlaste hulgas oleme tänulikud, näpp on Piibli vahel ja me kinnitame üksteist, aga kui tuleb argipäev, siis tulevad raskused, närvilisus, sellised ütlemised suust, millest ei tahaks kuidagi, et need sealt väljuksid. Naabritega võib tulla pragamist, püüame viilida kuskilt ja kergemalt läbi saada. Kõik noored teavad, et koolis on väga tavaline kaaslase pealt maha kirjutada. Kui sa tahad olla tänulik ja kuulekas, siis mõtle ka nendele asjadele. Puud tuntakse viljast ja inimest tema tegudest.
Jk 3,11–12 saame kinnitust: «Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.» Katsume läbi, millist vett meie allikas annab!
Jh 15,2 räägib Jeesus tõelisest viinapuust: «Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab Ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, Ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.» Edasi Jh 15,7 on julgustav salm, mis meile kõigile meeldib, aga seda tasuks alati sügavalt läbi mõeldes lugeda ja uskuda: «Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.»
Selle salmi teist poolt meeldib kõigil uskuda. Kogu eelneva põhjal tahaks rõhutada Jeesusesse ja Tema sõnasse jäämist. Kui me oleme kuulekad ja tänulikud, elame Jumala sõna järgi, siis see teine pool on meie pärisosa. Selleks me siin oleme, et üksteist Jumala sõnaga kinnitada. Meie Päästja Jeesus Kristus on selle meile jätnud ning aastatuhandeid on usklikud inimesed saanud sellest kinnitust ja kosutust.
«Tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!» Sellega me alustasime ja sellega tahan ka lõpetada.
SIIM TEEKEL
Tallinna Oleviste
koguduse vanempastor
Jutlus lõikustänupühal
KOPLI SUPIKÖÖK LÕPETAS TÖÖ
Aktuaalne teema
Tallinnas Sepa tänaval töötanud supiköök lõpetas 29. septembril tegevuse. Viimasel päeval oli kohal ka HELARI PUU, Allika koguduse pastor ja sihtasutuse Sõbra Käsi nõukogu liige. Sõbra Käsi oli Koplis asuva supiköögi töö korraldaja.
Millal supiköök tegevust alustas?
2009. aastal, mõni kuu enne Lootuse festivali. Billy Grahami Evangeelne Assotsiatsioon pakkus välja, et kogudused ja kirikud võiksid võtta ette mingi väljapoole suunatud projekti. Üks esimesi rahasüste tuli ka nende poolt.
Supiköök alustas tööd ühes teises kohas?
Jah, selle tänava nimi oli Uus-Maleva, ja see asus samuti Koplis. Koit Lääts oli tol ajal Sõbra Käe juht, kes pani supiköögi selles kohas tööle. Mina võtsin temalt ameti umbes üheks aastaks üle ja minu esimene suurem ülesanne oli supiköögi kolimine.
Ajakirjandusest käis läbi, et supikööki taheti pidulikult avada, aga kuidagi ei õnnestunud.
Oli valimiseelne aeg ja linnaisad soovisid supikööki lindilõikamisega avada. Õiged isikud ei jõudnud kohale, mistõttu me pidime avamistseremoonia veel teist korda läbi viima. Aga linnapea ei tulnud ka siis, kohal oli üks aselinnapeadest.
Tallinn on saanud ajakirjanduses nahutada, et nad tahtsid avamisega poliitilist kapitali teenida, ja nüüd ei suutnud supiköögile uusi ruume leida. Tegelikult on linn seda projekti tõsiselt võtnud ja selle heaks kõige rohkem raha andnud.
Linn ei võtnud meilt supiköögi ruumi ära. See jäi hoopis Kopli arendusele jalgu ning hoone lammutatakse. Teadaolevalt anti kõigile linnaosadele korraldus otsida uued ruumid, aga sobivaid ei leitud. Me võiks ju rentida ja ise edasi teha, aga aus vastus on, et meil ei ole kunagi endal sellist raha olnud. Sotsiaaltöö on väga kulukas.
Supiköök oli uskkondadevaheline projekt.
Nii oli see algusest peale. Seal olid EKB liidu inimesed, Aleksander Nevski õigeusu kogudus, nelipühilased, vabakogudused, samuti Serve The City noored. Rida aastaid toetas meid Saksa baptistide misjoniorganisatsioon. Isegi sekulaarsed organisatsioonid olid supiköögiga seotud. Kalju ja Oleviste kogudused olid väga aktiivsed.
Meie supiköök tegutses neli päeva nädalas. Kolm päeva toitlustas Päästearmee oma ruumides, nad võtsid nüüd kaks päeva juurde ja jätkavad supiköögi tegevust.
Miks Päästearmee ruumides enam teised kogudused kaasa ei aita?
Päästearmee teeb head tööd, aga neil on tegutsemiseks oma formaat. Tundub, et vabatahtlike abi nad ei vaja, neil on omal inimesed olemas. Eks linn panustab ka oma rahaga edasi.
Kuuldavasti käisid vandaalid korduvalt supiköögi ruume lõhkumas.
Supiköök oli kohe Kopli liinide kõrval. Need vandaalitsemised ei olnud ilmselt seotud selle ruumi kasutusealaga, lihtsalt kellelgi oli lõhkumisjanu. Kuna maja oli varem kohvibaarina kasutusel, siis olid seal ventilatsioon, veetorud ja kõik muu varustus olemas. Seda tassiti enne meid ja remondi ajal hoolega laiali. See ongi selline ümbrus – seal polegi muud kui häda ja viletsus.
Kas ei tekkinud sellist mõtet, et milleks näha vaeva sellise seltskonnaga?
Nii lähedalt ei olnud ma sotsiaaltööga varem kokku puutunud. Ma õppisin seal iga päev hoolega. Rumalus ja kurjus pole maa pealt kuskile kadunud, samamoodi nagu ka näljased ja kodutud. Me tahtsime neid inimesi aidata ja sellega Kristuse käsku täita. Võitlus mingite kahtlaste tegelastega käib asja juurde.
Millal me jõuame sinnani, et mingeid supikööke pole enam vaja?
Sellist aega siin maapeal ei tule. Ajaloos on alati olnud vaeseid, keda vallad on pidanud ära toitma. Elame ja töötame selles lootuses, et see seltskond võiks vähemalt pidevalt väiksemaks muutuda.
Kuidas Sa hindaksid lõppenud tööd?
Tegemist oli kristliku supiköögiga. Söömine algas alati toidupalvega. Mõte oli pakkuda inimestele rohkem kui vaid kausitäis sooja suppi ja tükk leiba. Oleviste inimeste abiga püüdsime teha hoolealustele sobivas vormis Alfa kursust, palvetunde ja lihtsalt vestlusõhtuid, et nad kuidagi saaksid elumõtte otsa kätte. Vahepeal püüdsime anda ka meditsiinilist abi, kristlikud arstid ja õed käisid seal. Oleme tahtnud neid inimesi vaimulikult aidata ja see on olnud väga tähtis. Nad on tänulikud kuulajad ja sellesse töösse ei peaks skeptiliselt suhtuma, aga aidata on neid väga raske.
Kuidas aitajaid edaspidi rakendada?
Kindlasti oleks vaja uut visiooni, et koondada inimesi, kogudusi, palvetajaid. Nad käisid aastaid oma vabast tahtest abiks, kuigi seal ei olnud meeldiv olla. Inimlikult valides teeks midagi muud, aga armastus nende õnnetute ja Jumala vastu pani nad liikuma.
Täname!
12. oktoobril 2015
Skype’i vahendusel
LÕUNA-KOREA MISJONÄRID KODUNESID EESTIS
KIM JUNG GON (49) Lõuna-Koreast on ligi kakskümmend aastat elanud koos perega Eestis. Miks ta siin on, sellest räägib järgnev intervjuu.
Te kasutate ka nime Gideon. Kas see on Teie pärisnimi?
Gideoni nime sain ma oma pastorilt, kui hakkasin kirikus käima ja võtsin Jeesuse vastu. Ma ei julgenud sellest oma vanematele rääkida. Eriti pühade ajal, mil kõik meie suguvõsad käivad mäenõlvakul surnud vanemate haudade juures põlvili kummardamas, kartsin ja häbenesin ma oma usku väljendada. Vana Testamendi Gideon oli ka alguses arg poiss, aga pärast võitles ta oma rahva ja usu pärast koos kolmesaja kangelasega. Seda nime mul passis ei ole.
Te ei ole üksi, Teil on perekond.
Minu abikaasa nimi on Jeong-im Kim. Me tulime Eestisse misjoneerima. Meid saatis siia Lõuna-Korea üliõpilaste evangeliseerimise organisatsioon UBF (University Bible Fellowship).
Meil on kolm last. Kaks vanemat, tütred, on sündinud Lõuna-Koreas. Poeg sündis Tallinnas. Vanem tütar õpib praegu Tartu Ülikoolis magistriõppes ja noorem Tallinna Ülikoolis bakalaureuseõppes.
Me oleme Lõuna-Korea kodanikud. Tütred taotlevad endale Eesti kodakondsust. Mõlemad on nõus senisest kodakondsusest loobuma.
Üliõpilaste evangeliseerijad on ilmselt ka ise ülikoolis käinud.
Ma õppisin kaubanduse eriala ja minu abikaasa aiandust. Õppimisest üle jääva aja pühendasime me kirikutööle. Ülikooli lõpetamise järel käisin sõjaväes ja pärast töötasin ühes ehitusfirmas. Kui me tulime Eestisse, siis me ei olnud enam üliõpilased. Me suhtlesime siin üliõpilastega, kutsusime neid piiblitundi ja jumalateenistustele, mis toimusid meie korteris.
Kas Te käite aegajalt kodumaal külas?
Viimati olin seal eelmisel talvel seitse nädalat. See oli minu kolmas külaskäik kodumaale. Käisin üksi. Minu abikaasa ja lapsed on kahekümne aasta jooksul käinud seal neli-viis korda.
Kas Teie isa ja ema ei ütelnud, et ära mine Eestisse, me tahame, et sa oleksid meie juures?
Sugulased, vanemad ja vennad-õed igatsevad meid näha. Minu vanemad ei ole Eestis käinud, aga minu abikaasa õed koos ühe õetütrega on korra siin olnud.
Kuna meie vanemad ja sugulased ei ole kristlased, siis oli neil raske aru saada meie soovist minna võõrale maale misjonäriks. Ma olen pere kõige vanem poeg ja idamaades on vanemal pojal rohkem kohustusi hoolitseda oma vanemate ja vendade eest. Oli raske nendest lahkuda.
Teie abikaasa õpetab eestlastele korea keelt. Kas korealasele on eesti keel raske ja vastupidi?
Võiks vastata nii jah kui ka ei. Kui siia tulime, ei osanud ma ei eesti ega vene keelt. Minu abikaasa oli juba varem Tartus käinud ja eesti keelt õppinud.
Alguses olime keeleõppest väga huvitatud ja ei tundnud, et raske oleks. Aga kui tahta kõrgemat taset saavutada, siis eesti keel ei ole lihtne keel. Ma käisin Tallinna Pedagoogikaülikoolis keelerühmas. Võttis umbes kolm aastat, enne kui hakkasin uudistest aru saama.
Korea keel on eestlastele ka raske. Meie tähestik on ainulaadne ja erineb väga ladina omast. Ka hääldus on täiesti erinev. Aga ma arvan, et see on lihtsam kui hiina keel.
Meie lapsed enam päris vabalt korea keelt ei oska, aga nad räägivad seda siiski. Vanem tütar on olnud korea turistidele giidiks. Eesti keelt räägivad nad vabalt.
Kuidas Te suhtute pagulastesse?
Ma ei ole selle peale mõelnud. Me ei ole pagulased. Kui kuskil on kodusõda või katastroofid ja inimesed on kodust põgenenud, siis peaks neisse sõbralikult suhtuma.
Põhja-Koreast põgenevad inimesed lõunasse. Otse ei ole võimalik sinna minna, aga mõne teise riigi kaudu tulnud sisserändajate arv on Lõuna-Koreas kasvanud. Lõuna-Korea kogudused aitavad neid inimesi.
Oleme kuulnud, et Lõuna-Koreas on kristlus väga tugev.
See on nii. Kristlus tuli meie maale umbes 130 aastat tagasi. Umbes 30 protsenti elanikest on kristlased. Kirikuid on palju, nende valgustatud riste on kõikjal näha. Palju Lõuna-Korea misjonäre tegutseb igas maailma nurgas.
Keegi pidi Teie pere Eestis vastu võtma.
Kui me siia tulime, siis oli Tartus üks korea pere koos lastega, kes töötas 1992. aastast ülikooli tudengitega. Teine pere elas Tallinnas, nad tahtsid minna edasi Soome, aga mõningail põhjuseil jäid nad siia ja võtsid meid rongijaamas vastu. Tulime Moskvast, olime seal kaks nädalat ja taotlesime Eesti viisat. Selle Tallinna perega hakkasime koos töötama.
Me ei hakanud misjoniga kohe peale, sest eesti keel ei olnud meil veel suus. Olime ebakindlad, meil ei olnud ka elamislubasid. Minu abikaasa hakkas tööd otsima, üks vene-korea restoraniomanik võttis ta tööle. Nii said abikaasa ja tütred elamis- ja tööload. Mina sain elamisloa õppimise kaudu. 2009. aastal lõpetasin Tallinnas Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari. Õppisin eesti keeles.
Te olete nüüd ordineeritud pastor.
Me kuulume Korea presbüterlikku kirikusse. Meie üliõpilasorganisatsioon hakkas umbes 12 aastat tagasi kirikuks muutuma ja kannab nüüd nime CMI (Campus Missions International). Varem oli see kirikuväline organisatsioon. Eelmisel aastal otsustas presbüterliku kiriku juhatus mind ordineerida. Nad peavad mind ikka omaks.
Te peate nüüd Olevistes koreakeelseid jumalateenistusi. Kust tuli niisugune mõte?
Tegime umbes kaheksa aastat iseseisvalt misjonitööd. Me suhtlesime ülikoolides tudengitega ja kutsusime noori inimesi oma korterisse jumalateenistustele. See töö ei kandnud palju vilja. Me otsisime kirikut, kellega saaksime koostööd teha. Umbes 12 aastat tagasi liitusime Mustamäe Kristliku Vabakogudusega, mis kogunes pühapäeviti Tallinna Tööstushariduskeskuses. Hiljuti tulime Olevistesse.
Kolm aastat tagasi hakkas muusikaakadeemiasse tulema korea üliõpilasi. Nende hulgas oli noori, kes on juba teismeliseeast kirikus käinud. Nad otsisid siin kristlasi, kellega saaks regulaarselt koos käia, palvetada ja oma muresid jagada. Üks noor pere andis oma ühiselamutoa meile kogunemiskohaks. Kaks aastat käisime seal, algul oli meid viis-kuus, eelmisel aastal juba 18–20 inimest. Me hakkasime palvetama, et saaksime suurema koha ja Oleviste kirik võttis meid lahkelt vastu.
Kas Te olete Eestis ka muud teinud peale vaimuliku töö?
Korea misjoniorganisatsioon meid ei finantseeri, me tuleme ise toime. Meil on osaühing, mille abiga osutame juba umbes neli aastat korea turistidele giiditeenust, aitame hotelli või restorani broneerida. Enne olin füüsilisest isikust ettevõtja. Talvel turiste ei ole, siis ma tegelen tõlkimisega. Koos ühe eesti tõlgiga tõlkisime mõned aastad tagasi ühe korea romaani.
Kas Te olete Eestis täielikult kodunenud?
Ma arvan küll. Meie jaoks ei ole siin raske. Meisse suhtutakse hästi. Jumala abiga tahaksin siia jäädagi. Aga ma olen sündinud korealasena ja ma arvan, et jään selleks. Kellena tütred end tunnevad, seda peab neilt küsima.
Kuidas Teile maitseb eesti toit?
Kui vahepeal korea toitu tahame, siis käime korea söögikohas. Korea põhitoit on riis, see on mage, selle kõrval peavad olema punapipar kastmega ja marineeritud hiinakapsas kimtši. Kodus sööme hommikul eesti moodi, keedame piimaga putru ja sööme seda võileivaga. Kella kaheksaks peab kooli jõudma, korea toidu tegemine võtaks palju aega.
Mis Teid vaimulikus töös paelub?
Meie korea kogudus algas väiksena ja mind innustab, et noored on juba pühendunud kristlikule elule ja püüavad elada Jeesuse õpetuse järgi. Nad tahavad jääda sellesse usku, mis on neile omaks saanud. Ma tahan Jumala abiga olla nende kõrval, neid toetada ja aidata. Selle kaudu kogen ka ise Jumala armu, see motiveerib mind ja annab elule sihi.
Meil on koguduses üks tudeng, kes tuli kaks aastat tagasi Tallinnasse ooperit õppima. Ta kasvas kristlikus peres, isa ja ema olid mõlemad pastorid, aga isa suri hiljuti. Eelmisel talvel tabas teda ajuverejooks. Noormees oli umbes kaks kuud intensiivravil. Jumala arm oli tema peal. Jumal pani ta südamesse nimetada meie korea kogudus Püha Vaimu koguduseks. Varem meil ei olnud nime. Tema ema oli Tallinnas umbes neli kuud poja eest hoolitsemas. Kodumaal tegeleb tema kogudus põhjast tulevate põgenikega. Eestis jagas ta Jumala sõna. Sellest said korea tudengid suurt vaimulikku tuge.
Täname!
19. oktoobril 2015
Skype’i vahendusel
TAGAKIUSAMINE ALLES ALGAS
Seda päeva, 17. jaanuari 2015, ei ole Nigeri evangeelse vabakiriku pastor Mousa Tinibu (38, nimi muudetud) suutnud unustada. Taas tõuseb temas meeleheide meenutades, kuidas moslemitest demonstrandid teda ja tema koguduse liikmeid läbi küla taga ajasid. Taas langevad pisarad üle tema näo. Ta kuuleb oma sõbra häält: «Tee ruttu! Nad on ikka veel siin, otse sinu taga!»
«Ometi elasime me aastaid sõbralikult ühes ja samas külas, koos oma perede ja moslemitega. Nad said meie sotsiaalprogrammide kaudu kasu sellest, et nende piirkonnas oli kristlasi. Ja siis hakkasid nad meid äkki vaenama ja taga ajama,» räägib Mousa Tinibu.
«Aga Issand julgustas meid. Kui asi väga hulluks läks, tuletas Ta meile meelde oma sõnast, et me olime väärt Tema nime pärast kannatama.» Mousa Tinibu mäletab veel, kuidas talle äkki keset kaost piiblisõna Mt 5,11–12 pähe tuli: «Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.»
Tagakiusamistest räägitakse seega juba Piiblis. «Me ei olnud seda ainult varem kunagi omaenda nahal tundnud,» ütleb pastor vaikse häälega. «Me ei osanud ettegi kujutada, et see võiks juhtuda meiega. Ja nüüd on see korraga käes.»
Jeesus ütles: «Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma
elu lammaste eest.» (Jh 10,11).
VERINE JAANUAR
Moslemid hakkasid protestima 16. jaanuaril 2015. Kaks päeva varem oli Prantsuse satiiriajakiri Charlie Hebdo avaldanud karikatuurid, kus oli kujutatud nutvat prohvet Muhamedi. Kuna 99 protsenti Nigeri elanikest on moslemid, on kristlased seal tõelises vähemuses, ainult 0,33 protsenti.
Siiski olid paljud moslemite korrarikkumistest šokeeritud, sest tegelikult on Nigeris usuvabadus. Igaüks võib seal oma usku vahetada, kristlased võivad kirikuid ja koole ehitada. Maa oli seni olnud rahulik ning vaba religioossetest konfliktidest.
Nigeri islaminõukogu mõistis rünnakud hukka. Kümme inimest sai vägivaldsetes protestides surma, üle 170 haavata. Radikaalsed moslemid purustasid üle 70 kiriku, lisaks mitmeid kristlikke koole ja ühe lastekodu. Moslemi pööbel mürgeldas ja rüüstas rohkem kui sajas majas, eelkõige pastorite elukohtades.
Kui Mousa Tinibu perekond ja tema koguduseliikmed üritasid vihase rahvahulga eest ära joosta, põgenesid nad kohalikku politseijaoskonda. Aga kõik koguduseliikmed ei olnud veel pääsenud. «Me palusime politseilt autot, et saaksime oma inimesi evakueerida. Nad olid nõus ja andsid meile auto koos saatemeeskonnaga. Nii saime kõik koguduseliikmed ohutult sandarmeeriasse transportida.»
OSADUSE UUS TASE
Järgmine pühapäev ei olnud kogudusele kerge. Enamik Mousa Tinibu koguduse 40 kristlasest olid äsjastest sündmustest nagu uimased. Ümbritsetud oma kiriku lõhutud ja tahmunud seintest ning oma südames hirmu ületades laulsid nad koos ülistuslaule ja kummardasid Jumalat – Jumalat, kelle pärast neid rünnati.
«Ma nutsin,» räägib Mousa Tinibu, «aga Jumal julgustas mind. Siis nägin ma ühte naist – ta ei olnud terve öö silma kinni saanud. Ka tema nuttis.» Keset kurbust tärkas lootusesäde – äkki sai neile selgeks, et rünnakutes oli ka midagi head. Nende kaudu koondusid kristlased üksteisele lähemale.
Enne rünnakuid oli igaüks ainult iseenda eluga tegelenud, nüüd aga hakkasid nad vastastikku üksteise eest hoolitsema. Nad kogesid täiesti uut osaduse taset. Ja ka andestus omandas sügavama tähenduse.
«Ma usun, et see on meie õppetund – vaatamata möödunule peame moslemeid ka edaspidi armastama,» ütleb Mousa Tinibu. «See ei ole kerge. Aga Jumal julgustab meid andeks andma ja armastama. Oleme kohanud moslemeid, kellel on tõsiselt kahju selle pärast, mis nad tegid ja mis juhtus.»
Üks mosleminaine, kes oli juhuslikult rünnaku ajal Mousa Tinibu pere juures külas ning põgenes koos nendega politseijaoskonda, küsis varsti pärast seda, kuidas ta kristlaseks võiks saada. Ülesärritatud rahvahulga viha ajendas teda Jeesuse armastust vastu võtma.
TAGAKIUS VÕTAB MAAD
Kuigi osa ründajaid juhtunut kahetsevad, arvestab Mousa Tinibu sellega, et see oli vaid suurema tagakiusu algus. Radikaalse islami mõju Lääne-Aafrikas kasvab.
Peapõhjuseks on terroriorganisatsioon Boko Haram, mis naabermaal Nigeerias pahandust teeb. Niger sõlmis hiljuti koos naabermaadega kokkuleppe nende vastu ühiselt võitlusse asuda. See tõi kaasa islamistide kättemaksuaktsioonid. Veebruaris ründasid nad Nigeri linnasid Nigeeria piiril. Ka teised islami grupeeringud on Nigeri lääneosas aktiivselt tegutsenud.
Nigeri kristlased saavad misjoniorganisatsioonide kaudu abi, mis aitab peresid ja pastoreid, kes rünnakute ajal oma vara kaotasid. Purustatud kirikuinventari, toolide ja muusikariistade asemele saadakse uued. Mousa Tinibu sai endale uue mootorratta, sest vana pandi vägivaldsete protestide ajal demonstrantide poolt põlema. Tal on oma laialdase tööpiirkonna tõttu ratast väga vaja.
«Tähtis on, et me oma usus kindlaks jääksime,» seletab Mousa Tinibu. «Tagakius on alles alanud. Siiski oleme me õnnelikud. On aegu, kus vaadatakse ainult sellele, mis on kaotatud, nähakse ainult kurja – ja see on just see, mida saatan tahab. Aga Jumala sõna on meid julgustanud.»
Christenverfolgung 2015
(idea Spektrum Spezial)
ŠEIK LUBAB VALLUTADA EUROOPA
YouTube’is levib Iisraeli kõige tähtsama islami pühamu, Jeruusalemma Al-Aqsa mošee imaami šeik Muhammad Ayedi ettekanne. Selles heitis ta Euroopa maadele ette, et need võtavad põgenikke vastu mitte kaastundest, vaid majanduslikest vajadustest lähtudes. Euroopa on vanaks ja nõrgaks jäänud ning vajab oma tehastele abivägesid. Moslemi sisserändajate vastuvõtmisel ei ole halastusega midagi tegemist.
Vaade Õlimäelt Templimäele. Vasakpoolne kuppel kuulub Al-Aqsa mošeele.
Imaam rääkis Euroopa riikide madalast sündivusest. «Nad on oma viljakuse kaotanud, seepärast on neile vaja meid. Me hakkame nendega lapsi saama, sest me vallutame nende maad.»
Edasi ütles imaam: «Oh sakslased, ameeriklased, prantslased, itaallased ja kõik nende sarnased! Võtke põgenikke vastu! Me kogume nad peatselt saabuva kalifaadi nimel kokku.» Kohalikele rahvastele öeldakse: «Need on meie pojad.» Pöördudes moslemite poole, seletas ta: «Juudid ja kristlased ei hakka teid kunagi armastama, aga te ei hakka siiski iialgi nende usku järgima. See pime öö saab peagi mööda ja siis me trambime nad maha, nagu Allah tahab.»
idea Spektrum
MIKS ME PÕGENESIME?
Meie pere on pärit Põhja-Süüria linnast Al Hasakah’st. Me armastasime oma kodumaad, aga Islamiriigi terroristid ei tahtnud enam sinna kristlasi. Ükskord tulid nad musta autoga. Nad tormasid meie korterisse ja teiste kristlaste omadesse. Üha sagedamini röövisid nad meie kandis kristlaste lapsi. Pärast helistasid nad isadele ja ütlesid, et nad peavad oma laste eest maksma hakkama, muidu lapsed oma vanemaid enam ei näe.
UNEROHI ÕELE
Me põgenesime bussi ja taksoga Türki. Istanbulis ootasime ühes väikeses majas teejuhte, kes pidid meid Egeuse mere äärde Kreeka piirile viima. Nad ütlesid, et neil on minu väikese õe jaoks unerohi kaasas, et ta karjuma ei hakkaks.
Algul sõitsime autoga. Seal oli väga-väga kitsas. Need, kes meiega koos autos sõitsid, olid ise veel peaaegu lapsed. Korraga olime me ühes metsas ja hakkasime koos teejuhiga jooksma. See oli väsitav teekond, sest oli väga pime ja maa porine. Mees ei orienteerunud ümbruses hästi ja eksis algul ära, nii et me pidime jälle tagasi minema.
VALEPASSIGA SAKSAMAALE
Mõne tunni pärast jõudsime Egeuse mere äärde ning pidime täispuhutava paadiga maalt lahkuma. Meid oli kolm perekonda. Juht ütles, et lähima Kreeka saareni jõudmiseks ei ole vaja kaugele aerutada. Selle saare nime ei tea enam minu vanemad ega mina.
Meie paadis oli auk. Isa püüdis seda kinni hoida. Ometi tuli üha rohkem vett paati, meie toit läks märjaks ja me kaotasime oma kotid. Aga kuidagimoodi saime hakkama.
Sealt sõitsime edasi Ateenasse. Elasime selles linnas peaaegu seitse kuud. Aga me tahtsime edasi Saksamaale minu onu pere juurde jõuda. Selleks pidime lahku minema. Ma lendasin Saksamaale koos ühe teise perekonnaga, kes pärines samuti Süüriast, aga oli juba kaua aega Kreekas elanud. Neil oli tütar, kes oli minuga sarnane. Tema jäi Kreekasse ja mina sain tema passi endale. Kõik läks hästi.
MOSLEMID KRISTLASTEGA EI RÄÄGI
Alates 2014. aastast oleme Saksamaal. Paljud meie kooli lapsed on Süüriast pärit. Ma tahtsin kangesti ühe tüdrukuga sõbrustada. Oleks ju vahva temaga oma keeles rääkida.
Sel tüdrukul oli pearätik, aga mulle oli see ükskõik. Algul oli ta minuga väga kena. Aga siis küsis ta minu usu kohta. Ma ütlesin talle, et oleme assüüria kristlased. Sellest ajast peale ei tahtnud ta enam minuga rääkida, kuigi minu tädi oli ükskord tema perele tõlgiks. Minu arvates on see kole.
TAHAN POLITSEINIKUKS SAADA
Kas me kunagi Süüriasse tagasi ka läheme? Ma ei usu. Me kuulsime, et meie kodu ei ole enam. Meie piirkonnas sõdivad omavahel Islamiriik ja kurdid.
Ma tahan Saksamaal politseinikuks saada. Kõige meelsamini aitaksin narkootikume otsida. Kreekas nägime väga palju inimesi, kes olid narkootikume tarvitanud ja lamasid öösiti tänavail. Nende hulgas oli ka üks assüürlane. Minu isa tahtis teda veel aidata, aga ta varastas meie tagant, et narkootikume osta. Minu arvates on see halb. Midagi sellist ei peaks olema.
Stefaniet (13) küsitles
DANIELA STÄDTER
idea Spektrum
NAISTEKONVERENTS «JUMALIK NAINE»
2.–4. oktoobrini 2015 Rakveres
1. Igaüks valis endale meelepärase seminari.
2. Peakõneleja oli Nancy Beach, taustal on ta koos abikaasa Warreniga.
3. Rakvere Karmeli koguduse ülistusbänd «Püha müristus».
4. Tervitas Rakvere abilinnapea Kairit Pihlak (vasakul).
5. Musitseerivad Jana Abzalon, Matis Metsala ja Martin Kuusk.
6. Vaade saalile ja lavale.
Fotod: Andreas Preisfreund ja Anete Palmik, piltide valik Merle Kotiesen
|
