Foto: Tiit Kuusemaa
«Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest Ta antakse paganate kätte ja Teda teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on piitsutanud, tapavad nad Tema ning kolmandal päeval tõuseb Ta üles.»» (Lk 18,3133). Jeesust ootasid ees väga karmid päevad.
Kalender näitab meile praegu Kristuse kannatuseaega. Paljude kristlaste jaoks on see ka paastuaeg. Jeesus rääkis jüngritele oma surmast mitu korda. «Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet» (Lk 18,34). Kahjuks iseloomustab see lause tänast päevagi. Kui keegi tunneb, et paastumine aitab tal paremini Jeesust mõista ja viib Temale lähemale, siis oleks kasulik ju paastuda, traditsioonidest sõltumata.
Kristuse ristisurm on muutnud miljoneid inimesi. «Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos Temaga, siis ka elame koos Temaga» (2Tm 2,11). Rist ise on saanud selle läbi kauniks. Elu uueks muutjale on see loogiline, ainult surma põhjustajale mitte.
«Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!» (2Kr 13,11).
ME KANNAME VASTUTUST
Toimetaja kommentaar
Eestis on 1. märtsil Riigikogu valimised. Igaüks peaks andma oma panuse selleks, et järgmised neli aastat valitseksid Eestit õiged inimesed. Jutt, et meie valikutest midagi ei sõltu, on lihtsalt vale.
Kui Mattias valiti apostliks, eelnes sellele palve (oli ju kaks kandidaati): «Sina, Issand, kõikide südametundja näita, kumma neist kahest sina oled valinud» (Ap 1,24). Me kanname vastutust nii oma rahva kui ka Jumala ees.
ISLAMIRIIK TAPAB
Islamiriik mõrvas Liibüas 21 kopti kristlast. Käesolevas Kuulutajas on kaks tõlkelugu Islamiriigi tapetud pantvangidest. Sellised sõnumid kirjeldavad hirmsat reaalsust, millega peab arvestama ja mille muutmise nimel peab pingutama.
Kristlased lähevad südame sunnil hädalistele appi. Jeesus ütles: «Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas» (Mt 5,16). Aga pimedusejüngrid vihkavad valgust. «Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud,» kirjutas evangelist, nimetades valguseks Jeesust (Jh 1,5).
Ei tahaks kedagi ära hirmutada, nii et enam head teha ei julgeta. Märtrisurm ei ole kristlastele kunagi võõras olnud. Võitlustes on palju kangelasi langenud, aga parem on, kui kangelane võidab lahingu ja ellu jääb.
Johannes kirjeldas oma nägemust: «Ma nägin altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Nad hüüdsid suure häälega: «Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?»» (Ilm 6,910). Kohtupäev tuleb, aga meil ei ole luba selle ajani peitu pugeda.
UKRAINA IGATSEB PÄRISRAHU
Ukraina, Venemaa ja Prantsusmaa presidendid ning Saksamaa kantsler pidasid pingelisi läbirääkimisi ja nüüd on Ukrainas vaherahu. Niisugune, mis ei ole takistanud ka lahinguid pidada ja separatistidel strateegilist Debaltseve linna vallutada.
Venemaa toetatavad Ukraina-vastased jõud on selles sõjas olnud edukamad. See tekitab loomulikult küsimusi, kui kaugele Venemaa läheb ja kui suures ohus Eesti on. Arvamusi on nii ja naa ühed kuulutavad peatset sõda ja teised ütlevad, et seda ei tule kunagi. Teise variandi nimel õnneks tegutsetakse.
Mida meie saame teha? Jeesus ütles: «Teie juuksekarvadki on kõik ära loetud» (Mt 10,30). Peaksime andma oma rahvale seda tuge, mida ainult usklikelt saab usutuge: «Lootke Tema (Jumala) peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed Tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!» (Ps 62,9). Usk ei ole tühjad sõnad ja kellel see nii on, peaks ruttu Issandat appi hüüdma. «Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama» (Jh 4,24).
TUNNEL TALLINNAST HELSINGISSE
Idee ehitada tunnel Tallinna ja Helsingi vahele leidis taas tähelepanu. Realiseeruda võiks see küll alles mõnekümne aasta pärast, aga unistama peab ju ette.
Mõte tunnelist andis uut indu ka Rail Balticu pooldajatele kui saaks tunneli kaudu edasi Soome, oleks uuel raudteel hoopis rohkem tööd. Võib-olla saaks ühe idee abiga teise reaalsuseks muuta?
Unistamine tekitab probleeme ka. Näiteks Lelle ja Pärnu vaheline raudtee on viletsas seisus. Ja mõnigi ütleb ehk polegi vaja seda remontida, tuleb ju Rail Baltic? Aga selleni kulub isegi optimistlikel hinnangutel vähemalt kümme aastat ja praegusele teele jäävatest asulatest uued rongid läbi sõitma või vähemalt seal peatuma ei hakka. Ilmselt jõuaks remonditud Lelle-Pärnu tee juba enne uue raudtee valmimist amortiseeruda!
Leedulased püüavad Rail Balticu raha praeguse raudtee parandamiseks kasutada (ega neid Eesti suund väga ei huvitagi!). Eesti pürgib kindlalt uue kiirraudtee poole (meile on seda ka rohkem vaja, meie oleme Lääne-Euroopast kaugemal). Aga ohvrid unelma nimel peavad olema mõistlikud. Rail Balticu ehitamise esimese etapina nähti ju praeguse raudtee moderniseerimist. Ehk peakski just sellega intensiivselt tegelema ja mitte panema arengut aasta(kümne)teks seisma?
«Kes küll on ustav ja arukas majapidaja?» küsis Jeesus oma tähendamissõnas (Lk 12,42), püüdes kuulajatele maiste nähtuste abil taevaseid tõdesid selgitada. Palugem taevast tarkust ka maistele majapidajatele, nende hulgas ka meie valitsejatele. Nii jõuamegi tagasi vajaduse juurde minna valima tarku ja asjalikke inimesi uude Riigikogusse. Hea, kui nad oleksid jumalakartlikud.
TA TULI MÜLKASSE
Stuart Murray on öelnud, et «koguduse süda on olulisem kui koguduse kuju». Miks me oleme selle teema juures nii järjekindlalt? Sellepärast, et me tahame olla kogudus, mis on Jumala südame järgi. Ja veel enam. Me tahame mõista, millist kogudust Jumal vajab tänases Eestis. Millised on need inimeste ja ühiskonna probleemid ja küsimused, millele Jumal tahab oma koguduse kaudu vastata? Igasuguse koguduse kaudu Jumal ei saa töötada. Või teistpidi mitte just iga kogudus pole töös sellega, mille kallal töötaks Jumal. Me tahame olla kogudus, me tahame olla Jeesuse järgijad, kes tegelevad õigete asjadega ja on seal, kus Jeesus tegutseb.
Paulus kulutab palju oma kallist aega, et lahendada tüliküsimusi kogudustes. Kes mida sööb ja joob, kes millist päeva pühaks peab, kes kuidas riides käib, kes kellega läbi käib need on mingil hetkel ka olulised küsimused. Ma seda ei ütlegi, et poleks. Kuid sageli läheb liiga palju auru sellistele teemadele ja unustatakse ära, miks Jeesus ohverdas oma positsiooni ja tuli siia maailma. Miks Jeesus päästis meid patust, jättes meile tohutu missiooni? Kui me hakkame sellele mõtlema, siis asetuvad olulised ja vähemolulised asjad õigesse järjekorda.
Jeesus vastas neile, kes alustasid välistest asjadest, Tema suhetest, kommetest, et Ta on tulnud otsima ja päästma kadunut (Lk 19,10). Oma vastusega Jeesus ütleb lihtsalt seda, et Ta liigub seal, kus on kadunud. Teisisõnu, Jeesus alandab ennast ja tuleb nende juurde, kelle hulka Ta ise ei kuulu, et juhtida neid sinna, kuhu nad oma päritolu poolest kuuluvad.
Apostel Paulus palub oma kirjas filiplastele teha neil ühe mõtteharjutuse (Filipi 2,58). See on meile tuttav kirjakoht. Seepärast kasutan üht teist tõlget (tänapäevane ameerika tõlge):
«Mõelge endast nagu Kristus Jeesus mõtles endast. Tal oli Jumalaga võrdne staatus, aga Ta ei mõelnud endale ja ei klammerdunud oma päritolust tulenevate hüvede külge. Kui aeg tuli, pani Ta kõrvale jumalikud privileegid ja võttis orja staatuse. Ta sai inimeseks. Saades inimeseks, jäi Ta inimeseks. See oli kirjeldamatult alandav protsess. Ta ei kasutanud oma eelisolukorda. Selle asemel elas Ta isetut, kuulekat elu ja seejärel Ta ka suri isetult ja kuulekalt halvimat surma ristil.»
Mõelge endast nagu Kristus Jeesus mõtles endast, palub apostel Paulus meid. Mida tähendab meie jaoks Jeesuse mõtte- ja eluviisi järgimine?
LIHAKSSAAMISEST
Kõigepealt. Piibel ütleb, et Jeesus sai lihaks, st loobus oma staatuse privileegidest. Mida see tähendab minu jaoks?
Mu elus on olnud ja on kaks naist, kes on mulle selles vallas palju õpetanud ja kinkinud. Mu abikaasa Riina ei teadnud midagi koguduse pastori tööst või pastori abikaasaks olemisest, sest oli hiljuti kristlaseks saanud. Ometi oli ta valmis minuga tulema Hiiu saarele, kus tal polnud ühtki sõpra. Ta oli valmis jätma oma kodulinna, kus oli elanud kogu elu, et teenida minuga koos Hiiu saare inimesi. Me tegime seda 11 aastat. Oli mõnusaid suvepäevi ja väga keerulisi aegu. Ta tuli, sest ta armastas (armastab endiselt).
Mu ema on mulle õpetanud palju lihakssaamisest. Olime tema peale lapsena pahased, sest ta kutsus võõraid inimesi meie pere jõuluõhtule. Need polnud siiski päris võõrad, aga eri aegadel kaks noort meest, kes olid seadustega ja oma vanematega pahuksis. Kas see oli oma privileegidest loobumine? Kuid selle eesmärk polnud enda elu ebamugavaks tegemine. Jeesuse eesmärk polnud ennast piinata ja end piinata lasta. Jeesus loobus oma eelisõigusest elada kaitstud elu Jumala juures kellegi teise heaks. «Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees» (2Kr 5,21). Tänu ema otsusele loobuda pere õigusest privaatsele jõuluõhtule sai sellest osa keegi, kel polnud ilma selleta mingit võimalust jõuluõhtule.
Millised on need kohad, kus täna puudub Jumala kuningriigi valgus ja mille suhtes sa tunned valu ja kaastunnet? Kes on need inimesed, kelle elu on katki ja kelle juurde sa tunned, et Jeesus tahab sind läkitada?
Kuulsin hiljuti ühest usklikust inimesest, keda süüdistati ametialases koostöös homoaktivistiga. Sellest koostööst kasvas välja usalduslik tutvus. Ühel päeval istus too mees, keda üldsus tundis homoõiguste eest võitlejana, tolle uskliku mehe kodus ja nad rääkisid elust ja usust. Seal tunnistas too mees, et pole kunagi saanud kellegagi niimoodi Jumalast rääkida. Öelge mulle, kuidas sellised inimesed peaksid saama kogeda Jumala armastust ja muutuma, kui keegi ei ohverda enda kuulumist «pühasse klassi», kes «sellistega» ei suhtle?
Sellepärast Jeesust kiusatigi taga. Kui puhtusereeglid takistasid oma eluga pahuksisse läinud inimesi aidata, siis Jeesus hülgas need reeglid, mitte inimesed. Mitte sellepärast, et ta oleks mässanud reeglite vastu, vaid Ta oli tulnud otsima hädasolevaid inimesi. Neid, kes olid kadunud kaugele puhtusereeglite taha. Ta riskis saada määritud, häbistatud, mittemõistetud, sest ainult nii jõuab Ta patust rikutud inimesteni ja toob nad sealt välja. Me igaüks olime suuremas või väiksemas patumülkas ja Jeesus tuli meie juurde. Mülkasse. Sellistes kohtades Jumala kuningriigi prints, Messias, ei liigu? Seda heidetigi ette Tema järgijatele ja Talle endale. Selles kristluse ilu ja vägi ongi! Jeesus tuleb nende juurde, kelle hulka Ta ise ei kuulu, et juhtida neid sinna, kuhu nad oma päritolu poolest kuuluvad.
ENESEOHVERDAMISEST
Teiseks. Jeesus oli valmis saama risti löödud patuste inimeste eest. Jumal ei armasta meid sellepärast, et meie oleme head, vaid sellepärast, et Tema on hea. Umbes nii on öelnud Martin Luther.
On inimlik armastada häid inimesi. Otsida nende sõprust ja tunnustust. Oleme tüdimuseni kuulnud, kuidas inimesed ütlevad end liiga patused olevat, et tulla kirikusse: «Me ei sobi teie hulka!» Oi appi! Just patuste inimeste jaoks Jeesus oma kiriku lõigi!!! Võib-olla on kristlased ise sellise kuvandi loonud?! Kuna pole olnud valmis mõtlema nagu Jeesus mõtles.
See on huvitav, et need, keda Jeesuse ajal peeti rahva hulgas kõige lugupeetumateks ja kes kehtestasid pühaduse standardeid, kiusasid Jeesust taga. Mida Jeesus siis tegi? Kuidas Jeesus vastas? Jeesus ei kulutanud kuigi palju aega ja energiat nende väidete ümberlükkamisele. Kui aga keegi nende hulgast otsis Temaga kontakti, nagu variser Nikodeemos, ei keeldunud Ta kulutamast poolt ööd temaga vestlemiseks. On huvitav tõik, et just Nikodeemose loo juurde kuulub Piibli kuldsalm Jumala ennastohverdavast armastusest (Jh 3,16).
Jeesus ei tulnud looma heade inimestega suhteid, et neist kogudus moodustada. Oi kuidas sooviksid paljud pastorid endale kogudust kenadest ja heal järjel peredest, kelle elust on veel ainult natuke Jumalat puudu! Kuid Jeesus tuli päästma inimesi, kelle elud on kuradi poolt rikutud ja kes ise on seetõttu suures hädas. Patt ei tee inimest ilusaks. Kuid me teame seda ju kõik armastus muudab inimest. Eriti selline armastus, mida me ei vääri.
Mõelge inimestele, kelle elu muutus pärast seda, kui nad olid Jeesusega kohtunud ja Temaga tuttavaks saanud: Samaaria naine, Sakkeus, abielurikkumiselt tabatud naine, Jeesuse lähemad jüngrid, röövel ristil, Saulus, mina ja võimalik, et ka sina. Seda nimekirja võiks pikendada paljude meie aja «kangelastega».
Käisin hiljuti vaatamas filmi «Murdumatu». See jutustab olümpiasportlasest ja sõjakangelasest Louis Zamperinist. Koos kaasvõitlejatega elas ta Teises maailmasõjas üle lennuõnnetuse. Kaaslastega hulpisid nad 47 päeva päästeparvel keset Vaikset ookeani. Ühel päeval «päästetakse» nad jaapanlaste poolt ning neist saavad sõjavangid. Sõja lõpuni kannatab ta alandamist, peksmist ja vaimset terrorit, kuni liitlased nad vabastavad.
Ookeanil pääsemist oodates oli Louis Zamperini tõotanud oma elu Jumalale pühendada, kui Ta neid aitab. Pärast sõda hakkab ta aga jooma ja on suures masenduses, kuniks naine teda Billy Grahami vaimulikule koosolekule kutsub. Seal annab ta oma elu Jeesusele. Temast saab Billy Grahami toetusel inspireeriv kõneleja, kes pühendab oma elu andestamisest rääkimisele. Kuid mitte ainult. Ta sõidab tagasi Jaapanisse ja kohtub oma piinajatega, kes nüüd oma tegude eest vanglas karistust kannavad. Ta tunnistab, et on neile andestanud. Mitmed neist annavad oma elu seepeale Jumalale.
Jeesus üksnes ei tulnud vägagi rikutud eluviisidega inimeste juurde, vaid Ta oli valmis end ohverdama nende eest. Ta suri nende eest ristil. See piire ületav armastus teeb relvituks. Kas pole?!
Nii päästis Jeesus inimesi. Paulus palub meil mõelda nagu Kristus Jeesus mõtles. Oma elust, missioonist, Jumalast ning inimestest. Olen tundnud, kuidas Jumal on mind viimastel aastatel selle mõtteharjutuse kaudu murdnud. Ma usun, et sellest mõtteharjutusest võiks olla kasu ka tänastele Eesti kogudustele laiemalt.
ERKI TAMM
Tallinna Kalju
Baptistikoguduse pastor
KRISTLIK VANGLATÖÖ TÄHISTAS JUUBELIT
Aktuaalne teema
Tallinnas Harkujärve kirikus tähistati 10. veebruaril Eesti vanglates vaimuliku teenimise 25. aastapäeva. Kuulutajale andis intervjuu EELK Tallinna Peeteli koguduse õpetaja AVO ÜPRUS (61). Harkujärve kirik on Peeteli koguduse filiaal.
Peeteli kiriku võttis nõukogude võim koguduselt ära, Harkujärve kirik seisis mõnda aega mahajäetuna. Kas Sinu osaks ongi niisuguseid kirikuid üles ehitada?
See peaks olema iga inimese rolliks, kes näeb, et kuskil on mingi kirik tühjaks jäänud. See on lihtsalt traagiline ning räägib meie uskmatusest ja kõlbmatusest Jumala riigi tööle, kui me laseme neil laguneda.
Sa olid kristliku vanglatöö algusega seotud.
Taevaisa on mind kutsunud vanglatööle ja seda juba siis, kui ma Vene ajal 1970. aastatel ise vangis olin. Kuna see kutse oli nii tugev, siis järgisin ma seda ja olen järginud tänase päevani.
Kahjuks on osa inimesi vangid oma mõttelaadilt, kuigi pole kunagi vanglas käinud. Soovin ka nendele vabanemist kurjast ja kõikevõitvat armu. Vanglasse sisenedes ei saa ma öelda, et see mind ei puudutaks või mulle midagi ei meenuks. See on hea, sest nii on mu teenimisülesanne selgem ja rohkem meeles. Ka kantslisse või altarisse ei tohiks vaimulik minna nii, et see teda ei puuduta või et tal ei ole meeles tema algne kutsumine. Eks ma lähen vanglasse ka nagu kantslisse.
Miks Sa pole kaplan?
Minu seisukoht oli ja on, et kaplanid peaksid olema kiriku alluvuses, st et Eesti Kirikute Nõukogu ja justiitsministeerium sõlmivad omavahel lepingu, ministeerium maksab raha vaimulike teenimise eest ja EKNi liikmeskirikud maksavad vanglatöö eest oma vaimulikele palka. Riik otsustas valida teise tee vangla võtab vaimuliku tööle, ta saab palka vangla eelarvest ning allub vangla juhtkonnale. Muidugi peaks ka kirikule alluv kaplan täitma vanglas selle sisekorraeeskirju.
Kuidas Sa iseloomustaksid muutusi 25 aasta jooksul?
Kui ma algust meenutan, siis oli tolleaegses kümnes Eesti vanglas alla viie protsendi töötajaid, kes rääkisid eesti keelt. Teiseks, juba 1997. aastal töötas vanglates 24 kaplanit. Kolmandaks, vanglate ehituslik ja julgeolekukeskkond on äärmiselt palju muutunud. Viimaseks, Eesti Vabariigis väljaõppe saanud korrektsioonitöötajad ei mõtle nii, nagu mõtlesid nõukogude okupatsiooniarmee ohvitserid, kes vanglaid valvasid.
Osa kinnipeetavaid nutab taga laagritüüpi vanglaid.
Laagritüüpi vanglates ei ole vang nii pingestatud tähelepanu all ja kui saad hetkeks tähelepanu alt välja, siis saad tegeleda iseendaga või ka keelatud asjadega. Kinnises vanglas seda võimalust praktiliselt ei ole. Kambritüüpi vanglates sooritatakse ka praegu enesetappe nagu tollal, kui need kunagi Ameerikas asutati vangid jäeti kongi, anti Piibel ja voodipesu, kuid tuli välja, et sellest on vähe. Inimene on sotsiaalne olend ja ta vajab suhtlemist mitte ainult nähtamatu maailmaga, vaid ka oma liigikaaslastega. Positiivset poolt vaadates on praegused vanglad kahtlemata turvalisemad, vägivalda on vähem, rakendatakse erinevaid programme, aga teistpidi tööd on ainult umbes 25 protsendil kinnipeetavatest.
Kuidas Sa vastaksid nendele, kes arvavad, et vangil peaksid olema halvad elutingimused ja ei ole rahul kaasaegsete vanglate ehitamisega?
Inimene on alati inimene ja väärib alati inimesena kohtlemist. Meie jaoks kõige olulisemaks peakski olema inimväärikus ja väärikuse säilitamine on inimese põhiline inimõigus.
Oled Sa optimist, et igaüks võib leida Jumala ja pääseda?
Jumal on teinud maailma kaosest, Ta on valmistanud inimese mullast. Jumal võib endale koguduse ka kividest teha, miks ei või Ta seda siis teha inimestest, kes on lihtsalt oma inimlikkusest kaugele eemaldunud? Ta võib kutsuda inimest tagasi ja kui ta tuleb, siis on ta eriliselt õnnistatud ja võib teha head tööd.
Kuidas Sa praegusest seisust edasi läheksid?
Ma olen kaugel sellest, et tahta tagasi endisi aegu. Ma ei ole kibestunud ega solvunud, et mõned asjad on läinud teisiti kui ma olen mõelnud või unistanud. Vastupidi, ma olen tänulik, et olen tohtinud nii Eesti iseseisvumisprotsessis kui vanglate reformis osaleda, et kirik on saanud mind kasutada ja ma olen tohtinud kõigile oma puudustele vaatamata päris mitmed asjad Jumala abiga ära teha.
Tänasest päevast edasi minnes kui näeme tühjalt seisvat kirikut, siis tuleb ta täita eluga. Kui näeme lagunevat maja või linna, siis tuleb ta üles ehitada. Kõige olulisem kui me näeme lagunevat või hoolitsuseta inimest, siis tuleb ka tema üles ehitada. Kõigi nende kolme asjaga ma tegelen.
Täname!
10. veebruaril 2015
Harkujärve kirikus
Vaata ka pilte alt!
JUMAL TEEB RASKED AJAD ILUSAKS
AINO LILLEMETS Tartu Salemi kogudusest on erinevaid aegu näinud. Kuulutaja tundis läbielatu vastu huvi.
Kus Su kodukoht oli?
Minu vanematel oli talu Lõusa külas Simuna ja Laekvere vahel Virumaal. See oli üksildane koht, meie maja oli külas kõige viimane, metsa ääres. Seal elasin 12 aastat, siis ostis isa Rakverre maja ja me kolisime sinna. Käisin neli klassi Laekvere algkoolis ja viiendat alustasin Rakveres. Haiguse tõttu lamasin viis kuud kipsis, kaotasin peaaegu aasta ja pidin viiendat klassi kordama.
Millal Sa usklikuks said?
Minu vanemad olid Avispea evangeeliumi kristlaste koguduse liikmed. Kui maal elasime, sõidutas isa meid vankriga Avispeale, kuhu oli üle kümne kilomeetri. Rakveres hakkasid vanemad käima Karmeli koguduses.
Ma olin 19-aastane, kui sain usklikuks, 1955. aastal. Minu õed said kaks päeva hiljem usklikeks pastor Arpad Arder tuli meile külla ja nad tegid oma otsuse. Noori oli siis koguduses vähe, meie olimegi kõige nooremad. Kogudus ei olnud väike, saal oli enam-vähem täis.
Kui ma usklikuks sain, olin abiturient. Pärast kooli lõpetamist läksin Tartu Ülikooli ja Salemi kogudusse. Sinna ma jäingi.
Milline oli tolle aja õhkkond Tartus oli ju Stalini-järgne aeg?
Põnev oli. Usklikud noored hoidsid kokku. Ega me eriti ei kartnud ega tõmbunud millestki tagasi. Käisime avalikult koosolekutel ja laulsime kooris. Pinget muidugi oli, sest õppureid jälitati ja liikus nuhke. Tol ajal ei olnud üritusi nii palju nagu nüüd, olidki ainult jumalateenistused ja koorid. Omavahel käisime palves, see oli meile oluline.
Miks Sa läksid ülikooli vene keelt õppima?
Ma tahtsin inglise keelt õppida, aga sinna sai ainult medaliga. Ühe neljaga sai hõbemedali, aga mul oli lõputunnistusel kaks nelja. Arpad Arder soovitas mul minna õppima vene keelt ja ega ma ei kahetse ka seda keelt sai kasutada.
Sul ei lastud ülikooli lõpetada.
Viienda kursuse viimasel semestril 1961. aasta märtsis tuli eksmatt. Keeleteaduse õppejõud oli väga usuvastane KGB-mees ja ta ei lasknud mind lihtsalt eksamil läbi. Ta ei pannud mulle hinnet ja kirjutas rektorile seletuskirja, miks ta hinnet panna ei saa. Ta ütles mulle, et minu juurde ärge enne tagasi tulge, kui olete oma vaadetest loobunud. Aga kedagi teist ei olnud, kes seda eksamit oleks vastu võtnud. Filosoofia ajaloo lõpueksam jäi ka tegemata ja diplomitöö lõpetamata.
Tööle mind ei suunatud. Ühe minu kursusekaaslase mees töötas projekteerimisinstituudis Kommunaalprojekt ja tema abiga sain sinna joonestajaks. Töötasin seal 30 aastat. See oli rahulik koht, juhataja oli ususõbralik eesti mees. Ta ütles, et talle pole tähtis, kas inimene on usklik, peaasi, et teeb tööd.
Pahandused ülikoolis ei alanud ju viiendal kursusel.
Esimestel kursustel õppejõud ei teadnud, et ma usklik olen, kursus teadis küll. Kui õppejõud teada said, siis nad hakkasid mind ümber kasvatama. Olid jutuajamised, ajalehes Edasi oli ülikooli ajal üks artikkel minu kohta ja pärast teine. Lõpuks nad nägid, et miski ei aita. Õppejõududel oli mingi nõupidamine, et kes võtab minu läbikukutamise enda peale. Juri Lotman keeldus, aga üks mees oli nõus.
Kooliõpetajaks usklik inimene sel ajal ei kõlvanud. Ma ütlesin, et andke mulle siis vaba diplom. Juri Lotman tegi kõik, et mind bibliograafiasse üle viidaks, aga teised ei lasknud seda läbi. Käisin ise rektor Feodor Klementi juures. Ta oli sõbralik, midagi halvasti ei öelnud, aga küsis, mida siis ülikooli professoritest arvatakse, kui nad ei suutnud mind ümber kasvatada.
Kui olin juba ülikoolist välja visatud, tegi Juri Lotman niisuguse esti, et tuli ühiselamusse ja andis mulle 25 rubla. Tol ajal oli see suur raha. Pärast oli ka temaga kontakte. Ükskord ta ütles, et kui me teisel pool kohtume, siis ma ütlen, et teil oli õigus. Ta ütles, et on kahte liiki usklikke ühed, kelle eest tuleb võidelda ja teised, kelle vastu. Varem ta arvas, et mina kuulun esimeste hulka. Hiljem ma küsisin, mida te nüüd minust arvate? Ta ütles, et selle asja vastu polegi vaja võidelda, st pole vaja mind ümber veenda.
Meie kursus oli sõbralik. Ühtegi usklikku seal peale minu ei olnud. Meil oli esimene eestlastest vene filoloogide kursus, varem koosnesid need venelastest. Mõni oli Siberis käinud, mõnega on siiani üsna tihe kontakt.
Mis tunne Sul endal oli?
Neid usklikke oli palju, kes sel ajal ülikoolist välja visati. Oleksin tahtnud õppida küll veel. Tegelikult ei olnud ma õnnetu, võib-olla olin isegi mõnel hetkel õnnelik. Rõõmu oli rohkem kui kurbust, sest seisime õige asja eest ja Jumal õnnistas.
See oli aeg, kus piirati kõvasti ka koguduste tööd.
Näiteks saatepille ei lubatud kooris kasutada, aga Salemis pastor Paul Himma ikka lubas ja mandoliinikoor tegutses edasi. Gerda Kivimägi juhatas seda. Ega ei juhtunud ka midagi. Ta tegi veel noorte mandoliinikoori, kus õpetati nooremaid välja. Noored tunnistasid koguduses. Meil oli päris tore elu. Niipalju kui võimalust oli, tegutsesime.
1973. aastal olid Sinu ja Enno pulmad.
Me olime ühes koguduses ja hakkasime teineteisele meeldima. Enno oli Siberis käinud ja tervise kaotanud. Kui ta muusikakoolis käis, lugesime talle materjale ette, sest ta peaaegu ei näinud. Ka käimisega oli tal raskusi. Muusikakooli tegi ta läbi, kuigi vahepeal oli haiglates ja sanatooriumis. Ta suri kuu aega enne meie 40. pulma-aastapäeva 77-aastaselt.
Mitut pilli Enno mängis?
Ta mängis palju. Muusikakoolis õppis ta kontrabassi, ise õppis juurde tellot. Koguduses mängis ta klarnetit ja igasuguseid pasunaid, klaverit muidugi ka. Akordioni ja kitarri mängis ta juba Siberis.
Enno oli väga musikaalne. Sellepärast kiideti teda ka muusikakoolis. Ta ütles, et muusikuid on kahte sorti ühed, kes elavad muusikas ja teised, kelle sees elab muusika. Tema sees elas.
Ta õpetas teisi, häälestas koguduses pille. Ta häälestas väga palju klavereid, sõitis selleks ringi isegi mööda Venemaad, kord ka Soomes.
Tööl Enno ei saanudki käia?
Pimedate kombinaadis tegi ta mingi aeg harju, aga see mõjus silmadele. Vene ajal oli tal esimene invaliidsusgrupp, Eesti ajal sügav puue. Tal oli Siberist kaheksa aastat tööstaai, see korrutati kolmega, nii sai ta vanaduspensioni ka.
Mida Enno kodus tegi?
Ta tegi koorile ja pasunatele muusikaseadeid, tellole klaverisaateid. Küll oli ta klaveri taga, küll vilistas meloodiaid, otsis harmooniaid. Tema ema ja koguduse inimesed panid need kirja. Nad istusid tunde koos. Mina ei jõudnud seda teha, ma käisin tööl.
Enno tunnistas ja jutlustas koguduses. Sõnavõtte valmistas ta pimedate punktkirjas ette. Ta tegi kogu aeg midagi kas valmistas ette või kirjutas päevikut. Ta luges punktkirjas Piiblit nii eesti kui vene keeles. Tõlkisime koos mõningaid asju. Tal oli vene keel rohkem käes kui mul mul oli akadeemiline, aga temal kõnekeel.
Kas ta rääkis Siberi-ajast?
Küllalt palju. Ta kirjutas mälestusi küüditamisest ja Siberi elust. Siberi külakoolist ta dikteeris mulle. Oli plaanis jätkata, kuid haigus katkestas selle. Vaatasin ta paberid läbi, mis ta oma käega oli kirjutanud, need kirjutasin ümber.
Ta ei kaevanud ega nurisenud, et raske oli või miks ta pidi Siberisse minema. Ta ütles, et see oli tema elukool. Tervise kohta ütles ta, et kui ta oleks olnud terve, siis ta poleks Jumala juurde jõudnud. Ta oli kõige eest tänulik. Kui keegi haletses, et miks inimesel peab nii raske olema, ütles tema, et ei tohi küsida, miks. Ta usaldas Jumalat, et Tema teab ja pole vaja küsida, see läheb nurisemiseks.
Kui Enno enam ei saanud pilli mängida, siis ta ka ei virisenud, ütles vaid, et see aeg on läbi. Ta leppis sellegagi, et muusika tähtsaim tema elus oli talt ära võetud. Ta sai telefoniga rääkida, kuulas Pereraadiot, mina lugesin talle ette. Ta oli mulle väga hea palvekaaslane. Sellest ma tunnen suurt puudust. Me saime kõike jagada.
Nii palju erinevaid aegu on Sinu ajal olnud.
Esimesel Eesti ajal olin ma laps. Talu oli suur, puudust ei olnud. Sõja ajal oli küll raske. Siberist pääsesime üle noatera. Isa oli kulakute nimekirjas, aga vallavalitsuses keegi ütles, et see inimene pole kellelegi halba teinud, tõmbame ta maha.
Ma pole millestki ilma jäänud. Ülikoolist sain nii palju, kui sealt saada oli. Kohtusin seal suurepäraste inimestega eesotsas Juri Lotmani ja ta abikaasa Zara Mintsiga ning toredate kursusekaaslastega. Vaimulikult oli meil Salemis päris rikkalik laud. Kasvamise ajal oli see väga oluline.
Mõned inimesed nutavad taga Vene aega. Mina aga tundsin vabaduse tulles, nagu oleks saanud ennast sirgu ajada, nagu koorem oleks õlult langenud. Polnud enam vaja karta ka KGB «külaskäike».
Millega Sa praegu oma aega täidad?
Mängin pilli mandoliinikooris. Enno mängis seal tellot, tegi mitmed lauluseaded. Pühapäeviti on Salemis jumalateenistused, laupäeval ja neljapäeval palvetunnid. Vahel tõlgin ühtteist. Kui kirjutusmasina aeg läbi sai, muretsesin kirjatöödeks arvuti. On ka internet. Vahel abistan Pereraadios järjejuttude vallas. Vanuse kasvades ja tervise kahanedes jääb peamiseks palve. Me ei tea, mis seisab ees ja millest tuleb veel läbi minna, seepärast pean oluliseks Jeesuse sõnu Lk 21,36: «Valvake ja paluge igal ajal, et teid väärt arvataks põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!»
Täname!
3. veebruaril 2015
Tartus
TA OLI HEA JA VAPPER
Jaapan lootis viimase hetkeni, kuid 31. jaanuari õhtul sai selgeks kurb tõsiasi ajakirjanik ja veendunud kristlane Kenji Goto (47) on surnud tapetud Islamiriigi poolt. Kogu maa oli okis. Kenji Goto isikus tabas õnnetus neid endid ja mitte kedagi võõrast.
Külmavereliselt mõrvati mees, kes teiste aitamiseks ikka kohal olla püüdis. Olgu see tsunami poolt laastatud Jaapan või kriisidest ja sõjast raputatud Sierra Leone olles hingelt ajakirjanik, tahtis Kenji Goto alati kõige nõrgemate inimeste lugusid jutustada. Selleks käis ta läbi põgenikelaagrid ja orbudekodud.
Kenji Goto sai kristlaseks 1997. aastal. Loomult kuulus ta ettevaatlike inimeste hulka. Ta ütles Jaapani ajakirjale Christian Today eelmisel aastal: «Ma olen hirmsaid kohti näinud ja oma eluga riskinud. Aga ma tean, et Jumal mind ikka ja alati kuidagi päästab.» Siiski ei ole ta kunagi kergemeelselt ohtudesse tormanud, lisas ta juurde, ja põhjendas seda salmiga Piiblist: «Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat» (Mt 4,7).
EBATAVALINE SÕPRUS
Kenji Goto tundis end pidevalt vastutavana nõrkade eest. See sidus teda vist ka Haruna Yukawaga. Haruna Yukawa oli üksiklane, traagiline kuju. Pärast seda, kui ta naine vähki suri, tema äri pankrotti läks ja enesetapukatse ebaõnnestus, tahtis ta Süürias relvakaupleja või julgeolekueksperdina uuesti alustada.
Süürias kohtus Haruna Yukawa aprillis 2014 Kenji Gotoga, hobusesabaga sümpaatse mehega. Haruna Yukawa palus talt nõu, kuidas peaks end kriisipiirkonnas ülal pidama. Nad sõitsid koos Iraaki. Juulis pöördus Haruna Yukawa tagasi Süüriasse, kuu hiljem rööviti ta Islamiriigi võitlejate poolt.
Vaade Golani kõrgendikelt Süüria suunas.
KRISTLANE RISKIS SÕBRA PÄRAST
Kui Kenji Goto sellest teada sai, tahtis ta Haruna Yukawat aidata: «Ma tahtsin oma kohalike infoallikatega rääkida, et teada saada, kuidas olukord on.» Ja kuigi tema naine oli alles äsja teise lapse ilmale toonud, otsustas Kenji Goto Süüriasse sõita, et oma sõpra otsida.
Kenji Goto oli kindlalt veendunud, et Islamiriik kohtleb Jaapani ajakirjanikke teisiti kui Ameerika Ühendriikide või Suurbritannia omi, sest Jaapan andis võitluses Islamiriigiga ainult mittesõjalist abi. Süüriasse jõudnud, saatis ta veel ühe teate, et kõik läheb hästi. Seejärel ei andnud ta kaua aega elumärki kuni Islamiriik jaanuari keskel mõlema pantvangi pildid avaldas.
UNISTUS SÕDADETA MAAILMAST
Kenji Goto ema Junko Ishido palus röövijatel tema poeg vabaks lasta, kuna ta ainult teisi inimesi aidata tahtis. Ema argumentidega ei arvestatud. Kui ta poja surmateate sai, ütles ta, et valab küll valupisaraid, aga ei tahaks, et tema valust saaks algus vihaketile. Tema poeg unistas sõdadeta maailmast: «Need põhimõtted peavad ka tema surma järel kõrgeks tõstetud saama.»
Ka Haruna Yukawa isa Shoichi Yukawa ei suutnud Kenji Goto surmateate järel pisaraid tagasi hoida: «Ta oli hea ja vapper.»
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
MA TEGIN ÕIGESTI
Sellest on möödas 25 aastat, kui Saksamaa tuntuim kodutu, Ida-Saksamaa kukutatud riigijuht Erich Honecker sai peavarju ühe pastori käest. Uwe Holmer (nüüd 85) võttis Saksamaa esikommunisti ja tema naise Margoti kümneks nädalaks enda juurde.
KRISTLIK KÜLA PAKKUS KAITSET
Uwe Holmer meenutab, et kiriku juhtkond Berliinis küsis, kas Honeckerid võiksid tema juures ajutist ulualust saada. Erich Honecker oli oma advokaadi Wolfgang Vogeli vahendusel kiriku poole pöördunud. Tema seltsimeestest ei tahtnud keegi pärast Berliini müüri langemist ja selgelt näha olevat Saksamaa taasühinemist temaga enam tegemist teha. Kuhu panna abielupaar, kellele koondus nüüd rahva viha? Karta oli, et neid rünnatakse.
Uwe Holmer juhtis sel ajal ühte kõige suuremat Ida-Saksamaa diakooniaasutust Lobetalis Berliini lähedal. Kristliku külana pakkus Lobetal kindlat kaitset.
Häda oli aga selles, et ühtegi vaba korterit ei olnud, isegi mitte vanadekodus. Kuna Holmerite kümnest lapsest oli kodus veel vaid kaks, otsustasid Uwe Holmer ja tema tolleaegne abikaasa Sigrid, kes suri 1995. aastal, Honeckerid 30. jaanuaril 1990. aastal enda koju kahte tuppa elama võtta.
POMMIÄHVARDUSED JA ÄHVARDUSKIRJAD
«Oli õige neid vastu võtta,» arvab Uwe Holmer nüüd. «Kuidas me muidu oleksime saanud palvetada: «Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!»?»
Seejuures oli Uwe Holmeril põhjust küll, et kiriku juhtkonna palve tagasi lükata. Kirikutöö pärast ei lubatud näiteks tema kaheksal lapsel headele hinnetele vaatamata keskkoolis õppida. Kaks nooremat tegid abituuriumi läbi pärast Berliini müüri langemist.
Oma otsuse pärast sai Uwe Holmer palju vaeva näha. Ta sai pommiähvardusi ja ähvarduskirju. Olid ju Erich Honecker ja tema naine, vihatud haridusminister, paljude elu ära rikkunud.
SÖÖGIPALVE AJAL OLID NAD VAIT
Kas Holmerite juures viibimine tegi Saulusest Pauluse? Pastor ei tea tänaseni, mis Honeckeridele kristlikust usust kohale jõudis. Kui ta söögipalvet tegi, vaikisid mõlemad hardalt. «Poliitikast ja usuküsimustest ei tahtnud nad rääkida,» meenutab Uwe Holmer.
Margot Honecker annab ka pärast oma mehe surma 1994. aastal regulaarselt Tiilist elumärki (seal on ta maapaos) enamasti jõulukaardiga. Kuigi Uwe Holmerile paljud tema arvamuseavaldused Ida-Saksamaa kohta näiteks, et müüril surma saanud olid ise oma surmas süüdi arusaamatuks jäävad, käituks ta tänagi nii nagu 25 aastat tagasi.
TAHE ANDESTADA VIIB EDASI
Valmidus suhelda ja leppida on Uwe Holmerile väga olulised. Nii ka tänaste vaidlusküsimuste puhul. Sest vestlus ja soov teisest aru saada on tema silmis parim vahend konfliktide lahendamiseks. Üldiselt arvab ta, et Saksamaa oleks õnnelikum, kui ta oleks tänulikum ime eest, mida Jumal maa taasühendamisega neile osutas.
idea Spektrum
Soovitame lugeda Uwe Holmeri pikemat
intervjuud Kuulutajast nr 9/131 (2000).
TÜTRE SURM JUHATAS JUMALA JUURDE
Peapiiskop Justin Welby (59) ellu tõi pöörde esimese tütre traagiline kaotus. Seitsmekuune Johanna sai 1983. aastal autoõnnetuses Pariisis surma. Justin Welby oli sel ajal Prantsusmaal naftaärimees.
Mõte tütre varasest surmast toob elu ebakindluse ikka ja jälle Justin Welby teadvusesse. Tema jaoks on Jeesus Kristus ainus kindlus elus. Ta möönab, et niisugune tragöödia võib inimese ka selleni viia, et ta Jumalast ära pöördub paljude jaoks ongi see saanud usust loobumise põhjuseks. Justin Welby ei püüa selgitada, miks Jumal niisuguseid kannatusi lubab. Ta saab ainult Jeesusele osutada, kes noore mehena ilma süüta ristil suri.
Justin Welby möönab, et ka tema kahtleb mõnikord Jumalas ja vaidleb Temaga. Üle kõige seisab aga kristlase üleloomulik teadmine, et «kui me oleme uskmatud, jääb Tema ometi ustavaks» (2Tm 2,13).
Justin Welby kuulub anglikaani kiriku evangelikaalsesse tiiba. Usule tuli ta Alfa kursuse kaudu, õppis teoloogiat ja ordineeriti 1992. aastal. Alates 2013. aastast on ta Canterbury peapiiskop ja sellega 77 miljoni anglikaani vaimulik juht.
idea Spektrum
JUMALA VÕIB LEIDA KA KANNATUSTES
«Ma mõtlen sellele, mida ema ikka ütles Jumal on ainus, kes lõpuks alles jääb. Ma olen oma kogemustes jõudnud nüüd selleni, et ma sõna kõige otsesemas mõttes annan end meie Looja kätte, sest kedagi teist ei ole jäänud.» Need read kirjutas 26-aastane ameeriklanna Kayla Jean Mueller veidi enne surma Islamiriigi pantvangistusest oma perekonnale. Kaasvangid toimetasid kirja tema omasteni USA Arizona osariigis.
PRESIDENT PALVETAS KOOS PEREKONNAGA
Ei ole päris selge, kuidas noor naine oma elu kaotas. 10. veebruaril kinnitati tema vanematele Marsha ja Carl Muellerile ning USA valitsusele Washingtonis, et ta on surnud. Islamiriik väidab, et ta sai surma Jordaania õhurünnakus Islamiriigi positsioonidele Raqqas Kirde-Süürias. Washington seab selle kahtluse alla.
Kuigi surma asjaolud ei ole päris selged, on tegelikuks süüdlaseks kahtlemata Islamiriik. USA president Barack Obama avaldas Kayla Muelleri vanematele sügavat kaastunnet ja palvetas koos nendega. Ta kinnitas, et USA paneb pantvangivõtjad vastutama, ükskõik, kui kaua see aega võtab.
SÜDA KUULUS TAGAKIUSATUTELE
Kes oli see noor naine, kes ka pantvangis olles püüdis teisi trööstida? Eelkõige kuulus tema süda nõrkadele ja tagakiusatutele. Tema innustajaks oli ristiusk.
Juba tudengina oli Kayla Mueller osalenud üliõpilasorganisatsiooni «United Christian Ministries» töös. Nende loosungiks oli «Jumala armastus tegevuses». Ta võttis osa humanitaaraktsioonidest erinevates maailma osades Põhja-Indias, Palestiinas ja Iisraelis. 2011. aastal pöördus ta Arizonasse tagasi ning tegutses aidsihaigete kliinikus ja naiste varjupaigas.
VABASTAMINE EI ÕNNESTUNUD
2012. aastal hakkas Kayla Mueller tegelema põgenenud ja kodust väljaaetud süürlastega Türgi piiri lähedal. Ta oli Istanbulis resideeruva abiorganisatsiooni «Support to Life» (toetus elule) ja Taani põgenikenõukogu teenistuses.
4. augustil 2013 rööviti Kayla Mueller humanitaarorganisatsiooni «Piirideta arstid» haigla ees Aleppos. Eelmisel aastal nõudis Islamiriik tema vabastamise eest seitse miljonit dollarit lunaraha. 4. juulil ebaõnnestus eriüksuse katse teda Raqqas vabastada.
«ÄRGE MURETSEGE MINU PÄRAST»
Viimases vangistusest väljatoimetatud kirjas kirjeldab Kayla Mueller oma kogemusi Jumalaga. Ta oli õppinud, et igas olukorras on midagi head, isegi vangis võib vaba olla. «Ärge muretsege minu pärast, palvetage minu eest, nagu ma seda ka ise teen ja kui Jumal tahab, oleme varsti jälle koos.»
2011. aastal õnnitles Kayla Mueller oma isa sünnipäeva puhul: «Mõned inimesed leiavad Jumala kirikust, mõned loodusest, mõned armastusest. Mina leian Jumala kannatustest.»
idea Spektrum
VAIMULIK TÖÖ EESTI VANGLATES ON 25-AASTANE
Aastapäev 10. veebruaril 2015 Harkujärve kirikus
1. Endine kaplan Olius Thaling sai EKNi aukirja.
2. Algusaegu meenutas endine kaplan Rein Käsk.
3. Krista Citra Joonas ja Jaak Johanson musitseerimas.
4. Palvuse pidasid Ruudi Leinus, Rein Käsk, Avo Üprus, Riina Solman ja Aleksander Sarapik.
5. Endine justiits- ja siseminister Ken-Marti Vaher kõneles taasühiskonnastamisest.
6. Kersti Kask rääkis peretöö ajaloost.
Fotod: Tiit Kuusemaa
|