Foto: Kadri Aan

«Su päike ei lähe enam looja ja su kuu ei kahane, sest Issand on sulle igaveseks valguseks ja su leinapäevad lõpevad» (Js 60,20). Viimasel talvepäeval enne kevadist pööripäeva nägime vastupidi, kuidas keskpäeval ilm hämardus, sest oli osaline päikesevarjutus. Mõni päev varem olid Eestimaa taevas virmalised. Nii oli võimalik lühikese ajavahemiku jooksul kahte haruldast vaatepilti näha.

Prohvet Jesaja vahendatud tõotus ei käi muidugi taevakehade kohta – Issand peab saama inimestele igaveseks valguseks (vt eelmist salmi). Tema on valguste Isa, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju (Jk 1,17).

Jumala Poja Jeesuse Kristuse kannatuse- ja võidupäevade tähistamine jääb juba järgmise kuu esimestesse päevadesse. Tema võis öelda: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus» (Jh 8,12). Praegu on õige aeg Tema nime kuulutamiseks ja Tema teenimiseks. «Targa süda teab aega ja kohut» (Kg 8,5).

VÕIT TULEB VÕIDELDES

Toimetaja kommentaar

Kümme aastat tagasi oli mul võimalus anda Edgar Savisaarele Kuulutaja (pildil). «Mul on palju sõpru teie inimeste hulgas,» mäletan Edgar Savisaare kommentaari. Praegu on väga oluline, et nad oma sõbra pärast palvetaksid. Teised muidugi ka.

PARLAMENT ASUB TÖÖLE

Esialgse nimekirja järgi vahetus umbes pool Riigikogust ja sinna sai ka kaks uut erakonda. Peab tunnistama, et valijate häältest sõltub midagi. Veel enamgi – oluliseks osutus iga hääl, sest Viktoria Ladõnskaja ja Sven Sesteri häältesaagi erinevuseks jäigi vaid üks hääl. Nende kahe valimissedeleid tuli mitu korda üle lugeda ja kehtetute sedelite pärast vaielda, enne kui sai selgeks, et Riigikokku pääses neist esimene.

Igaüks ei saa kindlasti öelda, et tema lemmikkandidaat Riigikogusse pääses. Võib muidugi imestada, miks mõni hästi tuntud inimene edu ei saavutanud. Põhjuseks võis olla näiteks nõrk isiklik kampaania või kampaania üldse tegemata jätmine. Eesti baptistiliidu kunagine esimees Karl Kaups üritas Riigikogusse saada kolm korda. 1926. ja 1929. aastal ta aktiivset kampaaniat ei teinud ning parlamenti ei pääsenud. 1938. aastal korraldas ta oma valimisringkonnas Hiiumaal 30-päevase selgitusreisi ja osutus valituks. Inimene õpib oma kogemustest. Küllap ka tänapäeva poliitikud panevad midagi tallele järgmiste valimiste jaoks.

Uus Riigikogu tuleb kokku varsti pärast selle lehe ilmumist. Siis saab keegi presidendilt volituse hakata tegelikult valitsust kokku panema, varasemad läbirääkimised on mitteametlikud. Usaldame oma parlamendi ja valitsuse Jumala kätte!

KAS KIUS VÕI VÕLG?

Teise maailmasõja lõpust on peagi möödas 70 aastat. Mingisuguseid kahjusummasid on Kreekale varem makstud, ka teised ohvriks langenud riigid on neid saanud. Vastu on võetud otsuseid, et enam kahjude hüvitamise küsimust üles ei kergitata. Sõjajärgne Lääne-Euroopa majandus ehitati üles suuresti Ameerika abirahadega. Abi sai ka Saksamaa. See võttis maha nii majanduslikud, poliitilised kui ka sõjalised pinged. Ilmselt ei ole vastutustundlik neid uuesti üles kergitada.

Kahtlemata tegi Saksamaa Teises maailmasõjas hulle asju. Aga Kreeka puhul on praegu jutt rahuajal vabatahtlikult võetud võlgadest, millest tahetakse vabaneda jutuga mineviku kannatustest – sina maksa oma vanaisa kurjuse eest enne mulle kahjutasu, siis räägime minu võlast. Muidugi meeldib selline jutt kreeka rahvale.

Kui Kreekal on jätkuvalt õigus küsida reparatsioone, miks siis ei võiks seda teised teha? Miks peaks küsima ainult Saksamaalt, ülekohut on ju kannatatud ka teiste riikide süül? Miks peaks piirduma ainult 70 aasta vanuse ülekohtuga, võiks ju veel kaugemale minevikku minna? Seda loogikat järgides tekiks maailmas üleüldine segadus. Kartma peaks koguni uut sõda.

Kõige õiglasem oleks ikka see, kui võlgnik maksaks oma võlad. Muidugi on laenamise juures ikka püütud teenida – nii võlgniku kui ka võlausaldaja poolt. Kas see teeb võla ebaõiglaseks ja kellele? Tsiviliseeritud maailmas lahendatakse vaidlused kohtu abiga. Lihtsam tundub olevat rahvas demagoogiliste juttudega üles ärritada ja loota, et see võimaldab võlgadest vabaneda.

Peetrus küsis Jeesuselt: «Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?» Jeesus vastas talle: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.» (Mt 18,21–22).

Maailm on ebaõiglust täis. Selle maailma vürsti troon ei asu taevas. Tema püüab inimesi ja rahvaid hukutada. Aga Kristuse järgimine toob hingerahu ja ükskord lõpliku võidu.

JUMALA OTSIMINE

«Otsige Jehoovat, kui Ta on leitav, hüüdke Teda, kui Ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab Tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest Tema annab palju andeks! Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova! Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted! Sest otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!»

Jesaja 55,6–11

Kõigil on kunagi midagi ära kadunud. Enamasti on meie esimene reaktsioon hakata kadunud asja otsima. Kui see on olnud midagi hinnalist, siis otsime erilise innukuse ja põhjalikkusega. Jätame kõrvale kõik muud tegevused ja keskendume otsimisele.

Ilmselt oleme kõik lugenud aarete otsijaist, kes otsivad uppunud laevu, kaevavad välja maha maetud aardeid jne. Kullapalavikud on pannud tuhandeid inimesi oma turvalisest elukeskkonnast lahkuma, et suunduda tundmatule maale, lootuses saada rikkaks.

Selleks, et hakata otsima, pead esmalt mõistma, et oled midagi kaotanud või et kuskilt on võimalik leida midagi hinnalist. Jeesus ütles, et Jumala riik on nagu põllusse peidetud aare, mille mees leidis ja kinni kattis ning läks ja müüs kogu oma vara ja ostis selle põllu (Mt 13,44). Kulutame oma aega ja energiat, sest otsitavat ei leia ükskõik kust, ükskõik kuidas või ükskõik millal.

MIKS OTSIDA JUMALAT?

Kuningas Saalomon kirjutas Koguja raamatus oma otsingutest. Ta püüdis leida elu mõtet rikkusest, kuulsusest, saavutustest, meelelahutusest, naistest ja tarkusest, kuid pidi pettuma. Tühisuste tühisus, ütles ta. Ta oli äärmiselt rikas, saavutas palju, oli tohutult kuulus, nautis kõige uhkemat meelelahutust, tal oli haaremis tuhat naist ja ta oli seejuures kõige targem inimene maailmas.

Saalomoni süda oli Jumalast võõrdunud, ta otsis rahuldust mujalt ja pidi pettuma. Nagu ütles kirikuisa Augustinus oma «Pihtimustes»: «Rahutu on mu süda, kuni ta leiab oma hingamise sinus.» Inimese südames on Jumala-kujuline tühimik, ütles Pascal. Seda saab täita vaid see, kes on inimese loonud. Saalomon jõudis oma otsingute järel tagasi Jumala juurde. Augustinus leidis oma hingamise ja rahu Jumalas.

Jeesus ütles, et kes otsib, see leiab (Mt 7,7). See on nii tõotus kui ka tingimus. Kui me Jumalat ei otsi, siis reeglina me Teda ka ei leia. Loomulikult on ka erandeid, mil Jumal ise suveräänselt sekkub inimese ellu. Jeesus õpetas, et Jumal otsib kadunud inimest nagu naine, kes on kaotanud drahmiraha või nagu karjane, kes on kaotanud lamba (Lk 15,1–10).

See, et inimeses tärkab igatsus otsida Jumalat, on tunnistus sellest, et Jumal teeb tööd tema südames. Ükski ei saa tulla Jeesuse juurde, kui teda ei tõmba taevane Isa (Jh 6,44). Samas on igal inimesel vaba tahe, mida ta saab kasutada kas selleks, et otsida Jumalat või püüda täita sisemist tühimikku millegi muuga.

Saalomon saavutas oma otsingutes maksimumi. Enamik inimesi ei saavuta nii palju ja seetõttu säilib illusioon, et kui ma vaid saaksin selle või teise asja, siis oleks mu süda rahul. Nagu kits, kellele on porgand kepi otsas nina ette riputatud, liigub ta selle poole, seda kunagi kätte saamata. Saalomon sai «porgandi» kätte ja leidis, et see on üle hinnatud.

PRIORITEEDID PAIKA!

See, millele me mõtleme, millest räägime, millele aega, energiat ja raha kulutame, näitab, mis on tegelikult meie prioriteet. Kui Jumala otsimine ei väljendu nendes valdkondades, siis on tegemist enesepettusega. USA statistika järgi palvetab keskmine kristlane kaks minutit päevas ja keskmine pastor kümme minutit päevas.

Mida me ütleksime, kui keegi tahab saada olümpiavõitjaks, aga on nõus treenima ainult kaks minutit päevas? Ta ei saaks isegi kohalikel võistlustel lohutusauhinda. Mida me ütleksime, kui keegi tahab saada muusikuks, aga on nõus pilli harjutama ainult kaks minutit päevas? Ta mängiks ilmselt elu lõpuni «Koerapolkat». Mida me ütleksime, kui keegi tahab saada teadlaseks, aga on nõus õppima ainult kaks minutit päevas? Ilmselt jääks ta «Karu-aabitsa» juurde kogu eluks.

Laisk inimene ei saavuta reeglina midagi ei selles maailmas ega Jumala riigis. Paljud kristlased otsivad Jumalat möödaminnes ja muuseas, aga on samas oma südames pettunud, et «see usuvärk ei toimi». Jumal ei lepi teise kohaga meie elus. Tema otsimine ei ole lihtsalt mingite religioossete dogmade ja doktriinide teadmine või uskumine. See ei ole intellektuaalne targutamine «igavikulistest tõdedest», vaid igapäevane elav suhe ja osadus Jumala kui reaalse isikuga. See on palves, ülistuses ja Pühakirja lugemises veedetud aeg. See on pühendumine elule Jumala ilmutatud tahte, Tema sõna järgi. See on ligimeste teenimine armastuses. Jumal tahab kogu meie südant, mitte pisikest toanurka meie südame templis.

SÜDAMEHOIAK ÕIGEKS!

Jumal paneb vastu uhketele ja ei lase neil ennast leida. Jumala tarkus on varjule pandud nende eest, kes ennast tarkadeks ja mõistlikeks peavad (Lk 10,21). Variserid pidasid ennast Aabrahami lasteks (Jh 8,39) ja arvasid, et neil on seetõttu suhe Jumalaga korras. Jeesus nii ei arvanud.

Kirikusse võib kuuluda ka ilma Jumalat otsimata ja tundmata. Ühegi kiriku nimekiri ei ole väljavõte eluraamatust. Kirikutes on kahjuks palju inimesi, keda eluraamatus ei ole. Kantslites on liiga palju «kiilakaid Simsoneid», kes kunagi otsisid ja armastasid Jumalat, aga on nüüd osaduse Temaga kaotanud (Km 16,20).

Me kõik peame laskma Jumala Vaimul oma südame salajased kohad läbi valgustada ja avama ukse Jeesusele, kes selle taga kannatlikult koputab (Ilm 3,20). Ta ei tungi meie ellu nagu relvastatud eriüksus, sundides meid endaga laua taha istuma. Sellel uksel on link ainult seespool. Me peame tulema Jumala ligi ja siis tuleb Tema meie ligi (Jk 4,8). Kui inimesed valmistavad oma südant Jumalat otsima, ennast alandavad, palvetavad ja pöörduvad oma kurjadest tegudest ning otsivad Jumalat, siis Ta kuuleb neid (2Aj 7,13–15).

Me peame jätma midagi kõrvale, et leida seda, mida me väärtuslikuks peame. Me peame pöörama oma südame Jumala poole (1Aj 22,19). Patust pöördumata südamega (Rm 2,5) Teda ei leia. Õel inimene peab jätma oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning siis pöörduma Jumala poole. Meil tuleb olla kas külm või kuum, aga mitte leige (Ilm 3,15–16).

MIS ON MEILE OLULINE?

Jumal ütles, et me peaksime Teda otsima siis, kui Ta on leitav ja hüüdma Teda siis, kui Ta on ligidal. Jumala kutse ei ole tähtajatu. On aegu, mil Jumal on meie jaoks eriliselt leitav ja ligidal. Kui me selle aja mööda laseme ja ignoreerime Tema kutset, võime oma armuaja maha magada.

Umbes aastal 30 AD vaatas Jeesus eemalt Jeruusalemma poole ja nuttis (Lk 19,41). Ta teadis, millised kannatused tabavad linna 40 aasta pärast. Jeesus oli kutsunud Iisraeli rahvast pöörduma, aga nad hülgasid selle pakkumise. Tagajärjed olid katastroofilised. Rooma kindral Titus hävitas Jeruusalemma aastal 70 AD. Uhke tempel lammutati, nii et kivi ei jäänud kivi peale ja järele jäi ainult üks osa templimüürist, mida me tänapäeval Nutumüüriks kutsume.

Kui õnnetus käes oli, siis hüüdsid inimesed Jumala poole, et leida abi, aga tulutult. Paljud ilmselt süüdistasid Jumalat ja ei saanud aru, kuidas võis Ta lasta sellistel asjadel juhtuda. Templiteenistus toimis, rahvas käis sünagoogis jne. Millest küll selline õnnetus? Jumal kutsus neid meelt parandama ja Teda otsima, aga rahvas hülgas selle kutse. Nüüd tuli neil oma tegude vilja süüa ja karistus ära kanda.

Sama on Jumala rahvaga korduvalt juhtunud. Jumal kutsus rahvast prohvetite läbi pöörduma ebajumalaist ja ülekohtust, aga nad ei hoolinud sellest. Aastal 722 eKr vallutasid assüürlased Põhjariigi ja küüditasid Iisraeli rahva. Jumal kutsus korduvalt Juudat meelt parandama ja Jumalat otsima, aga rahvas ei pöördunud. Aastal 586 eKr vallutasid babüloonlased Jeruusalemma ja küüditasid Juuda rahva. Sõnakuulmatus, hoolimatus ja kangekaelsus lähevad kalliks maksma.

Siiski on veel lootust. Jumal kuulutas prohvet Jeremija läbi, et kui rahvas on oma karistuse ära kandnud, meelt parandanud ja hakanud Jumalat otsima, siis Ta pöörab nende saatuse ja toob nad tagasi oma maale. Nii ka sündis.

«Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad» (Hb 11,6). See palk ei ole summa pangaarvel, vaid ligipääs taeva ja maa Loojale. See muudab inimese elu ja saatuse. See on suurim privileeg, mis kellelegi osaks võib saada. Elul on siis eesmärk ja mõte. Südames on rahu ja rõõm. Jumala sõna tuleb ja teeb pehmeks ning viljakaks meie kuiva ja põuase südame. Me hakkame Jumalale vilja kandma.

See loomulikult ei tähenda, et me oleme nüüd leidnud ja enam otsima ei pea. Me oleme võõrad ja majalised kogu oma maapealse elu vältel, aga ühel päeval me näeme oma Jumalat palgest palgesse. Praegu me alles otsime oma kodumaad. Siis me oleme pärale jõudnud. Palveränduri teekond on lõpule jõudnud. Taevane tasu, Jumal ise, ootab meid.

ALLAN KROLL
vanglakaplan

FESTIVAL VÄÄRTUSTAS ABIELU

Aktuaalne teema

Tallinna metodisti kirikus toimus 21. märtsil teine abielufestival «Ehitame lähedust». Selle korraldajaks oli Eesti Evangeelse Alliansi abielutoimkond. Toimkonna liige, Avatud Piibli Ühingu tegevjuht MARI VAHERMÄGI rääkis festivalist Kuulutajale.

Miks oli abielufestival vajalik?

Alliansi abielutoimkond loodi, et tugevdada abielu positsiooni. Toimkonna esimene ülesanne oli kaardistada abielu ja peretöö valdkonnas tegutsejad ja pakutavad võimalused. Seejärel oli vaja inimesi teavitada olemasolevatest koolitustest, materjalidest, nõustamisvõimalustest jms. Nii sündis esimene abielufestival. Teiselt poolt annab ühiseks tegutsemiseks põhjust abielu ja perekonna seis ühiskonnas ja kõik see, mis toimib perekonna vastu.

Siin on kirikutel oma hea sõnum edastada. Abieluteemat käsitletakse kogudustes küllaltki pisteliselt. Väga palju on paare, kelle koosolemine ei ole enam väga rõõmus ega tugev või kes ei oma oskusi oma suhet hoida ja paremaks muuta. Seda on näha perenõustamise problemaatikast. Nimetasime toimunud ürituse festivaliks, mitte seminariks ega konverentsiks, sest tahtsime esile tuua abielu alused ning tähistada kõike head ja rõõmutoovat, mida võib kogeda terves perekonnas ja abielusuhtes.

Kas festival oli praktiline või teoreetiline?

Nii seda kui teist. Peaettekande pidas Meego Remmel teemal «Seksuaalne lähedus paarisuhtes». Sellel teemal räägitakse kirikus avalikult väga harva. Ettekanne oli emotsionaalne, paarisuhtele julgustav, isiklikult puudutav, teoloogiliselt hästi rajatud ning innustavat perspektiivi pakkuv ja käsitles seda tundlikku teemat väga julgustaval moel.

Festivali selgrooks oli uus EELK perekeskuse kaudu tulnud materjal paarisuhte ehituskividest (pühendumine, emotsioonid, intiimsus ja seksuaalsus, konfliktid, sõnad, teod, usaldus, andestus ja armastus). Festivali töötoad olid jaotatud samade põhiteemade järgi. Selle materjali kasutamiseks õppematerjalina kogudustes pakub EELK perekeskus ka vastavaid koolitusi.

Töötubades käis tihe suhtlus ja need olid väga praktilised. Lisaks oli eestpalve võimalus ja mess, kus organisatsioonid pakkusid oma peretööalaseid materjale. EEA abielutoimkonna juht Pia Ruotsala oli väga rõõmus, et nii palju rahvast tuli – registreerus 147 inimest ja õhtu lõppes armastuse banketiga, kus oli üle viiekümne osaleja.

Kas kirikud peaksid abieluteemaga rohkem tegelema?

Ma olen õnnelik, et nüüd tegeletakse sellega rohkem. Vaadates ligi 33 aastat tagasi enda abielu algusele, siis tookord puudus nii vastav kirjandus kui ka võimalus nõustamist küsida. Nüüd pakutakse programme paaridele, kes hakkavad abielluma, paaridele, kes on olnud abielus, paaridele, kes tahavad rääkida ainult positiivsetest asjadest, paaridele, kellel on valupunktid. Mitmed algatused ning materjalid on toodud väljast ning kohandatud meie vajadustega.

Kui vaadata konkreetsemalt tulevikku, siis unistan sellest, et iga paar, kes läheb Jumala ette «jah» ütlema, on põhilise eelnevalt läbi arutanud ja kokku leppinud ning teab, millisel alusel ja kuhupoole nad minna tahavad. Perenõustajana kohtan jätkuvalt paare, kes on alustanud pigem tundepõhiste otsuste toel ning kus põhiasjad on läbi rääkimata. Siis pole ka ime, et tekivad probleemid.

Tööd on küll ja veel. Probleemiks on koguduste jõudlus. Oleks väga hea, kui igas koguduses oleks keegi, kes seda teemat veab, kas teeb näiteks pereõhtuid, abielu Alfat või korraldab vastavasisulisi laagreid.

Kas peaksime hoidma ülal kahte teemat – et abielu institutsioonina olemas oleks ja teiseks, milline ta seespidiselt olema peaks?

Üks toetab teist. Mida tervemad, õnnelikumad ja täidetumad on inimesed oma abielus, seda tugevam on ühiskond. Kui perekond on tugev ja kui seal on väärtused paigas, siis on ühiskonnal lootust. Aga kui kõik alusteni ära murendatakse, ümber sõnastatakse ja hoopis uue sisuga täidetakse, siis tekib ohutunne ja hirm.

Kas abielude lagunemises on oma süüd ka kirikutel?

See on koht, kus iga kogudus ja selle juht peab vaatama ise peeglisse ja küsima Jumala ees, kas ma oleksin pidanud ja saanud midagi teha ja kas ma nüüd peaksin rohkem (häält) tegema. Kõige olulisem on vaadata ettepoole ja küsida, mida praegu teha saaks, kuidas on selles valdkonnas kõige parem teenida kogukonda. Praegu vähemalt on inimesed avatud ja võimalusi mitmeid. Paljud igatsevad normaalset tugevat pereelu, aga on ka neid, kel on usk juba kadunud, et terve ja toimiv abielusuhe üldse võimalik on.

Õnnistatud abielu saab kogeda ainult koos Jumalaga. Tema käest tulevad need ressursid, et kaks inimest saavad olla õnnelikus, elukestvas paarisuhtes. Koos Jumalaga on see võimalik, sõltumata sellest, kas start oli paremas või kehvemas seisus.

Täname!

23. märtsil 2015
Skype’i vahendusel

TEENIME JUMALAT JA ÜHISKONDA

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Tartus pidas külalislektorina loenguid Saksamaa Evangeelsete Vabakoguduste Liidu (baptistide) usuteadusliku seminari rektor professor MICHAEL KISSKALT (51). Kuulutaja püüdis külalise tegevusest ülevaadet saada.

Kes Te olete – pastor, misjonär või teadlane?

Ma olen Saksamaa baptistiliidu pastor. Ma õpetan usuteaduslikus seminaris usuteadust ja olin 1995–1999 Kamerunis misjonär.

Kameruni-aeg oli Teie jaoks vist kõige huvitavam?

Õpetasin seal välja pastoreid ja evangeliste. Asutasin seminari ja olin selle rektor. See oli väga õnnelik aeg. Jumal ootab meilt kultuuripiiride ületamist, et Ta saaks end inimeste ja koguduste seas nähtavaks teha. Kui misjonärina Aafrikasse minna, siis mitte ise evangeliseerima, vaid kohalikke aitama. Kui valge inimene kutsub musti pöördumisele, on kõik nõus pöörduma, aga nad teevad seda viisakusest. Tõeliselt tõsiselt teevad nad seda siis, kui kohalik inimene kuulutab.

Kas Kamerun oli Saksa koloonia?

Algul jah. Pärast Esimese maailmasõja kaotust pidid sakslased sealt lahkuma. Aga tänaseni on vanemate kamerunlaste hulgas saksa keele oskajaid ja nad armastavad saksapärast. Mind kui Saksamaalt pärit misjonäri võeti avasüli vastu. Nad ütlesid, et mida sakslased ehitasid, seisab siiamaani püsti või kui sakslane midagi ütleb, siis võid seda usaldada. Need on head küljed. Saksa koloniaalvõim oli tegelikult väga brutaalne nagu teisedki koloniaalvõimud, aga see on unustatud.

Kamerunis räägitakse üle kahesaja kohaliku keele. Pärast sakslaste lahkumist jagunes Kamerun Inglismaale ja Prantsusmaale kuuluvateks osadeks. Enamik kamerunlasi räägib ühise keelena prantsuse keelt.

Kui palju on Kamerunis kristlasi ja nende hulgas baptiste?

Elanikke on riigis ligi 16 miljonit, umbes 40% on kristlased, 40% moslemid ja ülejäänud loodususundite järgijad. Nad elavad suhteliselt rahulikult koos. Baptiste on umbes kakssada tuhat, teisi evangeelseid veel viissada tuhat või rohkem. Ülejäänud on katoliiklased. Seal on väga elav kristlus. Ma olen maakohas olnud tuhandeliikmelisel jumalateenistusel. Linnas võib ka kaks tuhat kokku tulla.

Millisel tasemel on Kameruni seminar?

Kui ma sinna läksin, oli see piiblikool. Minu ülesandeks oli sellest usuteaduslik seminar teha ja panna see prantsuskeelse Aafrika kõrgkoolide võrgustikku. Kool on nüüd tunnustatud bakalaureuse tasemel. Kes tahab saada magistriks või doktoriks, peab ülikooli edasi minema.

Miks Te Saksamaale tagasi tulite?

Esiteks sellepärast, et mina olin seal õnnelik, aga minu naine mitte. Aafrika ühiskonnad on meeste ühiskonnad. Mehena oled sa igal pool oodatud ja saad end välja elada, naised on kõrvale lükatud. See oli minu naisele raske. Meil on kolm last, kes jõudsid kooliikka. Seminar ei olnud ka suures linnas, vaid maakohas. Teiseks põhjuseks oli, et meie seminar Elstalis soovis, et ma õpetaksin seal misjonilugu.

Mida Te oma doktoritöös uurisite?

Leidsin Elstali arhiivist ühe kamerunlase päeviku umbes aastast 1900. See mees õppis aastatel 1893–1897 Saksamaal õpetajaks ja saadeti misjonärina Kameruni, et seal koolisüsteemi üles ehitada. Ta armus saksa naismisjonäri. See oli tol ajal tabu – must mees ja valge naine! See oli õnnetu armastus, sest keskkond ei soosinud seda.

Naine suri musta vee palavikku. Mees hakkas pärast seda päevikut pidama. Päevik on vanas saksa kirjas ja heas saksa keeles. Kirjutasin selle maha, avaldasin ja kommenteerisin.

Eriti huvitav on, kuidas autor nägi sakslasena kamerunlasi ja kamerunlasena sakslasi. Ta ütles, et on kultuuriliselt kahepaikne – ei sakslane ega kamerunlane või nii sakslane kui ka kamerunlane. Ta kirjeldas, mida see tähendas tema kogudusetööle, hingehoiutööle ja poliitilisele seisundile. Ta osales kamerunlaste vastupanuliikumises Saksamaa vastu, aga hoidus vägivallategudest, ta tahtis lihtsalt Kameruni sõltumatust.

Kas Te Saksamaal olete ka töötanud teiste kultuuridega?

Ma olin palju aastaid poole kohaga baptistiliidu misjonisekretär ja vastutasin sisserännanute koguduste eest. Meil on liidus umbes 80 Aafrika päritolu inimeste kogudust. Käisin vähemalt kaks korda kuus mõnes aafrika koguduses. Ma tegin täiendkoolitust aafrika ja rahvusvaheliste koguduste pastoritele, kes Saksamaal töötavad, et nad saaksid õppida, kuidas baptistid teoloogiliselt mõtlevad ja õpiksid tundma olulisi baptistide tegelasi, et nad võimalikult palju liidu elust osa võtaksid.

Kui palju on saksa ja aafrika kogudustel koostööd?

See sõltub isikutest. Vaja on sillaehitajaid. Areng on positiivne. Meil on kaks aastat olnud moto «kirju kogudus». Me tahame, et iga kultuur säilitaks oma erilisuse, aga avaks end ka teistele. Ja arvatavasti tekib sellest uus ühine kultuur. Meie kristlastena võime seda saavutada, sest me oleme usu kaudu liidetud.

Kas aafriklased tulid juba Aafrikast kristlastena või misjoneeriti neid Saksamaal?

Enamik tulid juba kristlastena. Saksamaal räägitakse, et nad on kõik moslemid, aga see ei ole õige. Saksa suurlinnades näeb pühapäeva hommikuti bussis või metroos paljusid ilusas riides aafriklasi või ladinaameeriklasi, kes lähevad, Piibel käes, jumalateenistusele. Sakslased magavad alles, neid see ei huvita.

Kuidas on moslemitega?

Mul kui misjoniteadlasel on nendega kontakte. Absoluutne enamik neist on mõõdukad, nad elavad vabas saksa ühiskonnas ja mitte enam oma kitsas ühiskonnas, kust nad tulid. Aga nende hulgas on ka äärmuslasi. Minu ülesanne on mõõdukaid toetada, et nad oma suud lahti teeksid ja äärmuslastele maad ei annaks.

Meil on praegu moslemite ärkamisliikumine. Iraanlased ja iraaklased tulevad Saksamaale enamasti ilmalike moslemitena ja saavad kristlasteks. See tähendab ka seda, et nad tahavad lahti öelda oma senisest islamlikust kultuurist ja ühiskonda integreeruda. Meil on kokkulepe valitsusega – et usku ei kasutataks kurjasti varjupaiga taotlemiseks, teeme põhjaliku usu- ja ristimiskursuse neile, kes tahavad ristimist.

Mõned kogudused pakuvad ka kirikuasüüli. Kui riik on otsustanud inimese kodumaale tagasi saata, aga kogudus leiab, et ta tunneb seda inimest juba pikalt ja väljasaatmine ei oleks õiglane, pakub ta talle varju kirikuna tunnustatud hoones ja palub, et otsus veelkord üle vaadataks. Tavaliselt võimud aktsepteerivad seda. Varjupaiga taotlejad ei pea kogu aeg hoones sees olema. Kui nad arsti juurde vms lähevad, ei tule politsei neid arreteerima.

Kuidas läheb saksa töö?

Liikmete arv meie kogudustes väheneb pikkamööda või jääb enamvähem samaks. Arvestades seda, et Saksamaa elanikkond väheneb, on see arusaadav. Aga me tahaksime kasvada. Üldiselt läheb liidul hästi. Meil on tugevalt karismaatilisi, oikumeeniliselt orienteeritud ja fundamentalistlikke kogudusi, aga nende läbisaamine on hea.

Seminari peaprobleem on just möödunud majanduskriis. Meil on pastorid palgalised. Kogudustel oli vähe raha ja ametisse pandi vähe pastoreid. Meil on vähem üliõpilasi kui muidu. Nad ütlevad, et mis ma pärast tegema hakkan. Nüüd otsivad kogudused jälle pastoreid, aga neid pole piisavalt. Paljud on pensionile minemas. Seminaris on praegu 56 üliõpilast, aga võiks olla 90–100.

Kas kogudustes ei võiks töötada vabatahtlikud?

Nii on see sisserännanute kogudustes. Neil on mingi elukutse ja selle kõrvalt töötatakse pastorina. Mõnedes saksa kogudustes on pastoritel osalise ajaga töö. Nad saavad pool palka ja teise poole peab abikaasa teenima või on neil mingi teine töö veel. Näiteks paljud meie pastorid on koolis usuõpetuse õpetajad ja tänu sellele on neil piisav elatis olemas.

Kuidas käib Elstalis teadustöö?

Me kasutame üle maailma tunnustatud teadusmetoodikat. Meil on oma rõhuasetused. Kirikuajalugu ei tähenda ainult suuri peavoolusid, vaid ka väikesi kõrvalvoolusid. Piibel on kõigil sama, aga me pöörame tähelepanu baptistidele olulisele osale, nagu näiteks ristimisele. Iga professor töötab oma teadusliku projektiga, nagu see on Saksamaa kõrgkoolides üldine. Meil on ka üks ühine projekt, mis puudutab koguduste kasvu – miks ühed kogudused kasvavad ja teised ei kasva.

Millised suhted on seminaril Eestiga?

Meil on partnerlusleping Kõrgema Usuteadusliku Seminariga. Toetame teineteist, vahetame õppejõude ja üliõpilasi. Mõned Eesti seminari õppejõud on Saksamaal Buckowis õppinud ja need sidemed on alles. Vahel tuleb keegi paariks nädalaks Elstali, et meie arhiivis või raamatukogus töötada. Ma olin pikka aega Euroopa Baptistiföderatsiooni misjonisekretär. Õppisin siis mõnesid eestlasi tundma ja hindama nende mõtteviisi, nagu näiteks Helle Liht ja Toivo Pilli.

Eesti on väike maa, sageli suurte võimude vaheline mängumaa, aga sellele vaatamata on siin optimism ja suutlikkus midagi saavutada. Ma olen võlutud ka siinsetest baptistidest ning huumorist ja naljadest, millega räägitakse oma eluviisist, maast ja kultuurist. On väga ilus, kui ka enda üle naerda osatakse. Sellest on midagi õppida.

Olen esimest korda Eestis. Mind kutsuti üliõpilastele koguduse misjonlikust ülesehitusest rääkima. Kogudus ei või olla sissepoole suunatud, vaid peab teenima inimesi. Küsimus ei ole, kuidas misjonäre Aafrikasse saata, vaid kuidas kodupaigas Jumala nimel midagi head teha.

Täname!

13. märtsil 2015
Kõrgemas Usuteaduslikus
Seminaris

USU PÄRAST PÕRANDA ALL

Sabatina James (32) on piltilus. Ta peab oma elu pärast kartma, sest on kristlane. See on endiste moslemite jaoks islamimaades tavaline. Aga Sabatina James elab Saksamaal.

Kui Sabatina James oli kümne-aastane, kolis ta koos oma vanematega Pakistanist ühte Ülem-Austria väikesesse külla. Kuna tema isa vihkas läänelikku elustiili, pani ta tütre mehele ühele külamehele, oma sugulasele. Ta saatis tol ajal 16-aastase tüdruku lennukiga Pakistani. Seal võtsid sugulased talt passi ära ja panid ta koraanikooli.

Kuid Sabatina Jamesil õnnestus põgeneda. Austrias tagasi, sai ta ühelt sõbralt Piibli. Ta luges seda ja hakkas võrdlema, kuidas Jeesus ja Muhamed abielurikkujaid kohtlesid. «Ma nägin ennast temana, tundsin sama mida tema,» räägib Sabatina James abielurikkujast naisest (Jh 8). «Jeesus andis talle armu, ma tundsin Tema armastust.» Muhamed käskis aga abielurikkujad kividega surnuks visata.

ISLAM ON ISLAM

Sabatina James jäi endale kindlaks. Ta kirjutas raamatu «Sa pead oma õnne pärast surema». Pealkirjast sai tema elu moto. Praegu on ta politsei kaitse all, ta peab sageli elukohti vahetama. Ta asutas ühingu, mis aitab naisi, keda sunniti abielluma. Nad saavad kindla varjupaiga, õiguslikku ja psühholoogilist nõustamist ning sotsiaalset toetust. Sabatina Jamesit sunnib tagant enesetappude arv 17-35-aastaste mosleminaiste hulgas, mis on kaks korda suurem kui sama vanade saksa naiste hulgas.

Poliitiline korrektsus islami suhtes on Sabatina Jamesile võõras. Ta ei pea islamit rahumeelseks usuks, nagu meedia ja poliitikud väita püüavad. «Islamiriik teeb seda, mida islam algusest peale tegi. Nad elavad prohvet Muhamedi strateegiat otseselt välja. Samal sõjakal viisil, mida Islamiriik rakendab, ongi islam laienenud.»

TA ON SURMAOHUS

Vähemalt pool aastat tahab Sabatina James praegu peidus olla. Ta on kõigist esinemistest ära öelnud. Oma ühingu kaastöötajate kaudu saatis ta soovi, et palvetataks kõigi naiste pärast, keda nende moslemitest pereliikmed surmaga ähvardavad, samuti tema ühingu pärast, kes neid naisi aitab.

THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum

ISSAND PÜHIB PISARAD MEIE SILMIST

KOHUTAV ÕNNETUS

Sel hetkel ei saanud Fred Jung veel aru, et oli oma pojast üle sõitnud. Ta hüppas masinast välja ja nägi, mis oli juhtunud. Laps oli teadvusetu. Kohe kihutas Fred Jung koos lapsega autoga haiglasse ja helistas tee pealt naisele.

Kui hull on lugu Joschiga, seda Claudia Jung, kes ise on meedik, siis veel ei aimanud. «Viie pojaga olen ma tegelikult kirurgiaosakonnas alaline külaline.» Peaaegu üheaegselt jõudsid kõik haiglasse. Kui naine märkas, et noor arst on väga närvis, mõistis ta, et tema poja elu on tõsises ohus. Abielupaar langes põlvedele ja anus Jumalalt abi.

Lapse elustamine ei õnnestunud. Arstid ei tahtnud siiski midagi proovimata jätta ja saatsid Joschi helikopteriga ülikooli kliinikusse. Vanemad ei saanud kaasa lennata ja pidid autoga järele sõitma. Tee peal ütles Claudia Jung oma mehele: «Sina ei ole milleski süüdi.» Mehe jaoks oli see uskumatult oluline lause.

Ülikooli kliinikus said vanemad teada valusa tõe – ka spetsialistid ei suutnud midagi enam teha, nende poeg oli enne nende haiglasse jõudmist surnud. «Sellisel hetkel rebitakse sul süda rinnust,» ütleb Claudia Jung vaikselt.

ERILINE JULGUSTUS

Koorem langes isa südamelt. Kuigi perekond leinas oma poega ja nuttis koos, ei vajunud nad kokku. Nad tundsid end Jeesuse poolt kantuna. Vaatamata kogu kurbusele on nad täidetud sügavast rahust. Nad usuvad seda, mida Piibel tõotab: «Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust» (Ps 23,1). See kehtib Joschi ja kogu pere kohta: «Ta on juba seal, kuhu meie veel jõuame.»

idea Spektrum

MINU MEES PÕDES ALZHEIMERI TÕBE

Arstid arvasid, et ta töötab liiga palju. Aga ka mitmekuine paus ei toonud paranemist. Ma märkasin, kuidas mu mees ettekannete ajal teemast kõrvale kaldus. Mõnikord pidin ma appi minema, et tema mõtteid lõpuni juhtida. Pärast kahenädalasi teste sai selgeks – tal on Alzheimeri tõbi. Ta oli 51-aastane.

OSKUSED KADUSID

Ka rääkimine läks raskemaks. Ta ei suutnud enam ennast väljendada. Kõige hullem oli see, et ta märkas seda ise ka, oli sellest häiritud, muutus ebakindlamaks ja rääkis üha vähem. Ta oli küll ikka veel seltskondlik, kuulas hea meelega teisi, aga ei tahtnud vestluses osaleda.

Ta hakkas üha enam oma oskusi kaotama – ei osanud enam kingapaelu kinni siduda ega hambaid pesta ja kukkus maha, sest ei suutnud enam jalgade tegevust koordineerida. Sellepärast vajas ta 2008. aastast alates ratastooli.

Kehalised võimed vähenesid üha. Viimased kolm aastat oli ta voodis ja kaalus lõpuks umbes 40 kilo. Aga kuigi tema käitumine muutus lapselikuks, nägin ma tema silmadest ikka oma meest.

HOOLDAMINE EI OLE KOHUSTUSLIK

Mulle oli selge, et tahan oma meest lõpuni hooldada. Aga ma lubasin endale ka vaheaegu. Kolm-neli korda aastas andsin ma ta kuni kolmeks nädalaks hoolekandeasutusse. See oli uskumatult vajalik! Keegi ei suuda aastaid hooldada, ilma et ta iseennast ei kahjustaks.

Keegi ei peaks tundma südametunnistusepiinu, kui ta ei hoolda oma abikaasat või vanemaid. Mul on mulje, et just kristlastelt oodatakse pidevat hooldamist. Aga see on vale. Igaüks peab seda ise otsustama. On inimesi, kes dementsuse tõttu nii koormavaks muutuvad, et kodune hooldus on võimatu.

Meiega oli teisiti. Minu mees oli kuni surmani sõbralik. Mul olid ka professionaalsed abilised (diakooniatöötajad, arstid) ja palju sõpru, kes mind hooldamisel toetasid.

MA NÄGIN TEMA SISSE

Ma vaatasin imestunult tema poole ja küsisin: «Kas sa said nüüd kõigest aru?» Ta vaatas mulle täiesti selgete silmadega otsa ja ütles veelkord: «Jah!» See oli imeline hetk. Ma sain veelkord tema sisse vaadata.

LINDA KARBE
idea Spektrum

PASTORITE VAHETUS LOKSA KOGUDUSES

1. märtsil 2015 andis Peeter Valk ameti üle oma vennale Avo Valgule

1. Peeter Valk tõmbas lipu masti.
2. Laulsid külalised Peterburist.
3. Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel andis Peeter Valgule liidu tänukirja.
4. Avo Valgule palusid õnnistust Aare Tamm, Peeter Valk ja Meego Remmel.
5. Võtab sõnatuks!
6. Vaade saali.

Fotod: Jaak Lassmann