|
Ülemine tuba Jeruusalemmas tänapäevasel kujul.
Taevaminemispüha ja nelipüha andsid maikuule kõige rohkem vaimulikku tähendust. Lahkudes ei jätnud Jeesus meid orbudeks, Ta tuli jälle meie juurde (Jh 14,18). Meil on Issand taevas ja Püha Vaim tegutseb maa peal.
Jeesuse sõnul oli meile parem, et Ta lahkus (Jh 16,7). Ta jälgib nüüd oma taevaselt aujärjelt maa peal toimuvat. Lohutaja Püha Vaimu jaoks ei ole piiranguid – Ta jõuab iga inimeseni sõltumata tema asukohast ja olukorrast. Iga palve jõuab Issanda ette. «Hüüa mind appi ahastuse päeval, siis ma tõmban su sellest välja,» kõlab julgustus raskeks päevaks (Ps 50,15). «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu» ei luba ka häid päevi Temata veeta (Ps 103,2).
«See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu,» ütleb laulja Jumala ligiolu kohta (Ps 139,6). Nii peaksid need kaks tähtpäeva panema meid mõtlema ja mitte ainult neid tähistama.
 JUMAL ANNAB AVARUSE
Toimetaja kommentaar
Tallinnas kaebas keegi inimene, et naabri kuke laul ei lase tal öösiti magada. Ta küsis, kas selliseid «lärmakaid loomi» võib linnas pidada?
Maikuu on aeg, mil ööbikute imeline kontsert öösel üles ajab. Rumal oleks laulja peale pahandada. Akna võib küll kinni panna, kui enam ei taha kuulata. Märgakem head enda ümber ja Jumala kätt selle taga.
RAHVALOENDUS ANNAB MÕTTEAINET
Viimase rahvaloenduse küsimus inimeste uskkondlikust kuuluvusest andis tulemuseks, et Eestis on õigeusklikke rohkem kui luterlasi. Baptistide arv on vähenenud, kuid tõenäoliselt on osa Eesti EKB Koguduste Liidu koguduste liikmeid end pidanud vabakoguduslasteks või nelipühilasteks. Vastamine oli vabatahtlik ja igaüks nimetas end nii, nagu õigeks pidas.
Statistika ei näita alati täit tegelikkust, aga midagi see näitab. Eestlaste usklikkus võrreldes muulastega väheneb. Käesoleva lehe intervjuus on juttu eurooplaste kristlikest juurtest. Neid kipuvad meie mandril ka mitmed teised rahvad unustama.
Kui võib selja pöörata usule, kas siis võib maha jätta ka oma maa, rahvuse, kultuuri, keele ja moraali? Kas selline seos on meelevaldne? Mõnda tendentsi on märgata.
Muretsegem hingede, mitte statistika pärast. Kui Jeesuselt küsiti: «Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad,» ergutas Ta kuulajaid võitlema igaüht oma hinge pärast (Lk 13,23–24). Aga kui üldine huvi väheneb, on raskem tõsise sõnumiga inimesteni jõuda. Seega on vaja tõsta ka üldist usulist fooni ühiskonnas, muuta usk nähtavamaks, et usklike olemasolu võetaks loomulikuna, mitte kurioosumina.
MÄSS STOCKHOLMIS
Ühe kodumaal diskrimineeritud rahva esindaja sõitis perega Rootsi. Kedagi ei häirinud seal tema rahvus ega motiivid, ta sai kohe elamiskoha ja piisavalt suured sotsiaaltoetused, nii et saab ka töötamata hakkama.
Nüüd kuuleme, et Stockholmi eeslinnades märatsevad noortejõugud, mille liikmed ei ole etnilised rootslased. Nad mässavad riigi vastu, kuid tegelikult lõhuvad ja põletavad omasuguste vara ning kogukonnale vajalikke ehitisi.
Miks teha kurja riigi vastu, mis on olnud sinule helde ja hea? Intervjuu eelmise kuu Kuulutajas andis ehk natuke aimu sellest, mis toimub «liiga head» elu nautivate ja elukogemusteta noorte inimeste peades.
See ei tähenda, et peaksime halba elu tahtma. Aga elujärg tõuseb ka Eestis ja me võime ühel päeval sattuda suurte probleemidega vastakuti, kui ei pööra tähelepanu vaimsele poolele. «Tühisuste tühisus, kõik on tühine» (Kg 1,2), avastab ühel päeval seni ainult rahale mõelnud inimene ning tühi ja purjus pea paneb teda kurja tegema.
Kristlaste osa on tegelda eelkõige oma usu levitamisega. Just seda vajavad nii Eesti oma inimesed kui ka sisserännanud, kellest osal on ju hoopis mittekristlik taust.
EESTIST SAI KOSMOSERIIK
7. mail saadeti Maa orbiidile Eesti esimene satelliit. Väike, kümnesentimeetriste külgedega kuubikujuline seadeldis peab läbi viima ambitsioonika teadusliku katse, mis edu korral aitavat kaasa kosmoselendude olulisele kiirenemisele.
Eks ikka küsitakse, milleks raisata raha ja aega kosmose peale, kui maa peal on veel nii palju lahendamata probleeme. Aga tudengid, kes selle satelliidi tegid, ei lennanud ju minema. Inseneril, kes on õppinud looma keerulist aparatuuri ja paigutama seda kümnesentimeetrisesse kuupi, töötab pea teisiti kui sellel, kellel ruumi piiramatult käes. Pealegi kasutame me iga päev ka kosmosetehnikat, kuigi me sellele ei mõtle – sidesüsteeme, satelliittelevisiooni, GPSe jne, mis oleksid olemata, kui oleks jäädud tegelema ainult maiste asjadega.
Soovitus tegelda otse nina ees olevate probleemidega ja jätta kaugemad ootama aega, millal siin enam muresid pole, on tuntud nii majanduses, poliitikas kui ka kirikuelus. Praktika näitab, et niisugust aega ei tule. Aga teadmised, mis kaugelt kaasa tuuakse, võivad lähedal palju asju ära lahendada.
Nii on välismaalt koju tulnud misjonärid ka Eestisse kaasa toonud hindamatuid vaimulikke kogemusi, mis kodus saamata oleksid jäänud. Minnes laia maailma ja kuulutades evangeeliumi kogu loodule (Mk 16,15), toome õnnistuse ka oma koju.
OTSIME OTSIVAT ISSANDAT
«Otsige Issandat, kui Ta on leitav, hüüdke Teda, kui Ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab Tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest Tema annab palju andeks. Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.»
Jesaja 55,6–9
Kui Jumala mõtted ja teed on kõrgemad kui meie omad, siis mida me peaksime tegema? Piibel ütleb meile seda.
OTSIGE ISSANDAT
Jesaja raamatut lugedes võib jääda mulje, nagu oleks Jumalat raske leida. Aga kui loeme Piiblist teisi kohti, siis näeme, et see ei ole nii. Vastupidi, Jumal otsib meid ise ammu enne seda, kui me oskame Teda otsida. Jumal on otsinud meid oma Pojas Jeesuses Kristuses. Jumal otsib meid Püha Vaimu ja Pühakirja läbi.
Jumal on see, kes alustab suhte loomist meiega. Isegi kui me palvetame, on see meie vastamine sellele vestlusele, mida Jumal on juba hakanud meiega rääkima. Iga kord, kui me pöörame ja vaatame ringi, kus Jumal on, on Ta juba seal meid ootamas.
Mu pere jõudis Ameerika Ühendriikidesse, kui ma olin veel väga noor. Mäletan esimest korda, kui läksime maakohast linna, et teha sisseoste. Olin umbes seitsmeaastane ja pood oli nii suur, et ma läksin seal kaduma. Olin võõral maal võõras linnas ja ma ei osanud keelt. Ma ei teadnud, mida teha, kust oma vanemaid leida ja hakkasin lihtsalt nutma. Käisin ringi ning otsisin oma vanemaid kogu südamest. Toredad inimesed olid mu ümber, kes tahtsid mind aidata, aga nad rääkisid võõrast keelt ja see tekitas minus veel rohkem hirmu.
Ma ei leidnud oma vanemaid, nemad leidsid minu. Ma arvan, et nii on ka Jumalaga. Ta otsib meid pidevalt. Ta tahab meie lähedal olla. Kui me lõpuks pöördume Tema poole, siis tegelikult leiab Tema meid.
LOOBUGEM KURJAST
Kõigepealt anti meile hea nõuanne otsida Jumalat. Teine asi, mida Piibel meile ütleb, on jätta halb ja kuri. Selleks, et teha Jumalale ruumi oma elus, on vaja, et me oma elu puhastaksime. Me peame oma patu maha jätma. Meie elus on liiga palju enesekeskset prahti, mis takistab meil Jumalaga suhtlemist. Ja see takistab Jumalal meie elus osaleda. Me peame Jumalale ruumi tegema ja oma elust kõik selle välja viskama, mida seal olema ei pea.
Ameerika Ühendriikides oli gangster, kelle nimi oli Mickey Cohen. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga ühel päeval oli ta jumalateenistusel, kus jutlustas Billy Graham. Mickey Cohen oli väga mõjutatud sellest ja see läks talle hinge, mida Billy Graham jutlustas ning ta mõtles sellele pikka aega. Lõpuks palvetas ta oma pastoriga, et Kristus tuleks tema ellu ja oleks tema Päästja.
Aga kui pastor vaatas Mickey Coheni elu, siis see ei muutunud. Ta sõpradeks olid ikka kriminaalse taustaga inimesed, ta jätkas oma ebaseaduslikku tegevust ja oli gangster edasi. Ühel päeval rääkis pastor temaga sellest. Mickey Cohen ütles, et see ongi tema töö. On ju olemas kristlikud ärimehed, kristlikud põllumehed, kristlikud arstid, miks siis ei võiks olla kristlik gangster? Me teame, miks see nii olla ei saa – Mickey Coheni tegevus viis teda niisuguste asjade juurde, mis suurendasid pattu ta elus.
Võib-olla me ei ole just gangsterid, aga me täidame oma elu asjadega, mis on Jumala tegevusele takistuseks. See võib olla hoiak, teod või mõtted, mis hoiavad Jumala meie elust eemal. Sellepärast ütleb Jesaja, et sa pead mõned asjad lihtsalt maha jätma, kui sa tahad Jumalale lähemale saada.
JUMAL ANDESTAB
Jumal ei otsi meid selleks, et karistada, vaid et meile andeks anda. Ta ei tee seda sellepärast, et meie oleme nii toredad inimesed, vaid et Tema on nii suurepärane Jumal.
Jumal teab, et patt ja kurjus toovad karistuse. Mida Ta siis tegi ja teeb? Ta pani karistuse Issandale Jeesusele Kristusele. Jeesus tuli selleks, et halastust jagada. Me teame, et ei ole seda välja teeninud. Aga Ta armastab meid nii, et tahab seda teha.
Üks 17-aastane noormees kasvas üles perekonnas, kus oli kaheksa last ja tema oli kõige vanem. Isa ei suutnud pere juhtimise ja kooshoidmisega toime tulla, ta lahkus pere juurest ja ema tegi tõsist tööd selle nimel, et pere asjad oleksid korras. Kuna isa enam ei olnud, siis pidi see 17-aastane poiss ka hästi tõsist tööd tegema.
Ühel päeval jäi pere kõige noorem laps tõsiselt haigeks. Talle oli vaja arstiabi, aga pere eelarves ei olnud selle jaoks raha. See 17-aastane vend sattus paanikasse, võttis isa jahipüssi ja röövis ühte poodi. Ta saadi kätte. Kohus pidi otsustama, milline on tema karistus.
Enne kohtuotsuse väljakuulutamist läks noormehe ema kohtuniku juurde ja rääkis talle nende pere loo. Kohtunikul oli kahju, et poiss vahele jäi ja et ta oli seadust rikkunud, aga ta ütles, et kohus peab seadusi järgima.
Nii läks see poiss kohtusse. Ta mõisteti süüdi. Karistuseks oli kas 3000 dollarit trahvi või 60 päeva vangistust. Perel oli vaevalt raha, et ots otsaga kokku tulla. Aga kohtunik ütles, et me peame õigluse jalule seadma. Ta lõi haamriga vastu lauda ja istung oli läbi.
Siis tegi ta midagi huvitavat. Ta tuli oma laua tagant välja, pani oma kohtunikurüü kõrvale ja läks ametniku laua juurde, kus tuli raha maksta. Ta kirjutas tšeki kolmele tuhandele dollarile ja ütles, et see trahv on nüüd makstud.
Jeesus tegi sedasama. Ta näeb, et me oleme patused. Ta teab, et meie eludes on valesid hoiakuid ja käitumismustreid. Ta teab, et õiglus nõuab karistust. Aga Ta maksis selle eest ise. See on Jumala halastus, mida Ta meile pakub.
JUMALA TEED
Aga Piibel jätkab siit veel. Me õpime sellest kirjakohast, et me peame usaldama Jumala teid. Miks? Sest Jumala teed on paremad kui meie omad, Tema mõtted on kõrgemad kui meie omad. Kui see tõesti nii on, siis on parim lahendus minna Tema juurde ja usaldada Tema teid ja mõtteid.
Mõnikord me palvetame ja meil on terve pikk rida palvesoove. Me räägime Jumalale, mida Ta peaks tegema, et meie elu oleks parem. Me soovime, et Ta viiks ellu meie ideid. Me tuleme Jumala juurde ja anname Talle oma juhised, mida Ta peaks täitma. Me peaksime hoopis küsima Tema juhiseid!
Ma ei ütle, et me ei peaks minema Jumala juurde oma probleemide ja küsimustega ning Teda paluma, et Ta meid aitaks meie kitsaskohtades. Aga me peame andma Jumalale vabaduse vastata nii, nagu Tema otsustab. Miks? Sest Tema teed on paremad kui meie teed ja Tema mõtted on kõrgemad kui meie mõtted. Me ei taha seda, et Jumal annaks meile lihtsalt jõudu teostada seda, mida me ise tahame teostada. See tähendaks, et me kasutame Jumalat lihtsalt ära ja ei austa Teda.
Juan Carlos Ortiz on kirjutanud raamatu, milles ta kirjeldab, milline võiks olla kohtumine Jeesuse Kristusega. Üks mees kohtub Jeesusega ja Jeesus räägib talle, et on võimalik teistmoodi elada. Tema elus võiksid olla armastus, rõõm, rahu, pikk meel, headus, heldus – kõik see, millest Galaatia kiri kirjutab.
Mees ütleb, et tema tahaks küll niisugust elu, kus kõik need asjad olemas on. Jeesus vastab, et see maksab päris palju.
«Kui palju siis?»
«Aga palju sul on?»
«Paar tuhat on pangaarvel.»
«Anna see mulle!»
«Taskus on ka midagi.»
«Anna see ka mulle!»
«Aga kuidas ma siis oma maja arveid maksan?»
«Ah sul on maja ka? Anna see ka mulle!»
«Aga kas sa arvad, et ma pean nüüd autos magama hakkama või?»
«Anna auto ka mulle!»
«Aga mis siis saab nüüd mu perest, naisest ja lastest?»
«Ma tahan su lapsi ja naist ka!»
«Aga nüüd ma olen täiesti üksinda.»
«Ma tahan sind ennast ka!»
Jeesus vaatab seda perekonda ja ütleb, et annab raha tagasi!
«Aga tuleta meelde, et nüüd on see raha minu oma. Kui mina seda tahan kasutada, siis on mul õigus seda teha.
Ma annan sulle auto tagasi. Aga iga kord, kui mul on seda tarvis, siis ma tahan seda kasutada. Sa andsid selle mulle ja ma annan selle sulle kasutamiseks tagasi.
Ma annan sulle maja tagasi. Aga kui mul on tarvis kedagi majutada, siis tarvitan seda selleks. On inimesi, kellel ei ole peavarju ja kellel on tarvis kuskil peatuda, siis on see nende kasutada.
Ma annan sulle tagasi ka sinu naise ja lapsed. Nad kuuluvad mulle, aga ma usaldan nad sinu kätesse, et sina nende eest hoolt kannaksid. Mul on juhised, kuidas sa pead nendega suhtlema. Ära kasuta kurjust ega vägivalda nende kallal. Sa pead neid armastama ja nende kasvatuse eest hoolitsema ning neid ümbritsema hoole ja hoolitsusega.»
Te mõistate selle loo tähendust. Miks on hea anda kõik, mis meil on, Issandale? Miks me peaksime kuulama Tema juhiseid, kuidas kasutada seda, mis meil elus on? Sest Jumala teed on kõrgemad kui meie teed ja Jumala mõtted on paremad kui meie mõtted. Kui me anname ära selle, mis meie oma on, siis me saame selle tagasi, aga hoopis parema ja kõrgema kvaliteediga.
Nõnda ütleb siis Pühakiri. Sellepärast, et Jumala teed on nii kõrged, targad ja õiged, peame me Issandat otsima, tegema Talle meie elus ruumi, heitma välja selle, mis takistab Temal läheneda meile ja meie elus ruumi saada. Me peame Tema halastuse ja andestuse rõõmuga vastu võtma. Me peame usaldama Tema teid.
JAAK LOO
Eesti päritolu Ameerika pastor
Jutlus on peetud
Tartu Salemi kirikus,
tõlkis Toivo Pilli
LAPSED LUSTISID OTEPÄÄL
Aktuaalne teema
Otepää Palveränduri kogudus korraldas 18. mail lastepäeva, kuhu olid kutsutud ka ümberkaudsete koguduste lapsed. Palveränduri koguduse lastetöö juht LIIVIA FRANTZ oli üks päeva kaaskorraldajatest.
Kuidas lastepäeva mõte tekkis?
Meie koguduse lastetöö käib reedeti ja me ei nimeta seda pühapäevakooliks, vaid lasteklubiks. Kaks aastat tagasi tahtsime klubi lastele teha suuremat hooaja lõpetamist koos külalistega. Sellest on nüüd välja kasvanud igakevadine Lõuna-Eesti laste kevadpäev enne suvevaheajale minekut. Tänavu oli kolmas kord.
Võtsime kaks aastat tagasi lasteklubis läbi Timo Lige «Vanaisa piiblilugusid», mis on piibliteemaline lastekuuldemängude sari koos lauludega. Kuna lastele need laulud väga meeldisid, siis otsustasime kutsuda autori aasta lõpetamisele. Arvasime, et kui ta on kohal, võiks selle ürituse natuke suuremana teha ning kutsuda mujalt lapsi ka.
Mida seekord lastepäeval tehti?
Tänavune teema oli «Elu on seiklus». Tegevus toimus Iisraelis. Esitati näidend halastajast samaarlasest. Evelyn Ainlo õpetas Meie Isa palvet koos liigutustega. Palvetasime juutide, araablaste ja kristlaste pärast.
Pärast olid grupitööd. Lapsed liikusid ühest grupist teise. Ühes neist õpetas doktor Toomas Maarjamõisa haiglast lastele esmaabi andmist. Ise olin teises grupis koos Evelyn Ainloga. Meil olid pusle tükid ära peidetud, need tulid kõigepealt üles leida. Tükkidele olid kirjutatud küsimused teema kohta. Vastata tuli aja peale. Kolmandas grupis sai mängida sportmänge ja neljandas batuudi peal hüpata.
Päeva lõpus saime veel suures saalis kokku, kus jagati auhindu. Muidugi võib öelda, et kõik lapsed olid tublid! Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel tegi lõpupalve. Igaüks sai teele kaasa jäätise.
Tänasime ka abilisi, kes meile Elvast appi tulid. Muidugi suur tänu pastor Margo Merile ja tema abikaasale Leale, kes nägid kõige suuremat vaeva. Aga kõige suurem tänu kuulub Jumalale!
Kui paljudest kohtadest lapsi kohale tuli?
Seekord tuldi Tartust, Elvast, Kasepäält ja Antslast, ning muidugi olid kohal meie oma lasteklubi lapsed. Kuigi igal aastal oleme kutsunud ka oma linna lapsi, on kahjuks nende osavõtt jäänud kesiseks. Esimesel aastal oli kokku üle 120 lapse, tänavu veidi vähem. Seega mahuks veelgi lapsi meie majja ära.
Kas seekordse lastepäeva võib kordaläinuks pidada?
Jah, võib küll. Jumal andis meile ilusa ilma, olid toredad abilised, kõigil said kõhud täis. Ilus ilm oli palvevastus. Kohe, kui batuut sai kokku pandud, tuli vihm. Tänu Jumalale selle toreda päeva eest!
Kas plaanite traditsiooni jätkata?
See oleks hea küll, kui on osalejaid. Kõik meie ajad ja teod on Jumala käes. Meil on kevadine üritus. Üle-eestiline lastepäev on sügisel. Otepää lastele seal meeldib, aga ühest üritusest jääb väheks.
Räägime nüüd veidi Palveränduri koguduse lastetööst.
Meil on kaks vanusegruppi – kahe- kuni kuueaastased (ehk beebirühm) ja kooliealised (ehk suurte rühm). Esimene neist on päris jõudsalt kasvanud. Beebirühmaga töötab Lea Meri, mina tegelen koos Evelyn Ainloga kooliealistega.
Kui palju on lasteklubis poisse võrreldes tüdrukutega?
Beebigrupis on suur poiste ülekaal, tüdrukuid on ainult mõni üksik. Aga kooliealiste hulgas on enamik tüdrukud. Üks poiss, kes oma sõpru kaasa tõi, kolis kahjuks Otepäält ära ja see mõjus kõvasti. Sõbrad toovad ju sõpru kirikusse.
Olen tänulik iga lapse eest, kes meil lasteklubis on. Neid tuleb armastada just sellistena nagu nad on. See ei ole küll alati kerge, aga koos Jumalaga saab hakkama. Igaüks neist on Jumala silmatera.
Paljud kogudused kurdavad tagasiminekut pühapäevakoolide töös.
Mina hakkasin siin koguduses lastetööd tegema kümme aastat tagasi ja väike tagasiminek on olnud. Samas beebirühm on kasvamas tänu sellele, et vanemad, kes koguduses käivad, toovad oma lapsed lasteklubisse.
Meie osa on külvata laste ja noorte südametesse. Mis Jumal nendega edaspidi teeb, on Tema otsustada. Ma usun ja loodan, et tänastest lastest ning noortest kasvavad tublid ja toredad inimesed, kes armastavad Jumalat ja tahavad Teda teenida.
Täname!
21. mail 2013
Skype’i vahendusel
UNGARI KIRIKUD TEEVAD KOOSTÖÖD
Ungari Kirikute Oikumeenilise Nõukogu peasekretär dr VILMOS FISCHL käis Tallinnas kolleegidega kohtumas. Kuulutajale intervjuu andmise tõttu ei saanud ta küll nendega kogu aeg koos olla.
Mis kogunemisele Te tulite?
Euroopa Kirikute Konverentsi (CEC) rahvuslike nõukogude peasekretärid peavad oma selle aasta koosolekut. Igal aastal läheme uuele maale. Seekord on konverents kaks päeva Helsingis ja üks Tallinnas. Arutleme järgmise aasta töö üle. Mina olen Eestis esimest korda.
Te olete luterlik pastor. Kas töötate praegu ka koguduse karjasena?
Ma olin 15 aastat koguduse pastor. Praegu olen teist aastat oikumeenilise nõukogu peasekretär ja valitud sellesse ametisse kuueks aastaks. Nüüd ma koguduse pastorina ei tööta.
Kui palju kirikuid on Ungari oikumeenilises nõukogus?
Seal on 11 kirikut: reformeeritud kirik, luterlased, baptistid, nelipühilased, metodistid, anglikaanid ja viis õigeusu kirikut – Konstantinoopoli patriarhaat, rumeenia, bulgaaria, serbia ja vene õigeusu kirikud. Nõukogul on 22 assotsieerunud liiget. Roomakatoliku kirik on vaatleja staatuses, kuigi on Ungari suurim kirik. Nõukogu president on reformeeritud kiriku piiskop ja peasekretär on luterlane.
Kas kirikute juhid saavad regulaarselt kokku?
Igal kuul koguneb nõukogu juhtkond ehk viis inimest ja me teeme kuu programmi. Kaks korda aastas kogunevad kirikute juhid – 11 piiskoppi tuleb kokku.
Millist koostööd Ungari kirikud omavahel teevad?
Meil on palju programme, mille abil oikumeeniline koostöö toimub. Näiteks järgmisel kuul tuleb oikumeeniline pastorite konverents, 50–70 pastorit on esmaspäevast reedeni koos. Oktoobris on meil kümme programmi, see on reformatsioonikuu. Sel aastal koguneb Euroopa Kirikute Konverents Ungaris. 350 inimest üle Euroopa, Eestist ka, tuleb 3.–8. juulini Budapesti. Konverentsid toimuvad iga seitsme aasta järel, eelmine oli Lyonis. Sel nädalal on meil nelipühade noortekonverents – laulame ja palvetame koos. Sinna võib oodata umbes sadat noort.
Aga suurim – roomakatoliku kirik – ei osale?
Kuna Vatikan ei ole Kirikute Maailmanõukogus, siis ka Ungaris ei saa katoliku kirik olla rahvuslikus liidus. Nad on vaatlejad, aga meil on head sidemed. Igal aastal jaanuari kolmandal nädalal on meil oikumeeniline palvenädal. Katoliku kardinal tuleb kohale ja jutlustab.
Kui suur osa ungarlastest pühapäeviti kirikus käib?
Umbes viis protsenti kirikuliikmetest. Statistika järgi ei kuulu 1,6 miljonit ungarlast ühessegi kirikusse, elanikke on ligi kümme miljonit. Kogu Euroopas on suur probleem, et ka kirikuliikmed ei käi kirikus, igal pühapäeval käijaid on viie ja kümne protsendi vahel.
Milline on praegu Ungari poliitiline olukord?
2002–2010 oli meil postkommunistlik vasakpoolne valitsus. 2010. aastast on võimul parempoolne Fideszi partei. Vasakpoolsed tegid palju vigu ja nüüd on neil parlamendis väga väike esindus.
Praeguse valitsusega on kirikutel head suhted, eelmine oli kirikutest natuke kaugel. Luterlikke pastoreid praegu parlamendis pole, aga kuus-seitse reformeeritud kiriku oma on. Nemad esindavad Fideszit. Kirikutega suhtlemise eest vastutav minister on reformeeritud kiriku pastor. Tema jaoks on muuhulgas mustlaste küsimus väga oluline. Head suhted on valitsusel ka juutidega.
Aga meie parlamendis on ka äärmusparempoolsed, kes valitsusse ei kuulu – selle partei nimi on Jobbik. Nende esindus ei ole suur. Nad on antisemiitlikud ja mustlastevastased. Kui see partei midagi ütleb, siis teistes maades arvatakse, et see on Ungari valitsuse arvamus, aga nii see ei ole. Ma arvan, et sellele väikesele parteile on liiga palju tähelepanu pööratud.
Ungaris on palju mustlasi. Kas nende hulgas on ka kristlasi?
Metodistidel ja nelipühilastel on tugev töö mustlastega. Meie nõukogu teeb igal aastal konverentsi pastoritele, kes töötavad mustlastega. Järgmisel nädalal tuleb üheks päevaks kokku 25–30 pastorit. Meil on oikumeeniline kristlik suvelaager, kuhu kutsume mustlaste lapsi.
Töö mustlastega on misjonitöö. Kirik läheb ja edendab nende hulgas kristlikku mõtlemist. Pärast tulevad mustlased kogudusse. Aga see on raske, sest mõne koguduse liikmed pole nõus, et mustlased nende hulka kuuluvad. Meie pastorid püüavad mustlasi integreerida. See läheb, aga aeglaselt.
Kas mustlaste lapsed käivad koolis?
Praegune valitsus kehtestas korra, et perekond ei saa riigilt toetusi, kui lapsed koolis ei käi. Selle kahe-kolme aastaga on kõik muutunud – mustlaslapsed käivad koolis, sest kui nad ei lähe, jäävad pered rahast ilma. See on uus poliitika.
Kas on olemas ka mustlasintelligents – õpetajad, arstid jne?
Üha enam. Nende jaoks on spetsiaalne stipendium. Mustlased töötavad ministeeriumides, õppejõududena kõrgkoolides jne. On häid mustlasmuusikuid. Üks mustlanna esindab Ungarit europarlamendis.
Kas mustlasõpetajad on mustlaskoolides või ungari koolides?
Mustlaste koole ei ole, kuid võib juhtuda, et mingis külakoolis on 15 mustlaslast, kaks ungarlast ja ungarlasest õpetaja.
Kas töötus on mustlaste hulgas suur?
Töötud pole mitte ainult mustlased, vaid ka ungarlased. Aga probleem on selles, et mustlastel pole haridust. Samas käsitööd saavad nad teha. Valitsusel on programmid, et mustlastele haridust anda.
Kui palju on Ungaris moslemeid?
Neid on 20 tuhat. Enamasti muudest maadest pärit, ungarlasi pole palju. Näiteks mees on araabia moslem ja naine on ungarlanna. Moslemite traditsioon nõuab, et ka naisest saaks moslem.
Kuidas suhtuvad ungarlased Euroopa Liitu?
Me oleme Euroopa Liidus 2004. aastast. Millal euro tuleb, seda ma ei tea. Mõned tahavad seda, teised arvavad, et forint on parem. Poliitiliselt ja majanduslikult on kasulikum eurole üle minna. Euroopa Liit ei meeldi kõigile, sest meil on suur tööpuudus. Teised ütlevad, et Euroopa Liit on hea, sest meil oleks tööpuudus ilma Euroopa Liiduta veel suurem. Arvamused on väga erinevad.
Kas poliitilised küsimused tulevad ka kirikusse?
Me räägime Ungaris riigist ja kirikust, aga nende vahel on hea side. Loomulikult ei saa riik öelda, mida kirik peab tegema ja kirik ei saa öelda, mida riik peab tegema. Aga nende vahel on hea koostöö programmides, kasvõi mustlaste programm või hariduse ja sotsiaalküsimused. Kirikuliige võib ka poliitikaga tegeleda, see ei ole probleem.
Mida mõtlevad ungarlased praegu 1956. aastast?
See oli teine aeg. Koolides õpetajad räägivad sellest ja me mälestame seda igal aastal. Lapsed ju ei tea, mis 57 aastat tagasi toimus. Aga 1956 oli algus. Me teame ajalugu, me teame, et nõukogude väed tulid Eestisse ja tulid ka Ungarisse. Oli kommunistlik aeg. Muidugi leidub inimesi, kes seda aega paremaks peavad. Ma ütlen alati, et parem oli siis, kui me noored olime. Nüüd olete vanad. Igaühe jaoks oli noorusaeg ilus. Nüüd on elu muidugi parem – raske, aga parem.
Mida peaks Euroopas veel rõhutama?
Me ei tohi unustada, kust me tuleme ja kuhu läheme. Euroopa alus on kristlik. Euroopas on palju riike, kus on väga tugev ilmalikustumine. Minu arvates peaksid kirik ja riik teineteise kõrval seistes koostööd tegema. See on minu ideoloogia. Kirik saab valitsust aidata eetilistes ja sotsiaaleetilistes küsimustes. Riik saab kirikuga koostööd teha.
Täname!
15. mail 2013
Pirita kloostris
JUMALA ABI TEEB EMA RÕÕMSAKS
Jagan teiega mõne aasta tagust kogemust. See lugu on süüdistustest, Jumala armastusest ja andeksandmisest.
Ma usun, et me kõik oleme elu jooksul kogenud suuremal või väiksemal määral süüdistusi enese aadressil. Kõige raskemad on minu meelest need, mis tulevad meie lähedastelt ja armsatelt inimestelt.
Meil on kolm poega – kümne- ja seitsmeaastane ning viiekuune. Vanem poeg on pisikesest peale olnud eriliselt sõnakuulelik ja hea laps, kui kaheaastase jonniperiood välja arvata. Ma arvasin, et olen hea lastekasvataja ja see on loomulik, et minu lapsed ongi sellised.
JÄRSKU ILMNESID PROBLEEMID
Ent kui mu keskmine poeg hakkas kolmeseks saama, avastasin ma ühtäkki, et tema kaheaastase jonniperiood ei vaibu ega taandu, vaid hoopis võimendub ja kasvab. See väljendus sõnakuulmatuses, jonnis, sõjakuses, löömises... Mõistsin, et oleme kasvatuses teinud tõsiseid vigu. Neid tuli hakata parandama.
Kursimuutus kasvatuspõhimõtetes ei toonud kaasa positiivseid muutusi päeva, nädala ega kuuga. Muutuste elluviimise ajal pidime silmitsi seisma ning toime tulema varem tehtu või tegemata jätmiste tagajärgedega.
Alles nüüd, ligi viis aastat hiljem, võime näha ja kogeda tollase kursimuutuse tagajärgi ning tõdeda, et olukord on stabiliseerunud ning normaliseerunud. Ja seda mitte meie suurte pingutuste tõttu, vaid üksnes tänu Jumala suurele armule.
Tookord, võideldes sõnakuulmatuse ja sõjakusega, tundus, et asi ei parane üldse, vaid läheb järjest hullemaks. Oli kordi, mil ma ei julgenud oma keskmise pojaga kuskile minna, sest ma ei teadnud, kuidas ta võib käituda. Ta võis end maha visata, põlevate silmadega mulle otsa vaadata, inetusi karjuda. Ma kartsin sattuda ebameeldivatesse olukordadesse.
Mida mõtleb tavaline inimene avalikus kohas jonnivast lapsest? Üsna sedasama, mida ma ise siis mõtlesin, kui olin hea ja sõnakuuleliku lapse ema – täiesti kasvatamatu laps, vanematel kodutöö tegemata, küll mina juba teaks, mida on vaja teha... Mõni võõras tuleb last noomima või meelitama hetkel, mil kohe-kohe oled olukorra üle kontrolli saavutamas.
Väga tuttav on sellest ajast süütunne, häbi, meeleheide ja mure. Teoorias olin ju tugev, aga praktikas läbikukkunu.
MURE EI JÄÄNUD KOJU
Õnneks oli ka rõõmu ja lootuse hetki. Igapäevaselt ma ju nägin paranemise märke ning teadsin, et probleem on minu- ja lapsevaheline. Probleem puudus, kui mind ei olnud läheduses. Lapse lasteaias isegi ei usutud seda, mida mina igapäevaselt kogesin. Ühel päeval tuli õpetaja minu juurde ja küsis: «Kust nii häid lapsi saab nagu sinu oma on?» Ma hakkasin nutma, sest selsamal hommikul oli see «hea laps» vihast pakatades röökinud: «Ma vihkan sind, ma tapan su ära!»
Seda probleemi, mis meil keskmise pojaga oli, panid tähele ka minu vanemad. Sageli tundub kõrvalseisjale, et nemad teavad täpselt, mida ja kuidas valesti tehakse ja nad teavad ka, kuidas õige on. Ja sellekohaseid arvamusi ikka jagati. See tekitas meie perele lisamuret ja stressi.
Nii me elasime oma rõõmude, murede ja lootusega paremasse tulevikku, kuni ühel päeval tundus mu emale, et tema asi on ikkagi sekkuda. Ta võttis ette mu abikaasa ja rääkis, mida me valesti oleme teinud ja siiani teeme ning ka seda, kuidas õige on. See jutuajamine lõppes väga suure riiuga.
Siis oli ligi kuu aega vaikust, kuni minu juurde tuli mu isa. Rääkis sellest ja teisest ning jõudis lõpuks jutuga eelpool mainitud riiuni. Ütles, et ei tea, mis nüüd küll saab ja kuidas te küll omavahel üldse hakkama saate, kui su mees arvab, et sa oma lastest üldse ei hooli, sa ainult peksad neid ja kogu su elu sisuks on kirik ning muu sind üldse ei huvita. Võttis tummaks.
JUMAL TÕI LAHENDUSE
Ma olin kurb ja nördinud, et mu ema meie pere asjadesse oli sekkunud, et mu abikaasa midagi sellist öelnud oli, et mu vanemad oma lapse kohta midagi niisugust kuulma pidid ja et asi üldse minu kõrvu jõudis.
Ma arvasin, et mul oleks palju lihtsam olnud, kui ma poleks seda teadnud. Need teadmised, tunded ja mõtted ärritasid ja häirisid mind kohutavalt. Ma ei suutnud aru saada, kuidas oli võimalik, et mu kõige lähem inimene, mu abikaasa, ütleb või üldse mõtleb midagi sellist – kui mu pere, abikaasa, lapsed ja kodu on ometi mulle maises elus kõige kallimad ja tähtsamad.
Ühe hetkega olid löögi all kaks väga olulist asja – usk ja perekond. Kuigi mu tunded olid heitlikud, teadsin, et järeleandmisi ma ei saa ega taha teha kummaski valdkonnas.
Üksi jäädes laskusin põlvili, ohkasin ja avasin Piibli. Lahti tuli Rm 8,33–36. Lugesin: «Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: «Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.»»
Ma lugesin ja lugesin. Kinnitasin end Jumala sõnas, imbusin sellest läbi.
Sõna ütleb, et ainult Jumal võib meid süüdistada, aga süüdistamise asemel teeb Ta meid õigeks. Jeesus võib meid hukka mõista, aga selle asemel Ta suri meie eest. Hukkamõistmise asemel Ta palub meie eest. Ja mitte keegi ei saa meid lahutada Jumala armastusest.
Rahu tuli. Rõõm tuli ja kurbus kadus. Nii kerge ja iseenesestmõistetav oli andeks anda emale, isale, abikaasale.
Enne olin veendunud, et see asi ei ole veel lõpetatud. Ma veel räägin nendega... Aga nüüd ei olnud selleks enam tarvidust. See oli lõpetatud.
Ma ei olnud enam süüpingis, ma ei pidanud end kellegi ees õigustama. Süüdistajaid ei olnud enam, õigemini olid nad relvitud mu vastu.
Sellest on nüüd möödas üle kolme aasta. Ma usun, et see hetk, see päev oli murranguline. Täna võin rääkida kolmest toredast pojast. Ma tõesti tunnen, et nad on ehteks mu kaela ümber. See sõjakas poeg, kes aeg-ajalt mind nii hirmsasti vihkas ja tappagi lubas, ütleb: «Sa oled minu emme. Sa oled nii kallis.» Mõnikord palub ta mul koju jääda, võtab oma taskuraha ning läheb mulle üllatust ostma. Ta ei too toidupoest kommi või šokolaadi – ta läheb lillepoodi...
Mu abikaasa ütleb: «Sa võid küll kirikus käia...» ja mu vanemad tunnetavad piiri ega ületa seda.
Me saame täie võidu Tema läbi, kes meid on armastanud (Rm 8,37).
EMA
ŠVEITSLASED KÄISID JUMALA SAADIKUTENA EUROVISIOONIL
Päästearmee ansambel «Takasa» esindas Eurovisioonil Malmös Šveitsi. 95-aastane Emil Ramsauer ei olnud mitte ainult kõige vanem ansambliliige, vaid ka läbi aegade vanim osaleja sellel lauluvõistlusel. Kahjuks ansambel lõppvõistlusele ei pääsenud.
Emil Ramsauer on kehastunud elurõõm. Nähes tema kelmikat pilku ja sitket keha, ei ütleks keegi, et ta on 95-aastane.
Päästearmeega on mees seotud juba lapsepõlvest. Juba tema vanaisa kuulus sinna. Ühe Päästearmee noorteaktsiooni ajal 1928. aastal küsiti Emil Ramsauerilt: «Kas sa oled pöördunud?» Ta läks koosoleku ette, põlvitas ja ütles oma palve, et tahab sellest hetkest peale kristlane olla.
See otsus muutus ajaga ainult tugevamaks. Teise maailmasõja puhkedes töötas Emil Ramsauer raamatuköitjana Londonis, kui marsikäsk ta kodumaale tagasi kutsus. Ta tegi mitmes Päästearmee koguduses muusikat ja on veel tänagi vanadekodudes ja haiglates jumalateenistustel hakkamas.
JUMAL ANDIS JÕUDU
85 aastat pole Emil Ramsauer peaaegu üldse proovidest puudunud. Kunagi oli ta sõjaväe trompetimängija, aga ta mängib ka metsasarve, tuubat, klaverit ja kontrabassi.
Siiski on nelja lapse isa pidanud oma elus ka ebakõlasid kogema. Tagasilöökides on ta leidnud tuge Jumalalt – kollatõbe põdedes, mootorrattaõnnetuses, milles ta süüdi polnud, ja oma esimese naise ajurabanduse puhul. Peaaegu kaks aastat põetas ta naist kodus kuni selle surmani.
68-aastaselt abiellus kange mees teist korda. Oodatavast «viiest või kuuest aastakesest» on saanud 27 aastat. «Me ei kahetse ühtegi päeva,» ütleb temast 22 aastat noorem abikaasa Regula. Kõrgpunkt pärast muusikaharjutust on iga kord tass lihapuljongit. Armastus käib kindlasti ka kõhu kaudu, on mõlemad ühel meelel.
MUNDRID SELJAST JA UUS NIMI
Viimane «marsikäsk» tuli Bernist rahvuslikust Päästearmee peakorterist – ja otse Malmö suunas. «Mulle oli selge – kui see on Jumala tahe, siis ma lähen,» ütleb Emil Ramsauer.
Šveitsi lugu «You and me» («Sina ja mina») kirjeldati kui kurioosumit. Homoringkonnad nõudsid, et «homofoobse Päästearmee» lugu tuleb boikoteerida. Aga ansambel «Takasa» võitis ootuste kiuste rahvusliku võistluse.
Et reklaamivõimalusi parandada, tuli vormid seljast võtta ja uus nimi välja mõelda. Suahiili keeles tähendab «Takasa» puhast elurõõmu. Aga ansambli nime võib ka lühendina vaadelda – «The Artists Known As Salvation Army» tähendab Päästearmeena tuntud muusikuid.
RISTIKÄIGULE EI MINDUD
«Ristikäiku Malmösse,» nagu ajakiri Blick kirjutas, ei plaanitud, kuigi Emil Ramsauer oli ka seekord Kõigekõrgema käsul väljas. «Isiklikes vestlustes tahan ma rääkida Jumala armastusest. Tema on kõige Issand,» ütles vana jumalasulane veendunult. Ja ka eeslaulja Christoph Jakob ütles: «Me oleme kõigepealt Jumala nimel väljas.»
THOMAS FEUZ
idea Spektrum
KELLE HEAKS SA TÖÖTAD?
Majandusseminar 27. aprillil 2013 KUMU auditooriumis
1. Bill Petersil oli kaks teemat: «Kelle heaks sa töötad, kas Jumala või mammona?» ja «Ettevõtlus, mis jääb püsima tormides».
2. Herman Jürgens rääkis raha kasutamisest ja pere eelarvest.
3. Markus Myllymäki küsis: «Ettevõtlusega alustamine – kas see võib olla Jumala plaan?»
4. Eesti Evangeelse Alliansi ettevõtlustoimkonna esimees Marek Jallai.
5. Charlie Chastain ja Matteus Elbrecht.
6. KUMU auditooriumis.
Fotod: Indrek Luide
|
