Valgas taastati 1940. aastal lõhutud Vabadussõja mälestussammas. Ajaloost kadus üks auk ja linn muutus väliselt kenamaks.

«Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!» (5Ms 32,7). Niisugune oli Moosese juhis rahvale, kui ta oli oma elutööd lõpetamas. Vanu aegu ei tohi unustada, muidu väheneb ka huvi püüelda parema tuleviku poole.

Amandus Adamsoni poolt 1925. aastal loodud kuju taastati vanade fotode järgi. Täpselt samasugune uus sammas muidugi ei ole, aga eesmärk on sama. Vana sammas oli paremini vaadeldav ja seetõttu kergemini taastatav, puud on aastakümnetega suureks kasvanud.

Jumal juhendas Moosest, kes pidi valmistama kogudusetelgi: «Vaata, et sa teed kõik selle kuju järgi, mida sulle näidati mäel!» (Hb 8,5). Talle ei antud taevaseid esemeid kasutada, vaid ta pidi nende järgi teised tegema. Aga «Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.» Ta oli ennast ohvriks tuues kõrvaldanud patu (Hb 9,24.26). Taeva imeline reaalsus saab osaks neile, kes Kristusesse usuvad, kui kord Tema juurde jõuame.

TARVIS LÄHEB JUMALAKARTUST

Toimetaja kommentaar

Süüria on Iisraeli naabermaa. Sõjapidamine Iisraeli piiridel ohustab kindlasti ka selle maa julgeolekut. Usklikke ei tohiks see mingil juhul ükskõikseks jätta. «Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa» (Ps 124,8).

VALIMISKAMPAANIA KÄIB

Enamik kandidaate on veel rahvale teadmata, sest nimekirjade registreerimine alles käib. Ajakirjandus tegeleb praegu põhiliselt linnapeade ja vallavanemate kandidaatidega ning Tallinna valimisringkondade esinumbritega, mis kõigepealt rahvale teada antakse.

Üllatuslikult kerkis esile kaks Tallinna linnaosavanemat, kelle näopildiga plakatid (kumbki tehti ühes eksemplaris) Keskerakonna vastastele silma hakkasid. Õigemini võiks öelda, et vastased neelasid õngekonksu alla, mis neile visati. Kõrvalises kohas olevad plakatid tehti üle Eesti kuulsaks. Ja need, kellele linnaosavanemate nimed meelde ei jäänud, jätsid kindlasti meelde Keskerakonna. Jällegi tegi Keskerakond oma vastaste rahaga endale kampaaniat. Sarnaselt on ta teinud valimistest valimistesse, aga ikka langevad vastased lõksu.

Tallinn ongi ajakirjanduse jaoks peateema. Sellest võib aru saada, sest tegemist on ju pealinnaga ja seal kandideerivad üle Eesti tuntud ja värvikad isikud. Aga iga valija peaks mõtlema eelkõige oma kodukohale ja kohalikele kandidaatidele. Samamoodi, nagu iga paiga jaoks peaks olema esmatähtis nende oma kirikuelu, mitte pealinna või koguni kauge Ameerika oma. Muu maailma arengud võivad meile huvitavad olla teadmiste laiendamise mõttes, mõnest asjast võib võtta eeskuju ja teisest teadlikult hoiduda, aga elu tuleb elada ju ikka oma kodukohas.

Tänapäeval on kogu maa ja selle haldusüksuste tuleviku üle otsustamine antud teatud määral valijate kätte ja seda võimalust peame muidugi kasutama. Kui juhid on aga juba ametis, siis Piibel ei luba kaikaid kodaraisse loopida ka ebasümpaatsetele nende seast. Jeremija käskis isegi küüditatutel nõuda selle paiga heaolu ja paluda selle pärast Issandat, sest selle koha hea põli oli ka vangiviidud juutide hea põli (Jr 29,7). Elame oma kodumaal, mille edenemine ja edendamine on meie kõikide huvides.

Jitro soovitas oma väimehele Moosesele: «Aga sina vali kogu rahvast tublisid mehi, kes kardavad Jumalat, ustavaid mehi, kes vihkavad ahnust, ja pane need neile pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle» (2Ms 18,21). Milliste põhimõtete järgi meie endale juhte valime?

TEHING ON TULEMAS

Mis see meisse peaks puutuma? Aga ikka on ju mure olnud, et Eesti varade ja ettevõtete tegelikud omanikud on välismaalased. Nüüd paistab, et üks ettevõte tahetakse välja osta. Me muidugi ei tea, kas selleks Eestist raha leitakse. Võib-olla ostetakse Eesti Meedia välisrahaga ja siis on jälle küsimus, kellele ta tegelikult kuulub.

Usklike lehelugejatena võiksime enestele teadvustada, et ka kristlikud lehed, ajakirjad, raadio- ja telejaamad ning internetiportaalid vajavad oma tegevuseks raha. Suuri investoreid need tavaliselt ei huvita, sest põhimõte «raha peab tegema raha» kehtib siin väga harva – väljaandjad või omanikud peavad veel pealegi maksma, et kristlik meedia üldse tegutseda saaks. Nii võivad sõpradega mitmepeale ühte ajakirja lugevad usklikud küll endale veidi raha kokku hoida, kuid sellega lähemale tuua ka oma lemmikväljaande viimase numbri ilmumise kuupäeva. Iga tellija, ostja või annetaja muutub aga sponsoriks, kes toetab seda väljaannet ja Jumala riiki laiemalt.

«Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?» (Rm 10,15). Õnneks on kuulutajate hulgas ka Kuulutaja ja muu kristlik meedia.

KÕNNIME VEE PEAL

««Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui Ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: «See on tont!» ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: «Olge julged, see olen mina, ärge kartke!» Peetrus vastas: «Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!» Tema ütles: «Tule!» Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: «Issand, päästa mind!» Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: «Tõesti, sina oled Jumala Poeg!»»

Matteuse 14,22–33

Lubage mul alustada ühe «kirikunaljaga», millest küll mitu varianti liikvel on. Luteri õpetaja ja baptisti pastor olid kirglikud kalamehed. Kalale minnes kutsusid nad kaasa ka katoliku preestri. Õngitsesid siis mehed paadis, kui äkki jäi baptisti õngekonks kuhugi kinni. Ta pani õnge käest, võttis jalanõud jalast, langetas hetkeks pea, tõstis jalad üle paadiääre ja kõndis mööda vett kohani, kus õngekonks oli kinni jäänud. Ta päästis konksu lahti ja kõndis paadi juurde tagasi. Mõne aja pärast jäi ka luteri õpetaja õngekonks kinni. Rahulikult pani ta õnge käest, võttis jalanõud jalast, langetas hetkeks pea, astus paadist välja ja läks üle vee, et konksu lahti päästa.

Varsti jäi ka katoliku preestri konks kuhugi kinni. Ta ei olnud oma elus veel kunagi vee peal kõndinud, aga kui teised seda suudavad, siis saab ka tema hakkama. Ennast veidi ebakindlalt tundes pani temagi õnge käest, võttis aeglaselt kingad jalast, tegi ristimärgi, vaatas korraks veel kolleegide poole, astus siis üle parda – ja vajus sealsamas vee alla. Luteri õpetaja pilgutas baptisti pastorile kavalalt silma ja küsis: «Kas me ei peaks talle ütlema, kus kivid peidus on?»

Mina ei oska teile öelda, kus on peidus kivid, mida mööda liikudes saab näiliselt vee peal kõndida. Aga ma saan teile öelda, kuidas kõndida vee peal ilma kivideta.

KOLM TINGIMUST

Teiseks eelduseks on usaldav usk Jeesusesse. Tuleb jäägitult usaldada, et Jeesus tõepoolest peab silmas seda, mida Ta ütleb. Usaldus Jeesuse vastu ilmneb siis, kui Tema sõna peale sirutatakse jalad üle paadiääre vette ja hakatakse kõndima. Kui aga üksnes arvatakse, et usaldatakse, või üksnes loodetakse, et Jeesus peab just seda silmas, mida Ta ütleb, siis on targem paati jääda.

Kolmandaks eelduseks on pidev kontakt Jeesusega. Ka vee peal seistes tuleb vaadata Jeesusele, mitte jalgade ette! Kuni Peetrus suutis oma silmad keskendunult Jeesusel hoida, suutis ta ka mööda veepinda edasi liikuda. Aga kui tähelepanu hakkas hajuma ja ta märkas enda ümber ka tormituult ja mäslevaid laineid, hakkas ta kartma ning vajuma.

REAALNE ELU

Selliseks olukorraks võib olla näiteks perekonnakriis, mille silmapiiril juba terendab suhete katkemine. Selliseks võivad olla ka tööpuudus ja rahamured, mis meil lainetena üle pea kokku löövad. Selleks võib olla haigestumine, mille puhul seni läbiproovitud teraapiad enam ei aita ja meie lootuse puri on katki rebenenud. Selleks võib olla üksindus, mis laseb triivida kahtluste avamerele. Selleks võib olla ka mõni halb harjumus või pahe, millest ei suudeta vaatamata kõigile pingutustele enam vabaneda. Aga see võib olla ka mõni täiesti uus ja ootamatu eluolukord, millesse satutakse ega teata, kuidas käituda.

Kui meie elus midagi taolist juhtub, siis peaksime seda lugu evangeeliumist meelde tuletama ja mõtlema sellele, et Jeesus ei jätnud tollal oma järgijaid hätta. Ka meie keerulistes eluolukordades ei ole Ta meist kaugel, sest Ta on tõotanud olla meie juures igal päeval kuni aegade lõpuni.

TEOORIA JA PRAKTIKA

Usklike inimestena on meil raske mõista, et inimesed võivad keerulistes olukordades kogeda Jeesust mitte abina, vaid hoopis täiendava koormana. Aga nii see on, kui ei suudeta Jeesuses ära tunda oma Päästjat. Seda enam peaksime rasketes olukordades seda piibliteksti meenutama ja südamega kuulama, kui Jeesus meile ütleb: «Olge julged! Mina olen see, ärge kartke!»

Kui oleme sattunud elutormide keskele, tulevad taas mängu need kolm tegurit, millest eelpool juttu oli. Rasketes olukordades vajame kõigepealt Jeesuse sõna. Seepärast peaksime Peetruse kombel hüüdma: «Issand, kui see oled sina, siis ütle, mida ma pean tegema!» Ja Jeesus vastab. Usun, et oleme seda kõik erineval moel kogenud. Äkitselt on sul üks uus ja hea idee, või meenub mõni piiblitekst, mis sind kitsikusest välja juhatab, või tead sa järsku kindlalt, mida tuleb teha, et keeruline olukord laheneks. Sa «kuuled» Jeesust, kes oma Vaimu kaudu sinus kõneleb. Ja see, mida ta sulle ütleb, kõlab alati «võimatuna». Sa ise ei saa endale öelda, mida «võimatut» sa peaksid tegema, et su kriisid või probleemid laheneksid. Sulle tuleb alati pähe vaid «võimalik», ja seda oled sa tavaliselt juba edutult proovinud. Jeesus esitab sulle alati üleskutse teha midagi, mida sa pole ise veel teinud, mida sa oma jõust ja nõust ei saagi teha, sest see on tavaliselt võimatu.

Nüüd on küsimus selles, kas sa usaldad Jeesust. Kui sa tõepoolest usud, siis sa ka teed seda, mida Jeesus on sulle öelnud – isegi kui sa pole seda veel kunagi varem teinud. Sa teed seda, mis on tegelikult võimatu ja sa «kõnnid vee peal». Kas me mõistame seda? Et oma raskustest ja probleemidest üle olla ja neist eemale kõndida, tuleb teha seda, mida Jeesus ütleb. Jeesuse sõnade järgi tehes ei ole raskused alati kohe ja täielikult kadunud. Aga sa liigud nendest eemale ja ühtlasi Jeesuse suunas. Ja iga korraga, kui sa teed seda, mida Jeesus sulle ütleb, jõuad sa Talle sammukese lähemale.

Nendel hetkedel, mil sa teed võimatut, mil sa «kõnnid vee peal» ja eemaldud oma raskustest ning probleemidest, saab oluliseks pidev kontakt Jeesusega. Kui sa lähed Jeesuse sõna peale, siis ära pööra tähelepanu raskustele, mis ei kao silmapilkselt sinu elust ja võivad tormilainete kombel sinu ümber koguni ajutiselt kasvada. Ära pööra ka tähelepanu teistele inimestele enda ümber. Nood istuvad hirmunult ja end võitluses kaotajatena tundes paadis, katavad silmad kätega ja raputavad sinu hulljulguse peale üksnes pead. Nad teevad nii, otsekui oleksid nad mõistlikud ja targad. Tegelikkuses on nad oma kahtlustest haaratud usuga paadis rohkem ohustatud kui sina oma usaldusega tormise vee peal. Vaata siis Jeesusele ja mine samm-sammult edasi. Ja kui sul on usaldav ja katkematu kontakt Jeesusega, siis ei lähe sa põhja!

Peetrus on meile kahe esimese teguri osas heaks eeskujuks. Ta kuuleb Jeesuse sõna ja teeb seda, mida ta ei ole oma elus veel kunagi teinud – ta usaldab keset tormi Jeesuse sõna rohkem kui oma inimlikke oskusi ja võimalusi tekkinud olukorda kontrolli alla saada, trotsib loodusseadusi ning suudab seetõttu vee peal kõndida. Jeesusega kontaktis olemisega on tal paraku veel raskusi. Seda juhtub ikka, et meie tähelepanu hajub – aga õnneks ei ole see veel lõpp. Peetrus ei vaju järve põhja ega upu ära, vaid ta vaatab hädas uuesti Jeesuse poole, hüüab teda appi ja Jeesus haarab tema käest ning päästab ta lainetest. Koos lähevad nad üle vee tagasi paadi juurde ning kui nad paati astuvad, raugeb ka torm.

JEESUS ON LÄHEDAL

Meile kõigile on Jeesus lähedal – Tema tõotus ei ole mõeldud vähestele väljavalitutele, vaid kõigile, kes Teda oma Päästjaks nimetavad. Kui meil on Tema sõna, kui teeme seda, mida Ta meile ütleb ja ei vaata raskustele, siis suudame neist eemalduda ja Tema abiga «vee peal kõndida».

Nüüd me siis teame, kuidas on võimalik «vee peal kõndida». Ja nüüd on see minu ja sinu asi, et me seda ka oma elus teeksime. Kuidas sellega algust teha? Tehkem kasvõi nii, nagu seda tegi meie algusloos katoliku preester, kes võttis oma kolleegid eeskujuks, tegi nii nagu nemad ja söandas esimest korda oma elus vee peal kõndida.

Ta tegi vaid ühe asja valesti. Ta vaatas oma kolleegidele ja mitte Jeesusele. Vaadakem oma sõprade ja usukaaslaste asemel hoopis Jeesusele, nagu üks meie vaimulikest lauludest meid üles kutsub: «Rändur, vaata Jeesusele! ... Julgelt Tema jälgedele oma ususammud sea!» Kuulakem, mida Ta meile ütleb selle kohta, mida meil tuleb teha ja jäägem siis selle juurde – ja siis suudame ka meie Peetruse kombel elutormides pinnale jääda.

ANDRES SAUMETS
Kõrgema Usuteadusliku Seminari
kirikuloo dotsent

HÕIMURAHVAD VAJAVAD TUGE

Aktuaalne teema

Soome-ugri rahvastele evangeeliumi kuulutamise programmi «Hõimurahvaste aeg» raames käis Eestis Rootsi misjoniorganisatsiooni «Ljus i öster» («Valgus idas») misjonisekretär RAULI LEHTONEN (59).

Mis Teid seekord Eestisse tõi?

Külastasime väikese grupiga Sauel, Tallinnas, Tartus ja Võrus kogudusi ning rääkisime meie sugulasrahvaste vaimulikest vajadustest. Hõimurahvaste programmis teevad koostööd Eesti Piibliselts, evangeelne allianss, EELK misjonikeskus ja «Ljus i öster».

Töö hõimurahvastega käib juba aastaid.

See algas 1993. aastal, kui me korraldasime Skandinaavia ja Baltikumi partneritega Tartus esimese soome-ugri konverentsi. Meie praegune reis on nagu 20. aastapäeva tähistamine. Pärast on konverentse toimunud Budapestis, Iževskis, Stockholmis, Solnas, Tamperes ja Tallinnas. Sõktõvkaris oli noortekonverents.

Eesti ja Põhja-Euroopa kristlased on partnerid, et üheskoos jõuda evangeliseerimata rahvasteni Volga ja Uurali piirkonnas – maride, komide, udmurtide, hantide, manside ja mordvalasteni. Tahame, et need rahvad saaksid Piibli oma emakeeles. Meil on piiblikool, kus koolitame kohalikke töötegijaid. On ka kodulehekülg www.elupuu.org.

Mis selle 20 aastaga on saavutatud?

Esiteks piiblitõlgete toetamine ja misjoni-piiblikool. Kooli põhiline tegevus on olnud Iževskis, aga seminare on korraldatud ka Sõktõvkaris, Joškar-Olas, Saranskis, Tallinnas ja Tartus. Teiseks, Eestist on käinud üle kahesaja noore suvereiside ajal hõimurahvaste juures, et aidata kohalikke kristlasi. Piiblikooli on aastate jooksul lõpetanud umbes 450 õpilast. Umbes sada nendest on mingil viisil vaimulikus töös, on rajanud uusi kogudusi või läinud edasi sellistesse kohtadesse, kus ei ole kohalikke kogudusi.

Kas Ungarist ja Soomest käivad ka inimesed Venemaal soome-ugri rahvaid külastamas?

Ungarist ja ka Rumeeniast, kus on umbes kaks miljonit ungarikeelset inimest. Baptisti, luteri ja nelipühi kogudused on sealt saatnud noortegruppe hantide hulka, kes on ungarlaste kõige lähedasemad keelesugulased. Vähemalt ühel aastal on ungarlased õpetanud ka piiblikoolis.

Soomlased on väga palju toetanud õpetajaid saates ja majanduslikult piiblikooli tööd. Soomest on ka mitmeid noortegruppe külastanud neid rahvaid. Eriti on Tampere ja Jyväskylä olnud seotud nende projektidega.

Kas hõimurahvaste evangeliseerimine käib nende oma või vene keeles?

Kui vaadata vähemusrahvustest evangeelseid kristlasi Venemaal, siis 90 protsenti neist on venekeelsete koguduste liikmed. Aga meie peaeesmärk on rajada kogudusi, kes kasutaksid oma keelt, sest kõik uurimused näitavad, et kergem on jõuda inimesteni, kui neile saab näidata, et meie Jumal räägib nende oma keeles. Omakeelset kogudust on raske rajada, kui omakeelset Piiblit ei ole, sellepärast toetame Piibli tõlkimist.

Mis keeles piiblikool töötab?

See on olnud alati vene keeles ja välismaalt tulnud õpetajaid on tõlgitud vene keelde. Aga kui on olnud õpilasi, kes vene keelt halvasti räägivad, siis on olnud ka tõlge näiteks udmurdi või komi keelde. Aga seda juhtub harva.

Kas on olnud vastuseisu soome-ugri keeltes töötamisele?

Kurb on öelda, et on olnud ja ilmselt on ka tulevikus. Mõned slaavi pastorid ei saa aru, miks peab kasutama jumalateenistustel vähemusrahva keelt, kui nad oskavad ju ka vene keelt. Kõik ei ole aru saanud, et emakeel on sageli seotud tunnete ja emotsioonidega. Kui nüüd mittekristlastele näidata, et Jumal pole ainult venelaste ja slaavlaste Jumal, siis nende huvi hakkab kohe kasvama.

Töö on oikumeeniline.

Piiblikoolis on õpilasi metodisti, nelipühi, baptisti, luteri ja karismaatilistest kogudustest. Väga huvitav on näha, kuidas soome-ugri rahvaste ühine kultuur ja traditsioonid on nii tähtis faktor, et teoloogilised ja dogmaatilised erinevused muutuvad teisejärgulisteks.

Kuidas on eestlasi hõimurahvaste juures vastu võetud?

Eestlaste minevik on paljuski sarnane teiste rahvastega, kes on Nõukogude Liidus elanud. Ehk just sellepärast on eestlastel kergem ennast samastada nende probleemidega. Mitmed neist rahvastest võitlevad oma tuleviku eest ja on isegi neid, kellel on oht assimileeruda suurte rahvaste, nende kultuuri ja traditsioonidega. Sellepärast on kristlaste ülesanne näidata neile, et Jumal armastab neid ja Kristus tahab, et taevas oleksid kõigi nende esindajad.

Eestlastel on võtmepositsioon. Eestlased on meiega sageli käinud Udmurtias, Mordvas ja Marimaal. Kohe on näha, et eestlasi võetakse vastu nagu sugulasi, nagu suuri vendi. Kui teie Eestist ei kasuta seda võimalust, siis kes seda võiks teha? Ma kardan, et neid inimesi ja rahvaid pole üldse olemas, kes võiksid teha seda tööd, mis on eestlastele ülesandeks antud.

Täname!

23. augustil 2013 Võrus

VÕÕRAD JA MAJALISED

EGON SARV (42) läks kuus aastat tagasi perega Indoneesiasse. Praegu on ta kodumaal ja Kuulutajat huvitasid kaugel maal tegutseva uskliku mehe mõtted.

Kui palju Sinu ettekujutus enne minekut elust Indoneesias tegelikkusele vastas?

Vaimulik tunnetus oli olemas, aga nähtava maailma ettekujutust ei olnud. Näiteks Jumal ütles seal väga konkreetselt, et peame minema slummi elama ja me elasime seal kaks aastat.

Mind kutsuti küll Indoneesiasse matemaatikaõpetajaks, aga me ei saanud tööviisat. Me läksime siiski, sest Jumal kutsus. Hiljem pakuti mulle uuesti õpetajakohta. Mind ei huvitanud suures linnas kallis rahvusvahelises koolis rikaste laste õpetamine. Süda nõudis muud. Jumal saatis mu sellisesse kristlikku kooli, mis toetab vaeseid lapsi. Õpetan lisaks matemaatikale veel teadust, arvuteid, tervishoidu ja isegi tööõpetust.

Kas Sa olid Eestis ka õpetaja?

Ei. Olin siin arvuti- ja kontoritarvete äris. Algul olin poes müüja, aga kui äri laienes, siis vastutasin koolituste eest ja olin ise ka koolitaja.

Selleks ajaks, kui mulle Indoneesias õpetajakohta pakuti, oli mul indoneesia keel juba räägitaval tasemel suus, aga kool tahtis, et ma õpetaksin inglise keeles. See on lastele väga kasulik, nende inglise keel paraneb kõvasti. Mu noorem tütar hakkas teises klassis inglise keeles õppima. Kuna ta õppis inglise keeles ja mitte lihtsalt inglise keelt, siis juba peale ühte aastat suudab ta inglise keeles suhelda.

Sa oled Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonna lõpetanud. Nüüd pead Sa õpetama ka hoopis teistsuguseid aineid.

Viimasel aastal anti mulle ka kolmas ja neljas klass, et õpetaksin neile inglise keeles teadust ja tervishoidu. Kasutame Ameerikas kristliku õppekava järgi koostatud õpikuid. Taustaks on loomine, mitte evolutsiooniteooria. Kõik on seostatud Jumala ja Piibliga.

Tervishoid õpetab hügieeni ja lauakombeid. Kuna õpikud on Ameerikast, siis õpetatakse lääne kultuuri – kahvel ja nuga, istutakse laua taga. Aga Aasias istutakse maas, Indoneesias süüakse näppudega ja Hiinas pulkadega. Samas õpetaja saab paindlik olla. Mida Ameerika asjadest vaja ei ole, tuleb asendada kohalikuga.

Olete kristlastena muhameedlikul maal.

Indoneesia on vabariik. Näiteks Malaisia on islamiriik, kus kehtivad islami seadused. Indoneesias kuulub islamisse umbes 90 protsenti elanikest. Veel on tunnustatud katoliiklus, protestantism, hinduism, budism ja konfutsianism. Riigi iga kodanik peab ühte neist kuuluma. Aasta-poolteist tagasi pani üks noor indoneeslane internetti, et ta on ateist. Ta pandi vangi.

Indoneesias usutakse Jumalat ja need usud saavad omavahel väga hästi läbi. Me elasime slummis, terve slummitäis rahvast olid moslemid. Sõbralikkus on väga suur niikaua, kui sa ei püüa moslemeid ristiusku pöörata.

Oma usku võib levitada nii, et kuulutad Kristust, aga teine võimalus on pakkuda reaalset abi. Indoneesia koosneb 17 tuhandest saarest. Enamik rahast liigub Jaava saarele, kus asub pealinn Jakarta. Seal on ilusad koolid, õpetajaid jätkub. Väikestel saartel kaugetes külades tahaksid lapsed ka õppida, aga koole ei ole. Annetad raha ja tehakse kool valmis, aga õpetajaid ei ole. Meie koolist käidi reisidel sellistel saartel. Kool on seal üks tund nädalas.

Jakarta on kristlasi täis. Suured kogudused, inimesed on haritud, raha on palju. Kuid ei olda valmis minema elama kuhugi saarele. Nädalasele reisile on paljud valmis minema, saavad eksootilise reisi, lohutavad ja patsutavad õlale, mängivad lastega, teevad pilti. Pärast on hea koguduses näidata, kui vaene koht seal on ja kõik ahhetavad. Aga sellest ei ole palju kasu. See on ka kuulutus, kui sa jätad maha hea elu suures linnas ja lähed kaugele saarele, et anda haridust sealsetele lastele.

Sa oled ise ka veel suures linnas.

Jumal saatis meid sinna. Terve viimase aasta olen siiski tundnud, et tahan minna edasi. Meie kool ostis kauges Malukus maa ja rajas sinna kooli. See on muidugi kõvasti nõrgemate võimalustega kui pealinnas. Aga me läksime Indoneesiasse, et aidata vaeseid lapsi. Me ei otsi raha ega taha teha karjääri, me ei läinud sellepärast sinna, et seal on hea kliima.

Kuhu Sa oma tütre kaugel saarel kooli paned?

Meie esimene tütar oli kaheksandas klassis, kui Indoneesiasse läksime. Ta võttis õpikud kaasa, tuli õppeaasta lõpus Eestisse ja lõpetas kaheksanda klassi siin ära. Terve üheksanda klassi oli ta Tartus, siis tuli Jakartasse kümnendasse klassi. Nüüd olime seotud suurlinnaga, sest kaugetes kohtades ei ole rahvusvahelist kooli. Õppida ei ole vaja lihtsalt ingliskeelses koolis, vaid vaja on saada ka sertifikaat, mis lubaks minna Eestis või mujal ülikooli. Ta õppis kõige odavamas koolis, mille leidsime, Cambridge’i õppekava järgi, ja sai Tartu Ülikooli sisse. Kohe selle kooli kõrval oli väga tuntud nimega kolm-neli korda kallim kristlik kool. Kuid kui õpid ja pingutad, võid ka odavas koolis väga head tulemused saada.

Meie noorem tütar läks Indoneesias esimesse klassi, seal minnakse aasta varem kooli. Ta õppis indoneesia keeles. Teisel aastal tuli ta meie kooli ja õppis inglise keeles. Samal ajal tegi ta koduõppes läbi eestikeelse esimese klassi. Viljandis läheb ta teise klassi. Kui me läheme jaanuaris Indoneesiasse, siis ta jätkab koduõppes eestikeelset teist klassi. Me loodame, et Jumal annab mingi koolivõimaluse ka Indoneesias, aga kui mitte, on meil eestikeelne programm olemas.

Kas praegu veel kultuurišokk ka tekib, kui Indoneesia ja Eesti vahet sõidad?

Kui oled teise rassi keskel, jääd igal juhul võõramaalaseks, kuigi oled selle maaga harjunud. Sa kõnnid mööda tänavat ja lapsed hüüavad: «Näe – valge!» Sa tead, et oled teistsugune, kuigi valget peetakse vähemalt endaga võrdseks.

Kui ma tulen pärast mitmeid aastaid Eestisse, siis olen siin ka nagu võõramaalane. Meie asjad on Indoneesias kastidesse pakitud ja Eestis ka. Inimesed, kes siin elavad, ehitavad oma elu ja kodu tükkhaaval paremaks. Aga meil ei ole sellist elu. Oled kohvrite otsas seal ja siin, võõramaalane seal ja siin. See on kõige raskem.

Sul oli ju siin kodu. Kas Sa kahetsed, et see maha jäi?

Ei. Me müüsime korteri ära ja maksime pangalaenu tagasi. Alles mõned päevad tagasi mõtlesin, et mul ei ole kahte elu siin elada. Jeesus ütles, et ärge koguge endile aardeid maa peale (Mt 6,19) ja et Ta läheb meile taevasse eluasemeid valmistama (Jh 14,2). Küll see kodu ka ükskord tuleb, las ta praegu olla.

Kas Su naine ja lapsed on ka suutnud kõik selle omaks võtta?

Indoneesiasse minek oli minu nägemus, aga see sai ka mu abikaasa nägemuseks. Mina tal käsi ei väänanud ja jõuga teda Indoneesiasse ei vedanud. Ta sai ise kutse Jumala käest.

Kui lapsed on väikesed, siis nad ei küsi midagi. Seal, kus on ema-isa, on nende kodu. Meie noorem tütar juba küsib, miks me oleme Indoneesias ja mitte Eestis, miks ta peab õppima kahe kooli asju, miks meil ei ole oma maja jne.

Aga tütar on näinud, et sõbrad slummis on meist veel vaesemad. Me oleme ikkagi valged, mul on töökoht, üürisime endale maja. Kohalikud püüavad oma elu paremaks teha, maja värvida, diivaneid ja televiisoreid osta, aga meil ei ole seda motivatsiooni, sest oleme võõrad ja majalised (Hb 11,13). Mõnes mõttes on see hea, sa saad lapsele seletada, et me elame siin mingi suurema mõttega kui kodu ehitada.

Mida Sa Eestis teed?

Jumal pani mulle südamesse inimkaubanduse teema. See on tänapäeva orjakaubandus. Maailmas on umbes 27 miljonit orja, kolm korda rohkem, kui neid Aafrikast Ameerikasse veeti. Tänapäeva orjad ei ole kettides, aga neilt on õigused ära võetud, nad ei saa ära minna. Näiteks suur osa maailmas tarbitavast kakaost ehk šokolaadi toorainest on saadud orjatööga.

Inimene otsib tööd, ta on meeleheitel. Siis pakutakse näiteks kuskil võõral maal laeva peal tööd. Leping on inglise keeles, sa pead alla kirjutama, muidu leitakse keegi teine. Aga lepingu järgi tulevad lennukipiletid, viisa, tööluba jne kõik tagasi maksta. Tööpäev lõpeb siis, kui ülemus on tööga rahul. Kui kohale lähed, võetakse dokumendid ära ja öeldaks hoopis suurem võlasumma. Sa jääd võlaorjusse. Kui lähed kaebama, lubatakse pere kallale minna. Lepingu katkestamise eest on tohutu trahv.

Kuidas selle vastu võidelda?

Ma loen selle teema kohta päris palju. Kõige parem viis inimkaubanduse vastu võitlemiseks on ennetustöö. Kui inimene on juba seal sees, teda on piinatud ja alandatud, võtab aastaid rehabilitatsioonitööd, et jälle jalule saada ja paljud ei saagi. Teine asi on haridus. Mida haritum on inimene, seda väiksem on tõenäosus orjusse sattuda.

Kuidas Sa seda tööd Eestis teed?

Kogudused kutsuvad mind rääkima. Sügisel on mõte helistada koolidesse. Indoneesias töötas kõige paremini film, mul on mõned kaasas.

Eestis on palgad väikesed ja inimesed tahavad tööd. Öeldakse näiteks, et Milanos või Londonis on hea töökoht. Või armutakse mingisse rikkasse välismaalasse. Sa sõidad sinna ja loodad, et hakkad ilusat palka teenima või unelmate prints ootab. Aga sul võetakse dokumendid käest ära ja sind sunnitakse seksiorjusesse. Ma ostsin internetist raamatu, kus on konkreetselt kirjas Baltikumist pärit seksiorja musta turu hind. Need tüdrukud on pärit siit!

Kui Sa ükskord päriselt Eestisse tagasi tuled, on vaja ka päris töökohta.

Inimkaubanduse teemat ei ole mõtet rahateenimise vankri ette rakendada. Ma olen näinud, et kui käin jumalakartuses, siis Jumal on mind varustanud töökohtadega. Ma ei ole ühtegi töökohta ise otsinud, kõik töökohad on mind otsinud. Tänu õpetajatööle Indoneesias ei ole mul ka CVs auku sees.

Täname!

15. augustil 2013 Viljandis

MA TUNDSIN PIDEVALT PUUDUST ARMASTUSEST

Minu ema üritas rasedust mitu korda katkestada, aga ma elasin need katsed üle. Pärast minu sündi tahtis ema mind tappa, aga ma jäin siiski elama. Oma isast ei tea ma üldse mitte midagi.

Olin kaks aastat lastekodus ja siis võttis üks distsiplineeritud, õigesti mõtlev, tunnetega väga kokkuhoidlik perekond mind kasvatada. Nad andsid mulle kindla peavarju, riietuse, toidu, sooja toa ja hea koolihariduse. Isegi veidi armastust kuulus sinna juurde.

LÄBI HÄDADE

Kaheteistkümnendast eluaastast alates hakkas minus kõik mässama. Minu käitumine koolis, kodus ja sõprade hulgas oli täiesti võimatu. Olin tohutult agressiivne, rikkusin kõik, mis mulle rõõmu oli valmistanud ning mida mu kasuvanemad ja sõbrad mulle anda üritasid. Ehitasin enda ümber vihkamisemüüri. Kui mul mõni hetk õnnestus üle selle müüri vaadata, otsisin ma armastust.

13-aastaselt jõin esimese lonksu alkoholi ja võtsin esimesed narkootikumid. 15-aastaselt visati mind narkootikumide pärast koolist välja. Mõnuained tekitasid minus tunde, et olen leidnud selle, mida alati olen otsinud – armastuse!

17-aastaselt proovisin unerohutablettidega end tappa. Andsin armastuse otsimise võitluses alla. Aga ma jäin elama!

Otsisin armastust, lähedust ja soojust. Ometi ei leidnud ma midagi! Oleksin peaaegu prostituudiks hakanud. Narkosõltuvus ja armastuse otsimine läksid mõlemad suuremaks, kuni ma lõpuks 21-aastaselt nii kehaliselt kui ka psüühiliselt täiesti läbi olin. Abielu, millest ma armastust leida lootsin, läks lahku. Lapse, mis sellest «armastusest» tekkis, kaotasin ma nurisünnituse tõttu.

PIDEVAD OTSINGUD

Kogesin esimest korda, et kedagi huvitas, kuidas mul läheb, mida ma tunnen, mis mulle rõõmu valmistab, mis mind kurvastab. Kui ta oli minu juures, tundsin end täiesti kaitstuna, kindlana ja tunnustatuna. Teadsin, et tal on küll suured probleemid alkoholi ja ravimisõltuvusega, aga midagi väga tugevat tõmbas mind tema poole ja hoidis tema juures. Kui meie esimene tütar tulemas oli, siis me abiellusime.

Esimesed kümme aastat meie abielus oli ilus elu, meile sündis ka teine tütar. Aga nagu punane niit läbis kogu meie ühist elu millegi otsimine, millele me ei osanud nime anda.

Minu mees langes ikka ja jälle ning üha väiksemate vaheaegade järel joomatuuridesse või sõltuvust tekitavate arstimite mõju alla. Ta sai korduvalt ravi. Neil aegadel, kui ta «puhas» oli, olid tal sügavad depressioonid. Me mõlemad püüdsime neid depressioone vahvate hobide ja puhkustega võita, aga ainsaks tulemuseks oli, et varsti oli raha otsas ja lastega tekkisid arusaamatused. Esimest korda pika aja järel tundsin, et olen jälle midagi kaotanud – armastuse!

See oli hetk, kui tahtsin kõigest loobuda ja plehku panna. Aga me mõlemad otsisime edasi! Kuidagi maandusime me esoteerikasse. Nüüd sattusime alale, milles tundsime «täiuslikkust». Maksime terve aasta paljude asjade eest, mida see liikumine pakub. Ja kui nii palju inimesi selles veendunud olid – siis ei saanud see ju midagi halba olla! Olime nii tugevalt selle mõju all, et ei suutnud enam üldse reaalsust tajuda.

Tülitsesime üha sagedamini tühiste asjade pärast ja ma mõistsin äkki, et usk salapärastesse jõududesse lahutab meid ikka enam teineteisest. Kui minu mees üha tõsisemalt nende asjadega tegelema hakkas, tekkis mul hirm.

Meie rahaasjad läksid iga päevaga halvemaks, me ei mõistnud oma lapsi ja nemad mässasid meie vastu. See oli perekondlik põrgu! Mul oli hirm langeda veel suurema hirmu sisse ja sügavatesse depressioonidesse.

Nüüd olin jõudnud olukorda, kus ma teist korda jooksu panna ja kõike maha jätta tahtsin. Aga üks sisemine hääl ütles mulle, et see ei ole õige tee. Kuulasin seda ja jäin, kuigi armastust ei olnud.

Minu mehe narkoprobleemid ei kadunud, vaatamata oma esoteerilistele otsingutele keerlesime ühe koha peal. Mees ütles, et tal on enesetapumõtted ja ma olin täiesti meeleheitel. Missugust väljapääsuteed pidin ma otsima? Olime ju kõike juba proovinud!

1997. aastal tulime töölt ära, hakkasime äri tegema ja arvasime, et see aitab meid rahapuudusest üle saada. Lootsime, et võime lõpuks õnnelikuks saada. See äri oli aga algusest peale määratud ebaõnnestuma. Lõpuks pidime oma maja maha müüma. Olime elumõtte, õnne ja kindlustunde otsimises täielikult ebaõnnestunud.

ABI TULI

Ma kisendasin Jumala poole: «Palun, aita meid!» Sel hetkel tundsin ma midagi hästi tugevat – armastust ja rahu! Tunne, mida ma sõnadega kirjeldada ei oska. Hakkasin mõtlema, kust see tunne tuli.

Järgmistel päevadel kutsus keegi meid jumalateenistusele. Astusin kirikusse ja siis tulid need jälle – armastus ja rahu, mida olin mõned päevad tagasi tundnud. Teadsin, et siin on see, mida ma kogu oma elu olin otsinud!

Nüüd õppisin tundma Jumalat, Jeesust ja Püha Vaimu ning see oli parim, mis mulle kunagi juhtunud oli. Teadsin nüüd, kus on minu koht ja et minu otsingud olid 32 aasta järel lõpule jõudnud.

Minu mees ja mina pöördusime augustis 2002 peaaegu üheaegselt, lasksime end koos ristida ja oleme täielikult armunud Jeesusesse. Jumal mõjutas meie elu tol aastal nähtavalt, tuntavalt ja võimsalt ning me täname Teda kogu südamest. Ma tänan sind, Issand, et sa alati minu juures olid, ka siis, kui ma ise seda ei märganud.

MARTINA
Das Glaubensportal
lebendiger Christen

KES OMA ÜLEASTUMISI TUNNISTAB, LEIAB ARMU

«Seminaridest osavõtjatele on vanasõnaline «Saalomoni kohtuotsus» enamasti tundmatu,» ütleb Ralf Lengen. Tuntud on aga vanasõna «Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse,» kuid seegi on ju Saalomoni poolt kirja pandud (Õp 26,27). Kui Ralf Lengen seda tsiteerib, siis inimesed noogutavad.

Kiusamine ja intriigid algavad enamasti juhtide poolt. Õpetussõnade raamatu põhjal on Ralf Lengen sõnastanud saalomonliku reegli: «Aususe ja sõbralikkuse kaudu tekib ärisidemetes usaldus.»

Parim lõunasöök kallis restoranis ei aita midagi, kui kelner seda pahuralt serveerib. Tõestus: «Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine» (Õp 15,17).

Mida ütles Saalomon ärimeestele? Näiteks Õp 20,17: «Valega saadud leib on mõnele magus, aga pärast on ta suu täis sõmerat.» Ralf Lengeni jaoks on see hoiatus, et klientidele ei tohi ettevaatamatult nõusolekuid ja tühje lubadusi anda.

Lisaks Saalomoni tarkusele hindab Ralf Lengen ka teiste tarkade peade mõtteid, nagu näiteks Shakespeare, Goethe, Luther, Adenauer ja teised. Piibli tarkused on aga tema arvates eriti kohased.

KA PIIBLIVÕÕRAS SAAB ARU

Saalomon jälgis elu ja inimesi väga tähelepanelikult. Ta toetus sellele, et tegudel on tagajärjed. Head teod saavad reeglina juba siin maa peal tasutud ja halvad karistatud. See on enamikule mõistetav.»

Ralf Lengen õppis klassikalist filoloogiat, saksa keelt ja ajalugu ning sai kraadi Aristotelese stiili uurimise eest. Ta on abielus ja nelja 7–15-aasta vanuse lapse isa. Juba kümme aastat on ta vabakutseline suhtekorraldaja. Tema klientuuri hulgas on pangatöötajaid, ametnikke, tarkvaraarendajaid ja autoärimehi.

KÕIGE TÄHTSAM VÕTE

Ka kriisiolukordadeks, olgu siis tegemist tagasiastumisohus poliitikutega või ettevõtjatega, teab Saalomon nõu: «Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu» (Õp 28,13). Ja Ralf Lengeni soovitus juriidiliste vaidluste jaoks kõlab: «Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha» (Õp 15,1).

Aga kas need mõtted ei ole niigi kõigile teada? «Tegelikult on need tõed väga lihtsad,» ütleb Ralf Lengen, «aga neid rakendatakse liiga vähe ellu. Sest liiga levinud on valetamine, ebasõbralik käitumine, palju lubamine ja lubaduste vähene pidamine. Sellepärast on Saalomoni õpetussõnad nii ajatult aktuaalsed.»

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

PASTORIPEREDE LAAGER

Nuutsakul 16. ja 17. augustil 2013

1. Lõkkeõhtul õpiti üksteist rohkem tundma.
2. Oma lugu jagasid suurpere vanemad Külvi ja Toomas Kivisild.
3. Pastor Alari Allikas sõitis Pärnust kohale rattaga. Vasakul Meego Remmel.
4. Ajakirja Teekäija tegevtoimetaja Ermo Jürma lõi teatemängus «lulli».
5. Seksuaalsuse võludest ja valudest rääkis Lemme Haldre.
6. Külas oli pastoripere Karosas Leedust.

Fotod: Margo Meri