Foto: Kadri Aan

Eesti Vabariik sai 95-aastaseks. Aastapäev oli optimistlik ja ka ilma poolest väga ilus. Sel päeval nutulaule laulda oleks olnud kohatu.

Kõik päevad ei ole siiski pidulikud ega päikesepaistelised. Meie ümber on palju halli ja mahajäetut. Niisugune on koguni ühe osa inimeste elu. Igaüks ei suuda ennast kokku võtta ja ei oska ka Jumalat appi paluda. Nad otsivad siiski midagi, mis neid kinni hoiaks, ei laseks päriselt tühjusesse langeda. Eks siis peavadki neid aitama, juhatama ja julgustama teised inimesed, kellel on usku ja optimismi rohkem.

Vabadus ja hea elu ei ole iseenesestmõistetavad asjad, nende nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha, võtta vastu õigeid eetilisi otsuseid. Jumal ütles Iisraelile: «Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika! Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: «See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!»» (Jr 7,3–4).

HUVITAVAT LEIDUB TAEVAS JA MAAL

Toimetaja kommentaar

PAAVST ASTUS TAGASI

Enamik paavste on oma ametis olnud surmani, ka siis, kui nad füüsiliselt väga viletsaks on jäänud ja tegelikult on nende nimel keegi teine valitsenud. 85-aastane Benedictus XVI teeb aga oma koha vabaks.

Kas paavst otsustas õigesti või valesti, kas ta on olnud tugev paavst või mitte, selle kohta on erinevaid arvamusi. Eks ikka vastavalt sellele, mida arvaja ise paavstilt ootas. Aga paavst ajas sellist joont, mida tema koos oma lähikondlastega vajalikuks pidas. Võrdlus eelmiste ja järgmiste paavstidega annab Benedictus XVI-le tulevikus õigema hinnangu kui me seda praegu teha oskame.

Paavsti vahetus ei puuduta ainult katoliiklasi. Usust kauge üldsus paneb kõik kirikud kokku. Nii ei tohiks uue paavsti valimised ühtegi usklikku päris ükskõikseks jätta. Aga juhte ei või ka üle tähtsustada ja unustada Jeesuse hoiatust: «Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus!» (Mt 23,10).

PÕGENIKUD EESTIMAAL

Eestlaste lahkumisest kodumaalt on palju räägitud. Oma rahva äravool on valus teema, kuid mitte sugugi ainult Eestile omane probleem. Piirid on lahti ja legaalne välja- ja sisseränne käib kogu aeg. Vietnamlased tulid siia ebaseaduslikult ja andsid järjekordselt märku sellest, et mõned on valmis siia jõudmiseks ka reegleid rikkuma. Võib arvata, et nad tahtsid Eestist veel kuskile edasi minna.

Juhtum näitas vähemalt ühel alal ka Eesti head taset. Vietnamlaste kohtuprotsessiks leiti koguni vietnami-eesti otsetõlk! Kui vaadata meie meediat, kus isegi soomlaste ja sakslastega tehakse intervjuusid inglise keelt appi võttes, oli vietnamlaste näide ilus.

Võõraid maid on huvitav külastada ja kellel võimalusi, võiks neid kasutada. Juhtub ka olukordi ja aegu, kus inimesed peavad põgenema. Aga rahuajal vajab iga maa neid, kelle jaoks ainus näitaja ei ole makstav palk. Laulja ütles: «Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!» (Ps 37,3).

TŠELJABINSKI METEORIIT

Meteoriitidest tekitatud purustused on küllalt haruldased. Teadlased saavad Tšeljabinski juhtumit uurides kindlasti huvitavaid tulemusi. Kahjuks ei olnud teadus võimeline seda loodusõnnetust ette ennustama. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et samal päeval möödus Maast palju suurem taevakeha, mis tähelepanu endale tõmbas.

Inimesed ei saa kõiki õnnetusi vältida. Rääkides Jeruusalemma hävitamisest ja saabuvast viletsusest, ütles Jeesus: «Palvetage, et see ei juhtuks talvel» (Mk 13,18). Nii on usklikel inimestel oma palvetega võimalik mõjutada ka hädaolukordi, mida nad päriselt ei saa ära hoida, ja enda ning teiste inimeste saatust neis olukordades. Veel enamgi – neil on see kohustus: «Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!» (Mk 13,37).

KUIDAS MAITSEB HOBUSELIHA?

Piiblis ei kuulu hobune söödavate loomade nimekirja, aga mõnda teistki nimekirjavälist looma kristliku taustaga maades ju süüakse. «Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud» (Mk 7,19) tundub seda ka õigustavat. Küsimus on selles, kas seda tehakse vabatahtlikult või söödetakse inimestele pettusega midagi sisse.

Paanikaks ei tohiks vähemalt Eestis küll põhjust olla – meil ei ole lihtsalt nii palju hobuseid, et nendega inimesi toita. Seega on kasulik eestimaist toitu tarvitada, selle kvaliteet on kindlam. Sellega toetame ka oma riigi majandust.

JUMAL ANNAB ARMU

«Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!»

Rm 1,7

Nõnda tervitas apostel Paulus Rooma kogudust ja tervitab ka kõiki teisi kogudusi, Jumalast armastatud inimesi. Paulus kasutas õnnistussõnu ka oma armsate vendade ja õdede keskelt lahkudes. Tervitus- ja õnnistussõnad polnud lihtsalt suusoojaks öeldud, need tulid parima soovina tema südamest.

Tervitagem ja õnnistagem ka meie üksteist ja olgu seda rohkesti Jumala laste osaduses. Kui seda tehakse südamest, siis südamed võtavad selle ka vastu. Kui see on ainult meie suudele ja kõrvadele, siis jääb sellest väheks või pole üldse mingit kasu.

Et head soovi täielikult vastu võtta, peab kõigepealt mõistma selle sisu ja olemust, muidu me ei oska saaduga midagi peale hakata. Nõnda juhtub, kui me saame kingitusi, mida me tegelikult ei vaja – need on meie silmis kasutud ja ei liiguta meid. Seetõttu ongi minu südames mõtestada lahti Jumala armu, Piibli üht tähtsamat mõistet, mis meie vaimulikus keelepruugis sagedase kasutamise tõttu vahel on ära kulunud ja väärtusetuks muutunud.

ARMU TÄHENDUS

Mõtelgem Piibli ajastu piiramatu võimuga idamaistele valitsejatele, kelle heatahtlikkusest või pahameelest olenes inimeste saatus. Nii tehes hakkame paremini mõistma ja ette kujutama armu tähendust. Selliste valitsejate arm tõi inimestele hea käekäigu, külluse ja sageli ka ametikõrgenduse. Kui valitseja kellelegi armu osutas, siis ta sekkus selle inimese isiklikku ellu, kinkides talle midagi hoolimata kõikidest üldkehtestatud eeskirjadest ja seadustest. Tal oli võimalus ja vabadus vabastada inimene ka võlgadest ning isegi rasketest karistustest.

Nii on ka Jumala, maa ja taeva valitseja armuga inimeste suhtes: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3,16).

Seega on Jumala arm Tema otsene vaheleastumine või sekkumine inimeste ellu. Selles väljendub Tema heasoovlikkus, lugupidamine ja poolehoid inimese vastu. Kui inimene on eksinud, siis Jumal on osavõtlik, tunnetab tema vajadusi ja andestab talle tema eksimused.

Kui inimene loeb patuse palve ja teeb seda tõesti südamest, siis see võrdub armuandmispalvega ja Jumal kuuleb seda. Milline suur ja aukartustäratav rikkus kuulub inimesele, kui ta võtab vastu Jumala armu ja Jumala head soovid oma isiklikku ellu!

TEENIMATU KINGITUS

Loeme Rm 3,23–24: «Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.» Kui paljud inimesed petavad end, on õnnetud ja kurvad, sest püüavad Jumala armu kinni maksta või välja teenida oma heategude, lihasuretamise või kombetalitustega! Need inimlikud ponnistused on täiesti mõttetud. Jumala armu ei saa osta ega välja teenida. Pole nii rikast inimest, kes suudaks selle kinni maksta.

Miljonärid või teised rikkad inimesed, kellel on raha küll, on maksnud kohutavalt suuri summasid, et pikendada oma elupäevi tõsiste raskete haiguste puhul. See pole neil õnnestunud ja nad on sageli ka igaveseks hukkunud. Aga samas vaene inimene, kellel võib-olla ei jätku raha oma igapäevase leiva muretsemiseks, kui ta võtab vastu Jumala armu pakkumise kui Jumala suure kingituse, on saanud Tema suure päranduse osaliseks, mis on hinnatu. Ta on saanud päranduseks igavese elu, mis on Jumala armu and. Ja see inimene on õnnelik.

Jumala arm on jumalik küllus ja rikkus. Need, kes on Jumala armust osa saanud, on tõeliselt rikkad inimesed, sest neil on osa Jumalast, taevast, igavesest elust, Jumala küllusest. Aga seda mõistavad ainult armu lapsed.

MUUTEV ARM

Apostel Paulus rääkis korduvalt rikkusest, mida toob Jumala arm. Ef 1,7: «Temas on meil lunastus Tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine Tema armu rikkust mööda.» 1Tm 1,14: «Meie Issanda arm on olnud minu vastu üliväga suur koos usu ja armastusega, mis meile on antud Kristuses Jeesuses.» Tt 2,11: «Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.»

Jumala arm ei ole pühakute privileeg, vaid iga inimese suur ja ainulaadne võimalus osa saada Tema imelisest pakkumisest. Kui see on ilmunud kõigile inimestele, siis on see ka kõigile kättesaadav. Tähendab, et see on inimeste juures viibiv, inimeste haardeulatuses, nii usklike kui ka uskmatute inimeste juures.

ARMUAEG

Võime öelda, et meil on praegu armuaeg, Jumala antud suurte võimaluste aeg, mida me ei ole ära teeninud, aga mille Jumal on oma heasoovlikkuses heast tahtest meile kõigile kinkinud ja kõigile pakkumas. Kas me oleme selle eest tänulikud, et Jumala arm on meie läheduses ja kättesaadav? Kas meie südamesilmad ja usk näevad igapäevaselt Jumala armu toimivat meie juures? Kas me oskame seda vääriliselt hinnata? Kas me oskame kõiki meile kingitud võimalusi kasutada?

Jumala arm on ilmunud ka uskmatutele inimestele, patustele, eksinuile. Ja neile esmalt just andeksandva armu pakkumisena Tema poolt. Jumal pakub tervele inimkonnale, hukkuvale ja surmale määratud inimkonnale lepitust ja andeksandmist. Jumala suurim kurvastus ja Tema südamevalu on see, kui Ta näeb, kuidas inimesed ei pea lugu Tema pakkumisest, heasoovlikkusest ja armastusest nende vastu.

Need, kes on Jumala armust osa saanud, kes on vastu võtnud Jumala armu, on õnnelikud inimesed ja need, kes pole Jumala armu kogenud ja vastu võtnud ning ei tunneta seda, on õnnetud inimesed. Jumala arm on võrratu rikkus, kui me sellest aru saame, sellest osa saame, selle vastu võtame ja seda mõistame nõnda, nagu armu olemus tegelikult on.

Jäägu meie südames helisema laul meie lauluraamatust («Vaimulikud laulud» nr 331): «Arm mind kannab, jõudu annab, armu varal elan ma. Armust saan ma kõik, mis vaja, armul pole põhja, raja, kõik mu puudust täidab ta.

Tühjalt tulen, täielt lähen – iga päev nii kordub see. Kosutav ja õnnis nõnda armulapsena end tunda; rõõmsaks teeb see elutee.»

Soovin, et Jumala arm võiks puudutada meie kõikide südameid ja me võiksime tunda Jumala õnnistust, lähedust ja osadust.

HENNO HUNT
Tallinna Oleviste
koguduse pastor

EAKAD TÖÖTEGIJAD KOHTUSID TALLINNAS

Aktuaalne teema

2. veebruaril oli Tallinnas heategevusorganisatsiooni «Sõbra Käsi» ruumides Eesti EKB Koguduste Liidu eakate töötegijate kokkusaamine. Üks osalejatest oli Loksa Baptistikoguduse pastor PEETER VALK (70), kes vastas ka Kuulutaja küsimustele.

Kohal olid tegevad ja aktiivsed töötegijad, osa neist veel ametisolevad. Kas kutsutuid oli rohkem?

Osad elavad ju Tallinnast kaugel ja teistel jäi tervise pärast tulemata, aga neilt tuli meile väga kenasid tervitusi.

Millega teie aega sisustati?

Esialgu oli vaba suhtlemine, sest kui palju me ikka niimoodi omavahel kokku saame. Algul pakuti kohvi ja pärast oli lõunasöök. Lauas olime kaheksakaupa, seal oli vaba suhtlemist rohkem.

Tervele ruumile jagasid mälestusi ja meenutusi Herman Mäemets, Dimitri Lipping ja Vaike Tutso ning Astrid Teekel laulis. Oma sõna ütlesid liidu president Meego Remmel ja peasekretär Erki Tamm, asepresident Viljar Liht laulis ja vedas laulu. Oli duetti ja triot ning ühislaulu, meile olid tehtud laululehed. Muidugi palvetati. Aeg läks ruttu.

Mida uut oli selles kokkusaamises?

Ma niisuguses osaduses pole varem käinud. Vist olin siiani liiga noor ja olen ju ikka veel tegevpastor. Eakaid tegevpastoreid oli veel – Ülo Meriloo, Henno Hunt, Aamo Remmel ja Aare Lige ning tegevdiakonitest Aare Tingas. Tegelikult ei olnud ma seal kõige noorem.

Milline oli õhkkond?

Seltskond oli kodune, sest kõik olid omavahel tuttavad. Olime ju enam-vähem ühel ajal tööle läinud ja sarnastes oludes töötanud. Kõik mälestuskillud ja olukorrad tulid tuttavad ette – olime nõukogude ajal väga kitsastesse raamidesse pandud. Niisugust sõnavõttu, meenutust või mälestust, kus oleks pidanud küsima, et mis see siis nüüd oli, ma ei taipa – niisugust ei olnud. Meenutati ka juba lahkunud pastoreid – seal olid Karl Tutso, Paldor Teekeli, Arvo Kajaste, Evald Timmase ja Osvald Lihti lesed – nende mehed olid kõik meile hästi teada ja tuntud.

Kuidas teie põlvkond suhtub praegustesse probleemidesse?

Eks meie põlvkond on jäänud oma tõekspidamiste juurde. Meie eas seisukohad enam kapitaalselt ei muutu.

On asju, mis muutuvad meist sõltumatult, siis tuleb otsida Jumala käest vastust, kuidas me peaksime neile reageerima. Aga kui asjad sõltuvad inimestest ja muutuvad, siis peab küsima, kas on Jumala sõna põhjal alust või õigust muuta või ei ole.

Muidugi erinevad praegused sotsiaalolud kunagistest. Kui nõukogude ajal ei tohtinud kogudused mingit sotsiaaltööd teha, siis praegu tohib ja peabki tegema. Oleme juba üle kahekümne aasta vabad ning on asju, mis teevad kurvaks – sotsiaalne vaesus ja viletsus, ühed rikastuvad ja teised vaesuvad, käärid lähevad aina suuremaks.

Peale lõunasööki mindigi Kopli supikööki, aga meie abikaasaga ei läinud. Me pidime jõudma aegsasti Loksale, sest järgmine päev oli pühapäev, mis koguduses on ju tõsine tööpäev. Lund on palju ja kütta oli vaja. Teine asi on liiklus. Tööpäevadel liigub maaliinide busse rohkem, laupäeval-pühapäeval on neid vähem ja me pidime sellega arvestama.

Kas Sa jäid selle päevaga rahule?

Mõlemad abikaasaga jäime. Oleme tänulikud neile, kes selle päeva organiseerisid, sinna inimesi kutsusid, neid vastu võtsid ja teenisid. Oli ilus päev ja omal kohal. Oli koht, kus meie põlvkond oma eakaaslastega kokku sai. Oli soe, vennalik ja õelik suhtlemine. Mingit vaheseina või põlvkondade erinevust ei olnud. Probleemidevaba päev.

Millega tavaliselt pastorite jutule tullakse? Vähe juhtub, et tullakse ja öeldakse – näed, mul läks hästi, rõõmustame koos. Tavaliselt on vesi ahjus, häda käes või tuju sant, kriis lahti. Aga seal oli optimistlik õhkkond. Muidugi käisid liidu juhtide sõnavõttudest ka päevasündmused läbi, need olid üldiseks palveaineks.

Täname!

16. veebruaril 2013
telefoni teel

TÖÖ PEAB KIITMA TEGIJAT

KRISTI ja SILVER JÄRG elavad Rõuges, kuid kuuluvad Selise Nelipüha Kogudusse. Kuulutajale andsid nad intervjuu Valga Betaania palvelas, kuhu nad Selise grupiga (kolm noort abielupaari) laulma ja Jumala sõna kuulutama tulid.

Te sõidate igal pühapäeval Rõugest Selisesse, vahemaa on 50 kilomeetrit. Kas te Rõugesse ei tahaks kogudust rajada?

Kristi: Ei ole veel kutset südames. Praegu on meie kodukogudus Selise. Kuna Jumal on kutsunud mind lastetööd tegema, siis oleme mõelnud, et pühapäevakooli või Hea Sõnumi ringi võiks küll kodukülas ka teha. Selleks pole uksed veel avanenud, sest Jumalal on oma ajad.

Kuidas te omavahel kokku saite?

Silver: See oli Jumala plaan. Kui Kristi isa Koit Kask poleks Selisesse pastoriks tulnud, oleks ma võib-olla maailmas edasi. Selise koguduses oli enne tema tulekut inimesi väheks jäänud, pealekasvu enam ei olnud.

Minu vanavanemad Hilda ja Elmar Järg olid usklikud. Ühel jõuluajal sattusin sellepärast Selise jumalateenistusele, et minu 96-aastane vanaema (vanaisa oli selleks ajaks juba surnud) oli vaja sinna viia. Ma ei tahtnud minna, sest olin usu kaotanud ja tahtsin vanaema viia ükskõik kuhu mujale, aga mitte Selisele. Jumal sai niipalju minu südant liigutada, et viisin vanaema siiski sinna.

Ma mõtlesin, et kui teenistus on läbi, siis tulen ruttu ära, ma olen vanaema ikkagi toonud ning Jumal on rahul ja mina ka. Aga Koit astus minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks uuesti oma elu Jumalale anda ning tulla koguduse juurde. Ütlesin ilma mõtlemata «jah». Miski sundis mind seda tegema. Tollest päevast saingi Jumala juurde tagasi ja kevadel õnnistati mind kogudusse. Mu vend tuli kohe järele. Kogudusega liitus varsti veel inimesi ning kogudus kasvas suuremaks. Kristiga kohtusimegi Selisel.

Sa olid enne usklik olnud?

Silver: 1995. aastal tegin otsuse Jeesuse kasuks ja sain Selisel ristitud. Siis läksin sõjaväkke, pärast käisin ikka koguduses. Jumala Vaim tegi minu juures tööd, ma kogesin seda. Aga siis tekkisid arusaamatused. Inimesed põgenevad ja otsivad, et kuskil on parem, aga nii see ei ole. Ei olnud enam aega nii palju Jumala sõna lugeda, palvetamine jäi vähemaks ja nii ma taandusin Jumalast kaugemale, kuni lõpuks langesin ära.

Ega usk Jumalasse ei kadunud, ma teadsin, et Ta on olemas. Aga Jumala sõna ütleb, et usk ilma tegudeta on surnud (Jk 2,20). Otsisin meelelahutust ja kõike muud maailmast – hobid, trennid – kõike, mis ainult ei laseks Jumala häälel rääkida. Eks ma mõnikord võtsin Piibli kätte ja mõtlesin, et ma lihtsalt vaatan. Jumala sõna oli minu jaoks nii sulgunud, et ma enam ei saanud sellest aru.

Aga südames igatsesin tagasi tulla. Kui täht langes, siis ma ei soovinud ei raha ega asju, vaid et Jumal võiks veel mu elu päästa, et ma võiksin veel Tema lapseks saada. Ma teadsin tol hetkel, et see on jabur, sest ma ei usu musta kassi ega tähtede langemist, aga südames oli soov, et Jumal mind veel päästaks.

Kristi tegi juba noore tüdrukuna vaimulikku tööd.

Kristi: See oli Antslas. Olen koguduses vanematega kaasas käinud sünnist saati. Ma uskusin, et Jumal ja Jeesus on olemas, aga nad ei elanud minu südames. Sõbrad ümberringi hakkasid mõjutama. Ma pidin valima, kas lähen edasi koos Jeesusega või ilma Temata. Elan siis sellist elu, nagu sõbrad elavad ja mis maailma kuulub. Aga ma sain aru, et ei taha ilma Jeesuseta edasi minna. 13-aastaselt tegin otsuse Jeesuse kasuks. See oli kevadel. Suvel mind ristiti ja mu õde ka.

Antsla koguduses ei olnud üldlaulu saatjat. Ma olin õppinud lastemuusikakoolis. Mind pandi kohe klaverit mängima. Õppisin kodus laulud selgeks ja mängisin. Nüüd olen seda Selisel jätkanud. Antslas tegime õega natuke ka lastetööd, aga siis ma ei tundnud, et see minu osa oleks.

Teie perele annab elatist pottsepatöö.

Silver: Meil on kolme peale firma – mina, minu vend ja Kristi. Teeme kõike, mis seguga kokku jääb – pliidid, korstnad, ahjud, kaminad, maakivitööd. Jumal on õnnistanud, nii et meil on võimalus Eestis tööd teha ja olla oma perele lähemal.

Meil on vennaga tööd jaotatud – üks teeb kive ette ja teine paigaldab. Kahekesi läheb kiiremini. Vend ei ela Rõuges, aga objektil saame kokku. Kui on kaugemad objektid, siis elame ka seal.

Kristi: Mina suhtlen klientidega, teen osaliselt raamatupidamist, kuigi meil on päris raamatupidaja ka olemas, töötan arvutiga.

Mille poolest on ahi hea, tänapäeval on ju palju teisi kütmisvõimalusi?

Silver: Kindlasti on ahi kodulähedasem. Kiviahi ei kuivata õhku. Ahi soojendab ka siis, kui elektrit ei ole, ta ei sõltu millestki. Aga ise peab muidugi kütma. Igaüks ise valib, mis talle hea on.

Kuidas ahjude tegemine vaimuliku tööga seotud on?

Silver: Kus me iganes töötame, püüame Jumala abiga ja Tema juhtimisel jagada ka evangeeliumi. Oleme saanud seda päris palju oma töökohtades teha. Alati ei saa rääkida, aga siis kuulame tööd tehes pereraadiot või lindilt Osvald Tärgi ja Kaljo Raidi jutlusi. Kui inimesed küsivad, siis ütlemegi, et kuulame jutlusi.

Oma firmaga kaasneb majandusrisk.

Silver: Tööd on periooditi. Talvised tööd tuleb suvel hankida. Võib-olla peaks talvel aega rohkem ka enda jaoks jätma, et oma kodused tööd tehtud saaks.

Klientuur tuleb läbi tehtud tööde. Varem me reklaami ei teinud, info liikus suust suhu. Jumala laps ei tohiks karta, aga eks ikka mõtled selle peale, et kui jääd haigeks või tulevad raskemad päevad, siis seda tööd ei tee ju keegi sinu eest ära.

Eks risk on ikka. Masu meil tellimusi ei vähendanud. Jumal on andnud meile stabiilselt tööd. Oleme saanud oma maksud ära maksta ja ei ole puudust ka pidanud tundma. Kokkuhoidlikud oleme ikka pidanud olema ja peame olema ka edaspidi.

Inimesed võiksid rohkem firmasid teha.

Silver: Iga algus on raske. Konkurents on suur, aga me ei tunne, et see häiriks. Jumal on õnnistanud ja töö kiidab tegijat. Jumal on andnud meile oskused. Ka töö peab austama Jumalat.

Te laulate ka kahekesi.

Kristi: Üldiselt ei tee me seda väga tihti, aga ma olen Silverit utsitanud. Enamasti laulame kuuekesi. Silverile meeldivad melanhoolsed viisid. Ostame ikka uusi laulikuid, et täiendada repertuaari. Kui kutsutakse kuhugi, siis me jälle harjutame.

Kui keegi oskab laulda või pilli mängida, siis ei tasu neid andeid vaka all hoida. Kes viisi hästi ei pea ja ei saa teiste ees esineda, võib üldlaulu ikka Jumala kiituseks laulda.

Igast aktiivsest perest võib väikeses koguduses väga palju sõltuda.

Kristi: Tuleb käia koos Jumalaga ja usaldada Teda. Seda on raske igas eluolukorras teha. Kui usaldad täiesti Jumalat, siis sa küll ei tea, mida järgmine hetk võib tuua, aga kui see on käes ja sa oled näinud, et oled saanud Jumala riigi tööd teha ja kellelegi evangeeliumi kuulutada, siis sa näed, et Jumala hääle kuulamisest on olnud kasu.

Kuidas setod mujalt tulnud inimesi omaks võtavad?

Kristi: Usaldus tekib aastate jooksul. Mõne inimesega külas on side alles nüüd, pärast seitset aastat, tekkinud. Kohalikud vaatavad, jälgivad sind, panevad tähele, mida sa teed ja siis vaikselt hakkavad usaldama. Loomulikult on neil hea meel, kui inimesed maale tulevad. Seto keelest saame aru, sest minu ema räägib võru keelt, mis on suhteliselt sarnane.

Kas Selise kogudus tegeleb humanitaarabiga?

Kristi: Oleme kaks aastat Euroopa Liidu toiduabi jaganud, mis on üldiselt tänuga vastu võetud. Siiski on ka neid inimesi, kes sooviksid hoopis valmistoitu või finantsabi.

Selise kogudus teeb vaimulikku tööd ka väljaspool palvelat.

Kristi ja Silver: Kord kuus ja suuremate pühade ajal käime Saatses vanadekodus. Noored ei saagi tihedamalt minna, sest igal pühapäeval on pühapäevakool ja pärast teeme Hea Sõnumi ringi Veriora noortekeskuses. Kõrvalt vaadates ei ole see kerge. Terve pühapäev on kinni, aga see on Jumala riigi nimel.

Maakohad on ju lastest ja noortest tühjad.

Kristi: Päris nii see ei ole, aga paljud tahavad maalt ära minna. Värskas on veel gümnaasium ja lastemuusikakool. Nad on läinud aktiivsemaks, sest gümnaasiumi tahetakse kinni panna, aga setod ütlevad, et ei lase seda teha. Nad pakuvad mingeid soodustusi kõigile, kes tulevad Värska gümnaasiumi õppima. Mikitamäel on põhikool, aga see läheb kuueklassiliseks. Laste arv siiski väheneb. Perede olukord ei ole majanduslikult tugev. Palju on töötuid ja sotsiaalsete probleemidega inimesi.

Noorte- ja lastetöö osas tahaks kõiki siiski julgustada. Lapsed on hästi vastuvõtlikud. Kuigi lapsi on vähe, tuleb nendega ikka töötada. See on koguduste vastutusala. Lapsed peavad saama kuulda Jeesusest ja päästmisest.

Täname!

17. veebruaril 2013
Valga Betaania koguduses

KRIIS PARANDAS USKU

Selles ei ole midagi eriskummalist, et teoloogiatudengid peavad jutlustamisseminariks jumalateenistuse ette valmistama. Jutluse tekst, liturgia ja laulud tulevad hoolikalt paika panna, sõnad kogudusele läbi mõelda. Mul läks õppetöö neljas semester ja olin seni kõigi kirjalike eksamitööde, kodutööde ja muude tõketega hästi hakkama saanud.

Nüüd äkki ei leidnud ma esimest korda oma elus enam õigeid sõnu. Pidin jutlustama Piibli tekstist Am 5,21–24: «Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!»

Kirjakoht oli lihtne, sellele vaatamata ei mõistnud ma seda. See ei puudutanud mind, selle mõte ja eesmärk ei jõudnud mulle kohale. Ma ei suutnud neid Jumala sõnu seletada.

MA KAHTLESIN JUMALA LIGIOLUS

Minu elu oli nüüd tegevust täis. Tekkisid eesmärgid ja terve hulk ideid. Õppisin kaubandust. Sõbraga ehitasime suhted uuele alusele, kui olime taas leidnud tee teineteise juurde.

Kõik paistis hea olevat, aga midagi oli ometi puudu, mida kaugemale ma usust läksin. Aja möödudes tegelesin üha vähem küsimusega, kus siis Jumal oli. Üha enam küsisin endalt, kas ma ka ilma usuta Jumalasse õnnelik olla saan.

Rääkisin ka oma kristlastest sõpradega. Mulle sai selgeks, et õnnelik elu, mille eest ei saa Jumalat tänada, ei ole võimalik. Hakkasin jälle jumalateenistustel käima, et Jumala sõna uuesti oma ellu vastu võtta. Võtsin palju aega, et järgi mõelda. Minu usk küpses taas. Jumal on jälle lihtsalt minu ümber ja minus ning võtab minult iga kahtluse ära.

NÜÜD ON TAAS RAHU

Vahepeal olen jõudnud oma kahtluste põhjustajaga abielluda. Meil on laps ja varsti sünnib teine. Peagi on mul vaheeksam taasalustatud teoloogiaõpingutes. Minu igatsus läks ükskord nii suureks, et pöördusin uue energiaga õpingute juurde tagasi. Ma tahan teistele inimestele kristlikku ususõnumit ja Jumala armastust kuulutada.

KRIIS ON VÕIMALUS

Kriis muutis minu ootusi. Ma ei saa Jumalalt, usult ja religioonilt oodata, et kaotatu tagasi tuleks või häda ja valu lihtsalt kaoksid. Me oleme iseotsustavad inimesed, nii et Jumal ei võta ka häda meie eest ära. Aga Tema sõna ja kohalolu on need, mis meie hinged tasakaalu viivad. Ma olen tänulik oma kriisi eest, sest see viis mind väga palju Jumalale lähemale.

STEFANIE ZUDER
idea Spektrum

LÖÖK TULI LÖÖGI JÄREL

Tema allakäik oli tohutu – töökohast jäi ta ilma, abielu läks lõhki, vanemlikud õigused võeti ära ja lõpuks tuli vangla. Nüüd elab Norbert Beule kõige primitiivsemates oludes Leipzigi lähedal. Sellele vaatamata ei ole ta murtud mees: «Minu usk Jumalasse on väärtuslikum kui kõik muu!»

ALKOHOL MUREST EI VABASTA

Siis tuligi esimene löök – miljonid margad olid äkki kuhugi kadunud ja tekkinud skandaali tõttu lasti ka Norbert Beule lahti, kuigi ta ei olnud pettustega seotud. Tema ülemus laskis enda maha.

Norbert Beule jõi end purju, et oma töötajäämist unustada. Uut kohta otsides tegi ta ühe vea – ta kirjutas endale ise hea soovituskirja. Asi tuli avalikuks ja mees sai tingimisi karistuse. Sellele vaatamata leidis ta õppejõu koha oma erialal ühes rahvaülikoolis. Ta tegi oma tööd koguni nii hästi, et kutsuti samale tööle ka naaberlinna. Nii pendeldas ta kahe koha vahet.

Siis tuli järgmine löök – kui Norbert Beule ükskord ootamatult koju tuli, leidis ta oma naise juurest võõra mehe. Seda ta välja ei kannatanud, abielu lahutati. Oma mure uputas ta jälle alkoholi. Tulemuseks oli töökoha kaotus, ta ei suutnud enam üüri maksta ja löödi korterist välja.

MA PEAN OMA ELU MUUTMA

Haua juures seisid ainult pastor ja Norbert Beule. Talle sai selgeks, et peab oma elu muutma. Aga kuidas?

Norbert Beule käis võõrutusravil, läks tagasi oma kodukanti, elas väikesest toetusest, hankis endale väntoreli ja tegi jälle «karjääri» – ta käis mööda turge ja kogus haigete laste jaoks raha. Kui ta oli juba sada tuhat marka üle andnud, tänas teda isegi tolleaegne Saksamaa president Johannes Rau.

22 KAEBUST

Niisuguste asjade eest oli naine Norbert Beule kohta juba 22 kaebust esitanud. Mees keeldus ka elatisraha maksmisest, sest oleks tahtnud oma alaealist poega näha, aga naine ei lasknud. Kuna Norbert Beulel oli veel kehtiv tingimisi karistus, määras kohus talle 26 kuud reaalset vangistust.

Vanglaaega kasutas Norbert Beule järjekordseks uueks alguseks – sellest ajast peale ei puudutanud ta enam alkoholi ja palus Jumalat endale appi. Ta luges Piiblit ja külastas vangla jumalateenistusi.

Alates 2007. aastast on Norbert Beule jälle vaba. Ta läks uuesti Leipzigisse. Ta otsustas endale uue väntoreli muretseda ja sellega jälle head teha. Oma kogemused kirjutas ta koguni raamatuks. Saadud kasumi andis ta jälle haigetele lastele.

Kaastunnet Norbert Beule ei otsi: «Ma olen õnnelik ja oma eluga rahul.» Ja ta on põnevil, mida Jumal veel temaga teha tahab.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

INDEKS PANEB RIIGID PAIKA

Open Doorsi rahvusvaheline ekspertgrupp hindab igal aastal uuesti olukorda rohkem kui 60 maal. Koostatud järjestus peaks andma kristlastele, nii üksikisikutele kui ka kogudustele, aga ka poliitikutele ja teistele otsustajatele, usaldusväärse aluse tegutsemiseks. Erilise tähenduse annab indeksile see, et kristlus on üle maailma kõige tagakiusatum usk.

Open Doorsil on juba aastakümneid kaastöölisi enamikes maades, kus kristlasi taga kiusatakse. Neil on sidemed ka põranda all tegutsevate koguduste usaldusväärsete liidritega.

Statistiliste andmete kogumiseks küsitletakse asjatundjaid, pastoreid ja kirikujuhte ning koguduste kaastöötajaid, momendiolukorra kohta. Maa asukoht nimekirjas tuleneb ulatuslikest hinnangutest kristlaste usuvabadusele nii teoorias kui ka igapäevases elus. Laialt tuntuks saanud üksikud õigusrikkumised on seejuures ainult üks aspekt.

Tagakiusamisindeksi metoodikat on värskelt ka parandatud. Rohkem pööratakse tähelepanu sellele, kuidas mõjub tagakius üksikisikutele. Kristlased võivad järeldusi teha viiel erineval alal: isiklik elu, pereelu, sotsiaalelu, riigi tasand ja koguduse tasand. Kõigil neil aladel võib vägivald olla ka vaimne.

2013. aastal on tagakiusamisindeksi põhjal 20 esimest riiki järgmised:

1. Põhja-Korea
2. Saudi Araabia
3. Afganistan
4. Iraak
5. Somaalia
6. Malediivid
7. Mali
8. Iraan
9. Jeemen
10. Eritrea
11. Süüria
12. Sudaan
13. Nigeeria
14. Pakistan
15. Etioopia
16. Usbekistan
17. Liibüa
18. Laos
19. Turkmeenia
20. Katar.

OPEN DOORS

UUDIS KIRIKUTE NÕUKOGUST

Asepresidentideks valiti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ning Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president pastor Meego Remmel.

LÕUNA-EESTI NAISTE OSADUSPÄEV

2. veebruaril 2013 Otepää Palveränduri kirikus

1. Põnevat seminari kuulamas.
2. Peakorraldaja Janice Viinalass.
3. Üheks seminari läbiviijaks oli Livia Telles Brasiiliast (vasakul), teda tõlkis Evelyn Ainlo.
4. Palveränduri koguduse pastor Margo Meri keetis suppi.
5. Tehti koos käsitööd.
6. Lõpupalve.

Fotod: Margo Meri ja Mango Frantz