Foto: Enn Veevo

Tänavuste noorte piiblipäevade juhtlause oli «Päev enne homset». Ettevõtmine toimus juba 36. korda, seekord Raplas 7.–9. juunini.

Päev enne homset ehk tänane on viimane päev, mille olemasolus võime täiesti kindlad olla. See on lihtne ja loogiline tõdemus, mis peaks meid tänast kõrgelt hindama panema.

Tänasest päevast on lugematu arv kordi saanud eilne ja homne on ikka kätte tulnud. See ei vähenda tänase tähendust: «Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse «täna», et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!» (Hb 3,13).

Kord tuleb päev, millele homset ei järgne – kas kõigile korraga või kellelegi isiklikult. Ärgu see hirmutagu! Taevas on ju meie sõpru täis ja seal on valitsemas Jumal, kes meid armastab.

Päeval enne homset kuulis Jeremija Jumala häält: «Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin!» (Jr 1,7). Ära ka ütle: «Ma olen liiga vana,» vaid ühine Issanda tunnistajatega!

ELU EI JÄÄ KUNAGI SEISMA

Toimetaja kommentaar

«Kas sa ka aru saad, mida sa loed?» küsis Filippus etiooplaselt (Ap 8,30). Tänapäeval, kus pilt teleekraanil ise edasi läheb ja süvenemiseks vähe võimalusi jätab, tahab Issand usklikelt ometi mõttekat elu ja tegevust. Ta ootab neilt palveid, et sündmused õigesti areneksid ja nad ise Talle meelepäraseid tegusid teeksid.

PATRIARH KIRILL KÄIS EESTIS

Teine külg tema visiidil oli muidugi poliitiline. Patriarh on Venemaal väga mõjukas isik ning kirik ja poliitika on sellel maal traditsiooniliselt seotud olnud. Kirikut ja usutegelasi on ikka kasutatud ka Venemaa välispoliitikas, seda isegi nõukogude ajal. Ja nii on Eesti-suunal patriarhe varemgi rakendatud.

Meenutagem, et eelmine patriarh Aleksius II oli pärit Eestist ja kõneles eesti keelt. Vähemalt ühel korral kasutati teda väga kõrge poliitilise kontakti loomiseks – kui toonane Eesti president Arnold Rüütel läks patriarhi juurde külla, ilmus sinna ka Venemaa president Vladimir Putin.

Patriarh Kirill tegi oma visiidil mõndagi, mida Vene poliitikud teinud ei ole. Näiteks pani ta pärja küüditamisohvritele. Ka mõnes tema sõnavõtus oli vihjeid riikide ja rahvaste vahel mõistmise parandamise suunas, mis senisest teistmoodi kõlasid. Ehk võib loota, et patriarh oli teerajajaks poliitikutele? Kui usutegelased aitavad kaasa positiivsetele arengutele, võib see lisaks muule kasulikule parandada Eesti ühiskonna suhtumist kirikusse ja usklikesse.

Loomulikult näeb patriarh Kirill Eestit, Eesti kirikumaastikku ja Vene-Eesti suhteid Moskva poolt vaadatuna ja esindab seda vaatenurka. Ei tahaks nii kõrge vaimuliku juhi visiidi taga näha halbu kavatsusi. Samas on piisavalt näiteid, kus suurriikide poolt teistele maadele suunatud head kavatsused ei ole olnud neile vastuvõetavad.

«Tarkusega ehitatakse koda ja arukusega kinnitatakse» (Õp 24,3). Palugem siis tarkust ja arukust otsustajatele!

REFORMIERAKONNA VALIMISSKANDAAL

Milleks on üldse vaja e-hääletamist, kui seda saab kurjasti kasutada? Kõigepealt, Riigikogu ja kohalike volikogude valimiste puhul ei ole seni ühtegi väärkasutamist tõestatud. Nende e-hääletamissüsteem on ka hoopis erinev Reformierakonna siseselt kasutatavast. Aga tavalisi valimissedeleid on võltsitud läbi aegade ja küllap tehakse seda edaspidigi. Mõned teevad ju ikka veel tänaval «kotijooksu», kuigi paljud kurjategijad kasutavad ammu juba arvutit. See, kes oma häält viinapudeli eest müüb, saab oma tehingu nii sedeliga kui ka arvutiga ära vormistada.

Ajad on edasi läinud. Paljud ei viitsi enam pangas käia – peaaegu kõike saab ju internetis teha. Digiallkirjaga e-kiri asendab allkirjastatud paberit. Ja kui valida saab kodust lahkumata, miks siis valimisjaoskonda minna?

Arvutite kasutuselevõtu vastu on mõttetu sõdida, küll aga peab võitlema nende väärkasutamisega. Tehnika ei saavuta kunagi mingit lõplikku ja usaldusväärset taset, mida ära oodata – ikka on võimalusi edasiminekuks. Tehnika ajalugu on eksimiste, avariide ja õnnetuste ajalugu. Küllap areneb ka e-hääletamissüsteem usaldusväärsemaks just tänu sellele, et süsteemi lahti muukida üritatakse. Areng käib ikka nii, et uue kilbi vastu leiutatakse uus mõõk, mis sunnib jälle kilpi täiustama.

Tehnika areng ei kaota ebaausust. Tehnika keelamine ei tee olukorda paremaks. «Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim,» palus kuningas Taavet (Ps 51,12). Issanda poolt puhastatud süda ja Temalt pärit uus mõtteviis on ainus kaitse patu vastu, tulgu siis kiusatus kõrgel või madalal tehnilisel tasemel.

INIMESE JA JUMALA AUSTAMISEST

«Siis Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele: «Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid. Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks. Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus!»

Matteuse 23,1–2.5–10

Piiblis on mitmesuguseid tekste. Mõned on väga konkreetsed, otse käsu vormis ja need on mõeldud ka otseseks täitmiseks. Vanas Testamendis on kümme käsku – Jumala antud korraldused oma rahvale. Uues Testamendis on meil Jeesuse sõnad, ka väga konkreetsed ja selged. Need on Tema juhised meile, kuidas peaksime käituma ja elama.

Peatume ühel niisugusel. Käsitleme mitte niivõrd tollaseid variseride ja kirjatundjate probleeme, vaid püüame leida vastuseid tänase päeva küsimustele.

AU OTSIMINE

Siin on meile antud vähemalt kaks käsku. Esimene oli: «Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus!»

Need on otsesed keelavad käsud. Kui Jeesus meile midagi keelab, siis ei tohiks me seda ka teha. Peaksime kuuletuma Tema tahtele. Neis käskudes on juttu aust, austamisest, positsioonist, tunnustamisest.

Jeesus keelas püüelda selle poole, et meid austataks. Ent kui see siiski juhtub, et saame austuse osaliseks, siis peaksime seda otse keelama.

Me ei tohi lasta end hüüda rabiks või juhatajaks. Rabi oli juudi õpetaja aunimetus. Ning me ei tohi lasta oma elu ja mõttemaailma juhtida kellelgi teisel peale Jumala. Olgu ta suur ja tugev või lugupeetud autoriteet, me arvestame temaga vaid niipalju, kuivõrd see on kooskõlas Issandaga. Ärgu olgu meil maiseid ideoloogilisi ja vaimseid autoriteete, kellest sõltuks meie vahekord Jumalaga. Nii käitus Jeesus ka ise kõrbekiusatuses (Mt 4,8–10).

Kahjuks peame tõdema, et mitte alati pole kristlik kirik käitunud nii nagu Jeesus õpetas. Sarnaselt Jeesuse-aegsetele kirjatundjatele ja variseridele on kirik armastanud piltlikult öeldes «teretamisi maailma turgudel» – nad on püüdnud selle poole, et inimesed neid vaataksid. Meie praeguses kõnepruugis avaldub see soovis «olla pildil».

Kurb ja isegi häbi on vaadata kirikute uhkeid protsessioone, kõrgete vaimulike ametiriietust ja atribuutikat. Nad on teinud oma «palvepaelad» ja «tupsud» väga laiaks ja suureks. Kui kaugel on see Jeesuse õpetusest!

Tulemuseks on see, et vaatamata kõigile oma püüdlustele on kristlik kirik tänapäeval kaotanud suurel määral oma au ja mõju. Sellest jutustavad meile Euroopa üsna tühjad kirikud ja katedraalid. Neid külastavad turistide hulgad, aga tõsiseid usklikke on vähe. Niisugune on tagajärg, kui pole täidetud Issanda käsku.

VENNAD JA ÕED

Vendadel ja õdedel on üks eriline omadus, mis on kirikule otse eluliselt vajalik. See hoiab ära tülid ja lahkhelid, loob kiriku ühtsuse ja tugevuse. Vennad ollakse sünni poolest, koguduses vaimuliku uussünni poolest. Vennaks ei saada tiitlite ega ametite kaudu – vennad lihtsalt ollakse sünni järgi. Sellele alusele rajas Issand oma koguduse. See on väga tugev alus.

Tänu sellele mahuvad kogudusse ära väga erinevad inimesed. Mõni on suur ja tugev, teine väike ja nõrk. Kuigi erinevad, on nad vennad – ühe perekonna liikmed. Nii ollakse osalised ka selle perekonna rõõmudes ja muredes. Tegelikult on see ainus võimalus rajada kogudus, kuhu sobiksid kokku niivõrd erinevad inimesed ja samas on see neile kõigile ka ülesehitav.

Kahjuks on kristlik kirik seda nii olulist tõsiasja sageli eiranud ning ikka ja jälle on maksvusele pääsenud soov austuse ja võimu järele – olla lugupeetud ja austatud rabi, õpetaja. Seda soovi on ühelt poolt toitnud rahvas ise, kes tahab kuningat. Juba Saamueli ajal Vana Testamendi rahvas otse nõudis seda. Teisalt on alati inimesi, kes tahaksid niisugust aukandja positsiooni iga hinna eest omada.

Kuigi vabakirikutel pole sakramente, tahaks nii mõnedki midagi sellist, mida amet ja tiitel võimaldaksid jagada. On neid, kes vaatavad igatseva pilguga suurkirikute sümboolika poole – vast saaks meiegi midagi üle võtta. Jah, mõningal juhul võib neid kiriklikke eraldusmärke ju vajagi olla. Näiteks mõnel suurüritusel, kus on koos palju võõrast rahvast, on hea teada, kes on kes. Kuid sel juhul ei ole see mitte austav privileeg, vaid kohustus. Inimene peaks austuse küsimuse juures jääma väga tagasihoidlikuks, sest tõeline au kuulub vaid Jumalale.

Tegelikult on probleem siin palju laiem. See ei puuduta mitte üksnes ametikandjaid, vaid meid kõiki. Katsugem ennast läbi, kuidas on meie südames lood uhkuse ja au taotlusega.

JUMALA AU

Aga rõõmustagu meid see, et Jumala meelest on Tema rahvas, Tema lapsed nii palju väärt, et neil polegi maa peal vaja millegi ees kummarduda, sest neil on ainult üks Isa, see taevane. On ainult üks, kelle ees kummarduda, meie Jumal. Inimloomusel on kalduvus unustada, et au kuulub vaid Jumalale.

Igapäevases elus tekib aga probleeme. Maailm ei mõista, mida tähendab Jumala au ja süüdistab usklikke, et me peame ennast paremaks. Mõnikord on need etteheited õigustatud, sest usklikel on tõesti kristliku alanduse alal puudujääke. Kuna maailma silmis on olulised piiblitõed liiga radikaalsed, võib see usklikud nii ära hirmutada, et kardetakse nende juurde jääda. Kuidas teie ütlete, et teile ei kõlba keegi muu õpetajaks kui ainult Kristus või et teie Isa on Jumal taevas?! See pahandas tõsiselt Jeesuse-aegset maailma ja pahandab ka meie kaasaega.

Nii võib tekkida kiusatus maha vaikida need tõed, mis võivad tekitada probleeme ja pingeid – algul maailmas, aga pärast juba ka koguduse sees. Nii jäävad olulised osad Jeesuse õpetusest välja. Selle tulemusena kaotab kogudus oma elujõu. On asju, kus järeleandmisi ja kompromisse teha ei tohi. Need on just sellised kohad Uues Testamendis, kus on Jeesuse sõnad, mis on räägitud Ta järgijatele, nendele, kes tahavad olla Tema rahvas. Siin tuleb meil kuuletuda Issandale kõigest südamest!

Teine asi on muidugi kuuletumine ilmalikule võimule. Peame arvestama, et see on Piibli käsk (1Pt 2,13–14). On olukordi, kus tuleb kuuletuda isegi võimule, mis oma olemuselt on halb ja ebaõiglane. Meie peame siiski olema alandlikud ja selle ebaõigluse ära kannatama.

Muidugi on ka erandeid, kui meil on selge teadmine või otsene märguanne Jumalalt, et peame vastu hakkama – nii nagu Taanielil ja ta sõpradel, kes astusid vastu kuninga käsule. On olukordi, kus tuleb vastu hakata, aga siis võime leida ennast tulisest ahjust või lõvide koopast (Tn 3;6). Paljud on hukkunud ka märtritena. Kuid enamiku inimeste elus nii ekstreemseid valikuid üldjuhul ei ole. Tavaliselt on nii, et kuuletudes välisele võimule, ei võta see ära meie sisemist vabadust. Me võime jääda vabaks ja kuuluda hoopis teise riiki – Jumala riiki.

Keegi ei sunni meid aga osa võtma massikultuuri ebajumalateenistusest, kui me ise seda ei taha. See praeguse aja ebajumalateenistus väljendub arutus tarbimisekultuses ja üha enam ka selles, et laseme oma mõttemaailmal saastuda vägivalla ja kõlvatustega. Siin on palju tuntud-teatud asju, me teame neid ja sellepärast ei hakka neid loetlema.

Praeguse ajastu vooluga kaasaläinud inimestest on tegelikult kahju. Oma igatsuse ja vajaduse tõelise Jumala järele on nad vahetanud parajasti pildil olevate ja silmapaistvate inimeste kummardamise vastu. Või kummardavad nad midagi muud parajasti moes olevat – kalleid ja ilusaid asju, anduvad oma himudele ja naudingutele. Siin on koht, kus tuleks meil ka endid läbi katsuda. Me keegi pole neist asjadest vabad.

Küsime enestelt, kas meil on soovi, aega ja mõttejõudu selleks, et oma elu olukordi ja nähtusi võrrelda Jumala sõna õpetusega. Kas meie mõtetes on «pühad teekonnad» (Ps 84,6), kas mõtleme sellele, mis võiks olla väärtuslik ka igavikus? Või vaatame elu vaid selle pilguga, mis on populaarne, huvitav ning rahuldab meie mugavust ja uudishimu. Kui nii, siis oleme need, kes kummarduvad selle ette, mis on maa peal.

Eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui meid endid hakatakse imetlema ja austama. Kiusatus on hakata püüdlema selle poole, et olla populaarne ja austatud. Sellest tuleb meil otsustavalt keelduda. Ainuke, kes väärib au, on Jumal, keda tunneme läbi Jeesuse.

ERMO RIPS
Tartu Kolgata
Baptistikoguduse diakon

LÕPUTÖÖ LÄHTUS ELUST ENESEST

Aktuaalne teema

KERLY SIMULMAN Tallinna Oleviste kogudusest lõpetas Kõrgema Usuteadusliku Seminari. Tema lõputöö teemaks oli «EEKBKL Misjonikeskuse misjoninädalate vaimulik mõju vabatahtlikele aastatel 2006–2011».

Sa lõpetasid seminari nominaalajaga – nelja aastaga. Enamasti kulub selleks rohkem aega.

Kahel esimesel aastal õppisin ainult seminaris ja käisin tööl. Mul oli õnneks niisugune töö, mille kõrvalt oli võimalik koolitöid teha ja palju võlgnevusi ei tekkinud. Kolmandal aastal astusin lisaks Sisekaitseakadeemiasse ja õppisin paralleelselt kahes koolis. Kolmas aasta oligi kõige raskem. Viimaseks aastaks jäi mul ainult kaks ainet, paar praktikumi ja lõputöö. See oli Jumala abi ja ime, et sellega hakkama sain. Sisekaitseakadeemia on veel pooleli, jäänud on viimane aasta. Õpin seal politseiametnikuks.

Kuidas Sa seminari sattusid?

Kunagi käisin kaks aastat Oleviste piiblikoolis. Ma lõpetasin selle, kuid ei julgenud kohe seminari edasi astuda. Siis tutvusin Agnes Böninguga (nüüd Pulk) ja temaga koos organiseerisime misjoninädalaid. Tema hakkas mulle seminarist rääkima. Mul oli hirm, et ma ei saa kõrgkoolis hakkama ja eriti teoloogilises, kus on palju teooriat. Pigem oleksin eelistanud midagi praktilisemat teha. Aga 2009. aastal ma ikkagi tõin oma paberid sisse. Seega võib öelda, et seminari tulek oli pikk küpsemisprotsess.

Sa olid praktiline evangelist, tegid misjoninädalatel kõike kuni autoga grupi sõidutamiseni.

Ma mäletan esimesi loenguid, kus isegi teoloogiline keel oli minu jaoks väga raske. Mõte, et ma kunagi kaitsen lõputööd, tundus minu jaoks uskumatu.

Lõputöö teema sai valitud minu isiklikust huvist. Kuna ma ise kogesin, et olin läbi nende misjoninädalate vaimulikult kasvanud ja arenenud, siis arvasin, et võiks sellel teemal ka töö kirjutada.

Mis Sind töö kirjutamisel rõõmustas?

Sain 74 ankeeti vastustega ja enamik andsid väga positiivse tagasiside misjoninädalate kohta. Lisaks saadeti mulle ka isiklikke kirju, kus meenutati neid nädalaid. See julgustas ja andis jõudu.

Minu jaoks kõige kaalukam tulemus oli see, et kui esimest korda misjoninädalal või aastavahetuse misjonilaagris osalemisel oli vabatahtlike soov saada Jumalale lähedasemaks, saada uusi usulisi kogemusi, teha midagi uut, siis pärast misjoninädalal osalemist sooviti eelkõige tunnistada teistele oma usku, jagada Jumala armastust ja kaastunnet inimeste vastu ning kohtuda teistsuguste inimestega. See näitab, et algul sooviti midagi enda vaimuliku elu paremaks muutmiseks, aga misjoninädalal osalemisega muututi avatumaks ja hoolivamaks kaasinimeste suhtes. Samuti selgus vastustest, et tegevustena, mis kujundasid vaimulikku arengut kõige enam, toodi välja palve, osadus ning tunnistamine. Sellest saab järeldada, et osadust kaasinimeste ja Jumalaga peeti oluliseks ning see oli ka küpsemaks saamisel olulisel kohal.

Milline oli Sinu enda areng?

Kõigepealt käisin aastavahetuse misjonilaagris. Ma ei tundnud seal väga palju inimesi. See, mida ma kogesin seal teiste noortega koos olles, sai jõuks, mis pani mind edasi osalema nendel nädalatel. Olin koos omavanustega osaduses ja kogesin erilist Jumala lähedust. Hiljem ma sain Agnese abiliseks. Ma ise näen enda elus arengut ja usun, et selles oli suur roll misjoninädalatel.

Sa said lõputöö hindeks «A».

Ma ei võtaks seda au endale. Olen väga tänulik neile, kes ankeete täitsid. Ilma nende vastusteta oleks hinne teine olnud. Seega väga paljud inimesed aitasid seda tööd teha. Olen tänulik oma juhendaja Joosep Tammole ning lähedastele sõpradele, kes olid nõu ja jõuga toeks.

Kuidas Sa iseloomustaksid seminari?

Kõrgem Usuteaduslik Seminar on väga mõnus koht õppimiseks. Õppejõud ja kaasõpilased on väga toredad. Koos on nii mõndagi läbi elatud ja kindlasti ma jään igatsema seda aega.

Täname!

13. juunil 2013 Kõrgemas
Usuteaduslikus Seminaris

Koos Kerly Simulmaniga lõpetasid 14. juunil seminari James Larson (lõputöö «Religioon ja kristlikud väärtused inglise keele õpikutes»), Maarja Larson («Pöördumise keskseid momente Vana Testamendi raamatutes»), Indrek Luide («Tallinna Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühing»), Ago Rand («Konstaablite ja patrullpolitseinike ettevalmistus ja praktiline tegevus surmateadete edastamisel Jõhvi politseijaoskonna näitel»), Helina-Diana Helmdorf («Efesose kirja 5,21–33 eksegeetiline vaatlus») ja Margus Suvi («Diakoonia reaktsioon majandussurutisele (MASU) Tartu näitel»).

PIIBEL PEAB LEVIMA

Eesti Piibliselts tähistas 10. juunil oma kahesajandat aastapäeva. Külaliste hulgas oli ka Saksa Piibliseltsi referent TOBIAS KEIL (41).

Ütelge palun mõni sõna endast!

Kuulun Stuttgardis luterlikku kogudusse. Viimased kaks aastat töötan Saksa Piibliseltsis. Varem tegelesin raadios uudistega, aga see ei olnud kristlik raadio, vaid üks erasaatja. Ülikoolis õppisin ma ajalugu ja poliitikat.

Kuidas Te Jumala leidsite?

Selleks ajaks, kui ma ilmale tulin, oli mu isa juba ema maha jätnud. Ema kasvatas mu üksi üles. Koolis tulid sõbrad mulle rääkima, et meil on Isa taevas, kes meid armastab, aga ma ei olnud kunagi isa armastust kogenud.

Näiteks esimesel koolipäeval õppisin tundma uusi inimesi – õpingukaaslasi ja õpetajaid, võõrast ümbrust, ja mul oli veidi hirm. Aga minu kõrval ei olnud isa, kes oleks mu kätt pigistanud ja mulle eneseusku andnud. Kui ma esimest korda jalgrattaga sõita üritasin, ei olnud mul isa, kes oleks sadulast kinni hoidnud, kui ma esimesed viis meetrit sõitsin, ja mind julgustanud. Või viimane näide – kui tahtsin esimest korda habet ajada, ei olnud mul isa, kes oleks mind õpetanud, kuidas seda endale viga tegemata teha.

Istusime sõpradega koos ja lugesime Piiblit. Ma mõtlesin, et kui taevane Isa on olemas ja Ta mind armastab, siis peab Ta olema hoopis teistsugune kui minu enda isa. Ta peab mind armastama nii siis, kui ma head teen kui ka siis, kui ma halba teen. Ta peab tundma, mis mu südames on, minu peidetud mõtteid, minu igatsusi ja unistusi. Ta peab alati kohal olema, vaatamata sellele, mis minu elus juhtub.

Sõbrad lugesid mulle Piiblit ja palvetasid minu pärast. Ja ma võin tänaseni kogeda, et Jumal on armastav Isa, kes mind saadab, kes mulle näitab, kuidas ma teiste inimestega suhtlema pean. Ta on pannud mind ennast tunnustama koos minu vigade ja nõrkustega. Ma olen seda kogenud ja arvan, et meie ülesanne kiriku ja piibliseltsina on nii noorematele kui ka vanematele inimestele edasi anda Jumala armastust, millest Piibel kirjutab.

Miks Te piibliseltsi tööle läksite?

Ma õppisin tundma ühte naist, kellega ma nüüd abielus olen. Ma tahtsin tema juurde Stuttgarti kolida. Ma elasin 60 kilomeetrit põhja pool ja Stuttgardis ma raadiotööd ei leidnud. Siis pakkus piibliselts mulle tööd. Oma üliõpilasaegadel töötasin noortega ja püüdsin neile Piibli sõnumit edasi anda. Kui piibliseltsi pakkumine tuli, siis meenus mulle ka, et tegin omal ajal Jumalale tõotuse. Ma tänasin siis Teda nende võimete eest, mis Ta mulle andnud on ja lubasin elukutselisena või vabal ajal Talle tagasi anda midagi sellest armastusest, mida ma ise kogenud olin.

Milles seisneb referendi töö?

Ma otsin inimesi, kes meie püüdlusi jagavad, nimelt, et ka teised inimesed Jumala sõnast kuulda saaksid. Ma püüan sõpru ja toetajaid leida, kes meid vajaliku rahaga aidata suudavad. Ja mitte ainult Saksamaa töös, vaid ka teistes maades, kus pole Piiblit nende oma keeles või kus Piibel on liiga kallis, et inimesed ise seda endale osta suudaksid.

Kui suur organisatsioon on Saksa Piibliselts?

Praegu on meil umbes 40 kaastöölist. Üks meie tööala on Piibli teadusliku teksti väljaandmine. Piibli heebrea- ja kreekakeelseid väljaandeid kasutavad kõigi maade teoloogiatudengid. Piibli tõlkijad vajavad võimalikult täpseid ja korralikult kontrollitud alustekste. Sellega tegeleb Stuttgardis üks meie osakond.

Teine osakond tegeleb saksakeelse Martin Lutheri tõlke väljaandmisega. Kõige uuem projekt on noortele mõeldud BasisBibel. See on algtekstist tõlgitud, võimaluse korral Lutheri printsiipidele vastavalt, aga tekst on lihtsamas keeles. Keel on modernne, aga mitte matslik.

Noored on väga arvutikesksed. Nad ei ole harjunud pikki tihedaid tekste lugema. Ükski lause ei ole selles väljaandes pikem kui 16 sõna ja lausel on maksimaalselt üks kõrvallause. Tekst ei ole kokku surutud. Raamat on nii küll veidi paksem saanud. Igal leheküljel on veel link, mille abil saab arvutist lisainfot hankida, näiteks seletusi Jeruusalemma templi kohta koos pildiga või sõna «variser» tähendust. Seda noored enam loomupäraselt ei tea, sest nad pole kirikus üles kasvanud.

Milleks meile uued tõlked?

Saksa keeles on üle 40 tõlke. Paljudes maades ollakse rõõmsad, kui neil oma keeles Uus Testamentki olemas on. Meie majast tulevad Lutheri tõlge, sisu täpsust rõhutav nn Uus Genfi tõlge, teksti arusaadavusele rõhuv Gute Nachricht Bibel ja Piiblit mittetundvatele inimestele BasisBibel.

Uusi piiblitõlkeid on vaja, sest keel muutub tugevasti iga 30 aastaga. Keelekasutus muutub, inimesed kasutavad uusi sõnu ja ei tea enam vanade täpset mõtet. Seepärast tuleb kasutada uut keelt, mis mõtte õigesti edasi annab.

Ometi loevad sakslased ju tänase päevani Lutheri tõlget.

Luther tõlkis paljud kohad väga hästi ja me jääme nende juurde. Aga muist tõlkis ta pikkade lausete ja pikkade kõrvallausetega. Tänapäeval vaevalt kellelgi on enam nii palju kannatlikkust, et nende lausete sisuni jõuda. Nii nagu aeg ja elutingimused muutuvad, milles Piibel tõlgiti, on ka lugemisharjumused muutunud. Viimane revideeritud Lutheri tõlge on 1984. aastast.

Igaühel on oma Piibel, millega ta end kodusena tunneb. Mina kasvasin üles Lutheri tõlke 1984. aasta versiooniga ja sellega tunnen ma end kõige paremini. Teised jälle eelistavad võib-olla Elberfeldi tõlget, mis on algtekstile lähedane, aga selle lauseehitusest ja struktuurist on raske aru saada. Igal piiblitõlkel on oma õigustus. Mõnikord on hea Elberfeldist järgi vaadata, kuidas on midagi kreeka keeles öeldud. Teinekord aitab BasisBibel, kui tahan teada, kuidas midagi lihtsas keeles öelda saab. Aga ikka jääb mulle minu 1984. aasta Lutheri Piibel kõige tähtsamaks.

Millised sidemed on Saksa Piibliseltsil Eesti Piibliseltsiga?

Meie vahel on partnerlussuhe. Tahame vastastikku üksteist aidata, ühelt poolt ideedega ja teiselt poolt külaskäikudega. Saksamaal on palju inimesi, kellel on head sidemed Eestiga, sest nad on siit pärit. Nad tahaksid, et nende usk ka vana kodumaad tugevdaks. Seepärast annavad nad meelsasti raha, et Eestis Piibli levikut toetada, sest Eesti Piibliselts ei suuda ise kõiki oma projekte rahastada. Sel aastal teeme ühe külastusreisi siia, et sõbrad ja toetajad neid projekte tundma õppida saaksid.

Aga Teie ise?

Ma ise olen esimest korda Eestis. Ma olin siin neli päeva, külastasin Kuusalu kogudust ja olin noorte piiblipäevadel Raplas. Sealt leidsin ma elavat usku ja õppisin tundma, et meil on usklikke vendi ja õdesid Eestis, kes Jumala sõna eest seisavad.

Mida Teie tööle piibliseltsis on andnud Teie varasem tegevus?

Ajalugu huvitab mind väga. Kuna olen usklik, siis huvitab mind muidugi Piibli ajalugu. Ka piibliseltsi ajalugu on minu arvates huvitav. See on imeline, et leidub inimesi, kes nii väga Jumalat armastavad, et nad tahavad Tema sõna teistes maades edasi anda ja on end organiseerinud ülemaailmseks ühenduseks, kus on 146 piibliseltsi, sealhulgas ka Eesti ja Saksamaa omad. On väga põnev, kuidas evangeelium erinevatesse maadesse tulnud on, kuidas Jumala sõna levis, kuidas seda tõlgiti, kuidas elav usk formeerus elavateks kogudusteks, kes peavad tänaseni jumalateenistusi. Nii saab ajalugu elavaks ja see vaimustab mind kui ajaloolast.

Ajakirjanikuna oli minu ülesanne uudiseid edastada ja levitada. Meie kui kristlaste ülesanne on Jumala sõna edasi anda, et teised seda mõista võiksid, teha seda võimalikult arusaadavas keeles ja võimaluse korral tasuta. Ajakirjanikuna õppisin ma end lihtsas keeles väljendama ning see aitab mind nüüd.

Milliste mõtetega lahkute Eestist?

Mulle on ikka muljet avaldanud, kuidas Jumal meie kui inimestega ja ka piibliseltsiga tegutseb. Kui meile mõnikord tundub, et ükski inimene ei huvitu enam Jumalast ega Piiblist, siis kogeme üllatunult, et Jumal on äkki jälle kohal.

Eesti Piibliselts on oma motoks valinud Ps 119,105: «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.» Seal ei öelda, et Jumal valgustab prožektoriga tänavat, nii et me selle lõpuni vaadata näeme, vaid meil on nagu väike küünal, mis iga üksikut sammu valgustab. See annab jõudu ja julgust, kindlat lootust, et Jumal meiega edasi läheb, kuigi me näeme, et noorem põlvkond enam ei ole nii tugevalt usu ja kirikuga seotud. Ma soovin endale ning Eesti ja Saksa piibliseltsidele, et me suudaksime noortele inimestele Jumala armastust tuua, et nad seda vastu võtaksid, mõistaksid ja oma põlvkonnale edasi ütleksid.

Täname!

10. juunil 2013 Tallinnas
Mustpeade majas ja
Püha Vaimu kirikus

JUMAL AITAB KA SIIS, KUI VESI TÕUSEB

Euroopa mitmed maad said jälle suurvett tunda. Vesi kahjustas ka kirikute ruume.

Laupäeval, 1. juunil olid väikeses 30 tuhande elanikuga Grimma linnas Leipzigi lähedal paljud eufoorias – Mulde jõgi ei uputagi vanalinna ära, kuuldus kõikjalt rõõmusõnumit. Aga pühapäeva hommikul kell 6.30 kutsuti vanalinna elanikke kodudest lahkuma, sest vesi tuli.

HÜÜTI JUMALAT APPI

Kell 20.30 oli vesi üle ujutanud vanalinna ja ka mitmed teised piirkonnad. Viis tuhat inimest tuli ruttu evakueerida. Pastor Merkel aitas vanadekodu elanikke. Alles novembris tuli ta Grimmasse. Nüüd olid tema pastoraat, kiriku administratiivhoone ja 1700 liikmega koguduse Eliisabeti kabel vett täis jooksnud. Tema ametiruumides oli kaks meetrit kõrge mudane vesi. Alles teisipäeva pärastlõunal hakkas vesi tagasi minema.

Igal keskpäeval kell 12 kutsus kirik palvele. Erinevalt katoliku kirikust, mis oli vett täis, oli seekord luterlikul kirikul «ainult» kelder koos küttesüsteemiga üle ujutatud.

Paljud elanikud pole veel oma vanu laene tagasi maksta jõudnud, mis nad 2002. aasta uputuse tagajärgede likvideerimiseks võtsid. Selle õnnetuse järel võeti küll ühtteist kõrgvee vastu ette, aga see ei aidanud. Kas Grimmast saab veel kunagi ilus linn?

KÕIK TEGUTSESID

Suur linnakirik oli rahvast hästi täis. Paljud noored perekonnad olid tulnud. Kõik palvetasid valjult 69. psalmi sõnadega: «Veed tõusevad mu hinge hukutama.»

Pastor Merkel ütles: «Paljud on midagi, palju või kõik kaotanud. Issand, anna armu inimestele, kes pärast kõike seda enam ei suuda või ei taha uuesti alustada.» Oma jutluses julgustas ta meeleheitel olijaid: «Jumal ei ole meid maha jätnud. Eriti pöörab Ta tähelepanu nõrkadele.»

Teenistuse lõpus loeti vennastekoguduse loosungiraamatust nädala salm, mis oli nagu loodud selle olukorra jaoks: «Kristus ütleb: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!»» (Mt 11,28). Korjandus läks, nagu kogu liidumaa kirikutes, uputuse ohvritele.

Kui ma vanalinnast lahkusin, tuli mulle 50 noort lõbusat tööriietes inimest vastu. Nad tulid Leipzigist ja tahtsid lihtsalt aidata. Need olid mormoonid. Häda keevitas kokku kiriku, kogukonna ja linna. Vanad konfliktid ei mänginud järsku enam mingit rolli, öeldi jumalateenistusel. Köstri naine ütles kiriku välisukse juures julgelt: «Jumal aitab meid ka sellest välja.»

HELMUT MATTHIES
idea Spektrum

LENDUR LEIDIS SAHTLIST UUE TESTAMENDI

Chaz Zellneril (53) sai noorukina ristiusust isu täis. Lapsena käis ta pidevalt suurlinnas Bostonis oma vanemate koguduse jumalateenistustel. Ja ta pidas sellest kinni, mida seal õppis: ära suitseta, ära joo alkoholi, ära tarvita narkootikume. Ning äkki avastas ta, et tema isal on terve napside kollektsioon. Ta järeldas, et usk on midagi silmakirjalikku.

MIDA TEHA VAGA NAISEGA?

Lausa kriisi sattus Chaz Zellner siis, kui naine talle väeossa helistas ja teatas, et on leidnud midagi veel paremat kui abielu: «Ma andsin just oma elu Jeesusele ja tahan koos Temaga uut elu alustada.»

Mis oli juhtunud? Naisel läks hingeliselt halvasti. Seda märkas üks naabrinaine ja hakkas temaga elust rääkima. Tulemuseks oli, et Susanist sai usklik inimene. Ta astus ühte baptistikogudusse.

Aga tema mehele ei sobinud see kuidagi. «Mis ma sihukese ärapööranud vaga naisega peale hakkan,» küsis ta endalt. Ta tahtis kodust ära minna. Kui õhujõud talle 1987. aasta sügisel võimalust pakkusid minna neljaks nädalaks NATO manöövritele Euroopasse, andis ta nõusoleku.

HALB SÜDAMETUNNISTUS VAEVAS

Kui Saksamaa-aeg hakkas lõppema, tahtsid Ameerika lendurid veelkord korralikult pidutseda. Nad külastasid ka ühte seksiklubi Hannoveris. Chaz Zellneril hakkas südametunnistus vaevama, sest ta oli just isaks saanud. Ta läks klubist minema ja helistas kahetseva meelsusega oma naisele. Kuid kõne ajal läksid nad riidu. Mees oli sisemiselt omadega läbi.

Hotellitoas lehitses Chaz Zellner saksakeelseid ajakirju, kuid ei osanud keelt. Ta vaatas öökapi sahtlisse ja leidis sealt Uue Testamendi, nagu neid gideonide organisatsioon paljudesse maailma hotellidesse jagab. Sisu mõjus lendurile. Ta põlvitas oma voodi ette ja palus Jeesust Kristust oma ellu tulla.

Palvel oli mõju. Chaz Zellneri abielu sai jälle korda. Abielupaar sai kaksikud ja lapsendas ühe tüdruku. Mehest sai gideonide ühingu liige, sest ta oli isiklikult kogenud, kui vajalik on Piibli levitamine.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÕPUKS LÄKS MINU TEE JUMALA JUURDE

KIIRE ALLAKÄIK

Vanemate juurde ei saanud ma minna, nad pidasid mind kõiges süüdlaseks ja ei tahtnud minusuguse kodutu näljarotiga tegemist teha. Nii ma seisin seal, ilma peavarju ja abita, mul ei olnud enam kedagi, kes oleks mind kasvõi pisut toetanud. Nii hakkaski minu uus elu pihta. Järgmise vaevalt kahe aasta jooksul tegin kuus enesetapukatset, aga õnneks ei läinud ükski neist korda.

Minu esimeseks sammuks oli võtta kontakti võõrleegioniga, et kõik selja taha jätta ja ära unustada. Kuid seal ei pidanud ma vastu ja proovisin põgeneda, mis ka õnnestus.

Tagasi kodulinnas Stuttgardis, puutusin kokku narkootikumidega. Pärast väikest kõhklust proovisin ise ka ja hakkasin kiiresti allamäge mutta libisema. Kui ma aga nägin üha rohkem sõpru ära surevat, püüdsin narkomaaniast välja rabeleda. Ma ei tahtnud lõpetada nagu nemad ja proovisin end rohkem alkoholiga siduda. Ma mõtlesin tookord, et sellest on kergem lahti saada ning see ei ole nii karm ja ohtlik nagu pidevalt millegi ninasse tõmbamine või mingi aine suitsetamine. Milline pettus niisugused mõtted olid, seda pidin ma ikka ja jälle kogema.

Novembris 1978 otsustasin minna Bremenisse ja hakata elama koos naisega, kelle mees mult naise üle lõi. Aga olin hiljaks jäänud – ka tema oli endale juba uue mehe leidnud. Nii olin ma nüüd Bremenis ja seal said pargipink ja tänav minusuguse joodiku koduks. Kaklused ja muud seaduserikkumised täitsid mu elu igapäeva.

NAD HOOLISID MINUST

Võõrad olid täitsa rahulikud ja tasased ning ütlesid mulle lihtsalt, et ma peaksin ainult uskuma, palvetama ning olema valmis meelt parandama. Aga mis asi see meeleparandus on? Ma märkasin selle arusaamatu sõna puhul ainult, et minuga toimub midagi, mida ma ei osanud sel hetkel kirjeldada.

See abielupaar kutsus mind Berliini kaasa, et võiksin seal elu uuesti alustada. Ma läksin küll, aga tahtsin lihtsalt suurde linna ära kaduda. Kui jõudsime kohale ja olime öömajal, tuli järgmine üllatus. Manfred andis mulle Piibli ja ütles, et ma võiksin seda lugeda. Mõtlesin, et nüüd tahetakse mind muinasjutumaale viia, aga lugesin siiski, et neid mitte pahandada.

Poolteist nädalat hiljem, 7. novembril 1979, sai minu kaootiline elu otsa, sest andsin oma elu Jeesusele ja palusin Teda minu elu sellest hetkest alates juhtida. Otsustav oli seejuures, kuidas Jeesus mind üleöö täielikult alkoholist ilma igasuguste jääknähtudeta vabastas. Kiitus ja au saagu Jumalale, minu Isale, kes mulle uue elu andis!

ROLAND MADER
Internetist

TORONTO EESTI BAPTISTI KOGUDUSE (TEBK) 64. JA KIRIKUHOONE 50. AASTAPÄEV

9. juunil 2013

1. TEBK kirikuhoone mais 1963. (Arhiivifoto)
2. Noortepastor Jonathan Wilbiks ja pastor Jüri Puusaag. (Foto: Ilme Lillevars)
3. Koguduse juubelikoor (koorijuht Charles Kipper). (Foto: Ilme Lillevars)
4. Koguduse noortekoor (koorijuht Marika Wilbiks) emadepäeval 2013. (Foto: Jüri Puusaag)
5. Solist Asta Kaups esines kiriku avamisel ja ka 50 aastat hiljem. (Foto: Heldur Kajaste)
6. TEBK kirikuhoone mais 2013 sama vana kasega. (Foto: Jüri Puusaag)