Püha õhtusöömaaeg Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi lõpujumalateenistusel.

Jeesuse surm ja ülestõusmine on jälle veidi suurema tähelepanu all, sest kätte on jõudnud nende aastapäev. Samas on need usklikele nii kesksed tõed, et neist räägitakse aastaringi. Kõigis kogudustes ja kirikutes peetakse püha õhtusöömaaega, tuletades sellega ikka ja jälle meelde Jeesuse ohvrit: «Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni Tema tuleb» (1Kr 11,26).

Jeesuse surm ei tohiks kellegi jaoks jääda kaugeks ajaloosündmuseks, mis võetakse teatavaks, aga millest ei lasta end puudutada. Evangeelium Jeesusest on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub (Rm 1,16). Patt, millest inimene päästet vajab, ei ole küll tänapäeval väga populaarne teema, kuid seda eitada on ka raske, nähes iga päev maailmas toimuvat. Raskem on küll tunnistada iseenda patusust.

Sõnum Jeesusest peab jõudma maailma kõigi kristlaste suu läbi: «Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?» (Rm 10,13–14).

VÕIT NÕUAB ÕIGEID VALIKUID

Toimetaja kommentaar

HUVITAV TÄHTPÄEV

1940. aasta muutus järgnenud õnnetuseaastate tõttu hea elu sümboliks. Aga kui lugeda näiteks Karl Kaupsi Riigivolikogus peetud kõnesid, ei leia sealt mingit idülli. Ta otsis väga selgetele probleemidele lahendusi, aga Eesti iseseisvuse kadumine ei lasknud kahjuks neid mõtteid realiseerida. 1940. aastal ei nähtud valmis riiki, mille taset peaks hoidma, vaid käis normaalne elu, mida püüti edendada.

Loodame, et Eesti ei satu uude ajaloolisse katastroofi, mis sunniks 2013. aastat takkajärele õnne tipuna meenutama. Kui tuleks uuesti midagi Brežnevi ajastu lõpuaastate sarnast, räägitaks heldimusega 2013. aasta kaupu täis poodidest (unustades, et raha oli ostmiseks vähe), eestikeelsest riigivalitsemisest, lahtistest riigipiiridest, usuvabadusest jne. Ning oodataks Soome ehitajaks läinud ja sinna jäänud sugulastelt pakikesi.

Priius ei ole iseenesestmõistetav asi, veel vähem põline priius. Paljud rahvad võivad tänapäeval sellest vaid unistada. Suured rahvad ja võimsad riigid on kadunud ajalukku ning sealgi peaaegu unustatud. Nii peaksime oma vabaduse ja selle põlistumise pärast jätkuvalt Jumalat paluma.

Kuningas Taavet rõõmustas: «Tõuse, Issand, päästa mind, mu Jumal! Sest kõiki mu vaenlasi oled sa löönud vastu lõugu, sa oled murdnud õelate hambad.» (Ps 3,8). Temal käisid palve ja tänu koos.

PEREKOND VAJAB KAITSET

Mõnikord küsitakse, et kas me siis ikka peame lähtuma Vana Testamendi normidest, juhindugem parem Jeesuse armastusest. Eks viimasest peakski homodega suhtlemisel lähtuma, aga nende mõtteviisi ei tohiks ometi omaks võtta. Ap 15,29 on paganate seast pärit kristlastele (mittejuutidele) Vana Testamendi Seadusest kohustuslikuna nimetatud muude seas just seksuaalnorme. Ja homoseksuaalsus on ka Uues Testamendis selgelt hukka mõistetud – kui Vana Testament nimetab seda jäleduseks (3Ms 18,22), siis Uus Testament nurjatuseks (Rm 1,27).

Eesti kirikud on mehe ja naise kooselul rajaneva perekonna toetuses olnud õnneks üksmeelsed. Oleks hea, kui nii jääkski. Kui välismaalt tulebki kirikute teistsuguseid arvamusi, siis kristlaste kohus on võtta oma vaadete aluseks Piibel, mitte inimeste mõtteviis. Perekonna vorm ei ole mingi tühiasi, sellest kinnihoidmine peaks jääma ka tulevikus väga tähtsaks.

Jumal lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks ning soovis, et nad oleksid viljakad (1Ms 1,27–28). See on Looja tahe ja tarkus.

KÜPROS HÄDAS

Küllap on Küpros teinud vigu. Riigi pangandus õilmitses võõra, tõenäoliselt teatud osas musta raha arvel. Nüüd tahetakse seda maksustada. Edu majanduses ei sundinud kahjuks küproslasi rohkem töötama ja lõpuks tuli allakäik. «Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski,» ütles kuningas Taavet (Ps 62,11). Eestile ei oleks kasulik, kui väikeriigi äpardumist hakataks Euroopa Liidus väikeseks kaotuseks pidama – kord võib järg jõuda meie kätte.

Küpros ei asu Iisraelist kaugel. Juba Jeruusalemma koguduse hajutamise järel jõudis evangeelium sellele saarele (Ap 11,19). Küproselt olid pärit Barnabas ja jünger Mnaason (Ap 4,36;21,16). Nii on saar ammuse kristliku ajalooga. Praegu on ta piirialaks ida ja lääne, ristiusu ja islami vahel. Sellisena peaks ta jõudma ka Eesti kristlaste teadvusse ja palvetesse.

KITSAS TEE VIIB ELLU

«Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.»

Matteuse 7,13–14

Kevad kutsub meid toast välja. Ta kutsub meid loodusesse, istuma jalgratta selga ja sõitma mere äärde.

Uued teed – kitsad ja laiad – kutsuvad. Kui need on head, siis oleme tänulikud, kui kitsad ja auklikud, siis nuriseme. Heal teel matkamine või sõitmine on juba ise nauding.

Kuid teed tähistavad ka meie elu võimalusi ja eesmärke. Rääkides oma elus teedest, mõtleme kindlasti millelegi enamale kui nendele teedele, millel sõidame või kõnnime. Me püüame kirjeldada, kuidas me teatud olukordi oma elus hindame, kuidas me neist väljuda kavatseme. Nii me ütlemegi: «Siin peab kindlasti väljapääs olema» või «Nüüd tuleb küll uut teed otsida.»

Mõnikord ütleme: «Kõik teed on kinni.» Koolilõpetajatele aga ütleme: «Nüüd on kõik teed teie ees valla.»

Kogu elu sarnaneb teekäimisele. Sellepärast me kõnelemegi eluteest. Sellel on algus ja lõpp. On perspektiivikaid teelõike ja on ummikteid.

Ja siis tuleb korraga risttee. Tuleb valida – kuidas ja kuhu? Vahel pressitakse meid nagu mingis suunas, kuhu minna ei taha. Mõnikord kohtame häid ja teinekord ka halbu nõuandjaid.

Täna kuulame ühte head nõuandjat – Jeesust Kristust. Ta esitab meile oma nõuande kolmes kontrastis. Ta räägib kitsast ja laiast teest, vähestest ja paljudest teekaaslastest ning elust ja hukatusest.

KITSAS VÕI LAI TEE?

Elu näib kulgevat normaalselt, ujud moes ja reklaamis pakutavaga kaasa ning oledki laial teel. Voorusliku ja ausa inimese tee näib selle taustal kitsana. Vooruslik ning aus peab elus rohkem vaeva nägema.

Sellest kõneldes ei mõtle Jeesus ainult kehtivale moraalile. Tema jaoks on kitsas tee Jumala tahte järgimine. See tähendab oma vaenlaste armastamist ja kättemaksust loobumist. Kitsas tee on selles mõttes palju kitsam kui vaid voorusliku elu elamine. Kitsas tee tähendab enesesalgamist.

Kuid Jeesus ei püüa meid kitsa teega hirmutada. Vastupidi, Ta tahab öelda, et sellel teel tasub käia, sest see viib ellu. Veelgi enam, Ta on otsustanud olla sellel teel meile kaaslaseks. Sellepärast Ta ütlebki: «Järgi mind!»

VÄHESED JA PALJUD

See ongi üks võimalus kindlaks teha, kas sa oled kitsal või laial teel. Kui kõik näib olevat normaalne, sa ujud moe ja televisioonis pakutavaga kaasa vastavalt oma tunnetele ja kasvatusele, sõprade ja maailma eeskujudele, siis oledki laial teel.

Lai on inimese tee, kellel puudub tihe suhe Jeesuse Kristusega. Enamik inimesi eelistab laia teed. Ja vahel kipub see lai tee isegi kogudusse ulatuma. Sõbrannade ja sõprade ning maailma eeskuju nakatab. Peamiseks argumendiks on siin: «Aga nii mõtleb ja elab ju enamik. Ega usklikud ei saa ju elust irduda ja maha jääda?»

Ometi peaksime hukatusest eemale hoidma, isegi kui seda kiidaks 99,9 protsenti inimkonnast! Sellepärast Jeesus kutsubki meid kitsale teele, sest see viib ellu!

ELU JA HUKATUS

Elu on seal, kus elatakse Jumala valitsuse all. See, kes arvab, et ta saab ilma Jumalata läbi, on sattunud hukatuse ja surma piirkonda. Esialgu näib see piirkond olevat äärmiselt avar ja ahvatlev.

Lott tundis seda kiusatust, vaadates Soodoma ja Gomorra suunas: «Siis Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas; enne kui Issand Soodoma ja Gomorra hävitas, oli see kuni Soarini otsekui Issanda rohuaed, samasugune nagu Egiptusemaa. Ja Lott valis enesele kogu Jordani piirkonna.» (1Ms 13,10–11). Ja siis lisatakse: «Aga Soodoma mehed olid väga pahad ja patused Issanda ees» (s 13). Seal oli rikkust ja kaupu, joovastavaid jooke, naisi ja lõbu. Aga seal varitses ka hukatus.

Tundub, nagu kitsal teel käijad oleksid mõttetud inimesed. Aabraham näis sel hetkel mõttetuna, aga Jumal ütles: «Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole, sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!» (s 14–15). Aabrahamile anti käia kitsas, kõrbeline ja mägine tee – aga sellele oli antud elu tõotus.

Nii on see ka uue seaduse ajastul. Jeesus kutsub meid teele, millele on antud Jumala tõotused.

Kristlase tee on Issanda järgimise tee ja selle kitsaimaks kohaks on rist. Rist näitab, millist taaka me endaga kaasas kanname, aga rist näitab ka seda, kui kaugele on Jumal meie pärast pidanud minema – Ta andis oma Poja, et meie jõuaksime ellu.

Rist näitab meile, millise otsustavusega on Jumal meid sellel kitsal teel saatmas. Sellepärast ütleb Issand täna: «Võta oma rist ja järgi mind!»

Enamikele inimestele meeldiks rohkem, kui oleks mingi kolmas tee, kesktee usu ja uskmatuse, vagaduse ja patususe vahel. Kuid sellist kolmandat teed Jeesus meile ei näita. Me kas seisame usus või mitte. Me kas oleme päästetud või kadunud. Ma olen end Jeesusega sidunud või mitte.

Sõbrad, Jeesuse järgimine ja Jumala tõotustest osa saamine on pühendumise küsimus. Pühendumine tähendab ustavust, loobumisi, higi ja vaeva, aga see tähendab ka õnnistusi ja võite!

Lõpuks üks tõestisündinud lugu.

Ühes koguduses öeldi pastorile, et ta peaks lühemalt ja lihtsamalt jutlustama, sest inimestel polevat pühapäeval niipalju aega ja jõudu, et usu keeruliste küsimustega tegeleda. Pühapäev olevat ju ikkagi puhkepäev.

Pastor ütles, et ta püüab selle üle mõelda ja järgmisel pühapäeval kogudusele vastata. Kõik tulid suure uudishimuga järgmisel pühapäeval pastorit kuulama. Kui jutlus pidi algama, ronis pastor ähkides ja puhkides ning higi otsaeest pühkides kantslisse. Pidas seal korraks hinge kinni, vaatas kogudusele ja hüüdis: «Armas kogudus, raske ja vaevaline on tee ellu ja taevasse.» Siis korjas ta kiiresti oma talaari kokku, istus ootamatult kantslitrepi käsipuule ja kihutas sellel alla. Alla jõudnud, hüüdis ta kogudusele: «Ja nii kiire ja lihtne ongi tee põrgusse ning hukatusse! Aamen.»

Sellega oli tema jutlus selleks päevaks peetud. Kogudus sai aga aru, et tee ellu nõuab tõesti pingutamist ja vaeva. Ilma selleta käib usuelu kiiresti alla.

Mõned teist ütlevad kindlasti, et võimatu on seda teed käia, sest elu läheb iga päevaga mugavamaks ja avaramaks. Paistab, nagu poleks enam mingeid piire.

Jeesus ütles: «Mina olen uks.» Astudes Jeesusega isiklikku suhtesse, astud sa sellest uksest läbi. Sinu ees avaneb kitsas tee ja sa märkad, et sa pole sellel üksi. Siin on Jeesus ja Tema sõbrad. Siin on igapäevane leib ja kosutav allikas. Siin on elu ülirohkesti!

JOOSEP TAMMO
Pärnu Immaanueli
koguduse pastor

KOOSTÖÖS AVANEVAD UUED VÕIMALUSED

Aktuaalne teema

Antsla EKB Koguduse pastor PEETER LEMATS osales 28. veebruaril Tartus Lõuna-Eesti koguduste ja omavalitsuste, Tartu Ärinõuandla ja PRIA esindajate nõupidamisel. Muljeid sellest jagas ta ka Kuulutajaga.

Mis oli nõupidamise mõte?

Koostöö koguduste ja kohalike omavalitsuste vahel mõnes piirkonnas toimib, aga infonappuse tõttu ei ole see veel igale poole jõudnud. Eesmärgiks oligi luua üldine baas, millel oleks võimalik koostööd teha.

Millest koostöö sõltub?

See oleneb koguduste ja kohaliku omavalitsuse aktiivsusest. Või kui koguduse inimestest on keegi omavalitsuses tööl või on omavalitsuse inimene saanud usklikuks ja tulnud kogudusse, siis on tekkinud hea side.

Häid näiteid oli EELK poolt, kelle üheks esindajaks oli Kristjan Luhamets. Ta töötas varem Kambja kirikus ja seal on loodud head kontaktid omavalitsusega, kes toetas kiriku renoveerimist.

Kes veel nõupidamisel osalesid?

Eesti Kirikute Nõukogu esindas selle arendusjuht Avo Üprus. Kohal olid mitme EELK ja Eesti EKB Koguduste Liidu koguduste esindajad.

Kus omavalitsuste ja koguduste huvid kokku puutuvad?

Üks on kindlasti sotsiaaltöö valdkond. Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi eel oli ka sotsiaalkonverents. Seal tõi Liivi Reilson hea näite Põhja-Tallinna supiköögist, kus on hea koostöö Tallinna linnavalitsusega. Sellistes projektides võib omavalitsus oma vahenditega kaasa aidata, dokumentatsiooni ja nõustamise osas toetada.

Teiseks on kasulik omavalitsuse sotsiaaltöötajatega koostööd teha. Nad teavad, millised inimesed abi vajavad. Omavalitsus teab informatsiooni ja kogudusel on mingid võimalused või kontaktid abistamiseks. Kolmandaks võib kaasata koguduse maakonna arengukava koostamisse, mis tähendab seda, et omavalitsus saab oma vahendeid suunata ka koguduse heaks.

Kas maakonna arengukavasse võib minna ka kirikuremont sisse?

Miks mitte. 2003–2013 on ju näiteks riiklik pühakodade säilitamise ja arengu programm. Kui endal ei ole vahendeid, siis omavalitsuse ja koguduse koostööna on võimalik neid taotleda projektidest või riiklikust programmist.

Alati pole omavalitsuse rahaline abi kõige olulisem, vaid ka hea toetav sõna, nõuanne ja dokumentide vormistamine. Kui keegi tahab projekti koostada ja ei oska, siis Tartu Ärinõuandla on valmis andma head nõu ja juhendama.

Kuidas koostöö Antslas käib?

Kogudus sai 1995. aastal tagasi oma vana pühakoja ja seda ka tänu Antsla vallavalitsuse heale asjaajamisele ja koostööle. Tahaksin hea sõnaga meenutada veel koguduse endist pastorit Erich Sõmerit, kelle eeskuju ja armastus oli meile nagu lisainvesteering. Ta lõi hea koostöö, mina lihtsalt võtsin selle üle.

Erich Sõmer oli Antsla heakorra- ja haljastustööline. Koguduse aastapäeval tervitas meid vallavanem Tiit Tõnts ja ütles, et annaks Jumal selliseid mehi nagu Erich Sõmer. Ta töötas pensionärina ja kui ta lõpetas, tuli tema asemele kolm inimest palgata.

Mida te praegu koos teete?

Lastevanemad pöördusid 2012. aasta suvel meie poole, et kogudus võiks hoida kuu aega lapsi sel ajal, kui lasteaed on kollektiivpuhkusel. Kuna koguduses on paar inimest pedagoogilise haridusega, siis nemad julgesid vastutust võtta ja teised tulid ka appi. Tagasiside oli väga hea.

Nimetama peab veel Euroopa Liidu toiduabi jagamist. Vald jagab seda ise ka, aga nad on oma hea sõna öelnud selleks, et kogudus võiks seda samuti teha. Sellelegi tööle on hea tagasiside. Jumal on õnnistanud neid inimesi, kes abi vajavad.

Toiduabi jagamise kaudu on käima läinud iganeljapäevane supijagamine. Koguduse vanemad inimesed ütlesid, et nemad tahaksid midagi teha ja nüüd jagame iga nädal lisaks humanitaarabile tasuta suppi.

Juba üheksandat aastat on meil suvised linnalaagrid ning eelmisel aastal osales seal 134 last ja noort. Antsla vallavalitsuse noorsootöötaja tuli ka laagrit tervitama.

Täname!

18. märtsil 2013
Skype’i vahendusel

GRUUSIA TOIBUB JA ARENEB

Gruusia Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu esimees VEPKHIA TSIMAKURIDZE (43) osales Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil. Vestluses Kuulutajaga rääkis ta oma kodumaast ja baptistide olukorrast seal.

Kuidas Te usklikuks saite?

Meile õpetati, et inimene on ahvist arenenud ja see tekitas minus protesti. Kui midagi juhtus, siis ma palusin ikka Jumalalt andeks ja lubasin Tema juurde tulla. Aga ma ei teadnud, kuhu tulla ja ei mõistnud, mida rääkisin.

1991. aastal kohtasin ühte baptistikoguduse diakonit. Baptistid mulle ei meeldinud, sest arvasin, et nad on esivanemate traditsioonid maha jätnud. Kohtusin diakoniga mitme aasta jooksul ja lõpuks ta ütles, et osta endale Uus Testament ja loe, siis räägime edasi. Nii ma tegingi. Lugesin kolm päeva, raamatut peaaegu käest panemata. Nende päevade jooksul ma pöördusin. See oli 1994. aasta aprillis.

Kui olin otsuse teinud, ütlesin sõpradele, et lähen baptistikogudusse. Nad vastasid, et siis jääd meist ilma. Olin koos nendega üles kasvanud, nemad ei saanud ilma minuta ega mina nendeta hakkama. Ja nad ütlesidki minust lahti. Aga mina leidsin, et lähen õiges suunas ja tänu Jumalale, et läksin.

Kuidas Teist pastor sai?

Ma ei oska seletada isegi seda, kuidas ma kogudusse tulin. See on kõik Jumala teene. Ja veel liidu esimeheks. Ma keeldusin nii kaua, kui sain. Me arutasime juba tükk aega, et on vaja teha liit ja otsustada, kes hakkab seda juhtima. Palvetasime kaua. Jäi kaks isikut, üks neist olin mina. Me mõlemad keeldusime. Keegi ei tahtnud sellega tegelda, sest me teame, et see pole kerge töö.

Liit oli ju olemas.

Liit oli baptistlikest põhimõtetest eemaldunud. Liit moodustati 1990. aastate alguses ja oli siis minu arvates hea liit. Kolme aastaga kasvas liit 13 kogudusest 78 koguduseni. See oli ime. Ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga nii see oli – Kristuse abiga ja au Jumalale!

Ma ei oska ka seletada, kuidas liit kokku kukkus. Aga Jumal lubas seda, ilma Tema tahtmata ei juhtu midagi. Tulid uued inimesed ja hakkasid reforme läbi viima ning liit lagunes.

Ma võin ainult enda seisukohast rääkida. Ma ju olin baptistidele vastu ja ometi sai minust baptist. Miks ma kolm päeva Uut Testamenti käest ei pannud? Ma nägin, et kõik, mida diakon mulle rääkis, oli selles raamatus kirjas. Aga pärast nad hakkasid seda muutma, mida ma uskusin ning mille pärast ma jätsin sõbrad ja selle maailma. See kutsus minus protesti esile ja mitte ainult minus. Me ütlesime «ei». Kui tahate sellist arengut, siis arenege, aga ilma meieta.

Lõime lahku ja palvetasime nende pärast neli aastat. Tahtsime, et nad parandaksid meelt ja teeksid nii, nagu enne tegid. See ei olnud nii, et kõik tõmmati ühe hetkega maha. Kahjuks läks nii nagu läks ja liit lagunes.

Meil ei ole uus liit, vaid vana tükid, mis ühinesid taas. Needsamad kogudused, mis olid 1990. aastatel, ühinesid ja meiega liitusid ka uued kogudused. Meil on umbes 700 koguduseliiget ning 30 kogudust ja gruppi.

Eestlaste pilt Gruusiast oli nõukogude ajal selline, et see on hästi rikas, kuid korrumpeerunud maa. Kuidas Gruusia vaeseks jäi?

Küllap oli mõjusid palju. Inimesed panid oma raha panka ja kaotasid peaaegu kõik, lisaks tegi palju paha sõda. Kaotati palju vara, aga ka lootust. Oli aeg, kus polnud ei elektrit, gaasi ega vett. Inimesed püüdsid lihtsalt ära elada. Kellel oli sugulasi, need proovisid üksteist aidata.

Sõda aitas allakäigule kaasa. Mõtlen nii kodusõda kui ka sõda Venemaaga. See viimane polnud aus sõda. Venemaa on suur, aga Gruusia nii väike, et ei ole kaardil nähagi. See suur tahtis meid alla neelata ja tänu Jumalale, et ei suutnud.

Nüüd läheb elu jälle paremaks. Arvan, et ka president Saakašvili meeskond tegi vigu. Aga ma tean, et need noored poliitikud tegid väga palju Gruusia heaks: ehitasid linnu, detsentraliseerisid maa. Nad tahtsid, et kõik regioonid areneksid võrdselt. Nad tegid äritegemise lihtsamaks. Gruusia võttis võlgu. Toimus palju muutusi.

Miks nad siis valimistel kaotasid?

Me oleme ju inimesed ja tahame, et kõik tuleks kiiresti. Aga ühe hetkega ei juhtu midagi. Elasime pimedas, külmas ja vaesuses ning tahtsime kõike ruttu korda saada. Riiki ja maad tuleb pikki aastaid üles ehitada. Me oleme mõnikord kannatlikud, aga teinekord mitte.

Kui palju on Gruusias sõjapõgenikke?

Viissada tuhat, ja elanikke on 4,5 miljonit. Peaaegu kõik põgenikud on töötud. Aga olenemata sellest, millega inimene tegeleb, on põgenik olla talumatu.

See ei olnud rahvastevaheline tüli. Kõik elasid segamini, neil olid segaperekonnad, nad olid naabrid, sõbrad, sugulased. Milleks siis omavahel sõdida? Kõik tuli ülevalt poolt. Koos tuli ka põgeneda. Õnneks on Gruusias kõrge meditsiiniline tase ja ehitati ka uusi haiglaid. Oli juhuseid, kus Abhaasiast toodi inimesi Gruusiasse ravile.

Kas te töötate põgenikega ja kuidas?

Sõja ajal oli neil väga raske. Andsime neile humanitaarabi – ise kogusime ja saatsime. Hiljuti saatsime grupi põgenike lapsi Eestisse puhkama. Eesti pool aitas meid väga palju. Põgenikud teavad, et oleme kristlased ja me teeme nende hulgas vaimulikku tööd. Lapsed, keda siia tõime, ei olnud usklikest peredest ega ise usklikud.

Kui põgenikke on pool miljonit, siis humanitaarabist jääb väheks.

Vaja on luua töökohti. Inimesel on raske elada, kui ta mitte midagi ei tee. Inimene tahab tööd teha, ennast toita ja ise teisi aidata. Aegamööda need asjad kindlasti lahenevad. Põgenikele ehitati terved külad, nendesse on juba ehitatud tehaseid. Eelmine valitsus tegi väga palju nende heaks.

Kas põgenike külades on näiteks juurviljaaiad?

Kahjuks ei ole. Mõne kuuga tuli ehitada hulk maju. Kui teha veel majade ümber aiad, oleks kommunikatsioonid liiga pikaks läinud. Oleks aega olnud, oleks ühe küla asemel kuus-seitse ehitatud. Sõda oli augustis ja inimesed olid juba detsembris neis majades.

Need ei ole monteeritavad majad, need ehitati kohapeal. Töö käis 24 tundi. Raske on seda iseloomustada. Põgenikke ei saanud kasutada, nad polnud võimelised midagi tegema, sest olid pidanud kõik maha jätma.

Millisena Te näete põgenike tulevikku?

Loodan, et nad tõusevad jalgadele ja depressioon läheb üle. Aga selleks tuleb neile armastust näidata. Nad tundsid, et neile osutati tähelepanu. Kolme kuuga ehitati ja sisustati neile majad. Me palvetame nende pärast ja viime neile Jumala sõna. Me käime seal, näitame filme, teeme evangeelset tööd ja ma arvan, et see peab mõju avaldama.

Kuidas lihtsad inimesed põgenikesse suhtuvad, põgenikud elavad ju nende arvel?

Grusiinid ei ole külm rahvas, nad võivad aidata naabrit enda kõrval, teiste maade põgenikke ja ka vaenlasi. Gruusia on avatud ka Vene kodanikele. Venelased, kes olid pommitamiste ajal Gruusias, ei kogenud mingit vihkamist. Inimene võib jääda mingi summa võrra vaesemaks, aga võib-olla on ta ühel päeval ise samas olukorras ja kui keegi siis sirutab käe, oleks ta tänulik. Ma mõtlen nii ja loodan, et ka teised nii mõtlevad.

Osseetias ja Abhaasias oli ka baptistikogudusi. Kas nendega sidet on?

Kõik suhted on kadunud. Me palusime Venemaa vendadel nad üles otsida ja neid toetada. Me mäletame neid ja palvetame nende eest.

Gruusia on Stalini kodumaa.

Minu jaoks ei ole Stalin kangelane. Tema kuju võib olla tema muuseumis, ta on ju ajalooline tegelane. Võib-olla on inimesi, kes tahaksid tema kuju linnas näha, aga mulle see ei meeldi.

20 aasta jooksul on olnud erinevaid tuuli. Kas Ševardnadze elab veel Gruusias?

Jah. Talle osutatakse ekspresidendile kohast au. Nii peaks juhtuma ka Saakašviliga. Ma ei tea, kuidas see kõlab, aga inimesed, kes on kõrgetel ametikohtadel, teevad alati halbu asju ka. Aga nende üle kohut mõista on raske. Pangu igaüks iseennast nende kohale ja vaadaku, mida tema oleks teinud. Iga inimene tegutseb isemoodi, olles oma ametis. Tal võivad olla nii vead kui ka õiged teod.

Teid valiti möödunud aasta oktoobris kolmeks aastaks liidu esimeheks. Kas Teil on programm?

Jah ja see pole saladus. Tutvustasime seda oma koostööpartneritele, et nad teaksid, kuhu oleme suundumas. Kuulume Euro-Aasia baptistiliitude föderatsiooni, Euroopa baptistiföderatsioonis on Gruusia teine baptistiliit. Tahame misjoneerida, töötada laste, noorte ja diakonissidega, teha muusikat, humanitaartööd. Koguduste liikmete kasvu ei saa planeerida. Seda teab Kristus, mis tuleb, kuidas tuleb ja kuidas Ta arendab kogudust.

Toon ühe näite. Ma käisin ühes neljaliikmelises grupis. Palvetasime neli aastat ja midagi ei juhtunud. Selles külas näidati filmi Jeesusest, jagati humanitaarabi, ja ühel päeval tuli 15 last. Mina ei kutsunud neid.

Tahaksin, et Jumala sõna ei moonutataks. Ma ei taha midagi reformida ega muuta, ma ei ole nõus liberaliseerimisega. Tahan, et oleks nii, nagu Piibel õpetab.

Kuidas tekkisid sidemed Eestiga?

Ühe venna kaudu, kes abiellus eestlannaga. Iseenesest ei juhtu midagi, vaid tänu Jumalale, Tema teeb kõik ja organiseerib. Sellepärast oleme siin.

Täname!

9. märtsil 2013
Tallinnas Nõmme
baptistikoguduse palvelas

SÜDAMETUNNISTUS VAEVAS ÜLE 40 AASTA

Peter Rauschenberger (64) mäletab 14. detsembrit 1968. aastal, nagu oleks see eile olnud. Koos oma parima sõbra Albrechtiga oli ta teel naaberlinna. Nad tahtsid kinno minna.

Ilm oli külm, tänavatel oli lumi, aga Peter Rauschenbergeri Opel Kadett püsis hästi teel. Naelad auto kummidel puurisid jäässe. Kuid noormees sõitis liiga kiiresti. Ühes pikas kurvis hakkas auto libisema ja kaldus vastassuunavööndisse. Ta rammis vastutulevat sõidukit.

Sõber suri teel haiglasse. Teise auto juht sai raskelt vigastada ja kannatab tagajärgede käes tänase päevani. Ka Peter Rauschenberger lebas neli nädalat luumurdudega haiglas. «Te olete küll korraliku supi kokku keetnud,» tervitas teda arst, kui ta jälle teadvusele tuli.

Peter Rauschenbergerile jõudis siis kohale, et ta sõber on surnud. Ehmatus ja valu istusid sügaval: «Ma tundsin end kui hirmsaim kurjategija.»

VÄLTIS SÕBRA VANEMAID

Mõnikord andis endast teada ka Peter Rauschenbergeri südametunnistus. Ta surus selle maha. Ta hoolitses oma vanemate ja äia-ämma eest. 2001. aastal ei suutnud ta enam. Ta oli täielikult läbi põlenud.

ABI TULI

Kui Peter Rauschenberger sai teada, et 2012. aasta sügisel on toimumas suured evangelisatsioonikoosolekud, sõitis ta koos oma naise Marlenega sinna. Ühel õhtul kuulis ta veoautojuht Helmut Hoschi tunnistust. Mees põhjustas 1990. aastal 17 hukkunuga rongiõnnetuse. Ta kinnitas, et vaid usk Jeesusesse Kristusesse suutis talle tagasi anda sisemise tasakaalu.

Seda igatses ka Peter Rauschenberger. Kui koosoleku lõpus kutsuti eestpalvele, läks ka tema ette. Hingehoidlikus vestluses sai talle selgeks, et Kristus kandis ristile ka tema süü sõbra surma pärast. Ta koges, kuidas raske koorem tema õlgadelt ära võeti.

Peter Rauschenberger tegi läbi usuteemalised kursused ja külastab heal meelel piiblitunde. Nüüd tunnistab ta täie veendumusega: «Normaalse elu leiab ainult Jeesuse Kristuse läbi.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KAUPMEES VALIS KOKAIINI ASEMELE KRISTUSE

Jumal ja Jeesus ei huvitanud teda varem üldse: «Mulle pakkusid huvi hoopis indiaanlased, Suur Vaim, Emake Loodus jms.»

Kuidas temast siis kristlane sai? Üks tuttav kutsus ta 2005. aastal jumalateenistusele. Pastor jutlustas muredest ja neid Werner Dahlkel jätkus. Aga kõigest järjekorras.

EMA OLI JOODIK

Isaga nad ei klappinud. Poiss hakkas kanepit tõmbama ja jättis gümnaasiumi pooleli. Ta üritas õppida küll muusikaäri, ametnikutööd ja maalriala, kuid jättis kõik pooleli. «Ma olin liiga laisk,» ütleb ta nüüd.

SAATANLIK KOKAIIN

Narkootikumide tarvitamine õgis aga pangakontodesse auke. Mees kasutas ära kõik lubatud laenuvõimalused. «Ma olin selle saatanliku aine poolt nagu kaugjuhitav.»

Ka Werner Dahlke abielu kannatas narkosõltuvuse tõttu. 2003. aastal laskis naine ennast temast lahutada ja kolis koos pojaga ära.

ESIMENE PALVE

Selle asemel läks Werner Dahlke 2005. aastal jumalateenistusele. Pärast proovis ta esimest korda palvetada: «Armas Jumal, kui sa peaksid olemas olema, siis lase midagi juhtuda.» Ja juhtuski midagi, millele Werner Dahlkel seletust ei ole – tahtmine kokaiini tarbida oli järsku kadunud. Seda saatanlikku ainet pole ta pärast seda enam puutunudki. Selle asemel sai tema firma ootamatult suure tellimuse, mis võimaldas tal osadest võlgadest lahti saada.

Suvel 2006 laskis Werner Dahlke end ristida. Ta leidis vabakoguduse, mis asub tema äriga samal tänaval. Ta tegutseb koguduse kirjanduselauas. «Kui leiad teisele inimesele sobiva raamatu, tuleb see õnnistuseks,» ütleb ta.

«Ma andsin oma firma Jeesusele üle,» ütleb Werner Dahlke. Tema eesmärgiks on Jeesusele sarnasemaks saada.

KAKS ÄRIPÕHIMÕTET

1. Mustalt töötamisel ei ole mingit õnnistust. Werner Dahlke on veendunud ausa maksumaksmise pooldaja. «Tänavalaternad põlevad, lapsed saavad korralikult koolis käia ja kui ma tänaval kõnnin, ei pea ma kartma, et keegi mu maha laseb – järelikult võin ma selle eest ka makse maksta.»

2. Helde annetamine. «Rahakott kipub imelikul kombel ikka kõige viimasena pöörduma,» ütleb Werner Dahlke. «Aga kirjud trükitud paberitükid ootavad, et neid rõõmsalt ja eesmärgipäraselt laiali jagataks.»

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

LUIS PALAU KIITIS UUT PAAVSTI

Argentinast pärit evangelisti Luis Palau arvates lähenevad katoliiklased ja evangelikaalid paavst Franciscuse ametiajal üksteisele, seda eriti Ladina-Ameerikas. Ta loeb uut paavsti, endist Buenos Airese peapiiskoppi kardinal Jorge Mario Bergogliot, oma isiklike sõprade hulka.

Kardinal ei läinud evangelikaalidega tülli, kuigi viimastel aastatel on miljonid katoliiklased üle läinud evangelikaalsetesse kirikutesse, eelkõige nelipühikogudustesse. «Ta kohtleb piibliusklikke kristlasi suure respektiga.»

Luis Palau ütles: «Vaatamata kõigile erinevustele teoloogilistes küsimustes ehitas Bergoglio sildu ja rõhutas tugevasti seda, mis meid ühendab: Jeesuse Kristuse jumalikkust, Tema neitsistsündi, ülestõusmist ja teist tulemist.»

Bergogliol oli evangelikaalide seas ka lähedasi kaastöötajaid. Buenos Airese peapiiskopkonna finantsjuht oli evangelikaal. «Ma saan teda usaldada. Me oleme tunde koos veetnud, Piiblit lugenud, palvetanud ja teed joonud,» oli Bergoglio Luis Palaule ühel kohtumisel öelnud.

JEESUS KESKSEL KOHAL

Luis Palau jaoks on uus paavst sirgjooneline ja siiras mees: «Ta teeb, mida mõtleb.» Argentina evangelikaalid hindavad teda tema elustiili, esinemiste ja arvukate isiklike kohtumiste pärast.

EI POOLDA VABASTUSTEOLOOGIAT

Ta kannatab selle pärast, et üha rohkem noori inimesi kirikule selja keeravad. Luis Palau: «Ta loodab, et uus evangelisatsioonilaine roomakatoliku kirikut haarab ja et Jeesuse Kristuse evangeelium läheb üle ilma.»

idea Spektrum

Eesti EKB Koguduste Liidu AASTAKONVERENTS

8. ja 9. märtsil 2012 Tallinna Nõmme Baptistikoguduse palvelas

1. Koguduste juhatuste esimeestele kõneles Hal Lentz USAst (paremal). Tõlkis Helari Puu.
2. Vaade rõdult avajumalateenistusele.
3. Margus Einlo vedas vestlust Gruusia külalistega.
4. Innar Kruglov, Gunnar Kotiesen, Iurii Šider, Eerek Preisfreund ja Tõnis Roosimaa kogemusi jagamas.
5. Helle Liht, Meile Valk ja Marika Nigulas lõunapausi teenindamas.
6. Hääletada tuli palju kordi.