Foto: Kadri Aan

«Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.» (Ps 121,1–2). Tänavune surnute mälestuspüha sai tõeliseks leinapäevaks, sest Riias hukkus äsja poekatuse varingu tõttu 54 inimest. Lohutada oskab leinajaid tegelikult vaid Jumal.

Kui asume teele, tajume Jumala kaitse vajadust. Aga kui läheme poodi? See on ju nii tavapärane ja ohutu tegevus! Näeme, et vajame Jumalat endale appi isegi siis, kui kõik tundub olevat turvaline. Me ei saa kunagi öelda, et sellega või teisega saame ise hakkama ja meiega ei juhtu midagi.

Tõeliselt oluline on inimeste isiklik vastutus ja südametunnistus. Väga tavaline on, et mida ei ole näha, see tehakse lohakalt. Võib-olla sai see saatuslikuks ka Riias? Ametnikud rõhutavad, et tegemist oli inimliku veaga, sest tormi ega maavärinat ju ei olnud.

Surm ei ole Piibli järgi ootamatu õnnetus. Ta tuleb ja selleks peab valmistuma. Aga palvetajad on kogenud ka Jumala kaitset: «Oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja Tema päästis nad nende kitsikustest. Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad ning päästis nad haua veerelt. Tänagu nad Issandat Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele!» (Ps 107,19–21).

SEAME SIHID KÕRGEMALE

Toimetaja kommentaar

«Käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt,» kirjutas apostel Paulus (Fl 1,27). Selle tulemuseks on vaimulikud võidud. «Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu» (Js 40,31).

BILLY GRAHAM 95

Oma tegevuse jooksul kuulutas Billy Graham Kristust umbes 210 miljonile inimesele 185 maal. Tal on olnud mõju ka poliitikale, kuigi ta ei lasknud end kunagi ahvatleda ühessegi poliitilisse ametisse. Alates Dwight Eisenhowerist, kes oli ametis aastatel 1953–1961, on kõik Ameerika presidendid pidanud kasulikuks kuulata Billy Grahami vaimulikku nõu. Kui palju keegi sellest tegelikult oma isiklikku ellu ja rahva juhtimisse rakendas, seda me täpselt muidugi ei tea.

95-aastaselt inimeselt ei või ükski enam midagi nõuda, kuid Jumal võib teda muidugi veel kasutada. Meie võiksime eaka evangelisti tööaastatest eeskuju võtta. Tema lootis maailma parandada Piibli sõnumiga. Tal ei olnud muud eesmärki kui Kristuse kuulutamine. See töö vajab ka edaspidi tegemist kõikjal maailmas. Kui seda teeme, on Issand lubanud olla meiega ajastu lõpuni (Mt 28,20).

MILLAL ASTUDA TAGASI?

Probleemide kerkides nõuab meie ajakirjandus üsna sageli ministrite või teiste ametiisikute tagasiastumist. Väidetavalt olevat meist arenenumates riikides nii kombeks. Vastuargumendiks kõlab mõnikord, et eestlasi on vähe ja tipptasemel tegijaid ei jätku.

Inimene, kes läheb mingisse vastutavasse ametisse, peaks võtma eesmärgiks seal midagi ära teha. Võetud sihtide püüdlemisel ei saa tavaliselt mööda ka vigadest ja kindlasti ei õnnestu kõikidele inimestele meeldida. Kuni ei ole juhtunud mingit täiesti väljakannatamatut prohmakat (inimeste talumispiir on muidugi erinev), peaks vead andeks andma nii ühiskond kui ka asjaosaline ise.

Keegi ei tohiks võtta tagasiastumist kergelt või seda kohe ametisse astudes planeerida. Sirbi juhtum on jätnud rumalasse olukorda väga paljud inimesed, kelle seisukohavõtud ja pingutused osutusid nüüd mõttetuks. Mingi jälje jätab see Eesti ellu kindlasti tükiks ajaks.

«Hakka tööle oma vaheda sirbiga!» ütles ingel Ilm 14,18. Vili saab ükskord küpseks, tuleb lõikus ja saagi hindamine.

POOL SAJANDIT TRAGÖÖDIAST

Vähe on sündmusi, mis oleks maailma vapustanud sellisel määral nagu John Kennedy tapmine. Ameerikast võiks ehk järgmisena nimetada Maailma Kaubanduskeskuse tornide purustamist 11. septembril 2001. Mõrvu ja terroriakte ei tohi kunagi pidada lubatavateks probleemide lahendamise meetoditeks. Piibel käsib alistuda valitsejatele (Rm 13,1–7), mitte neile vastu hakata.

John Kennedy tapmisest räägiti palju ka Nõukogude Liidus. Siinkirjutaja oli siis kümneaastane ning see atentaat oli üks neid sündmusi, mis pani huvi tundma elu vastu laiemalt ja mitte piirduma oma ninaesisega. Tõenäoliselt oli niisuguseid inimesi palju.

Kas maailm on 50 aastaga paremaks muutunud? Kurje sõnumeid kuuleme pea iga päev. Aga Eesti on omaette väikeseks tegijaks saanud ja selle üle võime küll rõõmu tunda. Ometi jääb ikka kehtima Jeesuse sõna: «Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud» (Jh 16,33).

KOHUTAV JA KÜTKESTAV RIST

Gl 6,14

Põhja-Leedus, 12 kilomeetrit Šiauliai linnast, on Ristimägi. See rajati aastal 1847, kui üks raskelt haige inimene lubas, et kui ta jääb ellu, viib ta sellele mäele risti.

Nii läkski. Teade sellest levis ümberkaudsete inimeste seas ja aasta lõpuks seisis seal juba 20 risti. 1923. aastal oli neid nelisada ja mäel peeti ka kord aastas missat.

Kui tuli nõukogude võim, hakati Ristimäe vastu pidama ristisõda – seda püüti hävitada. 1961. aastal hävitati üle kahe tuhande risti. Mäele tehti muruplats ja istutati üle kolme tuhande puu ja põõsa.

Aga mõne aja pärast olid seal uued ristid. 1975. aastal hävitati nelisada suurt risti. Kuid kahe aastaga oli umbes sama hulk riste tagasi.

Nõukogude võim, nähes, et tavalisel moel selle mäe vastu ei saa, otsustas selle lõplikult hävitada ja rajada sinna veehoidla. Kuid enne sai selle võimu aeg otsa ja Ristimägi jäi alles.

RISTI TÕMME

Küsitletud ütlesid, et nad tundsid seal midagi kirjeldamatut. See oli segu ebamugavusest, kartusest ja hirmust. Esmakordsed külastajad tundsid, nagu oleksid sipelgad jooksnud üle naha. Rist ei andnud kindlustunnet, vaid tunnetust oma elu kaitsetusest ja ebastabiilsusest. Selles oli midagi püha ja müstilist, midagi absoluutselt teistsugust, mis ei sobi kokku tavapärase eluga. Ja kuigi seal ei olnud mugav olla, läksid inimesed sinna ometi. See paik oli külgetõmbav ja lummav ning tekitas külastajates vaimustust ja imetlust.

Ristide külge pandud tekstid jaotusid kolmeks. Ühtede jaoks oli piisav viibida Ristimäel ja püstitada sinna kaasatoodud rist. Selles oli tunda teatud maagilist lähenemist, sarnanedes sellele, kui inimesed viskavad münte vette, seovad puuokste külge linte või panevad silla külge tabalukkusid, et kinnitada abieluõnne. Selles on ebausku ja ehk ka mingil määral usku.

Teiseks olid seal ühenduste, parteide ja organisatsioonide ristid, mis kaasnesid mingi ideoloogia, moe või ajastu mõjudega. Lõpuks olid ka sellised ristipanijad, kes läksid sinna isikliku äratuse mõjul, seega teatud pühendumusega, palvesooviga, et midagi muuta ja teisiti teha oma elus, otsida abi Jumalalt.

Ristil ongi mitmene, seejuures äärmuslikult vastandlik toime. Ka Pauluse sõnadest tuleb välja risti probleemsus. Risti kaudu oli see maailm Paulusele surmatud. Tema eemärgid ei olnud enam siin, vaid väljaspool seda maailma. Samas oli ta ka ise risti löödud ehk surmatud selle maailma jaoks. Kumbki kogemus ei tundu meeldivana.

RASKE HEITLUS

Miks on rist ja sõna ristist raske? Sest rist on surma sümbol. Iga inimene, kes tahab ja püüab elada vaimset ja kõlbelist elu, on tundnud vastuseisu enese sees. Rm 7 kirjeldab Paulus nii iseenda kui ka üldinimlikku kogemust, kuidas inimene, tahtes teha head, ei suuda seda teostada, vaid teeb vastupidist – kurja.

Et siiski võita seda võitlust, ütleb Paulus: «Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid» (Gl 5,16) ja et võitjad peavad olema oma «lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega» (Gl 5,24). Erinevalt näiteks pea maharaiumisest, mida kasutati Rooma kodanike hukkamisel, oli ristisurm aeglane ja piinarikas. Inimene, kes tahab käia Vaimus, peab taluma lakkamatult oma ebatäiuslikkust, eksimusi. Ta kogeb, et võitlus liha mõtteviisi ja pahede vastu ei anna võitu ei esimesel ega sageli ka kümnendal katsel.

See väsitav võitlus võib saata inimest terve elu. Kl 3,5 ütleb Paulus taas: «Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus.» See surmamine risti kui Jumala vahendi ja meetodi kaudu ei ole kellelegi kerge. Ja sageli püüab inimloomus leida siin kergemat teed. Siit tuleneb see, miks rist on nii paljudele vastuvõetamatu. Pigem lühike pingutav spurt kui raske, kurnav ja tüütu pikamaajooks. Võitlus ei tundu lõppevat. Ometi ütleb Paulus: «Surmake need liikmed!» See toimub risti kaudu.

KAKS POOLT

Õnneks on see, mis inimesele on võimatu, tehtud Jumala poolt. See tee oli raske ka Jumalale. Jeesus Kristus, Jumala Poeg pidi tundma, mida tähendab ristitee. Selle kaudu Ta saavutas lunastuse neile, kes Temasse usuvad.

Kuid lähtudes vaid sellest poolest võib jõuda eksijärelduseni: «Kristus tegi seda kõike juba minu eest. Kas mina nüüd pingutan rohkem või vähem, sellest ei olene midagi – küll arm katab kõik kinni.» Võin olla kuitahes lohakas, pealiskaudne, hoolimatu, sellest justkui ei olene midagi.

Piibel räägib teist keelt. Ta kutsub meid üles pingutama, jooksma võidujooksu nii, et saaksime esimese koha (1Kr 9,24). Pääsemiseks on vajalikud mõlemad pooled – nii toetumine Jumala armule kui ka omapoolne pingutus lõpuni.

Sellest teisest ja meile nii raskest poolest räägib Kristus: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle» (Lk 9,23). Seesama Kristus, kes kandis oma risti ja suri sellel meie eest, käsib nüüd meil kanda mitte Tema risti, vaid igapäevaselt meile määratud risti.

Kas me tahaksime käia oma teed ristiga? Parimal juhul oleks see takistav, sageli lisandub aga pilkamine, naeruvääristamine, halvakspanu. Kurnavale ristikandmisele järgnes raskeim osa – pikk ja piinarikas surm. Et Jeesus kutsub meid üles võtma oma risti enese peale, viitab sellele, et ilma selleta ei jõuaks me eesmärgile.

RIST MUUDAB

Aga ristitee mõte ongi ju selles. Ja ka selle risti mõte, mida Kristus meile pakub, on Pauluse järgi selles, et «see surmaks meie maapealsed liikmed», selle halva, mis meis on. Kui inimene söandab võtta risti enda peale, siis kogeb ta risti tähendust ja väge ning tema juures toimub muutus nagu Ristimäel. Rist muudab inimest ja seda ristile nii omasel valusal ja ebamugaval viisil, aga siiski lootustandvalt ja eesmärgipäraselt.

Mircea Eliade, Rumeenia usundiloolane ja filosoof, kirjeldab seesugust muutust nõnda: «Mind on alati erutanud järgmine tõsiasi, et mistahes muutused elus, mõtlemises, kires annavad endast märku helge ükskõiksusega lihaliku vastu. Ebainimlik kiretus kõige vastu, mis puutub keha seadustesse, valdab inimest, kes astub uude vaimsesse maailma. Seda, kes muutub. Ja see juhtub isegi siis, kui inimese elu muutub tänu liha võidu möönmisele.» See on vaimse võit lihaliku üle inimeses. Korraga tunneme, et suudame olla võitjad. Jah, võib-olla mitte alati ja kõiges, aga ometi on midagi meis muutunud, sest rist on teinud ja tegemas oma tööd.

Seda, et ristil peabki olema selline mõju, mõisteti juba ammu. Meile tuntud ladina risti koos Kristusega hakati kujutama umbes kuuendast sajandist alates. Põhimotiiviks oli Kristus ristikandjana või ristilööduna. Kuni 11. sajandini kujutati ristilöödud Kristust tavaliselt ristil elavana. Ristil oli nagu elupuu tähendus. Ja tänapäevalgi pannakse kalmistutel haudadele rist kui lootuse ja igavese elu sümbol. Lootus, elu ja ülestõusmine – see pool on ristis sees ja see on väga oluline.

Aga läänekirikus hakati Kristust ristil kujutama ka surnuna, kui taas teadvustati seda, et vaimne, igavene elu ei saa sündida ilma surmata. Kristuse ülestõusmisele eelnes Tema surm. Ka meie ülestõusmine igavesele elule ei saa toimuda enne, kui meie patune vana mina on risti löödud kõige sellega kaasneva valu ja vaevaga.

Lõpetame näitega vene kirjaniku Aleksandr Solženitsõni elust. Ta arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse, kus ta aastaid veetis. Enne arreteerimist oli ta elanud teistsugust elu ja tal polnud siis vastupidavust ega vaimset karastust. Aga ta õppis tundma seda teed, kuidas lasta end risti lüüa, kuidas olla võitmatu. Sellisena muutus ta võimsale Nõukogude impeeriumile sedavõrd ohtlikuks, et ta saadeti välja Ameerika Ühendriikidesse. Seesama mees, kes kord kartis seda tohutut vägivallaaparaati, omandas võidu ühe ristiga seotud vanglakogemuse läbi. Impeerium varises, aga temast sai maailmakuulsus. Jumalatu tuumarelvadega impeerium kandis kaotust mehe ees, kelle elus toimis rist.

Mõtelgem siis risti tähendusele oma elus. Esmalt Kristusele ristil, kes on surnud meie eest, aga samuti Tema pakkumisele järgida Teda igapäevaselt oma risti kandes.

ALLAN HALLIK

PARTNERID TULEVAD APPI

Aktuaalne teema

Eesti Koguduste Partnerid on aidanud mitmeid vaimulikke ettevõtmisi korraldada. Kuulutaja küsimustele selle organisatsiooni kohta vastas pastor HELARI PUU.

Mis organisatsiooniga on tegu?

Eesti Koguduste Partnerid on mittetulundusühing, mis toetab vaimuliku töö juhte ja nende tegevust. Eriti vahendab ühing abi Eesti EKB Koguduste Liidu pastoritele ja teistele vaimulikele juhtidele. Ühing on registreeritud Eestis, selle juhatuses on Toivo Pilli ja Helari Puu. Liikmeskonnas on veel pastorid Jack (Jaak) Loo ja Bill Ankerberg Ameerikast.

Milles ühingu abi seisneb?

See ei ole humanitaarabi ega otsene rahaline toetus üksikisikutele. Algusest peale on olnud põhimõtteks, et toetame kooskõlas Eesti EKB Koguduste Liidu juhtkonnaga neid asju, mida liit ja kogudused tähtsaks peavad. Näiteks võib tuua misjonikonverentse ja suvefestivale ning erinevaid juhte toetavaid ja arendavaid ettevõtmisi. Meil on toetamise aluseks neli põhitegevussuunda – juhtide arendamine, noorsootöö, koguduste rajamine ja vaimulik kirjandus.

Bill Ankerbergi ja Jack Loo näol oleme leidnud endale väga head partnerid, kes väljastpoolt tulijatena oskavad kõrvalt vaadata seda, mis meil on ning lisada oma arvamuse, mõtted ja innustuse.

Missuguse kirjanduse väljaandmist on ühing toetanud?

Me ise ei anna raamatuid välja, vaid otsime kirjastusi, kes oleksid meile sobivatest raamatutest huvitatud. Meie üks põhipartnereid on Allika kirjastus. Viimastel aastatel on meie toetusega näinud eesti keeles ilmavalgust mõned Bill Hybelsi raamatud. Oleme toetanud väikestele lastele mõeldud Piibli kirjastamist. Samuti valmis koostöös Eesti Piibliseltsiga spetsiaalselt pastoritele mõeldud nahkköites nn jutlustaja Piibel. Meid huvitaks ka eestlaste omamaiste teoste toetamine. Kahjuks ei ole palju niisugust Eesti autorite vaimulikku kirjandust, mis oleks otseselt juhtidele mõeldud.

Meie üks viimaseid raamatuid oli Jack Loo enda mälestusteraamat «Tagasi kodus». See oli põhimõtteline küsimus, tahtsime, et see ka eesti keeles ilmuks. Me jagasime seda pastoritele ja töötegijatele mitmetel liidu üritustel. Raamat on saadaval ka «Rahva Raamatu» ja «Apollo» poodides. Koostöös Eesti EKB Koguduste Liiduga ja Eesti Piibliseltsiga saabub jõuludeks kogudustesse spetsiaalselt noortele (hinnatundlikumatele) inimestele mõeldud taskupiibel.

Ühing on korduvalt toetanud GLSi juhtimiskonverentse.

Meie Ameerika partnerid toetavad täie südamega GLSi, sest nad on saanud neilt juhtimiskonverentsidelt endale ja oma kogudustele hästi palju tuge. Eestlaste toetamine algas sellest, kui mõni aasta tagasi läks üle 60 eestlase esimest korda GLSile Helsingisse. Need ei olnud ainult EKB koguduste töötegijad. Hiljem oleme keskendunud EKB töötegijate toetamisele GLSi osas.

Me panustame juhtidesse, sest me kõik oleme inimesed, me väsime ja tüdime, visiooni fookus võib minna paigast ära. Oleme siis püüdnud seda jälle sättida. Oleme pakkunud ka lõõgastust, ühendades meeldiva kasulikuga. Meie põhimõte on aga, et me kunagi ühtegi asja sada protsenti kinni ei maksa. Igaüks peab ise ka pisut panustama.

Kust Eesti Koguduste Partneritele raha tuleb?

Meie Ameerika partnerid otsivad toetajaid eelkõige oma kogudustest, aga ka laiemalt. Peamiselt tuleb raha üksikisikute annetustest, mõnikord ka koguduste toetustest.

Miks ameeriklased just Eestit armastavad?

Järgmisel aastal saab 15 aastat sellest, kui Ameerika baptistiliit Converge Worldwide valis üheks oma partnerliiduks Eesti EKB Koguduste Liidu. Nende toonane asepresident Ron Larson pöördus Bill Ankerbergi ja tema koguduse poole Whittieris ning nad võtsid selle oma südameasjaks. Ma olin siis Eesti EKB Koguduste Liidu president ja ütlesin, et me ei tahaks olla üks järjekordne projekt, vaid saada püsivaid sidemeid. Nii on see läinud.

Eesti-initsiatiivist on välja kasvanud Converge Worldwide’i Skandinaavia- ja Baltimaade misjonipiirkond. Kunagi oli nende liit rootslaste baptistiliit USAs. Bill Ankerbergil tekkis mõte, et nad ei ole teinud midagi oma esiisade maade jaoks (liidus on ka teisi skandinaavlasi). Nüüd on Rootsi saadetud misjonäre. Ron ja Mary Larson on käinud Soomes õpetamas. Läti baptistidega tehakse koostööd koguduste rajajate ja töötegijate koolitamisel. On peetud suuremaid rahvusvahelisi nõupidamisi ja konverentse.

Soovin, et Kuulutaja lugejad võtaksid oma eestpalvetesse kõik vaimuliku töö tegijad, eriti aga pastorid. Palvetage ka Eesti Koguduste Partnerite pärast!

Täname!

22. novembril 2013
Skype’i vahendusel

PERERAADIO PIDAS SÜNNIPÄEVA

Novembris 1993 alustas tööd Tallinna Pereraadio, 1994. aastal Tartu Pereraadio. Nüüdseks on neist saanud ühise programmiga raadio. Kuulutajale rääkis möödunud 20 aastast Pereraadio tegevdirektor PAAVO PAUL PIHLAK (49).

Sa oled tegevdirektor ja Sinu abikaasa Mare on peatoimetaja. Kas teil Pereraadio-vaba aega ka on?

Meie alustasime Pereraadios Tartus 1994. aastal. Pereraadio on paraku meie elu sisu ja millekski muuks väga palju aega ei jää. See on ka privileeg. Meie lapsed on juba suured ja kodust läinud ning nüüd on selline aeg, kus on võimalik pühenduda tööle ja õpingutele. Mina õppisin viimastel aastatel Tallinna Ülikoolis meediatööd ja Mare hakkas sel aastal Usuteaduse Instituudis õppima kristlikku kultuurilugu. Me üritame ennast täiendada nendes valdkondades, mida raadiotööks tarvis. Minu varasem haridus oli tehniline ja Marel ajakirjandus.

Pereraadio tähistas aastapäeva küllalt suurelt – Oleviste kirikus oli tänujumalateenistus ning olid erisaated Tallinnast, Kuressaarest, Rakverest, Kärdlast ja Tartust. Mille poolest need linnad tähtsad on?

Aegade jooksul oleme aru saanud, et kõige odavam on teha raadiot tsentraliseeritud korras. Aga kristliku meedia puhul on oluline, et tema tegemine oleks hajutatud mööda maad. Esiteks teeb see selle teenimisvormi inimestele palju lähedasemaks. Teiseks, kuna Pereraadio töö on enamasti vabatahtlikele tegijatele rajatud, siis oleme püüdnud viia salvestamise ja otsesaadete tegemise erinevatesse paikadesse. Ja kui kuulajad saavad astuda stuudiosse sisse ja näha neid inimesi, kes saadetes räägivad, annab see hoopis teise mõõte.

Mitu stuudiot Pereraadiol on?

Tartu Pereraadio Ühing, mis on kujunenud ajalooliselt raamorganisatsiooniks, on vastutav kolme raadioprogrammi eest. Kõik nad on eetris 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Need on eestikeelne Pereraadio, kohalik venekeelne Semeinoje Radio ja rahvusvaheline venekeelne Radio ELI, mis on kesklaine vahendusel kuuldav päris kaugel Venemaal, Valgevenes, Ukrainas ja mujal. Eestikeelsed stuudiod asuvad Tallinnas, Tartus, Rakveres, Kuressaares, Kärdlas ja Haapsalus, venekeelsed Jõhvis ja Narvas. Narva on venekeelse töö keskus.

Kuressaare Pereraadiol on ju oma programm.

Kuressaare Pereraadio Ühing on iseseisev organisatsioon. Nende programm on laias laastus sarnane meie omaga, kuid ei ole sellega sünkroonne. On ka saateid, mis on eetris korraga, nagu Pereraadio juubelisaadete sari, aga muidu on saatekava vastavalt igaühe oma spetsiifikale.

Lisaks on neil Pildiraadio. Tehnoloogia on arenenud nii kiiresti, et pildi vahendamine on muutunud võimalikuks ka lihtsamate vahenditega kui televisioon. Tänu Valter Roosole, kes seda tööd väga ustavalt teeb!

Pildiraadio läheb ainult internetti ja terves Eestis Pereraadiot ei kuule. Kui Pereraadio Tallinnas alustas, oli FM-sagedusala küllaltki tühi. See oli ka üks põhjuseid, miks oli võimalik lihtsamalt sagedusi saada. Oli Jumala poolt antud väga hea ajastus, et kristlikku ringhäälingut käima panna.

Tänapäeval on FM-laineala väga täis ja uusi sagedusi peale ei tule, antakse välja ainult neid, mis mõnest tegevuse lõpetavast raadiojaamast üle jäävad. Pereraadio on üritanud järjekorras seista Pärnu ja Valga piirkonnas. Tallinnas oleme tahtnud saada FM-sagedusele ka venekeelset programmi. Pukas oli sagedus kunagi olemas, aga kahjuks meist mitteolenevatel põhjustel ei saanud me seda kasutada. Tehnikainimesena ma saan väga hästi aru, et puudub võimalus seda tagasi anda. Pealegi peame me konkureerima ärimaailmaga.

Seega peavad paljud kuulama Pereraadiot internetist.

Tehnika areneb väga kiiresti. Kõik on kaasa elanud televisiooni hüppele digiajastusse. Raadio töötab praegu veel analoogsüsteemis ja tuleb aeg, millal ka see läheb digitaalseks. Minu poeg, kes töötab praegu Saudi Araabias, tegi autoga kõrbematka ja tema autos on pardaarvuti, mis näeb välja nagu tavaline autoraadio, ja tal mängis Eesti raadiojaam. See hüpe on teatud piirkondades juba toimunud ja on ainult ajaküsimus, millal ta siia jõuab.

Tartu Pereraadiot alustades oli teil eesrindlik tehnika. Mitu korda see nüüd vahetunud on?

1994. aastal alustades oli Tartu Pereraadio käsutuses pooldigitaalne süsteem saadete automaatseks eetrisse mängimiseks. Ma ei tea, et mõnes teises jaamas oleks kasutuses olnud midagi analoogset. Meie esimene arvutimees Madis Asu nägi päris hulga unetuid öid, et arvuti oleks suuteline käivitama ja seiskama erinevaid seadmeid. Need oli suured lindi- ja videomakid.

Uus tase tuli 1998. aastal, kui senisest süsteemist loobusime ja läksime üle kõvakettapõhisele, kus kogu raadioprogramm asub ühes arvutis. Nii töötame tänaseni. Otsime võimalust minna järgmisele tasemele. On olemas mitmeid tehnilisi lahendusi, mis on väga täiuslikud, aga ka väga kallid. Me otsime niisugust, millel hinna ja põhifunktsioonide suhe oleks sobiv.

Kui vaadata Tartu Pereraadio kodulehelt järelkuulatavate saadete nimekirja, siis on seal umbes 130 sarja ja tuhanded saated. Teil on vist sadu kaastöölisi?

Palgalisi on ainult neli inimest eesti ja neli vene poolel. Kui räägime aktiivsetest vabatahtlikest, kes veavad sarju, siis neid on kümneid. Nende arv, kes on läbi ajaloo midagi teinud, ulatub sadadesse.

Tegemist on Jumala tööga. Selle eest ei saa sajaprotsendilist vastutust võtta ei mina, Mare ega Arina Vessalauskas-Danilova, kes on vene poole peatoimetaja. Me ei saa võtta endale ka seda au ja öelda, et saame ise hakkama. Jumal räägib inimestega ja inimeste südametes.

Saadete tegijatele lisandub teine osa inimesi, kes toetavad tööd rahaliselt ja kolmas, kes toetavad eestpalves. See armee on nii suur, et me ilmselt ei saagi nende arvu teada enne, kui ükskord taevas. Nagu me ei saa enne teada ka selle töö vilju. Sellele küsimusele ei saa vastata numbrilise täpsusega.

Kas kristlike raadiote vahel on mingit konkurentsi?

Pigem on see koostöö. Oleme Tartu Pereraadio Ühingu juhatusega alati püüdnud hoida sellist kurssi, et saaksime üksteist aidata, saateid vahetada ja olla üksteisele toeks. See on heas mõttes konkurents, et hoida kvaliteedilatti. Kui ärimaailmas tuleb ellujäämiseks teistest üle astuda, siis seda me ei tea ega tunne.

Kust Pereraadiole raha tuleb?

Mittetulundusühinguna püsib Tartu Pereraadio Ühing püsti kolmel jalal nagu taburet – välistoetus, majandustegevus ja kuulajate annetused. Need kolm on enamvähem ühepikkused. Kohati on numbrid üsna suured, sest kesklaine saatja tarbib väga palju elektrit. Eestimaa on selleks natuke liiga väike, et siinsed annetajad suudaksid seda üleval pidada. Aga Eesti annetajad saaksid eestikeelse saatjaga kindlasti ise hakkama.

Kas Sa kodus ka Pereraadiot kuulad?

Tihti on mul kaks jaama lahti – ka venekeelne, sest olen tähele pannud, et kui mõneks hetkeks kinni panen, siis tekib mõni tehniline tõrge. Mida kiiremini ma sellele jälile saan, seda parem. Kontrolli mõttes on raadio pidevalt lahti, aga ka sellepärast, et see on minu vaimulik toit. See on kahekordne õnnistus.

Pereraadio alustas saateid mõne tunniga päevas.

Päris algus oli osaliste meenutuste varal nagu sinepiivake, mis on hakanud kasvama. Tartu töö alguses ei olnud ma isegi veel ristiinimene. Minu abikaasal oli nägemus raadiost ja ma olin nõus teda toetama. Minul ei olnud siis usku, et nii väikesest asjast midagi välja kasvab. Ruumid olid küll korralikud ja tehnika oli kohal, aga ei ole muud võimalust kui tituleerida seda imeks.

Programmi tuleviku osas ei ole meil mingisuguseid arengukavasid. Ma ei tea, mis toimub Pereraadios järgmine nädal, aga ma tean, kes teab – Jumal, ja see on kõige tähtsam. Homne päev muretseb ise enda eest. Püüame kuulda Jumala häält ja usaldame Teda.

Täname 20 aasta eest Jumalat, aga võib-olla peaks mõned inimesed ka ära nimetama.

Ma tuleksin veel ettepoole. Näiteks Jaan Reisalu ja Uudu Rips kandsid prohvetlikku nägemust kristlikest raadiosaadetest ammu enne, kui selline asi võimalikuks sai. Siis vahetult enne Pereraadio sündi alustas Ülo Niinemägi kristlike saadetega Eesti Raadios. Sellele järgnesid Raadio 7 saated Eesti Raadio kolmandas programmis.

Nii hakkas välja kujunema kristlik ringhääling omaette kanali Pereraadiona. Selle taga oli kaks misjoniorganisatsiooni Ameerika Ühendriikides. Üks oli Estonia Christian Radio Project Kalifornias Modestos, selle juht oli dr Jim Carlson. Teine oli Estonian Christian Ministries ja selle juht Endel Meiusi Denveris Colorados. Tuleks nimetada veel Erli ja Paul Lepikut ning Taavi Kaupsi, mitmeid Eesti meelsuse kandjaid eksiilis. Lisaks veel Jim Hulse, kes tegeles antennide, mastide ja muu sellisega. Loomulikult inimesed, kes annetasid ja palvetasid Eestis ning mujal. Toetust koguti pisikeste summadena üle kogu maailma.

Kas niisugust mõtet pole tulnud, et sellest tööst on isu täis ja hakkaks midagi muud tegema?

Kohusetunne ei ole lubanud sellel mõttel areneda. Kindlasti on muid võimalusi siin maailmas, aga need ei ole teed, milleks Jumal on mind kutsunud. Kui Ta on mind välja toonud teistsugusest elust, võtnud ühe tööriista, puhastanud ja ihunud selle teravaks ning hakanud sellega tööle, siis ei ole mul õigust teha sellele mingisuguseid korrektuure. Niikaua kui Tema mind vajab, niikaua püüan ka olla. Kui «rist» läheb liiga raskeks, tuleb vast «Joosep Arimaatiast», kes õla alla paneb.

Täname!

19. novembril 2013
Skype’i vahendusel

LIIGA NOOR SUREMISEKS

Gudrun Dralle (57) on hakkaja iga ettevõtmise juures. Koguduse suvepeol oli tal aega rääkida iga kohaliku ja külalisega, ta kuulas, kallistas, aitas söögilaua juures, pühkis vanakestel suid kuivaks, jagas jooke. Kui kuskil mõni grupp laua juures äkki naerma pahvatas, võis kindel olla, et Gudrun Dralle oli kuskil seal, isegi kui teda kohe näha polnud.

On tunda, et «väike Gudrun» (nii tutvustab see 1.60 pikk naine end ise) teeb oma tööd mõnuga. Seejuures õppis ta isa rõõmuks hoopis bürookaupade müümist. Ometi ei teinud see töö teda õnnelikuks.

KOGEMUS INTENSIIVRAVIOSAKONNAS

Lühikest aega peeti Gudrun Drallet surnuks. See, mida ta sel ajal läbi elas, sarnaneb teiste inimeste surmaläheduse kogemusele. Algul nägi ta pimedat käiku ja heledat valgust eestpoolt paistmas. Seejärel lebas ta täiesti lõdvestunult rohelisel aasal. Oli soe. Palju lilli oli tema ümber, need lõhnasid imeliselt.

Üheltpoolt oleks Gudrun Dralle tahtnud sinna jääda, teiselt poolt oli ta ainult 52 aastat vana. Ta teadis, et seda on suremiseks natuke vähe. Valikut tal siiski polnud.

ELU MUUTUS TÄIELIKULT

Kuid kõigepealt oli vaja oma büroosse tagasi minna. Gudrun Dralle rääkis oma ülemusega, kes ei tahtnud tal minna lasta. Kuid lõpuks lasti ta lahti – talle tuldi lihtsalt vastu – nii sai ta kohe tööturaha.

Gudrun Dralle õppis leinanõustajaks. Pärast praktikat diakooniaametis teadis ta, et tahab tegelikult dementsetega töötada. Talle anti vajalik väljaõpe. Tema õpetajad ja koolitajad imestasid tema energia üle.

Baptistide diakooniatöös sai Gudrun Dralle osalise ajaga töökoha, 25 tundi nädalas. Ta teeb vanadele inimestele ravivõimlemist, mängib nendega, laseb neil rääkida oma minevikust. Et ta neile midagi anda võib ja nende ellu vaheldust annab, teeb Gudrun Dralle õnnelikuks. Ametialaselt olevat ta kõik saavutanud. «Ma tänan selle eest armsat Jumalat,» ütleb ta.

SURMAHIRM KAOB

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

VANUS EI TAKISTA TÖÖD

Emil Grumbach (80) on harjunud süvenema asjade olemusse. Ta on pedant. Noorusest peale kulus tema peatähelepanu vanemate firmale, mis tegeles sanitaartehnika, küttesüsteemide ja plekksepatöödega. Sealt sai ta ka väljaõppe.

1954. aastal võttis Emil Grumbach üle ettevõtte tehnilise ja 1972. aastal kogu juhtimise. Ta juurutas üle 30 patendi. Hiljem hakkas ettevõte tootma kompaktseid sanitaarkabiine ja lamekatuselisandeid. Praegu on firmas üle saja töötaja.

POEG SAI SURMA

Samal õhtul langes Emil Grumbachi pilk tema naise Hedwigi leerisalmile, mis nende abieluvoodi kohal rippus: «Otsige, ja te leiate!» (Mt 7,7). Selle hetkeni ei olnud abielupaarile ristiusk eriti midagi tähendanud, kuigi nad olid kirikuliikmed. Nüüd otsustasid nad põhjalikult Piiblit lugema hakata, et Jumalat leida.

Abielupaar märkas, et lugemine tegi neile head. Nad said rahu. Läks veel kaks aastat, mille jooksul Emil Grumbach Piibli kolm korda otsast lõpuni läbi luges ja siis otsustas ta kristlasena oma elu edasi elada.

Nüüd julgeb Emil Grumbach oma poja õnnetusest rääkides öelda: «Gerd on üles tõusnud ja taevas Jeesuse juures.» Tema naine lisab: «Sa ei ole enam see mees, kellega ma kunagi abiellusin.» Emil Grumbach on nii vaimustatud oma usust Kristusesse, et peab sellest ka teistele rääkima: «Ma ei saa enam Jumalast vaikida.» Ta leiab ikka ja jälle inimesi, kelle kõrvad on avatud.

PROBLEEMNE INKUBAATOR

Emil Grumbachi firma toodab juba mõnda aega inkubaatoreid. Üks huviline, linnukasvataja Hollandist, tahtis seda asjandust osta. Ta ajas asju ja Emil Grumbachiga jutuajamist lõpetades tahtis usklikuks saada.

Hiljem hakkas inkubaatorite pärast reklamatsioone tulema. Küttega oli midagi lahti. Emil Grumbach sõitis Šveitsi, et oma sealset peaesindajat rahustada ja probleemi lahendada. Ka peaesindaja ja tema poeg olid külaskäigu lõpuks usklikud. Pärast ütles esindaja: «Ma usun, et reklamatsioonid tulid Jumalalt, et me Teda leida võiksime.»

Kuude kaupa laskis Emil Grumbach kütteprobleemi uurida, kuid lahendust ei tulnud. Kui ta tahtis juba tootmise lõpetada, viskas ta korraks ise ka seadmetele pilgu peale. Ta palus Jumalat – ja sai idee. Prooviti järele – ja inkubaator töötas! Sarnaseid kogemusi sai ettevõtja korduvalt. Ta palvetab sageli: «Issand, ma olen põnevil, kuidas sa seekord asjad korda ajad.»

On olnud ka raskeid tagasilööke. Kaheksakümnendatel aastatel oli firma koguni pankrotiohus. Kuid Emil Grumbach sai, nagu ta ütleb, Jumala abiga pankrotti vältida. Hiljem asutas ta abiorganisatsiooni «Tsistern», mis tegeleb kodutute ning alkoholi- ja narkoprobleemidega meestega ja saadab endise idabloki maadele abi.

Emil Grumbach tunnistab, et see kehtib, mida Jeesus Kristus ütles: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike (kõike muud vajalikku) antakse teile pealegi!» (Mt 6,33).

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

SUDAANI KRISTLASE ORJAPÕLV KESTIS 20 AASTAT

William Deng kasvas üles Lõuna-Sudaanis Kajiki külas Bahr-El-Ghazali piirkonnas. Noorukina aitas ta oma isa Simonit tema farmis. Umbes 20-aastasena hakkas ta suhkruga kaubitsema.

Aeg oli rahutu. 1989. aastal tegi islamistist kindralleitnant Omar Hassan Ahmad Al-Bashir riigipöörde ja tuli Sudaanis võimule. Al-Bashir alustas islamistlikku «püha sõda» lõunas tegutseva Sudaani Rahvavabastusliikumise vastu. See võitles ilmaliku ja demokraatliku riigi eest. Peaeesmärgiks oli Lõuna-Sudaani iseseisvus. Lõuna-Sudaani kodusõja ohvriks on langenud alates 1983. aastast enam kui miljon inimest.

«PÜHA SÕDA»

William Deng mäletab veel väga selgelt islamistide rünnakut. Suur hulk araabia moslemeid tungis küla hüttide vahele. Paljud ründajad istusid hobuste seljas, nad kandsid mundreid ja olid automaatidega relvastatud.

William Deng oli siis 22-aastane. «Ma nägin oma silmadega, kuidas 14 külaelanikku tapeti, nende hulgas neli tüdrukut, kes hakkasid vastu, kui neid vägistada taheti.» Kes põgeneda püüdis, lasti maha.

Kurjategijad sidusid William Dengi ja paljud teised külaelanikud köiega kokku. Kolm nädalat marssisid vangid paljajalu põhja poole.

VÄGISI MOSLEMIKS

Nagu enamikku kristlikust lõunast pärit küüditatuid, sunniti ka William Dengi moslemiks hakkama. Ta rääkis hiljem: «Ma pidin «Allahu akbar» («Allah on suur») ütlema ja enne palvetamist nägu, käsi ja jalgu pesema.» Kuna ta seda esialgu teha ei tahtnud, ei antud talle kaks päeva midagi süüa ega juua. See murdis ta vastupanu. Omanik saatis ta koraanikooli, kus ta õppis ka araabia kirja.

Enamiku ajast pidi William Deng aga loomi karjatama. Kui ükskord tema kümme lehma ei jõudnud õhtul õigeks ajaks koju, tegi Isaac Adam Helu ta selle eest vastutavaks. Ta sidus orja kinni, lõikas tema kõrvast tüki välja ja jättis mehe kolmeks päevaks ilma toiduta põrandale lebama. Neljandal päeval anti talle mustusega segatud hirsiputru süüa.

CSI OSTIS ORJAD VABAKS

CSI Saksamaa haru juht Gunnar Wielback rääkis, et kahel korral sattusid orjad ja nende tagasitoojad, kes CSI tellimusel neid lõunasse juhtisid, maamiinide otsa ja said surma. Tema organisatsioon hoolitses selle eest, et teated süstemaatilisest inimeste röövimisest maailma üldsusele teatavaks saaksid. Rahvusvahelised organisatsioonid ja ÜRO protestisid selle peale orjajahi kui sõjalise võtte vastu.

29. septembril 2013 õnnestus CSI-l ka Abdullah ehk William Deng vabaks osta. CSI kaastööline küsis temalt, kas temast on moslem saanud. «Ei,» ütles ta ilma kõhklemata. «Islamist on mul isu täis. Ma tänan Jumalat selle eest, et ta teid appi saatis. Andku Ta teile jõudu ka need koju tuua, kes ikka veel orjuses on.»

Christenverfolgung 2013
17. novembril oli tagakiusatud
kristlaste eestpalvepäev

LÜHIDALT

17. novembril oli Mustamäe Kristliku Vabakoguduse pastori Riho Uusväli ametisseseadmine, mida juhatas Meego Remmel. Kogudus hakkab jumalateenistusi pidama koos Elava Kivi Vabakogudusega, kuigi mõlemad kogudused säilitavad juriidilise iseseisvuse. Elava Kivi koguduse pastor Indrek Luide valiti 3. novembril ka Kehra koguduse pastoriks.

19. novembril kohtusid Eesti Kirikute Nõukogu esindajad Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipiga. EKNi poolt osalesid kohtumisel president peapiiskop Andres Põder, asepresidendid piiskop Philippe Jourdan ja Meego Remmel ning täitevsekretär Ruudi Leinus.

Kohtumisel räägiti kaplanaadist, pühakodade programmi jätkamisest, noorsootööst, lähenevatest tähtpäevadest, riigi alkoholipoliitikast ja muust.

TARTU KOLGATA KOGUDUS

viimast korda vanas ja esimest korda uues pühakojas 3. ja 10. novembril 2013

1. Meenutati kunagisi pastoreid.
2. Kurb oli lahkuda armsakssaanud majast.
3. Viimane leivamurdmine.
4. Kantsli väljaviimine.
5. Esimene jumalateenistus uues kirikus – koguduse 112. aastapäev.
6. Uus kirik on ilus.

Fotod: Lea ja Ermo Rips