Foto: Daire Tiigivee

Mida teha, kui pühakoda on kogudusele kitsaks jäänud? Tartu Kolgata kogudus sai teada, et linnas on müüki pandud neile sobiv kirikuhoone (pildil) ja ostis selle ära. Kogudus pani tähele Jumala juhtimist. Täpsemalt võib lugeda viiendalt leheküljelt.

Aga mida teha siis, kui pühakoda on kogudusele liiga suur? Kõige parem lahendus oleks aktiviseerida evangeeliumi kuulutamist ning täita maja usklike ja Jumala otsijatega. Siis võib ühel päeval selguda, et maja on liiga väikegi.

Aegade minnes koguduste vajadused muutuvad. Ühelgi hoonel pole igavest väärtust, küll aga inimestel, kes seal Jumalat teenivad. Majad vananevad paratamatult – ühel päeval on nad nii amortiseerunud, et remontida enam ei tasu. Sellepärast asendatakse vanad armsad pühakojad uutega, mis saavad inimestele samuti armsateks Jumalaga kohtumiste tõttu.

Jumal tõotas Iisraelile: «Ma panen oma eluaseme teie keskele ja mu hing ei põlga teid ära. Ma käin teie keskel ja olen teie Jumal, ja teie peate olema mu rahvas.» (3Ms 26,11–12). Tema tõotused ja ootused kehtivad praegugi.

IKKA LEIDUB PÕHJUST PALVETAMISEKS

Toimetaja kommentaar

Eesti kohalike volikogude valimiste tulemused on teada. Ikka on põhjust palvetada, sest valitsemiseks tuleb enamasti moodustada koalitsioonid ja läbirääkimised pole veel lõppenud. Palvet on vaja ka selleks, et valitsejate tegevus oleks rahvale kasulik ja Jumalale meelepärane.

Hea, kui tehakse positiivseid plaane. Kahju, kui loodetakse mingitele imerohtudele – näiteks kõrvaldame praegused valitsejad ja siis on kõik korras. Ei ole. Aga iga läbitud eluetapp peaks olema koolituseks järgmistele.

Uute volikogude tööajaks on neli aastat. Kindlasti tuleks seada ka pikemaajalisi eesmärke, muidu on elu liiga hüplik. Jumal andis meile eeskuju, valmistades pikalt ette inimkonna päästmist Kristuses ja lubades juba kaks tuhat aastat otsida abi Tema käest.

«JAMAICA HÄLLILAUL»

Tundub, et «Jamaica hällilaulu» autorid Heldur Karmo ja Arne Oit petsid 1961. aastal nõukogude tsensuuri ära. Ilus ja võib-olla tellitud poliitiline laul esitas ridade vahel just vastupidise sõnumi sellele, mida oodati. See on nii hästi peidetud, et enamik kuulajaid pole sellest vist tänase päevani aru saanud, lepib ametliku seletusega ja võib-olla mõistab autoreid punase propaganda pärast hukka.

Chiquito («väike») on hispaaniakeelne sõna. Kuubas räägitakse hispaania, Jamaical inglise keelt. Seega kalur elas hoopis Kuubal, vaatas Jamaica poole ja laulis pojale hällilaulu? «Vabaduse saareks» osutub seega Jamaica. Aga tsensuur oli rahul ja rahvas tellis raadio soovikontsertidelt ilusat laulu.

«Sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud» (Hs 33,32). Niisuguseid jutlusi pidada ei tohi – meeldivaid kuulata ja segase poliitkorrektse sõnumiga, mis moslemeid ei pahanda ja patuseid ei pööra. Vaid siis, kui me Jumala tahte otse välja ütleme, võib täituda ka «Jamaica hällilaulu» lõpulause: «Et aga homme võib tänasest ilusam olla, chiquito, sa seda kord näed.»

KÕIGEL ON OMA HIND

Tänavu on üle maailma kinni peetud 21 narkosüüdistusega eestlast. Ladina-Ameerika riikides on karistust kandmas 37 Eestist pärit inimest, Peruus on neid 15. Numbrid on tähelepanuväärsed. Ka üks oleks liiga palju.

Meile ei meeldi, kui Vene sõjalennukid tulevad luba küsimata vähem kui üheks minutiks Vaindloo saare kohal Eesti õhuruumi. Eks oma territooriumi puutumatusest ole huvitatud ka teised riigid. Nii peaksime aru saama ka India reaktsioonist.

Muidugi ei maksa arvata, et ainult eestlased rahvusvahelises kuritegevuses osalevad või seadusi rikuvad. Eesti ei ole maailma naba. Kogu maailma ajakirjandus ei jahi uudiseid eestlastest, nende edusammudest ja ebaõnnestumistest. Uudisekünnise ületavad vaid väga head ja väga halvad juhtumid. Aga meid ennast peavad need küll huvitama.

Eesti püüab oma kodanike eest seista, ka siis, kui nad on kurja teinud, ja see on loomulik. Nii otsitakse ka võimalusi tuua eestlased välismaa vanglatest Eesti omadesse. Sellelgi on oma hind. Aga mitte kõik ei ole huvitatud karistuse kandmisest oma kodumaal – oma rolli mängivad siin nii vanglate olukord kui ka vangi hirm seista silmitsi oma kaasmaalastega. See ei käi ainult eestlaste kohta.

«Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana!» (1Pt 4,15). Kristus päästab inimese hinge ja muudab tema elu täielikult. Aga inimene peab seda uskuma ja sellega nõus olema. Vägisi kedagi heaks ega usklikuks Issand ei tee.

ÕIGE PEAB USUST ELAMA

Matteuse 17,20

Arvatakse, et kui Jeesus neid sõnu ütles, seisis Ta Palestiina põhjapoolsemas osas selle maa kõige kõrgema mäe Hermoni jalamil. Hermoni mägi kõrgub 2814 meetrit üle merepinna. Selle tipp on pea alati kaetud lumega. Mõelda vaid – hiiglaslik mägi ja sinepiiva!

Eks ole see just selline sõnum, mille juures me tahaksime oma kujutlusvõimet lennata lasta. Mõelgem näiteks – kui tore oleks, kui me tõepoolest võiksime olla mägedeliigutajad! Me ütleksime siis ehk nõnda: «Rahvas, seiske veidi tagasi, ma teen nüüd ühe imeteo. Te ütlete, et mul ei ole küllalt usku?! No kannatage üks hetk. Vaadake seda mäge! Kohe paigutan ma selle teise paika!» ... Jah – kui me seda suudaksime, siis oleks see vast kõige suurem show maa peal.

Huvitav asi aga usu kohta on, et see ei osale showdes. Kas te olete seda märganud? Kõik see, mida usk lubab, tundub kuhugi kaduvat, kui me iganes üritame kasutada oma usku showks või millegi demonstreerimiseks. Samuti on lugu ka ühe teise äärmusega. Kui me iganes püüame oma usku pöörata isiklikuks kasuks, olgu see siis rahalises või karjeristlikus plaanis, ei tundu usk meie eludes enam töötavat. Jeesus aga ei suunanud oma jüngreid vaatemänge korraldama ega isiklikku kasu taga nõudma. Ilmselt ei kõnelenud Ta üldse tegelikest mägedest.

Keegi on öelnud, et Jeesus väljendas antud lausega järgmist tõde: «Ka vähene usk saavutab palju.» Samas väljendas Ta seda nõnda unustamatus vormis...

Usku kui sellist on üpris raske ära seletada. Hulga kergem on ehk öelda, mida usk ei ole. Võib-olla ongi just parim tee määratleda usku selle läbi, mida see ei ole.

MIDA USK EI OLE

Teisalt, usk ei ole ka teadmine. Sest usk asub kusagil oletuse ja teadmise vahepeal. Teinekord on küll nii, et kui me tahame oma usku väga tugevalt väljendada, siis me ütleme: «Ma tean.» Kuid ikkagi – me mõistame, et usk ei ole sama mis teadmine. Sest kui sa midagi juba tead, siis pole seal enam ju usul kohta.

Usk ei ole ka ebausk. Kristlik usk ei ole mitte sama mis uskumine reedesse ja 13. kuupäeva, musta kassi või hobuse kabjarauda. Usk ei ole ka mingi instinkt Jumala olemasolu suhtes. Kellegi naaber, kes kunagi ise kirikus ei käi, ütles kord: «Muidugi usun ma kõrgemasse väesse. Ma arvan, et igaüks teab, et selline kõrgem võim eksisteerib.» Kuid see ei ole piibellik usk. Selline universaalne aimdus, mida igaüks teab või tunnetab Jumala kohta, ei ole veel usk.

Usk ei ole ka mingi vägisi omaksvõetud järeldus, kui keegi ehk ütleb: «Sul võib ju õigus olla. Jah, ma ei saa sellele vastu vaielda. Ma arvan, et sul on õigus. Ju peab Jumal ikka eksisteerima.» Kui inimene on selliselt milleski või kelleski veendunud, siis ei ole ka siin tegemist usuga. Sest milline on see usk, mida me kohtame Piiblis? See on rõõmustav, entusiastlik ja teretulnud asi. Isegi suurimad argumendid maailmas ei veena aga inimest uskuma siis, kui ta seda ei taha.

Piiblis on kirjas parim usu definitsioon. Ja see on Hb11,1: «Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.» Ja ometi – kas ka siin ei taha me midagi enamat teada saada? Näiteks seda, kuidas selline usk meid elus edasi aitab?

Ilmselt tunnetas oma lugejate sellist vajadust ka Heebrea kirja autor. Sest kogu 11. peatüki pühendas ta usu defineerimisele ja seda mitte sõnade, vaid elude läbi, näidates, kuidas töötas usk mitmete erinevate meeste ja naiste eludes.

USU TUNNUSJOONED

Kõik need usukangelased elasid usus, teadmata tulevikku. Noa ei teadnud, milline saab olema maailm pärast veeuputust. Ta ei teadnud seda, kui kaua peab laev vee peal liikuma, enne kui maapind kuivab. Aabraham asutas end minema kaugele tundmatule maale, mida ta ei olnud kunagi enne külastanud. Ta ei olnud kuulnud sellest kirjeldusi ega näinud mingeid pilte, kuid ometi ta läks, et sinna kodu rajada. Mooses ei teadnud, mis teda ees ootab, kui ta valis Egiptuse aarete asemel seismise oma rahva eest. Ta ei teadnud, et see valik tähendas talle 40 aastat karjakasvatust kõrbes ning 40 aastat kõrberännakut ühes nuriseva rahvaga. Teadmata tulevik lebas tema ees, kuid ta elas ja tegutses usus. Ka hoor Raahab, kes Jeerikos spioonid vastu võttis, ei teadnud, mis teda ees ootab. Ta uskus, et peab olema üks tõeline, elav, nähtamatu Jumal, nagu iisraellased uskusid. Ta ei teadnud, kas see rahvas võtab endise prostituuti vastu või mitte. Ta ei teadnud, kuidas hakkab käima tema kui võõramaalase käsi nende seas... Selline oli esimene ühine usu tunnusjoon – teadmata tulevik.

Teiseks usu tunnuseks oli aga Jumala tuntav ligiolek. Jumala, kes räägib, kuuleb, abistab, kunagi ei jäta neid, kes Tema peale oma lootuse rajavad.

Ma mäletan hästi kaht vana armsat Nõmme baptistikoguduse venda. Mõlema elust võib tuua näiteid, mida tähendas neile usk. Kõigepealt ühest neist. 10. augustil 1943, samal aastal, kui vend Viilip Kõrma oma jala kaotas, kirjutas ta oma Piiblisse: «Mina tänan oma Jumalat, et ilma Tema tahtmata midagi ei juhtu. Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.» Seal oli veel teinegi sissekanne: «Jeremija 50 andis mulle 27.08.1945. a. kindlat lootust, et Tema meiega on, kui oleme päästetud Talle veres. Ta saadab meid veel hingamise veele.» Just sellised on usu tunnusjooned: tundmatu tulevik, aga tuntav Jumala ligiolek.

VÕIMAS IVA

Nii mõndagi on teada seemnete kohta. Näiteks omab iga seeme nähtamatut jõudu. Me võime seemet küll uurida, kuulata, lõhki lõigata, kuid me ei leia ikka midagi, mis ilmutaks elu. Ja samas – kui me ta maha külvame, alles siis avastame, kui palju temas õieti elu on! Seemnel on tohutu potentsiaal. Me kõik teame, et taim on alati suurem kui tema seeme. Siin ei ole erandeid.

Küllap me oleme kogenud, et ka meie väike usk kasvab suuremaks, kui sel kasvada lastakse. Kui me vaid alustame oma väikese ehtsa usuga, siis see areneb ja kasvab. Ja siiski – me ei loe ju kusagilt, et ükski mägi oleks Jeesuse või ka Tema jüngrite eluajal või hiljemgi teisale paigutunud! Ka ei loe me näiteks seda, et Jeesus oleks Samaaria kaevul vett ammutama tulnud naisele ühe lahtise veeallika loonud. Ei, Jeesus andis sellele naisele vett – sellist, mis pani ta minema oma külla ja teisigi Jeesuse juurde kutsuma (Jh 4,1–42).

Samas tuleb olla nii usu kasvu kui suuruse juures väga tähelepanelik ja aus. Just nõnda nagu see isa, kes ütles Issandale: «Ma usun – aita mu uskmatust!» (Mk 9,24). Minu kindel veendumus on, et me ei saa väita üht või teist imet sündima saavat nõnda, et liidame kokku minu väikese usu, siis sinu oma, siis sõbra ja tuttava oma ning saavutame nõnda sada protsenti. Ma usun, et kui Jumal tahab midagi ilmutada või teha, siis annab Ta sellele, kelle kaudu Ta midagi erilist teha tahab, ka sajaprotsendilise usukindluse antud asja osas. Annab sellise kindluse, et see inimene võtab kanda ka vastutust selle kõige eest, mille osas talle usk antud on.

Meie usku ei vaja mitte ainult me ise. Võib-olla on keegi, kes vajab ka sinu väikest usku. Aga võib-olla on keegi, kes omab ise väga väikest usku ja vajab sinupoolset veidi suuremat tema oma toetama. Kui kauaaegne Nõmme baptistikoguduse pastor August Ruusna sõjas oli, ütles talle kord keegi vend: «Mina enam Jumalat ei usu. Tema meid ei kuule ja meie palvetele ei vasta!» Vend Ruusna ütelnud, et kui nõnda, siis ütle vähemalt Jumalale jumalaga ja jäta korralikult hüvasti. Ise langenud põlvili lumme ja hakanud paluma: «Issand, siin on see vend, kes on usu kaotanud, kuna sa pole ta palvetele vastanud ja nüüd tuleb ta sinuga hüvasti jätma!» Korraga kuulis ta aga enese kõrval nuukseid: «Issand, halasta! Anna mulle andeks!» Nõnda oli ühe usk teisele kasuks tulnud. Ka too teine mees tuli sõjast tagasi ja oli kuni elu lõpuni rõõmus usklik.

Võib-olla me ei peakski ehk küsima, kuidas usk meie elus meid läbi aitab, vaid mida meie pisku usk võib kellegi teise juures korda saata? Kas pole seepärast tähelepanuväärt tõdemus, mida toob ära sama sündmuse kirjelduse juures Lk 9,43: «Ent kõik hämmastusid Jumala suurusest!»?

Võib-olla ei tulekski meil pead murda selle pärast, miks mäed ei ole aegade jooksul usu peale liikunud... Ehk peaksime me enam tänama Jumalat aga selle usu eest, mis Tema meile kinkinud on ning mis ehk mõnegi võib omakorda usule tuua. Ja uskuge mind – see on kaugelt enam väärt kui teisaldatud mägi!

Piibel ütleb: «Õige peab usust elama» (Gl 3,11). Mitte heaolutundest, mitte õnnelikest emotsioonidest, vaid usust! Usk vallandab meie eludes ühe jõu, ühe potentsiaali. Usu läbi võime me leida andestuse oma pattudele ja tähenduse oma elule. Usuga võime astuda edasi vastu tundmatule homsele. Seepärast palugem ikka nõnda, nagu apostlid palusid Issandat: «Kasvata meie usku!» (Lk 17,5).

HELDUR KAJASTE
Tallinna Oleviste koguduse pastor

KOLGATA KOGUDUS OSTIS JÄRELMAKSUGA KIRIKU

Aktuaalne teema

Tartu Kolgata Baptistikogudus ostis endale järelmaksuga Veski tänaval asuva uusapostliku kiriku hoone. Kuulutajale rääkis sellest koguduse pastor LEHO PALDRE.

Millal allkirjad lepingule alla said?

Täna kell 12.15. Selle kohaselt peame hoone poolteise aasta jooksul välja ostma. Meie jaoks ei ole seega saabunud veel lõplik finiš. Koos esmaste remondi- ja kohanduskuludega läheb kirik maksma pool miljonit eurot, millest poole maksime täna ära.

Kuidas kogudus uue kiriku ostmiseni jõudis?

Kogudus on tundnud avaramate ruumide järele vajadust juba 10–15 aastat. Liikmeskond on tasapisi kasvanud. Lastetöös osaleb 40 last, noortetöös 50 inimest. Mingil hetkel jõudsime soovini ehitada uuele krundile uus hoone. Linn tuli meile vastu ja detailplaneeringusse kirjutati krunt kirikuhoone jaoks. Siis tuli masu ja detailplaneeringu elluviimine külmutati.

Kuna meil oleks vaja avaramaid ruume täna ja mitte kümne aasta pärast, siis jõudsime poolteist aastat tagasi otsuseni, et teeme olemasolevale palvelale juurdeehituse. Kõik oli selleks suveks valmis: projekt, ehitusluba, ehitusfirmad. Maja oleks suurenenud 200 ruutmeetri võrra. Kaks nädalat enne seda, kui kopp pidi maasse löödama, saime info, et uusapostlik kirik müüb oma hoonet.

Otsustasime tõmmata juurdeehituse plaanidele pidurit, et selgitada välja, mis maja see müügis on ning mis tingimustel nad müüvad. Augusti lõpus oli koguduse üldkoosolek, kus otsustasime suure häälteenamusega selle hoone osta. Meie jaoks on see Jumala ime – Tema võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda (Ef 3,20).

Kas kogudus pidi esimese poole maksmiseks laenu võtma?

Vana maja laiendamise plaaniga seoses hakkasime koguduse sees ja väljaspool raha koguma. Kunagi varem sai kogudus ka ühe päranduse ja suurema eraannetuse, mille investeerisime kinnisvarasse – ostsime ühe korteri. Selle müüsime nüüd maha. Esimese poole sees oli väiksem osa ka laenul.

Teise poole maksmiseks ei ole enam pikka korjamisaega.

Uue kogudusehoone ostmine oli ususamm. Oleme kogenud, et meie koguduse liikmed annetavad heldelt ning loodame ka sõprade ja kunagiste liikmete peale. Tartu on ju selline linn, kus paljud on tudengina olnud ja siis rännanud teistesse kogudustesse. Loodame ka sõprade abile piiri tagant. Samuti paneme müüki praeguse palvela.

Kas eetilisi kõhklusi ei ole selle suhtes, kes vanasse palvelasse sisse tuleb?

Praegu palvelale veel ostjat ei ole. Meie esimene eelistus oleks, kui palvelal säiliks mingi kristlik või heategevuslik kasutus. Kuidas Jumal seda juhatab, ei oska ette näha. See on palveteema ja lähema poolteise aasta arengute küsimus.

Palun räägi uuest kirikust!

Uus hoone on oluliselt suurem kui praegune, samas ta ei ole ka liiga suur, nii et me sinna ära upuksime. Peasaal on 40 protsenti praegusest suurem, majas on suur fuajee läbi kahe korruse, väike saal ja piisaval hulgal kõrvalruume, ka majahoidja korter. Sisustus jääb sisse.

Põhimõtteliselt on tegemist valmis hoonega: mine tee uksed lahti, pane tuled põlema ja alusta tegevust. Kirik sai valmis 1995. aastal ja vajab mõnel pool veidi kõpitsemist. Ilmselgelt peab iga kogudus uue hoone kujundama vastavalt oma vajadustele.

Me oleme kõigile koguduseliikmetele võimaldanud aja, kus nad on saanud seda hoonet vaatamas käia. Spetsialistid on seal rohkem kordi käinud. Meil on ülevaade keldris olevast küttesüsteemist kuni lae soojustuseni.

Nüüd saab Kolgata kogudus palju paremad töövõimalused.

Uue kiriku eest oleme tänulikud ja see annab meile avaramaid võimalusi. Aga me oleme palju mõelnud ka sellele, et uus, suurem ja ilusam hoone tegelikult ei taga suuremat vaimulikku edu. Selles võib töö nii hääbuda kui ka edasi minna. Hoone on ainult vahend. Meie palve on, et see kogudusehoone saaks algusest peale täidetud evangeeliumiga ja Kristuse Vaimust muudetud eludega.

Millal on avamine?

Meie esimene teenistus uues kogudusehoones on 10. novembril kell 11, viimane jumalateenistus vanas palvelas on 3. novembril. See on leivamurdmisega teenistus, kus täname Jumalat selle eest, mida Ta on lubanud selles majas teha.

Palun ütle ka koguduse pangaarve number!

Tartu Kolgata Baptistikoguduse arve number Swedbankis on 221018177924, juurde tasuks märkida «Annetus uue hoone heaks». Oleme iga annetuse eest tänulikud. Viimase pooleteise kuuga on kümmekond kogudust ja paar firmat meid juba toetanud päris arvestatava summaga, lisaks üksikisikud väljastpoolt kogudust. Kokku on meil veel puudu üle 110 000 euro. Eks me peame nagu sipelgad selle raha kõrshaaval kokku koguma.

Täname!

21. oktoobril 2013
Tartu Kolgata palvelas

PÄRITOLU MÕJUTAB VALIKUID

Eesti EKB Koguduste Liidu misjonikonverentsi eel andis Kuulutajale intervjuu Baptistide Maailmaliidu peasekretär NEVILLE CALLAM (62). Intervjuu tõlkis Sulev Kivastik.

Kuidas Te iseloomustaksite oma sünnimaad Jamaicat?

Kolumbus tungis Jamaicasse 1494. aastal. Sel ajal elasid seal indiaanlased. 1655. aastal vallutasid saare britid. Nad tõid sinna Aafrikast mustanahalisi orje, kes hakkasid istandustes tööle. Paljud aafriklased hakkasid orjusele vastu ja 1838. aastal olid britid sunnitud orjapidamise keelustama. Selle tulemusena tuli istandustesse tööle palju indialasi.

1962. aastal õnnestus Jamaical saavutada iseseisvus. Sellest ajast said riigi kõigi institutsioonide juhtideks kohalikud inimesed. Jamaica on mitmerahvuseline ja väga sügavalt religioosne ühiskond. Statistika järgi peab 83 protsenti elanikest end usklikeks. Enamik neist on kristlased, vähem kui üks protsent on moslemeid, hindusid ja juute.

Kas Kolumbuse-eelsete indiaanlaste järeltulijaid ka veel saarel on?

Jamaicalt on nad kadunud. Kahel Kariibi mere saarel on veel väga väikesed kogukonnad neist alles. Nende kadumisel oli kaks põhjust – nad ei saanud jagu eurooplaste toodud haigustest ja nad ei talunud orjaks olemist.

Jamaica pindala on neli korda väiksem kui Eestil, elanike arv aga kaks korda suurem. Seal peavad inimesed väga tihedalt koos olema.

Jamaica on väga linnastunud. Majandus põhineb boksiidi kaevandamisel ja turismil. Britid sundisid meid varem suhkruroogu kasvatama, kuid nüüd me seda enam kuigipalju ei tee. Sundus pole kunagi meeldiv.

Kas baptiste on Jamaical palju?

7,3 protsenti rahvastikust on baptistid. Meie arvates on kogudused suured, aga Ameerika 32-tuhandeliste kõrval on nad väikesed. Meil on kogudusi, kus on tuhandeid liikmeid.

Ma olen pärit kristlikust perest ja käisin lapseeast saadik kirikus. Jamaical oli vabadus ja ma võisin seda teha. Ma tundsin, et kirikus käimine on elu lahutamatu osa, see oli endastmõistetav. Aga lõpuks, nagu ka paljude teiste inimestega juhtub, kohtusin ma isiklikult Jeesusega. Tundsin, et pean ise otsuse tegema ja oma elu Kristusele andma. See oli suurim samm minu elus.

Millised olid kogudused, mida Te juhtisite?

Üks oli äärelinnas umbes 500 liikmega, teine linna sees 55 liikmega. Jamaical teevad pastorid tavaliselt lisaks ka mingit muud tööd. Mina olin seminaris õpetaja, lugesin kristlikku eetikat. Olin ka kahe raadiojaama juhatuse liige ja Jamaica ringhäälingu juhatuse esimees. Ühes kirikus, mida karjatsesin, oli raadiojaam ja ma tegin aeg-ajalt vabatahtlikuna saateid.

Kuidas sattusite ülemaailmsele tööle?

Olin Jamaica baptistiliidu president kahel korral. Ühe aasta olin liidu peasekretär. Tahtsin olla rohkem pastor, aga noil aegadel ei saanud.

Olen alati pühendunud oikumeeniale. Mind võeti tööle Kirikute Maailmanõukogu usu ja korra töögruppi. Sinna kuulub 13 liiget kogu maailmast. Meie ülesanne oli püüda lahendada erimeelsusi erinevate kirikute vahel. Seal teenisin 13 aastat. Samal ajal võtsin osa Baptistide Maailmaliidu tegevusest. Olin eetikakomitee ning õpetuse ja ühtsuse komisjonide liige. Lõpuks valiti mind asepresidendiks. 2006. aastal, kui minu eelkäija erru läks, otsiti uut peasekretäri ja Briti baptistid seadsid mind kandidaadiks.

Millega pidite kõigepealt peasekretärina tegelema hakkama?

Kõik minu eelkäijad olid kas Euroopast või Põhja-Ameerikast. Mul on oma lõunapoolne vaatenurk ja me muutsime põhjalikult asjaajamise viisi. Jamaikalased on end orjapidamisest vabaks võidelnud, neil on tugev inimõiguste traditsioon. Kui ametisse astusin, pidin panema kokku uue vaatenurga multikultuursusest, inimõigustest ja ülemaailmse baptismi kõigi osapoolte võrdsusest.

Ülemaailmne baptism on hästi kirju. On see rikkus või probleem?

Baptistide Maailmaliiduga on end sidunud 42 miljonit baptisti 121 maalt või territooriumilt. See on hästi rikas kultuuride segu. Seal tehakse ja nähakse asju väga mitmeti. Minu ülesanne on näidata, et see on hea ja põhjus rõõmustamiseks. See on rikastav erinevus, mis teeb meie koosluse arenemisvõimelisemaks ja dünaamilisemaks.

Kas kõik on sellega rahul?

Maailmaliidus on lõppenud üks protsess. Selle tulemuseks oli baptistide sisemine leping. See algab sellega, et oleme kõik loodud Jumala näo järgi, ja jätkub, et maailma kultuuriline mitmekesisus teeb meile rõõmu. Kõikidelt maailmaliidu liikmetelt nõutakse nõustumist nende punktidega. Igaüks peaks olema valmis ära kuulama, mida teine ütleb, ja sellele armulikult reageerima. Küll küsimusi esitama, aga teiste suhtes armulikult käituma.

Kas Teie eetikukogemused aitavad sellele protsessile kaasa?

Mõningal määral. Suurem roll on minu töökogemusel oikumeenilise teoloogia alal. Kirikute Maailmanõukogus õppisin hindama neid inimesi, kes tulid teise vaatenurgaga või erinevatest kultuurilistest või õpetuslikest rõhuasetustest. Õppisin asjast parimat ammutama ja ühtsust saavutama.

Baptistide vahel on ka teoloogilisi probleeme.

Baptistid ärgu enam kasutagu niisuguseid sõnu nagu liberaalne või konservatiivne. Meil on teatud skaalal oma arvamused. Mõned on traditsioonilisemad ja mõned ei ole. Meie kohus on kõiki ära kuulata ja ühiselt püüda leida, mida Vaim meile ütleb, et jõuaksime jaatavale positiivsele seisukohale. Kui me kokkuleppele ei jõua, on meie kohus jätkata otsinguid selle leidmiseks.

Teie naabersaarel oli maavärin. Kas Baptistide Maailmaliit niisuguste asjadega ka tegeleb?

Maailmaliidul on viis prioriteeti. Esiteks osadus kogu maailma baptistide hulgas ja kõikide kristlaste vahel. Teiseks misjonitule süütamine baptistide südametes, et nad oleksid valmis oma usku lugupidavalt teistele kuulutama. Kolmandaks vabaduse ja õiguste kaitse, eriti usuvabaduse kaitse. Neljandaks vajadusel inimeste abistamine ning isiklikule ja kogukondlikule arengule kaasaaitamine. Viiendaks vastutustundlikult teoloogiaga tegelemine.

Neljanda punkti all oleme rajanud abiorganisatsiooni Baptist World Aid. Kui on mingi vajadus tekkinud, mobiliseerib see organisatsioon liidu riigid üle kogu maailma. Näiteks Haiti maavärina puhul oli meie osa kutsuda üleilmset kogukonda üles annetama abi mitte ainult Haiti kristlastele, vaid kõigile inimestele. Ungari baptistid reageerisid esimestena vahetult pärast maavärinat ja poolteise nädala pärast olid nad kohal. Kuna Haitis on olulised veeprojektid, siis osaleme ka neis, ehitame sanitaarvõrke. Üks tähtsamaid ettevõtmisi oli ühe keskuse ehitamine kõige hädalisematele pealinnas Port-au-Prince’is.

Palavas kliimas on puhas vesi eluküsimus.

See on seal väga oluline. Haiti on kõige vaesem riik läänepoolkeral. Põhjuseks on poliitiline olukord. Haiti oli esimene riik Kariibi mere saartel, kes endale vabaduse kätte võitles. Nad vabanesid prantslaste rõhumise alt ja kuna teised koloniaalriigid kartsid, et nendega juhtub sama, siis nad karistasid Haiti rahvast. Nad on hoolitsenud selle eest, et Haiti oleks pidevalt vaene. Enne maavärinat oli nende ehitiste kvaliteet väga kehv. Näiteks samal ajal toimunud Tšiili maavärin oli vaid pisut nõrgem, aga purustusi peaaegu polnudki.

Te olete misjonikonverentsi külaline. Milline on misjoni koht Baptistide Maailmaliidu jaoks?

Misjon on kesksel kohal. See tähendab avastada, mida Jumal teeb konkreetses kohas konkreetsel ajal ja lüüa Tema töös kaasa. Näiteks Eesti on ülimalt sekulaarne ühiskond. Siinsed baptistid oskavad seda konteksti kõige paremini lahti seletada ja sellele vastata. Nemad on mind kutsunud selleks, et saada teada, mis sünnib teistes piirkondades, kuidas inimesed oma oludes Jumala kutsele vastavad.

Kas Te olete jõudnud läbi käia kõik maad, mis maailmaliitu kuuluvad?

Võib-olla tänu oma Jamaica päritolule ja Jamaica aadetele usun, et kõik baptistiliidud on võrdsed sõltumata nende suurusest. Minu soov ei ole külastada ainult suuri baptistiliite USAs, Nigeerias, Indias, Myanmaris, Kongos, Kamerunis ja Brasiilias, vaid võimalikult palju liite. Minu veendumus on, et Jumal juba töötab kohapealsete inimestega. Meie ülesanne on Jumala töö ära tunda ja selles kaasa lüüa. Arvan, et kuigi Eesti baptiste on vaid väike hulgake, on neil andekad juhid. Nad on nägemusega inimesed, kes püüavad Jumala tahtmist mõista ja ellu viia. Mina olen tulnud, et neid selles julgustada.

Kas Te käite üle maailma mingi kindla sõnumiga või lähete probleeme lahendama?

Mina ei suuda probleeme lahendada, aga Jumal suudab. Enne kui ma kuhugi lähen, teen kõva uurimistööd, püüan mõista, mis seal toimub. Küsin kirikutelt, mida nad teevad. Nii jõuan järeldusele, millest pean rääkima.

Ma satun väga erinevatesse olukordadesse. Kaks nädalat tagasi olin Slovakkias, läinud nädalal Suurbritannias, järgmisel nädalal lähen Kariibi mere St. Vincenti saarele, sealt edasi Koreasse. Ma uurin ja loen kogu aeg. Aga minu sõnumil on oma tuum. See räägib Jumala armastusest inimkonna vastu ja Tema soovist, et inimesed avastaksid iseennast Temas.

Täname!

Võib-olla Jumal teeb midagi selle lehe läbi. Intervjuuga nõustudes olen minagi löönud kaasa Jumala töös.

11. oktoobril 2013 Tartus

VÄGIVALD JÄI SELJA TAHA

Berthold Ritter (55) sai lapse ja noorena palju kurja tunda. Ta libises üha enam allamäge ja maandus lõpuks vanglas. Nüüd läheb ta sinna kristlasena vabatahtlikult ja hea meelega külla.

Oli aasta 1958. Berthold Ritter ei olnud veel sündinudki, kui sai tunda oma isa kõva kätt. Isa oli vägivaldne joodik ja peksis oma rasedat naist kõhtu. Ta tegi seda sellepärast, et ei tahtnud last. Aga tal ei õnnestunud poega tappa. Pärast sündimist ei läinud asjad paremaks. Berthold ja tema aasta vanem vend pidid koos emaga isa vihahoogusid taluma.

Kui Berthold oli viieaastane, andis ema oma lapsed lastekodusse. Ta oli nii meeleheitel, et uskus, et see on tema lastele parim tee.

TA OLI ERITI VÄGIVALDNE

Vanuse kasvades muutusid Berthold Ritteri vägivallahood ja teod hullemaks. Teismelisena varastas või lõhkus ta autosid ja murdis korteritesse sisse. Kurjategijate hulgas oli ta hinnatud, sest peksis eriti julmalt. Võimud olid sunnitud midagi ette võtma. Berthold Ritter mõisteti vangi. Ta veetis erinevates vanglates kokku kolm aastat.

Ühes Bonni-lähedases vanglas istudes kohtus Berthold Ritter kristlastega, kes vanglates evangeeliumi kuulutasid. Selle tulemusena hakkas ta ristiusu vastu huvi tundma. Ta palvetas: «Jumal, kui sa mind tõesti muuta saad, siis tahan ma edasi elada. Muidu ei ole sellel enam mõtet.»

Terve aasta läks mööda. Ühel ööl tundis Berthold Ritter oma patukoormat, mis tahtis teda maha vajutada. Ja samal ajal oli ka tunne, et Kristus võib ta usu kaudu patust vabastada. Ta põlvitas oma voodi ette ja ei suutnud enam nuttu tagasi hoida. Ta andis end Jumala kätte ja tundis sügavat rahu.

KAS TÕESTI «UUS LOODU»?

20-aastane mees kukkus tagasi ning hakkas narkootikume ja alkoholi tarvitama. Üks abitöötaja suutis teda veenda, et ta läheks kristlikku rehabilitatsiooniasutusse. Seal õppis ta endaga püsikindlalt tööd tegema. Seal sai ta ka pakkumise ühelt misjoniorganisatsioonilt minna appi Keeniasse puhkelaagrit ehitama. «Lõpuks oli minust midagi kasu.» Kaks ja pool aastat oli ta Ida-Aafrikas. See aeg muutis teda üha enam hea poole.

Täna on Berthold Ritter abielus, tal on kaks täiskasvanud tütart, ta on firmaomanik. Regulaarselt läheb ta nüüd ise vanglatesse: «Ma olen ju seda kõike ise kogenud! Ilma aluse ja perspektiivita ei saa sellest august välja tulla.» Ainsat perspektiivi pakub ristiusk – ning sellest räägib Berthold Ritter südamest ja meelsasti.

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

EDUKUS EI VASTANDU INIMLIKKUSELE

Nii õppiski Christian Michel kõigepealt masinaehitajaks, aga seejärel õppis ühes vennastekoguduse koolis juba teoloogiat. 1985. aastal sai temast täisajaga noortepastor. Vabast ajast organiseeris ta koos ühe sõbraga abisaadetisi Rumeeniasse.

TEMAST SAI ETTEVÕTJA

Kuna Christian Michelil oli palju sidemeid, palusid mõned suurannetajad tal hakata abisaadetisi koordineerima. Nii sai temast nende esindaja humanitaarabi alal Ida-Euroopas.

Ühe sõidu ajal Siberisse küsis temalt üks ettevõtja, mis ta siis tegema hakkab, kui humanitaarabiaeg mööda saab. Christian Michel vastas, et eks näis. Tema kaaslane andis nõu: «Tee ennast sõltumatuks ja hakka ettevõtjaks!»

TÖÖTAJATE ARV KASVAS

2006. aastal oli selge, et arvutitootmise raskuskese läheb Hiinasse ja ettevõtet tabasid rahalised raskused. Kolm aastat hiljem ähvardas juba sulgemine.

INTELLIGENTNE NIŠITOODE

2009. aastal kaalus ta uuesti alustamist ja ostis ettevõtte, kus ta ise veel mõned aastad tagasi oli ärijuhina töötanud. Uusim toode oli energiasalvestuskapp, mille abil võib majad kolmeks päevaks vooluvõrgust sõltumatuks teha.

SOTSIAALSE ÕIGLUSE MAJAKAS

Christian Michel tahab oma ettevõttega olla omalaadseks majakaks sotsiaalse õigluse alal: «Ettevõtted võivad ka siis edukad olla, kui nad Piibli väärtustele orienteeruvad ja korralikku töötasu maksavad.» Eelmisel aastal oli tema ettevõtte käive 17 miljonit eurot.

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

MÕRVARI ELU MUUTUS

Oktoobri algul pidas Johannes Kneifel (31) esimese jutluse pastorina Saksamaal Zwickau lähedal olevas koguduses. Ta rääkis usust, andestusest ja ligimesearmastusest. Tema enese varasemas elus niisugustel nähtustel kohta ei olnud.

Nüüdne pastor on kohtus süüdimõistetud mõrvar, kes oma karistusaja on ära istunud ja uut elu alustanud. Kuidas see juhtus?

13-aastaselt liitus Johannes Kneifel neonatsidega. Ta hakkas jooma, kaklema ja muutus üha äärmuslikumaks. 9. augustil 1999 ründas ta koos kaaslasega töötut Peter Deutschmanni. Kaaslane tundis töötut, sest see oli hipina korduvalt temaga vastuollu sattunud. Noormehed tungisid tema sotsiaalkorterisse ja peksid ta julmalt läbi. Nad vigastasid teda nii rängalt, et ta järgmisel päeval haiglas suri. Johannes Kneifel ja tema sõber said surmaga lõppenud kehavigastuste tekitamise eest kumbki viis aastat.

Vanglas Johannes Kneifeli elu muutus. Jumalateenistustel tundis ta, et Jumal räägib otse temaga. «Ma märkasin, et Jumal on valmis mind uuele algusele viima.» Oma kongis langes ta põlvili ja palvetas. Ta koges, kuidas sügav rahu ja rõõm täitsid teda. Ta teab, et Jumal andis talle andeks.

Pärast vabanemist 2004 astus Johannes Kneifel baptistide teoloogilisse seminari Elstalis. Pastorina tahab ta inimestele eelkõige selgeks teha, et andestus on võimalik ja Jumala abiga võib iga inimene uuesti alustada.

idea Spektrum

LÄHIS-IDA VAJAB KRISTLASI

See on võimalik ainult siis, kui kristlased integreeruvad araabia ühiskondadesse, nagu see Jordaanias olevat sündinud. Asjatundjad kardavad, et kuna olukord on rahutuste ja kodusõdade tõttu Süürias, Iraagis ja Egiptuses üha halvemaks läinud, võib üha rohkem kristlasi oma kodupaikadest Lähis-Idas välja rännata. Aga seal on ju kristluse häll.

Piiskopi sõnul on lääneriigid ühekülgselt moslemitest ülestõusnute poole asunud, kes aga kristlasi taga kiusavad. Olukord Süürias on täiesti ebaülevaatlik. Kindel on vaid see, et sõjaliselt ei saa seda lahendada. Piiskop juhtis tähelepanu põgenikevooludele. 550 tuhat süürlast on tulnud Jordaaniasse. Jordaanial on raskusi põgenike vastuvõtmisega, aga piire sulgeda ta ei saa ega tohi. Kaks maad on selleks liiga tihedalt teineteisega seotud.

Jordaania 6,3 miljonist elanikust on 93 protsenti moslemid ja viis protsenti kristlased. Kristlaste ja moslemite suhted olevat Jordaanias muidu normaalsed, aga kirik keeldub segaabieludest. Islam lubab moslemitest meestel abielluda kristlike naistega isegi siis, kui naine oma usku ei muuda. Kristlasest mees tohib abielluda moslemist naisega aga ainult siis, kui ta kõigepealt moslemiks hakkab. Segaabieludest sündinud lapsi loeb islam igal juhul moslemiteks. Niisugustest abieludest läheb 90 protsenti lõhki.

idea Spektrum

LÜHISÕNUMEID

Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppeaasta avajumalateenistusel 18. septembril kirjutati alla koostööleping Eesti EKB Koguduste Liidu ja Ameerika Baptistide Koguduste misjoniorganisatsiooni ABC International Ministries vahel. «Lepingu sõlmimine loob võimaluse uute suhete tekkimiseks, seda nii koolituse, misjoni kui ka sotsiaaltöö vallas. Peamiselt saavad sellest kasu muidugi kogudused,» sõnas seminari rektor Margus Kask.

Lepingu allkirjastasid Eesti EKB Koguduste Liidu poolt president Meego Remmel ja Margus Kask ning ABC International Ministries poolt regiooni direktor Charles H. Jones.

Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse pastorina töötab nüüd Viljar Liht. Senine pastor Heldur Kajaste, kes oli Kanadas kaks aastat, tuli tagasi Eestisse. Vancouveri kogudust käivad juba aastaid teenimas pastorid Eestist.

4. oktoobril oli Tallinnas Eesti EKB Koguduste Liidu piiblikooli avaaktus (pildil). Piiblikoolist võib rohkem lugeda eelmisest Kuulutajast.

Eesti EKB Koguduste Liidu misjonikonverentsil käinud Baptistide Maailmaliidu peasekretäri Neville Callami võtsid vastu Eesti Kirikute Nõukogu president peapiiskop Andres Põder, Riigikogu aseesimees Jüri Ratas ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

MISJONIKONVERENTS «PIIRI TAGA»

Tartu Salemi kirikus 12. oktoobril 2013

1. Paneeldiskussioonil osalesid Indrek Luide, Joosep Tammo, Toivo Pilli ja Meego Remmel.
2. Kõneles Bosnias tegutsev misjonär Jael Puusaag.
3. Kõneles jooksja Tiidrek Nurme.
4. Vaade saali lõpujumalateenistuse ajal.
5. Lõpujumalateenistusel laulis Oleviste ülistuskoor.
6. Laulis lastekoor «Juhhei».

Fotod: Helari Hellenurm