|
Foto: Inga Nõlvak
Haapsalu Toomkirik oli Eesti EKB Koguduste Liidu naiste kevadpäevast «Rõõmuallikad» osavõtjate saabumise ootel. Läbi ilusa küünlajala paistis kirikusaal.
«Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu,» ütles Jeesus (Lk 12,35). Kui palju küünlaid mahuks sellele küünlajalale! Kui palju inimesi mahuks Eesti pühakodadesse! Kahjuks kõlavad jutlused sageli pooltühjadele saalidele. Seekord sai kirik küll rahvast täis.
«Häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta,» kirjutas apostel Paulus (1Kr 9,16). Õnneks ei kuulutanud ta kurtidele kõrvadele, Jumal õnnistas tema tööd. Ometi ei olnud vähe ka neid, kes sõnumi tagasi lükkasid. See kurvastas apostlit, kuid ei peatanud teda. Tema sõnum julgustab meid kõiki: «Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, mu armsad vennad (õed ka!), olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.» (1Kr 15,57–58).
 JUMAL JUHIB KÕIGE PAREMINI
Toimetaja kommentaar
Sel kevadel on üllatavalt palju teateid uputustest Eestimaal. Kevad hilines ja lumi sulas järsku. Harjunud teadmine, et Eestis esineb looduskatastroofe väga vähe, ei tähenda seda, et neid üldse ei tule ja me ei pea nendega arvestama.
«Minu päevil on ju ometi rahu ning julgeolek,» rahustas end Juuda kuningas Hiskija, kui prohvet Jesaja teatas talle tulevasest Paabeli vangipõlvest (2Kn 20,19). Just kuningas oleks pidanud mõtlema ette ja ettevalmistavalt, aga jättis selle kahjuks tegemata. Halva valitsejana ta siiski ajalukku läinud ei ole.
BOSTONI JÄRELKAJA
Kaks noormeest panid Bostoni maratoni lõpujoone lähedal plahvatama lõhkekehad. Kolm inimest sai surma ja poolteistsada haavata. Kindlasti ei tohi selliste sõnumitega harjuda, ehkki võib kindel olla, et niisuguseid halbu teateid tuleb veel – viltukiskunud mõtteviisiga ja ühiskonna peale vihastest inimestest ei ole puudust.
Rahulolematuse õhutamine käib ka Eestis. Osad loodavad, et korjavad sellega valijate hääli või oma meediakanalile lugejaid-kuulajaid-vaatajaid. Nad ei arvesta, et mõnes inimeses võib viha ületada mõistuse kontrolli piiri ja panna vägivalda planeerima. Kui see nii juhtub, siis vastutada nad ei taha.
Kahtlemata on Eesti ühiskonnal puudusi. Mõned neist on suuremad kui maadel, kellega end võrdleme. Aga ka seekord on Kuulutajas näiteid inimestest, kes on pannud oma jõu valude leevendamisse. Nad ei nuta ega näita riigi poole rusikat, nad ei põgene hädade eest, vaid teevad ise ja vabatahtlikult midagi nende kõrvaldamiseks. Niisuguseid inimesi peaks kuulama ja neilt eeskuju võtma.
Apostel Paulus kirjutas: «Mu vennad, ma olen veendunud, et te olete täidetud headuse ja kõiksugu tunnetusega ning suudate ka üksteist manitseda» (Rm 15,14). Kui see on nii, siis ehk on tulevikus julgem elada.
RAHVAKOGU KÄIS KOOS
Rahvakogu arutas laekunud ettepanekuid. Lahendusi otsiti küll juba ammu tuttavatele probleemidele. Lõppotsused teeb Riigikogu.
Rahvakogu ei tohiks halvustada, see on näide rahva aktiivsusest. Rahvakogule ei maksaks ka üleliia suuri ootusi panna. Ehk on juba märgatud, et see pole imerohi, mis kõik hädad kaotab. Pealegi ei tohi rahva aktiivsust lasta suruda ühe seadusandliku jõuta kogu raamidesse – see oleks ainult auru väljalaskmine.
Rahvakogule esitatud teemad näitasid, kuhupoole ühiskond praegu kaldu on. Tahetakse juhtkonnale päitsed pähe panna. Selleks on ka põhjust. Aga kui võtta kasvõi üks näide – soov vähendada Riigikogu suurust – siis esimeseks mureks peaks olema efektiivsem töö ja alles seejärel parlamendi pealt raha kokkuhoidmine.
Ühiskonna poliitilise aktiivsuse tõus ei tohi jätta ka usklikke puudutamata. Nende tähelepanu peaks olema suunatud eetilistele küsimustele ja sellele, et ei hakataks mistahes ettekäändel piirama Piibli sõnumi kuulutamise vabadust. Oleks hea, kui usklikke oleks ka Riigikogus ja kohalikes volikogudes. Nagu Jeruusalemma koguduse diakonitel, peaks ka nende kohta kehtima hinnang «hea maine ja kes on täis Vaimu ja tarkust, et me võiksime nemad seada sellesse ametisse» (Ap 6,3).
«Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja;
mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin,
mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!» (Ps 18,3).
JUUBELITE AEG
Eesti taasiseseisvumisele viinud sündmustest möödub üksteise järel 25 aastat – juba tähistati loomeliitude pleenumi, rahvarinde asutamise ja Eesti lipu uuesti rahva ette toomise aastapäevi. Noorem põlvkond neid sündmusi mäletada ei saa ja juba sellepärast on kasulik neist rääkida.
Erinevad inimesed täitsid omal ajal erinevaid rolle ja ka mälestused on sellele vastavad. Märgata on muidugi, kui politiseeritud on need mälestused. Ajalugu tuleb tänasesse päeva ja mõjutab praegusi poliitilisi võitlusi. Üks meenutab hea sõnaga rahvarinnet ja teine kiitleb, et tema seal ei osalenud. Kummalgi on oma tõde ja taotlused.
Inimene mõtleb, aga Jumal juhib. Eesti iseseisvumine ei käinud ühegi inimese stsenaariumi järgi. Läks kõigist plaanidest paremini. Seda võime loota ka tänasele päevale mõeldes.
«Lootke Tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed Tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!» (Ps 62,9).
PUHASTA ENNAST TOLMUST!
Kes mustuses elab, see ei pane tolmu tähelegi, kuigi seda esineb kõikjal. Tolmu on linnades ja külades, nii põhjas kui lõunas ja igal kontinendil. Tolmu on igas töökojas ja vabrikus, igal tänaval ja igas kodus. Kõik asjad kuluvad ja eraldavad endast osakesi, millest moodustubki tolm. Kui me oma kodusid ja riideid ei puhasta, muutume tolmuseks ja inetuks.
Prohvet Jesaja nägi tolleaegset Iisraeli rahvast Jumalast eemaldumas. Seda oli teinud patt, mis südametes oli peremeheõiguse saanud ja Jumala kõrvale heitnud. Prohvet hüüdis: «Puhasta ennast tolmust!» (Js 52,2).
Patt on tõesti kui tolm, mis kangesti külge hakkab. Hingevaenlane ei tule kunagi inimese juurde suure patuga. Inimene ei märkagi, kui patutolm ongi juba südames.
KUIDAS SAAME TOLMUSEKS?
1. Eriti tolmuseks saame siis, kui me midagi Jumala riigi kasuks ei tee, sest kasutamata esemed tolmuvad. Hingevaenlane katsub kõigest jõust inimest hoida, et ta Jumalaga kokku ei saaks. Kui siiski on Issand inimsüdamesse koha saanud, hoiab hingevaenlane inimest igal viisil tegevusest eemale. Kõigi abinõude ja õpetustega püüab ta mõjutada, et usklik ei tegutseks Jumala riigis. Mõnikord ta ütleb: «Sul ei ole mingeid võimeid, küll teised teevad, nemad on andekamad.»
Üks jõukas inimene suri, kellel ei olnud kohapeal pärijat. Tema korter pitseeriti kuni pärijate leidmiseni kinni. Kui kümne aasta pärast uks avati, oli toas paks tolmukord nagu värske lumi. Kust see tuli?
Kui me midagi ei tee Jumala riigis, siis pattu teeme ikka – just tööta olek ongi patt. Kõik ruttu tööle! Tööd on küll igaühele tema võimete kohaselt.
2. Kui läheme maailma tolmustele radadele, saame tolmuseks. Elame maailmas, kus on nii palju tolmu. Kuid tuleb elada nii, nagu laevad sõidavad merel – nad hoiduvad, et vesi ei tungiks laeva. Nii meiegi elame patutolmuses maailmas, aga tuleb hoolt kanda, et patutolm ei tungiks meie südamesse.
Me liigume tolmustel teedel. Kui tolm on külge hakanud, harjame ja puhastame kohe endid – me ei jää rahule sellega, et tolm meie külge hakkas. Häda meile, kui jääme sellega rahule ja mõtleme, et sellest ei saagi lahti. Lõpuks hakkab patutolm koguni meeldima ja nõnda kattumegi sellega.
3. Hirmus on, kui laseme patutolmu oma südamesse. Selliseid inimesi on olnud ja on praegu, kellele on patt nii armsaks saanud. Nad on temast ära võidetud ega jaksa enam tolmu maha raputada.
Mul on valus ja kahju lugeda tugevaimast mehest, kes lõvi lõhki kiskus, köied puruks rebis, eesli lõualuuga tuhat meest maha lõi, linna väravad kõige postidega maast välja tõmbas ja mäe otsa kandis. Aga kui ta lubas patul südamesse elama asuda ja pani pea Deliila sülle, kaotas ta vabaduse, jõu ja silmanägemise. Vaene õnnetu Simson!
4. Iga inimene on komistanud ja sealjuures ennast ka tolmuseks teinud. Kuid häda meile, kui usuteel jalga vastu patukivi lüües komistame. Kui langeme tolmusele tänavale, katsume kohe tõusta ja ennast puhastada, ainult joobnud inimene jääb lamama. Usuelus tolmuseks saades puhastame ennast ka kohe, rutates selle juurde, kelle veri teeb puhtaks kõigest patust.
Hingevaenlane püüab kive ette veeretada, mille taha võime komistada. Et me ei komistaks, tuleb hoolega ja ettevaatlikult käia, mitte pead uhkelt püsti hoides, sest siis me ei näe, mis teel ees võib olla. Ära vaata teed käies ümberringi, siis komistad varsti!
Usuteekäija, vaata eesmärgile ja oma Issandale. Apostel Peetrus ütles: «Olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial» (2Pt 1,10). Olgu meie püüdlus elada komistamata ja end tolmuga määrimata!
MIDA TOLM MEILE TEEB?
1. Tolm teeb meid inetuks. Mäletan aega, kui ei olnud küllaldaselt autobusse ja maanteed ei olnud asfalteeritud, kuidas siis sõideti lahtistel veoautodel. Kui tuli pikemat maad sõita, siis sihtkohta jõudes olid üleni paksu tolmuga kaetud. Küll see oli inetu. Kui kõik on tolmused, siis ei paista see välja, aga kui üksi oled puhaste seas, on endalgi häbi.
Samuti on patutolmuga. Kurjavandujad on mõistlike inimeste seas inetud. Samuti joodikud ja kõik ülekohtused, aga nad ei mõtlegi endid puhastada patutolmust ja vabaneda inetusest.
2. Tolm määrib meid. Kui usklik inimene tegeleb nende asjadega, mis on tolmused, määrib ta oma valged riided. Kuigi Kristuse veri puhastab, kui Tema käest armu otsitakse, siis kurvad mälestused jäävad surmani, et ei osanud oma riideid hoida.
3. Kui me ei puhasta ennast tolmust ja tahame siiski teiste inimestega ühes olla, siis jääme põlguse alla ja teised hoiduvad meist eemale, sest me määriksime neid.
Nii on ka inimestega, kes ei taha pöörduda, kuid tahavad usklike seas olla – nad ei leia sõprust. Kui neil soovitatakse pöörduda, siis nad ei taha seda. Nendel on mitu vabandust – küll on usklikel palju vigu, küll nendel süda liiga kõva, küll on nad liiga head. Kuid üks viga on neil inimestel – nad armastavad pattu ja ei taha sellest loobuda. Nad kaotavad usalduse ja lugupidamise.
4. Kui inimene ennast tolmust ei puhasta, siis peetakse teda lohakaks. Seda võiksime öelda ka usklikust, kes patuga sõprust peab ja unustab ennast puhastamast, sest see ei tee temale sugugi valu ega häbi. Nii võiksime tema kohta teha otsuse, et ta armastab petta Jumalat ja oma hinge, temale meeldib tolmune olla, nagu apostel Peetrus ütles: «Pestud emis läheb porisse püherdama» (2Pt 2,22).
KUIDAS VABANEDA TOLMUST?
1. Tolm on hirmus asi. Kuidas küll perenaised seda kardavad ja selle vastu võitlevad! Pühivad tolmu esemeilt ja mööblilt, seintelt ja põrandalt. Tolmu otse vihatakse, tahetakse seda majast välja ajada. Emad õpetavad oma lapsi tolmu vastu võitlema, sellele ei anta armu ega tunta halastust.
Samasugune on võitlus patutolmuga. Siin ei tohi olla halastust, sest kui me seda välja ei heida, rikub ta meie elu. Võitlus tolmuga kestab surmani ja ka patutolmuga tuleb võidelda surmani. Hoolt see nõuab, aga kes on hoolas, selle süda on puhas. Ära väsi! See võitlus lõpeb siis, kui teised sinu käed rinnale asetavad. Nii on enne meid võideldud ja ustavaks jäädud. Ka meid on kutsutud võitlejaiks ja kes võidab, pärib krooni.
2. Kui meie riided on tolmused, siis me harjame neid ja puhastame tolmust. Kui Iiobi lapsed olid koos üksteise juures, siis Iiob tõi nende eest ohvreid ja palvetas: «Võib-olla on mu pojad pattu teinud…» (Ii 1,5). Ta otsis lepitust Jumalalt. Nii puhastas ja harjas Iiob oma lapsi, et nad oleksid puhtad patutolmust. Siin on meilegi antud eeskuju, et me oma laste, abikaasade ja vendade-õdede eest palvetaksime, püüdes neid puhastada.
3. Me viime oma riided välja tuulduma, et neid tolmust vabastada. Nii on tarvis ka meie vaimulikule inimesele – temalegi on tarvis tuulutamist. Ole õnnelik, kui tulevad läbikatsumise tuuled, nad on valjud ja vahel külmad, aga nad viivad meilt tolmu. Kui Jumal laseb meile vaesust ja puudust tulla, küll see meid puhastab. Kui Ta laseb meid inimestest taga kiusata ja meid süüta laimata ja teotada ning kui räägitakse meist kurja, on see valus, aga rõõmusta, sest need valusad tuuled viivad meilt ka tolmu. Ava hästi aknad ja lase tuuled puhuda, lähed ilusamaks. Ole tänulik, sind tehakse puhtamaks – ära nurise!
4. Kui riided on väga tolmused, siis neid klopitakse, et tolm paremini välja läheks. Ega meilgi ole tolmu puudu ja ka meid klopitakse. Jumal tarvitab selleks jutlustajaid, kes Jumala sõnaga püüavad meid puhastada. Mõni inimene aga ei kannata seda, vaid nuriseb kuulutajate üle. Nad ei taha tolmust vabaneda ja solvuvad, kui neid tahetakse puhastada. Ära nurise, kui sind täna puudutati, täna Jumalat, said ju puhtamaks. Ole rõõmus, kui sulle viga näidati, paranda ennast.
5. Et tolmust vabaneda, on leiutatud tolmuimeja. Me ei näe tolmu, mis igal pool meie ümber on, ka meie tubades. Kui aga päike tuppa paistab, näeme iga tolmukübemekest, aga me ei saa neid kätte. Tolmuimeja püüab kinni ka meile nägemata tolmu.
Kui Püha Vaim näitab meile patutolmu, siis Ta juhatab meid Kristuse juurde, kelle veri meid kõigest patust puhastab. Me ei näeks iial oma patutolmu, kuid kui Püha Vaim valgustab, siis näeme, kui hirmsad me oleme. Nagu tolmuimeja vabastab meid tolmust, nii ka Püha Vaim ühes Kristusega puhastab meid patust.
6. Kui linna tänavatel on palju tolmu, siis neid kastetakse ja vesi viib kõik tolmu ära. Samuti vajame meiegi, et saaksime kastetud taeva kastega – õnnistatud vihmadega.
Üks autor on teinud laulu: «Teen aseme elujõe kaldale ma…» Jõe kaldal saame alati kastetud. Kastet vajame iga päev. Seda vett, mis meid kastab ja tolmu ära viib või peseb, leiame Piiblist, palvetest, osadusest oma Issandaga. Kuid Kolgata ristist hoovab lõpmata armastuse allikas, mis peseb ja uhub kõik patutolmu ära. Selle allika juures ei saagi tolmu meisse tulla, sest ta voolab ja voolab otsata. Võtame endale elukoha selle allika juurde!
7. Kui vanasti olid maal heina- ja lõikusetööd ning inimesed olid higised ja tolmused, siis köeti saun. Kui saunas sai viheldud ja pestud, siis ära tulles öeldi, et nüüd nagu oleks uueks inimeseks saanud.
Just samuti on meiega, kui tuleme oma patuhigi ja -tolmuga ning saame pestud Jeesuse Kristuse vere läbi, mida Paulus nimetas uuestisünni pesemiseks (Tt 3,5). Kui kõik on tõesti ära pestud, siis oleme ka kui uuesti sündinud.
Kui kõik patutolmuga määrdunud tuleksid, leiaksid nad puhastuse ja uussünni õnnistusi. Kui sind vaevavad süüd ja eksitused, tule Kristuse vereallikale – Tema sauna. Seal on puhastus kõigile patustele!
ALEKSANDER SILDOS
1891–1976
Eesti EKB koguduste
kunagine vanempresbüter
USK ÜHENDAB INIMESI
Aktuaalne teema
Tallinnas kinos Artis esilinastus 18. aprillil dokumentaalfilm «Ühendav usk». Filmi valmimist toetas Eesti Kirikute Nõukogu, kes alates juunikuust filmi DVDsid levitama hakkab.
Filmi tegemisel osales Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester ARDALION KESKKÜLA, kes teenib Pärnu koguduse preestrina ja veel nelja koguduse hooldajana. Temalt palus Kuulutaja lühiintervjuu.
Mida tähendab filmi pealkiri «Ühendav usk»?
Usu mõiste on universaalne. Film on sihitud ristiusule. Nagu Pühakirjast teame, uskumiseks tuleb kuulda, selleks on vaja kuulutamist ja kuulutajat (Rm 10,14). Sisu, mida inimene uskuma hakkab, sõltub kuulutamisest. Kristlus on meie piirkonna kultuuri alus ja nii palju kui ta toimib, on ta ühendav. Ma ise ei ole veel valmis filmi näinud.
Milline oli Teie roll selle filmi juures?
Mul oli väike osa, tegin sissejuhatuse ja muist minu juttu pandi lõppu ka. Ma käsitlesin usu mõistet. Iga osaleja tegi oma rolli ja pärast pandi need kokku. Stsenarist Aldur Vunk tutvustas mulle filmi ideed ja ma häälestasin ennast selle järgi. Pinnisin teda pikalt, enne kui nõustusin filmis kaasa tegema. Mõtted olid minu omad, neid ei kirjutatud mulle ette. Filmiti mind Tallinnas Siimeoni ja Anna kirikus.
Kas vaimulikel filmidel on mingit rolli Teie töös?
Meil on päris häid õpetusliku sisuga filme nii lastele kui ka suurtele. «Ühendav usk» on mõeldud koolidele ja minu meelest on see päris hea ettevõtmine. Film annab ülevaate vanast ajast praeguseni, ristiusu tulekust ja olekust ning see on üpris vajalik praegusel ajal, kus usuõpetuse tunde koolides enamasti ei ole. Film on igatahes hariv, seal on juttu arheoloogiast, eestikeelse Piibli tõlkimisest jne.
Kuivõrd oluline on materiaalne kristlik jälg, mis meie maale on jäänud – vanad kirikud, kirjandus jne?
Kultuuri järjepidevus on päris tähtis. Film peaks sellele tuge andma. Internetiajastul on inimeste mõtted päris laiali. Kirikulugu enamasti ei mäletata.
Vanu kristlikke pühapaiku ei osata hinnata ega kasutada, kuna need, kes vanasti neid hooneid täitsid, on juba igavikus ja uues põlvkonnas on kasutajaid vähe. Läänest on kuulda, et kirikuid müüakse ilmalikuks otstarbeks. Meil seda õnneks veel ei ole.
Veel hullem – müüakse muhameedlastele, kes panevad need rahvast täis.
Piinlik lugu, aga nii see on. Eks selle kõige foonil ma usu universaalsuse juttu filmis rääkisingi. Kristus ja ristiusk ununevad ära, aga see ei tähenda veel, et inimesed midagi ei usuks.
Me usume, et Jumala juurde pääseb ainult Kristuse kaudu.
Selge see, aga inimest ei saa Tema juurde sundida. Nagu filmi ja lehegagi – üks vaatab ja loeb ning heidab kõrvale, aga teist see puudutab. Need on salaasjad, mis inimeste sees toimuvad. Meie asi on Head Sõnumit edasi kuulutada, kuipalju kuuljaid on, see jääb Püha Vaimu hooleks.
Kas midagi võiks veel teha, et evangeelium jõuaks inimesteni tänapäevasel viisil?
Minu meelest võiks massimeedia osa olla suurem. Televisioonis on kristlikku sisu vähevõitu. Isegi lääne seriaalidest või seebikatest on näha, et religioon ja kristlus on loomulik osa rahva elust. Aga et meil võiks see loomulik olla, seda me oma massimeediast ei näe. Eelkõige Eesti Televisioonis võiks olla kirikusaateid rohkem.
Tegelikult on üksainus saade nädalas – «Ajalik ja ajatu», lisaks pühade ajal mõned ülekanded kirikutest.
Sellest ei saa muud muljet tekkidagi, kui et tegemist on mingi äärealaga, eksootilise asjaga, mida pühade puhul näidatakse.
Me ei saa niisuguse arusaamaga leppida.
Minu meelest ka. Muidugi on sellel veel teine külg – võiksime püüda vähendada neid asju, mis kurjale ahvatlevad, olgu siis alkoholireklaam või vägivalla pidev sisendamine. See kõik ju kahjustab inimesi.
Täname!
22. aprillil 2013
Skype’i vahendusel
SHALOM TEGUTSEB ROOTSIS JA EESTIS
DAVID EKERBRING (34) on jutlustaja ja Shalomi misjoni Oskarshamni piiblikooli juhataja Rootsis. Ta käis koos piiblikooli õpilastega Eestis. Intervjuu temaga tõlkis Alari Allikas.
Mis on Shalom?
Shalom on uskkondadevaheline misjoniorganisatsioon. Meie eesmärk on evangeliseerida, teha sotsiaaltööd ja töötada koguduste heaks. Kasutame evangeeliumi kuulutamiseks ka misjonilaeva «Shalom III».
Aitame kogudusi Rootsis ja Eestis – saadame neile gruppe, käime neid külastamas ja jutlustame. Mõnedes kogudustes olen ma pastoritele mentoriks. Läbi piiblikooli treenime koguduste jaoks järgmise põlvkonna juhte.
Tavaline inimene arvab, et misjoniorganisatsioonil peaks olema kuskil Aafrikas või Lõuna-Ameerikas misjonärid.
Tänapäeva maailm paistab teistsugune olevat. Meil on isegi Oskarshamnis misjonipõld. Rootsi rahvas on küll olnud õnnistatud sellega, et on saatnud misjonäre välja, aga nüüd tulevad misjonärid Rootsi. Kui vaadata statistikat, siis ainult kaks protsenti rootslastest on isiklikult usklikud. Traditsioonilistes misjonimaades on isiklikult usklikke 20 protsenti.
Te teete sisemisjonit?
Jah. Oleme misjonärid, kes töötavad erinevate koguduste heaks. Me oleme misjoniorganisatsiooni palgal, aga Shalom võib saata arve kogudustele – nad rendivad meid välja, et teha mingi konverents või üritus.
Kust tuleb Shalomile raha?
Enamik rahast tuleb kasutatud asjade poest Oskarshamnist, aga meid aitavad ka kogudused ja sponsorid. Ka mitteusklikud, kes näevad, et me teeme head tööd, toetavad meid. Misjonilaev tasub end ise ära. Piiblikool on üks rahvaülikoolidest ja nende eest maksab Rootsi riik.
Mis suhe on teil Pärnu Shalomiga?
Nemad alustasid tööd 1994. aastal, neli aastat pärast seda, kui meie laev esimest korda Eestis käis. Nad on iseseisev organisatsioon, aga me alustasime seda Rootsist koos Anne Aasa ja Alari Allikasega.
Teie misjonilaevast tahaks natuke rohkem teada.
Laeva pildid on meie kodulehel www.shalommission.se näha. Laev on 34 meetrit pikk, sellel on kaks masti ja ta saab ka purjedega sõita. Laeval on 40 voodikohta.
Meie organisatsiooni alustaja ja juht Birger Borgemo on laeva kapten. Meil on veel mõni inimene, kes suudab kaptenina laeva juhtida. Tööl on paberitega tüürimees. Veel on köögis keegi professionaal. Tüürimees peab olema võimeline ka masinaruumiga tegelema. Üks piiblikooli rühm töötab meeskonnana ja paljud vabatahtlikud aitavad kaasa.
Laev sõidab mööda Rootsi idarannikut ning ka sisemaale mööda Göta kanalit Vätterni järvele. Praeguseks aastaajaks on nad juba tegutsemas ja teevad seda kuni oktoobri lõpuni. Kui ilm lubab ja vesi on lahti, siis kasutame laeva ka jõulude ajal.
Kevadel ja sügisel kasutavad laeva mitmesugused huviliste grupid. Näiteks tuleb luterlikust kirikust mõni leeriõppe või pastorite rühm paariks päevaks koolitust tegema. Või tullakse koolist klassiekskursioonile. Laev viib nad näiteks mõnele saarele ja neil on seal mingid mängud väljas, igal õhtul ja hommikul on ülistus- ja palveteenistus. Grupil on oma programm, aga meeskond aitab sellel teostuda.
Suvel gruppe ei võeta. Laev külastab suve jooksul umbes 30 sadamat ja igaühes kuuleb umbes tuhat inimest evangeeliumi. Usklikud moodustavad meeskonna, kes teenib muusika ja tunnistustega kaasa. Inimesed võivad tulla laeva ja meiega kohvi juua ning me räägime neile evangeeliumist. Kutsume kohalikke kogudusi kaasa oma õhtuprogrammi. Siis läheme järgmisse linna. Umbes 3000 inimest sõidavad meiega igal aastal ringi.
Teil on suur kasutatud asjade pood.
See on hästi suur – 1900 ruutmeetrit. Poe sissetulekust maksame neid asju, mis ise ennast ära ei tasu. Teeme ka rahaannetusi. Eestisse saadame13–14 rekkatäit kasutatud riideid ja mööblit aastas. See transport maksab üsna palju.
Rootsis on väga populaarne osta kellegi vana pintsak või mööbel ära. Kui poodi toodavad asjad ei ole korralikud, siis viskame nad minema. Meil on 15 inimest palgal ja palju vabatahtlikke, kes poega tegelevad.
Meil on sõpru ja partnereid teistes maades, kuid peale Eesti ja Rootsi me teisi ei varusta. Varem oli ka Soomes Shalomi haru. Teistes maades on küll ka sarnaseid organisatsioone. Üks on Hellenic Ministries Kreekas, kes töötab umbes samamoodi nagu meie – neil on misjonilaev ja sotsiaalsed projektid. Nad on meie sõbrad, mitte alluvad.
Eesti sai ju ka oma misjonilaeva pisiku teilt. Kas te aitate kaasa selleks, et meie laevamisjon käima läheks?
On tähtis, et misjon läheks edasi. Meil on tihe side ja aitame asjadega, mida oleks muidu raske saada. Saatsime inimesi, kes aitasid paika panna laeva käigukasti, ja veel muid asjatundjaid.
Eesti misjonilaev «Jenny Kruse» kuulus enne ühele Rootsi kogudusele, läks Shalomi vahendusel Soome ja tuli sealt Eestisse, kus talle on parem koht.
Kas laevamisjon on efektiivsem kui mõni muu või on see lihtsalt eksootiline?
Jumal vajab ja kasutab erinevaid vahendeid. On ainult üks Kristuse ihu, kuid see vajab erinevaid tööriistu, et ilmutada inimestele Jumala armu. Ühed kasutavad mootorrattaid, et minna evangeliseerima, teised jäävad kirikutesse ja ülistavad seal Jumalat, kolmandad tahavad teenida vanglates või minna merele ja kohtuda seal inimestega.
Laevamisjon on üks paljudest võimalustest. See on eriti efektiivne noorte jüngerluse mõttes. Iga asi, mis tõmbab inimeste tähelepanu Kristusele, on kasulik. Kui sa sõidad sadamasse oma muusika ja lauludega, siis äratab see inimeste tähelepanu. Nad tahavad teada, mis laev see on ja esitavad küsimusi.
Rootsi on tugeva riikliku sotsiaalsüsteemiga maa. Millist sotsiaaltööd on usklikel seal vaja teha?
Rootsi on ka väga suurte sotsiaalsete vajadustega maa. Rootsi noortel pole kunagi materiaalseid probleeme olnud, aga nad on väga vaesed vaimust. Noorte enesetappude arv on väga kõrge. Nad on kaotanud kontakti vanema põlvkonnaga, minetanud võime kuulata. Selle vili on üksindus. Kui sa oled üksinda, siis sul pole mingeid vastuseid, sa pole rõõmus ega õnnelik. Vaja on ehitada uuesti üles põhialused.
Meie sotsiaaltöö ülesanne on anda tähendusrikkaid suhteid ja lootust, olla sõbrad või vanemad vennad või õed ka tänaval ja koolides. Noored on lootusetud ja ei saa õieti elust aru. Neil ei ole kogemust armastusest, et midagi antakse ilma tagasi küsimata.
Kas sotsiaaltöö on üks evangeelse töö haru?
Sotsiaalprogrammi raames ei evangeliseerita. Võib vastata küsimustele ja noortel on tihti küsimusi. Võib öelda, et reede õhtul võime kirikus kokku saada. Eesmärk on anda neile midagi tähendusrikast ja usklikena me teame, et miski ei aita nii hästi kui Jeesuse vastuvõtmine. Sellel tööl on tegelikult kahekordsed eesmärgid.
Kas sotsiaaltöö käib mingite koolitustega või riiklike programmide raames?
Meil on koostöö kohalike omavalitsustega. Piiblikooli programm on endale õppimiseks, mitte teiste õpetamiseks. Praktiline pool on minna koolidesse, saada sõbraks kõige problemaatilisemate noortega, olla tänaval reede ja laupäeva õhtul, kutsuda noori kohvi jooma, teha nendega lõbusaid asju. Põhiline on saada sõpradeks nende noortega, kellel on vajadused.
Üks häda on see, et neil pole mingit elumõtet. Meie sotsiaalprogrammi juht on ise gümnaasiumi õpetaja. Raskemad poisid on teinud kooli metallitöökojas mänguväljakute elemente – igasuguseid keevitatud asju. Nad toovad need Eestisse ja panevad siin üles ning näevad, et sellel asjal on mingi mõte.
Kui sotsiaaltöötajad tulevad kooli, siis noored saavad ju kohe aru, et neid tullakse püüdma.
Nii valitsuse kui ka noorte poolt võetakse see hästi vastu. On olnud ka väga häid tulemusi. Väga populaarne oli jalgpallimeeskonnas osalemine. Osa noori olid algul liiga problemaatilised, et mahtuda mõnda jalgpallimeeskonda. Me tegime neist oma meeskonna, millest pooled olid usklikud. Noortele see meeldis. Üks moslemipoiss ütles mulle kord, kui viisin ta pärast treeningut koju, et sai esimest korda aru, et rootslased võivad ka sõbralikud olla. Moslemina oli ta uskunud, et kõik on tema vastu.
Kuidas käib õppetöö piiblikoolis?
Üks päev nädalas on klassis ja teised väljas. Esimene on jüngerluse aasta. Seal on põhiline Kristuse järgimine. Teine on juhtimise aasta. Nad saavad rohkem vastutust gruppides, kuhu õpilased on jaotatud, olles nende juhid või noortejuhid kogudustes. Õppimine käib tegevuses. Meil on laevagrupp, ringirändav grupp, kindlates kogudustes töötav grupp ja sotsiaaltöö grupp.
Kui piiblikool saab läbi, kas õpilasi ootab ka mingi töö?
Piiblikooli tullakse tavaliselt kohe pärast gümnaasiumi. Tihti on see vaheetapiks, kui ei ole selge, mida edasi õppida. Seal saavad noored selgeks, kas minna näiteks pastoriks või sotsiaaltöötajaks õppima. Noortejuhina võid kohe tööle asuda, kui mõni kogudus su palkab.
Täname!
14. aprillil 2013
Valga Betaania palvelas
USKLIK MEES ELAS SÕJA ÜLE
Richard Rommel suri 92-aastasena. Teise maailmasõja tegi ta kaasa esimesest päevast viimaseni.
1939. aastal lõpetas Richard Rommel gümnaasiumi ja läks tööteenistusse. Ta osales kaitseliinide ehitamisel Saksamaa ja Prantsusmaa vahel.
Richard Rommel kasvas luterlikus peres ja sai äratatud Noorte Meeste Kristliku Ühingu noortetöö kaudu. Sõdurina pani ta iga ümberpaigutamise korral alati uues kohas esimesel õhtul Piibli lauale ja luges seda – nii soovitasid vaimulikud noortel teha. Kes ennast selliselt kristlasena esitles, leidis sageli kaaslasi.
PRANTSUSMAA JA NÕUKOGUDE LIIDU VASTU
1. septembril 1939 algas sõda Poolaga ja 19-aastane Richard Rommel võeti väeteenistusse. Ta õpetati raadiotelegrafistiks ja hiljem kaardilugejaks. 10. mail 1940 läks ta oma diviisiga sõtta Prantsusmaa vastu – risti läbi Luksemburgi ja Belgia. Välksõda kestis vaid mõned nädalad, jõulud veetis ta kodus.
Seejärel paigutati Richard Rommel Poolasse ümber. Juunis 1941 järgnes suur mobiliseerimine Nõukogude Liidu vastu. Richard Rommeli divisjon tungis läbi Ukraina ida poole. Talveöödel pidi ta kuni 35-kraadist külma kannatama. Sügav lumi raskendas edasitungi.
KÕIK OLI EBAINIMLIK
Sõjategevusest kirjutas Richard Rommel oma salaja peetud päevikus ainult pisut, küll aga «ehmatavalt vähe» külastatavatest välijumalateenistustest: «Kui võõraks on minu põlvkond usule juba muutunud! Kui tahad kedagi kaasa tulema õhutada, siis vastab ta mingite igivanade argumentidega.»
Jaanuaris 1943 kaotas Saksamaa lahingu Stalingradi all. Richard Rommeli divisjon oli juba kaua 270 kilomeetri kaugusel Moskvast paigal püsinud. Võitluste vahel kohtus Richard Rommel oma kaaslastega piibliringis.
Suvel 1943 tuli taganemine. Ikka ja jälle sattus Richard Rommel tule alla. Oma päevikusse kirjutas ta: «Meie lõigus tegutseb nüüd «taevaviskajate» patarei – need on raketid, mille lõhkelaeng välkkiirelt õhu ära kulutab, nii et ümberringi kõik lämbuvad – see on ebainimlik! Aga kõik on siin ebainimlik ja läheb veel hullemaks.»
POOLED SAID KOJU
Richard Rommel sai vasakult poolt rinnust haavata ja pandi laatsaretti. Ta sai haavatu aumärgi ja esimese klassi raudristi, pärast veel hõbedase aumärgi lähivõitluse eest.
Saksamaa võidust ei mõtelnud Richard Rommel enam ammu: «Sõda on kaotatud – seda näitavad faktid.» Kolm kuud hiljem pidi ta jälle rindele minema, algul ameeriklaste vastu ja 1945. aasta algul veelkord idarindele Berliini all venelaste vastu.
Nagu ime läbi elas Richard Rommel üle ka veel selle viimase «taevaminemismeeskonna». Pärast lühiajalisest sõjavangist vabanemist õppis ta teoloogiat ja temast sai luterlik pastor. Kunagisest Noorte Meeste Kristliku Ühingu seltskonnast võeti 58 meest sõtta. Ainult pooled neist tulid koju tagasi.
idea Spektrum
Mälestused sõjaajast tuhmuvad. Pilt on tehtud Auschwitzi koonduslaagris.
ISSAND, MIDA SA MINULT OOTAD?
Aprillis pidas Horst Persing (92) oma 50. ordineerimisjuubelit. Tegelikult ei tahtnud ta üldse pastoriks saada.
Üles kasvas ta heas kodanlikus perekonnas Leipzigis. Vähemalt oma vanemate plaanide järgi pidi ta juurat ja rahvamajandust õppima, aga kui ta 1939. aasta kevadel gümnaasiumi lõpetas, käisid Saksamaal sõjaettevalmistused juba kõrgtuuridel. Jaanuaris 1940 võeti ta sõjaväkke.
Järgmised aastad viisid Horst Persingi läbi poole Euroopa Põhja-Aafrikasse. Kaks korda pääses ta napilt eluga: «Ühel korral oleksin peaaegu Vahemerre uppunud, teisel korral pidin Liibüa rannikulinnas Bengasis brittide lennurünnaku ajal kokkukukkunud liivakottidest seina all lämbuma.»
SÕRM TUNTI ÄRA
Sellel ajal sai Horst Persing oma elu ühe kõige hirmsama sõnumi – tema vanemad hukkusid liitlaste suure õhurünnaku ajal Leipzigile 20. veebruaril 1944. Ema surnukeha suudeti kindlaks teha ainult neljanda sõrme järgi.
Mõned nädalad hiljem matustel nägi ta viimast korda oma nooremat venda Arndti. «Tal oli juba surmaaimus, sest ta ütles mulle: «Horst, me ei näe enam teineteist.»» Järgmisel päeval läks ta allohvitserina tagasi idarindele ja on tänaseni teadmata kadunud.
KOLMAS KORD SURMAST PÄÄSTETUD
Kui Horst Persing 1945. aastal sõjast koju sai, ei olnud tal midagi. Unistatud eriala tudeerimise asemel ülikoolis õppis ta apteekriks, milles ta vanemate sõbrad teda toetasid. Seejärel läks ta tööstusse ja tegi ravimiteasjatundjana Ida-Saksamaal karjääri. Oma sisemuses tundis ta ometi, et ei ole õigel kohal.
Kui Horst Persing ühel hommikul liiga hilja raudteejaama jõudis ja juba liikuvale rongile hüppas, libises ta rongi alla. Nagu ime läbi ei juhtunud temaga midagi. «Siis tulid mulle ka kaks eelmist hoidmist sõja ajast jälle meelde ja ma hüüdsin Jumala poole: «Issand, mida Sa õieti minult ootad?»»
Oma kutsetöö kõrvalt oli tol ajal kolmekümnendates aastates Horst Persing aktiivne ka kirikus – ta tegeles pühapäevakooliga ja oli koguduse juhatuse esimees. «Järgmistel nädalatel tundsin üha tugevamalt Jumala kutset asuda täie ajaga vaimulikule tööle.»
Ja nii see läks. Horst Persing oli juba abielus ja pereisa, kui istus uuesti koolipinki ja tegi läbi lühendatud teoloogiastuudiumi. Pärast ordinatsiooni sai ta koos perega kolmes kohas kogudusi teenida.
HIRM IDA-SAKSAMAAL
Horst Persing sai tunda selleaegse Ida-Saksa riigi vaenulikku suhtumist kirikusse. «Sageli tuli jumalateenistusele vaid käputäis kohalikke inimesi, sest kõik kartsid ühiskonnapoolset hukkamõistu.»
Horst Persing kuulutas siiski kartmatult evangeeliumi ja perekond aitas teda selles. Tema abikaasa mängis jumalateenistustel orelit ning kolm last lugesid piiblitekste ja lõid kirikukella.
Nüüd on Horst Persing jälle kodulinnas Leipzigis. Tervis ei luba küll enam teenistusi pidada, aga ühelgi pühapäeval jumalateenistusele minemata sügavalt usklik mees ei saa.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
JURIST OTSIB ÕIGUST
Mustal T-särgil, mida Christina Stephenson (25) kannab, on valgete tähtedega kirjutatud «Seek Justice» – otsi õigust. Ta järgib Piibli üleskutset nii oma kutsetöös kui ka vabal ajal. Ta õppis Münsteris ja Berliinis õigusteadust ning on lõpetamas Berliinis praktikaaega kohtupalatis, prokuratuuris, ühes valitsusasutuses ja advokatuuris.
Christina Stephenson tegutseb vabatahtlikuna inimõigusteorganisatsioonis «International Justice Mission», mis võitleb inimkaubanduse, orjuse ja sundprostitutsiooni vastu. Eelmisel aastal käis ta Viinis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konverentsil, mis oli suunatud organiseeritud kuritegevuse vastu. Saksa parlamendis osaleb ta töögrupis, mis otsib võimalusi seaduste parandamiseks võitluses moodsa orjusega.
«Õigusküsimused on väga komplekssed ja midagi parandada on tõeliselt raske,» ütleb Christina Stephenson. «Siin on tegemist karistusseadustikuga, tööseadustega, asüüliõigustega ja sellest ei aita, kui ainult ühte seadust muuta.»
MILJARDID PROSTITUTSIOONIST
Saksamaal teenitakse prostitutsiooniga aastas 15 miljardit eurot. Suurem osa sellest rahast ei lähe 400 tuhandele prostituudile, vaid nende kupeldajatele. «Väga vähesed naised teevad seda vabatahtlikult,» ütleb Christina Stephenson. «Sageli on nad majandusliku surve all, paljud on narkosõltlased, mõnesid sunnivad kupeldajad. Paljud prostituudid on oma «töö» tõttu raskelt traumatiseeritud – nagu sõdurid, kes sõjast koju pöörduvad.»
Koos evangeelse abiorganisatsiooniga «Alabaster Jar» (alabasternõu) käib Christina Stephenson igal kolmapäeval Berliinis Charlottenburgi linnaosas tänavaprostituutide juures. Organisatsiooni nimi vihjab naisele Matteuse 26,7, kes tuli alabasternõuga Jeesuse juurde, et Teda õliga võida. Christina Stephenson pakub prostituutidele leiba, kohvi ja teed ning püüab nii nendega jutule saada.
«Need kohtumised annavad minu elule sügavuse ja sisu,» ütleb Christina Stephenson. Samas on ta pärast tänaval veedetud õhtuid hingeliselt ja füüsiliselt täiesti läbi, mõnikord vaevavad teda kõhuvalud.
MESINÄDALAD LÜKKUSID EDASI
Vaimulikult kujundas Christina Stephensoni elu üks Dortmundi vabakogudus. «Seal oli minu teine kodu,» ütleb ta.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta organisatsiooni «Noored Missiooniga» koosseisus vabatahtlikuna üheks aastaks Bethlehemi linna Lõuna-Aafrikas sotsiaaltööle. Koos kolleegidega käis ta vanglates, jagas toiduaineid vaeste linnaosades ja pidas jumalateenistusi.
Nüüd on Christina Stephenson juba aasta abielus olnud, tema mees David õpib politoloogiat. Selle asemel, et mesinädalatele sõita, tegi Christina Stephenson riiklikke eksameid. Ta pidi eksamite ajaks loobuma ka oma meelistegevustest – iluuisutamisest ja ülistusansamblis klaverimängimisest. Viis kuud hiljem, pärast eksamite sooritamist, tegi paar oma pulmareisi takkajärele ära.
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
Eesti EKB Koguduste Liidu
NAISTE KEVADPÄEV «RÕÕMUALLIKAD»
13. aprillil 2013 Haapsalu Toomkirikus
1. Liidu naistöö juht Talvi Helde ning endised juhid Karin Raja ja Haldi Leinus.
2. Vaade saali.
3. Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo ja EELK Lääne praost Tiit Salumäe.
4. Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen rääkis rõõmuallikatest.
5. Loositud kingituse andsid Avispea kogudusele Annely Veevo ja Helina-Diana Helmdorf.
6. Liidu naistöö juhatus.
Fotod: Inga Nõlvak
|
