Eestimaa on ilus, eriti suvel ja päikesepaistelise ilmaga. Aga ka muudest aastaaegadest ja ilmastikutingimustest võib inimene rõõmu tunda.

Keila-Joa kosk on teeninud inimesi mitte ainult oma iluga, vaid ka tema energia on tööle rakendatud väikeses elektrijaamas. Tänapäeval annavad põhilise osa elektrist suured ja võimsad jaamad, aga üha enam püütakse ka väikesi võimalusi elektri tootmiseks ära kasutada.

Jumala riik ei püsi ainult suurte ja võimsate koguduste ning tuntud ja andekate jutlustajate najal. Iga üksik usklik ja pisike kogudus annab oma osa Issanda teenimisse ja Tema plaanide elluviimisesse. Nii suured kui ka väikesed saavad oma jõu ja õnnistuse Issanda käest.

Jeesus ütles: «Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!» (Lk 12,32).

KAUGUSED TULEVAD LÄHEMALE

Toimetaja kommentaar

Tegelikult on ju hea, kui ehmatavaid uudiseid pole. Aga usklikud võivad eeskuju võtta apostel Paulusest, kes ateenlaste uudistenälja (Ap 17,21) ära kasutas ja evangeeliumi kuulutama hakkas. Ta on hea näide sellest, kuidas igas olukorras saab Jeesusest rääkida.

UUED ELEKTRIRONGID ON KÄIGUS

Uued rongid peaksid tooma Eesti reisirongindusse kõrgema kvaliteedi. Praegused sõidud on veel vaevalised – kehtib vanade aeglaste rongide graafik, sest ka need on veel liikvel, lisaks aeglustab liikumist raudteede remont. Ometi on uues rongis mugavam ka neid vaevu üle elada.

Olid ajad, kus Eestis oli väga tihe raudteede võrk – lisaks laiarööpmelistele ka kitsarööpmelised. Praeguseks on alles jäänud ainult laiarööpmeline raudtee, aga Tallinnani tahetakse tuua ka uus Euroopa laiusega tee. Kas see teostub, ei tea, aga vähemalt saab sellest rääkides tõmmata meie transpordiprobleemidele Euroopa Liidu tähelepanu. Ehk oleks mõistlikumgi anda Euroopa rahaga hoopis praegusele raudteele tänapäevane kiirus, tee laiusest see ei sõltu – Soomes sõidavad ju rongid Vene laiusega raudteedel. Aga Euroopa laiuse Tallinnani toomine on rohkem poliitiline kui majanduslik küsimus.

Uute rongide potentsiaal saab täielikult kasutatud siis, kui rööbastee vajalikule tasemele ümber ehitatakse. Paremad teed võimaldavad jällegi paremaid ronge käiku panna. On ju praegused uued rongid oma loomult linnalähirongid, kaugemale sõitmiseks tuleks ka vastavad rongid muretseda.

Rongiliikluse kvaliteet ei sõltu ainult rongidest ja rööbastest. Ilusad võimalused lähevad kaotsi, kui rongid ei sõida sobivatel kellaaegadel, puuduvad normaalsed variandid ümberistumisteks, kiirronge ei kombineerita aeglastega jne. Väga tähtis on piletihind, mis peab olema sõitjatele taskukohane. Neid reegleid rikkudes lasti teadlikult või rumalusest põhja omaaegne Tallinna-Šestokai-Varssavi rongiliin, mis algul oli väga populaarne.

Tõenäoliselt oli raudteedel oma osa ka baptistikoguduste tekkimisel ja arenemisel Eestis. Eesti esimese baptistikoguduse rajaja Adam Reinhold Schiewe sai 1884. aastal Peterburist kerge vaevaga rongiga Keilani sõita, sealt edasi Haapsallu ja Hiiumaale tuli minna juba hobustega. Schiewe tööpiirkond jäigi selle raudtee mõjualale. Hiljem ehitatud Keila-Haapsalu raudtee võimaldas omaaegse ärkamispiirkonna tugevatest kogudustest mujal Eestis käia. Koguduste rajamisel ja palvelate ehitamisel oli oluliseks argumendiks raudteejaama lähedus.

Raudtee andis omal ajal ka vaimulikku inspiratsiooni. «Talle kiituse» lauluraamatus on südamlik 15-salmine laul: «Ameerikamaal üks usklik ema kord elas väikese tütrega ja ikka lapsele laulis tema, et on üks raudtee, mis maksuta viib maa pealt usklikud taeva linna, kus saavad rahus kõik elada.» Tegelikult oli autori inspiratsiooniallikaks ju Jeesus, kes ise nimetas ennast teeks Isa juurde (Jh 14,6).

VENEMAAL ON ALATI PÕNEVAT

Nende meeste tegeliku iseloomustamisega võib kergesti alt minna. Näiteks ei või sugugi kindel olla, et Eesti neile sama sümpaatne on kui nemad mõnele eestlasele. Hinnangut on lihtsam anda sellele, mida nendega tehakse.

Poksiringi kõrval on pealtvaatajal huvitav olla. Kommentaarid ja kisa on ka lubatud. Aga vahele ei maksa küll minna, võib ise peksa saada, ja isegi selle sümpaatsema käest. «Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist» (Õp 26,17).

KAKS MEEST KÄIS PALVETAMAS

«Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: «Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.» Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!» Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.»»

Luuka 18,9–14

Vana tuntud lugu kahest mehest – variserist ja tölnerist – kes läksid pühakotta palvetama. Üks tänas ülestõstetud käte ja silmadega Jumalat, et tema ei ole selline nagu paljud teised, et tal on oidu teha kõike hästi ja õigesti, nii nagu ühele jumalakartlikule mehele kohane. Variser tänas Jumalat selle eest, et ta oli üks hea ja õige mees, mitte selline, nagu see tölner seal…

Teine mees lõi oma silmad maha, tagus vastu rindu ja anus Jumalalt vaid armu. Tema kehakeel rääkis sellest, et ta tundis häbi oma patususe pärast. Ta oli valmis ennast Jumala ees «lõhki rebima ja laiali laotama», teades, et tal ei olnud mingit õigust pälvida ei Jumala ega ühiskonna heakskiitu. Tölner anus vaid armu.

ERINEVAD TULLES JA MINNES

Kaks meest olid pühakojas palvetamas. Me kõik oleme tulnud pühakotta palvetama. Oleme erinevatest eluolukordadest – meil on erinevad ametid, erinevad positsioonid ühiskonnas, erinevad suhted, erinevad perekonnalood. Mõned head ja mõned mitte nii head. Mõned, mille pärast me ise häbi tunneme, mõned, mida me teistele pahaks paneme. Ja meie ühiskonnas on palju neid, kes ei teagi, et nad võiksid tulla pühakotta palvetama ning neid, kes ei julge tulla, sest pühakoda on püha koda.

Kus olen mina ja kuidas ma täna palvetan? Kas need kaunilt vormitud sõnad, mida oleme koos lauldes välja öelnud, on vajunud meie südamesse või on meie mõtted uitamas teistel radadel?

Kaks meest tulid pühakotta palvetama ja kaks meest läksid pühakojast ära. Variser lahkus templist sellena, kellena ta oli sinna tulnud – eneseimetlejana, kes oli kindel iseenda headuses ja selles, et taevariik on just temasuguste inimeste päralt. Mitte selliste päralt, nagu see tölner seal – neile jääb see uks suletuks.

Tölner lahkus pühakojast muudetud mehena, õigeksmõistetud mehena – mehena, kellele oli Jumala armu läbi avanenud potentsiaal elada uut muudetud elu. Tema ees oli avanenud uks Jumala riiki.

INNUKUS JA EKSITUS

Pidades variseri selles loos silmakirjalikuks, teeksime talle aga ülekohut. Ilmselt oli ta just nii hea ja tubli mees, nagu selles loos kirjeldatud – õpetatud ja vagade elukommetega, paastus regulaarselt, andis kümnist kogu oma sissetulekust ning tegi tõenäoliselt veel mitmeid häid asju. Miski tekstis ei viita, et ta ei oleks seda teinud. Variseri teod näitasid tõelist pühendumist, millega suur osa meist ilmselt kiidelda ei saa.

Ärgem siis mõistkem variseri hukka sellepärast, et ta oli variser. Et ta kuulus nende hulka, kes on teadupärast kõik silmakirjalikud. Ärgu juhtugu meiega nõnda, et me täname Jumalat sellest eest, et meie ei ole nagu too … variser.

Miks on nii, et hukka mõista on tunduvalt ahvatlevam kui mõista? Eriti siis, kui teatud inimrühmale on kollektiivselt omistatud kindlad tunnused, mis on otsuse tegija tavadest erinevad ning seetõttu tihtipeale taunitud? Ilmselt ei rääkinud Jeesus variseri ja tölneri lugu selleks, et Tema kuulajad variseri hukka mõistaksid, vaid selleks, et nad selle loo näitel ennast läbi katsuksid ja sellest õpiksid.

Variserile sai hukutavaks see, et ta võrdles ennast teistega, tehes enesest õigeolemise mõõdupuu ja tõmmates piiri enda ning teiste vahele – õiged siinpool, patused sealpool. Mina siinpool, tema sealpool.

Tõmmates lahutava piiri selleks, et eristada neid, kes on sees ja kes väljas, juhtub aga ilmselt nii, et leiame Jumala teisel pool piiri. Jumala armastust ja halastust ei saa piiritleda inimlike mõõdupuudega, sest see ei jäta Jumalale ruumi olla Jumal.

Variser püüdis rõhutada oma väärtust Jumala ees, upitades iseennast ja alandades tölnerit. Aga paistab, et Jumala jaoks on sellistel ülendamistel ja alandamistel äraspidine väärtus. See on nagu grupifoto tegemine – kui pildistada samalt tasandilt, peavad tagumised tõusma pingile, et pildile jääda. Kui aga fotograaf ronib torni otsa, siis ei ole erinevatel tasanditel tähtsust, sest perspektiiv on teine ning erinevused kaovad. Ja mida kõrgemale, seda väiksemaks muutuvad tasandite erinevused.

Tölnerile sai päästvaks see, et ta tunnistas oma suutmatust ja andis ennast Jumala armu hoolde. Tähendamissõna ei räägi sellest, et tölneri eelnevat eluviisi oleks heaks kiidetud, pigem annab lugu aimu sellest, et Jumala jaoks ei ole nii pimedat ja väljapääsmatut kuristikku, kuhu kukkudes ei saa inimest sealt enam välja aidata. Usaldades ennast kõikvõimsa Jumala hoolde, leidis tölner armu ja õigeksmõistmist, et jätkata elu uue mehena.

JUMALA PALGE EES

Taani 19. sajandi filosoof, teoloog ja poeet Søren Kierkegaard on öelnud, et palve eesmärk ei ole niivõrd mõjutada Jumalat, kui lasta Jumalal mõjutada ennast.

Me oleme tulnud pühakotta, et palvetada. Koos lauljatega oleme sõnades ja muusikas kahetsenud oma eksimusi ja puudujääke ning tänanud Jumalat Tema helduse eest, mis on välja valatud kogu loodu peale – meie ja meie lähedaste peale, meie kaasinimeste peale sõltumata sellest, millisesse kooslusesse nad kuuluvad või kuhu nad on teiste poolt paigutatud, meie viljapõldude, metsade ja jõgede peale, mis koos kogu looduga toovad Jumalale kiitust.

Kas need palved on vajunud meisse nõnda, et Jumal saab meid kätte ja kõnetab, et teha meis oma head tööd nõnda, et saaksime olla jumaliku lootuse kehastajad nii oma sõpradele ja lähedastele, aga ka neile, kellest ehk esimese hooga kauge kaarega mööduksime?

Üks meie järgmistest lauludest on eestpalvelaul – palve meie maa ja rahva pärast, suhete pärast nii üksikinimeste kui riikide vahel, kogu meie planeedi pärast, mida ohustab liigne tarbimine, reostus ja hoolimatus, mis lõppkokkuvõttes põhjustab kannatusi paljudele inimestele. Palvetagem siis nõnda, et Jumal saaks muuta ennekõike meid endid olema Tema hea tahte tegijateks ja lootuse kandjateks siin ilmas!

HELLE LIHT
Euroopa Baptistiföderatsiooni asepeasekretär
Mõtisklus kontsert-palvusel «Loomisest lootuseni»
Keila Miikaeli kirikus 12. juulil 2013

FESTIVAL KORRALDATI TERVELE LINNALE

Aktuaalne teema

Keilas toimus 12.–14. juulini suvefestival «Terve linn». Üks peamisi organiseerijaid oli Keila Baptistikoguduse pastor GUNNAR MÄGI (38), kes vastas festivali lõppedes Kuulutaja küsimustele.

Mis tunne Sul praegu on?

Tänu on südames. Tänu Jumalale, meeskonnale ja külalistele, tänu sponsoritele, abilistele, nähtavatele ja nähtamatutele.

Kas festival õnnestus?

Nii saab ilma igasuguse kahtluseta öelda. Need asjad, mille pärast korraldamise ajal vererõhk üles läks, tunduvad täna tühised. Jumala õnnistus tagas kordamineku.

Festivali formaat seisnes linnaelanikele kvaliteetse programmi pakkumises ja ise samaaegselt usurahvana ürituste nautimises. See ei olnud mainekujundus, vaid pidu, kus tähistati täisväärtuslikku elu – läbi kontsertide, suhete, töötubade, vaimulike sõnumite, lastetöö ja isegi läbi ühise pannkoogisöömise.

Festival on korda läinud, kui hakkavad juhtuma ka programmivälised lood. Näiteks võtsid pastor Aamo Remmeli õed Keila keskpargis jalga puhates üles neljahäälse vaimuliku laulu, nendega liitusid Brasiilia jazzmuusikud ja sündis spontaanne ülistushetk.

Kas Sa võtad nüüd puhkust?

Lähen homme esimest päeva pärast puhkust tööle. Minu jaoks oli selle festivali korraldamine puhkus. Kuna kirikutöö ei ole minu ainus töö, oli siin võimalus olla teistsuguses keskkonnas ja puutuda kokku inimestega, kelle lähedalolu ma naudin. Jumala riigi asjadega toimetamine värskendab mind.

Kui palju Sul abilisi oli?

Kõik kokku üle saja. Mõned, nagu toitlustajad, kinooperaator ja linnapoolsed abilised said oma panuse eest palka, enamik mitte. Selleks, et selline festival sünniks, oli vaja mitut kogudust appi. Keilast osalesid lisaks baptistikogudusele luterlased, adventistid ja metodistid. Rakvere Karmeli kogudus saatis oma helitehnikameeskonna. Laitse kogudus tõi toolid. Viimsi ja Lootuse Küla mehed tegid turvatööd. Haapsalu Baptistikogudus aitas ristimisel tehnilise küljega – tegid riietumisnurgad jne. Kalju kogudus aitas lastetöös. Piiblipäevade bänd tuli Tartust. Kõik liidu keskuse töötajad olid kaasatud. See oli üle-eestiline pidu, mis kulmineerus ühendkooriga.

Sa oled olnud Keila pastor ainult kolm ja pool aastat ning juba julgesid nii suure asja ette võtta?

Pigem oli see asjade loomulik jätk ning oli vastavuses meie koguduse visiooni ja strateegiaga, et mitte ainult teenida oma koguduse vaimulikke vajadusi, vaid kuulutada evangeeliumi tervele linnale. Meie kogudus on kogu linn. Nad ei tea seda veel ja sellepärast on vaja nendeni sirutuda.

Kas Sa tõid selle visiooni Ameerikast kaasa?

Mul on väga raske eraldada, mis on Eestist ja mis Ameerikast. Viimasest 18 aastast on pool ühel ja pool teisel pool elatud. Kõigepealt õpingud ülikoolis, siis üheksa aastat pastorina Sauel, siis uuesti kuus aastat Ameerikas, nüüd jälle siin. Pigem siiski mitte Ameerikast, vaid jätkuna Tartu Ülikoolis magistrantuuris alustatule. Minu teema oli «Põlvkondlikust kogudusetööst». «Terve linn» on selle praktiline väljund.

Mõnda asja pole kunagi varem suvefestivalil olnud.

Palveteekond ristiga sai inspiratsiooni Keit Wheelerilt, kes on 170 riigis risti kandnud ja ristiga ka läbi Eesti rännanud. Mul on hea sõber Siim Vaher, kes nimetab end tema õpilaseks. Tema tuli umbes poolteist aastat tagasi ristiga Tallinnast Keilasse. See sütitas nii, et oleme temaga kandnud risti nüüd Keilast edasi. Rist seljas jääb inimestega kohtudes ära jäämurdmine ja sissejuhatus, et kes te sellised olete. Kui satud vastutulijatega jutusoonele, esitatakse sügavalt vaimulikke küsimusi, mis ootavad piibellikku vastust.

Mootorratturite sõit avateenistusele oli lihtsalt üks austusavaldus Gospel Ridersi liikumisele, mis kaasab inimesi «Terve linna» moto järgi. Tavaliselt ei jõua kogudused karvaste, õlilõhnaliste, mootorratast löristavate meesteni. See oli sõnum, et terves linnas ja terves koguduses on ka sellised mehed.

Mida soovitaksid järgmiseks aastaks Keila kogemusest üle võtta?

Kindlasti oikumeeniline külg. Avatud Piibli Ühingu lasteharu Kids Gamesi kaasamine suvefestivali osana oli samuti õige, sest nendel oli kontseptsioon olemas ja me saime oma energia suvefestivali visioonile kulutada.

Mis oli Sinu jaoks festivalil veel oluline?

Minu jaoks oli väga tähtis see hetk, kui Märt Vähi kutsus pühitsusteenistusel inimesi uuendama oma osadust Jumalaga. Ette tuli sadakond inimest. See hetk oli püha ja ma tundsin, et kui me uuendame oma osaduse, kui inimesed tulevad Jumala juurde, ei ole ükski vaev liiga suur. Iga pingutus on väärt, et koguduse fookus saaks värskendatud ja uued inimesed lepitatud oma Loojaga.

Täname!

14. juulil 2013 Keilas

KODUMAA EI JÄÄ VÕÕRAKS

Washingtonis asuva Ameerika Katoliikliku Ülikooli ladina patristika professor TARMO TOOM (51) käis kodumaal ja võttis osa suvefestivalist Keilas. Seal leidis ta aega ka intervjuuks.

Miks Sa praegu Eestis oled?

Meie teine poeg abiellus. Ta leidis endale Eestist naise ning siin olid nende laulatus ja pulmad. Poeg õppis Šotimaal Glasgow’s ja läks sealt edasi Kopenhaagenisse. Algul õppis ta arhitektuuri, siis vahetas eriala ja praegu on ta IT-alal magistrantuuris.

Kas nad tulevad pärast Eestisse elama?

See jutt on kogu aeg terve meie pere kohta õhus. Ma olen Ameerikas olnud ligi kakskümmend aastat ja enne seda olin Šveitsis. Lapsed jäävad kodutuks, kui kodumaalt ära minna. Seda avastad alles hiljem ja see on üks asi, mida kahetsed.

Ma pean ennast ikka eestlaseks. Globaalsel tasemel millegi taotlemine on tegelikult väga üksildane tegevus. Ei ole sellist sõprusringkonda ega koguduse osadust, nagu Eestis oleks. Sugulased on puudu, lapsepõlvesõpru ei asenda miski. Püsivaid sõprussidemeid täiskasvanuna nii kergesti enam ei teki.

Mul on Eesti pass. Euroopa Liidus on hea olla, saab vabalt ringi liikuda ja ma ei näe, et Ameerika kodakondsus mulle midagi juurde annaks.

Kuidas on võimalik korralikku eesti keelt võõral maal säilitada?

Kodus räägime eesti keeles, igal hommikul loen internetist Eesti lehti. Eks mu lauseehitus hakkab juba lonkama, see on esimene asi, mis käest ära läheb. Keel areneb ja muutub kogu aeg ning uusi väljendeid ma enam ei teagi.

Vahepeal aitasin kolm aastat Washingtoni ja Baltimore’i eesti luterlikke kogudusi. Nemad soovisid eestikeelseid jumalateenistusi. Neil ei olnud õpetajat ja kuigi ma ei ole luterlane, katsusin neid aidata. Aga siis hakkas aega nappima ja vaatasin, et tähelepanu läheb mu oma teadustöölt kõrvale.

Washingtonis on umbes kolmsada eestlast. Saatkonnas ja panganduses vahetuvad inimesed tihti. Mul on palju uusi sõpru tekkinud ringkondades, kus ma muidu ei liiguks.

Sul on Eesti teadusega ka side olemas – Usuteaduslikus Ajakirjas oled Sa kolleegiumis ja vähemalt ühte doktoritööd oled Sa oponeerinud.

Ain Riistan on mu hea sõber ja ma ei tahtnud kuidagi teda oponeerida, aga kuna tal oli osa artikleid kirjutatud inglise keeles, siis oli vaja kedagi, kes mõlemas keeles saaks tööd lugeda ja eks ma siis raske südamega selle asja ette võtsin. Püüdsin olla aus ja kriitiline, sest minu osa oli olla oponent ja mitte kiitja.

Usuteaduslikul Ajakirjal peab olema rahvusvaheline toimetus ja minu praegune positsioon annab ajakirjale kaalu juurde. Ma ei ole ise sinna midagi kirjutanud, kuid olen lugenud mulle saadetud artikleid.

Kuidas üks tugeva baptistliku taustaga inimene hakkas järsku tegelema kirikuisadega?

Kasvasin Tallinnas üles ja minevikupärand on mulle kogu aeg meeldinud. Ma töötasin vahepeal Hortus Musicuses, mis on ju ka pilguga minevikus. Ega ei oskagi seletada, miks üks asi meeldib. Kui ma teoloogiat hakkasin õppima, siis kirikuisad äratasid aukartust ja läksid järjest huvitavamaks, mida rohkem neid lugesin. Ma olen eelkõige kristlane ja konfessiooniteadvus on oluline, kuid sekundaarne. Mu praegune töö on katoliiklikus keskkonnas ning ma uurin ja õpetan meie ühist kristlikku pärandit.

Kui palju Sul teadustöid on?

Vähemalt osaliselt on minu tööd üles loetud veebilehel academia.edu. See on rahvusvaheline andmebaas. Kokku ei ole lugenud, artikleid on parasjagu ja raamatuid on neli. Viies projekt käib.

Kuna meie õppeasutus on ühtlasi ka uurimisinstituut, siis õpetamine ja teadustöö käivad käsikäes. See on mu töö ja sellest ma elatun. Põhimõte on «avalda või lahku», see tähendab, et õppejõu kohus on avaldada ka teaduslikke töid. Kui õpetada doktori- ja magistriõppes, peab kogu aeg lugema seda, mida avaldatakse. Neid valdkondi, kus suudad end laineharjal hoida, palju ei ole, sest kirjutatakse üpris palju ja seda kõike peab teadma.

Kas Eesti teoloogiast muus maailmas ka jälge märgata on?

Kes avaldavad oma töid kas inglise, saksa või prantsuse keeles, jõuavad laiema lugejaskonnani. Need artiklid, mis eesti keeles kirjutatakse, ega neid ei teata küll.

Aga kui töö ongi eestlastele määratud?

See ring on kaunis väike, kes eesti keeles teadust teeb. Nad on tublid ja andekad inimesed ning see on igati kena, mida kirjutatakse. Aga laiem seltskond saab sellest teada siis, kui töö avaldada suuremates keeltes. See on paratamatu.

Kas juhtub, et mõni küsib, kust maalt Sa pärit oled?

Seda juhtub Ameerikas üsna tihti, sest aktsenti ei anna vältida. Nii kui suu lahti teed, saavad kõik aru, et sa ei ole ameeriklane, isegi kui su keel on muidu grammatiliselt õige. Mingi hääle positsioon, mida lapsena õpid, jääbki ja see tekitabki võõrkeeles rääkides aktsendi. Erialaasjades liigub minu mõte inglise keeles. Kui ma eesti keeles peaksin teoloogia loengut pidama, ma arvan, et kokutaksin päris kõvasti.

Kuidas näeb välja praegune väliseestlus?

Seal on mitu kihistust – need, kes läksid siit Teise maailmasõja tulemusena, siis minusugused, kes seal oma tööd teevad ja lõpuks illegaalid, kelle viisa tähtaeg on lõppenud ja kes on otsustanud võõrsile jääda. Need on kolm täiesti erinevat gruppi ja nad omavahel väga palju ei lävi. Neil on väga erinev elukeskkond ja nii ei teki dialoogi ega sõprust ning hoitakse omaette.

Mida Sa ütleksid praeguse Eesti elu kohta?

Igal maal on oma head ja vead ning seekord siin ringi käies tundub, et head on Eestis rohkem. Kohalike hall argipäev ja elumured on mulle natuke tundmatud, eks neil on meeleolu pessimistlikum. Mulle tundub kõik hea ja tore, inimesed on lahked ja sõbralikud. Võib-olla reaalsus on teine, aga ma ei arva, et nuriseda oleks põhjust.

Kas ameeriklane on optimistlikum kui eestlane?

Võib-olla oma loomuselt küll. Isegi pinnapealne optimism kergendab igapäevaelu. See on meeldiv, kui inimesed on rõõmsad, kuigi pikemalt nendega rääkides näed, et ei olegi nii palju optimismi ja rõõmu. Aga vähemalt väline hoiak on hästi kätte õpitud.

Keegi tuli Ameerikast ja oli harjunud naeratama, aga siin tõmbas maski ette, sest teda hakati imelikuks pidama.

Mul sellist kogemust ei ole. Olen igasuguseid õudusjutte kuulnud Eesti teenindussfääri kohta, aga enda kogemused peale mõne üksiku naljaka erandi on päris head olnud. Kõik sõltub sellest, kuidas sa ise poe uksest sisse astud. Kui oled lahke ja naeratad, siis teenindatakse sind ka kenasti.

Kas uudised Eestist jõuavad ameeriklasteni?

Mõned telesaated ja uudised on olnud, põhiliselt Skype’i ja muude selliste asjadega seoses. Internet ja IT-baas on Eestist hea kuulsuse tekitanud. Aga imidž, mis ameeriklastel meist on – oleme neile paraku ikkagi endine Nõukogude Liit ja sellest tiitlist ei saa kuidagi lahti.

Mõnel korral on internetist näha olnud Sinu reageeringut sellele, kui ilmub mõni rumal teade Eesti kohta. Kas Sa oled pidanud palju reageerima?

Ma olen püüdnud end vaos hoida, aga vahest kohe ei saa ennast tagasi hoitud. Viimane juhus oli, kui kirjutati mingi globaalne kristluse ajaloo õpik ja seal olid Ida-Euroopa ajaloo asjad ikka täitsa vussis. Selle autor kirjutas mulle pärast tagasi, tõmbas kõrvad pea ligi ja tunnistas, et on vigu teinud. Aga tihti on nii, et teose järgmine väljaanne tuleb ikka samasugune.

Õige ajaloo kirjutamine on väljakutse. Üks tore projekt oli kaheköiteline entsüklopeedia idakristlusest. Mul oli au kirjutada sinna Eestist ja õigeusu kirikust. Ega ma sellest enne palju ei teadnud, sain siit eesti, vene ja prantsuskeelset kirjandust ning usun, et kokkuvõttes tuli parem artikkel kui praegu teistest teatmeteostest leiab.

Sa mäletad veel vene keelt?

Ma ei ole seda ammu tarvitanud, aga kui hirmsasti on vaja midagi lugeda, siis saab loetud. Eesti keel on vist ainuke keel, mida ma vabalt valdan ja inglise keel on seal päris kõrval, aga teisi keeli tarvitan passiivselt, ma ei räägi neid. Loen prantsuse, saksa ja vene keelt. Kuna õpetan ladina patristikat, siis on ladina keeles ka vaja tööd teha. Kreeka keel on ka kuskil taustal olemas. Heebrea keele olen päris ära unustanud, sellega ma ei tegele. Kui keelt ei kasuta, siis selle oskus lihtsalt haihtub.

Kui Sulle praegu öeldaks ilma ette valmistamata, et mine pea jutlus, millest Sa räägiksid?

See on nagu hirmuunenägu, kus näed, et selline olukord tuleb. Kõrvalt vaadates tundub, et jutlustes puudutatakse väga väikest teemade ringi. Kristlik traditsioon on tegelikult hästi rikas. Ilmselt ajastu ja mingid mõjutused on Eestis rõhutanud vaid teatud teemasid. Aga võiks ka millegi päris värskega üllatada – rääkida näiteks seitsmest surmapatust, kuidas kiusatused tekivad, kuidas neid ära tunda ja nendega võidelda. Või siis arutada hinge küsimust, Kolmainsust, Jumala armu või usutunnistusi.

Kuidas Sulle meeldis suvefestival?

Väga meeldis. Eriti läks hinge palvusõhtu «Loomisest lootuseni» Miikaeli kirikus. Mu enda vaimutoit on rohkem liturgilist laadi ja oli hea näha, et eesti usklikud on leidnud ka oma sõna ja viisi ning see oli hästi ilus (sõnad Leelo Tungal, muusika Piret Rips-Laul). Ja et naaberkiriku hoones sai seda teha, meeldis ka väga.

Täname!

14. juulil 2013 Keilas

VÄLJAPÄÄSUTEE TEGI KÕIGEPEALT MITU KÄÄNAKUT

Mustapha sündis Marokos. Kui ta oli viieaastane, tõid Stuttgardis elavad vanavanemad ta enda juurde – lapselapsel peaks ju rikkal Saksamaal parem olema kui vaesel kodumaal. Kuid väike poiss nuttis oma ema taga.

Kuna Mustapha rääkis saksa keelt halvasti, pandi ta erikooli. Seal õppis ta küll keele väga ruttu ära, kuid vanavanemad ei tulnud selle peale, et esitada taotlus poisi tavalisse kooli üleviimiseks.

Ka kasvatamist vanavanematelt tahta oleks olnud liiga palju. Kaks korda võttis vanaisa poisi mošeesse kaasa. See lõppes halvasti. Esimesel korral turnis poiss kantslil, nii et see lõpuks ära lagunes. Teisel korral mängis ta siseõues jalgpalli ja lõi ühe akna katki. Ja mõlemal korral sai ta vanaisa käest kere peale.

ÄKKI SAI MUSTAPHA RISTITUD

Lastekodus ei pidanud poiss kaua vastu. Talle tundus vastik, et paljud hingehädas oma nahka lõikusid. Ka sagedased hoobid kasvatajatelt ei meeldinud talle. Ikka ja jälle laskis ta jalga, elas metsas või sõprade juures, tuli aga ometi alati tagasi ja sai kere peale.

Samal ajal oli Mustapha ühe noortebande ninamees. Noored müüsid narkootikume ning tekitasid kartust ja hirmu.

LASTEKODUST KRISTLIKKU PERESSE

Neli aastat elas Mustapha nende juures, kuni 18-aastaseks sai. Ta lõpetas 14-aastaselt erikooli ja õppis kohe kahte ametit – elektriku ja katusekatja oma.

Ühel evangeelsel koosolekul otsustas Mustapha kristlaseks saada. Ometi ei viinud see teda sügava elumuutuseni, sest ta jäi kurjategijaks. Veidi enne 16-aastaseks saamist ta vahistati ja mõisteti pooleks aastaks noortevanglasse. 21-aastaselt pidi ta jälle poolteiseks aastaks vangi minema. Seal luges ta Piiblit ja avastas, et Jumal räägib selle kaudu temaga. Kõige rohkem meeldis talle Iiob: «Ta jäi kindlaks ja see on hea.»

KARISTUSE ASEMEL TERAAPIA

Mustaphale mõisteti kolm aastat vanglakaristust. Apellatsioonikohtus rääkisid tunnistajad tema kasuks ja karistust vähendati üheksale kuule. Ja vangla asemel saadeti ta evangeelse alliansi poolt ülalpeetavasse rehabilitatsiooniasutusse Frankfurdis Maini ääres. Kindlale distsipliinile allutatud elu kristlaste hulgas aitas tal lõpuks tõmmata oma senisele elule joone alla. Nüüd on ta ise samas rehabilitatsiooniasutuses tööl.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

JUMAL SUUDAB INIMESTE ELU MUUTA

Oma nooruses oli Norbert Knizia ehtne päevavaras, kuigi pärines korralikust perekonnast. Nagu ta ise ütleb, oli tema elu tookord «kinni korgitud». Oli kõike koolist väljaviskamisest kuni narkomaaniani.

Norbert Knizia tõmbas ka oma sõbratari narkomaaniasse. Neli aastat pärast tutvumist nad abiellusid, ise mõlemad heroiinisõltuvuses. Nende elamine oli kaootiline, kogu aeg otsiti võimalusi järgmiseks doosiks.

Ühel päeval tuli naine koju ja ütles: «Ma võtsin Jeesuse oma ellu vastu.» Mees ei saanud üldse aru, millest jutt. «Kuidas, võtsid Jeesuse vastu?» Naise otsus elada kristlasena tõi kaasa terava perekonnatüli.

OOTAMATU KÜSIMUS

Norbert Knizia läks nelipühilaste koosolekule. Sellel pühapäeval oli tal eriti paha olla, sest tal oli pohmell ja magu valutas.

Jumalateenistus läks tegelikult Norbert Kniziast enamvähem mööda. Kuid peaaegu koosoleku lõpus ütles pastor: «Kas siin on keegi, kellel magu valutab ja kes end halvasti tunneb? Ta peaks ette tulema, et me tema pärast palvetada saaksime.» Norbert Knizia oli väga üllatunud, sest ei olnud sellest kellelegi rääkinud. Siiski läks ta ette, et tema pärast palvetataks.

KAS JUMAL ON OLEMAS?

Naine läks Norbert Knizia juurest minema, sest ei kannatanud niisugust elu enam välja. Talle tundus, et suudab üksinda paremini oma elu Jumalale meelepäraselt elada. Aga siis kõnetas teda järsku üks pastor, ilma et oleks tema olukorrast teadlik olnud. Ta rääkis talle, kuidas Jumal tema abielu korda sättis. Neid sõnu ei saanud naine enam oma peast välja. «Kust ta teadis mulle seda rääkida?»

Läbielatu viis naise selleni, et ta otsustas oma abielule veel ühe võimaluse anda. Ta ei teadnud, et Norbert Knizia oli vahepeal umbes kuu aega tõsiselt Jumalaga tegelenud, nagu ta ise ütles. Ta ei tarvitanud enam narkootikume.

Praeguseks on Martina ja Norbert Knizia 30 aastat abielus olnud, neil on neli last ja üks lapselaps. Nad on ikka veel sellessamas koguduses ja ütlevad: «Jeesus muutis praktiliselt kogu meie elu.»

SIGMAR VON BLANCKENBURG
idea Spektrum

ÜHTE ASJA LÄHEB VAJA

Olles uppumisohus, ei aita raha ega teadmised. Võib olla hea matemaatik, vilunud arst või keegi teine, kuid sellises olukorras aitab ainult ujumisoskus, mida millegi muuga asendada ei saa. Kui ei oska ujuda, peab paratamatult vajuma ning hukkuma.

Kui reisija tuleb piirile, et sealt edasi võõrale maale minna, nõuab piiriametnik temalt ainult tarvilikke dokumente. Kõik muu on kõrvalise tähtsusega. Reisija võib tulla raskete pakkide ning väärtuslike asjadega, ta võib olla mingi suur teadlane, terve ja tugev inimene, kuid kui tal puudub luba, ei pääse ta üle piiri. Korralike dokumentidega võib ka kõige vaesem, haiglasem ja rumalam vabalt üle piiri minna.

Viini teatri põlemisel jooksis salk õnnetuid ühte pimedasse käiku, otsides sealt väljapääsu. Jõuti ka ukseni, kuid see oli lukustatud ja võti puudus. Kuid just võti oli ainuke vajalik asi ja et seda ei olnud, pidid nad hukkuma. Neil oli raha ja mitmesuguseid väärtasju, kuid kõige sellega ei saanud puuduvat võtit asendada.

Sa tead muidugi, et pead kord surema. Kui jõuad igaviku piirile, on seal ainsaks väärtuseks see, et võiksid siit õndsalt lahkuda.

Mis väärtusega on tegemist, see on selgelt Piiblis kirjas. Kogemused kinnitavad ikka ja jälle, et see on tõde. «Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3,16). Jumala ainusündinud Poeg kutsub lahkelt ka sind, öeldes: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11,28). Tema ees maksab otsus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16,16). Kui otsustad vaese patusena anda end Jeesusele, siis kehtib tõotus: «Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja» (Jh 6,37).

Tihti kahetsevad inimesed viimastel tundidel paljut, mis minevikus tehtud. Nad sooviksid, et võiksid oma elu uuesti paremini elada. Kuid ei leidu ainust juhust, et keegi oleks surmatunnil kahetsenud, et luges Piiblit ning pattu tundes end tervelt Issandale andis, järgides Teda truult kuni surmani. Ei haritlased ega harimatud, vaesed ega rikkad, noored ega vanad pole kahetsenud, et uskusid Jumala Pojasse ning kellelgi neist pole olnud soovi surra uskmatult. See on sobiv tõendus, et usk Jeesusesse päästab.

Sa ei tea, millal lõpeb su elu. Ja kuna elu usus Kristusesse on juba siin õnnelik, siis pöördu Tema poole, miski ei takista sind. Praegu on Päästja armurikas käsi välja sirutatud. Praegu võib sellest kinni haarata. Veendu usus, et Tema veri sind kõigest patust puhastab, siis ongi sul see, mida tarvis. Selle osa valis Maarja, istudes Jeesuse jalge ees. Issand ütles tema kohta: «Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära» (Lk 10,42).

Evangeeliumi Kristlane nr 2 (1936)

SUVEFESTIVAL «TERVE LINN»

12.–14. juulini 2013 Keilas

1. Palverännak ristiga lõppes suvefestivalil.
2. Jack Michael (Jaak) Loo, Toivo Pilli ja Haldi Leinus Jaak Loo raamatu «Tagasi kodus» tutvustamisel.
3. Ekskursioon Lootuse Külla.
4. Kontsert-palvus «Loomisest lootuseni» Miikaeli kirikus.
5. Ristimine.
6. Ühendkoor lõpujumalateenistusel muusikali «Kui mu rahvas» esitamas.