|
Jaanuaris toimusid mitmes paigas Eesti Evangeelse Alliansi eestkoste all palvenädalad või üksikud palvepäevad. Pilt on tehtud Hiiumaal väikeses Kassari kabelis, rahva ees on kõnelemas Emmaste-Nurste koguduse pastor Kaljo Järva.
Palvenädal viis erinevate uskkondade inimesed ühisele palvele üksteise suurematesse või väiksematesse pühakodadesse. Niisuguseid kokkusaamisi ja ühist palvet valitud teemade järgi on vaja. Muidugi on veel arenguruumi, sest palvenädalad ei toimunud mitte kõikjal, kus see võimalik oleks ning enamasti oli pühakodades vabu istekohti.
Jeesus rõhutas: «Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.» (Mt 18,19–20). Ta ootab meilt palveid igal ajal (Lk 18,1), mitte ainult kampaaniakorras. Aga kui tuleb järgmine võimalus suuremaks palvele kogunemiseks, ärgem jätkem seda kasutamata!
Vaata ka pilte alt!
 EESTIS JÄTKUB PÕNEVAT
Toimetaja kommentaar
Venemaal Vnešekonombankis pärast Eesti taasiseseisvumist külmutatud Eesti firmade raha küsimus tõusis taas teravamalt päevakorrale. Pikemalt praegu sellel peatumata, sest küllap tuleb uudiseid veel, võiks lühidalt öelda, et tõenäoliselt tehti Eesti Pangas ligi 20 aastat tagasi sohki. Kas seda tehti mõne eraisiku rikastumiseks või riigi huvides, on teadmata, kuid see on oluline küsimus, mida veel uuritakse.
Kahjuks vajavad ka riigid musta raha. Üks arusaadavaid põhjusi on näiteks oma pantvangi sattunud kodanike väljaostmine. Ning kui keegi hiljem avastab ja avalikustab kahtlase väljamineku imelikult pangaarvelt, eitavad kõik ametnikud oma osalemist või kurdavad viletsat mälu. Muretsegem selle pärast, et ühel hetkel ei peaks me oma või riigi elus kogema, et Jumal on osutunud kõvera vastu keeruliseks (Ps 18,27).
EESTI AJALOO UUS KÄSITLUS
Ajaloolased ja huvilised vaidlevad äsja ilmunud «Eesti ajaloo» II köites avaldatud uue keskajakäsitluse üle, mis ei räägi enam näiteks eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Eesti ajalugu pannakse seal harjumuspärasest enam naabermaade konteksti.
Euroopa ja ülemaailmne ajalugu keskenduvad tavaliselt suurriikidele ja nende olulistele juhtidele. Väikeriigid ja nende rahvad, üksikindiviidist rääkimata, jäävad tähelepanu alt välja. Aga ka väga suurtes sõdades võitles iga rahvas, küla, perekond või eraisik oma vara ja vabaduse eest. Nad ei tarvitsenud oma kohta suures plaanis mõista ega tähtsate meeste plaanidest midagi teada. Nagu tänapäeva globaliseeruvas maailmas võitleb igaüks oma töökoha pärast. Nii on igaühel oma lugu, mis aitab tal juured maasse ajada ja sealt raskel hetkel jõudu ammutada. Mis sest, et teised neid sündmusi mingis muus valguses näevad.
Teatud määral on iga ajalookäsitlus valitud faktide subjektiivne tõlgendamine. Ajalugu mõjutab ideoloogiaid ja on ise neist mõjutatud. Ühe tõlgenduse andis «Eesti ajalugu II». Teisi tõlgendusi on ka ja küllap tuleb neid veel. Ja isegi «Tasujat» võib edaspidigi lugeda, kuigi see on puhas ilukirjandus. Enamikule on see arusaadavam ja vastuvõetavam kui raamatutäis kuivi ajaloofakte.
Piibel annab usulise tõlgenduse Iisraeli ajaloole. Ka Eestil on oma usuline ajalugu, millest on kirjutatud uurimusi. Jumal valmistas eestlastelegi «ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat» (Ap 17,26–27). See ajalugu ei ole veel lõppenud, ta hõlmab ka tänapäeva kristlasi, kes oma usu ja tegevusega valmistavad ette vaimulikku tulevikku.
«Tema on oma rammuga rajanud maa, oma tarkusega
loonud maailma ja mõistusega laotanud taeva» (Jr 10,12).
EESTI ENERGIA VÄLISÄRI
Eesti Energia põlevkivi-alased välisprojektid Jordaanias ja USAs hirmutavad võimaliku kahjumlikkusega. Muidugi ei mindud välismaale kahjumit, vaid ikka kasumit otsima. USA projekti puhul olevat võimalik maksimaalne kahjum sada miljonit dollarit ja võimalik maksimaalne kasum 2,6 miljardit dollarit. Nii suured numbrid on tavalisele inimesele hoomamatud.
Kas rahva rahaga võib riskida? Risk peaks kindlasti olema võimalikult väike. Võiks ka küsida – kas rahva tarkust võib vaka all hoida? Eestlaste teadmised põlevkivi alal olevat unikaalsed. Ka riigiettevõte võiks ju ette võtta aktsioone, mis tõotavad tulu. Teiste maade firmad tulevad Eestist kasumit otsima, miks ei või siis eestlased mujalt raha teenida?
Eestlaste suured teadmised põhinevad sellel, et meil teisi arvestatavaid energiaallikaid peale põlevkivi ei ole ning elektri ja õli tootmiseks on sellepärast just põlevkiviga tegeldud. Nende maade jaoks, kellel on naftat, gaasi, kivisütt või hüdroenergiat, tundub põlevkivi vilets kütus olevat. Sellepärast nad eriti palju oma põlevkivist ei teagi. Aga kui muude kütuste hinnad peaksid millegipärast väga kõrgele tõusma või vajalikud maavarad hoopis ammenduma, hakatakse ka põlevkivi kasutama. See on Eesti võimalus oma teadmisi levitada ja sellega raha teenida.
Väikest viisi seda nüüd siis juba tehaksegi. Risk on olemas. Julge hundi rind olevat rasvane. Võib küll ka juhtuda, et see on hoopis konkurentide kihvadest puruks rebitud.
«Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka!» (Jr 4,3). Praegu ongi veel künniaeg ja kibuvitsad hirmutavad. Külv ja lõikus on alles ees. Nutta või rõõmustada on veel vara, aga meile oleks kasulik, kui need projektid õnnestuksid.
KAS SA ARMASTAD MIND?
«Kolmandat korda Ta ütleb temale: «Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?» Peetrus sai kurvaks, et Ta temale kolmandat korda ütles: «Kas ma olen sulle armas?» Ja ta ütles Temale: «Issand, sina tead kõik, sina tunned, et oled mulle armas!» Jeesus ütleb temale: «Sööda mu lambaid!»»
Johannese 21,17
Oli ilus suvehommik Galilea järve kaldal. Jüngrid olid öö läbi kala püüdnud, aga polnud ühtki saanud. Äkki nad nägid, et Jeesus oli kaldal, ja siis andis Ta neile juhised noot uuesti järve heita. Nii nad tegidki ja said suure kalasaagi.
Jüngrid olid näinud Jeesuse ristilöömist, ülestõusmist ja ilmumisi. Nüüd esitas Ta Peetrusele mitmel korral küsimuse: «Kas sa armastad mind?»
KÜSIMUS MEILE
Miks Jeesus sellised küsimused esitas? Peetrus oli ju Jeesuse pärast oma paadi, võrgud ja leivateenistuse maha jätnud (Mt 4,18–20) ning Teda üle kolme aasta ustavalt järginud. Tormisel järvel oli ta Jeesuse sõna peale üle lainete läinud, sest ta tahtis ikka Tema läheduses olla (Mt 14,22–33). Kui paljud jüngrid lahkusid, ütles Peetrus Jeesusele: «Kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad!» (Jh 6,68). Jeesuse kinnivõtmise ööl oli ta mõõga välja tõmmanud ja Tema kaitseks välja astunud (Jh 18,10). Eks need teod kõik tunnista sellest, et Peetrus oli väga kiindunud Jeesusesse?
Ja ometi küsis Jeesus: «Kas sa armastad mind?» Kas see küsimus oli mõeldud ainult Peetrusele? Kui nii, siis poleks seda Piiblisse kirjutatud. See küsimus on meile kõikidele.
Eks me rahusta end, et oleme koguduse liikmed, käime kirikus, loeme Piiblit, palvetame, töötame koguduses mitmel alal kaasa. Aga kas meil on vastus valmis, kui Jeesus meie käest küsib, kas me armastame Teda?
VASTASTE OSA
Peetrus sai kurvaks. Miks Jeesus ei läinud ja ei võtnud ülempreestreid, Heroodest ja Pilaatust käsile? Neid oleks olnud vaja kurvastada. Kui ülestõusnud Kristus oleks äkki nende ette ilmunud, võiks arvata, et nad oleksid surnuks ehmatanud. Meie inimliku mõistmise järgi olid nad selle ära teeninud – nad oleks võinudki surnuks ehmatada ja surnuks jääda ka. Aga Jumal on väga pikameelne oma vihkajate vastu.
Kuulsin oma õpingute ajal, kuidas kaks üliõpilast kiitlesid oma tegudega. Nad olid suvepraktikal ja leidsid ühe mahajäetud maakiriku, mille uks oli lahti. Aga altaril oli veel Kristuse pilt. Nad võtsid seal viina ja näitasid rusikat Kristuse poole ning ütlesid Talle halbu sõnu.
Kristus ei tulnud neid ära tapma. Nad jäid oma elu elama. Ühe saatust tean üsna hästi. Ilus, pikk noor mees, lõpetas ülikooli, abiellus. Kõik paistis ilus ja kena olevat, aga viin tuli abiellu kaasa ja see purunes. Viin tegi ka seda, et mees kaotas töökoha. Ta pidi maha müüma kõik, mis vanemad olid kogunud. Nägin ise, kuidas ta oma raamatuid müüs. Lõpuks võttis viin ka tervise ja mõni aasta pärast neljakümnendat sünnipäeva läks ta hauda.
Kõik paistis algul nii hiilgav ja uhke ning Kristusele oli vaja rusikat näidata ja Teda sõimata. Jumal ei lähe sellistega kohe arveid õiendama, aga nende oma meeletu elu viib nad enneaegu hauda.
HEA EESMÄRK
Selle asemel, et neid vihkajaid ähvardada, tegeleb Jumal oma rahvaga. Ta paneb neid ka proovile.
Taavet tundis sellest isegi rõõmu: «Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!» (Ps 139,23–24). Jeesus ütles: «Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja» (Jh 15,2). Nii tegi Jeesus ka Peetrusega. Need olid kurvastavad küsimused, aga kõik selle eesmärgiga, et need Peetrust puhastaksid ja ta rohkem vilja kannaks.
Ristiusus on mitmeid raskesti arusaadavaid asju. Paljud küsivad, miks on sellised moraalinõuded. Miks on ranged reeglid abielu kohta? Üks kursusekaaslane, kellele meeldis ebamoraalne elu, ütles teiste kuuldes: «Kui ma Jumala kätte saaksin, ma tapaksin Ta kohe ära!»
See oli nõukogude üliõpilase arusaamine, kommunistliku kasvatuse kibe ving, mis jõudis omal ajal paljude noorte inimesteni. Sellepärast paljud võitlevad ristiusu vastu, et selle pühad nõuded häirivad neid. Aga inimeste halb elu häirib Jumalat ka.
IMELINE ARMASTUS
Jumal ootab, et inimesed Teda armastaksid. Kui me hakkaksime tänaval inimesi peatama ja küsima, kas sa armastad meie linnapead ja peaministrit, siis nad kehitaksid õlgu – miks ma peaksin neid armastama? Kui küsiksime, kas sa armastad Kristust, siis nad kohkuksid väga ära ja ütleksid: «Kas sa oled natuke imelik?»
Aga siin on tegelikult ristiusu sügav saladus. Miks me peame Kristust armastama? Vastuse leiame Piiblist. «Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus, … et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest.» (1Jh 4,9–10). «Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust» (1Jh 1,9). Johannes võtab kõik sellised salmid kokku sõnadega: «Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud» (1Jh 4,19).
MURTUD SÜDA
Kui Jeesus hakkas jüngritele rääkima oma kannatusest ja surmast, siis oli see neile arusaamatu. Peetrus ütles, et pole vaja seda piina ja raskust, nad saavad kõik niigi hakkama. Jeesus annab neile jõu ja meelevalla, nad saavad isegi imesid teha ja kurje vaime välja ajada. Jeesuse viimasel eluööl oli Peetrus väga enesekindel ja ütles: «Kui ma sinuga peaksin ka surema, ei salga ma sind mitte!» (Mt 26,35).
Aga ta ei suutnud siiski oma tõotust täita. Kõik inimesed ei ole oma eksimuste pärast nutnud, aga Peetrus nuttis kibedasti. Kui nüüd Jeesus küsis kolmel korral Peetruse käest: «Kas sa armastad mind?» siis Peetrus seisis murtud südamega Tema ees. Ta ei saanud öelda, et nagu ma sulle tõotasin, olengi ma vapper ja julge. Surmahirmus tulid teised mõtted ja sõnad ta südamesse ja suhu. Mõnikord võetakse väga kergelt, miks Peetrus need sõnad ütles, aga ta ütles need surmasuus seistes.
Nüüd oli ta murtud südamega Issanda ees. Ta vajas Kristuselt halastust ja armu. Nüüd ta mõistis, et Kristuse lepitussurm oli vajalik ka temale, et ka tema loomus muutuks ja eksimused saaksid kustutatud. See on Jumala tõotus, et Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt (Ps 34,19).
Peetrus oli enne kogenud mitmeid Jumala õnnistusi ja imesid. Need ei murdnud Peetruse südant ega teinud teda alandlikuks, ei pannud teda ka oma nõrkust tundma. Tema enese tähtsus ja jõu tunnetus isegi kasvasid. Nüüd oli ta murtud ja kahetseva, oma viga tundva, armu paluva südamega Issanda ees. Siin ongi ristiusu tuum ja sügavus, mis on paljudele jäänud arusaamatuks, aga mis on paljud päästnud nende halvast elust, hukatusest ja surmast. Ka väga raskelt eksinud on seda armu saanud.
Minu koduvallas oli üks perekond, kes elas väga halba elu. Ema läks ees ja tütar tema eeskujul järel. Aga see tõi tütrele raske haiguse kaasa. Ta oli Pärnu haiglas ja tema kõrvalvoodis oli üks usklik inimene. Arstid ravisid, aga ei saavutanud edu. Usklik rääkis talle Kristuse andestusest. Surma lähenedes võttis see noor inimene Jumala armu vastu. Kui ühel päeval tuli ema teda vaatama, hüüdis tütar: «Ema, ma ei karda enam surma, Jumal on mulle kõik andeks andnud!» Ta lahkuski varsti igavikku. Ta oli leidnud ristiusu tuuma. Igavikus võeti ta vastu.
MUUTEV ARMASTUS
Jeesus tegi palju imetegusid selleks, et inimesed hakkaksid uskuma Jumalasse. Ta tegi neid ka armastusest inimeste vastu. Kas kõigi südamed muutusid?
Imelisest leiva paljundamisest ja jagamisest võis ümmarguselt kümme tuhat inimest osa saada (Mt 14,21). Ka muid imetegusid olid tuhanded inimesed näinud. Paasapühade ajal, kui Jeesus hukati, oli Jeruusalemmas mitmeid tuhandeid neist, kes olid Tema imesid näinud. Jeesuse risti juures oli neid üsna vähe.
Jeesus ütles ühe langenud naise kohta, kes Tema jalgu kalli salviga võidis, et ta on palju patte andeks saanud ja nii ta ka armastab palju (Lk 7,47). Jumal on andestaja. Ta on armuline neile, kes tunnevad oma vigu ja puudusi ning kahetsevad. Kahetseva ja murduva südame tõttu jõuavad nad ristiusu tuuma mõistmiseni, et Jeesuse lunastustöö läbi on meil andeksandmine. Ta armastab meid ja ootab meilt vastuarmastust.
Aga armastusega kaasnevad ka mõned nõuded. See on ka inimestega nii. Jeesus ütles: «Kui keegi mind armastab, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda, ja me tuleme tema juurde ja teeme eluaseme tema juurde» (Jh 14,23).
Kas Kristus on oma eluasemega meie juures? See sõltub sellest, kas me armastame Teda. «Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse. Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään Tema armastusse. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Seda ma käsin teid, et te armastaksite üksteist.» (Jh 15,9–10.14.17).
Jeesuse nõudeid ei ole alati kerge täita. Ta ütles viimaste aegade kohta, et kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus (Mt 24,12). Kahjuks on see nii. Läbi aegade on halb elu tunginud inimeste südametesse ja tungib ka kogudustesse. See on ohtlik.
Armastus Jumala vastu on paljudele raskesti mõistetav. See on neile võõraks jäänud. Aga kui ei oleks enam neid inimesi, kes on jõudnud Kristusega armastuseosadusse, mis saaks siis ristiusust? Kas need inimesed, kes kord või kaks aastas kirikus käivad, kelle riiulil on Piibel tolmukorraga kaetud, hoiavad ristiusku siin maailmas? Ei. Ikka need, kes on tõesti jõudnud ristiusu tuumani välja.
Tänu Jumalale, et ikka leidub neid, kes võivad koos apostel Johannesega öelda: «Meie armastame, sest Tema on meid enne armastanud» (1Jh 4,19). Ta on mulle mu patud andeks andnud, Ta on mu sõber ja lunastaja, Päästja. Taavet ütles: «Üksnes Jumala juures on mu hing vait» (Ps 62,2).
Ma armastan, sest Ta on mind enne armastanud.
JÜRI JÜRGENSON
Tartu Salemi Baptistikoguduse
emeriitpastor
EESTI VAJAB UUSI KOGUDUSI
Aktuaalne teema
THEODOR (THEO) BUNESCU (31) on Eestis elav ja eestlannaga abielus olev rumeenlane. 11. ja 12. jaanuaril oli ta Nuutsakul koguduste rajamise alastel õppepäevadel üks vedajatest. Intervjuu tõlkis tema abikaasa Merle Bunescu.
Sa oskad nii hästi inglise keelt, et õpetad seda ka eestlastele. Milline on Sinu ettevalmistus?
Ma õppisin kuus aastat Ameerika Ühendriikides, kõigepealt teoloogiat ja siis psühholoogiat.
Mida Nuutsakul tehti?
Nuutsakule tuli seitse meeskonda, kes tahavad rajada kogudusi. Alustasime poolteist kuni kaks aastat kestvat väljaõpet. Tegelikult on see rohkem kui koolitus. Kohtume neli korda aastas kaheks väga intensiivseks päevaks. Läbi aasta hoiame üksteisega ühendust ja nõustame meeskondi. Õpetajad ei ole lihtsalt teoreetikud, vaid nad on ise kogudusi rajanud.
Kulutasime õpetamisele umbes 25 protsenti ajast. Ülejäänud oli ülistuse, üksteise eest palvetamise ja tunnistamise jaoks, olime gruppides ja arutasime teemasid. Pärast arutelu esitati tulemused teistele ja saadi tagasisidet. See oli väga võimas kogemus.
Kahe kogunemise vahel peaks iga meeskond jõudma selgusele, mis on nende eesmärk. Igal meeskonnal on oma nõuandja, kes aitab neid sel ajal ja läheb ka nende kodupaika, kuhu nad tahavad kogudust rajada.
Programmis on neli teemat – Jeesus kui keskpunkt, misjon, paljunemine (jüngrid teevad jüngreid) ja liikumine (jõudmaks kõigi rahvasteni). Aluseks on Jeesuse sõnad Mt 28,19–20: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.»
Kes õpetasid ja kes õppisid?
Õpetamas olid norralased ja rootslased, nemad olid ka algatajad. Eesti meeskonnad tulid õppima ning Eesti-poolsed eestvedajad vahendasid ja organiseerisid ettevõtmist. Eestist osalevad erinevate uskkondade esindajad. Esimesed poolteist aastat juhendavad norralased ja rootslased ning eestlased õpivad neilt, pärast hakkavad eestlased seda programmi ise juhtima.
Eestist olid organisaatoriteks Tartust Peep-Ain Saar ja mina, Tallinnast Miguel Zayas ja Brett Toft, Pärnust Alari Allikas.
Milline oli Sinu roll?
Ma aitasin Peepu kogu ettevõtmise korraldamisel. Minu ülesandeks on hoida ühendust nõuandjatega ning juhtida osasid meeskondi.
Kas Sa oled enne ka koguduste rajamisega kokku puutunud?
Ma õppisin seda Ameerika Ühendriikides ja neli aastat tagasi rajasin koos oma vennaga Rumeenias ühe koguduse. Rumeenias aitasin asutada ka vastavat organisatsiooni ja juhtisin seda. Rumeenias kutsutakse seda M3 (inglisekeelsetest esitähtedest) – misjonlik, paljunev ja liikuv. Algselt oli see abistav ja õpetav organisatsioon, aga kahe viimase aasta jooksul on see ise ka kogudusi rajanud. Analoogilisele organisatsioonile Eestis mõtleme praegu alles nime välja.
Kuidas edeneb Eestis koguduste rajamine?
Viimastel aastakümnetel pole see olnud edukas. Ma olen ootusärevil ja õnnelik selle üle, et Eestis on inimesi, kellel on soov näha uusi kogudusi ja viimaste aastate jooksul on seeläbi ka tekkinud mõni uus kogudus.
Kas Rumeenias käib see kergemini?
Rumeenias on religioon palju olulisemal kohal kui Eestis. Inimesed on üldiselt palju avatumad Jumalale ja usule. Pinnas on võrreldes Eestiga parem. Vahe on suur.
Mida tuleks Eestis teha, et pinnas paremaks läheks?
Tuleb armastada inimesi, jagada evangeeliumi, teenida. See peab käima käsikäes rohke palvega. Püha Vaim töötab Eestis võimsalt. Järjest rohkem on inimesi, kes on uute koguduste rajamise nimel valmis vaeva nägema.
Kas koguduste rajamine on vastuolus juba toimiva kogudusetööga või peaksid need käsikäes käima?
Uute koguduste rajamine ei peaks lõhkuma vanu. See peaks olema jõudmine uute inimesteni uutel viisidel, mitte inimeste äratõmbamine vanadelt kogudustelt. Nad peaksid teineteist toetama. Nagu Salemi ja Risttee kogudused Tartus – nad ei läinud lihtsalt lahku, see oli nagu uue sünnitamine. Emakogudus toetab uut. Paljunemine koguduse elus on sama tervislik nagu paljunemine inimkonnas.
Täname!
17. jaanuaril 2013
Skype’i vahendusel
KÕIK ARSTID EI LÄHE SOOME
Evangeeliumi Kristlaste Suigu Koguduse pastor ENDEL LOHU (62) teenib oma igapäevast leiba arstina. Kuulutaja esitas talle mitmelt alalt küsimusi.
Kas Sa mõtled juba pensionile?
Kuna ma olen kogu elu töötanud radioloogina, siis sain juba 53-aastaselt sooduspensionile. 63 eluaasta täitumine on minu jaoks niisugune tärmin, kus ma ei pea enam häbenema, et pensionär olen. See aeg jõuab sügisel kätte.
Kui peaksin ainult pensioniga toime tulema, siis tähendaks see üsna olulist eluviisi muutust. Pigem käin tööl niikaua kui jaksan, siis saan ka lapsi ja kogudust toetada. Ühtlasi saan ka inimesi aidata nende tervisemuredes. Samuti pean oluliseks võimalust rohkem inimestega suhelda.
Kõik arstid minevat Soome tööle. Te olete abikaasaga mõlemad arstid. Miks te veel siin olete?
Ma sain ka mingilt firmalt kirja, et tulge aga, korraldatakse keeleõpe ja palganumbrid olid müstilised. Aga ma olen nii koduhoidlik inimene, et esiteks ei taha võõrsile minna ja teiseks ei ole mul enam vaja nii palju raha teenida, sest selles eas on enamik asju juba olemas ja kulud väiksemad. Mul on töökoht, millega olen rahul, elukoht, mis mulle meeldib, ja ma ei taha kardinaalseid elumuutusi.
Minu abikaasa Marju on olnud ligi 20 aastat terviseõpetaja kutsekoolis. Viimane arstikoht oli tal hooldekodus. Sealt ta koondati ja siis hakkas ta oma teadmisi ja oskusi teistele jagama.
Maalt pidid ju ka kõik linna minema?
Eks paljud lähevadki, aga mina olen ringiga tagasi siin, kus ma sündisin, oma esivanemate talus. Me elasime Pärnus ja käisime Suigus minu vanemaid abistamas ja kogudust teenimas, see vahemaa on umbes 25 kilomeetrit. Kui vanemad igavikku lahkusid, tekkis probleem, et kuidas ma jätan oma sünnikodu lagunema. Mõtlesime, et proovime, kuidas maaelu sobib, esialgu ühe aasta. Aga nüüd läheb juba seitsmes aasta ja oleme rahul.
Miks ühest maapoisist ei saanud põllumeest, vaid hoopis arst?
Algul pidigi saama põllumees. Läksin pärast keskkooli EPAsse rohumaaviljelust õppima. Minust oleks saanud agronoom. Kaks aastat õppisin ja tulin siis suvel kodukohta praktikale. Töötasin kolhoosis ja vedasin traktoriga põhupalle. Vaatasin, kuidas paljud mehed olid töö ajal joomased, ei teinud korralikult tööd, juhtkond oli nendega hädas. Mulle jõudis kohale, et kui ma kooli ära lõpetan, pean hakkama ka samasuguseid tegelasi kamandama. Mulle tundus, et see ei ole minu rida. Jätsin EPA pooleli ja läksin hoopis arstiks õppima. Ma ei kahetse.
Sul on suur pere.
Meil on neli last ja üheksa lapselast. Vanem tütar ja poeg õppisid arstiks. Poeg valis radioloogi eriala ja nii on mul mantlipärija olemas. Seni pole ka tema Soome läinud. Tütar on hetkel lastega kodus.
Kuidas Sinust Suigu pastor sai?
Suigu koguduses oli enne mind umbes 40 aastat pastoriks minu onu Jaan Lohu. Pensionieas püüdis ta koguduse juhtimist korduvalt kellelegi üle anda, aga see ei õnnestunud. Ta suri 84-aastasena, täites oma kohust lõpuni. Teised koguduse vennad olid siis samuti juba üsna eakad ega soovinud neid ülesandeid endale võtta. Mina olin koguduses ainuke noorem vend, nii see töö mulle tuli. Ütlesin kogudusele, et ma võin teile ju laulunumbreid öelda, aga ega ma muud teha ei oska. Nemad leidsid, et asi seegi. Mind pandi müüriprakku (Hs 22,30) ja nüüd olen seal 1984. aastast olnud. Midagi olen aja jooksul ka juurde õppinud, aga ootan ikka, et tuleks päris pastor, kes töö üle võtaks.
1984. aastal ju ametlikult Suigu kogudust ei olnudki.
Ametlikult ei olnud, aga tegelikult oli. 1963. aastal võeti koguduselt palvela ära, aga mingi suuline luba oli kooskäimisi kodudes jätkata. Kogudus muutus tänapäeva mõistes kodugrupi koguduseks. See oli suhteliselt suletud grupp, sest ajal, mil kirikusse minekki nõudis julgust, oli võõral kodusele teenistusele minemine veelgi raskem. Seal ei saa ju märkamatult tagapingis istuda ja külarahva silmis on ka kohe märk küljes. Seetõttu väljastpoolt kogudust inimesi sinna eriti ei sattunud.
Aga tegevus oli pidev ja regulaarne, isegi laulukoor töötas. Kooriga käisime laulmas peamiselt Pärnu Immaanueli koguduses, aga ka kaugemal. Väljundit kohaliku külarahva jaoks kahjuks ei olnud.
Suigu oligi ju laulev kogudus juba vanal ajal.
Muusikalembus oli siin tõesti vaimuliku ärkamise algusest peale. Laulukoor tekkis varem kui kogudus. Lisaks loodi ka instrumentaalansambel – viiulid, tšello, kitarrid, klaver. Koguduse vennad Anti, Johannes ja Madis Tilk olid võimelised laule looma – neid siis esitati nii oma palvelas kui väljasõitudel. Lisaks muidugi ka teiste heliloojate muusikat.
Mäletan, et külalisvennad imestasid, et Suigu koguduses kõlab ka üldlaul neljahäälsena.
Ühel ilusal päeval anti palvela tagasi.
Ega me ise selle peale ei tulnudki, aga külarahvas hakkas ütlema, et on paras aeg, küsige palvela tagasi. Oli aasta 1987. Me arutasime ja leidsime, et meid on nii vähe ja inimesed juba eakad, kas me suudame palvelat veel taastada ja sellega midagi teha. Aga ühel hetkel usujulgus tuli ja hakkasime tegutsema. Minu osaks oli asjaajamine ametivõimudega ja EKB liidu juhtkonnaga. 1988. aasta veebruaris saime võtmed kätte ja asusime maja taastama. Korraga olid kõik vanad ja noored indu täis ja lõid ehitusel kaasa. Abilisi käis Pärnust ja kaugemaltki. Ümbruskonna inimesed suhtusid asjasse väga heatahtlikult. Juba augusti lõpus oli taasavamine.
Mis seisus maja oli, et seda sai poole aastaga taastada?
Maja oli hästi säilinud. Kui palvela ära võeti, siis see lihtsalt seisis mõnda aega tühjana. Sellest prooviti teha teraviljahoidlat, aga see ei õnnestunud, sest puupõrandad mädanesid ära. Aastaid hiljem tuli korraldus, et maja tuleb ümber ehitada korteriteks. Aga kuna ehitusbrigaadi kuulusid ka mõned meie koguduse vennad, siis nad püüdsid teha nii, et palvelat oleks võimalikult lihtne taastada. Nähtavasti usk ja lootus ikka olid südamepõhjas, et kunagi ajad muutuvad ja palvela antakse tagasi.
Tehti vahelaed, et ruum oleks madalam, osa kõrgetest akendest müüriti kinni ja vaheseinad ehitati vahele. Väline müüriosa ja originaallagi säilisid. Kui taastamine tuli, siis polnud see kuigi keeruline, võeti maha vahelagi, vaheseinad ja ahjud välja ning aknaavad uuesti lahti. Uus põrand tuli panna, seinad uuesti krohvida. Pingid ja uksed-aknad tuli uued teha. Selle töö tegi juba 70-aastane koguduse vend Madis Tilk, kes oli tisler. Kui palvelat ehitati aastatel 1939–1942, tegi puutööd samuti tema.
Kas külas inimesi on, kes palvelasse tulevad?
Mõned huvilised ikka on. Seitse-kaheksa inimest käivad väljastpoolt kogudust mingi intervalliga meie jumalateenistustel. Aga rahvast jääb vähemaks. Nagu maakohas ikka, kui lapsed kooli lõpetavad, lähevad kuskile kaugemale edasi õppima ja enamik tagasi ei tule. Samas, kui oli pühapäevakoolide kõrgaeg aastatel 1989–1990, oli meil nimekirjas 90 last. Me tegime pühapäevakooli põhimõtteliselt palvelas, et harjutada inimesi selle majaga. Valla buss vedas lapsi pühapäevakooli ja koju tagasi. See oli väga tegevusrohke aeg, aga kestis ainult mõned aastad. Viimastel aastatel meil pühapäevakooli enam ei ole.
Suigu palvelat kasutavad ju ka mujalt pärit usklikud.
Kõige rohkem kasutab Pärnu Immaanueli kogudus. Nende noortega on meil hea kontakt. Viimastel aastatel on nad meie palvela juures oma noortelaagreid korraldanud. Aeg-ajalt käivad nad meil ka jumalateenistusi pidamas. Päris palju aastaid on meil jaanilaupäeva õhtul jumalateenistust peetud ja pärast tuld tehtud. See haarab tavaliselt ümbruskonda laiemalt, isegi üle saja inimese on koos olnud. Mõnel suvel on meie palvelas olnud päris mitmeid laulatusi, otsitakse privaatset maakohta ja paljudele meie palvela sobib. Piirkondlikke vendade palveõhtuid ja mõndagi veel on meie majas korraldatud. Eks see ongi meie osa, võimaldada oma ruumi kasutada neil, kes seda paremini suudavad kui me ise.
Kas vald ka kogudusest huvitatud on?
Vallaga on meil väga head suhted. Vallavanem on meie endine pühapäevakooli laps, alati toetav ja abivalmis. Aga ka teised valla töötajad suhtuvad meisse hästi.
Kas on üldse võimalik midagi teha, et vallad ja külapalvelad tühjaks ei jääks?
Kui külad tühjaks ei jää, siis ei jää ka külapalvelad. Inimestel peaks olema võimalik maal tööd leida ja haridust saada ning kõik eluks vajalikud elementaarsed asjad peaksid olema kättesaadavad. Kui talud on ainult suvilateks, siis ei teki eriti sidet kohaliku kogudusega. Kuigi on ka erandeid. Meil on mõned koguduse sõbrad, kes suviti oma esivanemate taludes elavad ja väga aktiivselt meie kogudust külastavad.
Sina tulid tagasi oma kodutallu, teenid oma kodupalvelas, kuigi käid linnas tööl. Vähemalt linnade lähiümbruses on ka niisugune elustiil võimalik.
See on täiesti võimalik, aga eelduseks on, et palk oleks piisavalt suur, et töölkäimise kulust midagi üle jääks. Minul on see tingimus õnneks täidetud.
Milline peaks olema sõnum tänases ühiskonnas, et inimesed peaksid seda vastuvõetavaks?
Sõnum peab olema selge ja kõigile mõistetav. Piibli sõnumit ei saa teha vastuvõetavamaks kui see on. Me võime muuta keelt ja vormi, kuidas me seda edasi anname, aga ei tohi muuta sisu. Paulus kutsus üles kuulutama tervet õpetust (2Tm 4,3). Seda tulebki teha.
Täname!
19. jaanuaril 2013
Skype’i vahendusel
SURM RÜNDAS ÕNNELIKKU PERET
See päev oli nagu iga teinegi enne pühi. 23. detsembril 2011 oli meil veel palju tegemist, enne kui me neljakesi oleksime võinud pühaderõõmu tunda. Minu mees Andreas pidi veel korraks tööle minema. Ta ütles, et püüab kiiresti teha, et varem koju tagasi jõuda.
Kell 10.59 helises telefon. Hääl teisel pool ütles: «Teie mehel oli raske südameinfarkt. Ta on reanimatsioonis.» Ma tundsin, nagu mängiksin vales mängus kaasa. Mõtlesin, et see ei saa olla võimalik, või siis ikkagi?
Alles teel haiglasse jõudis nagu löök minuni teadmine, et Andreas on ju tegelikult juba surnud. Muidu oleks ju ilma reanimatsioonita hakkama saadud. Ma vaatasin kella, oli 11.45.
Ma teadsin täiesti kindlalt, et minu armastatud mees ei ole enam elus. Sellele vaatamata palvetasin vahetpidamata, ma kisendasin Jumala poole, sest Ta ei või ju minult mu meest ära võtta. Tegin seda hetkeni, kui arst meile Andrease surma kinnitas.
ESIMESTEL NÄDALATEL TAHTSIN SURRA
Minu mees, meie kahe tütre isa, minu parim sõber, minu suurim vara, on minu juurest alatiseks ära läinud. Ta oli ainult 31-aastane. Nii ootamatult, nii äkki, et ma ei saa sellest šokist enam kunagi üle.
Andreas oli väga eriline inimene, nii peenetundeline teiste inimeste suhtes, et ma olen midagi sarnast väga harva näinud. Ta kritiseeris viisil, mis ei haavanud kedagi ja ei tekitanud tema suhtes etteheiteid. Ma olen temalt palju õppinud ja uhke, et ta oli minu mees.
Olime üle üheksa aasta abielus. Oli palju häid ja mõnikord ka halbu aegu. Aga me armastasime teineteist alati, olime truud ja jagasime teineteisega oma elu. Me tahtsime koos vanaks saada, aga meid lahutati kõige brutaalsemal kombel teineteisest.
Sellest hetkest peale on minu elus kirjeldamatu valu. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see nii hull võiks olla. Koos Andreasega suri ka suur osa minust endast. Ja esimestel nädalatel tahtsin ma ise ka ainult surra.
VÄLJAKANNATAMATU VIHA JUMALA VASTU
Nüüd on sellest aasta möödas. Mulle on sageli öeldud, et aeg parandab kõik haavad. See lause tundub tobe olevat, sest ma tunnen, et see ei kehti.
Ka täna veel on valu mõnikord nii ebainimlik ja viha Jumala vastu lausa talumatu. Ma olin mõnikord nii lähedal sellele, et loobun Jumalast. Ma küsisin endalt korduvalt, et kuidas Jumal saab mulle parimat soovida, kui Ta minult kõige parema ära võttis? Kuidas Ta sai minu tütardelt isa ära võtta?
RÄÄGIME LASTEGA SURMAST
Ma ei unusta iialgi, kuidas ma esimest korda koos tütardega oma mehe hauale läksin. Aina voolavate pisarate tõttu nägin ma vaevalt teed, see tundus olevat lõputu.
Marie-Louise küsis minult, mis nüüd isa kehast saanud on. Mida ma pidin talle vastama? Püüdsin ettevaatlikult seletada, et isa keha seal kirstus laguneb, aga Jeesus, kui Ta jälle tuleb, teeb surnukehad uueks ja elavaks. Kas nelja-aastane laps suudab seda mõista? Ta küsis veel mitmel korral: «Miks?»
Ja siis ütles tema õde Sophia: «Marie-Louise, isa keha on küll kirstus, aga tema hing on nüüd taevas Jeesuse juures.» Sophia oli siis just kuueaastaseks saanud, aga tal oli nii kõikumatu usk ja külgehakkav rõõmus taevaootus.
Sel päeval, kui Andreas suri, kolisime me kohe minu vanemate juurde, sest ma ei oleks suutnud ilma temata meie kodus vastu pidada. Tänase päevani tunnen end ilma Andreaseta juurteta ja kodutuna, kuigi meil on nüüd jälle uus imeilus korter.
On hetki, mil mul on nii halb, et heidan põrandale maha, sest mul ei ole enam jõudu. Siis anun ma Jumalat, et Ta meid kohemaid enese juurde võtaks. Ja siis tuleb nagu ime minusse jõud tagasi, ma suudan püsti tõusta ja edasi tegutseda.
JUMALA LÄHEDUS ON SUUREM KUI VAREM
Aga kuidas ma seda ka ei pööra või keera, ei saa ma Jumala ligiolu kuidagi eitada. Ma ei ole Tema lähedust kunagi varem oma elus nii tugevalt kogenud kui pärast Andrease surma.
Kui minu mees suri, teadsin, et suudan vaid siis edasi elada, kui ma kogu täiega Jumala küljes ripun. Tema on mu ainuke lohutus. Ainult teadmine taevast laseb mul vastu pidada siinses elus.
Paljud kristlased seavad end maa peal selliselt sisse, nagu oleks siinne elu kõik. Ka mina elasin varem nii. Nüüd on kõik teisiti. Ma mõistsin, et Jumal annab ja võtab. Miski siin ei kuulu meile.
Minu mees oli Jumala laps ja Tema omand – selle tunnistamine oli minu jaoks vaevaline. Mul kulus palju aega, et oma mehest lahti lasta ja mitte enam Jumalat selles süüdistada, et Ta tema enda juurde võttis. Aga kes ma siis olen, et ma Jumalale ette kirjutan, mida Ta võib ja mida mitte?
JUMAL PÜHIB KÕIK MU PISARAD
Klammerdusin täiesti teadlikult Jumala sõna külge, loen Piibli tõotusi valjusti iseendale ette – eriti siis, kui elu minu jaoks mõnitamisena tundub. Seejuures kogen ikka ja jälle, kuidas Jumala sõna mind hirmust, vihast ja kahtlusest vabastab.
Mõne päeva eest lugesin õndsakskiitmistest: «Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik» (Mt 5,3). Jah, see kehtib. Jumal on meilt väga palju ära võtnud, aga Ta on meiega ja Tema õnnistus on alati siin.
Meie suurim lohutus on see, et me ühel päeval jälle neljakesi koos olla võime. Siis tuleb valu asemele puhas rõõm ja ma rõõmustan juba nüüd sellest silmapilgust, kui Jumal ise minu pisarad ära pühib. Ma mõtlen, et Ta peab siis ju minu peale oma aega kulutama, aga taevas ei ole ju ajal mingit tähendust.
Üks naine, kes pidi samasuguse raske tee läbi käima nagu minagi, ütles ükskord mulle: «Hoia silmad heale oma elus lahti.» Kui ma sellega peale hakkasin, avastasin ma oma leinale vaatamata iga päev midagi, mille eest ma tänada võisin. Mitte igaühel pole niisugust vahvat perekonda ja sellist head sõprade ringi nagu minul. Paljud leinajad on pidanud kaotama mitte ainult oma armsa lahkunu, vaid ka sõpruskonna, sest nende kaaslased ei ole osanud nende leinaga ümber käia. Minu armsad seevastu nutavad veel aasta hiljemgi koos minuga. Nad kuuluvad ikka minu juurde. Nad palvetavad minu eest, kui ma seda ise ei suuda.
ILUSAIMAST AASTAAJAST SAI KÕIGE HALVEM
Kui ma neile jõuludele mõtlen, haarab mind ikka veel sügav kohkumus. Ma elan jälle läbi sügava pimeduse. Ilusaim aastaaeg muutus minu jaoks kõige hullemaks.
Sophia rääkis mulle alles, kui väga teda jõulud rõõmustavad. Ma vaatasin talle vist eriti ehmunud näoga otsa, sest ta ütles mulle kiiresti: «Ma tean, et isa suri sel ajal. Aga Jeesus sündis ju jõulude ajal ja kinkis meile taeva!»
Jumal teab ise, mida tähendab kannatus. Ta ohverdas oma Poja. Jeesus teab, mida kannatus tähendab. Ta rippus kogu inimkonna pärast ristil – ja isegi Jumal pöördus Temast ära, sest inimkonna patt oli nii suur.
Ja just seepärast mõistab Jumal meie valu. Piiblis ei ole ühtegi kohta, mis tõotaks, et Jumal meid kannatustest säästaks. Aga Ta on tõotanud, et on koos meiega.
Kuhu ma siis oleksin pidanud oma valuga minema? Minu meest ei ole enam siin, ma pean üksinda argipäevas hakkama saama, üksi kandma vastutust meie laste pärast. Me oleme kolmekesi perekond ja mul on raske seda niisuguse poolikuna tunnustada. Meile mehega kingiti ilus perekonnaelu, aga elu läheb nüüd ilma temata edasi. Ma pean edasi elama oma tütarde jaoks, tahan ma seda või mitte. Ilma Jeesuseta ma seda ei suudaks. Ta käib koos meiega, Tema üksi on valguseks kogu pimeduses.
Jumal ei jäta meid hätta. Me peame teadma: «Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud» (Ilm 21,4). Milline väljavaade! Mina igatahes suudan seda vaevu ära oodata…
LANA SCHMIDT
idealisten.net-Magazin
JUMAL EI ÕNNISTA MUSTA RAHA
Helmut Rensch tegi oma väikesest puusepatöökojast eduka valmismajade tehase. Tema arvates on väga oluline lähtuda kindlatest väärtushinnangutest.
Helmut Rensch oli 24-aastane, kui ta puusepapaberid sai. Mõned nädalad hiljem suri vaikselt ja rahulikult vähki tema isa, kes oli veendunud kristlane. Puusepatöökoda jäi pojale.
Isa usk mõjus Helmut Renschile nii, et ta sellest ajast alates täielikult Jumalat usaldab. Ta kuulub luterlikku kirikusse, loeb koos naisega iga päev Piiblit ja palvetab koos temaga.
PANKROTIOHUS
Algul oli raske. Kliendid kadusid ära, sest nad arvasid, et puusepatöökoda on peremehe surma järel omadega läbi. Helmut Rensch jooksis seepärast läbi kõik ümbruskonna ehitusplatsid ja püüdis tellimusi saada. Tal oli edu ja nii kindlustas ta oma 15 kaaslasele töökohad.
1965. aastal soovitas üks arhitektist sõber hakata tal tegema puust majakarpe. See oli samm valmismajade tootmise suunas. Kui arhitekti firma pankrotti läks, hakkas Helmut Rensch iseseisvalt seda äri ajama.
Kuid 1972. aastal oli tema firma «Rensch-Haus» ise pankrotiohus. Põhjuseks oli ühe olulise kliendi maksujõuetuks muutumine, mis ähvardas ka Helmut Renschi rahanduslikku kuristikku tõmmata. «Tol ajal ma palvetasin palju,» meenutab ettevõtja. Vestlus kodupangas tõigi pöörde. Firma krediidilimiiti kergitati 60 tuhandelt 600 tuhandele margale.
Nüüd võis palju tellimusi ette võtta. 1978. aastaks sai firma võlgadest vabaks. 1997. aastal andis Helmut Rensch firma juhtimise üle oma pojale Martinile. Nad müüsid nüüd aastas 250 kuni 300 kõrgeväärtuslikku maja.
KOGEMUSED JUMALAGA
Ikka ja jälle koges Helmut Rensch usu mõju oma ettevõtlusele. Nagu näiteks sissemurdmise puhul 1989. aastal. Siis varastati mõned tuhanded margad. Ta teab nüüd põhjust. Kui tema kaastöölised koduseks tarbimiseks plaate, kruvisid või naelu vajasid, pääsesid nad hinna maksustamisest.
Helmut Renschile sai selgeks: «See on patt. Jumal ei õnnista musta raha.» Ta loobus sellisest praktikast ja imestas, et firma sai seejärel rohkem kasumit kui kunagi varem.
Helmut Rensch toetab paljusid kristlikke ettevõtmisi. Ka kohalikel usklikel on tema firmast kasu – kui keegi ehitust planeerib, osaleb selles ka «Rensch-Haus».
PALVE ÜLEMUSTEGA
Seda, et Helmut Rensch on kristlane, teab kogu kollektiiv. Mõned töötajad tulevad esmaspäevahommikuti kontorisse palvele. Nad on seal koos nüüd juba 75-aastase vana peremehe ja tema poja, noore peremehe Martiniga.
Sünnipäevaks või jõuludeks saab iga töötaja kristliku kalendri või evangeelse trükise. Ettevõtte fuajees on rist ja plakat piiblisalmiga.
Helmut Rensch osaleb ametialases kristlikus ühingus ja gideonide töös. Hotellides, koolides ja vanglates Piiblite jagamine, nagu gideonid seda teevad, on talle meele järgi: «Nii on mul alati vaimulikku tööd.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
EVANGEELSE ALLIANSI PALVENÄDAL «TEEKOND JUMALAGA»
13.–20. jaanuarini 2013 Tallinna kirikutes
1. Venekeelse Betaania koguduse lauljad Kalju koguduses.
2. Eelimi nelipühikirikus.
3. Vaimulikud Olevistes.
4. Gospelkoor Living Stone Olevistes.
5. Vaimulikud läksid metodisti kirikus järjekorras mikrofoni juurde palvetama.
6. Valguse Tee koguduses Pirital.
Fotod: Indrek Luide
|
