Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel juubelil Haapsalus.

Eesti baptism sai 130-aastaseks. Seda tähistati pidulikult Haapsalu Baptistikoguduses, mis on ajalooliselt esimene Eestis.

Juba päris pikaks läinud ajalugu sisaldab palju sündmusi. Üsna loomulikult valib igaüks sealt välja enda jaoks kõige tähtsamad – näiteks oma kodukohas toimunu. Päris juuri ja esimesi töötegijaid ei tohiks aga mingil juhul unustada. Peterburi saksa baptistikoguduse pastor Adam Reinhold Schiewe, kes tuli Haapsallu ja ristis esimesed koguduseliikmed ning kellest sai veel mitme koguduse organiseerija, on teenimatult peaaegu unustusse vajunud. Tema eestlastest kaastöölised väärivad samuti meenutamist.

Baptismi tulek Eestisse oli Jumala tegu ning Tema valis ka õige hetke ja inimesed. Oli ju ennegi Eestis baptiste, kes mujal äratust saanud, ja siin käis ka päris asjalikke jutlustajaid, aga neist ei saanud organiseerijaid ega koguduse asutajaid. Ning 1884. aasta tundub Läänemaa ärkamise pikas loos üsna «juhuslik» olevat. Oli vaja kohalikke mehi, kes kutsuks Schiewe Eestisse ning tema valmisolekut tulla ja võtta ette spontaanse vaimuliku ärkamise keeruline panek koguduse vormi.

Apostel Paulus kirjutas: «Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt» (Ef 2,8). Nii peaks olema ka tulevikus, siis hakkab usuvaesel Eestimaal usk jälle kasvama.

Vaata ka pilte alt!

KISKLEMINE VIIB ÕNNETUSSE

Toimetaja kommentaar

Eesti ja Venemaa kirjutasid alla piirileppele. Selle eelmist sõlmimist käsitles Kuulutaja kommentaar maikuus 2005. Lepingu allakirjutajad olid siis samad. Uues lepingus olevat kaks lauset rohkem, mis peaks maha võtma nii Eesti kui ka Venemaa hirmud. Piir on ikka sama koha peal. Ja eesti rahva suhtumine lepingusse on sarnaseks jäänud.

Uued sündmused varjutavad vanad. See võimaldab edasi minna ning vanad head ja vead unustada või tahaplaanile jätta. Alati peab uskuma ja arvestama, et tulevik on Jumala kätes.

OLÜMPIAMÄNGUD SAID LÄBI

Seekordsed olümpiamängud peeti subtroopikas ning mõnikord kurdeti liiga sooja ilma ja sellest tingitud lume halva kvaliteedi üle. Mängud tõestasid, et tänapäeva tehnika ja tehnoloogia juures võib neid pidada igal pool, kus vähegi lund on. Lume puudumise või kehva kvaliteedi pärast ollakse ju hädas aegajalt ka Otepääl ning tänavune Tartu maraton tuli hoopis ära jätta.

Venemaa poliitika on teistsuguses kultuuris elavatele inimestele ikka paistnud problemaatiline. Meil kutsus mõni poliitik koguni üles mänge boikoteerima. Aga Venemaa ei võtnud olümpiamänge vägisi endale, Rahvusvaheline Olümpiakomitee valis Sotši teiste kandidaatide hulgast välja. Miks siis boikoteerida mänge, mis toimuvad vaba maailma poolt valitud kohas? Venemaa ja selle liidrite vaated ei tulnud ju üllatusena. Pealegi polnud need Venemaa mängud, vaid olümpiamängud Venemaal.

Sotši olümpiamängud läksid korda. Sportlased said ammuoodatud võistlused. Korraldus oli suurejooneline. Terroriakte ei olnud. Kõik see on väga hea. Aga Eesti sportlastel hästi ei läinud, mis oli seekord ka ette teada. Kas suudame rõõmu tunda selle üle, et lätlastel läks palju paremini? Ehk tuleb ka meile veel järgmistel mängudel häid päevi.

«Kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus» (1Tm 4,8). See salm ei räägi spordi vastu, vaid paneb paika õiged rõhuasetused. Tegeleme iga päev asjadega, millel pole otsest usulist tähendust ja mis meid taeva ei vii, aga mida tegemata ka ei saa jätta. Aga kui jätame usu lohakile, pole ka ilusamatest maistest võitudest kasu.

EESTIS VAHETUB VALITSUS

Vahetult enne vabariigi aastapäeva saime teada, et Eestit ootab valitsusvahetus. See sünnib hoopis teises õhkkonnas kui Ukrainas. 4. märtsil esitab Eesti peaminister Andrus Ansip lahkumisavalduse. Tõenäoliseks uueks valitsusjuhiks on Siim Kallas, aga president ja Riigikogu peavad ütlema oma sõna. Ja kuigi meie tulevik on veidi paremini prognoositav kui Ukraina oma, ootab Jumal siingi usklike palveid.

Peaaegu kõik rahvad, kes oma juhid valimistega paika panevad, on tõenäoliselt mõne aja pärast nende suhtes kriitilised (seda näitab, et valimistel võitjad vahetuvad). Alles palju hiljem, kui on võimalik ajaliselt distantsilt võrrelda erinevaid võimukandjaid, selguvad valitsejate headus või eksimused. Nii ei ole praegu veel tulnud aeg anda päris lõplikke hinnanguid lahkuvale peaministrile ja valitsusele.

Nii vaeste kui ka rikaste olemasolu peetakse sageli valitsejate veaks. Aga kõigile võrdse pajuki kätteandmine ei oleks õiglane ega jätkusuutlik tulevikumudel, kuigi paljud mingit müstilist «võrdsust» igatsevad. Vana tarkuse järgi olevat igaüks ise oma õnne sepp. Jumala õnnistuseta ei tule ometi midagi välja. Kes hädas on, seda peab ühiskond aitama. Kindlasti on hea, et riik toimib.

Uude valitsusse ei tohiks suhtuda juba ette eelarvamusega. Uute kogemustega inimeste võimuletulek võib nii mõndagi muuta. Aga kõik ei muutu, kõigi tahtmist ei ole võimalik täitma hakata. «Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!» (Gl 5,15). Seda me oma maale ei taha.

PEETRUSEST KRISTUSENI

1Pt 2,4–5

Nimi Peetrus tähendab kaljut. Kaks korda on meil selle mõiste ja isikuga seoses tegemist. Esimene kord juhtub see Filippuse Kaisarea külades. Jeesuse elus on kriitiline olukord. Paljud on Temast pahandunud ja lahkunud. Ja ühel päeval küsib Jeesus kaheteistkümnelt, kas nemad ka tahavad teiste eeskujul teha. Peetrus eitab seda võimalustki ja ütleb, et Jeesusel on elu sõnad. Küsimusele, kes on Jeesus, vastab ta, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg. Ja seepeale saab ta vastuse Jeesuselt, et ka tema pole üksnes tavaline inimene, vaid kalju, kellele Kristus tahab oma koguduse rajada.

Sellest päevast peale näib Peetrus võtvat veelgi silmapaistvama koha kaheteistkümne hulgas. Kui Jeesus ennustab oma kannatust ja ristisurma, siis viib Peetrus Ta kõrvale ja noomib Teda nagu omataolist. Ta on kõikjal esimene. «Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!» Need sõnad reedavad enda tähtsuse tundmist.

Teist korda tuleb see sõna ette palju aastaid hiljem. Jeesus on juba surnud ja üles tõusnud. Juhi koht on tõesti jäetud Ta järeltulijate hooleks ja aeg on teovõimsatel meestel tegutseda. Jälle räägitakse kaljust. Nüüd rääkis Peetrus ja kalju on Jeesus. Päike on katnud oma palge kinni, maa on värisenud, Peetrus on välja läinud ja kibedasti nutnud. Nende murranguaegade jooksul on ka Peetrus jõudnud oma isiku juurest Jeesuseni.

INIMVÕIMETEL ON PIIR

Inimesel on koht universumis, aga ta ei saa oma piiri ületada. Kui Lindbergh lendas üle ookeani, siis arvati, et algab uus ajastu inimvõimete ajaloos, kuid see jäi tulemata. Ka sellel on piir, kui kaua keegi võib kannatada unetust, närvipinget ja nälga. Kord on piir ületatud ja siis keeldub see kummaline mehhanism, mida nimetame inimeseks, funktsioneerimast. Võistlusi võidetakse, hüpates paari sentimeetri võrra rekordist kõrgemale, ent inimene jääb siiski piiratuks – ta ei arene antiloobiks.

Ka vaimulikult on me võimetel oma teatud piir. Kui Peetrus hakkas oma võimete piire tundma, siis vast hakkas ta ka taipama, et ta võis Jeesuse sõnu valesti tõlgendada. Inimene ei või olla jumaliku liikumise aluseks, selleks on suuremat vaja. Ei aita kõneand, organiseerimisvõime, diplomaatia, on vaja jumalikku sädet, mis sünnitab südameid. On vaja Vaimu.

Räägitakse, et kuskil, kus kirik iga päevaga rohkem tühjenes, peeti kogudusetunnis nõu, millega seda viga arstida, ja soovitati ehitada koosolekuruumile uus fassaad. Kuid mida vaja, oli uus vaim koosolekutel ja võib-olla ka uus mees kantslis. Meil on kalduvus see vaimu vajadus olematuks rääkida. Unistame oma seisukorra roosiliseks, sulgeme silmad ja ütleme: «Ma olen rikas.» Aga Jumal ütleb: «Sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.»

Salgamisöö oli Peetrusele valusaks pettumuseks. Ta ei teadnud aimatagi, milliseid kuristikke temas võis peituda. Kui me vaatame end oma silmadega, siis on meil sageli põhjust variserina Jumalat tänada, et Ta on meid nii head lasknud olla. Niipea aga, kui me näeme endid Jeesuse kurbade silmadega, läheme me välja ja nutame kibedasti.

KAKS MÕTTEVIISI

Platon räägib, et on kahesugust valet. Üks on huultelt, teine südamest. Üks on, mis me räägime, teine, mida elame. Inimlikult mõtelda tähendab elada valega südames. Meie endi arvates peaks meil õigus olema, kuid Jumala mõistete järgi pole meil õigus. Vale südames, see tähendab, et meie moraali kompass on rikkis. Me arvame, et tüürime taevalinna poole, kuid tegelikult on suund võetud karidele.

Variserid olid inimesed, kes elasid valega südames. Moodsad arvustajad ütlevad, et siin oli Jeesus kahtlemata ülekohtune – kuidas võis Ta oma aja kõige paremat rahvaklassi nii hukka mõista! Isegi Paulus oli uhke, et ta oli variser ja variseri poeg. Kuid siin oli tegemist valega südames. Variserid arvasid, et Jumal on käsuandja ning kohtunik ja tõid Talle piinliku täpsusega ohvreid mündist, tillist ja köömnetest, kuid neelasid samal ajal leskede hooned. Jumal aga on sootuks teistsugune, Ta on armastav Isa.

See oli suur päev Peetruse elus, kui ta avastas, et on vahe inimese ja Jumala mõtlemisviisi vahel. Ja nii muutub aegamööda Peetruse elu endakaotamiseks ja Kristusele elamiseks. Enne tuldi rõõmsasti tagasi ja juubeldati, et kurjad vaimud on ka nende meelevalla all. Nüüd aga hakkab jalutu Ilusa värava ees kõndima, kui talle öeldakse, et ta Jeesuse nimel peab üles tõusma. Ja keegi ei kiitle enam endast, vaid Jeesusest. Enne oli Peetrus kalju, aga nüüd on ainuke kalju Jeesus. Peetrus nimetab Teda nurgakiviks, see tähendab elu aluseks, elu domineerivaks printsiibiks. Midagi ei tohi sündida ilma Tema nõusolekuta. Igal hetkel küsitakse: «Aga mida oleks Jeesus teinud minu asemel?»

Meil on palju Peetruse taolisi usklikke, kes on oma võimetele uhked, kuid unustavad seejuures Jeesuse. Nad nõuavad kärarikkalt suuri jutlustajaid ja inimesi, ent unustavad samal ajal nõuda Jumala Vaimu. Kui tutvume ristikoguduse ajalooga, siis me hämmastume, kui palju keskpärased inimesed on seal korda saatnud. Nad olid väikesed inimesed, kellele Jeesus oli saanud suureks. Moody, Spurgeon ja Carey olid väikesed mehed suurte ideede teenistuses. Meie suurus sõltub selle ruumi suurusest, mis me loovutame Jeesusele. Ja nende meeste elu muutus suureks!

ELAV KRISTUS

Kogudused, kus puudub elav ja soe suhe Kristusega, on surnud. Neil võib olla nimeliselt ja ka õpetuslikult küll Kristus nurgakiviks, kuid Ta pole elavaks kiviks. Õige Kristuse õpetus ei jää ajast kunagi maha, sest ta on elav, pulbitsev ja võib niisama hästi olla rakendatav tänapäeva pilvelõhkujate varjus kui esimese sajandi orjade hurtsikuis ja Rooma katakombides. Me ei saa Kristuse õpetust siduda paikade ja tsivilisatsioonidega. Ta on kosmopoliitilisem ja internatsionaalsem kui ükski teine õpetus.

Kui üks kogudus otsis endale jutlustajat, küsiti neilt, kas nad tahavad saada ka suurt jutlustajat. Ja vastus oli: «Mitte väga suurt meest, aga siiski nii suurt, et ta põlvedel taevani ulatub.» Ja see ongi kristluse auline iseloom, et väikesed inimesed võivada oma põlvedel taevani ulatuda. See tee pole avatud üksnes õpetajaile ja jutlustajaile, vaid ka väike laps, vana emake ja iga keskpärane liige võib sama teed kasutada, sest meie Kristus on elav ja mitte surnud.

KALLIS JEESUS

Ja kes võiks paremini kui Peetrus kirjutada sellest küsimusest! Meile meenub pilt Johannese evangeeliumist. Mahatehtud tulest tõuseb hommikuõhku pärlhalle suitsupilvekesi. Seal küpseb paar äsjapüütud kala ja nende lõhn levib karges õhus. Tule ümber istub mõni mees. Ja äkki kostab läbi hommikuõhu vaikuse küsimus: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?»

«Jah, Issand!» Surutult ja poolsosinal tuleb see vastus. Jällegi valitseb järve kaldal vaikus. Kaugel veretavad hommikulõõmas mäed. Öisest kalastusretkest väsinud kalurid istuvad hääletult. Nad nagu aimaksid, et siin toimub Peetruse elu suurim sündmus! Inimese ja Jumala süda on kohtunud ja igavikuküsimusele leitakse vastus.

«Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» See oli kolmas kord Jeesusel sama küsimust esitada. Surmavaikus. Kuid korraga hakkab kostma surutud nuukseid. Kes on see, kes tol ilusal hommikul nutab? See on Peetrus, kaljuhingeline mees. Nüüd on kalju sulanud ja muutunud kiviks, elavaks kiviks. Ja nüüd on ka küsija rahul. Ta teab, et Peetrus tõesti Teda armastab.

Oh neid igaviku varaseid hommikutunde, kui Jumal küsib ja inimene vastab! Noil hetkil kujunduvad kristlikud iseloomud. Kaljud hakkavad sulama, kaotavad oma kalkuse ning muutuvad läbipaistvaiks kalliskivideks.

Niikaua, kui me võime lahkuda Kristusest ja minna tagasi oma vanade harjumuste juurde, nagu Peetrus kalastamise juurde, pole me usk ehtne. Kui me veel tunneme, et võime lahkuda kogudusest ja usust, kui eluraskused seda nõuavad, pole meil üldse usku. Õige kristlane sosistab raskushetkil: «Kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.»

Ja ka meid endid ehitatakse üles kui elavaid kive – nii lõpetab Peetrus kõneluse kaljust. Kristus on hoone aluskivi, ent meie moodustame selle jumaliku hoone ehitusmaterjali, mida nimetame Kristuse koguduseks. Jeesus ise nimetas seda Jumala riigiks. See on harmooniline ja terviklik ehitis. Ta ehitusmaterjal on erinev kõikidest teistest ainetest, sest see on inimese harmooniline elu, mis on kauniks muutunud Jeesuse lähedalolus ja pühitsetud valust.

Antiikkultuuri maades reisides võite näha mahajäetud kivimurdusid, kus lamab sammaldunud valmistahutud kivitahvleid. Nende koht oleks olnud hoone seinas, kuid nüüd nad lamavad kasutamata kuskil kivimurrus. – On sinu elu selline sihitu ja kasutu sammaldumine või asud sinagi Jumala hoone müüris täisõigusliku liikmena?

EVALD MÄND
Usk ja Elu 1994
Avaldatud lühendatult

EVANGEELIUMIPÄEV KUTSUB KAASA

Aktuaalne teema

Eestit külastas ülemaailmse evangeeliumipäeva (Global Outreach Day) rahvusvaheline direktor BEAT BAUMANN (44) Šveitsist.

Te tulite Eestisse tutvustama kahte vaimuliku sisuga päeva. Mis nende mõte on?

Kõigepealt regionaalne palvepäev 17. mail. Kristlased kogunevad siis nagu see oli Kristuspäeval igas oma maa regioonis. Sel päeval palvetatakse ning valmistutakse ette ülemaailmseks evangeeliumipäevaks 14. juunil. Me kutsume kristlasi kogu maailmas sõna ning teoga edasi andma Jumala armastust ja lootust. Selleks ei ole ühte kindlat meetodit, aga igaüks võib kaasa lüüa.

14. juuni on Eestis leinapäev.

Ma tean seda. Leinapäeval vaadatakse tagasi. Aga meil kui kristlastel on samas ülesanne öelda oma rahvale, et tuleb vaadata edasi, sest meil on lootust.

Evangeeliumipäev ei toimu esimest korda.

Nüüd on kolmas kord. Traditsioon ei ole vana, aga viimasel korral ütles üle 15 miljoni kristlase kogu maailmast, et nad tahaksid vähemalt ühele inimesele Jeesusest rääkida. See on kasvav liikumine. Eesmärgiks on, et ka need kristlased, kes tavaliselt pole harjunud teistele kuulutama, vähemalt kord aastas saadaks SMSi soovides Jumala õnnistust või kutsuks kedagi sööma või muud sellist teeksid.

Kas sellel on midagi sarnast Kristuspäevaga?

17. mail kogunevad inimesed regiooniti, aga 14. juunil on eesmärgiks, et võimalikult paljud läheksid kuulutama. Ei tule evangelisti ega jutlustajat kõnelema, aga terve kogudus läheb välja. See on aktsioonipäev, kus võib väga erineval viisil oma usku tunnistada. See ei ole suurte koosolekute päev, kuigi neid võib ka pidada. Eesmärk on, et igaüks kellelegi kõneleks. Tähtis ei ole ka üks päev, vaid eesmärk on saada inspiratsiooni väljapoole suunatud elustiiliks.

Kas üritused eri paigus on kuidagi sünkroniseeritud?

See ei ole ju jumalateenistus, vaid igaüks tegutseb oma viisi järgi. Sa võid tänavale minna, sõpru külla kutsuda, kellelegi midagi kinkida, Facebookis kirjutada.

Kas keegi juhib ka seda ettevõtmist?

Meie koordinaatoriks Eestis on siinse evangeelse alliansi peasekretär Indrek Luide. Aga see on ainult koordinatsioon. Oluline on, et kogu juhtkond, kõik pastorid kaasa aitaksid ja töövaldkonnad üheskoos strateegiat arendaksid, igal aastal uued ideed oleksid. Eesmärk on, et kõigepealt oleks palve ja seejärel evangelisatsioon.

Eestlased on väga pikaldased inimesed. Kas korraldamisega ei ole juba hiljaks jäädud?

Ei pea väga spetsiaalselt ette valmistama ega programmi tegema. Igaüks vaatab ise, mida ta tegema hakkab.

Alates 2015. aastast on evangeeliumipäev juunikuu esimesel laupäeval. Algul oli plaanis palvetada nelipühade ajal ja nädal hiljem välja minna, aga õigeusu kirikus on teised pühadeajad ja mõned inimesed ei tea üldse, millal nelipühad on. Seepärast otsustasime, et rahvusvaheline evangeeliumipäev on alati juunikuu esimesel laupäeval.

Millise tulemuseni loodate jõuda?

Küsimus ei ole ainult ühes päevas. Aristoteles ütles, et esimene samm on pool teed. Oleme näinud paljudes maades, et need, kes on kaasa löönud sellel päeval, hakkavad kuulutama hiljem iga nädal või iga kuu, kuigi nad varem ei levitanud aktiivselt evangeeliumi. See julgustas meid väga, et üks päev aitab elustiili mõjutada.

Teiseks, see päev põhjustab ühtsust. Kui suuri projekte teha, siis inimesed ütlevad, et neil on teised plaanid. Meie ütleme – tee ainult üks päev ja seda, mida ise tahad. Ja siis me märkame äkki, et tekib ühtsus. See üks päev annab impulsi ja motiveerib reeglipäraselt koos töötama.

Meil on võimalus peaaegu ilma rahata evangeelium kogu maailma viia. See visioon on saanud paljudele inimestele omaseks.

Kas evangeeliumipäevaga tuleb jälle üks uus usuline organisatsioon Eestisse?

Ei, see peaks olema rahvuslik liikumine, mis on rahvusvaheliselt seotud. Kõik kristlased kõigist usutunnistustest saavad kaasa töötada. Igaüks, kellel Jumala armastus südames on, võib selle praktiliselt välja kanda.

Kogu projekt on nii mõeldud, et inimesed ei saa kellegi ümber koguneda. Suuri koosolekuid ei ole, on üksainus päev. Kristuspäeva eestvedaja Hanspeter Nüesch on öelnud, et paljud inimesed on proovinud keeruliselt töötada, aga see on üks päev, üks maailm ja üks sõnum. Sa võid oma programmi teha või hoopis ilma programmita töötada, aga sel päeval on iga kristlane kutsutud tunnistama.

Täname!

28. jaanuaril 2014
Tartu Risttee keskuses

MÕNI INIMENE SOBIB ALUSTAJAKS

Riias peeti 13. ja 14. veebruaril Balti Koguduste Konverents, mille peakõnelejaks oli Willow Creeki koguduse rajaja ja vanempastor Bill Hybels. Üheks esinejaks oli Ameerika sakslane DIETRICH SCHINDLER (55), kes juhib Saksamaa Vabade Evangeelsete Koguduste Liidus koguduste rajamist.

Teie eesnimi on ameeriklastele hääldamatu.

Minu usklik ema andis mulle nime Dietrich Bonhoefferi järgi ja see on suur au.

Miks Teie vanemad Ameerikasse läksid?

Olid sõjajärgsed aastad. Minu ema pärines Sileesiast ja tema kodukoht kuulub nüüd Poolale. Ema oli üheksa kuud põgenik. Ta tuli Schwarzwaldi, kust oli pärit tema isa. Seal elas ka minu isa, aga nad ei olnud veel tuttavad. Minu vanaisal oli elektritarvete kauplus, mis oli sõja tõttu väga alla käinud. Isa töötas elektrikuna oma isa firmas. Oldi arvamusel, et tulevikku ei ole. Meil olid sugulased Ameerikas, kes olid juba 1920. aastatel sinna välja rännanud. Nad ütlesid minu värskelt abiellunud vanematele, et tulge meie juurde, siin vedeleb rikkus tänavatel, saate tööd ja võite uut elu alustada.

Teie sündisite juba Ameerikas ja saite sealt hariduse?

Jah. Olen kolmes õppeasutuses teoloogiat õppinud ja sain Fulleri seminarist doktorikraadi. Minu töö käsitles koguduste rajamist ja vastavat liikumist. Töö tegin pärast seda, kui olin viis kogudust rajanud ja selles on nii praktikat kui ka teooriat. Ka raamat «Jeesuse meetod: kogudusi rajada nagu Jeesus» tuli praktikast, Jeesuse kui koguduste rajaja uurimisest.

Miks Te tulite Saksamaale? Teie vanematele oli see kodumaa, kuid mitte Teile.

Põhjuseks olid minu ema palved. 1960. aastal tuli ta esimest korda tagasi Saksamaale. Ta oli väga puudutatud oma perekonna ja sõprade jumalatusest. Ta tuli koos minuga Schwarzwaldi, põlvitas ja palus Jumalat, et Ta kunagi saadaks tema lapsed misjonäridena sinna tagasi. Mina olen selle palve vastus.

Minu tööaastad on kõik Saksamaal möödunud. Ma ei igatse Ameerika järele. Jumal on mu Saksamaale pannud. Tean end sinna kutsutuna ja tunnen end kodus.

Miks Te ei tahtnud pastori või evangelistina töötada, vaid hakkasite hoopis kogudusi rajama?

Ema arvates oli vaimulikult vaadates Saksamaal pimedam kui Ühendriikides. Saksa ajakiri Der Spiegel kirjutas 1991. aastal: «Saksamaa on paganlik maa kristlike jääknähtudega.» Kahjuks oli ajakirjal õigus. Ma arvan, et paljud olemasolevad kirikud ja kogudused Saksamaal on peaaegu surnud. Nad püsivad veel formaalselt, aga neis ei ole elu. Nad ei ela pöördumiste läbi, nende liikmeskond vananeb üha. See tähendab, et me vajame palju uusi kogudusi, et võiksime uusi inimesi usu juurde tuua.

Kas need vanad kogudused ei võiks uuesti elustuda?

Ka vana koguduse võib uuele elule juhtida, aga see on raskem kui uue rajamine. Vahel öeldakse, et surnut on raskem elustada kui uut last ilmale tuua. Minu olemusele ei vasta pikalt ootamine, kuni inimesed uuesti teadlikuks saavad.

Kas kõik Teie rajatud viis kogudust jäid püsima?

Jah. Neil on juba tütarkogudused. Aga meie liidus on ka näiteid, kus edu ei olnud. Meil on rajatud 65 uut kogudust ja kaotanud oleme neist ainult kaks.

Miks Te ise ei jäänud töötama mõnda enda rajatud kogudusse, vaid hakkasite järgmist rajama?

Jumal on mind selliselt andidega varustanud, et ma ei ole arendaja, vaid alustaja. Mul hakkab igav, kui projekt on pikaajaline.

Kas need viis kogudust on kõik ühes piirkonnas?

Põhiliselt Frankfurdi piirkonnas – Mannheim, Kaiserslautern. Kaks kogudust saime ühest elukohast rajada. Aga me oleme neli korda kolinud. Minu naisele ei olnud see kerge. Tema tahab püsivust, mina mitte. Aga meie abielu elas selle hästi üle.

Kuidas sattusite Bill Hybelsi meeskonda?

Ma arvan, et paljud teemad, mis Willow Creek meile andnud on – kuidas evangeliseerida, kuidas juhtida, kuidas pidada häid jumalateenistusi – kõlbavad ka koguduste rajamise liikumises kasutada. Ega Bill Hybels mind tundnud, ta usaldas piirkonna juhte. Keegi vist kutsus mind sinna.

Mis on Teie teemad sellistel konverentsidel?

Koguduste rajamine, juhtimine, evangelisatsioon ja jüngrite tegemine. Ma ei ole üldistaja, ma olen koguduste asutamise ja juhtimise spetsialist. Ma kirjutasin ka ühe usukursuse saksa ja inglise keeles internetti – mylifeworkshop.org.

Te olete viis kogudust rajanud, doktoritöö teinud ja raamatu kirjutanud. Kas nüüd hakkate kuuendat asutama?

Oleme naisega vaimulikus järelemõtlemises. Usume, et Jeesus juhib meid edasi. Ma käin väga palju mööda maid reisimas. See teeb mulle rõõmu, et mind kasutatakse, aga ma igatsen koguduste rajamise järele. Selles olen ma efektiivne.

Te ei ütelnud häid sõnu sõjajärgse Saksamaa kohta. Milline on praegune Euroopa?

Euroopa muutub üha jumalatumaks. Euroopa ebajumalateks on ratsionalism ja materialism. Ma arvan, et ka Issanda meetodid on muutunud.

Sõja lõpust 1980. aastate alguseni on Issand palju inimesi evangelisatsioonide kaudu enda juurde toonud. See meenutab Damaskuse teed (Ap 9). Jumala Vaim puudutas Paulust ja ta pöördus kolme päeva pärast. Aga ma arvan, et alates 1980. aastatest muutis Püha Vaim oma strateegiat ja see on sarnane Emmause teega (Lk 24,13–35). Sel ajal, kui jüngrid teel olid ja omavahel rääkisid, liitus Jeesus nendega. Ta ilmutas ennast neile sõbralikus vestluses ja nad said usklikuks. Ma arvan, et just seda sidemeid tähtsustavat teed kasutab Jumal praegu kõige enam. See käib Lääne-Euroopa kohta, mida ma paremini tunnen.

Kogu Alfa kursuste liikumine on rohkem sotsioloogia kui teoloogia. Inimesed tulevad kokku, neile pühendatakse aega, süüakse koos, arutletakse ning ollakse palju nädalaid ja kuid üheskoos teel. Ja siis tulevad pöördumised. Alfa kursus on hea peegeldus Emmause teest.

Aga Euroopas korraldatakse ju ka suuri evangelisatsioone nagu näiteks ProChrist Saksamaal.

Need on sünnitusmajad. Aga sünnitada saab ainult tänu suhtele, mis enne oli. Paljud kristlased, kes oma mittekristlastest sõpru ProChristile kutsuvad, on juba pika teekonna nendega käinud. Ja siis tuleb Ulrich Parzani või varem tuli Billy Graham ning ütleb oma sõna ja inimesed pöörduvad, aga kogu eeltöö jääb varjule.

Kui keegi ütleks, et siin on linn, hakka koguduse rajamisega pihta, siis millest alustaksite?

Koguduste rajamine käib rohke palve ja paastumisega. Kõigepealt siis palve koos palvemeeskonnaga. Seejärel teen demograafilise uurimuse – kuidas on linn üles ehitatud, kus on lastega pered, kus sakslased, kus välismaalased, kus katoliiklased, kus protestandid, kus kirikuvõõrad, kus linn kasvab, kus on uusehitused, millised on inimeste vajadused. Ühepereelamud näitavad paigalpüsivust, suured majad liikuvust.

Püüan linna juhtivate inimestega tuttavaks saada. Kui kolisin Kaiserslauternisse, siis juba kahe nädala pärast käisin ülemlinnapea ja linnapea jutul, protestantliku dekaani ja ajakirjanike juures. Mul oli ainult oma pere ja kaks vallalist inimest sinna linna kaasa võetud. Ütlesin, et minu nimi on Dietrich Schindler, olen Kaiserslauterni vaba evangeelse koguduse pastor. Seda kogudust veel ei ole, aga saab olema ja see on oluline selle linna inimestele. Teie olete tähtis tegelane ja sellepärast tahan teid tundma õppida.

Tähendab, Teil on oma meeskond?

Mõnikord on, mõnikord mitte. Meeskond tuleb koguda. Koguduste rajamiseks on kolm klassikalist meetodit.

Esimene tee on langevarjuga alla hüppamine. Lennatakse linna kohal ja lastakse end alla visata. Ei tunta kedagi ja rajatakse uus kogudus. Sellega saavad hakkama vähem kui kümme protsenti koguduste rajajatest. Teine on maasikataime ehk ema-tütre meetod. Emataim saadab tütartaime välja ja temast saab iseseisev taim. Siis on veel makedoonia mehe meetod (Ap 16,9). Linnas on üks grupp inimesi, kes kutsub enda juurde koguduste rajaja – tule siia ja aita meil kogudust rajada, me ise ei saa hakkama.

Parim ja lihtsaim on ema-tütre meetod. Sul on kaastöötajad kõik ühest emakogudusest, kes on omavahel üle aastate tuttavad. Neil on ühine õpetus, üks juhtkond, kes ei pea tõenäoliselt ümber kolima, nad peavad ainult oma aktiivsuse suunama teise linnaossa või ka lähemale.

Kaiserslauternis kasutasin langevarjumeetodit. Oberurselis alustasime 30 inimesega, kes minuga Frankfurdi emakogudusest kaasa tulid.

Kas Teie töö on Teie liidus populaarne?

Jah. Meie liit on teiste hulgas tuntud selle poolest, et rajab kogudusi ja võtab seda tõsiselt. Vaja on üksmeelt liidu juhtkonnas, meil on see nii. Ma kuulun liidu juhatusse. Meil on ühine arusaamine – rajada sada uut kogudust kümne aastaga.

Kas kõik need on saksa kogudused?

Meil on liidus ka mõned migrantide, näiteks türgi või pärsia kogudused. Osad nende liikmetest tulid Saksamaale kristlastena, teised pöördusid Saksamaal. Mõnikord on nad saksa kogudustesse integreerunud. Saksamaa muutub üha enam migrantide maaks ja ka need inimesed tuleb Kristusele võita. Poliitilise korrektsuse taha pole asi jäänud, meil on suur vabadus.

On Teil mõni soov lugejatele?

Balti kristlased vajavad julgust. Nad peavad olema leidlikud, avastama uusi teid, et inimesi Jeesuse juurde tuua. Ma loodan, et need kaks päeva olid paljudele julgustuseks. Ma loodan veel Baltikumi tulla.

Täname!

14. veebruaril 2014 Riias

TULETÕRJEÜLEM KASVATAB SUURT PERET

Stephan Neuhoffile Kölnist allub suurim tuletõrjeorganisatsioon Saksamaal – 1100 elukutselist tuletõrjujat, 720 aktiivset vabatahtlikku ja 400 noorteorganisatsiooni liiget. Ingeborg ja Stephan Neuhoffi peres on 11 last.

3. märtsil 2009 juhtus üks Kölni ajaloo suuremaid katastroofe – linnaarhiivi maja vajus ehitatavasse metrootunnelisse. Nädalaid varem oli Stephan Neuhoff ise selles 21,4 meetri kõrguses kompleksis vanades dokumentides tuhninud, et midagi tuletõrje ajaloo kohta leida. Nüüd kuhjus tema ees kaheksa meetri kõrgune hunnik – segu betoonist, klaasist ja dokumentidest.

Sissevarisenud arhiiv tõmbas kaasa ka külgnevate elumajade seinad, nii et aitajad võisid vaadata elutubadesse nagu nukumajas. Tuletõrjeülem arutles – kas kõik elanikud jõudsid majadest lahkuda? Ümberringi olid teised mõranenud hooned: elumajad, koolid, vanadekodu… Ootamatult oli tekkinud suurim varemeteväli, mida ta kunagi näinud oli. Üksteise järel tulid sajad inimesed appi ja ta pidi neile ütlema, miks töö venib. Tuletõrjeülem palvetas. Stephan Neuhoff ütles: «Sellistes olukordades aitab mind palve seisma jääda ja mitte plehku panna.»

OTSUS ELU JA SURMA ÜLE

Stephan Neuhoffi tegutsemine pärast varingut teenis linnas suure tunnustuse. Märtsis 2014 läheb «Kölni kangelaseks» hüütud Stephan Neuhoff pensionile. Nagu kirjutas ajaleht Kölner Stadt-Anzeiger, otsis linn tema järglaseks «segu tippametnikust ja superkangelasest».

KÕIGE EBAMEELDIVAMAD KÜSIMUSED

Köögiuksel ripub A4-formaadis leht. Neuhoffide 11 last lõbustasid end ükskord sellega, et panid kirja kümme «kõige enam kuuldud ja vihatud küsimust suurperele». Nagu «Kuidas teie ema sellega hakkama sai?» Või «Kas nad on kõik teie lapsed?» Aga nüüd saavad toolid suure söögilaua ümber üha harvem täidetud. Vaid neli poega ja tütar elavad veel oma sünnikodus. See-eest sibavad vahetevahel kolm lapselast üle elutoavaiba.

Seinal ripub rist, väikesel laual suur Piibel küünla kõrval. Usk on Ingeborg ja Stephan Neuhoffi saatnud noorusest peale. Nad juhatasid lastegruppe katoliku kirikus. «Me olime koguduse unistuste paar,» jutustab pereema särasilmi. Aga mõndagi tegid nad kirikus vaid sellepärast, et «kristlased teevad nii». Alles palju hiljem taipas abielupaar, mis on kristliku usu tegelik sisu.

ENNE TULI KRIIS JA SIIS ISSAND

Kõik muutus alles siis, kui abielupaar liitus oma koguduses ühe osaduskonnaga, mis oli võtnud eesmärgiks usu süvendamise. See liikumine tekkis kuuekümnendate aastate keskel Madridi slummides. 15 õhtut ja ühe nädalalõpu keerles kursus teemade ümber nagu elumõte ja praktiline kristlaseksolemine.

Stephan Neuhoffil läksid paljud tuled põlema: «Ma kogesin, et Jumal armastab mind nii, nagu ma patusena olen.» Ta õppis Jeesust Kristust kui Issandat tundma, kellel on tegelik võim. 40 kursusest osavõtjat lasksid end motiveerida, et kohtumisi iseseisvalt jätkata – nende hulgas ka Neuhoffid. Ka nende abielus tekkis taas side. «Me hakkasime lihtsalt üksteisega rääkima.»

Oma grupiga võtsid Neuhoffid sellest ajast ette üha uusi misjoniaktsioone. Mõnikord läksid nad risti ja Piibliga Kölni Toomkiriku juurde, laulsid laule ja küsisid möödaminejatelt nende arvamust kirikust ja usust. Teinekord käisid nad ukselt uksele. Tulemused olid väga erinevad. Kõige huvitavamad olevat olnud vestlused evangeelsete vabakirikute või evangelikaalide pooldajatega. «Nüüd räägime Jeesusest kui kõige alusest.»

TÜTRE ELU OLI NOATERAL

Selles faasis sai Stephan Neuhoffile selgeks, mida tähendab, et kristlane peab oma risti enda peale võtma (Lk 14,27). Tema naine täiendas: «Ma ei usu juhuseid.» Igal asjal on mõte, nagu siis, kui Jumal tahtis pimedaltsündinu kaudu oma au näidata (Jh 9). Ta aitas tõesti ka Neuhoffe, andis jõudu ja palju aitajaid. Laps jäi elama. Seejärel sai vanematele rohkem kui seni selgeks, milline suur ja hindamatu kingitus on elu. Nad olid valmis iga lapse vastu võtma, kelle Jumal neile anda tahab. Neid sai üksteist. Ingeborg Neuhoff ütles: «Mida rohkem ma õppisin Tema abi elus ootama, seda õnnelikumaks ma muutusin.»

Rahast rääkides ütlevad mõlemad: «Meil pole kunagi tagavarasid olnud.» Juba 24 aastat on Stephan Neuhoff liidumaa elukutselise tuletõrje juht ja saab ka vastavat palka. Aga 11 last maksavad palju. Stephan Neuhoff ütles veendunud kristlasena: «Meie jaoks oli küsimus – kas Jumal või mammon?» Nad otsustasid Kristusele toetuda ja õppisid ka, et «Jumalal on naljasoont». Ta üllatas näiteks siis, kui nende kaheksakohaline väikebuss kaheksanda lapse sündimisega väikeseks jäi. Nad said päranduse ja järsku oli neil sajamargase täpsusega olemas raha 13-kohalise bussi ostmiseks. Teadmine, et Jumal tõesti eksisteerib, on tihedalt lastega seotud, räägib pereisa. Ingeborg Neuhoff täiendab: «Jumal on suurem ja Tal on rohkem ideid kui meie pähe mahub.»

ELUÕNN EI OLE MÕÕDETAV

Vanemad naeravad ja kinnitavad, et need ei ole päris tõsiselt mõeldud. Näiteks vastus küsimusele, kas siis need kõik tõesti nende lapsed on: «Pooled on varastatud.» Vargil pole Neuhoffid küll kunagi käinud.

CHRISTOF HÜLS
idea Spektrum

USK JUMALASSE AITAS VASTU PIDADA

Lugu meenutab Robinson Crusoe oma – merehädaline eksles 13 kuud Vaiksel ookeanil ja randus lõpuks ühel pisikesel atollil. Jose Salvador Alvarenga (37) sõnul juhtus tõesti nii, kuigi lugu kõlab nagu kirjanduslik väljamõeldis.

Alvarenga läks detsembris 2012 kalamehepaadiga Mehhiko läänerannikult Chiapase osariigist merele. Ta tahtis koos oma kaaslase Ezekieliga haikalu jahtida. Juba 15 aastat elas El Salvadorist pärinev Alvarenga Mehhikos Costa Azulis ja teenis elatist kalurina.

Avamerel ütles äkki pardamootor üles ja mehed triivisid juhitamatu paadiga Vaiksele ookeanile. Hoovused ja tuuled liigutasid seitsmemeetrist fiiberklaasist paati mööda avamerd. Kuna meestel polnud toitu, pidid nad sööma kilpkonni, linde ja kalu. Alvarenga noorem kaaslane ei pidanud kaua vastu, ta suri nelja nädala pärast. Alvarenga pidi noormehe surnukeha üle parda viskama.

Aja jooksul muutus Alvarenga osavaks – ta suutis merelinde juurde meelitada ja paljaste kätega kinni püüda. Aga kõige raskem oli merehädalisel mageda vee puudusega hakkama saada. Ta jõi vihmavett, kilpkonnaverd ja isegi enda uriini.

JUMALA MÄRK

Veidi enne maale jõudmist olevat üks lind tema paadi ninale maandunud. Ta pidas seda Jumala märgiks. «Ma tean, et Jumal on mu päästnud. Ma olen rõõmus, et ma Temasse usun.»

Millisel päeval täpselt Alvarenga jaanuari lõpus Marshalli saartel Eboni atollil nelja tuhande kilomeetri kaugusel Austraaliast kirdes maandus, ta ise ei tea. Riietest olid tal järel ainult lõhkised aluspüksid. Ta pidi viimased meetrid rannale ujuma. Kaks naist leidsid ta rannalt magamast.

Pulstunud juuste ja paksu täishabemega nägi kalur 13-kuuse eksisõidu järel tegelikult reibas välja. Tal oli veepuudus, ta kurtis valu üle liigestes ja liikus kuidagi ebakindlalt oma jalgadel, kuid ei paistnud kurnatuna.

TÕELISELT USKUMATU

Ka asjatundjad peavad niisugust odüsseiat võimalikuks. Vaiksel ookeanil on tugev läänehoovus, mis võib paadi Mehhikost otse Indoneesiasse viia – ja just sellel teel asuvad Marshalli saared. Ka Alvarenga 15-aastane kalurikogemus räägib loo usutavuse kasuks.

Alvarenga ema on igatahes kindel: «Issand kaitses teda merel ja nüüd toob Issand ta mulle jälle tagasi. See on ainus, mis mulle tähtis on.»

DENNIS PFEIFER
idea Spektrum

LÜHIDALT

16. veebruaril toimus Tallinnas Rootsi-Mihkli kirikus Eesti Kirikute Nõukogu 25. aastapäevale pühendatud oikumeeniline tänujumalateenistus, millele järgnes pidulik vastuvõtt kutsututele. Pildil annab EKNi president peapiiskop Andres Põder president Arnold Rüütlile juubelimedali.

EESTI BAPTISMI 130. AASTAPÄEV

Haapsalu Baptistikoguduses 23. veebruaril 2014

1. Vaade saali.
2. Meego Remmel ja koguduse pastor Eenok Palm.
3. Koor.
4. Tervitab emeriitpastor Aare Tamm, naaber Ridalast.
5. Koorijuht Urve Pihlak.
6. Juubelitordid.

Fotod: Mihkel Nõlvak, Eerik Rahkema, Olev Rahkema