|
Kõrgema Usuteadusliku Seminari hoone Tartus
Juba mitmes Kuulutajas on juttu olnud sellest, et käesolev aasta on Eesti EKB Koguduste Liidus juubelite aasta. 20. septembril oli Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris liidu 130. aastapäeva ja taasavatud seminari 25. aastapäeva puhul ajalookonverents (vaata pilte alt).
Üksteise järel tulevad tähtpäevad ei tüüta ära, kui neil on sisu, mis rõõmu teeb ja mille eest on põhjust Jumalat tänada. Seekordsel konverentsil olid lisaks liidule ja seminarile teemaks viis inimest, kes on liidu ajaloos olulist rolli mänginud. Neid on muidugi rohkem kui viis, kuid ühe päeva sisse kõik ei mahu.
Kuidas tutvustame meie oma kaasajale Kristust? Milline mulje jääb inimestele Jeesusest, Tema kogudusest ja järgijatest? Meid jälgivad Jumala ja inimeste silmad. Jeesus ei püstitanud saavutamatut ideaali, kui Ta mäejutluses ütles:
«Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5,14–16).
 TÕSTAME PILGUD ÜLES!
Toimetaja kommentaar
Šotimaal oli referendum ja šotlased ei soovinud Suurbritanniast eralduda. Muutus Euroopa kaardil jäi tegemata. Niisugune oli selle rahva vaba tahe.
Rahvaste vahel on vabasid ja sunniviisilisi liitusid. Piire on tõmmanud ka päris võõrad – lahutanud omasid ja pannud kokku vihavaenlasi (valusaks näiteks on Nigeeria, kus rahu ja leppimist kuidagi ei leita). On juhtunud ka seda, et aegade jooksul harjutakse koos olema. Konfliktide juured võivad peituda sajandite taga ja kaugelt vaatajatele üsna arusaamatud olla.
Kristus ühendas usklikuks saanud juudid ja paganad. «Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,» kirjutas apostel Paulus (Ef 2,19). Peame meeles pidama, et kristlus ei ole suutnud alati inimesi ühendada, kuid Kristus suudab.
USA PRESIDENDI KÜLASKÄIK
Eestis käis USA president Barack Obama. Tema lühikest visiiti hinnati toetusavaldusena Eestile ja teistele Balti riikidele. «Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on sama tähtis kui Pariisi, Berliini ja Londoni kaitsmine,» ütles USA president.
Presidendiga kaasas olevaid ajakirjanikke Eesti palju ei huvitanud. Võib-olla ei huvita neid ka teised riigid, kus nad temaga käivad. Nende küsimused presidendile olid seotud kaugemate maadega, kus vägivald avalikult vohab. Islamiriik tapab ajakirjanikke ja abitöötajaid ning ähvardab terroriaktsioonidega Euroopat ja Ameerikat. Palugem, et avaneksid nende poliitikute silmad, kelle silmis islam on rahumeelne religioon, mille pooldajatele peavad kõik uksed avali olema.
Nendes küsimustes peab ka Eestil oma seisukoht olema. Lisaks erutab meid Ukraina kriis, mis on toonud sõjategevuse meie lähipiirkonda. Niisugusel ajal peaks tegelema rahva moraali tugevdamisega, mitte kiskuma seda alla avalikku joomist lubava või mitteabielulist ja samasooliste kooselu soodustavate seadustega.
Hea, et Barack Obama Eestis käis ja meile sellega rohkem tähelepanu tõmbas. See oli üks aktsioon, aga iga päev peab käima rutiinne tegevus riigi tugevdamiseks ning inimeste elu ja julgeoleku parandamiseks. Nagu Jeesus usklikke õpetas: «Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.» (Lk 12,42–43).
RIIGIKOGU VALIMISED LÄHENEVAD
Eelnev tekst sobib sisse juhatama järgmist teemat – kevadel tulevad Eestis järjekordsed parlamendivalimised. Nende lähenemisest annab märku aktiviseeruv poliitiline tegevus – asutatakse uusi erakondi, vanade tippudes tehakse ümberkorraldusi, tuntud tegelasi kutsutakse parteidesse, mõned poliitikud vahetavad kesta. Midagi uut selles pole, Eestis tehakse nüüd lihtsalt seda, mida kogu vabas maailmas ikka on tehtud. Ega see, et igal pool tehakse, kõike heaks ja ilusaks ei tee, aga toimiv ja ühiskonna erinevaid kihte peegeldav parlament on igas riigis vajalik.
Näiteks Ukraina parlament ei toiminud normaalselt ja tekkis protestiliikumine Maidanil. Parem oleks ju olnud, kui vastanduvad jõud oleksid oma esindajate kaudu parlamendis oma seisukohti väljendanud ja hääletustulemusi aktsepteerinud, selle asemel, et pealinna lõhkuda ja inimesi tappa. Jätame selles arutluses välismaised mõjud arvestamata. Aga ka need oleks pidanud parlamendi kaudu toimima, kui neil oli valijate hulgas toetajaid.
1919. aasta suvel ütles Karl Kaups baptistiliidu konverentsil, et poliitikasse segamine, sellest osavõtmine on liidu tööle suureks kahjuks tulnud. Poliitiline kihutustöö ja parteivõitlus mõisteti konverentsil hukka, kuid ühiskondliku ameti vastuvõtmist ja sellesse sündsate isikute valimist ei keelatud, vaid peeti teatud juhtudel kasulikuks. (Teekäija nr 7/8 (1919), lk 69–70).
Märgata on, et seisukoha võtmine ei olnud kerge. Tuleb Jumalat usaldada – Tema võib mõjutada valimiste tulemusi ja ka valitavate poolt vastu võetud otsuseid. Kindel on see, et Jumal ei luba meil käega lüüa ning oma riigi ja rahva suhtes ükskõiksed olla. Ja ikka võime palvetada nii, nagu Jeesus Meie Isa palves õpetas: «Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!» (Mt 6,10).
Mõni tee viib rappa.
MEHE VÄÄRIKUSEST
«Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta.»
1Tm 2,8
«Mehed, elage mõistlikult naisega kui nõrgemaga. Osutage naistele austust, ... et teie palvetel poleks takistusi.»
1Pt 3,7
Nende kirjakohtade esimene mõte pärineb Pauluselt, kes ei olnud abielus, teine Peetruselt, kes oli abielus. Seega peaks olema nende ütlemiste kaudu esindatud kõik mehed.
Jumal ootab neid omadusi ja sellist käitumist kõigilt meestelt. Olenemata sellest, kas oled abielus või mitte, kas oled noor või vana.
LAPSI KASVATAVAD NAISED
Laps on enamiku ajast emaga. Nüüd alles hiljuti sai võimalikuks ka isapuhkus. Lasteaias on kasvatajad naised. Pühapäevakoolis õpetavad peamiselt naised. Koolis on 90 protsenti õpetajatest naised. Kui läheme poodi süüa ostma, siis kassas näeme põhiliselt naisi.
Teame, et umbes pooled lastest kasvavad ilma isata. Moodne elukorraldus on selline, et ema ja isa on vähemalt üheksa tundi ööpäevast kodust ära. Üsna tõenäoline on, et lapsed on sõprade ja õpetajaga rohkem kui isaga.
Siis avastame, et miks oleks mehed justkui kõigest tagasi tõmbunud ja loonud «oma maailma», arvates, et on asendamatud töötajana, teiste abistajana. Isegi vaimulikuna? Kuid mees on asendamatu ainult kahes rollis – abikaasana ja isana. Kõik muud rollid ja ametid on asendatavad.
Vanas Iisraelis ja ka Eesti talus oli poeg isaga kaasas. Ta nägi, kuidas ja mida isa tegi. Nii õpetas isa pojale ameti või vähemalt paljude igapäevaelu praktiliste tööde tegemist.
Loodus aga tühja kohta ei salli. Nii on tühjad kohad pidanud võtma naised. Mees peaks olema Piibli järgi perekonna pea. Aga kui mees seda rolli ei täida, siis peab ju keegi seda täitma.
KUST ÕPPIDA MEHELIKKUST?
Edwin Louis Cole ütleb raamatus «Maksimaalne mehelikkus», et «kogudus, perekond ja rahvas on niisama tugevad, kui on selle mehed»! Tasub kindlasti, eriti tänases kontekstis, meenutada president Lennart Meri öeldut: «Riik on sama tugev kui perekond.»
Kus saaks õppida mehelikkust, kui poeg ei ole seda ehtsalt näinud? Vaja on eeskuju! Aga kui iga isa ei olegi mehelik või pojal ei ole piisavalt võimalusi isaga koos olla, siis kust leida eeskujusid?
Kui küsida, milline on mehelik mees, siis ühiskonnas on küllaltki palju erinevaid arvamusi mehelikkuse ja meheks olemise ideaali kohta. Piisab vaid mõttearendusest «Kuidas mõjub salli kuduv mees?»
Samuti muutub mehelikkus ajas. Mehelikkuse ideaal sada või 50 aastat tagasi oli natuke teistsugune. Rääkimata kaugematest aegadest. Piibli-aegsetel juutidel oli loomulik, et iga noor mees abiellub ja loob perekonna. Vanas heebrea keeles selline sõna nagu «poissmees» üldse puudub.
Kunagi olid meeste tööd ja naiste tööd. Korteris elades ei ole nii lihtne töid liigitada, sest metsatöid ja põlluharimist seal ette ei tule. Kes poodi toidu järele läheb, see on ilmselt kokkuleppe küsimus. Kui rollid on muutunud, siis kas rollide muutumisega on muutunud ka mehelikkus?
Veel üks asi. Mehelikkust mõjutab ka see, mida mehest arvatakse. Arvamused, mis mõjutavad mehelikkust, võiksid olla minu arvamus enda kohta (sõltub kasvatusest, eeskujudest, sõprade ja ühiskonna hoiakutest), teiste arvamus (sõbrad) ja lõpuks ühiskonna arvamus. Kui oled abielus, siis on oluline, mida abikaasa arvab. Kui mees plaanib abielluda, siis kellegi võluva daami arvamus on ülitähtis.
Aga neil võivad olla erinevad ootused. Ja kas oled pannud tähele, et inimene on lühikest aega suuteline käituma erinevalt, kui sa tead abikaasa, sõprade, võluva daami või ka ühiskonna ootusi. Ühiskond on «haigete» ootustega. Olgu näitena võrdõiguslikkus kõiges, edukus või muu jabur ulmeline soov.
MIDA JUMAL ARVAB?
Keskendume sellele, mida Jumal arvab. Piiblis on kirjutatud: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks» (1Ms 1,27). Siit saab selgeks mehelikkuse päritolu. Jumal on selle algupäraselt igale mehele andnud. Aga mees võib rumalusest, teadmatusest või valedest eeskujudest ja mõjutustest ajendatuna selle kaotada. Sellepärast ma nendest lihtsatest asjadest kirjutangi.
Jeesus kordas Jumala põhimõtet, Moosese aegset vanatestamentlikku põhimõtet: «Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks» (Mt 19,5).
Veel üks Jumala arvamus, mis on Pauluse kaudu edasi antud: «Aga ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea» (1Kr 11,3). Seega võrdõiguslikkus ei ole piibellik. Mees on mees ja naine on naine. Ma ei taha pikalt teha selgitavat kõrvalepõiget, aga kindlasti ei ole olnud Jumala mõte ebavõrdsus selles, et naistel puuduks valimisõigus, inimõigused või et naine oleks kuidagi väärtusetum kui mees.
Meeste ja naiste omavaheliste suhete teemal on ironiseeritud aastasadu. Näiteks mõned vanasõnad.
Mees on naise pää, aga naine on see kael, mis pääd pöörab!
Ega kana pole lind ega naine inime.
Naesterahvas on inime ainult värske lume peal.
Enam kui tuhat aastat tagasi oli Kreekas kogu kirikusinodi koosolek pühendatud ühele küsimusele – kas naine on inimolend või loom? Hääletati ja asja lahendas lõpuks üks hääl. Otsus oli, et naine ikkagi kuulub inimrassi hulka.
Ka nii kaugele võivad mehed oma «mehelikkuses» minna! Sellest on ilmselt tekkinud ka naisõiguslaste liikumine ja see on tänaseks sõitnud teise kraavi. Äärmused sünnitavad äärmusi. See ei ole Jumala mõte ega plaan.
Pakun edasimõtlemiseks kaks teksti, mis raputavad, panevad paika fookuse: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest» (Ef 5,25) ja «Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!» (Kl 3,19).
Naistele oskan vaid öelda seda, et laske meestel olla mehed! Mehelik mees kannab hoolt kõige ülejäänu eest.
MEHELIKKUSEST RÄÄKIDES JÕUAME ARMASTUSENI
Me ei saa siit edasi ilma lugemata 1Kr 13,4–7: «Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.»
Seda on meeldiv lugeda. Kuid minu jaoks muutub see isiklikuks alles siis, kui kasutan tuntud trikki – panen oma nime armastuse asemele ja loen uuesti. Siis ma tavaliselt olen muutunud üsna mõtlikuks. Ma tahaksin selline olla, aga kas ma ikka olen?
Kas mehelikkusega seonduvalt sobib rääkida ka tunnetest? Kuna ka see on alateema, milles on erinevaid arvamusi, siis üks on kindel – tõelist piibellikku mehelikkust peavad iseloomustama põhiliselt kaks tunnet: kohusetunne ja vastutustunne.
Armastus ei ole ainult tunne, mis muutub. Armastus on kui tahe ja otsus, keda armastada!
Küpse mehe ühed iseloomulikumad tunnused ongi kohusetunne ja vastutustunne: «Kui ma olin väike laps, siis ma rääkisin nagu väike laps, mõtlesin nagu väike laps, arutlesin nagu väike laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väikese lapse kombed.» (1Kr 13,11).
Meil võib olla eeskujusid. Kuid võta eeskujuks Kristus Piiblist. Pean silmas just Kristuse suhtumist naisesse. Kristus läks naisega kaevule vestlema. Juutide kultuuris ei olnud see nii iseenesest mõistetav kui meie kultuuris. Pealegi oli tegemist samaarlasega, kellest juudid hoidsid eemale.
Kristus läks sageli Marta ja Maarja koju. Jeesust järgisid mitmed naised, kuulusid tema nn siseringi. Piiblist me ei leia, et Jeesus suhtuks lugupidamatult naistesse.
PALVED, MILLELE EI VASTATA
Mõtleme nüüd alguses Peetruse poolt välja öeldud mõttele: «Osutage naistele austust, ... et teie palvetel poleks takistusi.»
Me kõik soovime, et meil oleks Jumalaga head suhted ja Jumal võtaks meid palvekambris kuulda. Kui võtta see Peetruse mõte, siis saab selgemaks, mis on mehelikkusel ja meheks olemisel pistmist palvetamisega. Kui seda ei teaks, siis ütleks paljud, et sellel ei ole seost. Väljaspool kogudust on levinud arvamus, et palvetamine on rohkem vanemate naiste hobi. Aga kui mehed ei soovi elada Jumala nõuannete kohaselt, siis ei ole põhjust ka eeldada, et Jumal kuuleks ja vastaks meie palvetele. Ja üldse, kas Ta oleks huvitatud meie elust?
MILLINE ON MEHELIK MEES?
Austab ja hoolib, ei alaväärista kedagi. Eriti kontekstis «mees on naise pea». Ainult nõrk mees alavääristab teisi, et näida tugevamana.
Ei ole jõhker ega toores, karm ega küüniline. Mehe põhilised «tunded» on kohusetunne ja vastutustunne.
Kaitseb nõrgemaid. Kodumaad. Kui vaja, julgeb vastu astuda vaenlasele ka relvaga.
Kontrollib oma tundeid, emotsioone ja ihu. Julgeb eristuda. Seks kuulub ainult abiellu.
Julgeb abielluda, ei ela kooselus, vaid abielus.
Ei lahuta abielu. Mehelik mees osaleb perekonnaelus, laste kasvatamises, kodutöödes ja pere ülalpidamises.
Lahendab probleeme, mitte ei tekita neid juurde, ei lähe provokatsioonidega kaasa. On rahutooja ja rahutegija.
Julgeb otsustada. Sest otsustamatus tekitab ebakindlust. Otsustamatus on ka otsus – kaudselt otsus mitte vastutada.
Võtab eeskujuks ja elu aluseks Piibli põhimõtted. Mitte seda, mida ühiskond peale surub.
TARMO LIGE
Tallinna Oleviste koguduse diakon
Piiblipäevadel 2014
peetud ettekanne lühendatult
MÄHE KOGUDUS VAATAB TULEVIKKU
Aktuaalne teema
Tallinna Mähe Baptistikoguduse pastor RUUDI LEINUS rääkis Kuulutajale koguduse uuest pühakojast.
Sa olid ju Nõmme Vabaduse Baptistikoguduse pastor?
See oli meie koguduse nimi kuni käesoleva aasta kevadeni. Siis otsustas kogudus siirduda Mähele ja vahetada seoses sellega ka nime. Meil ei olnud Nõmmel oma kirikut. Mähel tagastati aga õigusvastaselt võõrandatud palvela Eesti EKB Koguduste Liidule ja meie avaldasime soovi see taastada pühakojana (kirikuna). Meie uueks aadressiks saab Pojengi tee 31, Mähe. Koguneme praegu siiski veel Pääskülas, kuna Mähel puuduvad selleks võimalused.
Te otsisite ju Nõmmel ka kohti?
Me otsisime neid ligemale 20 aastat. Meil oli isegi oma kinnistu, aga see kuulutati pargiks ja riik ostis selle tagasi.
Kui kogudus läheb Pääskülast Mähele, siis inimestel on seal väga kauge käia.
Tallinnas ja võib-olla ka mujal Eestis on nii, et vahetult palvela ümbruses elab vähe koguduse liikmeid. Kohapeal Pääskülas elab meil neli koguduse liiget ja Mähel ka neli. Arvan, et kaugus pole probleemiks, lisaks ei ole Pirita linnaosas meie liidu kogudust ning mõnigi Mähe elanikest võib liituda uue kogudusega. Põhieesmärgiks on Hea Sõnumi kuulutamine ja selle läbi koguduse liikmete leidmine.
Kas Mähe palvela on teie koguduse oma?
Maja on liidu oma, meile antakse see hoonestusõiguse lepingu alusel kasutada 99 aastaks. Kogudus taastab selle pühakojana.
Sellega on ka suured mured. Kui maja liidule üle anti, olid seal kahes korteris elanikud sees ja korterid on praegugi nende käes. Oleme korraldanud kaks laupäevakut ja kaks korterit neljast tühjaks teinud.
Palvela on seega elumajaks ümber ehitatud?
Hoone natsionaliseeriti 1940. aastal, kogudus käis seal koos 1950. aastani. Siis võeti see koos teiste Tallinna palvelatega ära ja koguduse liikmed ühinesid Oleviste kogudusega. Ühinemise hetkel oli koguduse nimeks Iru Betaania Baptistikogudus. Äravõetud palvela muudeti esialgu laoks ja hiljem ehitati sinna korterid. Nõukogude võim võttis muidugi ka torni ja risti maha, sest need ei sobinud nende mõttemaailmaga kokku.
Millises seisus maja praegu on ja milliseks peab ta saama?
Maja on omal ajal korralikult ehitatud. Täidisega palkmaja vundament on väga hästi säilinud.
Hoone välisilme jääb samaks. Torni tahaksime taastada esialgsel kujul. Katusekate ja aknad-uksed tuleb vahetada ning maja uuesti soojustada. Seest võtame vaheseinad ja vahelae maha, et taastada kirikusaal. Välja tuleb vahetada elektrivõrgustik, vee- ja kanalisatsioonitrassid. Kaks korterit, mis on maja külgosas, jäävad oma suuruses paika, aga ka seal tuleb remont teha ning ruumid saavad uue kasutuse.
Eesmärgiks on hoone taastada pühakojana ja kasutada seda koguduslikuks tegevuseks. Praegu on kinnistu elamumaa, tahame muuta selle sotsiaalmaaks, mistõttu on ka projekteerimistingimuste väljastamine veninud. Osa kohalikke elanikke on vastu selle maja taastamisele kirikuna.
Kas vastuseisjatel on ka mingid argumendid?
Neile sisendati, et majja tuleb rehabilitatsioonikeskus alkohoolikutele ja narkomaanidele või hakatakse seal tegelema vanglast vabanenutega ja tehakse supiköök. Siis hirmutati inimesi, et tuleb kellatorn ja nad ei saa pühapäeva hommikuti magada jne.
Kogudus ei ole kunagi midagi niisugust planeerinud. See maja on suhteliselt väike. Seal võib korraldada lisaks jumalateenistustele laste- ja noortetööd, koguduslikke ja avalikke üritusi, aga laiaulatuslikku sotsiaaltööd ei ole parima tahtmise korralgi sellel kinnistul võimalik korraldada.
Kui kaua võtaks maja taastamine aega ja mis see maksaks?
Taastamine võtaks aega kuni aasta. Kuurid, mis on katastroofilises seisus, tuleb asendada uue abihoonega. Eelarve mahuks kujuneb ligemale 200 tuhat eurot.
Kas Sa sellega inimesi ära ei hirmuta, et tuleb järjekordne koht, kuhu küsitakse annetusi?
Märtsikuus korraldasime Oleviste kirikus heategevuskontserdi. Huvi kiriku taastamise vastu oli suur ja annetuste osa oli märkimisväärne, annetusi on laekunud ka pärast kontserti. Suuri üleskutseid annetuste tegemiseks ei ole meil plaanis teha. Nõmme kinnistu müügist saadud raha oleme hoidnud alles uue kiriku jaoks, seejuures oleme seni ise teisi kogudusi toetanud. Samas on iga vabatahtlik annetus Mähe kiriku taastamiseks oodatud: saaja Tallinna Mähe Baptistikogudus, arve EE632200221016934729, märkus «kiriku taastamiseks».
Mis on praegu koguduse kõige suurem vajadus?
Eestpalved – et kaks korterit saaks vabaks ja et linn väljastaks meile projekteerimistingimused kiriku taastamiseks.
Täname!
20. septembril 2014
Skype’i vahendusel
Ajaloolane ALDUR VUNK (55) Pärnu Immaanueli kogudusest on põhjalikult uurinud Eesti teadaoleva esimese baptisti Johannes Schwani elulugu. Palusime temalt intervjuu, mis ei piirdu ainult Schwani temaatikaga.
Millele Sa ajaloolasena oled spetsialiseerunud?
Ma olen üsna laia profiiliga. Õppisin ajalugu nii, nagu seda omal ajal õpetati. Lõpuks spetsialiseerusin arheoloogiale, aga ei ole selle juurde pidama jäänud.
Sa alustasid ahjukahlite uurimisest ja jõudsid kirikuajaloo teemade juurde.
Kahlid ja palveränduri märgid tulid välja arheoloogilistel kaevamistel. Tegin ahjukahlitest magistritöö ja sellega peaaegu lõpetasin selle teemaga tegelemise.
Osalesin kaevamistel Pärnus Munga tänaval ja seal oli neid hästi palju. Tekkis küsimus, kuidas neid nii palju sai olla, mis on nende tüübid jne. Lõpuks selgus, et see koht, mida me kaevasime, oli vastu keskaegset linnamüüri, kuhu 16. sajandil oli kuhjatud tugivall, et kahurid müürist läbi ei laseks, sest keskaegsed müürid enam kahurikuule ei pidanud. Vall tehti enamasti ehitusprahist ja sinna oli sattunud hästi palju kahleid.
Vanad ahjud olid hästi ilusad.
Nii ilusaid ei osatagi enam teha. Kahlid tehti kohapeal ise valmis või toodi kuskilt laevadeviisi sisse. Neile tehti keerulised reljeefid peale. Hiljem hakkasid hollandlased kahlitele maalima. Tänapäeval on enamik ahjupotte siledad, ainult nurgad ja mingid ehisosad tehakse teistmoodi. Vanaaegne ahi oli suur meistritöö.
Sul kulus magistritööst doktoritööni ainult kaks aastat. Sa pidid doktoritöö teemat järelikult juba varem uurima?
Loomulikult. Oma esimestel iseseisvatel kaevamistel leidsin palveränduri pliist märgi. Tükk aega ei saanud aru, mis asi see on. Seda polnud ülikoolis õpetatud ja vanemad arheoloogid polnud osanud seda teemat käsitleda. 1952. aastal leiti Tallinnas Raekoja platsi alt, kust otsiti muistset slaavi asundust, Rocamadouri palveränduri märk. See oli aruandes kirjas kui tinast pitsatijäljend. Tallinna linnaarhiivi direktor Paul Johansen, kes oli emigreerunud, kirjutas ühes Prantsuse ajakirjas, et nõukogude Eestis leiti palveränduri märk, aga seda ei osatud ära tunda. Ka 1970. aastatel ei tuntud neid märke kaevamistel ära. Ma hakkasin siis teemaga tegelema ning see maailm osutus väga huvitavaks ja laiaks. Nii sai paralleelselt tehtud mitut asja.
Mis on palveränduri märk?
Palverändur sai oma sihtkohast märgi tõendiks, et on seal käinud. Märke oli tinast, pliist või looduslikust materjalist, nagu kuulsad Santiago de Compostela kammkarbist märgid. Pühalt Maalt ei ole jäänud ühtegi märki, sest sealt tuldi palmipuu oksaga, need on aga kõik ära kõdunenud.
Palveränduril ei tohtinud raha kaasas olla, aga tal oli kerjakott. Selle peale need märgid õmmeldi ja sellepärast on kõigil palveränduri märkidel vastavad sangad. Või siis pandi need palveränduri mütsi külge nagu Santiago de Compostela omad. Hilisematel aegadel kleepisid turistid oma kohvritele kleepse, see on samast kultuurist edasi arenenud – tõend, et sa oled selles paigas olnud.
Inimesed pidid palveränduri ära tundma, talle tuli öömaja anda või talle midagi kotti puistata, kui ta palus. Kui ta tahtis natuke puhata või tööd teha, et endale toitu osta, siis tuli seda võimaldada.
Sa kirjutasid raamatu palverännakutest Eestis.
Doktoritööd ei ole võimalik kirjutada ainult kaheksast palveränduri märgist, mis Eestist on leitud. Võtsin ette terve palverändude kultuuri – relvastatud palverännakud ehk ristisõjad, kohalikud vaimulikud palverännakud, meie inimeste palverännakud mujale kuni Püha Maani välja. Ja palveränduri märgid olid sellest üks osa.
Kas rännati ka Eestis?
Lähim tuntud pühapaik oli Riia. Kuna ühte kohta sõitmine ei ole palverännak, siis Riia palverännak või Liivimaa palverännak või Neitsi Maarja maa palverännak kulges ilmselt ka läbi Eesti. Samuti oli siin päris palju kohaliku palverännaku paiku, mis kerkisid esile 14. sajandil, kui pikad palverännakud olid juba väga ohtlikud – Pühale Maale ei saanud enam üldse minna, seal olid saratseenid, ei saanud minna ka Lääne-Euroopasse, sest palverännakuid hakati väga palju karistamiseks kasutama.
Keskajal vanglaid ei olnud, olid ainult arestimajad, kuhu mürgeldaja üheks ööks kinni pandi ja pärast vaadati, mis temast saab. Mõned ülikud panid veel poliitvange oma lossitorni. Kui inimene oli midagi hullu korda saatnud, siis tema põhiliseks karistuseks oli palverännak, et ta meelt parandaks ja tagasi tuleks ning siis kogukond otsustaks, kas ta võtab tema omaks või mitte. Paljud kriminaalid aga jäidki rändama.
See oli ju üsna humaanne karistusviis.
Aga kes neid lõpuks ära seedida jõudis? Nad rändasid, olid lootuse kaotanud ja tegelesid teede ääres kohalike elanike röövimisega. Sellised tulemused olid juba 14. sajandil. Karistuspalverännaku tulemus võis olla vastupidine soovitule. Sellepärast pidi korraldama palverännakuid kohtadesse, kus oli võimalik ühe või paari päevaga ära käia.
Nüüd tehakse Eestis ka palverännakuid.
Kui tuli usupuhastus, siis Martin Luther võttis nende kohta sõna. Ta ütles, et rutiinsed palverännakud on kahjulikud ja mõttetud, aga tõelised palverännakud on aktsepteeritud. Tema ajal oli asi nii kaugele jõudnud, et inimesed käisid raha eest palverännakul. Rikkamad oli oma patud korda saatnud ja mõtlesid, et kui jätavad testamendiga raha palverändurile, kes nende eest palub ja pühakohas annetab, siis saavad nad kõik andeks.
Mina olen viibinud mitmesugustel palverännakutel, ka Eestis. Suigus meeste palveöö üks osa on palverännak ristimisveele. Laulame ja palvetame, saame teistsuguse elamuse. Palverännak on tegelikult mediteerimise viis. Jumalale lähemale jõutakse seetõttu, et väljutakse oma tavapärasest kontekstist. Sellest peab kaugenema, mõtisklema ja paastuma ning alles siis suudab inimene mõelda Jumalast.
Kuidas Sa usu juurde tulid?
Minu tee oli pikk. Ma jõudsin tänu palverännakute teemale usule lähemale, aga ka tänu Joosep Tammole, keda ma juba kaua tunnen, ja tänu oma abikaasale, kes jõudis kogudusse juba enne mind. Eks uurija tee on alati väga pikk, aga see on ka kindel ja lõplik.
Kuidas Sa jõudsid Johannes Schwani ja teiste oma raamatu ««Kuningamäng» ärkamisaja koidikul» tegelasteni?
Tahtsime Joosep Tammoga kirjutada Immaanueli koguduse 125. juubeliks koguduse ajaloo. Minule jäi varasem osa ja Joosep Tammo pidi kirjutama uuema. See raamat pole veel valmis saanud. Johannes Schwan oli Eesti baptismi alguse juurest. Mind hakkas huvitama, mis inimene ta oli ja mida tegi. Kui ma kõik allikad kätte sain ja süvenesin, siis selgus, et ta oli täiesti luust ja lihast inimene, kellel on suurepärane elulugu. Nii valmiski raamatu kolmas lugu. Siis ma võtsin ühe teema juurde ja paningi raamatu kokku.
Friedrich Fromhold Martensist oleme teinud Pärnus suure näituse ja olen tänu Hollandi õpetlasele Arthur Eyffingerile temast sügavama pildi saanud. Carl Gustav Jochmann on Heidelbergi akadeemiliste «palverändurite» üks lemmikteema, miks nad Pärnusse on tulnud. Johannes Schwani lugu oli eriti huvitav võrreldes nende kahe tema kaasaegsega. Juurdlemine inimeste panuse üle nende ajastu kontekstis on ka omalaadne palverännak ajas. Tegime Pärnu palveränduri märgist koguni hõbedast koopia, mida me muuseumi, linna ja kolledži poolt oleme andnud inimestele, kelle akadeemiline huvi kellegi või millegi vastu Pärnus on toonud nad ekstra siia.
Sind on ajaloolasena huvitanud Pärnu, Sinu kodulinn.
Minu huvid ei piirdu Pärnuga, ma olen kirjutanud artikleid teemadel, mis ei ole seotud ei Pärnu ega Eestiga. Aga kuna ma olen Pärnu muuseumi direktor ja enne olin Pärnu linnaarheoloog, siis on mu uurimisobjektid olnud enamasti Pärnus.
Kui tõsiselt Sa professionaalina võtad niisuguseid allikaid, mis on asjaarmastajate kokku pandud?
Teadus algab sealt, kus allikad muutuvad ähmaseks või neid on moonutatud või info muutub olematuks. Koguduste ajalooks on tavaliselt isiklikud mälestused ja pärimuslikud kroonikad. Need on täiesti aktsepteeritavad ja korralikud asjad ning väga väärtuslikud – ma mõtlen mälestusi ja kroonikaid. Ajaloolasteks on siin-seal nimetatud ka kodu-uurijaid, kes neid kokku panevad. Nad on nii erineva tasemega, et kõiki ühtmoodi hinnata on raske. Kodu-uurimine on siiski teema, mitte metoodika, see on kodukandi asjade uurimine. Kui inimese elulugu või mälestused on tema enda või kaasaegsete poolt kirja pandud, siis see ei ole ajalugu, vaid allikas ajaloo jaoks.
Millise teemaga Sa praegu tegeled?
Ega ma töö ajal religioossete teemadega tegelda ei saa. Praegu on mul kolm pooleliolevat teemat ja neljas-viies veel mõttes. Me peame muuseumis kokku panema koguteose «Pärnumaa» kolmanda osa. Üks teine muuseumi projekt, mis puudutab Pärnu kuurordi raamatut, on lõpetamisel. Ja igal näitusel on oma taust.
Muuseum ei ole tulu teeniv üksus ja siin ei ole kunagi liiga palju inimesi. Ega meil uurimise eest siin keegi otseselt palka ei saa, mina pean seda tegema administratiivse töö kõrvalt. Teadurid hoolitsevad ühe või teise kogu eest või koostavad näitusi. Mõnel pool panevad ka muuseumi väljaandeid kokku. Kirjastamist riigi rahaga ette nähtud ei ole, see käib projektipõhiselt.
Milline kirikuajaloo teema Eesti EKB Koguduste Liidus vajaks lahendamist?
See ajalugu on üsna lünklik. Lihtsam on üles lugeda, mida on uuritud kui mis on uurimata. Teise maailmasõja järgseid teemasid on käsitlenud Toivo Pilli. Rohkem ju polegi allikaid uuritud.
Täname!
16. septembril 2014
Skype’i vahendusel
KEEGI EI ARMASTANUD MIND MITTE KUNAGI
Mind pole kunagi armastatud. Ma olin soovimatu ja mitte kellelegi vajalik laps. Minu ema oli vaevalt 15-aastane. Isa oli ainult aasta vanem. Küsimust sellest, mida minuga teha, üldse ei kerkinudki – lastekodusse!
See sõna kõlas nagu kohtuotsus juba ammu enne sünnitusmaja. Sünnitus oli kerge. Arvatavasti ma teadsin, et inimesi ei maksa vaevata. Parem on ruttu peitu pugeda omaette nurgakesse.
Selles lastekodus, kuhu mind määrati, olin ma ilmetu hall hiireke. Nii oli lihtsam ja kindlam.
Ma jälgisin igaüht. Lihtsalt kõrvalt. Aeg-ajalt käisid meil külas mingid sugulased. Tõid riideid ja maiustusi. Ükskord tuli punapäisele poisile (tema nime ma ei mäleta) külla purjus isa. Ta ajas pudelid oma kortsus pakis segi ja andis lapsele kokakoola asemel õlut. Mulle oli see vastumeelne. Olin siis rõõmus, et minu juurde keegi ei tule.
Ühel teisel poisil oli HIV. Misasi see on, saime hiljem teada. Keegi ei tahtnud selle poisiga tegemist teha. Kasvatajad niikuinii karjusid ta peale ja sõimasid teda, sageli mitte millegi eest. Lihtsalt sellepärast, et ta oli haige.
Mäletan, et meile tuli väga noor kasvataja Aljona. Me arvasime, et talle ei öeldud, mis poisil viga on, sest ta võttis poisi sülle, pesi ta riided puhtaks ja kallistas teda, kui ta nuttis. Mind kallistas ta ka. Kuid ainult kaks korda, sest mina ei nutnud. Ei tohtinud.
Pärast tuli välja, et Aljona teadis kõike. Tookord mõtlesin esimest korda sõna «headus» üle. Ma kuulsin sellest sageli, kuid ei taibanud, misasi see on. Ma olin umbes kuueaastane. Selle kasvataja headus ei andnud mulle rahu.
Ühel laupäeval tulid meile külalised. Ma nägin kohe, et neil on kuidagi erilised silmad ja vist ka hinged. Me vaatasime multikaid, laulsime ja mängisime. Oli lõbus ja huvitav.
Enne ärasõitu ütles üks külalistest mulle, et Jumal armastab mind. Ma ei olnud temaga nõus. Kuid ma naeratasin temale vastuseks ja palusin, et järgmisel korral jälle multikaid näidataks. Mind pole kunagi armastatud. Mitte keegi. Ei tea, miks siis Jumal mind armastama peaks?
Ma läksin Aljona juurde ja küsisin, kas see on tõsi, et Jumal mind armastab. Tema käest võis ükskõik mida küsida. Ta teadis igale küsimusele vastust. Tema headus vallutas meid kõiki, eriti aga «halle hiirekesi».
Aljona kinkis mulle lastepiibli. Ma lehitsesin seda tundide kaupa. See oli täiesti uus maailm. Ma ei märganudki, kuidas hakkasin usaldama seda maailma, ja see hakkas mind seestpoolt muutma.
Kui külalised järgmisel korral tulid, hakkasin neid tähelepanelikumalt kuulama. Nad laulsid nii ilusaid laule! Ma tahtsin väga saada samasuguseks, nagu need külalised, sõita teisi lastekodusid mööda ja rääkida lastele tõtt. Sellest, et neid armastatakse tegelikult, et nad on vajalikud. Sellest, et on vaja kinkida soojust ja armastust. Ja olla hea. Olla hea tegelikult!
ANNA VOVTŠUK
Vera i Žizn
Jeesus ütles: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed,
ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks,
see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab
vastu minu nimel, võtab vastu minu.» (Mt 18,3–5).
ARMASTUS, MIS EI PÄRINE SELLEST MAAILMAST
Varsti pidi tulema kihlus, kuid autoõnnetus muutis Iani hooldust vajavaks haigeks. Tema sõbratar Larissa abiellus temaga siiski. Lugu juhtus USAs Pennsylvania osariigis.
Naise silmad säravad. Õrnalt aitab ta mehel üles tõusta, sakutab tema särgi ja pintsaku sirgeks. Mõne minuti pärast ütleb piltilus noor naine oma raske puudega kihlatule «jah». Ustavusvanne võeti videosse, see hakkas levima YouTube’is ning liigutas tuhandeid inimesi kogu maailmas.
Neli aastat tagasi ütles Larissa Ianile «jah». Tundma õppisid nad teineteist kolledžis. Nüüd on nad 29-aastased.
Kümme kuud olid nad olnud paar. Ian oli kindel – ta tahab Larissa endale naiseks võtta. Ta võttis endale teise töökoha, et suudaks kihlasõrmused osta. Teel tööle muutis autoõnnetus kõik. Larissa palvetas teel haiglasse, et Iani ajuga kõik korras oleks. Midagi ei olnud korras! Iani aju peaaegu ei töötanud.
KOHTUNIK PIDI OTSUSE TEGEMA
Järgmisel hommikul tuli selgus – Ian jääb elama raske puudega, hooldust vajava inimesena. Isegi söömiseks on talle abi vaja. Kuid Larissa jaoks ei olnud armastus ainult romantiline episood, mis kohe üle läheb, kui teine enam iseendagagi hakkama ei saa. «Meie armastus on Kristuselt pärit, see ei sõltu Iani puudest,» ütleb Larissa nüüd.
Aga kuidas pidi Larissa abielluma mehega, kes ei saa rääkida ja nii ka abielu sõlmimisel oma nõusolekut väljendada? «Muidugi ei saanud abielust tõsiselt rääkida, kuni Ian ei suutnud suhelda.» Aga see muutus. Ikka enam ja enam suutis ta end arusaadavaks teha.
Siis hakkasid sündmused kuhjuma. Arstid diagnoosisid Iani isal pahaloomulise ajukasvaja. Enne veel kui ta suri, nõudis ta mõlemalt, et nad oma suhted kas lõpetaksid või abielluksid.
Varsti pärast isa surma noored kihlusid. Aga nende õnnel olid veel ees õiguslikud takistused. Kohtunik pidi otsustama, kas abielu vastab Iani huvidele. Ta andis oma hinnangu: «Te olete mõlemad näide sellest, mis on armastus.»
ABIELU ILMA LASTETA
Iani paranemine on nelja aasta jooksul pärast pulmi edenenud. Abivahenditega suudab ta isegi edasi liikuda. «Jumal oli minu vastu hea,» ütleb Ian täna. Ometi – normaalset elu neil ju olla ei saa. Larissa teadis, et tema «jah» on seotud ohvritega – ta peab tööl käima, Iani hooldama ja leppima, et ta ei saa kunagi lapsi. «Ian ei jätnud mind kunagi maha, kuidas siis mina teisiti võiksin toimida?» küsib Larissa.
Kas tal pole kunagi kõhklusi olnud? «Otsus abielluda on ikka seotud hirmude ja kahtlustega. Puue loomulikult mitmekordistab neid. Aga oma parima sõbra juurest jalga lasta, seda ei ole mulle küll kunagi pähe tulnud.»
Kuidas nad edaspidi elada mõtlevad? «Me palume ikka veel täieliku paranemise pärast, aga me palume Jumalalt ka jõudu eluaegset puuet taluda.»
Kannatustes läbiproovitud lugu on ka raamatuks kirjutatud. Paari eesmärgiks on, et inimesed usaldaksid Jumalat ja vaataksid armastusele hoopis uuest vinklist.
THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum
JUMAL MUUTIS PÜHASÕDALASE JEESUSE JÜNGRIKS
Sultan A. (28) võitles range moslemina Iraagis kristlaste vastu. Ta tahtis «uskmatute» vastu sõdides surra. Ometi jäi ta elama. Tagasipöördumisel kodumaale Jordaaniasse 2003. aastal võeti ta kangelasena vastu.
Siis kuulis ta oma isa büroos juhuslikult pealt ühe kristlase ja oma onu vestlust. «Armastage oma vaenlasi,» ütles võõras naine onule. Jeesuse sõnad mäejutlusest Mt 5,44 keerasid Sultani maailmapildi pea peale: «Mitte kunagi varem polnud ma kuulnud niisugusest Jumalast, kes nagu maine isa oma lapsi armastab, selle asemel et uskmatuid tappa.»
Sellest ajast peale hakkas Sultan kristlaste usu vastu huvi tundma. Talle oli alati seletatud, et kristlased kummardavad kolme Jumalat. Nii on ka koraanis nende kohta kirjutatud. «Siis kuulsin ma ühe araabia pastori jutlust, mis Kolmainsuse küsimuse selgeks tegi,» kirjeldab Sultan hetke, mil kõige suurem takistus kristlaseks saamise teelt kõrvaldatud sai. «Mulle sai selgeks, et kristlased ei usu kolme Jumalat, vaid ainult ühte.»
Ja Sultan koges veel ühte imet: neli aastat kannatas ta liigesevalusid. Sel hetkel, kui ta oma elu Jeesusele usaldas ja oma patud Talle üles tunnistas, sai ta Jumalalt lisaks igavese elu kingile ka erilise ja haruldase tervenemise osaliseks.
USK JEESUSESSE TÕI KANNATUSI
Lõpliku tõuke Sultani pöördumiseks tõi Jeesuse eeskuju: «Muhamed tappis inimesi ja abiellus alaealisega. Jeesus sellevastu ei teinud kunagi ühtegi pattu. Niisiis hakkasin ma uskuma Teda, kes ei ole kunagi patustanud.»
Ometi pidi Sultan juba varsti kogema, mida tähendab islamimaal kristlaseks saamine. Vihast tema pöördumise vastu kristlusesse kägistas äi Sultani naise ja püüdis ka teda tappa. Ta pidi Jordaaniast põgenema.
Pärast seikluslikku odüsseiat läbi mitme maa ja 41 päeva lootust, muret ja palvet Zürichi lennujaama transiidialas pääses Sultan Šveitsi. Seal juhib ta nüüd pärast Zürichi rahvusvahelise seminari lõpetamist jüngrikooli.
TAHAKS JÄLLE TÜTREID NÄHA
Praegu on Sultani suurim soov näha oma tütreid, kes on nüüd seitsme- ja kaheksa-aastased. Ta pidi nad Jordaaniasse maha jätma. Mõlema tütre nimed on mustas nimekirjas – ainult Jordaania siseminister isiklikult võib neil lubada maalt välja sõita. Jordaaniasse tagasi Sultan minna ei saa.
Pärast seda, kui Sultani naine mõrvati, abiellus ta uuesti ja on nüüd ka kolmanda tütre isa. Suurima kingina kirjeldab ta aga oma sidet Jeesusega: «Kui ma täna suren, siis ma saan taevasse,» on Sultan kindel.
THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum
Ettekanded juubelikonverentsil
«INIMESED JA LOOD: EESTI BAPTISM 130»
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris 20. septembril 2014
1. Konverentsi juhataja rektor Margus Kask
2. «Eesti baptistid ja Euroopa vabakirikute lugu 20. sajandil» (Toivo Pilli)
3. «Johannes Schwan kui vabakiriku algataja Eesti ärkamisajal» (Aldur Vunk)
4. «Osvald Tärk – õppejõud ja pastor» (Herman Mäemets)
5. «Robert Võsu – mees kahe iseseisvusaja vahel» (Joosep Tammo)
6. «Kõrgem Usuteaduslik Seminar – 25 aastat linnulennul» (Ermo Jürma)
7. «Baptistide ja evangeeliumi kristlaste õpetuslikest suhetest. Oskar Olviku kogemused Oleviste koguduses» (Peeter Roosimaa)
Pilt puudub: «Tundmatu Schiewe» (Üllas Linder)
|
