Foto: Kadri Aan

Külm jõudis sel talvel Eestisse hilja, aga see-eest hakkas siis kohe kõvasti näpistama. Enne käisid külmalained üle küll Lähis-Idast, küll Ameerika mandrist.

Meie oleme külmaga harjunud, aga mõnel pool tuleb lund kord mitme aasta tagant ja ainult mõneks päevaks. Lumesadu võib seal sobida koguni ajaloo tähiseks (1Sm 23,20; 1Aj 11,22). Ja ainult kahekordsed riided meil lume vastu ei aita (Õp 31,21).

Kiievis on rahvas tänavatel protestimas – ei kannata sooja suve oodata. Mida teha, kui valu oma rahva tuleviku pärast on nii suur? Siis ei mõelda soojale ega külmale, vaid eesmärgile, mida tahetakse saavutada.

Kuidas saavad kodutud praegu Eestis hakkama? Valus on mõelda niisuguste inimeste saatusele ja hea on, et ka nendel on aitajaid. Elu teeb imelikke keerdkäike ja ei maksa viltu vaadata nendele, kellele rasked ajad on kätte jõudnud. Pigem mõtelgem, mida nende heaks ise teha saaksime.

Lumeta ja sooja talve Eestis õigeks talveks ei peeta. Kuigi peab kütma ja raha kulutama, kuulub külm aeg Eestis loomuliku elurütmi juurde. Talvest osatakse rõõmu tunda ja talvespordialad on meil väga populaarsed. Et suusatada võib ka kuuma suvituslinnana tuntud Sotšis, said paljud teada vist alles siis, kui seal olümpiamänge hakati ette valmistama.

Jumal vaatles loomisprotsessis maad ja nentis korduvalt, et tehtu oli hea (1Ms 1). Hinnakem nii ka Eesti kliimat. Oleme selles sündinud ja sellega harjunud. Sellele maale on Issand meid elama pannud ja selle heaolu olgu meil südamel.

TULEVIKU NIMEL TULEB PINGUTADA

Toimetaja kommentaar

Seisame ikka valikute ees. Ühte pakkus kord Eelija Karmeli mäel: «Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Issand on Jumal, siis käige Tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!» (1Kn 18,21). Prohvet pani tookord kõik mängu Iisraeli tuleviku nimel. Niisuguseid julgeid mehi ei ole palju.

ÕPPETUND UUTEST RONGIDEST

Uute rongide kasutuselevõtusse suhtuti rongifirma poolt vist tõesti liiga optimistlikult. Eeldati, et kõik läheb probleemideta. Avapäevaks tuleb aga valmistuda mitte kui esimeseks normaalseks tööpäevaks, vaid kui ülekoormatud kriisipäevaks. See kehtib ka teiste uute süsteemide puhul. Katserežiimil või väljamõeldud algandmetega ladus töö ei näita veel, et kõik on korras. Alles siis võib rahule jääda, kui süsteem on olnud mõnda aega täiskoormusega kasutusel. Uute rongide puhul näemegi õiget efekti ja ka puudusi kuskil aasta teises pooles, kui kõik rongid on tehasest kätte saadud ja liinile saadetud.

Raudtee ei saa kunagi valmis, nagu ka Eesti riik. Uued rongid on samm õiges suunas. Loodetavasti jätkub edasiminek ja ei loodeta ainult Rail Balticu valmimise peale määramatus tulevikus.

«Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head,» ütles Koguja (Kg 11,6). See reegel kehtib ka väljaspool põllumajandust.

UKRAINA KÄÄRIB

Ukraina sündmused on alles poole peal – iga päev võib tuua arenguid ühes või teises suunas. Me ei peaks olema äraootaval seisukohal, vaid selle maa pärast palvetama. Ukraina riigijuhid on olnud kaldumas kord ühele, kord teisele poole ehk Euroopa või Venemaa poole. Praeguse mässu tõigi kaasa kaldumine Euroopast eemale. Kui arengud oleksid olnud vastupidised, võib-olla oleksid siis ka mässajad teised inimesed.

Venemaa ja Euroopa on mõlemad muidugi Ukrainast huvitatud – suur riik ja palju inimesi, sellest tulenev majanduslik, sõjaline ja poliitiline kaal. Väikese Eesti jaoks on sealne turg tohutult suur, sinna pääsemise ja seal püsimise nimel on palju vaeva nähtud. Nii on Ukraina ebastabiilsus meile otseselt kahjulik. Peamist rolli mängivad lahenduste otsimisel muidugi Eestist palju suuremad riigid.

Ukrainas on palju usklikke. Nendelt on tulnud appihüüdeid ja eestpalvesoove. Loodame, et praegune keeruline aeg neid ei kahjusta: «Kui mehe teed meeldivad Issandale, siis Ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema» (Õp 16,7). Sama salmi oleks hea teada ka neil, kelle käes on otsustamisõigus Ukraina üle.

SÜÜRIA OTSIB RAHU

Süüria kristlastest oli juttu möödunud aasta septembrikuu Kuulutaja kommentaaris. Olukord ei ole muutunud. Süüria rahuprotsess peaks viima selleni, et ka kristlased saavad seal rahus elada ja ei pea oma põliselt kodumaalt põgenema. Praegu on nende seis väga ebakindel.

Inimelud ühes maailma servas pole kallimad või odavamad kui teises – Jumal armastab kõiki inimesi. Aga ühel konfliktil on ülejäänud maailmale suurem mõju kui teisel. Süüria on meile Piiblist tuntud maa ja tema olukord mõjutab teisi Piibli-maid. Rahutu Lähis-Ida on ikka tähendanud ka rahutut maailma. Sellepärast peaksimegi sellele rohket tähelepanu osutama.

Rahu saavutamine vajab inimeste innukat tegevust, aga ka Jumala õnnistust. Jumal muudab ja vabastab inimesi oma Poja kaudu ning seepärast on evangeeliumi kuulutamine esmatähtis: «Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest Tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde» (Ef 2,17–18).

TAL OLI TEISTSUGUNE VAIM

Maailmas on kaks miljardit kristlast. Väikese osa sellest moodustavad kristlased Euroopas ja veel väiksema Eesti kristlased. Tervitan teid kõiki Eesti Evangeelse Alliansi juhatuse ja eestseisuse nimel.

Alliansspalvenädalaid on peetud nii kaua kui mina mäletan. Usun, et see näitab selle idee järjepidevust ja tugevust. Jeesus ütles oma jüngritele: «Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate» (Jh 13,35). Armastus ja osadus on teatud määral sünonüümid.

Üheks põhjuseks koguneda on see, et me soovime otsida koos, erinevates paikades, Jumala tahet alanud aastaks. Tšehhi Evangeelne Allianss valmistas Euroopa alliansile temaatika ette. Püsigem palvemeeles ja võtkem eeskuju Kaalebist, kelle kohta Jumal ütles, et tal oli teistsugune vaim. Ma arvan, et kõik, kes on lugenud Kaalebi lugu, on vaimustatud selle mehe kindlameelsusest ja vankumatust usust.

MAAKUULAJATE KAKS SEISUKOHTA

Et suure rahvahulgaga liikudes asi hästi laabuks, arvas Jumal, et mõistlik oleks väikesel grupil maa enne üle vaadata. «Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: «Läkita mehi uurima Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele; igast nende vanemate suguharust läkitage üks mees, igaüks neist olgu vürst!»» (4Ms 13,1).

Nii mindi Tõotatud maad vaatama. Läks 12 ja tagasi tuli 12 meest. Meestel oli tagasi tulles aga kaasas kaks erinevat maailmapilti. Ühel poolel oli seisukoht, mida esindas kümme spiooni – see maa on ilus ja ahvatlev, aga selle vallutamine ei ole võimalik. Teist seisukohta esindas kaks spiooni – see maa on ilus ja ahvatlev ning koos Jumalaga on selle vallutamine võimalik. Näeme, et 50 protsenti nende seisukohtadest kattusid. Maa, mille Jumal oli tõotanud oma rahvale, voolas piima ja mett ning see teadmine oli meestel ühine.

Kummas seltskonnas sina sooviksid olla, kas enamuse või vähemuse omas?

USK JA USKMATUS

Selline jutt peaks ajama kogu jumalarahva elevile. Kuuldes sellist infot, oleks pidanud rahvas võtma aega Jumala palge otsimiseks, paastuks ja ülistuseks, et olla valmis jätkama Jumala teekonda Tõotatud maale.

Ajalugu paraku ei tunne seda lugu Iisraeli rahva usulise võiduna, vaid eriti suure läbikukkumisena. Kahju öeldagi, et rahva esimene soov oli need julged spioonid hoopis ära tappa. Ainult Jumala auhiilguse erakordne sekkumine suutis veretöö peatada. Paraku, kuigi Jumal on oma olemuselt armastus, on Ta ka õiglane. Kui me arvame, et meie teod ei tähenda midagi, sest oleme väljavalitud, siis tea seda, et sellise vastuhaku tulemuseks oli 40 aastat kõrberännakut ja kogu rahvas, kes olid sellel hetkel vanemad kui 20 aastat, surid kõrbes.

Milles seisnes Kaalebi erakordsus? Jumal annab sellest ise teada. See ei olnud ei Moosese ega Aaroni seisukoht, vaid see tuli otse elavalt Jumalalt: «Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!» (4Ms 14,24).

MINEVIKUST TÄNAPÄEVA

Meile, Uue Testamendi perioodil elavatele jumalalastele, on antud oluline ülesanne. Vähemalt nii kaua kui ma mäletan, on sellest mitmel korral aastas räägitud. Siis, kui veetsin oma lapsepõlve Pärnu Immaanueli koguduses ning kui tulin 15-aastase poisina Olevistesse, räägiti sellest. Jeesus ütles: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28,19–20).

Meil Eestimaal ja tšehhi rahval on sisuliselt sama olukord, kus ülesande täitmine on võimatu, sest uskmatust on nii palju. On palju põhjusi, et ennast kuidagi taandada «suure apostelliku käsu» mitterakendajaks!

MEIE AJA KAALEBID

Mõni aeg tagasi kohtusin Tallinnas Vabaduse väljakul ühe vennaga Tartust. Meie jutt siirdus kiiresti evangeeliumi kuulutamisele. Üsna pea küsis ta minu käest, et mitmele sa oled viimasel nädalal saanud kuulutada evangeeliumi ja mitu neist on teinud otsuse Jeesuse kasuks? Olin õnnelik oma tehtu üle, sest mul oli võimalus just lähiminevikus kellelegi kuulutada. Kui sama küsimust tema käest küsisin, siis ta ütles, et on veidi plaanist maas. Tema otsus Jumala ees oli, et ta soovib kuulutada vähemalt ühele inimesele nädalas. Kokku siis aastas 52. Periood oli aasta teises pooles ja tema seis oli kavandatust paar kuulutust maas!

Detsembris 2013 helistas mulle kunagi Rapla Vabakoguduses usule tulnud õde. Nüüd tegutseb ta Inglismaal ühes suures nelipühakoguduses. Ta teatas, et on Tallinnas ja et kas saaks kokku. Oli pühapäev. Just sellel pühapäeval oli mind kutsutud Raplasse jutlustama. Poole jutluse pealt vaatan, et õde on jõudnud ka oma uussünni kogudusse. Kui anti võimalus jumalateenistuse lõpul eestpalveid esitada, siis see õde esitas taksojuhi, kes oli ta Raplasse sõidutanud. Sellel teelõigul andis autojuht oma elu Jeesusele.

Meie keskel on veel Kaalebeid, kelle jaoks Jeesuse viimane soov ei ole lihtsalt kirjakoht, vaid see on võetud ellu seaduseks ja ülesandeks, mis tuleb täita!

KAALEBI VAIM

Tänasesse päeva, eriti minuealistele ehk siis 60+ jumalalastele soovin lugeda: «Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, Tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse.» (2Tm 1,7–10).

Meil on veel palju tööd teha. Meil on veel palju koos võitlemist! Andkem endid Issanda juhtida ning ärgem kartkem kõige selle juures ka ebaõnnestuda. Algus on raske, aga selleks ongi kogudustes piiblitunnid, kirikutes-konfessioonides piibli- ja jüngrikoolid. Laseme ennast kasvatada ja julgustada heaks, viljakandvaks aastaks!

INDREK LUIDE
Eesti Evangeelse Alliansi
peasekretär
Jutlus alliansspalvenädalal
5. jaanuaril 2014
Tallinnas Oleviste kirikus

VALGA NOORED KÄISID VENEMAAL

Aktuaalne teema

Valga Lootuse EKB Koguduse pühapäevakooliõpetaja DIANA MIRONOVA käis aastavahetusel kuueliikmelise noorte usklike grupiga Venemaal Rjazani oblastis.

Miks te Venemaale läksite?

Idee tekkis suvel, kui meie noored sattusid paariks päevaks sellesse kanti. Kui nad käisid Pessotšnja küla lastekodus, tekkis mõte sõita jälle sinna ja aidata, millega saab. Hea, et Venemaal on jõulud hiljem. Otsustasime veeta seal uue aasta ja pidada jõule veel teist korda.

Kas lastekodu oligi teie põhisihtpunkt?

Algul arvasime, et meil tuleb põhiliselt tegutseda lastekodudes. Me organiseerisime Valgas asjade kogumise nende jaoks. Annetasid inimesed kogudusest ja väljast. Anti jalanõusid ja riideid, ka raha ja maiustusi.

Kui sinna jõudsime, oli lastekodu üks esimesi kohti, kuhu läksime. Meid võeti hästi vastu, sest seal tuntakse kohaliku koguduse inimesi. Me tegime lastele jõuluetenduse ja nukuteatrit, laulsime ja mängisime nendega. Jagasime kinke, kuid jalanõude kõiki numbreid ei jätkunud ja me ostsime neid juurde.

Käisime selles lastekodus kolm korda. Lapsed tahtsid lihtsalt meiega rääkida ja koos olla, kallistada. Olime veel ka teises lastekodus Jelatma linnas.

Rjazani oblastis on 1,2 miljonit elanikku ja 37 lastekodu. Pessotšnja lastekodu on jaotuspunkt, kust lapsed saadetakse vanuse järgi edasi. Kasvandikeks ei ole ainult orvud. On lapsi, kellel on väga viletsad elutingimused – ei saa talvel kodus elada. Mõnede vanemad on prooviajal – vaadatakse, kas võib neile lapsed tagasi anda või tuleb neilt vanemlikud õigused ära võtta.

Tekkis küsimus, miks lastekodudest lapsi ei võeta. Kasvatajad ütlesid, et abi tuuakse pidevalt, kuid lastele oleks vaja suhtlemist. Neile on vaja soojust ja armastust. Lapsed ikka loodavad, et ehk nende saatus muutub.

Mida kujutab endast teie reisi keskpunkt Putjatino asula?

Putjatinos on kolm tuhat elanikku. Asula on suure Uurali maantee ääres, seal on paar meie Maxima sarnast poodi, kultuurimaja, haigla ja kool. Kogudus on väike, 22 inimest.

Organiseerisime seal õhtu jõululauludega. Üllatas, kui meile tehti ettepanek minna mööda asulat rahvast kutsuma. Seal polnud keegi varem nii teinud. Lapsed tulid koos vanematega ja vanemad pärast tänasid meid. Magama saime iga öö kella kolme paiku.

Rahvas ei ela halvasti. On muidugi vajadustega inimesi, näiteks lastekodudes. Kõigil, kellega suhtlesime, oli töö olemas.

Mis oli eriti huvitav?

Meid viidi mustlaste juurde. Ühes nende asulas peab kogudus kord nädalas metallvagunis jumalateenistuse. Üks usklik mustlanna kütab vagunit. Teises asulas on juba usklike mustlaste kogunemiskoht, kus ma tegin pühapäevakooli ja meie noored tunnistasid. Mulle meeldis nende laste avatus. Nad laulavad hästi, ka täiskasvanute laule. Seal on plaanis organiseerida mustlaste kogudus. On kultuurierinevused, erinevad laulud ja koosolekute vorm, seepärast võiks mustlastel olla omaette kogudus.

Tekkis küsimus, miks ei ole lastekodudes mustlaste lapsi, kuigi mustlased elavad väga vaeselt. Aga kui vanematega midagi juhtub, võtavad teised mustlased lapsed enda hoolde.

Kas käisite veel kuskil?

Mind puudutas väga vanadekodu külastamine Avdotjinkas. Seal oli ka üsna noori invaliidistunud inimesi. Meid võeti ettevaatlikult vastu. Me ei teadnud isegi, mida saame seal teha. Olime valmis, et meid lubatakse seal tegutseda vabatahtlikena – aitame tubasid pesta jne. Aga meil lubati käia mööda tube ja inimestega rääkida. Viisime neile komme ja puuvilju. Õnnitlesime neid jõulude ja uue aasta puhul. Väga kurb oli, kui vanamemmed kallistasid meie tüdrukuid ja ütlesid, et hoidke oma tervist – meie ka töötasime palju, aga nüüd ei ole me kellelegi vajalikud.

Milline mulje Sulle sellest reisist jäi?

Ei pea tingimata Aafrikasse või Hiinasse minema, Venemaal on palju vaimulikku tööd. Meie lähedal on inimesed, kes ei tunne Jeesust – vanad inimesed, kes varsti lähevad igavikku ning lapsed ja noored, kes on just alustamas oma elu ja kellel on suur võimalus see valesti elada. Tõesti, lõikust on palju, töötegijaid aga vähe (Mt 9,37).

Meil oli hea meeskond. See reis muutis igaühte meist. Noored tulid tagasi sooviga hoolivamalt, tõsisemalt ja õrnemalt suhtuda vanadesse inimestesse ning oma vanematesse, palvetada vanadekodude pärast siin Eestis, teenida neid inimesi rohkem. Mõtlesime rohkem koguda vahendeid järgmise misjonireisi jaoks. Nähes lastekodusid ja mustlaste elamist, hakkasime hindama neid olusid, milles ise elame.

Täname!

22. jaanuaril 2014 Valgas

PÄIKESEKIIR LEIDIS TÄHELEPANU

Kristlik lasteajakiri Päikesekiir pälvis 2013. aasta eest Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia. Ajakirja toimetaja, Eesti EKB Koguduste Liidu Noorsootöö Keskuse juhataja ja liidu lastetöö juht PILLE HAVAKATS andis Kuulutajale intervjuu.

Kuidas Sa hindad saadud preemiat?

Aastapreemia on antud kristliku lastetöö edendamise ja kiriku kui Kristuse ihu ühtsuse kehastamise eest selle mitmekesisuses. EKNi liikmeks on kümme erinevat konfessiooni. Kui nemad märkavad ja tunnustavad ühte lasteajakirja, siis see on väga suur tunnustus nii ajakirjale kui ka kristlikule lastetööle üldse.

Kui kaua Päikesekiir on ilmunud?

Ajakiri sai alguse 1982. aastal Oleviste koguduse pühapäevakooli rühmast Päikeselapsed. Õpetajaks oli siis Liivia Kaustel. Ajakirja trükiti kirjutusmasinal ning Soomest saadi kristlikke pilte ja kleepse, millega illustreeriti lugusid. Esikaas värviti rasvakriitidega. Ajakirju tehti ainult kaks eksemplari ja vist neli numbrit. Olen neid rariteetseid Päikesekiiri ise käes hoidnud. Siis oli paus ja 1989. aastal ilmus esimene trükikojas tehtud Päikesekiir. See oli A3 suuruses leht, mis oli neljaks volditud. Trükiti ainult rohelise värviga, seega võiks öelda, et ajakiri oli värviline. Ja üsna pea hakati trükkima Soomes.

Kuidas esimesed trükitud numbrid valmisid?

Ajakirja kirjastas sihtfond Päikesekiir koostöös soomlastega. Helle Liht läks materjalidega Tamperesse, ajakiri pandi seal kokku ja trükiti. See oli värviline, ilusa läikiva paberi peal. Helle tuli, pakid käeotsas, Tallinna tagasi. Nii tehti Päikesekiirt päris mitu aastat. Mingil ajal oli tiraaž olnud seitse tuhat.

Mõte oli selles, et soomlased aitavad trükiga, Eestis müüakse ajakirja ühe rubla eest ja nii tekib algkapital, et eestlased saaksid ise ajakirja välja andma hakata. 1994. aastal hakatigi Eestis trükkima. Värv kadus lehtedelt ja ainult kaanepilt oli kahe või kolme värviga. Mingi aja ilmus ajakiri iga kuu, vahel harvemini, kuni 2000. aasta alguseni. Ajakirja tegemine oli ikka selline ellujäämise küsimus, et kas ikka tasub nii palju peale maksta, võib-olla oleks mõistlik seda nappi raha teistmoodi kasutada. Meie trükivõimalused jäid ajale jalgu ja mustvalge ajakirjaga laste tähelepanu võita oli suur väljakutse.

Vahepeal oli ajakirja ilmumises paus, aga mõne aasta pärast tundus, et inimesed ei ole Päikesekiirt unustanud ja 2006. aastal alustati uuesti. Juhani Pesu trükikojast Sõnasepp tuli selge visiooniga appi ja oli valmis toetama uut algust. Juhani oli väga huvitatud sellest, et üks kristlik lasteajakiri võiks ikka Eestis olla. Ajakiri muutus sisult ja välimuselt väga palju. Maht suurenes kahekümne leheni ja väga palju oli värvilisi lehti.

Nüüd ilmub ajakiri neli korda aastas ja on peaaegu täismahus värviline. Kaks aastat oleme teinud suvel lisanumbri seoses Kids Gamesiga, mis on kristlikke väärtusi õpetav sportlik mitmepäevane lasteüritus.

Keda Sa nimetaksid tegijatest?

Toimetajateks on olnud Liivia Kaustel, Helle Liht, Tiina Nõlvak, Heli Veigel, Kristiina Krabi, Kirke Võisula ja mina. Tiina alias Asa Oja kirjutas ise lugusid. Väga hea kunstnik oli Heli, kes koostas ka ülesandeid, mõistatusi ja ristsõnu. Vahepeal oli meil kujundajaks Anne Rudanovsky, kes kujundas juba arvutis, aga ta joonistas ise alati toredad kaanepildid ja lugudele illustratsioone juurde.

Meil on kindlad rubriigid ja nende eest vastutajad. Silmad-kõrvad peavad olema lahti, et kui kuskil midagi toredat on, mis vääriks kajastamist, siis selle püüame kinni. 2006. aastal sai Päikesekiirest oikumeeniline lasteajakiri. Teeme seda nüüd koostöös Eesti Metodisti Kirikuga.

Egle Hollman EMKst vastutab selle eest, et oleks midagi natuke väiksematele lugejatele. Avatud Piibli Ühing koostab laste piibliõppe rubriiki «Aareteotsija». Selle taga on olnud pikki aastaid Piret Meresmaa. Rahvusvahelisel tasandil on meil olnud reporter Paapua Uus-Guineas – misjonär Mailis Wüst saatis meile vahepeal igasse ajakirja misjonilugusid.

Kes on Päikesekiire sihtgrupp?

Need, kes oskavad lugeda, aga ka need, kes vaatavad pilte ja ajavad labürindist näpuga järge. Sihtgrupp on 6–11-aastased lapsed, aga ka natuke väiksemad võtavad ajakirja kätte ja võib-olla natuke suuremad ka.

Kui lapsed saavad Päikesekiire, siis nad hakkavad seda lappama. Kohe on näha, millistel lehtedel nad toppama jäävad. Pikki tekste nad üldiselt ei taha, aga kui on mingid labürindid või mõistatused, kus saab näpuga järge ajada, lahendada, värvida, joonistada või numbreid otsida, siis see köidab neid. Läbi nende erinevate huvitavate ülesannete kajastataksegi piiblilugusid ja muid kristlikke väärtusi.

Vaatame, et asi oleks tasakaalus ja mõistlik. Kes tahab natuke uurida, saab seda teha. Kes uurida ei viitsi, leiab midagi muud. Päikesekiir ilmub harva ja pole nii paks, et jätkuks pikaks ajaks lugemist, aga lapse jaoks on päris mitmeks õhtuks midagi. «Aareteotsija» rubriigil on päris hea kvaliteet. Kunagi üks pastor ütles, et tema paljundab seda ja peab selle järgi koguduses piiblitunde.

Päikesekiir on ainus kristlik lasteajakiri Eestis. Kas ta levib või on eeldusi levida ka niisugustesse konfessioonidesse, kes ise tema koostamisel ei osale?

Päikesekiir võib levida igale poole, ega me ei tea. Näiteks üks laps võitis Päikesekiire auhinna Keilas Kids Gamesil. Lisaks auhinnale sai ta ka paar selle aasta ajakirja. Hiljem selgus, et poiss oli ühest luteri kogudusest ja ema pühapäevakooli õpetaja, kes näitas seda ka teistele õpetajatele. Tundus, et ajakiri köitis neid, sest pärast seda otsustasid nad kinkida igale pühapäevakooli lapsele jõulunumbri pluss aastatellimuse uueks aastaks. See oli tore lugu, kuidas ajakiri jõudis kaugemale kui meie oskasime plaanida.

Me ei tegele Päikesekiires koguduste õpetusega, selle töö peavad kogudused ise ära tegema. Ajakirja eesmärk on pakkuda lastele arusaadavas vormis kristlikke väärtusi, mis aitavad neil elus toime tulla ja teha paremaid valikuid. Oikumeeniline aastapreemia loob huvitava pinna ning võtab ehk mõned pinged, hirmud ja eelarvamused maha.

Kuidas Päikesekiirt tellida saab ja mis on praegu selle tiraaž?

Tellimine käib toimetuse kaudu (www.lnk.ee), aga laiali saadame ikka Eesti Posti abiga. Jõulunumbri tiraaž oli 850. Trükime vahel ka väikese varuga, sest paljud lood ei aegu. Suuremate ürituste ajal ikka jagame ajakirja ja kogudused on ka küsinud neid lasteüritusteks.

Päikesekiir on sisult kvaliteetne ja korraliku trükiga. Kogudus ise otsustab, kas ta müüb neid või kingib lastele. Tellimus maksab aastas 6.80, seda ei ole palju. Tellimine on tihti suhtumise küsimus.

Kui kajastate lasteüritusi, siis võib-olla on need ainukesed allikad, mille järgi kunagi saab ajalugu kirjutada. Kas kuskil on kõik Päikesekiire numbrid säilitatud?

Ma loodan, et liidu arhiivis on kõik numbrid olemas. Mingil hetkel ma hakkasin vanu numbreid koguma, et tekiks ülevaade. Aga võib juhtuda, et mõni on puudu ka. Päikesekiir ilmus vahepeal ebaregulaarselt, võib-olla mõnda numbrit ei teagi otsida. Ühel aastal oli näiteks kaks erinevat number nelja.

Kuidas Päikesekiir finantsiliselt vastu peab?

Kuna kõik töötavad vabatahtlikult, siis tuleme omadega välja. Taotleme igal aastal ka EKNilt projektiraha ja nad on meid toetanud. Maksame trükkimise, keelekorrektuuri ja kujundamise eest, ülejäänud töö on vabatahtlikkuse alusel. Teeme seda rõõmuga nii kaua, kui on tellijaid. Kui ma näen esimest last, kes saab ajakirja ja viskab nurka, siis lõpetame ära.

Ära esimese lapse peale lõpeta, las neid olla palju rohkem. – Sa ise tegeled saja asjaga. Kuidas Sa jõuad?

Mul on 24 tundi ööpäevas nagu kõigil inimestel. Aeg-ajalt on väga intensiivsed perioodid. Kui on liidu lastepäev tulemas, siis jäävad ööd lühikeseks ja tunde ei saa lugeda. Kõik asjad tuleb ära teha. Eks ma püüan tasakaalu leida sellega, et kui ei ole nii intensiivne aeg, siis ma võtan natuke rahulikumalt. Vaatasin oma jaanuarikuu kalendrit, et kuidas see ometi nii täis on läinud.

Samas on seda tööd tore teha, see ei ole raske koorem. Tühja need tunnid, eks ma jõuan pärast välja magada. Ma ei ütle suvel, et oi, ma ei saa puhkust välja võtta. Suvel tõesti ei saa. Niisugust asja, et ma võtan kuu aega puhkust ja tööasjadega ei tegele, ma ei saa ja seda pole enam ammu juhtunud. Aga mu suvi on ikkagi mitmekesine ja tore ehk heas mõttes mu töö on mu hobi ja mu hobi on mu töö. See ei ole nii, et oh näe, kõik teised puhkavad ja mina pean rabama. Mu töö on selline natuke «puhata ja mängida» – läbi nalja öeldes. Kui me teeme näiteks Kids Gamesi, siis see on natuke nagu puhkus ka.

Sa natuke liialdad.

Ei tea, aga ega ma ei ole pidanud üksinda töötama. Nüüd on liidul jälle noortejuht (Daniel Viinalass) ja mul on oluliselt kergem. Ma aitan luua neid keskkondi ja võimalusi, kus evangeeliumi jagada ning inimesed saavad vabatahtlikuna töötamise kogemuse. Näiteks lastepäeva meeskonnas on 50 inimest. Ma ise õpin ka sellest, arenen koos nendega. See on nii mitmekülgne ja see on lihtsalt tore!

Täname!

9. jaanuaril 2014
Skype’i vahendusel

MA OOTAN TEID

Saksa kristliku ajakirjaniku Klaus Rösleri koomas tütrest Mariest on Kuulutajas mõned korrad juttu olnud (viimati juulis 2011). Nüüd läks Marie igavikku. Avaldame lahkunu isa kirjutise lühendatult.

Jõululaupäeval umbes kell üheksa hommikul helises telefon – Mariega on halvasti, kas me ei saaks täna haiglast läbi tulla? Vastasin jaatavalt. Minut hiljem tuli uus kõne. Ehk saaksime juba ennelõunal tulla? Mulle oli selge, et läheb kiireks. Pool kümme helistati jälle ja teatati, et Marie suri just rahulikult.

Minu tunded läksid allamäge. Miks ta just jõululaupäeval surema pidi? Nüüd on elu lõpuni Jeesuse sünnipäev meie jaoks seotud Marie surmaga. Ja samaaegselt olin rõõmus, et saime päev varem veel tütart näha. Olen tänulik ka nende 15 aasta eest, mis me pärast Marie haigestumist temaga koos olime.

ELU ERIOLUKORRAS

Naabrid kutsusid kiirabi välja ja Mariele tehti Giesseni ülikooli haiglas operatsioon. Lootust oli vähe, Marie elu oli ohus. Selgus, et Marie peas oli väärareng ja üks veresoon lõhkes. Operatsioon kestis kaheksa tundi ja siis teatas Mariet opereerinud arst rõõmusõnumi, et Marie elab.

Mina olin sel päeval Berliinis komandeeringus ja sain sellest kõigest teada alles pärast tagasijõudmist.

Pärast operatsiooni tekkisid komplikatsioonid. Kaks korda kutsuti meid haiglasse Mariega hüvasti jätma. Arstid küsisid luba Marie kehaorganite siirdamiseks. Aga ta jäi elama, kuid koomasse.

See oli nagu sügav uni. Vaid harva õnnestus tal side välisilmaga. Siis jälgis Marie silmadega ümberringi toimuvat või püüdis sõrmedega midagi haarata. Ta oli täielikult abist sõltuv. Ta hingas aparaatide abil ja teda toideti sondiga. Tema vere hapnikusisaldust ja pulssi kontrolliti pidevalt. Haigla personal väitis aga, et Marie hindas oma vanemate külaskäike ja tal oli vaatamata haigusele «õnnehetki».

LÕPP LÄHENES

Mina lootsin siiski imele ja et meile kingitakse veel aega. Sugulased olid Mariele jõulukingituseks kaelaräti saatnud. Marie avas veelkord silmad. Kui lahkusime, siis aimasime, et see on vist viimane kord teda näha ja nii see ka läks.

Marie haigestumine mõjutas kõiki meie elu valdkondi. Enne seda võtsime oma kristlikku usku kui mingit garantiid, et kõik läheb hästi. Mõned milliliitrid verd Marie peas muutsid seda vaadet. Kadus ka meie keskklassile omane elamisstiil. Me elasime kahes maailmas. Ühe järgi nagu ei olnudki Marie haigust. Teist iseloomustasid haigla, valulikud mälestused, kaotushirm ja kahtlemine Jumalas.

Algul oli edasielamine raske. Aga me pidime eksisteerima ja hoidma Marie elukvaliteeti. Minust sai võitleja. Ma aiman, et olin mõne inimese silmis väljakannatamatu.

KUS ON JUMAL?

Me puutusime kokku väga erinevate kristlastega. Palju oli neid, kes ausalt ja siiralt kaasa tundsid, kes meie eest palvetasid. See tegi meile head. Meie abielu jäi püsima kindlasti tänu paljudele palvetele – enamik selliste vanemate abieludest, kelle lapsed raskelt haigestuvad, purunevad.

Aga on ka teistsuguseid kristlasi. Nende Jumala-pildis ei ole kannatuste jaoks kohta. Nad kirjutasid meile ja nõudsid meilt meeleparandust, sest meie elus pidavat olema midagi, mille eest Jumal meid karistab. Ja siis olid veel niisugused, kes ei suutnud kannatada, et Marie on haige. Nad kuulsid meist ja informeerisid meid, et hakkavad nüüd Jumala vahelesegamise eest palvetama. Nädala pärast nad helistasid ja teatasid, et Jumal on teinud erilise ime ja Marie tervendanud. Neist inimestest ei kuulnud me hiljem enam midagi.

Meie koguduse vanemad ja tuttavad kirikujuhid palvetasid Marie kohal (Jk 5,14) ja tema pärast. Ka toimetuses palvetati Marie pärast peaaegu igal hommikul. Me ei saa Jumalat sundida midagi tegema. Me klammerdume selle külge, et Ta oma loodut ja lapsi armastab – ka siis, kui me Tema tegevust alati ei mõista.

MARIE JÕUDIS HINGAMISSE

Paljud sõbrad kirjutasid meile ja trööstisid meid. Ühes kirjas oli: «Kõiges lahkumisvalus olge julged: Marie kogeb praegu täis juubeldamist ja rõõmu suurt hingamist oma elus. Ma võin kihla vedada, et ta on teie kõrval ja püüab kätega vehkides meeleheitlikult teile ütelda: «Mul läheb suurepäraselt, nagu ei kunagi varem, siin on ilus, ma ei taha tagasi! Ma ootan teid järele, kuni me siin jälle näeme! Ärge nutke minu pärast, mul läheb hästi. Aga kui te leinate, siis nutke, kui see teie hingedele head teeb. Ma tänan teid kogu südamest selle armastuse eest, millega te mind armastasite! Ma armastan teid! Teie Marie.»»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

MÄLESTADES ARTUR PROOSI

Kui ma 2009. aasta veebruarikuu esimesel pühapäeval esimest korda Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse jumalateenistusele läksin ja seal teise pinki istusin, olin esialgu mõnda aega omapead. Seda hetkeni, kui keegi korraga mu kõrvale istus ja ütles: «Ma vaatasin, et sa oled siin nii üksi.» Tulija oli Artur Proos või dr Proos, nagu teda kutsuti. Ja ometi – ehkki siin ilmas on mitmesuguseid tiitleid, jääb vahel neist rohkem meid kõnetama üks «väike» tegu...

Kui vend Proosi külastasin, ütles ta tihti: «Minust ei ole enam midagi kasu.» Ja mina ütlesin talle ikka järgmist: «Nii kaua kui sa oled suuteline palvetama, oled sa väga vajalik!» Ja seda Artur Proos suutis ning ikka tegi. Vahel, kui mälu alt vedas, ütles ta mulle mu külastuse jooksul paar-kolm korda: «Vend, palvetame nüüd ka!» Ikka palvetas ta sealse koguduse kõrval ka Eestimaa ja siinsete koguduste eest.

Vancouveri kogudus ei läinud tal ei hingest ega meelest. «Siin on olnud meil ilusad päevad,» kuulsin ma teda palju kordi ütlevat... Veel mullu 31. märtsil tegi ta meile kõigile rõõmsa üllatuse, ilmudes ületõusmispühade jumalateenistusele.

Oma videotervituses kodukoguduse 60. aastapäevaks väljendas vend viimasena oma palvesõnades igatsust, öeldes: «Ja võta mind oma juurde ka siis...» See palve on nüüdseks täitunud. Mis sellest, et sajandast sünnipäevast vaid üheksa kuud ja 25 päeva puudu jäi... Vend Proos teadis, et eel on ootamas midagi kaugelt paremat kui ükskõik milline juubelisünnipäev. Tema koju jõudes võis vahel juba eemalt kuulda, kuidas ta toakeses kõlas eestikeelne laul «Kuninglik saal». Seda ta ikka kuulas ja sinna ta igatses. Kui kuninglik see saal aga õieti on, seda oskaks ta meile kõigile nüüd juba hoopis paremini kirjeldada.

Minu teekond venna koju viis mind ikka läbi hoolitsetud ja kauni Ocean View surnuaia. Nüüdsest viib siin maisuses tee Artur Proosi juurde üksnes Forest Lawni surnuaiale. Ometi me teame, et tema ise on kaugemal – mitte üksi kaugemas, vaid palju pühamas, paremas ja säravamas paigas kui Vancouver või ükski teine koht siin maa peal eales olla võiks.

Jah – vana ja auväärse pastori elupäike loojus, kuid ainult meie mõttes. Tegelikult lõi ta sealpool vaid kirkamalt särama. Just seepärast on hea meelde tuletada Laulja sõnu: «Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti!» (Ps 73,26).

Olgu Jumal tänatud Artur Proosi ja tema panuse eest nii Jumala riiki kui paljude inimeste kaunitesse mälestustesse!

HELDUR KAJASTE

LÜHIDALT

Jaanuarikuus seati Eesti EKB Koguduste Liidus ametisse kaks uut pastorit: 5. jaanuaril Kehra koguduses Indrek Luide ja 19. jaanuaril Tartu Annelinna koguduses Enn Palmik. Pildil paluvad Enn Palmikule õnnistust Peeter Roosimaa, Peeter Lemats ja Meego Remmel.

ALLIANSSPALVENÄDAL TALLINNAS

1. Vaade adventkoguduse saali.
2. Lauljad Nõmme Rahu kirikus.
3. Aare Kimmel nelipühikirikus.
4. Pastorid metodisti kirikus.
5. Eerik Jõks ja Erki Tamm Kalju kirikus.
6. Allan Kroll Valguse Tee koguduses.

Fotod: Indrek Luide