Foto: Heldur Kajaste

Suurel reedel oli Tallinnas ristikäik, nagu paljudes teisteski kohtades üle maailma. Kommentaarid sellele olid muidugi väga erinevad, Kristust austavatest kuni mõnitavateni. «Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi» (1Kr 1,18). Kuidagi karm tundub see sõna, ometi on selles tõde.

Kristus ei jäänud ristile ega hauda, vaid Ta tõusis surnuist üles. «Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja … Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi» (1Kr 15,3–4).

Kas rist on meie ühiskonnas nähtav? Mitte ehteasjana kaelas või pintsakurevääril, tähisena kirikutornis, hauakünkal või ristikäigul, vaid mõjuvana? Nagu apostel Paulus kirjutas: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus» (Gl 2,19–20).

Eesti ühiskond vajab veendunud ristiusku. Selle puudumine on üheks põhjuseks, miks ei suudeta õigeid eetilisi otsuseid teha või peetakse eetilist ebaeetiliseks.

VALGUS PEAB PAISTMA

Toimetaja kommentaar

Briti peaminister David Cameron nimetas ülestõusmispühade vastuvõtul oma maad kristlikuks riigiks. Ta ei häbene ennast nimetada kristlaseks ja kasvatab vastavalt ka oma lapsi.

Peaministri väljaütlemised sattusid kriitika alla. Kahjuks ei meeldi ristiusk kõigile. See ei tohiks siiski ühtki kristlast hirmutada ega sundida küünalt vaka alla peitma. «Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,» ütles Jeesus mäejutluses (Mt 5,16).

UKRAINA SÜNDMUSED JA EESTI

Kaugel nõukogude ajal käis Valgas üks Ukraina pastor. Ta ütles, et neil oleks lihtsam, kui Ukraina oleksid vallutanud jaapanlased. Venelased on nii lähedane rahvas, sarnase keele ja kultuuriga, et ukrainlaste identiteet kipub kiiresti kaduma.

Ja nii paistabki välja, et paljud Ukraina elanikud ei tea, kas nad on venelased või ukrainlased või mis vahet seal on. Mingi haruldus ei ole ukraina-vene segaabielud. Selletõttu ei ole Ukraina valitsuse käsutuses ka teovõimelist sõjaväge ega politseid, teisele poole ülejooksmised on tavalised. Peaaegu omasid on raske pidada vastasteks või vaenlasteks.

Eestis on neid, kes ennustavad Ukraina sündmuste mõjul meile sõda. Ida-Euroopa julgeoleku tugevdamiseks tuuakse praegu teiste NATO riikide väikesi sõjaväeüksusi Baltikumi ja Poolasse. NATO riikide turvalisuse peaks tagama heidutus, mida Venemaa omalt poolt käsitleb muidugi ähvardusena.

Sõda kardeti Eestis ka pärast taasiseseisvumist. See jäi tulemata. Me ei pea ka nüüd hirmunult sõda ootama, vaid võime Jumalalt rahu ja iseseisvuse püsimist paluda. Selle palve üheks osaks peaks olema ka rahu palumine nendele, keda me oma vabaduse ohustajatena tajume.

Peame aga arvestama, et me ei saa eeldada rahu garanteerimist Jumala poolt, kui me Teda ei austa ja Temal pole meist hea meel (Lk 2,14). Nii peaks iga kristlane tundma valu Piibli printsiipide eiramise pärast eestlaste praktilises elus. Ja ehk ka palvetama Eesti pärast nii, nagu Aabraham palus Soodoma pärast (1Ms 18,16–33).

RIIGIKOGU ARUTAB KOOSELUSEADUST

On ju mehe ja naise kooselu võimalik vormistada abieluna. Abielu asemele «pehmemate» vormide pakkumine ei tarvitse anda tuge ei vabaabielulistele ega nende lastele – vabaabielus sellepärast ju elataksegi, et see on «vaba» ja vormistamata. Need, kes ei taha võtta endale vastutust elukaaslase või laste ees, ei kipu seda tõenäoliselt tegema ka kooseluseadust kasutades. Teine lugu on homodega. Seni ei ole Eestis võimalik homosuhteid vormistada ja osa neist võivad uue seaduse võimalusi kasutama hakata.

Aga homoseksuaalsust peab Piibel ühemõtteliselt patuks (3Ms 18,22). Kedagi ei saa pattu tegemast keelata, kuid kristlased peaksid avalikust patust selgelt distantseeruma (1Kr 5,13). Nii leiame Piiblist põhjused seda seadust mitte pooldada.

Kui homosuhted seadustatakse, hakatakse nende tunnustamist varem või hiljem nõudma ka kirikutelt. Sellepärast peab praegu selle seaduse vastuvõtmisele vastu hakkama, pärast on end kaitsta palju raskem.

Oluline on rõhutada, et homosuhete patuks pidamine ei ole homofoobia. Jumal armastab kõiki inimesi, ka homosid, ja kirikud peavad kõikide inimestega tegelema, näidates neile pattu võitvat Kristuse väge. «Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust» (1Jh 1,9).

ISSAND PANEB KÕIK TÖÖLE

Jeesus ütles: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!»

Mt 28,19–20

Me kõik oleme seda kirjakohta lugenud, kuid tihti mõtleme, et see kutse on vaid valituile – misjonäridele, vaimulikele, evangelistidele. Suurem osa meist ei ole kutsutud täisajalisele vaimulikule tööle. Kas see teeb meist Jumala jaoks vähem väärtuslikumad inimesed? Kuidas saame täita Jeesuse käsku minna kõike maailma, kui me elame ja töötame päevast päeva ühes kohas?

Sageli vaatame oma koguduses inimesi sellest vaatepunktist, mida nad saavad kogudusele anda. Ärimeestelt ootame raha, pedagoogidelt, et nad õpetaksid pühapäevakoolis, lauljatelt ülistuse juhtimist jne. Me vaatame nendele elukutsetele ootusega aidata kogudust. Samas on palju koguduseliikmeid, kelle osa me ei oska näha: meditsiinitöötajad, kunstnikud, ajakirjanikud, loomakaitsjad, teetöölised, politseinikud... Need inimesed võivad end tunda teisejärgulistena, sest nad ei saa anda panust koguduse ellu.

KES ON MAA SOOL?

Jeesus ütles: «Teie olete maa sool» (Mt 5,13). Mida see meile isiklikult tähendab? Kus ma olen maa soolaks? Kas ainult koguduse elus kaasaaitamine või misjonireisidel käimine on maa soolaks olemine?

Mis on inseneri või meditsiiniõe elukutse eesmärk? Miks on Jumal meile andnud just sellised annid ja huvid, aga mitte sellised, nagu on meie pastoril?

Me usume, et Jumal on kogu loodu Jumal. Me usume, et Tema läbi on loodud kõik, mis on loodud. Samas, kas me mõtleme sellele oma igapäevaelus või leiame, et ajalik töö on vaid raha teenimiseks, äraelamiseks ja võib olla ka selleks, et natuke sellest anda oma kogudusele ja/või misjonäridele? Kas minu vaimulik elu piirdub vaid pühapäevade ja kirikuga? Milline eesmärk on Jumalal juuksuri või müüja tööga?

ÜHISKONNA MÕJUSFÄÄRID

Kui nad olid lõpetanud ja märkmeid võrdlesid, tuli välja, et Jumal oli neile mõlemale rääkinud täpselt ühte ja sedasama: «Ühiskonnas on seitse mõjusfääri, mille kaudu saab jõuda rahvasteni, mõjutada kultuure ja muuta maailmavaateid.» Millised olid need ühiskonna mõjusfäärid, millest Jumal rääkis? Millised on iga kultuuri muutumatud väärtused? Kuidas saame meie, kristlased, mõjutada rahvaid ja muuta maailma? Nendeks sfäärideks on:

1. Religioon (kirik, sotsiaaltöö);
2. Valitsus (politsei, poliitika, seadusandlus);
3. Meelelahutus (kunst, sport, muusika, film, mood, teater, käsitöö);
4. Haridus;
5. Majandus (teadus, tehnoloogia, äri, müük);
6. Meedia (ajakirjandus, raadio, TV, internet);
7. Perekond (nõustamine, meditsiin).

Need on väärtused, mis on olemas igas kultuuris. Ilma nende sfäärideta ei saa ühiskond toimida.

ÜHISKONDA MUUTEV KOGUDUS

Kunagi üks Briti ajakirjanik otsustas tõestada või ümber lükata kristlaste väite, et kirik muudab ühiskonda. Ta sõitis Ameerika kõige rohkem kirikuid omavasse linna ja võrdles selle statistikat teiste linnadega. Narkomaania, kuritegevus, majanduslik ebavõrdsus, rassism, koolivägivald jne olid selles linnas sama kõrged kui ilma kirikuteta linnades. Kui ta vestles koguduste juhtidega, siis kõik oskasid rääkida oma linna vajadustest, aga mitte ükski ei öelnud, kuidas saab evangeeliumi abil muuta seda linna.

Me ootame, et inimesed tuleksid kirikusse. Meie maailmavaates on kogudus keskpunkt, mille töösse panustada ja mida aidata. Mida rohkem inimesi tuleb kirikusse, seda suuremaks ta kasvab, aga tihti ei kasva sellega ta mõjuvõim linnas. Ei ole vale panustada oma kogudusse, aga see üksi ei muuda maailma. Linnas ja ühiskonnas on ikka samad probleemid, mis tihti ei lahene ka palvetades.

Pastor on koguduse karjane ja kogudus on kutsutud «karjatama» ühiskonda. Et «karjatamine» võiks toimida, on vaja kiriku asemel keskpunkti panna kõik linna kristlased. Kirik on vaid osa ühiskonnast. Inimesed – autojuhid, poliitikud, lapsehoidjad, raamatupidajad jne on need, kes elavad selles linnas. Saadame nemad välja kiriku nelja seina vahelt kõikidesse elusfääridesse, et nad oma elu ja tööga muudaksid ühiskonda Jumala printsiipidele vastavalt!

MINA KUI SOOL MAAILMAS

Kuidas saab mehaanik, lasteaednik, ajakirjanik, ärimees, arst jne teenida Issandat? Iga «ajalikku» tööd tegev inimene peaks küsima endalt kaks küsimust.

Esiteks: «Kuidas ma saan olla efektiivne tunnistaja mittekristlastele oma mõjusfääris?» Siin tuleks mõelda sellele, kuidas me isiklikult jagame oma usku oma mittekristlastest kolleegide ja sõpradega. See on inimeste muutmine individuaalselt, sõpruseevangelism.

Teiseks küsimuseks, mida tavaliselt ei küsita, on: «Kuidas ma saan mõjutada ühiskonda Jumala riigi väärtuste ja printsiipidega läbi oma töö?» Teiste sõnadega, mis on kristlik valitsus, kristlik kunst või kristlik televisioon? See ei ole ainult koht, kus kristlased istuvad, Piibel laual ja Jeesuse pilt seina peal. Kristlik valitsus on väärtuspõhine. Õigusemõistmine ja võrdsus on ühed kristlikest väärtustest. Kristlik valitseja saab neid väärtusi kasutades muuta näiteks seadusi, mis käsitlevad korruptsiooni, inimkaubandust, võrdõiguslikkust, looduskaitset.

Piibel ütleb, et me oleme kõik Jumala ees võrdsed. Inglise poliitik William Wilberforce uskus Jumalat, ei andnud alla ühiskonna survele ning saavutas selle, et orjakaubandus muudeti ebaseaduslikuks.

Kuidas saab kunstnik maalida, voolida, teha midagi, mis peegeldab kristlikke väärtusi? See ei pea olema ainult religioosne kunst, vaid midagi puhast, ilusat, piibellike väärtustega. Kristlastest filmirežissöörid ei pea tegema vaid kristlikke filme, vaid ka selliseid, mis räägivad loo kristlikest väärtustest – andeksandmine, lepitus, perekonnaväärtused.

Johann Sebastian Bach suri üle 260 aasta tagasi, aga tema muusika muudab maailma veel tänagi. Kristlus ei ole kunagi olnud Jaapanis levinud, kuid jaapanlastele meeldib Lääne muusika, eriti klassikaline. Paljud jaapanlased on saanud kristlasteks tänu sellele, et kuulasid Bachi kantaate. Nad ütlevad, et Bach õpetab neile kristlikku kontseptsiooni lootusest. Jaapani kristliku konsiiliumi juht Yoshikazu Tokuzen ütles, et Bach ei ole midagi vähemat kui «Püha Vaimu transpordivahend». Need on näited, kuidas Jumal on saanud kasutada inimesi läbi nende töö, et muuta maailma.

Kui me tahame täita Jeesuse kutset minna kõike maailma, siis peame mõistma, millisesse sfääri on Jumal meid kutsunud. Kuidas saame seda ala mõjutada ja näidata Jumala suurust? Kuidas saan mina esindada selles sfääris Jumala Kuningriigi saadikut?

Jumal, kes on kõige loodu autor, lõi need mõjusfäärid, et me elaksime tervetes ühiskondades, mis toimivad Tema juhiste järgi. Igal sfääril on unikaalne roll selles, et täituks Jeesuse õpetatud palve: «Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!» (Mt 6,10).

Jumal annab oma lastele inspiratsiooni, kuidas näidata Tema olemust igas mõjusfääris. Tema tarkus laieneb igasse meie elu aspekti. Me saame viia piibelliku maailmavaate igasse ühiskonna sfääri. Me ei pea enam eraldama vaimulikku elu ilmalikust, sest Jumal tahab olla kõikides meie elu valdkondades.

Mingem siis kõike maailma ning saagem täisajalisteks Jumala riigi töölisteks meie oma töökohas, oma mõjusfääris.

KASPARS APINIS
Tõlkis Evelyn Apinis
Evelyn ja Kaspars Apinis on Eesti EKB
Koguduste Liidu misjonärid Lätis

POOLAST LEIAB EESTI AJALOO KILDE

Aktuaalne teema

ENE PALDRE Tartu Ülikoolist osales ametialasel täiendkoolitusel Poolas Łodzi linnas asuvas Strzeminski-nimelises Kunstiakadeemias. Mis teeb selle linna eestlastele huvitavaks, saame teada järgnevast intervjuust.

Kas Sul oli mingeid eelteadmisi, enne kui külastasid Łodzi baptistikogudust?

Eelteadmised sain ma oma isa Eerik Rahkema käest, kes on ajaloohuviline. Ta soovitas mul külastada Łodzi baptistikogudust, sest Adam Reinhold Schiewe, kes ristis 1884. aastal Haapsalu baptistikoguduse esimesed liikmed, oli aastatel 1872–1876 pastoriks Łodzis.

Ma ei olnud enne Poolas käinud. Koolituse avapäeval peeti meile Łodzi linna ajalugu tutvustav loeng ja see andis väga hea taustainfo. Alguses oli Łodz üsna väike asula, aga arenes tänu tekstiilitööstusele. Linn oli möödunud sajandi alguses üllatavalt rahvusvaheline. Sada aastat tagasi moodustasid linna umbes 500 tuhandest elanikkonna umbes 15% sakslased, 32% juudid ja 51% poolakad ning linn kuulus Vene riiki.

Ajalugu on linnal olnud keeruline. Linna põhjaosas asus aastatel 1939–1944 juutide geto. Łodzis on Euroopa suurim juudi surnuaed. Łodzi toodi Teise maailmasõja ajal mujalt Euroopast juudid kokku ja saadeti sealt edasi surmalaagritesse. Kogumiskohas on nüüd päris muljetavaldav memoriaal.

Kunagi oli Łodzis baptistide seminar.

Łodzis tegutses baptistide jutlustajate seminar, mis oli toonase Hamburgi seminari filiaal. Łodzi seminar asutati selleks, et ida pool elavatel töötegijatel oleks lähemal õppimas käia. Haapsalu koguduse kauaaegne pastor Johannes Lipstok õppis Łodzi seminaris 1908–1910, enne seda oli ta olnud Lublinis 1904–1907 sõjaväes. Koos Lipstokiga õppis Łodzis Eestist veel Daniel Heinrich Matson (Mattson).

Nüüd ei ole Łodzis enam ei seminari ega saksakeelset kogudust. Baptistikogudusele kuulub kaks hoonet, peahoone ning õuel olev abihoone, mõlemad suured telliskivimajad. Pärast Teist maailmasõda võeti koguduselt hooned käest ära ning peahoonesse tehti miilitsa kultuurimaja-kinosaal. Hooned tagastati kogudusele alles 1994. aastal.

Kas seminar asus praeguses baptistikiriku kompleksis?

Selles ma päris selgust ei saanudki. Minu isa arvas, et seminar asus seal, aga üks vanaproua, kes tõlkis mulle piiblitundi saksa keelde, oli väga kindel, et see oli kusagil mujal. Kohalikud väljendasid seminari asukoha suhtes erinevaid arvamusi ning ühisele arusaamisele ei jõudnudki.

Märkasin oma kurvastuseks, et praegusel kogudusel on side oma ajaloo ja seminariga katkenud. Aga mingi teadmine neist oli olemas.

Ajalugu vajaks uurimist?

Vajaks küll ja see on kindlasti võimalik ka. Tõenäoliselt on Elstali (varasemal Hamburgi) ja Poola seminaridel mingeid materjale oma ajaloo kohta. Seda tasuks uurida.

Mina tervitasin Łodzi kogudust nende niiöelda tütarkoguduse, Haapsalu baptistikoguduse poolt ja nemad olid väga õnnelikud selle üle. Palusid tütarkogudust vastu tervitada ja kutsusid külla. Aga Schiewest ega Lipstokist neil mingeid mälestusi ei olnud. Ma ei hakanud nende lauasahtleid ja kappe muukima, et ajaloolisi dokumente leida. Veelahe läheb vist sealt, et nüüd on kogudus poolakeelne, aga saja aasta eest oli saksakeelne. Neil on ju nii Venemaa kui ka Saksamaaga ajalooliselt kurvad kogemused.

Kuidas Sulle meeldis poolakate piiblitund?

Piiblitunnis oli kohal 10–15 inimest. Enamik olid vanemad inimesed. Pastor Leszek Wakuła on keskealine mees. Tema teadis Helari Puud ja Helle Lihti ning palus neid tervitada.

Poolakate laul oli võimas nagu slaavi rahvastel ikka. Nad laulsid palju, kuid mulle tuttavaid laule oli ainult kaks. Laulud olid teistsuguse helilaadiga kui meil ja oletan, et Poola enda päritolu.

Kogudusel on lisaks pastorile ka misjonipastor ja kogudus on misjonitööle orienteeritud. See on suure, 700 tuhande elanikuga linna ainuke baptistikogudus. Poola on katoliiklik maa ja selles linnas on ka ainult üks luterlik kirik.

Kas tänapäeval on Eesti ja Poola baptistikogudustel kontakte?

Kogudustevahelisi suhteid ma ei tea. Euroopa Baptistiföderatsiooni tasemel on liitudel side olemas. Aga omal ajal jõudis mõju Schiewe kaudu Poolast Eestisse ja August Johannsoni kaudu Eestist Poolasse.

Haapsalu koguduse hilisem pastor August Johannson oli üks Schiewe Haapsallu kutsujatest ja ta oli Schiewe tõlgiks Eestis. Pühapäevakoolide töö edendajana tegutses ta tolleaegse Vene riigi piires laiemalt, sealhulgas ka Poolas.

Täname!

14. aprillil 2014 Tartus

NOORED AMEERIKLASED KÄISID VALGAS MISJONIREISIL

Märtsi- ja aprillikuus olid Valga Betaania Baptistikogudusel abiks seitse noort kristlast Ameerika Ühendriikidest. Nad korraldasid mitmesuguseid üritusi ning pakkusid oma külalistele teed ja kohvi (ise nimetasid nad seda isegi kohvikuks). Selle meeskonna juht LAUREN YEARGAN vastas enne lahkumist Kuulutaja küsimustele. Intervjuu tõlkis Alari Allikas.

Palun räägi veidi endast ja oma meeskonnast!

Olen pärit Ameerikast Georgia osariigist veidi suuremast linnast kui Valga. Mul on bakalaureusekraad bioloogias. Meie meeskonnas on kõik lõpetanud kolledži, vanus on 22–32 aastat.

Miks Sa ei läinud edasi magistriõppesse, vaid tulid peaaegu aastapikkusele reisile?

Issand kutsus mind, et otsiksin rohkem Teda, õpiksin Teda tundma ja teeniksin inimesi. See on kogu meie meeskonna eesmärgiks. Ma tulin ka selleks reisile, et Jumal saaks mulle näidata, kas ma pean bioloogiaga edasi tegelema või on Tal minu jaoks mingi muu plaan.

Kas teie meeskonna liikmed tundsid üksteist juba Ameerikas?

Me kohtusime esimest korda kuu aega enne reisile asumist. Meid välja läkitanud misjoniorganisatsiooni nimi on Adventures in Missions (seiklused misjonitöös). See on kasvav organisatsioon. Meie programmi World Race (maailmatuur) kõrval on neil veel teisigi, on ka püsivalt töötavad misjonärid.

Põhimõte on, et 11 kuuga käiakse 11 erineval maal. Meie jäime küll kaheks kuuks Eestisse. Meie meeskond Zealous Love (innukas armastus) on osa suuremast grupist, kellele on määratud Sambia, Malawi, Eesti, Läti, Leedu, Hiina, Mongoolia, Tai, Kambodža, Vietnami ja Nepaali külastamine.

Kuidas noored sellele misjonireisile sattusid?

Paljud saavad sellest võimalusest teada teiste käest või internetist ja annavad siis oma avalduse. Kaks-kolm soovituskirja peab ka olema. Lubatud vanus on 21–35 aastat, hariduslikke piire ei ole. Pärast tuleb käia läbi intervjuude ja värbamisprotsessi. Ma isegi ei tea, millise kriteeriumi järgi misjoniorganisatsioonis lõpuks otsus tehakse, aga ilmselt on tähtis see, et need noored oleksid niisuguses kohas, kus nad saavad midagi endast välja anda.

Kas misjonigruppe on palju?

Jaanuaris startis viis umbes 40-inimeselist gruppi, millest moodustuvad väiksemad meeskonnad. Meie ülejäänud grupp on kõik Baltikumis. Nende viie grupi vahel sai valida, aga täpsemalt riike enam mitte. Kui mõnda gruppi on liiga palju tahtjaid, siis püütakse muidugi osa inimesi ümber veenda.

Kõigepealt läksime Aafrikasse Sambiasse ja Malawisse. Nüüd olime kaks kuud Eestis. See on erand, sest tavaliselt saab olla ühes riigis ainult ühe kuu. Järgmise kuu kohta me veel ei tea, kas oleme Lätis, Leedus või tagasi Eestis. Koju jõuame novembri lõpus või detsembris.

Kas nii erinevates riikides käies tekib ka kultuurišokk?

Saad ikka šoki küll, kui lähed Ameerikast Aafrikasse, kus olime ilma voolava vee ja elektrita ning magasime telkides. Eestisse tulek oli nagu Ameerikasse tagasiminek. Siit läheme Aasiasse, mis on arvatavasti jälle väga suur muutus. Kui saad aru, et sulle see reis ei sobi, võid koju tagasi minna, aga siis pead ise oma kojusõidu kinni maksma.

Kes niisugused reisid kinni maksab?

Me kogusime kõik toetusi igasuguste erinevate viisidega. Korraldasime üritusi kogudustes jne. Mina tegin näiteks aiamüügi – müüsin oma vana kraami, mänguasju jms maha.

Te lähete väga erinevatesse maadesse. Milliseid keeli te ise oskate?

Mina räägin inglise ja veidi hispaania keelt. Ühelgi neist maadest pole hispaania keelt tarvis. Kaks inimest meie meeskonnast räägivad mandariini keelt. Me oleme kaks kuud Hiinas ja selle keele oskamine tuleb suureks kasuks. Üldiselt on World Race programmil kohalikest inimestest tõlgid.

Kuidas te Valka sattusite?

Me olime Aafrikas ja tegelesime järgmise kohaga. Meil pole väga palju kontakte Baltikumis. Püüti inimesi nii ümber paigutada, et saaks õige arvu meeskondi. Alari Allikas palus, et meie meeskond võiks jääda kaheks-kolmeks kuuks Valka. Kui palvetasime, siis tundsime, et Jumal tahab, et tuleme siia.

Kuidas teie misjonitöö on käinud?

Tavaliselt meil suuri rahvahulki kokku ei tule. Proovime leida sidet kohalike kristlastega. Aafrikas leidsime palju häid kontakte, kelle juurde World Race võiks tulevikus meeskondi saata. Meile anti igasuguseid töid – kaevasime puude jaoks auke, ehitasime maju, tegelesime lastekodudega, käisime palvetamas turupidajate eest. Tegime kõike natuke.

Kas suudate kohalike inimeste soove rahuldada?

Meilt küsitakse raha ja seda meil pole anda. Kui raha ei ole, püüame neile muud pakkuda – nende eest palvetada. Aafrikas vaadatakse valge inimese peale nagu sellele, kes võiks kõik kohalikud probleemid lahendada.

Kas teil on ette valmistatud laule, piiblitunde või evangeelseid koosolekuid?

Tavaliselt niisuguseid ettevalmistusi ei tehta, vaid minnakse koguduste juurde tööle. Kohalikud ütlevad, mida nad tahavad ja siis hakkamegi neid asju tegema. Meile pakutakse välja, et on niisugune ettevõtmine, kas te saate kaasa aidata ja korraldage see asi ära. Siis me korraldame. Meeskondade kokkupanemisel püütakse vaadata, et oleks erinevate annete ja võimetega inimesed koos.

Tavaliselt me ei tea, mida oodata. Me teadsime, et oleme Eestis kaks kuud. Teadsime, et peame siin suhteid looma, aga kuidas see hakkab teostuma, seda me ei teadnud.

Mida Sa Aafrikast vaimulikult said?

Jumal õpetas mulle, et Ta on kogu aeg minu juures kohal. Ta on näidanud, kes ma Temas olen. See vägi, mis minus elab, on Tema minu sees. Ma arvan ja loodan, et kui ma selle reisi lõpetan, olen täiesti erinev inimene sellest, mis ma alguses olin.

Kui suur see seltskond on, kellega te Valgas suhtlesite?

Umbes 10–15 inimest on õhtuti koos olnud. Inimesed tulevad ja siis me vaatame, mida nendega teha, sõltuvalt sellest, kes on tulnud. Mõni õhtu on vähem, mõni rohkem ette organiseeritud.

Kas olete märganud siinsetel inimestel usulist huvi?

Algul oli huvi lihtsalt meie kui võõraste inimeste vastu, aga viimasel kahel nädalal on olnud ka huvi sisuliste vestluste vastu, kus müürid on hakanud ära kukkuma ja on saanud rääkida sügavamatest ja vaimulikumatest asjadest. Meie soov on olnud inimestele selgeks teha, kes on Jeesus. Loodame, et mingid suhted nende inimestega ka säilivad. Meie meeskonnale meeldib Valga väga.

Täna on esimene ülestõusmispüha. Mida Sa kodus täna teeksid?

Kui kellaaja vahe järgi võtta, siis praegu veel magaksin. Meie koguduses on päikesetõusu ajal jumalateenistus. Siis tuleb hommikusöök ja järgmine teenistus. Seejärel läheksin koju, perekond istuks koos ja sööks. Aeda on ära peidetud plastikmunad ja need tuleb üles otsida.

Võrreldes mõnede teiste Ameerika kogudustega meie oma väga suur ei ole, meil on teenistustel kolmsada kuni viissada inimest. Aga meie linna jaoks on see suur kogudus.

Kas ema ei ütelnud, et ära mine nii kauaks kodust ära?

Ema ei olnud väga õnnelik, aga ta sai aru, et see on Jumala tahtmine. Ülemeremaades olen käinud varem ainult ühe korra ja see kestis kaks nädalat. Aga minu ülikool oli kodust kaugel. Koduga suhtleme sõnumite ja e-mailide abil ja peame videovestlusi. Ajavahe teeb selle küll keeruliseks.

Milline on teie meeskonnasisene vaimulik elu?

Iga päev on meil piiblitund kell 11. Enne «kohviku» avamist on palve selle eest. Õpime ka koos piiblisalme pähe ja palvetame koos.

Kas meeskonnas pingeid ka ette tuleb?

Meil on muidugi konflikte. Need ei ole suured jamad, aga ka väikesed asjad võivad põhjustada kibedust. Kaks asja tuleb teha ja käib meeskonna eluga kaasas. Esiteks on meil tagasiside iga päev. Teiseks on konfliktilahendus, kus inimesed saavad oma mure või probleemi sõnastada. Sa ei pea rääkima, aga sul on see võimalus ja sinuga tegeldakse.

Teie meeskonnas on väga noored inimesed. Kas keegi ära ei armu?

Ega kedagi keelata ei saa. Aga me andsime suulise lubaduse, et me ei hakka kohtamistel käima, kuni oleme sellel reisil. Korraldajad usuvad, et kui Jumal tahab, et keegi kellegagi kokku saab, siis ta võib kümme-üksteist kuud oodata ka.

Täname!

20. aprillil 2014 Valgas

TARK MÄRKAB, ET JUMAL KAITSEB MEID

Pärast põhikooli lõpetamist astusin kutsekooli. Olin hoolikas ja suhtusin õpingutesse ning üldse kõigisse mulle antud ülesannetesse vastutustundlikult. Lõpetasin kutsekooli kiitusega ja astusin kergetööstustehnikumi.

Seal kohtasin ühte ebatavalist tüdrukut. Tema näojooned, käitumine, isegi nimi rääkisid mulle Jumalast. Meist said sõbrannad, kuid mina olin veendunud, et ma Jumalani ei jõua.

ESIMENE ABIELU

Sündis tütar ja kolme aasta pärast teine. Paljugi tuli üle elada, oli rõõme – näiteks saime korteri – aga ka raskustest polnud puudu. Mees ei olnud minuga kunagi rahul, tuli taluda jämedusi ja mõnikord ka rusikaid. Ja minu südamesse tulid valu, usaldamatus, pettumus, solvumine ja andestamatus.

Noorem tütar jäi pooleaastaselt haigeks, kuid arstid ei suutnud kuidagi selle põhjust kindlaks teha. Suure osa ajast oli tütar haiglas. Ükskord, kui ta oli kodus, tuli meie juurde naaber meie trepikojast ja küsis minult luba palvetamiseks. Ma teadsin, et naabrid usuvad Jumalat.

«Kas siis Jumal ei näe kõiki minu ja mu tütre kannatusi?» ütlesin mina. Juba hiljem, kui õppisin ise Jumalat tundma, olin kaua aega kurb ja nutsin selle pärast, et ei lasknud Jumalal puudutada oma tütart ja teda terveks teha. Nüüd olen ma täiesti veendunud, et Ta tahtis seda teha! Kui tütar sai kaheaastaseks, võttis Issand ta enda juurde.

Elu jäi seisma… Minu silmad ei kuivanud pisaraist. Varsti läksime mehega lahku, minus muutus kõik. Ma ei suutnud enam andestada. Me vahetasime korteri kaheks ja ma asusin elama linna teise ossa.

TEE JUMALA JUURDE

Teisest abielust sündis jälle tütar. Algul leidsin sellest lapsest lohutust, kuid mitte kauaks. Ja et kuidagi lämmatada hingevalu, hakkasin omaette jooma. Südamepõhjas ma mõistsin, et valisin vale tee, kuid ei näinud ummikust väljapääsu. Ahastav olukord läks veel raskemaks, kui kaheksandas klassis õppiv vanem tütar läks kodust minema ja hakkas elama oma sõbra juures. Ka minu mees hakkas jooma ja ei tulnud sageli kojugi.

Ja alles siis, kui ma ei näinud enam mingit väljapääsu, langesin Issanda ette põlvili ja ulgusin, hüüdsin kisendades Teda appi. Varsti pärast seda kukkusin tänaval ja murdsin jalaluu. Murre oli väga keeruline, olin terve kuu haiglas venituse all. Aga ma olen väga tänulik Issandale selle eest, et just seal sattus esimest korda minu kätte Jumala sõna. Lugesin terve kuu kuuldavalt Uut Testamenti. Palatis olime seitsmekesi.

Kui koju tagasi tulin, igatsesin väga vanema tütre järele. Lülitasin teleri sisse ja sattusin vaimuliku saate lõpu peale ning hakkasin jutlustajaga kaasa palvetama. Kui ta lõpetas, jätkasin ja palusin Issandat väga selle pärast, et tütar koju tagasi tuleks. Ei läinud rohkem kui 15 minutit, kui kuulsin järsku, et keegi teeb ukse lahti. Ma tardusin – ukselävel seisis minu tütar. Milline imeline Issand meil on! Au saagu Temale!

Varsti pärast seda, kui kips jalalt ära võeti, läksime mehega trepikojast välja ja nagu ikka, võttis ta postkasti lahti. Sealt kukkus välja väike paberitükk. Tundsin kogu oma sisemusega, et see on midagi väga tähtsat minu jaoks. Palusin mehel see üles tõsta ja kuulsin vastuseks, et tänapäeval topitakse palju selliseid pabereid postkasti. Kui ta selle siiski mulle andis, läks mu süda rõõmsaks, nii et ma isegi ei mäleta enam, kuhu me sõitsime või mida mu mees rääkis. Rõõmustasin sellest, et on koht, kus mind ootab Jumal ja kus on tütre jaoks pühapäevakool. Ja saabuski see kauaoodatud päev, kui sõitsime tütrega kirikusse, kus meid ootas Issand. Mul oli tunne, et räägiti ja lauldi ainult mulle, pisarad voolasid ojadena. Kui kõlas kutse võtta Issand oma Päästjaks vastu, siis ma ei mäletagi, kuidas altari ette jõudsin. Ma langesin põlvili ja tundus, et minu ümber pole kedagi, olen ainult mina koos Issandaga. Sel päeval sündisin ma ülalt, sündisin uuele elule, sündisin Issandale. Minu elu muutus täielikult, ma tegin Issandaga lepingu ja mind täideti Püha Vaimuga.

PEREKOND JÄLLE KOOS

Nutsin hüljatuna terve päeva ja ei suutnud öösel uinuda. Käisin hommikuni mööda tänavaid lootuses oma meest kohata. Ma palvetasin, sest teadsin kindlalt, et mees ja naine ei tohi lahutada, et lahutus ei ole Jumala plaan. Jõuetuna väsimusest ja pisaratest, tulin koju tagasi, avasin Piibli ja olin hämmastunud sõnadest Js 2,22: «Seepärast lakake lootmast inimestele, kellel on ainult hingeõhk ninas, sest neid ei saa ju panna mikski!»

Ma mõistsin, et Issand tahab, et ma paneksin kogu oma lootuse Temale. Tundsin teravalt, et vajan palvetuge. Otsisin välja ühe palvegrupi aadressi ja läksin oma murega sinna. Saatan külvas mu südamesse kahtlusi, kuid Püha Vaim ärgitas mind üha enam rääkima. Mul käisid kuuma- ja külmahood üle, kuid ma rääkisin oma probleemi ära.

Kõik osalejad palvetasid. Issand vastab meie vajadustele erinevalt – vastuse ootamine tundub alati pikk. Kuid minu juhtumis läks kõik teisiti. Mees tuli koju selsamal õhtul ja me rääkisime öö läbi. Nägin elus esimest korda, kuidas meesterahvas nutab. See oli teisipäeval, aga pühapäeval andis mu mees oma purustatud südame Issandale. Au Temale!

KASULAPSED PERES

«Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi, ilmutamata oma nõu oma sulaseile» (Am 3,7). Kui mulle oleks keegi varem öelnud, et minust saab võõraste laste ema, ei oleks ma seda kunagi uskunud. Kuid enne kui see juhtus, ilmutas Issand mulle seda unes.

Üles ärganud, olin väga närvis ja jooksin kohe oma ema juurde. Ta oli 20 aastat haiguse poolt voodisse aheldatud, kuid oli jäänud imeliseks kristlaseks, palvetajaks, minu laste koduseks õpetajaks ja minu tugevaks toetajaks. Arutasime kaua seda unenägu ja olime täiesti veendunud, et Issand toob need lapsed meie juurde.

Mõne aja pärast kuulsime, et tüdrukuid vormistatakse lastekodusse. Kuid selleks ajaks oli Issand minu meest nii muutnud, et kui ma talle kõigest sellest jutustasin, sai kohe vastu võetud otsus võtta lapsed enda juurde. Saabus öö, kuid sellele vaatamata sõitsime 80 kilomeetrit ja tõime lapsed koju.

Issand on imeline, Ta andestas mulle kõik, mis oli minu vanas elus ilma Temata ja andis mulle võimaluse saada vaeslaste emaks. Kui ma tulin töölt koju ning nemad jooksid mulle vastu ja hüüdsid: «Ema, emakene tuli,» lõhkes mu süda rõõmust ja pisarad voolasid ojadena.

ISSAND ON IMELINE

Aga saatan ei maga, ta püüab rõõmu ära röövida. Aeg läks edasi, mind saadeti haiglasse ja hakati töötlema. Peab tegema uuringuid, sest üks laps suri väiksena, vanus pole ka laste sünnitamiseks enam sobiv ja palju teisi põhjendusi. Kuid minul oli kõige kaalukam põhjendus – Issanda kingitus, ja see laps ei saa olla haige. Kuid kõik ei saanud seda mõista ja ma ei hakanud neid ümber veenma.

Koju jõudnud, palusin Issandat, et nad järgmisel korral ei leiaks mingeid märkmeid ega dokumente. Ja Issand kuulis mind. Kui mind jälle arsti juurde kutsuti, ei leitudki midagi. Ma teadsin, kes selle korraldas. Koju tagasi jõudnud, kiitsin ja tänasin Issandat. Ja kuni sünnituseni mind rohkem ei tülitatud.

Sündis tütar. Mõne päeva pärast tuli lastearst ja ütles, et lapsel on kaasasündinud südamerike ja jalakannad ei hoia otse. Ma vaatasin pärani silmadega ja naeratasin. Arst oli nördinud ja ütles, et ma peaksin nutma ja mitte naerma. Aga mina olin täiesti veendunud, et see on Jumalalt saadud laps ja ta ei saa olla haige. Issand on alati ustav. Tütar on täiesti terve, ta on nüüd juba viieaastane, ta käib pühapäevakoolis ja talle meeldib, kui talle loetakse Jumalast. Kui talt küsitakse, kas ta on ema tütar, siis ta vastab, et on Jeesuse oma.

Minu vanem tütar koos oma mehega pühendas elu Issandale. Algul ei olnud neil lapsi ja arstid panid 99-protsendise kindlusega diagnoosi, et neid ei tulegi. Kuid me andsime selle ühe protsendi Jumala kätte. Ja Tema kasutas seda ühte protsenti ja kinkis neile kolm poega. Au Issandale!

Tahaksin öelda koos Joosuaga: «Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!» (Jos 24,15). Mina ja mu mees, kes on nüüd jutlustaja, minu viis tütart, väimees, lapselapsed, minu ema, imelised ämm ja äi, minu kaks õde, minu mehe vend – kõik nad on Issanda omad. Igaühel meist oli oma tee Issanda juurde. Ületades raskusi, järgime Teda, kiidame ja täname Teda.

«Otsige Issandat, kui Ta on leitav» (Js 55,6). Olgu Jumala rahu ja armastus teie südametes!

VERA TOPOL
Ajakiri Blagodat
Avaldatud lühendatult

VABANEMINE TULI ÜLESTÕUSMISPÜHADE EEL

Oli märtsi lõpp 1946. aastal. Teise maailmasõja lõpust ei olnud veel tervet aastatki möödas. Ma sain Heilbronnis ameeriklaste käest sõjavangist vabaks.

Olin 19-aastane. Võtsin suuna linna keskusse, mida varasemast ajast teadsin. Mul oli kaasas õlapaun vähese varanatukesega. Täielikult purustatud linn vapustas mind.

Sõitsin juhusliku autoga oma ema kodukülla Brettachisse 20 kilomeetri kaugusel. Veoautos, mis mind peale võttis, kohtasin esimest selle küla elanikku ja sain teada, et Brettachist oli 60 protsenti õhurünnakus purustatud. Aga minu vanavanemate maja seisvat veel püsti, samuti kirik selle vastas ja pastoraat.

Minu ema ja sugulased olid ootamatu jällenägemise üle väga rõõmsad. Ma olin õnnelik, et olin sõja ja vangistuse üle elanud. Ma olin täis rõõmu ja ettevõtlikkust. Tahtsin lõpuks elu oma plaanide järgi seada, ilma ülemuste käskluste ja ahistamisteta, ilma hirmuta õhurünnakute ja sõjalise vaenutegevuse ees. Oli rahu. Ma tahtsin usuteadust õppida.

Paar nädalat hiljem olid ülestõusmispühad. Esimest korda kuulsin jälle kellamängu. Ma mängisin jumalateenistusel viiulit. Ma olin haaratud ülestõusmispühade sõnumist ja rõõmust – Jeesus on üles tõusnud. Ta elab ja kingib meile uue elu koos rahu, lepituse, armastuse ja andestusega.

Kui ma kirikus ringi vaatasin, siis ei näinud ma sugugi ainult säravaid nägusid. Ka pisaraid pühiti. «Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?» (1Kr 15,55). Ülestõusmispühade rõõmu hiilisid kurbus ja kõhklused sisse. Kirikus oli ka niisuguseid kristlasi, kelle omaksed istusid veel vangilaagrites, olid teadmata kadunud või puhkasid võõras mullas. Kas ülestõusmispühade trööstisõnum jõuab ka nendeni? Kas Ülestõusnu jälgi ja Tema kingitud lootuse märke on meie maailmas näha?

Jah, seda ütleb kogemus. Ülestõusnud Jeesus Kristus on haaranud ja haarab inimesi. Nad on Tema tunnistajatena elu saadikud surmast märgistatud maailmas. 1946. aastal oli mulle uuesti kingitud elu ja ülestõusmispühad olid minu jaoks täidetud rõõmuga.

HEINZ BERGNER
idea Spektrum

BAPTISTID PALUVAD RAHU PÄRAST

Ukraina-Vene konflikti saab rahumeelselt lahendada, on mõlema maa EKB liitude juhid veendunud. Nad kohtusid esimest korda pärast Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši põgenemist ja Krimmi liitmist Venemaaga 8. aprillil Kiievis.

Ukraina EKB Liidu president Vjatšeslav Nesteruk ja Venemaa EKB Liidu president Aleksei Smirnov võtsid vastu deklaratsiooni motoga «Õndsad on rahutegijad» (Mt 5,9). Nad mõistsid hukka «kõik vägivaldsed ja brutaalsed aktsioonid inimeste vastu ja poliitiliste tülide lahendamise sõjaliste meetoditega». Nad väitsid, et kogudused «palvetavad järelejätmatult rahu eest meie rahvaste vahel».

Ukraina EKB Liitu kuulub üle 2300 koguduse 125 tuhande liikmega ja Venemaa EKB Liitu umbes 1800 kogudust 76 tuhande liikmega.

idea Spektrum

Oikumeeniline välismisjonikonverents «KOOS SUUDAME»

5. aprillil 2014 EKNK Toompea koguduse kirikus

1. Konverentsi korraldaja EEA misjonitoimkond Mark Nelson, Indrek Luide, Kirsti Malmi, Heigo Ausmees, Peep Neiman ja Helina Voogne.
2. Norra Noorte Missiooni juhataja Britt Solveig Oleivsgard.
3. Etioopia arst Hildana Dawit rääkis sealsest arstiabitusest.
4. Tallinna Missio koguduse ülistusgrupp.
5. Miina ja Lembi Kuusemaa heategevuskontsert Sambia pastorile jalgratta ostmiseks.
6. Süüria põgenik jagas kibedaid kogemusi.

Fotod: Tiit Kuusemaa