«Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!» (Ps 50,23). Suvel on paljudes kogudustes aastapäevad ja meenutatakse Jumala heategusid. Nii tehti ka Tõrva Immaanueli koguduses (pildil). Mis seal veel juhtus, võib vaadata alt.

Tänuandmine ei piirdu ainult aastapäevadega. Koolides olid lõpuaktused, sealhulgas ka Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Selle kohta leiab infot siit ja siit. Ja kuigi kõik koolid rõõmustavad lõpetajate üle, igatsevad nad samal ajal ka uute õppurite järele.

Igapäevaelus inimesed sageli ei märkagi, kuidas Jumal tegutseb. Kõik tundub olevat loomulik, läheks nagu iseenesest. Kahju, kui Jumal tuleb meelde alles siis, kui raskeks läheb. Mõnikord kaasneb sellega ka Tema süüdistamine. Aga Jumal ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele (2Pt 3,9).

«Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!» (Ps 103,2). Kõige väiksemgi on väärt meelespidamist. Ka suvisel puhkuseajal, mis samuti võiks olla tänu põhjuseks.

HEA ON KÄIA ISSANDA TEEDEL

Toimetaja kommentaar

Iraagis on jälle sõda, nüüd käib see kohalikel omavahel. Kas lääneriikide (sealhulgas Eesti) sõjalised aktsioonid ja ohvrid selles riigis olid ilmaasjata, selle üle asjaosalised alles arutlevad. Kõik on nii äsja toimunud, et mõjud ei ole veel selged ja ajalooalaste mõtiskluste asemel tuleb tegeleda tänapäevaga.

Sõda ei ole kindlasti täiuslik probleemide lahendamise vahend. Kasvõi sellepärast, et kellegi hinge jääb kaotusekibedus, mis otsib lahendust uue sõja näol. Veel ei ole saabunud aeg, mil Issand «lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega» (Ps 46,10). Igatsegem siiski rahu ja võimaluse korral tegutsegem selle heaks.

PANKA EI TASU ENAM RÖÖVIDA

Peetrus leidis kala suust hõbeseekli ehk sularaha ning maksis templimaksu Jeesuse ja enda eest ära (Mt 17,24–27). Vist ei ole karta, et see lugu tulevastele põlvedele arusaamatuks jääb. Muutusi tuleb meie ellu muidugi üksteise järel. See on loomulik, aga ei tähenda, et üleminekuraskuste leevendamisega ei peaks tegelema.

Pank ei ole küll halastaja samaarlane, aga ei tahaks teda ka teeröövlitega võrrelda. Mida pangal kui eraettevõttel teha ei tasu, sellele peab lahenduse leidma riik. Ja eks tema vastu rahulolematus pöördubki. Tema peab ütlema, kellele jätta kaks teenarit, et see hädalise enda hoolde võtaks (vt Lk 10,30–37).

Üks positiivne tulemus on uuel korral kindlasti – pangaröövid jäävad ära. Kui pangakontoris enam sularahaga ei tegeleta, pole sealt ju midagi võtta. Röövitakse juba praegugi arvutite abil, aga see ei peaks neid kartma panema.

AVALIKUS KOHAS LUBATAKSE NÜÜD JUUA

Uue korraga antakse kogenematutele inimestele, eriti just noortele, järjekordne signaal, et ega see joomine nii paha asi olegi. «Moraali lugemine» noortele ei meeldi ning halba eeskuju järgitakse kergemini kui head.

Alkoholismiga sõdimine tundub olevat lootusetu – seda on tehtud läbi aegade, aga võitu pole tulnud. Aga iga usklik teab kedagi, kes elu Kristusele andes on ka joomisest lahti saanud. Nii tulebki kuulutada Kristust, kes toob täie vabanemise.

Kahjuks ei ole seaduseandjad ise alkoholist priid. Meie ühiskonnas peetakse nii täiskarskust kui ka tõsiusklikkust liialdusteks. Ärgem kartkem silte, mida meile külge kleebitakse. Ja usklikud võiksid olla selleks survegrupiks, kes ka seaduseandjate mõtteid juhiks alkoholi tarbimisse karmimalt suhtumise poole. Muidugi peaks usklikud ise täiskarskuses eeskujuks olema: «Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained,» kirjutas apostel Paulus (1Ts 5,8).

KOOSELUSEADUSE ARUTELU JÄTKUB

Kindlasti ei teinud tühja tööd need, kes selle seaduse vastu üles astusid. Loomulikult tuleb oma arvamust ka edaspidi avaldada. Ning kuna seaduse pooldajad on üsna aktiivsed ja oma väljendustes demagoogilised, ei või ka vastased jääda passiivseteks.

«Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust!» kirjutas apostel Paulus Timoteosele (1Tm 6,11). Kristlaste hääl ei tohi jääda pühakodade seinte vahele ja oma mõttekaaslaste ringi, vaid peab saama kuuldavaks kogu ühiskonnale.

NELIPÜHAPÄEVA MEELDETULETUSED

«Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetalased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: «Mis see küll peab olema?» Mõned aga ütlesid pilgates: «Nad on täis magusat veini!» Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: «Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada – pange tähele mu sõnu! Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud: «Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad, ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.»»

Apostlite teod 2,1–21

Kirikupühad tuletavad meile meelde usu ja elu olulisi pidepunkte. Need on nagu nutitelefoni automaatne teavitussõnum – pea seda meeles! Ära unusta! Järgnevalt mõned asjad, mida nelipühad meelde tuletavad. Midagi sellest jutlusest võib Püha Vaim tõlkida sinu olukorra keelde, nii nagu ta tõlkis esimesel nelipühal.

NELIPÜHA ÕPETAB JUMALA KEELE LOOGIKAT

Nelipühadel teeb Jumal midagi vastupidist. Jumal kõneleb kõigile arusaadavas keeles. Jumal tõlgib iseennast! Segadus ja arusaamatused ei ole nii võimsad kui nad paistavad. Jumal sekkub ühendava jõuga, Püha Vaimu väega. Jumal loob ühtsust ja rajab koguduse, mis peegeldab taevariigi tegelikkust.

Jumal räägib sinuga nii, et sa aru saad. Ta räägib armastuse keelt – Jeesuses Kristuses, koguduses, palves, argipäeva tööde keskel.

Meie kogudusse, Tartu Salemi kirikusse, tuli kolm ja pool aastat tagasi kaastööliseks misjonär Greg Jones. Läks umbes aasta aega, kui ta mulle ütles: «Ma hakkan juba eesti keele loogikast aru saama!» On suur avastus, kui hakkame aru saama Jumala keele loogikast. See loogika on kokku võetav ühe sõnaga – armastus.

«Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul poleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu ja kõlisev kuljus, ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.» (1Kr 13,1–2).

NELIPÜHA LOOB TÄNULIKKUST ERINEVATE INIMESTE EEST

Jumal aitab oma väega luua mõistmist ja koostööd erinevuste keskel. Vahel kirjeldatakse inimeste suhtlemisraskusi nõnda: «Üks räägib aiast ja teine aia august.» Nii käib Eesti vanasõna. Asi on selles, et keele ja lausete mõistmisel mängivad kaasa meie eelhoiakud, hirmud, kogemused, kultuurikontekst ja paljud teised tegurid. Et aru saada, ei piisa ainult sõnade tähenduse taipamisest. Peab taipama teist inimest.

Mees tuleb koju ja ütleb: «Aias peaks muru niitma!» – Naine vastab: «Kas ma juba küllalt koduste töödega ei tegele. Mulle pole küll mõtet etteheiteid teha. Ise oled pikad päevad tööl!» – Väike mõtteülesanne. Mis sa arvad, mida mees tegelikult ütles, ja mida naine arvas, et ta ütles? Ja miks see oli nii?

Kristlaseks saamine ja kogudusega liitumine ei võta ära meie erinevat kasvatust, erinevat temperamenti, erinevat mõtteviisi – seda kõike on tarvis koguduse ülesehitamiseks armastuses. Organismis peavadki olema mitmesugused liikmed, muidu ei oleks see tervik.

Tuletage meelde 1. Korintose kirja 12. peatükki, kus räägitakse järgmist. Kui silm ütleks käele, et kui ma ei ole käsi, siis ma ei taha üldse selles organismis olla – mis siis sellest välja tuleks? Kui kõik ainult tegutseksid, aga ei vaataks üldse ette, mida teevad, mis siis juhtuks... Organismis on igal ihuliikmel oma koht. Nii ka koguduses.

NELIPÜHA NÄITAB, ET JUMALA VAIM TEGUTSEB

Nelipüha ime seisneb muuhulgas ka selles, et koguduse organism toimib – et peitupugevad jüngrid hakkavad kuulutama evangeeliumi. Nad lähevad välja, lahendavad üleskerkinud probleeme. Nad kuulutavad Kristust nii juutidele kui ka kreeklastele. Nad läkitavad mõned misjonitööle. Mõned valivad nad diakoniteks, kes aitavad koguduse elu korraldada. Mõned toetavad tööd majanduslikult. Mõnel on prohvetiand või õpetaja kutsumus või julgustaja ülesanne. See kõik on elu. See kõik on Vaimu tegevuse ilming.

Jumala keele grammatika on armastus. See hoiab erineva ühise eesmärgi nimel koos. Seda õpetab Jumala Vaim kogudusele igapäevases suhtluses. Nii muideks õpitaksegi keelt kõige paremini.

NELIPÜHA KINNITAB, ET JUMAL ON ELUMUUTVALT LÄHEDAL

Koguduste elus on olnud aegu, kus on vaieldud Püha Vaimu tegevuse üle. Kas Vaimuga ristimine või täitmine? Kas see on sama asi või erinev? Millised on vaimusaanud inimese tunnused? On olnud aegu, kus Püha Vaimu tööst on räägitud ettevaatlikult, sest on peljatud segadust tekitada.

Selles nelipühade jutluses kinnitan sinu usku. Usalda Jumalat, kes on meie lähedal Püha Vaimu läbi. Tea, et Jumala Vaim on koguduse vaim, julgustuse vaim, kes viib meid Kristuse juurde. Aga ära püüa kõike ära seletada, mida Jumal teeb. Mõnikord on meie seletamised inimlikud ja puudulikud. Jeesus on Issand – seda saab öelda vaid usus ja Pühas Vaimus. Ja on hetki, kus rohkem polegi tarvis. Piisab Jumala ees kogu südamega seismisest, Tema ette kummardamisest.

Arvesta, et Jumal on lähedal! Ta tegutseb sinu elus ja koguduses ja maailmas. Märka seda. Täna Teda selle eest! Koge uusi värskeid usukogemusi koos Jumalaga. Nimeta seda Vaimuga ristimiseks või täitmiseks, nimeta seda Jeesuse headuse hoovuseks või uueks pühendumiseks, nimeta seda agape-armastuse revolutsiooniks või ahhaa-elamuseks Püha Vaimu väes. Nimeta, kuidas tahad, aga peamine – saa osa nelipüha väest ja elumuutvast vaimust!

Lõpetuseks veel üks oluline asi. Vaimu tööl meie juures on eesmärk, et me kannaksime vilja Kristuse meelsuses. Jumala Vaim – Jumal sinu juures – aitab sind, et julgeksid tunnistada oma usku Kristusesse. Ta toetab sind, et langetaksid õigeid otsuseid. Ta kujundab sind, et kasvaksid Kristuse sarnasemaks. Ta annab sulle nõu, et parandaksid tehtud vea. Ta tõstab su pilgu üles, et käituksid tänuliku jumalalapsena.

«Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus… Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!» (Gl 5,22–23.25)

TOIVO PILLI
Tartu Salemi
Baptistikoguduse pastor

SEMINARISTID KAITSESID LÕPUTÖID

Aktuaalne teema

13. juunil kaitsesid Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris lõputöid TARVO LUIDE (30) Tallinna Elava Kivi kogudusest (teemaks «Ristimise tähenduse võrdlus Uue Testamendi ajastul ja tänapäeval EKB Liidus») ja RISTO NIGOL (24) Tartu Salemi kogudusest («EEKBKL pastorite arusaam oma rollist võrdluses Uue Testamendi koguduste juhtide kohta käivate mõistetega»). Mõlemad vastasid pärast kaitsmist Kuulutaja küsimustele.

Õnnitleme teid seminari lõpetamise puhul. Kuidas te oma lõputööde teemad leidsite?

Risto: See oli minu enda algatus. Teema huvitas mind ja aja jooksul arenes see juhendajate soovitusel edasi.

Tarvo: Seminaris ei öelda teemat ette, tudeng valib selle ise. Täpne sõnastus sai pandud paika koos juhendajaga.

Need on vanad teemad, mille vastu huvi ei lõpe kunagi.

Risto: Ma arvasin, et pastori rolli Uues Testamendis on palju uuritud ja eesti keeles on vastavat kirjandust, aga tegelikult tuli välja, et seda on väga vähe. Põhiliselt on teatmeteosed. See oli suur üllatus.

Tarvo: Uue Testamendi õpetus ei aegu ja see, mida koguduses õpetatakse, peaks kindlasti olema kooskõlas Uue Testamendi õpetusega.

Kas olete valmis oma uurimistulemusi kogudustes rakendama?

Risto: Ma olen kogu aeg rakendanud seda, mida olen seminaris õppinud. Inimestel on palju küsimusi ja ma olen saanud siit saadud teadmisi kasutada.

Tarvo: Ma tulin seminari selleks, et oskaksin põhjendada, mida ma usun. Ma olen saanud oma teadmisi reaalselt rakendada, näiteks jutlustes.

Kas seminar vastas teie ootustele ja lootustele?

Risto: Ma olen veendunud, et Jumal juhtis mind seminari õppima. Tahtsin aru saada, kes ma oma identiteedilt olen. Kuulsin mõne koguduseliikme suust, et siin võib oma usu kaotada. Minu jaoks oli siiatulek isegi natuke põnev ja väljakutsuv. Tänu Jumalale, mu usk on alles ja ma arvan, et olen kasvanud nende aastate jooksul ning usaldus Jumala vastu on suurenenud. Ma ei ole pettunud. Esimesed paar aastat ei olnud seminaris minuealisi ja siis oli imelik olla, tulin ju keskkoolist, aga nüüd on teisi ka tulnud. See on minu jaoks julgustav. Nüüd plaanin edasi õppida. Tean, et need teadmised, mis olen siit saanud, on mulle väga heaks aluseks.

Tarvo: Kindlasti ei ole ma pettunud, olen väga rahul. Pigem on seminar minu ootusi ületanud. Kui midagi on vajaka jäänud, siis sellepärast, et ma ei ole ise piisavalt õppinud. Seminari õppima tulek oli õige asi ja ma ei ole seda kahetsenud.

Seminar sai jälle kolmeks aastaks akrediteeringu. Mis peaks olema motiiv tulla õppima just sellesse väikesesse kooli?

Risto: Ma olen selle teemaga palju tegelenud, sest esindasin seminari Eesti Üliõpilaskondade Liidus. Olen pidanud seal põhjendama, kes me oleme ja miks tahame olla iseseisvad, kuigi meid on nii vähe. Soovitan igal juhul siia õppima tulla, aga inimesel peaks olema selgus ka Jumalalt. Kui võtta võrdluseks teised teoloogilised koolid, siis seminar on rakendusliku kõrghariduse tasemel tugev. Miks seminar on nii väike, selle põhjuseks võivad olla info vähene jagamine ja õppemaks. Võib küll saada ka stipendiumi, aga mitte kõik ei saa seda.

Tarvo: Oleks loomulikult hea meel, kui seminaris oleks rohkem tudengeid. Aga sellel, et meid on nii vähe, on ka oma võlu. Just viimastel aastatel on tekkinud hea küünarnukitunne – sa ei sõdi üksinda, vaid sul on terve meeskond taga. Siin koolis on väga ühtne perekond. Ma oleks võinud nooremalt seminari tulla, aga mul olid ka eelarvamused. Võin viimaste aastate kohta öelda, et seminaris ei ole kindlasti mingisugune kuiv tuupimine ega ole seminar ka minu usku suretanud.

Kas on midagi eredat, mis seminariajast meelde jäi?

Risto: Ma ootasin igal nädalal ühte pärli, mis puudutaks mind, jõuaks südamesse ja mõistusesse ning võiks ka praktilises elus midagi muuta. Ma sain iga nädal selle pärli.

Tarvo: Humoorikalt poolelt jääb meelde üks kohvipaus loengute vahelt, kui suhkru asemel oli topsis sool. Seda ma kindlasti ei unusta, sest soolane kohv on tõesti üks vastik asi.

Tõeline koolipoiss, kõige paremini jäi meelde vahetund. Täname intervjuu eest!

13. juunil 2014 Kõrgemas
Usuteaduslikus Seminaris

KUULEME PALVEVASTUSEID IGA PÄEV

DICK EASTMAN (70) USAst on organisatsiooni «Every Home for Christ» («Kristus igasse kodusse» ehk KIK) rahvusvaheline president. Tallinnas viibides andis ta Kuulutajale intervjuu. Selle tõlkis Mariliis Luide.

Te olete 50 aastat teinud vaimulikku tööd. Millest alustasite?

50 aastat tagasi abiellusin ja mõne aasta pärast alustasime Kalifornias palvekeskusega noortele. Meil oli telefoniliin, kuhu sai oma palvesoove öelda. Kutsusime keskusesse noori, kes olid lõpetanud keskkooli, enne ülikooli mõneks ajaks, et nad palvetaksid 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Mitte nii, et üks inimene palvetab 24 tundi järjest, vaid igale olid määratud omad tunnid. Viie aasta jooksul käis meilt läbi sada noort. See oli nagu sajandi pikkune palveteenistus, sest iga noor andis ühe aasta oma elust.

Kas see oli nagu telefoni nõustamisliin?

Midagi sarnast, aga palvesoovidega. Me palvetasime paljude erinevate asjade eest – riikide, haigete inimeste ja abielude eest. Meil oli suur valge tahvel, kuhu kirjutasime palvevastused. KIKi tolleaegne juht kuulis sellest teenimistööst ja helistas ning palus, et me võtaksime oma teemade hulka ka misjoni. 1976. aastal kutsuti mind sellesse organisatsiooni palvetöö meeskonna juhiks. 1988. aastal anti mulle rahvusvahelise presidendi roll. Telefonitöö läks edasi, aga mina tulin sealt ära.

Kuidas Te usklikuks saite?

Ühinesin noorpõlves valede seltskondadega, aga mu ema palvetas mu eest iga päev. Kord kõndisin ühest kirikust mööda. Sealt astus välja üks noor daam ja ütles väga selgelt, et mulle on vaja Jeesust. Ta ütles, et kui ma siia kirikusse sisse astun ja palvetan, siis Jeesus tuleb minu ellu. Ütlesin, et ei saa seda teha, sest mul on suur peavalu. Ta väitis, et Jumal võtab peavalu ära. Astusin kirikusse sisse ja see tüdruk ei jäänud isegi minu juurde. Ma põlvitasin. Alguses mõtlesin, et miks ma seda teen, see on ju rumal. Siis kuulsin oma südames häält: «Kuidas su peavaluga nüüd on?» See oli läinud. Siis ütlesin, et Jumal, sa vist oled ikka päriselt olemas, ma tahan sind tunda.

Sellest päevast muutus kõik. Olin minemas ülikooli, et õppida juristiks. Kuu enne minekut käisin kristlikus noortelaagris. Issand rääkis seal minu südamesse. Ma läksin hoopis piiblikooli. Seal kohtusin oma naisega ja nüüd oleme 50 aastat olnud teenimistöös.

Miks Te otsustasite rajada palvetöö?

Piiblis on lehekülgede kaupa juttu sellest, kuidas inimesed palvetavad ja räägivad Jumalaga ning inimene saab ka kristlaseks palve kaudu. Jr 33,3 ütleb Jumal: «Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!»

Hakkasin palvetama kõikide maailma riikide eest. Õppisin kõigi riikide nimed pähe, et saaksin need palves välja öelda. Aastal 1975 hakkasin ka Eesti eest palvetama ja olen seda iga päev teinud. Nüüd tulimegi Eestisse, et julgustada ja aidata inimesi evangeeliumi viimisel igasse kodusse.

Kust Te 1975. aastal Eesti nime kuulsite? Kõik teadsid ainult Venemaad.

Ma palvetasin ka Nõukogude Liidu eest ja kõigi liiduvabariikide eest. Kui Nõukogude Liit laiali läks, tuli kohe 15 riiki juurde, mille eest palvetada. Mõnikord ütlen, et minu palvete tulemusel tekib rohkem riike.

Tegime maailma palvekaardi, sest inimesed ei ole enamasti võimelised iga riigi eest iga päev palvetama. Tegime neile kalendri. Paulus ütleb Timoteosele, et palveta kõigi eest, kellel on mingi võim riigis (1Tm 2,1–3). Meie kaart on ainuke palvevahend, mida olen näinud, kus on iga riigi juures toodud ka selle juht – president, kuningas, diktaator või kes iganes, et saaks ka tema eest nimeliselt palvetada. See on meie organisatsiooni palvealus.

Teil on oma teooria.

Meie organisatsioonil on kolm väga tugevat tõekspidamist.

Esimene on, et Suurt Misjonikäsku (Mt 28,18–20) tuleb võtta sõnasõnalt. Me ei ütle, et püüdke jõuda nii paljude inimesteni kui võimalik, vaid jõudke iga inimeseni. Inimesed küsivad, et kuidas seda teha saaks. Ap 5,42 ütleb: «Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.» Enne seda ütles ülempreester: «Te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud» (Ap 5,28). Üks piibliõpetaja ütles, et ainuke viis, kuidas täita linn evangeeliumiga, on käia kodust kodusse. Evangeeliumi kuulutamiseks on väga palju erinevaid viise ja Jumal võib kasutada ükskõik millist. Aga see on strateegia, mille Jumal meile andis.

Tõekspidamine number kaks on, et ilma ühtsuseta on see ülesanne võimatu. Üks konfessioon, üks strateegia, üks organisatsioon ei saa Suure Misjonikäsuga hakkama. Ma ei mõtle seda, et kõik leiavad ühise viisi, nõustuvad ühe doktriini ja ülistuse viisiga, aga nad kõik nõustuvad sellega, et Jeesus on Issand.

Kolmas tõekspidamine on see, et palve eemaldab teelt kõik takistused. Me näeme seda lõikuse vilja.

Palun tooge mõni eduka töö näide!

Ma käisin umbes 20 aastat tagasi Sri Lankal. Sealne teenimistöö tähistas oma 25. aastapäeva. Pealinnas Colombos on suur anglikaani katedraal, mis oli täis inimesi igast konfessioonist. Meie direktor osutas ühele nende juhile – see mees on metodisti piiskop ja näitas siis mulle veel viit sellist meest. Ta ütles, et kõik need tulid Jeesuse juurde, sest keegi tuli nende koju, kui nad olid noored, ja rääkis neile Jeesusest.

Sambias kuulis meie sealse piirkonna direktor ühest pastorist, kes oli saja koguduse juht oma konfessioonis. Ta mõtles, et peab minema talle külla. Pastor oli väga lahke ja ütles, et rääkige mulle oma teenimistööst. Siis ta küsis, et kas selle nimi on «Kristus igasse kodusse»? Temast sai kristlane sellepärast, et üks meie töötaja tuli tema juurde. Ta liitus kogudusega, läks piiblikooli, sai pastoriks ja nüüd aastaid hiljem on kõikide nende koguduste juht. Minu jaoks on need palvevastused. Me kuuleme selliseid lugusid kogu aeg.

Meie prantsuskeelse Aafrika töö direktori isa oli nõidarst. Direktor oli esimene poiss oma külas, kes Jeesuse vastu võttis. Ta isa püüdis teda tappa. Noormees pidi külast lahkuma ja džunglis elama. Temast sai pastor ja meie töö juht. Mõne aasta eest sai ta oma isa juhtida Jeesuse juurde. Nüüd on nende külas suur kirik ja haigla. Külasse on tulnud suur muutus.

Kuidas te suudate oma organisatsiooni hallata?

Meil on üsna detailirohke andmebaas. Saame raporteid, kui paljudesse kodudesse jõuti, kui paljude inimestega on räägitud, kui palju väikegrupikogudusi on rajatud. Me teame, kui keegi vastab evangeeliumile ja teame, kas on tehtud järeltööd. Me ei tea, kui paljudeni jõuab see inimene, kes just sai päästetud.

Meil on umbes 4500 palgalist töötajat. Eelmisel aastal püstitasime rekordi – iga kuu töötas umbes 45 tuhat vabatahtlikku. Igal riigil on andmebaasis kümme erinevat kategooriat – kui palju kodusid on seal riigis, kui suur on rahvaarv, kui paljude kodudeni jõuti sel kuul ja sel aastal, kui paljud inimesed vastasid: «Jah, ma tahan Jeesust vastu võtta» või «Ma ei saa veel täpselt aru, aga ma tahaksin rohkem teada» jne.

Selle 45 tuhande hulgas on inimesi, kes iga kuu tööd teevad. Milline nende üks päev võib välja näha? Võib olla näiteks 12 inimest, kes tulevad kokku, palvetavad, siis sõidavad kuskile külla, käivad kahekaupa terve päeva mööda kodusid ning kuulutavad evangeeliumi.

Kas koera kallale ei aeta?

Meil on väga palju veidraid lugusid. Näiteks üks paar Aasias kuulutas ühele mehele evangeeliumi. Mees sai väga vihaseks ja ütles, et ei taha seda kuulda, minge minema. Aga tema ema oli teises toas ja kuulis vestlust pealt ning tuli joostes sinna tuppa ja ütles, et tema tahab Jeesust tunda.

Kus see info internetis on?

Aadressil www.ehc.org. Sealt leiab näiteks lühifilmi «Preestri poeg» sellest vennast Aafrikas. Kodulehel on palju tunnistusi ja lugusid ning ka üks koht, kuhu tulevad reaalajas palvesoovid.

Colorados on meil peakontor «Jeeriko keskus». Seal on sein, kuhu paneme palvesoovid. Tõime Jeruusalemmast 50 tonni kive ja ehitasime selle müüri. Me ei ütle inimestele, et palvetage, vaid teeme seda ise ka. Praeguseks on meil umbes 140 harukontorit, riikide arv on väiksem. On ka riike, mis andmebaasi ei ilmu, sest töö seal on illegaalne ja inimeste elud võivad ohtu sattuda.

Mis Teid Eestisse tõi?

Meie töö asutaja, kes on nüüd taevas, ütles, et Jumala lemmiksõnad on «kõik» ja «iga». Jeesus ütles, et minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi igale inimesele (Mk 16,15). Kolm aastat tagasi oli meie töö 65. aastapäev. Minu sõnumi pealkiri oli «Miks mitte kõik, miks mitte iga». Valisin ühe riigi, mis kaunistaks minu mõtet. Ma ei oska öelda miks, aga see oli Eesti. Olin väga põnevil, kui kuulsin, et mõned meie töötajad on Eestis käinud. Ütlesin, et mina tahan ka tulla. Paulus ütleb: «Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid» (1Kr 1,27). Võib-olla Jumal tahab kasutada Eestit terve Euroopa mõjutamiseks. Koos Jumalaga on kõik võimalik. Minu südames on tunne, et Jumal tahab midagi suurt Euroopas alustada, kuna näiteks ka reformatsioon tuli Euroopast. Me tunneme Ameerikas, et vaja on suurt ärkamist.

Täna on ülemaailmne evangeeliumipäev.

On hea, et on üks päev, kui fokusseeritakse terve kirik kuulutama minema. See ühiselt tegemine võib inspireerida inimesi mõtlema, et ma tahan seda iga päev teha. Palvetame, et paljud kogudused läheksid sellest elevile.

Täname!

14. juunil 2014 Pereraadio
Tallinna stuudios

KIKi esindaja Eestis
on Indrek Luide.

JA KATE LANGES

Miks meie elu läheb nii ja mitte teisiti, ei sõltu ainult meist, vaid ka Jumalast, kes meile elu annab. Väga oluline on meie suhtumine materiaalsetesse rikkustesse ja vaimsetesse väärtustesse ning kui vara, sügavalt ja tõsiselt me hakkame mõistma meid ümbritsevat maailma. Tahaksin jutustada oma teest Jumala juurde.

Sellest on möödas üle kümne aasta, kui asusin elama USAsse. Olin siis 32-aastane. Kohanemise aeg ei olnud kerge, pidin palju rasket tööd tegema, et maksta kodu, toidu, transpordi ja keeleõpingute eest. Töökoha pärast kolisime Kaliforniast Illinoisi osariiki. Jälle tuli ehitusel rasket tööd teha.

MUUTUV MAAILM

Vanemad kutsusid meid Venemaale tagasi, aga ma ei olnud enam endine. Tahtsin midagi saavutada, millessegi juurduda. Viimast korda käisin Venemaal oma ema 60. juubelil. Mul oli juba korralik äritegevus, mulle kuulus väike autovedude kompanii. Enne seda töötasin neli aastat kaugesõidu autojuhina, vedasin koormaid Kaliforniast Kanadasse ja vastupidi.

Kodus olin harva. Ja kuna elu möödus ratastel, oli piisavalt aega senise üle järele mõtlemiseks: kuidas sõitsin kunagi Gorki oblasti teedel, kuidas läksin tagasi Kubanimaale ja töötasin autoteeninduses ning seejärel tuli sõit Ameerikasse.

USKLIKUD ÜMBERRINGI

Aga see ei tähenda, et nad mind oleksid rõhunud ja sundinud käima kirikus ning Jumalat uskuma. Vastupidi, nad on väga taktitundelised ja head inimesed. Nad jätsid mulle valikuvabaduse. Aeg läks ja kui mul polnud midagi teha, käisin kirikus ainult soovist suhelda inimestega oma emakeeles.

Kui kolisime Chicagosse, läksin tööle ehitusfirmasse, kus olid ainult usklikud inimesed. Ma otsisin inimesi, kes oleksid mulle huvide poolest lähedased, kellega saaksin koos vaba aega veeta, kuid ei suutnud neid leida.

ARUSAAMATU USKLIKKUS

Ja siis, pärast puhkust kodumaal, oli aeg pöörduda tagasi koju. Olles jälle rooli taga, meenutasin mõnusalt veedetud aega, merd ja seda, miks Venemaal suhtutakse ellu muretumalt kui USAs. Aga mõte sellest, et Ameerika andis mulle rohkem väljavaateid ja võimalusi, suurema stabiilsuse ja kindluse homse päeva suhtes, rahustas mind. Ja jälle keerlesin selles elulises materiaalsete hüvede tagaajamise rattas.

Chicagos elasime minu naiseõe ja tema mehe Sergei naabruses. Sergei on pärit Lipetski oblastist, kuid elas kuni USAsse siirdumiseni Moskvas. Ta töötas metrooehitusel ja ei tahtnud Venemaalt ära sõita. Me puhkasime temaga ühtelugu koos, võtsime napsi ja lobisesime minevikust, kunagisest «heast» elust.

Sergei on oma loomult õiglane ja vastutustundlik inimene ning tal on sellele vastav maailmavaade. Talle tegi rõõmu suhtlemine töökaaslastega ja kodune elu.

Sergei naine Leena käis regulaarselt kirikus, elas kristlase elu ja laulis kooris. Ning kuna nad olid väga külalislahked, siis olid kooriharjutused sageli nende pool kodus. Sellepärast nägi Sergei kõrvalt üsna palju kristlaste igapäevaelu. Ja nii juhtus, et ühel kristlaste koosolekul puudutas tema südant Püha Vaim ja ta sai usklikuks.

Minu silmis oli see imelik. Mis võis temaga juhtuda, kuidas need «ärahirmutatud inimeste» muinasjutud said teda nii palju mõjutada, et ta jättis maha suitsetamise ja joomise ning leidis rahulolu suhtlemisest nende inimestega, kes räägivad pidevalt ainult Jumalast? Kurb! Ma ei leidnud nendele küsimustele vastuseid ja mul oli kahju, et jäime ilma heast kompanjonist meie koosolemistel.

Nii mõtiskledes ja toimuvat läbi elades hakkasin tahtmatult mõtlema selle üle, mis on usk. Miks on olemas usklikud meie kosmoseajastul, kus teadus ja tehnika ning Darwini õpetus ei jäta mingeid võimalusi niisugustele muinasjuttudele ja müütidele? Kellesse ja milleks on tarvis uskuda?

Pigem on asi nii, et inimesele on vaja ideaali, mida saaks kummardada. Pinged on vaja maandada. On vaja eeskuju või sümbolit, mis rahuldaks meie vaimsed vajadused. Võib kellegi ees kõnelda või arvamust avaldada, kellelegi kurta, haliseda. Parem, kui see keegi on midagi salapärast, kättesaamatut, kes hoiab minu saladust, aga mina vabanen sellest, mis mulle muret teeb, ärritab jne. Nii ma mõtlesin ja haletsesin Sergeid, et ta on selline nõrguke ja laskis end baptistide muinasjuttudest haarata.

SIIS TULI PÖÖRE

Vitali võttis mind hästi vastu, tema oli ka usklik. Kui ta oli minemas kirikusse jumalateenistusele, tegi ta mulle ettepaneku tuntud jutlustajat kuulama tulla. Ma olin teekonnast väsinud ja sain ta peale pahaseks ning läksin magama. Järgmise päeva varahommikul, kui olin juba valmis San Franciscosse teele asuma, andis ta mulle hüvastijätul ühe raamatu ja soovis head teed. Ma viskasin raamatu autosse oma magamisasemele ja läksin teele.

Aeg läks, kuid mõtted imelikest inimestest – usklikest, ja kummalistest asjadest, mis nendega juhtuvad, ka nendega, kes kuni usklikuks saamiseni olid tavalised «ilmalikud», ei jätnud mind maha.

Analüüsisin situatsiooni, kuhu ma oma eluga olin sattunud. Miks ma nii kergesti Ameerikasse sain, miks ma pärast 30 aastat hakkasin nii lähedalt kokku puutuma usklikega, miks ma sellest nii palju mõtlen viimasel ajal ja miks nii paljud inimesed kunsti ja teaduse alalt, kõrgelt haritud ja igal alal asjatundjad, räägivad Jumalast ning peale selle – koguni usuvad Teda? Kes see Jumal siis on?

Täiesti ootamatult, ühes peatuspaigas koormat oodates võtsin mulle kingitud raamatu ja hakkasin seda vaatama, eriti neid kohti, kus oli diskussioon inimese päritolust – kes ta selline on ja milleks oli vaja teda luua.

Mind võlusid väga selle raamatu kaks esimest osa. Olin inimese loomusest hoopis teisiti aru saanud, nendest põhjustest, mis määravad tema keerulise ja õrna, rabeda loomuse, ja mul nagu avanesid silmad. Mõistsin, et ei miljonite ega miljardite aastatega ole võimalik mitte millestki midagi tekkida, seda enam inimest. Peab olema Looja, aga Tema on meie inimlikule mõistusele haaramatu!

Jah! Teil on õigus, ma hakkasin uskuma Loojasse. Mul on raske seletada, kuidas see seesmiselt toimus. Aga ma tõesti sain teadlikuks kõikjalviibivast Loojast!

Ma hakkasin iseennast kartma, sest hakkasin uskuma kõike seda mittemaist. Püüdsin mõtelda teest, ärist, sellest, kuidas ja kus kavatsen järjekordselt puhata – Niagaral, Los Angeleses, Las Vegases… Kuid sellest ei jätkunud kauaks. Kõik need mõtted tundusid sisutute ja tühjadena selle foonil, mis tulid mulle pähe Loojast, Jumalast.

Hakkasin kuulama kassette nende inimeste tunnistustega, kes olid oma elus kohtunud Jumalaga. Need olid ärimeeste, mõrvarite, narkomaanide, teadlaste, kunstnike ja tavaliste lihtsate inimeste pöördumislood… Neil kõigil oli igatsus, kirjeldamatu soov uuenemise järele, mingi sisemise võitluse vaev ja vabanenud hinge imeline kergus ja võit.

Alatiseks jääb meelde see imeline öötaevas Kalifornia mägedes, kui olin jäänud öömajale ja lugesin veel ühte meeltparandanud hinge tunnistust. Tundsin, et ei saa enam elada vanamoodi, et ma ei ole enam üldse see, kes olin enne, et Jeesus Kristus muutis mu südant ja ma tahan elada Tema normide järgi!

Kergenduse ja rõõmu pisarad täitsid minu silmi ning imeline rahu ja lepitus haarasid mind üleni. Hakkasin teadlikult elama Kristusele! Ja kate langes minu silmadelt, hakkasin mõistma usklikke ja seda, miks nad võivad tundide kaupa väsimatult Jumalast arutleda ja laulda.

Jah, selline on rõõm, sellised on kahetsuse pisarad ja kõikehõlmav armastus ligimese vastu, kõike andestav ja ennastohverdav. See täidab inimest, kui Jumal puudutab seda, kes on hukkumas omaenda pattudes, ja taastab tema kaotatud ühenduse Issandaga.

VITALI KIKTENKO
Vera i Žizn

KA TÄISKASVANU VÕIB PÜHAPÄEVAKOOLIST USU LEIDA

Pühapäeva hommikuti on pankur Torsten König (42) alati esimesena kogudusemajas Bad Homburgis Maini-äärse Frankfurdi lähedal kohal. Ta naudib vaikset maja. Rahus ja vaikuses saab ta pühapäevakooli ette valmistada. Ta paneb ümmarguse vaiba maha ja padjad sinna peale, jagab lauluraamatud välja. Siis vaatab ta veelkord oma märkmed üle.

Täna tuleb juttu Joosepist. Lugu noorest mehest, kelle vennad Egiptusesse müüsid, kes seal tähtsaks meheks sai ja lõpuks jälle oma perega leppis, on tema lemmikjutustus. Torsten König armastab lugusid, mida piltlikult esitada saab. Tal on ette valmistatud mängud, käsitöömaterjalid lebavad laudadel. Lapsed peavad pärast tundi rahulolevatena koju minema ning Joosep ja tema vennad peavad neile alatiseks meelde jääma.

MIDA ROHKEM, SEDA PAREM

Torsten König ei ole Frankfurdi kandi põliselanik. Kui ta koos perega 2004. aastal sinna kolis, püüdis ta uude kohta sisse elada. Ta proovis seda teha ka koguduse kaudu ja saatis igal pühapäeval oma kaks tütart, kes siis olid ühe- ja nelja-aastased, pühapäevakooli. Kolm aastat tagasi küsis pastor lõpuks, kas ta ei tahaks ise ka lastetöö meeskonnas kaasa töötada. Torsten König võttis vaimustunult vedu: «Minu lapsed ja mina oleme sealt palju saanud. Ma tahaksin saadust midagi tagasi anda.»

Torsten Königist saigi kristlane tänu pühapäevakoolile. Ta kasvas üles Ida-Saksamaal Leipzigis. See ühiskond ei olnud ususõbralik ning lapsena ja noorukina läks Torsten König jumalateenistusele ainult jõulude ajal. Lapselik, rõõmus ja muretu usk, mida ta Bad Homburgi pühapäevakoolist leidis, tegi tema pöördumise Jumala poole kergeks. Viis aastat tagasi, 37-aastasena, laskis ta end ristida. See ei juhtunud mingi äkilise mõttevälgatuse mõjul. «See oli protsess. Me käisime regulaarselt jumalateenistustel, õppisime inimesi ja Jumalat tundma ja tundsime end siin hästi.»

SUURIM TASU

Torsten Königile on oluline, et lapsed usus püsiksid. «Suurim tasu minu jaoks on see, kui nad pärast pühapäevakooli ka kirikusse jäävad. Kui ma selle jaoks midagi teha saaksin, et neil huvi kiriku ja Jumala vastu kaduma ei läheks, oleks imetore.»

JULIA BERGNER
idea Spektrum

Lühidalt

Pühapäeval, 15. juunil asus Tõrva Immaanueli koguduse pastorina tööle Valdo Maamägi. Soovime uuele pastorile Jumala õnnistust. Pildil on koguduse senine pastor Alari Allikas, Valdo Maamägi abikaasa Elmega, Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja liidu Lõuna-Eesti piirkonna vanem Peeter Lemats.

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris LÕPPES ÕPPEAASTA

Lõputööde kaitsmine 13. ja lõpuaktus 14. juunil 2014

1. Osa lõputööde kaitsmiskomisjonist: Ermo Jürma, Toivo Pilli ja Peeter Tamm.
2. Elumuutvast Piiblist vestlesid Ermo Jürma, Peeter Roosimaa ja Meego Remmel.
3. Eve ja Andres Saumets musitseerimas.
4. Tarvo Luide vaatas Risto Nigolile ülevalt alla.
5. Lõpetajad koos õppeprorektor Eve Saumetsa ja rektor Margus Kasega.
6. Ühispilt pärast lõpuaktust.

Fotod: Viljar Roosimaa