Paldiski kõrgel pankrannikul on kollane silt, mis hoiatab, et tegemist on äärmiselt varisemisohtliku paigaga ning sealviibija seab ohtu oma elu ja tervise. Et see tõesti tõsi on, näitavad kitsal kaldaribal ja ka meres olevad kivilahmakad. Sellele vaatamata on ränduril väga raske loobuda imelise pildi nautimisest.

Ühel päeval võib tulla suurem varing. Hea, kui ükski inimene kannatada ei saa. Varing on looduslik ja loomulik asi. Varingutes ongi praegune pankrannik oma väljanägemise saanud.

Jeesus ütles: «Te silmakirjatsejad! Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva? Miks te siis iseeneste kohta ei otsusta, mis on õige?» (Lk 12,56–57).

Keeruline on vaimulikult hinnata meie ajastut ja tulevast, Jeesus pidas aga seda vajalikuks. Kõige tähtsam on inimese hing. Maastik võib muutuda, sellel ei ole igavest tähendust. Inimene peab laskma end muuta Jumalal, et kord igavikku jõuda.

LOOTMA PEAB ALATI

Toimetaja kommentaar

Ukraina ja Leedu valisid endale presidendid. Esimene neist peab oma kodumaa kriisist välja tooma, teine jätkab juba harjumuspärast tegevust, mille tähtsust ei maksa ka alahinnata.

Milline võiks olla Ukraina tulevik? Millised saavad olema selle riigi piirid? Kas Venemaa jätkab võõra maa hõivamist? Ehk ei suuda ta ise ka enam pudelisse tagasi ajada vaimu, kelle välja laskis ja kes energiliselt tegutsema hakkas?

Kord oli Süüria sõjavägi piiramas prohvet Eliisat. Jumalamehe teener oli paanikas. Prohveti palve peale avas Issand noormehe silmad: «Ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa» (2Kn 6,17). Palugem, et Issanda nähtamatud sõjaväed intensiivsemalt tegutseksid!

VALIMISED SAID JÄLLE MÖÖDA

Andrus Ansip sai kõige rohkem hääli ja see näitab, et tema lahkumine valitsusjuhi kohalt ei võtnud talt populaarsust. Edgar Savisaar rajas oma kampaania erakonna valijaskonna ühele tiivale ehk mitte-eestlastele ja nendele läks ka saadikukoht. Keskerakonnale seni tähtsad olnud vähemkindlustatud inimesed jäid seekord tagaplaanile. Kui eelmistel europarlamendi valimistel jäi erakond napilt ilma kolmandast mandaadist, siis nüüd jäi kindlana ennustatud teine saadikukoht tulemata.

Milliseks kujuneb keskerakondlase Yana Toomi roll europarlamendis ja Eesti poliitikas, näitab tulevik. Esialgu võib karta lõhet Eesti eurosaadikute vahel, mida seni väidetavalt polnud. Europarlamendis on päris palju oma kodumaa poliitika suhtes kriitilisi saadikuid. Nad ei mängi parlamendi töös otsustavat rolli, kuid leiavad konflikte otsivas ajakirjanduses tähelepanu ja tekitavad parajalt segadusi. Aga mõni kodumaal mässajana tuntud inimene leiab europarlamendis endale hoopis positiivse rakenduse. Yana Toom on valimiste järel intervjuudes püüdnud tema isikuga seotud pingeid maandada.

Tõenäoliselt saame enne kevadisi Riigikogu valimisi Keskerakonnas näha mingeid muutusi või võimuvõitlust. Ka Reformierakonnal on vaja midagi ette võtta, sest senised häältemagnetid Andrus Ansip ja Kaja Kallas ei peaks enam Riigikogusse kandideerima. Oodata on uute inimeste esilekerkimist ja jõudude ümberpaigutumist erakondade sees. Aga lihtne valija ootab stabiilsust ja elutaseme paranemist.

«Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad» (Ps 24,1). Kui Eestimaa ja Euroopa on Tema valduses, siis on nad õigetes kätes.

EESTI VÄED LAHKUSID AFGANISTANIST

Eesti sõjaväelased on nüüd Kesk-Aafrika Vabariigis, millest enamik eestlasi teabki ainult nime järgi, et see maa asub keset Aafrikat. Eesti riigi jaoks on sõjalistel missioonidel oluline poliitiline tähtsus. Sõjaväelaste kasutamist võõrastes maades ei maksa pidada kahuriliha saatmiseks. Kõik need inimesed on seal vabatahtlikult, nende hulgas pole ajateenijaid. Missioone võiks vaadata kui treeningut, teatud osa sõjaväelaste hoidmist võitlusvõimelistena. Ohutu see kindlasti ei ole.

Hannes Võrno ütleb Postimehe Arteris, et Eesti pärast tasub sõtta minna ja kui selle sõja saab kodust hästi kaugel ära pidada, tuleb seda teha. Paraku on ka Eesti kellegi jaoks «kodust hästi kaugel» ja oleks sõjatandrina parem kui oma maa. Või kõlbab Eesti peenrahaks võõraste riikide omavahelises kauplemises. Nii peame oma maa pärast valvel olema. Eesti vabadus ei ole ainult poliitikute ja sõjaväelaste mure, see puudutab meid kõiki.

Eelmisest Afganistani sõjast ilmus 1997. aastal Kuulutajas järgneva jutuna Meelis Allsalu lugu «Kägu». Seda tasuks ehk nüüd jälle lugeda. Näeksime uskliku inimese vaatenurka sõjast, mis praegusele eelmänguks oli. Nii värvikat ja isiklikku uut lugu Afganistani kohta pole toimetuse kätte sattunud.

Prohvet seostas Jeesuse tulekut Jeruusalemma relvade hävitamise ja rahu saabumisega (Sk 9,9–10). Rahu palume Issandalt ka meie oma maale ja kogu maailmale.

KUHUPOOLE MA PEAN MINEMA?

Kõigepealt on mul üks küsimus – kas on olemas ükski lugeja, kes kunagi ei ole ära eksinud? Te ei pea vastama. Lohutan neid, kes veel pole eksinud – küll te jõuate! Nagu meil ikka öeldakse – eksimine on inimlik. Minuarust eksimine on lausa üldinimlik.

Ja mida eksinud inimene teeb? Tema esimene mure on leida õige tee. Selleks tuleb küsida juhatust: «Vabandage, kuhupoole ma pean minema? Ma olen ära eksinud. Kuhupoole ma pean hoidma, et jõuda eesmärgile?»

JUMAL JUHATAJAKS

Teeme nii, et küsime teed Jumala käest. Tema on meie Looja. Tema oskab meile teed juhatada, sest ainult Tema teab, miks me siin oleme ja kuhu me peame välja jõudma. Tänu Temale oleme me olemas ja ainult Temale tuleb meil teekonna lõpus aru anda. Olete nõus Jumala käest teed küsima?

Valime sellel teekonnal abiks kaks kirjakohta Piiblist. Kõigepealt Hb 11,6: «Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad.»

Mõtleme selle juhatuse peale. Üks kindel asi, mida me Jumala sõna järgi sellel teekonnal vajame, on usk. Kes tahab leida vastuseid elu põhimistele küsimustele, leiab need ainult usu läbi. Eesmärgi, kuhu me oma eluteel peame välja jõudma, leiame samuti usu kaudu Jumalasse. Ei ole me maa peale sündinud mitte juhuse tõttu. Ei ole Jumal meid mitte ilma mõtte või plaanita loonud. Temal on kindel eesmärk ja plaan. Ja ainult usu kaudu Jumal räägib meiega. Ainult usu kaudu saame kätte õige sihi ja eesmärgi. Usk Jumalasse teeb Tema meile reaalseks ja usk on seesama keel, mida Jumal räägib.

Kas sa oskad seda keelt? Kui ei, siis on viimane aeg hakata õppima. Jeesus ise kinnitas: «Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse» (Mt 7,7).

Meenub ühe maailmakuulsa evangelisti toodud näide elust enesest. Üle pikkade aastate kohtas ta oma koolivenda ja nagu sel puhul ikka, oli palju küsida ja kosta: «Kuidas elad? Kuis on perega? Mida teed?» Tema vastas: «Olen evangeeliumi kuulutaja.» Koolivend muigas: «Mina olen sellistest asjadest juba üle. Ma olen teadlane, ma olen psühholoogiaprofessor.» Enne, kui koolivennad lahku läksid, küsis usumees: «Kas ma võin sinu eest palvetada?» – «Milleks? Mina Jumalat ei usu.»

Koolivennad läksid lahku. Mõne aasta pärast oli usumees ühel vaimulikul konverentsil. Keegi tõusis kõnetooli, et lugeda Jumala sõna ja juhatada konverentsi alguspalvesse. Evangelisti suu vajus lahti – Jumala sõna luges ja palvetas tema psühholoogiaprofessorist koolivend! Mees, kes oli viimasel kohtumisel kinnitanud: «Mina Jumalat ei usu!» Põnevusega ootas usumees vaheaega, et aru pärida. Vastus oli üllatav. Kui mees kohtumiselt temaga koju oli jõudnud, hakkas ta koolivenna usutunnistamise üle järele mõtlema. Siis tuli talle pähe küsimus: «Kuidas ma saan Jumalat eitada, kui ma ei ole Jumalat otsinudki? Mis teadlane ma selline olen? – Hakkasin siis Jumalat otsima ja nüüd ma olen siin. Jumal on mulle sama reaalne, kui sina mu ees.» Otsige Jumalat ja te leiate!

TREENIGEM USKU!

Kui rääkida usust, siis me ei saa kuidagi mööda vaadata Aabrahamist. Kolm korda kinnitab Jumala sõna: «Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks.» Apostel Jaakobus lisab sellele veel sõnad: «Ning teda hüüti Jumala sõbraks» (Rm 4,3; Gl 3,6 ja Jk 2,23).

Kuidas sai Aabraham sellise vägeva usu? Kuidas ta sai Jumalaga sõbraks?

Usu treenimise läbi. Aabrahamil oli õnn kasvada jumalakartlikus kodus Kaldea Uuris. Tema isa Terah kuulas Jumala sõna, uskus sellesse ja tegutses selle usu järgi. Ta läks oma kodust välja, et minna Kaananimaale. Ta võttis kaasa Aabrahami ja Loti ning läks pea ees tundmatusse. Ta jõudis Haarani, poolele teele, ja nad jäid sinna elama. Seal suri isa Terah. Nüüd juhatas Jumal Aabrahami edasi. Nüüd pidi tema juht olema. Usus võttis ta selle rolli enda peale ja läks edasi Tõotatud maa poole.

Jumal lubas temast teha suure rahva ja ta uskus Jumalat. Aabraham sai juba saja-aastaseks ja ikka uskus Jumalat. Kulla mees, tule mõistusele! Kust see suur rahvas veel tuleb? Su naine Saara on 90. Sa vist kuuled luulusid… Aga Aabraham uskus ikka Jumalat edasi ja tegutses oma usu järgi. See oli raske usutreening. Aabraham ikka rääkis ja kauples Jumalaga. Lapse pärast ta ei kaubelnud. Kauples Soodoma ja Gomorra pärast. Jumal võttis oma sõpra kuulda ja päästis Loti.

Aga samas tuletas Jumal Aabrahamile meelde oma tõotust – sa saad suureks rahvaks. Saara kuulis ja naeris, aga aasta pärast sündis Iisak! Kas nüüd sai treening läbi? Ei saanud. Raskem pingutus oli veel ees – Morija mäe treening. «Aabraham, kas sa oled valmis oma poega mulle loovutama?» Igatsetud ja oodatud imelaps ning nüüd anna ta ära! Aabraham oli valmis, kui Jumal nõuab, ka oma poega loovutama. Kui raske usukatsumine!

Aabraham käis ka selle katsumuse edukalt läbi. Alles nüüd saavutas ta kõrgema koha usupjedestaalil: «Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks, ning teda hüüti Jumala sõbraks» (Jk 2,23). Kui soovid tugevat usku, siis pea meeles, usk on treening! Raske treening, aga tulemus on auline.

VAJA ON MEELEPARANDUST

Usu järele tuleb teine väga tähtis teenäitaja, mis juhatab meid eesmärgi poole – meeleparandus. Mida see veel tähendab? See tähendab meie vana meelsuse parandamist. Meie oma meelsuse muutmist Jumalale vastuvõetavaks.

Kas siis tõesti usust ei piisa õige tee leidmiseks? Ei piisa. Eelpool jäi meil midagi ridade vahele. Psühholoog otsis Jumalat ja leidis. Ta tunnistas – Jumal on olemas ja Ta saab Jumalalt palga. Kuidas ta leidis, sellest me ei rääkinud. Selge on see, et mees pidi meelt parandama ja siis andis Jumal talle tema patud andeks. Süda sai korraga puhtaks ja kergeks. Võlad olid tasutud. Edasi astus ta juba mööda meeleparanduse teed. Enne salgas ta Jumalat, nüüd kuulutas Jumala sõna. Enne maksis ainult oma tahe, nüüd oli kõige tähtsamaks Jumala tahe. Ta oli meelt parandanud.

Aabraham treenis vägevasti usus ja see arvati talle õiguseks. Mida see treening tähendas? See tähendas pidevat meeleparandust, oma meele allutamist Jumala meelele. Kergelt ei tulnud ka temale midagi kätte. Meeleparandus on pidev protsess. Midagi, mis ei saa kunagi siin elus valmis. Neid, kes meelt parandavad, on hoopis vähem kui neid, kes usust räägivad. Usust rääkimine ei ole veel usk.

Apostel Jaakobus tõdeb: «Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta» (2,26). Kes meelt parandavad, kogevad pidevat osadust Jumalaga. Nende sees on elav usk. See nakatab ja austab Jumalat. Meeleparandus on ainuke tunnistus, millega Jumal arvestab meie usu kinnituseks.

Usumees Augustinusest räägitakse, et ta oli nooruses paras elupõletaja ja ajas naistega ringi. Siis aga parandas ta meelt ja elas Jumala auks ning juhatas paljusid usuteele. Kord jalutas Augustinus tänaval, üks vana pruut tundis ta ära ja hüüdis: «Augustinus!» Augustinus kiirendas sammu. Naine jooksis talle järele ja hüüdis: «Pea kinni! See olen mina!» Augustinus lisas veelgi sammu ja hüüdis üle õla: «Aga mina ei ole enam mina!»

Augustinus oli meelt parandanud. Nüüd oli ta koduteel. Nüüd sobis talle Apostel Pauluse tunnistus: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.» (Gl 2,20).

See on lugu usust ja meeleparandusest. See on lugu elu mõttest ja eesmärgist Jumala sõna juhatamise kaudu. Selle juhatusega jõuame eesmärgile. Jõuame taevakoju. Seal näeme kõike selgesti, mis on siin veel segane. Õnnistatud matka, kallis lugeja!

AARE TAMM
Ridalast

UUED AJAD SUNNIVAD TÕSIDUSELE

Aktuaalne teema

16. mail korraldas Tallinna Kalju Baptistikogudus oma 130. aastapäeva puhul ajalookonverentsi «Kogudusetöö võimalikkusest ateismiajastul pastor Robert Võsu ja pühapäevakoolijuhi Milda Laksi näitel». Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor JÜRI PUUSAAG (74) pidas seal ettekande. Kuulutaja palus talt lühiintervjuu.

Mis Sind Eestisse tõi?

Peamine mõte oli Robert Võsu juubel (ta oleks 17. veebruaril saanud saja-aastaseks). Loomulikult ka Kalju koguduse 130. aastapäev. Kalju oli mu esimene kogudus, olin siin pastoriks 1978–1990 ja siin mind ordineeriti. Minu teisel kogudusel Torontos tuleb juunis 65. aastapäev.

Robert Võsu kutsus Sind Kaljusse ja ta oli väga nördinud, kui Sa ära läksid.

Ta oli kaks korda minu pärast nördinud – kui ma Rakveresse pastoriks ei läinud ja kui ma Kaljust ära läksin. Ma saan temast aru.

Kui pidin Rakveresse minema, olin seotud Kohila kogudusega. Kaljo Raid oli mind ette valmistanud, et kui tema ära läheb, siis mina jään sinna. Tegin Kohilas noortetööd ja palju muudki. Robert Võsu ei pidanud siiski mingit vimma. Ta ei arvanud seda inimest, kes talle «ei» ütles, tulevaste töötegijate nimekirjast välja.

Robert Võsu tahtis mind koolitada välismaaga suhtlemise jaoks. Minu ootamatu äraminek Torontosse ei meeldinud talle, aga ilmselt oli see Jumala tee.

Kalju kogudusel on olnud väga tugevad pastorid. Millisena Sa näed end nende reas?

Kaljusse tulek oli minu vaimulikule tööle kutsumise aeg. Ma lõpetasin ajaliku töö insenerina ja asusin täiskohaga Jumala riigi tööle. See kogudus koolitas mu välja ja ma olen väga õnnelik, et just niisugune tugev kogudus seda tegi. Ma olen nende aastate eest ülimalt tänulik. Milline on minu osa koguduse ajaloos – Jumal näeb seda.

Kalju kogudus on üldse ainulaadne. Ta on kolm oma pastorit Ameerikasse saatnud (Andres Tetermann, Evald Mänd ja mina). Kalju on olnud väga misjonimeelne kogudus. Siit ära minnes tundsin, et olen liiga vana nooreks muutunud kogudusele. Torontos sain uuesti nooreks, sest sealne kogudus oli suhteliselt vanem. Ma usun, et see oli õige otsus. 12 aastat on ka küllaltki pikk aeg ühes koguduses.

Täna tõsteti esile veel Milda Laksi.

Kui ma tulin 1978. aastal Kaljusse, siis oli Robert Võsu poliitika, et pastor hoidis lastetööst väikest distantsi, et ta ei peaks selle eest vastutama. Ma olin sellest tööst teadlik ja Milda Laks kutsus mind alati, kui vaja oli. Lõpuaastatel läks see töö juba avalikuks.

Arvan, et Milda Laks oli üks grand old lady siin koguduses. Temale niisuguse tähelepanu pööramine on õigustatud. Ma oleks ise veel rõhutanud ka Kaljust pärit Artur Proosi, kes sai väliseesti töös mulle mentoriks – ta oli 1990. aastal väliseesti baptistiliidu juht.

Mõnikord hakkab vana pastor uut segama. Kas Sa tundsid midagi niisugust Robert Võsu puhul?

Absoluutselt mitte. Esiteks ta oli vanempresbüter ja palju oma koguduses ei olnud, ning teiseks oli ta väga delikaatne. Ma püüdsin esimestel aastatel tema seisukohti arvestada, aga ta ei surunud mulle midagi peale. Tema ideed olid isiklik evangelism ja balansseeritud usuelu EKB liidus. Tal olid Ameerikas kaks suurt eeskuju, Billy Graham ja Bill Bright. Me hakkasime väga kiiresti sobima.

Kui Milda Laks ja Robert Võsu tegutseksid praegu, kas nad saaksid hakkama?

Isiklik evangelism tõuseb uuesti päevakorda, sest aeg näitab, et paljud teised meetodid taanduvad. Ja pühapäevakool, nagu seda tegi Milda Laks, sobiks väga hästi tänasesse päeva.

Surve all olemine stimuleerib inimest sügavamalt töötama. Ma ei tea, kas praeguses vabas keskkonnas nende töö olekski nii efektiivne olnud.

On Sul mingi visioon tulevikuks?

Kunagi varem ei ole Läänes olnud niisugust ametlikku julma Kristuse-vastast väljaastumist. Kogudus peab muutuma tõsisemaks. Kerged ajad hakkavad mööda minema ja me saame tunda, mida antikristus tegelikult teeb. Tema tegevus on väga komplitseeritud just vabaduse õhkkonnas. Nõukogude ajal must oli must ja valge oli valge, punane oli punane ja sinine oli sinine, aga nüüd on värvide segu ja selles on tal väga hea töötada.

Ma tunnetan, et on käes niisugune aeg, kus ma pean hakkama esinema vana ja tõsise vennana, aga siiski kasutama armuaega. Torontos oli tükk aega põud, aga eelmisel nädalal ristisin viis inimest. See on omamoodi märk, mis paneb mind mõtlema ja tegutsema. Ma kirjutasin kogudusele avalduse, et tahan tulevast aastast ameti maha panna, kui olen 25 aastat Torontos töötanud.

Täname ja soovime õnnistust Sinu tööle ning Toronto kogudusele 65. aastapäevaks!

16. mail 2014
Tallinna Kalju kirikus

ARSTIAMET SOBIB MISJONÄRILE

JOHN DOERFER (76) on teinud arstitööd USAs ja Ecuadoris. Koos oma sõbra Jon Sevalliga, kes on Eestis korduvalt käinud, tuli ta meie maad vaatama. Tal oli mõndagi ka Kuulutajale rääkida. Intervjuu tõlkis Sulev Kivastik.

Millal ja kuidas Te usklikuks saite?

Meditsiinikoolis õppides sattusin ühte piibliringi. Vajasin päästet ja andestust. Enne ma ei teadnud, kuidas neid saavutada. Mulle kuulutati head sõnumit, et Jeesus on surnud mu pattude eest ning et kui ma Teda järgin ja meelt parandan, siis võin saada usklikuks.

Olen alati tahtnud arstiks saada, aga sain aru, et mulle on rohkemat vaja. Nii tuli Kristus minu ellu. Olime just abiellunud. Mu naine sai usklikuks vahetult enne mind Šveitsis. Lõpetasime oma õpingud ja mõned aastad hiljem palusime end misjonitööle saata. Tahtsin ühitada oma elukutse ja usu.

Te olete ju ka kodumaal arstina töötanud?

Meditsiinikooli järel läksin Ühendriikide lääneossa navaho indiaanlaste juurde tööle. Valitsus rajas neile haiglad. Pärast seda sain väljaõppe kirurgina ja läksin veel mõneks ajaks indiaanlaste juurde. See ei olnud misjonitöö, aga valmistas meid ette tööks Ecuadoris, sest navahode kultuur erineb meie omast. 1974. aastal läksin Ecuadori. Olime seal perega 11 aastat. Siis tulime tagasi tööle USAsse ja läksime igal aastal mõneks nädalaks või kuuks Ecuadori. Nii kestis see 40 aastat.

Kas Teie abikaasa on ka meditsiiniga seotud?

Ta on õpetaja. Ta kasvatas meie lapsi ja tegi ka kohalike inimeste hulgas kasulikku tööd. Ta võttis vastu külalisi Ameerikast ja hiljem sai temast inglise keele õpetaja hispaania keelt rääkivatele inimestele. Tal oli veel üks väga suur töö – ta pidi minu eest hoolitsema.

Indiaanlasi tunnevad eestlased põhiliselt seiklusjuttudest. Milline on nende praegune elu USAs?

Kui nad on oma reservaatides ja neil on töö, siis nad elavad hästi. Raske on väljaspool reservaate oma keelt ja kultuuri säilitada, sest indiaanlasi on suhteliselt vähe ja osa neist on vaesed. Tegelikult on reservaat nagu oma riik, neil on seal nagu oma valitsus. Indiaanlased ei pea reservaatides elama, nad võivad ükskõik kuhu minna, näiteks kui nad tahavad haridust omandada. Nende hulgas on arste ja õpetajaid.

Milline maa on Ecuador?

Rannikualal on hästi kuum, Andide mägedes aga jahe, sõltuvalt kõrgusest. Meie olime keskmisel kõrgusel. Seal läks soojaks, aga mitte liiga kuumaks. Kui oli vihmane, siis oli päris jahe. Kui veel rohkem ida poole minna, siis seal on madalmaa, džungel ja kuum.

Valgeid on seal piirkonnas vähe, peamiselt on indiaanlased. Palju on mestiitse – valgete ja indiaanlaste segaverelisi. Erinevaid suguharusid on palju, neil on oma keel ja kultuur. Rannikualadel on ka mustanahalisi inimesi.

Milline oli Teie töö Ecuadoris?

Olime algul Andides ühes väikeses kohas. Olin kirurg ja ka perearst. Teostasin kõiki operatsioone. Nüüd on spetsialiste rohkem, siis veel sellist spetsialiseerumist polnud. Meie kliinikusse tuli umbes tuhat patsienti kuus. Meil oli kaplan, pidasime jumalateenistusi, rääkisime patsientidele Piiblist, andsime neile kirjandust lugeda ja palvetasime nendega. Ise jutlustan ka natuke. Hiljem läksime pealinna Quitosse, kui lapsed suuremaks kasvasid ja neil oli vaja kooli minna. Seal oli juba suurem haigla.

Kas arst ja misjonär on hea kombinatsioon?

Minu elus olid amet ja usk ühendatud. Minu esimene kohustus oli olla hea arst ja hoolitseda patsientide eest. Kui patsiendi ja arsti vahel on hea suhe, siis see aitab kaasa ka usu kuulutamisele. Inimesi tuleb lugupidavalt kohelda ja mitte neile evangeeliumi pähe taguda.

Minu naine lõi ka aktiivselt kuulutusetöös kaasa. Ta tegutses haiglas naiste ja lastega. Kohalikud võtsid meid väga hästi vastu. Misjonihaigla oli rajatud juba mõni aasta enne meie tulekut ja kohalikud olid harjunud, et võõramaised arstid käivad.

Ecuadoris oli mul väga õnnelik elu. Elu oli seal lihtsam kui USAs, aga see oli imeline kogemus. Raha minu jaoks eriti ei loe. Meie palk oli umbes 600 dollarit kuus, aga sellest oli enam kui küllalt.

Kes palka maksis?

Meie misjoniorganisatsioon. Käisime kirikutes kõnelemas, kirjutasime kirju ja meil olid sõbrad, kes toetasid. Iga kuu pidime teatud rahasumma leidma, et saaks tööd ülal pidada. Raha läks misjonile ja sealt võeti natuke ka halduskuludeks. Kõik said ühtemoodi palka, olenemata ametikohast.

Osa inimesi on väga viletsad rahaküsijad. Kas nad misjonile ei kõlba?

Kindlasti kõlbavad. Kui Jumal tahab, et misjonäriks saaksid, küll Ta siis ka sinu eest hoolitseb. Peame aga ettevaatlikud olema, et me liiga palju raha ei kulutaks, et me vastutustundlikud oleksime selle raha suhtes, mida me saame.

Milline koht oli Teie antaval abil kohalikus meditsiinisüsteemis?

Meie tööpiirkonnas ei olnudki varem mingeid arstipunkte, sest Ecuadori arstid ei tahtnud seal elada. Lähedal oli üks väike kliinik ja sõjaväehaigla. Meie koostöö nendega oli vastastikuse lugupidamise põhimõttel. Aga rohkem seal arste polnudki.

Meil oli vaeseid patsiente, keda ravisime tasuta. Muidu pidid patsiendid visiiditasu maksma. Mina ei saanud seda raha endale. Ka riiklikus kliinikus pidi visiidi eest maksma, aga nende ruumid ja varustus olid kehvemad kui meil.

Aja jooksul on riiklik meditsiin tugevamaks saanud. Riik on ehitanud haiglaid meie tööpiirkonda. Nüüd saavad patsiendid lausa tasuta arstiabi. Meie kliinik on rahalistel põhjustel suletud. Ka Ecuadori seadused on muutunud. Meile tulid arstid lühikeseks ajaks. Alguses polnud lubasid vajagi, aga nüüd on. Lubade taotlemine võtab terve aasta.

Kas siis misjoniarstide jaoks on 40 aastaga asjad hullemaks läinud?

Sellest pole midagi. Kui nende arstiabisüsteem on paremaks läinud, siis meie võime tagasi tõmbuda. Inimesed saavad ju hooldatud. Kui meie seal olime, siis aitasime Ecuadori arste välja õpetada. Õpetasime neile ka Piiblit ja palvetamist, nemad said kristlasteks, meie võisime rahuga minna ja nemad võtsid meie töö üle.

See polnud üldse halb variant. Misjonärid lähevad võõrale maale natukeseks ajaks, õpetavad kohalikud välja ja tõmbuvad ise tagasi. Teeme siiani väikestes külades tööd. Laadime varustuse veoautodele, sõidame kohale ja osutame arstiabi. Aga nüüd teevad seda tööd enamasti juba Ecuadori arstid. Ka Ecuadori kirik on tugevamaks saanud. Nad saavad juba ise hakkama.

Millised kirikud Ecuadoris tegutsevad?

Kõige suurem on katoliku kirik, aga evangeelsed kogudused kasvavad väga kiiresti. Kõige kiiremini kasvab nelipühakirik.

Osa indiaanlaste hulgas džunglites on levinud loodususundid, aga kristlik misjon käis kõikjal ja paljud said kristlasteks. Meie kogudusi ei rajanud. Oli teisi misjoniorganisatsioone, kes meiega koostööd tegid, nemad rajasid kogudusi ka.

Kas tänapäeval enam misjoniarstidel tööd ei ole?

Ecuadoris enam mitte, aga Aafrikas küll. Seal on palju kohti, kuhu oleks vaja misjoniarste. Meil on kristlik meditsiiniühing, mis korraldab lühikesi kahe-kolmenädalasi väljasõite teatud maailma piirkondadesse. Arste saadetakse teistesse riikidesse õpetama.

Misjoniarst on suurepärane amet, see aitab kohalikke inimesi hästi tundma õppida. Mõnikord on neid raske aidata. Kui aga olla nendega koos ja osavõtlik nende suhtes, siis nad on väga tänulikud ja nendega on väga hea tööd teha. Neile on kergem meeldida kui ameeriklastele. Aga ka Ameerikas, kui inimestest lugu pidada ja neid korralikult kohelda, vastatakse samaga. Inimesed on üsna ühesugused igal pool.

Meditsiin toetab misjoni teisi aspekte. Misjonärid tõid meile džunglist patsiente. Meie aitasime neid ja misjonärid said neile evangeeliumi kuulutada. Meditsiin on üks tööriist, mida Jumal saab kasutada. Me töötasime ühtse meeskonnana.

Palvetage misjonäride eest. Misjonär peab oma elu kõvasti kohandama, õppima selgeks kohaliku keele ja kultuuri. Ladina kultuur on palju rahulikum kui Ameerika oma. Nemad ei kiirusta; ma pidin palju õppima. See polnud alati kerge ja meie pole ju täiuslikud. Aga nad olid meie vastu väga lahked. Arvan, et sain nendelt rohkem kui ise andsin.

Ladina-Ameerika on poliitiliselt ebastabiilne. Kuidas oli võimalik seal 40 aastat töötada?

Poliitilisi rahutusi tuli ette, kuid need polnud suunatud meie vastu. Meil oli valitsusega hea suhe, pidasime teineteisest lugu ja nad ei seisnud kunagi meile vastu. Nad võisid natuke muuta asjaajamise korraldust, vahel pidime oma tööd kohandama, aga meie kohtlesime neid lugupidavalt ega sekkunud poliitikasse.

Mis tõi Teid Eestisse?

Mind kutsus Jon Sevall, keda tunnen palju aastaid. Ta tahtis, et seekord oleks arst ka kaasas. Tahtsin Eestit tundma õppida. Minu nädal siin oli imeline. Tunnen siinsete usklikega suurt lähedust. Koju naasmise järel räägin oma kogudusele Eestist. Arvan, et Jumal tegi ukse lahti, et saaksin siia tulla. Paljud inimesed on siin minu eest palvetanud. Kui kodus tagasi olen, siis ütlen, et palvetage ka siinsete inimeste eest rohkem.

Täname!

13. mail 2014 Antslas

KRISTLANE KEELDUS OMA USKU SALGAMAST

Aafrika kõige rahvarikkamas riigis Nigeerias on jälle olnud islami terroriorganisatsiooni Boko Haram veriseid rünnakuid. Viimase kolme aastaga on vähemalt viis tuhat inimest nende ohvriks langenud, enamasti kristlased. Ka Habila Adamu (45) oleks pidanud oma usu pärast surema.

Veel pool aastat tagasi elas Habila Adamu koos naise ja nelja-aastase pojaga Yobe osariigis Põhja-Nigeerias. Enamik rahvast on seal moslemid. Riigiametniku töö kõrvalt tegutses ta ka ühes kristlikus raadiojaamas.

See ei meeldinud Habila Adamu moslemist ülemusele, kes ta kaks aastat tagasi lahti laskis. Et oma peret ka edaspidi toita, tegi Habila Adamu end pangalaenu abil iseseisvaks – algul oli tal väike kauplus, hiljem laenutas telke. Tema pood purustati aga moslemitest märatsejate poolt, telgid võtsid radikaalsed moslemid laenuks ja põletasid ära.

«MA PALVETAN, ET TE JEESUST TUNDMA ÕPIKSITE»

Aga need ei olnud sõdurid, kes juba varsti elutoas seisid, vaid islamistliku grupi Boko Haram liikmed. Käes hoidsid nad relvi. Ninamees selgitas pereisale: «Habila, me ei taha sind tappa. Me tahame ainult, et sa Allahit kummardaksid.» Habila Adamu vastas: «Ja mina palvetan selle pärast, et te Jeesust tundma õpiksite, kes teid armastab ja oma elu teie eest andis.»

Ninamees kutsus kolm korda Habila Adamut Kristust salgama ja Allahi poolt tunnistama. Kui mees sellest jälle keeldus, tulistas üks bandeliige teda näkku. Nagu hiljem kindlaks tehti, rebis kuul ühe osa tema paremast alalõualuust ära.

«SEE ON SIIN VIIMANE KRISTLANE»

Kui naine oma arvatavalt surnud mehe kohal nuttis, sosistas mees talle summutatud häälega: «Ma ei ole surnud.» Kui lasud väljas vaiksemaks jäid, kutsus naine moslemitest naabrid appi ja palus neid oma mees lähimasse kliinikusse sõidutada.

Autos kuulis Habila Adamu mehi ütlevat: «See on siin viimane kristlane.» Kõik teised kristlased selles paigas olid sel ööl islamiterroristide poolt tapetud. Haiglas öeldi ainult, et tal ei ole ellujäämislootust. «Laske tal lamada, see on lootusetu juhtum,» kuulis ta medõe häält.

Vastu õhtut viidi Habila Adamu ühe misjoniorganisatsiooni algatusel Josi, ühte suurlinna, erikliinikusse. Paljude operatsioonidega, mida organisatsioon finantseeris, taastati tema nägu.

Nüüd elab Habila Adamu koos oma perega suhteliselt kindlamas kohas Nigeeria lõunaosas. Oma piinajatele on ta andeks andnud: «Nad ei tea, mida nad teevad. Jeesus armastab ka neid.»

idea Spektrum

Boko Haram röövis aprillis peaaegu kolmsada Nigeeria kristlasest koolitüdrukut ja enamik neist on siiani röövijate käes. Palvetagem nende vabanemise pärast!

KODUTU MEHE ELU VÕTTIS TEISE PÖÖRDE

Lothar Walter hakkas juba 14-aastaselt alkoholi tarbima. Süüdi olevat olnud «valed sõbrad». Algul jõi ta salaja, pärast avalikult, nagu ta ise tunnistab. Kuna ta oli spordipoiss, oli põhjus joomiseks alati olemas – pärast võistlusi joodi kas võidu või kaotuse pärast.

Märkamatult sai alkoholist noore mehe elu sisu. Ta tahtis saada elektromehaanikuks, aga pidi õpingud katkestama ja otsustas lõpuks maalritöö kasuks. Kuna pruut ta maha jättis, langes ta nagu sügavasse auku ja otsis tröösti pudelist.

«MA MAGASIN SILDADE ALL»

Tol ajal 27-aastane mees ei näinud äkki enam mõtet töö tegemisel ja laskis kõigel minna. «Ma sõitsin juhuslike autodega mööda maad ringi, magasin sildade all ja jõin päevade kaupa.» Ka üks uus kiindumus mõned aastad hiljem suutis ta vaid lühikeseks ajaks reeglipärasesse ellu tagasi tuua.

POLITSEI VIIS PÄÄSTEARMEESSE

Lothar Walter räägib: «Ma ütlesin talle, et kutsugu politsei. Mul ei olnud üüriraha. Arvestasin sellega, et mind pannakse vangi. Seal oleks vähemalt katus pea kohal.»

Aga kõik läks teisiti. Valves olev politseinik viis Lothar Walteri hoopis päästearmee varjupaika. Sealt leidis ta paljude aastate järel esimest korda inimesed, kes ta ära kuulasid ja teda tõsiselt võtsid. Eelkõige lummasid teda nende rahulik meel ja neist kiirgav südamerahu. Lothar Walter hakkas Piiblit lugema ja jumalateenistustel käima.

NOORTEKONGRESS TÕI ELUMUUTUSE

See oli elumuutus. Lothar Walter leidis maalrina tööd ja suutis varsti kõigist oma võlgadest vabaneda. Ka joomisest sai ta lahti – sellest ajast peale pole ta enam tilkagi võtnud.

Nüüdseks on Lothar Walterist endast saanud päästearmeelane. Ta hoolitseb hädaliste eest ja külastab vanglas kinnipeetavaid. «Nad kõik peavad tundma, et me mitte ainult ei räägi Jumala armastusest, vaid elame selle läbi,» ütleb ta. «Nii nagu ma ise seda kogenud olen.»

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

SAJA-AASTANE MEES MÄNGIB ORELIT

Walter Wiebenis ärkas armastus orelite vastu juba viieaastaselt, kui ema ta jumalateenistusele kaasa võttis. Kui poiss orelimuusikat kuulis, otsustas ta: «Seda pilli hakkan mina ka mängima.»

Algul õppis Walter Wieben viiulit, siis klaverit. Temast sai orkestri viiuldaja, hiljem kirikumuusik ja kantor. Alles 17-aastaselt istus ta esimest korda oreli taha ja juba kolme aasta pärast oli ta kiriku orelimängija. Aga Walter Wieben mängib ka teisi pille: akordioni, viiulit, vioolat, trompetit, metsasarve ja tuubat.

MUUSIKUNA TEISES MAAILMASÕJAS

Veidi enne sõja lõppu 1945. aasta aprillis sai Walter Wieben käest haavata ja saadeti Taani. Tema kaaslased sattusid venelaste kätte vangi. Haavatasaamist peab ta tänaseni Jumala kingituseks, mis teda vangistusest hoidis: «Seda ei oleks ma vist välja kannatanud.»

Tervenemise järel jätkas Walter Wieben tööd organistina. Ta harjutas palju ja õppis edasi. Ta on teinud ka kaks heliplaati. 1974. aastal tehtud plaadil on tema oma komponeeritud kantaat «Kiitus, ülistus ja tänu» ning 1979. aasta plaadil rahvamuusika.

«SA MÄNGID KOGUDUSELE JUMALA EES»

Ometi pidi Walter Wieben 78 aastat vanaks saama, enne kui mõistis, mis on evangeeliumi tähendus – et Jeesus saab patud andeks anda ja see kehtib ka tema kohta. «Mida vanemaks saad, seda patusemaks muutud,» ütleb ta.

Sellest ajast, kui Walter Wieben palves olles koges, et Jumal on talle andeks andnud, teeb muusika talle veel rohkem rõõmu. Seepärast ärritab teda, et üheski ajaleheartiklis tema sajanda sünnipäeva puhul tema pöördumiselamust ei mainitud.

Sünnipäeva pidas Walter Wieben endale sobivalt – ta istus kirikus jumalateenistusel oreli taga. Laulud valis ta ise. Pasunad, flöödid ja lauljad esitasid tema mõttelaadi. Juubilar tunnistas: «Muusika on minu eluelement.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

MEESTE PALVEÕHTU

Keilas 23. mail 2014

1. Kogunemine endise ohvitseride kino, praeguse EKNK Paldiski kiriku juures.
2. Gunnar Mägi näitab Paldiski baptistikoguduse kunagises asukohas pastor Karl Sillarti perekonnaalbumit.
3. Selja taga on sügavik ja meri.
4. Keila baptistikoguduse saalis.
5. Gunnar Üprus kõnelemas.
6. Enne sööma, siis autosauna.