Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus sai 60-aastaseks. Kogudus on ustavalt täitnud kodumaast kaugel oma osa Jumala sõna kuulutajana ja eestluse hoidjana.

Mis väärtus on üldse eestlusel? Kas seda on kellelegi vaja? Kui see eestlastele tähtis ei ole, siis pole ka teistele. Kui aga eestlased oma rahvust ja keelt austavad, tunnustavad seda ka teised.

Samuti peame hoidma ristiusku. Kristlased on tänapäeval muid uskusid aktiivselt kuulutavate inimeste keskel sageli koguni vähemuses. Vale oleks tõmbuda kaitsepositsioonidele, õige ristiusk on alati olnud evangeeliumi kuulutamas.

Juubelikogudus tekkis sellepärast, et sinna ühinesid kodumaalt põgenenud eestlased. Eesti oli neile kallis ja temast mõeldi murega. Kodumaa pärast palvetati ja need palved jõudsid taevasse.

Ps 139,9–10: «Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.» Niisugune on ka Vancouveri koguduse kogemus.

Loe ka intervjuud alt!

AVALIKKUSE TÄHELEPANU KOHUSTAB

Toimetaja kommentaar

Ilusaid sündmusi on olnud, mida meenutada. Vaimulikest ettevõtmistest oli kindlasti tähelepanuväärne «Heartbeat Tallinn» ja selle kulminatsioon Kristuspäev. Neist leiab väikese järelkaja ka käesolevast Kuulutajast.

Ilmalikud asjad lähevad omasoodu. Riigikogu otsustab augusti lõpus ESMi üle. Kooliaasta algab ning haridussüsteemi kitsaskohad ja reformiideed tulevad aktiivsemalt esile. Jälgime sündmusi ja palvetame nende pärast!

EESTLASED JA OLÜMPIA

Sportlaste hurjutamine ei ole õige tegu. Nemad ise tahavad kõige rohkem häid tulemusi saavutada. Küsitakse muidugi, kas kõik sportlased, kes olümpial käisid, pidid sinna minema. Aga kes oskab tulemusi ennustada? Mõni võistles ju paremini kui tavaliselt, teine halvemini.

Kas maksumaksja ja sponsorite raha sai õigesti tarvitatud? Eks raha antakse ikka neile, kes on suutnud oma võimekust varasematel võistlustel tõestada. Ja need, kes pikka aega midagi ei saavuta, jäävad paratamatult ühel päeval rahast ilma. Jällegi on sportlaste endi huvi häid tulemusi saada kõige suurem.

Maailmatasemega sportlaseks ainult Eestis harjutades ja võisteldes ei saa. Tuleb jõudu proovida ka teiste maade tippudega ja nendelt õppida. Nii on ka olümpiamängud paratamatult õppimise koht. Mõnigi väga hinnatud sportlane on olümpiamängudel varem läbi kukkunud.

Ajakirjanduses liikus teateid usklikest sportlastest, kes enne võistlust palvetasid ja pärast võitu Jumalat tänasid. Nad tunnustasid oma talendi päritolu ja sõltuvust Jumalast. Nii ongi õige. Ning olümpiamänge kasutati ka Jumala sõna levitamiseks. Kõige selle tõttu ei peaks me arvama tippsporti millekski, mis usklikke ei puuduta või millest nad peaksid hoiduma. Pealegi on sport tänapäeval ka leivateenimisamet ja miks peaks seda siis halvemaks pidama kui teisi elukutseid.

Apostel Paulus toob sportlaste pingutusi kristlastele eeskujuks (1Kr 9,24–27). Ta hindab jumalakartust kindlasti tähtsamaks kui sportlikke pingutusi (1Tm 4,8), aga eks see käib kõige vaimuliku ja maise vahekorra kohta. «Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele» (Kl 3,23). Tema vääristab meie tööd.

POLIITIKUD JA AJAKIRJANDUS

Valesti arusaamist tuleb muidugi ette. Ajakirjanduses on lahmimist, kus tõstetakse esile üksikpuudusi ja ei osata näha tervikut. Mitteerialane meedia paneb ajakirjanikud kirjutama ka neile tundmatutel või vähetuntud teemadel. Oma osa mängib vajadus kirjutada rahvale meelepäraseid lugusid. Liiga tarkadele artiklitele ei leiduks lugejaid, juhte kiitvad lood tunduksid õukonnalauludena.

Tark poliitik peaks oskama vältida väljendusi, millest kõik valesti aru saavad. Keegi ei tea, mida inimene mõtleb, otsustatakse selle järgi, mida ta ütleb. Kui kogu aeg valesti aru saadakse või vusserdatakse, siis on viga ka sõnavõtjas. Aga intervjuude tekste peaks intervjueeritavad saama enne avaldamist üle lugeda. Kuulutaja eestikeelsed intervjueeritavad on selle võimaluse alati saanud.

Tark juht peaks suutma inimesi enda järele koondada, mitte neid välja vihastama. Muidugi on ametiposte ja töövaldkondi, kuhu on konflikt sisse kirjutatud – kõik nõuavad, aga anda on vähe. Niisugune on kindlasti ka rahandusministri amet. Seda enam peaks valima sõnu ja hoolitsema selle eest, et neist õigesti aru saadaks.

Jk 3,2: «Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik.» Ega neid täiuslikke palju ei ole. Olles ise ebatäiuslikud, andkem teistele andeks nende ebatäiuslikkus. Sest Jeesus ütles: «Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks» (Mt 6,14–15).

KRISTUSPÄEV PANI MÕTLEMA

Olin Kristuspäeval Lilleküla staadionil palvetamas Eestimaa ja rahva pärast, kui minu südamesse lõikas palve, mis ajendas mind seda sõnumit teiega jagama.

«Me täname Sind jäägitu jumaliku armastuse eest, milles Sa oled meid loonud, päästnud, alles hoidnud, juhtinud. Samas me tunnistame, et me ei ole armastanud ega teeninud Sind Jumala vääriliselt. Meie südamel on ühteaegu isiklik ja ühine patukoorem. Oleme üksikinimeste ja perekondadena ning eri kogukondade ja ühe maa rahvana elanud vastupidiselt Kõigekõrgema tahtele.»

KAS AUSTAME JUMALAT?

Võrdleme seda looga Mt 7,21–23, kus Jeesus rääkis inimestest, kellel ei olnud mingit tõelist Jumala või Tema tahte tunnetamist: «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!»

Siin räägitakse neist, kes tegid isegi imesid Jeesuse nimel. Tema nimel, kuid mitte Tema ülesandel. Nad olid Jeesusele tundmatud, kuna neil ei olnud kunagi tõelist osadust Temaga.

«Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes (tõesti) armastab mind,» ütles Jeesus. See on armastus ehk jumalakartlikkus, mis väärtustab Tema käske. See tähendab pöörata kõrv Tema sõna poole, valmisolekuga kuuletuda olukordadest hoolimata. Ja kui meil sellist armastust ei ole Tema sõna vastu, siis me petame iseendid (Jk 1,22).

Pettus on hirmus, sest petetud ise usuvad, et neil on õigus, ehkki tegelikult ei ole. Petetud lohutavad end Jumala tundmisega, mida neil tegelikult ei ole. Kuigi me tunnistame end olevat Temaga osaduses ja austame Teda oma huultega, ei ole meie süda Tema ligidal ning meie elu ei ühildu Tema soovidega.

JUMALA SÕNA – TAKISTUS VÕI RÕÕM?

Bileam oli suur prohvet, ta teenis Issandat nagu meiegi. Ta teenistus oli nii võimas, et see kostus kuningategi kõrvu. Üks selline oli Baalak. Kuningas teadis, et keda Bileam õnnistab, see on õnnistatud ja keda ta neab, on neetud. Ta saatis Bileami juurde oma saadikud kingitustega, et ta tuleks ja neaks Iisraeli.

4Ms 22,6–9: ««Tule nüüd ja nea mulle ära see rahvas, sest ta on minust vägevam! Vahest suudan, et me lööme teda ja ma ajan ta maalt välja, sest ma tean, et keda sina õnnistad, see on õnnistatud, ja keda sina nead, see on neetud.» Siis läksid Moabi vanemad ja Midjani vanemad ja neil oli kaasas tõekuulutaja tasu; nad tulid Bileami juurde ja andsid temale edasi Baalaki sõnad. Ja tema ütles neile: «Jääge selleks ööks siia, siis ma saadan teiega tagasi sõna, mis Issand mulle ütleb!» Ja Moabi vürstid jäid Bileami juurde. Issand tuli Bileami juurde ning küsis: «Kes on need mehed su juures?»»

Teisisõnu: «Miks sa selle pärast üldse palvetad? Need mehed ei ole minuga lepinguski, aga tahavad, et ma neaksin oma rahva. Miks sa peaksid üldse küsimagi?»

On asju ja palveid, mida me peaksime juba teadma, mida Issand tahab ja käituma vastavalt. Kuid Jumal, kes on armuline, ütles selgelt: «Ära mine koos nendega, sa ei tohi needa seda rahvast, sest ta on õnnistatud!» (4Ms 22,12). Kas saab veel selgemini rääkida?

Jah, Bileam küll kuuletus, kuid tõrksalt. Jumala sõna oli talle takistuseks, mitte rõõmuks, sest see ei lasknud tal saada, mida ta tegelikult tahtis.

«Bileam vastas ja ütles Baalaki sulastele: «Isegi kui Baalak annaks mulle oma koja täie hõbedat ja kulda, ei või ma üle astuda Issanda, oma Jumala käsust ei väikeses ega suures asjas» (4Ms 22,18). Taas takistas Issanda sõna tal saamast, mida ta himustas. Ta teadis, et ta ei saa tahtlikult üle astuda Issand sõnast ja olla õnnistatud.

Kuid miks ta pidi selle pärast siis uuesti palvetama? Ta otsis ikka veel teed, kuidas saada oma tahtmine. Kirglik igatsus oli ta mõistuse täielikult varjutanud. Bileam oli kangekaelne ega tundnud Jumala soovi järgimisest mingit rõõmu.

Või võtame näite, kus noor on armunud ja loob suhte. Vanemad on aga murelikud, neil ei ole rahu. Koguduse pastor kinnitab, et nad peaksid suhte lõpetama, aga noormees tuleb ja ütleb, et tema on nii kaua palvetanud ja Jumal ütles, et ta võib küll abielluda. Nad abielluvad ja hiljem ei jõua ära imestada, miks neil küll nii palju probleeme on.

Või mees palub uut töökohta, kus oleks kõrgem palk ja ametikoht. Naine aga ütleb, et tal ei ole rahu selle ameti suhtes. Kui mees selle saab, on ta enamiku ajast reisil ja ei pääse koguduse keskele. Ka koguduse pastor on murelik, kuid mees on otsustanud ja ametikõrgendus on käes. Ja siis hiljem imestab, kuidas ta küll sattus suhtesse võõra naisega ja miks ta oma perest nii võõrdunud on.

JUMALA SOOV ON VÕITA TAGASI IGA SÜDA

Jumal andis teada Iisraelile, kes tahtis endale kuningat, et see ei ole Tema tahe. Kuid nad tõrkusid kuulmast Issanda häält. Ja nad said esimese kuninga Sauli.

Nad nõudsid Issandalt liha ja said: «Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii Ta saatis neile, mida nad himustasid. Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus, kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.» (Ps 78,29–31).

Selle tagamõte oli nende südamed uuesti endale tagasi võita. Hs 14,4–5: «Temale kostan mina, Issand ise, tema paljude ebajumalate pärast, et saaksin haarata Iisraeli sugu nende südamest, sellepärast et nad kõik on minust võõrdunud oma ebajumalate tõttu!» Ehk siis – ma teen seda, et võita tagasi Iisraeli rahva süda.

Kui kadunud poja loos küsis poeg oma isalt enda pärandiosa, ajendasid teda ta omakasupüüdlikud motiivid. Isa ei keeldunud, ehkki teadis, et poeg ei kasuta vara õigesti. Sellele vaatamata andis ta suure summa, mis tõi ta pojale kannatusi, nagu isa oligi ette näinud. Kuid hea uudis on, et lõpuks tuli ta mõistusele ja taaskohtumises õppis tundma isa südant paremini kui iial varem.

Jumal loodab tagasi võita iga südame, kes Temast on püha kartuse puudumise tõttu eemale eksinud. Kuid kahjuks on ka selliseid nagu Bileam, kes ei tee õigeid järeldusi ega õpigi oma Jumala südant tundma. Kui loed Bileami loo lõpuni, näed, kuidas tema üle kohut mõisteti.

Bileam otsis kuuletumisest omakasu; tema kuuletumise taga ei olnud kirglikku soovi täita Jumala tahet. Issanda tahe oli talle seadus, mitte südame igatsus.

MILLINE ON TÄNA MEIE SÜDAMEHOIAK?

Jeesus armastas Isa enam kui oma elu ja seepärast suutis Ta oma elu maha panna. Ta keeldus elamast omaenda plaanide järgi.

Hb12,28 näitab kirja autor, et Jumal soovib, et me ligineksime Talle meelepäraselt, allaheitlikkuse ja aukartusega; st hoiakut tunnistada Jumala suurust ja mitte vastu panna, kui Jumala käsi püüab me südant vormida. Ma pakun välja mõned südamehoiakud, mis peaksid aitama hinnata inimese seisukorda.

Kõva, murdumatu, Jumalast kaugel oleva südame tunnusmärgid võivad olla:

1. Ülbus, kohtumõistmine.

2. Isekus oma asjade ajamisel, riiakus, oma himude rahuldamine.

3. Autoriteedile vastu seismine, paindumatus, sõltumatus Jumalast.

4. Kibedus, enesehaletsus, negatiivsus, ebausk.

5. Võimuhimu, valitsemishimu, võimu väärkasutamine.

6. Oma tarkusele ja teadmisele toetumine.

7. Näitlemine, silmakirjalikkus, salalikkus.

8. Nõrkus patu ja vaenlase kiusatuse vastu.

9. Võimetus armastada.

10. Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus.

Allaheitliku, murdunud südame ehk kristlase, kes on keeldunud elamast oma tahtmise järgi, südame tunnusmärgid on:

1. Alandlikkus, teadlikkus Jeesusest.

2. Aldis teenimisele, helde, julgustav, hooliv.

3. Kuulekas autoriteedile, ennekõike Jumalale. Paindlik, kiire reageerimisega Jumala juhtnööridele.

4. Ustavus, talle saab loota.

5. Õige pilt Jumalast, sisemine rahu ja rõõm, tänulikkus, julgus usus, positiivsus.

6. Igatsus teenida Jumalat.

7. Armastuse seaduse elluviimine (Jk 2,8).

8. Püha Vaimu juhatusel liikumine ja kuulekus Jumalale.

9. Läbipaistvus, avatus.

10. Kindel ja tugev hingevaenlase meelituste ja kiusatuste vastu.

Sõna ütleb, et me peaksime oma südant hoidma ja kaitsma (Õp 4,23). Palu, et Püha Vaim annaks sulle sügavama ilmutuse, kui hukatuslik on südame kõvadus. Palu igatsust muutusteks. Janune ja lase Jeesus aitab läbi murda, nii et me suudaksime keelduda oma tahtmise järgi elamisest.

«Kui keegi (tõesti) armastab mind, küll ta peab minu sõna (kuuletub mu õpetusele), ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme (erilise asupaiga) tema juurde. Kes mind (tõeliselt) ei armasta, ei pea mu sõnu.»

KARIN RAJA
Tallinna Oleviste
koguduse diakoniss

VANCOUVERI KOGUDUS ELAB

Aktuaalne teema

11. ja 12. augustil tähistas Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus oma 60. aastapäeva. Kogudust juhib praegu Tallinna Oleviste koguduse pastor HELDUR KAJASTE (52), kes andis Kuulutajale intervjuu.

Kes on Vancouveri kogudust varem pastorina teeninud?

Kogudust on juhtinud Osvald Õunpuu, Artur Proos, Valdeko Kangro, Edgar Toompuu ja Andres Rebane ning alates 2002. aastast kodu-Eestist Eerik Rahkema, Jaan Puusaag, Helari Puu, Herman Mäemets, Jüri Nõlvak, Enn Palmik, Alari Allikas, Joosep Tammo ja nüüd mina.

Kui suur on Vancouveri kogudus?

Nimekirjas on 43 liiget, neist aktiivseid on 27, lisaks veel mõned, kes ei ole meie koguduse liikmed, kuid töötavad meil kaasa. Liikmete keskmine vanus on 74,1 aastat. Pooled aktiivist on üle 85 aasta vanad. Pühapäeviti käib kohal 25–30 inimest.

Mida Sa rõhutaksid koguduse ajaloost?

Valisin aastapäeva teemaks lootuse. Kui vaatame nii tagasi kui ettepoole, siis edasine teekond ei paista väga pikk enam olevat. Mida väiksemaks jäävad aga lähitulevikku suunatud eesmärgid, seda kallimaks tundub saavat minevik. Kui vaadata ajalukku, siis on oluline olnud ühtehoidmine. See kogudus sai ellu kutsutud eesmärgiga kuulutada eestlaste keskel Jumala sõna. Eesti keel ongi siin nõnda kaua säilinud just tänu kogudustele ja eesti organisatsioonidele. See on tähelepanuväärt ja tänuväärt nähtus.

Vanal põlvkonnal oli väga suur motivatsioon oma eestlust hoida.

Kui ma siia tulin, üllatas mind siinsete eestlaste eesti keel. See on hea ja ilma aktsendita. Muidugi ei saa seda öelda noorema põlvkonna kohta tervikuna. Töö, abielu ja ka ühiskondliku elu tõttu on siin primaarne inglise keel. Samas on tore näha, kui nooremad inimesed oma vanavanematega eesti keelt räägivad. Siiski mitte kõik.

Meie koguduse töö sai algusest peale seatud eestikeelsena ja -meelsena, mis on ühest küljest olnud õnnistus, aga teiselt poolt on see siinse töö kirstunael. Eesmärgiga säilitada peamiselt inglise keelt kõnelevate noorte usku on siit siirdutud edasi ka ingliskeelsetesse kogudustesse.

Kas vanadust vaadatakse traagiliselt või on kogudus usurõõmus?

Elule vaadatakse reaalse pilguga. Viimase aastaga on nii mõnegi tervis nõrgemaks jäänud ja sellest on kahju. Kogudus aga ikka veel püsib. Ka kirikuhoone on siinsele rahvale väga kallis. Üldine õhkkond ei ole aga kaugeltki leinaline. Ja kuidas saakski olla, kui meie vanim, varsti 99-aastaseks saav koguduseliige on igal pühapäeval kohal ning 90-aastased sõidavad siin traktoriga ja teevad heina! See räägib ise enda eest.

Eestlased näivad siin päris hästi kokku hoidvat. Meil käib teenistustel luterlasi ja me saame väga hästi läbi õigeusu kirikuga. Vancouveris on eesti pensionäride Kuldne Klubi. Nad on hästi rõõmsameelsed ja toredad. Mul on tunne, et meid abikaasaga on siinsete keskel omaks võetud ja see on julgustav.

Kas kogudus jälgib ka Eesti elu?

Vanem generatsioon ei ole arvutitega kuigi suur sinasõber. Kui nooremad midagi leiavad, siis nad teavitavad ikka ka oma vanemaid. Aga eluga aitab siinset rahvast kursis hoida tihe telefoniühendus kodu-Eestiga. Telefonitariifid on küllalt mõistlikud. Muidugi loetakse nii Kuulutajat kui ka Teekäijat.

Mis Sind Kanadas üllatab?

Siinne ühiskond on väga multikultuurne. Kui sõidame Skytrainiga (ilma juhita rongiga), mis on meie põhiline liiklusvahend, siis seal näeb kõiksugu rahvast ja eluolu. Meie elukoha lähedal tunned valge inimesena end üsna sageli juba vähemusena. Palju on hiinlasi, hindusid, filipiinlasi, jaapanlasi. Meie lähedal on hiinlaste kaubanduskeskus, kus mõistad lugeda vaid numbreid, kõik muu on hiina keeles. Kui küsid, siis vastatakse siiski inglise keeles. Ma ostan sealt endale toitu, keegi viltu ei vaata, kuigi olen tihtipeale seal ehk ainuke valge.

Sinu elu erineb praegu varasemast vist väga palju?

Koguduse kohalt just mitte eriti. Siiski vast see, et jutlustamist on palju rohkem.

Olin aastaid tagasi tänu ühele koguduste rajamise projektile päris pikalt ja üsna lähedalt seotud Eesti venekeelsete kogudustega. Vene inimesed on Eestisse kokku tulnud paljudest paikadest ja nad on sageli erineva vaimuliku taustaga. Nende ajalugu ja kirevus on olnud tähelepanuväärne.

Ma olen sama täheldanud ka siin. Baptistid, evangeeliumi kristlased, priilased ja nelipühilased tulid kokku ja rajasid koguduse ning sellest ka nimi «ühendatud» kogudus. Arusaadavalt tulid inimestega koos ka erinevad mõttelaadid ja probleemid. Eks ju ka mu armas Oleviste ole samalaadne. Nõnda siis on siinse koguduse ajalugu mulle üsna huvipakkuv.

Ma ei saa öelda, et mul oleks siin igav hakanud. Enne jääb ajast puudu, et end kõigega kurssi viia. Olen üritanud koguduse fotoajalugu digitaalseks muuta. Veel on siin ka läbi aastate palju häid jutlusi lindistatud. Üks tähtsamaid erinevusi võrreldes viimase kümne aastaga Eestis on see, et lõpuks saan ma nüüd hulga rohkem oma kalli kaasaga koos olla ja see on palju väärt!

Millised on Sinu tulevikuplaanid?

Oleme valmis siin veel ühe aasta töötama. See, et me siia sattusime, oli täiesti ootamatu, väljaspool meie endi plaane ja isegi unistusi. Kuid see tuli Jumala käest ja Temalt oli ka ajastus. See oli meie jaoks väga õige aeg. Kui Issand meid siia tõi, siis me usaldame Teda, kuidas ja kui kaua Ta meid siin kasutab.

Täname!

16. augustil 2012
Skype’i vahendusel

JUMAL ANNAB ÕIGE EESMÄRGI

KRISTA ESTA on praegu väikese lapsega kodus. Erinevaid ameteid on tal aga olnud abilinnapeast vabatahtliku tõlgini. Kuulutaja palus temalt intervjuu.

Kus Su kodukoht on?

Ma olen sündinud Hiiumaal, aga üles kasvasin Haapsalus. Mu ema oli hiidlane ja isa läänlane. Ennast pean mõlemaks, aga mida vanemaks saan, seda rohkem hiidlaseks. Kõik suved möödusid lapsena Hiiumaal ja ka gümnaasiumi viimase aasta käisin seal. Nii et ma olen lõhestunud isiksus.

Sinu kõrgharidus on koguni Ameerikast.

Aga ma tulin ikka tagasi Haapsallu. Ma õppisin Colorado Kristlikus Ülikoolis ning sain sealt bakalaureusekraadi ajaloos ja politoloogias.

Tagasi Eestis, käisin Estonian Business Schoolis magistrantuuris, aga see ei vaimustanud mind, tundus raha raiskamisena. Need õpingud jäid pooleli. Siis tulid pere ja lapsed. Ma mõtlen, et lähen paari aasta pärast Tartu Ülikooli tõlketeadust õppima. Ma tunnen, et oleks oskusi juurde vaja ja kuna tõlkimine mind huvitab, siis oleks see hea väljakutse.

1990. aastal ei saanud igaüks Ameerikasse ülikooli. Kuidas Sina said?

Minu vanaema täditütar Mairi Meiusi ja tema abikaasa Endel Meiusi kutsusid mind sinna alguses kuueks kuuks. Kutsetest jõudis minuni alles kolmas, esimesed läksid postis müstiliselt kaduma. Algul ma ei saanud viisat, arvati, et kuueks kuuks ja vallaline tüdruk, tahab seal mehele minna. Ma olin siis 19-aastane. Ma läksin turistiviisaga ja olin ülikoolis algul vabakuulaja. Pärast ma pikendasin viisat ja järgmisel aastal sain juba üliõpilasviisa.

Kust Sa inglise keelt oskasid?

Ei osanudki, mul oli tavalise gümnaasiumi inglise keel. Lisaks oli tohutu kultuurierinevus. Suurest ehmatusest unustasin sellegi inglise keele ära, mis ma oskasin. Praegu on üleilmastumine nii suur, et miski ei üllata enam.

Sa ei ole töötanud ei ajaloolase ega politoloogina.

Olen olnud riigiameteis avaliku halduse peal ligi kümme aastat. Kui ma oleks enne olnud nii tark kui tagantjärgi, siis oleksin ehk õppinud midagi praktilisemat. Aga see oli hea laiapõhjaline haridus. Ajalugu on mind alati huvitanud. Ma neelasin endasse kõike seda, mida meie siin kuulnudki ei olnud.

Ilmselt erines Ameerika ajalookäsitlus meie omast kõvasti.

Õppisime Ameerika ja maailma ajalugu. Minu teemaks oli külm sõda. Õppetöö laad oli väga erinev. Kui meil pidi fakte teadma, siis seal hinnati oma arvamust – kuidas sina oleksid mingi konflikti lahendanud.

Kuidas Sa oleksid lahendanud külma sõja?

Ma ei tea, ma olen liiga äkiline inimene, võib-olla ma poleks kõige parem diplomaat olnud. Vaatasin täna hommikul lastega filmi laulvast revolutsioonist. Pani imestama, et Churchill ja Roosevelt Stalinit usaldasid. See näitab ka, kui vähe riigid tookord üksteisest teadsid, kui aeglaselt info jooksis.

Kui Sa tagasi tulid, hakkasid tegelema poliitikaga.

Ma tegelikult pole otseselt poliitikas olnud. Ma olin algul tööl välisministeeriumis, siis Lääne maavalitsuses ja sealt kutsuti mind Haapsalu linnavalitsusse, kus olin kuus aastat abilinnapea. Valimistel osalesin ma ainult ühe korra.

Riigiametnikke peetakse muidusööjateks.

Kindlasti on riigiametnikke liiga palju. Aga on suur erinevus, kas töötad Tallinnas või provintsis. Väiksemas kohas oled sa rahvale lähemal ja minu meelest kohalikus omavalitsuses töötamine ei ole lihtne. Peab aru saama – üks tahab seda tööd teha, et minna edasi Riigikokku, teine töötab missioonitundest ja kolmas teeb lihtsalt palgatööd.

Ma arvan, et riik võiks meil õhem küll olla, aga mitte nii, et kõik koondatakse Tallinna, ma viiks riiki just väiksematesse kohtadesse. Pole oluline, kus ametnik tänapäeva kaugtöö võimaluste juures istub.

Me oleme ka nüüd sunnitud Tallinnas töötama. Ma olin Eesti Posti Lääne regiooni juhataja, kui leiti, et regioone pole enam vaja ja tsentraliseeriti kõik ära. Nüüd elame esmaspäevast reedeni Tallinnas ja nädalavahetuseks sõidame oma Haapsalu koju. Abikaasal on kontor nii Haapsalus kui ka Tallinnas.

Miks Sa abilinnapea kohalt ära tulid?

Oli väsitav. Mul olid väikesed lapsed. Ei tahtnud olla kogu aeg kõigi hambus, tahtsin privaatsemat elu ja ma olen sellega rahul. Mu edevus sai seal täiesti rahuldatud. Ma ei igatse seda aega tagasi. Sel ajal olid Haapsalul väga toredad linnapead, kellega ma koos töötasin. Ka maavanem oli väga tore. Sain sealt väga häid kogemusi.

Kuidas Sa usklikuks said?

Mu vanavanaema oli usklik. Ma ei ole iialgi kahelnud, et Jumal on olemas, aga ma ei elanud vastavalt sellele. Meie kodus ei olnud keelatud usuteemadel rääkida ja ma käisin vanavanaemaga palvelas kaasas. Alles Ameerikas tegin 6. oktoobril 1990 isikliku otsuse Kristuse kasuks.

Kui ma Ameerikast tulin, olin koguduses suhteliselt aktiivne. Siis abiellusin, mu mees ei ole usklik. Ta käis algul minuga palvelas kaasas, aga siis enam ei viitsinud ja mina ka ei käinud. Murdepunktiks said lapsed. Ma tahtsin, et nad kasvaksid kristlikus maailmavaates. Eks Jumal kutsub ikka oma kadunud lapsi tagasi. Ta hakkas mind nügima ja nügima ning nii ma leigest uuesti kuumaks muutusin.

Ma olen ikka Haapsalu kogudusse jäänud. Alguses ma ei leidnud endale õiget rakendust, aga nüüd olen päris rahul ja aitan kaasa, kus vaja, tavaliselt söögi keetmisel. Mulle meie kogudus meeldib ja ma hindan väga meie pastorit Eerik Rahkemat. Tema on oma põhimõttekindlusega mulle suureks eeskujuks olnud.

Kas koguduste meelsuses on meil ja Ameerikas vahet?

Kindlasti on. Ameerika on suur maa ja seal on palju kogudusi, eks seal ole kõike. Seal on suur usklike kogukond, kes palvetavad. See on Ameerikat väga palju hoidnud.

Ameerika kogudustes on rohkem praktilisi jutlusi. Ma mäletan, et selles koguduses, kus mina käisin, käsitleti sõprust, rahaga ümberkäimist jne. Meil on evangeeliumil suurem rõhk.

Lahutuste arv Ameerika kristlaste hulgas pole sugugi väiksem kui maailma inimeste hulgas. See käib tõusuteed ka Eestis. See on kindlasti üks mõõdupuu, mis näitab, et asjad ei ole korras.

Poliitika on Ameerikas vist kirikutes ka sees?

Paljudele see üldse ei meeldi. Automaatselt eeldatakse, et kõik kristlased on vabariiklased. Mul oli ülikoolis üks väga hea õppejõud, kes on demokraat. Paar aastat tagasi oli ta väga nördinud, et kolledžisse tahetakse kangesti poliitikat sisse tuua. Eks inimesed tunnevad, et Ameerika ei ole enam nii usklik maa, nagu ta kunagi oli.

Millisesse erakonda Sa ise kuulusid?

Ma töötasin Reformierakonna linnavalitsuses ja ei olnud sel ajal ühegi partei liige. Hiljem astusin IRLi. Ma olen tänaseks sealt lahkunud. Partei eetika ja minu tõekspidamised ei läinud enam kokku. Mul ei ole enam mingeid poliitilisi ambitsioone.

Kas ei oleks olnud rahulikum kogu aeg ühte ametit pidada või ongi nii huvitav?

Ma olen sellele ise ka mõelnud. Ma ei armasta väga rutiini, mulle on vaja uusi väljakutseid. Aga üks joon on kõigil minu ameteil olnud, nad on olnud seotud inimeste juhtimisega. Ma oleks Eesti Postis olnud ehk tänase päevani, kui seda struktuurimuudatust poleks olnud. Post oli arenev ja muutuv valdkond ja see amet oli mulle hingelähedane. Kui mul lapsepuhkus lõpeb, seon end võib-olla rohkem Allika kirjastusega. Ootan, kuidas Taevaisa juhib. Meil on olnud kirjastuse juhi Tiina Nõlvakuga hea koostöö.

Kuidas see koostöö algas?

Ühel hetkel tundsin, et Jumal on mulle väga palju andnud, aga mina olen vastu väga vähe teinud. Palusin, et Jumal juhataks mind sellisesse kohta, kus ma saaksin oma panuse anda. Ta viis mind Tiina Nõlvakuga kontakti ja sealt edasi olen olnud tal vabatahtlikuna abiks. Tõlkimise eest ma seni palka võtnud ei ole. Mu ajalik töö on mulle piisavalt maksnud.

Olen tõlkinud Allikale kaks raamatut: Jerry Bridgesi «Meie igapäevased patud» ja Craig Groescheli «Kristlik ateist». Järjekorras on Groescheli järgmine raamat, mille tahame novembriks valmis teha. Paar kristlikku ilukirjandusteost on veel pooleli.

Eesti lugejaskond on väike. Milline on kristliku kirjastuse perspektiiv?

Eks see üks misjonitöö on. Raamatute väljaandmine ei ole odav. Häid tõlke on vaja. Nendele inimestele tuleks ka vääriliselt maksta.

Eestlased on lugeja rahvas. Ma tahaksin, et ka kristliku ilukirjanduse liin jõuaks meile. Mõned eneseabiraamatud on juba leidnud tee tavalugejani. Inimesed pelgavad raamatu hinda, tiraažid on väikesed ja kristlaskond väike. Toetust välismaalt oleme saanud, aga iga raamatu jaoks ei saa seda küsida. Mõni kogudus on meid ka toetanud.

Mulle meeldib väga Philip Yancey, mõni vaimustub hoopis teisest kirjanikust, kes paneb mind õlgu kehitama. Kõigile peab olema midagi. Kui asi on teoloogiliselt korrektne, siis ma ei näe probleemi.

On Sul mõni vaimulik soov?

Mind paneb muretsema ilmalikustumine, mis on haaranud tänapäeval kogudusi. Me vahel punnitame väga sellega, kuidas maailmale meeldida, aga võiks mõelda pigemini sellele, kuidas Jumalale meelepärane olla.

Mul on südame peal, et meie kogudused otsiksid Jumalat. Ma olen ise olnud kogudusest ära ja raisanud aega mõttetute asjade peale. Kui otsime kõigepealt Jumala riiki, siis saame kõike muud pealekauba (Mt 6,33). Mulle meeldib salm Jk 4,8: «Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi!»

Täname!

20. augustil 2012
telefoni teel

SURM MUUTIS ELU

Matthias Beyer luges parajasti Piiblit, kui sai šokeeriva telefonikõne: «Neid rünnati, sinu õde on tõenäoliselt surnud.» Matthias oli rääkimisvõimetu, tema USA päritolu naine Kim, kellele Daniela oli nagu õde, oli kummuli põrandal maas. Kuidas võis Jumal niisugust õnnetust lubada?

Kui tagasi vaadata, siis Daniela huvitus juba ammu võõrastest kultuuridest. Kuigi ta oli inglise ja vene keele tõlk, õppis ta lisaks veel teoloogiat. Keeleõpingute ajal tutvus ta araabia kultuuriga ja kohtus Afganistanis käinud misjonigruppidega. 2007. aastal reisis ta sellele kriisidest raputatud maale, et seal tõlgina abiks olla. Ohtudest oli tema pere teadlik, kuid see oli nende jaoks teoreetiline võimalus. «Palju tõenäolisem on, et rünnaku ohvriks satub sõdur ja mitte humanitaarabimeeskonna liige – pealegi hindavad afgaanid selle organisatsiooni tööd siiamaani,» ütleb Matthias.

5. augustil 2010 oli grupp just pingutava jalgsirännaku mägedes läbi jää ja lume lõpetanud ning jõudis valvuritest valvatud autode juurde. Nad sõitsid oma maasturitega läbi jõe ja tegid lühikese peatuse. Äkki ründas neid mägedest kümme relvastatud meest ja tappis grupi liikmed. Ainult autojuht jäi elama, sest ta nimetas end muhameedlaseks.

SÜND SURMAPÄEVAL

«Kui Daniela mõned päevad hiljem telefoni teel tema kohta küsis, sain ma öelda, et isa on paranemas,» meenutab Matthias. «Ma armastan sind!» ütles vend lõpuks.

See oli viimane vestlus Danielaga. Pere teadis, et Jumal kannab neid nendel rasketel päevadel. Koos palvetasid nad ka kurjategijate pärast.

KURJATEGIJAD SAID ANDEKS

Daniela surm tõi Matthiase Jumalale lähemale. «Mõnikord ülistuslaulu ajal kujutan ma ette, et seisan oma õe kõrval ja laulan koos temaga.» Ka ametialaselt on Matthiase elus pärast õe surma ühtteist muutunud – kuigi ta on insener, täiendas ta end nõustamise alal. «Ma tahaksin oma oskused Jumala kätte anda ja aidata inimestel nende võimeid avastada.» Ning Matthiase naine on juhtunu muusikasse pannud – ta on elukutseline laulja ja kirjutas laulu, kuhu on seadnud oma mälestused meheõest ja tema surmaloo.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

PANGARÖÖVEL MUUTUS USUMEHEKS

Ruedi Szabot (53) võiks nimetada piiride kompajaks. Mitte ainult sellepärast, et ta sündis Austrias ja kolis lapsena vanematega Šveitsi. Ta pettus kirikus ja otsustas «religiooniasjades vahepausi teha». Ta abiellus ja asutas ehitusfirma.

Kuid 1995. aastal algasid probleemid. Rahanduskriis sundis pankasid ehitusettevõtete majandustulemusi senisest hoolikamalt kontrollima. Kuna Szabol polnud peaaegu tellimusi, oli tal varsti 30 tuhat franki (umbes 25 tuhat eurot) võlgu. «Ma olin hea käsitööline, kuid vilets ärimees,» tunnistab ta.

TÜLI, LAHUTUS, KURITEOD

Kui naine üritas talt veel midagi välja pressida, ütlesid ta närvid üles. Tema viha pöördus vaenlase kuju vastu – «need kurjad pangad». 1995 ja 1996 sooritas ta koos oma nelja noore kaaslasega Šveitsi pankades seitse relvastatud röövi. «Ma olin vihast pimestatud ja ei suutnud enam selgelt mõelda.»

Lõpuks sai politsei Szabo kätte. «Kinnikukkumine oli minu jaoks tõeline kergendus. Ma kannatasin juba jälitamismaania all.» Talle mõisteti üheksa aastat vanglakaristust.

Vanglas hakkas üks terapeut tema kuritegusid lahkama. «Ta võttis minult eneseõigustuse.» Ja vanglakaplan tegi talle selgeks: «Mida külvad, seda lõikad. Sa külvasid vägivalda ja said riigi poolt vägivalla vastu.»

Szabo hakkas oma suhtumise üle järele mõtlema. Ta hakkas jälle palvetama. Talle sai selgeks, et on olnud valel teel. Ta võttis oma kuriteo ohvritega ühendust ja palus neilt andeks. Ühe postkontori juhataja, kes oli rünnaku järel ajurabanduse saanud ja on siiamaani töövõimetu, suutis talle andestada.

«Andestus on kõige tähtsam. Alles siis tunned külvi ja lõikust,» teab Szabo täna.

NÜÜD AITAB TA JOODIKUID

Tänase päevani on Szabol võitlemist depressioonihoogudega. Kuna tal on siiamaani vanast ajast võlgu, peab ta hakkama saama 80 frangiga (umbes 66 euroga) nädalas. Mõnikord võitleb ta Jumalaga. Ja ometi leiab ta sügavat rahuldust tööst noortega, kes nagu temagi on kõverale teele asunud.

Kõige enam rõõmustab Szabot, kui noored täiskasvanud muutuvad: «Kui nad kahe-kolme aasta pärast on võimelised ise oma eluga hakkama saama. Kõige ilusam asi on nad vabadusse lasta!»

CHRISTOF BAUERNFEIND
idea Spektrum

TRELLIDE TAGANT TÕUSEVAD PALVED

Viis korda nädalas peab vangla pastor David Gonzales jumalateenistuse. Palvetatakse iga päev. Osavõtmine on vabatahtlik. Igal juhul aktsepteerivad kõik kinnipeetavad teiste usku. Lähedalasuv nelipühikogudus toetab pidevalt vangla kristlasi.

Umbes kolmandik kinnipeetavatest ongi juba kogudusse astunud. «Lihtne sõnum, et ka patune võib uuesti alustada, kui ta oma elu Jumala kätesse annab, langeb vanglates eriti viljakale pinnasele. Reeglid on lihtsad – narkootikume, alkoholi ja vargusi ei tohi olla. Kes sellise eluga hakkama ei saa, peavad vanglakoguduse jätma ja normaalsesse vanglasse tagasi minema.

Pastor Gonzales on ka ise 2003. aastal asutatud vangla kinnipeetav. Ta istub kahekordse mõrva eest. Tema sõnade kohaselt soovib vangla kinnipeetavaid mitte ainult kindlas kohas kinni hoida, vaid ka edasi harida. Tema ise näiteks lõpetas keskkooli ja alustas kaugõppes kõrgkoolis õppimist.

Paljud teiste kinnipidamisasutuste vangid tahaksid sellesse vanglasse tulla. Katoliiklasest direktor Jorge Mario Bolo on evangelikaalse kontseptsiooni pooldaja: «Kristlik õpetus räägib ligimesearmastusest, tolerantsist, väärikast elust ja hea otsimisest.» Kõike seda pakkuvat tema vangla.

idea Spektrum

MEDALI TEINE KÜLG

Ise otsustas ta Kristuse kasuks 11 aastat tagasi. Ta õppis evangeelset teoloogiat ja inglise keelt ning sai õpetajaks. Ta on aktiivne võrkpallur ja tegeles õpetajatöö kõrvalt kristlikus spordiorganisatsioonis vabatahtlikult võistlussportlastega. Kaks ja pool aastat hiljem sai temast kutseline spordinõustaja.

Iga sportlase unistus on võistelda olümpiamängudel. Suvel 2012 Londonis sai Bettina Schellenberger olla neile hingehoidjaks.

EHMATUS – KAKS AJUKASVAJAT

See oli ehmatus. Turse pärast ei saanud teda kohe opereerida. Terve nädala võttis ta kangeid rohtusid. Sel dramaatilisel ajal teadis ta, et paljud inimesed kannavad teda palvekätel: «Seetõttu kogesin ma sügava hoidmise hetki ja tundsin end sageli nagu seebivahus hõljuvat.»

Aga tal oli suur hirm selle ees, et ta kolju avatakse. Matteuse 6,34 trööstis teda: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» Operatsioon oli edukas. Tema abikaasa Frank on teda pidevalt toetamas.

Kuid varsti pärast kolmenädalast haiglasolekut oli Bettina Schellenbergeril taas tugev valu jalas. Jälle pidi ta laskma end uurida, jällegi sai ta hirmsa diagnoosi – pindluu vähk. 12 sentimeetrit luud tuli eemaldada. Seejuures oli oht, et närvid võivad kahjustada saada, ta võib lonkama jääda. See võis oluliselt piirata tema tööd. «Miks nüüd, Jumal, miks?» küsis ta meelt heites. Et igale päevale piisab oma vaevast, sai jälle selgeks, aga ka see, et ta on Jumala tiibade varju all (Psalm 57,2).

HINGEHOIUTÖÖKS KÜPSENUD

«Ajuoperatsioon ei möödunud jälgi jätmata. Kõva lärm ja erutus on minu jaoks mõnikord liig.» Ta peab siis tagasi tõmbuma või lühikeseks ajaks ruumist lahkuma. Sellele vaatamata ei kaota ta kunagi elujulgust. Ta teab: «Ma võin oma vestluskaaslasi nüüd veel suurema usutavuse ja sügavusega kohelda.»

Ja nii võis Bettina Schellenberger Londonis teistele Jumala armastust edasi anda, mida ta ise kõige tumedamatel tundidel kogeda võis: «Jumal laskis mind inimese ja hingehoidjana küpseda.»

CLAUDIA ATTS
idea Spektrum

Kirikute nädal HEARTBEAT TALLINN

24.–29. juulil 2012 Tallinnas

1. Tehti sporti ja jagati oma usku.
2. Kristuspäeval toodi Lilleküla staadionile Eesti omavalitsuste lipud.
3. Toodi abi majanduslikult vähekindlustatud peredele.
4. Kirjanik ja apologeet Josh McDowell kõnelemas Oleviste kirikus. Teda tõlkis Allan Kroll.
5. Vonette Bright oli 1951. aastal organisatsiooni Campus Crusade for Christ International kaasrajaja. Organisatsiooni Eesti haruks on Agape Eesti.
6. Agape Euroopa töötajate konverents Tallinnas Nokia kontserdimajas.

Fotod: HeartbeatTallinnMedia