Foto: erakogu

Pildil ei ole lummemattunud inimesed ega suuri lumememmesid kummardavad väikesed memmed. Selliseks muudavad külm ja lumi puud ning põõsad Lapimaal.

Õnneks ei ole Eesti kõige külmem ja lumisem koht Maa peal. Saame veel lühikest aega talverõõme ja muresid tunda ning varsti vulisevad kevadveed. Karud ja siilid ärkavad unest ega tea tegelikult talvest midagi.

Inimesele on Jumal andnud oskuse elada igal ajal ja maakera kõigis paigus. Ometi õpetab talv meid rohkem kui soe aeg. Näeme, kus on puudujäägid meie majades, riietuses, transpordis jne. Tahame või ei taha, peame nende likvideerimiseks raha kulutama, sest muidu seame ohtu oma elu.

Kuidas on lood meie hingedega? Apostel Paulus kirjutas: «Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses» (Ef 4,22–24).

PALVE JA PAAST AITAVAD

Toimetaja kommentaar

Kui me vaatame kasvõi käesoleva kommentaari teemasid, siis näeme, et põhjust paastuda ja palvetada oma rahva pärast on küll ja küll. Ja siin on juttu vaid väikesest osast meie ümber toimuvast. Olgu meie mõtteviis püha Jumala tahet otsiv. Temalt on ikka abi tulnud ja tulemas.

ACTA KÜTAB KIRGI

Nagu peaministril, nii ei ole ka meil tegelikult põhjust kahelda ülalnimetatud riigitegelaste tarkuses ega patriotismis. Aga nemad vaatlevad rahvusvahelisi kokkuleppeid oma riigi seisukohast. Miks me peame mõtlema nii, et mis on hea Ameerikale või Rootsile, on kohe hea ka meile? Rootsi peaminister näiteks arvab, et pensioniea võiks tõsta 75. eluaastani. Kas me oleme kohe nõus, et see on ka Eestile sobiv?

Mitmete riikide rahvad, valitsused ja parlamendid on hakanud ACTAs kahtlema. Ehk on sellel põhjust ka? Kindlasti ei tohiks lepinguid sõlmida ega neist loobuda massipsühhoosi mõjul. Demokraatias peab püüdma inimestele ära seletada ka keerulised asjad. Ei tohi öelda, et mis te rumalad kisate, targad on õiged otsused juba ära teinud, uskuge neid!

Mõtlema peab oma peaga ja seda mitte ainult ACTA puhul. Oleme liiga harjunud kuulama Moskvat, Brüsselit või veel kedagi teist. Millal jõuame sinnani, et mõne välisriigi juht teatab – näe, Eesti peaminister ütles nii, järelikult on asi õige?

«Ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist, vaid Jumal on, kes mõistab kohut; Ta alandab ühte ja ülendab teist» (Ps 75,7–8). Jumal annab inimestele tarkuse õigeid otsuseid teha, kui nad Teda paluvad.

SOOMEL ON UUS PRESIDENT

Miks me peaksime olema? Mõni on teinud järjekorra, et enne valime naise, seejärel homo ja nii ühiskond areneb edasi. Selline mõtteviis on põhimõtteliselt vale. Naise valimises kõrgele poliitilisele ametikohale pole midagi halba, homo valimine näitab aga moraalset allakäiku.

Edumeelsus ei seisne patu talumises ja sellega kaasaminemises, vaid hülgamises. Jutt ei ole patuste inimeste karistamisest, vaid patuse mõtteviisi tõrjumisest. «Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad» (Rm 6,12).

SAKSAMAA PRESIDENT ASTUS TAGASI

Tavaliselt ei teki korruptsioon alles ühiskonna kõrgkihis, vaid tuleb karjääriredelil inimestega kaasa. Ka Christian Wulffi oletatav pahategu leidis aset tema eelmises ametis. See, kes sõidab bussis jänest, ei jäta kasutamata ka suuremaid varastamise võimalusi, kui ta rahale ja võimule ligi pääseb. Nii peaks tegelikult tähelepanu pöörama nende inimeste mõtteviisile, kes alles tulevikus tippu jõuavad.

Kõrgemal kohal oleval inimesel on muidugi suurem vastutus. Seda tunnetas võib-olla liiga tundlik Horst Köhler. Jaakobus ei kirjuta ilmaasjata: «Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.» (Jk 3,1).

Loomulikult huvitab meid Eesti rohkem kui Saksamaa. Ometi näeme ümber vaadates, et inimesed on kõikjal sarnased. Aga ka Jumala võim on kõikjal sama. «Tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja Tema valitsus ei lõpe.» (Tn 6,27).

JUMALA ÕNNISTUSED

«Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!»

4. Moosese 6,24–26

Ma tunnen suurt rõõmu, kui saan Kõigevägevamast Jumalast rääkida – kes Ta on ja mida Ta meile kõigile anda tahab. Sellest kõneledes tunnen, et taevane õnnistus hoovab minu südamesse.

Tahaksin tähelepanu juhtida loetud kirjakohast hoovavale õnnele. Tekst räägib Jumala õnnistustest ja sellest, kuidas Jumal oma rahvale neid annab. Need hiilgavad vaimulikus ilus ja aus kallimalt kui ükski teine väärtus.

HOIDEV ÕNNISTUS

Valvake, et teie südamed selle ajastu elumuredega koormatud ei saaks – mida peame sööma ning kuidas võiksime palju võita ja rikkaks saada (Lk 21,34). Rikkusel on oma kardetavad küljed, aga vaesusel on ka oma rasked proovid ja sageli tekib kadedus nende vastu, kellel rohkem on.

Issand hoidku sind maailmas, et sa maailma sarnaseks ei saaks. Sina, Jumala kogudus, oled selleks kutsutud, et sa valguseks oleksid maailmas ja mitte pimeduseks (Mt 5,14). Sest missugune pimedus oleks siis maa peal, kui valgust enam ei oleks!

Me elame kardetaval ajal, seepärast hoidku Issand sind uhkuse ja enesest lugupidamise eest, sest «Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu» (1Pt 5,5). Praegusel ajal on levimas üks isesugune suurustlemine ja see on väga kardetav. See avaldab end tihti nende sõnadega: «Mina, tuhk ja põrm, ei kõlba kuhugi.» Selle tõve põdeja püüab aga enese tegudest rääkida ja tahaks heameelega, et ka teised neist räägiksid. Jumal hoidku sind, et sa sel teel ennast nähtavaks ei teeks, sest see nõndanimetatud «alandlik uhkus» on üks paha seisus. Saagu sa oma jumalakartuses kuumana hoitud, sest leiged lubab Jumal oma suust välja sülitada (Ilm 3,16) ja sellega on ka ühendus Jumalaga ja teiste usklikega lõppenud.

Haridus kõige oma praktikaga on soovitav, sest see on kõrvadele meeldiv kuulata – hea kõneanniga jutlustajaid igatsetakse ja neil on väärtus – aga ilma jumaliku ühenduseta ei ole taevalikku soojust. Hoidku sind Jumal Jeesuses, sest «üks pilk Tema peale teeb elavaks sind» («Vaimulikud laulud» 186) ja paneb südame ühendusele ja jumalateenistusele keema.

Hoidku Jumal sind ka usus Tema Sõna sees. Praegune aeg on niisuguseid piibliseletajaid täis, kes tõest mööda lähevad. Ma soovin, et mina ja teie nende hulgas saaksime hoitud, kes peavad meeles Peetruse sõna: «Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda» (2Pt 1,19). Et te sellest midagi ära ei võtaks ega juurde ei paneks (Ilm 22,18–19). Kõiges Jumalast hoitud saada – see on väärt õnnistus.

VALGUSE ÕNNISTUS

«Jumal on valgus, ja Temas ei ole mingit pimedust» (1Jh 1,5). Vaimulikust küljest on Ta täielik valgus. Tema kiired on tarkus, headus, armastus, õigus ja pühitsus ning need paistavad meile kõige selgemalt Jeesuses. Kui hea on lastel oma ema silmi vaadata, kui ta armastuse ja rahulolemise naeratus nende peale vaatab!

Moosese pale hakkas Jumala selgust vaadates hiilgama (2Ms 34,29). Jüngrid ei tahtnud mäelt lahkuda Jeesuse au nähes (Mt 17,4), sest nad maitsesid valguse õnnistust. Sellest tahab Jumal ka meile osa anda, et meie elu Teda austaks. Sest «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti» (Hb 13,8). Ja kuigi Ta ei kõnni meie hulgas ihulikult, ei takista see Teda meid valgustamast.

Kiidetud olgu Tema nimi! Tõesti, Jeesus on evangeeliumi päike ja Ta paistab veel täna selgesti armastuse, rahu ja rõõmu läbi. Tema sees kaob kartus ja enesest lugupidamine. Armas Jeesus on õige lugupeetud isik Jumala ees ja Tema läbi Jumalat uskudes saame valgusest osa. Paistku need kiired sulle selgelt ja täitku sinu elu. Selles valguses võid sa kasvada ja arvult suureks saada.

ARMU ÕNNISTUS

Esialgu vaadates tundub imelik, et armu õnnistus on kolmandal kohal. Kas ei peaks selle koht esimene olema?

Ta on patuste pöördumisel esimene. Siin on aga Jumala rahvast jutt ja sellepärast algab see viiekordne õnnistus hoidmisega ja edasi tuleb valguse arm. Arm ei ole mitte ainult pöördumisel tegev, vaid see tegutseb ka keset kristlikku elu – ka siis, kui see kõige paremas korras on.

Kui valguse õnnistused on meie südames oma töö teinud, siis tulevad kõik varjulolevad ja unustatud puudused avalikuks. Kuidas saaksime edasi ja missugune oleks meie olukord, kui arm meile enam vastu ei tuleks? Tõesti, oleksime õnnetud. Kuigi me enne oleme Jumalalt palju saanud, siiski hakkaksime kahtlema, kas see kõik on Jumalast olnud.

Aga oh kui hea on nüüd, et Kolgatale ülendatud Lunastaja armust kõneleb. Tema valu ja haavad, Tema valatud veri, millega Ta pühapaika läks (Hb 9,12), on meie troosti ja lootuse allikas. Ta kõneleb meile sedasama, mida vaskmadu hädalistele kõrbes, et kes Temasse usub, ei jää häbisse (4Ms 21,9; Jh 3,14–15). Seal unustame oma puudused ja nõtrused ja saame julgust astumiseks eluteel.

ÜHENDUSE ÕNNISTUS

Ühendus Jumalaga võib olla kõikuv ja mõne juures väheaimatav. See ühendus ongi paljude kristlaste juures nii kõikuv ja heitlik nagu tuul, mis täna on õige tugev ja homme juba möödas. Aga kallid, ärgu olgu see nõnda!

Me võime omandada alalise ühenduse Jumalaga, sest seda teatab meile meie kirjakoht. See sünnib siis, kui Issand isiklikult meie poole pöördub ja saab meiega kui sõber sõbraga suhelda, kui Ta võib meile oma saladusi ilmutada ja me usume Teda ning tarvitame õigesti kõike, mis Ta meile annab.

Kui Ta meid oma Vaimu läbi juhatab ja me nii sõnakuulelikud oleme, et Ta meid õiguse teenritena saab kasutada, siis tunneme, kui suur on ühenduse õnnistus Jumalaga. Siis ei ole see mitte ainult Sõna kaudu ilus kuulda, vaid meil on ühendus Isaga ja Tema Poja Jeesuse Kristusega. Siis maksab ka meie kohta «mina neis ja sina minus» (Jh 17,23).

Iisraeli kõige suurem õnnetus oli, et Jumal oma palge neilt ära pööras. Oh, et see sinuga nii ei juhtuks, vaid et Jumal oma palge sinu peal hoiaks ja sa võiksid kogu tuleviku õnnelik olla ja laulda: «Jumal, sul ligemal ihkab mu vaim» («Vaimulikud laulud» 500).

RAHU ÕNNISTUS

Missugune kokkuvõttev lõpp kõigele eelnevale! Kas ei kuule sa selles rahusõnumit? See ei ole sõjapasuna hääl, mis neis sõnades heliseb, ega tormi kohin, ei pikse kärgatus ega ka maavärisemine, mis mägesid lõhkema paneb, vaid see on õnnelik päikesepaiste, mille päästetud inimene Jumalalt omandab!

Oh et su rahu voolaks kui jõgi (Ps 48,18) ning täidaks su südant igal ajal ja igal pool meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.

LUDWIG LUTHER
Teekäija 1916

SEMINAR ARENEB JA TEEB TEADUST

Aktuaalne teema

Kuulutaja uuris Kõrgema Usuteadusliku Seminari arendus- ja teadussekretäri KALMER MARIMAA (36) käest, mis on tema töövaldkonnas uudist.

Millist teadust seminar teeb?

Seminaris tegeldakse eelkõige Eesti EKB Koguduste Liidu teoloogiaga ning niisuguse teadusega, mis võiks teenida liidu kogudusi ja arendada teoloogilist mõtlemist. Praegu osaleme projektis «Koguduse loomulik areng Eestis», mis on osa suuremast rahvusvahelisest projektist. See põhineb sotsioloogilistel uuringutel ja aitab tõsta kogudustel töö kvaliteeti.

Uuringu on läbi viinud või viimas umbes 20 kogudust neljast Eesti konfessioonist, liidu kogudusi on nende hulgas üle kümne. Kui kogudus osaleb uuringus, siis ta saab tagasisidet, kuid teise koguduse kohta saab infot ainult siis, kui see kogudus ise andmed avalikustab. Infot projekti kohta saab internetilehelt kla.ekklesia.ee.

Seminar andis kunagi välja usuteaduslikku ajakirja.

Selle nimi oli Via Theologica. Minu üheks tööülesandeks on ajakirja taaselustamine. Ideaalis võiks see juba sel aastal juhtuda, aga lubadusi ei julge anda. Tahaksime rahvusvahelist toimetajate kolleegiumi ja artiklite eelretsenseerimist. Kui saame ajakirjale tunnustatud teadusliku taseme, siis motiveeriks see inimesi seal artikleid avaldama.

Kas lähemal ajal on tulemas mõni huvitav üritus?

Sügisel tuleb seminari 90. juubeli puhul konverents. Üks mõte on, et see võiks leida kirjalikku talletamist Via Theologicas, aga on võimalik, et tuleb välja ka eraldi artiklite kogumik. Konverentsiks tahame uurida niisuguste inimeste tegevust, kes on olnud Eesti EKB Koguduste Liidu ja teoloogilise hariduse alguse juures.

Kuidas on lood üliõpilasteadusega?

Plaanis on korraldada tudengite konverentse, kus nad tutvustaksid oma teadustöid. Seni on nad kirjutanud Teekäijas oma diplomitööde teemal. Ma ise ka kunagi kirjutasin.

Praegu seisavad lõputööd seminari raamatukogus. Millal saavad vähemalt paremad neist internetis kättesaadavaks? Internetti võiksid jõuda ka vanad Via Theologica numbrid.

Võib-olla tasuks tulevikus tõesti küsida tudengitelt lõputööde elektroonilist versiooni, kuna siis oleksid nad laiemalt kättesaadavad. Mõte on iseenesest väga hea ja arutame selle seminaris kindlasti läbi. Põhimõtteliselt on võimalik ka vanadest Via Theologica numbritest elektrooniliste koopiate tegemine. Kuna tulevikus on Via Theologica kättesaadav vähemalt elektroonilisel kujul, siis saaksime ilmselt ka vanemad numbrid sinna juurde lisada.

Seminari äsjane atesteerimine esitas nõudeid õppejõudude teaduskraadidele.

Meil on päris hea kvalifikatsiooniga õppejõud. Oleme tegemas tööd selle nimel, et suurendada nende teadustööde mahtu.

Minu ülesannete hulka kuulub ka õppetöö. Läksin ülikooli doktorantuuri õppima just seminari soovitusel. Ise poleks vist läinud.

Sinu ametinimetuses on ka arendus. Mida see tähendab?

Arendada tuleb ikka seminari. Üks aspekt on õppejõudude ja üliõpilaste mobiilsuse suurendamine. Sellest õppeaastast oleme haaratud üleeuroopalisse Erasmuse programmi. Nüüd saame Euroopa rahadega saata oma tudengeid partnerkoolidesse õppima. Jaanuaris läks kaks tudengit Örebro seminari Rootsis ja sealt on meile saabumas külalisõppejõud. Üks meie õppejõud läheb Prahasse Rahvusvahelisse Baptistide Teoloogilisse Seminari õpetama.

Eestis on kõrgkoolide maastikul toimumas ümberkorraldused. Võidakse koole kokku või kinni panna. See pole ainult seminari küsimus, millise koolina edasi minna. Oleme tegemas ettepanekuid liidu vanematekogule. Seminar on liidu kool ja kõik sõltub liidu otsustest. Kui ootame uute üleminekuhindamisteni ja ühel hetkel selgub, et me ei saa enam vanamoodi jätkata, siis on hilja midagi muuta.

Milliseid muudatusi on veel oodata?

Projektitasandil on seminari internetipõhise õppeinfosüsteemi (ÕIS) loomine. Ka kodulehekülg kus.tartu.ee vajab uuendamist. See tuleks viia ilusamasse, esinduslikumasse formaati. Vana oli hea omal ajal, aga ta on oma aja ära elanud.

Raamatukogus seisab paljugi raha taga. Oleme midagi saanud osta. Arhiiv, mis pole küll minu rida, vajab korrastamist. Meil on palju väärtuslikku materjali, mida ei tohi kahjustada.

Täname!

15. veebruaril 2012
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

MAA VAJAB EESTPALVET

HANSPETER NÜESCH (62) juhib Šveitsis misjoniorganisatsiooni Campus für Christus (vastav organisatsioon meie maal on Agape Eesti). Külaline korraldas kolmes Eesti linnas palvetamise ja paastumise alase seminari ning rääkis eelolevast Kristuspäevast.

Mis on Kristuspäev?

See on tänavu 28. juulil Tallinnas Lilleküla jalgpallistaadionil toimuv üritus. Sinna tulevad inimesed Eesti kõigist paigust, et oma isiklikus elus usu läbi Jeesust Kristust Issandana austada ja võtta kohustus oma maa ja kogukonna eest palvetada. Nii on see rohkem kui üks päev, selle eesmärk on püsiva liikumise alustamine, palvevõrgustiku start.

Te olite niisuguse päeva initsiaatoriks Šveitsis.

2004. aastal olin ma Kristuspäeva programmijuht Baselis ja Issand andis mulle idee lippudega sissemarsist. Kokku tuli 45 tuhat inimest. Juba 20 aastat varem palvetasime koos mõnede inimestega, et igas Šveitsi paigas tekiks palverakuke.

Mitte paljud inimesed ei saa öelda, et nende ideed saaksid selliselt ellu viidud.

Mul on ideid. Naine peab üheksa kuud last kandma, enne kui ta sünnitab. Mõnede ideede elluviimine võtab kaua aega, mõned on veel sündimata ja mõned ei jõuagi sünnini.

Kohalikke üritusi oli ennegi, aga 2004. aastal tulid inimesed esmakordselt kogu Šveitsist kokku oma kodukoha lippudega ja võtsid palvekohustuse. Inimesed kõigist kirikutest, noored ja vanad kuni kõige väiksemate küladeni otsustasid, et me peame negatiivsete ilmingute vastu meie maal midagi tegema. Me peame koos seisma ja nagu Nehemja aega võtma kaitsemüüride ülesehitamiseks. Igaüks ehitab seal, kus ta elab.

Ka eelmisel aastal oli Kristuspäev ja ma olin jälle programmijuht. 25 tuhat inimest lubasid avada oma kodud naabritele, et neile Jumala armastust jagada.

Kus kirikus Te ise olete?

Praegu pendeldan kahe vahet. Üks on baptistikogudus ja teine reformeeritud kirik meie naabruses. Meie külas kirikut ei ole. Minu naine on aktiivsem baptistide juures ja mina reformeeritud kirikus. Lapsed käisid mõlemas.

Millest Eestis peaks alustama?

Palvest oma kodukohas. Palvetage kahe-kolmekesi Kristuspäeva ja palveliikumise pärast. Et Jeesus Kristus oleks meie elu keskpunktiks ja meid hoitaks maailmastumise eest. Võtame aega Jumala jaoks. Me lõikame seda, mida palves külvame.

Kui tähtis on paastumine?

Paastumise mõte on palve tõsiduse suurendamine. Peame millestki teatud ajaks loobuma, et oleks aega ja jõudu Jumala ja palve jaoks. See ei tähenda ainult toidust, vaid ka internetist, Facebookist, televiisorist ja hobidest loobumist, et võita aega palveks.

Te ju kasutate Facebooki ka oma vaimuliku töö huvides. Kuidas siis sellest hoiduda?

Tänapäeva tehnoloogiaga peab targalt ümber käima. Tähtis on, et kasutaksime seda Jumala riigi heaks. Me ei saaks oma intervjuudki tehtud ilma tehniliste vahenditeta. Kuid me vajame ka tehnoloogiavaba aega.

Te olete Kristuspäeva ideed paljudes maades levitanud. Kui paljudes on Teil edu olnud?

Soomes kasvab liikumine praegu nagu Šveitsiski. 2. juunil on Kristuspäev Pariisis. Kutsume inimesi teistest maadest ka Tallinna seda vaatama. Mais tuleb Kristuspäev Islandil. Kristlased paluvad seal spetsiifiliselt oma maa eest. Me palusime sealse vulkaanipurske pärast ja järgmisel päeval purse lõppes. Tähendab, palve mõjub.

Te olete külastanud umbes 40 maad. Kas see kõik on Kristuspäeva pärast?

Ei. Ma tegelen kahe erineva asjaga. Ma juhin Campust, aga Kristuspäev on palju laiem initsiatiiv kõigi kirikute jaoks. Umbes veerand minu ajast läheb Kristuspäevale ja kolmveerand Campusele.

Enamasti sõidan misjonäride koostöö ülesehitamise või kogudustevahelise koostöö pärast. Tegeleme Venemaal väljaõppega. Lõime seal kaks pagaritöökoda, et inimesed tööd saaksid. Jaapanis on meil internetievangelisatsiooni programm… Seda kõike teeb Campus.

Te tegutsete ka Kuubal.

Rääkisime sealse religiooniministriga. Talle avaldab muljet, et töötame kõigi kirikutega ja sellepärast nad toetavad meid. Šveitsist on ametlikult sinna saadetud misjonär ja kõik teavad, mida ta teeb. Kuubalased on usule väga avatud ja palvetavad valitsuse pärast. Tuleb vaadata, et ei tekiks mingit vaenlasepilti valitsuse ja kristlaste vahele.

Põhja-Korea on väga suletud maa.

Me töötame seal alates 1995. aastast. Meil on põllumajandusalane koostöö. Me saame seal tegutseda ainult kindlates raamides. Me ei pea seal nende juhi kuju ees kummardama, ükski misjonär ei pea seda tegema. Me palvetame enne sööki ja õnnistame maad. Me võime oma kaastöölistega usust rääkida, aga ei või tänavale kuulutama minna. Igal meie autol ja meilt saadud riisikotil on ristiga embleem. Inimesed teavad, et oleme kristlased. Põhja-Koreas on paar lubatud kirikut. Kinni ei istu seal mitte ainult usklikud. Autoritaarsetes riikides on kõik need, kes valitsust ei toeta, tugeva surve all.

Teil peab palju kaastöölisi olema.

Ma olen meeskonnainimene. Meil on Šveitsi ja ka välismaa kaastöölisi. Kõik ei tööta koos minuga. Ma sõidan rohkem mööda maid ringi, jutlustan, ehitan sildu, tegelen Kristuspäevaga.

Te olete ilmikjutlustaja. Miks Te pole tahtnud pastoriks saada?

See polnud minu, vaid Jumala otsus. Ma teen pigem seda, mida Jumal mulle ütleb.

Kuidas Te Jumala leidsite?

Ma olen alati Jumalat tundnud. Juba kolmeaastaselt oli mul suhe Temaga olemas. Minu vanemad olid usklikud. Muudatus tuli siis, kui otsustasin oma plaanid Jumalale üle anda.

Ma tahaksin veel näha Jumala mõju kogu Euroopa ühiskonnale. Ma tahaksin näha, kuidas sajad tuhanded Jeesuse juurde tulevad ja kogu ühiskond muutub. Ma tahaksin Eestimaa ärkamist näha ja oma väikese osa siin anda. Olen siin viiendat korda. Ma tahaksin, et siit läheks ärkamine edasi. Ärkamine on eestlaste geneetilises koodis sees. See on and, millega eestlased võiksid teistele maadele õnnistuseks olla.

Majanduslik olukord on eurooplased muutnud pessimistideks, aga Teie olete optimist.

Enne Kristuspäeva oli Šveitsis probleeme, aga praegu läheb nii majanduslikult kui ka poliitiliselt hästi. Me ei usu poliitilistesse liitudesse, vaid Jumalasse. On ohtlik loota teistele maadele, nagu Iisrael kunagi lootis Egiptuse abile. Me ei tahaks sekkuda poliitikasse, kuid me ei saa oma head käekäiku Euroopa Liidult oodata. Peame lootma Jeesusele Kristusele.

Minu jaoks on väga oluline, et me Püha Vaimu jõudu oma elus kasutame. Peame olema Temaga täidetud ja Temast juhitud. Püha Vaim on tegutsemas, Tema läbi kuulutame evangeeliumi, Ta aitab palvetada, Piiblit mõista, annab meile teadmise, et oleme Jumala lapsed, laseb viljad kasvada, juhib meid. Me peame Talle ruumi tegema.

Täname!

15. veebruaril 2012
Tartu Püha Luuka metodistikirikus

«Kui te tahate ärielus midagi saavutada, siis on see õige töö teie jaoks. Aga kui te lisaks veel midagi tahate ära teha, siis ei saa me teile seda kohta soovitada.»

Paistis, et olen lõpuks sihile jõudnud. Mind valiti St. Galleni ülikooli 30 lõpetaja seast sellele Ameerika firma unistuste tööle välja. Palk oli kaks korda suurem kui teistel pakutavatel kohtadel. Aga firma juhi jutt tabas mind nagu haamrilöök. Kas ma olin valmis, et ohverdada oma elueesmärgid karjäärile ja heale palgale?

Ma meenutasin kohe pöördelist kogemust kolm aastat varem Inglismaal. Keeltekooli direktor oli mulle andnud halva iseloomustuse ja mulle sai selgeks, et ma ei olnud suurem asi kristlane. Minu elu oli nagu poolik koolapudel. Tume vedelik, mis tulenes minu uhkusest ja kangekaelsusest, pidi puhtale õhule ruumi tegema. Jumal tahtis seda. Ta ei saanud mind oma jõu ja armastusega täita.

Ma pidin möönma, et ei uskunud tõeliselt, et Jumalal on minu elu jaoks hea plaan. Mul oli hirm, et kui annan oma elu juhtimise Talle, siis saadab Ta mind Jaapanisse misjonäriks. Päevadepikkuse kauplemise järel tunnistasin ma Jumalale lihtsas palves üles oma põhimõttelise usaldamatuse Tema vastu ja avaldasin valmisolekut loobuda oma tööalasest ja sportlikust karjäärist, kui Tal on teine ja parem plaan minu elu jaoks.

Sel momendil ei juhtunud midagi. Aga kui ma järgmisel hommikul ärkasin, tundsin määratut rõõmu. Ma sain julguse oma tolleaegsele sõbrannale ja praegusele abikaasale abieluettepanekut teha. Minu suhted kaasüliõpilastega muutusid põhjalikult. Sama koolijuht andis mulle õppetöö lõpus erakordselt hea iseloomustuse ja kirjutas, et olin koolile suureks võiduks.

Kolm aastat hiljem istusin nüüd magusafirma direktori vastas, kes minult küsis, kas mul lisaks ärikarjäärile veel mingeid eesmärke on. Aga ma ei tahtnud oma elu mööda saata suhkrupulki müües, vaid võimalikult positiivset rolli ühiskonnas täites. Seepärast lükkasin selle imelise pakkumise tagasi.

Palju aastaid hiljem võin öelda, et see oli õige otsus. Rahvusvaheliselt tegutseva misjoni- ja koolitusorganisatsiooni juhina saan kaasa elada sellele, kuidas Jumala elav armastus paljudel viisidel endale teed murrab ja inimesi ning olukordi heaks muudab – alates Boliiviast, Kuubast ja Aafrikast üle Venemaa, Hiina ja Mongoolia kuni Põhja-Koreani välja. Eriti rõõmustab mind internetitöö Jaapanis, mis pool aastat enne keskkonnakatastroofi ellu kutsutud sai ja mille läbi iga päev loendamatud jaapanlased lootuse ja elumõtte leiavad. Jumal võttis minu palvet tookord Inglismaal tõsiselt.

HANSPETER NÜESCH
My Story

PEREKONDA KUULUB 130 LAST

Justin on 14-aastane ja ütleb Gerhard Beyerile (71) isa. Tema naist Margat kutsub ta aga vanaemaks. Abielupaari see erinevus ei häiri. Gerhard Beyer selgitab: «Ta kuulub meie hulka.» Justin on kasupoeg, kes elab nende juures 2009. aastast. Mõlema kasuvanema jaoks on olulisem, et nad poissi positiivselt kujundaksid – ka kristliku kasvatuse kaudu. Aeg-ajalt kohtub Justin ka oma pärisisaga ja kutsub teda papsiks.

Mõned hetked hiljem tuleb 20-aastane Christin haiglast töölt koju. «See on Christin – ta kuulub meie hulka.» Ta palus kasuvanematelt, et võiks enne meditsiiniõpingutele asumist veel ühe aasta nende juures elada. Ta võis. Mõlemad noored inimesed räägivad, kuidas päev läks. Siis lähevad nad oma tubadesse, mis asuvad 103-aasta vanuses remonditud töökojahoones. Nad on selle abielupaari viimased kasulapsed. Vanemad ütlevad, et nad on täiesti normaalne perekond.

Aga seda olevat nad ka varem olnud. Viimase 40 aasta jooksul on nad üle 130 lapse eest hoolitsenud – lisaks enda isikliku kahe eest. «Me olime suur perekond.» Kuus kuni kaheksa kasulast oli neil alati. Mõni jäi ainult paariks nädalaks, teised olid nende juures kogu lapsepõlve ja noorukiea. Ja neid loetakse tänini peresse kuuluvateks.

ARMASTUS JA KIINDUMUS

Siiski ei olnud see pool sajandit tagasi väga lihtne. Kõigepealt tuli minna noorsooametisse, siis tervishoiuametisse. Kontrolliti, ega neil pole nakkushaigusi nagu tuberkuloos. Lõpuks tunnustati neid kasuvanematena. Üheksa kuud pärast nende oma poja sündi tulid esimesed kaks kasulast. Laste emal tuli vanglakaristus ära istuda. Lapsed ei pidanud lastekodusse minema, vaid tulid abielupaar Beyeri juurde. Gerhard Beyer töötas sel ajal alles oma isa tisleritöökojas.

Esimestele lastele oli selles peres olemine vaevalt midagi rohkemat kui koolivaheaja laager. Kui nende ema nelja kuu pärast vabanes, läksid nad koju tagasi. Tulid järgmised poisid ja tüdrukud. Kuigi enamik neist olid alles eelkoolieas, oli neil juba seljataga raskeid kogemusi. Neid oli pekstud, nende eest oli halvasti hoolitsetud, seksuaalselt väärkoheldud. Nende vanemad olid kas kasvatamisega üle pingutanud või polnud neil lastest üldse sooja ega külma. Abielupaar Beyerite juures on teisiti – iga laps rikastab ja on uus väljakutse. Nad ei ole «juhtumid», vaid Jumala looming.

Kaks aastat hiljem sai abielupaar omaenda tütre. Lapsed ja kasulapsed kasvasid üles nagu õed-vennad. Ka koolis nimetasid nad end õdedeks-vendadeks, kuigi perekonnanimed olid erinevad.

TE OLITE ALATI OLEMAS

Peres oli kindel ajakava ja rituaalid. Sinna kuulusid nii perekonna palvused kui ka õhtulaulude laulmine enne magamaminekut. Söögiajad olid ühised. «Aastate kaupa oli 14 inimest laua ümber,» meenutab Marga Beyer. Ka naise isa elas pere juures ja majapidajanna, kes peret aitas.

Puhkusereisid olid ka olemas. Perel oli kaks suurt autot. Ühte juhtis isa ja teist ema. Pikemad reisid viisid Horvaatiasse, Põhjamere äärde või Taunuse mägedesse, kus üüriti korter. Hotelli ei saanud perekond endale lubada, see oleks liiga kalliks läinud.

Kui peres on üle nelja kasulapse, on nad võimude erilise kontrolli all. See tähendab, et tehakse etteteatamata kontrollreide juba hommikul kell kaheksa või õhtul kell 20. Kunagi ei leitud midagi halba. Seejuures arendasid kasuvanemad end teadlikult. Ühte kursust meenutavad nad väga rikastavana: «Me õppisime pedagoogikast väga palju.»

ISAST SAI JÄRSKU PASTOR

Lõpuks sai isa pastoritööle. Pere kolis koos temaga pastoraati. Uue pastori ootused ametile – olla kohal teiste inimeste jaoks, nende rõõme ja muresid jagada, neid aidata, rääkida neile Jumala armastusest – täitusid. Mõnede koguduseliikmete hirmud, kas pastor nii paljude laste kõrvalt piisavalt aega «tallekeste» jaoks leiab, osutusid kiiresti alusetuteks. Ja kui vaimulik aastate pärast koguduse eestseisusele teatas, et on aeg teise kogudusse minna, teda lausa sunniti: «Jää ometi!» Gerhard Beyer kurnas end kogudusetöös välja, kuni tal enam jõudu ei jätkunud ja ta läks 2003. aastal 63-aastaselt pensionile. Abielupaar pöördus tagasi kodukohta.

HÄDAABILAPSED

Kord püüdis politsei keset ööd kinni 12-aastase poisi, kes oli lastekodust plehku pannud. Talle oli ruttu peavarju vaja. Teinekord toodi pühapäeval imik, kelle ema oli joodik. Laps oli vähenõudlik ja rahulik, aga kui ta ennast märjaks tegi, hakkas iga kord hirmsasti kisama. Kui Marga Beyer enam midagi teha ei osanud, läks ta arsti juurde. See tegi kindlaks, et lapsel on tagumikul põletushaav. Ema oli ilmselt lapse paljalt ahjule istuma pannud! Siis toodi üks poiss, kelle kätel oli kohutav ekseem. Kuid oletatav nahahaigus polnud midagi muud kui mustusekiht – poiss polnud end nädalate kaupa pesnud. Kolme nädala pärast oli ta nahk nagu ümber vahetatud.

Tegelikult oleksid hädaabilapsed pidanud ainult mõneks päevaks jääma, kuid mõnedele meeldis Beyerite juures nii väga, et nad palusid ajapikendust. Kuni aastani 2000 oli pastoraat 98 lapsele ajutiseks peavarjuks. Ka kurvad kogemused ei jäänud tulemata. Kahe vaimselt alaarenenud lapsega ei tulnud abielupaar toime ja nad saadeti tagasi lastekodusse.

RIIKLIK AUMÄRK

Pärast pastoriametis läbipõlemist on Gerhard Beyer jälle jõudu kogunud. Ja ka tema naine on tegevuses. Ta koob sokke – esimese «lapselapselapse» jaoks, kelle vanaema elas kasulapsena kaheksa aastat neil. Ka pulmas ja ristsetel olid Beyerid kohal – «nagu ühes normaalses suurperes olema peab».

Vanematele, kes ka kasulapsi võtta tahavad, on Beyeritel palju soovitusi: «Ei maksa endale väga kõrgeid eesmärke seada! Igast lapsest ei saa seda, mida temast tahetakse.» Kõige tähtsamad on palju arusaamist ja kannatlikkust. Nad soovitavad «keskmist kasvatust» – lapsed ei pea kõike saama, mida tahavad, kuid iga reegli rikkumist karistada on samamoodi vale. Jeesuse õpetatud kuldreegel on õige ka laste kasvatamiseks: «Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!» (Mt 7,12).

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

INGEL KESET BERLIINI

Kibe külm ründab sel talvel inimesi. Umbes kuussada inimest on Euroopas külma kätte surnud. Enamik neist olid kodutud. Ohvriteta ei ole pääsenud ka Saksamaa. Hinnanguliselt on Berliinis neli tuhat kodutut.

Paljud neist loodavad Jutta Herbst-Oehme (55) peale. Talvekuudel on see arst öösiti kodutuid aitamas. Raha ta selle eest ei võta. Veendunud kristlasena tahab ta vabatahtliku tööga anda oma osa ühiskonna heaolusse, nagu ta tagasihoidlikult ütleb.

ÕHTUL ALGAB TEINE TÖÖPÄEV

Kui väljas läheb pimedaks ja temperatuur tuntavalt langeb, hakkab siia ja teistessegi öömajadesse rahvast kogunema. Külma pärast on praegu nõudlus suurem kui pakkumine. Jaanuaris otsis iga päev 350 kuni 450 inimest Berliinis niisuguseid asutusi. Osal on nälg, teised tahavad sooja magamiskohta, aga muist vajavad arstiabi. Nad ei lähe kunagi ametlikult arsti vastuvõtule, sest neil ei ole haiguskindlustust.

Aga Jutta Herbst-Oehme ei küsi haigekassakaarti ega endale raha. Ta lihtsalt ravib inimesi – ühtemoodi nii nende haavu kui peavalusid või kergeid külmumisi. Kella üheksast õhtul kella üheni öösel on tal kuni kolmkümmend patsienti. Ta ei hoidu kellestki eemale: «Ma ravin inimesi ning ei tee vahet vaestel ja rikastel.» Lõppude lõpuks on Jumal nad kõik oma näo järgi loonud.

Pühendunud arstile teeb rõõmu, et tal on ka aitajaid. Ikka leidub tööd väljaõppinud medõdedele. Ka võõrkeeli oskavad abilised on teretulnud. Ida-Euroopast tulnud patsientide hulk on viimastel aastatel kasvanud. Loomulikult teeb keelebarjäär ravimise raskemaks.

PREEMIA LÄKS ANNETUSEKS

Selle töö eest annetati Jutta Herbst-Oehmele eelmisel aastal riiklik aumärk. Lisaks sai ta detsembris ühelt ühingult preemiaks kümme tuhat eurot. Selle annetas Jutta Herbst-Oehme kohe Berliini linnamisjoni kodututeprojektile. Raha eest ostetakse ravimeid ja sidumismaterjali, et ka edaspidi hädalisi aidata saaks.

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

MISJONÄRID MAILIS JA GEROLF WÜST

ehitavad Paapua Uus-Gineas elumaja

1 Saeveski, kust tuli suurem osa vajalikust puidust
2 Majapostide paigaldamine
3 Põrand ja osa raamistikust on paigas
4 Maatüki omanik Dile Kal ja Gerolf (seljaga) koos töötamas
5 Kohalikud mehed maatükile aeda panemas
6 Välissein tuleb üle värvida, sest vineer oli varem teiste majade seintes

Fotod: erakogu