«Ja raskesti heideldes palvetas Ta veelgi pingsamalt, ja Ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks» (Lk 22,44). Jeesus põlvitas Ketsemani aia kaljul, millel nüüd on Kõigi Rahvaste Kirik. Kaljut on näha kiriku sees (pildil altari ees) ja ka hoonest väljaspool.

Jeruusalemmas ja mujal Iisraelis on kõikjal Jumala tegevuse mälestusmärke, mida inimesed kogu maailmast vaatamas käivad. Aga õnneks võivad kõik, kes Issanda järele igatsevad, Teda leida ka siis, kui neil puudub võimalus Pühale Maale rännata. Jeesuse kannatusel on igavikuline ja igapäevane tähendus. Ta muudab iga päev uskujate elu ja kindlustab neile igaviku.

Ketsemani aed on näinud Jeesuse verepiisku, kinnivõtjate jõuku, reetvat Juudast, mõõgaga vehkivat Peetrust ja hirmunult põgenevaid jüngreid. Meie teame, et see oli üks etapp Jeesuse võiduteest. Võitjate hulka kuuluvad ka need, kes Temasse usuvad: «Tema (Jumal), kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?» (Rm 8,32).

MÕNED UUDISED EHMATAVAD

Toimetaja kommentaar

Järgnevad teemad on äratanud ühiskonnas vaidlusi. Ka usklikud peavad oma seisukohad välja ütlema. Mõned on seda juba teinud.

IISRAEL JA IRAAN

Iraanil on arendamisel tuumaprogramm, milles Iisrael näeb endale julgeolekuohtu. Ühe võimalusena selle kõrvaldamiseks räägitakse Iraani tuumaobjektide pommitamisest. Just nii tegi Iisrael 1981. aastal Iraagi tuumarajatistega. Ilmselt käib praegu närvide mäng, sest sõjaliste aktsioonide plaane tavaliselt lehte ei panda ja konfliktile otsitakse mingit muud lahendust.

Tuumarelva on kogu Teise maailmasõja järgsel ajal kasutatud hirmutamiseks. Raske oleks ette kujutada, et Iisrael ründaks aatomipommiga oma naabreid ja saastaks sellega ka oma territooriumi. Kui Iraan kasutaks tuumarelva Iisraeli vastu, hävitaks ta ka olulised islami pühapaigad või teeks nende kasutamise võimatuks. Küll aga muudaks Iraani saamine tuumariigiks jõudude vahekorda Lähis-Idas.

Günter Grassi luuletus on üheks märgiks avaliku arvamuse pöördumisest või pööramisest Iisraeli vastu. Ka Eesti ajakirjandus on viimasel ajal mitu korda käsitlenud sealset olukorda palestiinlaste vaatevinklist. Peaksime püüdma mõtelda Jeesuse moodi. Tema ütles Jeruusalemma kohta: «Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!» (Mt 23,37). Selles on tänaseni põhiprobleem.

PUSSY RIOT RÜVETAS PÜHAKODA

Juhtunut kommenteerides aeti Eestis segi erinevad asjad. Kui keegi mõistab hukka usklike inimeste tunnete solvamise, siis ei tähenda see rahulolemist võimul olevate isikutega ega tüdrukute karistamise heakskiitmist.

Kirik ei peaks olema poliitilise tegevuse paik või kui on, siis oleks loomulik, et seda poliitikat teeb kirik ise. Ei ole normaalne, et minnakse luba küsimata võõrasse majja (näiteks kirikusse) ja tehakse seal, mida tahetakse. Nii on tüdrukud seaduse vastu eksinud. Et neile võiks andeks või armu anda, see on iseküsimus.

Kirikul on õigus oma sõnumile, altari ja kantsli pühadusele. Jeesus ei rüvetanud pühakoda, vaid puhastas seda (Mt 21,12–13). Ta oli tasane ja südamelt alandlik (Mt 11,29). Ta ei rabanud inimesi ekstravagantsuse ega glamuuriga, vaid sõnumi meelevallaga, mida teistel ei olnud (Mt 7,29).

Usklikud ei ole ükskõiksed poliitika ja ühiskonna pahede suhtes, ka mitte valitsejate vigade suhtes. Aga nad parandavad ühiskonda eelkõige palvete ja Kristuse sõnumi abil muudetud inimeste kaudu.

SOONEUTRAALNE LASTEAED

Mida sellest kõigest arvata? Sugu ei ole eksitus ega puue. Sugu ei peaks kahtluse alla seadma, seda eitama, mehelikkuse ja naiselikkuse vastu võitlema. Meeste ja naiste omavahelised suhted ja vastasseisud on inimkonna näo oluline osa. Soorollid ei ole kõik valed ega pealesurutud. Nende täielik kaotamine ei vabasta kumbagi sugu, vaid tekitab probleeme.

Mõnel inimesel võib olla identiteedikriis. Kriisi ei tohiks teha kohustuslikuks neile, kellel seda ei ole. Enamik inimesi on oma sooga rahul. Nad pole kasvatatud meheks või naiseks, vaid on selleks sündinud. Igal inimesel peab olema õigus olla normaalne. Tal peab olema õigus kaitsta oma lapsi nende eest, kes neile identiteedikriisi peale suruvad. See ei tähenda, et sugude võrdõiguslikkuse alal ei ole puudujääke, kuid neid ei saa lahendada loomulikkuse eitamisega ja selle vastu võitlemisega.

Pääste Jeesuses on määratud kõikidele: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses» (Gl 3,28).

PÜHA PAIK JA PÜHA MAA

«Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, Ta on üles äratatud, nõnda nagu Ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus Ta magas!»

Mt 28,5–6

Tahan teid kutsuda mõttes vaatama paika, kus Jeesus lebas ning ka paiku, kus Ta elas ja tegutses, mõtlema nende tähendusele ja sellele, kuidas see kõik on seotud ülestõusmisega.

«Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan. Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!» (1Ms 12,1–2). Jumal tõotas anda maa Aabrahami järglastele, kellest Ta kujundas endale rahva. Tõotatud maal arenes suur osa Jumala ja Tema rahva suhete ajaloost.

See oli maa, mis pidi olema näidiseks kogu maailmale. See oli maa, kus tõotusi murti. See oli maa, kust viidi vägisi ära ja kuhu Jumal tagasi tõi. See oli maa, kus Jumala Poeg sündis inimesena inimeste keskele. On Jumala eriline arm, et võisin koos teistega seda maad hiljuti külastada.

Arvatavasti on maailmas vähe maid, kus oleks nii palju erilisi paiku nagu Iisraelis. Pean silmas kohti, kus on toimunud midagi erilist ja see on jäädvustatud Pühakirja.

Kui küsida, mis teeb ühe paiga pühaks, siis selleks on Jumala lähedus. «Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa,» ütles Jumal Moosesele põleva põõsa ees (2Ms 3,5). See, mis muudab koha pühaks, on Jumala eriline viibimine seal, olgu tegu Siinai kõrbe või Jeruusalemma templiga. Mida kestvam on Jumala viibimine kuskil, seda püham on paik. Juudid usuvad, et Jumala eriline kohalolu on Jeruusalemmas Templimäel veel ka tänapäeval, kuigi tempel on ammu hävitatud.

JEESUS JA PÜHAD PAIGAD

Mida me sellest järeldame? Kas peaksime loobuma pühi paiku otsimast ja külastamast? Ma arvan, et mitte. Küllap Jumal oleks võinud asjad korraldada nii, et meil oleksid väga täpsed andmed. Et Ta seda ei teinud, on pühadus laienenud tervele Iisraelile rohkem kui ehk muidu.

LAIENEV PÜHADUS

Järgnevad sajandid olid täis tormilist ajalugu. Jeruusalemmast sai lunastusloo sõlmpunkt, linn, kus Jumala Poeg kannatas ja suri. Linn, mis eesotsas rahva juhtidega ei võtnud Messiat vastu. Vaid 40 aastat pärast Jeesuse surma tabas Jeruusalemma taas hävitus. Roomlased tegid maatasa nii templi kui ka linna, nagu Jeesus oli ette kuulutanud (Mt 24,1–22). Ent Jeruusalemm ehitati uuesti üles, Püha Linn tõusis tuhast. Tuhanded palverändurid pidasid teda oma elu ülimaks maapealseks sihiks ja mitte ainult Linna, vaid ka maad, kus ta asub.

RISTIUSU REEPERPUNKT

On inimesi, kes arvavad, et ristiusk on muinasjutt või legend. Kristluse ajalooline järjepidevus ja kirjalikud ürikud räägivad teist keelt. Piibel ei ole ühe inimese fantaasiast sündinud fiktsioon, vaid eri autorite tunnistused sündmustest pika perioodi vältel. Kristlikust perspektiivist on kristluse ajaloolisus tingitud inkarnatsiooni loomusest: selleks, et Jumal saaks sündida inimesena, oli vaja konkreetset aega ja kohta.

Ent samas tuleneb inkarnatsioonist ka Jeesuse ülestõusmise loomus: ülestõusmine pidi olema füüsiline, nii nagu inkarnatsioon oli füüsiline lihakssaamine. Seepärast on ülestõusmise sündmus – nii uskumatu kui see eilse ja tänase päeva skeptikutele ka ei tunduks – ristiusu usutavuse seisukohast otsustava tähtsusega.

KUI HAUD POLNUKS TÜHI…

Väljakaevamised Raamas toovad esile palju põnevat. Muuhulgas leitakse kannusangad, millele on kirjutatud, et need kuulusid Joosep Aaseri pojale. Kas tegemist võiks olla evangeeliumidest tuttava Arimaatia Joosepiga?

Mõne aja pärast leitakse ühest koopast sarkofaag, mille pealiskirjast saadakse teada, et see kuulus tõepoolest Arimaatia Joosepile. Sarkofaagis on mehe luukere ning mõned puidu- ja pärgamenditükid. Neid lähemalt uurides selgub, et see on silt, millele kirjutati kolmes keeles «Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas» ja mis kinnitati Jeesuse ristile. Nähtavasti oli Joosep selle alles hoidnud ja lasknud koos endaga matta. Igal juhul on see avastus sensatsioon, sest kunagi varem pole ühegi piiblitegelase hauda koos luudega leitud.

Kui sarkofaag on juba täiesti puhtaks tehtud, leiab Jonathan Weber ülikorraliku järelkontrolli käigus põhja maetud kannukese. Sellest tuleb välja pärgament, millel on Arimaatia Joosepi kiri oma sõbrale Nikodeemosele, kes kord öösel Jeesusega vestlemas käis. Kirjas avaldab oma elu lõpule lähenev Joosep saladuse, mida ta on siiani kogu maailma eest varjanud. Nimelt, kui Jeesus oli hauda pandud, hakkas Joosep kartma, et preestrid võivad Ta ihuga midagi halba teha, ja seepärast toimetas Joosep surnukeha hauast enne selle pitseriga sulgemist minema. Lohakusest ei kontrollinud sulgejad, kas hauas keegi on või mitte. Joosep viis Jeesuse oma kodukülla Arimaatiasse ja mattis koos risti tahvliga oma sarkofaagi. Ennast laskis ta matta mujale. Seega on sarkofaagis Jeesuse luud.

Muidugi püüavad arheoloogid algul seda uudist võimalikult kaua varjata, vähemalt seni, kuni on tehtud vajalikud uuringud ja testid leidude ehtsuse tuvastamiseks, aga kui asi teatavaks saab, mõjub see vaimuliku tuumapommina. Ja kahjuks kinnitavad kõik testid kirja pärinemist esimesest sajandist. Miljonite inimeste usust oleks nagu maavärin või taifuun üle käinud.

USK VÕI USKMATUS?

Ülejäänud neli viiendikku raamatust kirjeldab, mis toimus pärast pärgamendi leidmist. Üha uued ja uued testid, et välistada vähimatki võltsingu võimalust. Piinavad mõtted, kahtlused, süütunne. Alles päris raamatu lõpul õnnestub doktor Weberil oma teadlase- ja detektiivivõimeid ühendades kindlaks teha, et tegemist on kogu ajaloo kõige geniaalsema pettusega, mille taga seisab tema kunagine õpetaja, kes ta Iisraeli kutsus.

Jennings valmistas pettust paarkümmend aastat ette. Õppis tipptasemel vanu keeli, teostas väljakaevamisi, kogus vajalikku materjali. Valmistas ette sarkofaagi koos luudega, kannusangad jms. Ta leidis vana pärgamendi, kust sai osa ära lõigata, ja kirjutas sellele Vesuuvi vulkaanikraatrist hangitud 1. sajandi tuhast valmistatud tindiga kirja. Oma elu kunagiste valusate sündmuste tõttu oli ta veendunud, et kristlus ei vasta tõele ja otsustas tõendite puudumisel need ise fabritseerida.

Aga täna võime me täie julgusega kuulutada, et haud oli tühi. Vastupidist pole kellelgi õnnestunud tõestada. Ülestõusnud Issand näitas end elavana paljudele oma järgijatele ning Pauluse ajal oli elus palju neid, kes olid Teda oma silmaga näinud (1Kr 15,6). Tuhanded inimesed läbi ajaloo on kogenud ülestõusnud Issanda väge oma elus.

PÜHA, SEST OLI TÜHI

Jeesuse inkarnatsioon ja ihulik ülestõusmine räägivad meile sellest, et Jumal on väga huvitatud mitte ainult meie vaimsest, sisemisest inimesest, vaid ka meie maise, füüsilise ihu vabastamisest patu ja surma meelevallast. Ta on huvitatud sinu elu väikestest ja suurtest võitlustest ning tahab, et oleksid pühitsetud Talle ihu, hinge ja vaimu poolest.

Pühade-eelsel nädalal Jeruusalemmas viibides kogesime Hauaaias leiba murdes Püha Vaimu lähedust. Kas Jumal andis meile märku, et see on Jeesuse matmise ehtne koht? Usun pigem, et sõnum on teine: iga koht, kus Jeesuse järgijad Tema nimel koos on, Jumala Sõna lugedes ja palvetades, on püha. Pühadus käib meiega kaasas, kui oleme Jumala omad ja Temaga osaduses. Püha Maa külastamine ei ole tingimata vajalik, aga tingimata on vaja, et sina elaksid püha elu, et sinu sees oleks püha koht, kus Jumal saab elada.

Ja veel üks asi, mida ma Pühal Maal tähele panin – igas Jeesusega seotud paigas seisab kirik või kabel. Meile ehk ei meeldi, et nende paikade algne ilme on muutunud, aga tegelikult on see igati õige ja kohane südame vastus pühadele paikadele. Need peaksid meis esile kutsuma Jumala kummardamise ja seepärast on ehitatud ka kirikud. Sõna sai lihaks ja koht sai pühaks, et sina võiksid kummardada ja teenida Jumalat.

ALDO RANDMAA
Valkla Baptistikoguduse pastor

PAAST MUUTUB MÕISTETAVAMAKS

Aktuaalne teema

Viimsi Vabakoguduse pastor ja Eesti Evangeelse Alliansi paastu- ja palvetoimkonna liige RAIDO ORAS (36) rääkis Kuulutajale äsja möödunud paastuajast.

Milleks on vaja paastu- ja palvetoimkonda? Kas ilma selleta ei paastuta ega palvetata?

Paastutakse ja palvetatakse. Aga on hea, kui keegi teemat uurib või infot kogub. Alliansis on koos istunud ka teoloogiline komisjon, kes on võtnud seisukoha, mis lähendab erinevate protestantlike kirikute arusaamisi paastumisest. Oleme saanud ideid ka Šveitsist Agape Eesti koostööpartnerilt.

Vanades kirikutes paastutakse Kristuse kannatusajal 40 päeva.

Kasutusel on kaks süsteemi. Üks on 40-päevane, mida vanad kirikud kasutavad. Teine on protestantlik, kus pühapäeviti ei paastuta, ehk paastuaeg on 40 päeva pluss seitse pühapäeva.

Aastaid tagasi, isikliku Jumala-otsingu käigus jõudsin selleni, et kannatusaeg on kirikutraditsioonis olnud paastu- ja palveaeg. Tegin endale selgeks, miks see vajalik on ja hakkasin ka koguduses seda õpetama – kes tahavad, võivad koos minuga 40 päeva paastuda. Ühel päeval tuli alliansi peasekretäri kohusetäitja Indrek Luide minu juurde ja tegi ettepaneku paastumõtet laiemalt levitada ja selgitada.

Miks siis paast hea on?

Protestandid on oma Jumala-otsinguis üsna vabad. Mina hakkasin otsima teatud distsipliini või Jumala-suhte korda. Minu jaoks on vaimulikus töös kevad olnud alati kõige raskem aeg ja küsimuste esitamise aeg. On hea, kui siis on kindel aeg, kus teadlikult võtan aja ja otsin Jumalat. Teatav distsiplineeritus on meile kasulik nii headel kui ka raskematel aegadel. Kindla aja võtmine korraldab suhet Jumalaga.

Paastumisel on kolm suunda – toidust loobumine, mille käigus hakatakse oma keha paremini mõistma; palve, kus otsitakse Jumalat; head teod, mis peaks taastama head suhted kaasinimestega. Paastu- ja palveaeg on mulle olnud väga oluline selleks, et ma mõistaksin iseennast ja tänapäeva kiires maailmas võtaksin aega, et mõtteid koguda ja Jumal selles kiiruses kaduma ei läheks ning et ma leiaksin aega ka teise inimese jaoks. Tihti kasutame seda Jeesuse väljendit, et vaeseid on teie juures alati (Mt 26,11) ja kui neid on alati, siis täna ei ole kiiret. Need 40 päeva on kasulikud nii iseendale kui ka koguduse arengule.

Kas Sa ei söönud 40 päeva?

Ma ei ole 40-päevast lauspaastu teinud. Kuuel päeval nädalas sõin taimetoitu. Loobusin ka suhkrust ja kohvist ning meelelahutusest. Vanal ajal pandi paastuajal teatrid ja tsirkused kinni. Loobusin sellest, mis mulle rõõmu pakub. Kommi ma 47 päeva ei söönud. Pühapäeviti sõin kala või kana. Viimasel nädalal ei tarbinud ma üldse loomseid valke – muna, piima jne.

Sellist süsteemi Piiblis pole.

See on kirikutraditsioon, mis on inimeste poolt aja jooksul loodud. Paastumise viise on mitmeid. Sel aastal paljud noored ei paastunud toidust, vaid oma sotsiaalsetest suhtluskeskkondadest – MSN, Skype, Facebook jne. Mina näiteks oma töö tõttu ei saa internetist loobuda.

Paastumise mõte meeldiks ehk ülekaalulistele, aga kõigil ei ole seda probleemi.

Paastumise üks algkoguduslik mõte on olnud kokku hoida raha, et seda kasutada vaeste heaks. Igaühel on asju, mis neile rõõmu pakuvad, aga mida nad otseselt ei vaja. Ma arvan, et niisuguseid inimesi pole olemas, kellel millestki paastuda ei ole.

Paastuaeg alles lõppes, kas tagajärgedest on juba midagi teada?

Käisin Tartus ja Pärnus paastumisest rääkimas ja huvi selle vastu oli just noorte inimeste hulgas. Arvan, et mõjusid nägema ja lugusid kuulma hakkame alles suvel. Neid lugusid võiks ka meie toimkonnale saata. Meil oleks väga põnev lugeda neist kogemustest.

Kas ei ole ohtu liikuda reglementeeritud elu poole – panna paika paastuajad jm, inimesel pole enam vaja vaevata oma pead, mida ta oma usu arenguks tegema peab ja loodab norme täites saadagi taevariiki?

Oleneb inimesest. Mõnele on reglementeeritud elu vajalik. Aga küsimus on meie südame hoiakutes. Kas teeme midagi sellepärast, et kõik teevad, või otsime Jumalat? Kui siiralt otsime, siis ma ei näe korras midagi halba.

Ma julgustaksin paastuma ka muul ajal, kui on vaja mingit vastust Jumalalt. Ma olen kogenud, et see on vaimulikult hästi ülestõstev ja hakkan mõistma asju, millest enne pole aru saanud. Nii on see igal Jumala otsimise ajal. Julgustaksin inimesi ka vähemalt ühe korra elus need 40 päeva võtma ja vaatama, mida Jumal saab nende elus muuta.

Täname!

14. aprillil 2012
Skype’i vahendusel

PÜHA MAA LUMMAB

Aprilli algul jõudis Iisraeli-reisilt Eestisse tagasi grupp usklikke, keda seal juhtis Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea Koguduse liige ALLAR KÄND (47). Ta jagas Kuulutajale reisimõtteid.

Kuidas Sa sattusid Iisraeli-reise vedama?

Minu jaoks oli Iisrael kättesaamatu maa. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel olid reisid üsna kallid. Ometi seal käidi. Meil tekkis Kohila baptistikoguduse pastori Viljar Lihtiga mõte, et võtame oma naised ja sugulased ning sõidame. Panime interneti kaudu palverännaku kokku ja käisime ära. Siis tulid teised sõbrad, kes ütlesid, et võtke meid ka. Nüüd oli viies kord. Me oleme Viljariga kokku ligi 80 inimest Pühale Maale viinud.

Ideeks on, et me ainult ei tutvusta Iisraeli, vaid loeme kohapeal Piiblit ja anname inimestele aega mõtelda nende paikade üle. Me ei käi kaubareisil ja kui randa läheme, siis on see tavaliselt värskendushetk enne järgmisse paika minemist.

Sa olid ise väga tegev – ostsid grupile turult toitu, tegid süüa, juhtisid autot jne.

Meie põhimõte on hoida hind võimalikult kättesaadav. Eesmärk ei ole kohalikke ettevõtjaid ja hotelliomanikke vee peal hoida. Sellepärast tulebki enamik asju ise teha. Iga korraga tuleb kogemusi juurde. Iisraelis peab palju suhtlema – poes, turul, liikluses. Seni oleme saanud hakkama.

Reis oli väga tempokas ja informatiivne. Kas Sa ära ei väsinud?

Kahju on seal lasta aega tühjalt minna. Kodus jõuab puhata. Püüame alati valget ja paikade lahtioleku aega maksimaalselt ära kasutada. Kell kaheksa hommikul peab olema juba kuskil kohal ja viiest-kuuest õhtul ei saa enam kuhugi minna. See määrab elurütmi.

Mida korduv käimine Sulle annab?

Mitte ainult koht, vaid ka inimesed annavad elamuse. Ühel korral pidasid filipiinlased Hauaaias unustamatu koosoleku, teisel neli bussitäit Ameerika karismaatikuid Karmeli mäel, seekord laulsid seal ameeriklased «Jumal, Sul ligemal». Mulje on alati erinev ja pisara saab silma ka alati. Kõik sõltub su isiklikust asendist – kas sa lähed paika vaatama või vaimulikku kogemust otsima. Iisraelis ei ole kunagi nii, et olen selle ringi juba teinud, mis ma sinna jälle lähen. Ristiinimesele on niisugune küsimuse püstitus täiesti vale.

Kuidas Sa iseloomustaksid Iisraeli?

Minu jaoks on Iisrael püha maa. Kõige mitmepalgelisuse, eri kultuuride ja usundite juures on see minu jaoks eelkõige Jeesuse maa. See maa räägib Piibli Jeesusest ja nendest paikadest, kus Ta elas ja käis. Loomulikult põimime reisikavasse ka Vana Testamendi ja juudi ajalooga seotud paigad – mis oleks Iisrael ilma Mashada vallutamiseta. Kuid minu jaoks on eelkõige oluline see, mis toimus Iisraelis kaks tuhat aastat tagasi.

Ühes Palestiina kontrollpunktis küsiti, ega teil mõnda juuti kaasas pole. Mis mõtteid tekitab Sinus Iisraeli lõhestatus?

Väga paljud pühad paigad ei ole Iisraeli riigi käes või on araabia asustusega. Ma lähen sinna palverändurina ja mitte kunagi poliitikat tegema. Kui need paigad välja jätta, jääks pool evangeeliumi käimata. Ma ei kujuta ette, et ma jätan Iisraeli-reisist näiteks Petlemma välja. Minu jaoks on nii araablane kui ka juut vend – Jeesus Kristus on mõlema Lunastaja.

Mida rääkis Sulle see, et sabati (hingamispäeva) alguses oli Jeruusalemm liiklusest tühi?

Religioonil on Iisraelis suur mõju ja jõud. See on usklik maa. Nad usuvad oma esivanemate Jumalasse, austavad Teda ning seda kommet ja traditsiooni, mida on kandnud aastatuhandeid. Kaasajal tähistab hingamispäeva tohutu hulk inimesi, kes sellel päeval ei tee tööd, vaid on oma sõpradega koos, käivad sünagoogis, täidavad rituaale ja söövad toite, mis sabati juurde kuuluvad. Minu meelest on see vahva.

Kas Sind ei häirinud Iisraelis kommertslikkus?

Sellest ei pääse kuskile, see käib sealse kultuuri juurde. Kui müüja mingilgi määral adub, et sinust oleks ostjat, siis ta su kinni võtab. Peab olema tarkust ja tõsist kindlameelsust, et pärast ei mõtleks, miks ma selle asja pidin ostma. Ega ta sulle midagi vägisi taskusse ei pista.

Kindlasti küsib mõni eestlane, kas Iisrael on rikas maa?

Väga rikas. Kõigepealt oma pärandi poolest, mis meie jaoks on oluline. Ta on rikas oma looduse poolest. Iisrael on väiksem kui Eesti ja seal on kõik olemas. On Punane meri, Surnumeri, Galilea järv, Vahemeri. Loodusreservaadid ja kaunid pargid sinna juurde. Iga ujumiskogemus on täiesti erinev. On kõrbed ja haljendavad rohuväljad ning põhjas lumised Hermoni mäenõlvad.

Aga Iisrael on rikas ka selle sõna otseses mõttes. Ta on maailma üks suuremate kaitsekulutustega riike. Ta on tehnoloogia valdkonnas mitmes suhtes ületamatu. Ameerika juudid investeerivad ja toovad oma raha üha enam Iisraeli. Iisrael muutub ka materiaalses mõttes järjest rikkamaks. Maa, mis voolab piima ja mett…

Kas Iisrael on eestlaste jaoks kallis või odav?

Enamik asju, mida inimene igapäevaselt vajab, on Iisraelis palju kallimad kui Eestis. Ja kõik läheb kallimaks. Mõned aastad tagasi olid veel paljud kirikud ja sissepääsud Iisraelis maksuta, aga ma mõistan, et annetustest ei piisa. On vaja ju ka inimesed üleval pidada ja palka maksta.

Iisraeli ja Palestiina aladel on suur vahe. Või veel hullem – beduiini plekkhurtsik. Kuidas see on võimalik?

Beduiinid on rändrahvas. Nad panevad oma osmikud püsti ja mõne aja pärast lähevad teise kohta. Aga araabia ja juudi linnal on puhtuse ning korraarmastuse suhtes ikka vahe sees. Minu jaoks oli kõige võimsam pilt ükskord Taaveti linnast. Araabia naine valmistas köögis toitu ja kõik, mis tal üle jäi – kartulikoored, kilekotid jne – viskas otse kraanikausi juures olnud aknast välja. Kohe saad aru, kelle alal oled.

Igal pool on näha, et julgeoleku eest hoolitsetakse. On sõdurid, politsei, teetõkked. Kas selle taga on ärevus?

Ma ei ütleks nii. Sõitsime ükskord Hebronist Vahemere äärde. Sõjaväelased tegid meile niisuguse kontrolli, et isegi võileivad valgustati läbi. See ei ole ärevuse, vaid turvalisuse pärast. Muidugi ei ole mugav, kui inimene peab ärikeskusse sisenedes turvaväravatest läbi minema. Aga kõik võtavad seda loomulikuna. Sa sõidad rannikule ja tead, et kõik inimesed on läbi kontrollitud ning seal on täiesti turvaline. Seda enam, kui territoorium on palestiinlaste ja juutide vahel tükeldatud.

Samas politseinikud ja sõjaväelased pole tõrjuvad, vaid teevad turistidega pilte…

Nii juudid kui araablased, kui nad mõistavad, miks sa seal oled, on võrratult sõbralikud ja külalislahked. Nad oskavad olla sinu suhtes tähelepanelikud. Turistina oled sa seal sõprade keskel. Muidugi leidub iga rahva hulgas neid, kes on pahad ja valskust teevad. Aga külalisena tunned sa nii juudi kui araabia alal sõbralikkust.

Piibel ütleb, et paluge rahu Jeruusalemmale (Ps 122,6). Kui vaadata kaardilt eri kogukondade jaotust, siis on põhjust paluda Iisraelile rahu.

See on Piibli üleskutse. Meie aja kristlastele on see väga oluline. Praegu on ärev aeg. Alles lasti üks rakett Eilatisse.

Pinge on olemas ja ükski juut Petlemma ei sisene. Ja palestiinlane ei kihuta Jeruusalemmas sajaga. Seal on kirjutamata seadused, millest me tõenäoliselt lõpuni üldse aru ei saa. Aga kui sa siira südamega lähed ja ta mõistab, miks sa tulid, siis sulle palverändurina ei jää ükski uks suletuks.

Et juut ja araablane istuvad kõrvuti ja saavad vennaks, on võimalik ainult Kristuse kaudu. Muud lepitust ja armastust nende vahel ei maksa küll oodata. Eelmisel reisil oli meil vastuvõtt Jeruusalemma Rahvusvahelises Kristlikus Suursaatkonnas. Need ettevõtmised, mida kogu maailma kristlased Iisraelis korraldavad, leiavad järjest enam vastuvõttu ka kohalike juutide hulgas. Lehtmajade pühadele, mida sügisel peetakse, tuleb üha rohkem Jeruusalemma elanikke. Me peame evangeeliumi sinna linna viima. Veel ei ole tulnud tänavakoosolekute jms aeg, aga on näha, et jää sulab.

Meie intervjuu on suurel neljapäeval. Mis toimub pühade ajal Jeruusalemmas ja mujal sellel ilusal maal?

Ma ei ole kunagi suuri pühasid Jeruusalemmas veetnud. Kindlasti on see palveränduritele väga eriline kogemus. Muidugi on messiaanlikud juudid ja araabia kristlased koos kristliku maailmaga pühi tähistamas.

Kas neil gruppidel, kellega Sa oled käinud, on olnud ka järelkohtumisi pärast reisi?

Oleme kolmel korral teinud Kohilas Iisraeli päeva. Siis on olnud piltide vaatamine ja video, mõned tunnistused ja laulud. Pärast oleme koos lõunat söönud. Eelduseks on, et selle grupi geograafiline jaotus Eestis pole väga lai.

Nüüd on aeg mälestustel settida.

Esimesel päeval magasin ja pärast istusin kaks tundi Iisraeli kaardi juures – taas sõitsime läbi ligi 1700 kilomeetrit. Mitte, et ma midagi uut oleksin leidnud või otsinud, aga usklikel on teatud side selle maaga, mida ei saa sõnades väljendada.

Selle reisi üks ahhaa-elamusi oli Õlimäel prohvetite hauakambris. See näitas Iisraeli mitmekesisust ja rikkust. Hauakamber kuulub vene õigeusu kirikule. Araablane, kes seda hooldab, ütles väga huvitavalt ja sellest oleks alati töötaval eestlasel ehk midagi õppida. Ta hoiab hauakambri neli päeva lahti, aga reedel ta puhkab koos muhameedlastega, laupäeval koos juutidega ja pühapäeval koos kristlastega. Tal on neli tööpäeva ja kolm puhkepäeva. Selline elu!

Ja loomulikult oli minu jaoks selle reisi kõige olulisem hetk minu ainsa tütre Karmeli ristimine Jordani ristimispaigas. Kirjeldamatu ja unustamatu kogemus, mis sai sellel reisil osaks veel kahele isale.

Täname!

5. aprillil 2012
Skype’i vahendusel

JUMALA KÄSI TOETAB PIMEDAT NOORMEEST

Mind anti ära kohe pärast minu sündimist Curitibas Lõuna-Brasiilias detsembris 1994. Mu lihased vanemad ei tahtnud ega suutnud kanda vastutust minu pärast. Ma tulin ilmale pimedana. Mu isa oli ka pime ja ema oli just 20-aastaseks saanud.

Niisiis viisid nad mu linna lastekodusse. Lapsi koheldi seal suure kiindumusega. Kahjuks ei olnud seal aga kedagi, kes oleks mu silmade eest hoolitsenud. Vaid parema silmaga nägin ma veidi.

Kord külastas üks saksa pastor lastekodu ja töötajad palusid tal Saksamaalt mulle perekond otsida. Brasiilias ei olnud mul ilmselt mingeid võimalusi. Pastor võttis selle asja käsile. Kui ta oma kogudusest mulle peret ei leidnud, pani ta kuulutuse ajakirja idea Spektrum.

Kuulutust luges minu nüüdne isa, kes on samuti pastor. Ta lendas oma perega Brasiiliasse ja lapsendas minu. Olin siis poolteiseaastane. Nelja nädala pärast saime üksteisest juba nii palju aru, et võisime koos Saksamaale lennata. Kuna ka minu uus ema töötas aktiivselt koguduses, sattusin juba varakult kristlikku keskkonda. Lisaks vanematele on mul veel vend ja õde. Mõlemad on minust vanemad.

NÄGEMINE KADUS PÄRISELT

Minu paremale silmale tehti peatselt kaks operatsiooni, sest nägemine läks üha halvemaks. Kuid operatsioonid ebaõnnestusid ja ma nägin veel viletsamini.

Sel ajal vahetas pere elukohta. 2001. aastal hakkasin pimedate koolis käima. Ma läksin algul eelklassi ja pidin pimedate kirja õppimise pärast kaks aastat esimeses klassis olema.

Kaks aastat hiljem tuli uus operatsioon. Jällegi kaotasin ühe osa oma nägemisest. Nüüd suutsin veel õige pisut näha. 2005. aastal opereeriti mind põletiku tõttu veel kaks korda. Need olid minu elu kuues ja seitsmes operatsioon. Lõpuks olin ma arstide prognoosile vaatamata täiesti pime.

KIBESTUMINE JA LAHENDUS

Kui pastor mind silmakliinikus jumalateenistusele kutsus, ei tahtnud ma algul minna. Mida võis jumalateenistus mulle veel anda? Ma läksin siiski. Pastor laulis ühe laulu ja selle tekst haaras mind. Ma ei unusta seda kunagi! Mulle sai selgeks, et Jumalal on minu eluga plaan. Ma sain jälle uut julgust ja usaldust Tema vastu.

Kui ma haiglast koju sain, pidin koolis mõned asjad järgi tegema. Veel samal aastal kolisime jälle. Läksin teise kooli ja alates 2006. aastast oli mul koolis ka abiõpetaja, kes minu eest hoolitses.

Täitus minu suur unistus – klassikaaslased suhtusid minusse sõbralikult. Leidsin varsti palju sõpru. Mulle sai selgeks, et see on kõik tänu Jumalale. Ta ei jäta inimesi hätta. Kui 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal Brasiiliast pärit Saksamaa koondise mängija Cacau ühel evangeelsel üritusel oma elust Kristusega rääkis, tegin uue otsuse teadlikult Jumalale elada.

IKKA UUED KOOLID

Et õppetöös osaleda, pidin ruttu õppima sülearvutiga töötama. See on minu vajadustele vastava varustusega: arvuti loeb mulle ette, mis ekraanil näha on ja ekraani sisu tuleb lisaks veel erilisele pimedate kirja reale Braille’i kirjas. Käisin kursustel ja õppisin klaviatuuri kümne sõrmega kasutama. Nii töötan ma juba neli ja pool aastat. Ka käesolev tekst on minu arvutis sisse toksitud.

Minu klass tunnustas mind sellisena, nagu ma olen. Mul on sõbrad, kes on minu jaoks olemas, kui mul abi vaja on. Enamasti teeb kooliskäimine mulle rõõmu. Ometi võib argipäev «tavalises» koolis pimeda jaoks küllaltki karm olla. Mõni asi lihtsalt ei lähe ja siis tunnen end kõrvalejääjana. Aga õnneks on Jumal mulle mõistvaid sõpru kinkinud. Nad aitavad mind praktilistes asjades.

2009. aastal oli järjekordne kolimine. Uues kohas leidsin uusi sõpru, kellega koos pärast kümnendat klassi jälle uude kooli lähen. See on jälle nägijate kool.

Kui me üheksandas klassis praktikale pidime minema, ei leidnud ma algul endale kohta. Lõpuks oli evangeelne teabeagentuur idea valmis mind kaheks nädalaks enda juurde võtma. Nii õppisin tundma mõningaid kristlasi, kes kord oma ajakirjaga abiks olid, et ma Saksamaale tulla saaksin.

VABA AEGA VEETMAS

Kuigi olen pime, olen täiesti normaalne elurõõmus noor inimene. Et mul on natuke tumedam nahk kui enamikul inimestel Saksamaal, sellest ei ole midagi.

Usk Jumalasse annab mulle ikka ja jälle lootust ja aitab mind silmanägemise puudumisest üle olla. Ma soovin kõigile sama imelisi kogemusi Jumalaga, nagu mul endal olnud on. Ta muutis mu elu. Ma olen kindel, et Ta teeb seda ka tulevikus.

JOHANNES SCHNEIDER
idea Spektrum

KIRIKUSKÄIMINE TEEB INIMESED ÕNNELIKUMAKS

Kirikuskäijad on õnnelikumad inimesed, eriti pühapäeviti. Sellisele järeldusele jõudis Ameerika uurimisinstituut Gallup koostöös firmaga Healthways.

Nad esitasid telefoni teel küsimused rohkem kui 300 tuhandele täiskasvanule, kes pidid andma hinnangu oma õnnelikkusele. Mõõdeti positiivseid reageeringuid nagu naeratus, naer ja õnnetunne ning negatiivseid nagu mure, kurbus ja viha. Korrapäraselt kirikus käivad inimesed said punktide arvuks 3,4. Nendel, kes kunagi kirikus ei käi, oli tulemuseks 3,1.

Nädalalõppe hinnati oluliselt vähem murelikeks kui tööpäevi. Uurijate arvates oli põhjuseks, et osadus kristlastega koguduses tõstab heaolutunnet. Teistel sellevastu kasvab juba pühapäeval mure algava töönädala pärast.

idea Spektrum

MASSIMÕRVAST PÄÄSENU TÖÖTAB OMA RAHVA HEAKS

Denise oli viimaseid päevi rase, kui mõrvalaine 6. aprillil 1994. aastal algas. Sel päeval tulistati Rwanda presidendi Juvenal Habyarimana lennuk pealinna Kigali lähistel alla.

President oli hutu ja soosis omasid ka poliitiliselt. Juba pool tundi pärast presidendi surma olid esimesed tutsid hutude poolt tapetud. Algas kuudepikkune jaht tutsidele ja nendele hutudele, kes tapmistes osaleda ei tahtnud.

Üheksandal päeval – 15. aprillil – oleks ka Denise peaaegu tapetud. Ta kuulis, et mõrtsukad on teel tema maja poole, kus ta koos oma sugulastega palvetas – enamasti on nad nagu temagi evangeelsed kristlased. Nad aimasid, et ei ela rünnakut üle. Denise julgustas kõiki: «Me näeme üksteist taevas jälle!»

Kui välisuks lahti murti, põgenes Denise vannituppa. Ta avastati. Üks verejanuline mõrtsukas tõstis matšeete ja tahtis Deniset lüüa, kuid teine hoidis teda tagasi. Miks? Denise ei tea seda tänase päevani. Mõrvarid lahkusid majast, kuid viis inimest olid surnud.

POJA NIMI ON «JUMALA ARM»

Kui hutu jõugud mõned päevad hiljem jälle majja tungisid, peitis Denise end koos imikuga avatud ukse taha. Mehed viskasid kaks käsigranaati majja, aga need ei lõhkenud.

Alles juuli keskel lõppes tapmine ja Denise küsis endalt: «Miks mina ellu jäin?» Ta oli veendunud, et Jumalal on temaga mingi eriline plaan. Keset rahutusi andis ta Jumalale tõotuse: «Kui ma selle aja üle elan, hakkan ma kõigile inimestele rääkima, et sa oled suur Jumal.» See ei ole lihtne rahva hulgas, millest kaks miljonit inimest – neist enamik kirikuliikmed – said mõrtsukateks. Aga Denise täitis oma lubaduse ja andis ka tapjatele andeks.

MIKS MA ELLU JÄIN?

Denise töötas hingehoidjana, algul vabatahtlikuna, seejärel palgalisena. Ta organiseeris arstiabi, hoolitses aidsihaigete naiste eest, korraldas väljaõpet, viis läbi põllumajanduslikke ja kunstkäsitöö projekte.

Töö käigus õppis Denise tundma misjonitöötajat Wolfgang Reinhardti, kes hoolitseb selle eest, et tapatalgud unustusehõlma ei vajuks. Nad abiellusid 2008. aastal ja Denise kolis Saksamaale, kus ta jätkuvalt oma kodumaa heaks töötab ja ettekandeid peab.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

PILTE IISRAELIST

1. Vaade Õlimäelt Templimäele
2. Tee ühest pühapaigast teise viib Jeruusalemmas läbi kaubatänavate
3. Naatsareti muuseumis näitas Joosep puutöövõtteid
4. Een-Gedi kaljud pakkusid Taavetile varju Sauli eest (1Sm 24)
5. Kirik Kapernaumas Peetruse ämma maja varemete kohal
6. Näitlikud kaitserajatised Golani kõrgendikel, taamal Hermoni mägi