|
22. ja 23. septembril tähistati Ridala palvelas Eesti priikoguduste 130. aastapäeva. Pilt on tehtud lõpujumalateenistusel. Mõndagi saab neist päevist teada Kuulutaja järgmisest numbrist.
Läänemaa ärkamine, mille tulemusena tekkisid Eestis prii- ja baptistikogudused, on ammu ajalugu. Priikoguduste esialgne vaim, vaimsus ja vaimustus on muutunud legendiks. Osa sellest on jõudnud tänapäeva kogudustesse, aga midagi on jäänud järeleaimamatuna aastate taha.
Elame tänases päevas. «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13,8), me võime Temalt täna saada kõik oma usuks ja selle edenemiseks vajaliku. Ometi on hea teada ka eelmiste põlvkondade usklike võitlusi ja seda, et nende palvete vilja on senini näha.
Oleme vastutavad oma kaasaja ja tuleviku ees. Meil peab olema usku, mis praegu oma ülesanded täidab ja järgmisi põlvkondi innustab. «Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele» (Hb 12,2).
 JÕUD PEITUB JUMALA ARMASTUSES
Toimetaja kommentaar
Üks laev jäi Aegna saare juures madalikule kinni. «Armas Jeesus, tüüri Sa meie laeva hoolega,» algab «Vaimulike laulude» laul nr 332. Vanades lauludes on praktiline sisu sees.
Paljud hädad on tingitud sellest, et inimene peab ennast kõige kõrgemaks juhiks. «Jumalal on tarkus ja vägi, Temal on nõu ja mõistus,» teadis Iiob (Ii 12,13) ning seda oleks meilgi kasulik arvestada. Ehk saaks siis mõnest asjast kurva tooni asemel rõõmsalt rääkida.
IKKA JA JÄLLE ESM
Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) on nüüd seadustatud. Kas peaksime rõõmustama või kurvastama?
Kõigepealt kurvastama. Tegemist on hädaabimeetmega. Ükski riik, kes maksab või abi saab, ei rõõmusta selle üle, et ESM vajalikuks osutus. Ei ole ka mingit garantiid, et see positiivseid tulemusi annaks.
Teiseks võiksime ka rõõmustada. ESM on üks konkreetseid samme kriisi leevendamiseks. Magavale kassile hiir suhu ei jookse.
Teiste riikide aitamine ei ole tavaliselt päris omakasupüüdmatu. Euroopa Liit ei aita ka Eestit ainult suurest armastusest meie vastu. Püütakse tõsta meie elatustaset, aga see võimaldab meil rohkem kaupu osta. Kreeka ja teiste kriisiriikide puhul on sama mõte – nende turg ei tohi kaduda ja praegu selle turuga seotud riikide kahju peab jääma võimalikult väikeseks.
Inimühiskonnas on lisaks seaduspärastele mõjudele ka emotsionaalsed. Paanika tekitab rohkem kahju kui asi väärt. Sellepärast tuleb lisaks majanduslikele meetmetele teha midagi ka inimeste rahustamiseks.
Vahel küsitakse, et kas me siis peame pankasid aitama, pealegi võõraid. Kui pangandus kokku kukub, hävib terve majandus. Keegi ei kujuta ette, et raharinglus käiks tänapäeval nii, et sularaha tassitakse kohvriga ühest ettevõttest teise. Pankades on lihtrahva, firmade ja riikide raha. Raha kaotus tähendab rahva vaesumist ja firmade pankrotti, mis viib töökohtade kadumisele. Kriisimaades on ka meil tegutsevate firmade raha, seal on nende filiaale jne. Me oleme nende maadega seotud.
Kas ESMi minevat raha ei oleks saanud Eestis kasutada? Alati saab raha koju jätta, aga kasu võib olla näiline. Üheks otstarbeks määratud raha ei saa ka väga lihtsalt teiseks kasutada. See on majandust anarhia eest kaitsev võte. Siseriiklike vajaduste ja rahvusvaheliste kohustuste vastandamine on sageli kas demagoogia või asjatundmatus. Umbes samamoodi vastandatakse muuseas välismisjonit ja kodumaiste kirikute vajadusi.
Ei oleks vist õige Eesti Vabariiki ESMis osalemise puhul õnnitleda. Samas ei tahaks selle otsuse tegijaid ka hukka mõista. Sõimamise asemel palugem Jumalat. Meile kõigile oleks kasulik, kui ESM ja teised kriisivastased meetmed õnnestuksid.
«Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd Ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!» (Ps 90,17).
MOSLEMITE SOLVAMINE
Ameerikas tehtud rumal islamit kritiseeriv amatöörfilm «Moslemite süütus» ärritas moslemid üles. Vägivaldsetes protestides on surma saanud inimesi ja lõhutud varasid. Nagu sellest vähe oleks, avaldas üks Prantsuse satiirileht moslemeid pahandavaid karikatuure.
Kas islamit enam kritiseerida ei võigi? Ristiusku solvatakse islamiriikides ometi iga päev ja proteste on vähe kuulda.
Võib-olla peaks piirduma viisaka kriitikaga? Ilmselt see ei aitaks. Moslemite arvates peab nende usk olema kriitikavaba. Aga mõistust on selleks kriitikaks kindlasti vaja. Ja takistama peaks neid, kelle eesmärgiks ongi rahutused või kes arvavad, et jälgivad lihtsalt «mängu ilu» ja keda ohvrid ei huvita.
Kristluse allakäik ja moslemite edu peavad meid häirima. Samas ei tohi unustada, et ainsaks võitjaks islami üle saab olla Jeesuse Kristuse evangeelium. Jeesus tuli vaenlasi sõpradeks muutma, mitte neid hävitama või alla suruma. Selles on suur vahe Tema õpetuse ja moslemite õpetuse vahel.
Meie tegevus peab olema teadlik. Jeesus ütles: «Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel.» (Jh 15,14–15).
«Siis ütles Taavet Saulile: «Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.»» (1Sm 17,34–35).
ARMASTUS – PATT VÕI ÕNDSUS?
«Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna. Ja üks seadusetundja nende seast küsis Teda kiusates: «Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?» Jeesus vastas talle: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.»»
Mt 22,34–40
Minu tänaste mõtete aluseks on armastus. Armastus küsimärgiga. Nimelt – kas armastus on patt või õndsus? Ütlen juba ette, et siin ei ole pearõhk asetatud meeste ja naiste vahelisele armastusele. Kristuses ei ole naist ega meest – Kristuses on inimene. Seega räägin meist kõigist.
Loetud Pühakirja lõik kannab Piiblis pealkirja «Seadusetundja kiusab Jeesust küsimusega suurimast käsust». Mida tähendab «kiusas Teda”?
Eesti keele sõnaraamat annab sellele sõnale sünonüümid «vaevama», «ahvatlema». Minu arusaamist pidi on kiusamine ka omamoodi eksamineerimine. Ilmselt oli see ka siin motiiviks – vaatame, mida sa oskad selle küsimuse peale vastata?!
RIDADE VAHEL
Üks õppejõud pedagoogikaülikoolis tavatses oma loengut alata väitega: «Nüüd ma räägin teile, mis on peidetud ridade vahele. Teksti oskate te ise ka lugeda.» Põnevad loengud olid.
Siia, Jeesuse öeldud paari lausesse, on peidetud väga palju, kogu Piibel. Siin on kirjas see, mis inimest Jumalaga ühendab. Kuid ka see, mis inimese Jumalast lahutab ja see on patt.
Te võite küsida, et kus siin patt on? Siin on juttu ainult armastusest. Jah, tõsi küll. Kuid nii imelik, kui see ka pole, võib armastus olla nii patt kui ka õndsus.
Mulle puutus kätte väga intrigeeriva pealkirjaga raamat «Ma pidasin end täiuslikuks». Sirvides raamatu sisukorda, jäin üllatunult lugema. Esimese peatüki pealkiri oli «Patt on armastus».
Kuna tegu oli ühe teise uskkonna kirjanikuga, võtsin kohe seisukoha – see ei saa nii olla! Siin laseb mees raskelt mööda. Hakkasin lugema tugeva eelarvamusega. Kohe alguses väidetakse, et mõrv ei ole patt, varastamine ei ole patt jne. No on alles lugu!
Kui olin selle loo läbi lugenud, ütlesin: «Aamen!» Tõsi, eelnimetatud teod ei ole patt, vaid on patu tagajärjed. On patu teod patuses inimeses. Patu juured on palju sügavamas mullas. Patt on nimelt kirjutatud Jeesuse kahe armastusekäsu ridade vahele.
PATUNE ARMASTUS
Armastus iseenese ja ka ligimese vastu on kindlasti patt, kui see on suurem kui armastus Jumala vastu. See on tõsiasi, mis nii siit kirjakohast kui ka tervest Jeesuse õpetusest selgesti välja paistab. Maagiline sõna «armastus» varjutab selle ohu oma kauni kõlaga. Kuid just siin on peidus patu olemus.
Jeesus toonitas: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!» See on selge. Kuid kui inimene armastab ennast või mõnda oma lähedast kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega, siis on see patt. Siis on inimene pandud Jumala kohale ja Jumal jäetud oma kohast ilma. Sellega on Jumal meie elu troonilt tõugatud.
Jeesus ütles selgelt: «Armasta oma ligimest nagu iseennast!» Mitte aga nii, nagu Jumalat tuleb armastada. Siin on vahe.
KÕIGE ENAM
Selles küsimuses oli Jeesus väga radikaalne. Ta ütles: «Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt» (Mt 10,37).
Sõna «enam» paneb asjad paika. Enam Jumalat on õige, hea ja õndsuse allikas. Enam iseennast ja ligimest on patt ja me ei vääri Jumala Poja ohvrit. Ei vääri Jumala riiki.
Milline ohtlik asi on varjul lihtsas sõnas «enam»! See on kirjutatud kahe armastusekäsu ridade vahele. See on tähtis, kuhu me oma elus selle sõna asetame. Pangem ta siis õigele kohale – Jumalale enam ja inimestele nii nagu meile enestelegi.
Usun, et Jeesus armastas väga oma ema. Isegi ristil surres hoolitses Ta tema eest ja määras talle eestkostja enda asemele. Kuid kui asi puutus vaimulikku pinda, siis Jeesus tõmbas selge vahe. Mt 12,46–50 loeme: «Kui Jeesus alles rääkis rahvahulkadele, vaata, siis seisid Tema ema ja vennad väljas, otsides võimalust Temaga rääkida. Aga keegi ütles talle: «Vaata, su ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sinuga rääkida!» Tema aga kostis teate toojale: «Kes on mu ema ja kes on mu vennad?» Ja sirutades käed jüngrite poole, ütles Ta: «Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.»»
Me ei tea, kas ruum oli rahvast nii täis, et Jeesuse ema ja vennad ei mahtunud sisse või nad lihtsalt ei soovinud tulla. Pigem nii. Sest sõnumitooja sai vabalt sisse ja otse Jeesuse juurde. Ja just siin näitas Jeesus praktiliselt, kuhu kuulub rõhuasetus «enam». Jumalale enam ning alles siis ema ja vennad!
USK PRAKTIKAS
Oleme oma praktilises elus teinekord samasuguse valiku ees. On pühapäev, algamas on vaimulik koosolek ja siis kas ema, vennad või lapsed tulevad kaugelt külla. Harva saame neid näha ja nüüd tuleb teha valik – kas Jumal või lähedased? Ja siis valitakse nii sageli lähedased. Vabandus on – nad on kaugelt tulnud ja nii harva saab nendega koos olla. Täna, Jumal, vabanda mind, ma ei saa tulla… Ma jätan täna Sinu kõrvale. Nemad on mulle tähtsamad.
Kuid siin me teeme pattu nii Jumala kui ka oma lähedaste ees. Kahekordset pattu. Esiteks anname Jumalale sõnumi – minu lähedased on mulle tähtsamad kui Sina. Ja teise sõnumi anname lähedastele – ega see Jumal mulle ka kõige tähtsam ole, see rohkem kombe värk, teie olete tähtsamad.
Ise siis imestame, et miks meie lähedased Jumalast ei hooli? Ise me oleme neid õpetanud – inimesed ja inimeste lugupidamine on tähtsam kui Jumal. See on otse meie oma patu vili. Kaevata pole kellegi muu kui iseenda peale.
Jeesus andis selge tunnistuse. «Tema aga kostis teate toojale: «Kes on mu ema ja kes on mu vennad?» Ja sirutades käed jüngrite poole, ütles Ta: «Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.»»
Me peame enestele selgelt aru andma – taevas on ainult need, kes iganes teevad Jumala tahtmist. Teised, nii kahju kui see ka meile pole, jäävad sealt välja. Nii on kästud ka nendest, oma tõelistest sugulastest, vaimulikest sugulastest, enam lugu pidada.
Kuid see kõik ei tähenda, et me omakseid ei peaks armastama ja hoolitsema nende eest. Muidugi peame! Apostel Paulus kirjutas: «Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu» (1Tm 5,8).
Me oleme kohustatud oma vanemate, laste ja teiste meile lähedaste eest hoolitsema. Me oleme kohustatud neid armastama nii nagu iseennast. Kuid iial ei tohi me Jumala kohta anda nendele.
Kas see on keeruline nõue? On küll. Aga kes on öelnud, et taevatee on kerge? Kes on öelnud, et taevatee on lai?
Pigem õpetas Jeesus nii: «Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» (Mt 7,13–14).
TÕELINE ARMASTUS
Kokkuvõtteks võime väita, et armastus võib olla patuks. Kuid samas põhineb ka igavene õndsus armastusel. Küsimus on ainult rõhuasetuses. Jumal – Tema on üle kõige ja kõige tähtsam. Temale kuulugu meis, mis on Temale kohane – kõige parem, kõige auväärsem, meie südame armastuse kõige suurem osa. Ja siis on ka meie enda ja ligimeste vaheline osa õiges vahekorras. Siis on meie elu neile eeskujuks ja jutluseks.
Armastusest sõltub kõik, sest Jumal on armastus. Apostel Johannes kinnitas seda 1Jh 4 koguni kaks korda ja kutsus meid kõiki armastusse jääma, sest ainult nii me jääme Jumalasse. Ainult järjekord olgu õige!
«Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!»
AARE TAMM
emeriitpastor Ridalast
UUS VEEBILEHT TUTVUSTAB JUMALAT
Aktuaalne teema
Kuulutajale andis intervjuu Agape Eesti misjonär ja Jumal.ee projektijuht HELARI HELLENURM (34).
Mis on Jumal.ee?
Jumal.ee on lihtne veebileht, mis on suunatud mittekristlastele. Eesmärk on veebikülastaja kokku viia kristlasega, kes tunneb Jumalat ja on seal veebilehe taga. Meie inimene ootab põnevusega, millal mittekristlane veebilehte külastab ja mõne küsimuse esitab.
Veebilehe ainuke eesmärk ongi, et inimene kirjutaks ja esitaks küsimusi. Kõik nupud, pildid ja tekstid on hoolikalt läbi mõeldud, et võimalikult ruttu tekiks võimalus küsida. Vastab eelnevalt koolitatud inimene (mentor).
Kust need koolitatud inimesed pärit on?
Oleme üleskutseid teinud, olen ise oma tutvusringkonnast inimesi otsinud. Nad on erinevatest kirikutest ja erinevate taustadega. Hetkel on koolitatud 60 inimest üle Eesti. Mõned koolitused on veel tulemas, plaanis on teha need Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
Millal veebileht avati?
Avasime selle kirikute nädala «Heartbeat Tallinn» raames ja tegime seal väikest reklaami. Suure reklaami aeg oli ajastatud septembrisse. Kaks nädalat oli tänavareklaami. Me tegime veebilehe jaoks videolood erinevatelt elualadelt inimestega, kes võiksid rääkida oma Jumala-kogemusest. Need olid Hannes Hermaküla, Tiidrek Nurme, Immanuel Volkonski ja Jana Abzalon. Nende näod olid ka reklaamiplakatitel.
Mõnedele ei meeldi selle veebilehe nimi.
Eks arvamusi ja mõtteid on erinevaid. Me kaalusime mitmeid lahendusi. Mõte oli leida tavalise keskmise inimesega ühine tasapind. Leidsime oma töögrupiga, et kui rääkida usuga seotud mõtetest, siis Jumal kui keegi kõrgem on enamikule teada ja Temast võib lähtuma hakata. Meie ümber on mitmeid liikumisi, mis ei räägi Ainujumalast või kristlikust Jumalast. Loomulikult räägime meie kristlikust Jumalast, kes on ainus Jumal! Selles ei tohiks veebilehte vaadates ka mingit kahtlust olla.
Meie soov on esmalt huvi tekitada, siis kontakti luua ja seejärel juhendada inimest Jumala ja Jeesuse tundmaõppimisel. Seetõttu arvan, et nimi ei ole liiga pretensioonikas, vaid just õige.
On avaldatud arvamust, et sellise nimega veebileht peaks andma täieliku ülevaate Jumalast, teoloogiast, kirikutest, arusaamadest, ajaloost jne.
Kui meile antaks korraga kogu selline info, kui palju me suudaksime seda vaadata ja meelde jätta? Kui tuletame meelde enda esimesi ususamme, siis kui palju me teadsime alguses kõigist nendest asjadest? Meie kasvamine käis samm-sammult, on hea mitte oodata rohkemat ka teistelt, kes on sellele teele astunud.
Selle veebilehe eesmärk on anda inimestele väike eelmaitse ja väga selge võimalus kristlastega kontakti saada. Kui inimene on juba kontakti võtnud, siis on võimalik teda edasi juhendada ka sügavamates teemades. Pealegi, erinevatel kirikutel on oma nüansid! Jumal.ee püüab pakkuda võimalikult ühtseid vaateid, millega enamik kristlasi nõus on. Mentorprotsessis osalevad erinevate kirikute esindajad ja nende kaudu on inimestel võimalik ka nüanssidega tutvuda, kui nad seda soovivad.
Kas veebileht areneb edasi või on valmis?
Me teeme juurde videolugusid ja täiendame ka tekste. Nendesse kohtadesse, kus on praegu palju tekste, soovime videoklippe juurde teha, et inimestel tekiks parem visuaalne kontakt. Oluline on, et veebikülastaja kogeks, et seal on midagi talle. Tahame areneda igal juhul!
Kas Sul on veebilehe tegemisel ka abilisi?
Kümme inimest on videoid tegemas. Sisuga tegeleb veel mitu inimest – keelekorrektuur ja niisugused asjad. Samuti on mitu inimest tegelemas mentorite koolitamise ja veebist tulevate kirjade suunamisega mentoritele.
Kust sai veebileht eeskuju?
Idee sai alguse Prantsusmaalt, hollandlased ja šveitslased on seda edasi arendanud. Tegemist on rahvusvahelise internetimisjoni tööga, kus teevad kaasa 40 erinevat organisatsiooni 22 riigist, sh näiteks Billy Grahami Evangeelne Assotsiatsioon, neil on veebileht http://peacewithgod.net. Saksakeelses ruumis kasutatakse nime GottKennen jne.
Millist tuge ootavad veebilehe tegijad teistelt usklikelt?
On vaja palvetuge, et seda tööd teha, et kirjade vastajatel oleks Jumala tarkust, tunnetust ja armastust. Et inimestel tekiks uusi küsimusi ja nad võiksid Jumalas kasvada.
Täname!
19. septembril 2012
Skype’i vahendusel
AJALOOLE JA USU ALUSTELE PEAB MÕTLEMA
Kõrgema Usuteadusliku Seminari 90. aastapäeva puhul oli 14. ja 15. septembril Tallinna Oleviste kirikus rahvusvaheline teaduskonverents «Teoloogiline haridus muutuvas ühiskonnas – ajalugu ja tänapäev». Seal pidas ettekande «Saksa baptistide teoloogilise seminari Ida-Euroopa tudengid ja vilistlased aastatel 1880–2000» Elstali teoloogilise seminari kirikuajaloo professor MARTIN ROTHKEGEL (43). Järgnev on professori intervjuu Kuulutajale.
Mis oli Teie ettekande peamine sisu?
Kuni Teise maailmasõjani oli meil umbes veerand üliõpilastest Ida-Euroopast, sealhulgas ka Eestist. Teema oli väga huvitav. Stuudiumi rahvusvahelisus on oluline kvaliteedinäitaja. Aga nüüd on kombeks, et suur osa teoloogiaüliõpilastest õpib ainult oma kodumaal. Minu ettekanne lõppes tõdemusega, et oleks parem, kui võimalikult palju baptistlikke teoloogiaüliõpilasi õpiksid välismaal.
Kas Te olete selle teemaga ka varem tegelenud?
Ma olen spetsialiseerunud 16.–17. sajandi usulistele nonkonformistidele, st ristijatele, anabaptistidele, antitrinitaaridele jt. Aga kuna olen baptistiseminari professor, tegelen ikka ka baptismi ajalooga. Minu raskuspunkt on 17. sajandi Inglise baptism. Aga kui mind kutsutakse konverentsile, tegelen ka 19. ja 20. sajandiga.
Te olete kahekordne doktor.
Ma ei ole pastor. Elukutselt olen õpetaja. Õppisin klassikalist filoloogiat Hamburgis, Viinis ja Thessalonikis ning teoloogiat Hamburgis, Thessalonikis ja Prahas. Mul on doktorikraad nii klassikalises filoloogias kui ka evangeelses teoloogias.
Kas Te töötate ainult seminaris?
See on seminari ajaloos esimene kord, kus õppejõud ei ole pastor. Nüüd on seminar riiklikult tunnustatud teoloogiline kõrgkool. Varem olid õppejõud lihtsalt õpetajad või dotsendid. Nüüd käib kõik riigi seaduste järgi. Kuna ma tegelen baptismi ajalooga, lepivad inimesed ehk sellega, et ma pastor ei ole.
Elstalis on Onckeni arhiiv, seega on Teil, mida uurida.
Minu uurimisteema andmeid selles arhiivis ei ole. Seal hakkavad materjalid peale 1820.–1830. aastatest ehk saksa baptismi algusest. Ma hakkan küll nüüd tegelema ka saksa baptismi ajaloo probleemidega, aga minu põhihuvi on praegu veel varasemas ajas.
Meil on nüüd uus baptismi uurimise instituut, kus uuritakse baptistlikku teoloogiat ja ajalugu. Juhime seda instituuti kahekesi koos professor Uwe Swaratiga. Me anname välja uue kriitilise väljaande 17. sajandi baptistide usutunnistustest. Inglise ja ladina keeles on uskumatult palju vanu baptistlikke usutunnistusi. Need on väga huvitavad. Baptistid olid väga revolutsioonilised. Nad olid algusest peale demokraadid. Nad taotlesid vabariiklikku riigikorda ja olid täieliku usuvabaduse poolt. Nad pooldasid riigi ja kiriku lahutamist ja inimeste vabadust midagi uskuda või üldse mitte uskuda.
Kas riigist lahutatus tähendab seda, et kristlased ei või poliitikas osaleda?
Baptistliku arusaama järgi peavad kristlased poliitikat tegema. Nende arvates on parim riigivorm demokraatlik vabariik, kus poliitiline vastutus ei ole monarhi, vaid kodanike käes. Baptistid on alati toonitanud, et kristlaste moraalne kohus on riigi ja ühiskonna vabaduse heaks ja sotsiaalse õigluse eest välja astuda.
Selle kohta on palju näiteid. Näiteks Roger Williams, esimese vaba demokraatliku riigi looja Põhja-Ameerikas 1638. Hilisemast ajast võiks nimetada John Cliffordit, päris tähtsat poliitikut Inglismaal ja Baptistide Maailmaliidu presidenti. Või Walter Rauschenbusch, sotsiaalevangeeliumi liikumise rajaja, kes mõjutas tugevalt Ameerika ja Kanada poliitilist kultuuri 20. sajandil.
Kas see tähendab, et baptist võib näiteks parlamenti kandideerida?
See on enesestmõistetav. Ma ei tea päris täpselt, aga meil on mõned vabakirikute liikmed Bundestagis. Ka seminari kolleegiumis on meil aktiivseid parteipoliitikuid. Paljud pastorid kuuluvad parteidesse ja see pole mingi saladus ega häbiasi, see on hea ja me tahame seda. Nad on erinevates parteides, me ei ütle, et mingi üks partei esindab kristluse huvisid.
Aga on selge, et on olemas vabadusepõhimõtted. Baptistid on alati seisnud vaba riigi eest, kus on maksimaalne vabadus kõigile kodanikele, kus kõik inimesed saavad elada oma südametunnistuse järgi, kus ka kristlikke põhimõtteid teistele inimestele peale ei suruta. Baptistid respekteerivad alati seda, et on mittekristlasi ja ka religioonita inimesi. Neil inimestel peab olema täielik vabadus oma põhimõtete järgi elada.
Kas see ei ole ohtlik – näiteks moslemid tulevad ja võtavad Saksamaa üle?
Baptistid on põhimõtteliselt moslemite usuvabaduse poolt ja protesteerivad nende igasuguse diskrimineerimise vastu. Moslemitel on samasugune õigus nagu teistel inimestel Saksamaal elada ja oma usku praktiseerida.
Aga kristlus käib alla ja moslemid võtavad sakslaste hinged üle.
Kui inimesed saavad vaimulikult islamist tugevamini sisse võetud kui ristiusust, siis pole midagi teha. Siin ei saa riigi seadus või riiklik diskrimineerimine midagi muuta.
Kõigil inimestel peab olema täielik vabadus usuküsimustes oma südametunnistust järgida. Mul ei ole mingisugust hirmu, et kristlus selle läbi kahju saab. Me ei pea üldse midagi kartma. Olenemata sellest, kas elame vabal maal või diktatuuri all, on meil ikka Jeesuse Kristuse evangeelium, mida teistel ei ole ja seda ei saa meilt keegi ära võtta.
Me ei vaja riiklikke seadusi kristluse kaitseks. Ainult need religioonid, mis ei ole tõesed, mis ei tulene inimese vabast otsustusest, vajavad riigi kaitset. Sellepärast ei võta baptistid ka riigilt rahalist abi.
Meie usk võidab maailma (1Jh 5,4). Ühiskond peab olema vaba ja usuasjades neutraalne, nagu see Ameerika Ühendriikides on.
Miks Te uurite vanu Inglise asju ja mitte Saksamaa omi?
Ma arvan, et just Inglise varasemas traditsioonilises ühiskonnas on baptismi kütkestavus hästi tuntav. Seal oli baptism väga jõuline. Baptism on kristluse väga eriline vorm.
Kristluse kahe tuhande aastases ajaloos näeme, et ta on peaaegu alati olnud valitsev ideoloogia, mis on kaitsnud rikkaid ja võimumehi ning alla surunud vaeseid ja ilma võimuta inimesi. Tema nimel on inimestel päid maha raiutud, neid on põletatud, üles poodud, nende südametunnistuse vabadust piiratud. Kristlus on jätnud ajalukku hirmsa verise jälje. Seda sellepärast, et ta sidus end ilmaliku võimuga ja survestas inimesi.
Koos baptismiga ja sellele eelnenud 16. sajandi ristijatega kohtume me kristluse hoopis teise vormiga, nimelt täieliku vabaduse ja vaba tahte kristlusega. Kristlust, mis vajab ise vabadust ja on valmis seda teistele andma.
Juba kõige varasematest baptistlikest usutunnistustest 1612 leiame ütluse, et kõik inimesed, ka kui nad on paganad, ateistid, moslemid või juudid, peavad täielikku vabadust omama nagu kõik teised inimesed ühiskonnas. Baptismi algusest peale on vabadus ja inimväärikus olulised põhimõtted ja see paelub mind väga. Need on põhimõtted, mis kaua aega kristluses puudusid ja mis ma baptismist leidsin. See on põhjus, miks ma olen baptist, sest minu arvates vastab see hoiak Jeesuse Vaimule. Ja mitte võimsate kirikute hoiak, mis inimesi alla rõhub ja nende rahast elab.
Kas Teie teema huvitab ka teisi inimesi, kas nad loevad seda, mida Te kirjutate?
Kui keegi teeb akadeemilist uurimust, siis peab tema teema kõigepealt teda ennast huvitama. Muidugi on selliseid kavalaid teadlasi, kes valivad teema, mida on kergem müüa. Ma olen oma uurimistes täiesti vaba ja ei ole endale seda küsimust tõstatanud, kuidas oma raamatuid paremini maha müüa. Ma tegelen asjadega, milles olen veendunud ja kirjutan raamatuid kristluse vabadest vormidest. Ma usun, et teadlane peab seda tegema, mida ta hästi teha oskab ja millest ta on veendunud, et see on õige.
Kui palju peaksid teoloogia ja ajalugu meid huvitama?
Kui te tahate tänapäevas kristlastena elada, siis peate iga päev mõtlema, mis on õige ja mis vale. Näiteks moslemite probleem. On palju neid, kes arvavad, et moslemeid peaks alla suruma või takistama neil Euroopasse tulla. Nad ei ole üldse mõelnud Jeesuse põhimõtete ja mäejutluse üle.
Baptistid mõtlevad juba nelisada aastat vabaduse ja võimu probleemist, õiglusest ja riigist. Kes nende üle järele mõtleb, hakkab mõtlema ka teistest elu praktilistest probleemidest. On vahe sellel, kas lähtutakse autoritaarsetest ja diktatuuri või vabaduse ja demokraatia põhimõtetest. Kes mõtleb baptistlikele traditsioonidele, tuleb demokraatlike ja vabaduse põhimõtete juurde igapäevase elu eetilise käitumise osas. Ma arvan, et peame järele mõtlema paljude asjade üle, mida me iga päev otsustama peame. Ilma mõtlemata ei saa.
Mida soovite meie lugejatele?
Baptismi põhimõtetega tasub tegelda. On oluline, et koguduse töö keskpunktis oleks tunnistus Jeesusest ja Piibel ning me jääksime truuks vabale kirikule vabas ühiskonnas. Ma arvan, et Baltikumi uutes demokraatlikes ühiskondades ja Ida-Euroopas on midagi, mida iga päev kordama ja järele mõtlema peame – baptistid peavad olema demokraatliku liikumise ja arengu eesotsas. See on meie usuline kohustus.
Täname!
15. septembril 2012
Tallinna Oleviste kirikus
MA KAOTASIN EMA
Üheksanda jaanuari hommikul ärkasin ma vapustatuna ja abitult – möödunud oli minu elu kõige hirmsam öö. Kuni keskööni jooksin ma rahutult majas ringi. Mitu korda jäin hetkeks ema haigevoodi juurde seisma ja mõtlesin: «Ta ei ärka enam!»
Üks mõte käis mul korduvalt läbi pea: «Jumal, miks sa võtad minult ema, ma olen ju ainult 12-aastane!» Pisarad jooksid mul üle näo. Lõpuks saatis isa mu magama. Kuid ma ei suutnud uinuda. Kaks tundi hiljem tuli isa minu juurde ja sosistas: «Ta on surnud.»
Et ema varsti surema peab, oli mulle juba ammu teada. Kaks ja pool aastat võitles ta vähiga. Kõik käis üles ja alla. Alguses ei teadnud mina ja mu kaksikõde Saskia veel, miks ta nii nõrk on.
Äkki käis kõik väga kiiresti. Ema läks haiglasse ja teda opereeriti kohe, sest kõhtu olid siirded tekkinud. Juba kaks nädalat hiljem tuli ema jälle koju. Ta tahtis tagasi oma laste juurde. «Te olete parim minu elus,» ütles ta ikka ja jälle. Pärast keemiaravi tundus, et vähk on võidetud.
Ema juuksed kasvasid taas. Haigus sidus meid perena veel rohkem kokku. Ma rääkisin emaga palju sagedamini kui varem. Me saime kõigest rääkida.
«PAREM PALVETA MINU PÄRAST»
Kuid kuus kuud hiljem avastasid arstid ema kõhust uued vähikolded. Jälle pidi ta haiglasse minema ja uuesti keemiaravi saama. Jälle läks veidi paremaks, kuid lootust, et vähk saaks lõplikult võidetud, oli vähe. Igal keskpäeval ja õhtul tulime perega kokku ja palvetasime. See andis meile jõudu. Kui keegi tuli ja ütles: «Ma hoian sulle pöialt,» vastas ema alati: «Parem palveta minu pärast!»
Kuigi ema kehalised kannatused läksid üha suuremaks, ei kaotanud ta kunagi elujulgust. Ta armastas hobuseid ja leidis veel meetodi, kuidas sadulat väiksemaks teha, et lapsed paremini ratsutada saaksid.
Pärast kolmandat haiglaskäiku ja järjekordset keemiaravi sai ema kodus vaid voodis lamada. Ta muutus üha nõrgemaks. Minu jaoks oli kõige hirmsam, et ta enne surma vahepeal päris segi läks. Nii ei saanud ma temaga enam õieti rääkida.
MA NÄEN TEDA JÄLLE TAEVAS
Järgmisel päeval pärast ema surma läksime õega jälle kooli. Ema tahtis nii, et me rutem muude asjade peale mõtlema hakkaksime. Koolitöö ja sõbrad aitasid mul tõesti valust üle saada.
Aga ka nüüd, palju kuid hiljem, on see nii. Ma ei ole küll enam nii kurb, aga kui ma üksi jään, on mul sageli klomp kurgus. Ema hauale ma seepärast eriti minna ei taha, sest seal muutun ma alati väga kurvaks.
Tuge annavad mulle sõbrad, veel enam aga minu pere ja usk Jumalasse. Ema kõige suurem hirm oli, et me pärast tema surma usust Kristusesse ära langeme. Kuid sellest on asi kaugel – ma tean, et saan ema taevas jälle näha!
JOSEPH BEN RIHM
idea Spektrum
MEES LEIDIS GURU ASEMEL KRISTUSE
Kui Uwe Walter veel noor mees oli, leidus tal palju kadestajaid. Ta oli sportlik, tal oli raha ja palju sõpru, ta käis palju pidudel. Ometi ei tundnud ta elust rõõmu ja teda vaevasid depressioonihood.
Tagasi vaadates arvab Uwe Walter, et selle põhjusteks võisid olla vanemate lahutus ja esimene pruut, kes ta maha jättis. Ta proovis kaks korda ülikoolis õppida, esimesel korral juurat ja teisel korral pedagoogikat, kuid lõpuks sai temast ortopeediatehnik.
HOTELLI KATUSEL JUMALAT OTSIMAS
Elu mõtet otsides otsustas Uwe Walter teha reisi Aasiasse. 25-aastaselt rändas ta 1976. aastal läbi Sri Lanka, India ja Nepaali. «Mul oli kõrini heast kodanlaseelust Saksamaal.»
Aasiast lootis Uwe Walter leida elu mõtte või vähemalt mõne guru, kes talle lootust anda võiks. Kõik ilmaasjata. Selle asemel sattus ta ühel päeval keset Nepaali Pakhara linnas vanade raamatute kauplusse ja avastas sealt Wilhelm Buschi saksakeelse raamatu «Jeesus – meie saatus». Võõrsil olles huvitas teda kõik emakeelne. Ta sai sisemiselt liigutatud ja tahtis nüüd ka Piiblit lugeda. Ta ostis selle budistliku Nepaali pealinnast Katmandust. Ta luges seda iga päev ja oli õnnelik.
Ühel ööl, kui Uwe Walter magada ei saanud, ronis ta hotelli katusele. Seal oli tal tunne, et taevas on lahti ja Jumal kallab ta üle oma rõõmu ja armastusega.
Pool aastat hiljem pöördus Uwe Walter tagasi Saksamaale. Ühel täikal sattus ta müügikohta, kus ammu surnud pastor Wilhelm Buschi raamatu mõte talle selgeks sai. Seal õppis ta esimest korda veendunud kristlasi tundma. Aga võttis veel palju aastaid, kuni temast endast kristlane sai. See juhtus 1987. aastal tema Frankfurdi-lähedases kodulinnas, kus ühes misjonitelgis kutsuti eestpalvele ja ta tegi otsuse usu kasuks.
SULETUD UKSED
Sellest peale tahtis Uwe Walter kuulutada head sõnumit Jeesusest Kristusest neile, kes seda varem kuulnud ei ole. Ta tundis kutsumust – ta tahtis misjonäriks saada.
Uwe Walter läks piiblikooli. Seal õppis ta oma tulevast abikaasat Annat tundma, kes tema vaateid jagas. Kuid kõik uksed välismisjoniks olid kinni. Ja nii läks noor abielupaar Ida-Saksamaale ja hakkas tööle uues vastasutatud koguduses. Kogudus edenes, aga 1990. aastatel kolisid paljud liikmed tööd otsides Lääne-Saksamaale. Nii põles Uwe Walter viie aastaga läbi ja läks tagasi kodupaika. Temast sai jälle ortopeediatehnik.
KRIISIABI ANDJA
Pühapäeviti jutlustas Uwe Walter kogudustes. Ükskord kohtus ta ühe kriisiabiorganisatsiooni eestseisuse liikmetega. Need otsisid just oma hingehoiukeskusesse tööjõudu. Kui Uwe Walter sellest kuulis, läks tal südame ümbert kuumaks. Ka pere sai sellest mõttest tuld. Uwe Walter kandideeris ja võeti tööle.
2008. aastast on Uwe Walter abikeskuse juhataja. Ta teab, et on õiges kohas: «Jumal ise juhatas meid siia.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
MIDA USUVAD BARACK OBAMA JA MITT ROMNEY?
Vastuseks küsimusele, millist rolli mängib tema elus ristiusk, ütles USA president Barack Obama, et see annab talle perspektiivi ja kindluse, mida tal muidu poleks – ta on armastatud. Tema usk on presidendiametis kasvanud. See amet lihtsalt sunnib rohkem palvetama.
Barack Obama liitus noore täiskasvanuna Chicagos evangeelse Kolmainu kogudusega. Presidendina külastab ta koos perega Camp Davidi maaresidentsis uskkondadest sõltumatu Evergreen Chapeli koguduse jumalateenistusi.
Barack Obama arvates on hea iga päeva lõpus teada, et on olemas Jumal, kes valitseb. Tema soov on pidevalt armastada Jumalat kogu südamest ja hingest ning oma ligimest nagu iseennast, isegi kui see alati ei õnnestu.
Barack Obama vabariiklasest vastaskandidaat presidendivalimistel mormoon Mitt Romney ütles, et usk on tema elu loomulik koostisosa. Temale on juba lapsena sisendatud, et peab armastama Jumalat ja ligimest.
PRESIDENDI LEMMIKKIRJAKOHT
Barack Obama usk rajaneb veendumusele, et kõik inimesed, kuna nad on loodud Jumala näo järgi, kannavad üksteise eest vastutust – tema puhul kõigepealt oma ameeriklastest kaaskodanike suhtes ja siis ka kõigi teiste inimeste suhtes. Presidendi lemmikkirjakohaks Piiblis on Jeesuse sõnad Mt 25,35–36: «Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.»
Barack Obama nimetas ka 46. psalmi ja salmi Js 40,31: «Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.»
KRISTUS ON JUMALA POEG
Barack Obamalt ja Mitt Romneylt küsiti ka nende usu kriitika kohta. Nii kostab konservatiivsetest ringkondadest aegajalt, et protestant Barack Obama ei olevat üldse kristlane, vaid salamoslem. Mormoon Mitt Romneyt aga iseloomustatakse sektandina.
Küsimusele, kuidas ta sellistesse arvamustesse suhtub, vastas Barack Obama: «Ega ma ei saa selle vastu palju midagi teha. Presidendina täidan ma oma ametikohustusi, mille hulka ei kuulu elanike veenmine, et minu usk Jeesusesse on ehtne. Aga ma teen oma parima, et oma usus elada, Jumala sõnasse jääda ja püüda, et minu elu Tema omale sarnasemaks muutuks. Ma ei ole täiuslik. Ma saan Teda vaid edaspidigi järgida ja inimesi teenida.»
Mitt Romney vastas, et temalt küsitakse sageli tema usu kohta. «Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja maailma Päästja.» Tema arvates ei peaks uskkondlik kuuluvus inimestes kriitikat esile kutsuma. Pigem võiks näidata maa ja rahva sallivust.
Mormoone, kelle hulka Mitt Romney kuulub, peetakse üldiselt sektiks, sest nende usu aluseks on lisaks Piiblile ka «Mormooni raamat», kus nende usu alustaja Joseph Smith (1805–1844) kirjutab uutest ilmutustest, mis olevat Jumalalt pärit. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik, nagu mormoone ametlikult nimetatakse, teeb intensiivset misjonitööd. Üle maailma on neil tegutsemas 52 tuhat misjonäri. Mitt Romney misjoneeris 1966. aastast kaks ja pool aastat Prantsusmaal. Mormoonidel on üle maailma 14 miljonit koguduseliiget.
RICK WARREN LOOBUS
USA üks mõjukamaid evangelikaale, Los Angelese lähedase Saddlebacki baptistikoguduse pastor Rick Warren loobus avalikust vestlussaatest presidendikandidaatidega. Ta ütles, et valimiskampaania on mõlemalt poolt tema jaoks liiga räpane. Ta ei olevat kunagi selliseid vastutustundetuid isiklikke rünnakuid ja pahatahtlikke solvanguid kuulnud.
Algselt tahtis Rick Warren mõlemat presidendikandidaati nende poliitiliste vaadete suhtes intervjueerida, nagu ta tegi seda 2008. aasta valimiskampaania ajal Barack Obama ja tema tollase vastase John McCainiga. Kuid see olevat mõnitamine, kui ühel õhtul teineteisega viisakalt vesteldakse ja järgmisel päeval jälle isiklikke rünnakuid alustatakse.
idea Spektrum
UUED PASTORID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUS
5. augustil andis Tallinna venekeelse Betaania EKB Koguduse pastor Nikolai Orehhov juhtimise üle senisele kaaskarjasele Stepan Maerkole. Nikolai Orehhov siirdus emerituuri.
* * *
2. septembril seati Rapla Vabakoguduses pastoriametisse liidu misjoninõukogu sekretär Matt Edminster, kes oli varem Viimsi Vabakoguduse noortejuht ja abipastor. Matt Edminster on aastate eest misjonärina Eestisse tulnud ameeriklane.
* * *
23. septembril seati Keila Baptistikoguduses pastoriametisse Gunnar Üprus. Senine pastor Gunnar Mägi on nüüd vanempastor.
KÕRGEMA USUTEADUSLIKU SEMINARI 90. aastapäeva tähistamine
14.–16. septembril 2012
1. Paul ja Erli Lepiku nimelise teoloogilise hariduse fondi loomise dokumendile kirjutasid alla Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, Erli Lepik ja seminari rektor Margus Kask.
2. Esimese rektori Adam Podini pärandi hoidja Tõnu Karu palus Keila koguduse kunagise pastori lesel Astrid Teekelil lugeda Adam Podini Piiblist teksti.
3. Teaduslikul konverentsil Oleviste kirikus – ettekandja Parush Parushev, metodistide seminari rektor Meeli Tankler, seminaristid James ja Maarja Larson ning ettekandja Gerard Willemsen.
4. Adam Podini perekonna haual.
5. Joosep Tammol, Peeter Roosimaal ja Ermo Jürmal oli kandev osa seminari taasavamisel.
6. Pidulik jumalateenistus Keilas, seminari algses asupaigas.
Fotod: Helari Hellenurm
|
