Aastad mööduvad ja seda on kombeks tähistada. Nii tegi ka Valga Betaania kogudus oma aastapäeval. Umbes pooleteiseks tunniks sai Valga kultuurimaja fuajee Jumala austamise paigaks. Lauljad Soome nelipühikirikute meeskoorist kiitsid akustika väga heaks.

Me ei tea, kas nelipühapäeval lauldi, küll aga räägiti siis Jumala suuri asju (Ap 2,11). Laul on kindlasti üks võimalusi nendest kuulutamiseks. Taevasel jumalateenistusel on laulul oma osa (Ilm 5,9;15,3). Nii ei peaks ka maised kirikukoorid vaikima. Kahjuks on ühine meestelaul muutunud haruldaseks.

Nelipühade tähistamisega ei peaks kogudustes tööhooaeg lõppema, võib-olla ainult muutuma. Suvel on lihtsalt võimalused teistsugused. Soojad ilmad meelitavad kirikuseinte vahelt välja. Ja väljaspool pühakodasid on palju niisuguseid inimesi, kes sõnumit Jeesusest vajaksid. Hea, kui kristlaste laulud ja kuulutus nendeni jõuaksid.

«Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!» (Kl 3,16).

VÕLAKIRI RISTI KÜLJES

Toimetaja kommentaar

Euroopas on praegu keeruline aeg. Kreekas ei õnnestu kuidagi demokraatlikul viisil mõistlikku valitsust ametisse panna, kes riigi võlakriisist välja tooks. «Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid,» ütles Jeesus (Mt 24,7). Praegu püütakse probleemi õnneks majanduslike võtetega lahendada, aga varasematel aegadel peeti sellistel puhkudel sõdu.

Kuigi ei ole jõuluaeg, on kohane meenutada taevaste vägede sõnumit karjastele: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» (Lk 2,14). Siin on kolm Jumala soovi, mille täitumist peaksime taotlema ka Kreeka peale mõeldes.

VANAD JA UUED VÕIMUMEHED

Võib-olla peaksime oma hinnangutes ning lootustes tagasihoidlikumad olema ja mitte ainult viisakuse pärast. Lääne inimesed kipuvad arvama, et kui kuskil võimude vastu välja astutakse, siis on eesmärgiks ja tulemuseks läänepärane demokraatia. Ometi see alati nii ei ole.

Araabia keele professor Otto Jastrow ütles Postimehes: «Viimane ebaõnnestumine oli niinimetatud araabia kevad, millest läänemaailm sai täiesti valesti aru. Araabia kevad tähendab, et islamism on haaramas võimu ja selle tulemusena libisevad need riigid tagasi keskaega.»

Samal ajal, kui Läänes rõõmustatakse Araabia riikide demokratiseerumise üle, värisevad revolutsiooniliste maade kristlased oma tuleviku pärast, sest uued võimumehed on nende suhtes vaenulikumad kui endised. Ja karta on, et iga Venemaa valitseja, kes korraks kaardile vaatab, hakkab Läänemerd Peeter Esimese pilguga nägema. Moskva poolt vaadates on see üsna loomulik.

Kas peaksime siis tingimusteta toetama seniseid juhte, kelle mõttelaad on meile juba teada? Piibel ei luba kristlastel oma valitsejate vastu mässata, aga Jumal on läbi aegade kuulnud rahvaste ägamist ja võimumehi vahetanud. Teame seda omast käest. Seda, mida Ta on teinud meie heaks, võib Ta teha ka teistele. Ta võib kaitsta ka kristlasi vaenulikus ümbruses, kus nad on juba aastasadu elanud ja hakkama saanud.

Jumal ütles kord Iisraelile: «Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike su kaela pealt» (Js 10,27). Jumala teod on täiuslikud ka poliitikas, inimeste omad mitte.

GOOGLE STREET VIEW

Kohe on tekkinud ka kartusi. Mis siis saab, kui kurjategijad neid pilte vaatama hakkavad? Kõike saab heaks ja kurjaks kasutada ning halbade kavatsustega inimesed ei jätnud oma pahategusid ka varem tegemata. Hirmul on mõnikord suuremad silmad kui mõistlik oleks.

Nendest piltidest on tõenäoliselt rohkem kasu kui kahju. Maailm läks veidi avaramaks. Huvi tekkis ka teiste maade vastu. Näiteks võib arvuti abil käia mööda Jeruusalemma tänavaid «jalutamas». Küllap on kaugele rännanud eestlastelgi huvitav oma kodupaikasid vaatama «tulla».

Kõige ilusa kõrval, mida pildi peal hea vaadata, on ka kogu koledus teede kõrvalt salvestatud. Hirmsad lobudikud ja koristamata alad, millega oleme harjunud ja mida igapäevaselt tähelegi ei pane, on värvilistena ja liigutatavatena ikka jubedad küll. Sellepärast on kõlanud ka lootusi, et ehk hakatakse pilte kiiremas korras uuendama. Kas me jõuame aga oma koledad paigad enne uute piltide tegemist korda teha, kui me seda seni pole suutnud?

Eks siitki võib tuua vaimuliku paralleeli. Taevaseid raamatuid, kuhu kogu meie elu on kirja pandud, peaks võtma tõsisemalt (Ilm 20,12–15). Mida sealt kord välja loetakse? See ei ole internetipilt, mida võime lihtsalt edasi kerida. Meie pattu saab ära võtta vaid Jeesus. Ta on seda juba teinud. Ta on kustutanud meie võlakirja koos määrustega, mis olid meie vastu, ning selle on Ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge (Kl 2,14).

NELIPÜHA JA VAIMULIK TÖÖTEGIJA

Nelipühal tuli Jeesus usklike juurde Püha Vaimu läbi. Nad polnud enam vaeslaste või orjade sarnased ebakindlusest haaratud inimesed. Nad olid muutunud, sest neid täitis Jumala Vaim. Nende kohta kehtis apostli sõna: «Te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu» (Rm 8,15). Midagi muutus jüngrite olemuses, nende iseloomus.

Nelipühal antud Vaim kannab mitmeid nimesid (osa neid iseloomustab Vaimu kandjaid): Püha Vaim, Jumala Vaim, Kristuse Vaim, Jeesuse Vaim, Isa Vaim, Poja Vaim, Jeesuse Kristuse Vaim, Issanda Vaim, Tõe Vaim, pühaduse Vaim, lapsepõlve Vaim, armu Vaim, kirkuse Vaim, elu Vaim, igavene Vaim, usu Vaim, tarkuse ja ilmutuse Vaim, väe, armastuse ja mõistlikkuse Vaim, prohvetluse Vaim.

MIDA VAIMU KANDJA EI OLE

Eksituse ja võõra vaimu kandja saab sellelt vaimult inspiratsiooni ja jõudu. Ta võib olla väga loogiline ja veenev oma esinemises, kasutada palju Jumala sõna, kuulajaid kaasa haarata, sest tal on «jumalakartuse nägu». Apostel ütleb: «Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad Tema väge. Ja nendest hoidu eemale.» (2Tm 3,2–5).

Jumala Vaimu kandja ei toitu teise vaimu ilminguist, kes viib eemale Päästjast Issandast Kristusest ja pühadusest. «Ärge kustutage Vaimu! Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on!» (1Ts 5,19–21). Jumala Vaimu kandja kuuletub Vaimust inspireeritud Kirjale, sh katsub läbi vaimulikud asjad. Isikuid ja ilminguid on palju, seetõttu tuleb läbikatsumisega vaeva näha, et otsustada, mida vastu võtta, mida mitte. Kes suhtub vaimuelusse eelarvamusteta, kõike lihalikku Vaimu tööks pidades, saab palju vintsutada. Õiged ja terved eelhoiakud annab Püha Vaim.

Uus, Vaimust täidetud ja juhitud elu ei sobi kokku liha tegudega, millest apostel räägib Gl 5,19–21. Keegi inimene võib end küll esitleda ja lasta end tutvustada kui Issanda sulast ja Vaimu tööriista, kuid läbinägelikud silmad ja vaime eristavad usklikud tulevad järeldusele: «Niisugused inimesed on valeapostlid, petised töötegijad, kes on moondanud ennast Kristuse apostleiks» (2Kr 11,13).

KRISTUSE VAIM TEEB TÖÖTEGIJAKS

Vaimu tööst rääkides ei saa jääda tähelepanuta selle põhjalikult uueksloov töö. Vaim sünnitab inimese uueks, kujundab ta ümber nii, et «nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gl 2,20). «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud» (2Kr 5,17).

Vaimulikule isikule on omane, et tema enda isik jääb tahaplaanile, sest temale on «elamine Kristus» (Fl 1,21) ja Kristus on esiplaanil. «Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete Tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!»» (1Kr 1,28–31).

Vaimulik isik pole lihalikule usklikule kohe äratuntav, sest vaimulik suurus peitub tema väiksuses ja madaluses: «Kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad; vaid me olime malbed teie keskel» (1Ts 2,7). Jumala Vaim annab usklikule midagi niivõrd olulist, et ta ei lase «ilmaasjata ennast täis puhuda oma lihaliku meele poolt» (Kl 2,18).

Vaim ei tule inimesse loitsimise, manamise ega mantrate lausumisega, vaid usu ja palvega. «Vaimulikest lauludest» (nr 347) laulame: «See on mu palve ja südamepüüd: kingi nüüd minule jumalik jõud! Jõud, jõud, jumalik jõud! Jõud, jõud, taevalik jõud! Mu sisse lase nüüd tulla ta, et võin Sind ustavalt teenida. … Jõud teeb mind vaikseks kesk tormide sees, jõud teeb mind julgeks, kui võitlus on ees.»

Eesti kogudused vajavad töötegijaid, kes on varustatud selle Vaimuga, mis teeb tugevaks. See Vaim ja tugevus ei tule kursuste ega hingejõudusid mobiliseerivate konverentside või festivalidega. Need võivad inimese ära kurnata.

Vaimulike töötegijate tarkus ja tugevus peitub vaimumõõga tundmises ja kasutamises. Kui tuleb valida töötegijat, siis Jumala sõna ja Jumala Sõna (Kristuse) tundjate, järgijate ja kuulutajate hulgast on neid leida. Teised inimesed ei tule arvesse, ükskõik mida nad endast ise arvavad.

TÕOTUSTE TÄITUMINE

Võrreldes eelneva uudsevihu toomisega, kõneles nelipüha lõikuse lõpust ja leiva pühitsemisest. Mõeldes esimese sajandi nelipühale, mil Püha Vaim välja valati ning kogudus sündis, mõtleme esimeste usklike teatud küpsusele jõudmisele ning Issanda tööle pühitsemisele. Vaim tegi neid võimelisteks ise vilja kandma.

Peetrus oli innukas Jeesuse järgija ja õpilane, aga tema väljakujunemine oli protsess. Nelipühapäeval täitus tema ja teiste jüngrite elus prohvetite ja Jeesuse tõotus Vaimu saamise kohta. Selle mõju oli ette ennustatud. Nii kõik toimuski. Peetrusele sai kõik selgeks, mis toimus: «See on, mis on öeldud prohvet Joeli kaudu: «Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!»... Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!» (Ap 2,16–17.21).

Kui me usume ja järgime Jeesust, täituvad meie elus Jumala tõotused. Tulemused on ilusad. «Vaimulikes lauludes» on Peeter Singi sõnadega laul (nr 144), mis räägib Vaimu sügavast ja ilusast tööst: «Auline elu, mis juhitud Vaimust, sügavat rõõmu toob hingele see. Auline olla siin kantud Ta armust, imedest rikas on Jumala tee. Muredest vaba, Ta teedel nii astun. Koormad ma veeretan kõik enda pealt. Kõik oma asjatud jooksmised jätan – parem on vaikida, kuulda Ta häält.»

Laulu autori kogemus tõendab, et «Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus» (2Kr 3,17). Jeesuse järgija, keda juhib Jumala Vaim, on hoitud asjatust jooksmisest, tarbetute koormate võtmisest, enesest vaimulikkuse väljapressimisest. Jumala tõotuste täitumine teeb inimese terveks, ta muutub loomulikuks. See loomulikkus on üleloomuliku töö tulemus tema elus. Vaimu juhitavad usklikud elavad imedest rikast elu. Selliseid terveid ja loomulikku elu elavaid inimesi vajavad kogudused.

Need, kelle elus täituvad Jumala tõotused, on võimelised vaikima ja kuulama ning ka kuulma. Koos Püha Vaimuga täidab neid Vaimu vili, millest armastust nimetatakse esimesena. Albert Ruutsoo kirjutab armastusest («Vaimulikud laulud» nr 426): «Andeks ta anda kõik suudab, vaenu ta kanda ei saa. Põlguse sõpruseks muudab, vaenlastki õnnistab ta. Armastus südamed liidab, temas on vennalik meel; ükspäinis Jumalat kiidab, enesest vaikib ta keel.»

Jumalat mitte tundev maailm ja vaimulikus arengus seisma jäämise korral ka usklikud on sunnitud elus edasijõudmiseks ennast esile tõstma ning teisi varju jätma ja kõrvale lükkama. Jeesus ütles: «Aga nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes teie seast tahab olla kõige ülem, olgu kõikide ori!» (Mk 10,43). Jeesus ise tuli teenima ja oma elu andma. Vaimumeelne inimene on valmis minema vastuvoolu, kannatama vasturääkimist, loobuma aujärjest, inimestepoolsest üürikesest kiitusest.

Täitku meid see Vaim, mis toob esile pühaduse, Kristuse au, tõearmastuse, ustavuse, tasaduse, enesevalitsuse, teenijameele. Palvetagem, et selliseid usklikke oleks palju ja nad saaks kogudustes täielikumalt rakendatud Kristuse Ihu ülesehitamiseks. Nelipühal antud pühaduse Vaimu kandjad muudavad koguduse kauniks linnaks mäel. Kõigile saab nähtavaks, et «suurem on see, kes on teie sees, kui see, kes on maailmas» (1Jh 4,4).

EERIK RAHKEMA
Haapsalu Baptistikoguduse vanem

ALLIANSS VALIS PEASEKRETÄRI

Aktuaalne teema

Eesti Evangeelse Alliansi üldkogu valis 19. mail uueks peasekretäriks INDREK LUIDE (59), kes vastas Kuulutaja palvel mõnele küsimusele.

Sa valmistusid uueks ametiks juba pikka aega.

Peaaegu poolteist aastat olin alliansi peasekretäri kohusetäitja ja enne seda pikalt täitevsekretär. Olen olnud alliansi registreerimisest peale 2000. aastal selle eestseisuses ja üheksa aastat juhatuses.

Mis alliansis nüüd muutub?

Nüüd ei muutu midagi. Pigem püüame aktiviseerida seda nägemust, mis alliansil on, et kogudused selgelt tunnetaks selle ühenduse abi oma eesmärgi saavutamisel. Selleks on alliansil üheksa alatoimkonda, kelle kaudu töö toimub.

Kas see tähendab, et Sa ei olnud alliansi varasema käekäiguga rahul?

Nii ja naa! Minu igatsus on, et alliansist tuntaks abi palve- ja evangeeliumitöö tõhustamisel kogudustes. See puudutus peab toimuma rohujuure tasandil. Kutsume kõiki kristlasi ühinema alliansiga. Täna anti liikmetunnistus kolmekümnele uuele liikmele.

Samas paljudel liikmetel on liikmemaks tasumata ja nad on surnud hingede kirjas.

Hesekiel näitab ilmekalt, et luud võivad taas elavaks saada. Eks ma püüan liikmeid innustada ja südametunnistusele koputada ning julgustada neid osalema alliansi töös nii rahaliselt kui oma annetega. Info alliansi tegevusest on aadressil www.allianss.ee.

Millist otsest kasu allianss kogudustele annab?

Nagu ütlesin, tegutseb allianss läbi toimkondade. Kodulehel on need kõik üles loetud. Aga vaatame näiteks palve- ja paastutoimkonda. Organiseerime aasta alguse alliansspalvenädalaid, valmistame ette materjale. Oleme osa üle-euroopalisest süsteemist. Kui allianss seda ei teeks, kes siis teeks? Või paastuaja korraldamine, millest võiks kujuneda väga sisukas ja meeleparanduslik aeg kogudustele ja üksikkristlastele.

Kas see ei ole sekkumine kirikute siseasjadesse?

Kõik on vabatahtlik. Aga kui arvestada, et alliansi liikmeteks on kolm suuremat evangeelset konfessiooni ja nende juhid on valitud ka alliansi eestseisusesse, siis küll nad teemat kontrolli all hoiavad.

Kas alliansi juhtimissüsteemis nüüd muutub midagi?

Täna vastu võetud uue põhikirja järgi toimus muutus eestseisuse rollis. Senini oli ta juhatusele nõuandev organ, nüüd aga üldkogu volinike kogu, kellele juhatus peab üldkogude vahelisel perioodil aru andma. Eestseisuse otsustel on nüüd juriidiline jõud. Nii palju muutus veel, et alliansi president Mihkel Kukk on eestseisuse juht ning peasekretär on juhatuse esimees.

Sa oled hea organiseerija. Kas ei või juhtuda, et Sa kujuned diktaatoriks?

Oht on alati olemas! Et seda ei juhtuks minu ega järgmiste peasekretäridega, toimuski juhtimisstruktuuri muutus ja peasekretäril tegevjuhina on nüüd mitmekordne aruandluskohustus – kõigepealt peab ta juhatuses saama oma tegevusele heakskiidu, siis eestseisuses ning lõpuks annab oma hinnangu üldkogu. Kõik otsused peavad saama vastu võetud konsensuslikult. Kui üksmeelt ei ole, siis ei ole mõtet ka otsust ju teha.

Millest Sa kõige rohkem unistad?

Ma igatsen, et toimkondade kaudu saaks nähtavaks Eesti kristlaste ühine tegevus evangeeliumi heaks. Ma olen peasekretärina üldjuhul kõikides toimkondades osaline. Eriti erutavad mind palve-, Andrease- ja abielutoimkonnad. Tahaksime moodustada Andrease võrgustiku üle Eesti, samuti kootakse praegu seoses Kristuspäeva ettevalmistamisega palvevõrgustikku, mis jääb ka pärast tööle. Abielutoimkonna loosungiks on «Parem paremaks!» See toimkond koondab abielunõustajate ja nende varustuses olevate materjalide kogu paketti.

Sa oled Tallinna Elava Kivi koguduse pastor, Tallinna piirkonna esindaja Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogus, liidu misjoninõukogu liige ja õpid veel Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Kuidas Sa seda kõike jõuad?

Ma ei tea. Kohapeal istumine ei ole minu kõige tugevamaks küljeks. Kogudus toimib. Elava Kivi koguduse asutamine ja arendamine on olnud raskemad kui minu varasem pastoritöö Raplas ja Viimsis, kus koguduste struktuur oli enne olemas. Nii ma jagan oma energiat mitme töö vahel. Loodan seminari lõpetada järgmise aasta kevadel.

Täname!

19. mail 2012
Skype’i vahendusel

KES SUUDAB, PEAB TEGUTSEMA

Kuulutaja vestluskaaslaseks on Lihula Baptistikoguduse pastor, Kilingi-Nõmme Vabakoguduse pastori kohusetäitja ja Samaaria Eesti Misjoni Pärnu osakonna juhataja AIVAR RAUDVER (57).

Kuidas Sa usklikuks said?

Mu elu on olnud päris sündmusterikas. 1991. aastal läksin koos perega Soome elama. Sattusin seal kuritegelikule teele ja kinnipidamiskohta. Hakkasin kriisist väljapääsu otsima. See oli vist juhtimine, et leidsin raamatukogust eestikeelse Piibli. Lugesin ja ei saanud suurt midagi aru. Aga mingi vägi või tõmme oli, ma palvetasin, et ummikust pääseda.

Mind viidi edasi teistesse kohtadesse, kus olid vanglakirikud. Vabanenud vangid käisid seal tunnistamas. Alateadlikult hakkasin tundma, et usk võib olla väljapääs. Keegi ei evangeliseerinud mind ennast. Hakkasin end analüüsima – milleks ma elan ja mida ma teen. Otsuse Jeesuse kasuks tegin pärast töölaagrist vabanemist.

Laagris käis üks vangla töötegija, kellega oleme siiamaani sõbrad. Seal külastasid mind ka Soome Samaaria misjoni inimesed. Juunikuus sain lahti ja 23. detsembril 1997 läksin Porvoo nelipühikoguduses ristimisele. Paari nädala pärast saadeti mind Soomest viieks aastaks välja.

Soome Samaaria misjoni juhataja Krister Lindberg tuli minuga kaasa. Muidu saadetakse riigist politseiga välja, aga mina sain vabalt tulla. Kõigepealt käisime Tallinnas Eesti EKB Koguduste Liidu keskuses, kus kohtusime Ruudi Leinusega. Ta kinkis mulle Piibli. Siis tulime Pärnusse Saalemi kogudusse, kus mu põhiline usutee algas.

Kas Samaariaga kokkusaamine määras Sinu elu?

Jah. Tulin tööle otse vanglast, kuigi ma ei teadnud selle töö olemusest midagi. Saalemi koguduse pastor Kalju Põldroos juba tegeles sellega. Minust sai Saalemi koguduse liige. Minu kasvamine on seotud nii Saalemi koguduse kui ka Samaaria tööga.

Kas Sa olid varem ka mitut tööd tegev mees?

Kaugel sellest. Ma olin enne Pärnu KEKis buldooserijuht. Pärast tööd tegelesin kõige sellega, mis ei olnud eluks vajalik. Jumal juhtis mind kriisi ja andis tunnetuse, et selline elu ei ole minu jaoks. Otsus Jumala kasuks on parim otsus, mis ma elus teinud olen.

Kuidas Sinu töö Samaarias algas?

Kui tulin 6. jaanuaril 1998 Eestisse, olin esimesed päevad tütrepere juures. Mul ei olnud kuskil elada. Samaaria turvakodu oli üüritud pinnal. Uus maja oli just ostetud ja mina alustasin seal remondimehena. See oli vana katlamaja, millest tuli teha turvakodu. Üks suur ja üks väiksem tuba olid enam-vähem valmis. Otsustasime 1. veebruarist sellesse majja tulla. Kui hoolealuste üle valvet ei olnud, tekkis igasuguseid probleeme ja jamasid. Nii panime nad suurde ja mina läksin väikesesse tuppa elama.

See tähendab ju, et oled 24 tundi tööl?

Eks ma ikka öösel magan ka. Algul oli muidugi raske. Tahtsin, et kõik oleks korras, kuid oskused ja kogemused puudusid. Mehed katsetasid piire. Aga ma olen ise vanglast läbi käinud ja mul ei tekkinud hirmu nende ees. Väike kartus oli, et ma ei saa hakkama, aga Jumala abiga sai kõik tehtud.

Kas Sa oled nüüd saanud selleks tööks väljaõpet?

Käisin Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, aga otsest sotsiaalalast nõustamisõpet ei ole saanud. Seminar oli rohkem teoloogiline ja piiblipõhjaline. Pean Piiblit kõige paremaks psühholoogia ja nõustamise raamatuks. Sealt olen ma saanud oma arusaamad ja lähenemised.

Kalju Põldroos ja Heldur Aas olid enne mind mõned aastad Samaaria tööd teinud ning nende toel ja nõul ma kasvasin. Olen õppinud nägema inimestes nende negatiivseid ja ka häid pooli. See on minu elu and, mille olen Jumalalt saanud, et oskan inimestega toime tulla.

Samaaria on üks vangide rehabilitatsiooni kohti.

Oleme vanglasüsteemis üsna tuntud. Kaplanid ja sotstöötajad teavad meid. Vangid räägivad üksteisele, kust abi saab.

Kes noorelt meile tulevad, mõtlevad veel, et elu on ees ja võtavad seda väga kergelt – on üks koht, kus on soe tuba ja söök. Aga 30-40-aastased ja vanemad ütlevad, et on sellisest elust väsinud. Nemad võtavad paremini vastu seda, mida anname.

Kas Sinu hoolealustest on mõni saanud normaalse elu peale, nagu Sa ise said?

Ikka on. Ma tahaks, et kõik saaksid. Päris usklikuks on saanud ehk 20 protsenti. Rohkem on neid, kelle elu on muutunud ja kes tulevad oma eluga toime.

Mida Sa siis teed, kui inimene ei õigusta neid lootusi, mis algul olid?

Ma teen oma tööd südamega, aga ei võta seda südamesse. See on selleks, et suudaksin efektiivselt abistada ning ise läbi ei põleks. Ma ei võta südamesse, vaid annan Jumalale. Ja kui mees jälle tuleb, ei ole mul mingit eelarvamust tema suhtes, kuigi ta on halvasti käitunud. Mõned käivad meil mitu ringi ja alles siis saavad pihta, et midagi tuleb muuta.

Kui pikalt peaks endine kinnipeetav rehabilitatsiooniasutuses olema?

Meil võiks olla maksimaalselt ühe aasta. Tegelikult läheb kolm aastat aega, et inimene aru saaks, et on võimalik teistmoodi elada. Pärast neid aastaid võib hakata tulevikule mõtlema. Nad on kõverdikasvanud isiksused. Vanglas on areng nagu pärsitud ja sellest kapslist on raske välja tulla või ei tahetagi tulla.

Kolm aastat meil olla ei ole hea, sest mehed muganduvad. Samaarias ei pea mõtlema homse peale. Me ei soovi inimesi õpetada ülalpeetavateks, vaid anda oskusi, et nad ise toime tuleksid. Aga see oleneb jälle inimese minevikust ja arusaamisest. Nähes, et nad ei kasva enam edasi, tuli neid omaette elama saata. Leidsin neile korterid, et oleks võimalik jätkata oma elu rajamist. Aitasin neil paberid korda ajada. Kui nad on juba praktiliselt oma elu peal, saan ma neid paremini suunata.

Soome Samaarial on 40 korterit. Korteris ei kontrollita inimest, vaid aidatakse, kui on vaja. Neil on ka ühine koht, kus inimesed saavad tulla osadusse teistega, teha käelist tööd ja neile antakse süüa. Meie Samaariasse on võimalik tulla, et saada nõustamist, tööd või toiduabi.

Mida sisaldab tööpäev Samaarias?

Kell kaheksa hommikul on söök ja 8.30–9.30 piiblitund. Ma räägin Piibli põhjal praktilisi asju – kuidas majandada, millest tuleks loobuda, et tulevik oleks kindlam, ka tunnetest ja emotsioonidest, käitumismallidest. Püüan meestele seletada, et nad prooviksid kõigepealt iseendast aru saada ja mõtiskleda, mis on siin elus tähtis.

Pärast piiblitundi on tööd ja toimetused. Parandatakse mööblit, sorteeritakse riideid, tehakse kaminapuid. Väljast käiakse kogu aeg meilt tööjõudu küsimas – talvel on vaja lund lükata, suvel maad kaevata, ehitustöid teha, kive korjamas käia jne.

Kas töö tulu läheb meestele või Samaariale?

Mina olen nii teinud, et mees teeks ise kokkuleppe, mis hinna eest ta on valmis töö ära tegema, et sellega väärtustada inimest ja ta oskaks hinnata oma tööd. Raha jääb mehele, et ta tunneks usaldust ja see tõstab ka enesehinnangut.

Oleme isemajandavad. Ülalpidamiskulude saamiseks oleme toad välja üürinud. Üüri maksavad need, kes käivad tööl. Pärnu meeste eest maksab linna sotsiaalosakond, valdadel ei ole vahendeid maksmiseks. Sageli on mehed ainult valla registris, kuid pole tegelikult seal ammu elanud. Elamiskulud katame enam-vähem ära, aga töötajate palkadeks sellest ei jätku. Lisatulu annavad kasutatud asjade poed ja projektide kirjutamine.

Sageli on mehed kaotanud sideme pere ja kogukonnaga.

See on väga raske teema. Kui on palju aega mööda läinud, on naised ja lapsed võõrdunud ning naised uuesti abiellunud. Paljudel polegi varem püsisuhteid olnud. Mehed ütlevad, et kui saavad elu korda, siis hakkavad suhtlema. Olen küll soovitanud, et tuleks tasapisi alustada. Juhuseid on, kus suhted on korda saanud.

Paljudel inimestel on eelarvamus või müüt, et joodikut ja kurjategijat parandab ainult haud. Kui eksinud inimene tunneb sellist suhtumist, siis kaob eneseusk ja algatusvõime. Neid tuleb veenda, kui on vaja kuskil asju ajada või arsti juures käia. Neil on alaväärsuskompleks ja nad kardavad tagasilööke.

Sul on ka teine valdkond – pastoritöö. Kuidas Sa sellele sattusid?

Kõik on läinud ilma minu pürgimata. Kui Saalemisse tulin, oli seal tööjõudu vähe ja uusi inimesi püüti kohe rakendada. Tegin noortetööd. Parajasti siis, kui käisin seminaris, soovis Paul Gill Lihulast ära minna teise kogudusse ja liidu president Joosep Tammo tuli minu juurde küsima, kas ma oleksin valmis Lihula kogudust teenima. Olen seal 2004. aastast olnud.

Kust Sa kõik selle aja leiad? Või käid Lihulas Samaariast puhkamas?

Võib ka nii öelda. Nüüd ma tunnen, et tahaksin rohkem kogudusetööd teha. Ma ei pea õigeks kaugelt käimist, aga väikestes kohtades tööd ei ole, kogudused on pisikesed ja ei jõua palka maksta. Nii peab muud tööd tegema. Kogudus võiks muidugi paremini elada, aga ta elab.

Kilingi-Nõmmel käin kord kuus. See pole koguduse jaoks loogiline. Olen seal ajutiselt. Olen nüüd julgenud «ei» ka öelda. Ma koorman lihtsalt ennast üle ja kõik jääb poolikuks. Ma tahaksin parimat. Usku mul on, aga ühe inimese jaoks on tööd ehk palju, aga siiski ma ei tahaks nuriseda.

Ma ei ole läbi põlenud, aga olen veidi kulunud. Ma ei ole enam nii energiline kui mõned aastad tagasi. Ma ei võtnud kohustusi, et ennast näidata. See töö tuli ära teha. Hullem on, kui kogudused ära kaovad.

Ma sooviksin, et inimesed, kes suudavad midagi teha, seda teeksid. Meie elu on nagu viinapuuaed, mille eest tuleb hoolt kanda, aga tihtipeale jäetakse see tähele panemata. Mul on valus vaadata, kui inimesed lihtsalt maise nimel eksisteerivad. Kui see pilt laguneb, pole millelegi toetuda. Jumalik jõud ja vägi annab tarkust, millal loobuda ja millest kinni hakata. Jeesus andis meile selleks eeskuju.

Inimestele õpetatakse fakte ning kuidas karjääri teha ja raha teenida, kuid see on vaid üks väike osa elust. Kuidas elada, sellega tegeldakse minimaalselt. Minu arvates tuleks seda ema kõhust saadik lastele õpetada, et ei peaks nende pärast häbi tundma ja õnnetuid inimesi oleks vähem.

Täname!

14. mail 2012
Skype’i vahendusel

APPIKARJE TÕI PÖÖRDE

Götz Wachsil oli raske lapsepõlv. Ta oli lühinägelik ja sai sellepärast Wuppertalis koolis käies hädavaevalt hakkama. Tema halbadele hinnetele reageeris koolinõunikust isa valju kisaga. Selle tulemusena sai poeg raske neuroosi.

Kui Götz Wachs hiljem kaupmeheks õppis, oli kolleegide seas palju alkoholitarvitamist. Kui ta jõi, kadusid näiliselt kõik hirmud. Aga sõltuvus ei jäänud varjule. Isa lootis, et kui poeg rasket füüsilist tööd teeks, saaks ta alkoholist lahti ja seepärast pidi ta õppima tol ajal üsna musta galvaniseerija tööd. Oma õpingud lõpetas ta küll sellipaberitega, kuid vabal ajal trimpas edasi.

APPIKARJE

Götz Wachs mäletas, et lapsena oli ta purjus inimestele solvavalt järele hüüdnud: «Siniristlane!» Ta uuris järele ja helistas Sinise Risti keskusse Wuppertalis, et nad kellegi tema juurde saadaksid. Selle asemel kutsuti ta meeste grupitöös osalema. Ta läks ja tundis end seal hästi. Ometi jõi ta veel neli aastat edasi. Seetõttu jäi ta juhiloast ilma ja pidi oma klientide juures rongiga käima.

23. juulil 1973 sai talle tema elu viletsus eriti selgeks. Ta nägi vaid kahte väljapääsuteed – kas visata end järgmise rongi alla või proovida Jeesuse abi, kellest ta Sinises Ristis palju kuulnud oli.

PALVE TAGAJÄRJED

Sellest ajast peale on Götz Wachs karsklane. Temast sai koguni kaastööline Sinises Ristis. Naine läks ta juurest minema ja laskis end lahutada, sest sellise vaga hulluga ei tahtnud ta mingit tegemist teha.

Götz Wachs maksis osade kaupa oma umbes saja tuhande margase võla ära. Pärast otsis ta endale uut elukohta. Nii tuli ta 1977. aastal Maini-äärse Frankfurdi lähedale. Seal tutvus ta baptistikogudusse kuuluva lesknaisega ja nad abiellusid. Götz Wachs laskis end ristida ja töötas koguduses kaasa – alustas pühapäevakoolist ja jõudis koguduse juhtkonda.

NÜÜD AITAB TA TEISI

Et Götz Wachs endise alkohoolikuna sellist elu elab, on talle endalegi ime. Ja ta ei väsi sellest ka teistele rääkimast, et Jumal iga inimest muuta võib, nagu see temaga juhtus.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

MINU EMA COURAGE

Minu ema sündis 1913. aastal. Neil, kes 20. sajandi algul Saksamaal ilmale tulid, seisid ees rasked ajad. Kui ma peaksin oma ema mõne sõnaga iseloomustama, kasutaksin Bertold Brechti (1898–1956) teatritüki pealkirja «Ema Courage».

Pärast Esimese maailmasõja viletsusi veetis ema oma nooruse koos õdede-vendade ja minu vanavanematega Reinimaal. Sealt sai ta paraja jao kohalikku rõõmsameelsust kaasa, mis mulle pärast kasuks tuli.

Teise maailmasõja lõpuosas jäi pere maja Heilbronnis, kus nad siis elasid, õhurünnaku alla ja nii pidi ema puruvaesena maale sugulaste juurde kolima. Seal õppis ta minu isa tundma ja jäi rasedaks. Nad ei olnud abielus.

ABORDIKANDIDAAT

Aga minu emal oli julgust mind ilmale tuua. Ma tänan teda elu armuanni eest. Pärast minu sündi elas ta läbi sügava sisemise pöördumise, mille järel tema kasvatuslikust usust sai südameasi. Kui ma imikuna toitumisprobleemide tõttu eluohtlikult haigestusin, andis ema tõotuse, et kui ma ellu jään, ei abiellu ta minu isa kui veendunud ateistiga. Ta oli valmis kandma üksikema häbi koos sinna juurde kuuluvate lisaraskustega tööelus.

TURVALISUSETUNNE

Kõikides sõjajärgse aja ebakindlustes tundsin ma sügavat kindlusetunnet. Alati tehti minuga õhtupalve ja lauldi üks laul. Kogu minu nooruseaja valitses meie igapäevaelu praktiline pietistlik vagadus. Perekonna palvetele lisaks kuulusid sinna pühapäevased jumalateenistused ja ühised õhtutunnid.

Kui ma emale ütlesin, et tahan usuteadust õppima minna ja pastoriks saada, oli ta rõõmsalt üllatunud ja toetas mind alati sellel teel. Ka pensionärina pühendus ta perekonnale ja oli suure enesestmõistetavusega lastelaste jaoks olemas. Oma truu eestpalvega toetas ta intensiivselt mind mu tööelu erinevatel etappidel.

JEESUS MEIE EEL

Nüüd on ta juba 98 ja kannatab kiirelt süveneva vanadusnõtruse käes. Üha tuhmuva mälu juures üllatab ta mind aeg-ajalt laulusalmidega, mis talle veel meelde on jäänud.

Sageli palvetab ta oma lemmiklaulu sõnadega: «Jeesus, meie eel käi Sa eluteel». Uskudes ja julgelt käib ta oma maise elu viimast teelõiku. Ta igatseb kodumaad, kuhu on jõudmas. Ma olen talle lõpmata tänulik eestpalvete, armastuse ja hoolitsuse eest.

Dr ROLF HILLE
idea Spektrum

ENDINE MÄSSAJA KUULUTAB KRISTUST

Kui Sundhar Rao oli umbes kümneaastane, leidis ta oma isa surnuna džunglist – ta oli hõimudevahelises vaenusõjas tapetud. Sundhar Rao ema pandi vägisi uuesti mehele. Poeg leidis peavarju tädi juurest.

VÄGIVALD TEGI VÄGIVALDSEKS

Sundhar Rao oli varem ise vägivalda kogenud ja temast sai vägivaldne inimene. Riigivõim on mässajate suhtes täiesti võimetu – enne kui politseiüksused raskesti ligipääsetavatesse džungliküladesse jõuavad, on kommunistlikud mässajad ammu džunglisse tagasi läinud.

ANDESTADA JA MITTE KÄTTE MAKSTA?

Omapärane jutt. Sundhar Rao käis sageli evangelisti koguduses, et rohkem kuulda. Kristlik sõnum viis ta elumuutusele. «Issand, anna mulle andeks mu patud,» palus ta lõpuks. Mõne aja pärast laskis ta end ristida.

Sundhar Rao tahtis nüüd ise evangeeliumi kuulutada ja läks piiblikooli. Kuidas oli see võimalik mehe juures, kes nii vähe koolipinki nühkinud oli? Oma jutu järgi pidi ta uuesti lugema ja kirjutama õppima.

Sellest peale on palju juhtunud. Sundhar Rao abiellus ja ta on kolme tütre ning ühe poja isa. Kaks tema lastest on juba surnud – üks suri düsenteeriasse ja teine kollatõppe.

Evangelistina käib Sundhar Rao läbi džunglikülade, võiab haigeid, palvetab ja räägib piiblilugusid. Ta on asutanud kakskümmend kogudust. Hiljuti ristis ta viiskümmend inimest ja ootamas on sada. Ta on oma kiriku dekaanina vastutav neljakümne pastori eest.

PIIBEL JA MESI

Sundhar Rao vestleb pealikuga ja palub talt luba külakoosolekul kõnelda. Mõnikord peab ta mitu korda paluma. Kui ta lõpuks kõnelda tohib, alustab ta umbes nii: «Ma tulen samast hõimust, kust teiegi olete, sest meid on sama Jumal loonud. Ma ei saa teie juurest ära minna enne, kui olen teile Jumala armastusest rääkinud, mida ma ise olen kogenud. Me oleme vennad ja õed – mitte ühise hõimupäritolu tõttu, vaid Jumala armastuse tõttu.» Ja seejärel räägib ta Kristusest.

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

TARTU SALEMI KIRIKU «VANADE NOORTE» KOKKUTULEK

19. mail 2012

1. Kunagisi noori kogunes pool kirikutäit
2. Toivo Pilli, Karl Pajusalu, Andres Jõgar, Ülle Jõgar ja Renate Pajusalu
3. Sirje Saar ja Kalev Uudam
4. Meeta Haldre koos tema majas elanud üliõpilastega: istuvad Aamo Remmel ja Rein Pihlak, seisavad Jaan Ugam, Tiit Niilo ja Jüri Jürgenson
5. Igor Kalmet mäletab aega, kui Salemi kiriku kohal oli tema vanaema kapsamaa
6. Rühmatöö käis aastakümnete kaupa

Fotod: Sulev Kivastik jt