Leivamurdmine Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi lõpujumalateenistusel

Mitmetes kirikutes on Kristuse kannatuseaeg paastuajaks. Paljud usklikud on otsustanud sel aastal paastuda ka siis, kui nende kodukoguduse reeglid seda rangelt ei nõua.

Jeesus on meie eest surnud. Ta ise käskis seda meeles pidada. Vastav vaimulik talitus on tuttav kõigile kristlastele. Issanda ohver peaks meeles olema ka siis, kui talitust parajasti ei toimu.

Jeesus on muutnud lugematu arvu inimeste elusid. Tohutu hulk inimesi on aga jätnud neile pakutud võimaluse kasutamata. Veel saab seda viga parandada. Kui kaua, pole meile öeldud.

Jeesus tsiteeris kord Vana Testamenti: «Issanda Vaim on minu peal, seepärast on Ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.» (Lk 4,18–19). Ta ootab, et inimesed avaksid Talle oma kõrvad ja südamed.

TARKUSEL PUUDUB HIND

Toimetaja kommentaar

Nagu oligi arvata, saab Venemaa oma eelmise presidendi Vladimir Putini tagasi. Kas see Eestile midagi tähendab, näitab aeg. Kuna tegelikult jäävad võimule senised valitsejad, võib oodata stabiilsust.

Eestis on märke ebastabiilsusest. Näiteks kuulutas peaminister Andrus Ansip, et tema aeg selles ametis hakkab ümber saama. Sellest ei maksa siiski ärevusse sattuda, valitsejate vahetumine on Euroopa kultuuris loomulik asi. Põhjust palvetada see muidugi annab.

KUIDAS TASUSTADA HARITLAST?

Aastaid tagasi ütles üks töömees: «Küll on õpetajatel hea elu! Midagi pole neil teha, ainult annavad tunde ja parandavad vihikuid.» Neid, kelle arvates õpetajad elavad niigi hästi, oli sellegi streigi kommenteerijate hulgas. Kahjuks oli nende sõnades rohkem inimlikku kadedust kui teiste töö mõistmist.

Kas haridus on privileeg? Seda on (kogemata?) välja öelnud ka mõni kõrgel kohal olev otsustaja. Haritud inimene pidavat ühiskonnale tänulik olema, et tal on võimaldatud õppida. Järeldus on lihtne – selle võla tagastamiseks peabki madalama palgaga tööd rügama!

Tegelikult on haritud inimesed riigile hädavajalikud. Ühiskond ei saa hakkama õpetajate, arstide, inseneride ega teiste spetsialistideta. Need inimesed on materiaalselt väga palju kaotanud, elades õppimise ajal aastaid näljapajukil, samal ajal kui teised tööl käies raha teenisid. Õpinguaastad tuleks ühiskonna poolt hiljem parema palgaga kompenseerida.

Valitsus saatis Riigikogusse uue avaliku teenistuse seaduse. Vana on oma aja ära elanud ja praktikas tervikuna enam ei tööta. Aga uuest seadusest olevat välja jäänud varem teaduskraadide eest ettenähtud lisatasud. Põhjenduseks on ajakirjanduses toodud, et mõnel olevat haridust rohkem, kui ametniku ametikoha pidamiseks tarvis läheb ja seda ei pea riik kinni maksma.

Eraettevõtja otsustab ise, mille eest ta palka maksab. Riik kui tööandja teeb seda ka. Enamik riigipalgalisi ei ole suurepalgalised. Ja riik on uue seadusega kuulutamas, et tema tippharitlasi lisapalgaga endale tööle meelitama ei hakka ja peab ametnike enesetäiendamist mõnelgi juhul liigseks. Ja siis me oleme üllatunud, miks talendid koju ei jää või Eestisse tagasi tulla ei taha!

Raha ei ole kunagi piisavalt ja seda ei jätku korraga kõigeks vajalikuks. Asjad paranevad järk-järgult, kordamööda. Elu ei saa ealeski lõplikult heaks, seda peab meeles pidama. Aga prioriteedid tuleb paika panna. Ja kui need on välja hõigatud, võivad nad mõjutada riigi käekäiku aastakümneid ette. «Vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda,» ütles Koguja (Kg 9,16).

PETLIK TURVATUNNE

Õnnetuse põhjused ei ole selged ja võib-olla ei selgu kunagi. Iga päev toob meedia teateid autoõnnetustest ka Eestis. Kahjuks on aeg-ajalt ka inimohvreid. Alanud kevad toob rohkem liiklejaid teedele, kuid samas paranevad oluliselt ka sõidutingimused.

Eestis ehitatakse üsna palju teid. Uutel lõikudel on palju parem sõita kui vanadel. Aga kunagi ei saa ükski tee nii ohutuks, et seal õnnetus välistatud oleks. Lisaks võivad autod rikki minna ja juhtideks on kõige tavalisemad inimesed. Millegipärast põlatakse ka turvavööd, mis ometi paljude inimeste elud on päästnud.

Ei maksa loota, et maailm muutub kunagi turvaliseks. «Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind,» palus laulja (Ps 17,8). Vaid Jumalal on võim kõige üle. Ta suudab valitseda poliitikat, majandust, loodust, tehnikat ja ka inimesi. Me peame seda tunnistama ja tunnustama.

SÕPRUSE MUUTEV JÕUD

«Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne! Võta ometi Tema suust õpetust ja pane Tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde ja alandad ennast, saadad ülekohtu oma telgist kaugele, viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka, siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks, sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palet Jumala poole! Kui sa Teda palud, siis Ta kuuleb sind, ja sina saad tasuda oma tõotused! Kui sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistab valgus! Sest Tema alandab kõrgilt kõneleja, aga Ta aitab neid, kes silmad maha löövad! Ta päästab süütu mehe, ja sind päästetakse su käte puhtust mööda!»

Ii 22,21–30 (1968. aasta tõlge)

Kes meist ei tahaks endale sõpru? Öeldakse, et õnnelikud on need, kellel on neid palju. Võime muidugi kahelda, kas kõik on ikka tõelised sõbrad.

Küsisin ühe noore poliitiku käest, kellel on Facebookis tuhandeid sõpru, kas ta tõesti neid kõiki tunneb? Ta ütles, et kui päris aus olla, ega ei tunne küll. Aga ta võtab kõik sõbraks, kes seda soovivad, nii saab ta oma sõnumit edastada.

JUMALA SÕBRAD

Meie eesmärk on taevane kodu. Me mõtleme ja räägime sellest liiga vähe ning oleme oma tänases päevas kinni – mida süüa, mida juua, kuidas riietuda. Talvel oli mõnel vesi külmunud, ei läinud auto käima jne. Kas elu peabki olema nii raske? Kiristame hambaid, meil on piinad, kannatused, raskused ja haigused. Üks ja teine kurdab oma häda.

Jumala Sõnas ja Jumala juures on üks suur saladus. Ka rasketel hetkedel, kui tulevik on tume ning meil on teadmatust ja muret, täidab meid rahu, kui oskame Jumala peale loota. Elu võib siin maailmas olla meeldiv, kui oskame elada koos Jumalaga ja Temaga raskeid hetki jagada teadmises, et Issand on meie sõber. Tema julgustav käsi on 24 tundi meie poole välja sirutatud.

Kas Jumal on tõesti meie sõber? Loomulikult on. Jumal on armastav, usaldusväärne, kannatlik ja helde andja. Küll on tore omada niisugust Jumalat!

SÕNA JÄRGI

Mida Jeesus ütles? «Õppige minult!» (Mt 11,29). «Uskuge Jumalasse!» (Jh 14,1). Minge ja kuulutage, siis järgnevad tunnustähed (Mk 16,15.17). Need on Piiblit läbivad mõtted. Kui võtame Jumala suust õpetust, paneme Tema sõnad oma südamesse ja elame nende järgi, siis need asjad toimivad. On väga lihtne mõelda, et palvetame Jumala poole ja küll Tema annab. Aga teine pool on ka – võta Tema suust õpetust, ela Tema Sõna järgi.

Jeesus ütles: «Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin» (Jh 15,14). Mida Jumal käsib? Olla sõnakuulelik Tema Sõnale ja elada selle järgi. Ta käsib meil vilja kanda ja et meie vili jääks, armastada üksteist (Jh 15,16–17).

Me ei saa piirduda ainult oma igapäevaste asjadega, vaid peame jõudma ka teisteni. Külvame Jumala Sõna kuulutuse ja eluga. Peame olema kannatlikud, armastavad ja headtegevad nende inimeste suhtes, kelle keskel me elame. «Mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel» (Jh 15,16). Sama mõte oli Iiobi raamatus: «Kui sa Teda palud, siis Ta kuuleb sind.»

Me igatseme, et Issand kuuleks palveid. Vanad usklikud võivad rääkida imelisi lugusid palvekuulmistest. Vahel on uks nii kinni. Palud ja hüüad Issandat appi, aga ei ole vastuseid ja kuidagi raske on. Siis ühel hetkel tuleb valgus. Tunned südames rahu ja koorem on sinu pealt võetud. Aga need kaks asja käivad koos – järgida Issanda Sõna ja elada selle järgi. Siis võime kindlad olla, et Issand kuuleb meie palveid.

VALMIS MUUTUMA

Kui oled teinud ülekohut, tuleb sellest loobuda. Kui oled kohandanud enda jaoks mingi mugava elulaadi, astud üle nurga ning võib-olla ei tee kõiki asju õieti ja ausalt, siis Sõna ütleb, et sellest tuleb loobuda. Siis võid kindel olla, et Issand on sulle tõeliseks väärtuseks ja kullaks. See on Piiblit läbiv sõnum ja selle eest ei ole meil põgeneda ei vasakule ega paremale.

Pane maha halvad harjumused. Teinekord on need väga pisikesed ja omaseks saanud. Alguses teed nii ja siis mõtled, et mis siis ikka. Kui juhtub mõni õnnetus või oled haigevoodis, siis mõtled elu üle järele – jah, ma ei ole õigesti käitunud. Kui sa palvekambris põlvitad või tõstad käed üles, siis koged vabanemist, rahu ja kindlust. Siis on Issand sulle kullaks, hõbedaks ja teejuhiks.

Piiblis on selliseid näiteid palju. Loeme rikkast noormehest ja igavesest elust Mk 10,17–22. Siin on üks mõttekoht. Mis on meile kallis? Võib-olla noormees ei olekski pidanud oma varandust ära jagama, aga ta süda oli ju selle küljes kinni. Nii kinni, et ta lahkus kurvalt.

Haritud mees Nikodeemos tuli öösel Jeesuse juurde ja küsis: «Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.» Jeesus vastas talle: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.» (Jh 3,2–3).

Me oleme enamikus kogenud uuestisündi. Mõni nimetab seda Jumalaga kohtumiseks, mõni päästepäevaks. Sa tundsid, et su ellu tuli midagi uut. Kui tahad olla Jumala sõber ja kogeda õnne, siis uuestisünd on selle eeldus.

Mõnikord tulevad noorpaarid mulle kõnetundi ja me arutame pulmaasju. Osa on usklikud ja neil on Jumala asjad selged. Teised on käinud pühapäevakoolis, kuid ei ole aastaid kogudusega seotud olnud. Nad tahaksid, et paluksin Jumala õnnistust nende abielule. Mõned on vabaabielus elanud ja Jumal on südamesse märku andnud, et asjad tuleb korraldada.

Olen tihti avanud Piibli 5Ms 28, et lugege siit. Esimesed 14 salmi räägivad sõnakuulelikkuse õnnistusest. Järgnevad 54 salmi räägivad sellest, mis meid siis tabab, kui me ei tee Jumala tahtmise järgi. Seal on lausa öeldud, et needus tuleb meie elu peale. Ma ütlen, et mõelge ise, te olete hästi teinud, et olete tulnud ja soovite õnnistust, aga pidage seda ka silmas, et siis tuleb elada Jumala seadmiste järgi. Olgu see meile kõigile mõtteaineks!

SÕPRUSE TEE

Miks Jumal üldse pani Aabrahamile sellise katsumuse – tuua ohvriks poeg, kes oli saadud vanadusepõlves ja ime läbi? Kas Jumal ainult selleks andis talle järeltulija, et see siis kohe tagasi nõuda?

Aabraham oli õppinud Jumalat tõeliselt usaldama. Inimlikult täiesti mõistetamatu. Me teame, kuidas vanemad armastavad oma lapsi. Nad on tihti nende küljes nii kinni ja nüüd ütleb Jumal, et mine ja ohverda ta mulle. Aabraham õppis Jumalat selles olukorras veel paremini tundma ja usaldama.

Ka meie elus võib olla täiesti mõistetamatuid asju. Jumal paneb südamele, et mine ja tee midagi ja küll me sõdime vastu. Muidugi tuleb kontrollida, sest vahel need võivad olla ka valed hääled ja suunised. Aga kui sa usaldad Jumalat, siis teinekord tuleb teha ka mõni arusaamatu käik, rääkimata lihtsamatest asjadest, kus valed teod ja käitumine tulevad maha panna. Siis kasvab usaldus ja rõõm ning kogeme õnne Issandas. Saa Jumalaga sõbraks, ole rahul, sest nõnda sa koged õnne.

Üks mees vaatas, kuidas naaber püüdis televiisoriantenni katusele panna. Ta polnud väga kogenud ja tal polnud õigeid tööriistu. Mees mõtles, et lähen õige appi. Ta võttis garaažist oma uhked ja head tööriistad ning töö sai kiiresti tehtud. Naaber küsis, miks sa oled endale muretsenud nii kallid riistad ja mida sa nendega igapäevaselt teed? Mees ütles, et ostsin need selleks, et nendega sõpru teha ja täna oled üks neist sina siin.

Enamik inimesi, kes on tulnud Jumala juurde, on leidnud kellegi sõpruse kaudu tee kirikusse. Kui me Alfa kursuse kutseid jagame, siis ütleme, et mine ja vii see oma sõbrale, kellest sa hoolid. Ole see, kes kogud ja ostad häid Jumala tööriistu, mis oleksid su südames, sõnades, meelel ja keelel, käitumises, mille kaudu sa võid teha sõpru ja tuua inimesi Jumala juurde.

Õp 18,24: «Mõni sõber on ustavam kui vend.» Sa saad mitte ainult ise kogeda Jumala sõprust ja õnne, vaid olla ka selle edasiviija.

SIIM TEEKEL
Tallinna Oleviste koguduse
vanempastor

JUHTKOLMIK JÄTKAB TÖÖD

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil valiti taas liidu asepresidendiks Kohila Baptistikoguduse pastor VILJAR LIHT (47), kes rääkis Kuulutajale möödunud nelja-aastasest tööperioodist ja algava perioodi plaanidest.

Senine liidu juhtkolmik – president Meego Remmel, asepresident Viljar Liht ja peasekretär Erki Tamm – jätkab tööd. Mida Sa möödunust kõige olulisemaks pead?

Võisime näha Jumala armu – uute inimeste tulemist Jumala riiki, uute ja nooruslike koguduste tekkimist. Meie liit on jätkuvalt elumuutev usuliikumine, kus me võime kogeda Jumala tööd ja näha Tema imesid, olles ka ise kaastöölised selles positiivsete muutuste protsessis.

Neli aastat tagasi tööd alustades oli meie üheks prioriteediks jõuda koguduste ja nende töötegijateni. Püüdsime end sellele panustada. Kindlasti oleks tahtnud rohkem ära teha. Palju on kogudusi, kes otsivad endale pastoreid ja muid töötegijaid. Sageli loodetakse, et liidu juhtidel on need inimesed olemas. Meile sai üsna kiiresti selgeks, et kuskil ei ole mingit järjekorda nendest, kes oleks valmis kohe tööle asuma – need inimesed peavad kasvama meie seast.

Kas teil oli omavaheline tööjaotus?

Tööjaotuse määras tegelikult ära eelmine vanematekogu – peasekretär on oma ametis täiskohaga, president poole kohaga ja asepresident 0,2 kohaga. Erki Tamme põhitöö oli liidu majanduselu juhtimine ja kantselei sisese töö koordineerimine. Meego Remmeli põhiülesandeks oli liidu vaimuliku elu juhtimine ja minu roll oli teda asendada, kui ta oli mingites teistes ülesannetes või välislähetustes. Lisaks olin ka liidu vanematekogu esimees.

Mis oli koguduste külastamiste eesmärgiks?

Põhiliselt käisime pidupäevadel. Tavaliselt kutsutakse siis liidu juhte külla. Teine põhjus oli töötegijate ordineerimine või ametisse panemine. Tuli ka probleeme lahendamas käia.

Kas mõni probleem võttis jalad nõrgaks?

Päris niisugust juhust ei olnud. Tegelikult oli see õnnistus, kui said pärast öelda, et Jumala abiga sai olukord lahendatud.

Juhtkolmik on sama, kas ka tegevussuunad jäävad samaks?

Laias laastus jah. Aga on ka mõned uued töösuunad. Oleme kogenud, et pastorid väsivad ära. On olnud kriise ja läbipõlemisi ka elujõus pastorite seas. Püüame paari järgmise aasta jooksul läbi viia arenguvestlused pastoritega.

Meil on terve rida küsimusi, mida tahame üheskoos arutada. Pastor saab vaadata tagasi oma teenistusajale ja räägime ka tulevikuperspektiividest. Milliseid muutusi ta ootab koguduse töös ja juhtimises? Millised ootused on liidu juhtide suhtes? Samuti pastori enda elu – majanduslik seis, pere, suhted kogukonnaga. Olen kuulnud, et mõnigi on sellisest lähenemisest oma pastoriaja jooksul puudust tundnud.

Kindlasti on teise perioodi algus mõnevõrra lihtsam, sest oleme juba sisse elanud ja teame, mida see töö tähendab. Neli aastat tagasi oli minu jaoks vanematekogu juhatamine täiesti uudne asi. Hea, et eelmine vanematekogu esimees Ermo Jürma oli kõrval ja andis nõu. Praegu on juba lihtsam jätkata.

Juhtkolmiku liikmed on samaaegselt koguduste pastorid.

Kui mind valiti tagasi liidu asepresidendiks, arvas Kohila kogudus, et eelmine periood tuli mulle ja kogudusele kasuks. Suures koguduses pastori äraolek ei mängi nii suurt rolli, seal on teisi, kes tööd edasi viivad. Mina tundsin, et minu äraoleku ajal ei jäänud Kohila kogudus vaesemaks. Oli neid, kes võtsid vastutuse ja arenesid tänu sellele.

Seega ei olnud Sul põhjust kõhklusteks, vaid võisid julgelt kandideerida uueks tööperioodiks?

Ma ei olnud kindel, et jätkan, pidasin aasta algul isegi plaani, et ei jätka. Aga Meego Remmel hakkas mulle jälle asepresidendikohta pakkuma.

Mul läks ükskord öösel uni ära ning otsisin Jumala kõnetust ja juhtimist. Minu südames hakkas helisema väljend «Quo vadis?» (Kuhu lähed?). Hakkasin küsima, mida Jumal mulle tahab öelda. Kuhu mina lähen? Või kuhu kogudus suundub? Tõusin üles ja sisestasin arvutis «Quo vadise» otsingumootorisse. Lõpuks jõudsin Jeesuse sõnadeni Jh 16,5: «Keegi teist ei küsi minult: «Kuhu sa lähed?»» Tajusin, et mina peaksin rohkem küsima, kuhu Jeesus läheb. Me teeme aastaplaane, arengukavasid ja seame inimlikke sihte. Need võivad olla head ja vajalikud. Aga Jeesus ootab, et küsiksime Temalt. Püüdsin enne otsustamist just Tema tahet otsida. Kui Meego Remmel mulle uuesti helistas, siis tundsin, et Jumala plaan on, et jätkaksin.

Täname ja soovime liidu juhtkonnale uueks tööperioodiks Jumala õnnistust.

13. märtsil 2012
Skype’i vahendusel

VALGEVENE VAJAB EESTPALVET

LEONID MIHHOVITŠ (45) on Minski Usuteadusliku Seminari rektor ning Minski ja Minski oblasti EKB koguduste ühenduse esimees. Ta oli külaliseks Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil.

Kuidas Teist usklik sai?

Kõige tähtsam oli ilmselt see, et sündisin kristlikus peres. Minu vanaisad ja vanaemad olid esimeste evangeelsete usklike seas Valgevenes. Evangeelne liikumine hakkas levima 20. sajandi alguses. Minu vanemad viisid oma viis last alati koosolekule. See oli keeruline aeg. Võimud ja mõnikord ka kirikutegelased keelasid lapsi koosolekule tuua. Vanemad jäid endale kindlaks ja see oli mulle suureks eeskujuks.

Pärast kooli oli mul mõningaid raskusi, ma polnud kindel, et jään kirikusse. Parajasti algasid perestroika ja glasnost. Tundus, et maailm pakub mitmeid teid. Aga kui puutusin sõjaväeteenistuses kokku reaalse ebaõiglusega, sain aru, et maailmas ma tõelist õigust ja õiglust ei leia. Sageli tuli vanemate eeskuju meelde. Vanemad olid ustavad, püsivad, ausad usklikud.

Millist teed mööda jõudsite rektoriametisse?

Olen koguduses töötanud noortejuhina, diakonina ja pastorina. Õppisin Moskvas vaimulikus seminaris ja TCMi magistriprogrammis Austrias. Praegu teen doktoritööd Walesi ülikoolis ja Rahvusvahelises Baptistide Teoloogilises Seminaris Prahas. Teemaks on «Traditsiooniline jumalateenistus Valgevene baptistikogudustes».

Kas Te olete valgevenelane?

Jah, sündisin Lõuna-Valgevenes Polesjes. Valgevene keelt kasutatakse meil vähe. Saan sellest aru ja veidi räägin. Põhiliselt kasutame vene keelt. Meie liidus peab jumalateenistusi valgevene keeles üks kogudus Minskis.

Milleks on sellisel juhul vaja piiri Venemaa ja Valgevene vahel?

Võib-olla ma ei esinda kõigi valgevenelaste arvamust. Valgevene on siiski Euroopa riik. Me olime kunagi Leedu suurvürstiriigi oluline osa. Valgevenelaste eneseteadvus erineb venelaste omast. Me ei pea end venelasteks. Kui ületate piiri, näete vahet Vene ja Valgevene külal, Vene ja Valgevene linnal. Ma ei arva, et liit Venemaaga oleks meile ajaloolises plaanis toonud suurt õnnistust. Me võime Venemaaga kaubelda, olla partnerid, sõbrad. Kakelda pole mõtet, kuid liiga tihe side ka kasu ei too.

Valgevene kultuur hävitati eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, paljud haritlased represseeriti. Valgevene eneseteadvus suruti maha.

Kuidas on lugu valgevenekeelse Piibliga?

Esimene trükiti 1517. aastal Prahas. Tõlkeid tehakse praegugi. Alles tehti üks, aga vene keelest, mitte originaalist. Ma ei ole kindel, et leiate raamatupoest valgevenekeelse Piibli, spetspoodidest küll.

Kui palju on praegu Valgevenes EKB kogudusi?

Umbes 300 kogudust ja 14 tuhat usklikku. Koos lastega muidugi rohkem. Minskis ja oblastis on 64 kogudust.

Milline tase on seminaril?

Oleme registreeritud kui usuline organisatsioon. Valgevenes on raske saada haridusministeeriumist litsentsi vaimulikele õppeasutustele ja meil on litsents usuasjade komiteest. Õpetame üliõpilasi diplomi ja bakalaureuse tasemel. Riik ei pea meie diplomeid tunnustama, kuid on olnud juhtumeid, kus nende alusel on saanud edasi õppida või neid on tunnustanud tööandjad (näiteks sotsiaaltööl).

Meil on erinevad teaduskonnad ja programmid. Kõige tähtsam on usuteaduskond, kus õpib üle 40 inimese. Seal käib pastorite, jutlustajate ja noortejuhtide ettevalmistamine. Peale selle õpetame veel misjonäre, muusikuid, pühapäevakooli õpetajaid, koguduste raamatukoguhoidjaid jt.

Teil peab olema palju kõrgetasemelisi õppejõude.

Koosseisulisi õppejõude on vähe. Enamik üliõpilasi õpib meil kaugõppes. Näiteks muusikud kogunevad viis korda aastas. Õppejõud töötavad muusikakoolides, konservatooriumides, kogudustes. Sessid on koolivaheaegadel, kui õppejõud on vabad. Teoloogide sessi ajal neli korda aastas tuleb sageli külalisõppejõude, ka Ameerikast. Kasutame ka oma lõpetanuid.

Kui suur osa on teie lõpetanutel kogudustes?

Praeguseks on meil juba üle 800 lõpetanu ja praktiliselt on neid igas koguduses. Vist juba üle poole pastoritest on lõpetanud meil mingi teaduskonna. Mõju on suur ja üha kasvab. Nüüd me peaaegu enam ei ordineeri pastoriteks inimesi, kes ei ole lõpetanud seminari või ei õpi seal. Samas valitakse pastor eelkõige vaimuliku kogemuse ja koguduse tunnustuse järgi. Seminari lõpetamine iseenesest ei anna eelist pastorikohale saamiseks.

Kas pastor on Valgevenes vana traditsiooni järgi eakam inimene?

Suurtes kogudustes on pastorid enamasti 45–50-aastased ja vanemad. Uutes ja väikestes kogudustes on noori pastoreid. 25–30-aastaseid tuleb üha enam.

Kas uusi kogudusi asutatakse palju?

Meil oli periood, kus asutati palju kogudusi. Kunagi oli Minskis ainult üks kogudus. Nüüd on linnas ja selle ümbruses 16 kogudust. Meie kogudus tekkis nii, et peakogudusest lahkus 23 inimest. Nüüd on meil 480 liiget.

Ajal, kui uusi kogudusi ei tohtinud asutada, kogunes kogudustesse palju niisuguseid inimesi, kes olid vaimulikult valmis võtma vastutust. Paljud noored inimesed olid valmis sõitma välja, et kogudusi asutada. Nüüd on jälle vaja aega, et niisugused jõud koonduksid.

Paljud misjonärid on läinud kaugetesse paikadesse, kuid koguduste asutamine on raske. Jumala Sõna ei võeta enam innukalt vastu. Teised vaatavad seda ja löövad kartma. Lisaks veel materiaalsed küsimused. Varem ei pööratud neile tähelepanu. Suurtes kogudustes on pastorid palgal või on pastor tööl kuskil kristlikus organisatsioonis ja paralleelselt ka koguduses. Enamik väikeste koguduste pastoreid töötab kuskil.

Kuidas on lood koguduste registreerimisega?

Üldiselt ei ole võimud eriti huvitatud evangeelsete koguduste registreerimisest. Ametlikult võib registreerida liidu või oblasti ühenduse katuse all. Autonoomselt registreerida on väga raske. Keeruline on vormistada ka palvelaid. Sellepärast on paljud palvelad ametlikult eraisikute nimel. Probleeme on ka ruumide rentimisel.

Kas on midagi ette võetud seaduste parandamiseks?

2002. aastal võttis parlament vastu uue religioossete organisatsioonide seaduse. Evangeelsete liikumiste juhid kohtusid omavahel sageli ja püüdsid olukorda muuta. Kahjuks ei õnnestunud neil eriti seadust mõjutada.

Seadus ei ole usuvabaduse seisukohalt kõige parem. Selle järgi jagunevad usud kolme kategooriasse. Riigi silmis on kõige kõrgemal tasemel õigeusu kirik, sellele järgnevad nö traditsioonilised religioonid (katoliiklased, luterlased, muhameedlased, juudid). Kolmanda klassi religioonid on baptistid, adventistid, nelipühilased jt.

Selle seaduse alusel ei saa alustada tööd linnas, kus enne ei olnud baptistikogudust. Ei või minna teise linna ja alustada seal päris uut tööd. Misjonärid töötavad praktiliselt illegaalselt, kuni koguneb 20 inimest, siis saab koguduse registreerida. Küsimus kerkib kohe ka juriidilisest aadressist. Seda on raske saada. Erapinnale ei taha võimud lubada. Tuleks midagi osta või rentida. See tekitab lisaraskusi.

Kas vaimulikke võetakse ametiasutustes jutule?

Vähemalt väliselt võetakse meid hästi vastu. Pastoritel on head suhted kohalike võimudega. Lubatakse väljaspool pühakodasid üritusi korraldada. Paljudes kohtades tehakse koostööd sotsiaalalal. Mõnel pool pääseb koolidesse. Üks meie koguduse inimene peab koolis eetikaloenguid. Aga näiteks Billy Grahami Evangeelne Assotsiatsioon tahtis mitu aastat korraldada evangelisatsiooni Minski ühel paremal staadionil, kuid luba ei saanud. Kõige kõrgem tase, kuhu evangeelse kiriku juht pääseb, on asepeaminister.

Kas usklikke püüdleb poliitikasse, et seal mõju avaldada?

Meie koguduses oli üks parlamendiliige, kes sai usklikuks saadikuna. Ta vanemad olid usklikud. Ta oli presidendi administratsiooni juhi esimene asetäitja. Aga järgmine kord teda parlamenti ei valitud. Ta emigreerus Ameerikasse, sest sai aru, et Valgevenes ei ole tal poliitikas tulevikku. Kõik uksed sulgusid pärast usklikukssaamist.

Üks nelipühilasest ärimees üritas poliitikasse minna. Sellest kannatas tugevalt tema äri, tekkisid suured probleemid võimudega. Evangeelseid usklikke ei lasta võimu kõrgtasemetele. Kui oled baptist, nelipühilane või karismaatik, ei ole sul praktiliselt võimalik parlamenti saada.

Samas usuvabaduse küsimused ei määra koguduste külastatavust ega mõju eriti koguduste kasvule. Mõjub liikmete pühendumus, valmidus töötada ja ohverdada.

Kuidas Te Eestisse sattusite?

Tunnen ammu mitmeid eestlasi. Meego Remmeliga kohtusime sageli Prahas ja Austrias. Ta õpetab TCMis. Ka Toivo Pilliga olen kohtunud. Vene regiooni senine juht Nikolai Orehhov on minu kodukandist pärit. Kaks aastat tagasi sõlmisime Eesti EKB Koguduste Liiduga koostöölepingu. Meego Remmel käib meil õpetamas, hiljuti kutsusime Ruudi ja Haldi Leinuse pastorite konverentsile.

Meile on koostöö väga kasulik, sest Eesti on arengus meist ees. Eestist näeme probleeme, mida võib-olla kunagi meil endil on vaja lahendada.

Valgevene kogudused vajavad eestpalvet. Meie kasv on aeglustunud. Peab ka paluma koguduste ühtsuse eest. Aeg on muutunud ja teenistuse vormid ka. Need on küsimused, mis on alati koguduste ees seisnud.

Täname!

10. märtsil 2012
Tartu Salemi kirikus

JUMAL SÄTTIS USU PAIKA

Rahutus on Wiebke Schmidt-Holzhüteril vist veres. Ainult kuueks päevaks jäi ta oma sünnikohta. Siis läks sõiduks – ees olid paljud linnad Saksamaal, Ameerika Ühendriikides ja Austrias. Põhjuseks oli isa amet arvutifirmas, mis tegi paljud ümberkolimised vajalikuks.

Usklikuks saamise võlgneb Wiebke Schmidt-Holzhüter oma vanematele, kes talle pidevalt Jumalast rääkisid. 11-aastaselt kuulis ta USAs haaravat jutlust ja otsustas oma elu kristlasena elada.

Pärast keskkooli lõpetamist sai Wiebke Schmidt-Holzhüterist liikumisterapeut. Ometi tundis ta sisemist rahutust – kas ta ei peaks intensiivsemalt Jumala Sõnaga tegelema? Ta asus õppima usuteaduslikku seminari. Nelja aasta pärast sai temast teoloogiamagister.

JUMAL RÄÄKIS PALVE AJAL

Wiebke Schmidt-Holzhüter pöördus ühe vabakoguduse misjoniseltsi poole, mis tegutseb 21 maal. Kuna Filipiinide pealinnas Manilas vajati hädasti just niisuguste oskustega naist nagu tema, läks ta sinna.

Juba üheksa aastat töötab Wiebke Schmidt-Holzhüter kahekümne miljoni elanikuga metropolis kõige vaesemate inimestega. Ta hoolitseb selle eest, et lapsed koolis käiksid, õpetab piiblikoolis ja teeb kogudusetööd. Tema kõige mõjuvamateks kogemusteks on need, kui vaestekvartalite inimesed leiavad lootuse usu kaudu Jumalasse.

AINUS TUGI

Ka Wiebke Schmidt-Holzhüter kaotas kõik. Materiaalsed kahjud hüvitati, kuid tema päevikud, väike teoloogiline raamatukogu ja Piibel, mida ta juba aastaid kasutanud oli, läksid kaduma.

See kogemus kõigutas Wiebke Schmidt-Holzhüteri usku. Oli raske mõista, miks Jumal seda lubas juhtuda, et häda maal veel teravamaks läks. Aga kohe koges ta, et Jumal on ka katastroofijärgses kaoses ainus tugi. Nüüd ütleb ta: «See kogemus loksutas mu usu paika.» Tema side Jumalaga läks hoopis sügavamaks. Oma tulevikku näeb ta ka edaspidi Filipiinidel – vähemalt niikaua, kuni Jumal uue koha kätte näitab.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KRISTLASTE USK VEENIS JAAPANLAST

Kolmekordne katastroof 11. märtsil 2011– maavärin, tsunami ja aatomielektrijaama õnnetus – viis miljonite inimeste elu Jaapanis rööpast välja. Kuid kogu maailma kristlastelt tulnud abi tõi mõnelegi uue elumõtte. Seda maal, kus 127 miljonist elanikust on kristlasi vaid 1,6 protsenti.

Kui maa värises, oli tisler Araki Hideo Kesennumast Honshu saarelt parajasti külas ühel teleriparandajal. Mõlemad mehed tormasid majast välja aeda ja pääsesid varisevate rusude eest. Nende jaoks piirdus kõik vaid ehmatusega. Kuid 70 tuhande elanikuga linn sai kõvasti kannatada. Kümme tuhat inimest kaotas peavarju ja 1500 elu. Kuidas edasi elada?

JAAPANLASTELE TUNDMATU

Sellist omakasupüüdmatust Araki Hideo oma kaasmaalaste hulgas ei tundnud. Kristlased hoolitsesid selle eest, et täiesti võõrad inimesed endale peavarju leiaksid. Nad remontisid kahjustatud maju ja püstitasid uusi. Araki Hideo küsis järele, kas ka tema midagi teha võiks ja ta kutsuti meeskonda.

LIITER RIISIVIINA PÄEVAS

Kuid abimeeskonna jaapanlasest juht Koji Nakano, samuti kristlane, hakkas tegutsema. Iga päev läks ta Araki Hideo maja juurde ja palus seal Jumalat, et mehe elu ja süda uuendatud saaksid. «Mul polnud sellest aimugi,» tunnistab Araki Hideo nüüd.

Kuid äkki ei olnud viinal enam õiget maitset. Araki Hideo tunnistas seda meeskonna juhile, kes talle kohe seletas, et see on palve tulemus. «Nii sain esimese kogemuse sellest, et inimesed minu pärast palvetavad,» ütleb Araki Hideo.

Seni ei olnud Araki Hideo millessegi uskunud. Selle kogemuse järel ei olnud ta enam veendunud, et Jumalat pole olemas – ta oli ju Jumala võimu oma nahal tunda saanud. Ka mehe käitumine muutus – varem oli ta kergesti ärrituv ja äkiline, nüüd ei leidnud ta enam ärritumiseks põhjust.

TEEN SEDA, MIDA ENNE EI TEINUD

Tagasi vaadates peab Araki Hideo tõdema, et tema elu on pärast katastroofi täiesti uue kvaliteedi leidnud: «Ma teen nüüd seda, mida ma enne kunagi ei teinud – ma aitan teisi inimesi nii palju, kui suudan.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT

9. ja 10. märtsil toimus Tartu Salemi kirikus Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents. See algas lühikese misjonikonverentsiga, millele järgnenud avajumalateenistusel jutlustas Minski Usuteadusliku Seminari rektor Leonid Mihhovitš (loe tema intervjuud ülevalt). Kiriku alumises saalis oli nn Tee(käija)paus, kus Teekäija viktoriini kuus võitjat said auhinnaks ajakirja tellimused. Esimene ilmajääja sai lohutusauhinnaks Kuulutaja aastatellimuse. Seejärel tutvuti liidu juhtorganitesse kandideerivate inimestega. Õhtu lõppes peasaalis Tõnu ja Tähti Lehtsaare juhitud õhtupalvusega.

Teisel päeval oli töökoosolek, kus rahuldati Lehtse Evangeelse Misjoni Koguduse soov liidust välja astuda. Liidu põhikirja tehti muudatus, mis lubab tõsta juhatuse liikmete arvu. Kuulati ära aruanded ja valiti liidu uued juhid.

Liidu presidendina jätkab Meego Remmel ja asepresidendina Viljar Liht (loe tema intervjuud ülevalt). Vanematekogusse valiti Ermo Jürma, Eduard Kakko, Gunnar Kotiesen, Tarmo Kähr, Peeter Lemats, Helle Liht, Indrek Luide, Ülo Meriloo, Margus Mäemets, Eenok Palm, Helari Puu, Eerik Rahkema, Peeter Roosimaa, Peeter Tamm, Joosep Tammo ja Valeri Vetšerkovski.

Ordineerimiskomisjoni liikmeteks said Margus Kask, Toivo Pilli, Eerik Rahkema, Meego Remmel ja Peeter Roosimaa. Revisjonikomisjon valiti koosseisus Allar Laugesaar, Tarmo Lige ja Toomas Türkson.

Lõpujumalateenistuse leivamurdmisel teenisid kokkutulnuid neli liitu eri aegadel juhtinud presidenti – Ülo Meriloo, Joosep Tammo, Helari Puu ja Meego Remmel.

Liidus oli 2012. aasta algul 85 kogudust ja neis 6196 liiget. Eelmisel aastal ristiti 229 inimest.

Vaata ka pilte alt!

Tartu Salemi Baptistikoguduses toimus 11. märtsil uue diakonissi teoloogiadoktor Einike Pilli ordineerimine. Samas seati ametisse diakon Ilmar Sirkel, kes on varem juba ordineeritud Tartu Kolgata Baptistikoguduses. Ordineerimistalituse viisid läbi koguduse pastorid Meego Remmel ja Toivo Pilli ning emeriitpastor Jüri Jürgenson.

Eesti EKB Koguduste Liidu AASTAKONVERENTS

9. ja 10. märtsil 2012 Tartu Salemi kirikus

1. Alguses oli väike misjonikonverents
2. Hääletussedelite täitmine
3. Liidu juhtorganitesse kandideerijad said end sundimatus õhkkonnas tutvustada
4. Joosep Tammo ja Helari Puu palusid õnnistust Viljar Lihtile ja Meego Remmelile
5. Kasutati võimalust kandideerijatele küsimusi esitada
6. Uus vanematekogu tuli rahva ette

Fotod: Helari Hellenurm