Võõrad maad on huvitavad. «Miks te neid mägesid vaatama tulete? Aga meri, see juba on midagi!» Nii olevat kunagi eestlastest turistidele öelnud üks Karpaatide elanik. Pilt on tehtud samadest mägedest Rumeenias. Puuvirnad kuuluvad Brâncoveanu kloostrile.

Laulja kirjutas: «Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud. Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.» (Ps 104,8–9).

Praegu on ilus suveaeg. Just nüüd mõeldakse kloostris sellele, et suvi lõpeb ning üsna varsti on jälle külm ja lumi tuleb maha. Puuvirnad peavad praegu kasvama, et nad talvel kahaneda saaksid. Ja kuigi tahaks puhata, peab suvel tööga naha märjaks ajama, et talvel külmast värisema ei peaks.

Apostel Paulus kirjutas: «Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!» (Fl 2,12). Kui talveks valmistumine on suveajal nii oluline, kuipalju enam peaks siis oma hinge eest hoolitsema?

PIIBLI KANGELASED SOBIVAD ÕPETAJAKS

Toimetaja kommentaar

Jaanilaupäev möödus vihmahoogude saatel. Pidutsemist see ei takistanud. Ristija Johannese sünnipäevast enamik peolisi midagi ei teadnud.

Ristija Johannes ei kartnud tõe ja pühaduse nimel oma peastki ilma jääda. Kui ühiskonnas kaalu omavad inimesed temast eeskuju võtaksid, jääksid paljud mured olemata.

IKKA KREEKA

Kreeklased olevat pankadest massiliselt sularaha välja võtnud. Eks nad karda pankade pankrotti. Teine hirm on oma raha taastamise ees. Kui eurohoiused vahetataks drahmideks ja drahm devalveeritaks, kaotaks iga hoiustaja midagi oma säästudest. Euro aga säilitab oma väärtuse ja kasulik on raha hoida seega selles vääringus.

Peaminister Andrus Ansip ütles Reutersile antud intervjuus, et rahvas ei toeta Kreeka toetamist. «On raske selgitada inimestele, miks valitsused ei leia lisaraha õpetajate palkadeks, aga Kreeka abistamiseks käib see lihtsalt. … Avalik arvamus mõtleb, et oleme vaesed eestlased, kes peavad aitama rikkaid kreeklasi.» Aga «rikkad» sakslased ei saa ka aru, miks nad oma raha välja andma peavad. Samas kriisi süvenemist ja levimist ei taha keegi. Häda on selles, et ei ole vist ilmas inimest, kes täpselt teaks, mis Kreekas teha tuleb. Need, kes endast seda arvavad, ei ole ilmselt tõsiseltvõetavad.

Kuningas Taavet tunnistas: «Issand, meie Jumal, kogu see rikkus, mille oleme hankinud, et ehitada sulle koda, su pühale nimele, on sinu käest, ja sinu oma on kõik» (1Aj 29,16). Jumalal on kõik võimalused olemas. Taaveti usaldust ei ole kahjuks mitte paljudele antud.

KEEGI EI OLNUD SÜÜDI

Maadevahetuse protsessis mõisteti kõik kohtualused õigeks. Ühed kiidavad selle heaks ja teised arvavad, et ühiskonna õiglustunde vastu on eksitud.

Kohus ei ole süüdimõistev, vaid õigustmõistev organ. Kui inimene on seadust rikkunud, mõistetakse ta süüdi ja kui ei ole rikkunud, siis õigeks. Nii on see ideaalis. Kohtust kõrgemat organit ei ole. Vigade vältimiseks on Eesti kohtul kolm astet ja maadevahetuse protsessil on kaks veel ees.

Üldiselt ei anna ministrid ja suurettevõtete juhid allkirju ilma juristide heakskiiduta. Juriidilisi rikkumisi kohus kohtualuste tegudes ei leidnudki. Küll aga väitis ta, et neid esines uurimisorganite tegevuses.

Ühiskonnale ei ole kasulik, et tema juhid ja ärigeeniused raiskaksid aega, raha ning energiat kohtute peale. See ei tähenda, et nad tuleks kuriteo puhul kohtust vabastada, vaid seda, et kohtuväärt tegusid tegevad inimesed ei satuks etteotsa. Samuti peaksid juriidiliselt õiged asjad olema ka moraalselt õiged ja vastupidi. Tunnistagem, et niisugust ideaali on raske saavutada, aga loobuda sellest ei tohi. Siin on vastutajaks ka iga valija ja valimisest loobuja. Kui lihtne inimene oskab juhte kritiseerida, peaks ta olema valmis neid ka valima.

«Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld,» kirjutas tark ja rikas kuningas Saalomon (Õp 22,1).

EESTI KROON 20

Eesti kroon oleks saanud 20-aastaseks, kuid teda ei ole enam. Sellele vaatamata on tegemist märkimisväärse tähtpäevaga. Võime öelda, et kroon mõjutab meie elu senini – arvutame eurohindasid ikka veel kroonidesse.

Kroon oli hea raha. Tema kurss ei kõikunud kordagi. Ta oli ilus raha, eriti kui võrrelda ilmetute eurodega. Ta oli meie oma raha ja see oli kõige tähtsam. Eesti kontuurkaardiga euromündid kuuluvad ikkagi suurde rahvusvahelisse katlasse ja pole nii omad.

Kõik see ilus ei tähenda, et kroon peaks tagasi tulema – lugegem kasvõi veelkord Kreeka drahmi kohta öeldut. Kroon oli jäigalt euro külge seotud ja kõik euro hädad oleksid tabanud ka krooni. Hindade tõusu ja mitmed muud probleemid püüame nüüd euro kaela ajada, tema häid külgi aga õpime alles tundma. Loodame, et neid rohkem ilmneb.

Krooni eest on põhjust Jumalat tänada. Ka majanduslik heaolu tuleb ju Tema käest. «Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?» küsis apostel Paulus (1Kr 4,7).

JEESUSE SÜDA VALUTAB

«Kui Jeesus alles rääkis rahvahulkadele, vaata, siis seisid Tema ema ja vennad väljas, otsides võimalust Temaga rääkida. Aga keegi ütles Talle: «Vaata, su ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sinuga rääkida!» Tema aga kostis teate toojale: «Kes on mu ema ja kes on mu vennad?» Ja sirutades käed jüngrite poole, ütles Ta: «Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.»»

Mt 12,46–50

Jeesuse vennad suhtusid Tema töösse osavõtmatult. Kuuldused, mis nendeni jõudsid, hämmastasid ja kohutasid neid. Nad kuulsid, et Ta veetis terveid öid palves ja kogu päeva tungles Ta ümber palju rahvast, jätmata Talle aega söömisekski.

Sõprade meelest Jeesus kurnas end lakkamatu tööga. Nad ei suutnud mõista Tema suhtumist variseridesse ja mõned kartsid, et Ta mõistus on korrast ära. Jeesuse vennad kuulsid lisaks kõigele variseride süüdistust, et Ta ajab kurje vaime välja saatana väega. Nad otsustasid Jeesust veenda või lausa sundida sellist tegevust lõpetama. Nad veensid Maarjat kaasa tulema, lootes ema kaudu Jeesust mõjutada.

Vahetult enne oli Jeesus tervendanud kurjast vaimust vaevatu – pimeda ja tumma mehe. Variserid olid korranud süüdistust: «Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil» (Mt 9,34). Jeesus oli neile otse öelnud, et omistades Püha Vaimu töö saatanale, katkestavad nad ühenduse õnnistuse Allikaga.

Need, kes olid süüdistanud Jeesust, nägemata Tema jumalikku iseloomu, võisid saada andeks, sest Püha Vaim võis aidata neil näha eksitust ja anda kahetsuse. Kui inimene kahetseb ja usub, siis peseb Kristuse veri ta puhtaks ükskõik kui kohutavast patust. Kuid inimene, kes hülgab Püha Vaimu hääle, astub pinnale, kuhu kahetsus ja usk ei ulatu.

VARISERIDE PATT

Ent olles kord juba Jeesuse vastu avalikult välja astunud, oleks liiga alandav tunnistada Ta nüüd Messiaks. Astunud kord uskmatuse teele, olid nad liiga uhked, et tunnistada oma viga. Summutamaks tõde, püüdsid nad meeleheitliku ägedusega Kristusele vastu seista. Tema väest ja armust kõnelevad tõendid tekitasid neis raevu. Nad ei saanud takistada Jeesust imesid tegemast ja õpetamast, kuid nad tegid kõik, et Teda laimata ja Tema sõnu väänata.

Jumal ei pimesta inimeste silmi ega kalgista südant. Ta valgustab neid selleks, et parandada nende vigu ja juhtida nad ohututele radadele. Ent siis, kui inimene hülgab jumaliku valguse, kaotab ta vaimuliku nägemise ja paadub. Sageli toimub see protsess peaaegu märkamatult. Jumala Sõnast loetu, Tema sulaste kaudu öeldu või otsene Jumala Vaimu märguanne puudutab inimest. Kui inimene jätab selle valguskiire tähele panemata, muutub vaimulik tajumisvõime tuimemaks ja järgmist valguskiirt on juba raskem märgata. Nii süveneb pimedus ja lõpuks haarab hinge öö.

SÕNADE MÕJU

Ohtlik on kõnelda kahtlustavaid sõnu, küsitavaks teha ja kritiseerida jumalikku valgust. Komme hooletult ja lugupidamatult arvustada mõjutab iseloomu aukartusetuse ja uskmatuse suunas. Paljud on ohtu teadvustamata jätkanud seni, kuni nad on olnud valmis hukka mõistma ja hülgama Püha Vaimu. Jeesus ütles: «Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi» (Mt 12,36–37).

Jeesus lisas hoiatuse neile, kes olid Teda meelsasti kuulanud, kuid polnud lasknud Pühal Vaimul eneses tegutseda. «Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: «Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja tulin.» Ja tulles leiab ta selle tühja olevat ning puhtaks pühitud ja ehitud. Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama.» (Mt 12,43–45).

Nii Kristuse päevil kui ka tänapäeval on palju neid, kelle üle saatana kontroll näib teatud ajaks kaduvat. Jumala arm vabastab nad kurjusest, mis on neid aheldanud. Nad rõõmustavad Jumala armastuse üle, kuid tähendamissõna kaljuse pinnase sarnaselt ei jää nad Tema armastusse. Nad ei alistu Jumalale iga päev, et Kristus saaks hakata elama nende südames. Lõpuks pöördub kurjus tagasi ja vallutab tühja paiga täiesti.

ALISTUMINE KRISTUSELE

Ei ole oluline, et me tingimata valiksime pimeduseriigi, et sattuda kurjuse võimu alla. Piisab, kui jätame hooletusse ühenduse valguseriigiga. Ainus kaitse kurjuse vastu on Kristuse elamine meie südametes usu läbi Tema õigusesse. Kui meil puudub elav ühendus Jumalaga, oleme võimetud tagasi lööma enesearmastuse, mugavuse ja kiusatuste hukutavat mõju.

Kui me ei tunne Kristust isiklikult ega ole Temaga pidevalt seotud, langeme vaenlase saagiks ja täidame tema korraldusi. «Selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene» (Mt 12,45). Patt Püha Vaimu vastu ilmneb siis, kui inimene tõrjub pidevalt eemale Jumala kutset meelt parandada. Iga samm Kristusele selja pööramise teel on samm kogu lunastuse hülgamise teel.

Kristuse hülgamisega tegid Jeesuse kaasaegsed andestamatu patu. Hüljates armukutse, võime meie sama vea teha. Me solvame Eluvürsti ning häbistame Teda saatana kaaskonna ja kogu universumi ees, kui keeldume kuulmast Tema saadikuid ja kuulame pigem Saatana saadikuid, kes lohistavad inimese Kristusest kaugemale. Niikaua kui inimene selliselt toimib, ei ole tema jaoks lootust ega andestust; lõpuks ta ei tahagi saada Jumalaga lepitatud.

TAHTMATUD VAENAJAD

Uskudes Jeesusesse ja tegutsedes Tema sõnade järgi, oli Jeesuse ema Jeesusele lähem kui sugulane. Jeesuse vendadele ei andnud sugulus Jeesusega mingit kasu seni, kuni nad ei võtnud Teda vastu oma Päästjaks.

Kristuse maised sugulased oleksid võinud Teda toetada ja aidata, kui nad oleksid uskunud Temasse kui taevast Läkitatusse ja oleksid koos Temaga tegutsenud. Nende uskmatus lisas kibedust murekarikasse, mille Ta meie eest tühjendas. Inimsüdametes süttinud vaen evangeeliumi vastu tegi Jumala Pojale haiget, kõige valusam oli seda tunda oma kodus. Lahke ja armastava pereliikmena hindas Jeesus õrnu perekonnasuhteid.

Jeesuse vennad soovisid, et Ta jagaks nende vaateid ja nende nõudmine oli täiesti vastuolus Tema jumaliku ülesandega. Nad otsustasid Tema üle inimlikust seisukohast ja arvasid, et juhul, kui Jeesus räägiks nii, nagu kirjatundjatele ja variseridele meeldib, väldiks Ta ebameeldivusi. Nende meelest oli meeletus, et Jeesus väitis end omavat jumalikku autoriteeti ja noomis rabide patte. Nad teadsid, et variserid otsisid põhjust Teda süüdi mõista ja neile tundus, et Ta oli andnud selleks ka küllalt alust.

Vendade piiratud vaimulik nägemine takistas neil mõistmast ülesannet, mida Jeesus tuli täitma ja sellepärast ei tundnud nad Talle kaasa. Nende teravad sõnad näitasid, et nad ei mõistnud Tema olemust ega tajunud, et jumalikkus põimus inimlikkusega. Jeesuse erku valuläve tallati, Tema käitumist mõisteti vääriti ja Tema tööd ei hinnatud.

Vennad kavatsesid õpetada Teda, kes mõistis kogu tõde ja tundis kõiki saladusi. Nad tunnistasid end uskuvat Jumalasse ja arvasid, et kaitsevad Jumalat; ent Jumalat, kes istus nende keskel inimolemuses, ei tundnud nad ära.

Maa peal polnud ühtki inimest, kes oleks mõistnud Jeesuse jumalikku ülesannet ja koormat, mida Ta kandis inimkonna pärast. Sageli leidis Ta lohutust ainult üksi olles ja oma taevase Isaga lävides. Inimesed, kel tuleb kannatada Kristuse pärast ning keda oma koduski valesti mõistetakse ja umbusaldatakse, leidku lohutust mõttest, et Jeesus koges sama.

JUMALA LAPSED

Iisraelile antud käsus on kaunis kirjeldus Kristuse suhtumisest oma rahvasse. Kui heebrealane oli vaesuse tõttu sunnitud loobuma päritud maaomandist ja müüma ennast orjaks, oli tema lähema sugulase kohustuseks tema ja ta varandus lunastada (vt 3Ms 25,25.47–49; Rt 2,20). Selleks et meid lunastada, sai Kristus meie sugulaseks. Issand ja Lunastaja on lähem kui isa, ema, vend, sõber või armastatu.

«Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! … Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.» (Js 43,1.4).

Kristus armastab taevaseid olevusi, kes ümbritsevad Tema trooni, kuid millega võrrelda armastust, mis Tal on meie vastu? Me ei suuda seda mõista. Me võime tunda selle armastuse tõelisust kogemuslikult. Kui hoiame alal sugulussidet Temaga, kohtleme õrnusega neid, kes on meie Issanda vennad ja õed.

Miks mitte olla varmad mõistma, mida nõuab meilt meie jumalik sugulus! Kas meie, kes oleme Jumala perekonna liikmed, ei peaks elama selliselt, et meie elu austaks meie Isa ja õdesid-vendi?

PRIIT KOHALA

KÄIVAD ETTEVALMISTUSED KRISTUSPÄEVAKS

Aktuaalne teema

28. juulil kell 14 korraldatakse Tallinnas Lilleküla jalgpallistaadionil Kristuspäev. Selle üldkoordinaator ja programmijuht MATTEUS ELBRECHT (26) räägib ettevõtmisest lähemalt.

Mis on Kristuspäev?

Kristuspäev on üle-eestiline kristlaste kogunemine olenemata vanusest ja konfessioonist. Eesmärgiks on Jeesuse Kristuse nime esile tõsta ning palves seista enda ja oma rahva eest. Saab näha õdesid ja vendi teistest kogudustest üle Eestimaa. See peaks julgustama – neid on palju, kes hoolivad Eestimaast ja soovivad Jeesuse Kristuse nime levitada neile, kes pole Temast kuulnud.

Kas ambitsioon pole liiga suur?

Me kutsume kõiki, aga loomulikult kõik ei tule. Lilleküla staadionile loodame kokku saada kuus-seitse tuhat kristlast. See tundub olevat reaalne.

Milline on Kristuspäeva programm?

Põhiosa moodustab umbes kolmetunnine kava, kus on palju muusikat. Esineb suur kirikutevaheline 500-liikmeline ühendkoor. On palveaeg ja praost Joel Luhametsa lühike jutlus. Teises pooles keskendume rohkem palvele erinevatel teemadel – näiteks meeleparandus, perekonnad, riigi ilmalikud valitsejad, kogudused. Igaüks palvetab nii, nagu tal on mugav ja tervis võimaldab. On umbes viieminutilised palveplokid, nende vahel on muusikapala – kas ühislaul või esinevad laval olevad muusikud.

Paljud pole harjunud pikalt palvetama.

Kui ollakse harjunud ainult jumalateenistuse algus- ja lõpupalvega, siis Kristuspäeval on palvet muidugi rohkem. Mõne jaoks on see kindlasti midagi uudset. Üritame palve vormida nii, et see oleks võimalikult paljudele vastuvõetav. Kõiki tegemisi on jälginud peatoimkond, kus on esindajad erinevatest kirikutest. Nende kaasabil on ka programmi sobivaks vormitud. Kasulik oleks siiski tulla eelhäälestusega, et see on palvepäev.

Millise kiriku stiilis Kristuspäeva kava käib?

Kristuspäeval on traditsioonilised jumalateenistuse osad – piiblilugemine ja palved, tervitused ja muusika, aga need ei järgi ühe kindla kiriku traditsiooni. Programm on käinud läbi Eesti Kirikute Nõukogust, kus on kõigi suuremate kirikute esindajad, ja seal heaks kiidetud.

Varem on Kuulutajas juttu olnud omavalitsuste lippude sissekandmisest.

Nii on tehtud varasematel Kristuspäevadel Soomes ja Šveitsis. Toome teatud hetkel kokku kõigi 15 Eesti maakonna ja 226 omavalitsuse lipud. See on sümbol, et palvetame kogu Eesti, mitte ainult Tallinna pärast. Palvetame ning õnnistame kirikujuhtide ja rahvaga lippe, mis lähevad tagasi omavalitsustesse, kust nad on pärit.

Igas omavalitsuses polegi kogudust, kust esindajad võiksid kohale tulla ja lippe kanda.

Lippe ei pea kandma sama omavalitsuse esindajad. Aga otsime igast omavalitsusest kahte-kolme koordinaatorit, kes hakkaksid ühist palvetööd korraldama. Kui kohapealset inimest ei leita, siis ümbritsevatest valdadest keegi, kes tahab aidata, võtab vastutuse naabervalla eest enda peale. Seda on proovitud juba Soomes ja Šveitsis.

Tegelikult on Kristuspäev osa suuremast üritusest.

Kristuspäev on «Heartbeat Tallinna» (see on kirikute nädal Tallinnas) kulminatsioon. Agape Eesti misjoniorganisatsioon, mis on osa tervet Euroopat hõlmavast misjoniliikumisest Agape Euroopa, peab selle nädala jooksul oma konverentsi. Eestisse tuleb umbes tuhat viissada misjonäri, kes koos eestlastega viivad Tallinnas läbi misjoniprojekte. Toimuvad erinevad kristliku sisuga avalikud sündmused – kontserdid, heategevusaktsioonid jne. Erinevate kunsti- ja kultuuriettevõtmiste abil tõmmatakse Tallinna inimeste tähelepanu ja jagatakse neile positiivset sõnumit evangeeliumist.

Kas kõik piirdub ainult Tallinnaga?

Tallinnast väljapoole need ettevõtmised ei jõua, aga osalema võib tulla igalt poolt üle Eesti. Nii võib saada ideesid, mida viia tagasi oma kodukohta, et seal midagi sarnast teha.

Kui keegi tahab tulla, mida ta peab tegema?

Kõikidesse Eesti kogudustesse on info laiali saadetud. Kõige lihtsam oleks küsida oma pastorilt, kas on plaanis mingit ühist sõitmist. Kui ei ole kogudusega kontakti, võib infot vaadata Kristuspäeva kodulehelt www.kristuspaev.ee, samuti võib infot küsida e-maili teel kristuspaev@kristuspaev.ee või telefoni teel numbrilt 5681 2919.

Täname!

17. juunil 2012
Skype’i vahendusel

ROOTSLANE PÜHENDAS OMA ELU PRANTSUSMAALE

Rootsi päritoluga Prantsuse baptistipastor ÖRJAN BÄCKRYD (65) võttis osa Rahvusvahelise Vanglakaplanite Assotsiatsiooni Euroopa haru konverentsist Rumeenias. Seal andis huvitava elukäiguga mees Kuulutajale intervjuu.

Kas prantslased kirjutavad Sinu nime õigesti?

Nad võtavad tähtedelt täpid ära. Mul on kolm eesnime, aga ükski neist ei kõlba prantsuse keele jaoks.

Kuidas Sa Prantsusmaale sattusid?

Üks rootslasest misjonär, kes töötas Prantsusmaal, külastas Rootsis noortelaagrit. Kui olin temaga viis minutit Prantsusmaast rääkinud, lõhkes minu südames nagu pomm. Sain aru, et see on Jumala kutse minu jaoks.

Läksin Prantsusmaale 1970. aastal. 1973. aastal abiellusin rootslanna Anitaga. Ta oli ka evangelist ja õppis piibliinstituudis. Praeguseks oleme koos Prantsusmaal kolm uut kogudust rajanud.

Kus Sa vaimulikku tööd õppisid?

Olin siis 16-aastane, kui Prantsusmaast kuulsin. Õppisin Betheli instituudis Orsas. Seejärel töötasin Rootsi kogudustes kaks ja pool aastat. Tahtsin Prantsusmaale minna, aga mõistsin, et pean enne Rootsist töökogemuse saama.

Kas Sa oskasid prantsuse keelt?

Õppisin seda veidi gümnaasiumis, aga sellest jäi väheks. Täiendasin end ühe aasta Prantsusmaal Albertville’i misjonäride koolis, kus valmistati ette misjonäre Aafrika jaoks, aga mina õppisin seal Prantsusmaa jaoks. Seejärel õppisin ühe aasta Sorbonne’i ülikoolis prantsuse kultuuri, et seda maad ja rahvast mõista.

Kas Rootsi kogudused toetasid Sind?

Mind aitas seitse kogudust, kus olin enne Prantsusmaale minekut tegutsenud. Nad saatsid raha Örebro misjonile, nemad omakorda Prantsusmaa baptistiliidule, kellel oli pastoritekassa. Ma olin üks selle liidu pastoritest.

Kas keegi ei küsinud, et milleks Prantsusmaale minna, Rootsis on tööd küllalt?

Jah, aga kirikute suuruses on neil kahel maal suur vahe. Rootsis on üheksa miljonit ja Prantsusmaal 64 miljonit elanikku. Prantsusmaal on kuus tuhat ja Rootsis 30 tuhat baptisti. Prantsuse kogudused on väikesed ja neil on ainult pastor tööd tegemas. Neil ei ole tööjõudu ega raha, et teistes linnades evangeliseerida.

Kas kristlike juurtega Prantsusmaal on kerge evangeeliumi kuulutada?

Et Prantsusmaa on misjonimaa, seda ütleb ka katoliku kirik. Prantslased on kiriku maha jätnud, vaid väike protsent elanikest käib kirikus. Inimestel on vaimsed vajadused, kuid nad otsivad abi okultismist, New Age’ist ja igalt poolt mujalt ning neile ei ole kerge Jeesusest rääkida. Kuid Jumal annab võimalusi tegelda inimestega, kes Teda otsivad.

Meie jaoks oli väga oluline mitte alustada omaette tööd, vaid tegutseda koos kohaliku misjoniga. Ei ole kerge minna kuskile linna ja seal kogudust alustada, aga kogudused palvetasid meie pärast ja Jumal aitas meid ning avas uksi. Kõik kolm meie asutatud kogudust töötavad edasi prantslaste juhtimisel. Me oleme rõõmsad, et nende vaimulik olukord on hea ja nad lähevad edasi.

Kui me elasime Šveitsi piiri lähedal ja külastasime selle maa kogudusi, oli neil huvitav kuulda Prantsusmaast kui misjonimaast. Nad ütlesid, et nemad pole seda taibanud, aga teie olete Rootsist siia tööle tulnud.

Sellest ajast, kui ma Prantsusmaale tulin, on olukord selles mõttes paremaks muutunud, et baptistid on tunnistatud teiste kirikutega võrdseks. Me oleme protestantliku liidu liikmed ja see aitab meid palju. Liidul on hingehoidjad vanglates. Nende kaudu saan ka mina vanglas töötada.

Kes Sa siis nüüd oled, prantslane või rootslane?

Ma olen 42 aastat Prantsusmaal elanud ja oleme naisega mõlemad prantslasteks muutunud. Meil on neli last, kes on Prantsusmaal sündinud ja kasvanud, aga kolm neist elab nüüd Rootsis. Seda oli meil vanematena raske mõista, aga nad tahtsid ühe aasta seal elada ja jäidki sinna. Lapsed oskavad nii prantsuse kui ka rootsi keelt.

Seega on ka Sinu rootsi keele oskus säilinud?

Jah, aga ma ei tea uusi sõnu. Kui meie lapsed Rootsi läksid, siis öeldi, et nad räägivad nagu vanad inimesed.

Kas prantslased peavad Sind Prantsuse pastoriks või Rootsi misjonäriks?

Nad peavad mind Prantsuse pastoriks. Vahel küsitakse, et kuidas meie juures olukord on. Ma vastan, et «meie juures» on Prantsusmaal. Me oleme täielikult integreerunud. Näiteks ka Prantsusmaa ekspresident Nicolas Sarkozy on Ungari ja kunagine peaminister Pierre Bérégovoy oli Ukraina päritolu.

Prantsusmaal on väga palju erinevaid rahvusi. Meie esimeses koguduses Gray linnas Franche-Comté’i piirkonnas oli üks naine Alžeeriast. Nüüd on kogu tema pere Põhja-Aafrikas kristlased. Nii on meie mõju jõudnud ka sinna. Misjonär ei jõua ise kõikideni, aga kui keegi on tema töö kaudu Jeesust tundma õppinud, siis räägib ta oma kogemustest teistele edasi.

Kas Sinu energia läheb prantslastele või immigrantidele?

Töötame prantslastega, aga me palume Jumalat, et kogudused vastaksid maa olukorrale ja nii on neis erinevate rahvaste esindajaid. Pariisis on kolm araabiakeelset kogudust. Meil on baptistikogudustes araabiakeelseid gruppe. Kaks endist moslemit on pastoriteks ja nad teevad palju Põhja-Aafrika heaks. Rootsist läheb sügisel üks baptistiperekond Lõuna-Prantsusmaale, et Põhja-Aafrika moslemeid misjoneerida.

Rootsist on misjonäre läinud paljudesse maadesse.

Rootsi kogudused mõistavad Euroopat misjoniväljana. Neil on misjonäre Hispaanias, Itaalias, Serbias, Prantsusmaal ja mujal. Nad näevad, et evangeelsed kogudused on neis maades väga väikesed ja neid on vaja aidata. Palju misjonäre on ka Aafrikas ja Aasias.

Kuidas Sa vanglatööle sattusid?

Algas kõik nii, et üks perekond palus mul kui koguduse pastoril kedagi vanglas külastada. Kui läksin meie kolmandasse kogudusse Amiens’sse Picardie piirkonnas, siis küsiti minult protestantlikust liidust, kas tahaksin vanglas töötada. Nüüd tegutsengi kahes vanglas.

Oled Sa palgaline või vabatahtlik?

Justiitsministeerium maksab kaplanitele palka, kuid me anname selle protestantliku liidu kassale. Kui ma töö jaoks raha vajan, siis saan sellelt kassalt – näiteks sõiduraha. Töö enda eest ma tasu ei saa.

Kuidas Sa vangidega töötad?

Amiens vanglas pean siis, kui katoliku kaplanit pole kohal, missa asemel evangeelse jumalateenistuse. Alati leitakse, et see on huvitav. Jõulude ajal tulid paljud vangid minu juurde ja panid end kirja individuaalvestlusteks, mis siis järgmistel nädalatel aset leidsid. Teises vanglas on mul igal kolmandal pühapäeval kaks jumalateenistust – meestele ja naistele ning ka individuaalvestlused.

Sul oli võimalus Rumeenias külastada Codlea vanglat. Palun võrdle seda Prantsusmaa omadega!

Palju on sarnast. Hirmus oli näha, et mehed on kaheteistkümnekesi 16-ruutmeetrises kambris. Prantsusmaal on kolm inimest üheksal ruutmeetril. See on raske. Aga Rumeenia vangla asedirektor tuli meiega vangide juurde kaasa. Prantsusmaal on direktor tähtis isik ja külastab vanglat ainult koos suure saatjaskonnaga. Prantsusmaal ei ole võimalik, et direktor annaks vangile kätt. Codleas oli see nii. Prantsusmaal on meil ainult väike ruumike jumalateenistuste jaoks, siin oli kabel.

Võrreldavad Rumeenia ja Prantsusmaa vanglad on vanad ehitised. Uued vanglad vangidele ei meeldi, sest kambrites on vähe mehi ja vangid ei saa omavahel suhelda.

Kas Sa ei tahaks jälle Rootsis elada?

Täidan veel pastorikohustusi Amiens’s kuni oktoobrini, kui sinna tuleb prantslasest pastor. Elame juba Normandias Rouen’s ja saame töötada sealses baptistikoguduses.

Kuigi meil on raske Prantsusmaalt lahkuda, läheme vist siiski Rootsi, kus on meie kolm last. Ühel pojal on prantsuse naine ja neil on laps. Eks me hakkame Rootsis lapselastega tegelema, Prantsusmaalt ei ole selleks võimalust. Meie lapsed töötavad kogudustes ja see on Jumala arm. Meie esimene poeg on Linköpingi ülikooli haiglas arst. Ta on kirjutanud kaks raamatut koguduse kodugruppidest ja need on hästi vastu võetud. Teine poeg on Eskilstunas prantsuse keele õpetaja. Tütar elab Eksjös. Meil on Smålandis metsas vana maja ja hakkame seal elama.

Oleme pikast tööst väsinud, aga Jumal on meid aidanud. Rootsi kogudused on meid Prantsusmaal palju toetanud. Tahaksime Rootsis misjonäre toetada. Ma ei hakka enam pastorina tööle. Koguduses võin aega panustada ja jutlustada. Vanglas saan töötada vabatahtlikuna.

Mida Sa kokkuvõtteks ütleksid?

Rõõmustan koos oma naise Anitaga, et Jumal meid Prantsusmaale saatis ja lubas Tema riigis vilja kanda. See kõik on Jumala arm.

Täname!

6. juunil 2012
Brâncoveanu kloostris
(Sâmbăta de Sus, Rumeenia)

TA PALVETAB MEELSASTI HAIGETE EEST

Kui telefon heliseb ja haiglast kutsutakse, jätab Angelika Greulich (53) reeglina kõik sinnapaika, kui ta just parajasti koolis tundi ei anna. Kuigi ta on saksa keele õpetaja, on tema jaoks esmatähtsaks saanud seista nende inimeste kõrval, kes oma elu viimast teelõiku käivad.

Enamasti kutsutakse Angelika Greulich kopsukliinikusse. Kes seal lamab, sellega on lood kehvad. Paljudel on kopsuvähk. Angelika Greulich ei suru kellelegi oma usku peale. Aga kui mõne külastuse järel on tekkinud usaldus, küsib ta patsiendilt, kas võiks tema pärast paluda või teda õnnistada. Angelika Greulichi kogemuse järgi on paljud selleks valmis. Seejärel küsib ta, mille pärast ta peaks palvetama.

SOOVID VÕIVAD MUUTUDA

Mõni päev hiljem hakkas naisel parem. Nüüd arvas ta äkki, et võiks ju hoopis terveks saada. Nii nad kahekesi koos palvetasidki. «Lõpuks saigi naine mõne nädala pärast koju,» rõõmustab Angelika Greulich.

Mitu kuud hiljem sai ta kirja, kus tervekssaanud inimene teda vestluste ja palvete eest tänas. See kiri on tal siiani Piibli vahel.

SURMAHIRM KAOB

Vaatamata positiivsetele kogemustele teab Angelika Greulich muidugi, et Jumal ei tee kõiki haigeid terveks. Tema peamiseks sooviks on seepärast, et inimesed leiaksid rahu Jumalaga ja Temaga ära lepiksid ning oma ülejäänud elu – olgu haigelt või tervelt – Temalt vastu võtaksid.

Selleks palvetab Angelika Greulich koos oma patsientidega 23. psalmi või Meie Isa palve sõnadega või loeb õnnistussõnad (4Ms 6,24–26). See mõjub – ta on näinud, kuidas paanika ja surmahirm kaovad ja haiged rahus surra saavad.

Ka siis, kui palvet ei soovita, külastab Angelika Greulich haiget edasi. Ta püüab patsientidele ja nende sageli ülekoormatud omastele kergendust tuua. Ta teeb seda meelsasti: «See on tegelikult eesõigus, et võin inimestel nende kriisiolukordades toeks olla. Jeesus ütles: «Ma olin haige ja te tulite mind vaatama» (Mt 25,36). Sellest võime aru saada, et Jumal ise samastab end haigetega!»

EMA SURM

Angelika Greulich hakkas külastama leinaseminare ja sai kaks aastat hiljem väljaõppe haigla hingehoidjaks. See aitas tal ema surmast üle saada. Täna juhib ta oma baptistikoguduses koos abikaasaga õnnistamisgruppi.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

GUSTAV KROON

140 aastat sünnist ja 70 aastat surmast

Kunagise Riigikogu liikme Gustav Krooni elu on unustusse vajunud. Tänu Asta Kaupsile Torontost, kes tema nime Kuulutaja toimetajale teatavaks tegi, sai käesolev artikkel teoks. Muidugi tuli uurida ka vanu trükiseid ja arhiivimaterjale, sealhulgas NKVD toimikut Gustav Krooni kohta.

1920. aastate poliitiline võitlus oli äge. Eesti Rahvaerakonna ja Põllumeestekogude vahelisest sõnasõjast tuli ka esimene vihje Gustav Krooni olemasolust. Ajalehe Kaja mürgisele artiklile 4. juunil 1926 Jaan Tõnissoni ja baptistide suhete kohta vastas Postimees järgmisel päeval, et Põllumeestekogude nimekirjas valiti teise Riigikokku ka üks Läänemaa palvevend ja ettelugeja. Artiklis nime ei nimetatud. Otsingutes kandis vilja järelepärimine Läänemaalt pärit Asta Kaupsile. Tema teatas, et tegemist oli Gustav Krooniga, Ridala baptistikoguduse liikme ja kõnelejaga.

Muidugi vajas see kontrollimist. Ridala baptistikoguduse arhiiv hävis tulekahjus ja seega puudub kinnitus Gustav Krooni kuulumisest sellesse kogudusse. Sinalepa valla perekonnakirjas on Gustav Kroon kirjas baptistina. Teekäijas nr 5 (1935) on aga teade, et Gustav Kroon oli hoopis Mäevalla priikoguduse kandev tööjõud. Pastor Aare Tamme teatel Mäevalla koguduse liikmenimekirjas ega üheski protokollis Gustav Krooni nime ei esine. Ta võis kohapealse inimesena toetada Mäevalla koguduse tööd ka Ridala kogudusse kuuludes – NKVD agent «Mägi» ütles oma ettekandes, et Gustav Kroon «oli tuntud ka uskliku inimesena, esinedes loengutega palvelates».

GUSTAV KROONI ELUST

Gustav Kroon oli Sinalepa vallanõukogu liige, vallakohtu eesistuja, seltskonnategelane, tulumaksukomisjoni liige ja vastastikuse tulekinnituse seltsi esimees. Täpsemaid andmeid pole teada, kuid ühes sõnavõtus Riigikogus nimetas ta, et on üle kümne aasta rahvale õigusemõistja olnud. Ta kandideeris edutult esimesse Riigikogusse ja valiti Põllumeestekogude nimekirjas teise Riigikogusse, mille ametiaeg oli 1923–1926. Gustav Kroon arreteeriti nõukogude võimu poolt 14. juunil 1941. Süüdistuskokkuvõttes on öeldud, et ta oli 1922–1924 Riigikogu liige ja vallakohtu esimees (valed aastaarvud!), 1923–1925 kulakliku partei Põllumeestekogude liige, 1934–1937 kontrrevolutsioonilise organisatsiooni Isamaaliit liige ja valla osakonna esimees ning 1936–1940 sõjalis-fašistliku organisatsiooni Kaitseliit liige; ta on kulak, kellel oli 50-hektariline majapidamine ja ta palkas tööjõudu – kolm inimest. Tehakse ettepanek saata süüasi NKVD juures olevale erinõupidamisele, rakendada kõrgeimat karistusmäära mahalaskmise läbi ning konfiskeerida Gustav Krooni vara.

Gustav Kroon suri 4. juunil 1942 Kirovi oblastis ja menetlus lõpetati tema surma tõttu. Ta rehabiliteeriti kuriteo koosseisu puudumise tõttu postuumselt 1990. aastal.

GUSTAV KROON RIIGIKOGUS

Põllutööliste tööaja ja palgaolude korraldamise seaduse muutmise seaduse arutelul ütles Gustav Kroon, et seda seadust pole eriti tarvis. Tööandjatel ja töötegijatel on teineteist vaja ja see viib kokkuleppele. Sellele reageeris üks kolleegidest väitega, et Gustav Kroonile olevat kõne eest korv õlut lubatud. Gustav Kroon vastas karsklasena, et pole 37 aastat õlut pruukinud ja keeldub ka Ungari punasest, mida talle pakutakse.

Arupärimisele usuõpetuse korraldamise kohta koolides reageeris Gustav Kroon sõnavõtuga, milles ütles, et elame ristirahva maal ja oleme usuõpetuse valguses kasvatatud. Usuõpetuse alus on piibliraamat ja seda tuleb tingimata koolis tarvitada.

Gustav Krooni eluloost paistab välja tema aktiivsus Sinalepa vallas. Tema Riigikogu liikme isiklikus toimikus on säilinud korduvad taotlused puududa Riigikogu koosolekutest, et osa võtta Sinalepa vallanõukogu tööst. Riigikogus võttis ta aga sõna vaid siis, kui teema teda ennast väga isiklikult puudutas.

Põhjus võis olla selles, et Põllumeestekogude nimekirjas valiti teise riigikokku teiste hulgas Eesti poliitika suurkujud Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), Johan Laidoner, Konstantin Päts, Jaan Teemant ja Jüri Uluots (viimane neist andis Riigikogust lahkudes koha Gustav Kroonile). Erakonnal oli eestkõnelejaid piisavalt ja Gustav Kroonile jäi hääletaja roll. Nii vajakski veel uurimist Gustav Kroonile südamelähedasem tegevus koduvallas.

Ehk aitab käesolev artikkel unustusehõlmast välja tõmmata ühe lihtsa eesti talumehe, külaaktivisti, riigitegelase, palvevenna ja ettelugeja, märter Gustav Krooni nime.

LÜHIDALT

3. juunil seati Mäeltse palvelas Käina koguduse pastori ametisse Siim Kask ja tänati koguduse kauaaegset karjast Meinhard Elmit. Uue pastori ametisseseadmise viisid läbi Meego Remmel, Meinhard Elmi ja Kärdla baptistikoguduse pastor Tarmo Kähr.

9. juunil toimus Riias Balti noortefestival. Sõnumit jagas Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni ning rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni «Samaarlase kukkur» president ja tegevjuht Franklin Graham. Laval astusid üles muusikud USAst, Uus-Meremaalt, Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest, samuti Läti ja Leedu kogudustest kokku pandud 600-liikmeline noortekoor.

Festivali kahe teenistuse külastajate koguarv oli 19 200. Eestpalvele tuli 1470 inimest. Külalised saabusid bussidega viiest eri riigist ning bussid sõitsid kokku läbi 41 tuhat kilomeetrit. Balti riikidest tuli külalisi 15 Eesti, 64 Läti ja 29 Leedu linnast.

Alates kodulehe avamisest veebruaris 2012 külastas seda 80 tuhat inimest. Festivali programmi kandsid üle teiste hulgas ka Raadio 7 ja Kuressaare Pereraadio.

16. juunil lõpetasid Kõrgema Usuteadusliku Seminari Kerli Indermitte (diplomitöö «Narratiivi kasutamise võimalusi iseloomukasvatuses koolieelses eas», juhendaja Meego Remmel), Tarmo Lige («Austa oma isa ja ema: vanemate austamise käsu mõistmisest kaasajal», juhendaja Ermo Jürma) ja Lilian Tulp («Liikumis- ja meelepuudega inimesed koguduses Tartu protestantlike koguduste näitel», juhendaja Einike Pilli).

RAHVUSVAHELISE VANGLA-KAPLANITE ASSOTSIATSIOONI Euroopa haru konverents

4.–8. juunini 2012 Brâncoveanu kloostris Rumeenias

1. Vaade kloostrile ja surnuaiale
2. Ekskursioon Sibiu Kolmainsuse katedraali
3. Sibiu vanalinn
4. Pilk konverentsisaali
5. Konverentsile tulid esinema kohalikud muusikud
6. Rumeenia küla bussiaknast vaadatuna

Fotod: Tiit Kuusemaa