Kunagi kees siin elu. Nüüd on hooned lagunenud, isegi elektriliin on lahti lõigatud. Kas see on surm?

Noored inimesed kolivad maalt suurematesse linnadesse. Vanad surevad oma kodudes ja need jäävad tühjaks. Kahjuks on see Eesti külades tavaline pilt.

Novembri viimasel pühapäeval oli surnute mälestuspüha. Sel päeval mõtlesime inimestele, kes on siit maailmast ära läinud. Jumal on määranud, millal kellegi aeg täis saab. Minejate hulgas on igas vanuses inimesi. Inimesed ei saa määrata lahkujate järjekorda. Kurbus ja valu on leinajate hinges.

Jeesus ütles: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.» (Jh 11,25). Kas suudame seda uskuda? Kõik meie ümber on määratud kadumisele, aga mitte inimese hing. Tulevik ja lootus on Jeesuses Kristuses. «Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!» (Ap 16,31).

KEEGI VÕIDAB JA KEEGI KAOTAB

Toimetaja kommentaar

Gaza sektor seisis sõja lävel. Õnneks jäi kõige halvem tulemata. Pinged aga jätkuvad. Rahu Iisraeli ja tema naabrite vahel peaks olema oluline palveteema igale kristlasele.

Rahu on tegelikult maailmas haruldane. Jeesus ütles mäejutluses: «Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks» (Mt 5,9). Inimlikud pingutused rahu heaks on kindlasti hindamist väärt, aga tõeline rahu tuleb Jumala abiga.

BARACK OBAMA VÕITIS

Vaatamata kandidaadi mormooni usule andis Mitt Romney poolt oma hääle 79 protsenti evangelikaalidest. Neid häiris ja häirib Barack Obama suhtumine moraaliküsimustesse. Neis on Mitt Romney palju rangem. Kõnekas on seegi, et eelmiste presidendivalimiste eel kohtus Billy Graham Barack Obamaga, aga seekord käis tal külas Mitt Romney.

Ehk näeme siiski ameeriklaste valiku taga Jumala kätt. Me ei tea, kuidas oleks pikas plaanis mõjunud Ameerikale ja maailmale Mitt Romney tegelikust kristlusest kauge usk, mis kasutab oma nimetuses kõlavalt ja eksitavalt Issanda nime (Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik). Praegu on mingit pööret raske ette näha, sest valitsev president ju jätkab. Neli järgmist aastat mööduvad ilmselt nagu neli eelmistki.

Pärast valimisi on hakatud rääkima, et vabariiklastel polnud head kandidaati. Seda on raske kommenteerida, aga eks kaotaja ole ikka viletsam. Tõenäoliselt Mitt Romneyst kunagi enam presidenti ei saa – lähiminevikus on kõik presidendivalimiste lõppvoorus kaotanud kandidaadid muutunud Ameerika poliitikas vähetähtsateks tegelasteks (erandiks oli Richard Nixon, kes kaotas 1960. ja võitis 1968. aastal). Seega võib arvata, et nelja aasta pärast kohtuvad valimisduellis päris uued inimesed.

«Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames» (1Sm 16,7). See ei kehti ainult valitsejakandidaatide, vaid ka tavaliste inimeste kohta.

POLIITILINE VÕITLUS

Üks päevakorras olevaid küsimusi on valimisseaduse muutmine. Ilmselt tuleb seda teha isegi siis, kui Eesti seadus peaks olema rahvusvahelises võrdluses suhteliselt hea. Rahvas on sellest lihtsalt tüdinud.

Kas muutus midagi paremaks teeb, selles osas ei maksa liiga optimistlik olla. Kui kuskil oleks mingi ideaalne valimissüsteem, mis ainult selleks sobivad inimesed võimule viib, küllap oleks kuuldused sellest meienigi jõudnud. Seaduste paljusus näitabki ideaalse variandi puudumist. Muidugi ei ole ideaali leidmine alati seadusandjal eesmärgikski ja seadustesse kirjutataksegi sätteid, mis võimaldavad valimiste tulemusi soovitud suunas kallutada.

Rahva tüdimus nõuab ka erakonnaseaduse muutmist. Teravalt on esile tõusnud parteide rahastamine. Jällegi puudub ideaal ja iga variant on kellelegi kasulik või kahjulik.

Muret teeb see, kui rahulolematust õhutatakse teadlikult, jällegi omakasu otsides. Kes konkreetselt kasu saab, kas mõni erakond, ajakirjandus või lausa Eesti riikluse vastased jõud, seda peab iga kord eraldi vaatama. On väga halb, et parlamendi töösse süvenemata esitatakse kõike pealispinnaliselt ja negatiivses valguses. Riigikogusse valitud uued inimesed muutuvad seega rahva silmis kohe sulideks. Aga ilma parlamendita ei saa ükski demokraatlik riik hakkama.

Jumal teatas Taavetile: «Ma tahan määrata paiga oma Iisraeli rahvale ja teda nõnda istutada, et ta võib elada oma kohal ega pea enam kartma; ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem» (2Sm 7,10). Miks ei võiks ka meid paremad ajad ees oodata?

ISA ÕNNISTATUD

«Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.» Siis vastavad õiged Talle: «Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?» Ja kuningas vastab neile: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.»»

Mt 25,34–40

Jeesus maalib meie ette pildi suurest kohtupäevast. Kohtunikuks on kuningas ise, kellena Jeesus näeb ennast. Algul ei hakatagi kellegi süüasja arutama, vaid ühele hulgale öeldakse kohe: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik!» Et me tahame kindlasti nende ja mitte teise poole kohtualuste hulka kuuluda, siis vaatame neid lähemalt.

Miks nad olid õnnistatud? See sõna viitab, et nad olid minevikus õnnistatud, on seda sel hetkel ja suuremad õnnistused ootavad veel ees. Me soovime paljudel puhkudel üksteisele Jumala õnnistust, aga küsimus on – kuidas meie elu võiks kulgeda pidevate Jumala õnnistuste all?

TALLE MEELSUS

Jeesus ise omas talle meelsust: «Vaata, see on Jumala Tall» (Jh 1,36). Isa õnnistuse all on need, kes kannavad Kristuse meelsust: «Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel» (Fl 2,5; 1968. aasta tõlge). Esikohal on selles ennastohverdav armastus ja alandlikkus.

Järgnevas räägib Jeesus headest tegudest, kuid väga oluline on, millises meelsuses need on tehtud. «Kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi» (1Kr 13,3). Viiuldajad häälestavad enne oma pillid, kui hakkavad mängima. Kristlane peab enne kontrollima, kui ta hakkab midagi Issandale tegema, kas tema meelsus on harmoonias Kristuse omaga.

Isa heameel hingas Ta Pojal. Ta hingab samamoodi neil, «kes järgivad Talle, kuhu Ta iganes läheb» (Ilm 14,4). Lambad kuninga paremal poolel kuuluvad nende hulka.

JUMALA LAPSED

Head teod olid Jumala lastele loomulikud. Nad ei pingutanud selleks. Nad ei mäletanudki enam oma tegusid. Nad ei oodanud selle eest tasu. Aga taevase Isa nimi oli nende heade tegude tõttu saanud austatud ja nüüd nad said sissepääsu oma Isa kuningriiki.

Jumala lapsed on eriliselt oma Isa armastuse objektiks. Jeesus ütles: «Isa ise armastab teid» (Jh 16,27). Johannes oli sellest haaratud ja ütles: «Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks» (1Jh 3,1). Nad on olnud Isa lapsed. Nad on elanud ja töötanud Tema meele järgi «nagu armastatud lapsed», on käinud armastuses «nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks» (Ef 5,1–2).

TEISTE ÕNNISTUSEKS

Tõuseb küsimus – miks teine rühm jättis selle kõik tegemata? Ilmselt oli neil oma heaoluga niipalju tegemist, et teiste jaoks ei jätkunud aega, jõudu, varandust ega armastust.

Elu teiste õnnistuseks nimetab Jeesus viljakandmiseks. Viljapuu ei kanna vilja endale, vaid teistele. Selleks me neid oma aias kasvatamegi.

Jeesus ei räägi siin üldsõnaliselt ligimese armastamisest, vaid väga konkreetselt. Sõna «armastus» ei kasuta Ta üldse. Need, kes teisi kastavad, saavad ise kastetud, kes ennast jagavad, saavad Jumala õnnistuste osaliseks (Õp 11,25).

ARGIPÄEVA ÕNNISTUSED

Üks võõras tuli palvemajja. Ta ei teadnud koosoleku aega. Koosolek oli lõppenud ja kohal oli ainult koristaja. Võõras küsis, kas jumalateenistus on läbi. «Ei ole,» vastas koristaja, «koosolek on lõppenud, nüüd algab Jumala teenistus!»

See usklik on õnnistustes vaene, kes neid saab ainult pühapäeval. Issand on suuremad õnnistused varunud argipäeva. Meil on vaja oskust, et neid kätte saada ja seda kunsti Jeesus tahtiski õpetada.

PISIASJADE ÕNNISTUS

Meie elu koosneb pisiasjadest. Suuri elamusi on meil harva. Mõned on aga seisukohal, et kui nad midagi suurt ei saa teha, siis nad ei tee midagi. Jeesus ei rääkinud ühestki erakorralisest tööst või ohvrist. On neid, kes saavad ka nendega hakkama. Oleme aga tavalised igapäevainimesed. Issand ei oota meilt suuremat, kui meile on antud.

Jeesus rääkis kuuest liigist headest tegudest. See nimekiri on palju pikem. Püüa selgeks teha, millega saad sina kaasinimesi ja sellega ka Issandat teenida. Teid on palju. «Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt» (Jk 4,17). Kui sa ei oska, siis palu selleks tarkust. Issand näitab sulle sinu võimalusi. Need on ehk lähemal ja lihtsamad, kui sa esialgu arvad.

PISEMAD VENNAD

Neil pole jagada toitu teistele, vaid nad ise vajavad seda. Neil pole riideid selga panna. Nad on tervisest lahti saanud. Majanduslikult on nad sattunud võlavanglasse. «Vaeseid on teie juures ju alati» (Mt 26,11). Kõik inimesed pole võrdsete võimete ega võimalustega. On nõtru ihu, hinge ja mõistuse poolest. On neid, kes on jäänud elu hammasrataste vahele.

Need inimesed on maailmale koormaks ja pahanduseks. Nendega ei taheta tegelda. Neil pole sõpru, neid ei hinnata ega tõsteta esile. Küll pannakse neid häbiposti.

Jeesus pühendas neile tähelepanu. Esimene tervendatu oli pidalitõbine. Jeesus liikus lihtrahva seas. Ta tegeles tölneritega, patustega, väljatõugatutega. Jeesust pole enam nende seas. Tema tööd peavad jätkama Ta järelkäijad, kristlased.

Inimkonda saab edasi viia, kui tugevaid virgutada ja teha veel tugevamaks. Aga ka nii, et nõtru järele aidata. Esimene on maailma meetod, teine Jeesuse oma. «Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks» (Rm 15,1). «Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust» (Gl 6,2).

Meie ümber on neid «pisemaid vendi». Kas me näeme neid? On meil muret nende pärast? Jeesus võtab neile annetatud aja, hoole, kaastunde ja abi enese arvele. Tema tasub nende eest, kellel endal tasuda pole.

SUUR JAGUNEMINE

Sellist jagamist tegi Jeesus juba mäejutluse lõpul. Ühed, kes kuulevad Ta sõna ja rakendavad selle ellu – need on targad ja asuvad paremal pool. Teised kuulavad ka, aga arvavad, et see ongi kuulamise jaoks. See on isegi hea, et ma olen Jeesuse lähedal ja kuulan Teda hoolega. Elluviimisel on nii palju raskusi ees ja see nõuab täielikku elu ümberkorraldamist. Las jääb, nagu ikka on olnud! Nad ongi sellega Jeesuse vasakule poole asunud. Mis sellest tuleb, ütleb Jeesus ette.

Kõigil aegadel on kristlased jagunenud teokristlasteks ja nimekristlasteks. Neid omavahel võrreldes on vasakul pool palju enam inimesi kui paremal. See on kurb! Kuhu poole oled sina asunud? Kaalu hästi järele! Täna on meil võimalus kohta vahetada.

KUNINGA KOHTUOTSUS

Üldiselt hinnatakse igal pool paremal käel olijaid. Kuid on paradoks, millele viitas Peetrus: «Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval» (1Pt 2,12). Ka Jeesus rääkis, et maailm vaenab Tema järelkäijaid, kuid nähes nende häid tegusid, ülistavad nad Isa, kes on taevas (Mt 5,16).

Kui kuuleme kuninga otsust, siis jääb mulje, et «lambad» saavad oma väikeste tegude eest liiga suure au ja õnnistuse ning «sikud», kes pole õieti kurja teinud, saavad liiga suure karistuse. Aga need on Jeesuse sõnad ja Tema on Kuningas. Talle ei saa keegi ette heita liiga suurt headust või karmust. Meil tuleb vaid teha õigel ajal oma järeldused. Kuninga otsus on lõplik. Edasikaebamise võimalust pole.

Tõsi, Jeesuse sõnad on üldse väga kategoorilised. Jaotus kaheks pole elus nii selgepiiriline. Tegijatel on tegudes puudujääke ja mittetegijad on ka mõnda head teinud. Et võtaksime asja tõsiselt, esitab Jeesus tõed selgetes ja kontrastsetes värvides. Kuid küsimus ei seisne värvi paksuses, vaid selle taga on sügav elutõde.

Me ei tee targasti, kui otsime hukkamõistuotsuses «pehmendavaid asjaolusid» ja lohutame ennast lootusega, et ega see asi nii tõsine ka pole – meil on halastaja ja armuline kuningas! On targem ennast kindlalt paremale käele hoida ja teha omalt poolt kõik, et kuuleksime sõnu: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik» ka enda kohta käivana. Võtame südamesse ka Pauluse soovituse: «Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!» (Gl 6,9–10).

ROBERT VÕSU
Eesti EKB koguduste
vanempresbüter 1970–1985

VABATAHTLIKUD LÕID KESKKONNA

Aktuaalne teema

9. ja 10. novembril oli Tallinnas EKNK Toompea kirikus ning 16. ja 17. novembril Tartu Salemi kirikus GLSi (Global Leadership Summit) video-juhtimiskonverents. Misjoniorganisatsiooni Agape Eesti administraator DAIRE TIIGIVEE osales mõlemal ja oli Tartu GLSil vabatahtlike töö koordinaator. Kuulutaja palus tal rääkida sellest tööst.

Milline roll oli vabatahtlike tööl?

Nende ülesanne oli luua konverentsil soe ja sõbralik keskkond, et see ei tunduks videokonverentsina. Konverentsi vaatajateni toomisega tegeles teine töögrupp Greg Hameri juhtimisel.

Videokonverentsi võiks ju ette kujutada nii, et pannakse pilt hommikul käima ja vaadatakse seda õhtuni.

Ei olnud nii. Väga tähtis on ka asukoht, kus konverents toimub. Moderaatorid nägid palju vaeva, et sõnum jõuaks kuulajateni ning oleks kohane ja arusaadav kohalikus kontekstis. Videosessioonide vahel oli oluline roll ka elaval muusikal ja intervjuudel kohalike juhtidega.

Mida tegid vabatahtlikud?

Külalise esimene kokkupuude vabatahtlikuga toimus parklas. Järgmine vabatahtlik võttis ta vastu uksel ja soovis ilusat hommikut, et inimesed tunneksid end teretulnutena. Seejärel olid vabatahtlikud abis garderoobis ja registreerimislaua taga. Vajadusel juhatasid kohanäitajad saali uksel külalised vabadele istekohtadele.

Kõik need vabatahtlikud kandsid endas ning andsid edasi GLSi põhimõtet «Olen siin, et teenida». See formaat on siiamaani hästi toiminud ja meeldib inimestele.

Tartu GLSi vabatahtlikud olid erinevatest kogudustest – kaasatud olid Salemi, Kolgata, Elu Sõna ja Pauluse koguduse liikmed.

Kui palju oli vabatahtlikke?

Umbes 50 inimest. Ehkki neid oli sel aastal vähem kui varasemalt, saime siiski hästi hakkama. Möödunud aastate vabatahtlikud tulevad enamasti tagasi, kuid kuna GLSi esimene päev on reede ja enamik vabatahtlikke on üliõpilased või õpilased, siis paljud, kes tahaksid aidata, ei saanud.

Kust Sa vabatahtlikke otsisid?

Facebooki, kuulutuste ja listide kaudu ning suusõnaliselt. Mul olid vabatahtlikest abilised, kes aitasid otsida.

Millega Sa vabatahtlikke motiveerisid? Nad ei saanud ju ise konverentsist osa.

Tegelikult said. See peakski olema üks motivaatoreist – võtta konverentsist tasuta osa. Samuti võimalus teenida Jumalat ja kaaskristlasi. Vabatahtlike peamine teenimine oli kohvipauside ajal. Kes oma vastutusvaldkonna ülesanded ära tegid, said konverentsil osaleda, kui soovi oli. Kui just mitte kõigil sessioonidel, siis pooltel igal juhul.

Mis Sulle tänavusel GLSil endale kõige rohkem meeldis?

Kuna suvel oli konverents Heartbeat Tallinn, mille korraldusmeeskonda kuulusin, siis tundsin end väsinuna ja mõtlesin, kas GLS pole sel aastal lihtsalt üks kohustus ja kas see mulle midagi annab. Aga konverents oli esimesest loengust alates väga hea, arusaadav, lihtne ja sügav. Mind isiklikult puudutas distsipliini teema, millest rääkis Jim Collins. Keskpärasus on distsipliini puudumise tulemus ja suurepärasus on valik ja distsipliin.

Juhtimiskonverents peaks kuulajaid arendama.

Ma olen väga tänulik Jumalale selle eest, et Eestis toimub GLS. Ja et on entusiastlikud vabatahtlikud, kes teenivad eestlasi ja kohalikku kogudust läbi selle. Meie väikeses Eestis oleks raske nii kõrgetasemelist konverentsi korraldada, aga läbi video ja rahvusvahelise mõõtme on see võimalik. Lisaks on läbi aasta võimalik neid loenguid veel DVD pealt vaadata ning õpitut ellu rakendada.

Mul on hea meel, et olen saanud viie aasta jooksul, mil konverents on Eestis toimunud, väga palju õppida. Näen, kuidas GLSil õpitu aitab mul kasvada ja suhet Jumalaga paremini üles ehitada. See on aidanud mul saada paremaks kaastööliseks ja juhiks nii enda kui ka koguduse- ja tööelus.

Konverentsi sisu ei ole aastatega viletsamaks jäänud ja inimesed töötavad jätkuvalt, et parim vaatajateni tuua. Kahjuks kõik ei võta alati aega rakendada ellu seda, mida GLS pakub. Ma arvan, et olen isegi mõnikord laisaks jäänud, sest mida kohe ellu ei rakenda, see jääb hiljem tegemata.

Täname!

23. novembril 2012
Skype’i vahendusel

ARHIIVIS LEIDUB PALJU HUVITAVAT

Oktoobrikuus oli Kuulutaja toimetajal võimalus töötada peaaegu kaks nädalat Saksa Evangeelsete Vabakoguduste Liidule (baptistidele) kuuluvas Onckeni arhiivis Elstalis Berliini lähedal. Samas asuvad ka baptistiliidu keskus ja seminar. Ühe tööpäeva lõpus andis arhivaar INES PIEPER Kuulutajale intervjuu.

Miks Te töötate arhiivis?

Ma olen arhiivindust õppinud ja see töö pakub mulle rõõmu. Tegelen hea meelega dokumentide süstematiseerimise ja kirjeldamisega.

Onckeni arhiivis töötan sellepärast, et siin saan olla ise kõige eest vastutav. Olen ainus töötaja ja tegelen üksi kogu arhiivitööga. See võlub mind.

Kas Saksamaa arhiivide süsteem on ühtne?

Süsteemis võib olla erinevusi, kuid dokumendid peavad olema korraldatud päritolu järgi, st nad tuleb arhiveerida selle järgi, kus nad on tekkinud – kas büroo, osakonna või käitise järgi. Nii on see ka meie arhiivis korraldatud. Võib ka teemade järgi korraldada, aga siis peab fondid laiali jagama ja nii lähevad dokumendid oma kontekstist välja.

Kas kogudused peavad midagi Onckeni arhiivile üle andma?

Ei, see on vabatahtlik. Liidul ja tema allüksustel on dokumentide andmise kohustus. Kogudused ja ühendused võivad seda vabatahtlikult teha ja kui keegi midagi annab, on see kena. Igal kogudusel on oma asukohas arhiiv olemas.

Kogudus võib teha oma arhiveerimissüsteemi, aga ta võib ka minu poole pöörduda ja ma saan soovitada, kuidas seda kõige parem teha oleks. On vaja teada, milliseid dokumente peab säilitama ja mida võib hävitada.

Kui kogudus lõpetab oma töö, kuhu siis tema arhiiv läheb?

Koguduse töö võib liidus lõppeda väga erinevatel põhjustel. Kogudused võivad omavahel liituda või lahkuda liidust, astuda mõnda teise liitu või muutuda autonoomseks. Kui kogudus lõpetab lihtsalt töö, siis saame meie arhiivi endale. Oleme saanud kolm arhiivi kogudustelt, mille töö on kustunud.

Kas teil on kunagi ammu tegutsenud koguduste arhiive?

Meil on varasemate idaalade arhiive. Kõige huvitavamad on koguduste liikmeraamatud perekonnauurijatele, seal on sees nimed ja isikuandmed. Enamik selle piirkonna dokumente läks muidugi sõjas kaduma ja sellest on kahju.

Kas teil on ka isikuarhiive?

Võib-olla 50. Aga peab arvestama, et need on väga erineva suurusega. Mõnest inimesest on meil ainult üks kaust, mõnest kümme. Näiteks Hans Luckey, kes oli seminari direktoriks Hamburgis, kogus dokumente ja need on kõik arhiivile vajalikul viisil korrastatud.

Kui kellelgi on kodus mingeid pabereid ja ta pakub neid arhiivile, kas võtate kõik vastu?

Kõike mitte. Kõigepealt tuleb minu käest küsida. Võib-olla on need materjalid meil juba olemas. Enamasti pakutakse ajakirju ja raamatuid. Kui pakutakse originaale, näiteks trükitud dokumente, käsikirjalisi märkmeid või jutluste tekste, siis võtame alati rõõmuga vastu. Aga mõnda ajakirja me enam ei vaja. Enne 1940. aastat võtame küll kõike. Pärastsõjaaegsed baptistide ajakirjad on meil muidugi kõik olemas.

Mida peaksid inimesed tegema halvasti säilinud dokumentidega?

Võiks ikka meile anda, siin saavad need hästi hoitud. Kodus niiskes keldris ei ole neil kindlasti parem koht. Ma püüan ikka inimestele selgeks teha, et siin on arhiivimaterjalidele paremad hoiuvõimalused ja nad säilivad kauem.

Kui kodus on dokumente, mida ei tahaks veel ära anda, aga nad on kahjustatud – võtan liimi ja parandan ära?

Hoiatan kõigepealt igasuguste kleepeainete eest. Iial ei tea, mida need sisaldavad. On spetsiaalsed arhiiviliimid, aga tavalistel inimestel neid ei ole. Poest ostetud liime ei soovita küll kasutada. Jätke dokumendid nii, nagu nad on, pange mapi vahele, et nad oleksid kaitstud.

Kas te saate vahel halvasti parandatud dokumente?

Kui neid tuuakse, siis pean nad kõigepealt vastu võtma, nagu nad on. Seejärel võtan ära kõik metalli, see läheb rooste. Muidugi tuleb kokku volditud paberid lahti voltida.

Dokumendid võivad olla ka veekahjustustega ja määrdunud.

Enamasti on nii raamatutega. Mõningaid raamatuid me ei saagi vastu võtta, sest nad on hallitanud. Nad võivad olla ka ohtlikud, kõigepealt inimeste tervisele ja ka teistele raamatutele. Mõnda ei saa arhiivi sisse tuuagi, läheb kohe prügikasti.

Aga kui on tegemist ainueksemplariga?

Pole veel juhtunud. Ühtegi raamatut ei ole ainult üks eksemplar, igal juhul mitte baptistide tööalal. Kui on tegemist ajaloolise väärtusega ürikutega või käsikirjadega, siis kasutame suurte arhiivide abi, kes dokumendid korda teevad. Nad ei saa muidugi päris puhtaks, aga oluline on, et hallitus ära kaoks. Suurtel arhiividel on eriruumid, kus dokumente kõigepealt puhastatakse.

Kui palju on Onckeni arhiivis dokumente hoiul?

Dokumente on viissada jooksvat meetrit riiulipinda. Eesti kohta on meil ainult üks väike karp.

Kas kõik dokumendid on kataloogitud?

Aeg ei ole veel nii kaugel. Dokumente tuleb kiiremini peale kui ma kataloogida jõuan. Sellega ei saa üks inimene hakkama. Mul ei ole selleks piisavalt aega ega vahendeid. Kataloogimise puhul kerkib alati ka küsimus, kui sügavalt seda teha. Kas võtta arvele ainult kaust või iga selles leiduv dokument ära kirjeldada. Sõltub muidugi ka sellest, kui tähtsa asjaga on tegemist. Ka suurtes arhiivides pole kõik kataloogitud.

Kas Saksamaal on mingi internetisüsteem, kust saab vaadata, kas mõnes arhiivis on vajalik dokument olemas?

Jah. Näiteks on ühe liidumaa arhiivid kõik oma dokumendid ühele kodulehele üles pannud, kust neid võib siis otsida.

Aga Onckeni arhiiv ei kuulu ühessegi sellisesse süsteemi. Me ei ole ka midagi digitaliseerinud. Seega ei ole me tehniliselt veel nii kaugel, et andmeid internetti panna.

Kui paljud tunnevad huvi Onckeni arhiivi vastu?

Meil on aastas umbes sada kasutajat. Oleme väga väike arhiiv ja nii võib öelda, et meil on suhteliselt palju külastajaid. Peale selle on veel kirjalikud järelepärimised ning üliõpilased käivad siin ja uurivad midagi oma lõputööde jaoks. Niisiis olen ma päris rahul. Meil on üsna vähe perekonnauurijaid. Teistes, eriti kirikuarhiivides, on neid kuni 80 protsenti kasutajatest. Nendel on väga kindel teema ja see on hea, kui nad tulevad meilt abi otsima.

Seminari õppejõududest käivad arhiivis ainult kirikuloolased, teolooge ja pastoraalteolooge ei huvita vanad, vaid uued väljaanded.

Millised teemad huvitavad Onckeni arhiivi külastajaid?

Kas konkreetsed isikud või koguduste ajalugu. Või kuidas baptistikirik natsismi ajal käitus, kas see teema sai koguduste paberites kajastatud või maha vaikitud. Baptismis on olnud ka kriise ja neid uuritakse. Nii on teemad väga mitmekesised.

Kas Te loete ise ka arhiividokumente?

Kui mul ei ole terveks päevaks tööd, siis lappan arhiivimaterjale. Nii leian ma mõndagi huvitavat. Selle lugemise kaudu on mul võimalus heita pilk baptismi tagapõhjale ja isikutele. Ma tahaksin rohkem ise arhiivis uurida, kuid kahjuks ei ole eriti palju aega.

Mind huvitab naiste roll baptismis. Seda ei ole uuritud ja sellepärast on see huvitav. Siin arhiivis on ka Johann Gerhard Onckeni käsikirjad ja need huvitavad mind. Midagi täiesti uut leida on tõesti paeluv.

Oncken oli ju saksa baptismis nii oluline tegelane. Kas tema kirjad ei ole juba kümme korda läbi loetud?

Veel mitte. Kirjad on siin, nad on nüüd nummerdatud ja kuupäevade järgi sorteeritud, aga sisu on uurimata. Onckenil olid väga laialdased sidemed ja on huvitav vaadata, kelle kõigiga ta suhtles.

Milliseid teemasid Te tudengitele soovitaksite?

Näiteks liidu põhikirja kujunemine. Aga kõigepealt peaks küsima, mis tudengit ennast huvitab, muidu annan talle vale teema, mis ei paku huvi.

Kas Teil on sidemeid teiste arhiividega?

Kirikuarhivaarid kohtuvad kord aastas iga kord erinevas linnas Saksamaal ja arutavad mingeid kindlaid teemasid. Igas arhiivis on enamasti ainult üks arhivaar tööl ja sellepärast tuntakse üksteist. Nii võime ka erialaseid kogemusi vahetada.

Kui saksa täpsusega kõike arhiveerida, ei peaks arhiivis tundmatuid asju olemagi?

Ma arvan, et neid leidub. On väga ilus, kui midagi avalikuks saab. Ka meie kirikuloolased on ühtteist avastanud. Näiteks Martin Rothkegel tuleb tavaliselt midagi konkreetset otsima, aga Günter Balders on mõned uued asjad avastanud.

Miks ehitatakse arhiivid sageli keldritesse?

See on juba iidne traditsioon, et vanad asjad viiakse keldrisse, sest sinna kogutakse seda, mida enam vaja pole. Teisest küljest ei või arhiiv ka katuse all olla, sest ka seal ei ole kliimatingimused kõige paremad.

Arhitektid peaksid enne arhiivitöötajatega konsulteerima, kui projekteerima hakkavad. Meil on uus maja, aga kõik ei ole nii nagu peaks.

Mida annab inimeste usule see, kui nad hästi ajalugu teavad?

Kõigepealt kokkukuuluvustunde. Iga usklik võiks eelmiste põlvkondade kogemusi teada. Aga me ei saa ka ainult elu ilusa poolega piirduda. Halbade asjade teadmine peaks meil aitama mineviku kriiside kordumisest hoiduda.

Täname!

24. oktoobril 2012 Elstalis

SÜDA TUKSUB NOORTELE INIMESTELE

Andreas Harre kristlaseelu algus oli konarlik. Üks tuttav ajas ta pidevalt närvi küsimusega, kus ta pärast surma maandub. Tuttav helistas peaaegu iga päev. Lõpuks katkestasid Andreas Harre ja tema naine Petra selle tuttavaga igasugused sidemed. Kümme aastat valitses vaikus.

ALGUSES OLI GIDEONIDE PIIBEL

Nüüd tahtis seni usuga mittetegelenud katoliiklane Jeesusest Kristusest rohkem teada saada ja hakkas katoliiklikke jumalateenistusi külastama. Ometi jäid tema küsimused vastusteta. Pärast mõnda eksirännakut sattus abielupaar ühe vabakoguduse juurde, kus nad käisid Alfa kursusel ja otsustasid oma elu Kristusele anda.

Kaupmeheamet Volkswageni juures nõudis elukoha vahetamist. Pere kolis Saksamaa põhjarannikule. Kuna nad armastasid merd, otsisid nad endale maja mereranda. Nad astusid baptistikogudusse.

Kogudusel oli aga üks probleem – sinna kuulus väga vähe noori ja need pidasid jumalateenistusi nii igavaks, et eelistasid kogudusemaja ees koguneda. Andreas Harre sõbrunes nendega ja asutas noortegrupi.

13 ROOSIST SAI VAID ÜKS NAISELE

Poolteist aastat juhatas ta noortegruppi. Siis pidi ta ametikohustuste tõttu ilma pereta pikemaks ajaks Hispaaniasse ja Portugali sõitma. Piiblit lugedes sai talle selgeks, et perekonda kahjustav karjäär peab lõppema. Ka muutus talle tema noortegrupp üha tähtsamaks. Jälle kodus Saksamaal olles ütles ta töökoha üles ja seda 24-aastase töötamise järel. Uue koha leidis ta kinnisvaramaaklerina.

NOORTE MEESTE KRISTLIK ÜHING

Maja ehitati ümber spordi- ja konverentsikeskuseks koos kohvikuga. Igal pool leidis Andreas Harre avatud uksed eest. Ta sai enampakkumiselt soodsalt osta 41 jõumasinat ja leidis koguni veofirma, kes need odavalt kohale tõi. Ta õppis tundma noortepastorit ja treenerit Marcus Schneiderit, kes oli valmis tasuta projektis osalema.

Et võimalikult paljude noorteni jõuda, asutas Andreas Harre Noorte Meeste Kristliku Ühingu kohaliku osakonna, mis halli kasutama hakkas. Töö läks käima pühapäeval, 13. oktoobril.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

NII LEIDSIN MA JEESUSE

Kõik algas kümme aastat tagasi, kui mu isa 50-aastaselt otse minu silme all südameinfarkti suri. Sellest alates läks minu elus kõik otse allamäge. Minu õppimine halvenes, ma kaklesin sageli kaasõpilastega, hakkasin suitsetama ja varastama.

14-aastaselt ma enam ei lootnudki kooli lõpetamiseni jõuda. Kaalutlesin, kuidas endale ülalpidamist teenida. Kõige lihtsam tundus olevat narkootikume müüa. Üsna ruttu olingi sellele pühendunud.

Ema ei märganud midagi. Nüüd oli mul ometi raha ja ma sain osta, mida tahtsin. Võtsin igast peost osa ja vahetasin tüdrukuid. Mulle tundus, et elu läks otse ülespoole.

MU SÜDA PURUNES

Vanaema oli veendunud moslem – ta püsis oma usus, palvetas viis korda päevas, paastus palju ja vihkas kõiki teisi religioone. Pärast tema surma küsisin ma endalt – miks mina maa peal olen? Miks ma elan? Mis juhtub pärast surma?

Mina ei olnud veendunud moslem, aga islam oli minu arvates õige tee taevasse. Sellepärast vaevasid mind need küsimused ja ma ei leidnud vastuseid.

VANAMOODI EDASI

Ma teadsin, et nad on veendunud kristlased ja lugesin ka nende laulusõnad läbi, aga ei saanud ometi aru, mida need tähendama peaksid. Nii läks minu elu vanamoodi edasi – narkootikumide müük, peod, raha ja tüdrukud.

Kui ma ühel hommikul kooli läksin, seisid maja ees kaks vanemat meest. Nad jagasid õpilastele väikeseid rohelisi Gideonide ühingu Piibleid. Võtsin ka ühe kaasa. Ma ei olnud veel kunagi Piiblit käes hoidnud. Hakkasin seda lugema ja tundsin, et neist sõnadest lähtus eriline vägi. Sõdisin sellele vastu.

EVANGEELIUMID ÜHE ÕHTUGA

Ühel õhtul ei tulnud mul und. Niisiis võtsin raamatukese kätte. Lugesin Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid ühe õhtuga läbi! Mind liigutas see, et üks mees inimeste eest süütuna suri. Äkki sai mulle selgeks, et minu elu oli pattu täis. Sain aru, miks ma selles maailmas olen. Mõistsin, mida ansambli laulude sõnad tähendasid. Hakkasin palvetama ja andsin oma elu Jeesuse kätesse.

Sellest alates hakkas Jumal mind muutma. Lõpetasin narkootikumide müümise, kaklemise ja naiste seksiobjektideks pidamise. Selle asemel hakkasin rahumeelset elu elama ja koolis pingutama. Liitusin ühe kogudusega ning läksin iga nädal noortegruppi ja jumalateenistusele.

Moslemina olin ma püüdnud reeglitest kinni pidada. Sellele vaatamata ei saanud ma lahti tundest, et peab olema midagi rohkemat kui viis korda päevas araabia keeles Meka poole palvetada ja kuu aega järjest paastuda.

Ma otsisin Jumalat, kes minust huvitatud oleks. Kuid islamis ei ole Jumalat, kes huvituks armastusega täidetud ühendusest inimestega. Kui ma siis kuulsin, et Jeesus end minu heaks ohverdas, et ma igavese elu ja sideme Jumalaga saaksin, liigutas see mind põhjalikult. Tundsin, et see peab olema õige tee ja Jeesus ei olnud ainult prohvet.

EMA VIHASTAS

Emale ei öelnud ma midagi. Mul oli liiga suur hirm tema reaktsiooni ees. Aga see asi ei andnud mulle rahu, pidin seda talle rääkima ja ma teadsin, et Jeesus toetab mind.

Niisiis võtsin kogu oma julguse kokku ja rääkisin emale oma uuest usust. Reaktsioon oli selline, nagu ma arvasin – ema läks endast välja ja lõi mind. See ei kohutanud mind ega rebinud katki minu sidemeid Jeesusega. Teadsin, et ema kunagi seda tunnustab.

Seepärast võtsin veelkord julguse kokku ja rääkisin talle, kuidas minu elu enne pöördumist välja nägi – narkootikumide müük, peod ja tüdrukud. Ütlesin talle, et Jeesus aitab mind, et ma vanasse ellu jälle tagasi ei langeks. Ta ei võtnud seda küll veel omaks, aga tema näost nägin, et ta hakkas järele mõtlema.

Nüüdseks on ema sellega leppinud. Nii võin ma juba paar kuud ilma südametunnistuse piinadeta kogudusse minna.

Kuidas minu edasine elu kulgema hakkab, teab ainult Jumal. Aga ma tean, et Ta on minuga. Tänan Teda väga, et Ta on mulle sõpru kinkinud, kes mind toetavad. Ja et Ta mind otsis ja leidis!

OGUZHAN ICLI
idealisten.net-Magazin

UUDISEID AAFRIKAST

Tansaania kirikuid on korduvalt rünnatud, kuid kristlased ei soovi mingit kättemaksu, vaid seisavad usurahu eest. 12. augustil süütasid vihased moslemid Dar es Salaamis erinevate uskkondade kirikuhooneid ja kirikutegelastele kuuluvaid autosid põlema. Peale selle purustati mööblit ja varastati sisustust.

Moslemid süüdistasid ühte noormeest koraani rüvetamises. 36 ründajat on kinni võetud. Valitsev partei ja kirikud mõistsid rünnakud hukka. Tansaania 42 miljonist elanikust on 52 protsenti kirikute liikmed, 32 protsenti moslemid ja 14 protsenti kohalike religioonide pooldajad.

Nigeeria lõunaosas Enugus rüüstasid tundmatud kurjategijad katoliku kirikut. 4. novembri ööl murti kirikusse sisse, purustati altar, valjuhääldite süsteem, pingid, lauad, pildid ja kujud. Kahju on umbes 50 tuhat eurot. Viie tuhande liikmega kogudus kogunes pärast rünnakut lahtise taeva all jumalateenistusele. Preester julgustas koguduseliikmeid, et nad oleksid vaatamata ründajate sallimatusele ja fanatismile kindlad usus. Ta kutsus kristlasi üles palvele kurjategijate pärast ja ühenädalasele paastumisele.

Ülem-Egiptuses pandi ühe kopti kloostri juures põlema 220 telki. Julgeolekujõudude arvates tõendeid süütamise kohta ei ole. Egiptuse kristlased kahtlevad sellises hinnangus, sest aasta tagasi pandi samamoodi põlema paljud telgid lõuna pool Luxori olevas telklaagris Püha Jüri kloostri juures.

Eritreas suri üks kristlane sõjaväelaagris, sest talle ei antud arstiabi. 31-aastasel Adris Ali Mohammedil oli malaaria. Politsei hoidis teda kaks aastat Aderseti sõjaväelaagris maa lääneosas, enamiku aja sellest umbses vangimajas.

Adris Ali Mohammed oli varem moslem. Kui kohalik politsei kahe aasta eest kuulis tema kristlaseks saamisest, võeti ta kinni. Sõjaväelased kohtlesid teda väga julmalt. Teda ähvardati korduvalt surmaga ja nõuti temalt kristlusest lahtiütlemist.

idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

11. novembril seadsid Meego Remmel ja Peeter Roosimaa Kohtla-Järve Saaroni koguduse pastori ametisse Argo Tallerma.

18. novembril seati Haapsalu Baptistikoguduse pastori ametisse Eenok Palm.

EESTI PIIBLISELTSI DELEGATSIOON PETERBURIS

9.–11. novembril 2012

1. Peterburi Eesti Peakonsulaadis. Paremal peakonsul Tiina Maiberg.
2. Vene Piibliseltsi Peterburi osakonnas. Keskel osakonna asedirektor Vadim Žižin.
3. Paremal Vene Piibliseltsi Peterburi osakonna direktor Andrei Ovsjannikov.
4. Pärast jumalateenistust avati Peterburi Jaani kirikus näitus «Eesti Piibliselts 200».
5. Peterburi Smolenski luterlikul kalmistul akadeemik Wiedemanni haual.
6. Peterburi Jaani koguduse jumalateenistusel jutlustas piibliseltsi nõukogu liige Marek Roots.

Fotod: Mikk Leedjärv