«Suurel raamatute tegemisel pole lõppu,» kirjutas Koguja pessimistlikult (Kg 12,12). Raamatu väärtus tuleneb sisust. «Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?» küsis Jeesus (Lk 10,26). Ja Filippus küsis Etioopia kojaülemalt: «Kas sa ka aru saad, mida sa loed?» (Ap 8,30).

Paarkümmend aastat tagasi lugesime masinakirjas paljundatud või sõja eel trükitud kristlikke raamatuid. Siis ajad muutusid ja võisime Eesti trükikodades raamatuid trükkima hakata. See oli nagu ime, millega nüüdseks oleme juba harjunud ja ei oska seda enam hinnata. Eestis on elu tohutult muutunud ja selles osas kindlasti paremuse poole.

Imed ei piirdu raamatute trükkimisega. «Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.» (Js 43,19). Imedega ei tohiks harjuda, nende eest peaks iga päev Jumalat tänama.

Pildil oleva uue raamatu esitlusest loe alt!

NÄHTAVAL VÕI VARJATUD

Toimetaja kommentaar

Poliitikas on ärevust. Naaberriigid valivad presidente. Nende skandaalid häirivad meid vähem kui Eesti omad. Jumal on kõike jälgimas ja aitamas neid, kes paluvad.

MAA SOOL JA MAAILMA VALGUS

Mõnel juhul ei saanud aru, miks pidu peeti. Ehk oli korraldajatele endile kõik selge. Kristlased ei peaks pidama pidu peo pärast, vaid Kristuse pärast. Kui on ka mingi isiklik tähtpäev, on ikka põhjust Jumalat tänada. Tema peab jääma esikohale.

Pidupäevad annavad võimaluse teha midagi erilist. Võib kutsuda külla inimesi, kes tavaliselt ei tule. Aga jällegi – esile peab tõstma Kristust, mitte ettevõtmise korraldajaid. Usukauged inimesed peaksid saama usuga tuttavaks. Ei tohiks tunda alaväärsust ajalehtedest ilmalike pidude säravaid pilte vaadates. Nendega ei pea sarnanema. «Alkoholi üldse ei olnud, ometi oli nii lõbus!» ütles üks usukauge inimene pühakojas toimunud üritusele sattudes.

Uksed peaksid eriti lahti olema neile, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Jeesus ütles ju: «Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel» (Lk 14,12–14). Õnneks neid kutsutakse. Just need inimesed vajavad kuninga lossis viibimise tunnet.

Kristliku taustaga Euroopa kipub kristlust häbenema. Samas on ka vastupidine oht – ilmalikule ettevõtmisele riputatakse kristlik silt külge. Pärast ei saa enam aru, mis asi see ristiusk õieti on. Uusi töömeetodeid otsides ei tohi usklikud kaotada maa soola ja maailma valguse rolli (Mt 5,13–16). Muidu võib juhtuda, et kirik saab küll rahvast täis, aga keegi ei mäleta enam, miks seda tegelikult tarvis oli.

TIIVULINE TEATAB LOOST

Ei tahaks süüdistada ohvrit, kuigi tänapäeval peetakse loomulikuks, et varastamine tehakse raskeks. Mõnedes asutustes on range kord – isegi töökaaslane ei tohi näha kolleegi arvutiekraani, salasõnade edasiandmine peaks olema täiesti välistatud. Aga ajakirjanduses on arutatud ka seda, kas tööandja tohib lugeda oma töötajate e-kirju!

Umbusaldus ja reetmine ei ole uued nähtused. Kuningas Taavet pidi pettunult nentima: «Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast, vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav, kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga» (Ps 55,13–15). Ja Koguja hoiatas: «Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!» (Kg 10,20).

Praegu vormistatakse rahvusvaheliselt seadusi ja leppeid, mis väidetavalt teevad autoriõiguste kaitsmise sildi all võimalikuks aimamatu suurusega jälitustegevuse. Kas on õigustatud, et kahtlusaluse kogu elu läheb piiranguteta läbivaatamisele? Arvutist ei kao jälgi jätmata isegi kustutatud failid. Näiteks välja saatmata ja kustutatud kirja mustand võib kellegi arvates olla süütõend.

Kes otsib, see leiab. Igast heinakuhjast võib leida nõela ja seda kogu maailmale kuulutada. Kui pärast selgub, et tegemist oli hoopis kuivanud ja terava rohukõrrega, läheb see paljudel kõrvust mööda.

Puhtaid erakondi ei ole. Puhtaid isikuid pole olemas. «Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3,23) on paljudele vastuvõetamatu salm. Aga kui midagi kahtlast leitakse, siis ei tunnustata ka järgmist salmi: «Ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3,24). Jumal ei tegele mustuse laiali määrimisega, vaid kõrvaldamisega. Eksinud kuningas Taavet võis pöörduda Jumala poole: «Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!» (Ps 51,9).

Muidugi tuleb seaduserikkujad kätte saada, kuid aus inimene peab saama normaalselt elada. Metsa raiudes ei tohi laastud lennata.

KAS SÕNA PEALE SAAB LOOTA?

«Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas. Põlvest põlve kestab su ustavus. Sina oled kinnitanud maa ja see seisab. Sinu seaduste kohaselt nad püsivad tänapäev, sest need kõik on sinu sulased. Kui sinu Seadus ei oleks olnud mu rõõm, siis ma oleksin hukkunud oma viletsuses. Ma ei unusta iialgi su korraldusi, sest nendega sa oled mind elustanud. Sinu oma olen mina, päästa mind, sest ma nõuan taga su korraldusi!»

Psalm 119,89–94

Mõtle korraks, milline oli sinu viimane lubadus? Ja milline oli viimane sulle antud lubadus? Kas need mõlemad said täidetud?

Elame maailmas, kus sõna peale sageli loota ei saa, kus inimesed leiutavad erinevaid meetodeid, et kuidagi kindlustada enesele seda, mida neile on lubatud.

MUUD SÕNAD JA JUMALA SÕNA

Oleme kõik kogenud, kui hea on, kui keegi oskab rääkida õigeid asju. Kahjuks juhtub seda üsnagi harva. Meid uputav infotulv väsitab aina rohkem ning nii on järjest vähem neid, kes jaksavad või viitsivad üldse teist inimest kuulata. Veel vähem on neid, kel on hingejõudu, et teise ellu kaasa tulla ja südame ning mõttega kaasa rääkida.

Pealtnäha tundub, et kaks inimest räägivad, ometi tegelikku kommunikatsiooni ei toimu. Kui siis aga tuleb see, kes jaksab ja tahab ning talle antakse rääkida õigeid sõnu, siis sa otsekui avastad oma janu – sa tahaksid temaga veel olla, hakkad kuulama veel pingsamalt, mida tal öelda on. Tema sõnad täidavad sind ja tõstavad su üles ning su süda kõlab sellele vastu. Miks on see nii? Õigetes sõnades õigel ajal on otsekui eluallikas ja inimest tõmbab selle juurde (Õp 15,23).

See, mida kogeme inimestevahelises suhtlemises, on tegelikult vaid põgus heiastus Jumala sõna tegelikust mõjust ja ulatusest. Samas – Jumala sõna ei sisene meie ellu alati nii kogemuslikult. Mõnikord, lugedes pühakirja, ei teki mingit liikumalükkavat elamust, vaid sa lihtsalt tead, et see on Jumala sõna ja et see tuleks vastu võtta.

Vaatamata sellele, kui kaua oled usuteed käinud või kui sõnakuulelik olnud, võib igaühe elus tulla hetk, kus olukorrad muutuvad nii keeruliseks, väljakutsed nii suureks, et seisatad suure sisemise küsimusega: «See on ju ainult sõna? Jumal, kas ma tegelikult ikka võin loota selle peale? On see üldse mulle?»

ELAMINE SÕNA VARAL

Selle varal ei olnud sugugi lihtne elada ja toimida. Mooses, kes nurisevale ja mässavale rahvale vett pidi leidma, sai esimesel korral sõna, et tuleb lüüa kaljut (2Ms 17,5–6). Teisel korral sai ta aga hoopis teistsuguse käsu – nüüd pidi ta ütlema edasi Jumalalt saadud sõna kaljule – ja Mooses hakkas kahtlema, kas sõnast piisab (4Ms 20,8)! See oli Jumala silmis suur eksimus. Inimlikult aga mõistame Moosest väga hästi.

Rahvast Egiptusest välja juhtides tuli Moosesel seista vaarao ees, ainsaks varustuseks taas Jumala sõnad. Joosua pidi vallutama linnu ja kavandama lahingutaktikaid tervele armeele – ainult Jumala sõna peale.

Terve Iisraeli rahvaks kujunemise lugu kõrbes oli sõna varal, neil oli (vaid) kümme käsku ja Moosese selgitused! Nad ei teadnud midagi sotsioloogilistest struktuuridest, ühiskondlikest protsessidest, omariiklusest, nad isegi ei mõtelnud ühiskonna kuvandis. Enamik neist unistas vaid vaba inimesena oma viinamäe hooldamisest ja viigipuu all istumisest või karjakasvatamisest. Aga just Jumalalt saadud sõna varal liikudes ja kasvades kujunes neist üks täiuslikuma ja parema korraldusega kogukondi maailma ajaloos. Teisalt – sellest, et neil ei olnud midagi nähtavat, tulenes ka nende suur kiusatus ja langemine. Läbi ajaloo püüdsid nad saada sarnaseks naaberrahvastega, kel olid nähtavad jumalakujud, see käegakatsutav, see näiliselt suurem inimlik kontroll.

Meiegi otsime nähtavaid ja reaalseid garantiisid. Meil on elukindlustused, reisikindlustused, kindlustame end vara kogudes, kindlustame erinevate (manipuleerimis)võtetega oma suhteid. Sõna tundub meilegi sageli liiga lahja, et sellele võiks toetuda.

Vaatamata kõikidele meie ponnistustele kindlustatuseks, satume olukordadesse, kus miski ei toimi. Ka meid tabavad tormid, õnnetused, hädad ja kriisid. Millest siis haarame? Enamasti jääb neis alles vaid Jumala sõna, kui see on meie sees. Küsimus on aga, kas julgeme sellest haarata ja sellele toetuda? Sest kui oma elus siiani oleme valdavalt toiminud kontrollitavale toetudes, siis ei suuda me äärmuslikus olukorras hakata korraga ainult Jumala sõna peale lootma. Me ju teame, et elus on inimeste sõna enamasti petlik ja tühine.

Kõige karmim ja raskem on olukord surma lävel seistes. Sa oled kogu elu toiminud talupojamõistuse, loomupäraste impulsside ja reaalse loogika toel, ja nüüd pead korraga astuma tundmatusse, mis on vaimne. Paljudel on just siin lausa ületamatut võitlemist, et üldse lootus alles jääks.

On ka teist laadi Sõnaga seotud kiusatusi – ärielus, toimesaamises, argipäevas. «Liiga aus ei maksa ka olla,» öeldakse sageli. Kas me siis ikkagi, vastu tavakäitumist, usume ja toetume Jumalalt saadud sõnale, kuigi teistele võib taoline valik isegi naeruväärne tunduda?

Meil kristlastena on oma kiusatused ja kahtlused. Me laulame küll, et anname kõik Jumalale, aga mida see tegelikult tähendab? Isiklikult mäletan äärmise selgusega hetke, mil tõeliselt panin kõik ühele kaardile ja ütlesin Jumalale: «Ma valin Sinu. Tean, et tahaksin ja suudaksin ehk isegi palju korda saata ja mul on asju, millesse tahaksin sügavuti minna, aga ma tean ka, et mõlemat ei saa. Ja ma valin Sinu.» Ma mäletan, kuidas mu sees üks hääl hüüdis: «Nüüd viskasid sa oma elu minema! Mille peale sa selle nüüd rajad? Sul pole ju midagi, ainult sõnad!»

Kuidas me saame kõik rajada Jumala Sõnale? Kuidas kinni pidada millestki, mida enamasti pole võimalik loogiliselt selgitada isegi headele sõpradele? Teinekord antakse inimesele nö isiklik sõna. Mingi piiblikoht või teema tõuseb su sees jätkuvalt üles ja taas on sul valik – ühel pool on tavamõistus ja harjumused, teisel – ainult see sõna, millest on nii ääretult raske kinni hoida.

JUMALA SÕNA EI OLE TAVALINE SÕNA

Alguses lõi Jumal oma sõna läbi maailma. Sõna toimis juba siis loovana, elu esiletoovana. Sõna on nii loov jõud kui ka Jumala suhtlemisviis oma rahvaga. Jumala sõna teeb alati midagi (Js 55,11). Liiga sageli suhtume aga sellesse kreeka filosoofilise konteksti kohaselt, kus sõna on pigem mittepersonaalne, mõtluse printsiip, mis korrastab aegruumi. Palju enam! Sõna on elu ja Johannes ütleb, et see «elu oli inimeste valgus» (Jh 1,4) – jumalik Sõna on elukeskkonnaks inimese intellektuaalsusele, vaimulikele aistingutele, tajumisvõimele, tema südametunnistusele ja teadlikkusele.

Usaldades Sõna, rajaneme sellele ning ühtlasi avame end tegelikult elule. Siis oleme võimelised vaatlema ja mõistma elu ja selle maailma seaduspärasusi, imetlema nende kirkust ja aulisust, geniaalsust ja ilu, mõistma toimuvaid protsesse jne. See on kui valgus, ilma milleta nägemine pole võimalik.

SÕNA PEAB ÕPPIMA KUULMA

Palju lihtsam on muuta Sõna millekski impersonaalseks, asjaks iseeneses, mida võime võtta või jätta. Mõnigi kord peame jõudma iseenese tarkuse pankrotti, enne kui saame äratundmisele selle elu ja valguse kohta, mis peitub Sõnas ja et vajame seda enam kui õhku. Peetrusele see äratundmine tuli: Issand, sinul on igavese elu sõnad – kuhu me võiksime minna (Jh 6,68)?

Me ei kuule, kui pole harjutanud end kuulma just seda Sõna – otsima seda oma igapäevases kohtumises, piiblilugemises ja palves. Kui me ikka ja jälle ei küsi: «Mida sa tahad mulle öelda, näidata?» Kui me ei igatse seda enam kui leiba.

Me ei usu seda, sest ei julge usaldada Sõna, sest me ei tea, milline Jumal on. Kas Teda võib usaldada? Ja me ei õpi Teda tundma, kui ei hakka kinni Tema sõnast ega riski, pannes kogu oma lootust Temale. «Maitske ja vaadake, et Issand on hea (usaldusväärne)» (Ps 34,9), «proovige mind» (Ml 3,10) – see on Jumala ootus meie suhtes. Aga mida enam me usaldame, maitseme ja proovime, seda paremini tunneme, milline Ta on, seda kindlamalt teame, et ainult Tema sõna peale saabki loota!

JUMAL RÄÄGIB SULLE TÄNA

Ainult Temal ongi need sõnad. Ta igatseb kontakti ja kohtumist sinuga – tegelikku kommunikatsiooni. Ta tahab kuulata, mida on sinul Talle kui Isikule isiklikult öelda. Ta igatseb kõnelda sinu ellu sõnu, mis ei devalveeru, vaid toovad elu ja valgust, tulla oma loomise väega ja muuta sind! Tema on Jumal, kes on tõotanud tuua meie elu isegi hauast välja. Ja kui sa täna tunned ent väga vaevatuna, pimedusest rõhutuna, siis hüüa nagu psalmist: «Ma olen väga vaevatud. Issand, elusta mind oma sõna järgi!» (Ps 119,107).

Ja tea, et sõna, mida Jumal annab sulle ja sinu ellu, ei ole ainult sinu jaoks, vaid paljude kasuks sinu ümber.

MARI VAHERMÄGI

ASTU ALLA RAHVA HULKA!

Aktuaalne teema

Eesti Kirikute Nõukogu esitles 19. jaanuaril Tallinnas Rahvusraamatukogus artiklikogumikku «Astu alla rahva hulka». Raamatu koostamisele eelnes 2010. aastal sotsioloogiline uuring «Elust, usust ja usuelust», mille viis läbi firma Saar Poll. Firma juht ja kogumiku ühe artikli autor sotsioloog ANDRUS SAAR andis Kuulutajale lühiintervjuu.

Uuring «Elust, usust ja usuelust» toimus juba neljandat korda. Seekord viis selle läbi Saar Poll. Milles oli erinevus varasematega?

EKNi algusperioodi uuringuid on kõrgelt hinnatud. Aga metoodikalt nad ei olnud päris head, sest kasutati postiküsitlust. See annab teatud küsimustes mõnevõrra teistsuguse tulemuse kui näost näkku intervjuud.

Postiküsitlustele kalduvad vastama eelkõige teemast huvitatud inimesed. Et saada ülevaadet kogu elanikkonnast, on vaja küsitleda ka neid, keda teema ei huvita. Seetõttu varasemates uuringutes saadi suurem usklike arv kui nende hulk 15–74 aastaste seas tegelikult on.

See tähendab, et viimase uuringu tulemusi esimestega päris täpselt võrrelda ei saa?

Ei saa paraku. Me tegime siiski ühe katse. Me viisime varasematesse andmebaasidesse korrektsioonid vastavalt sellele, kui suur oli tollal rahvaloenduse andmetel usklike arv. Kasutasime nn matemaatilise kaalumise meetodit, mistõttu on ka varasemad andmebaasid saanud võrreldavateks. Käesolevas kogumikus kasutati neid uute aegridade loomisel.

Kas tulemused on vaja lihtrahva keeles ära seletada?

Kindlasti peab, ehkki paljudele tundub, et sotsioloogilisest andmestikust saab igaüks aru. Paraku see päris nii ei ole, sest ka sotsioloogias võivad olla nn väiksed tekstid, millele lugeja ei pruugi tähelepanu pöörata ja tänu sellele võib sündida väärmõistmine.

Rääkisime äsja peapiiskop Andres Põderiga, et rahvaloendusel esitatud küsimus, kui palju on usklikke ja kes millisesse konfessiooni kuulub, võib ühiskonnast anda väära ettekujutuse. Küsimus esitatakse ainult nendele, kes on 15-aastased ja vanemad. Ajakirjandus või muud kommenteerijad võivad neid tulemusi aga laiendada kogu elanikkonnale. Öeldakse näiteks, et Eesti elanikkonnas on usklikke nii- ja niipalju. Väide on õige aga ainult selle ühiskonnagrupi kohta, kellele antud pärimine esitati.

Väga palju sõltub küsimuse sõnastusest. Näiteks möödunud aasta detsembris korraldatud «Maailma väärtuste uuringus» saadi Eestis õigeusklike osakaaluks 24 protsenti. Küsimuses lasti inimestel endal määratleda, kellena nad ennast tunnevad, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad kogudusse või mitte. Kui küsida, kas inimene kuulub kogudusse, siis see arv tuleb kordades väiksem. Või kui küsida, kas oled usklik või ei ole ja ei määratle, mida usklikkus tähendab. See on igas kirikus erinev. Alati on väga oluline mõista, mida saadud arvnäitaja tegelikkusest mõõdab.

Kas uus raamat ongi uuringu «Elust, usust ja usuelust 2010» tõlgendus?

Päris paljud autorid on võtnud aluseks mitmeid andmebaase. Ühe uuringu tutvustus on alati väärt sündmus, sest see näitab antud olukorda, aga kõige parem, kui avaneb võimalus näha sündmusi nende arengus.

Vaimsed protsessid ühiskonnas on pikaajalise toimega. Seda ei saa võrrelda poliitiliste institutsioonide usaldusväärsuse uurimisega, millele reageeritakse momentselt. Seda raamatut ei saa nimetada ühe uuringu ülevaateks. Tegu on muutuste analüüsiga ning enese määratlemisega laiemas kontekstis. See kujutabki antud raamatu suurimat väärtust.

Milline võiks olla kirikute jaoks oluline järeldus?

Inimeste jaoks muutub religioon nende elus tasapisi järjest tähtsamaks, kuid institutsionaalse kiriku poole pöördub ühe vähem inimesi. Nad leiavad väljundi kuskil mujal.

Rituaalsete tseremooniate osatähtsus (matused, laulatused jne) väheneb. Seeläbi kiriku tähtsus väheneb. Ka koguduste liikmete arv langeb. Kirik ei suuda muutuvas olukorras efektiivselt leida neid inimesi, kes on religiooni otsingul ja ootavad oma igapäevaelus tuge.

Põhiküsimus on, kuidas muutuda efektiivsemaks. See raamat ei anna retsepte. Viimane religiooniuuring ei seadnud ka seda eesmärki. Ma arvan, et on saabunud moment, kus peab hakkama mõtlema vaimse elu väärtuste marketingile. Miks me peaksime laskma endale marketingi meetoditega pähe määrida tarbimislikke ideesid, kui võiks samu meetodeid kasutades pakkuda hoopis vaimseid väärtusi?

See sõna kindlasti paljudele ei meeldi. Kirik peab jääma kirikuks.

Jääbki. Marketing tähendab ju seda, mida raamatu pealkirigi ütleb: «Astu alla rahva hulka». Tule alla! Küsimus on selles, kuidas tulla. Praegune maailm muutub järjest keerukamaks. Inimesed muutuvad üha üksikumaks. Neil on vähe kohti, kust nad leiaksid tuge, saaksid lootust ja oma probleemidest rääkida, tunda osadust muu maailmaga, nii füüsilise kui mittemateriaalsega. Ma arvan, teatud uusi funktsioone võib kirik enda kanda võtta. Kirik on sunnitud muutuste lävel.

Täname!

19. jaanuaril 2012
Rahvusraamatukogus

ME ELAME USKLIKENA ÜHISKONNAS

Eesti EKB Koguduste Liidu, Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja TCM International Institute koostöölepingu raames käis külalislektorina Tartus viimatinimetatud instituudi asepresident ja õppeprorektor teoloogiadoktor PETER PENNER (50), kes pidas misjoniteemalise loengutesarja. Oma arusaamasid tutvustas ta ka Kuulutajale.

Mis rahvusest Te olete?

Ma olen Kasahstanis Dzezkazkanis sündinud sakslane. Minu vanemad tahtsid alati Saksamaale minna. 1972. aastal sõlmiti Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel leping perekondade taasühinemise kohta. Minu vanavanemad ja teised sugulased olid juba Saksamaal ning üheteistaastaselt kolisin koos vanematega Lääne-Saksamaale.

Kas Teie vanemad olid usklikud?

Isa sai alles Saksamaal usklikuks, aga ema oli juba Kasahstanis usklik. Dzezkazkanis oli venekeelne registreerimata baptistikogudus. Saksamaal elasin põhilise aja Bielefeldi linnas. Kui meie sinna jõudsime, oli Venemaa sakslasi seal veel üsna vähe, nüüd on neid palju ja praegu on seal suured kogudused. Me läksime kohalike sakslaste kogudusse.

Venemaa sakslaste ja kohalike vahel on palju erinevusi.

Tegemist on subkultuuriga. Pärissakslastel on raske nende kogudustesse tulla. Selleks peab mingi eksootikaotsija olema. On väikseid kogudusi, kus kokkusulamine on võimalik või on uus põlvkond hakanud uut kogudust asutama. Suurtes kogudustes on üksmeele leidmine raske.

Venemaa sakslaste kogudused kasvavad ja on misjonlikud. Te õpetate misjonit. Kas see on Teie päritolust tingitud?

Ma arvan, et see on kutsumus. See teema on mulle oluline. Päris noorena käisin piiblikoolis. Võtsin osa lühikestest misjonireisidest Saksamaa teistesse piirkondadesse ja Austriasse. Osalesin kogudusetöös ja ka koguduste asutamisel Baieris.

Venemaa sakslastel on hea Saksamaal misjoneerida, sest pärast pööret on seal palju venekeelseid inimesi. Osa neist ei tule Saksa ühiskonnaga toime ja on vanglates. See on üks tööpõlde. Paljud on läinud misjonitööle Itta, Aafrikasse või Lõuna-Ameerikasse.

Enamik Venemaa sakslasi tahab Saksamaal elada. Nende vanemad ütlevad, et me tulime ju Saksamaale, jääge nüüd siia. Venemaal on neil lihtsam misjoneerida kui mujal, sest nad tunnevad keelt ja kultuuri. Aga Saksamaal on ka venelasi ja need räägivad kodus vene keelt. Nii on veel ka lapsi, kes korralikult vene keelt oskavad. Mõnedes kogudustes on aeg-ajalt lisateenistused vene keeles.

Missugused teemad Teid misjoniteoloogias huvitavad?

Kõigepealt kogu Piibli misjoniteema. Mis on misjon, kuidas Jeesus ja apostlid seda mõistsid. Aga ka praktilised küsimused misjoni alal.

Kuidas suhtusid Venemaa sakslased Nõukogude Liidu kokkuvarisemisse?

Ma arvan, et enamik nägi selles midagi head, eriti kristlased. Ma nägin seda tookord kõrvalt. Hakkasime siis juba Nõukogude Liidus pisitasa koolitusi tegema. Ma näen Nõukogude Liidu kokkuvarisemises Jumala tegu. Mitte Lääne või Ida poliitika tulemust, vaid tõelist Jumala vahelesegamist.

Te läksite tagasi Venemaale ja elasite kümme aastat Peterburis.

Neist kuus aastat olin ma Peterburi Kristliku Ülikooli rektor. See oli baptistiliidule väga lähedane õppeasutus, aga seal oli üliõpilasi ja õppejõude ka mujalt. Kõige tähtsam oli nelja-aastane bakalaureuseprogramm. Oli veel nelja-aastane laste- ja noorteprogramm, mis arendati välja bakalaureuse tasandile. Viimasel kolmel aastal ehitasin üles magistriprogrammi, mis sai tunnustuse Walesi ülikooli kaudu.

Kas sellel ülikoolil on riiklik tunnustus?

Venemaal ei ole ühtegi evangelikaalset õppeasutust, millel oleks riiklik akrediteering. See ei ole põhimõtteliselt võimalik. Võib saada litsentsi, kuid mitte akrediteeringu. Sellepärast võtsime magistriprogrammile Briti akrediteeringu.

Mõnede Vene kõrgkoolide juures on usuteaduskonnad, millel on riiklik akrediteering, aga muidu on teoloogia problemaatiline küsimus. Õigeusu õppeasutustel on teatud tunnustus, aga oma kiriku jaoks pole neile riiklikku akrediteeringut vaja. Aga sama probleem on ka paljudes lääneriikides.

Me kutsusime ellu Euro-Aasia Akrediteerimisühingu. See allub suuremale rahvusvahelisele katusorganisatsioonile, mille nimeks on International Council for Evangelical Theological Education. Selle all on kaheksa akrediteerimisühingut maailma eri osadest. Nende diplomiga võib näiteks Ameerikas ilma probleemideta edasi õppida, kuid mitte Venemaa kõrgkoolides.

TCM International Institute Austrias on paljudele eestlastele tuttav õppeasutus.

Instituudil on Ameerika akrediteering. Seal on kaks magistritaset. Me oleme suunatud praktilisele teoloogiale ja võtame õppima inimesi, kes osalevad misjonis või kogudusetöös. Neid, kellel on lihtsalt huvi õppida, me ei võta. Meil pole bakalaureuseõpet ja seetõttu pole meil ka päevaseid üliõpilasi. Tulevad õppijad, kes on juba teenistuses ja saavad selle kõrvalt meil väljaõppe. Meil on praegu 800 üliõpilast. Neist umbes sajal ei ole bakalaureusetasemel haridust ja nad saavad lühendatud programmis umbes pool magistriõppest. Nendele antakse tunnistus, et nad on poole kursusest läbinud.

Te olete maailma erinevaid nurki näinud, õppinud Euroopas, Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas. Kas see on Teile andnud paremat mõistmist ühiskonnas toimuvast?

Ma ei tea, kas ma paremini mõistan, aga mul on tõesti palju tuttavaid maailma eri paigus. See aitab teisi hinnata.

Kui ma vaatan Euroopat, siis näen kriisi, aga loodan, et sellega saadakse hakkama. Ma ei ole väga suur optimist, aga loodan, et Euroopa kasvab kokku. Ma olen pragmaatiline ja ei taha, et mu lapsed kunagi sõda peaksid nägema. Parem lepin ma väikese korruptsiooniga Euroopas või Brüsselis kui sõjaga.

Mulle teeb muret, kui näen Euroopas riikidevahelisi pingeid. On ajaloolisi probleeme ja kultuurilisi erinevusi, aga me kuulume kokku. Ma ei tea, kas ma võin prognoosida, kuid tundub, et ülemaailmselt on majandus lõpus. Me oleme liiga palju tegelenud rahaga ja liiga vähe mõtelnud seesmistele väärtustele. Õnnelik olemiseks on peale raha veel midagi vaja.

Paljud küsivad, mis siis saab, kui kõik kokku kukub?

Seda ma ei tea. Ma loodan, et ei kuku. Kuna olen Saksamaal üles kasvanud, hindan euroopalikku sotsiaalset turumajandust. Ma ei taha metsikut kapitalismi. Ma tahaksin, et vaesed ei jääks väga vaeseks, vaid nende eest hoolitsetaks, aga oleks ka piisavalt vabadust majanduse arendamiseks. Inimesel on kaasvastutus teiste inimeste eest oma maal, linnas, kodukohas. Loodan, et see sotsiaalne teadvus tuleb Euroopas tagasi.

Kuidas Te suhtute Kreekasse?

Mulle kreeklased meeldivad. Neil on teistsugune mõttelaad ja sellest tulenevad probleemid. Ma arvan, et Saksamaale on hea, et ta on eurotsoonis. Pean loomulikuks ka Kreeka aitamist. Kunagi pärast sõda sai Saksamaa ise abi. See on osa sotsiaalsest vastutusest, et me vaatame natuke kaugemale, mitte ainult oma maale.

Probleemiks on, et praegu dikteerib väga palju majandus. Kui oli kaks poolust – Ameerika ja Nõukogude Liit, siis oli Euroopa oma sotsiaalse turumajandusega kuskil nende vahel. Ja Euroopa riikidel läks hästi. See oli hea mudel. Viimastel aastakümnetel on majandus metsikumaks läinud, ka Euroopas.

Me tahaksime inimestele Jumalat näidata.

Usk võib palju teha, pakkuda alternatiivi. Põgenemine majandusse ja omamisse ei ole vastus. Peterburis nägin, kuidas peaaegu tühjadest poodidest said kõike sisaldavad poed. 1990. aastate algul oli veel mingit vaimulikku suunitlust, ükskõik millises suunas. Kui kõik juba kohal oli, hakati pühadust materiaalsest otsima. Ilusam auto, korter, maja, puhkus, kõik see. Ma usun, et ka seda on vaja, aga kirik peaks taas näitama, et on midagi enamat.

Kristlased, ka evangelikaalid, on liiga palju siinpoolsusele tähelepanu hakanud pöörama. Me tahaksime taevariiki maa peale, juba nüüd kõik kätte saada. Sellega koos tuleb üha rohkem kahtlusi sellest, mis on seal igavikus.

Misjoniteadlasena huvitab mind, mida me kirikuna teha võiksime. Misjon ei tähenda ainult seda, et me inimesi pöördumisele ja usule toome. Me peame inimestele näitama taevariiki, et on midagi rohkemat kui maine. Rohkem rahu tooma sellesse üha kiiremini keerlevasse ja nõudlikku maailma. Kirik peaks alternatiive pakkuma, et inimesed ei põleks läbi.

Inimesed põlevad ka kirikus läbi.

See on probleem. Me tahaksime pastoritena kirikut juhtida nagu head mänedžerid. Vahel võib see isegi edukas olla. Aga me pole mänedžerid, me oleme pastorid. Me ei pea kõike ise tegema. Me oleme ainult kaastöölised.

Täname!

9. jaanuaril 2012
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

«TÄNAN SIND, JUMAL!»

«Titanicu» hukkumisest möödub peatselt sada aastat ja meenutused sellest said taas elavaks, kui teade luksuslaeva «Costa Concordia» õnnetusest Itaalia saare Giglio juures üle maailma levis. Õnneks pääses enamik 4200 reisijast seekord eluga.

Peter Honvehlmanni (38) telefon helises sellest pühapäevaõhtust peale, kui ta Düsseldorfi lennuväljal maandus, peaaegu iga minut. Eelkõige olid need meedia esindajad, kes temaga rääkida tahtsid. Kuid meest see ei pahandanud. Ta oli tänulik selle eest, et tema ja ta sõbratar Teixma Miehling laevaõnnetuse «Costa Concordiaga» üle elasid. Leitud on juba 16 surnukeha ja siiani kadunud 15 inimest.

LAEV NÕKSATAS ÄKKI

«Äkki, umbes kell 22.30, käis nõksatus läbi laeva,» meenutab mees. Sel hetkel ei teadnud veel keegi, et ookeanihiiglane rammis kaljut, mis luksuslaevale 70-meetrise lõhe sisse lõikas. Mis laeva juhtimisel tegelikult viltu läks, selle peavad uurijad selgitama.

NAGU MAAILMALÕPP

Pärast seda, kui laeva valgustus üles ütles, läks kottpimedaks. Emad hüüdsid oma lapsi. Abielupaarid jätsid teineteisega hüvasti ja hüppasid siis käest kinni hoides jääkülma Vahemerre.

Peter Honvehlmann üritas pea külma hoida ja läks koos sõbratariga veelkord kajutisse, et sealt sooje riideid ja päästeveste tuua. Siis ruttasid nad üles viiendale tekile päästepaatide juurde. Neid sai kreeni tõttu ainult ühelt laeva küljelt vette lasta. Seetõttu olid paadid väga ülekoormatud. Ometi jäid inimesed suhteliselt rahulikeks, kuigi kõikjal nagises ja paukus.

KINGITUD ELU

Ka Peter Honvehlmannile oli selge, et talle on veelkord elu kingitud. «Sel pole tähtsust, mida meedia suureks puhub. Loomulikult palvetasin ma sel momendil ja tänasin Jumalat, et ta meid sealt tervelt päästis.»

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

NOORED MISJONÄRID SOOVIVAD ELADA JUMALALE

Aastavahetusel võtsid paljud vastu otsuseid oma elu muuta. Üks noor perekond ei vajanud selleks mingit tähtpäeva, vaid Jumala kutset – nad läksid Peruusse misjonihaiglasse tööle.

«Me tahame Jumala tööd oma elus veel selgemalt kogeda,» ütleb Stefan Seiler (31). Nüüd on ta koos oma naise Tabea (29) ja poolteiseaastase tütre Oliviaga juba Peruus. Praegu õpivad nad seal veel hispaania keelt, juunis tahaks aga töösse sukelduda.

Kodumaal Saksamaal on nad kõik maha jätnud. Nad hakkavad tööle misjonihaiglas Diospi Suyana (kohalikus indiaani keeles «Me usaldame Jumalat») Lõuna-Peruus. Stefan Seiler asub tööle haldusjuhina ja tema naine mittepalgalise logopeedina.

ELU PERUU VAESTEMAJAS

Unistusest sai reaalsus – 2007. aastal avas haigla uksed. Seal on 55 voodikohta, neli operatsioonisaali ja viis intensiivravikohta. Tööl on 125 inimest – 40 misjonäri ja 85 kohalikku. See sai võimalikuks tänu Jumala abile, nagu Klaus-Dieter John kogu aeg rõhutab. 40 tuhat eraisikust annetajat ja 200 firmat andsid üle 11 miljoni euro rahas või esemetes.

Klaus-Dieter John kirjutas oma kogemustest raamatu «Ma nägin Jumalat». Sellel oli suur tähtsus abielupaar Seileri kutsumises. Stefan Seiler oli Wiesbadenis kaupmees. Siis õppis ta tervishoiumajandust ja leidis tööd ühe haigla juhtkonna assistendina. Selleks tuli elukohta vahetada.

Abielupaar oli usklik ja hakkas uues kohas kogudust otsima. Interneti kaudu leidsid nad naaberlinnast baptistikoguduse. Neil ei olnud vaja pettuda, sest juba kolimise ajal olid abilised kogudusest kohal. «See oli tõeline ligimesearmastus – meie jaoks oluline tunnus elavast kogudusest.» Mõlemad tundsid end koguduses hästi.

KINDEL KUTSE

«Töö misjonihaiglas vaimustab meid just sellepärast, et Jumal nii imepärasel viisil tegutseb,» ütleb Stefan Seiler. Nad teavad mõlemad, et on Jumala poolt ametisse kutsutud. Üheks kinnituseks on, et nende kogudus seda mõtet jagab ja noort abielupaari majanduslikult toetab. Isegi see, et viimasel suvel Tabeal suhkruhaigus avastati, ei pannud neid kõhklema: «Me tahame Jumalale kuuletuda ja Teda usaldada.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KRISTLASI ÄHVARDAB VÄLJATÕRJUMINE

Paljudes maailma piirkondades ähvardab kristlasi ka 2012. aastal jälitamine ja rõhumine. Ohus on sada miljonit kristlast 130 maal. Täielik kristlaste väljaajamine võib tulla eelkõige Afganistanis ja Iraagis. Nii arvab USA Rahvusvahelise Usuvabaduse Komisjoni eesistuja Leonard Leo. Pärast USA vägede väljaviimist suureneb põgenikelaine, sest kardetakse islamiäärmuslaste terrorirünnakute rohkenemist, ütles Leonard Leo telejaamale CNS.

Heidutamist ja väljaajamist võib tulla kogu Lähis-Idas. Leonard Leo kardab, et ka Egiptuses on kristlikul vähemusel lõpp lähedal, kui radikaalsed moslemid võimule tulevad. Iraagis on kirikuliikmete arv sõja algusest 2003. aastal langenud 1,3 miljonilt alla 300 tuhande. Elanikke on Iraagis 29 miljonit. Kristlased põgenevad terrori eest, sest islamistid tahavad maad kristlastest «puhastada».

AFGANISTANIS POLE ÜHTEGI KIRIKUT

Taleban on teatanud, et soovib ristiusu ära kaotada. Umbes kaks-kolm tuhat kristlikku afgaani peavad islamist äralangemise tõttu arvestama raske diskrimineerimisega.

Afganistanis on 28,4 miljonit elanikku, kellest 99 protsenti on moslemid.

EGIPTUS PEATSELT KRISTLASTETA?

Eelmise aasta lõpus võeti Lõuna-Egiptuses kinni 17-aastane kristlane, sest ta pani Facebooki joonistuse prohvet Muhamedist. Sellest algasid vägivaldsed vastasseisud.

83 miljonist Egiptuse elanikust on 90 protsenti moslemid ja umbes kümme protsenti kristlased, enamasti koptid.

VÄGIVALLALAINE NIGEERIAS

Radikaalse islami terrorigrupi Boko Harami rünnakute järel kuulutas riigi president Goodluck Jonathan neljas rahutuste regioonis välja erakorralise olukorra. Boko Haram ise iseloomustab end kui «Talebani» ja tahab luua islamiriigi.

Üks nende esindaja nõudis 2. jaanuaril kristlastelt ultimatiivselt, et nad lahkuksid riigi islamlikust põhjaosast. Moslemid peaksid aga lõunast põhja rändama. Sealses 12 osariigis on kehtestatud islami seadus šariaat.

IRAANIS VAHISTATI PASTOREID JA LAPSI

Usu pärast surma mõistetud pastor Youcef Nadarkhani jääb ilmselt rahvusvahelistele protestidele vaatamata edasi vangi. 35-aastane põrandaaluse koguduse juht mõisteti 22. septembril 2010 islamist äralangemise eest poomissurma. Praegu ootab otsus riigi usujuhi ajatolla Ali Khamenei hinnangut. Kuueks aastaks mõisteti vangi 31-aastane endine moslem Alireza Seyedin, sest ta laskis end Türgis ristida.

Iraani 74,2 miljonist elanikust on 99 protsenti moslemid.

idea Spektrum

LÕUNA-EESTI PALVUSHOMMIKUSÖÖK

5. jaanuaril 2011 Tartu restoranis Atlantis

1. Vaade saali
2. Eesti Kaitseväe teavitusosakonna teabekeskuse ülem leitnant Hannes Võrno
3. Muusik Tõnis Mägi, poliitik Toomas Savi ja Tartu Ülikooli rektor Alar Karis
4. Eesti koduõenduse rajaja Ilve-Teisi Remmel
5. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Aarne Ermus ja pastor Toivo Pilli
6. Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, ettevõtja Väino Põllumäe, korraldustoimkonna liige Triin Rait, Tartu linnapea Urmas Kruuse ja praost Joel Luhamets

Fotod: Helari Hellenurm