Suvefestival avati Rakvere Keskväljakul

Eesti EKB Koguduste Liit pidas Rakveres järjekordse suvefestivali. Selle motoks oli «Kõrged sihid». «Otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel,» kirjutas apostel Paulus (Kl 3,1).

Kristus ei põlanud madalat maad. Ta tuli siia, et inimesi taevakõlbulikuks teha ja andis selleks oma elu. Ta jättis inimestele ka väga imelise eeskuju, mille järgimiseks Ta ise neile jõudu annab.

Kõrgeid sihte ei oleks vaja propageerida, kui neid võetaks enesestmõistetavatena. Aga inimestel on kalduvus piirduda madalatega. Jeesus ütles seletuses tähendamissõnale külvajast: «Selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks» (Mt 13,22).

Kõrgeid sihte ei saavutata üksinda ja ainult endaga tegeledes. Uskliku inimese koht on Jumala koguduses ja selle töös. Apostel Paulus kirjutas: «Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!» (Gl 6,9).

Loe suvefestivalist siit ja vaata pilte siit!

OTSIME ÜHIST KASU

Toimetaja kommentaar

ESM JA EESTI

Üks ministritest, kahtlemata tark mees, avaldas arvamust, et eesolevaid raskeid otsuseid peaks tegema kitsas spetsialistide ringis. Isegi Riigikogu täiskogus võivat saadikud minna isikliku populaarsuse otsimise teed (see oht on olemas!).

Aga piirdudes asjatundjate ringiga, võime jõuda olukorrani, kus parlament kuulutatakse ülearuseks – on ju sinna valitud palju mittespetsialiste, lihtsalt rahvale tuntud inimesi. Ja milleks referendumid, kui rahvas niikuinii asja tuumast aru ei saa ja valusaid otsuseid teha ei taha! Me teame Eesti ajaloost juhtumeid, kus parlamenti ignoreeriti. Hiljem selgus, et tehti valesti.

Kõigis demokraatlikes riikides on parlamentides pädevusprobleem. Kuigi lahendatakse juriidilisi probleeme, ei ole kõik saadikud juristid, rahanduslikke küsimusi arutades jääb puudu majandusteadmistest jne. Aga parlamendi mõte selles ongi, et rahva hulgast valitud inimesed otsustavad «talupojamõistusega», mis riigile hea on. Neile (ja laiemalt kogu rahvale) tuleb asi lihtsate sõnadega ära seletada. Kui minister sellega hakkama ei saa, võib juhtuda, et järgmises parlamendis või valitsuses on tema asemel mõni erialaselt natuke rumalam inimene, kellel rahvaga suhtlemine paremini välja tuleb.

Apostel Paulus kirjutas: «Me ei püüa ju ainult seda, et kõik oleks hea Issanda silmis, vaid ka inimeste silmis» (2Kr 8,21). Rahvas võõrandub oma juhtidest, kui ta ei mõista nende tegevust ja ei saa otsustamises kaasa rääkida.

MASSIMÕRVA AASTAPÄEV

Mis toimub mõrvarite peades? Norra mõrtsukas peab end vabadusvõitlejaks. Mõni teinegi võitleb enda arvates millegi eest. Aga osal on lihtsalt närv must. Ilmselt ei ole ühelgi neist mõtlemine normaalne, isegi kui arstid mingit vaimuhaigust ei tuvasta.

Mõnel islamimaal peetakse enesetaputerroriste rahvuskangelasteks. Ka koolitulistajatest on saanud populaarseid tegelasi. Mõrtsukatöid kirjeldatakse ajakirjanduses liiga detailselt, mis võimaldab järgmistel eluga pahuksis olevatel inimestel neid jäljendada.

Kas niisuguseid mõrvu saaks ära hoida? Tõenäoliselt mitte, aga vähendada ehk küll. Esimene meede oleks, et mõrvaritest ei tehtaks kuulsusi. Mõnel neist võib mingis küsimuses õiguski olla, aga sellepärast ei tohi süütuid inimesi tapma hakata. Võiks suurendada turvameetmeid, aga tavainimese jaoks oleksid need kindlasti ebamugavad – elu käiks nagu lennujaamas. Näiteks Iisraelis on seda teed mindud.

Jeesus võitles kurjuse ja ebaõigluse vastu, aga Ta ei käskinud kedagi tappa. Kuulutajas on korduvalt avaldatud lugusid inimestest, kelle äpardunud elu Jeesuse abiga korda sai. «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise,» kõlab üks Jeesuse tuntumaid üleskutseid (Mt 11,28).

TALLINNA TÄNAVAD

Teede ja tänavate olukord on kogu Eestis keeruline. Kellel oma kodutänav korrast ära, selle arvates tehakse remonti vales kohas. Ehituseaegne ebamugavus häirib isegi siis, kui tead, et varsti on tänaval või liiklussõlmes hoopis kergem hakkama saada.

Elu ei tohi vaadata vaid enda mätta otsast. Apostel Paulus õpetas: «Ärgu ükski otsigu oma, vaid teise kasu!» (1Kr 10,24).

LINDUDE MURETU ELU

«Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?»

Mt 6,26

Märkasin kunagi külas olles peretütre laual ebatavaliselt suurt kustutuskummi. See oli peaaegu rusikasuurune. Veel enam tähelepanu köitis kiri sellel: «Väga suurte vigade jaoks.»

Mõnikord on vaja lihtsaid asju suuremalt kirjutada, et need meelde jääksid. Nii on ka muretsemise ja Jumala usaldamisega. Jeesus kasutas selle teema avamiseks lihtsaid võrdpilte. Seekord rääkis Ta lindudest.

Iiobi sõber Eliihu täiendab seda tähelepanekut ja ütleb: «Jumal, mu Looja, õpetab meid rohkem kui loomi maa peal ja teeb meid taeva lindudest targemaks» (Ii 35,10–11).

VAADAKE LINDE

On inimesi, kes võivad minna tundideks loodusesse, võtta binokli ja uurida lindude elu. On neid, kes sõidavad mitmekesi lindude uurimise retkele. Veelgi moodsam on panna üles veebikaamerad lindude pesade juurde ja nii on võimalik arvuti tagant tõusmata jälgida näiteks kotkapere elu. See pole aga päris see, mis tunda looduse lõhnasid ja häälitsusi.

Kutsun sindki kaasa avastusretkele Jumala imepärasesse maailma. Jeesus ütles: «Pange tähele linde!» Milliseid – küsite.

Ornitoloogid on arvamusel, et maailmas on umbes üheksa tuhat erinevat linnuliiki. Linde leiame nii linnades kui maakohtades, seda Arktikast Antarktikani.

Kõige väiksem lind arvatakse leitud olevat Kuubalt ja Kariibi mere saartelt. See on umbes 4–5 sentimeetrit, ilma saba ja nokata ainult 2,5 sentimeetrit pikk. Kui selline lind lendab, siis võib asjatundmatu inimene ta kergesti segi ajada mõne putukaga.

Või teine võrdlus. Albatrossi tiibade ulatus on 3,5 meetrit. Kui võrdleme seda imepisikest lindu ja albatrossi, siis kontrast on suur!

Kasutades ettekujutusvõimet, toome oma mälust esile neid mitmevärviliste sulgedega linde, keda oleme näinud. Seda Jumala loomingu ilu ei saa kirjutades tõetruult edasi anda.

Ilmselt suudame vaid mõnede lindude häälitsusi eristada. Kõik linnud ei laula, osad ainult häälitsevad. Eestlasele on olulised ööbik ja pääsuke, eks teisedki. Mõne linnu laul on ilus, teisi linde on hea ainult pildile saada.

Ükski linnuvaatleja ei ole näinud kõiki linnuliike. Jumal ütles luues: «Maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!» Ja Jumal lõi kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea (1Ms 1,20–21).

Jumal Loojana on ainsana näinud kõiki linnuliike. Sellepärast võib Ta ka öelda: «Ma tunnen kõiki mägede linde» (Ps 50,11). Veelgi enam. Jeesus lisas, et ükski varblane ei kuku maha ilma Isa teadmata (Mt 10,29). Kui palju on linde maailmas, teab Isa üksi. Ja Tema teab iga lindu üksikult!

Jeesus ütles mäejutluses: «Pange tähele linde!» See tähendab midagi rohkemat kui osta CD-plaat linnulauluga või vaadata veebikaamerast kotkapere elu.

See ei ole minu moodi tähelepanemine – ma küll kuulen, kui kaunilt nad laulavad, aga ma ei ole võtnud kunagi nii palju aega, et minna loodusesse koos pikksilmaga ja jälgida tundide kaupa lindude elu, nende eluviise ja käitumist. Jeesus ütles, et seda tasuks teha. Sest meil on nendelt palju õppida.

Muidugi ei mõelnud Jeesus, et meie, kes oleme loodud ainukesena Jumala näo järgi, peaksime muutuma lindude ja loomade sarnaseks. «Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta…» (Ps 32,9). Jumala mõte on vastupidine. «Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!» (Õp 6,6). Jumal on andnud inimesele palju rohkem. Jumal on andnud mõtlemise- ja analüüsivõime. Mis aga kõige olulisem – võime saada Tema Poja lunastuse kaudu kontakti oma Loojaga. Sellist võimalust ei ole antud ühelegi linnule ega loomale.

Piibel räägib meile asjadest, mida tavaliselt juba teame. Kuid Jumal ei ole meile oma sõna andnud selleks, et teadmiste hulka suurendada. Jumala sõna on jäetud meile selleks, et muudaksime oma harjumusi ja kogu senist elu. Kui avastame seda uue nurga alt, siis tekib selline «ahhaa»-tunne. Äratundmisrõõm. Ma pean tunnistama, et mul on veel väga palju õppida!

TÄNULIKKUS

Mis on sellel ühist lindudega? Aafrikas elavad inimesed armastavad väga meie mõistes vanasõnu, mis sisaldavad lihtsaid tähelepanekuid elust. Nendes on palju praktilist ja õpetlikku. Eurooplased, kes aafrika kultuuris on mõnda aega elanud, väidavad, et aafriklastel paistab olevat iga elusündmuse kohta õpetussõna. Ja loomulikult on neil tänulikkuse kohtagi oma ütlemine. Näiteks: «Isegi kana, kui ta joob vett, tõstab oma pea taeva poole ja tänab Jumalat vee eest!»

Meil ei tule olla tänulik mitte ainult toidu eest, vaid kõige eest. Mitte ainult selle eest, mida me sööme, joome või selga paneme. Ka selle eest, kui meie käed ja jalad liiguvad, kui me kuuleme ja näeme. Tänada rahu eest, oma perekonna ja kodu eest, tervise eest, kodukoguduse eest. Jeesus ütles, et kui te ise selle peale ei tule, siis vaadake lindusid, kuidas nemad käituvad.

Linnud laulavad ja teevad hääli väga erinevatel põhjustel. Ma ei arva, et ainult tänust Looja vastu. See võib meile nii tunduda, aga jätame selle ornitoloogide hooleks. Ärgem unustagem aga seda põhjust, miks meie inimestena peaksime Jumalat tänama. See on iga jumalateenistuse keskne mõte. See peaks olema iga uue päeva alguses meie moto. Me täname Jumalat selle eest, kes Ta on. Selle eest, mida Ta on meile teinud.

USALDUS

Varblane küsib pääsukeselt: «Ma tahaksin väga teada, miks need inimolendid nii väga mures on?» Pääsuke vastab: «Sõber, ma arvan teadvat põhjust. Mulle tundub, et neil pole sellist hoolitsevat Taevaisa, kes kannab hoolt sinu ja minu eest!»

Tõsi on see, et kaasaajal on palju närvilisust. Püüa selgitada kaasaegsele inimesele, et on võimalik toime tulla ka ilma muretsemiseta! See on raske.

Vahel näib, et kui ma muretsen, siis ma vähemalt teen midagi – ehk olukord paraneb. Inimene on tehnika arengu kaudu saavutanud palju mugavusi, kuid nende eest tuleb tasuda sisemise tasakaalu, rahu ja tervisega.

Inimese mured peaksid olema kõrgemad kui loomade ja lindude omad. Toimetulekumure ja vastutus oma perekonna eest on õige mure sinnamaani, kuni see ei ole kõrgeim mure. Õigem on Jeesuse sõnade kohaselt muret tunda mitte niivõrd sellepärast, mida me sööme või selga paneme. Me peame muret tundma selle pärast, kes me oleme. Miks me siin oleme? Mis on meie eesmärk?

Kõik teised mured on teisejärgulised. Sest igasugune pidev ja haiglane mure argipäeva küsimustes on lõpptulemusena usaldamatus Jumala vastu. Jumal on siiski meie Isa, mitte lindude isa, ehkki Ta on küll nende Looja.

On üks tuntud rahvaviis: «Mis on linnukesel muret, kust ta saab või mis ta sööb, tema loodab Looja peale…» Seda on kahjuks tõlgendatud Jumalat mitte tundvate inimeste poolt selliselt, et kui keegi on laisk ja ei viitsi tööd teha, siis sobib see hästi iseloomustama inimest, kes loodab Looja peale. Meile on selle tähendus hoopis teine.

Mida Jeesus veel ütles? Me peaks olema ettevaatlikud ja kasutama oma tervet, selget mõistust igapäevase elu toimingutes.

Teame, et ka linnupojad kukuvad pesast alla ja neid varitsevad mitmed ohud. Aga koos sellega me peame meeles pidama, et «Jumal teab seda». Matteus annab Mt 10,29–31 edasi Jeesuse arusaama – ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata, meie juuksekarvadki on ära loetud ja meie, inimesed, oleme palju enam väärt kui palju varblasi.

Ainult inimesel on võime uskuda. Kuidas inimene seda kasutab, see on sinu ja minu vastutus. Me usume Jumalasse, kes meid on armastanud enne seda, kui me siia maailma sündisime.

Me ei tohi unustada, et Jumal teeb seda jätkuvalt ja võime oma mured ja vajadused usaldada Tema hoolde. Kui me kasutame seda, mis iga päev on meie kasutada, siis ei tohi me unustada ka seda, et tänu võlgneme alati Jumalale. Meil pole põhjust kunagi karta, et me muutuksime liiga tänulikeks või tänaksime Jumalat üleliia.

Küll aga saame liialdada muretsemisega. Ärgem siis muretsegem üleliia, vaid andkem oma mured ja vajadused Jumalale koos tänuga teada (Fl 4,6).

Õpetus lindudest ja teoloogiast ehk «orniteoloogia» ei ole uus õpetus, vaid Jeesuse jalutuskäik looduses koos jüngritega, kus Ta juhib inimese tähelepanu igapäevaste asjade ja sündmuste kaudu igavikulistele väärtustele. See peaks meid panema mõtlema paari küsimuse üle.

Esiteks. Millise osa hulka inimestest tahan ma kuuluda? Kas selle kümne protsendi hulka, kes tuleb Jumalat alati abi eest tänama või selle üheksakümne hulka, kes seda kunagi ei tee?

Teiseks. Kas minu mure on haiglaslik või terve? Kas ma usaldan Jumalat igasugustes olukordades oma elus?

Jeesus ütles: «Pange tähele taeva linde! Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?»

TARMO LIGE
Tallinna Oleviste koguduse diakon

Soovime autorile Jumala õnnistust
50. sünnipäeva puhul!

SUVEFESTIVAL ÕNNESTUS

Aktuaalne teema

20.–22. juulini oli Rakveres Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival «Kõrged sihid». Vahetult pärast festivali lõppu andis Kuulutajale intervjuu Rakvere Karmeli koguduse pastor GUNNAR KOTIESEN (37).

Kas tunned kergendust?

Olen nagu sportlane, kes on üle finišijoone jooksnud. Hea meel on, et hästi läks, ei olnud mingeid viperusi, mis nii suure sündmuse puhul on kerged tulema.

Kui kaua ettevalmistus kestis?

Meeskonna esimene kohtumine oli eelmise suve lõpus. Esimesel kahel korral oli kohal liidu president Meego Remmel, kogu aeg võtsid tööst osa liidu peasekretär Erki Tamm ja noorsootöö keskuse tegevjuht Pille Havakats. Põhimeeskonnas oli 14 inimest ja nendel oli abiks hulk vabatahtlikke.

Kui palju festivaliks valmistumine Sinult aega võttis?

Karjasetöö jäi veidi unarusse. Põhiaeg läks sellele, et kokkulepped, logistika ja kõik detailid paika panna. Paljud baaskokkulepped pidin mina tegema.

Kui Sa võrdleksid eelmiste suvefestivalidega, siis mida Rakveres teistmoodi tehti?

Suvefestivalid on liidu üritus ja sellepärast on kogu aeg midagi sarnast, aga iga kord on ka eripärasid, mis tulenevad kohalikust kogudusest ja kogukonnast. Saame teha seda, millised oleme – ujujad ujuvad ja jooksjad jooksevad.

Reedeõhtuse etenduse algne idee tuli Meego Remmelilt, aga see teisenes. Kuna reedel oli eelijapäev, oli plaanis teha selleks näidend ja paluda see Lembit Petersonil lavastada. Selle asemele tuli väga kõnekas Pedro Calderon de la Barca draama «Suur maailmateater».

Sa olid kogu festivali ajal ise aktiivselt tegutsemas.

Ma olen selline sebija tüüp. Aga see on ka minu nõrkus, et unustan mõned asjad ära ja siis täidan ise auke. Tegelikult oli programm väga lai, näiteks reedel oli seitse erinevat kohta, kus oli helitehnikat vaja, seega pidi olema seitse erinevat meeskonda. Mina ilmselt paistsin joostes rohkem välja, kuna mind tuntakse ja teatakse, aga meil oli väga suur meeskond, kes panustas tohutult. Põhiliselt olid Rakvere inimesed, kellega me siin Jumalat teenime. Muidugi oli suvefestival oluliselt suurem kui meie tavasündmused, see tähendab, et me liitsime oma meeskonda veel teisi inimesi.

Ka teiste kirikute osalus oli päris suur.

Kui meile suvefestivali pakuti, siis ütlesime kohe, et ei kujuta ette, et Rakveres võiks midagi omaette teha. Me oleme üks Rakvere kogudus. Igaüks on oma hoones ja peab oma traditsioonile kohast jumalateenistust, aga me oleme üks Kristuse ihu. Meil on väga suur rõõm, et teised kogudused andsid nii palju, eriti luterlik Kolmainu kogudus.

Palju Sa viimasel nädalal maganud oled?

Vist ei olnud ühtegi ööd, kus oleksin alla kuue tunni maganud. Kõik oli juba ära otsustatud ja lihtsalt tuli teha. Tänu Jumalale, mingeid suuri üllatusi ei tulnud. Midagi ikka juhtus, keegi ei saanud tulla ja mõni asi muutus. Aga need ei olnud määravad asjad.

Ilm oli üsna hea. Aga kui oleks olnud halb ilm, mis siis oleks juhtunud?

Me oleme Jumalale väga tänulikud hea ilma eest. Meil oli olemas ka tagavaraplaan. Spordikeskusega oli kokku lepitud, et vihma korral on üritused spordihallis, aga me ei tahtnud sinna minna. See on tore ruum sportimiseks, aga emotsionaalselt külm paik.

Kas kohale tuli ka niisugust kohalikku rahvast, kes muidu jumalateenistustel ei käi?

Ma ei tunne kõiki neid usklikke, kes mujalt tulid, sellepärast ei oska arvu hinnata. Aga need, kes kuulasid kontserte õlleklaasi ja suitsuga, ei olnud ju meie liidust.

Milles Sa julgustaksid või hoiataksid järgmise festivali korraldajaid?

Mida varem saab omavahel selgeks räägitud, kes mille eest vastutab, seda lihtsam ja mugavam on. Hoiataksin hirmu eest – ärge kartke teha! Kui tuleb põnevaid ideid, siis proovige!

Mul on hea meel, et järgmine festival on Keilas. Ka seal on suurepärane meeskond. Kindlasti ei tohiks sellist asja üksinda teha. Mida rohkem jagada, seda parem. Ma olen kuulnud, et ka nemad on festivali tegemas kirikutevaheliselt.

Mida festival Rakverele andis?

Suvefestival oli osa tegevusest, mis Rakveres käib. Korraldasime linnale suured peresündmused, varsti tulevad Gruusia teismelised siia jne. See kõik on üha rohkem kinnitamas Rakvere inimestele, et usklikud ei mõtlegi maha rahuneda. Käib eluterve tegevus.

Meil oli väga palju partnereid, kes meid aitasid. Kohvik andis ruumid, teater lava, rahvamaja elektri. Läbirääkimised ja koosolemised süvendasid suhteid.

Täname!

22. juulil 2012 Rakveres

Vaata ka pilte alt!

OLEVISTE MUUSIKAELU JÕUDIS RAAMATUSSE

Muusikateaduse doktor ANU KÕLAR avaldas äsja raamatu «Eks teie tea…», mis räägib Tallinna Oleviste koguduse muusikaelust aastatel 1950–2012. See sai ajendiks järgnevale intervjuule.

Kuidas tekkis mõte niisugune raamat teha?

Oleviste koguduse muusikajuht Kersti Kuusk hakkas koorijuhtide, kooriliikmete ja pillimängijate käest mälestusi küsima. Minul tuli see mõte palju hiljem. 2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja. Olin sellega palju vaeva näinud ning Jumala armu ja abi saanud. Mul oli südames, et tahaksin kuidagi selle eest Jumalale tänu avaldada või midagi Jumala riigi heaks teha. Kui Kersti tegi ettepaneku, et võiksin Oleviste muusikatööst kirjutada, oli see palvevastus. Kerstile tundus see ka nii.

Kas algne mõte teostus?

Sihipärane töö algas 2010. aasta kevadel. Kuna sama aasta sügisel sai Oleviste kogudus 60-aastaseks, siis Kersti mõte oli, et annaks välja brošüüri 60 aasta muusikatöö kohta. Aga kogu materjal paisus nii suureks ja selgus, et ma ei jõua kuidagi seda sügiseks kokku kirjutada. Juubeliaasta läks mööda ja siis hakkasime ulatuslikuma raamatu peale mõtlema.

Tööd on tõesti palju tehtud, isegi koorilauljate nimed on piltide all kirjas.

See oli viimane ja väga huvitav etapp – vaadata läbi sadu fotosid. Paljud elatanud inimesed vaatasid suure elevusega neid pilte ja püüdsid tuvastada, kes seal on. Mõne inimese puhul mäletati eesnime, mõne puhul elukohta, aga tegelikult me kõiki nimesid ei saanudki teada ja piltide allkirjades on ka küsimärke.

Üks asi oli nimed, aga teine aastaarvude nuputamine. Me jõudsime isegi selleni, et kui kahel pildil on kellelgi sama ruuduline kleit seljas, siis peaks aastaarvud lähedased olema.

Nüüd peaks terve Eesti EKB Koguduste Liidu kooride ajaloo kokku panema.

Miks mitte. Mina ei oska ega söanda seda ette võtta, aga mul on hea meel, et liidu kõige suurema koguduse muusikaelu on esimest korda kirja saanud. See ei ole ainuvõimalik ja kõike ammendav ülevaade, vaid alles esimene katse.

Kõik sai alguse Sinu doktoritööst. Miks Sa kirjutasid selle just Cyrillus Kreegist?

Minu doktoritöö teema oli «Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu» ning töö on oma metoodikalt biograafia. 1989. aastal oli Kreegi sajas sünniaastapäev. Siis oli uue aja tulek ja avalikustamisbuum. Ka vaimulik muusika toodi sahtlitest ja arhiividest välja. Laulsime kammerkoor Gloriaga Kreegi Taaveti laule ja koraalide rahvapäraseid seadeid. Need meeldisid mulle väga. Järgmisena selgus, et Kreegi vaimulik pärand on tegelikult väga rikas. Sellest kasvaski huvi Kreegi isiku vastu. Kuna Kreegi elu hõlmas rohkem kui 70 aastat, võimaldas see kirjeldada erinevate perioodide muusikaelu.

Millised probleemid kerkivad esile, kui tahaksime ajaloolise isiku eluloo kokku panna?

Oluline on isik, kellest kirjutada, aga ka see ajaloolane, kes otsustab, mida ja kuidas kirjutada. Minu jaoks kerkisid üsna tugevalt üles eetilised küsimused. Kas kõik, mida ma arhiividest avastan, üldse kuulub avalikustamisele?

Kas oled spetsialiseerunud vaimulikule muusikale või tegeled muusika ajalooga laiemalt?

Ma õpetan muusikaakadeemias eesti muusikaajalugu ja ka kirikumuusikalugu. Magistritöö kirjutasin 1930. aastate luterlikust kirikumuusikast.

Muusikaakadeemias on ajaloolaste uurimisgrupp, kelle kaugemaks eesmärgiks on kirjutada uus eesti muusikaajalugu. Tõenäoliselt jäävad mulle nii 19.–20. sajandi kirikumuusika peatükid kui ka 1940.–1950. aastad. Kreegi puhul tegelesin päris põhjalikult stalinismi, saksa aja ja Stalini järgse ajaga.

Kirjalikke allikaid oli Oleviste muusikaajaloo kirjutamisel ilmselt üsna vähe.

Ma näen Jumala juhtimist ka selles, et koos Kerstiga praegu selle uurimise ette võtsime. Oleviste kogudus algab ju aastast 1950 ja kui palju on veel neid inimesi, kes mäletavad selleaegseid laulmisi ja orkestris mängimisi? Viimane aeg oli mälestused kirja panna ja esimene ajalugu nende põhjal kokku kirjutada.

Õnneks on mõned dirigendid üles märkinud repertuaari, mida ühel või teisel jumalateenistusel lauldi. Kui Oleviste kogudus sai 50-aastaseks, anti välja brošüür ja sinna kirjutas Veronika Arder ka muusikast. Oma üliõpilastöödes on Annely Veevo, Mary Tedre ja Maarja Vardja uurinud Oleviste muusikaelu. Selliseid väiksemaid ajaloouurimuslikke töid oli ikka võtta, aga muusikute mälestused on olnud põhiline allikas.

Mida Sa soovitaksid, kui keegi leiab oma esivanematest jäänud pabereid?

Mul on kahju neist asjadest, mis lähevad kaduma ja mida ei saa enam kinni püüda. Kirikuloo, vaimulike ja ka kirikumuusika puhul on keskarhiiv puudu. See on juba osutunud probleemiks. Ajalool on meile midagi õpetada ja öelda. Ühelt poolt me läheme edasi ja varasemad asjad ei tarvitse enam töötada, aga teiselt poolt on ajalool tugev oleviku ja tuleviku väärtus. Sellepärast tuleks allikaid säilitada ja muuta kättesaadavaks neile inimestele, kes tahaksid kirjutada ajalugu, mis ulatuks tänapäeva inimese mõtlemiseni.

Raamat on valmis. Mis tunded Sind praegu sellega seoses valdavad?

See on Oleviste, mitte minu raamat ja tahaksin väga, et kogudus selle omaks võtaks.

Kuna ma ei ole Oleviste koorides-ansamblites ise muusikuna järjekindlalt osalenud, siis ühelt poolt sain koguduse ajaloole läheneda nö puhta lehena. Teiselt poolt on mulle ette heidetud, et kuidas ma saan kirjutada, kui ma ei tunne neid protsesse ja pingevälju seestpoolt. Mõned vastuolud kumasid ka meenutustest, kuid ma ei pööranud neile täiesti teadlikult tähelepanu. Olles ise koorides laulnud ja õppinud kooridirigeerimist, tean ma, mida tähendab koor kokku saada ja panna inimesed ühtemoodi mõtlema. Seda enam tekitas Oleviste muusikatöö minus aukartust ja imetlust.

Jumala arm on olnud väeliselt Oleviste ja selle muusikute üle. Sellesse suurde kirikusse pandi ju 1950. aastal kokku erinevad kogudused. Neil kõigil olid oma traditsioonid ja arusaam, oma muusikaelu. Need kaheksa kogudust pidid hakkama leplikult koos tegutsema. Kõige selle kontekstis on Oleviste muusikaelu olnud suur ja imetlusväärne.

60 aasta jooksul on olnud ka muusikastiilide kokkupõrkeid, aga koorilaul on säilinud.

Apostel Paulus nimetab Kl 3,16 muusikažanre – psalme, hümne ja vaimulikke laule – ja need on kogu aeg püsinud. Aga väljendusvahendid on muutumises. Ma ei saa seda nimetada progressiks, vaid see on tõepoolest muutumine. Oleviste üks muusikalise rikkuse tagatisi on see, et on suudetud hoida järjepidevust, aga sallitud ka uut – kõiki neid Effataa tulekuga kaasnenud uusi väljendusvahendeid ja pille, noorte- ja lastekooride uut repertuaari jne.

Kas kuulutuse ja muusika proportsioonid on olnud õiged?

Eranditult kõik, kes oma mälestusi kirja panid – mina autorina samuti – üritasime rõhutada, et see ei ole ainult muusika tegemine. Kõigi kiriku muusikakollektiivide juurde käib ka vaimulik kasvamine, palve ja Piibli lugemine ning vaimulikud jagamised omavahel. Kirikumuusikud on teadvustanud kogu aeg, et nende missioon ei ole teha väga heal tasemel muusikat, vaid eelkõige anda edasi evangeeliumi.

Kirikumuusika toimib hästi, kui koguduse vaimulikel juhtidel ja muusikutel on omavahel hea osadus ja koostöö. Las nad siis kaaluvad isekeskis ja Jumalaga, milline see proportsioon peaks olema. Minule on Oleviste tasakaal meeldinud.

Olevistes on alati olnud hästiharitud muusikute kiht. Kas teiste koguduste muusika on nõrgem?

Ma ei usu. Olevistes on juhid olnud professionaalsed. Ma arvan, et teistes kogudustes on ka nii, et eestvedajad, dirigendid ja ansamblijuhid on mingil tasemel õppinud, aga need, kellega nad tööd teevad, on enamasti asjaarmastajad.

Eks see määrab, mida üldse teha saab. Ruudi Nõlvak ja Wardo Holm ning teisedki tegid üle võimaluste ja võimete. See oli erakordselt põnev ja entusiastlik töö. Nad kasvatasid lauljaid ja mängijaid. Aga see, et oli inimesi, kelle hulgast valida, on olnud Oleviste õnnistus. Lihtsalt see kogudus on nii suur.

Su pere on muusikute pere.

Abikaasa Margo on helilooja ja vanamuusikaansambli Heinavanker juht ning ta töötab ka muusikaakadeemias. Meie kuus last on kõik pille õppinud, ühest pojast on ilmselt päris muusik kasvamas, aga see ei ole omaette eesmärk. Muusika on meid ühendanud ja rikastanud. On olnud helgeid aegu, kus me oleme saanud kirikus koos musitseerida.

Kuidas on võimalik üles kasvatada kuus last ja siis veel doktoritöid teha (ka Sinu abikaasa on ju doktor)?

Suur pere on õnnistus. Meie ümbruses on kristlastest lasterikkaid peresid päris mitu. On huvitav olnud lapsi kasvatada ja teadust teha. Need kaks asja on Jumala armust kokku saanud. Ei tahaks enne pidama jääda, kui on kõik tehtud, mis võimalik.

Ometi on nüüd üks suur töö möödas.

Ma imetlen Oleviste puhul Jumala armu, aga teiselt poolt neid inimesi, kes on Oleviste muusikat vedanud. Nad vääriksid ka biograafiat. Võib-olla ma ei ole selles raamatus osanud neid kõiki piisavalt hinnata, aga tean, et taevas on nende töö tõeliselt kaalutud. Ma olen tundma õppinud paljusid imetlusväärseid kristlasi, kelles on suur musikaalsus. Neis on ühendatud suur organiseerimistalent ja alandlikkus ning tõeline kristlik meel. Oleviste muusikaeluga tegelemine on mind ennast rikastanud.

Täname!

12. juulil 2012
Skype’i vahendusel

EBAÕNNE ASEMELE TULI ÕNN

Lapsena oli Andrea Motzil probleeme lugemise ja õigekirjaga. Vanemad saatsid ta reaalkallakuga kooli ja tänu sellele sai ta edasi õppida, kuigi kümnendas klassiski ei olnud ta võimeline emakeeles kirjandit kirjutama. Ta arvab, et õpetajad panid talle parema hinde, et temast lahti saada. Tema käitumine oli jäme, ta laskis korduvalt tundidest jalga.

Andrea Motz läks edasi õppima majanduskooli, kus hinded paranesid, aga ta märkas, et ka head hinded ei tee õnnelikuks. Ta langes sügavasse kriisi. Ta ei näinud oma elul enam mõtet.

EVANGEELIUM ÄRATAS ELURÕÕMU

Kodus Andrea Motz palvetas ja sai nägemuse. Ta nägi nagu filmis oma elu varemetes olevat ja Jumal ütles talle, et võib kõik uueks muuta. Juba järgmisel pühapäeval rääkis Andrea Motz pastoriga, kes äratuskoosolekul osales ja temast sai kristlane. Ta elu muutus tõesti – ta jättis valetamise ja esimest korda koges ta ka veidi elurõõmu.

Sellele vaatamata tundis Andrea Motz, et elu nõuab temalt liiga palju. Ta proovis end tablettidega tappa, aga see ei õnnestunud. Ta palus Jumalalt, et Ta tema enda juurde viiks.

Uut elujulgust sai Andrea Motz kristliku raadio hingehoiusaadetest ja vaimulikest raamatutest. Ja siis suri äkki tema isa. Seejärel oli Andrea Motz kaks aastat järjest nagu halvatud. Alles üks vaimulik kontsert viis tema alalise kurbuse minema. Ta tundis, et Jumal rääkis temaga: «Andrea, ma olen sinu jaoks siin.»

TA HAKKAS ÕPPIMA

Pärast õppis Andrea Motz hambaarstiks ja avas oma praksise. Ta töötas kuni 70 tundi nädalas. Ta märkas, et kõrge tööpinge teeb talle head ja ei lase valesid mõtteid mõtelda. Kui ta oma tööga teisi inimesi aidata saab, leiab ta ka oma elule sellest tuge.

Andrea Motz abiellus ja tal on kaks last. Ta tunneb rõõmu sellest suvest, sest tahab puhkuse ajal Jeruusalemmas vaestel lastel tasuta hambaid ravida. Tema eeskujuks on halastaja samaarlane. Ja lõpuks tunneb ta end seesmiselt vaba, terve ja rõõmsana.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ME KOHTUME TAAS TAEVAS

Politsei andmetel juhtus esimene õnnetus siis, kui mägironijad olid tagasiteel 4010 meetri kõrguse Lagginhorni mäe tipust. Grupis oli kuus alpinisti. Ühel neist, kogenud Peteril hakkas üles minnes umbes sada meetrit enne tippu halb. 43-aastane mees ei läinud edasi ja see päästis ta elu. Veidi hiljem pidi ta nägema, kuidas viis tema kaaslast, nende seas ka tema poeg ja tütar, järsult kaljuservalt neljasaja meetri kõrguselt alla kukkusid.

Valais’ kantoni politsei arvates libastusid mägironijad libedal lumel. Meeskond oli kogenud ja hästi varustatud, aga nad tõmbasid üksteist kaasa. Ilm oli mäkketõusu hommikul ideaalne. Alpinistid hindavad seda teed mäkke veidi raskeks.

VENNASTEKOGUDUSE LIIKMED

Silas kutsus inimesi uskuma. Seepärast tsiteeris ta Facebookis ka Jh 3,16: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.» Juurde lisas ta: «Usu Teda ja Tema sõna ja sa oled päästetud!»

6. juulil mälestas 900 õpilast evangelikaalses erakoolis oma endist kaaslast. Silas maeti kodukülla.

«ISSAND, KUI MEIEGA MIDAGI JUHTUB…»

Ka Maximilian (19) tunnistas avalikult oma usku. Tema Facebooki-lehelt võib lugeda: «Ma olen veendunud kristlane.» Ta lõpetas sel aastal gümnaasiumi. Viiendaks ohvriks oli tema 14-aastane õde, kellega nad ühes koolis õppisid. Kooliaasta alguse jumalateenistusel tahetakse neid mälestada. Kool plaanib sisustada vaikuse toa ja kaastundeavalduste raamatu välja panna. Nende isa Peter on ainus, kes õnnetuse üle elas.

ÜKS BAPTIST SURI NEBELHORNIL

Enne seda oli Bernhard 1600 meetri kõrgusel end kurnatuna tundnud ning põlved ei kandnud teda enam. Naisevend pidi teda toetama. Bernhard oli veendunud kristlane ja ühe baptistikoguduse vanem Maini-äärse Frankfurdi lähedal.

idea Spektrum
Loe ka järgnevat!

TA LÄKS MÄELT OTSE TAEVASSE

Kell kümme hommikul asus kolmeliikmeline grupp teele 2224-meetrisele Nebelhorni mäele Oberstdorfi lähedal. Hartmut Jaeger tahtis koos õe ja õemehega matkata ühest köisraudtee jaamast teise. Kena jalutuskäik!

IMELIK MÜRA

Eelmisel õhtul oli omavahel räägitud õnnetusest Šveitsi Alpides, kus viis kristlast surma sai. Õemees oli öelnud: «Tegelikult oli see ilus surm kristlase jaoks – mäelt otse taevasse ilma pika kannatuseta.»

Õemees kuulus baptistikogudusse. «Jumal tänatud, me teame, kus ta praegu on – taevas,» ütleb Hartmut Jaeger, kes ise kuulub vennastekogudusse ja juhib kristlikku kirjastusühingut.

USK MUUTUS TUGEVAMAKS

See teadmine annab jõudu leina taluda. Hartmut Jaegeri mõtted on praegu eelkõige tema õe juures, keda teiste kristlaste palved toetavad.

Hartmut Jaeger tegeles kannatuste küsimusega juba enne õnnetust. 2010. aastal avaldas ta sellel teemal raamatu. Tema jaoks on kõige tähtsam, et see tragöödia paneks inimesed järele mõtlema ja nad veel suuremast õnnetusest hoitud saaksid – et nad ei sureks ilma Jeesuseta. Sest ilma Kristuseta inimene taevasse ei saa.

DENNIS PFEIFER
idea Spektrum

Eesti EKB Koguduste Liidu SUVEFESTIVAL «KÕRGED SIHID»

20.–22. juulini 2012 Rakveres

1. Jumalateenistus Rakvere Kolmainu kirikus.
2. Eesti Koguduste Partnerid Ameerikast kinkisid igale liidu pastorile Piibli. Helari Puu ja Toivo Pilli andsid esimese Meego Remmelile (vasakul).
3. Kolm Rakvere pastorit – Gunnar Kotiesen (Karmeli kogudus), Tauno Toompuu (Kolmainu kogudus) ja Hans Lahi (metodisti kogudus).
4. Ka lapsed ei jäänud tegevuseta.
5. Eelmise festivali ajal sündis Oksana ja Argo Tallermal sünnikahjustusega laps, kelle pärast tõsiselt palvetati. Nüüd oli ta rahva ees tervena.
6. Festivali lõpus kutsuti ette vabatahtlikud abilised.