Kuhu see tee pöörab? Ega ta õigest suunast kõrvale ei kaldu?

Maanteedega on lihtsam kui inimeste ja ühiskonna käekäiguga. Teedekaart näitab kohe kätte, kas me jõuame edasi sõites õigesse kohta välja või mitte. Mõne inimese elukäänakud on aga väga ehmatavad ning vaadates riikide ja rahvaste arenguid, tuleb mõnikord hirm peale. Loomulikult tunneme kõige rohkem muret oma väikese kodumaa pärast.

Jeesus võrdles ennast teega: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.» (Jh 14,6). Mingi keerdkäik ei võimalda Teda vältida. Jeesus ei teinud kunagi käänakuid, vaid käis otse inimkonna päästmise teed.

Jumal ütles oma prohveti kaudu: «Aga teie ütlete veel: «Issanda tee ei ole õige!» Mina mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt.» (Hs 33,20). Käigem siis Issanda teed!

KANNATUS VÕIB KATKEDA

Toimetaja kommentaar

Pikki kuid kestnud Reformierakonna rahastamisskandaal jõudis juriidilise lõpuni. Loodetavasti võetakse sellest loost õpetust. Küll tahaks, et riigi tuntumad tegelased ja neid ühendavad parteid ajaksid oma rahaasju puhtalt. Aga eks needki inimesed ole pärit rahva seast ja korralda juhtivatele kohtadele jõudnuna oma elu samamoodi nagu ennegi. Ainult summad erinevad.

Mart Laari esimese valitsuse ametisseastumisest sai 20 aastat. Olenemata sellest, kuidas keegi toonaseid konkreetseid otsuseid ja lahendusi hindab, näeme nende mõju pikaealisust. See tähendab, et ka praegustel tegudel on kaugeleulatuv jõud ja neid tuleb teha vastutustundlikult, kindlasti ka Jumalaga arvestades. ««Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline»» (Ilm 1,8).

ARSTIDE STREIK VENIS PIKAKS

Streigil oleks võinud olla selgem siht. Kas selle ajasid segaseks streigi korraldajad või nende vastaspool, on täpselt teadmata. Kui lisada juurde streigi pikkus, siis hakkas rahvas ja vist ka arstid tüdima.

Algusest peale üritati ühiskonda streikijate vastu häälestada. Arstide palganõudmisi püüti näidata põhjendamatutena. Paljud on ju kadedad, sest nende palgad on hoopis väiksemad ja nad peavad sellega hakkama saama. Aga kui tahame, et meil arstid olemas oleks, tuleb neile pika õppimise ja töö vastutusrikkuse eest ka rohkem maksta.

Samuti püüti arste üksteise vastu kihutada. Ei saa ju nad kõik ühesugust palka. Ei peagi saama, mõned on ju targemad kui teised, aga kõik vahed ei ole põhjendatud.

Pidevalt räägitakse sellest, et meie arstid lähevad tööle naabermaadesse, kus palk palju kõrgem ja üldse olevat elu korras. Samas tekib küsimus, miks nende maade oma noorte hulgast ei õpi piisavalt palju inimesi niisugust kõrgepalgalist ametit? Kas palk tundub ainult siitläinutele hea ja tegelikult ei ole sealgi õiges proportsioonis teiste erialade palkadega? Mis on lahti nende maade regionaalpoliitikaga, et pealinnadest kaugemal asuvatesse paikadesse Eestist ja mujalt vaesematest maadest arste peab värbama? Nii lahendamegi oma inimesi ära andes rikkamate maade probleeme. Kas ei oleks õigem omad käsile võtta?

Arstide streik oli kogu ühiskonnale ebameeldiv. Seda enam peaks otsima õigel ajal kompromisse. Näitas ju streigi toimumine ka seda, et tavaolukorras probleemide lahendamisega piisavalt tõsiselt ei tegeletud.

Ehk tasuks mõelda ka Jumala sõnadele, mis Ta ütles Iisraelile Maara oaasis: «Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on Tema silmis, paned tähele Tema käske ja täidad kõiki Tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija» (2Ms 15,26).

VALIMISED MUUDAVAD RIIKIDE KURSSE

Gruusias tõid demokraatlikud valimised võimule opositsiooni, keda Eesti juhid ja ajakirjandus enne valimisi venemeelseks pidasid. Nüüd on kriitika vaibunud. Ilmselt olekski õigem mitte liigitada teise riigi poliitikuid oma sõpradeks ja vastasteks, sest peale valimisi tuleb ju selle riigiga edasi suhelda.

Järgmises kommentaaris on loomulik rääkida Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste tulemustest. Kuna suhtumisi kandidaatidesse on seinast seina ka usklike hulgas, oleks enesestmõistetav paluda Jumala juhtivat kätt. Nebukadnetsaril puudus mõistmine, et «Kõigekõrgem Jumal valitseb inimeste kuningriiki ja tõstab selle üle, keda Tema tahab» (Tn 5,21). Jumal pidi tema vastu oma jõudu näitama. Parem on Talle alluda.

UUS MAAILM

Lugesin hiljuti mõtteavaldust Peeter Lauritsalt, kes ühes filmiarvustuses tunnistab, et ta «juba ammu enam ei nuta kinos selle pärast, et pered purunevad, laevad upuvad, raha devalveerub. ... Ka enne magamaminekut ei ole ma selle pärast nutnud. Ma arvan, et niimoodi ongi kõige parem. Las minna. Meie tsivilisatsioon ei osutunud kahjuks jätkusuutlikuks. ... See maailm, milles me arvame end elavat, on juba mõnda aega lõppenud, praegu on uute maailmade loomise aeg.» (Eesti Ekspress, 27. septembril 2012, lk 33).

Uus maailm on sündimas – aga milline uus maailm? Samas väljaandes kirjeldab Hans H.Luik «Uue Euroopa» nimelise ühenduse esindajaid, kes soovisid tutvuda tema poolt juhitava meedia-organisatsiooniga. Esindajateks olid islami taustaga Türgi ettevõtjad. Nad on veendunud, et esindavad uut Euroopat, ja kui vaja, siis ka Baltimaades.

Milline on see uus maailma, mis on meie ümber kuju võtmas? Evangelist Johannes räägib meile Jumala tegudest inimeste keskel ja inimeste heaks. Jumala tegude tähelepanemise ja järgimise tulemuseks on teistlaadi suhete ja teistlaadi ühiskonna sünd.

Jh 13,1–17 vahendab evangelist lugejatele sündmusi enne Jeesuse arreteerimist ja Tema üle kohtupidamist. Kannatusnädala ajajoon neljandas evangeeliumis erineb mõneti teiste evangeeliumide ajajoonest, ent ongi ilmselt täpsem. Jeesus on oma jüngritega pidamas õhtusöömaaega enne paasapühi.

JEESUSE ENESETEADVUS JA TEOD

Jeesus oli varem oma järgijatele öelnud, et keegi ei võta elu vägivaldselt Tema käest. Jeesus sai oma elu anda ja siis jälle tagasi võtta. Jumal oli sellise meelevalla Temale andnud. Jeesus teadis, et Jumal valitseb eelolevate sündmuste üle.

Teiseks öeldakse meile, et Jeesus teadis oma päritolu ja oma elu eesmärki. Ta teadis, et Ta on pärit Jumala juurest, Ta on sealt lähtunud. Ta oli saanud kinnitatud oma taevases päritolus siis, kui Teda ristiti, ja ka Muutmisemäe sündmuses. Ent Jeesus teadis ka oma elu eesmärki. Jeesus teadis, kust Ta on lähtunud ja kuhu Ta on minemas – kannatuste, ristisurma ja ülestõusmise kaudu Isa juurde.

Et Jeesus seda teadis ja omi armastas, siis Ta tõusis, pani oma kuue ära, sidus rätiku enesele vööle, kallas vett vaagnasse ning hakkas pesema oma jüngrite jalgu ja neid rätikuga kuivatama (s 4–5).

Samal õhtul olid jüngrid omavahel arutlenud ja vaielnud selle üle, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks (Lk 22,24). Loomulikult ei tekitanud toimunud arutelu head õhkkonda üksteise teenimiseks. On isegi mõistetav, et pärast vaidlust teemal «Kes meist on tähtsam?» ei tahtnud keegi end ise asetada nii nõrgale positsioonile ja asuda teisi teenima. Ent korraga asus Jeesus ise tegutsema, asetades end kõige alamale positsioonile ja teenides kõiki teisi.

Millest tulenes Tema valmisolek ja tegutsemine, millisele väga kindlale alusele see toetus? Jeesus teadis, kes Ta on. Jeesus teadis oma päritolu ja eesmärki. Tal oli väga selge identiteeditaju. Jeesus teadis, et Isa armastab Teda ja Tema ise armastab omi. Ta teadis, et Ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde. Jeesuse teadmine oma päritolust ja ülesandest ning Tema armastus jüngrite suhtes tegid võimalikuks kõige alandlikuma teenimise, mis oli selles olukorras üldse mõeldav.

See on hämmeldusttekitav ja samas äärmiselt huvitav lugeda, kuidas väga sügavad, igavikulised tõed olid seoses väga lihtsa, praktilise ja alandliku teenimisega. Nii erinevad mõõtmed on mahutatud ühte lausesse. See ei saa olla juhuslik. Evangelist Johannes oli midagi mõistnud, mida ta tahtis oma lugejatele edasi anda.

Severinus Gabalast (u AD 400) on kirjutanud: «Tema, kes mähib taevad pilvedesse, sidus rätiku endale vööle. Tema, kes kallab vee jõgedesse ja tiikidesse – kallas vee vaagnasse. Ja Tema, kelle ette nõtkub iga põlv taevas ja maa peal ja maa all, põlvitas, et pesta oma jüngrite jalgu.»

Augustinus: «Inimliku alandlikkuse kasu on sedavõrd suur, et isegi jumalik Majesteet soovitas seda iseenda eeskujuga, sest uhke inimene oleks igaveses hukatuses, kui teda poleks leidnud alandlik Jumal.»

Josef Blank: «Jalgade pesemise lugu Johannese evangeeliumis on kannatusloo vestibüül. Jeesus esindab pilti Jumalast, kelle omaduseks aegade algusest peale on olnud kõikvõimsus ja meelevald – ja Jeesus näitab Jumalat hoopis teises valguses. Johannes mõistis, et Jeesus tõi maailmale radikaalselt uue arusaama Jumalast ja inimsusest.»

See on pildike uuest maailmast, see on Jumala uus looming inimeste seas.

JÜNGRITE ENESETEADVUS JA TEOD

Miks oli jüngritel nii suuri raskusi üksteise teenimisega? Ühest küljest, toimunud vaidlus ei loonud teenimiseks soodsat õhkkonda. Peamine põhjus seevastu oli nende ebakindlus oma vaimulikus identiteedis, eesmärgis ja ülesannetes. Nad ootasid Jumala riigi ilmumist ja neil olid tõsised küsimused, millist rolli nad peatselt kehtestatavas Jumala valitsuses ikkagi mängivad. Nii ei pidanud keegi neist võimalikuks võtta endale vabatahtlikult teiste teenimise ülesannet.

Jüngrite ehmatusest toimuva üle saame aimu Peetruse protestist (s 6): «Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?» Siin on ilmselt kaks sõna erilise rõhuga – «sina» ja «minu». Jeesus püüdis Peetrust rahustada sellega, et küll ta hiljem aru saab, mida selline teguviis tähendab. Peetrus aga ei mõtelnudki seda lubada. See, mida Jeesus temale tahtis teha, tundus sobimatu ja kohatuna. Peetruse jaoks ületas see kõik tavad, normid, piirid ja sobivuse. Jeesuse teguviis oli aktsepteeritud tava õõnestamine – see oli teenija ülesanne, tavaliselt orja töö. Peetrus suutis oma vastumeelsust olla Jeesuse poolt alandlikult teenitav ületada alles siis, kui Jeesus andis mõista, et vastasel korral jääb Peetrus ilma olulisest osadusest Jeesusega.

Peetrus on näide inimesest, kes ei suuda, vähemalt esialgu, olla avatud Jumala tegutsemisele senisest erineval viisil. Me tahaks talle – aga kas ainult talle? – hüüda: «Peetrus, las Jeesus teeb seda, mida Tema tahab teha!» Meil tuleb siin ka üksteisele meelde tuletada – lubame Issandal tegutseda! Me peaksime lubama Issandal näidata oma armastust meie vastu. Me peaksime lubama Issandal tegutseda ja mitte hakkama tegema Talle ettekirjutusi, kuidas Ta peaks või ei tohiks meid teenida.

Jeesus küsis nüüd oma jüngritelt, kas nad saavad ka aru, mida Ta on neile teinud. Kuna nad olid alles hämmingus, vastas Jeesus ise oma küsimusele. Jeesus andis siin õige vaate Jumala riigile. Tema tõepoolest on nende Õpetaja ja Issand, ent Tema on neid teeninud ja teenib veel.

Jeesuse alandlik teenimine oma jüngrite heaks juhatas neid Jeesuse ennastohverdava armastuse ülima väljenduse – ristisurma – juurde. Peatselt saabuv ristisurm oli samavõrd alandlik teenimine kui oli seda jüngrite jalgade pesemine. Keegi on öelnud, et kirikute tornide otsas võiks risti asemel samahästi olla kujutatud pesukaussi ja käterätikut, sest just nii mõtestas Jeesus ise oma ristisurma inimeste eest – alandliku teenimisena. «Sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!» (Mk 10,45). Kui me ei luba endale mõtet, usku ja arusaamist, et Jeesuse ristisurma oli ka meile isiklikult vaja, siis ei ole meil osa Jeesusega kui Päästja ja Issandaga.

Jeesuse armastuse- ja teenimiseteost pidi kasvama välja jüngrite tegu, õieti terve nende elu. Jeesus andis mõista, et jüngrid peaksid oma elus järgima Tema eeskuju. Toimunu oli suure sümboolse tähendusega jüngrite jaoks – nende Issand ja Õpetaja oli neid teeninud ja teenib veel. Nii jalgade pesemine kui ristisurm – ehkki täiesti erineval määral – tähendasid Jeesusele ennastohverdavat andmist teiste teenimiseks. Jeesuse teguviis oli üleskutse armastavale hoolimisele teiste suhtes, kus me ei pea mingit ülesannet liiga alandavaks ega ühtegi teenimistegu liiga suureks.

Jeesuse eneseteadvus ja Tema armastus oma järgijate vastu väljendus tegudes. Jalgade pesemine polnud eesmärk iseeneses, vaid Issanda teeniv tegu selleks, et Tema järgijad elaksid teenija valmisoleku ja hoiakuga. Jüngrite eneseteadvus ja nende armastus oma Issanda vastu väljendus hiljem samuti kaasinimeste teenimise tegudes.

Kuidas on meiega? Meie, kes me oleme saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: «Abba! Isa!»; meie, kelle eest Jeesus Kristus palub ja keda miski ei või lahutada Jumala armastusest – milleks meie peaksime olema valmis? Eks pea meiegi vaimulik identiteet, meie vaimuliku päritolu ja elu eesmärgi tajumine ning Jumala armastuse kogemused voolama armastuse ja teenimise tegudesse, mis kõnelevad meie Päästjast ja Õpetajast. See ongi teistlaadi suhete, teistlaadi ühiskonna sündimise tee.

Ükskord aga loob Jumal kõik uueks.

PEETER TAMM
Elva Baptistikoguduse pastor

VENNASKOND KASVATAB USUS

Aktuaalne teema

Pastor Alari Allikas töötab Tõrva Immaanueli ja Valga Betaania kogudustes. Temaga sõidab sageli kaasas KAIDO RÄTSEP (39) Vennaskonnast. Kuulutaja küsitles teda.

Mis on Vennaskond?

Vennaskond ehk Hea Sõnumi Vendade Koda on kristlik mittetulundusühing, mis tegutseb Lõpe külas (38 kilomeetrit Pärnust Lihula poole). Meie käsutuses on vana meiereihoone.

Ma olen Vennaskonnas neli aastat olnud. Kristlastega olin küll enne juba natuke tuttav. Pärnus Laatsareti tänaval tegutses kodutute päevakeskus ja ma käisin seal suppi söömas. Mulle kingiti Uus Testament. Ma jõin ja mul olid probleemid.

Alari Allikas otsustas julge usu peale Vennaskonnaga alustada. Läksime sinna vabal tahtel. Oleme erinevatest kohtadest pärit. Mõni on jäänud paigale, mõni mitte. Praegu elame seal viie mehega.

Millal Sa usklikuks said?

Ma olin varem ka palvetanud. Olen elanud enne Vennaskonda ka Samaaria misjoni juures, kus Aivar Raudver tegutseb. Aga siis ei olnud veel õige aeg, et ma murduksin. Jätkasin joomist, ei saanud oma pahedest lahti. Tänu Jumalale, ma ei ole istunud. Tõsisemalt hakkas Jumal mind Vennaskonnas kõnetama. Nüüd olen viinast, suitsust ja narkootikumidest vaba. Kuulun Pärnu Soola ja Valguse kogudusse.

Sa käisid ka piiblikoolis.

See oli ingliskeelne kolmekuuline programm. Meil oli rahvusvaheline 14 õpilasega grupp – eestlased, rootslased, üks venelane. Üks juhtidest oli Mehhikost, teised Rootsist ja Eestist. Uurisime Markuse evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatut.

Missugust sõnumit Sa nüüd levitad?

Minu sõnum läheb kõige paremini minusarnastele meestele, kes on joonud ja olnud sügava supi sees. Jumal on mu päästnud, välja aidanud, näidanud õige teesuuna kätte. Tahaksin paljastada hingevaenlase tegusid nii palju, kui see on võimalik, tuua neid valguse kätte, rääkida julgelt, mida Jumal on teinud.

Peale koguduste liigun Pärnus ringi niisugustes kohtades, kus sellised vanad tuttavad elavad, kes viina joovad. Üldiselt võetakse mind niisugusena, nagu ma olen. On loomulik, et kui sa oled usklikuks saanud, siis tekivad ka vastuseisud. Need tuleb ületada.

Mind kuulatakse ära. Eks elu õpetab mind ka, kuidas nendega käituda. Nad on mind enda hulka tagasi ka kutsunud, aga keda Poeg vabastab, on tõepoolest vabad (Jh 8,36).

Ei tohi uhkeks minna. Mul oli vanasti halb kuulsus. Huligaansused, pättused, joomised. Jumalaga on ka mõnes mõttes skandaalne kuulsus, aga sellega ei jää enam häbisse.

Selliseid laule, nagu Sa koos Ahto Heideniga laulad, pole enne kuulnud.

Need on Ahto tehtud laulud. Ta kirjutab sõnad ja viisid ka. Laulud jäävad mulle hästi pähe. Olen enne punkar olnud ja siis ma laulsin ka, aga valet sõnumit ja rumalaid laule. Jumal kasutab nüüd sama talenti õigeks otstarbeks.

Millised on Sinu tulevikuplaanid?

Vennaskonnas olen hakanud vastutust õppima. Olen leidnud õige suuna. Me ei ole seal päevavargad, vaid teeme tööd. Talunikud otsivad töömehi, kes on viinast vabad. Jumal on mind vabastanud kaosest ja anarhismist. Olen saanud oma südameasjaks tuttavatele meeleparandusele suunavate kirjade kirjutamise – mõtelge oma elu üle järele!

Neli aastat Vennaskonnas olen iga päev kirjutanud kroonikat koos karikatuursete piltidega – mida oleme teinud ja näinud. Head ja halvad päevad, «ämbrid», kukkumised ning kuidas Jumal uuesti püsti on aidanud.

Täna ma tean, et pean olema Vennaskonnas, et see toimiks. See on Jumala töö. Ma ei leia praegu, et peaksin muud tegema.

Oleme isemajandamisel. Selle töö eest, mida teeme, ostame endale leiva lauale. Koos peame palvetunde. Ma julgustan mehi palvele. Hommikul ja õhtul loeme Piiblit ning arutame, kes kuidas aru sai, ja palvetame.

Suvel on töö ette teada. Oleme endale teinud talveks hoidiseid. Ahtol on süntesaator ja ta teeb laule. Üks mees tahab hakata mööblit restaureerima, teine kütab katelt. Me proovime üksteise eest hoolt kanda. Oleme kõik pahategusid teinud. Andestame üksteisele ja Jumala ees.

Täname!

28. oktoobril 2012
Valga Betaania palvelas

PRIILASTE PÄRAND ELAB

Eesti priikoguduste 130. juubeli konverentsil Ridalas pidas ühe ettekande emeriitpastor HERMAN MÄEMETS (78). Kuulutaja küsimustele vastas ta kirjalikult.

Kas sa oled priilane?

Minu vanavanemad said osa Läänemaa ärkamisest ja kuulusid algselt priikogudusse. Mina olen kasvanud kainemeelses baptistide perekonnas, kus Jumala sõna ja igapäevane usuelu olid kooskõlas. Pärast päästekogemust, sõjaväest naastes, ühinesin Tallinna Kalju EKB Kogudusega, kuna sain töökoha Tallinnas.

Sinu isa Mihkel Busch kirjutas ühe tuntuma priilaste-teemalise raamatu. Kuidas Sa hindaksid seda praeguste teadmiste kontekstis?

Isa kirjutas Ridala ärkamisest ja selle levikust 19. sajandi viimasel veerandil, samuti hilisemast ajast, küsitledes siis veel elanud ärkamisaja tegelasi. Hindan seda pärandit, samuti tema kirjalikke märkmeid Ridala koguduse hilisemate aastate tööst. Olen neid materjale kasutanud ettekannetes nii Ridala koguduses kui vendade kokkutulekul. Hindan kõiki ausalt ja erapooletult kirjutatud materjale. Kahjuks esineb ka tendentslikult ja kontrollimata faktidega kirjutatut, millesse tuleks kriitiliselt suhtuda.

Kas isa ajaloolise materjali kogumise kirg on ka Sinus olemas?

Ei julgeks nimetada seda kireks, aga olen huvi tundnud ja kogunud materjale, mida on kirjutanud Saaremaa, Muhu jt vennad-õed oma isiklikust usuelust ja koguduste tööst. On kahju, et seoses töökoormusega ei suutnud ma õigel ajal küsitleda mitmeid ustavaid vaimulikke töötegijaid.

Seekord ma midagi päris uut ei avastanud, kuna olen teinud kolm ettekannet samal või lähedasel teemal (1980, 1982, 2012). Küll aga kogesin taas «kännumurdjate» (nii nimetati esimesi kuulutajaid-töötegijaid) vaimulikke elamusi ja kannatusi usu pärast nende eheduses. See innustab tänagi.

Kas Sul on mälestusi ehtsast «priilaste vaimust»?

Külastasin kunagi Hiiumaal koos vend Bernhard Sauega vana venda Aleksander Teekelit. Oma tervise ja aastate tõttu ei saanud ta enam koguduse keskele. Kui laulsime tema soovitud laule, siis täitis eriline rahu ja suur usaldus Issandas vana venna südant. Ja meie südameid koos temaga.

Oli koosolek Saaremaal Eikla palvelas. Laulu ajal hakkas «väike Jaan» (nii kutsuti kogudusevanem Jaan Kaljot tema väikese kasvu tõttu) eriliselt särama ja rõõmsalt hõiskama. Sellest õnnistusest said osa kõik avatud südamed. Oli käte lehvitamist ja hõiskamistki. Mitmed pühkisid pisaraid, sest Jumal oli avanud õnnistuseallikad. Need on vaid mõned näited.

Mida Sa oled priilastelt õppinud oma vaimulikuks tööks?

1. Selge pöördumiselamus teadmisega, et olen Jumala laps (Rm 8,16).
2. Siiras lapsemeelne usaldus Jumala kui Isa ja Tema sõna vastu.
3. Austus ja lugupidamine oma juhatajate vastu (1Tm 5,17; Hb 13,7.17).
4. Valmidus tunnistada oma Issandast (Mt 10,32; Ap 1,8). Vendadel oli «sõrm Piibli vahel».
5. Igatsus taevase kodu järele. Siit ka armastus «taevakodu laulude» vastu.

Kas kogudustes, mida oled teeninud, oli märgata priilaste pärandit?

Suure-Jaani kogudusest mäletan eakat Saaremaalt pärit priikoguduse õde Ella Soonleppa. Isa oli ta pärast päästmiselamust hüljanud ja kodust ära ajanud. Ta teenis mitmel pool mandril «sakste» juures, ka lapsehoidjana, ja veetis vanadusepäevad Vändras. Ta tõi endaga alati kaasa erilise armsuse, temaga taheti suhelda, teda hinnati nii koguduses kui väljaspool. Temast kiirgas armastust ja hoolivust.

Kuressaare koguduse juhatuses oli minu saabudes kaks pikaajalise vaimuliku töö ja juhtimise staažiga priikoguduse venda. Üks neist, juhatuse esimees, oli hea majandusmees, isalikult hooliv ja abistav. Teine oli autoriteetne ja hea nõuandja mitmetes vaimulikes küsimustes. Alati olid nad valmis sõnaga teenima. Kui saadi teada, et uus kogudusevanem on Ridala juurtega, ühinesid mitmed vaimuliku koduta jäänud endised priilased kogudusega. Ka eemalolnud uuendasid oma osadust Issandaga ja ühinesid kogudusega.

Esimesest priikogudusest Ridalas sai hiljem Eesti suurim baptistikogudus. Kas seal vastuolu ei tekkinud?

Esialgu oli neid, kes baptistidega ei ühinenud, aga hiljem tegid seda. Kes jäid omaette, hääbusid. Endine baptistiliidu juht Karl Kaups nägi Eesti baptismis nelja voolu: ortodoks-baptistlik, tundeküllane priikoguduslik, vaimupühitsuslik ja allianss-vennastuslik. Ridala koos mitme teise kogudusega esindas tundeküllast priikoguduslikku voolu. Aga koguduses toimisid mitmesugused ametid ja annid (Rm 12,6–8; Ef 4,11–16). Evangeeliumi kuulutamine oli hoogne ja Jumal kinkis ärkamisaegu.

Millised on Sinu mälestused Ridalast?

Lapsepõlvemälestuste hulka kuulub pühapäevakool. Läksime jalgsi, kingad näpu otsas, umbes seitse kilomeetrit, enne palvelasse jõudmist panime kingad jalga. Tädid rääkisid meile piiblilugusid «pildirullide» vahendusel. Laulsime «Koidulauludest». Anti õppida kuldsalmid. Meenub üks jõuluõhtu. Laulsime ja ütlesime salmid. Pastori poeg deklameeris oma luuletuse. Vennad aplodeerisid vaimustuses ja mitmed ühinesid sellega. Muidugi saime kõik oma pakid.

1945 oli uue kogudusevanema August Sammeli ordineerimisteenistus. Sellel tundsin ligi 11-aastase poisina erilist taeva ligiolu. Mõni aeg hiljem, ühel äratusnädalal, kus teenisid Johannes Jääger ja Joosep Leisberg, kogesin tõelist Jumala kutset. Aga keegi ei julgustanud poissi...

1957 olin esimest korda päästetuna Ridalas. Seal laulsid ja tunnistasid Haapsalu koguduse noored eesotsas Jüri Nõlvakuga. Kui nende osa lõppes, näitas koosoleku juhataja sõrmega mulle. Silmade ette jäi salm Gl 5,1: «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!» Kogesin erilist «tunnistamise-õnnistust» (Rm 10,9–10) ja sellest said koosolekul osa kõik. Issand oli avanud mulle sõnaukse.

Kas Sul on kahju, et ei saanud kooliõpetajaks jääda?

1953 lõpetasin Haapsalu Õpetajate Seminari. Soovisin jätkata õpetajate instituudis, kuid kuna ma polnud kommunistlik noor, ei võimaldatud seda. Mind suunati Riisipere lastekodusse, kus töötasin kasvatajana ja koolis õpetajana. Mulle määrati vanemate poiste rühm, kus oli muret distsipliiniga. Sain poistega hästi hakkama, mängisin nendega koos orkestris, tegime luuremänge.

Pärast sõjaväge töötasin Tallinna 18. keskkoolis. Mulle anti klass, millest vanem naisõpetaja loobus, kuna poisid kasvasid tal üle pea. Mindki pandi proovile, kuid peagi said «raskematest» poistest mu parimad abilised. Võin öelda, et tegin seda tööd kogu südamest ja oleksin edasigi teinud. Aga siis tuli eriline ateistlik surveperiood ja mind «koondati», nagu hiljem kõik usklikud õpetajad.

Ma ei ole kahetsenud pedagoogilist ettevalmistust, seda on väga vaja olnud kogudusetöös. «Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks» (Rm 8,28).

Sinu peamine vaimulik töö oli nõukogude ajal. Kuidas Sa hakkama said?

Minu esimene vaimulik tööpõld oli Suure-Jaanis. Külastasin koguduseliikmeid ja ka eemalejäänuid. Pilistveres tegin visiidi luteri õpetajale Hugo Pärnole, Tarvastus Harri Haamerile. Hüpassaares külastasin helilooja Mart Saart. Pahandusi ei tulnud, sest eelmine kogudusevanem oli väga lugupeetud töömees ja kohalikud võimud ei sekkunud koguduse töösse.

Kui tuli korraldus siirduda Kuressaarde, siis olevat see olnud usuasjade voliniku soovitus, kuna Suure-Jaanist polevat tulnud ühtki kaebust. Kuressaares aga kutsuti mind pärast esimest pühapäeva võimuorganite poolt välja ja nõuti voliniku kirjalikku luba, et võin jutlustada. Ametivõimud lahendasid asjad omavahel ära. Töö läks rahumeelselt edasi, siiski teadsime, et «seadusesilm» meid jälgib. Kuigi asusime keelutsoonis (sissesõit mandrilt oli erilubadega siinsete kutsete alusel), külastasid meid mandrilt mitmed vennad-evangelistid, samuti Hiiumaa vennad, kel polnud luba vaja. Uusi inimesi tuli äratusnädalatel usule. Neid võis pidada, kuna see oli meie liidu traditsioon. Samuti toimusid vastukülaskäigud. Kuna olin presbüterite nõukogu liige, tuli külastada paljusid kogudusi nii saartel kui mandril, eriti evangeelsetel nädalatel, ja seda vanempresbüteri volikirjaga.

Kuigi noortetöö oli keelatud, kogunesid koguduseliikmete lapsed kinniste uste taga. Ja 1971–1972 kinkis Issand imelise äratuse. Tekkis noortekoor, toimusid noortelaagrid, oli esinemisi linnas ja maakogudustes. Muidugi ei jäänud tulemata ka pahandused, sest mitmed lauljad olid ju «alamõõdulised». Asi piirdus siiski noomitustega, halvemal juhul trahviga. Hiljem leidsime noorte laagripaigaks Roose kopli Vanamõisas. Seal ei kimbutatud meid, kuna peremees ja kogudusevanem Eduard Lepik oli sõjaveteran ning ka tema lapsed kuulusid noorte hulka.

Kohalikud ülevaatajad olid inimlikud ja vaatasid mitmetele nn üleastumistele läbi sõrmede. Ja kui oli oodata kontrolli kaugemalt, siis anti mõne koguduseliikme kaudu märku, et vältida pahandusi.

Hinnati ka põhimõttekindlust. Kui sain 1982 kutse külastada Vancouveri kogudust, siis pakuti teatud organite poolt lisatingimusi. Kui loobusin, teatati, et panen ise endal tee kinni. Ja siiski kutsuti mind mõne aja möödudes taas välja ning anti luba ilma tingimusteta sõita. Olin tänulik, et võisin puhta südamega külastada nii Toronto kui Vancouveri kogudust ja ka meie sõpruskogudust Eskilstunas Rootsis. Kõik eelnev sai teoks tänu Issandale ja kogudus(t)e eestpalvetele. Issand kinkis tarkuse, kuidas toimida ja juhtida taolistes tingimustes.

Millele peaks praegu peatähelepanu pöörama?

Usun, et Issand kutsub meid jätkuvalt üles pühitsuselule ja palvele üha sekulariseeruvas ühiskonnas, et piirid oleksid koguduse ja maailma vahel selged (Rm 12,2) ning evangeelium saaks kuulutatud kõiki kaasaja vahendeid ja võimalusi kasutades (Ap 1,8).

Täname!

MA JÄIN HILJAKS

Ja nii tuli mul õppida Eestis, kus suhtuti neil aegadel usklikesse palju mõistvamalt ja kultuursemalt. Sõitsime Narva onu Petja ja tädi Nadja Kozakovide juurde. Nad olid kuldsed inimesed, kes armastasid tuliselt Issandat. Neil ei olnud lapsi ja ma olin neile nagu oma tütar. Sealses koguduses sain ma 15-aastaselt usklikuks.

Igal esmaspäeval sõitsin koos oma uskliku sõbranna Ljuba Kalininaga Kohtla-Järvele õppima. Reedeti sõitsime jälle Narva tagasi. Elasime kooli juures ühiselamus. Pärast tunde tuli ruttu kodused ülesanded ära teha, sest õhtul jooksime haiglasse tööle.

OMAPÄRANE PATSIENT

Ükskord tulin jälle nagu tavaliselt oma osakonda tööle. Kohe tuli tegutsema hakata – kastsin lilli, pesin palatite ja koridori põrandaid, suhtlesin lamavate haigetega ja vahetasin neil voodipesu.

Pärast oma kohustuste täitmist tahtsin veidi puhata ja koduseid ülesandeid teha, kuid valveõde Tanja kutsus mind enda juurde ja ütles: «Meile tuli veel üks patsient. Ta on kümnendas palatis ja ei taha kellegagi rääkida. Kui ta ei taha, siis ära tema palatit korista. Homme tulevad tema omaksed ja teevad kõik ise ära. See naine on väga agressiivne kõigi meedikute suhtes.»

Võtsin kohe vajalikud asjad kaasa ja läksin sellesse palatisse. Avasin ukse, naeratasin sõbralikult ja teretasin. Mingit vastust ma ei saanud. Akna all istus sümpaatne mustasilmne keskealine naine. Tema lainelised tihedad juuksed ulatusid peaaegu maani. Mõlemal pool voodit öökappidel seisid vaasid kollaste ja punaste roosidega. Tundmatu vaatas minu poole oma ilusate kurbade silmadega ja pöördus akna poole, andes mõista, et ei taha minuga rääkida. Pesin ruttu põranda puhtaks ja läksin minema.

Valveõde ütles mulle, et sellel naisel on kopsuvähk. Ta peab veel kolmneli nädalat vastu. Omaksed on teda viinud igale poole tervendajate juurde. Nad on kulutanud tohutult raha, kuid ei ole suutnud teda millegagi aidata. Ma oleksin väga tahtnud seda inimest aidata, kuid ei teadnud, kust alustada, sest olin ainult 16-aastane.

KARJÄÄR JA ELU

Nii möödus kaks nädalat. Haige tervis üha halvenes. Ja iga kord, kui püüdsin palatit koristades vestlust alustada, oli meie vahel nagu mingi sein.

Ühel õhtul külastas minu haiget üks tema tuttav ja meil medõega õnnestus veidi teada saada selle salapärase naise elust. Me suhtlesime selle sõbrannaga vaikselt koridoris, uks palatisse oli paokil. Ta rääkis meile, kui palju au, lilli ja fänne oli sellel patsiendil.

Tal olid mees ja poeg, kuid tal pole kunagi olnud karjääri ja sõitude tõttu aega tegelda perega. Igaüks elas oma elu. Mees oli praegugi kuskil komandeeringus. Nad elasid üksteist pereeluga sidumata ja ei tegelenud ka lapse kasvatamisega, pannes selle mehe vanemate õlule. Naisele meeldis selline elu. Sõbranna väitis, et patsient Jumalat ei eitanud. Haige lootis, et oma elu lõpus jõuab ta Temaga suhted korraldada.

EI JÕUDNUD

Kui sisenesin haigla osakonda, siis ei olnud seal minu üllatuseks kedagi. Haiged ei jalutanud nagu tavaliselt, vaid istusid palatites.

Läksin ruttu riidehoidu ja nägin valveõde Tanjat, kes oli hommikust peale tööl. Mind nähes sai ta rõõmsaks ja ütles: «Kuidas ma sind ootasin, sul oli õigus! Nüüd ma tean, et on olemas taevas ja põrgu!» Ma vaatasin talle üllatunult otsa ja küsisin: «Mis, kas ma jäin hiljaks?» Tanja noogutas vaikides ja osutas kümnenda palati poole. Mul oli väga valus ja kahju, et mul ei õnnestunud selle inimesega rääkida ja ta läks ilma meeleparanduseta põrgusse.

SURMAGA VASTAKUTI

Järsku kostis kümnendast palatist naisterahva appikarje. Tanja kutsus valvearsti ja nad läksid koos surija juurde. Haige palus õel tulla talle lähemale ja haaras järsku tema tärgeldatud kitli servast kinni. Tema silmades oli õud: «Minu järgi juba tuldi ja nad seisavad teie selja taga!»

Tanja vaatas üllatunult koos arstiga tahapoole ja vastas, et peale nende pole palatis kedagi. Kuid haige oli veendunud, et seal seisab veel üks mees üleni mustas. Tema sõnul mees naeris hääletult, paljastas oma hirmsaid hambaid ja kutsus teda enda juurde, sirutades tema poole oma pikad kondised sõrmed. Medõde üritas oma kitlit vabaks teha, kuid haige haaras sellest veel tugevamini kinni ja oigas: «Ma ei taha temaga minna! Aidake!»

Sel momendil kukkus öökapilt lillevaas ja purunes kildudeks. Surija ütles: «Tema lükkas vaasi maha ja naerab, et te usuksite…» Pärast seda ta hingas veel mõned korrad sügavalt. Tema suured silmad palusid abi. Kostsid mõned teravad ohked ja hing läks välja.

Tanja rebis närviliselt oma kitli surnu käest lahti ja lahkus kiiresti palatist. Arst samuti, rutates kuuldust ja nähtust üllatununa oma ruumi.

VALUS MÄLESTUS

Kuid mõnikord, meenutades seda lugu, on mul väga kurb sellepärast, et ei jõudnud aidata sellel õnnetul naisel leida päästmist. Miks nii juhtus, saan ma tõenäoliselt teada alles igavikus.

See lugu minu noorusest õpetas mulle eluks palju. Ma sain aru, kui oluline on alati kiirustada Jumalast tunnistamisega.

JELENA LISSITŠENKO
Vera i Žizn

RISTIUSU HÄLLI ÄHVARDAB OHT

Kristluse häll Lähis-Idas on üha enam ohustatud. Umbes kaks tuhat aastat tagasi levis usk Jeesusesse Kristusesse kiiresti Pühalt Maalt just Lähis-Itta ja Põhja-Aafrikasse. Tänapäeval on kristlased neis enamasti islami võimu all olevates maades raske surve all – neid ohustavad islamiäärmuslased ja riiklikud repressioonid.

Suurte lootustega seotud Araabia kevad ei toonud kristlikule vähemusele häid tulevikulootusi. Vastupidi – nende vabadus ja ühiskondlik staatus on uute islamlike valitsuste poolt senisest enam piiratud, tagakius kogub hoogu. Sajad tuhanded kristlased on juba oma kodumaa jätnud.

IGA KÜMNES ON KRISTLANE

Kristlased on Süürias kodusõja rinnete vahel kõvasti kannatada saanud. Kui president Bashar al-Assadi režiim langeb ja võim läheb islamistide kätte, võivad vaenuaktid kristlaste vastu veel suuremaks minna. Ka suhteliselt rahulikus Liibanonis on tegutsemas jõud, mis ohustavad kirikute julgeolekut. Kirikud kaotavad oma mõju ja islam tugevneb, seda ka ekstremistlike jõudude kaasabil nagu Hesbollah (Allahi partei).

Türgis kannatab kristlik vähemus diskrimineerimise ja üksikute vägivaldsete rünnakute all. Pühal Maal ei ole Araabia kevade rahutused kristlasi puudutanud, kuid eriti radikaalse islamliku Hamasi valitsetavas Gaza sektoris kannatavad nad vägivalla ja diskrimineerimise käes. Ka Jordani jõe idakaldal on nende elutingimused rasked.

EI OLE KEVADET ARAABIAS

Araabia poolsaarel on kohalike kristlaste arv väga väike. Saudi Araabiat ja Jeemenit loetakse äärmuslikeks islamimaadeks. Ka Pärsia lahe ääres on kohalikud kristlased ohus. Nad peavad enamasti salaja omavahel kokku saama.

Iraanis kasvab kristlusesse pöördujate arv vaatamata suurele riiklikule jälitamisele ja ähvardamistele. Iraagis on kristlik vähemus pärast USA juhitud sissetungi aastal 2003 tugevaid lööke saanud. Sajad tuhanded on oma kodumaalt põgenenud.

Jordaania on seni olnud kristlaste jaoks suhteliselt ohutu ja rahulik maa. Sellele vaatamata võib ka seal lahkumine islamist tuua kaasa inimõiguste ja vabaduste kaotamise, perekonnast väljaheitmise ja muud ohud. Seni on tänu kuningas Abdullah II mõjule õnnestunud äärmusislami rünnakut ära hoida. Kuid pikaajaline põgenikevool Süüriast võiks riiki ebastabiilsemaks muuta.

idea Spektrum

LÜHIDALT

22. ja 23. septembril toimus Ridala Baptistikoguduse palvelas Eesti priikoguduste 130. juubeliaastapäevale pühendatud ajalookonverents «Priiuse kandjad». Ettekande pidasid konverentsi juhataja Enn Veevo («Lindpriidest priikoguduste liiduks»), Jaan Bärenson («Läänemaa ärkamise ajalooline taust»), Herman Mäemets («Mälestusi priilastest Ridalas ja Saaremaal»), Joosep Tammo («Priikoguduste vaimulaadist») ja Kaie Kant («Priikoguduste lauluvarast»).

Konverentsi tervitas Ridala koguduse emeriitpastor Aare Tamm. Esimesel õhtul peetud jumalateenistust juhatas Margus Mäemets, jutlustas Meego Remmel ja laulis Hannes Nõlvaku ansambel. Lõpujumalateenistust juhatasid Ethel ja Eedi Suurküla, jutlustas Enn Veevo ning laulis Oleviste ja Haapsalu ühendmeeskoor.

Loe intervjuud ülevalt ning vaata pilte alt!

Karin Raja, kes on Eesti EKB Koguduste Liidu naistööd juhtinud kaheksa aastat, andis Keilas 6. oktoobril toimunud naiste sügispäeval juhitöö üle Talvi Heldele.

PRIIUSE KANDJAD

Eesti priikoguduste 130. aastapäeva konverents 22. ja 23. septembril 2012 Ridala Baptistikoguduse palvelas

1. Ekskursioon Ridala luteri kirikusse. Altari ees on pastor Kari Antero Tynkkynen.
2. Aare Lige, Tarmo Kähr ja Erli Lepik.
3. Siim Teekel, Joosep Tammo, Eenok Palm ja Enno Tuulik.
4. Esireas Enn Veevo ja Kaie Kant, teises Ermo Jürma, Aare Tamm ning Ethel ja Eedi Suurküla.
5. Annely ja Enn Veevo tutvustavad Erich Tõkke raamatut «Hea sõnumi kuulutaja».
6. Lõpujumalateenistus.