|
«Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed» (1Ms 1,16). Selles tekstis on suurema all muidugi mõeldud päikesevalgust ja väiksema all kuuvalgust.
Inimene õppis ruttu ka ise valgust tegema. Lõkke- ja küünlatulele on juba ammu lisandunud elektrivalgus. Pildil olevad seadeldised salvestavad päeval päikeseenergiat ja helendavad pimedal ajal.
Jeesus ütles: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8,12). Mäejutluses ütles Ta usklikele: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5,14–16).
Maailma valgus saab tulla ainult siirast usklikust südamest. Teesklus ei ole isegi kunstvalgus, vaid pimedus.
 MURE HOMSE PÄRAST
Toimetaja kommentaar
Kaks kuud tagasi oli üheks kommentaari teemaks naftakatastroof Mehhiko lahes. Nüüd on leke kõrvaldatud (täname Jumalat selle eest!), kuid tohutu kogus naftat on ikka veel meres. Ajakirjanduse andmetel teenivat osa kalureid head raha nafta kogumisega. Õnnetuste likvideerimine võib muidugi elatist anda, aga parem oleks, kui õnnetusi ei tuleks ja elu läheks loomulikku rada.
Eesti suvi hakkab lõppema. Koolid alustavad jälle tööd ja varsti hakkame maju kütma. Nii peabki olema. Aga asjade käik ei ole alati ettearvatav. Kindlasti peab meil olema vaimulik eesmärk nagu apostel Paulusel: «Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses» (Fl 3,14).
PAHANDUS LEIVA PÄRAST
Eesti leivaliit teatas, et leiva hind võib tõusta, kui jahu hind kerkib. Sellest tuli palju kära ajakirjanduses ja poliitikute sõnavõtte. Alustati uurimist, kas tegemist pole kuritegeliku kokkuleppega, mis takistab hinna normaalset kujunemist.
Leib on eestlaste jaoks asendamatu toiduaine, seega puudutab selle hind igaüht. Kas hinnatõus on paratamatu või määratud kellegi taskut täitma? Jahu ja leiva hindade omavaheline seos on loogiline. Aga elu näitab, et ka paratamatute asjade kõrvalt üritatakse lisa teenida. Eks sellepärast on paljud ka euro tuleku pärast mures.
Toiduainetega on Eestis nii, et nende tootmine on aegajalt põllumehele väga vähe kasulik. Alles hiljuti protestisid tootjad piima madalate kokkuostuhindade pärast. Poes oli piim sel ajal väga meeldivalt odav. On olnud imelikke aegu, kus vilja kasvatamine oli majanduslikult lausa kahjulik tegevus. Hindade tõus teeb kahjuliku jälle kasulikuks.
Tegelikult on saak tänavu ju alles koristamisel ja lõplikke hinnanguid ei saa veel anda. Aga mõndagi põllu- või aiavilja oleme juba vähem saanud kui tavaliselt. Sinna pole midagi teha. Nälga see muidugi ei tähenda, sest tänapäeval tuuakse puudujääv osa teistest maadest sisse. Saak võib Euroopas ikalduda, kuid seda ei juhtu korraga terves maailmas. Kaugelt importimine mõjub loomulikult rahakotile halvasti.
Jeesus õpetas meid paluma: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!» (Mt 6,11). Ta julgustas tulevikuhirmus vaevlevat inimest: «Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?» (Mt 6,25–26). Ta on oma rahvast aidanud kõigil aegadel ja aitab ka edaspidi.
Aga poliitiliseks kemplemiseks pole kahjuks miski liiga püha.
Ka hoolas põllumees ei saa iga viljatera kätte
AJAVAIM JA INIMÕIGUSED
Hiljutine Baptistide Maailmaliidu kongress Honolulus rõhutas tervikliku misjonitöö tähtsust, mis haarab lisaks sõnalisele kuulutustööle erinevaid sotsiaalseid alasid – vaeste ja rõhutute abistamist, inimõiguste ja usuvabaduse eest seismist, hariduse ja soolise võrdõiguslikkuse edendamist ning säästlikku keskkonnakasutust.
Kahtlemata peab evangeeliumi kuulutamine olema seotud reaalse eluga ja selle parandamisega. Ühe määratluse annab Jaakobuse kiri: «Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata» (Jk 1,27).
Baptistid on läbi aegade seisnud usuvabaduse eest – üheks põhjuseks on kindlasti olnud kurb praktika, kus usuvabadus neile endile pole kehtinud. Kas see peab alati laienema inimõiguste eest võitlemiseks, on vaieldav. Pealegi, kui inimõigusi tuletatakse ajavaimust ja mitte Jumala Sõnast. Niisuguseid käsitlusi tahab ühiskond mõnelgi maal peale suruda ka koguduste praktikale. Tuntud ja kurb näide on homosuhted, mida Piibel aktsepteerida ei luba.
Üks inimõigustest on õigus pattu teha. Selle õigusega pole aga taevariigi väravas midagi peale hakata – sisse päris kindlasti ei lasta. Aga see inimene, kes tunneb ennast erinevatest arvamustest lükatuna-tõugatuna ning ebakindlana, võib julgesti pöörduda Jeesuse poole. Tema ütles: «Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid» (Jh 8,31–32).
MÖÖDA RASKET TEED
«Ja Ta ütles mulle: «Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!» Kui Ta minuga rääkis, siis tuli mu sisse Vaim ja pani mind jalgadele seisma; ja ma kuulsin Teda, kes minuga rääkis. Ta ütles mulle: «Inimesepoeg, mina läkitan sind Iisraeli laste juurde, vastupanija rahva juurde, kes on mulle vastu pannud; nemad ja nende vanemad on mu vastu üles astunud otse tänase päevani. Neil lastel on jultunud näod ja paadunud südamed; ma läkitan sind nende juurde ja sa pead neile ütlema: Nõnda ütleb Issand Jumal; ja kuulaku nad või ärgu kuulaku – nad on ju vastupanija sugu –, nad peavad siiski teadma, et nende keskel on olnud prohvet. Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! Ära karda nende sõnu ja ära kohku nende ees – nad on ju vastupanija sugu –, vaid sina räägi neile minu sõnu, kuulaku nad või ärgu kuulaku – nad on ju vastupanijad! Aga sina, inimesepoeg, kuula, mis mina sulle räägin! Ära ole vastupanija nagu see vastupanija sugu! Ava oma suu ja söö, mis mina sulle annan!» Siis ma vaatasin, ja ennäe, mu poole oli sirutatud käsi, ja vaata, selles oli rullraamat. Ta tegi selle minu ees lahti ja see oli mõlemalt poolt täis kirjutatud; sinna oli kirjutatud nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid. Ja Ta ütles mulle: «Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!» Siis ma avasin oma suu ja Ta andis mulle süüa selle rullraamatu. Ja Ta ütles mulle: «Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!» Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.»
Hesekieli 2,1–3,3
Hesekieli raamatu alguses kohtume noore heebrea preestriga, kes seisis Kebari jõe kaldal võõral ja imelikul maal. See preester oli Hesekiel. Tema ja ta rahvas olid vangid sellel maal.
Võib-olla oli Hesekiel jõudnud hetkeni, kus ta ütles: «Milleks üldse veel see kõik? Jumal ju enam meist ei hooli!» Siis saatis Jumal väga suure liivatormi ja selle keskel nägi Hesekiel Jumala au selliselt, nagu me ei kohta kuskil mujal Piiblis. Imelike ja võõraste sümbolite kaudu ilmutas Jumal ennast oma ootavale sulasele.
Pärast võrratut kogemust Jumalaga langes Hesekiel silmili maha Tema ette. Paistab, nagu oleks ta tahtnudki niisuguses olukorras jääda jõe kaldale, et sõna otseses mõttes imeda endasse kogu Jumala eneseilmutuse auhiilgust ja imelist lähedust. Aga Jumal ütles, et ta ei jää siia. Tal oli Hesekielile anda töö, mida tuli kiiremas korras tegema hakata. Teda ootas ees pikk ja kohati vaevane teekond. Ta ei tohtinud kaotada aega ja pidi hakkama ennast ette valmistama.
«Mäetipu elamused» Jumalaga on suurepärased ja vaimustavad – sageli puuduvad sõnad, et kõike seda kirjeldada. Aga sealsamas on ka orud. Meil tuleb valmistuda, et nendes orgudes jumaliku jõuga edasi astuda.
JUMAL ANDIS HESEKIELILE ÜLESANDE
Hesekieli tööks pidi olema kohtusõnumi viimine rahvale. See tuli edasi öelda inimestele, kes arvasid, et nendele on niigi juba liiga raske kohtuotsus langetatud. Nad olid sõjavangid. Neid oli viidud võõrale maale. Kuid kohtumõistmise sõnum ei tähenda tingimata süüdimõistmist. Kui me kristlastena loeme Piiblit ausalt ja avatult, siis näeme oma patte ja tegematajätmisi. Vahel võtab Jumal ette operatsioone (lõikusi) ehk «vesivõsude kärpimist» meie usuelus. See pole alati meeldiv kogemus.
Need heebrea vangid ei tahtnud tunnistada oma patte. Neil oli iseendist kahju ja nad tahtsid hoopis kaastunnet. Paljud neist olid pidanud taluma kannatusi. Nad ei tahtnud rohkem tuld enda sisse, vaid tervendavat salvi haavadele.
Aga igatsuses lohutuse ja kaastunde järele on peidus oht. Me tahame sageli rohkem kui vajame. Jumala laste elus tulevad ajad, kus meid sunnitakse ennast proovima, vaatama otsa oma tegematajätmistele ja pattudele ning meelt parandama. Nii oli Hesekielil tol hetkel suur probleem. Tema kaasmaalased, samuti paljud inimesed tänapäeval, olid valmis uskuma Jumalat seni, kuni Jumal näitas üles kaastunnet nende vastu. Nad ei soovinud, et neile räägitakse pattudest ja meeleparanduse vajadusest, oma tegematajätmistele silmavaatamise vajadusest. Neil oli niigi piisavalt probleeme.
Õppetund meile ja neile on see, et meid on kutsutud elama usklikuna mitte ainult ideaalsetes oludes, vaid ükskõik missugustes oludes, kuhu me satume. Isegi surmavarju orus. Elada usklikuna ja mitte teha meelega pattu. Samuti mitte jätta tegemata head, mida me suudame teha.
Kuidas siis Hesekiel alustas oma julget jutlustamist kohtumõistmisest ja enese läbiproovimisest? Esmalt kutsus ta inimesed tagasi isikliku usu praktiseerimise juurde. Ta rõhutas kindla dieedi pidamise vajadust, palvet ja hingamispäeva pühitsemise tähtsust. Hesekiel teadis, et need asjad pole tähtsad mitte iseeneses, aga nad on elulised selleks, et hoida nii välist kui sisemist vaimulikku suhet Jumalaga.
Elame ajal, kus meie kõigi ees seisavad pidevalt mitmesugused vajadused, küsimused, väljakutsed, sealhulgas evangelism. Vahel on kõik need asjad üheskoos meie peal – me ei suuda seda kõike kanda. Aga vaadake, me suudame, kuid alles siis, kui meie isiklik suhe Jumalaga on korras. Siis me kanname ära kõik isikliku elu koormad ja väljakutsed. Siis saame olla nii oluliseks soolaks ja valguseks meie ilmalikus ühiskonnas. Ainult siis.
Hesekiel ütleb sulle täna – vaata oma südant. Vaata oma igapäevast praktilist elu! Asju nagu palve, dieet, kasinus ehk enesevalitsus ja pühapäeva pidamine. Võib-olla veel midagi. Selle kõige kaudu ja selle abil me ehitame üles suhet Jumalaga. See võib olla mõnele raske sõnum. Aga see on Jumala sõna.
JUMAL ANDIS HESEKIELILE TEENIMISEKS VAJALIKU VARUSTUSE
Jumal ütles Hesekielile, mida teha ja see polnud just väga meeldiv ülesanne. Aga Jumal ei jätnud Hesekieli uue teadmisega üksinda. Ta andis varustuse ja vajalikud tööriistad, väe ja jõu, milles ta võis minna.
Kas paneme tähele Jumala ausust oma sulasega? Jumal selgitas prohvetile põhjalikult, et tema ülesanne ei ole kerge. Väga elavalt ja loomutruult hoiatas Jumal Hesekieli, et ta saab kogeda kibuvitsu, okkaid ja skorpione. Sellega pidas Jumal silmas, et enamik inimesi lükkavad Hesekieli sõnumi endast ära ja kohati on olukordi, kus isegi prohveti füüsiline julgeolek on ohus.
Hs 2,9 lugesime: «Siis ma vaatasin, ja ennäe, mu poole oli sirutatud käsi, ja vaata, selles oli rullraamat.» Jumal ise andis prohvetile oma Sõna. Ja Ta ütles Hs 3,1: «Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat.» Kui Hesekiel tegi nii, siis oli see magus nagu mesi! Edasi ütleb Hs 3,14: «Ja Vaim tõstis mu üles ja võttis minu, ja ma läksin sügava sisemise erutusega; Issanda käsi oli tugevasti mu peal.» Jumal on meiega ülesannetes! Ta kingib meile vajaliku varustuse!
Tihti ongi see nii, et enne kui saame maitsta mee magusust Jumala Sõnas, peame esmalt kogema mõnd hoopis kibedamat asja. Niisugused ongi Jumala sõnumi osad, mis kutsuvad meeleparandusele ja enesekontrollile. Piibel esitab meile otsekohese ja tõese pildi inimese nõrkusest ja jumalikust jõust, mis on saadaval.
Pangem näiteks tähele, kuidas pühakiri kirjeldab piibliloo suurte tegelaste nõrkusi ja ka tugevusi. Aabraham oli valelik, Jaakob petis, Eesav lihtsalt rumal, Taavetile meeldis üks kena naisterahvas. Kuid see pole veel kogu nimetatud isikute elu. Jumal puudutas neid nõrku mehi, tegi nad tugevaks ja suureks. Nad polnud suured iseendast, oma jõust. See oli Jumala arm ja töö.
See ütleb meile lihtsa tõe – inimene on pattu teinud. Kuid see ongi just see, mida inimene kuulda ei taha. «Ma pole mingi halb inimene!» kuuleme kohe. «Tegelikult olen ma oma südames hea inimene! Kui mul oleks parem ümbrus, siis oleks kõik teistmoodi! Kui mul oleks piisavalt süüa ja raha, siis ma oleks täiesti hea inimene!»
Aga see pole ju tegelikult nii. Patt pole lihtsalt üks inimese reaktsioonidest ümbritseva suhtes, pole vaid pärilikkuse küsimus. Patus väljendub inimese langenud loomus. Apostel Paulus ütles: «Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3,23).
Maailmas on üks isik, kelle elu ja saatuse eest vastutan ainuüksi mina. Kas see isik vastab sellele mõõdule, mida ta Jumala abiga on võimeline saavutama? Kui ei, siis see isik peab meelt parandama. Mina olen see isik. See kehtib igaühe kohta. See ongi Hesekieli sõnum ja tegelikult läheb see sõnum läbi terve Piibli. Kahjuks inimestele see ei meeldi. Pole kunagi meeldinud ja ilmselt ei hakka ka meeldima. Me tunneme ennast ebamugavalt, kuuldes oma tõelisest olukorrast ja vajadusest. Kuid see on meie ainus lootus.
HESEKIELI KAUDU RÄÄGIB JUMAL MEIEGAGI
Mida öelda kokkuvõtteks? Iga sadama sissesõidul on merre pandud poid – meremärgid, ohutähised, mis näitavad teed. Need meremärgid hoiatavad: kui sa meid ignoreerid, kui sa lähed kõrvale, siis seal on karid ning see toob kaasa õnnetuse.
Pühakirja standard on kõrge. Jeesus ütles oma kuulajaile ühes olukorras koguni: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» (Mt 5,48). Raske oleks tõsta latti sellest ootusest kõrgemale!
Kuid mida inimene tihtipeale ootab? Lõtva ja mõnusat moraalikoodeksit, kus pole erilisi nõudmisi heatahtlikult «esiisade Jumalalt», kes vaid naeratab patukeste ja tegematajätmiste peale. Tegelikult on Jumal inimese ette seadnud standardid, mida me võime saavutada ainult Tema abiga. Kui me hakkame püüdlema selle poole, mis on meid tõepoolest armastava Jumala soov, siis kogeme, kuidas me südamesse hoovab tohutu rõõm ja rahu, mida see maailm ei suuda kunagi anda ega ka ära võtta. Selline seesmine olukord annab jõudu ja kasvatab seda!
Prohvet Hesekieli sõnum on tänapäeval lausa fantastiliselt asjakohane. Ta ütles oma rahvale, et ükskõik, kas nad on sügaval orupõhja varjus või päikesepaistelistel mäenõlvadel, nende kohus on elada välja oma usku. Raskusi ei tohi karta! Ja kui nad ebaõnnestuvad, kukuvad läbi, siis tuleb meelt parandada ning jälle õige suhe Jumalaga sisse seada.
Sedasama ütleb prohveti sõna meilegi. Praegu on Jumala armastus maailmas meie läbi. Kristuse kogudus annab seda armastust edasi! Ning sina ja mina oleme oma elu ja sõnumiga ka isiklikult selle armastuse kanalid. Parandagem siis meelt ja kandkem meeleparanduse sõnumit alati ja kõikjal, kus me liigume!
HELARI PUU
Tallinna Allika Baptistikoguduse pastor
SEMINARIS TÖÖTAB UUS ÕPPEPROREKTOR
Aktuaalne teema
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris on kolmandat nädalat ametis uus õppeprorektor – EVE SAUMETS. Kuulutajale rääkis ta nii uuest tööst kui ka seminari probleemidest.
Kui suur on Sinu töökoormus?
Olen seminaris tööl poole kohaga. Tegelikult on hetkel tööd pooleteise koha eest.
Sa ei ole vist ainus uus inimene seminaris?
1. septembrist tuleb tööle Agnes Pulk (endine Böning), kes oli varem Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretär. Temast saab koolitussekretär. Samuti asub seminaris tööle teadus- ja arendussekretär Kalmer Marimaa.
Mis on Sinu esimene mure uues ametis?
Semester tuleb käima panna. Õppejõududega tuleb kokkuleppele jõuda, et tunniplaan sujuks. Üliõpilased peavad saama informeeritud. Iseenda jaoks tuleks paika panna süsteem, mis võimaldaks kiiremat orienteerumist seni talletatud informatsiooniväljas.
Mis on Sinu teine mure?
See on isiklikku laadi. Jätkan ise ka õpinguid ülikoolis saksa keele ja kirjanduse magistrantuuris. Tuleb ühildada õppimine, töötamine ja pere. Lapsed on veel väikesed – üks alles läheb lasteaeda, teine kooli, kolmas hakkab kooliteed käima juba järgmisel sügisel.
Sa elad ju seminari majas ja tööl käia on väga mugav.
Me läheme hoopiski Elvasse elama. Ostsime vana maja, mis tuleb korda teha. Oleme elanud seminari majas «ajutise» lahendusena juba 16 aastat. Lapsed kasvavad ja neile on ruumi vaja.
Väga kõrgel tasemel on öeldud, et kõrgkoole jääb Eestis palju vähemaks. Kas see teeb ka seminarile muret?
See on tõsine asi – kõrgharidusmaastikku korrastatakse päris süstemaatiliselt. Kõik Eesti kõrgkoolid peavad läbima üleminekuhindamise, seminari jõuab see kevadel. Üleminekuhindamiseks vajalikud dokumendid tuleb esitada aga juba novembris. Vaatluse all on kõrgkoolide jätkusuutlikkus. Kuna seminar on liidu kool, ei saa ellujäämine olla üksnes seminari mure. Püüame anda endast parima ja olla optimistlikud.
Millised kitsaskohad seminaril on?
Üks mure on kindlasti tudengite vähesus ja ka nende edasijõudmine. Paljud õpivad töö ja pere kõrvalt. Kindlasti ka finantsid. Korralisi õppejõude on samuti vähe.
Sinu kabineti seinal on üliõpilaste nimekiri. See on päris huvitav literatuur.
See on mulle ka huvitav. Nimekirjas on inimesi, kes on juba aastaid tagasi siin olnud ja nüüd on avaldanud soovi uuesti jätkata. Väga tore oleks, kui nad sel korral jõuaksid lõpetamiseni.
Vaimulikul tööl on palju praktikuid. Mida see neile annaks, kui nad seminarist teooriat juurde õpiks?
Halba see kindlasti ei teeks. Võib-olla saaksid praktikud värskeid ideid ja avardaksid nii oma silmaringi kui ka mõttemaailma. Õppimise kaudu luuakse ka isiklikke sidemeid. Tekiks uus suhtlusring, samuti oleks tõsiseks väljakutseks proov ennast teooriast «läbi närida».
Seminar on andnud liidule üle 30 pastori ja abipastori. Seminarist on võrsunud koguni üks Eesti Vabariigi suursaadik (Paul Teesalu) ja vähemalt neli lõpetanut on töötanud koolides direktoritena.
Seminar ei ole halba tööd teinud. Pastorid, kes siit on läinud, saavad suurepäraselt hakkama. Seminari hariduse üle ei ole minu teada keegi kurtnud. Üliõpilased on saanud laia teadmiste põhja ja siit on olnud kerge edasi minna.
Kuidas on lood teadusliku tööga seminaris?
Sellele tuleb jälle jalad alla saada. Vahepeal seiskus ajakirja Via Theologica väljaandmine. Teadusajakiri oli seminarile päris oluline trump ning see tuleks taas elustada. Õppejõud töötavad mitme kohaga ning ka nende teadustööd tehakse ja avaldatakse nüüd mujal. Ajakiri on vajalik seminari oma teadustöö publitseerimiseks. Teadustöö elustamine saabki olema uue teadus- ja arendussekretäri esmane tööpõld.
Mis selles halba oleks, kui seminar kaoks ja liidu töötegijad saaksid hariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnast?
Seminar on rajanud aastatega tugeva aluse liidu töötegijate koolitamiseks. Päris suur tühimik jääks järele.
Usuteaduskonna haridus on eelkõige akadeemiline. Seminar on siiski rakenduslik kõrgkool, koolitades inimesi, kes saaksid omandatud teadmiste ja oskustega praktilisele vaimulikule tööle asuda. Võib-olla paljudel ei olegi potentsiaali teha suurt teadust ja sellel ei ole ka mõtet.
Siit peaks tulema palveteema ja natuke võiks rahakoti raudu ka avada?
Rahakoti rauad ja ka südamed võiksid seminarile alati avatud olla ning meie kogudustes võiks seminar olla pidevaks palveteemaks, eriti ajal, mil on käimas ulatuslikum võitlus ellujäämise pärast.
Täname!
24. augustil 2010 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris
PIIBLI TÕLKIMINE EI LÕPE IIALGI
Tartu Ülikoolis oli 25.-29. juulini Piiblikirjanduse Seltsi (Society of Biblical Literature) 2010. aasta rahvusvaheline konverents, millest võttis osa umbes 500 inimest. Kaaskorraldajaks oli Euroopa Piibliteaduste Assotsiatsioon (European Association of Biblical Studies). Üks osalejatest, SIMON CRISP (55) Suurbritanniast, on Ühendatud Piibliseltside tõlkeosakonna direktor. Kuulutajale andis ta intervjuu korralikus vene keeles.
Kas Te olete maailma kõigi piiblitõlkijate ülemus?
Ma juhin kõiki piiblitõlke projekte, mis toimuvad piibliseltside egiidi all. Neid on üsna palju – ligi 600, kuid see ei ole veel kogu maailm. Kui vaadata kõiki tõlketöid, mis maailmas käivad, siis neid on ehk poolteist tuhat.
Mitmesse keelde Te ise olete Piibli tõlkinud?
Mitte ühessegi, sest piibliseltsides on väga range põhimõte, et Piiblit tuleb tõlkida oma emakeelde. Võiksin tõlkida inglise keelde, aga neid tõlkeid on juba piisavalt.
Miks kogunetakse seekord just Tartus?
Ma arvan, et siinsete heade traditsioonide pärast usuteaduse ja piibliteaduse alal. Kogunetakse kaks korda aastas – üks kord alati Ameerikas, sest enamik osalejaid on Põhja-Ameerikast ja teist korda kuskil mujal. Ülikooli poolt on väga soe vastuvõtt. Mina olen Tartus teist korda – Eesti Piibliselts pidas siin kolm aastat tagasi konverentsi tõlketeemadel. Mul on seekord ettekanne «Kuidas võiks näha välja piiblitõlge postkommunistlikus sfääris?»
Kust Te vene keelt oskate?
Gümnaasiumis tegime kõik läbi prantsuse ja ladina keele kursuse. 11-aastaselt tuli valida kolmas – kas kreeka, saksa või vene keel. Isa ütles, et kreeka keelt pole sulle vaja, aitab ühest surnud keelest – ladina keelest – küll. Kõik valivad saksa keele, sina võta vene keel. Selles mõttes isa eksis, et kreeka keelt oli mulle pärast tarvis. Ka saksa keelt oli vaja.
Kas Te olete Venemaaga palju seotud olnud?
Esimest korda sõitsin Nõukogude Liitu 1966. aastal. Käisin ainult Moskvas. Seitsmekümnendate aastate keskpaigast olen pidevalt siia-sinna sõitnud. Kõigepealt seoses ülikoolitööga ja hiljem, kui tulid võimalused, seoses piiblitööga. Õppisin seitsmekümnendatel aastatel Tbilisi ülikoolis. Minu esimeseks erialaks oli kaukasoloogia.
Mitu ülikooli Te olete lõpetanud?
Tbilisi ülikoolis käisin kultuurivahetuse korras, ma ei saa öelda, et olen selle lõpetanud. Olen lõpetanud ainult kaks – Oxfordi ja Birminghami ülikooli. Esimese diplomi sain slaavi keelte teaduskonnast – õppisin vene, natuke bulgaaria ja muidugi ka kirikuslaavi keelt. Doktoritöö kirjutasin avaari keelest, mis on üks Dagestani keeltest Põhja-Kaukaasias. Birminghami ülikoolis lõpetasin juba piibliteaduskonna.
Kuidas Te sattusite tegelema piiblitõlgetega?
Põhjuseks oli minu huvi Nõukogude Liidu rahvuskeelte vastu. Sain pooljuhuslikult teada, et seal olid maailma kõige suuremad keeled, milles piiblitõlked puudusid. Miks neid polnud, on kõigile teada. Suured keeled on näiteks Kesk-Aasias. Ma hakkasin töötama Rahvusvahelises Piiblitõlkimise Instituudis (IBT), mis tegeles nende küsimustega. Me otsisime vastavate keelte rääkijaid, kes oleksid võimelised tõlkima.
Milline on Teie usuline tagapõhi?
Mul on lapsest peale alati olnud huvi Piibli vastu, kuid minu usuline tee on olnud keeruline. Mu vanemad olid metodistid, nooruses kuulusin karismaatilisse kogudusse ja 1990. aastate keskel sai minust õigeusklik.
Kuidas on lood avaarikeelse piiblitõlkega?
Avaari piiblitõlke ajalugu on lühike, kuid piisavalt huvitav. Kaukaasia sõdade ajal 19. sajandil viidi üks avaar Venemaale ja ta hakkas õppima õigeusu seminaris Novotšerkasskis. Ta tõlkis avaari keelde Johannese evangeeliumi. Käsikiri seisis Lenini-nimelises raamatukogus kogu nõukogude aja ja leiti seejärel. Seda pole kunagi avaldatud, kuigi keeleteaduslikust seisukohast oleks see huvitav.
1970. aastatel hakkas üks teine avaar, kes oli pärast sõda Münchenisse jäänud ja töötas Vabaduse raadios avaarikeelsete saadete juures, tõlkima Uut Testamenti. Sellest on mõned osad 1970. ja 1980. aastatel avaldatud.
Kui nõukogude võim kukkus, korraldas Teaduste Akadeemia Dagestani pealinnas Mahhatškalas esimese seminari Piibli tõlkimise teemadel ning algas kolmas ja kõige soliidsem Piibli avaari keelde tõlkimise etapp. See tõlge avaldati eelmisel aastal. Keeleteaduslikult on see väga hoolikalt tehtud, kuid on samal ajal ka piisavalt arusaadavas avaari keeles.
Teie ettekande teema näitab, et Piibli tõlkimiseks on erinevaid võimalusi.
Sisu peab jääma samaks, kuid on väga palju erinevaid lähenemisvõimalusi. Kas suhtuda teksti formaalselt või peaks kallak olema tähenduse poole? Millist tõlget ootab lugejaskond?
Kui on olemas vana tõlketraditsioon, siis tuleb uues tõlkes kindlasti sellega arvestada. Kui aga vaadata näiteks Uus-Guinead, kus pole mingeid traditsioone ega kirjakeeli, siis on lähenemine teine. Piibliseltside jaoks on ka oluline, mida ootavad kogudused.
Kas kõigis neis maades, mille rahvastele piibliseltsid tõlgivad, on juba kogudused olemas või on mõne tõlke eesmärk misjonit teha?
Piibliseltsid tegelevad enamasti maadega, kus kogudused on olemas – meie üks põhimõtteid on koostöö kogudustega. On võimalik, et kogudustel on misjonlik siht mingi rahva suhtes ja siis võivad tulla erandid. Siis tuleb selle rahva hulgast kõigepealt leida inimesi, kes võiksid tõlkida.
Kas need 600 keelt on laiemalt tuntud või tundmatud keeled?
Enamik neist on suured ja tuntud. Näiteks septembris tuleb välja uus versioon hiinakeelsest Piiblist. See on suur sündmus. Selle aasta lõpus või järgmisel aastal tuleb Venemaa Piibliseltsi väljaandel tõlge kaasaegsesse vene keelde.
Venemaa puhul on probleemiks, et nad armastavad ainult sinodi vana tõlget.
See pole ainult Venemaa probleem. Kui on olemas väga hinnatud tõlketraditsioon, siis ei taha keegi kohe üle minna uuele tõlkele. Näiteks ingliskeelsel kuningas Jamesi versioonil on järgmisel aastal 400. aastapäev.
Kas uued tõlked tehakse tänapäevasel tehnilisel tasemel, arvutitega jne?
Arvutid aitavad tõlkimise juures väga palju. Tegelikult aitavad nad veidi teises plaanis kui me varem mõtlesime. Arvasime, et arvutid hakkavad tõlget oluliselt kiirendama. Siiski kiirust palju juurde ei tulnud, küll aga kvaliteeti. Kui arvuti abita tõlkida, siis on paratamatu, et tuleb ette ebajärjekindlust. Inimene võib unustada, kuidas ta teises kohas tõlkis. Sellised asjad leiab arvutiga väga kergesti üles. Arvuti veel ise ei tõlgi, kuid kontrolli ja teksti salvestamise osas aitab väga palju. Päris arvutitõlge on hea kitsastel tehnilistel aladel. Keerulise ja laiaulatusliku teksti jaoks nagu Piibel ei ole see veel võimalik.
Miks on kultuurrahvastele vaja iga paarikümne aasta järel uut tõlget?
Vanasti jäid tõlked sajanditeks ilma erilise revideerimiseta. 20. sajandi keskpaigast üldine lähenemine Piibli tõlkimisele muutus vähem sõnasõnaliseks ja vähem formaalseks. Rohkem keskenduti sisule ja kaasaegsele keelele. See on suur vahe. Kui keegi teeb formaalse ja sõnasõnalise tõlke, mis ei sõltu kaasaegse keele stiilist, siis seda pole vaja eriti ümber teha – polnud alguses kaasaegne ega muutu selleks ka edaspidi.
Ei loetud enne ega hakatagi lugema?
Selline oht on olemas. Sellepärast hakatigi tõlkima rohkem arusaadavasse ja kaasaegsesse kirjakeelde. Aga kaasaegne keel muutub ja uueneb pidevalt –need tõlked kõlavad kolmekümne aasta pärast juba vananenult.
Kas Piibli tõlked huvitavad ka teiste teaduste esindajaid, kes konkreetse rahvaga tegelevad?
Mõnikord isegi väga. Eriti siis, kui puudub kirjanduse traditsioon, kui see on midagi päris uut selle rahva jaoks. Siis huvitab see etnograafe, antropolooge, lingviste.
Mitmes uues keeles tuleb piiblitõlkeid aastas juurde?
Piibliseltside energiast võtab suure osa seniste tõlgete jätkamine ja uuendamine. Uusi keeli tuleb mitte rohkem kui 20. Kui teised organisatsioonid juurde panna, saab kaks-kolm korda rohkem.
Kas tasub vaeva? Väikesed rahvad oskavad tavaliselt oma kolonisaatorite keeli. Nende oma keeled on väljasuremise serval.
Hea küsimus. Sellest mõeldakse meie tõlkeosakonnas palju. Seda enam, et vahendeid on vähe ja ei ole võimalik kõikidesse keeltesse tõlkida. Me pöörame piisavalt palju tähelepanu uurimisele, millised keeled peaksid olema prioriteetsed. Kas on olemas kogudused, kellele neid tõlkeid tõesti on vaja?
Kas on olemas niisugune raamatukogu, kus kõik piibliseltside tõlked on olemas?
Neid on vähemalt kolm. Üks on Ameerika Piibliseltsi oma New Yorgis. Neil on rikkalik kollektsioon varasematest Piiblitest, võib-olla ei ole neil kõiki kaasaegseid. Brasiilias on suur piibliselts, sest nende kogudused kasvavad. Neil on hea raamatukogu kaasaegsetest tõlgetest. Kõige parem raamatukogu on Inglismaal Cambridge’is. Seal on ka eestikeelsed tõlked olemas.
Kas Te kasutate veel oma haridust slavistika ja kaukasoloogia alal?
Avaari projektile olin ma konsultandiks. Praegu ma nende erialadega eriti ei tegele. Olen pühendunud piibliteadusele ja minu teaduslikud tööd on suunatud apostel Pauluse tekstide bütsantsi käsikirjadele 11. sajandist. Mind huvitavad eriti väljaande koostamise põhimõtted. Me arvame, et väljaanne peab olema trükitud. Aga ka käsikirjad polnud lihtsalt tekst. Kogu bütsantsi ajastu tegeleti kloostrites erinevate abimaterjalidega teksti kõrval – pealkirjad, alapealkirjad, eessõnad, sissejuhatused, viited, nimekirjad, tsitaadid jne.
Täname!
26. juulil 2010 Tartu Ülikoolis
SURM AFGANISTANIS
Tõlk DANIELA BEYER (35) oli koos kristliku abiorganisatsiooni International Assistance Mission (IAM) meedikute grupiga tagasiteel Afganistani kirdeosast Kabuli, kui satuti varitsusele. Koos noore sakslannaga tapeti ka kuus ameeriklast, üks inglanna ja kaks afgaani.
Üksnes üks afgaan pääses eluga tänu seletamisele, et ta on muhameedlane. Süü tapmise eest võttis enda peale Taliban. Tegelikult võis see aga olla ka lihtsalt röövimine.
TA TAHTIS MINNA ISLAMIMAALE
Daniela Beyer sündis 1975. aastal Chemnitzis. Tema isa oli kuni 2006. aastani pastoriametis.
Gümnaasiumi lõpetamise järel õppis Daniela Beyer kõigepealt Leipzigis ülikoolis inglise ja vene keelt ning saksa keele õpetamist võõrkeelena. Sellele järgnesid Suurbritannias Gloucestershire’is teoloogiaõpingud.
Üks õppejõududest märkas juba siis Daniela Beyeri suuri võimeid: «Ta oli väga andekas keeltele. Juba üliõpilaspõlves oli talle selge, et kunagi tahab ta töötada mõnel islamimaal, et seal vaeseid aidata.»
NAD TAHTSID AINULT AIDATA
2007. aastal saatis üks saksa organisatsioon Daniela Beyeri Afganistani, et ta seal kõigepealt kohalikke dari ja puštu keeli õpiks. «Ta õppis erakordselt kiiresti,» meenutas tema tööandja.
Daniela Beyeri eesmärgiks oli maa väikeste rahvaste keeli uurida ning inimestele lugemist ja kirjutamist õpetada. Algul tegi ta seda IAMi kaastöölisena, mis oli ühe pimedatemisjoni koostööpartneriks. Umbes kolmveerand aastat tagasi osales ta organisatsiooni SAMAR loomisel, et kiirendada keeleuuringuid.
Juulikuus palus briti arst Karen Woo, Daniela Beyeri endine kolleeg IAMist, tal ühes projektis kaasa lüüa. Nad pidid sõitma rahvusvahelise grupiga Badakhshani piirkonda Kirde-Afganistanis, et sealset rahvast ravida. Daniela Beyer abistas tõlkimisel – viimast korda elus.
TAL OLI AVATUD SÜDA
«Ta ei olnud kergemeelne, ta süda oli avatud selle maa inimestele,» ütles Daniela Beyeri saksa tööandja. Eriti avatud oli ta ilma koolihariduseta naistele. Ka luterliku Wittgensdorfi koguduse referent Pierre Grosse oli noorest koguduseliikmest heal arvamusel: «Ta süda põles Jeesusele.»
Enne Daniela Beyeri ärasõitu oli koguduses õnnistamisjumalateenistus. Viimati oli ta koguduses umbes pool aastat tagasi ja rääkis oma kogemustest.
Kui nüüd jumalateenistusel teatati, et ta on mõrvatud, oli kogudus šokis. Spontaanselt paluti tema omaste pärast, aga ka mõrtsukate eest. «Nii on Jeesus meid ju õpetanud,» ütles Pierre Grosse.
TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum
SÕNUM TALU KATUSEL
Joop van Ooijen (58) on vist kõige tuntum talumees Hollandis. Juba kaks aastat on tema maja katusel Giessenburgis Rotterdami lähedal suurte valgete tähtedega tekst «Jezus redt» (Jeesus päästab). Mehe soov on selge – ta tahab inimestele Kristust kuulutada. Kuna tema kodu on maantee lähedal, on sõnum sõitjatele kergesti märgatav.
Aga linnal on midagi selle vastu ja külamehele saadeti kohe algul kiri. Van Ooijeni ähvardati, et ta peab iga nädal viissada eurot trahvi maksma, kui ta sõnumit katuselt ära ei kustuta. Põhjenduseks toodi, et suured valged tähed ei sobi maastikuga.
KÕRGEIM KOHUS ANDIS ÕIGUSE LINNALE
Aga talumees, kellel on muuseas oma naise Petraga 16 (!) last, ei lasknud oma misjoniinnukust pidurdada. Mõned advokaadid pakkusid talle tasuta abi. Lugu läkski kohtusse ja rändas kuni kõrgeima kohtuinstantsini Haagis. «Enamasti sain ma võidu, kuid linn ei tahtnud kergelt alla anda,» ütles van Ooijen. Veidi aega tagasi tuli viimane otsus – kohtunikud andsid õiguse kohalikule omavalitsusele ja valged katusekivid peavad kaduma.
Nüüd tahab karistatud külamees edasi kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourgis. Ta on kindel, et vastuseisu motiiviks on hoopis midagi muud kui hirm linnapildi ilu pärast. «Kaks linnanõukogu liiget, kes asja üles tõstsid, on ateistid. Nende eesmärk on ristiusk avalikust pildist kõrvaldada.»
Vahepeal olid valimised ja nüüd on liberaalid võimul. Neile katusesõnum probleemiks ei ole ja sotsialistist linnapea Els Boot on oma arvamusega üksi jäänud.
MÕNED ANNETAVAD ISEGI RAHA
Ometi on kohtuotsus kehtiv. Seejuures ei häiri van Ooijeni arvates tema sõnum peaaegu kedagi, kui mõned poliitikud kõrvale jätta. «Mulle on sadu kirju tulnud ja enamik neist on positiivsed.» Mõned olevat talle isegi raha annetanud, et ta oma trahvi ära maksta saaks. Ta tahaks selle eest hoopis evangeelseid raamatuid osta ja neid huvilistele jagada.
Ikka jälle käivat rahvast mööda, kes majaomaniku motiive küsivad. «Me nimetame neid katuseturistideks.» Ükskord tänas üks mees kogu südamest. Tema olevat oma vähihaige sõbraga haiglateel ikka sellest majast mööda sõitnud. Kui sõber sõnumit nägi, nuttis ta iga kord rõõmust, sest sai oma usule kinnitust. Nüüdseks on ta juba surnud.
Talumehele on kohtuotsuse täitmiseks aega antud kuni augusti lõpuni. Kuid nutikal külamehel on uus idee – valged katusekivid tuleb lihtsalt punaseks värvida. Tõenäoliselt hakkab tüli linnaga siis uuesti algusest pihta.
TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum
LÜHIDALT
28. juulist kuni 1. augustini peeti Honolulus Baptistide Maailmaliidu 20. kongress teemal «Kuula Vaimu häält». Kokku tuli peaaegu neli tuhat baptisti 105 maalt. Järgmiseks viieks aastaks õnnistati ametisse maailmaliidu uus president John Upton (Virginia, USA).
Eestlasi oli kongressil kaks: Rein Pääsuke Kanadast ja Helle Liht Eestist. Helle Liht osales keskkonnateemalisel seminaril ettekandega, analüüsides säästliku looduskasutuse tähtsust Kristuse jüngriks olemisel.
Baptistide Maailmaliidu uus president John Upton abikaasaga
ja senine president David Coffey
* * *
28. juulil suundus pastor Joosep Tammo koos abikaasa Aimega aastaks teenima Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust Vancouveris. Pärnu Immaanueli kogudust juhib sel ajal Eduard Kakko.
* * *
10. augustil tähistati palvushommikusöögiga Narva-Jõesuu linna 17. sünnipäeva. Ürituse korraldas Narva-Jõesuu Taassünni EKB Kogudus.
Avatervituse ütles Narva-Jõesuu linnapea Andres Noormägi, kes andis juhtimise üle Taassünni koguduse pastorile Aleksei Müllerile. Palvushommikusöökide traditsioonist Eestis ja mujal maailmas kõneles Eesti Evangeelse Alliansi palvushommikusöögi toimkonda juhtiv EKNK Mustamäe koguduse pastor Miguel Zayas.
Päeva teemal «Õnnistatud linn» kõnelesid Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, Taassünni koguduse esimene pastor Pjotr Šuparski, EELK Narva Aleksandri koguduse pastor Villu Jürjo ning MPEÕK Narva Issanda Ülestõusmise peakiriku ülemdiakon Andrei Kilin. Viimased kolm pidasid ka lõpupalvuse.
* * *
13. augustil toimus Tartu Raekoja platsil filmifestivali tARTuFF raames avalik diskussioon homoabielude teemal. Urmas Vaino modereeritud väitlusringis osalesid gay-jurist Reimo Mets, Delfi portaali arvamustoimetaja Rain Kooli, katoliiklasest õigusteadlane Varro Vooglaid ning Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor ja Tartu Kolgata Baptistikoguduse diakon Tõnu Lehtsaar.
Tõnu Lehtsaar kaitses mehe ja naise vahelise abielu ning perekonna püsimajäämist Eestis. Eesti EKB Koguduste Liit (nagu teisedki Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud) on avalikult kinnitanud, et Piibli järgi on homoseksuaalsus patt, mille ühiskondlik heakskiitmine tähendaks pikas perspektiivis rahvale karuteenet.
* * *
15. augustil ordineeriti Kohtla-Järve Kolgata EKB Koguduses pastoriks Juri Kalinin. Kogudusele pidas jutluse Eesti EKB Koguduste Liidu vene regiooni vanempresbüter Nikolai Orehhov. Karjasele kõneles liidu president Meego Remmel. Ordineerimispalves osalesid lisaks nimetatutele ka Narva EKB Koguduse pastor Pavel Vezikov ning Narva-Jõesuu Taassünni koguduse pastor Pjotr Šuparski.
* * *
Viljandi Baptistikogudus peab juba 12 aastat oma aastapäevi
pooleliolevas kirikus. Kes tahab, et kirik valmis saaks, võib saata
oma annetuse koguduse pangaarvele nr 221001121194 Swedbankis.
Antsla EKB Koguduse LASTE JA NOORTE LINNALAAGER
28.–30. juulini 2010
1 – Grupipilt
2 – Tallinna Oleviste Koguduse Effataa noored laagri lõkkeõhtut sisustamas
3 – Lõuna-Eesti päästekeskuse Antsla komando rääkis tuleohutusest
4 – Lõuna prefektuuri politseinikud rääkisid sõltuvustest, mõnuainetest ja liikluskorraldusest
5 – Kokad Signe Hellamaa ja Tiia Raju laagrilistele toitu jagamas
6 – Antsla noorkotkaste pealik Agu Raju juhatas poiste maadlusõpikoda
Fotod: Peeter Lemats
|
