Foto: Helari Hellenurm

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik korraldas 12. juunil Tartus toreda laulupeo. Ainult luterlaste peoks see ei jäänud, rõõmu said nii osalemisest kui ka kuulamisest-vaatamisest teisedki kristlased.

Eestlasi on laul ikka ühendanud. Ühendab ka kristlasi. Laul on pannud teisi rahvaid Eesti poole vaatama. Vaimulik laul äratab huvi ristiusu vastu ka nendes, kes seni usust eemal seisnud.

Kahjuks ei olnud ilmaliku meedia huvi laulupeo vastu nii suur, kui võinuks olla. Vaja on tõsta üldist vaimulikku fooni Eestis. Küllap laulupidu natuke seda juba tegi. Ja loodetavasti teeb seda ka Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival Tallinnas Skoone bastioni pargis 16.–18. juulini.

«Laulge Issandale uus laul, laulge Issandale, kõik maailm! Laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet!» (Ps 96,1–2).

ILMALIK EI TOHI LÄMMATADA VAIMULIKKU

Toimetaja kommentaar

Jaanipäev ei ole ainus päev aastas, kus vaimulik mõte on asendunud puhtilmalikuga. Selle tendentsiga puutume kokku ka muudes eluvaldkondades.

IISRAEL PEATAS ABIKONVOI

Iisraeli ja tema toetajate väitel olid Gazasse abi viijad seotud terroriorganisatsioonidega. Kes tahab, see usub, kes ei taha, ei usu. Aga päris kindlasti ei tundnud need inimesed sümpaatiat Iisraeli vastu. «Abikonvoi» ilmne eesmärk oligi Iisraeli-vastase kampaania alustamine.

Milline peaks olema meie suhtumine kaasaegsesse Iisraeli? Tegemist on ju Jeesuse kodumaaga. Ükskõiksus selle maa suhtes ei ole usklikel võimalik.

Ühest hinnangut, mis kehtiks kõigi Iisraeli ja tema vaenlaste sammude puhul, ei ole võimalik anda. Iisrael on ilmalik demokraatlik riik, mitte kristlik ega ka mitte vanatestamentlik ühiskond. Ta kasutab ilmalikke meetodeid. Nii peab neid ka hindama – vaatama, kas need olid poliitiliselt, majanduslikult, sõjaliselt jne põhjendatud.

Niisugune hinnang ei tarvitse kokku langeda meie vaimulike ootuste ja lootustega. Apostel Paulusel oli juutide pärast «suur kurbus ja südamel lakkamatu valu» (Rm 9,2). Peaksime ühinema tema palvega: «Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid» (Rm 10,1). Head igatsev suhtumine ja palve peaksid tooma lõpuks tulemuse, mida ootame.

KATASTROOF MEHHIKO LAHES

Kohe algul kostis üleskutseid – palvetage! Kui paljud usklikud on suutnud katastroofi tõsiselt võtta (eriti need usklikud, kelle kodust Mehhiko laht väga kaugele jääb), on iseküsimus. Aga naftavool jätkub ja ka üleskutseid palvetada tuleb juurde. Võtkem neid kuulda!

Usukaugetele inimestele võib tunduda naljakana, et naftavoolu peatamise pärast palvetatakse. Tegelikult pole siin imelikku midagi. Tõenäoliselt ei jää naftavool puuraugust küll ise seisma, vaid mingi inimtegevuse tulemusena. See, mida usuvõõras inimene tõlgendab inseneride nutikusena või ränga töö tulemusena, ongi tegelikult oodatud palvevastus – Jumal annab kellelegi tarkust või õnnistab kellegi kätetööd. Nii on meil alati põhjust Jumalat paluda ja tänada.

Palvetama peab ka selle pärast, et katastroofist õpetust võetaks. Me ei saa vedelkütustest oma praegusel tehnika tasemel kuidagi loobuda, aga mõistust ja südametunnistust on nafta ammutamiseks, töötlemiseks ja kasutamiseks kindlasti senisest rohkem vaja.

JALGPALLI MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED

Apostel Paulus kirjutas: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu» (2Tm 4,2). Mõnedki usuinimesed on leidnud, et need võistlused on paras aeg ja koht evangeeliumi kuulutamiseks. Miks mitte minna sinna, kuhu inimesed on juba massiliselt kokku tulnud ja mitte lihtsalt loota, et mõni üksik neist suure kutsumise peale pühakotta tuleks. Nii ongi «jalgpallievangelistid» ette valmistanud terved meeskonnad, et maailmameistrivõistluste ajal kuulutada mängijatele ja jalgpallifännidele sõnumit Kristusest.

Ehk peaks neist eeskuju võtma? Jeesus käskis ju minna kõike maailma ja kuulutada evangeeliumi kogu loodule (Mk 16,15). Igale rahvakogunemisele ei kõlba küll vist minna, aga neid, kuhu kõlbab, peaks jätkuma. Küllap kehtib siingi põhimõte, et «kõik sündigu viisakalt ja korra järgi» (1Kr 14,40).

MINEVIK PEEGELDUB TÄNAPÄEVAS

«Ja nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galilea vastaskaldal. Aga kui Jeesus astus maale, juhtus Talle vastu üks linnast tulnud mees, kel oli kuri vaim. Ammust ajast ei kandnud ta enam riideid ega elanud majas, vaid surnuhaudades. Aga Jeesust nähes hakkas ta karjuma, heitis Tema ette maha ja hüüdis valju häälega: «Mis on mul sinuga asja, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind, ära mind piina!» Jeesus oli käskinud rüvedat vaimu inimesest välja minna. See oli ju teda kaua aega vaevanud, ja meest oli ahelatega seotud ja pandud jalaraudu, aga iga kord oli ta kiskunud köidikud katki ja kuri vaim oli teda kihutanud tühermaile. Jeesus aga küsis temalt: «Mis su nimi on?» Tema ütles: «Leegion.» Sest temasse oli läinud palju kurje vaime. Ja need palusid Jeesust, et Ta ei käsiks neid sügavikku minna. Aga seal oli suur seakari mäe peal söömas. Ja nad palusid Teda, et Ta annaks neile loa minna nende sisse, ja Jeesus andis neile loa. Kui kurjad vaimud sellest inimesest olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve ning uppus. Aga kui karjased nägid, mis oli sündinud, põgenesid nad ja kuulutasid sellest linnas ja maal. Siis inimesed tulid juhtunut vaatama. Kui nad tulid Jeesuse juurde ja leidsid inimese, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, rõivastatult ja selge aruga Jeesuse jalgade ees istumas, lõid nad kartma. Ja pealtnägijad kuulutasid neile, kuidas kurjadest vaimudest vaevatu oli pääsenud. Ja kõik Gerasa ümbruskonna elanikud palusid Jeesust, et Ta läheks ära nende juurest.»

Luuka 8,26–37

Lugedes seda teksti, võime vaimusilmas kujutleda elu kauges minevikus. Näeme endaga toimetulevaid inimesi, kellel oli kodu, perekond ja kindel töö, aga ka neid, kes olid kõik kaotanud ning leidsid end ühel hetkel ühiskonnast väljatõrjutuina, heidikutena. Põhjused, miks inimene ühiskonnast välja heidetakse, võivad olla erinevad, kuid inimesi, kellega nii juhtub, vaevavad üksindus ja lootusetus üsna ühtmoodi. Loetud piiblitekstis valitses heidiku elu üle veel lisaks ka leegion kurje vaime.

Kas võime selle piibliloo üle kanda ka tänapäeva ühiskonda, meie tänavapilti, kus igapäevaselt liigume? Sarnaseid heidikuid võime kohata pea iga päev, kui liigume ringi avatud silmadega – nad on prügikastide ümbruses otsimas igapäevast toiduportsjonit, magamas puukuurides, narkouimas...

JEESUSE SUHTUMINE

Näiteks pimeda Bartimeuse järelejätmatu kisendamine pani jüngreid teda noomima ning manitsema, et ta ei karjuks ega tülitaks Jeesust (Mk 10,46–52). Üksnes Jeesuse enese sekkumine tõi sellele mehele vabanemise. Ometi oli tähtis, et pime mees oskas hüüda ja abi otsida. Hoolimata sellest, et inimlik otsus oli nii pimeda kui ka meie heidiku kohta juba langetatud, nagu lugudest selgub. Heidik oleks pidanud oma ülejäänud elupäevad mööda saatma aheldatuna ja üksindusse mõistetuna. Peaasi, et tema probleem ei häiriks teisi, nn korralikke inimesi!

Kuid Jeesuse suhtumine hädalistesse, nii nendesse, kes Teda appi hüüavad kui ka nendesse, kes seda ei oska või ei suuda, on hoopis erinev inimlikust suhtumisest. Jeesus jättis oma taevase aukrooni kõikide, ka selliste inimeste eest. Ta sai meie sarnaseks, et tuua lunastust ja päästmist. Ta ei oodanud, millal keegi ise Tema juurde jõuab, vaid Ta tuli meid otsima.

Nagu Jeesuse päevil, nõnda ka täna, kaks tuhat aastat hiljem, ärgu ükski inimene arvaku, et Jeesuse isik ja tegevus teda ei puuduta. Mõni inimene võib küll ekslikult arvata, et kui ta otseselt religioossete küsimustega ei tegele, ei usu Jumalat ega kuradit, siis sel juhul võib ta rahulikult oma tavapärast elu elada ning mitte muretseda, mis kunagi igavikus saab. Nagu Piibel kirjutab, peab iga põlv nõtkuma kord Jumala ees (Fl 2,9–11). See puudutab nii uskujaid kui ka Jumala eitajaid.

JEESUS ALISTAB KURJUSE

See, kuidas Jeesus kurjade vaimude kõnetusele reageeris ja mis seejärel juhtus, oli sündmuse pealtnägijaile väga ootamatu. Tavaelus on nii, et mõnikord saame me ise valida keskkonda, kus viibime ja kellega suhtleme. Teinekord kistakse meid äkitselt sündmuste keerisesse, millest me ei osanud ehk päeva alustades mõeldagi.

Karjased tegid oma igapäevatööd ja hoidsid oma isandate seakarja. Kui nende juurde ilmusid Jeesus ja vaevatud mees, jälgisid karjased esmalt arenevat vestlust. Neile pakkus nähtu ehk ka põnevust. Kuid vaid ühe hetkega muutus olukord kardinaalselt. Mehed, kes pidasid end lihtsalt pealtvaatajaiks, leidsid end kistuna kõige palavamasse sündmuste keerisesse. Nende hoolde usaldatud loomad põgenesid äkitselt paanilises hirmus järsakust alla järve ja uppusid veevoogudesse.

Kas see ei kõnele meile midagi? Küsime nüüd eneselt, kui kurjad vaimud on võimelised vaevama sedavõrd isegi loomi, siis – millistes vaevades võivad liikuda veel inimesed meie ümber? Kas on kedagi, kes saaks neid aidata?

Ühe hetkega asendus karjaste uudishimu paanilise hirmuga oma saatuse pärast. Mida ütlevad isandad, kelle karja nad hoidsid? Veel enam valdas neid hirm seetõttu, et nähtu tundus tavalisele inimmõistusele nii raskesti mõistetav. Kes küll on see, kes saadab korda midagi sellist?

EEMALEHOIDMISE ÕNNETUS

Vaatamata karjaste hirmule levis uudis Jeesuse teo kohta kulutulena selle linna rahva seas. Inimlik uudishimu aitab tihti saada võitu esmasest kartusest. Ka selle linna rahvas ei pidanud pettuma. Mees, keda nad seni tundsid kui ühiskonnast väljaheidetud inimvaret, kellel polnud kohta nende hulgas, sama mees istus nüüd rahulikult, korralikult riietatuna Jeesuse juures ning tema palgeilt õhkus õnnetunnet.

Pole midagi paremat, kui su õlgadelt võetakse koorem, mida oled pidanud ööd kui päevad kandma, mis on sind rõhunud ja vaevanud, röövides kõik inimliku, mille Jumal on kinkinud inimlapsele. Kui koorem saab heidetud Issanda jalge ette, saad äkitselt jälle tagasi kogu rahu, rõõmu ning vabaduse.

Loo lõppu teadmata võiksime arvata, et nüüd saabus õnn ka selle linna tänavatele. Kinnitas ju Jeesus ise: «Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust» (Lk 15,7). Kahjuks need inimesed ei näinud selle loo lõpplahenduses suurt Jumala armu.

Meenub lapsepõlves loetud lugu ühest väikesest poisist, kes istus pingil ning püüdis voolida lauajupist kausisarnast asjandust. Kui siis vanemad küsisid, mida ta teeb, teatas poiss, et kaussi, millest nad vanaduspäevil sööma hakkavad. Poiss oli näinud, et just samamoodi talitavad vanemad vanaisaga, kes pidi istuma nurgas ja sööma puust kausikesest. Poisi vastus ehmatas tema vanemaid, sest nad polnud varem sellistele asjadele mõelnud. Noore ja tervena ei mõtle paljud sellele, et kord tuleb ka neile kätte vanadus ja neid võivad tabada õnnetused. Sellisel juhul on hea, kui meil on keegi, kes meist hoolib ja meid aitab.

Nagu Jeesuse juurde tullakse erinevail põhjustel, reageerivad erinevad inimgrupid erinevalt sellele, mida Jeesus korda saadab. On neid, kes näevad Temas abilist, kellele võib igal ajal loota, kes teab ja tunneb neid isiklikult. See teadmine ei hirmuta neid. Vastupidi – neid teeb õnnelikuks teadmine, et neil on Jumal, kes neid armastab. Kuid on ka neid, kes Jumalaga kohtudes paluvad Teda end rahule jätta ning mujale minna. Miks on see nii? Miks ei olda valmis oma südant Temale avama? Miks ei võeta kuulda Tema kutset: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud» (Mt 11,28)?

ABI IGAÜHELE

Kord küsiti minult, kas Jumalat tunnistavate inimeste hulgas on ka korralikke, oma eluga hakkama saavaid inimesi? Küsija tähelepanu oli pälvinud suur hulk tunnistajaid, kes kõik rääkisid, kuidas usk on neid aidanud lahti saada alkoholi- ja narkosõltuvusest, soovist varastada, röövida, rikkuda abielu. Vastus on väga lihtne – mida suurem on Jumala arm, mis meie elu muudab, seda suurem on ka soov sellest rääkida.

Oma jutluse lõpetuseks küsin – kas sina oled juba kohtunud Jeesusega ning kuidas on see sinu elu muutnud? Oled sa leidnud rahu ja rõõmu oma südamesse? Kas võid täna veendunult öelda, et Jeesuse Kristuse arm vabastas sind ahelatest, mis hoidsid sind kinni võib-olla paljude aastate jooksul? Saad sa rõõmustada nähes, et Jumal on ka täna seesama nagu siis, mil Jeesus aitas neid, keda aheldas kuri? Või oled sa nende hulgas, kes Jumala suuri tegusid nähes paluvad, et Ta mujale läheks ja neid rahule jätaks?

Issand õnnistagu sind ning aidaku sul teha õigeid valikuid! Jeesuse sooviks oli ja on ka täna, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti (Jh 10,10). Vali siis elutee!

OLAVI ILUMETS
Tartu Vangla vanemkaplan

ÕPINGUD SEMINARIS TEGID RÕÕMU

Aktuaalne teema

Äsja lõpetas Kõrgema Usuteadusliku Seminari Nõmme Baptistikoguduse abipastor ANTON TUUL (44). Kuulutaja esitas talle õpingute kohta mõned küsimused.

Kuidas Sa sattusid seminari õppima?

See juhtus üsna omapäraselt. Olin 2005. aastal ühelainsal päeval Viimsis Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalil. Kohtasin seal oma head lapsepõlvesõpra ja kogudusekaaslast Meego Remmelit. Aitasin tal mingeid raamatuid autosse viia ja ta küsis, kuidas läheb. Vestlesime veidi aega ja muuseas mainisin, et Nõmme koguduse pastor Taavo Lige kutsus mind abipastoriks. Meego vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: «Anton, tule seminari õppima!» Ta oli siis viimast aastat seminari rektor. See oli meelevallaga esitatud kutse. Otsus tuli muidugi mul endal langetada ja mõnda aega otsisin selgust Jumala käest. Selgus tuli ja nii ma astusingi 2005. aasta sügisel seminari.

Äkki mõni ei julge enam suvefestivalile minna, et pannakse ka veel õppima?

See oli minu lugu ja kutsumine. Kedagi ei panda vägisi midagi tegema. Usun, et igaühel on olnud erinev tee. Kui käid koos Jumalaga, siis Tema võib su kätte saada kus iganes, vahel ka üsna ootamatutes kohtades. Minge ikka suvefestivalile!

Kas polnud raske käia tööl, olla abipastor ja õppida seminaris?

Eks ikka oli. Meil on suur pere, kuus last, neist neli elab veel kodus. Aga kõik ei peagi lihtne olema. Selleks, et elus midagi saavutada ja kuhugi jõuda, tuleb teatud hind maksta. Aga Jumala abiga saab üle igast mäest. Kui Tema kutsub meid midagi tegema, siis Ta annab ka aja, varustuse ja inimesed, kes meid toetavad. Kogesin seda kõigi nende aastate jooksul korduvalt. Minu abikaasa toetas mind tohutult oma eestpalvetes. Kui tahtsin kahel korral seminari pooleli jätta, siis tema sai Jumalalt selguse, et ma peaksin jätkama. See julgustas mind väga.

Mida seminaris õppimise protsess Sulle andis?

Need viis aastat andsid teadmiste poolest väga palju. Õppimine on alati hea ja kasulik. Kui ma nüüd loen raamatuid, siis on mul paber ja pliiats või arvuti käepärast – panen mõtted, mis tekivad, kohe kirja. Varem ma ei teinud nii. On tekkinud loetud tekstist kõige olulisema leidmise oskus. See on äärmiselt tänuväärt omadus.

Mis oli seminaris kõige raskem?

Kaugõppes põhitöö kõrvalt mitmeks eksamiks paralleelselt valmistumine on päris tõsine tükk. Kui saaks eksameid hajutada, oleks lihtsam. Aga õnneks polnud see igal sessil probleemiks.

Kas õppeained tundusid Sulle elulised?

Päris paljud olid elulised. Eriti just praktika osa. Meil oli kokku 20 praktikat, neist 15 kohustuslikku ja viis vabatahtlikku. Aga igal inimesel on oma kutsumus ja mõni aine tuleb lihtsalt läbi teha. Küllap nad omamoodi vajalikud olid ikka kõik.

Kuidas seltskond oli?

Selle, kuidas sa koolis hakkama saad, määravadki väga paljus ära tudengid, kes on su kõrval. Olen Jumalale äärmiselt tänulik, et sattusin väga heasse seltskonda. Oli palju toredaid tudengeid, kes olid täis usku ja Püha Vaimu. Koos kiitsime ja ülistasime Jumalat. Reedeti pidasime jumalateenistusi. Palvetasime kõigi tudengitega igal sessipäeva hommikul, aga vahel ka väiksema grupiga õhtuti. Tänu sellisele usuatmosfäärile võis ka ellu jääda.

Kas õppejõud olid ranged või anti armu ka?

Ükski õppejõud ei kingi ühtki ainepunkti. Kõik ained tuleb ära teha ja ühtegi punkti ei saa ilma tööta. Muidugi on aineid, mille juures punktid tulevad suurema higi ja vaevaga. See on paratamatu. Aga mul oli ka aineid, millest läksin mõnuga läbi.

Mida Sa nüüd hakkad teisiti tegema?

Plaanin jätkata koguduses oma tööd endiselt. Ma ei usu, et midagi kohe kardinaalselt teistmoodi läheb, kui just Jumal seda heaks ei arva. Püüan vaimulikud antennid püsti hoida ja olla tundlik Jumala häälele. Omandatud teadmisi ja kõrgharidust läheb nii või teisiti tarvis. Samas olen jätkuvalt avatud uutele väljakutsetele Jumala poolt.

Kas kavatsed veel õppida?

Esialgu aitab. Nagu Jael Puusaag mulle Facebookis kirjutas, saab pärast seminari lõpetamist ometi lugeda neid raamatuid, mida tahad ja millal tahad. Mul on aastate jooksul päris hea virn raamatuid ostetud, mida tahan nüüd järjest lugema hakata.

Mida kokkuvõttes ütleksid?

Seminari tasub õppima minna siis, kui sa tõesti tead, et Jumal on sind sinna kutsunud. Mõnikord ei saa seda küll enne teada, kui pole varvast sellesse vette pistnud või isegi ujuda proovinud. Aga kui sa tead, et Jumal on sind kutsunud, siis sa lähed läbi ka tulest ja veest.

Mina olin veel aasta enne seminari minemist üsna kindel, et see kool on viimane, kuhu ma õppima lähen. Jumalal on piisavalt huumorimeelt, et Ta mind just sinna õppima viis. Ma olin kuulnud, et seal on kuiv ja akadeemiline värk. Mõnedele oli öeldud: «Vaata, et sa seal ikka vaimulikult ellu jääd!» Võin öelda, et need jutud ei olnud õigustatud. Mul oli eesõigus õppida fantastiliselt heas õhkkonnas. Olen iga aasta ja iga sessi, iga tudengi ja õppejõu eest Jumalale väga tänulik. Kõrgem Usuteaduslik Seminar on väärt kool!

Täname!

26. juunil 2010 Skype’i vahendusel

MISJONÄRID TULID KOJU

Hiinas töötanud misjonär TÕNIS ROOSIMAA (36) on juba mõnda aega perega Eestis tagasi ja siin aktiivselt tegutsemas. Kuulutajat ajendas praegu intervjuud küsima tema viimane ettevõtmine, aga põhihuviks oli ikka Hiina.

Sa organiseerisid äsja Olevistes terve Piibli ettelugemise. Kust niisugune mõte?

Seda tehti esimest korda juba 2003. aastal. Seekord läks lugemisele 82,5 tundi ja lugejaid oli 158.

Piibli ettelugemine oli eelkõige meie vanempastori Siim Teekeli südames. Igal aastal mõtleme kogudusena, kuidas vanalinna päevadel kaasa lüüa ja seekord valisime Piibli ettelugemise. Meie ühiskonnas pärineb väga palju põhimõtteid Piiblist, aga seda tahetakse üha vähem tunnistada. Piibel on aegumatu ja olulise sõnumi edasiütleja, selle autor on Jumal. Piibel ei ole mingi konfessiooni või kiriku nägu. Seda ette lugedes tähtsustasime Jumala Sõna rolli mitte ainult meie kiriku, vaid kogu Eesti ühiskonna jaoks.

Millisele publikule oli lugemine suunatud?

Kõigile, mitte ainult neile, kes käisid kuulamas või Kuressaare Pildiraadio kaudu seda kuulasid. Kuulamas käis üsna erinevaid inimesi. Ei saa küll öelda, et kiriku eeskoda, kus me ettelugemise korraldasime, oleks kogu aeg puupüsti täis olnud, aga mõni inimene oli seal mitu päeva. Saime head vastukaja ka internetist kuulajate poolt.

Mida andis see lugejaile endile?

Väga paljud inimesed tulid puldist maha ning olid liigutatud, õnnelikud ja rõõmsad. Nad ütlesid, et Jumala ligiolu oli eriliselt kogetav. Tavaliselt ei loe inimene Piiblit kõva häälega. Ette lugedes ei saa peatuda ega mõtiskleda, seega tekkis terviklikum pilt.

Muudame teemat ja läheme mõtetega Hiinasse. Kui pikalt Sa seal olid?

Läksin sinna abikaasa Ailiga augustis 1999. Oleme vahepeal pikemalt või lühemalt kodus käinud. Kõik meie kolm last on selle aja sees Eestis sündinud.

Miks Sa nüüd jälle Eestis oled?

Ma küsin seda endalt ka. Meie töö Hiinas läks aina paremini ja võttis hoogu juurde, aga otsisime juba paar aastat värsket visiooni. Seda ei tulnud. Kogudused, kellega tegelesime, olid väga tänulikud ja ootavad, et me jätkaksime. Aga me tundsime, et mõistlik aeg oli ära tulla.

Mis seal salata, olid ka teised tegurid. Lapsed kasvavad, vanem tütar lõpetas esimese klassi. Sealne haridussüsteem on meie omast väga erinev. Sellega haakub küsimus, kas lastest üldse saavad eestlased. Ka majanduslikult ei olnud kerge, eriti viimased kaks aastat.

Mida Sa Eestis tegema hakkad?

Olen mõelnud, et võib-olla peaks vahepeal ilmalikku tööd tegema. Oleme misjonäridele tüüpilises olukorras, et oleme kodumaast, selle inimestest ja mõtlemisest võõrdunud. Ilmalik töö aitaks sidet kõige kiiremini taastada. Meil on praegu unikaalne võimalus teha muutus oma elus.

Samal ajal mu süda ei ole vaba. Kuna ma tean, et Jumal on mind kutsunud ja läkitanud, siis ei tahaks kätt adra küljest lahti lasta.

Miks Sa üldse läksid Hiinasse?

Ma olin selleks ajaks üheksa aastat kogenud järk-järgult avanevat missiooni, kahjuvalu, sisemist sundi minna hiinlastele evangeeliumi jagama ja neid teenima, neid armastama. Me olime abikaasaga täiesti veendunud, et Jumal on meid kutsunud sinna teenima. Meil oli kogudus, kes meid läkitas ja olid vastuvõtjad. Selles mõttes oli vaimulikult turvaline minna. Südames oli rahu. Jumal avas uksed.

Kas Sa oskasid siis juba hiina keelt?

Olin seda õppinud Märt Läänemetsalt Tartu Ülikooli juures. Aga paar tundi nädalas on liiga vähe. Kui me jõudsime Pekingisse ja läksime üsna heasse rahvusvahelisse keelteülikooli, siis reaalselt sai seal hakkama ainult hiina keelega. Seal jõudis väga selgelt kohale, et hiina keele õpingud algavad alles nüüd.

Kas te läksite abikaasaga mõlemad ülikooli?

Hiina riik pakkus tol ajal ühekordset stipendiumi üheks aastaks. Esimesel aastal sain selle mina ja järgmisel abikaasa. See oli Jumala käsi ja majanduslikult väga suur abi. Ega me seal alguses raha eriti ei näinud.

Varsti avas Jumal uusi võimalusi. Ma mängisin üsna mitmes Hiina filmis massistseenides kaasa. Nad otsisid valgete inimeste osatäitjaid. Selliselt sai leiba juurde teenitud. Üsna varsti sai Aili hakata õpetama inglise keelt. See kattis põhiliselt meie vajadused. Pärast poolt aastat saime juba oma vajadused kaetud.

Ametlikult me ei olnud misjonärid. Me olime nagu igavesed üliõpilased – mina seitse ja Aili kaks aastat. Kui üks pereliige on üliõpilane, siis saavad ka teised kodakondsed elamisloa. Vahepeal olin ühe aasta ka ärimehena kirjas, aga see ei tasunud end ära.

Kas Su lapsed räägivad paremini hiina või eesti keelt?

Ikka eesti keelt. Omavahel ja kodus rääkisime eesti keeles. Aga ega hiina keel neil ka väga nõrk ei ole. Kui me oleks veel viis aastat seal olnud, siis lastel oleks kindlasti aktsent tekkinud. Laste keeles on grammatika hiinapärane, seda on tihti tunda.

Mis tasemel on Sinu hiina keel?

Hiina keel on nii sügav, lai ja rikas, et lõpuni ei oska seda keegi. Me saime kõik asjad aetud. Kirjakeel tuli väga raskelt ja kui ei sea endale näiteks ülesannet pidada päevikut hiina keeles, seda käsitsi kirjutades, siis hieroglüüfid ununevad väga kiiresti. Arvutiga kirjutades valitakse hieroglüüf vastavast nimistust. Inimesed tunnevad hieroglüüfid ära, aga ei tule meelde, kuidas neid täpselt kirjutatakse.

Millist vaimulikku tööd Sa tegid?

Tegelesime kohalike koguduste juhtide koolituse ja treenimisega. Üsna palju aega läks kontoris asjade korraldamisele. Töötasin palju audio- ja videomaterjalidega. Kui oli väliskülalisi, siis oli vaja tõlkida. Omaette projekt oli pastorite puhkuseväljasõidud.

Me töötasime kodugruppide juhtidega. Isiklikult saime tegeleda aruteludega konverentsi või seminari järel. Väga palju vestlesime väikeses grupis, perekond perekonnaga või silmast silma.

Sa ei olnud siis selline misjonär, kes Piibel käes kuulutab?

Kindlasti mitte. Kuigi oskasime hiina keelt, ei teinud see meist hiinlasi. Kristlust peetakse Hiinas väljast tulnuks, kuigi see on seal juba seitse-kaheksa sajandit. Kui mina jagaks evangeeliumi või rajaks koguduse, siis oleks see välismaalase asi. Ma hoidusin sellest meelega. Me aitasime kohalikke tegijaid, et nad teeksid oma tööd paremini. Seal on inimesed rahvastiku mõttes ühtlasemad. Valget inimest vaadatakse hoopis teistmoodi. Lisaks on riigi seisukohalt misjonär väga halvas kirjas. Meid oleks avalikult tegutsedes sealt ruttu tagasi saadetud.

Me tegelesime seal ainult põrandaaluste kogudustega. Hiinas ongi suurem osa kristlaskonnast põranda all kodugruppidena. Ametlikus kirikus on võimuorganite kontroll nii palju tugevam, et meil välismaalastena puudusid tegutsemisvõimalused. Seal oleks saanud rääkida ainult mingitest toetusprojektidest või humanitaarabist. Meie nägemus ei ühtinud sellega.

Põrandaalustes kogudustes tehakse kõike väga ettevaatlikult. Me hoidsime meelega madalat profiili. Me ei tegelenud vastpöördunutega. Me vältisime igasugust temaatikat, mis puudutas koguduse suhet riigiga.

Mis usklike põranda alla mineku põhjuseks on?

Registreeritud kogudustele kirjutatakse kommunistliku partei poolt väga palju ette. Ei tohi teha pühapäevakoolitööd ega evangeelseid üritusi. Sellele vaadati küll paljudes kohtades läbi sõrmede. Paljud pastorid on represseeritud. Paljudes piirkondades ei tohi rääkida Püha Vaimu tööst, haigete pärast palvetada. Mõnel pool on keelatud rääkida Kristuse teisest tulemisest. Kui Piibel räägib ühte ja süsteem nõuab teist, siis tihti inimesed lähevad registreerimata kogudustesse.

Kellele lääne tunnustatud uskkondadest Hiina põrandaalused kogudused kõige lähemal on?

Enamik põrandaalustest kogudustest ei olegi väga selgelt mingi konfessiooni esindajad. Üldiselt misjoniteoloogias ju ei rõhutata seda, et rajame nüüd baptistide või luterliku või katoliku kiriku, pigem räägitakse kristlikust kirikust. Tegelikult tuuakse erinevad rõhuasetused muidugi paratamatult kaasa. Ametlikus kirikus rõhutatakse eelkõige, et nad ei ole sõltuvad välismaast. Näiteks on neil «patriootlik katoliku kirik», mis ei tunnusta Rooma paavsti. Põrandaalune tunnustab ...

Kust Sa õpetamist ning kodugruppide tegemist ise õppisid, Eestis Sa seda ju ei teinud?

See on meeskonnatöö. Me tegime ja samal ajal õppisime. See kõlab võib-olla Eestis naljakalt, et Tõnis on hiinlaste arvates nii hirmus tark, et võib konsulteerida pastoreid. Ma ei ole nii tark. Eesti olukord ja lääne probleemistik on hoopis teised. Ma ei ole Eesti asjas eriti pädev.

Me rõhutasime väga palju praktilist kristlust. Küsimus ei ole selles, kuidas sa mõistad näiteks Kolmainsust, vaid kuidas su usklikkus paistab välja praktilises elus. Me ei tegelenud kodugrupi koguduste suurte strateegiatega, vaid praktilise töö korraldamise ja moraalsete väljunditega. Väga palju tegelesime pereküsimustega, sest Hiinas on tänaseks pered väga nõrgal alusel.

Milline on Sinu üldhinnang Hiinale?

Tunnen respekti Hiina ees. Ma olen palju vaadanud artikleid ja sõnavõtte Hiina kohta. Ühest küljest on need õiged, teisest ei ole. Hiina on niivõrd suur ja eripalgeline. Ühest küljest on kommunistliku partei kontroll väga tugev ja teisest küljest on see kapitalistlik riik ja ühiskond.

Oled veidi maailma näinud. Milline on Sinu peamine kogemus?

Me kipume nägema maailma ja Jumala riiki enese kontekstist lähtuvalt. Eestlased võrdlevad end lääne arenenud riikidega ja mõtlevad, et küll me oleme ikka taga, harimatud jne. Aga kui kogu inimkond üles rivistada, siis me oleme rikkamate hulgas. Me peaksime Jumala ees palju andma, sest me oleme palju saanud. Meil ei ole mingit põhjust ega õigust viriseda.

Täname!

21. juunil 2010 Skype’i vahendusel

LEPPIMINE SURIVOODI ÄÄRES

Andrea oli probleemidega laps. «Ta igatses kauguste järele,» meenutas tema isa Bodo Kaiser. Juba noore tüdrukuna laskis Andrea kodust jalga – aga mitte ainult kodust. Kui ta oli koos sõpradega India-reisil, eraldus ta neist ja uuris maad omal käel. Ta jõi ja tarvitas narkootikume. Teda vägistati mitu korda, ta laskis end hüpnotiseerida ja läks merele. Teda aidati, kuid ta maandus psühhiaatriahaiglas.

Siis läks ta Indias kaduma. Nädalaid hiljem leidsid sõbrad ta üles ja tõid lennukiga Saksamaale. Kuid ta oli täiesti segi. Ta ei teadnud sedagi, on ta mees või naine. Vanemate algatusel oli ta ravil mitmes kristlikus haiglas. Aga Andrea Kaiser ei tahtnud end aidata lasta. Vanemad olid meelt heitmas.

«KUI TE SEDA LOETE, OLEN SURNUD»

Kuid kõiki aastaid täitis mure tütre pärast. Andrea varastas, lõhkus oma korteri ära, tal oli järjest politseiga tegemist. Ta saatis oma vanematele koguni hüvastijätukirja: «Kui te seda loete, olen ma surnud.» Õnneks ta ei võtnud endalt elu.

Mõnikord kadus Andrea ära. Siis sai isa äkki telefonikõne ja pidi ta ära tooma – küll Lõuna-Prantsusmaalt, Hollandist, Stuttgardist. Lõpuks sai tal villand. Ta teatas tütrele, et järgmine kord ta enam ei tule. Kui Viini ühest haiglast helistati, jäi ta endale kindlaks.

KOHUTAV ÕNNETUS

Siis juhtus kohutav õnnetus. Sisenedes Kölnis trammi, kukkus ta välja ja peaga vastu maad. Ta langes koomasse. Pealuu- ja ajutrauma, kõlas arstide diagnoos.

Pärast ravi kahes haiglas viidi ta järelravihaiglasse. Vanemad külastasid teda sageli, kuigi nad ei teadnud, kas Andrea üldse seda märkas.

Jaanuari lõpus tõmbasid vanemad oma iganädalase külastuse ühe päeva võrra ettepoole – põhjuseks oli lumi. Ja neid tabas üllatus. Nende tütar oli esimest korda ärkvel. Veel enam – ta rääkis rõõmsalt oma lapsepõlvest ja laulis koos vanematega kristlikke laule kaasa. Vanemad olid pisarateni liigutatud. Arstid andsid lootust, et Andrea saab juba varsti terveks. Kuid järgmisel päeval Andrea Kaiser suri.

KORTERIS OLI PALVETEKST

Tõesti, tütre kaotus on kurb. Sellele vaatamata on vanemad sügavalt tänulikud selle eest, et võisid tütart veel korra elavana näha. «See oli leppimine meie ja Jumalaga,» ütles Bodo Kaiser. Andrea oli üle 25 aasta sõltuvustes. Vanemad on nüüd rahuliku südamega, sest nad ei pea enam tema pärast muretsema – ta on Jumala juures igavikus.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ISIKLIKKE MÄLESTUSKILDE PAUL HIMMA 100. SÜNNIAASTAPÄEVAKS

Oli aasta 1986, hilissuvi. Jutlesin noore tütarlapsena Tartu Karlova linnaosas Tolstoi tänaval oma tulevase mehe tädiga. Jututeema oli keeruline – usk, lootus ja armastus, kõike justkui oleks, aga hing oli tühi. Üle tee sammus meie suunas söakal sammul vanaproua, kes andis kohe kätt ja ütles, et tema sooviks ka minuga tuttavaks saada. Selgus, et proua oli Paul Himma abikaasa Ilse. Ehmusin ja olin samaaegselt meeldivalt üllatunud, sest ringkonnas, kus viimasel ajal liikusin, räägiti tihti legendaarsest pastorist, jutlustajast ja hingehoidjast Paul Himmast. Kuna noorel tütarlapsel oli suur maailmavalu ja palju küsimusi, lepiti järgmiseks päevaks kokku kohtumine Pauliga, kes oskavat kõigile minu küsimustele vastused leida.

Kokkulepitud kohtumisele läksin hingevärinal ja suure kartusega. Trepil tuli rõõmsal moel vastu minu tulevane abikaasa, kes teatas, et olevat just äsja Pauli juures usklikuks saanud. Teadmatus põhjustas veelgi suuremat hirmu, kõhus keeras, tagasiteed enam ei olnud. Koputasin. Ukse avas lüheldane, hõbehalli pea ja lahkete silmadega täidlasem härra, kes mind kohe tuppa juhatas. Pinge lahtus, istusin diivanil ja silmitsesin tuba – palju saksakeelseid raamatud, kirjutuslaud, lamp – tuba oli lihtne, kuid siin oli eriline atmosfäär, tundsin kõrgemate jõudude kohalolu, pühalikkust ning loomulikku, mitte teeseldud südamlikku ja osavõtlikku õhkkonda. Rääkisin midagi endast, loeti Piiblit ja palvetati, tõusin ja olin äkitselt teine inimene. Mul oli kerge olla, koormad olid maha pandud, süda hõiskas. Isegi füüsilist jõudu oli juurde tulnud, sealsamas koridoris tõstsin suurest rõõmust üles sellesama tädi, kes andis nõu Pauli juurde minna.

See lihtne Tolstoi tänava korter sai edaspidi minu teiseks koduks – ei tulnud pähegi, et võiks vabal ajal, mis koolist üle jäi, kuskile mujale minna, ikka Pauli juurde. Seal sai rääkida kõigest, nii nagu asjad olid – otse ja ilustamata. Ka vastused ja vastulaused, mis Paulilt tulid, rääkisid selget keelt. Ausus ja otsekohesus vaatasid selle toa igast nurgast vastu. Vaimsus, vaimulikkus ja töökus olid märksõnad, mis iseloomustasid Pauli kõige paremini. Jõime teed ja sõime mõne võileiva, mille tõid alati lauale Ilse hoolitsevad käed. Nii ihule vajalik toit kui ka vaimulik nektar, mis ohtralt voolas, maitsesid ülihea. Kunagi ei lahkutud ilma palveta, see oli õhtu kõige tähtsam osa. Oli aasta 1987, seisime mehega Tartu Salemi vana palvela poodiumi ees – meid laulatas Paul Himma. Kuna Paul oli juba küllalt eakas, oli tal hirm, et pillab peened sõrmused maha, seetõttu vahetasime kokkulepitult pärast laulatust kihlasõrmuste asukoha ise. Vahejuhtumit pandi siiski tähele ja hiljem kostus nurinaid, et laulatus polnud ikka päris korrektne. Meie jaoks polnud sõrmus laulatuse juures peamine. Olime tänulikud, et Paulil oli julgust midagi teistmoodi ning omamoodi teha. Ta oli kõiges originaalne.

Oli aasta 1988, talv oli külm ning olin äsja läbi põdenud kopsupõletiku. Mind oli kooli lõpetamise järel suunatud kolmeks aastaks tööle Põlvamaale, kodus sain käia nädalavahetustel. Abikaasa oli teist aastat sõjaväes ja me suhtlesime ainult kirja teel. Haigus oli mind nõrgaks teinud ning ka meeleolu polnud kiita. Läksin Salemisse hommikusele jumalateenistusele, peas vasardamas mõte, et järgmisel hommikul tuleb kell neli tõusta ja minna bussi peale, et jõuda õigeks ajaks tööle. Salemi eeskojas astus mulle vastu Paul, kes pistis pihku ümbriku rahaga, öeldes: «See on minu selle kuu kümnis ja siia panid juurde ka teised minu palvel. Ikka selleks, et saaksid kasuka osta, sul on mantel nii õhuke ja ise olid alles kopsupõletikus.» Ma ei teadnud, mida öelda, nutt kippus kurku. Ostsingi kasuka ning see oli ilus ja valge, kandsin seda kaua kui ühte kõige väärikamat ja kallimat riietuseset, mis mul eales olnud.

Oli 1994. aasta talv. Pidime sõitma Saksamaale. Paar päeva enne sõitu jõudis meieni sõnum, et Paul oli igavikku lahkunud. Matusetalitus toimus just ärasõidu päeval, reisi tühistada ei saanud. Oli kuidagi väga raske. Teadsin, et Paul on «teisel pool» ja tal on hea, seepärast lohutasin end mõttega, et kunagi näeme jälle ning et Paul ei paneks pahaks, et me ei saa tema maise põrmu juures seista.

On aasta 2010. Pauli surmast möödub peagi 16 aastat. Taban end mõtteid mõlgutamast selle üle, kas asendamatuid inimesi ikka on või ei ole. Tundub, et mõni inimene jääb siiski asendamatuks, eriti selline karjane nagu Paul Himma – osavõtlik, humoorikas, aus, otsekohene ja originaalne.

Tänuga meenutades
EVE SAUMETS

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

13. juunil seati Laitse koguduses pastoriametisse Peeter Kuller.

Sõbra Käe uueks juhatajaks saab Liivi Reilson. Ta on varem tegutsenud nii ettevõtluses kui ka heategevuses. Senine juhataja Helari Puu asub tööle liidu Ameerika partnerkiriku Converge Worldwide’i misjonisuhete koordinaatorina Balti ja Põhjala riikides. Juhivahetus leiab aset juulikuu keskel.

22. juunil sai Tartu Ülikoolist haridusteaduse magistri kraadi Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Margus Kask. Tal oli varem kahekordne kõrgharidus – 1995. aastal lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia kooli muusikaõpetaja ja koorijuhina ning 2001. aastal Kõrgema Usuteadusliku Seminari teoloogina.

DIPLOMITÖÖDE KAITSMINE JA LÕPUAKTUS

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris 17. ja 19. juunil 2010

1 – Kaitsmiskomisjoni kuulusid Kalmer Marimaa, Ain Riistan, Peeter Roosimaa, Margus Kask ja Mirjam Link
2 – Diplomitööde avalikule kaitsmisele tuli hulgaliselt kuulajaid
3 – Lõpetajate nimel pidas aktusel tänukõne Toivo Teekel
4 – Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel tänas ametist lahkuvat seminari õppeprorektorit Mirjam Linki
5 – Lõpetajad Anton Tuul, Merle Voola ja Toivo Teekel
6 – Tänati seminari kaastöölisi Maarja ja James Larsonit, kes lahkuvad aastaks USAsse

Kaitsmisel tegi pilte Ago Rand ja aktusel Kerly Simulman