Laulab Riia Lootuse festivali koor

Riias korraldati Lootuse festival, mis oli väliselt üsna sarnane Tallinnas toimunud samanimelise üritusega. Need, kes Eestist Riias käisid, kindlasti ei kahetse, et veelkord said sellisel festivalil osaleda.

Apostel Paulus kirjutab: «Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!» (Rm 15,13). Ühes salmis on kaks korda lootusest juttu! Jumal on uskujatele avanud tuleviku, mida Temata ei märgata.

Ometi näeme enda ümber palju lootusetuid inimesi. Põhjusi hätta jäämiseks võib olla väga erinevaid, teiste pilguga vaadates koguni tühiseid. Aga inimene on kaotanud pinna jalge alt. Mõnikord haarab masendus suuri rahvahulki.

Usklike osaks on kuulutada Kristust – nii suurtel festivalidel kui ka väikestel jumalateenistustel ja omavahelises suhtlemises. Laulja ütleb: «Ei jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad; häbisse jäävad need, kes kerglaselt sinust loobuvad» (Ps 25,3).

EURO JA MUUD RAHAMURED

Toimetaja kommentaar

Rahaprobleem ei ole võõras kellelegi. Õige õpetus tuleb nagu ikka pühakirjast.

EURO ÜHA LÄHENEB

Hinnad tõusevad, väidetavalt mitte euro tõttu. Aga euro tulek on igale murele nii lihtne põhjendus, et rohkem ei pea paljud vajalikuks pead vaevata. Siiski oleks seda kasulik teha, et leppida loomulike arengutega, aga ka märgata ja vastu astuda teadlikult euro tuleku varju peidetavale omakasuihale.

Eurotsoonis on mitmel riigil tõsised majandusprobleemid. See on ka eestlaste ette tõstnud uued küsimused. Kas peame neid riike toetama? Vastuse teeb raskeks see, et me ei tea ja ei suuda haarata võõraste probleemide põhjusi – ka meie meedias on ilmunud üksteisele vastukäivaid hinnanguid. Kindlasti tuleb abi anda mõistlikult, mitte panna raha auguga kübarasse.

Kas oleksime euro probleemidest pääsenud, kui kroon oleks alles jäänud? Vaevalt küll. Ka krooni püsimisel oleks põhjust eurole head soovida. Suurt osa Euroopast haarava rahasüsteemi kõikumised või koguni krahh mõjuksid kogu maailma majandusele, väike Eesti lähinaabrina ei jääks sellest kindlasti puutumata.

Tegelikult on vaja rahulikku meelt. Rahavahetusi ja kriise oleme ennegi näinud. Rublalt kroonile üleminek mõjus Eesti majandusele väga hästi. Nüüd on kõik palju pikemalt planeeritud ja rahvusvahelise kontrolli all. Euro stabiilsusest on huvitatud palju võimsamad riigid kui väike Eesti. Samas pole ükski rahasüsteem pikalt püsinud, olgu kasutusel kasvõi ainult kuld- ja hõbemündid. «Kõik inimlik on kui rohi ja kogu ta hiilgus nagu rohu õieke. Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Issanda sõna jääb igavesti.» (1Pt 1,24–25).

KONFLIKT ERSO ÜMBER

Juba ERSOt juhtima asudes rääkis Neeme Järvi sellest, et orkestrile makstakse liiga vähe palka, aga tema ise ei tulnud siia raha teenima. Ilmselt ta lootis, et tema tõstatatud probleemid leiavad laialdast tähelepanu ja ka lahenduse. Konfliktideta see minna ei saanud, küll aga oleks võinud minna skandaalita. Ideaalne lõpptulemus oleks olnud tippdirigendi juhtimisel Eestile uut kuulsust toov esindusorkester.

Mõned loodavad ikka veel, et kõik pole kadunud, Neeme Järvi jääb orkestrit juhtima ja probleemid lahendatakse. Ei tahaks ennustamisega tegeleda. Aga ühiskond peab mõistma, et kõrge tase (mitte ainult kultuuri alal) vajab ka suurt raha. Kes sellele tasemele ise ei küüni, ei tohiks olla kade. Tippudel peab ees minemiseks olema ühiskonna toetus ja sellega võimalus tõmmata paremale järjele ka ülejäänud inimesed.

Kadedatele ütleb Jumala Sõna: «Kadedus on otsekui mädanik luudes» (Õp 14,30). Kes seda ikka endale tahaks!

KOGUDUS JA RAHA

Mõistan vaeste inimeste loogikat. Aga koguduse tegelikud võimalused saavad selgeks alles siis, kui hakatakse kümnist (10%) maksma – palgast, pensionist, stipendiumist, töötu abirahast ja kõigest muust. «Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.» (Ml 3,10).

Pole karta, et annetaja ise vaeseks jääks: «Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse» (Õp 11,25).

TAEVAISA SÕNUM MAARJAMAA ISADELE

Paljudes maades pühitsetakse iga-aastaselt isadepäeva, hinnates ja tähtsustades isa rolli. Nii kuuleb novembrikuus ka Eestimaal isade aadressil tavapärasest rohkem sõnavõtte. Mis võiks olla Taevaisa sõnum Maarjamaa isadele? Vastuse võime leida Uue Testamendi esimeselt leheküljelt (Mt 1,20a.24):

«Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: «Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta.» ... Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde.»

See sõnum on vägagi päevakohane. See, mida Taevaisa ütles esimesel sajandil Maarja mehele, on sama päevakohane öelda ka 21. sajandi Maarjamaa mehele. Milline märksõna võiks seda Issanda ingli sõnumit kõige paremini kokku võtta? Ilmselt on selleks vastutus. Jumala sõnum on julgustav: «Ära karda võtta vastutust!»

Vaatame vastutuse küsimust läbi isa silmade. Mille eest me peame vastutuse võtma? Meil kõigil tuleb kord Looja ees vastust anda selle kohta, kuidas me oleme elanud. Issanda aujärje ees oleme justkui röntgeniaparaadis – Talle on kõik näha ja teada. Meie osaks on ilmselt vastata, miks me midagi tegime ja midagi muud tegemata jätsime.

Meil tuleb Jumalaga juttu kogu meie elust. Tooksin esile kolm valdkonda.

VASTUTUS NAISE EES

Mis tähendab «päriselt»? Eestis on väga palju mänguabielusid ehk prooviabielusid – vabaabielusid. Millest on vabaabielulised vabad? – Vastutusest.

Vaatasin statistikaameti kodulehelt, et aastakümnete jooksul on toimunud siin üsna suur muutus. Kujutame ette Eestit kui tuhande elanikuga küla. Kui aastal 1970 sõlmiti selles külas üheksa abielu, siis aastal 2003 vaid neli. Julgus vastutust võtta on 33 aasta jooksul langenud poole võrra.

Tõenäoliselt on seda sõnumit lugevatest meestest enamik kristlased, suurem osa on ka vast abielus. Mida see Issanda sõna meile ütleb? Klassikaline kirjakoht, mis räägib vastastikustest suhetest, on Ef 5,21–32. Jumala Sõna annab meile siin üsnagi konkreetseid juhtnööre:

«Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust... et teda pühitseda... et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast…»

Siin räägitakse mehe ja naise rollidest, mehe ja naise vastutusest. Paulus räägib siin ka alistumisest, kuid mitte alistamisest. Alistumine perekonnas ei ole võimu ja võimutsemise küsimus, vaid vastastikuse austamise ja koos elamise küsimus. Vastastikune alistumine tegelikult ju tähendab just seda, et kumbki pool ei hakka teist alistama, vaid mõlemad alistuvad teineteisele, kokkuvõttes aga alistutakse ühiselt Kristusele.

Mehele, st ka isale, on siin adresseeritud üks oluline sõnum – mees peab oma naist armastama. See paistab olevat ju küll iseenesestmõistetav. Kui ma umbes kuu aega tagasi abiellujatelt küsisin, miks te tahate abielluda, siis võttis tükk aega, enne kui põhjustega jõuti armastuseni. See on ju iseenesestmõistetav, et abiellutakse ikka armastuse pärast.

Aga Pühakiri täpsustab, milline peab mehe armastus olema. Mees peab oma naist armastama nii, nagu Kristus on armastanud kogudust. See paneb juba mõtlema. Selline armastus räägib pühendumusest ja isegi ohvrimeelsusest.

Tänapäeval peetakse kõige suuremaks ohvriks seda, kui keegi pühendab kellelegi oma aega. Aeg on kõige väärtuslikum, mida tänapäeva mees saab oma naisele pakkuda.

Briljantsõrmus, karusnahkne kasukas ja uus auto on ka muidugi toredad asjad, aga need pole palju väärt, kui mees ei kingi naisele oma aega. Aga see probleem on nii lihtne tulema. Meestena me oleme ju saavutajad. Eesmärgiks on midagi ära teha. Töö on see, mis meid köidab, millesse me panustame, kuhu me kulutame oma aja. Eesti rahvas on ju tuntud kui töökas rahvas. Eesti jonn ei lase meil ka veel õhtuhämaruses tööd lõpetada.

Kuid päevas on vaid 1440 minutit. Ja need minutid, mis kulutatud tööle, pole enam kasutatavad pere jaoks. Mõnigi mees on kuulnud oma naise etteheiteid: «Sa võid oma töö asju telefoni teel tund aega rääkida, aga sul on raske leida viit minutit minu jaoks.» Tegelikult ei vaja enamik inimesi niivõrd, et keegi nendega räägiks, vaid et keegi neid kuulaks.

Küsi endalt, mees, millal võtsid sa viimati aega oma naise jaoks, et lihtsalt olla temaga koos. Millal sa viisid oma naise viimati näiteks välja sööma? Aga asi võib olla isegi nii hull, et mõni elujõus mees ei suuda meenutada, millal ta viimati oma naisega vahekorras oli.

Kuid selle juures kõige enam vajab naine tegelikult tähelepanu ja hellust. Perenõustajad on naistelt küsinud, kuidas peaks mees oma armastust üles näitama. Üks naine ütles: «Ma sooviksin, et ta mõnikord mind lihtsalt puudutaks – lihtsalt armastusest. Ma soovin, et mõnel õhtul, kui me voodis oleme, ta lihtsalt hoiaks mu ümbert kinni. Ma soovin, et kui me sisseoste teeme, hoiaks ta aeg-ajalt mu käest kinni ega kõnniks kümme meetrit eespool. Ma tahan, et ta kuulaks mind, kui räägin talle oma muredest. Tahan tunda, et olen talle oluline.»

Rohkem tähelepanu, rohkem hellust, rohkem lähedust. Ühe koguduse internetikodulehelt leidsin tsitaadi: «Mida küpsemad me emotsionaalselt oleme, seda vähem me üksteiselt nõuame ning seda paremini oleme suutelised mõistma teiste vajadusi.»

Vastutus naise suhtes väljendub armastavas hoolimises. Olgu meil meestel julgust oma armastust ka väljendada – nii sõnades kui ka tegudes.

VASTUTUS LASTE EES

Selge on see, et ega isaks olemine ei ole märkimisväärselt lihtsam kui emaks olemine. Kuidas siis olla hea isa? Perepsühholoog dr Benjamin Salk on öelnud: «Suurim, mida vanemad saavad oma laste heaks teha, on armastada üksteist.»

Aga olulisel kohal on ka suhe lastega – ühine aeg nendega. USAs tehti uurimus, millega püüti teada saada, kui palju isad oma lastega suhtlevad. Kui neid küsitleti, pakkusid isad, et nii 15–20 minutit päevas. Kui aga nende külge ühendati kuuks ajaks mikrofonid, selgus, et isa ja laste vaheline suhtlus piirdus umbes 30 sekundiga päevas.

Hea küll, me ütleme, et kristlastest isadel on asi kindlasti palju parem. Aga kas on? Eestlastelegi tuntud kristlik apologeet, mitmete väga heade raamatute autor Josh McDowell võttis kätte ja uuris, kuidas on lood kristlastest isadega. Selgus, et kristlikes peredes elavad murdeealised noored veedavad oma isaga mõttekat juttu ajades keskmiselt kaks minutit päevas. Nendest teismelistest 25% ütlesid, et neil pole õieti mitte kunagi olnud oma isaga tähendusrikast vestlust – sellist, kus isa oleks oma teismelise lapse huvidest juhindunud.

Mulle meenub ühe teeneka ja väga austusväärse jumalasulase (üles)tunnistus. Ta pidi kahetsusega nentima, et siis, kui tema väikesed pojad tahtsid olla temaga, ütles ta: «Mul pole aega, ma pean kirikusse minema.» Siis, kui ta aga aastaid hiljem oma poegi kirikusse kutsus, ütlesid nood, et neil pole aega… Pidagem siis aega kalliks!

Ef 6,4 loeme: «Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!» Meie osaks on olla preestriteks oma kodus. Keegi meist ei saa Jumalat asendada, küll aga vahendada. Selleks on Jumal meid kutsunud. Vastutus ja armastus väljendub suhetes.

VASTUTUS KOGUDUSE EES

Kogudus on kahtlemata Jumala perekond, kuhu Jumala lapsed kuuluvad. Kuid Paulus räägib kogudusest kui Kristuse pruudist. Kahe inimese – mehe ja naise suhe on ebatäiuslik, kuna me inimestena oleme ju ebatäiuslikud. Ometigi tuleb just mehe-naise suhte kaudu Kristuse armastus koguduse vastu eriliselt esile. Me näeme selles suhtes vastastikust armastust ja täielikku lojaalsust. Kristus armastas kogudust täie pühendumusega, andes endast kõik. Jeesus Kristus armastab meid ka täna sama pühendunult.

Meie osa on loomulikult armastada omalt poolt Kristust. Seda nii perekonnana kui ka kogudusena. Ja ka siin julgustab Issand meid mitte kartma võtta vastutust. Koguduses on alati ülesandeid ja töid, mis vajavad tegemist. Teenimine ei ole üks valikuvõimalus, mille kristlane võiks huvi korral valida. Koguduslik teenimistöö kuulub loomupäraselt kristlaseks olemise juurde. Koguduse efektiivsus ja elujõud sõltub sellest, kui tõhusad on ihu liikmed. Kristus hoolitseb ja hellitab oma ihu – kogudust. Ihul aga tuleb ellu viia see, milleks ta on loodud.

Isad, vanaisad, tulevased isad, Jumal julgustab meid täna. Issand ei noomi ega hurjuta. Taevaisa sõnum Maarjamaa isale on julgustav: «Ära karda võtta vastutust!»

ARGO BUINEVITŠ
Lasnamäe Lootuse koguduse rajaja

RIIAS TOIMUS LOOTUSE FESTIVAL

Aktuaalne teema

Riias oli 5.–7. novembrini Lootuse festival, kus jutlustas Franklin Graham. Tallinna metodisti kiriku venekeelse osa üks pastoritest ROBERT TŠERENKOV (31) oli tegev nii möödunud aastal Tallinnas kui ka nüüd Riias toimunud festivalidel. See andis ajendi järgnevaks intervjuuks.

Milline roll oli Sul Lootuse festivalide korraldamisel?

Tallinnas olin kirikuelu toimkonna juhi abiline. Riia festivalil olin kontaktisikuks Läti kontori ja Eesti koguduste vahel.

Kui palju eestlasi oli seotud Riia festivali korraldamisega?

Kogu korraldustöö toimus Lätis ja meie käisime külas. Eestist oli ainult Liis Borissenko, kes töötas meediaga, lätlaste meeskonnas. Mina tegelesin nende asjadega, mis otseselt Eestit puudutasid. Tavaliselt suhtlesin telefoni teel, pidevalt ma kõigi asjadega kursis ei olnud.

Läti keelest tõlkis festivali eesti keelde Biruta Tuulik, kes on ise lätlanna. Mina tõlkisin inglise keelest eesti keelde Franklin Grahami jutluse. Lätis elavatest eestlastest oli nii mõnigi vabatahtlikuna abiks registreerimislaua taga ja aitas Liis Borissenkol materjale tõlkida.

Kui palju kuulajaid Eestist Riias käis?

Eestist käis Riias festivalil 292 inimest. Neist 136 ei olnud kristlased. Kogudused ise organiseerisid bussid ja leidsid inimesed, kes tahtsid minna.

Eestpalvel käis minu andmetel 47 Eesti inimest. Lätlasi võis kolme päevaga ees käia kahe tuhande inimese ringis.

Kuidas Sa võrdleksid kahte festivali?

Riia ja Läti on suuremad kui Tallinn ja Eesti, Arēna Rīga on suurem kui Saku Suurhall. Inimesi oli ka rohkem kohal ning reedel ja laupäeval ei mahtunud osad neist saali sisse. Aastaaeg oli selline, et ei saanud välitelki üles panna nagu Tallinnas.

Minule oli julgustuseks, et Eestis, mis on vähem religioosne kui Läti, osales festivalil natuke üle 30 tuhande inimese ja Riias 38 tuhat. Eriti me maha ei jäänud.

Festivalid olid ju üles ehitatud sama skeemi järgi?

Seda küll, festivalil on välja kujunenud oma programm või nägu. Enamasti see kordub.

Millal järgmine selline festival toimub?

Järgmise aasta oktoobrikuus peaks Lootuse festival olema Vilniuses. Leedu evangeelsed pastorid esitasid Franklin Grahamile kutse ja ta on selle põhimõtteliselt vastu võtnud.

Kas tasus festivalil käia?

Kindlasti tasus. Ma palusin pastoritelt tagasisidet. Kuulsin inimestest, kes läksid eestpalvele või palusid usule kinnitust. Lootuse külast sõitis Riiga bussitäis rahvast, nende hulgas oli 11 mittekristlast ning nad kõik läksid ette palvele. Üks mees, kes varem istus jumalateenistuste ajal autos, tuli Riias Jumala juurde. Üks mees sai olla vaimulikuks nõustajaks oma abikaasale, kes lõpuks Jumala juurde jõudis. See töö oli panustamist väärt.

Kas võiks Eestis veel midagi sarnast teha?

Kõik peab olema tasakaalus. Kindlasti ei ole suured üritused ainuke võimalus usumaastiku muutmiseks Eestis. Eeskätt on see kohalike koguduste töö. Suured massiüritused omavad mõju ühiskonnas, need näitavad kristlaste ühtsust, nende jõudu ja väge, kui nad pead tõstavad ja oma koguduste seinte vahelt välja tulevad. Nii mõnigi inimene, kes ei astu üle kirikuläve, läheb sellisele kontserdilaadsele üritusele, kus Jumal teda puudutab, ja ta teeb oma lõpliku otsuse ning pöördub.

Kas lähiajal on tulemas veel suuri evangeelseid ettevõtmisi, seda näitavad aeg ja Jumala juhtimine. Aegajalt peaksid suured üritused toimuma, aga kindlasti mitte kogu aeg.

Mida Sa koguduse pastorina festivalidest õppisid?

Kindlasti seda, et evangelism on väga tähtis. Koguduse kontekstis me unustame selle vahel ära, kui me tegeleme mingite siseprobleemidega või oma kitsa ringkonnaga. Me ei mõtle sellele, et peaksime midagi laiahaardelisemat tegema, mis hõlmaks tervet linna või riiki.

Kristlasi tuleb pidevalt julgustada olema maailmale valguseks ja soolaks. See ei tähenda nende mobiliseerimist mingiks suurürituseks, vaid see peaks olema nende elustiiliks, et nad kuulutaksid inimestele evangeeliumi ja kutsuksid neid kogudusse.

Nüüd peaks palvetama nende inimeste eest, kes Riias oma otsuse tegid ja et evangeelse töö tuli ei hääbuks, vaid põleks edasi kohalike koguduste tasandil igas linnas ja kogu Eestimaal.

Täname!

12. novembril 2010 Tallinnas

JUMAL KANDIS LÄBI AEGADE

JÜRI JÜRGENSON (73) on Tartu Salemi Baptistikoguduse emeriitpastor. Kuulutaja palus tal minevikku meenutada.

Sa oled pärit Tahkurannast. Kas Sa mere järele ei igatse?

Muidugi igatsen. Suvel käin ikka seal, kui võimalus on.

Meie kodusel kruusaseljandikul on majad tihedamalt kokku ehitatud kui Tartu linnas. Ühe naabermajani on 30 ja teiseni 50 meetrit, mereni 70 meetrit. Konstantin Pätsi sünnikoht on meilt ühe kilomeetri kaugusel. Rand on nüüd jälle meie maa. Kümme aastat venitati, enne kui see tagasi anti.

Kas Sinust oleks võinud meremees saada?

Isa ütles, et olen tema pärija, oleksin jäänud koju talupidajaks ja rannakaluriks. Kirjalikud andmed on olemas alates 1790. aastast, et minu esivanemad on seal elanud ja kala püüdnud.

Pärnu laht on Eesti üks kalarikkamaid kohti. Ka hiidlased käisid seal püüdmas. Meie naabertalu nimetati baptistide taluks ja seal olid pühapäeviti vaimulikud koosolekud. Osvald Tärgi isa Ado Tärk olevat ka käinud meie kandis kala püüdmas ja pühapäeviti seal koosolekuid pidanud.

Mida Sa talujumalateenistustest mäletad?

Mina olin siis väga väike. Saksa ajast mäletan, et jõulude ajal tulid inimesed Pärnu baptistikogudusest, laulsid ja rääkisid. Naistel olid kommikotid kaasas ja neist anti mulle ka.

Tahkurannas oli ligi 20 baptistikoguduse liiget ja plaan oli teha sinna palvela. Taludes peeti koosolekuid veel pärast sõdagi, meie kodus samuti. Ka luterlased pidasid kodudes jumalateenistusi. Võib-olla natuke üksteist kritiseeriti, aga üheskoos käidi koosolekutel. Naabritädi oli luterlane, minu isa õigeusklik, ema baptist ja lauldi nelipühilaste Võidulaulikust. Oikumeenilised koosolekud olid!

Kui vanalt Sa usklikuks said?

17-aastaselt. Sel ajal oli Pärnus väike ärkamine ja noori tuli usule. 1956. aastal ristiti koos minuga minu õde Elise, Remmeli perest Aamo, Siiri ja Teisi ning Rein Ratas, Aili Rohtmäe ja mõned vene noored.

Milline oli elu pärast sõda?

Me olime «nõukogude kodumaa reeturi perekond» – isa ja vanem vend olid põgenenud läände. Väikesest 12 taluga rannakülast läks ära viis paaditäit selle teadmisega, et sõda lõpeb kolme kuu pärast, sakslane on kaotanud ja kõik riigid saavad oma endise iseseisvuse tagasi. Üks paat tuli poole tee pealt tagasi.

Kogu meie varandus kirjutati üles, meid taheti kodust välja ajada. Keegi andis nõu kohtusse kaevata, et isa pole üksi siin tööd teinud, vaid terve pere ja vanaisa ka. Ühel jõululaupäeva õhtul oli kohtuistung ja meile anti luba kodus edasi elada. Aga hirm oli ikka. Kord tuli «reeturi perekonnal» üks lehm, siis vili ära anda. Onu sai enne teada ja peitis osa vilja ära. Sellise hirmu all me elasime ja kui küüditamise teade tuli, siis oli ka hirm.

Kolhoosielu oli algul õudne inimeste ekspluateerimine. Kolhoosi esimesel aastal anti tööpäeva eest 27 kopikat ja sada grammi teri. Rahvas ikka ootas, et ehk tuleb mingi muudatus, ehk veel tuleb endine aeg tagasi.

Sa läksid linna õppima?

Ainuke võimalus kolhoosist ära saada oligi õppima minna. Läksin Pärnusse keskkooli ja hiljem Tartusse veterinaariat õppima. See oli Hruštšovi aeg. Ta mõistis küll Stalini hukka, kuid seda enam hakkas vaenama usklikke.

Usklike üliõpilastega tegeles julgeolek (KGB). Ühel päeval kutsuti mind EPA kaadrite osakonda. Selle ülem helistas julgeolekusse ja sealt tuli üks mees, esitas dokumendi ja käskis endale 50 meetri kaugusel järgneda. Kellegagi ei tohtinud teel rääkida. Mind kuulati mitu tundi üle. Sellele järgnesid väljakutsed EPA parteibüroosse ja kursuse koosolekud, kus usklikke hukka mõisteti.

Teaduskonna partorgiks oli üks Moskvast tulnud naine, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Ta ütles, et polnud Moskvas kuulnudki, et baptistid maa peal olemas on, aga siin on nad teaduskonnas – milline korralagedus! Kursuse komsorg ütles ühele kaasüliõpilasele, et otsus on tehtud, mind kukutatakse kas sõjalises õpetuses või dialektilise materialismi eksamil läbi. Neljandal kursusel dialektilise materialismi eksamil vastasin ära, aga õppejõud ütles, et teab minu isiklikke seisukohti ja ei saa hinnet välja panna. Oligi EPAst äratulek.

Kuidas Sa sõjaväest pääsesid?

Sõjakomissariaadi ametnik ütles, et ma olen neli aastat sõjalist õppinud ja komissar isiklikult otsustab, kas ta loeb seda reamehe teenistuseks küllaldaseks või saadab mind armeesse. Lõpuks tuli komissar, hirmus vihane, ja ütles, et selle mehe saadame ära. Kirjutas oma käega mulle kutse arstlikku komisjoni.

Ma ei teadnud ühtegi põhjust, miks võiksin sõjaväest pääseda. Aga pinget oli palju ja sisearst leidis, et vererõhk on liiga kõrge ning saatis mu haiglasse. Seal olin ühes palatis selle mehe isaga, kes mind eksamil läbi kukutas. Ta käis isa vaatamas, see andis veel pinget juurde ning vererõhk ei läinudki alla. Sain paberi, et olen rahuajal sõjaväe jaoks kõlbmatu.

Aastaid hiljem tulid Sa Tartusse tagasi Salemi koguduse pastoriks.

Paul Himma oli Salemi pastoriks. Teda kiusati vahepeal julgeoleku poolt väga taga. Pinge oli oma jälje jätnud ja juba mõni aasta otsis ta uut pastorit.

Vanempresbüter Robert Võsu käis Pärnus rääkimas, et meie kogudused vajavad uusi töötegijaid. See mõte ei olnud mulle võõras, sest juba Tartus õppimise ajal andis ta mulle seminari konspekte lugeda. Pärnu pastor Albert Tammo oli usujulge mees, kes julgustas ja Pärnust läks terve hulk mehi vaimulikule tööle.

Tulime perega Tartusse 1972. aasta suvel. Usuasjade voliniku kinnituseta keegi pastoriks ei saanud, sellepärast kutsus Paul Himma mind esialgu koguduse liikmeks ja valimine tehti hiljem. Seda esitati nii, et oma koguduse liige valiti pastoriks ja nii ei olnud takistusi.

Kui kaua Sa olid Salemi pastor?

28 ja pool aastat. Paul Himma oli tööjõuline veel hulga aastaid ja aitas kaasa. Piiblitunnid olid meil kordamööda. Vahepeal ta hooldas veel kümme aastat Võru kogudust, aga ta kõneles ka Salemis.

Kui ma Salemisse tulin, oli koguduseliikmete keskmine vanus 60. Ükshaaval hakkas noori juurde tulema. Hiljem ma pole keskmist arvutanud. Uus põlvkond tuli peale.

Kuidas tuli mõte uus kirik ehitada?

Meil oli väga väike ruum Riiamäel. Tunni ajaga läks õhk nii paksuks, et südamehaiged olid näost punased, kuigi laes oli ventilaator. Hoonet laiendada ei lubatud, sest see oli niinimetatud Lenini väljaku piirkond – Lenini ausammas oli EPA ees.

Kui tulid uued tuuled, hakkasime uue maja ehitamist taotlema. Kõigepeal tuli teha koguduse otsus ja ega kõik ei olnud poolt. Minu käest küsiti mitmel korral, kas ma olen mingit ilmutust näinud, et julgen niisugust tööd alustada. Ma ütlesin, et ilmutust ega nägemust ei ole olnud, isegi unenägusid mitte, aga südames on tunne, et see on õige asi.

Projekteerimine ja krundi kättesaamine võttis kaks aastat. 1992. aasta juulikuus kaevati auk. Koguduse majandusülem Kalev Uudam ei saanud õhtupoolikuks jääda ja mina jäin. Kella nelja ajal ütlesid mehed, et nende tööpäev on lõppenud. Oleks vaja olnud autodel veel üks ring teha. Ma pakkusin igale mehele kümme krooni ja nad olid selle eest nõus augu lõpuni tegema. Kopamees sai 15 krooni. Eesti kroon oli kehtinud kaks nädalat. Töömeestel olid esimesed palgad 500 krooni kuus.

Kuidas Harald Liht ehitusele sattus?

Mina ei tundnud teda, aga Uudamid tundsid ja tema oli nagu ingel taevast. Ta oli töö eestvedaja, hoo andja ja ehitusprobleemide lahendaja. Kõik ehituseaastad peatus ta perekond Järve pool. Heino Järv viis ta hommikul kell pool seitse ehitusele ja pool kaheksa õhtul tõi koju. Mõnikord tõin ka mina ta õhtul Järvede poole. Mitmel korral oli nii, et läksin talle järele ja tema ütles, et poisid tegid täna segu rohkem ja ei taha seda ära visata. Tulgu ma pool üheksa uuesti.

Kui palju oli vabatahtlikku tööd?

Kõigepeal käisime Viljandimaal metsas palke varumas. Tulid ka silikaatkivi koormad. Lõuna ajal helistati jaamast, et teile tulid kivid ja õhtuks tuleb vagun tühjaks teha. Alused tuli tagasi anda ja oma inimesed ladusid kivid maha. Päris ehitustööd tegid ehitusmehed, aga abitööd tuli küllalt teha. Ka mina olen segu teinud ja kärutanud.

Kas oma maja ehitamise kogemus tuli Sulle kasuks?

See andis ülevaate, mida ehitamine tähendab. Ka koguduse juhatuse liige Kalju Saul oli ise maja ehitanud. Mõtlesime, et kui ühe perekonnaga saime ehitatud oma maja, miks siis terve kogudus ei võiks kirikut ehitada. Aga see oli hoopis raskem.

Suur õnnistus oli, et ameeriklased Texase Briani linna esimesest baptistikogudusest appi tulid. Nad olid kõvad töömehed ja tõid rahalist abi ka. Meil oli teatud julgustus ja tagatis, et kui olukord läheb väga raskeks, siis võime nende poole pöörduda. Kaheksa aasta pärast saime kirikusse sisse.

Kas ehitamine tasus ära?

See vaev on kuhjaga ära tasunud. Linna rahvas vaatab nüüd baptistidele teistmoodi. Meie kirikus on käinud EELK peapiiskop kõnelemas, torni paikapanekul oli kohal toonane linnapea Andrus Ansip, rääkimata kontsertidest, koolide jõuluteenistustest jne. Rahvast on juurde tulnud.

Uues kirikus käib väga aktiivne töö. Mida ütleksid möödunule tagasi vaadates?

Tänu Jumalale, et Ta on aidanud kõik ajad üle elada. Ei saa iialgi kahetseda, et olen seda tööd teinud. Kirikuehitus oli küll väga pingeline aeg, aga ma tunnen rõõmu, et me Jumala abiga valmis jõudsime. Tunnen kaasa nendele, kellel on praegu ehitus pooleli. See on väga raske koorem.

Mõni nutab praegu vanu aegu taga.

Nagu minu ema nõukogude aja kohta ütles – metsalise hirmuvalitsuse aeg, inimmõistuse vastane õudne aeg. Aga kes sel ajal otsuse tegi, et tahab Jumala teedel käia ja kogudusega ühineda, sellele oli see juba pool võitu tema usuelust. Nüüd on kerge aeg ja otsuseid tehakse kergemalt ning kahjuks on ka tagasilangusi.

Täname!

19. novembril 2010 Tartus

AGA KRISTUS EI NAERATA

Õhk on niiske ja lämbe. Lõhnab mere ja bensiini järgi. Mägede kohal on veel õhtupuna. Rio de Janeiro on süüdanud oma loendamatud tuled. Kuulsa Copacabana ranna murdlainete kohisemine seguneb tänavamüraga – tuututamine, krigisevad bussipidurid, koerte haukumine, vorstikeste ja popkornimüüjate karjumine. Kogu Copacabana laht on üks tuledemeri.

Ma seisan bussipeatuses ja tahan number 127ga oma hotelli saada. Lakkamatult sõidavad minust mööda erinevate liinide bussid. Kõrghoonete tagant näen ma Corcovado mäe tumedaid kontuure. Selle tipus seisab pimestavas prožektorivalguses Cristo Redentor (Lunastaja Kristus), Rio sümbol. Paistab, nagu tahaks Kristus maailma kõige ilusamat linna selle hiilguses ja viletsuses oma laialt väljasirutatud käte vahele võtta. See on muljetavaldav pilt!

Päev varem olin ma Corcovadol ja seisin hiiglasliku kuju all. Siis jäi mulle mulje, et Kristus ei silmitse kärarikast linna – hurtsikuid, kus kirjeldamatu vaesus valitseb, imposantseid kõrghooneid ega bulvareid kaubamajade rikkalike vaateakendega. Ta vaatab neist üle, liikumatult kaugusesse. Kristus minu kohal ei naerata. Laialisirutatud käed äratasid minus tunde, nagu ei oleks Kristus neid õnnistamiseks üles tõstnud, vaid lendamiseks, et sealt ära minna.

Aga bussipeatusest jääb teistsugune mulje. Pimestav prožektorivalgus ja kaugus muudavad liikumatu kuju suurejooneliseks pildiks. Praegu seisab tema kohal, väljaspool prožektorite valgusvihku, suur viltune ja kahkjas kuu.

Purjus kerjus taarub lällutades ringi. Ta heidab ühe poe ette astmetele ja joob õllepurgist minu terviseks. Lõpuks tuleb buss number 127. See on liiga täis. Ma pressin end uksest sisse. Peaaegu oleksin kiiresti sulguva ukse vahele jäänud. Siis tormab buss valjult tuututades kohalt minema.

Ma poen vahekäigu poole. Kahjuks ei saa ma normaalselt seista – minu pikkusega, 1.90, pole bussi ehitamisel arvestatud. Sellepärast olen rõõmus, kui saan oma pea avatud õhutamisluuki panna. Mõne aja pärast korraldan endale istekoha. Konduktor, noor mustanahaline, seisab jultunult irvitava näoga minu kõrval ja loeb vahetpidamata määrdunud ja kulunud rahatähti. Väljas vilksatavad meist tuled mööda. Kauguses näen Corcovadot ja Kristuse kuju piirjooni.

Mustanahaline, väga vaesena paistev naine tuleb bussi ja pressib end minu taha istuma. Tal on magav laps kätel. Laps teeb oma silmad lahti ja vaatab mulle otsa. Millised silmad! Need mõjuvad väikesel kõhetul näol mulle hirmutavatena. Ma naeratan. Laps ei naerata vastu.

Naine annab konduktorile rahatähe. Ta saab pileti ja hoiab avatud pihku konduktori ees. Ta ootab ülejäänud raha tagasi. Konduktor annab pahaselt märku, et olgu ilma rahul. Laps muutub rahutuks ja hakkab vaikselt nutma. Ma vaatan aknast välja ja näen korraks Kristuse kuju.

Enda taga kuulen ma lapsega naise tasast häält konduktorile ütlevat: «Tagasi ka, palun!» Ma näen, kuidas must mees pead raputab ja ütleb: «Te saite juba!» «Ei, ei,» ütleb naine ahastades. «Palun andke mulle mu raha, ma olen vaene naine ja vajan seda!» Konduktor vastab jälle: «Proua, te saite minult juba raha tagasi. Kas on selge?»

Nüüd otsib naine midagi oma kotist ja tõmbab lõpuks Piibli välja. «Noormees, siin Piibli vahel oli minu raha. Rohkem mul ei ole. Ma pean veel lapsele piima ja leiba ostma. Tal on kõht tühi. Mul on seda raha vaja. Palun!» Konduktor vastab energiliselt: «Ma ei võlgne teile midagi!»

Ma näen, kuidas naine meelt heites aknast välja vaatab. Me sõidame praegu tunnelist läbi. Autode heitgaasid hakkavad silmadele. Kui buss tunnelist välja sõidab, ilmub kõrghoonete vahelt kaugusest lühikeseks ajaks Kristuse kuju.

Nüüd tõstab naine Piibli üles ja ütleb konduktorile, kes järjekordselt oma raha loeb: «Noormees, palun, minu raha! Ma pean täna veel leiba ja piima ostma. Mu lapsel on kõht tühi!» Kui ta seda meeleheitlikul häälel ütleb, näitab ta nutvale lapsele ja siis Piiblile, mida ta kõrgel hoiab. Konduktor raputab pead ja trügib end inimeste vahelt ettepoole. Järsku kuulen ma enda taga naist vaikselt Meie Isa palvet palumas. Paludes «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,» peatub ta hetkeks. Seejärel kordab ta ikka ja jälle seda lauset.

Ma ei kannata enam välja. Mida ma peaksin tegema? Kas peaksin konduktoriga rääkima? Ma ju nägin, et ta ei andnud raha tagasi. Ta seisab nüüd ees juhi kõrval. Buss on igas peatuses tühjemaks jäänud. Keegi ei tule enam peale. Vaid vähesed reisijad istuvad vaikides oma kohtadel.

Naine mu selja taga puudutab mind sõrmeotsaga. «Härra,» ütleb ta, «ma olen küll vaene naine, aga ma ei ole petis. Mul on raha vaja.» Ja jälle ütleb ta: «Ma pean ju veel leiba ja piima ostma. Minu lapse kõht on tühi. Kristuse armastuse pärast, ta peab mulle mu raha andma!»

Nüüd haaran oma rahatasku järele, võtan sealt paberraha ja ulatan talle. «Võtke see,» ütlen sõbralikult. «Ostke leiba ja piima oma lapsele ja kogu oma perele, sellest peaks jätkuma.» Ta vaatab mind kohkunult ja samas uhkelt. «Tänan, härra,» ütleb ta kärsitult. «Tänan, härra, aga ma pole kerjus. Ma tahan ju ainult oma õigust. Ma olen küll vaene, aga mul on ka õigused. Ärge pange pahaks, härra, aga ma ei taha teie raha, ma tahan enda oma!»

Buss pidurdab järsult. Konduktor seisab suletud ukse juures. Ta tahab välja minna. Naine hüüab valjusti: «Ta ei tohi minna. Ta peab mu raha tagasi andma. Ta pettis mind. Ma kaeban ülemusele. Ta peab sõitma lõpp-peatuseni!» Mõned sõitjad hüüavad: «Konduktor peab peale jääma. Ülemus peab otsustama!» Nad annavad vaesele naisele õiguse. Üks reisija hüüab valjusti: «Petis!» Konduktor räägib bussijuhiga. See avab lõpuks ukse ja laseb tal välja minna. «Petis! Petis!» hüüavad mõned reisijad talle järele.

Naine minu taga haliseb ettepoole kummardunult: «Mu raha, mu raha!» Laps tema käel vaatab mulle hirmunult otsa, avab oma väikese suu ja hakkab valjusti kisendama. Buss kihutab edasi. Naine tõuseb nüüd oma istmelt püsti. Ühe käega klammerdub ta käsipuu külge, teisega hoiab last. Siis laseb ta käsipuust lahti ja vangub ettepoole juhi juurde. Ta räägib juhiga. Ma ei kuule, mida ta ütleb. Ma loen silti kabiini kohal: «Juhiga ei tohi rääkida!»

Siis jõuame lõpp-peatusesse. Mina olen kohal. Kõik astuvad välja. Ma lähen bussijuhi juurde ja ütlen talle: «Konduktor pettis seda naist. Viige ta palun ülemuse juurde. Ta peab oma raha tagasi saama.» Juht noogutab nördinult ja ütleb: «Las naine ootab. Ma teatan ülemusele.»

Me astume välja. Uksed sulguvad ja buss sõidab minema. Ma küsin ühelt mehelt, kes koogitükke müüb: «Kus on siin ülemus, kes vastutab bussiliini number 127 eest?» Ta kehitab õlgu ja ütleb: «Siin ei ole ülemust.»

Ma pakun veelkord naisele raha, mis mul ikka veel käes on. Jälle keeldub ta pead raputades ja kurvalt. Ta sosistab vaevalt kuuldavalt: «Ma tahan õigust. Jumal on minu poolt. Ma tean seda.»

Ma lähen paha tundega minema. Kui ma veelkord tagasi vaatan, näen naist tänavalaterna all seismas ja nutmas. Tema kohal, kõrgel Corcovadol, on jälle näha heledalt valgustatud Kristuse kuju. Ma vaatan üles ja meenutan valulikult, kuidas naine minu taga korduvalt Meie Isa palvest palus: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!» Ma näen tema kurnatud nägu ja lapse suuri hirmunud silmi enda ees.

Aga seal on veel üks nägu, Kristuse oma. Ja Tema ei naerata.

DIETRICH OTTO
idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

11. novembril otsustas liidu vanematekogu moodustada misjoninõukogu, mida hakkavad juhtima liidu president Meego Remmel ja asepresident Viljar Liht, keda sekretäri rollis abistab Viimsi Vabakoguduse abipastor Matt Edminster.

11.–13. novembrini olid Tallinnas liidu vaimulike töötegijate päevad, mis olid ühendatud GLSi (Global Leadership Summit) juhtimiskonverentsiga. Esimesel õhtul kuulati hotelli Dzingel konverentsikeskuses professor Tõnu Lehtsaare ja dr Toivo Pilli ettekandeid pastorite hingehoiu ja mentorluse teemadel. Teise päeva õhtul olid pastorid ja liidu ühistöö valdkondade juhid koos abikaasadega kutsutud tänuõhtule Glehni lossi. GLSi kristlikul juhtimiskonverentsil Tallinna Tehnikaülikooli aulas 12. ja 13. novembril osales üle paarisaja EKB koguduste esindaja. Ürituse peakorraldaja oli liidu juhatuse liige Meelis Kibuspuu. Konverentsil osales kokku enam kui kuussada inimest, neist ligi kümnendik Lätimaalt, kus järgmisel aastal kavandatakse lätikeelset GLSi konverentsi. Selle heaks pandi Tallinnas kokku enam kui kolmekümne tuhande kroonine annetus.

Meego Remmel esines 24. novembril ettekandega Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumis toimunud konverentsil «Eutanaasia ja elu lõpp – eetilised küsimused». Meego Remmel on Eesti Bioeetika Nõukogu liige ning Eesti Kirikute Nõukogu eetika ja eluväärtuste töövaldkonna konsultant. Meego Remmel taunis oma ettekandes «Eutanaasia kui pastoraaleetiline probleem» eutanaasia seadustamise ideed ja soovitas selle asemele kristlikku inimessesuhtumist ja pädevat hoolitsust surijate hoolekandes.

24. novembri õhtupoolikul tegi USA suursaadik Eesti Vabariigis Michael C. Polt visiidi liidu kantseleisse Tallinnas. Meego Remmel tutvustas suursaadikule ja teda saatnud nõunikele liidu ning selle kantselei tegevust ja ruume. Koos liidu juhatuse ning töövaldkondade esindajatega ümber laua istudes arutleti Eesti ja Ameerika ühiskondliku, kultuurilise, moraalse ja usulise elu ning suhete, väärtuste ja koostöö arengu üle.

OBAMA OTSUSTAS ISIKLIKULT KRISTUSE KASUKS

Augusti lõpus tugevnes USAs arvamus, et Obama ei ole protestant, vaid hoopis muhameedlane. Uurimisinstituudi Pew küsitluse järgi uskus seda 18% vastanuist. Obama isa oli Keenia muhameedlane ja ema ameeriklanna. Kuuendast kümnenda eluaastani elas tulevane president Indoneesias, mis on valdavalt muhameedlik.

Obama sõnul ei käinud tema vanemad küll iga nädal kirikus, kuid ema oli «üks kõige vaimulikumaid naisi», keda ta kunagi tundnud on. Hiljem puudutas Obamat Kristuse õpetus. Selle juurde kuulub, et ta tahab olla «oma venna ja õe hoidja». Tunnetuseni, et Kristus tema pattude eest surnud on, võib jõuda iga inimene: «Me oleme patused ja vigadega koormatud, kuid saavutame päästmise Jumala armu läbi.»

Obama näeb poliitilises tegevuses ühte oma usu väljendust. Samal ajal tõstis ta esile, et usuvabadus on Ameerika Ühendriikide üks põhialuseid. See kehtib kõigile inimestele, olenemata nende usust, ja ka mitteusklikele.

Obama liitus noore täiskasvanuna evangeelse Kolmainsuse kogudusega Chicagos. Washingtonis Obamal ja tema perel kodukogudust ei ole. Jumalateenistusi külastab president eelkõige oma maaresidentsis Camp Davidis.

idea Spektrum

ELUST, USUST JA USUELUST

Konverents 4. novembril 2011 Tartu Ülikooli aulas

1. Esiplaanil siseministeeriumi usuasjade talituse juhataja Ilmo Au, Eesti Piibliseltsi esimees praost Tiit Salumäe ja Eesti Kiriku peatoimetaja Sirje Semm.
2. Kõnelejad said pärast ettekannet EKNi täitevsekretäri kohustetäitjalt Ruudi Leinuselt EKNi suveniirkruusi. Pildil saab selle Eva-Liisa Jaanus.
3. Tartu Kolgata baptistikoguduse diakon Ermo Rips, Mooste baptistikoguduse pastor Ermo Jürma ja Kolgata koguduse pastor Leho Paldre.
4. EKNK piiskop Ago Lilleorg ja EKNi president, EELK piiskop Einar Soone.
5. Konverentsi kõnelejad Lea Altnurme, Olga Schihalejev, Liina Kilemit ja Anu Reitel (seljaga) vaheajal morssi joomas.
6. Lektorite paneeldiskussiooni juhtis professor Tõnu Lehtsaar.