Vancouveri olümpiatuli

Veebruarikuu suursündmuseks olid taliolümpiamängud Vancouveris. Mis meil sellega tegemist?

Midagi ikka on. Eesti rahva liikmetena tahame, et teised rahvad meid teaksid. Üks võimalus end näidata on tippsport. Lisaks on edukad sportlased eeskujuks, innustades inimesi kõrgemaid sihte seadma ja neid saavutama.

Mõnikord läheme oma ootustes liiale. Tahame, et meie sportlased oleksid lausa esimeste hulgas maailmas. Mõned õnneks ongi. Mõni oli nooremana ja on selle pärast kogu elu hinnatud inimene. Aga meie rahvaarvu arvestades peaksime rõõmustama igaühe üle, kes rahvusvaheliselt tähelepanu äratab, kuigi ta medaliteni ei jõua.

Piibel seab sportlased usklikele eeskujuks, et nad usu nimel pingutaksid: “Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!” (1Kr 9,24). Kas me pääseme “olümpiale”? Kas valmistame endile päästet kartuse ja värinaga (Fl 2,12) ning pärime närtsimatu pärja (1Kr 9,25)?

OLEVIKU PROBLEEMID JA TULEVIKU LOOTUSED

Toimetaja kommentaar

Hästi teevad need, kes raskel ajal hädalisi aitavad. Näiteks korraldati Oleviste kirikus vabariigi aastapäeva “vastuvõtt”, kus pakuti kodututele ja vähekindlustatutele leiba-saia, kuuma kohvi ja riideid. Mõnedes neti­kommen­taarides mõnitati nii abivajajaid kui ka abistajaid. Eks niisugustele kirjutajatele tuleb andeks anda, sest nad ei tea, mida nad teevad.

TÖÖPUUDUS ON SUUR PUUDUS

Kas kõigile sobivat lahendust ongi olemas? Inimestele on omane otsida imerohtu, mis kõik hädad korraga likvideeriks. Selle lubajad on mõnikord sattunud revolutsioonide etteotsa, kuid lõpuks ikka osutunud äpardunud unistajateks või petisteks.

Nii vajab ka tööpuudus mitte ühte, vaid paljusid erinevaid lahendusi. Igaüks tehku seda, mida tema positsioon võimaldab – arendagu tööstust või olgu väikeettevõtja, loogu sotsiaalseid töökohti või mõelgu midagi päris uut välja. Äpardumised ei tohiks panna käega lööma, vaid uuesti proovima.

Tähendamissõnas töötegijaist viinamäel küsis majaisand üheteistkümnendal tunnil turul seisjailt: “Mis te siin kogu päeva jõude seisate?” Nad ütlesid talle: “Meid ei ole keegi palganud.” (Mt 20,6–7). Kellel endal ettevõtjasoont ei ole, peaks aktiivselt ringi vaatama ja igast võimalusest kinni haarama – töökohti ainult ei kao, vaid tekib ka juurde, mõni vabaneb mingil põhjusel.

Tööpuuduse täielikku likvideerimist võib lubada ainult valelik propaganda. Küllap teab igaüks mõnda meest või naist, kellele võiks mida tahes pakkuda, ta ei hakka tööle niikuinii. Vastandina oleme kuulnud elukutselistest töötutest, kes rikkamates maades suurest abirahast elavad. See pole ka hea.

Muidugi on tööpuudusest saanud poliitilise võitluse teema. Mõni oskab enda tehtut paremini reklaamida kui teine. Hea, kui konkurents sunnib poliitikuid tegutsema. Kahju, kui piirdutakse teiste tehtava kritiseerimisega. Kõike ei tehta loomulikult ainult propaganda pärast. Ametiisikud teevad lihtsalt oma tööd, milleks nad on palgatud. Iga nende liigutus on paratamatult rahva arvustada.

Jumala riigis tööpuudust pole. On maise palga puudus, mõnigi tasu tuleb alles taevariigis. Jeesus ütles: “Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.” (Jh 9,4).

LUMI HAKKAB SULAMA

Mõned katused on lume raskuse all sisse vajunud. Linnades on tänavad üsna kitsaks jäänud – mõlemal pool on lumevallid. Autodel on raske üksteisest mööda saada. Korraks tekkis probleem isegi raudteel – reisirong jäi Ülemiste jaamas nii kõvasti kinni, et tuli käsitsi välja kaevata.

Lumekoristustehnikasse on riskantne investeerida – masinad võivad aastateks lihtsalt seisma jääda. Eesti Raudteel olevat ainult kaks lumesahka! Odavam on kevadet oodata, siis kaob lumi niikuinii. Vaevalt selline loogika meeldib autojuhtidele, kes kitsal tänaval oma autod ära kriipinud.

Ei tahaks, et üle hulga aja esimene tõeline põhjamaine talv lõpeks virisemisega. Imetlegem veel ilusaid lumiseid maastikke, varsti seda pilti enam ei näe. Selle pildi eest tasub veidi lumelabidat liigutada.

Ehk peaks ka oma elamise üle vaatama – järsku on mõni järgmine talv veel külmem? Äkki tuleb kunagi lund veel rohkem? Mida teha oma majaga, et see paremini sooja peaks või küttesüsteemiga, et odavamalt kütta? Eks need küsimused käi ka kirikute-palvelate kohta. Praegu investeeringute pealt kokku hoidmine võib tähendada väga suurt raha raiskamist tulevikus. See on vana tõde, millega kõhna rahakoti sisu uurides sageli ei arvestata.

Lumi on Piiblis puhtuse sümboliks. Taavet laulis: “Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!” (Ps 51,9). See palve väärib kaasapalumist.

KOLM USUELU ALGTÕDE

Matteuse 10,38

Igal filosoofilisel süsteemil on oma põhialused, igal maailmavaatel oma põhitõed – nii ka kristlusel. Kolme neist mainitakse meie kirjasalmis. Kaks esinevad võrdluspiltidena, on seega tähendamissõnad, üks antakse otseses mõttes. Võrdumiteks on ristikandmine ja järelkäimine, otseseks tõeks Jeesuse väärilisus.

Ükski inimene ei kõnni, ristipuu õlal. Siin esitatakse sügav vaimulik tõde võrdluspildis.

PÕLATUD RIST

Selletõttu pidi see jüngreid väga ebameeldivalt puudutama, kui Jeesus neile ristikandmisest rääkis. Ja Ta rääkis sellest väga kategoorilisel viisil. Meie kirjakohas ütleb Ta seda negatiivses vormis: “Kes ei võta oma risti, see ei ole mind väärt.” Markuse evangeeliumis positiivsel kujul: “Võtku oma rist ja järgnegu mulle” (Mk 8,34) ja Luuka evangeeliumis: “Kes ei kanna oma risti, see ei või olla minu jünger” (Lk 14,27).

Nende sõnadega teeb Jeesus kristlastele ristikandmise paratamatuks. Ta teeb ristikandmisest olenevaks kolm suurt tõde:

1. Kes ei kanna, ei ole Jeesust väärt.

2. Kes Tema järel tahab käia, see võtku rist, teisiti ei saa.

3. Kes ei võta, see ei või Tema jünger olla.

Ei saanud ilma selle põlatud esemeta, mis juutidele oli ärrituseks ja paganaile narruseks (1Kr 1,23), mida jälestati ja mis oli halvaks peetud selleaegses maailmas. Just selle esemega sidus Jeesus enda järgimise võimaluse. Mitte üksnes, et Ta võttis orja kuju, vaid Ta sai kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2,7–8). See pidi jüngrites ja kuulajaskonnas paratamatult esile kutsuma hämmastuse ja isegi põlastuse. Küllap selle kõne mõjul juba mõnigi pöördus pahandades Jeesuse juurest ära.

RIST KUI VÕTI

Huvitaval kombel nimetas prohvet eset mehe õlal Taaveti koja võtmeks – ja väga õigesti. Meile räägitakse Kirjas kolmel puhul võtmest, millega avatakse ja ükski ei sule, millega suletakse ja ükski ei ava. Esiteks on see taevariigi võti (Mt 16,19), teiseks Taaveti võti (Ilm 3,7) ning kolmandaks surma ja surmavalla võti (Ilm 1,18).

Taevariigi võti avab inimesele ukse Jumala riiki ja Jumala kogudusse. Taaveti võti lahendab juutide probleemi. Surma ja surmavalla võti otsustab iga isiku igaviku küsimuse. Kõik need küsimused lahendab Jeesuse rist. Ilma usuta ristisse ei pääse keegi Jumala riiki ega ole tal õigust tulla usklikkogudusse. Juutide küsimus laheneb ainult sel teel, et nad tulevad risti juurde. Kes risti ei usu, hukkub, kuid risti juurde tulija pääseb.

Taevariigi võtme on Jeesus andnud ka inimeste kätte. Sõnumiga ristist peavad nad avama inimestele Jumala riigi uksed ja neid kogudusse võtma. Taaveti võti ning surma ja surmavalla võti on aga Jeesuse enese käes. Tema ise otsustab juutide saatuse. Tema otsustab ka, kes õndsaks saab, kes mitte. Neid asju ei saa otsustada ei riigimehed ega vaimulikud kirikupead. Tema käes on Taaveti võti, surma ja surmavalla võti.

KALLIS RIST

Ega ole siis ime, et kristlikku kogudust nimetatakse ka ristikoguduseks. Ta on seda tõeliselt kolmel viisil: tema sai päästmise ja lunastuse risti läbi, ta kannab risti ja ta kuulutab sõnumit ristist.

“Oh, see rist mulle armsaks on saand, selle vägi mind õndsaks on teind! Risti teotust ma siin kannatan, kuni krooni kord pärida saan.” (“Vaimulikud laulud” nr 120). Siin siis peitub ka vaimulik tõde ristikandmisest.

RIST PRAKTIKAS

Need põhimõtted püsivad tänini. Kannatused Kristuse pärast püsivad lõpuni. Kes siin risti ei kanna, ei saa kristlane olla ja ei vääri Jeesust. Esimeses järjekorras tähendab ristikandmine kannatusi ja raskusi Jeesuse pärast.

Peale nende tuleb aga igal inimesel veel teisi eluraskusi kanda või nagu Kiri ütleb, et igaühel on kanda oma koorem (Gl 6,5). Neid raskusi on igal inimesel ja need on väga mitmesugused. Neid rahuga, nurisemata kanda kui jumalikke kasvatusvahendeid – see kuulub kristluse juurde. Niisugune on kristlase ristitee.

Siinjuures peame vahet tegema – mured ja koormad, mida inimesed endile oma rumalusega teevad või mida nad kannavad oma patu tulemusena, ei ole Jeesuse rist. Nad palugu Jumalat, et nad saaksid tarkust ja vabaneksid patust, sest rumalus ja patt panevad nende õlgadele koormaid, millest Jeesus neid vabastada tahab.

VABATAHTLIK RISTIKANDMINE

Ometi see kõik toimub vabatahtlikult. “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist” (Mt 16,24). See on väga püha asi. Seda ei tee Jumal kellegi juures vägisi. Ristikandmine ja järelkäimine on puht vabatahtlikud avaldused. Jeesus ei vaja palgasõdureid ja ei sunni orje. Tema kutsub ainult vabatahtlikke. Sellised kannavadki oma risti vabalt ja rõõmsalt. Mõnel juhul võib rist eest ära pöörata. Aga kui selle kandmine tuleb kasuks Jumala riigile, siis vabatahtlikud võtavad selle enda peale rõõmuga.

Ristikandmine on siis jüngri tunnus, üks usuelu paratamatus. Seda tuleb kanda. Lugesin kuskilt järgmise loo. Keegi ristikandja nurises, et ta pidi liiga rasket risti kandma, kuna teistel kõigil on kergemad ristid. Ingel kutsus ta siis kaasa ühte suurde ruumi, kus oli palju riste. “Vali siit ise üks paras rist,” ütles ingel. Mees takseeris ja otsis kaua. Viimaks arvas ta õige risti leidnud olevat ja võttis selle õlale. Ingel naeratas ja ütles: “See on just su oma rist, mida enne kandsid ja nurisesid.” Mees nägi, et ta ei ole risti valikul targem kui risti andja ja kandis seda nüüd mehiselt, kuna ta selle vabatahtlikult oli valinud.

Äkki viis teekond ta kitsa kuristiku juurde, kust ülepääsemine võimatu. Kaua mõtiskles mees – kuidas siit üle pääseda? Järsku meenus talle ta rist. Ta võttis selle õlalt ja – ime küll – rist oli just parajasti nii pikk, et ulatus sügava kuristiku ühelt servalt teisele. Mees asetas selle sinna, ronis ettevaatlikult üle, haaras risti uuesti kui väga tarvilikku eseme, nagu nüüd oli selgunud, asetas selle jälle õlale ja läks lauldes oma teed.

“Võta rist, mis verest punab – hing, usu sa! Küll see sulle jõudu annab – hing, usu sa!” (“Vaimulikud laulud” nr 425).

KARL KAUPS
1888–1968
Põllu Vagudel nr 32 (1966)

MEIE MEES VANCOUVERIS

Aktuaalne teema

Pärnu Soola ja Valguse Koguduse pastor ALARI ALLIKAS (48) on koos abikaasa Katriniga Kanadas, kus ta teenib eelmise aasta augustist kuni tänavuse juunikuuni Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust. Vancouveri taliolümpiamängud andsid põhjuse talle mõned küsimused esitada.

Kas koduigatsust pole tulnud?

Tänu heale eestlaste leiutisele Skype’ile on meil koduga side olemas, oleme saanud laste ja sõpradega suhelda. Meil on siin küllaltki sündmusterohke elu olnud. Sellepärast polegi väga palju aega olnud koduigatsust tunda. Oleme hästi sisse elanud.

Millega Sa oma päevi täidad?

Saame üsna palju kokku nii koguduse inimestega kui ka muude eestlastega, kes siin on. Tänu olümpiamängudele on eestlastel aktiviseerumise periood. Praegu on ka ametlikumaid üritusi. Oli Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtt, kus me ka käisime. On ka vähem formaalseid ettevõtmisi, kus inimesed on kellegi kodus koos. Oleme saanud siinsetest eestlastest endale hea pildi.

Sool ja Valgus alustas noortekogudusena. Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus koosneb põhiliselt eakatest inimestest. Kas koguduste erinevus Sind ei häiri?

Kunagi ma arvasin, et noored ja vanad on väga erinevad ja eks nad mõnes asjas on ka. Aga need erinevused ei ole nii suured. Võib-olla siinsetel vanematel inimestel on rohkem noorematega ühist, sest need, kes noortena siia Kanada läänerannikule välja jõudsid, pidid olema üsna ettevõtlikud inimesed ja nad on need omadused säilitanud praegugi. Nad on reipad ja oma ea kohta suhteliselt hea tervise juures ning aktiivsed.

Koguduses on kaks põlvkonda. Esimene tuli siia pärast sõda. Teine on nende lapsed, kes on sündinud paguluses või vahetult enne põgenemist Eestis. Kolmandat põlvkonda näeb koguduses vähem. Kokkusaamisi nendega on mul olnud.

Sa oskad inglise keelt, see aitab ju kaasa kontaktide loomisel.

Jõululaupäeva jutluse pidasin inglise keeles, kuna muidu poleks kolmandik kuulajatest seda hästi mõistnud. Oldi rahul.

Koguduse jumalateenistused jätkuvad eesti keeles nagu ennegi. Kui kodudes inimestega kohtuda, Jumala sõna jagada ja osadust pidada, siis on loomulik rääkida selles keeles, mida parasjagu mõistetakse. Suhtlemine käib sageli kahes keeles korraga. Paljud noored on eesti keele ära õppinud ja nende pingutus on tähelepanuvääriv.

Kuivõrd on olümpiamängud Kanada ühiskonnas märgatavad?

Kanadalaste jaoks on mängud erakordne sündmus. Neil ei ole palju selliseid asju, mis tervet rahvast ühendaks – nagu eestlastel näiteks laulupidu. Kanadas on väga palju erinevaid rahvusgruppe ja eriti Vancouveris, mis on igas mõttes multikultuurne linn. Milline on õige kanadalane, sellele on raske vastata.

Olümpia on peaaegu riigiusk. Kõik lehvitavad punase vahtralehega lippe ja on väga rõõmsad, eriti pärast kanadalase poolt kuldmedali võitmist. Kanada pinnal pole seda enne juhtunud, kuigi olümpiamänge on siin olnud.

Kas mängud jõudsid ka teie koguduseni?

Vaatasime grupi koguduse inimestega olümpiamängude avatseremooniat ja hoidsime hinge kinni, kui tule süütamisega probleeme tekkis. Nüüd on süda rahul, et Kristina Šmigun-Vähi medal on Eestil ka olemas. Loodame, et neid tuleb veel, aga hea start on tehtud.

Olümpiaajale langeb ka vabariigi aastapäev. Aastapäeva aktusel on kohal kultuuriminister Laine Jänes. Tuleb erinevaid sündmusi, kus koguduse inimesed ja teised eestlased on omavahel koos.

Kas Sinu sulandumine Vancou­veri eestlaste ühiskonda tuleneb pastoriametist või oled pidanud selleks vaeva nägema?

Me oleme püüdnud ise ka aktiivsed olla ja minna sinna, kuhu kutsutakse ning inimestega kontaktis olla. Van­couveri eestlasi iseloomustab külalislahkus. Kui teisele eestlasele külla minna, siis on see siin lisaväärtusega sündmus. Eks inimesed pingutavad, et oma rahvust hoida ja kogudus on ka võidelnud, et eesti kogudusena püsida.

Mida Sa Vancouverist oled õppinud?

Õpin väärtustama kvaliteeti. Siin on pastor muust tööst vabastatud ja saab kvaliteediga tegelda – panustada suhtlemisse, jutlustamisse, teenistuste ettevalmistamisse jne.

Täname!

17. veebruaril 2010
Skype’i vahendusel

KÕIGE PAREMINI EDENEB MEESKONNATÖÖ

Elva Baptistikoguduse diakon ja juhatuse esimees PEETER LIIK (47) käis Tartu maratonil. Õhtul vastas ta Kuulutaja küsimustele.

Sa sõitsid täna suuskadel 63 kilomeetrit läbi. Kas jäid rahule?

Täna oli päris raske. Öösel tuli värske lumi maha ja rada oli üsna pehme. Ma olin teist korda maratonil. Läks halvemini kui eelmisel aastal – jäin 3116. kohale.

Mida maratonil käimine Sulle annab?

Seda on raske öelda. Mõnele võib see tunduda isegi rumalusena. Maraton on stiimul, mille pärast trenni teha ja ennast füüsiliselt pingutada. Ilma treenimata maratoni sõita ei saa. Kui maraton on möödas, oleks justkui midagi ära teinud.

Sul on ju kodus arst olemas, kes Sinu tervise eest hoolitseb – abikaasa Kaja. Milleks Sul vaja trenni teha?

Teatavasti arst ei anna tervist, ta saab aidata siis, kui asi juba väga käest ära on. Tervis tuleb Jumala käest, aga inimene saab valida, kas ta seda andi, mis Jumal on andnud, heaperemehelikult kasutab või raiskab.

Sa juhatad Elva koguduses koori. Täna oli ju veel ka harjutus.

Ma ei jõudnud sinna ajaliselt ega jaksanud ka. Meil on 12–14-liikmeline segakoor, suuruse järgi tegelikult segaansambel. Varem juhatasin ka meesansamblit, aga see enam aktiivselt ei tegutse.

Mis on Sinu tegelik amet?

Praegu ma töötan Tartus ühes puidufirmas, mis teeb täispuitvoodeid. Hoolitsen seadmete eest. Olen õppinud arvuteid ja pärast TPI (nüüdse Tallinna Tehnikaülikooli) lõpetamist suunati mind Tõraverre Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituuti. Ma tegin liideseid arvuti ja nende seadmete vahele, mida arvutitega juhiti. Nüüd on võimalik liideseid osta, neid pole enam vaja ise teha. Olin pärast veel mitmes arvutifirmas tööl – viimases panime uusi arvuteid kokku – aga neiski sai töö otsa.

Kas tänapäeval peab inimene olema valmis pidevalt oma ameteid vahetama?

Kõik ei pea olema, aga see tuleb kindlasti kasuks, kui niisugune võime on inimesel olemas. Töötu ma ei ole olnud. On vana tõde, et ei ole tähtis konkreetne eriala, mida õppida, vaid see, et sa õpid koos erialaga mõtlemist. Valdkond on mul alati enamvähem sama olnud – üks tehnika kõik. Minu abikaasa on kogu aeg arst olnud, aga temagi oli varem haiglas lastearst, aga nüüd on ta perearst.

Räägime nüüd veel Sinu vaimulikust tööst. Kui Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik oli pool aastat Vancouveris, siis Sa käisid väga aktiivselt Tõrva kogudust aitamas.

Oleme loomulikult oma kooriga palju teisi kogudusi külastanud. Muidugi on siis vajaduse korral tulnud tunnistada või jutlustada. Täidan neid ülesandeid, mida pastor annab. Elva koguduse ülesanne oli Tõrvas kaks korda kuus koosolekuid läbi viia. Kaugelt ei saa muidugi kunagi keegi täielikult pastorit asendada.

Kui olin noor, siis tegin noortetööd. Alustasin Kärdlas ja tegin seda Elvas edasi. Praegu olen selle töö peal, kus mu iga on. See ei ole just vanadetöö, aga koos enda eaga on edasi läinud ka minu tööviis.

Lisaks Elva koguduse tööle käid Sa nüüd veel naabreid külastamas. Mis selle eesmärk on?

Mõte tekkis Tõrvas käimisest ja naaberkoguduste olukorda nähes. Elva kogudus on rikas kaastöötajate poolest. Paljudes kogudustes on pastoritega kaasa töötav meeskond väga pisike, kui seda üldse on. Isiklikult pean meeskonnatööd väga oluliseks. Kõikjal, kus ma olen midagi saavutanud, on see tulnud koos meeskonnaga. Üksi töötades pastorid väsivad ja mõne aja pärast põlevad läbi.

Tekkis plaan pakkuda pastoritele võimalust oma kogudusest välja saada. Esialgne mõte oli, et võin ühel pühapäeval pastorit asendada, et ta saaks minna naaberkogudusse. Seal saaks siis kaks pastorit koos olla ning omavahel jagada oma rõõme ja muresid.

Alati ei saa kohalik pastor ära minna, sest ta on koguduses ka kojamees, autojuht, klaverimängija jne.

See on väga kurb.

Oled teinud tänuväärt algatuse ja loodame, et Sa ära ei väsi. Sa käid koos abikaasaga ja te laulate ka?

Nii on meilgi meeskond. Ka Tõrvas käisime võimalusel kahekesi. Võin ka üksi laulda, aga koos laulmine annab midagi juurde.

Te olete mõlemad hiidlased, kuigi ammu Lõuna-Eestis. Kas teie lapsed on lõuna-eestlased?

Nemad on sünni järgi lõuna-eestlased, aga vaimu poolest ikka hiidlased. Meil on Hiiumaaga väga tihe side. Minu vanemad veel elavad ja ka abikaasa kodu on meie jaoks kogu aeg avatud. Võib-olla tõesti on hiidlane rahvus – ja oma rahvust pole ilus maha salata.

Kas Hiiumaalt Lõuna-Eestisse tulles mõtteviiside konflikti ei tekkinud?

Ei tekkinud. Võib-olla oli põhjus selles, et Elva koguduse pastoriks oli sel ajal Hiiumaa päritolu Paldor Teekel.

Kui järele mõelda, siis erinevusi on, aga mitte selliseid, mis segaks või konflikti tekitaks. Erinevust on märgata näiteks üldlaulude juures. Lauluraamat on ju üks, aga laulud, mida sealt valitakse, on erinevad. Laulmise hoog on Hiiumaal suurem.

Paldor Teekel ja Sinu abikaasa on mõlemad Jausa külast pärit. Hiiumaa vaimsust on märgata, kui te abikaasaga vanu priilaste laule laulate.

Oleme mõlemad mitmendat põlve usklikud. Minu vanematekodu on ehitanud rohkem kui 150 aastat tagasi Paavel Eller. Räägitakse, et kui Vormsi rootslased tulid Hiiumaale Jumala sõna kuulutama, siis nad läksid kõigepealt Reigi rootsi külla. Seal ei võetud neid vastu. Lõpuks küla servas elav lesknaine võttis nad öömajale. Järgmisel päeval läksid mehed Kärdlasse ja rääkisid tee peal rootsi keelt. Paavel Eller mõistis natuke seda keelt ja küsis, kust nad on ja kas nad midagi Vormsi ärkamisest ka teavad. Mehed vastasid, et just sellepärast nad siin ongi. Paavel Eller võttis nad vastu ja tema juures toimusid esimesed koosolekud. See oli üks osa ärkamise algusest.

Priilaste laulud olid väga ilusad ka Oleviste noorte suus, kui nad neid Hiiumaa suvefestivali ajal 2008. aastal Jausas laulsid.

Igal põlvkonnal on oma laulud. Ega noored pole jäänud priilaste laulude juurde. Aga seda, mis on väärtuslik ja jääb püsima, tuleb aegajalt ikka esile tuua. See on väga tänuväärne, kui vanu häid asju meelde tuletatakse.

Kas mineviku vapratesse aegadesse tagasivaatamine tekitab tänapäeval kurba tunnet?

Eks me muidugi tahaksime ärkamiste aega. Aga kui ükski inimene pöördub, väärib see pingutamist. Hiiumaal need kogudused, mis ärkamise tulemusena tekkisid ja olid kunagi väga rahvarikkad, on kokku kuivanud.

Ärkamiseelsel ajal oli nii Vormsis kui ka Hiiumaal usuline olukord väga vilets. Ärkamise sisu ju selles ongi, et Jumal muudab neid olukordi?

Vormsi ärkamine ei tulnud ju sugugi kergelt. Misjonär Lars Johan Österblom nägi pikalt vaeva, palvetas, jutlustas ning arvas juba, et tulemusi ei tule ja on aeg ära minna.

Tänapäeval koostatakse mitmesuguseid plaane. Kas Jumala riigi tulevikku saab planeerida?

Eesmärkide omamine on oluline. Kõikidel organisatsioonidel on eesmärgid. Aga olulisemad kui terve koguduse või liidu eesmärgid on iga kristlase isiklik eesmärk. Kuidas ta saaks olla Jumala käes tarvitatav, Jumalale käepärane? Ja loomulikult elu lõplik eesmärk. See peab väga selge olema.

Miks peab Sinu eas juba selle peale mõtlema?

Juba väga palju varem peab mõtlema. Päevade pikkus ei ole kellelgi teada. Kui juhtuvad mingid õnnetused, inimesed surevad väga järsku, siis see tuletab meile meelde, kui habras on elu. Kui lõplik eesmärk ei ole paigas, selleks ei ole valmistutud, siis ei ole lisaaega kuskilt võtta.

Ilmselt peab isiklikku eluplaani kuuluma ka koguduse ehitamine ja Jumala riigi edendamine?

Kindlasti. Me ei tohiks olla pessimistid, vaid nagu Vormsi vennad läksid üle jää ja läbi lumehangede Hiiumaale evangeeliumi kuulutama – küll Jumal annab meilegi edu.

Täname!

21. veebruaril 2010 Skype’i vahendusel

TA LAHKUS VÄGA VARA

Naine suri poolteist aastat tagasi 37-aastasena. Pastori kõige hirmsam tulevikukujutelm muutus tõelisuseks: “Seisin oma väikeste poegadega tema haual.”

VÄHK RASEDUSE AJAL

Ka Jan-Peter Graapi jaoks oli see raske aeg – kaks väikest last, haige naine ja uus amet. Sest veidi aega varem oli perekond kolinud Kasselisse, kus pastor koordineeris misjoniliikumise ProChrist väikeautode aktsiooni. Neid autosid nimetati “maailma kõige väiksemaks kirikuks”. 70 autot sõitsid läbi saksakeelsete maade, et enne misjoniaktsiooni inimestega usust Jumalasse rääkida.

Sel ajal rääkis Jan-Peter Graap oma naisega haigusest palju. Mõlemad palvetasid tervenemise pärast. Nad said kinnitust Piibli kirjakohast Rm 8,28: “Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks.” Fakt oli see, et haigus oli kadunud kuni suvise puhkuseni Rootsis 2007. aastal. Siis läks Urte Graapil uuesti halvaks. Arstid ütlesid, et vähk on jälle kohal ja nüüd juba koos metastaasidega.

IGA PÄEV OLI KINGITUS

Augusti lõpus 2008 tegi pere veel ühe väljasõidu. Noor ema mobiliseeris kõik oma jõuvarud, et koos poegade ja mehega täispuhutava paadiga sõitma minna. Kõik teadsid, et see on nende viimane väljasõit. Sellele vaatamata oli tuju hea. Pärast läks kõik ruttu. Urte Graap jäi üha nõrgemaks. Nädala pärast oli ta surnud. Mees oli tema juures.

ENAMASTI MITTE ÜKSI

Alles kolm kuud pärast matuseid tundis Jan-Peter Graap, et on omadega läbi. “Oleksin nagu läbi kuristiku läinud, mille seinad üha lähemale tulid ja kõrgemaks muutusid.” Talle oli selge, et midagi peab muutuma. Ta rääkis oma liidu vaimulike juhtidega ja talle leiti uus pastorikoht Hannoveris.

Jan-Peter Graapile tegi uus väljakutse rõõmu. Aga nüüd oli ta “üksikvanem”. Ta teadis, et tal on mõningaid eeliseid võrreldes saatusekaaslastega, sest ta saab oma aega ise planeerida.

Kuid mõnede kolleegide suhtumine Jan-Peter Graapile ei meeldinud. Ta tundis puudust lihtsast vaimulikust julgustamisest. Omal kohal oli ühe vana pastori soovitus, et ta peaks jätkuvalt oma pilgu Jeesusele suunama.

Jan-Peter Graap õppis oma naiselt muuhulgas, et surm kuulub elu juurde. Naine läks küll liiga vara ära, aga tal oli küps ja rikas elu. Ja mehe jutt muutus jälle enesekindlamaks: “Ma ei tohi nuriseda.”

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ÄRKAMINE ON VÕIMALIK!

Kas tuleb meelde, millised me pärast päästmist olime? Kas me mäletame, kui suur oli meie armastus kadunud inimeste vastu? Kui tõsiselt võtsime me Jumala ligiolu oma elus? Kas tuleb meelde, kui meelsasti me tookord palvetasime ja tunnistasime? Millise rõõmuga vaimulikke laule laulsime?

Millise vaimustusega me traktaate levitasime ja kui liigutatud me olime, kui saime kellelegi Kristusest rääkida! Kui agaralt me tol ajal Issandat teenisime. Kuidas me rõõmustasime, kui saime midagi Jeesuse heaks teha! Kui meelsasti me Jumala Sõna lugesime!

KUIDAS ON TÄNASEGA?

“Efesose koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel: Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud. Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu nime pärast ega ole ära väsinud. Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud. Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt.” (Ilm 2,1–5).

Kui me oleme kaotanud vastutustunde inimeste pärast, vajame samuti äratamist.

Kas on võimalik, et meie asume taevateel, aga meie armsad lähevad sel ajal hukka? Ja kas on võimalik, et me ei tunne mingit vastutust, et me elame rõõmsalt ja rahulikult, kuigi me teame täiesti kindlalt, et meile lähedased inimesed on põrguteel, samal ajal kui meie taevateel oleme?

Kuidas on sinu isa ja emaga? Kuidas on sinu poegade ja tütardega? Kuidas on sinu naisega, sinu mehega? Kas nemad on kadunud ja sina päästetud? Kas see ei tähenda sulle enam midagi?

Kui inimeste päästmine meile enam muret ei tee, on vaja äratamist! Ärkamine saab teoks kõigepealt nende inimeste juures, kes Jumala rahva hulka kuuluvad. Ärkamine ei ole mõeldud “teistele”. Ja kunagi ei ole olnud ühtegi ärkamist, ilma et inimesi oleks Kristuse juurde juhitud!

Ärkamisel on esijoones pistmist koguduse ja Jumala rahvaga. Tuld ei saa uuesti süüdata, kui ta on täielikult kustunud. Vähemalt mingi süte jääk peab veel hõõguma. Kui selle peale puhuda, võib leek taas särama lüüa. Aga kui viimane säde on kadunud, tuleb täiesti uus tuli süüdata.

Ärkamisega ei ole teisiti. Mingi jääk peab alles olema. Kristlast, kelles on veel vaimuliku elu jääk, saab uuesti elustada. Ärkamine algab Jumala lastest. Enamasti ei lähe üldse kaua, kui inimesed, kes veel Jeesusesse Kristusesse ei usu, uuest tulest süüdatud saavad.

KAS TEIL ON JUMALA JAOKS AEGA?

Kui me tahame vaimulikku elu, mille Jumal meile kinkinud on, kätte saada, kui tahame püsivat äratust oma südametes kogeda, peame õppima Issandat Jeesust Kristust iga päev kohtama.

Mannat tuli kõrbes iga päev koguda. Ka meie peame seda päevast päeva tegema (2Ms 16,4–5).

On suur oht nooruses tundma õpitud Jumala väge järk-järgult kaotada. Neid on palju, kes kunagi hästi alustasid, aga täna oma tule on kaotanud ja tagasi tõmbunud. Ei ole raske end heas koguduses sisse seada, raha teenida, elumõnusid nautida, selle eest hoolitseda, et kõik jookseks libedasti ja samal ajal vaimulikult leigeks muutuda ning vastutust kadumaläinute pärast kaotada.

Kirg kadunud inimeste pärast palvetada läheb kahjuks kiiresti kaduma. Ma soovin meile kõigile, et me võiksime olla Vaimus põlevad ja mitte jahtuda. Et äratuse vaim meis kõigis tegutseks.

OSWALD J. SMITH
Herold Seines Kommens

LÜHIDALT

7. veebruaril valiti Tartu Annelinna Koguduse uueks pastoriks ANDRES SAUMETS. Uus pastor on Annelinna koguduse asutajaliige, ta on pikka aega olnud koguduse juhatuse esimees ning kokku üle aasta pastori kohusetäitja. Andres Saumetsast võib rohkem lugeda Kuulutajast nr 4(234)/2009.

25. veebruaril Tallinnas toimunud Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) töökoosolekul valiti järgmiseks kolmeks aastaks EKNi president ja asepresidendid. Taasvalituks osutusid senised juhid: president EELK piiskop Einar Soone ja asepresidendid roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ning Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo.

Iisraeli turismiministeeriumi kutsel viibis 15.–19. veebruarini Eesti kirikujuhtide rühmaga Pühal Maal Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Erki Tamm.

Reisi korraldas Iisraeli Keskuse esimees Peeter Võsu. Jeruusalemmas kohtuti Iisraeli turismiministri Stas Miseshnikoviga ja Eesti asesuursaadiku Marin Mõttusega. Kolme kohapeal veedetud päeva jooksul oli Eestist pärit giidi juhendamisel võimalik külastada Iisraeli muuseumi, Piibli ning Jeesuse eluga seotud paiku Jeruusalemmas, Kapernaumas ja Naatsaretis.

Kirikujuhtide rühmaga olid Iisraelis EELK peapiiskop Andres Põder, EKNK piiskop Ago Lilleorg, metodisti kiriku superintendent Taavi Hollman, adventistide kiriku president Tõnu Jugar, Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar dr Heigo Ritsbek, EÕK piiskop Eelija, EKNi täitevsekretär Ruudi Leinus ja Pereraadio toimetaja Janne Kütimaa.

“SAMAARLASE KUKRU” JÕULUPAKKIDE JAGAMINE

Bihacis (Bosnias ja Hertsegoviinas) jaanuaris 2010

1. Misjonär Jael Puusaag kingipakkide kaste tassimas.
2. Pakke jagati viie küla koolides.
3. Moslemi küla, kus pakke ukselt uksele jagati.
4. Lastevanemad andsid kõigepealt allkirja…
5. … ja seejärel said lapsed paki.
6. Tihedas lumesajus pakke laiali vedamas.

Jael Puusaagi pildikogu