Vaade vanale Tallinnale – paremal on kõigile tuttav Oleviste kirik ja vasakul Skoone bastionile püstitatud telk. Neis toimus 16.–18. juulini Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival, millele järgnes telgis veel gospelfestival.

Suvefestivali üheks osaks oli bussiekskursioon Tallinna kunagiste vabakoguduslike pühakodade juurde. Mitmetest neist pole enam jälgegi – hooned hävisid Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944 või võõrandati nõukogude võimu poolt, uusehituste tõttu kadusid isegi kunagised tänavad. Nende paikade tähendus on nüüd teine.

Minevikku ei saa muuta, küll aga tulevikku korraldada. Tallinlased mäletavad Skoone bastioni nõukogude ajast venekeelse suveteatrina ja lõbustuspargina. Küllap ronis enamik suvefestivalil osalejatest sinna mäele esimest korda – nüüd kuulutati seal evangeeliumi. Ja mägi sai nende jaoks uue tähenduse.

«Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale!» (Js 40,3).

OMA JA VÕÕRAS NÕUAVAD SEISUKOHAVÕTTU

Toimetaja kommentaar

Küllap on põhjamaa inimestele ikka sooja vaja ka. Mäletame veel külma talve ja kuidas me selle lõppu ootasime. Varsti, kui külmad ilmad jälle käes, meenutame hea sõnaga kuuma suve.

KINNITATI KROONI KURSS

Igatahes ei tuleks rahavahetusse suhtuda hirmuga. Majanduslikult eriti haavatavad vanemad inimesed on ju oma eluajal rahavahetusi mitmel korral juba näinud ja kõik need üle elanud. Tänapäeva Euroopas vahetatakse raha tsiviliseeritult, kedagi vaeseks tegemata – erinevalt nõukogude ajast. Selle riigi lõpuajast mäletame ka väga kummalist majandusvõtet, kus käibelolevad 50- ja 100-rublased rahatähed ühel päeval ilma ümbervahetamata lihtsalt kehtetuks tunnistati. Niipalju andis see õpetust, et sukasäär ei ole kindlam rahahoidmise koht kui pank.

Raha on iga inimese elus oluline, kuid ei tohiks olla põhiline. Õpetussõnades on leitud tasakaal: «Vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: «Kes on Issand?» või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu» (Õp 30,8–9).

KOREA POOLSAAREL ON PINGELINE

Põhja-Korea avanemine maailmale tähendaks praeguse võimustruktuuri kindlat hävimist. Sellepärast kuulemegi ikka ja jälle uutest vastuoludest kahe Korea vahel, mis lükkavad muutusi edasi. Selle kommentaari kirjutamise ajal toimuvatele Lõuna-Korea ja USA ühistele sõjaväemanöövritele ähvardas Põhja-Korea vastata koguni tuumapommiga.

Mis meil nii kauge maaga tegemist? Kõigepealt, tänapäeval pole ükski maa enam piisavalt kaugel. Igal konfliktil võib olla mõju ka meile. Teiseks on Lõuna-Korea üks neist maadest, kus ristiusk viimastel aastakümnetel edusamme on teinud. Tahaks väga selle jätkumist. Kolmandaks on Põhja-Korea rahvast kogu riigi eksisteerimise ajal jõuga usust eemale hoitud. Meie kohus on palvetada, et sellesse pimedusepesasse jõuaks ka Kristuse valgus. See muudaks kindlasti inimeste meelsust ja riigi poliitikat. Pingekolde asemele peab ükskord saama elukõlbulik paik.

Jeesus käskis teha jüngriteks kõik rahvad (Mt 28,19) ja Tema nimekirjas on kindlasti ka terve Korea.

EESTLASED JA EESTIMAALASED

Eesti vabanemisprotsessis registreeriti Eesti kodanikke, mitte eestlasi. Juba ennesõjaaegses Eestis oli palju mitte-eestlastest kodanikke. Nende järeltulijad on kodanikud ka praegu. Paljud neist pole kunagi eesti keelt osanud. Tõenäoliselt tuleb ka edaspidi Eestisse teiste rahvuste esindajaid. Nii on see lahtiste piiride puhul alati ja kõikjal olnud.

Ega Eesti riik ainsana rahvuse probleemidega tegele. Näiteks kuningas Ahasveros püüdis oma riigis korda majja luua: «Ja ta läkitas kirjad kõigisse kuninga maadesse, igale maale tema oma kirjaviisis ja igale rahvale tema oma keeles, et iga mees olgu valitseja oma kojas ja rääkigu oma rahva keelt!» (Est 1,22). Pärast Paabeli vangipõlve juutide asju korraldanud Nehemja avastas palju segaabielusid: «Ja nende lastest rääkisid pooled asdodi keelt või mõne muu rahva keelt, aga juudi keelt nad ei osanud rääkida» (Ne 13,24).

Milline on siis tuleviku Eesti? Välismaailma jaoks on iga Eesti kodanik eestlane ja riigi sees peavad kõik kodanikud muidugi võrdsed olema. Aga sisuliselt oleneb väga palju eestlastest endist. Paljud tunnevad end tänapäeval maailmakodanikena ja on pool ilma läbi rännanud. Kas me tahame kodus ise rääkida emakeelt ja ootame seda ka teistelt? See ei tähenda muidugi võõraste keelte ja nende rääkijate põlgamist.

Keele ja rahvuse säilimiseks on vajalik, et me Jumala ja emaga räägiksime emakeeles. Las võõras keeles laul olla jumalateenistustel harv eksootika ja võõrkeelne jutlus kallite külaliste suus.

JUMALA AUST ILMA

Ef 2,11–12

Jumala arm on meie poolt teenimata headus. Kas keegi selline inimene on sulle head teinud, kellele sina pole midagi head teinud? Mis tunne sulle siis jäi? Kui Jumal meile nii palju on teinud, siis meil on võlatunne Tema vastu.

Apostel Paulus kirjeldas Efesose koguduse liikmete olukorda. Need inimesed olid tema töö läbi Issanda juurde tulnud ja nende vaimuliku elu pilt oli tema silmade ees. Ta nimetas neid usklikeks ja pühadeks. Issand oli neid kutsunud ja nad olid armu leidnud. Aga nad ei olnud seda väärinud. Kui apostel kirjeldas nende endist olukorda, siis kõige halvem oli, et nad olid ilma Jumalata siin maailmas. Nagu kroon kõige halva peale!

KES ON ILMA JUMALATA?

Kõik avalikud Jumala salgajad on ilma Jumalata. Nad on ennast Jumalast lahti ütelnud. Ma mõtlen alati kaastundega nende peale. Nad usuvad ja tahavad, et teised ka seda usuksid, et Jumalat ei ole. Nad peavad häbiasjaks Jumalat üldse uskuda. Nii kaugele on inimesed tänapäeval jõudnud.

Kõik need inimesed on ilma Jumalata, kes elavad selliselt nagu Jumalat ei oleks. Nad võivad tunnistada Jumala olemasolu, aga teatavasti meie teod ja elu räägivad selgemat keelt kui meie sõnad. Inimene võib Jumalast teistele kuulutada, aga kui elu räägib teist keelt, siis see jutlus on tühine ja rääkimine ilmaasjata. Mt 7,22–23 loeme: «Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!»

Ka need on ilma Jumalata, kes soovivad, et Jumalat ei oleks ja armastavad teha pattu. Mida rohkem me pattu teeme, seda enam Jumal kaugeneb. Sellepärast ütles Issanda sulane: «Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus – ei ole Isast, vaid maailmast.» (1Jh 2,15–16). Need lahutavad meid Jumalast.

Kõik need on ilma Jumalata, kellel ei ole Jeesust Kristust. Neid inimesi on küll, kes usuvad, et mingi kõrgem võim on olemas. Aga uskuda Jeesust Kristust, et Ta on neitsist sündinud ja Jumal on Ta siia maailma läkitanud ning Ta on meie eest Kolgata ristil surnud, seda nad ei taha kuidagi uskuda. Aga Issanda Sõna ütleb 1Jh 2,23: «Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.» 1Jh 5,12: «Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.» Kui salgame ära Jeesuse Kristuse, Jumala püha Poja, kelle Ta läkitas meid päästma, siis me salgame ka Isa ära. Kui ütleme, et me ikka usume, siis pole sellest midagi kasu.

Ilma Jumalata on ka kõik ebajumalateenrid. Tänapäeva ebajumalad ei ole niisugused, nagu vanadel paganatel olid, mille ette nad kummardasid ja mida nad austasid. Tänapäeva ebajumalad on pisut teistmoodi – võib olla raha ja vara, maja ja auto, kultuur ja kunst, mõni inimene, keda jumaldad, ülistad ja austad. Aga Pühakiri hoiatab meid ka selle eest: «Lapsed, hoiduge ebajumalate eest!» (1Jh 5,21). Ühelgi ebajumalateenril ei ole pärandit Jumala riigis (Ef 5,5). Kui mõni inimene või asi siin maailmas on armsam kui Jumal, kallim ja südamelähedasem kui Issand Jeesus Kristus, kes sinu eest suri, siis sina ei ole Teda väärt.

MIDA TÄHENDAB OLLA ILMA JUMALATA?

Vend August Ruusna rääkis, kuidas lapsed aias mängisid ja üks tütarlaps sai haiget. Isa nägi seda aknast, jooksis välja, võttis lapse sülle ja viis tuppa. Aga teine tütarlaps puhkes nutma. Tal ei olnud isa. Korraga tundis ta, kui tähtis see on, et tal oleks isa. Me vajame neid, kes meie eest hoolt kannavad ja meid armastavad. Ilma Jumalata siin ilmas olla on palju halvem kui ilma isa ja emata olla.

Kui ma Valkla koguduses töötasin, oli seal lähedal raske liiklusõnnetus. Vanemad olid sõitnud Rakverest Tallinna. Nad olid ostnud sealt igasuguseid asju ja ka lastele kingitusi. Lapsed ootasid kodus isa-ema tagasi. Aga vanemad olid autosõidus kogenematud ja juhtus raske liiklusõnnetus. Mõlemad, isa ja ema, said korraga surma. Tuli sängitada nad puhkama. Ilma Jumalata elada on halvem kui ilma isa ja emata, kuigi isa ja ema on meile väga tähtsad. Ja on hea, kui me neid ikka austame Jumala Sõna kohaselt, niikaua kui me elame.

Kurb on elada selles maailmas ilma ühegi tõelise sõbrata – pole kedagi, kellega rõõme ja muresid jagada. Pole seda, kes sind südamest mõistaks ja kaasa tunneks, kes sulle parajal silmapilgul appi ruttaks.

Vend Johannes Laks rääkis ühest 18-aastasest tütarlapsest. Ta liikus ka palvemajas, aga tal oli väga raske oma elu Jumalale anda. Ja siis ühel veebruarikuu päeval leiti ta külmununa linnast väljas lumehanges istumas. Ta taskus oli kiri, kuhu oli kirjutatud: «Mul ei ole ühtegi inimest siin maailmas, kes mind mõistaks.» Ta ei tahtnud enam elada. Kui palju selliseid inimesi on tänapäeval! Halb on elada ilma tõelise sõbrata, kuid palju halvem on elada ilma Jumalata.

Väga raske on elada ilma terviseta. Kui inimesed on terved ja rõõmsad, siis nad teevad, mida tahavad. Haige kannatab, peab ootama pidevalt teiste abi ja see on inimesele, kes eluaeg on tööd teinud ja teisi aidanud, väga raske. Aga palju raskem on elada maailmas ilma Jumalata. Ma olen leidnud väga õnnelikke haigeid inimesi. Külastasime vend Osvald Tärgiga inimest, kes oli kümme aastat halvatuna maas. Mõtlesime, et viime talle Jumala Sõna lohutust, aga tema lohutas meid.

Ilma Jumalata tähendab olla ilma tõelise tundmiseta siin maailmas. Teatavasti Issanda kartus on tarkuse algus (Õp 9,10). Jeesus ütles, et Tema on maailma valgus (Jh 8,12). Tõelist valgust ei ole ilma Jumalata, kui targaks inimesed ka ennast ei teeks ja peaks.

Elu ilma Jumalata tähendab elu ilma tõelise armastuseta. Johannes kirjutas, et Jumal on armastus (1Jh 4,8). Jesaja raamatu 53. peatükis on juttu sellest, kuidas Jeesus meie eest suri ja kannatas. Ta oleks võinud 12 leegioni ingleid appi paluda ja need oleksid Tema eest võidelnud ja Tal poleks tarvis olnud seda teed käia (Mt 26,53). Aga armastus sundis Teda. Jumal armastab meid rohkem kui isa, ema, sõber, vend või tuttav. Ta armastab meid hella armastusega ja mõtleb suure halastusega meie peale.

JEESUS PUHASTAB PATUST

Ilma Jumalata elamine tähendab seda, et meil ei ole mingit tõelist lootust. Meil võib palju lootust olla elus, aga see on kõik maise ulatusega. Kõik see kaob ära, kui lahkume sellest maailmast. Tervis jätab meid, tuleb vanadus, surm läheneb ja sõbrad kaugenevad meist ning meie armsamadki ei saa meid enam lohutada ja aidata.

Meie naabruses sai üks mees autoõnnetusel raskelt vigastada – tema selgroog murdus. Kogu tema alumine kehapool oli elutu. Ta oli just abiellunud. Abikaasa oleks ta heaks kõik teinud, ta nuttis, aga midagi ei saanud teha. Ka arstid ei saanud midagi teha. Ainult Jumala peale võib lootuse panna. Issand tuleb armuga appi ja sa võid tunda, et sul on lohutust ja lootust. Issanda Püha Vaim tuleb su juurde, trööstib ja kinnitab sind. Tema toob su hinge tõelise rahu.

Sa oled ilma Jumala koguduseta. See on kõige õnnetum olukord, mida üldse võib ette kujutada. Ja ilma tõelise kasuta ka siin maailmas. «Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju?» ütles Jeesus (Mt 16,26).

Oleme kuulnud imelugusid sellest, mida inimesed teevad oma varandusega, et seda surma kaasa viia. Üks neelas enne surma kõik oma raha alla. Teine laskis endale niisuguse kirstukatte teha, mille vahel oli kogu ta raha. Ta arvas, et nii pääseb ta koos sellega igavikku. Aga kas ta pääseb sinna? Sul ei ole midagi kaasa võtta, kui sul Jumalat ei ole!

Tänu Jumalale, et Tema meid armastab. Me võime Tema juurde tulla ja Ta võtab meid vastu. Jumal on oma Poja läbi tee avanud, Tema veri teeb ukse lahti. Tule selle armu juurde, usu Issanda lunastusse! Hüüa Teda palves appi! Siis sa tead, et kõigevägevam Jumal on sinuga, ükskõik, mis su elus ka tuleb. Tema armastus saadab ja jälgib sind ja ei unusta sind iial ära. On õnnis Jumalaga elada ja veel õndsam on siit maailmast Temaga kord lahkuda.

ALBERT TAMMO
1904–1990
Valkla ja Pärnu Immaanueli koguduste kunagine pastor

UURING EESTI USUELUST

Aktuaalne teema

28. juunil esitlesid sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll ning Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) sotsioloogilist uuringut Eesti elanike suhtumisest religiooni. Kuulutaja palus EKNi täitevsekretäri esimesel assistendil RUUDI LEINUSel kommenteerida uuringut ja selle järelkaja.

Mitmes uuring see juba oli?

EKN on neid teinud iga viie aasta järel, seekordne oli neljas. Uuringute nimeks on olnud «Usust, elust ja usuelust». Nende tegemiseks oli meil varasematel aastatel tööl elukutseline sotsioloog. Seekordse uuringu viis läbi firma Saar Poll, mis on üks mainekamaid sotsiaaluuringute tegijaid. Tegu oli üleriigilise küsitlusega, kus suulise intervjuu vormis ja paberankeedi abil küsitleti 1009 inimest vanuses 15–74 eluaastat.

Milline oli tööjaotus?

Kirikute nõukogu koostas küsimustiku. Suur osa küsimustest olid eelmiste uuringutega ühesugused, et tulemusi saaks võrrelda. Projektijuhiks oli Eerik Jõks, kes praegu on puhkusel ja ei saa kahjuks ise küsimustele vastata. Saar Poll hoolitses, et valim oleks tasakaalustatud, seal oleks arvestatud elanikkonna rahvuslikku ja vanuselist koosseisu, linna- ja maaelanikke. Saar Polli poolt olid küsitlejad. Firma kodulehel on ka tulemused üleval.

Mis seekord eriti üllatas?

Üllatav tuli välja juba pressikonverentsil, kus Saar Polli juht Andrus Saar selle esile tõi. Näiteks usklikkuse küsimus. Paljud inimesed vastasid, et nad usuvad. Aga 30 protsendil oli mingisugune oma usk. See oli tingitud asjaolust, et sõna «usklikkus» oli täpsemalt määratlemata.

Kas inimesed panevad ühte patta usu Jumalasse ja näiteks kaheksajalg Paulisse?

Inimestel on tihti oma arusaam usklikkusest ja nii peavad end usklikuks need, kes usuvad elavasse Jumalasse ja ka need, kes usuvad horoskoopidesse, kaheksajalg Paulisse või hoopis millessegi muusse. Järgmisel uuringul tuleks küsimus väga üheselt sõnastada.

Uueks ilminguks oli, et inimesed loevad end usklikuks, aga ei käi eriti tihti kirikus, ei loe Piiblit ega palveta. Küsimusele, miks minnakse kirikusse, vastati, et sealt saab hingerahu, meeldivad vanad traditsioonid, liturgia ja muusika. Väike osa käib kirikus sakramentide või vaimuliku isiku pärast. Üldine tähelepanek veel, et vene keelt kõnelev elanikkond peab ennast rohkem usklikuks kui eestlased. Arvan, et vaimulikud ja teised töötegijad saavad küsitlusest teha enda jaoks olulisi järeldusi.

Mis Sind rõõmustas?

Rõõmustas, et kirikust kui institutsioonist peetakse lugu. Muidugi jätab kaasaegne mõtlemine oma jäljed. Mina isiklikult oleks oodanud, et neil, kes peavad end kristlasteks, oleks selgemad seisukohad paljudes eetilistes ja moraaliküsimustes.

Kas see tähendab, et moraaliküsimustega tegeldakse kirikus liiga vähe?

Kindlasti on siin oma mõju Lääne- ja Põhja-Euroopal, kus piirid paljudes moraaliküsimustes on ära kadunud või kadumas ning Piiblit ei võeta enam nii tõsiselt ja üheselt. See on tõsine oht ja väljakutse kirikule – kas kirik tahab jääda Piibli alusele või õpetada rahvale meelepäraselt.

Sõna on võtnud ka uuringu arvustajad.

Sellega oleme alati arvestanud, et püütakse midagi halba kiriku aadressil öelda. Asjalik ja professionaalne kriitika on kasulik. Kui kriitika ei tugine faktidele, siis sellest on lihtsalt kahju. Üks PR-firma juht püüdis küsitlust halvustada, teadmata, kuidas see läbi viidi.

Mida saadud andmetega edasi saab teha?

Analüüs ja võrdlus nelja küsitluse vahel seisab alles ees, alates sellest, kui palju on inimeste huvi Piibli ja Jumala vastu kasvanud või vähenenud. See protsent, kes ennast kristlasteks peavad, vastab üldiselt meie senistele teadmistele.

Küsitlus võimaldab välja tuua väga palju erinevaid võrdlusi. Tartu Ülikooli aulas toimub 4. novembril küsitluse tulemuste põhjal konverents «Usust, elust ja usuelust», sinna on planeeritud 10–12 ettekannet. Teemad on väga huvitavad. Järgmise aasta esimeses kvartalis ilmub küsitlustulemuste kohta ka kogumik «Astu alla rahva hulka: artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist».

Oluline on, et uuringuga tutvuksid vaimulikud töötegijad ning saaksid teada, mida eestimaalane mõtleb ja kuidas ususse suhtub. Sooviks veel, et uuringu vastu tunneksid huvi ka usuteaduse ja sotsioloogia üliõpilased, sest see ei haara ainult kirikuga seotud küsimusi, vaid ka laiemaid teemasid ja valdkondi. Näiteks võiks tuua religiooniõpetuse koolis või miks inimene ei pea kasulikuks või õigeks sõita bussis «jänest» ja mitmed teised moraaliküsimused.

Täname!

20. juulil 2010 Skype’i vahendusel

USKLIKE ÄRIMEESTE OSKUSED VÕIKSID TOETADA KOGUDUSI

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivali kavas oli seminar «Kristlik ettevõtja täna». Sealt tuli mõte järgnevaks intervjuuks. RAIGO TAMMO (62) on Tallinna Allika baptistikoguduse liige ning firmade Estanc ja T-Tammer nõukogu esimees. Esimene firma tegeleb mahutite valmistamisega, teine teeb avatäiteid (aknaid, uksi ja fassaade).

Mis on Sinu äritegevuse mõte?

Nagu iga mu tegevuse puhul, on ka äritegevuse mõte tunda oma tööst rõõmu, saavutada tulemust ja olla kasumlik. Samas saan luua inimestele töökohti, et nad saaksid ülal pidada oma peresid ja teostada omi plaane.

Kas tulemus ei pea olema puhas raha?

Majandust saab mõõta rahaliste numbritega, aga tulemus on ka valmistatud toodang, rahulolevad kliendid ja töötajad. Kahjuks või õnneks on majandus rahale üles ehitatud, kuigi raha ei ole kunagi tulemus, raha on alati vahend. Mu tuttavad suured ärimehed ei tee keegi äri raha pärast.

Kriisi ajal on ilmunud tegelasi, kes kuulutavad, et kogu ülemaailmne rahamajandus kukub kokku. Kas Sa kujutad ette mingit mitterahamajandust?

Raha on olnud kokkuleppeline vahend juba väga pikka aega ja ma arvan, et tagasi naturaalmajanduseni me kunagi enam ei jõua. Samas mõned firmad on erandjuhtudel kasutanud naturaalmajandust – andes töötajatele töötasuna oma toodangut.

Ei kujuta ette, et Sa viiksid oma firmas valmistatud mahuti tänavale ja üritaksid seda millegi vastu vahetada.

Meie käest tellitakse konkreetseid tooteid, mille tehnilised andmed on peaaegu iga kord erinevad, me ei tooda midagi lattu. Muidugi pole mahutid selline toode, mida tänaval müüa ja vahetada, seda saab teha vorstivabrikus ja pirukatööstuses.

Kas Sa jõuad firmasid ise juhtida või on selleks meeskond?

Kui ma alustasin 1992. aastal mahutifirmaga, siis oli hallis tööl kaks inimest, lisaks raamatupidaja ja ma ise. Nüüd tegutsen ise ainult nõukogu ja juhatuse tasandil, strateegiliste ja pikema perspektiiviga küsimustega. Firmade igapäevaste ülesannetega tegelevad tegevjuhid oma meeskondadega.

Miks just selline toodang? Kas Sa oskad ise töid, mida Sinu firmades tehakse?

Ma alustasin koos oma Soome sõbraga, kellel oli sel ajal oma mahutitööstus. Ma ise olen õppinud hoopis raadiotehnikat. Oma majas olen kunagi teinud küll katlamaja ja garaažiriiuli ning muud vajalikku ka, kuid seda on liiga palju nimetada keevitamiseks.

Laevade tegemiseks tuuakse Eestisse Ukrainast keevitajad kohale. Kas Sinu firmad saavad Eesti inimestega hakkama?

Ukraina töömehi on kasutatud suure töömahu pärast, mitte sellepärast, et meil ei osata keevitada. Meie teeme survemahuteid. Mõnikord on toote keevisõmblustest 100% röntgeni nõue – kõikidest õmblustest tehakse fotod, mis lisatakse mahuti passi, et kvaliteet oleks dokumenteeritud. Nõuded on kõrged. Eestis on väga häid keevitajaid, aga tihti ei ole nad eestlased.

Kas Sinu firmades töötavad eestlased või on seal ka teisi?

Me saime multikultuursete firmade konkursil esimeste hulka. Meil töötab mitmetest rahvustest inimesi. Keevitajatest üle poole on vene keelt kõnelevad inimesed. Venelased oskavad hästi keevitada, nad on head oskustöölised.

Hiljuti sai Estanc Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt rahasüsti.

See otsus tuli eelmisel nädalal. Me oleme nende toetusi kasutanud ka varem, eelkõige ekspordi arendamiseks. Eksport eeldab suuremaid kulutusi ja on väga hea, kui riik toetab.

Aeg-ajalt kuuldub nurinaid, et toetada tuleks vaeseid, mitte neid, kellel raha niigi käes liigub.

Niisuguste toetuste abil on võimalik arendada firmat kiiremini, luua uusi töökohti ja suurendada eksporti, pidada sada inimest tööl, maksta õigel ajal head palka ja kindlustada töötajate peredele normaalne elu. Antud toetus – 20 miljonit krooni – on ette nähtud uude halli tipptasemel tehnoloogiliste seadmete ostmiseks. Kogu selle projekti seadmed maksavad kokku umbes 50 miljonit. See tähendab, et 30 miljonit krooni peab firma ise leidma. Projekti ettevalmistamiseks ja kaitsmiseks on töötajate poolt tehtud palju tööd, on kasutatud ka konsultandi abi. Firma arenedes saab riik tulevikus ka rohkem makse. See on kahepoolne kasu.

Sinu firmad on head annetajad Eesti EKB Koguduste Liidule.

See on pikaajaline koostöö. Oleme toetanud ka muid tegevusi – näiteks Allika Kirjastust raamatute väljaandmisel, oleme sponsoreerinud CD-de väljaandmist, mõnikord ka lihtsalt hädasolijaid. Firmadel on olemas ka oma rallimeeskond ja korvpallimeeskond. Kus on vajadus kätt alla panna, seal püüame võimaluse piires seda teha.

Kellele abipalujatest Sa ütled «jah» ja kellele «ei»?

Küsitakse kust iganes. Oleme pannud prioriteedid paika. Kindlasti üritame toetada liidu kolme põhiüritust (suvefestival, aastakonverents, piiblipäevad), samuti Allika koguduse üritusi. Otsustamisel vaatame reaalselt oma võimalusi, uurime küsija tausta ja motiive ning muidugi ka eelarvet. Peame lähtuma ikkagi oma põhitegevusest ehk tootmisest ja selle arendamisest.

Kas Sa eraisikuna maksad kümnist?

Jah, üritan. Ma pean seda õigeks. Erandit pole Piiblis kellelegi tehtud.

Piiblis on kõigile ühesugune kümneprotsendiline norm. Kas Sa pooldad astmelist tulumaksu?

Ei poolda. Selle jälgimine ja kontroll on seotud suuremate kulutustega, kui asi väärt ja muudab kogu maksusüsteemi keeruliseks. Riigiametnikke on niigi palju. See personal, kes tuleb maksumaksjate poolt kinni maksta, suureneks märgatavalt. Juba praegu maksab see, kes saab rohkem palka, rohkem tulumaksu kui väiksema sissetuleku saaja.

Kuidas Sinust ärimees sai?

Teatud omadused on inimestele juba geenidega antud. Ma olen sisuliselt äri ajanud juba väga varasest noorusest peale. Ma parandasin nõukogude ajal raadioid, televiisoreid, kelli ja mida iganes, panin majadesse elektrit. Siis oli see natuke riskantne. Ettevõtlus oli karistatav, võidi kogu vara konfiskeerida. Aga mulle ei ole kunagi meeldinud olla palgapäevast palgapäevani käsklusi täitev mutrike. Tahan mõelda ja midagi luua.

Ega Sa ei nuta nõukogude aega taga?

Kindlasti mitte. Aga ma kasutasin ka siis neid võimalusi, mida sain. Praeguses mõistes FIE tasandil tegutsesin kogu aeg.

Kas me sellist Eestit ootasime?

Eks see ole inimeses endas kinni. Alati on ju midagi sellist, mida me tahame paremini ja nii see peabki olema. Praegused vabadused ja võimalused on suures plaanis väga head. Parandada on mõndagi, aga ei saagi ju soovida, et paarikümne aastaga saaks kõik ideaalseks. Arvan, et suund on õige ja see on suurepärane, et oleme iseseisvad. Raudselt toetan euro tulekut, see annab uued ja paremad võimalused.

Kas euro ei ole siis järjekordne samm Eesti iseseisvuse mahamüümisel?

Mina ei jaga neid mõtteid. Kasvõi üks moment. Seoses euro tulekuga jäävad ära meie pankade ja muude rahavahetuskontorite võimalused vaheltkasu võtmiseks. Eesti kroon on oma väiksuse tõttu liiga haavatav. Meie mahutid lähevad üle maailma – Indoneesiasse, Hiinasse ja kuhu iganes. Euroga on meil palju lihtsam arveldada. Mind on tõsiselt häirinud, et kui sõidad kuhugi, pead raha vahetama. Pangakaartide tulekuga on seda muidugi vähemaks jäänud.

Meie oluline turg on Rootsi. Me teame, mis juhtus lähiminevikus Rootsi krooniga – see oli vahepeal 15% odavam, nüüd on tõusnud jälle endiseks. Kui valuuta kõigub nii suures ulatuses, siis see avaldab kõigile finantsnäitajatele olulist mõju. Loodan, et ka Rootsi liitub lähiajal euroga.

Aga vaata, kui ilus raha on Eesti kroon ja kui kole on euro!

Me võime Eesti kroone säilitada kilekaante vahel ja vaadata neid nii tihti, kui soovime. Aga majanduselu tahab edasi areneda ja üleminek eurole on vaieldamatult õige samm.

Kuidas lähevad äritegemine ja kristlus kokku? Kas on võimalik ausalt äri ajada?

Ega seda arvamust, et ärimehed on sulid, ei suuda üleöö muuta, selleks läheb põlvkondi, ka kogudustes. Minu meelest kogudused ja liit kasutavad liiga vähe ärimeeste majandusliku mõtlemise ressurssi, mis aitaks neid töös paremini edasi.

Kas ei küsita ärimeestelt raha või ei panda neid juhtima koguduse majandust?

Raha oskame kõik küsida. Kõlab võib-olla pahasti, aga ka kogudust on vaja majandada, et anda kogudusele paremaid võimalusi oma põhitegevuseks.

Kuidas usklikud ärimehed omavahel suhtlevad?

Võiks rohkem. Selle valdkonna inimesed on tavaliselt väga seotud, nad on ise ajahädas. Seminaris oli juttu, et liidus on umbes 25 ärimeest. Ma ei tea, millele see number rajanes. Nii palju logosid ma suvefestivali toetajate hulgas küll ei näinud. Kogudused võiksid oma tasandil ärimeeste arvu selgeks teha ja siis saaks ka liit ülevaate. Edasi võiks minna näiteks kirikute nõukogu tasandile.

Kas Sinu ärimehelikkus mõjutab kuidagi ka Sinu Jumala-suhet?

Miskipärast arvatakse tihti, et ärimees on mingi väga erilist sorti inimene. Ärimees on samasugune usklik nagu teisedki. Oma suuremate äriliste otsuste puhul palun Jumalat. Ma ei veereta küll vastutust Talle. Alati ei suuda oma mõttetegevust küll suunata ja mõnikord lähevad ka jumalateenistusel mõtted äriprobleemidele. Aga see on vist ka teiste alade inimestel nii.

Täname!

23. juulil 2010 Skype’i vahendusel

ISTANBUL OLI KUNAGI KRISTLIK LINN

Üheks 2010. aasta Euroopa kultuuripealinnaks on Istanbul – kunagine Konstantinoopol. Endises kristlikus keskuses elab tänapäeval 16 miljonit inimest, kellest ainult pool protsenti on kristlased.

Linna sümboliks on Hagia Sophia (kreeka keeles «püha tarkus») katedraal, mille kujutis ehib ka kultuuripealinna logo. Kirik ehitati kuuendal sajandil ning oli kuni mošeeks muutmiseni 15. sajandil suurim ja tähtsaim kristlik pühakoda.

Hoone ehitati keiser Justinianuse (482–565) käsul. Ehituseks kulus vaid viis aastat ja kümme kuud. Suur ja imeline ehitis lummab inimesi tänaseni. Keiser tahtis rajada kiriku, millist ei ole olnud Aadamast saadik ja mille sarnast ei tule ka kunagi tulevikus. Selle nimel ei hoidnud ta kokku ei raha ega vaeva. Mõned allikad väidavad, et ehitis läks maksma 360 tsentnerit kulda. Teistes on juttu koguni 145 tonnist kullast. Ehitusel osales enam kui tuhat ehitusmeistrit ja kümme tuhat orja. Kui Justinianus kiriku pühitsemisel aastal 537 läbi keiserliku värava läks, olevat ta vaimustusest selle kiriku üle ja Jeruusalemma templile vihjates hüüatanud: «Kiitus ja au saagu kõigekõrgemale Jumalale, kes on mind vääriliseks pidanud sellist teost looma. Saalomon, ma võitsin sind!»

ÜKSKI TEINE KIRIK POLE NII TUNTUD

Pärimuste järgi oli kiriku mošeeks muutmine üks esimesi sultan Mehmet II ettevõtmisi. Kõik kristlikud sümbolid kas purustati või puhastati maha. Märgiks sellest, et senine kristluse tähtsaim kirik nüüdseks mošeeks on saanud, ehitati neli suurt minaretti.

Türgi Vabariigi väljakuulutamisel 1923. aastal tegi esimene president Mustafa Kemal Atatürk Hagia Sophia muuseumiks. Sellest peale külastab seda igal aastal enam kui kaks miljonit inimest.

Sellel, et just Hagia Sophia kujutis Istanbuli kui kultuuripealinna logo kaunistab, on kaks põhjust. Esimeseks on hoone suur tuntus – vaevalt et mõni teine kirik (kui Rooma Peetruse kirik välja arvata) on ülemaailmselt nii tuntud nagu Hagia Sophia kuppelehitis. Teiseks uhkustab suurim Türgi linn meeleldi oma pika kristliku ajalooga. Uhkelt näidatakse vanu kirikuid nagu Chora kirik oma väärtuslike freskodega, mis nagu Hagia Sophia omadki täpselt kultuuripealinna aastaks jälle korda tehti. Türgi on teadvustanud oma ajaloolise ja religioosse tähenduse kogu regioonile.

MIS KÕIK VÄIKE-AASIAS JUHTUS

Rahvaste apostli Pauluse reisid läksid läbi Aasia provintsi, nagu Türgi piirkonda tookord nimetati. Paulus saatis oma kirjad Efesosse ja Kolossasse ning Galaatia piirkonda, aga Uue Testamendi linnad on ka Perge, Ikoonion, Derbe ja Lüstra. Johannese Ilmutusraamatus nimetatakse seitset Väike-Aasia kogudust. Nikaias ja Konstantinoopolis olid esimesed suured kirikukogud, kus sõnastati kristlik usutunnistus.

KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA

Ametlikult on Türgis usuvabadus, kuid Konstantinoopoli õigeusupatriarh Bartolomeus I teatas hiljuti: «Meid koheldakse kui teise klassi kodanikke.» Enam kui 30 aastat tagasi Türgi võimude poolt suletud õigeusu preestriseminar on kauakestvatele läbirääkimistele vaatamata ikka veel kinni. See kõrgkool on kiriku edasipüsimise seisukohalt eluliselt vajalik. Kristlased tohivad teoloogiat õppida ainult islamiteoloogilistes kõrgkoolides!

Kuni 1453. aastani oli Konstantinoopoli patriarhi residentsiks muide Hagia Sophia. Patriarh on nagu ennegi vaimulikuks juhiks 300 miljonile õigeusklikule kogu maailmas.

Nende takistuste nimekiri, mis kristlastele Türgis on seatud, on pikk. Nii peavad vaimulikud olema Türgi kodanikud või välisriikide diplomaadid. Vanade kirikute remonti raskendatakse juriidiliste nippidega, kirikuvara sundvõõrandatakse. Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutist otsust, et õigeusu patriarhaat tuleb uuesti kanda ühe endise orbudekodu õiguspärase omanikuna Istanbuli kinnistusraamatusse, vaadeldi Türgi valitsuse poolt paremal juhul kui soovitust. Maja suleti võimude poolt 1964. aastal ja võõrandati 1997. aastal.

Piibleid ja usulisi traktaate ei tohi avalikel tänavatel jagada. Protsessioonid ja kristlikud tänavapidustused on keelatud. Ka ametialaselt on kristlased halvemas seisus. Kõrged poliitilised ja ühiskondlikud ametid on neile kättesaamatud. Parlamendis pole ühtegi kristlast. Aga ka «tavalistes» ametites võib kristlastel probleeme tekkida, kui tööandja passis religiooni lahtrist «kristlane» loeb.

KUI TULI PAAVST

Kui paavst Benedictus XVI umbes neli aastat tagasi Istanbulis käis ja ka Hagia Sophiat külastas ning erinevate kristlike konfessioonide esindajatega kohtus, tuli nördinud proteste. Arvukad Türgi islamistid käsitasid külaskäiku kui vastasseisu. Ajaleht Milli Gazete pani pealkirjaks «Siin on Istanbul, mitte Konstantinoopol».

Möödunud aastal märgistas keegi tundmatu Istanbulis kristlaste majad punase ja rohelise värviga. See meenutus tagakiusu septembris 1955. Siis pandi põlema üle 70 õigeusukiriku ja üle 30 kooli. Purustati tuhandeid hooneid ja kauplusi ning rüvetati kristlikke surnuaedu, märgistati kristlaste maju värviga. Veriste korrarikkumiste ajendiks sai tookord Küprose konflikt.

Türgis välditakse iga avalikku arutelu kristlaste diskrimineerimise üle. Kristlastest armeenlaste massitapmisest 20. sajandi alguses ei tohi Türgi meedias tänaseni rääkida. Paragrahv 301 Türgi karistusseadustikus ähvardab kõiki, kes avalikult 1,5 miljoni armeenlase tapmisest räägivad, vangistusega kuni kahe aastani. Ka koolides ei õpi lapsed midagi kristlaste ajaloost Türgis. Seejuures oli üksnes Istanbulis 1914. aastal iga teine elanik kristlane, tänaseks on kristlaste osakaal langenud poole protsendini.

Kultuuripealinn on võimalus maa kristlikku traditsiooni uuesti inimeste teadvusesse tuua. «Bosporuse pärl», nagu Istanbuli meeleldi nimetatakse, ei ole ju ainult Istanbul, vaid ikka ka Konstantinoopol.

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

PITSAÄRIMEES KOHTAS KRISTUST

Juba väiksena tahtis Giuseppe Picone oma kodust Sitsiiliast lahkuda ja Saksamaale elama asuda. 15-aastaselt sai tema unistus teoks.

Tegelikult oli põhjus väga kurb – poisi vanemad läksid lahku. Isast oli tööl kuhjunud probleemide tõttu joodik saanud. Lapsed said sageli tema rasket kätt tunda. Lõpuks põgenes ema koos Giuseppega Saksamaale ja vennad-õed tulid hiljem järele.

TA KAOTAS PALJU RAHA

Kolm aastat hiljem avas Picone oma isikliku pitsabaari ja varsti järgnes sellele teine. Osa teenistusest kulutas Picone sõpradega pokkerit mängides.

Kord läks Picone ühele sõbrale kasiinosse vastu. Uudishimust istus ta korraks ruletilaua taha ja mängis kaasa. Ta võitis esimese korra, siis teist korda ja kolmandal korral kaotas. Ta läks kasiinost koju, kuid tuli järgmisel õhtul tagasi, et jälle mängida – nii pool aastat järjest.

Picone kaotas väga palju raha, nii et ei suutnud enam üüri maksta ega pitsabaari varustajatele tasuda. Ta pidi esimese baari sulgema ja ka teise saatus oli kahtlane. Sel ajal pidas Picone plaani plehku panna.

PÜHAPÄEVITI OLI BAAR KINNI

Oma kahtlustes palus Picone siiski Jumalat, et Ta kingiks mingi ime. Varsti seejärel rääkis üks naine talle Jeesusest. Picone jäi skeptiliseks, aga palvetas ometi edasi. Äkki nägi ta palve ajal Jeesust enda ees. Nüüd sai ta kahtlustest võitu ja otsustas oma edasise elu kristlasena elada.

Picone sai oma mängusõltuvusest lahti. Tema käitumise tõttu halvenenud suhted naisega paranesid taas. Värskeltpöördunud mees rääkis paljudele tuttavatele Jeesusest ja mõned neist said koguni kristlasteks. Lõpuks kuulas ta kaaskristlaste nõu ja pani pühapäeviti pitsabaari kinni. Tema üllatuseks suurenes nädala jooksul sissetulek märgatavalt.

ILMA JUMALATA EI SAA!

Picone hakkas ulapeal käima ja naine lahutas temast ära. Mees muutus porno- ja seksisõltlaseks. Pitsabaaril läks halvasti ja jälle tekkisid võlad.

Picone südames kasvas viha. Kui ta tundis, et oli valmis ühe kunde maha lööma, sest see talle närvidele käis, sai ta aru, et tema elu ilma Jumalata on üks häda ja viletsus. Ta otsustas teha uue alguse. Nüüd kuulub ta jälle ühte itaallaste evangelikaalsesse kogudusse. Ka oma naiselt on ta mitu korda andeks palunud, kuid seni ei ole lepitust tulnud.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

Eesti EKB Koguduste Liidu SUVEFESTIVAL «VABADUSE VÕTI»

Tallinnas 16.–18. juulini 2010

1. Festivali peakõnelejaks oli Soome Vabakiriku juht Hannu Vuorinen. Teda tõlkis Ülo Niinemägi.
2. Lõpujumalateenistusel Oleviste kirikus kutsuti lapsed korraks rahva ette.
3. Evangeelsel õhtul laulis EELK misjonikoor.
4. Toimus kaheksa seminari. Päästearmee saalis rääkisid Indrek Luide (vestlusringi juht), Pille Võsu, Raigo Tammo, Väino Põllumäe ja Vaido Palmik teemal «Kristlik ettevõtja täna».
5. Jaan Bärenson andis selgitusi bussiekskursioonil Tallinna kunagiste vabakoguduslike pühakodade asukohtadesse. Bussi ülemisel korrusel tegi sama Peeter Roosimaa.
6. Õhtukontsert «Läida küünal vete peale» Kalju kirikus.