Foto: Heldur Kajaste

Oleviste kogudus sai 60-aastaseks. 1950. aastal sundis nõukogude võim kaheksa Tallinna kogudust ühinema. Võimude lootus, et usklikud lähevad omavahel riidu ja töö hääbub, läks luhta. Oleviste kogudus tegutseb tänini. Ilmselt Issand tahab seda.

Koguduse ajalugu sisaldab ka koguduseliikmete isiklikud lood. Jeesus tuli maa peale iga inimest päästma. Ükski pole tähtsusetu ega jää Tema silmis tähelepanuta. Kord ütles Ta edust vaimustunud jüngritele: «Rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!» (Lk 10,20). See on kõige tähtsam.

Aastakümnete jooksul on suured hulgad Issanda juurde jõudnud. Töö Olevistes ja teistes kogudustes jätkub ning selle eesmärk on ikka sama. Kui Jumal lubab, siis saab ka tulevikus avaldada Oleviste altari ees tehtud uusi rõõmupäevade pilte.

KAKLUS EI TULE KASUKS

Toimetaja kommentaar

Kõike on väga kerge euro kaela ajada. Muidugi võib euro tulek hinnatõusudeks häid võimalusi anda. Eelmisel aastal sattusin peale hinnatõusule, mida põhjendati käibemaksu kerkimisega. Tegelikult tõsteti hinda üle viie korra rohkem kui vaja! Arvestus oli lihtne – enamik inimesi ei viitsi arvutada, rahulduvad päevakajalise seletusega ja siunavad valitsust.

Sellepärast peab just arvutama. Kirumine ei anna õiget efekti, küll aga teise poodi minemine.

KORAANIDE PÕLETAMINE JÄI ÄRA

Koraanide põletamise vastu protestisid ühel meelel moslemitega ka kristliku tagapõhjaga maade juhid. Siiski märkas ja märkis mõnigi, näiteks Ülemaailmse Evangeelse Alliansi peasekretär Geoff Tunnicliffe, et järjekordselt kehtib topeltmoraal. Kui mittekristlased ründavad kristlasi, siis on proteste vaevalt kuulda. Kui tundmatu väikese koguduse pastor kuskil kolkas ähvardab moslemeid, puhkeb ülemaailmne skandaal.

Kaksiktornide kunagise asukoha lähedale tahavad moslemid ehitada mošee. Ameerikas on väga paljud selle vastu ja Terry Jones üritas saada nende eestkõnelejaks. Vaba maa põhimõtted ei lubavat võimudel ehitust siiski takistada. Kui moslemid ise ka järgiksid neid põhimõtteid, mida läänelt oodatakse ja mida rõõmuga ära kasutatakse, jääks vähemalt see mošee ehitamata ja palju halba toimumata.

«Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars,» küsis prohvet (Js 53,1). Islamit ei võida koraanide põletamisega, küll aga evangeeliumi kuulutamisega. Alustama peaks formaalsete kristlastega, kelle ühendus ristiusuga on ammu kadunud. Samuti peaks kristliku tagapõhjaga maad lõpuks ometi oma seljad sirgu ajama, oma rahvaste ja kultuuri eest seisma hakkama.

TÖÖANDJAD JA TÖÖTAJAD VASTAMISI

Vastuseks tööandjate manifestile koostati ka töötajate manifest. Seegi leidis kriitikat ja hinnati kaalult liiga kergeks. Tegelikult ei tahaks ma kummastki pikemalt rääkida. Teadma peab kindlasti seda, et niisugused dokumendid ei ole mõeldud päevapealt rakendamiseks, vaid pikema aja peale sihtide seadmiseks ning dialoogi alustamiseks ja pidamiseks. Ammugi ei saa neid vaadelda valmis seadusena, mis kohe kehtima hakkab. Seadusi võtab vastu Riigikogu, mitte huvigrupid. Seega ei maksa närvi minna, kui keegi avalikult millestki meile vastuvõetamatust räägib. Eestis on sõnavabadus ja igaüks võib öelda ja kirjutada, mis pähe tuleb.

Tavaline inimene küsib nagu ikka, miks nad kaklevad ja omavahel kokku ei lepi. See on hea küsimus, kuid töötajate ja tööandjate vaheline vastuolu oli minevikus olemas ja ilmselt jääb ka tulevikus alles. Samas ei saa üks eksisteerida ilma teiseta, seega peab pidevalt käima kompromisside otsing.

Tuleb arvestada, et juba käib Riigikogu valimiskampaania. Iga erakond püüab meeldida oma valijatele ja kui võimalik, võita lisa ka teiste parteide pooldajate hulgast. Apostel Paulus võis kirjutada: «Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks. Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt.» (1Ts 2,5–6). Kui palju on niisuguseid inimesi, kes julgevad enda kohta sama väita?

KOGUDUSE VÄLTIMATU VAJADUS

«Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.»

Mk 16,17–18

Tahan peatuda asjaoludel, mis seostuvad Issanda tagasitulekuga. Millist kogudust Ta ootab?

Kogudusele on pandud Issanda nimi. Kui mõtleme kreeka ja heebrea vastetele sõnale «Kristus» (võidmisega pühitsetu), siis on koguduse vajaduseks võidmine. Kristlast peaks eriliselt tuntama võidmise järgi, mida ta eneses kannab.

KES ON KRISTLANE?

Kas meie eludes on võidmine? Kas oleme täis Püha Vaimu? Kas meie teenimine koguduses rajaneb Vaimu tööl ja on võitud? Kas meil on usku? Kas julgeme usu pinnal astuda olukordadesse, mis on üle meie jõu ja loomuliku andekuse suutlikkuse? Armastus on Jumala Vaimust. Kas me armastame Jumala armastusega või tavatseme sellest üksnes rääkida?

Kuidas seostub võidmine Issanda tagasitulekuga? Issand tõstab üles üha rohkem pasunaid, mis hoiatavad Tema kogudust. Usklikel, kes ei käi võidmises, on reaalne oht Issanda tagasitulekul maha jääda. Usklik, kus on sinu varandus? Usklik, kus on sinu süda? Need kaks asuvad samas kohas (Mt 6,21). Kui su süda on maailmas, siis oled ohus!

Üha enam keskendutakse eluolule selles maailmas. Pühade eesmärk on Jumal ja mitte suhted, hakkamasaamised jms, mida Issand lubab kauba peale, kui me nõuame esiti taevariiki (Mt 6,33). Me teame seda kirjakohta: «Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?» (Lk 18,8). Aga tõeline usk on hingamine Pühas Vaimus. Kas on olemas ilma Püha Vaimuta tegutsevat usku? Kas oleme seda kohanud? Ja kui miski pole Püha Vaimu kaudu, kust see siis õigupoolest pärineb? Need on küsimused, mis vajavad lahendamist ja selgust.

Me teame kümne neitsi lugu (Mt 25,1–13). See räägib Issanda tagasitulekust. Kes võeti vastu ja kes jäeti maha? Need, kel ei olnud võidmist – õli nendes ja osadust Issandaga, jäidki maha. Ma pean küsima endalt, kas ma olen see, kes läheb Issandale vastu või see, kes jäetakse maha?

Ülesvõtmine ei ole midagi muud, kui Issanda Püha Vaimu lahkumine ja tõelised kummardajad, kes Teda kummardavad Vaimus ja tões (Jh 4,23), lähevad Vaimuga kaasa ning loomulikult võetakse üles.

TAGANEMINE JA MEIE REAGEERING

Elame kristlusest suure ärataganemise ajal ja tänane lääs on taganemise keskpunkt. Sageli kuuleme teateid taanduvast kirikust, islami jõulisest pealetungist ja kirikureformidest, mis lükkavad kõrvale Jumala Sõna. Euroopa Liidus olevat ettevalmistamisel kaupade ja teenuste vaba liikumise direktiiv, mis sätestab muuhulgas ka selle, et kirik ei tohi oma praktikas ja talitustes teha erandeid homoseksuaalidele ja ateistidele ning peab neid kohtlema võrdselt usklikega.

Maailma pale muutub nii kiiresti, et enam ei ole võimalik isegi kümneks aastaks plaane teha, sest ei tea, milline on maailm kümne aasta pärast. Eks ta liigu tormilisel kiirusel hävingu suunas. Passi vahetades avastasin, et peale punaste kaante on selles veel mitmeid uuendusi. Selles on kiip, mis sisaldab mu isiklikke andmeid ja passi kehtivusaega on lühendatud viiele aastale. Tänavu viidi sisse uuendus, et igasse passi peavad saama ka sõrmejäljed. Varemalt võeti sõrmejälgi esimese kuriteoepisoodi puhul, kuid nüüd kõigilt.

Maailm on paanikas ja väriseb tulevaste sündmuste pärast, paljud püüavad valesse ja salgamisse põgenedes või end meelemürkidega uimastades hirmu vältida. Issanda poolt antud ilmselge tunnus on, et maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast (Lk 21,25). Elame ajal, mis kannab endas sureva ühiskonna haigusi ja see protsess on täna pöördumatu. Räägitakse avalikult uuest maailmakorrast, ühtse maailmavaluuta ideest ja paljust muust, mida varem kuulutasid prohvetlikud nägemused. Henry Kissinger, USA tuntud poliitik, ühiskonnategelane ja Nobeli preemia laureaat ütleb avalikult: «Maailma ees on valik, kas uus maailmakord või taganeda kaosesse.» Koguduse lootus neil päevil on Issand Jeesus, kes ütleb: «Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!» (Lk 21,28).

Kas see lunastus on ka meile? Kristluse loomulik seisund sellises olukorras saab olla üksnes see, et iga kristlase peal on Püha Vaimu võidmine. Kui see nii pole, siis on meil oht täies koosseisus maha jääda.

TEENIMINE LÕPUAJAL

Kardan, et oleme kaldumas evangeelses töös käsumeelsusesse ja nimelt misjonikäsumeelsusesse. Sest Issand on meile andnud käsu teha jüngriteks kõik rahvad (Mt 28,19). See on nii armas ja hea sõna. Ja kuidas siis nüüd käsumeel?

Paljudes jutlustes öeldakse, et Jumal ei tee kõike ära ja ise tuleb ka teha. Sellised väited ei ole päris tõesed. Sest kui mina «ise» midagi teen ja kui see tõesti on Jumala riigi töö, siis ei tee seda mina, vaid Issand teeb minu sees oma tööd ja mina olen end lihtsalt Talle loovutanud. Enese täielik üleandmine vallandab Issanda töö koguduses. Niikaua kui on isemeelset teenimist, ei saa tõeline töö läbi murda väes. Jumal tahab pöörata olukorra nõnda, et kohustatuse asemel on Jumala kutse ja läkitus.

Me teeme lihtsalt religioosset propagandat, kui me ilma Jumala Püha Vaimu väeta kuulutame Jumala Sõna. Me püüame inimesi veenda selles, mida me räägime. See ei ole iial antud meie ülesandeks, vaid selle teostab Jumala Püha Vaim sõnade kaudu, mida Ta meile annab rääkida.

Kui rahva heakskiit ja arvulised näitajad on kriteeriumiks saanud, siis on vaimulik uinumine ilmselge. Töö rajaneb üha enam inimlikule andekusele ja sellele, kui palju keegi suudab, sest vaimuavalduste roll kahaneb ja üha suurem osa tööst on ilmselgelt füüsiline, väline ja kaudne. See on üks usklike argusele rajatud saatana salanõu ja mitte paratamatus. Siinkohal tahaks julgustada meid ärkvele.

Lugematutele vaimulikele koolitustele lähevad tihti ka need, kes pole Jumala ees kunagi tõsiselt maas olnud. Me peame jõudma Issandale allumiseni, et Tema üleüldse saaks meid juhtida. Ilma alandlikkuseta on raske olla õpetatav. Järjekord Jumala asjades pole seesugune, et algul koolitus ja siis kutsumine. Jumal kutsub ja siis järgneb koolitus kutsumise rakendamiseks.

Teadmised on head, aga Jumal ei vaja teadmistest uhkeks minevaid andekaid inimesi, kes oma tunnetuslikule küpsusele mittevastavate teadmistega teevad Vaimule vastutööd. Mõelgem variseridele ja kirjatundjatele. Kas neid vaevas teadmiste puudus? Ei, nad olid oma aja ühed haritumad. Kuid Jumala osaluseta vaimulik koolitamine toodab varisere ja kirjatundjaid, kes loomu poolest ei taha Jumala tahet järgida, sest see ei vasta inimlikele isekatele ootustele.

Igalt poolt kumab läbi mõtteviis, et enne meie ja siis Jumal. Me teeme, me korraldame ja hakkame siis Jumalat otsima, et üritus läbi ei kukuks. Me peame sellisest pitsati ja kooskõlastuse norimisest täielikult vabanema. Mitte kusagil Piiblis ei esine sellist mõttelaadi. Võib-olla ühel korral oli see Peetrusel, kui ta arvas, et võib hakata Issandat korrigeerima ja noomima, kuna arvas, et teab paremini, kuidas töö edasi peaks minema ja soovitas Issandal ristist loobuda. Aga mida Issand talle vastas? «Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda.» (Mt 16,23, 1968. aasta tõlge).

Piiblis on järjekord, et Issanda korraldus enne ja siis küsime meie, mis meil tuleb teha. Nii on see olnud prohvetite ja apostlite kutsumise juures. Kui me nõnda ei toimi, siis me rammestame ja väsitame ennast asjatult ning puudub rahu ja arm.

On kostunud hääli, et jutlusi Jumala armust on liiga palju ja et see hakkab tüütama. Ma ei arva, et neid on liiga palju, aga võib-olla on armutuid armujutlusi liiga palju! Armujutlus ei saa kunagi teha tööd inimeses ilma Püha Vaimu võidmises oleva reaalse Jumala armu kogemiseta. Vajame Issanda armu siin ja kohe, et armujutlus meid kastaks, toidaks ja üles tõstaks. Vastasel korral on tegemist ilusate loosungitega. Vajame armu enam kui iseäralikku jutlust selle kohta – vajame võidmist, sest selline nimi on meile pandud.

RIVO RAJANDU
Tartu Kolgata Baptistikoguduse noortejuht

JUMAL TEGUTSEB LOOMINGULISELT

Aktuaalne teema

Pühapäeval, 19. septembril tähistas Tallinna Oleviste kogudus 60. aastapäeva. Koguduse jutlustaja, diakon, vanematekogu ja juhatuse liige TARMO LIGE (48) rääkis pidupäevast Kuulutajale.

Kuidas Sulle aastapäev meeldis?

Mulle väga pikad teenistused üldiselt ei meeldi. Seekord läks koos leivamurdmisega üle kolme tunni, kuid see moodustas ühtse terviku ja ma usun, et Jumal sai peale minu ka paljusid teisi õnnistada.

Sain eriti õnnistatud muusikalise osa kaudu. Meie muusikajuht Kersti Kuusk ja kindlasti ka teised dirigendid ning vanempastor Siim Teekel olid teinud väga suure ettevalmistustöö. Kava oli väga hea – seal oli klassikalist, kammer-, koori- ja ülistusmuusikat ning see kõik oli suurepärane.

Jutlustas Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel. Ta rääkis Joona raamatu põhjal. Tema küsimus oli, mis on sinu kiikajonipuu? See oli huvitavalt esitatud ja jäi hästi meelde.

Sa tegid ettekande Oleviste koguduse asutamisest. Kui palju võis juubelil olla neid inimesi, kes olid ka esimesel teenistusel?

Ettekande ajal ma palusin püsti tõusta neil, kes osalesid asutamisjumalateenistusel 17. septembril 1950. Neid oli hinnanguliselt 20–25 inimest.

Mida Sa asutamisest esile tõstaksid?

Me võime ju vaadata nii, et see oli tolleaegsete võimude poolt pealesurutud käik. Aga mis siis, kui suhtume uue koguduse tekkimisse nii – see võis olla hoopis Jumala eksperiment, mis tänaseni kestab. Ühines kaheksa kogudust kolmest erinevast konfessioonist. See pani proovile usklike kannatlikkuse, tõi välja nende tolerantsuse piiri, aga ka inimlikud head ja halvemad küljed. Tuli teha suuri kompromisse ja kindlasti tuleb tänagi küsida, kus on kompromissi piir. Kui küsitakse, miks Jumal laseb mõnel asjal sündida, siis küllap on Temal mingi kaugemaleulatuv plaan, mida me ei mõista.

Kas loodeti, et ühel päeval saab jälle tagasi minna oma kaheksasse kogudusse?

Ma ei ole midagi sellist ajaloomaterjalidest lugenud. Tõsi – Allika ja Eelimi kogudused on üheksakümnendatel aastatel taastatud. Aga kui vaadata kaasaega ja selle vajadusi, siis me saaksime moodustada mitu elujõulist kogudust, mis evangeelses plaanis oleks Tallinnale palju parem ja Oleviste ise võiks ka alles jääda. Tartu Salemi Baptistikogudus on juba teist uut kogudust asutamas. Nad on üsna andekad inimesed enda hulgast välja saatnud ja kogudus ise ei ole sugugi kannatanud.

Oleviste on 60 aasta jooksul palju pastoreid välja läkitanud.

See oli väga oluline siis, kui Eesti ei olnud iseseisev ja eks oleks nüüdki. Aga täna ühe pastori välja saatmine ei anna enam sellist tulemust. Üksi ei tee palju ära. Tuleks saata suur grupp korraga ühte kohta uut tööd tegema, kui me räägime uue koguduse asutamisest või väikeseks jäänud koguduse taaselustamisest. Seda on mõtet teha sellises kohas, kus on piisavalt inimesi elamas.

Sa näeksid siis Olevistet emakogudusena mitte juba olemasolevatele kogudustele, vaid veel tekkivatele?

Võiks nii olla. Kunagi 1990. aastate esimesel poolel moodustati Olevistele mitmed osakonnad. Neist Mustamäe osakond on kogudusena iseseisvunud ja Pääsküla on osakonnana ainsana tegutsema jäänud. Aastapäeval paluti õnnistust Tõnis Roosimaale ja tema perele – nad hakkavad Pääsküla osakonna baasil Laagrisse uut kogudust rajama.

Kas koguduses on nostalgiat vana, ühinemisaastate järgse Oleviste järele?

Eks ikka vanemal generatsioonil on kalduvus idealiseerida möödunud aegu. Ma ise ka mõtlen oma noorusele, laagrite korraldamisele ja ansamblite tegemisele, mis olid Kärdlas. Aga Koguja kirjutas: «Ära ütle: «Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?» Sest seda sa ei küsi targasti.» (Kg 7,10).

Ma tahaksin palju rohkem arutleda tuleviku üle, olen tulevikku vaatav inimene. Me ei tohi minevikku alahinnata, aga mulle tundub, et Jumal on sedavõrd loominguline, et Ta ei kasuta samu meetodeid. Ühiskonnakord ja inimesed on muutunud. Ma ei usu, et Jumal töötab täna ja ka tulevikus samade meetoditega. Meie ülesanne on sellest aru saada, kuidas kaasaegne inimene mõtleb ja mis seda on mõjutanud.

Milline on Oleviste koguduse unistus ja tulevik?

Oleviste koguduses on 1700 unistust (niipalju on koguduses liikmeid). Sellegipoolest olen Jumalale väga tänulik, et olen Olevistes ja saan kogeda neid õnnistusi ja muresid, mis seal on. Administreerimise seisukohast on Jumal meid vanempastoriga õnnistanud. Võib-olla me ei püsiks koos, kui teda poleks.

Et Oleviste on suur kogudus, ei tähenda seda, et Jumal meid sellepärast rohkem õnnistaks kui mõnda väiksemat. Jumal on õiglane ja suveräänne ning kohtleb kõiki võrdselt.

Täname!

20. septembril 2010 Skype’i vahendusel

LEEDU BAPTISTID OTSIVAD RAHVALE MÕISTETAVAT KEELT

10. ja 11. septembril said Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris kokku Eesti EKB Koguduste Liidu ning Läti ja Leedu baptistiliitude esindajad. Kuulutajaga vestles Leedu baptistiliidu täitevsekretär SANDRA DAKTARAITĖ.

Kas Te olete praegu Leedu baptistiliidu juht?

Meie liidu põhikirja järgi juhivad liitu president, nõukogu ja täitevsekretär. Praegu on meil selline olukord, et pole ei presidenti ega nõukogu. Ma näen ennast kui administraatorit, mul on allkirjaõigus, aga liitu juhtima peavad hakkama teised inimesed. Kahe kuu pärast tuleb liidu konverents, kus me loodame valida nii uue presidendi kui ka nõukogu.

Meie liidu kriis seisneb selles, et ei leita ühist keelt, kuidas edasi minna. Ühed tahavad üht ja teised teist. On kaks gruppi. Üks neist tahab, et teine võtaks omaks tema seisukohad.

Kui näed sellist olukorda, siis ei saa jätta kogu tööd sinnapaika. Tuli midagi ette võtta, et see aeg üle elada. Ma ei tea veel, mida ma siis tegema hakkan, kui see kriis mööda saab. Ma olen palju õppinud ja see töö on mind isiklikult arendanud. Hakkan tegema seda, mida Jumal ette näeb ja vajalikuks peab.

Neid inimesi on veel, kes liidu käekäigu pärast hea seisavad, kuigi neil pole ametit.

Kuidas Te usklikuks saite?

Minu vanemad on usklikud ja baptistid. Mind viidi juba lapsena kirikusse ja ma ei mäleta aega, millal ma poleks Jumalat uskunud. Aga kui kasvad suureks, toimuvad sinuga igasugused protsessid. Vastasin Jumalale täie tõsidusega siis, kui olin juba üliõpilane. Teadsin juba enne palju, lugesin Piiblit ja palvetasin, aga midagi jäi puudu. Midagi polnud halvasti, aga oli vaja momenti, millal andsin kõik Jumalale üle. Edaspidi oli veel arenguetappe. Me ei tunne kunagi Jumalat täielikult. Ta on imeline ja suur ning Ta avab meile end järkjärgult ja üha enam.

Kuidas Te praeguse töö peale sattusite?

Ma õppisin Klaipeda ülikoolis teoloogiat ja sain bakalaureuse kraadi. Pärast lõpetamist paluti mind appi liidu ajalehte tegema. Tõlkisin ja tegin tehnilist tööd – mida oli vaja, seda tegin. Meil oli toimetusgrupp, aga see vähenes ja minu osa suurenes. Siis läks liidu sekretär ära ja mul paluti seda tööd teha. Olen töötanud liidus kaheksa aastat, täitevsekretäriks sain kaks aastat tagasi.

Kui suur on Leedu baptistiliit?

Meil on praegu kaheksa kogudust ja mõned misjonipunktid. Liikmeid on 356. Ühel kogudusel ei ole pastorit, kuid neil on vanematekogu, kes koguduse eest ühiselt vastutab.

Kogudused ei ole vist väga suured?

Ei ole. Kõige suurem on Klaipeda kogudus, kus on kaks gruppi – leedu ja vene grupp, mis kogunevad eraldi. Mina kuulun selle koguduse vanematekogusse. Meil on kolm diakonit ja kaks diakonissi.

Kas Te tunnete kogu liitu?

Muidugi ma tean, mis toimub. Meie liit on väike ja probleemid, millega põrkume, on teistsugused kui suurtes liitudes. Tööjõudu on vähe.

Ometi on teie väikesel liidul isegi oma kool.

Kool on kõigile inimestele, kes töötavad kogudustes, nad ei pea jutlustajad olema. On diplomiõpe ja piiblikooli tase. Seda diplomit tunnustame meie ise. Oleme liiga väikesed, et kõrgema taseme kooli omada. Klaipedas on raamatukogu, seminarid käivad kahe kuu takka ja need on erinevates paikades. Ma olen ise ka selle kooli lõpetanud. Õppisin veel ühe aasta Prahas Rahvusvahelises Baptistide Teoloogilises Seminaris praktilist teoloogiat.

Te rääkisite eestlastele veel ühest koolist.

See asub Vilniuses ja on tavaline erakool. Riik maksab laste eest pearaha ja tunnistused on riiklikud. Kooli personal on kristlased, kooli juhivad baptistid. Neil on selline visioon, et selles koolis võiksid lapsed kristlikus keskkonnas õppida. Nad võtavad sinna lapsi, kes tulevad rasketest peredest, õpivad või käituvad halvasti tavalises koolis ja heidetakse sealt välja. Lapsed muutuvad selles keskkonnas, nende iseloom muutub ja nad hakkavad paremini õppima. Koolis on 25 last. Seal on väikesed klassid ja see on pluss. Lapsed õpivad ka usuõpetust.

Kas riiklikes koolides on ka usuõpetus?

Enamiku jaoks on katoliiklik õpetus, kuid ka luterlased võivad saada oma. Usuõpetuse asemel võivad lapsed valida ka eetika. See on rohkem seotud filosoofiaga ja ilmselt ka hea asi. Lapsed peavad ühe neist valima, vabaks sellest tunnist ei saa.

Te olete veel noor. Kas Leedu noorus huvitub Jumalast?

Me peame leidma keele, mida noorus mõistab. See käib ka teiste ühiskonnagruppide kohta. Me räägime väga palju kirikukeeles, aga inimesed ei saa sellest aru. Kui me räägime arusaadavas keeles, siis tuntakse usu vastu huvi. Me töötame selle nimel ja meil on erinevaid ideid.

Kuigi katoliiklasi on Leedus 89 protsenti, on praktiseerivaid usklikke vähe. Traditsioon on siiski väga tugev ja inimesed ütlevad, et tahavad teha nii, nagu nende vanemad tegid.

Leedu ühiskonnas on baptistid väga väike vähemus. Kui palju teie häält üldse kuulda on?

See on hea küsimus. Peaaegu pole kuulda. Me räägime sellest, et me peame leidma oma viisi kui baptistid, et rääkida ühiskonnaga. Kuidas olla aktuaalsed oma kultuuris. Praegu oleme väikesed ja meie mõju on väike.

Oluline on, et mõtleksime misjonile ning võtaksime kasutusele mittetraditsioonilisi meetodeid inimestele lähenemiseks. Klaipeda kogudus teeb huvitavat misjonit. Nad seovad teoloogia, filosoofia, draama, liikumise ja joonistamise. Linnast tulevad seda vaatama ka niisugused inimesed, kes jumalateenistustel ei käi. Tulevad ka noored. Kõik see toimub kirikuhoones. On huvitav näha, kuidas sidemed tekivad.

Meil oli Balti riikide usklike nõupidamine. Millisena näete meie koostööd?

Väga hea, et me kokku saime. Me ei sulgu endasse, vaid avame uksed ja tahame sõbrustada. See on juba iseenesest hea märk. Ootame, et saaksime näha teie ja teie meie praktikat. See teeb meid rikkamaks. Nii võime aidata üksteist.

Te rääkisite liidu ajalehest. Kuidas sellel läheb?

Ajalehe töö on praeguseks hetkeks seiskunud. Algul ilmus leht kord kuus, siis kord aastas ja aasta kestel ilmus see elektrooniliselt – kui infot tuli, saatsime selle lugejatele kohe e-mailiga laiali. Kogudustes trükiti info välja ja riputati üles, et igaüks saaks lugeda. Aga praegu, kriisiolukorras, ei kipu inimesed end kirjalikult väljendama.

Praegu on Eestis majanduskriis. Kuidas on lood Leedus?

On nagu teilgi. Palju inimesi sõidab Leedust ära Inglismaale, Iirimaale ja Norrasse. Töökohti on vähe, palk on väike ja seda vähendatakse. See on inimestele raske. Keeruline on tulevikku ennustada. Tahaksin uskuda, et inimesed tulevad tagasi. Samal ajal ma näen, et Leedus ei ole praegu sellist keskkonda, kuhu inimesed tahaksid tagasi tulla.

Eesti võtab 1. jaanuarist kasutusele euro, aga paljudele inimestele meeldib kroon. Mida Teie sellest arvate?

Me veidi kadestame teid. Meil käib arutelu – ühed tahavad eurot ja teised mitte. Kuid enamik inimesi ootab eurot.

Täname selle intervjuu eest! Hea meel oli kohata inimest, kes võttis raskel hetkel vastutuse enda peale.

Ärge arvake, et ma olen mingi tähtis juht. Meil on Tartus kaasas inimesed, kes teevad väga palju liidu heaks. Minu töö on kontoris ja see on väike osa. On tähtis, et oleks meeskond ja inimesed töötaksid meeskonnana. Ma ei teeks üksi midagi.

11. septembril 2010 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

PAKISTANIS TAPETI KOLM ABIANDJAT

Pakistani põhjaosas tegid Talibani liikmed oma ähvarduse teoks ja tapsid kolm kristlast, kes olid veeuputuse ohvritele appi tulnud. 25. augustil leidsid sõdurid Swati orust kolme USAst tulnud abitöötaja surnukehad.

Julgeolekukaalutlustel ei teatatud ei abiorganisatsiooni ega tapetute nimesid. Püütakse vältida paanikat riiki tulnud suure hulga välismaiste abitöötajate seas.

Abilised olid 23. augustil sõidukitekolonniga teel, kui Taliban neid ründas. Vähemalt viis inimest sai vigastada ja kolm viidi teiste juurest minema. 25. augusti hommikul leidsid Pakistani sõdurid nende surnukehad Mingora linna lähedalt, teatas Swati piirkonna eest vastutav koordinaator Atif-ur-Rehman.

Surnud viidi Islamabadi. Meedia teadetel tahtsid islamistid kristlastest abilised Pakistani põhjaosast välja ajada, et pärast ise abi anda ja sellega rahva hulgas poolehoidu võita.

Suure hulga ähvarduste pärast on abiorganisatsioonid nüüd oma julgeolekuabinõusid suurendanud.

Pakistani inimõigusteorganisatsiooni «Elu kõigile» presidendi Rizwan Pauli sõnul ei saa kristlased Maralla, Narowali ja Shakargarhi põgenikelaagreis Põhja-Punjabi piirkonnas üldse abi. ÜRO hallatavates laagrites ei anta neile telke, puhast vett ega süüa.

Rizwan Pauli sõnul jäetakse kristlased täiesti tähelepanuta. Tema organisatsiooni kaebustele pole reageerinud ei ÜRO töötajad ega Pakistani võimud. Teistes paikades ei lasta kristlasi riiklikesse põgenikelaagritesse. Põhja-Pakistanis, kus enamik kristlikke abiorganisatsioone tegutseb, on seevastu kõik inimesed sõltumata oma religioossest kuuluvusest hoolitsetud.

idea Spektrum

LOOTUS EI KAO KA KESET VETEVOOLU

Juba üle kuu on sellest möödas, kui mussoonvihmade veemassid Risalpuri linna haarasid. Koht, kus ka Zeeshan alles hiljuti elas, asub umbes 45 kilomeetrit miljonilinnast Peshawarist idas. Umbes 30 aastat tagasi asusid Zeeshani vanemad sinna elama ja ehitasid väikese majakese. Zeeshani isa Amin oli kuni veeuputuseni keeleõpetaja. Ema Nusrat hoolitseb Zeeshani kuue noorema venna-õe eest.

Neil ei olnud palju vara. «Ma kuulun vaesesse peresse. Pakistanis on sissetulekud väga väikesed. Minu isa teenib 15050 ruupiat kuus, see on umbes 130 eurot.» Nüüd võttis vesi kristlikult perelt ka selle, mis neil oli.

KOHUTAVAD MÄLESTUSED

Kuna vesi purustas täielikult perekonna maja, tuli neil uut kohta otsida: Zeeshan sai peavarju Punjabi osariigis asuvalt kristlikult keeltekoolilt, kus ta juba mõned aastad õpetajana töötab.

Kuid ka see piirkond Pakistani idaosas on veeuputuses kannatada saanud. Kuna kool asub umbes 2100 meetri kõrgusel Himaalaja mäestikus, saab noor pakistanlane nüüd kindlas kohas olla.

Ülejäänud perekond on aga siiani põgenikelaagris ühes koolis Risalpuris. Olukord on seal kriitiline: «Süüa on vähe. Kuna ka vesi on saastunud ja igal pool on surnud loomade hais, jäävad paljud haigeks.» Koolera, sügelised ja kollatõbi levivad. Need haigused pole ka Zeeshani perest mööda läinud.

NAD ÜLISTAVAD JUMALAT

Ometi ei ole perel praegu valikut. Ka pikema aja peale on küsitav, kas nad suudavad oma maja uuesti üles ehitada. 20. september on kooli alguse päev. Siis peavad kodutud endale uue peavarju leidma.

«Me teame, et Jumalale pole miski võimatu ja Ta hoolitseb meie eest,» ütleb Zeeshan. Vaatamata väljapääsmatule olukorrale ei kahtle noor kristlane Jumala armastuses. «Kui ma nädalavahetusel oma peret näen, palvetame me koos ja kiidame Issandat.» Ka teised põgenikud tulevad palvetama.

KRISTLASED AITAVAD

Viis aastat tagasi oli Põhja-Pakistanis maavärisemine ja kristlased tulid kannatanutele appi. Sellest tekkis seal üks kristlik kogudus.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

LÜHIUUDISED

10. septembril korraldas 15 riigi 23 poliitilist organisatsiooni ühendav European Christian Political Movement (ECPM) Tallinnas Meritoni hotellis konverentsi kristliku demokraatia perspektiivist Põhjamaades. Konverents tõi Eestisse Euroopa poliitikuid ja mõttekodade esindajaid. ECPMi eesmärgiks on levitada kristlik-demokraatlikke ideid üle Euroopa ning mobiliseerida poliitikuid ja erakondi kaitsma kristlikke väärtusi.

Sari Essayah Soomest jagas oma sõnavõtus isiklikke kogemusi europarlamendi tööst. Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar kõneles Euroopa sekulariseerumisest ja eurooplaste identiteedikriisist. Mats Tunehag Rootsist rääkis sõnavabaduse piiramise kaasustest Euroopas.

Lühisõnavõttudega esinesid Eesti kirikujuhid Andres Põder (EELK), Ruudi Leinus (Eesti EKB Koguduste Liit), Märt Vähi (EKNK) ja Taavi Hollman (EMK). Ettekandega esines ka Eesti Rahvusliku Liikumise juht Martin Helme.

Õhtul toimus kontsert Nokia kontserdimajas, kus esinesid Maarja-Liis Ilus, Margit Prantsus ja Timo Lige. Lühivideo tutvustas ECPMi ajalugu. Vaata pilte konverentsist alt!

Kõrgem Usuteaduslik Seminar alustas 15. septembril uut õppeaastat. Aktusel esines üliõpilastest ja õppejõududest koosnev kvartett. Tervitused andis edasi Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär ja seminari vilistlane Erki Tamm. Aktusekõne pidas rektor Margus Kask.

Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustes töötab pastoritena 26 seminari vilistlast. Praeguste õppijate hulgas on üheksa pastorit ja abipastorit ning mitmesuguseid teisi koguduste töötegijaid. Seminari lõpetajate ja õppijate seas on ka kaplaneid, kes töötavad politseis, kaitseväes, kaitseliidus ja vanglasüsteemis.

22. septembril toimus Narva Aleksandri kirikus oikumeeniline jumalateenistus Eesti Vabariigi riigivanemate ja presidentide mälestuseks. Jutluse pidas EELK peapiiskop Andres Põder. Jumalateenistusel teenis kaasa hulk vaimulikke Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust, Eesti Apostlikust Õigeusu Kirikust, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust, Eesti Metodisti Kirikust ja Eesti EKB Koguduste Liidust. Riigivanemate ja presidentide mälestuseks süütas küünla president Arnold Rüütel.

26. septembril oli Tallinna Oleviste koguduse Pääsküla osakonna 18. aastapäev. Osakonna baasil asutati Laagri Kristlik Kogudus, mida asub juhtima pastor Tõnis Roosimaa. Kuni Laagri keskusesse kolimiseni toimuvad jumalateenistused Oleviste Pääsküla misjonimajas aadressil Suvila 37.

Aastapäeval tänati Jumalat koos Oleviste pastori Rein Uuemõisaga, kes alustas tütarkoguduste tööd, ja Ranno Tingase ning Janne Jakobsoniga, kes on juhtinud Pääsküla osakonda.

ECPMi konverents

10. septembril 2010 Tallinnas

1. Vaade saali
2. ECPMi president Peeter Võsu
3. Tõnu Lehtsaar ettekannet pidamas
4. Sari Essayah esinemas
5. Kontserdil laulis Maarja-Liis Ilus

Vaata teksti ülevalt!

Fotod: Pille ja Peeter Võsu