Foto: Kadri Aan

Niisugust pilti Eestis ei näe. Eestlane kannab oma koormat teistmoodi. Igal maal on oma kombed, harjumused ja töövõtted. Ei ole mõtet hurjutada, et miks sa nii teed, ainult meil tehakse õigesti või vähemalt paremini.

Ega meil koormatest puudu ole. Ühed rõhuvad meie keha, teised mõistust. Ka tulevik võib tunduda koormana, sest ei teata, mida see toob.

Kui Iisrael oli Egiptuse orjuses, vaatas Jumal selle rahva peale ja mõistis neid (2Ms 2,25). Ta andis neile abi Moosese kaudu. Iisrael lahkus Egiptusest ja jõudis Tõotatud Maale.

Patukoormate all vaevlevale inimkonnale tõi Jumal lahenduse oma Poja Jeesuse Kristuse läbi. Kultuurilised eripärad siin mingit tähendust ei oma, kõigil on abi vajadus ja abi ühesugune. Koormatud ja vaevatud kogu maailmas leiavad Jeesuses hingamise oma hingedele (Mt 11,29).

Apostel Paulus õpetas: «Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust» (Gl 6,2). Mitmekesi on kergem kanda. Teise koormale pilku heites võib selguda, et enda oma polegi nii hirmus suur ja raske. Seda sõna järgides muudame õhkkonna paremaks ja kergemaks. Virinat jääb vähemaks ja tekib julgust tulevikule vastu minna.

RÕÕM JA HÄMMELDUS

Toimetaja kommentaar

Apostel Peetrus kirjutab: «Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: «Olge pühad, sest mina olen püha!»» (1Pt 1,13–16).

TŠIILI KAEVURID PÄÄSTETI MAA ALT

Kaevandusavariidest tuleb sageli teateid. Paljude õnnetustega kaasnevad inimohvrid. Seekord jäid mehed maa all ellu ja nende asukoht tehti kindlaks. Mitmest riigist sõitsid spetsialistid Tšiili, et aidata lahendada päästmise tehnilisi ja psühholoogilisi probleeme. Päästmisehetki näidati üle maailma televisiooni otseülekannetes. Kõik läks hästi.

Usklikena peame kindlasti tänu andma Jumalale. Kunagi ei piisa inimeste tublidusest, vaja on Jumala õnnistust. Ja veel. Kaevurite hulgas oli mees, keda teised Pastoriks hüüavad. «Tema oli võtmeisik, kes meid nende päevade jooksul ühtsena hoidis,» ütles üks päästetu. Hüüdnime kannab 54-aastane evangeelse kiriku jutlustaja José Henríquez. Mees ei ole Sõna kuulutaja ainult kantslis, vaid ka maa all oma igapäevast leiba teenides. Tänagem Jumalat selle mehe eest ja võtkem temast eeskuju!

Usun, et Kuulutaja lugejate hulgas oli neid, kes Tšiili kaevurite päästmise pärast palvetasid. Tegelikult pole lugu veel lõppenud. Päästetud on kogu maailma tähelepanu all, nende saatusest tuleb kindlasti mõnigi raamat ja film. Kas neis on positiivset kohta ka Jumalale ja Pastorile? Kuidas mõjub kuulsus päästetutele? Kellele nemad tänu annavad? Põhjust palvetada on edaspidigi.

ASUTATI GEIKRISTLASTE KOGU

Keegi ei rõõmusta füüsiliste ega vaimsete kõrvalekallete üle, olgu need kaasasündinud või hiljem tekkinud. Neid ei püüta säilitada, vaid ravida. Olla homo on aga millegipärast inimõigus, peaaegu au, mille juurde inimene peab kindlasti jääma!

Ometi ei jäta Piibel kahtlustki, et homoseksuaalsus on patt (näiteks 3Ms 18,22). Vastavad kirjakohad püütakse «geikristlaste» ja «inimõiguslaste» poolt muidugi teistmoodi ära seletada. Piibel pannakse ajastu konteksti ja sobiv seletus ongi valmis – siis oli niisugune aeg ja nüüd on teistsugune!

Kas Jeesus tegi ka nii? Kui abielu lahutamist põhjendati Moosese seadusega, ütles Jeesus, et loomise algul oli lugu teisiti (Mt 19,3–8). Jumala algne mõte kaalus Jeesuse jaoks Moosese autoriteedi üles. Jumala esialgne plaan tuli tuua uuesti üle ajastute kaasaega. Loomise algul ei rääkinud Jumal midagi homoseksuaalsusest, vaid lõi inimese meheks ja naiseks ning pani nad paari (1Ms 1,27–28).

Kirikuga pahandatakse, et see pattu ei poolda. Aga kui pooldaks, kas ta oleks veel kirik? Kas usklikud vihkavad patuseid? Kindlasti mitte. Kõik on pattu teinud (Rm 3,23) ja usklikud teavad, et see käib ka nende kohta. Usklike hulgas on palju endisi suuri patuseid. Nende seas on inimesi, kes on võidelnud ränkade kiusatustega ja need Kristuse abiga ära võitnud. Kirik on läbi aegade niisuguseid inimesi kõrgelt hinnanud. Patu õigustajatega on aga hoopis teine lugu.

Ma ei kahtle selles, et «geikristlased» usuvad Jumalat. Aga jumalatunnetus ei vii Jumala juurde ilma Talle allumiseta (Jk 2,19).

Kahju, kui usu nimel head tööd teinud ja vaeva näinud inimesed ei julge end täielikult Issandale üle anda ning Tema abiga neid hävitavast kalduvusest vabaneda. Jumal ei vabasta kedagi millestki vägisi, vastu inimese tahtmist. Kahju, kui nende inimeste energia ja organiseerimisvõime lähevad patu õigustamiseks. Me ei saa seda heaks kiita, olenemata sellest, kas nad propageerivad oma vaateid ka teistele või pakuvad ainult endasugustele seltsi. Geikristlaste Kogu on ristiusu jaoks loomuvastane.

«Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu,» ütles Ristija Johannes Jeesusele osutades (Jh 1,29). Temale peab lootma, siis tulevad lahendused.

ÜHEST TEENARIST

«Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari.»

Matteuse 20,9

Lõikustänupühal oli internetis liikvel päevakohane mõtisklus tänulikkusest: kui sul on toit külmkapis, riided seljas, katus pea kohal ja oma voodi, siis oled sa rikkam kui 75% inimkonnast; kui sul on pangaarve, paberraha rahakotis ja ülearuseid münte taskus, siis oled sa maailma 10% rikaste hulgas; kui sa pole kunagi kogenud sõjakoledusi, vangistuse üksindust, piinamist ega nälga, siis pea meeles, et see on 500 miljoni inimese igapäevane ja paratamatu eluosa; kui sa hoiad pea püsti, naeratad ja oled tänulik, siis oled sa jällegi erandlik, sest peaaegu kõik suudaksid seda, aga enamik millegipärast ei vaevu.

Lõikustänupühal on aeg olla tänulik – elu, tervise, leiva, rahuaja ja lähedaste eest! Kuid pühakoda on koht, kus ollakse tänulik eelkõige Jumala armu eest, Jumala osavõtliku headuse eest nii ajalikus kui ka vaimulikus mõttes. Mt 20,1–16 ongi mõistulugu Jumala üllatavast heldusest.

Ühest küljest on antud tähendamissõna tõlgendamine paras pähkel. Hiljuti avaldatud 850-leheküljeline kommentaar (Snodgrass, 2008) vaeb koguni seitsme erineva interpretatsiooni vahel. Teisest küljest loob meie tähendamissõna ilmeka pildi Jumala armulikkusest. Taevariigi poliitökonoomiat kirjeldavas loos on õieti kolm ministseeni: palkamine, palga maksmine ning dialoog nurisevate tööliste ja lahke majaisanda vahel.

Kuigi tähendamissõnas on rohkesti tegelasi, osutuvad lõppkokkuvõttes oluliseks ainult majaisand, esimesena palgatud ja üheteistkümnendal tunnil palgatud töölised. Töödejuhataja ehk valitseja ning kolmandal, kuuendal ja üheksandal tunnil palgatud töölised aitavad vaid lugu jutustada.

Ühtlasi antakse lugejale mõned vihjed, et ta ei võtaks seda lugu kui tavalist, igapäevaelust kopeeritud juhtumit.

Esiteks. Viinamarjaistanduse omanik käib töölisi palkamas terve päeva. Tegemist ei ole mingi kummalise tava ega rumala omanikuga, kes ei tea, palju tal töölisi õieti vaja oleks. Pigem on tegemist kunstilise liialdusega, mis valmistab meie vaimu üllatava lõpplahenduse tulekuks.

Teiseks. Viimasena palgatutele makstakse tasu esimesena. Jällegi ei maksa sellist absurdset tasustamise tava antiiksetest kommetest otsida.

Kolmandaks. Tasustamissüsteemi, kus vaid tunnikese töötanud saavad võrdselt 11–12 tundi töötanutega, pole mõistagi olemas.

Tõsi, ajaloost leiame vähemalt ühe analoogse loo. Juudi ajaloolane Josephus (Ant. 20.219–20) pajatab kuningas Agrippa ajast. Kui templi ehitustööd lõpetati, jäi tööta 18 tuhat meest. Ehituseks kogutud raha ei julgetud aga templis hoida kartuses, et roomlased võivad selle lihtsalt konfiskeerida. Otsustati, et kui keegi on templi ehitusel töötanud kasvõi ühe tunni, saab ta täispalga. Nõnda jaotatigi järelejäänud raha tööliste vahel.

See on erandlik juhtum ja pealegi oli motiiviks raha hoidmine juudi rahva käes ja sugugi mitte kellegi ootamatu heldus. Niisiis, tähendamissõna võib olla küll realistlik, kuid ebatavalised detailid ja liialdused annavad siiski mõista, et meie lool on hoopis teine eesmärk kui tegelikkuse kajastamine.

PALKAMINE

Esimese sajandi päevatööline oli palju kehvemas seisus kui ori. Ori oli isanda oma, tema eest oli makstud ja seepärast tema eest ka hoolitseti. Kuid päevatöölistesse ei investeerinud keegi. Nende tüssamine või halvasti kohtlemine ei läinud õieti kellelegi korda. Orjal oli tööd alati, kuid päevatöölisel oli tööd vaid hooaegadel. Seepärast üritaski käsuseadus päevatöölisi kaitsta, kehtestades järgmised reeglid:

«Ära tee liiga oma ligimesele ja ära riisu teda; päevilise palka ära hoia enese käes üle öö hommikuni!» (3Ms 19,13).

«Ära tee liiga kehvale ja viletsale palgalisele, olgu ta su vendade või võõraste seltsist, kes asuvad su maal su väravais. Anna temale ta palk samal päeval, enne kui päike loojub, sest ta on kehv ja ta hing igatseb seda palka, et ta ei hüüaks su pärast Issanda poole – see oleks sulle patuks!» (5Ms 24,14–15).

Meie majaisandal ei olnud mõtteski kedagi riisuda. Ta oli «hea majaisand» (Mt 20,15). Nagu hiljem selgub, ei läinud ta üheteistkümnendal tunnil otsima imeodavat tööjõudu, vaid tahtis anda tööd töötutele.

Esimesena palgatutele lubas lahke viinamäeomanik tasuks ühe teenari. Kolmandal, kuuendal ja üheksandal tunnil palgatutele lubas ta tasu, mis «iganes on õiglane». Üheteistkümnendal tunnil töö saanud sulastele ei lubanud ta aga midagi. Need võisid mõelda, et hea, kui nad üldse midagi saavad!

PALGA MAKSMINE

Sõna denarios’e transliteratsioon «teenar» ei ütle meile suurt midagi. Sestap peame ehk lisama, et teenar oli lihttöölise tavaline päevapalk – paarsada krooni meie ühiskonna väärtusmõõdus. Seda ei ole just palju!

Kuid ikkagi, miks saavad üheteistkümnendal tunnil palgatud viinamarjade noppijad terve päeva palga? Midagi nagu kisub tõsiselt viltu. Teatavasti jagasid juudid päeva 12 osaks ja sügisel, lõikuseajal, võis nn «juudi tund» olla vaid 40 minutit. Ja nüüd 40 minuti töö eest saada terve päeva palk? See käib vastu igasuguseid palgaseadusi, rehkendusi ja õiglust!

Tasustamise hetkel saabubki piinlik ja pingeline vaikusehetk ning selle ajal hakkab lugejate-kuulajate ettekujutus kiiresti tööle. Arvatakse, et hommikul palgatud peaksid saama oma teenari ja lahkuma rõõmuga. Kuid paraku peavad nad ootama ja nägema, et terve päeva turul seisnud saavad tasu enne neid… ja nüüd tahaks küll kiruda – sama palju kui nemad!

Paistab, et taevariigi majanduses käivad asjad järgmiselt: «Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks» (Mt 20,16). On kaks mõõtu, millega mõõdetakse – kõige suurem ja kõige väiksem. Mis saab, kui Jumal otsustab mõõta inimesi kõige suurema asemel selle järgi, kui väike keegi on? Kui Ta ei mõõda meid teenekuse, prominentsuse ja hiilguse, vaid hoopis alanduse, kasinuse ja tasaduse järgi, mis maailma suurusmõistetega kuidagi ei sobi? Mida näitab siis Tema mõõdulint?

Taevariigis pööratakse mõnigi asi pahupidi. Esimesed saavad viimseks ja viimased esimesteks. Suured väikesteks ja väikesed suurteks.

DIALOOG

Taani filosoof Kierkegaard rääkis niisugusest nähtusest nagu «võrdluse patt». See tähistab olukorda, kus me oma head hakkame võrdlema teiste omaga… ja siis läheme närvi ja pahuraks, sest teistel on tihti rohkem. Kadedus ei soovi ju endale rohkem, vaid teistele vähem. Miks on see nii, et sageli on raske rõõmustada, kui kellelgi teisel läheb hästi? Eks ikka sellepärast, et hakkame ennast teistega võrdlema ja unustame oma päevapalga, oma ühe teenari, kõik selle hea, mis meile on antud. «Võrdluse patt»!

Aga tõesti, midagi on nagu valesti, vastu õiglustunnet, kui isand ütleb: «Sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi!» Oleme harjunud printsiibiga, et kuidas töö, nõnda tasu. Apostel Pauluski ütleb: «Igaüks saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele» (1Kr 3,8). Öeldust juhindudes ei ole üllatavatel heategudel meie tasustamissüsteemides kohta. Kõik käib kindlalt teenete järgi. Õiglus seisneb tasu proportsioonis tehtud töö hulgaga.

Kuid isand meenutab nurisejatele sõlmitud kokkulepet. Ta lubas neile ühe teenari ja seda ta neile ka auga maksab. Pealegi, ta ei mõtle nii, nagu mõtlevad nurisevad päevatöölised. Ta tahab kõigile maksta, kõiki aidata, isegi neid, kes palka ei ole välja teeninud.

Just siin ilmnebki taevariigi eripära! Taevariigi tasustamissüsteem – vähemalt mitte «peatasu», meie päästmine – ei sõltu teenetest. Pangem tähele, et isand ütleb: «Sõber, ma ei tee sulle ülekohut!» Õiglus on majas, kõik saavad tasutud! Ainult et need, kellel polnud isegi palga kokkulepet, saavad ekstra, saavad pealekauba. See üllatab ja see ongi tähendamissõna sõnum!

Kui takerdume püüdlustesse iga hinna eest identifitseerida hommikul palgatuid ja üheteistkümnendal tunnil palgatuid ning leida neile kohaseid vasteid, kaotame peamõtte. Kõik armusaanud inimesed on need üheteistkümnendal tunnil palgatud; kõik armusaanud inimesed on teinud liiga vähe teenimaks päeva tasu; kõik armusaanud inimesed võivad vaid imestada, et neilegi pistetakse pihku üks teenar!

Keegi vaimulik mõtiskles kord nõnda: «Kui ma peaksin taevasse saama, siis näeksin seal kolme imet: esiteks näen ma seal inimesi, keda ma poleks kunagi arvanud seal kohtavat; teiseks ei näe ma paljusid, keda arvasin seal igal juhul kohtavat, ja kolmandaks olen üllatunud, et leian sealt iseenda kui üheteistkümnendal tunnil palgatud päevatöölise.»

Apostel Paulus ütleb: «Tänu olgu Jumalale Tema ütlemata suure anni eest!» (2Kr 9,15).

TARMO TOOM
Washington DC

GIDEONID OTSIVAD UUSI LIIKMEID

Aktuaalne teema

Ajakirjandusest vilksatas läbi teade, et Tartus jagati tuhandeid Uusi Testamente. Jagajaks oli gideonide ühing. Kolm jagajat – Eestis elav ameeriklane Stephen Blowers, Martin Säägi Paidest ja Ian L. Firth Lõuna-Aafrika Vabariigist (vt fotot) sõitsid pärast Valka, et sealt ühingule uusi liikmeid leida. IAN L. FIRTH (70) andis Kuulutajale intervjuu ja Stephen Blowers tõlkis.

Mis on Teie amet?

Olen veterinaarkirurg. Kaks aastat tagasi müüsin oma praksise ära ja nüüd tegelen ainult talupidamisega. Mul on 2500 hektarit maad. Kasvatan lihalehmi ja lambaid, suur ettevõtmine on praegu pekaanipähklipuude istutamine 50 hektarile.

Milline on Teie päritolu?

Lõuna-Aafrika valged on pärit Hollandist ja Suurbritanniast, nad räägivad afrikaani ja inglise keelt. Minu esivanemad on Šotimaalt, mina esindan nende neljandat põlve Aafrikas. Käisin afrikaani koolis, minu kodupaigas Transvaalis on 95% valgetest afrikanderid. Oskan ka tsvana keelt, mis on kõige levinum mustanahaliste keel minu kodukohas. Mustanahalised räägivad Lõuna-Aafrika Vabariigis üheksat erinevat keelt.

Nõukogude ajal räägiti meile, et Lõuna-Aafrika Vabariigis on pahad valged ja väga head neegrid.

See võib olla ka vastupidi, sõltub sellest, kelle silmadega vaadata.

Lõuna-Aafrika Vabariik on paarikümne aastaga muutunud. Kuidas Te seda hindate?

Praktilises elus ei ole väga palju teistmoodi, aga riik on täiesti muutunud. Mõnes mõttes on see hea, sest mustanahalised on saanud rohkem võimalusi, aga kuritegevus on väga kiiresti kasvanud.

Praegu on eesmärgiks, et kõik lapsed käiksid koolis. Algkoolides pole raskusi, õppimine on toetusega, aga kõrgharidus tekitab rahalisi probleeme. Valged on haritumad kui mustanahalised. Alates 1994. aastast on koolid kõikidele ühised.

Milline on Teie positsioon kirikus?

Olen metodisti kiriku lihtliige. Ma ei jutlusta. Kogudus on väga väike, sest meie küla on väike ja inglisekeelset rahvast on vähe. Lõuna-Aafrikas on 2963 gideoni. Oma koguduses olen ainuke.

Mis tõi Teid Eestisse?

Vastutan ühingus Balti regiooni eest. Gideonide ühingul on ainult üks eesmärk – võita mehed-naised-tüdrukud-poisid elavale usule Jeesusesse. Minu ülesanne on külastada gideonide meeskondi, neid kinnitada, julgustada, välja õpetada, rajada uusi meeskondi, kutsuda uusi liikmeid.

Kuidas gideonide ühing tegutseb?

Meie sihtgrupp on mittekristlased. Meil on kokkulepe piibliseltsidega, et me jagame Uusi Testamente koolides, haiglates, hotellides, vanglates, sõjaväeosades, vanadekodudes, hooldekodudes ja politseijaoskondades. Me ei konkureeri nendega ja ei võta neilt tööd ära.

Eelmisel aastal jagasime kogu maailmas 80 miljonit Uut Testamenti, see tähendab kaks Uut Testamenti sekundis. On vaja mehi, kes seda teevad.

Kas gideonide töö ei ole ressursside ebamõistlik kasutamine, sest karta on, et paljud väljajagatud Uued Testamendid ei leia lugemist? Kui inimene raha eest endale Piibli ostab, siis ta ka loeb seda.

Me töötame ametlikult 192 riigis. Ka Indoneesias, mis on kõige suurem islamiriik, Pakistanis ja Indias. Ainuüksi Indiasse läheb iga kuu 400 tuhat Uut Testamenti.

Kindlasti ei ole see raiskamine. 37 riigis, kus me töötame, teenivad inimesed vähem kui ühe dollari päevas. Nende inimeste prioriteediks ei saa kunagi Uue Testamendi ostmine.

Eestlased saavad palju rohkem kui ühe dollari päevas.

Siinne ühiskond tuleb ateistlikust süsteemist. Paljud vanemad ei muretseks lastele Uusi Testamente ning rahvas jääkski ateistlikuks ja kadunuks.

Kes võivad kuuluda gideonide ühingusse?

See on meeste ühing. Meie abikaasad on abiliikmed. Gideon peab olema hea kuulsusega liige evangeelses koguduses. Ta peab uskuma, et Piibel on inspireeritud Jumala Sõna, et Jeesus on Jumala Poeg. Gideon peab olema veendunud usklik. Ta peab uskuma ka põrgu olemasolu. Vaja on pastori soovitust. Otsime mehi, kes on oma aja peremehed, et neil oleks selleks tööks aega. Vanuse alampiir on 21 aastat. Et uut meeskonda rajada, on minimaalne grupi suurus kuus inimest, kuid nad ei pea alati kuuekesi koos väljas käima.

Täname ja soovime õnnistust selleks tööks!

16. oktoobril 2010 Valgas

Vaata ka www.gideons.org ja www.gideons.ee!

RUMEENIA BAPTISTID RAJAVAD KOGUDUSI

CORNEL BOINGEANU (50) on Bukaresti ülikooli baptistikolledži professor ja Bukarestis asuva 1200-liikmelise baptistikoguduse pastor. Ta osales Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris 30. septembrist 2. oktoobrini toimunud Euroopa Baptistiföderatsiooni teoloogilisel sümpoosionil ja pidas ettekande. Kauge külaline andis Kuulutajale intervjuu. Tõlgiks oli Peeter Tamm.

Mida sümpoosionist esile tõstaksite?

Minu jaoks on see sümpoosion aidanud näha ühtsuses peituvat jõudu. Me oleme väga isoleeritud ja eraldi, meil on nagu oma maailm, milles elame. Ma arvan, et on saabunud aeg, kus ka Ida-Euroopa baptistiliitudel ja kogudustel on oluline roll terve Euroopa jaoks. See õnnestub, kui me hoiame ühte.

Kas teie kogudus on Rumeenia mõistes suur?

Rumeenia kõige suuremas baptistikoguduses on 5000 liiget. Tuhandeliikmeline baptisti- või vabakogudus on tavaline. 21 miljoni elanikuga Rumeenias on tuhat baptistikogudust, liikmeid on 150 tuhat. Need on ristitud liikmed, laste ja noortega koos on kogukond 200 tuhat inimest.

Rumeenias kuulub rahvastikust 92–93% õigeusukirikusse. Ka nelipühikirik on baptistidest suurem, neil on ligi 300 tuhat liiget.

Kuidas teil õnnestus saada pealinna ülikooli juurde baptistikolledž?

See on ime. Kohe pärast sotsialismi lõppu Rumeenias hakkasime intensiivselt otsima võimalusi, kuidas olla baptistidena ühiskonnas nähtaval. Õigeusklikel ja katoliiklastel on oma kolledžid Bukaresti ülikooli koosseisus. Oleme riigi poolt tunnustatud uskkond ja pöördusime riigi poole, et ka meil võiks oma kolledž olla. Kuna õppejõudude kaader oli meil ette valmistatud ja selles oli mitmeid doktorikraadiga inimesi, siis taotlust aktsepteeriti ja saime luua oma kolledži. 1995. aastast toimub õppetöö. Mina õpetan süstemaatilist teoloogiat, misjonit ja pastoraalteoloogiat.

Kui palju baptiste õpib selles kolledžis?

Praegu on piiratud arv üliõpilasi – 75. 15 aastat tagasi oli meil üle viiesaja üliõpilase. Meil olid eri tasemel kraadiõpped ning eri tasemel põhiained, mida sai õppida – teoloogia ja rumeenia keel, teoloogia ja sotsiaaltöö, teoloogia ja inglise keel. Paljud tulid, et õppida kahte põhiainet. Bakalaureuse tasemel õpiti neli aastat.

Pärast Euroopa Liiduga liitumist tuleb bakalaureuse tasemel õppida kolm aastat. Selle ajaga ei ole võimalik kahte põhiainet õpetada. Nüüd on jäänud ainult teoloogia. Me koolitame põhiliselt misjonäre. Meil on misjonärid Peruus, Hiinas, Indias, Filipiinidel, Moldovas, Lõuna-Ukrainas, Serbias ja Põhja-Aafrikas. Sellel aastal saame võtta inimesi ka sotsiaaltöö erialale. Loodame, et tulevikus üliõpilaste arv kasvab.

Pastoraalseminaris, kus on õppeaeg neli aastat, on 80 õpilast. Seminar on valitsuse poolt tunnustatud bakalaureuse tasemeni. Koos kolledžiga on võimalik ka magistri- ja doktoriõpe. Meil on doktoriõppes tudengeid Moldovast, Ukrainast ja isegi Ameerikast.

Kust enne vabadust kraade saadi?

See käis väga raske surve all. Saime osadele inimestele anda hariduse reformeeritud kiriku juures. See oli ka sotsialismi ajal tunnustatud kirik ja tal oli haridusprogramm kuni doktorikraadini. Kolm meie õppejõudu on ettevalmistuse saanud nende kaudu.

Mina tegin sisseastumiseksamid inseneriteaduse alal. Mulle öeldi, et ei saa olla samaaegselt riikliku ülikooli tudeng ja baptist. Mina vastasin, et minu valik on jätkata usklikuna Jumalasse. Õppisin Bukaresti baptistiseminaris, mida riik sel ajal ei tunnustanud. Seal oli väga hea väljaõpe. Kohe pärast Rumeenia vabanemist läksin õppima Londonisse.

Kuulsime umbes 35 aastat tagasi, et Rumeenias on baptistikogudused üllatavalt tugevad ja töö läheb hästi.

See on õige. Sotsialismiajal olid baptistikogudused sisemiselt päris tugevad. Salapolitsei püüdis kontrollida iga kogudust. Me ei saanud arvuliselt eriti kasvada, seda püüti igati takistada. Kogudus kasvas küpsuses. Kui muutused tulid, siis oli meil kristlasi, kes olid usus tugevad ja küpsed ning nad võisid oma usku levitada. 1990 rajati ühe aastaga 500 uut kogudust. Siis algas arvuline kasv.

Missugused on Rumeenia baptistide nüüdsed põhiülesanded?

Meie kõige lähem ülesanne on rajada 2020. aastaks kogudused igasse Rumeenia linna ja külla. See on väga suur töö, aga võimalik. Meie eesmärgiks ei ole suured megakogudused, vaid me räägime kodugrupilaadsetest kogudustest.

Te olete 22 aastat pastor olnud. Mis on koguduses selle ajaga toimunud?

Ma alustasin linnas, kus oli koguduses 150 liiget. Kaks aastat hiljem läksin Bukaresti. Põhjus, miks ma nii pikalt ühes koguduses olen olnud, on see, et kogudus on selle aja jooksul mitu korda muutunud. Me oleme rajanud 35 uut kogudust. Perioodiliselt saadab kogudus inimesi välja, arv on erinev. 2008. aastal läks pool liikmeskonnast välja, et rajada viis uut kogudust. Meil oli siis 1600 liiget. Nüüd on meil 1200 liiget ja võib jälle mõned ära saata.

Kas Rumeenias on ka väikseid kogudusi?

Meil on ka surevaid kogudusi, kes ei suuda vastu pidada. Võib juhtuda, et mõnda kogudust ei olegi võimalik elustada. Meie lähenemine on rajada uusi kogudusi. Me ei pühenda väga palju energiat hääbuva koguduse elluäratamisele. Eriti, kui nad ise sellest keelduvad ja vastu tõrguvad.

Me alustame sellest, et julgustame olemasolevat kogudust kaasa tulema, mõtteviisi muutma, valmistuma selleks, et asjad võivad muutuda. Kui sellele vaatamata mingit muutust ei tule, siis rajame uue koguduse.

Kui sureval kogudusel on oma maja, kas uus võtab selle üle?

Meie uute koguduste liikumine ei ole seotud ehitistega. Vajadusel rendime ruume või kasutame inimeste kodusid. Kui uus grupp on piisavalt tugev, siis ta võtab ise vastutuse. Nad kas rendivad suurema hoone või hakkavad ehitama. Me tahame teha jüngreid, kes siis otsustavad, mis neile otstarbekam on. Inimesed on Kristuse ihu.

Rumeenia oli sotsialismiajal isepäine maa. Nüüd on toimunud muutused ja riik on Euroopa Liidus. Kuidas inimesed sellesse suhtuvad, kas nutetakse minevikku taga?

Sotsialism ei jõudnud kunagi rumeenlaste südametesse. See kehtestati meile jõuga. Juhid olid osavad sellise mulje loomisel, et rahvas on kõigega kangesti päri. Kui muutused tulid, siis tuli see, mida inimesed ootasid. Enamik ei unista minevikust ja neil, kes unistavad, ei ole mingit kandepinda. Rumeenlaste jaoks oli Euroopa Liiduga liitumine enesestmõistetav samm. Me tunneme, et oleme seal, kuhu peame kuuluma.

Aga sotsialismiajastu mõtteviis on inimestel alles. On ootus, et valitsus peab tegema kõik, andma raha ja töökohad ning kõik inimese jaoks valmis mõtlema. See võtab aega, kuni selline mentaliteet kaob.

Kuivõrd Rumeenia baptistid osalevad ühiskondlikus, poliitilises ja majanduslikus elus?

Sotsialismiajal peeti baptiste sektiks ja me kannatasime selle all. Selge see, et baptist ei saanud kuuluda valitsusse. Ei saanud kõrgetel kohtadel töötada. Pärast revolutsiooni on korraga baptiste igal pool. On parlamendiliikmeid, linnapäid ja kõrgkoolide professoreid.

Tundub, et ühiskonnas suhtutakse üldjuhul baptistidesse hästi. Ma arvan, et selle taga on ka inimeste elu selge tunnistus. Mõned kuud tagasi tuli üks kunstikooli professor meie kogudusse ja kutsus mind oma koju. Ta ütles, et see, mida me teeme, on nii oluline, see on jälgitav, arusaadav ja kaasaegne.

Meil on ühiskonnas oluline roll mängida. Oleme ka mõned programmid välja töötanud. Pakkusime välja keskkonda parandava programmi, mis on haaranud terve linna inimesed ja ettevõtted. Töötame koostöös valitsusega, et mustlaslapsed saaksid haridust. Paljud nendest lastest pole kunagi koolis käinud. Selles valdkonnas olime esimesed.

Prantsusmaa saadab mustlasi Bulgaariasse ja Rumeeniasse tagasi. Kuidas see Rumeenia poolt paistab?

Ma ei tahaks poliitilisse diskussiooni väga siseneda. Isiklikult arvan, et mingis mõttes on Euroopa riikidel, kaasa arvatud Prantsusmaal, õigus. Mustlased on eriline grupp, mis ringi liikudes tekitab väga palju probleeme. Lapsena ma kasvasin üles keskkonnas, kus oli palju mustlasi. Ma tean, kui halvasti nad võivad käituda. Nad tekitavad endale negatiivset reklaami kogu Euroopas.

Kristlastena peaksime tegema koostööd selle nimel, et nende inimeste elu muutuks. Prantsuse ja Rumeenia valitsused ei suuda nende elu muuta. Ainult Jeesus Kristus suudab seda.

Kas Rumeenias on mustlaste kogudusi?

Me alustasime mustlaskoguduste rajamist kohe pärast vabaduse saabumist. On mitte ainult kogudused mustlaste jaoks, meil on terve hulk väljaõppinud mustlaspastoreid. Me koolitame neid erinevates kolledžites, kogudustes ja ka seminaris. Me aitame neid koguduste rajamisel ja ma olen näinud, kuidas mustlaste elud muutuvad.

Mida saaksime teha koos, et põhjustada muutusi nii Eesti kui ka Rumeenia ühiskonnas?

Jätkame vastastikuseid kohtumisi, õpime teineteist tundma. Meie kogudus on palvetanud Eesti eest juba pikemat aega. Juba kolm aastat me palume iga pühapäev ühe maa eest Euroopas. Olid ka pühapäevad, kus me palusime Eesti pärast. Ma olen siin varem ka olnud. Oleks tore, kui teie paluksite Rumeenia ja teiste Euroopa maade pärast.

Täname!

2. oktoobril 2010 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

«JUMAL, KUI SA OLED OLEMAS…»

«Ma ei suutnud enam maailmast aru saada.» Viis aastat tagasi sattus 49-aastane Hamburgi kunstnik Ralph André Möller sügavasse elukriisi.

Kogu elu oli ta olnud otsija. Ta tegeles Kaug-Ida filosoofia ja joogaga, et valgustatud saada. Teda huvitas absurd ja ta mõtles, kas selle taga ometi tarkus peidus ei ole. Maailm on ainult osa tõelisusest, oli tema arusaam.

Ametialaselt oli Möller varem väga edukas. Agendid Hamburgist ja Münchenist vahendasid talle kasulikke tellimusi. Ta tegi pilte ajalehtedele ja ajakirjadele.

HIRM RÕDUL

Mölleril oli arusaamatu hirm. Kui ta varem oli meeleldi õhtuti rõdul õlut joonud, siis nüüd haaras teda seal paanika. Miski tahtis teda nagu sügavikku lükata.

Möller aimas, et surmaga ei tule lõpp. See tegi tema hirmu veel suuremaks. Tööd otsides sai ta üha äraütlevaid vastuseid. Teda peeti sobivaks ainult parkimismaja valvuri kohale. Ta oli täitsa põhjas.

«PALVETA OMETI!»

Ja Möller sõnastas tõesti ühe palve: «Jumal, kui Sa oled olemas, siis tahaksin Sulle öelda, et ma olen täiesti ummikus. Aita mind, palun!» Juba samal õhtul märkas ta, et midagi on muutunud. Magama heites «nägi» ta, et tema rinnal põleb väike küünal. Ta muutus rahulikumaks.

Kolm päeva hiljem palvetas Möller 23. psalmi sõnadega: «Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!» (Ps 23,4). Kust ta seda teksti teadis, seda ta ei mäletanud. Ta märkas, et ainuüksi nende sõnade ütlemisest tuli jõudu. Järgmisel hommikul ärkas ta pingest vabastatuna ja tundis end tervena.

ABI SUDAANI KRISTLASTELE

Kirik oli päris lähedal. Möller läks ja tegi kursuse läbi. Tema elu sai uue suuna. Temast sai kristlane. Ka ametialaselt hakkas kõik jälle ülesmäge minema. Üks endine kolleeg aitas tal saada õppejõu koha ühes Hamburgi kõrgkoolis.

Ja kõige hämmastavam – Mölleri pildid muutusid. Need kiirgasid sügavat elurõõmu. Vanad pildid olid seevastu tema hinnangul olnud «jubedad».

Muuhulgas maalis Möller 30 küünlapilti. Küünal on tema jaoks sümbol Jumala armastusest inimeste vastu. Nende piltidega tahab ta Sudaani kristlasi aidata. Araablased sunnivad selle riigi lõunaosa kristlasi enda orjadeks. Piltide müügiraha eest tahaks Möller neid ühe abiorganisatsiooni kaudu vabaks osta.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

ENDINE NARKOMAAN KUULUTAB KRISTUST

Jõugust sai mulle asendusperekond. Me jõime ja suitsetasime, peatselt tulid ka narkootikumid. Ma libisesin mööda narkootikumide ja vägivalla spiraali allapoole. Millalgi kolisin Berliini. Lõpuks märkasin, et ma ei suuda oma sõltuvusest enam vabaneda.

OTSUSTASIN END TAPPA

Äkki muutusin täiesti rahulikuks ja kuulsin ühte häält laulmas. Sõnad olid, et leidub keegi, kes mind tunneb, mind armastab ja minu patud andestab. Esimesel hetkel mõtlesin, et olen surnud ja kuulen inglilaulu. Kuid siis vaatasin oma keha ja tõmbasin nõela uuesti välja.

Heroiin voolas mööda käsivart alla. Ma olin veenist mööda torganud. Laul puudutas mind tookord väga, aga ma ei saanud aru, mida see tähendama peaks. Alles hiljem taipasin, et Jumal rääkis minuga. Ma jätsin enesetapumõtte maha ja läksin selle asemel neljaks kuuks võõrutusravile. Sellel oli edu – ma sain sõltuvusest vabaks.

KES ON JEESUS?

Ma ei olnud kunagi õppinud usuõpetust ega Piiblit käes hoidnud. Amelie saatis mulle ühe. Ma kujutasin ette, et see on vana ja tolmunud raamat. Minu Piibli kaanel oli aga mootorrattur, kellele oli tätoveeritud «Jeesus». See meeldis mulle väga. Amelie soovitas mul Johannese evangeeliumi lugeda. Ma tegin seda ja ei suutnud enam lõpetada.

Mu sõbranna seletas mulle, et ka minul võib olla sama suhe Jeesusega nagu temal. 18. oktoobril 2005 helistasin talle ja ütlesin: «Ma tahan nüüd Jeesusele kuuluda! Kohe!» Palvetasin koos temaga esimest korda oma elus ja otsustasin elada edaspidi kristlasena.

Järgnevalt märkasin, et Jeesus muutis mind tükk tüki järel. Minusse tuli armastus ja ma olin valmis isegi oma vanematele andestama kogu selle saasta, mis kodus mind ümbritses.

KOLM AASTAT TAGASI TULI VÄHK

Oktoobris 2008 kasvaja kõrvaldati. Mul on poole keha kerge halvatus, mis igapäevaselt on küll väga kurnav, aga ma olen elus ning usun, et sain abi tänu Jeesusele ja nendele inimestele, kes mind palves toetasid.

NÜÜD MA MISJONEERIN

Idee niisuguseks internetileheküljeks tuli mulle haiguse ajal. Jumal pani mulle südamesse piiblisalmi: «Ei ma sure, vaid jään elama, ja jutustan Issanda tegusid» (Ps 118,17). Üks ühing palkas mind internetimisjonäriks ja seda tööd finantseeritakse annetustest.

Jõuluajal 2009 ma abiellusin. Amelie ja tema mehega on mul tänaseni head suhted.

MANDY
idea Spektrum

LÜHIDALT

Aastakoosoleku peateemaks oli laste- ja noortetöö. Võeti vastu resolutsioon mehe ja naise vahelise abielu toetuseks ning etniliste vähemuste kaitseks.

9. oktoobril oli Tartu Salemi Baptistikoguduse ruumides Eesti EKB Koguduste Liidu naiste sügispäev «Värsked värvid». Misjonär Jael Puusaag rääkis sellest, mis paneb Jumala naeratama ning Karita Kibuspuu sellest, mis paneb meid naeratama. Grupitöödes oli Janice Viinalassi teemaks vaimulikuks emaks olemine, Katri Tammsaarel tegusad naised ning Margaret Kaljuste tutvustas DNA gruppe. Päeva lõpetas Karin Raja, kes kutsus üles värskendama ja tugevdama oma usku Jumalasse ja Tema tõotustesse.

Juba kümme aastat Bosnia-Hertsegoviinas misjonärina töötav Jael Puusaag viibis kolm nädalat Eestis. Ta tutvustas oma raamatut «Jumala rahutooja: Eesti tüdruk Bosnia-Hertsegoviinas», külastas kogudusi, kõneles Eesti Evangeelse Alliansi misjonikokkutulekul Tallinnas ja naiste sügispäeval Tartus.

12.–14. oktoobrini olid Tallinnas Rootsi, Soome, soome-rootsi ning Eesti eesti- ja venekeelsete baptistlike misjoniliikumiste esindajad. Koosoleku kutsusid kokku Converge Worldwide’i (CWW) Põhjala ja Balti riikide koostööd juhtivad Bill Ankerberg ja Helari Puu. CWW (endine Baptist General Conference) on Eesti EKB Koguduste Liidu partnerliit USAs.

Nõupidamisel palvetati vaimuliku ärkamise, koguduste uuenemise, uute koguduste rajamise ning vaimulike juhtide ja misjonimeelsuse esiletõusu pärast. EKB kogudusi Eestis esindasid liidu president Meego Remmel, peasekretär Erki Tamm, koguduserajaja Peep Saar ja venekeelsete koguduste noorsootöö juht Aleksei Müller.

CWW asepresident Douglas Fagestrom abikaasa Donnaga ning Bill Ankerberg abikaasa Arliega külastasid koos kaaskonnaga Tartut ning Otepää ja Viljandi koguduste ehitatavaid kirikuid. Kõrgema Usuteadusliku Seminari ruumes tutvuti seal algatatud ettevõtmistega ning kohtuti liidu juhatuse ja vanematekogu liikmete ning seminari õppejõududega. Naiskülalised tervitasid ja osalesid liidu naiste sügispäeval. Külalised kohtusid Tartusse rajatava 3D koguduse juhtgrupi ning noorte kristlike juhtide arengut toetava MTÜ Koma esindajatega.

LOKSA BAPTISTIKOGUDUSE 35. AASTAPÄEV

17. oktoobril 2010

1. Koguduse palvela
2. Koosolekut juhatas pastor Peeter Valk
3. Vaade saali
4. Aastapäevajutluse «Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand» (Jr 31,17) pidas Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel
5. Muusikat tegid Olga ja Lembit Sepp
6. Pastor Peeter Valk abikaasa Helvega

Fotod: Tõnis Valk