|
Tänavu on imeline talv. Ilus vaatajale, aga külm kütjale. Raske ka neile, kes mööda külateid autodega sõitma peavad.
Külm mõjub laastavalt rahakotile – nii neile, kellele soe torupidi koju tuleb kui ka neile, kes ise kütavad. Nüüd, kus valged jõulud ammu juba ilusaks mälestuseks saanud, igatsetakse jälle soojemat aega.
Inimene tahab ikka seda, mida parajasti pole – palaval suvel jahedust ja külmal talvel soojust. Mõtelgem sellele, et Jumal on pannud meid elama väga ilusale maale, kus aastaajad vahetuvad ja ilmastik on mitmekesine. See on väärtus, mis alati soojadest või alati külmadest maadest vaadates paremini välja paistab.
Kõige olulisem on, et Jumal on ennast meile ilmutanud. Ta on seda teinud ka looduses. “Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada” (Rm 1,20). Andkem siis Jumalale au!
 ÜKSTEIST TOETADES
Toimetaja kommentaar
Äsja vahetus aastanumber. Masu jätkub, kuid mõned asjatundjad annavad lootust selle lõppemiseks. Eestis eurole ülemineku kohta kostab üha optimistlikumaid hääli. Lõplikku otsust kuuleme mõne kuu pärast.
Kõiki aegu ületavat optimismi võib anda vaid usk. Apostel Paulus kirjutas: “Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et Tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani” (2Tm 1,12).
MAAVÄRISEMINE HAITIL
Jeesus ütles, et “paiguti on maavärinaid” (Mt 24,7). Äsjane Haiti maavärisemine leidis vastukaja ka Eesti ühiskonnas. Paljud on kannatanute aitamiseks annetanud, mitmed Eesti spetsialistid on kohale lennanud ja teised on valmis minema, kui kutsutakse. Nii peabki olema.
Ometi leidub alati keegi, kes küsib, kas Eesti-sugune vaene maa peaks üldse kedagi aitama? Tehku seda rikkad, meil endalgi muret küllaga!
Masu on meid vaevanud ja tööta jäänud inimesi on väga palju, ometi ei maksa arvata, et me kõige vaesemad oleme. Paljud maad kadestavad meid. Masu ei ole ainult Eestis. Ning ka rikastes riikides on palju vaeseid ja need on rahulolematud, kui raha võõrastesse maadesse läheb.
Katastroofide järel toob pikalt vaidlemine kaasa ohvrite arvu suurenemise. Abi tuleb anda ruttu. Nii on riikidel selliste juhtumite jaoks poliitika varem välja töötatud, abivahendid ja spetsialistid valmisolekuseisundis. Ka Eestil. Aga tavaliselt on teretulnud ka nende toetus, kes pikalt planeerimata aitavad. Ja vale oleks takistada neid, kes tahavad annetada ka siis, kui teised seda vajalikuks või võimalikuks ei pea. Igaühel on oma südametunnistus.
Eesti päästemeeskonnad seekord Haitile ei läinud, sõitsid ainult üksikud spetsialistid. Vahemaa on pikk ja sõiduraha üsna kallis. Sellepärast on ka nurinat olnud – meeskonnad võivad laiali pudeneda või kvalifikatsiooni kaotada, kui nad pikka aega kasutust ei leia. Muidugi ei ole need inimesed Eestis tööta, nad teevad oma igapäevast tööd, aga katastroofiolukord on midagi muud kui tavapärane töö.
Katastroofide spetsialiste läheb igal maal ka endal väikeste õnnetuste puhul aegajalt vaja. Selleks tööks sobivaid inimesi pole palju ja neid pole ka palju tarvis. Suure õnnetuse korral on otstarbekam eri maadest spetsialistid õnnetuspaika kohale kutsuda. Ja mingit garantiid ei ole, et neid ei või ühel päeval ka meil vaja minna. Isegi Ameerika Ühendriigid otsisid abi orkaan Katrina laastamistöö järel!
Katastroofipaikades ongi algul vaja võõraid abistajaid. Kohalikud on sageli ise kannatada saanud või on nende töövõime murest oma lähedaste pärast pärsitud. Võõraid isiklikud mured ei seo.
Veel meeldetuletuseks Õp 21,13: “Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata.”
KANNATAJATE ÜHISOSA
27. jaanuaril tähistati holokaustiohvrite mälestuspäeva. Natslik Saksamaa põhjustas juutidele kohutavaid kannatusi. Kuna see rahvas on Piiblist tuntud, on nende saatus ikka rohkem tähelepanu äratanud kui teiste oma. Küllap on see nii Jumalast määratud. Ja ise on nad väga aktiivsed oma häda kuulutama.
Ometi teame, et ka teised rahvad on kannatanud. Mõni rahvas on koguni maapealt pühitud. Ka eestlaste kannatused on olnud väga suured. Nii tekibki küsimus, kas peame teistele nii palju tähelepanu pöörama?
Kes pole ise kannatanud, sellelt on raske ka teistele kaastunnet oodata. Üks nõukogude okupatsiooni valjuhäälne kritiseerija, kes ise oli aastaid vangilaagrites ja asumisel olnud, ütles mulle, et ta pole kunagi näinud paremaid inimesi kui Siberi venelased, kes teda raskel ajal väga palju aitasid. Need inimesed olid ise kannatanud ja mõistsid võõra kannataja hinge.
Kõigi rahvaste ajaloos on olnud kangelaslikke perioode. Loomulikult hoitakse mälestust neist värskena. Kuid sõjakad meeleolud, mida minevikus nende mälestustega õhutati, pole tänapäeval enam kohased. Endised vastased elavad sageli rahus üksteise kõrval. Kahjuks mitte alati.
Juutide ja ka eestlaste kannatuste ulatust on püütud kahtluse alla seada. Kannatuse suurus ei ole tavaliselt siiski ainult arvuline näitaja. Kes ei taha mõista, see ei mõista ning sõbrad toetavad ka siis, kui täpseid arve ei tea.
Äkki vajaksime ühist kaaskannatajate päeva, kus rahvad ei mõtle ainult endale, vaid tekib üldine kaastunne? Ja ühine tänu, et “siiani on Issand meid aidanud!” (1Sm 7,12).
See silt varastati hiljuti Auschwitzi koonduslaagri väravalt. Nüüd
on selle asemel koopia. Originaal leiti kolmeks tükiks saetuna.
JUMALA KÄESIRUTUS
“Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust. Aga Peetrus ütles: “Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!””
Ap 3,3.6
Teisel veebruaril tähistame Tartu rahulepingu 90. aastapäeva ja 24. veebruaril Eesti Vabariigi 92. aastapäeva. Nendel päevadel heisatakse lipud ja meenutatakse aega, mil sajandite järel sai meie rahvas taas vabaks. See oli Jumala kingitus, mille väärtust on raske üle hinnata.
Kas näeme kõige selle taga Jumala käesirutust meie rahvale? Aga Jumala käesirutust võime kogeda ka inimeste käte läbi. Ühe sellise käesirutuse juures peatumegi.
See sündmus algas kahe jüngri teekonnaga templisse palvusele. Imelik, et nad ikka veel templis käisid, olid ju ülempreestrid hüljanud Jeesuse ja lasknud Ta risti lüüa. Kas polnud neil küllalt põhjust hoiduda templist nii kaugele kui võimalik? Aga nad ei hüljanud ega hoidunud kõrvale tolle aja usulisest tegevusest, vaatamata sellele, et selles polnud ammu enam õiget Jumala teenimist. Oli ju Jeesus ise selles templis peatunud ja kaks korda seda puhastanud kõigest, mis sinna ei kuulunud. Selles templis võis näha tõelist Jumala teenimist, kuid ka seda, mis oli üsna kaugel sellest.
Tulles tänapäeva kristluse juurde, tekib küsimus, kas Jumala ligiolu Tema koguduse kaudu on täna ikka veel sama selgelt kogetav nagu see oli apostlite päevil või on kristlus läbi kukkunud? Aga niisamuti võiksime küsida, kas päikesepaiste on kaduma läinud, kui me seda ei näe ega tunne selle sooja paitust oma põskedel.
Tegelikult nimekristlus, mis on sageli asunud tõelise jumaliku elu ja väe asemele, on läbi kukkunud, kuna see pakub nälgivale hingele leiva asemel kivi, mis aga kunagi ei suuda puudutada inimhinge kõige sügavamat vajadust, vajadust Jumala järele. Ütles ju kirikuisa Augustinus, et meie hinged ei rahuldu enne, kui nad on leidnud Jumala.
See usk, mis oli Peetruse ja Johannese elus, oli hoopis erinev nimekristlusest, sest nende südamed olid täidetud tõelise palveigatsusega. Olid nad ju minemas palvusele. Kuid tempel polnud enam see, mille Saalomon kord sisse õnnistas. See oli Heroodese poolt taastatud tempel. Kuid ka selles oli paljugi juhtunud, mis kahtlemata šokeeris kogu preesterkonda, mõeldes kas või sellele, kui vahetekk kõige pühama paiga ees oli Jeesuse surmamomendil ülevalt alla lõhki kärisenud. Me ei tea täna, kui kauaks kõige püham paik avatuks jäi ja millal see uue eesriidega suleti...
Tulles nüüd meie piibliteksti juurde ja lugedes kogu sündmust (s 1–26), võime leida sellest seitse imelist mõtet.
1. SUUR VAJADUS
“Ta pandi päevast päeva pühakoja ukse ette…” (s 2). See mees oli vaene ja abitu. Ta tahtis abi saada nendelt, kes pühakotta läksid. Ja nii ta kerjas seal päevast päeva. Seda väravat, kus jalutu mees oli, nimetati Ilusaks, aga mehe elu ei olnud kaugeltki ilus. Vaatamata kõigele jätkus tal küllalt alandlikkust, et kerjata ja olla oma vigase kehaga palvetajate teel. Seega iga palvusele mineja kohtus selle jalutu mehega. Kohtus küll, aga kas ka peatus? Peetrus ja Johannes peatusid.
Kuna jalutu ei häbenenud tunnistada oma vajadust abi saamiseks, siis hiljem ei häbenenud ta ka tunnistada Jumala käesirutamisest temale Jeesuse nimes peituva imelise väe läbi, mis oli ta tervendanud.
2. USU TÖÖ
“Vaata meie peale!” (s 4). Jalutu mees tõstis oma silmad ja vaatas neile, lootes, et nüüd ulatatakse talle midagi, mis teda elus edasi aitaks.
Templi Ilusa nime kandev uks oli avatud kõigile palvetajatele, aga nüüd oli jalutule avanemas hoopis teistsugune uks, lootuse uks. See sõnum – “Vaata meie peale!” – oli märguandeks abi saamiseks sellele, kes tõesti abi ootas. Ja siis kõlas vastus: “Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle.” Ka meil pole hõbedat ja kulda, aga on midagi palju paremat – see on usk Jumala abisse.
Aga mida oli Peetrusel ja Johannesel? Neil oli usk Jeesuse nimes olevasse väesse. Kui Peetrus halvatule kätt sirutades ütles: “Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!” (s 6), siis ta ju ise uskus, et Jeesuse nimes on see tervendav vägi. Pangem tähele – just Jeesuse nimes, aga mitte Peetruses endas.
3. ARMUIME
“Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks” (s 7). On huvitav tähele panna, kuidas Peetrus kommenteeris seda armuimet: “Ja kuna tema on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks” (s 16).
Kas panite tähele – mitte Peetrus, vaid usk Jeesuse nimesse tegi selle ime. See tervekssaanud mees, kes nüüd võis püsti hüpata, seista ja kõndida, andis kogu au oma tervenemise pärast üksnes Jumalale, mitte Peetrusele. Sest ta mõistis, kes oli tegelikult oma käe sirutanud ja ta tervendanud (s 8). Nii oli siin täitunud prohvet Jesaja imeline ettekuulutus: “Siis hüppab jalutu otsekui hirv” (Js 35,6).
Kui üks vaene, jalutu ja lootusetu hing tuleb Jeesuse juurde, kes on ülestõusmine ja elu (Jh 11,25), siis selle tulemuseks on alati suur rõõm.
Sellest kerjamise ja alanduse kohast oli saanud nüüd Jumala ülistamise koht ning mees võis tänu ja kiitusega oma südames minna koos teistega Jumala kotta (s 8).
4. ÄRKAMISE IME
“Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas. Ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud” (s 9–10). Ja nii jooksiski kogu rahvahulk nende juurde kokku.
See hämmastunud ja kohkunud rahvahulk võis olla nüüd tunnistajaks sellele, millised imelised vahendid on Päästja käes. Peetrus ja Johannes võisid olla selle jumaliku väe kanaliteks, aga mitte selle omanikeks. Selle omanikuks oli üksnes Jeesus Kristus, kes nüüd oma väge ka inimestele ilmutas. Oli ju Jeesus ise öelnud enne taevasse minekut: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28,18).
Milline imeline palvus oli sellel pärastlõunal rahvaga täidetud templis! See oli ärkamine, mis ei pannud mitte ainult rahvast liikuma, vaid ka kogu vaimuliku eliidi Jeruusalemmas, nagu võime lugeda järgmisest peatükist (Ap 4).
5. RASKE SÜÜDISTUS
Peetrus kasutas kiiresti ära selle suure huvi inimeste südameis, suunates nende pilgud tagasi sellele, mida nad olid teinud Jeesusega, kelle läbi ime sündis. Peetruse süüdistus oli, et nad olid salanud ära Püha ja Õige ning tapnud Elu Juhi (s 14–15), lisades samas, et usus Jeesuse nimesse on see jalutu terveks saanud: “Usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all” (s 16).
Peetrus lisas, et see ime ongi tunnistuseks, et Jumal on oma käe sirutanud ja Jeesuse surnuist üles äratanud. Kui Jeesus poleks üles tõusnud, siis poleks ka seda imet sündinud Tema nime läbi. Nii on ka tänapäeval, et iga lunastatud ja terveks saanud hing on tunnistuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmisest.
Nii julgustas ka apostel Paulus eluõhtul oma usupoega Timoteost: “Ära siis häbene tunnistamast, mis meile on antud Kristuses Jeesuses, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu” (2Tm 1,8–10).
6. ARMUPAKKUMINE
Me võime arvata, et Peetruse silmis olid pisarad, kui ta ütles: “Ja nüüd, vennad, ma tean, et te olete seda teinud teadmatusest. Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks!” (s 17.19).
Nende patud olid väga rängad, aga Jeesus Kristus, kelle nad olid risti löönud, oli võimeline kustutama kõik nende patud, nii et “Issandalt tuleksid kosumisajad” (s 20).
7. HOIATAV SÕNA
“Aga iga inimene, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse rahva seast ära” (s 23). Sellise karmi hoiatusega lõpetas Peetrus oma pöördumise kokkutulnud rahvahulgale.
Kes on see prohvet, keda Peetrus siin nimetas? See on Jeesus Kristus ja sellepärast on ka sõna “prohvet” suure algustähega. Peetrus viitas siin Jeesuse enda prohvetlikule sõnumile, mida Ta maa peal olles ütles: “Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu” (Lk 10,16).
Miks aga selline karm sõnum Peetruselt? Ta mõistis, et Jeesus soovis selle imega puudutada rahva südant ja kui nad ikka oma südameid Jeesusele ei ava, siis tabab neid Jumala karistus. See sündis aastal 70, kui Jeruusalemm hävitati.
Peetrus tuletas Iisraeli rahvale meelde Jumala õnnistava käe sirutust neile läbi Jeesuse Kristuse, öeldes: “Jumal on esmalt teile oma sulase Jeesuse üles äratanud ja teie juurde läkitanud teid õnnistama...” (s 26). Jumal on ka meie rahvast puudutanud oma armuimega, tuues ja kinkides meile taas vabaduse. Kuid kui ka meie rahvas ei mõista ega taha mõista seda armuimet ja Jumala õnnistust, siis võib ühel päeval saabuda Jumala kohus ja karistus. Sellepärast kasutagem aega ja võimalusi, mis täna meil on selle imelise päästesõnumi vastuvõtmiseks ja edasiandmiseks oma rahvale!
AAMO REMMEL
Viljandi Baptistikoguduse pastor
EVANGEELNE ALLIANSS ALUSTAS AASTAT AKTIIVSELT
Aktuaalne teema
Jaanuari algul olid paljudes linnades Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) palvenädalad. Sellega seoses andis alliansi täitevsekretär INDREK LUIDE Kuulutajale infot organisatsiooni tööst.
Varem olid alliansil kevadeti suured konverentsid, nüüd enam mitte. Kas alliansi töö on vähenenud?
Pigem on töö läinud aktiivsemaks. Võib-olla lehelugejad ei tea, aga just EEA saatis Franklin Grahamile kutse Eestisse tulla ja nii toimus eelmisel aastal Saku Suurhallis suur Lootuse festival.
Mitmesuguste suursündmuste varjus oleme korraldanud ka EEA aastakoosolekud. Aktiivsemalt on tegutsema hakanud meie toimkonnad.
Evangelismi- ja misjonitoimkonda juhib Janek Pallase. Nemad korraldavad soomeugri hõimumaadele misjonireise koos Eesti Piibliseltsi ja Rootsi misjoniorganisatsiooniga Valgus Idas.
Teine aktiivne toimkond on juhtimistoimkond, mille üheks ülesandeks on korraldada GLSi ehk suurt juhtimiskonverentsi. Toimkonna esimeheks on Meelis Kibuspuu.
Palvushommikusöökide toimkond korraldas juba kümnendat korda vabariikliku palvushommikusöögi. Toimkonna eesotsas on Miguel Zayas.
Sügisel toimub suur misjonikonverentsi “Edinburgh 100”, millega seoses aktiviseerus teoloogiatoimkond, mida juhib Ingmar Kurg. Püütakse leida vastust, mis on evangelism oikumeenilises tähenduses. Vabakirikud mõtlevad ühtemoodi ja liturgilised kirikud saavad aru teistmoodi, aga kõik kasutavad sama sõna. Püüame leida evangeeliumi kuulutamisel seda nii-öelda ühendavat osa.
Möödunud aastal registreerus Eesti Alfa iseseisva organisatsioonina. Varem oli see alliansi koosseisus. Organisatsiooni juhib Janek Pallase.
Kas palvushommikusöögid on jõudnud igale poole Eestis?
Veel mitte. Kui kohapealt tuleb algatus, siis ruttab toimkond appi korraldama.
Palvushommikusöökide korraldamisel on vaja tarkust ressursside leidmiseks. Tartus maksid kõik osalevad kogudused igaüks kindla summa. Vabariiklikul hommikusöögil, kus olid esindatud kõik Eesti poliitilised jõujooned, oli kõigile osavõtumaks – nii poliitikutele kui ka vaimulikele. Eesti Kirikute Nõukogu maksis lisaks suure summa. Nii peab nende korraldamisel üsna loov olema.
Millistes linnades aastaalguse palvenädalad toimusid?
Tallinnas, Tartus, Viljandis, Rakveres, Jõhvis, Kärdlas, Kuressaares ja Võrus. Haapsalus on tegemist juba nii ajaloolise kogunemisega, et me ei julge seda alliansi ürituseks pidada. Pärnus toimus ühekordne aktsioon – konfessioonideülene palveõhtu Saalemi kirikus. Sedagi ei saa päriselt alliansiga seostada.
Ma ise olin kahel jumalateenistusel Tallinnas ja kolmel Tartus. Esimest korda olin õigeusu kirikus toimuval alliansspalvusel Tartus Sõbra tänaval. Tahame ka Tallinnas õigeusulisi kaasa tõmmata. Üldiselt püüame laiendada oikumeenilist poolt.
Palvenädalal toetati korjandustega alliansi tegevust. Võib öelda, et allianss elab palvenädala korjandustest. Nädala ajal toimunud Haiti katastroof pani inimestele südamele teha annetusi ka selle rahva abistamiseks.
Kas kevadised suured konverentsid ongi nüüd ajalugu?
Kevadel tuleb korraldada alliansi aasta peakoosolek. Praegu otsitakse head sündmust, mille varjus kevadine konverents ära pidada. Edinburghis sõlmiti sada aastat tagasi oluline leping ja nüüd tuleb meil selle tähistamiseks konverents sügisel. Kuu aega hiljem toimub Lõuna-Aafrika Vabariigis selleteemaline rahvusvaheline konverents, kuhu Eestist läheb seitse delegaati.
Lõpuks teemaväline küsimus – Sa teed ju kogudusetööd ka?
Suurem töö on Elava Kivi Vabakoguduse rajamine. Kogudus on juriidiliselt vormistatud ja liikmete arv on selleks piisav, aga töö veel vormub. Jumalateenistused toimuvad pidevalt ja kodugrupid töötavad – nagu koguduses ikka. Praegu tegeleme teise koguduse rajamisega. Meie unistus on rajada Tallinna piirkonnapõhiselt kaheksa Elava Kivi kogudust.
Living Stone’i kooriga ma ise enam ei pea tegelema, selle töö võtsid üle mu poeg ja tütar. Ma olen paljude asjade käivitamisel pidanud osalema, aga pärast ma enam nende töös nii aktiivne ei ole.
Täname!
26. jaanuaril 2010
Skype’i vahendusel
JUMAL EI TEE VIGU
Ligi kakskümmend aastat tagasi, 28. märtsil 1990 lahkus igavikku Tallinna Nõmme Baptistikoguduse pastor Arvo Kajaste. Tema lesk ELLI KAJASTE vastas Kuulutaja palvel mõnele küsimusele.
Sinu ja Arvo elu põhiosa oli seotud Nõmmega.
Olin Nõmmel 44 aastat. Arvo töötas 1955–1960 Oleviste koguduse kantseleis. Abiellusime 1957. aastal. 1960. aastal sündisid lapsed – Heldur ja Heldi, 1961. aastal avastati mul aga kopsutuberkuloos. Meie olukord oli raske, meil polnud raha ja Arvo läks trammijuhiks. Osvald Tärgi soovitusel kutsus pastor August Ruusna meid 1962. aastal Nõmmele. Neli aastat oli Arvo seal pastori abiks, siis valiti ta pastoriks ning 1968. aastal ordineeriti. Lisaks töötas ta 1966–1990 sekretärina EKB liidu kantseleis.
Olin Nõmmel ka pärast Arvot, aga ühel päeval enam ei jaksanud, põlveliigesed olid nii haiged. Ma kõnnin kepiga. Olevistesse saan ühe trammisõiduga, aga Nõmmele läksin kolme ja vahest nelja eri transpordivahendiga. Sellepärast tulin Nõmmelt ära.
Kui vanalt Sa usklikuks said?
Olen pärit usklikust perest. 13-aastaselt käisin juba Vormsis laulukooris. Kui olin 18-aastane, siis olin praktikal Lääne-Nigulas ja käisin Palivere koguduses eestpalvel. Alates 1950. aastast olin Olevistes. Mängisin mandoliinikooris ja laulsin segakooris kuni laste sündimiseni. Nüüd olen mandoliinikooris tagasi. Ka Nõmme koguduses mängisin ma mandoliini.
Arvo sai usklikuks jaanuaris 1951. Ta elas Rakveres palvelas ja ei ulatunud veel õieti harmooniumi pedaale sõtkuma, kui õppis iseseisvalt mängima. Ka võttis ta alati koosolekutest osa.
Kas Arvo tööd segati võimude poolt palju?
Arvo laskis vahel kõnelda neil, kes ei tohtinud ja maksis pärast trahve. Üldiselt oli pastorite elu nõukogude ajal väga kehv. Palk oli väike ja sellest tuli üks kolmandik tulumaksuks maksta. Aga Jumal on taevas, Tema näeb kõike ja Tema ei jäta kedagi maha.
Nõnda sündis, et minul oli kogu aeg Arvost suurem palk. Kui ta trammijuhi kohalt Nõmmele pastoriks kutsuti, siis ta läks palju väiksema palga peale. Sellest kuupäevast suurendati minu töökohas palka! See oli väga huvitav.
Aga Nõmmel olid ilusad ajad Arvo kõrval. Et Arvo töötas ka liidu keskuses, oli kogu Eesti talle tuttav. Ta kutsus kõnelejaid Nõmmele, seal oli palju äratusnädalaid. Meil oli alati hea meel kodus sõpru vastu võtta.
Väliskülalised käisid salaja. Olime tööl, Heldur ja Heldi võtsid neid vastu ja ei poetanud kellelegi kunagi sõnakestki. Külalised tõid Piibleid ja kirjandust. Mõned läksid üks peatus hiljem või varem trammi pealt maha, et sihtpunkti varjata. Lapsed tegid külalistele kohvi ja võileibu. Pärast tuldi Venemaalt venekeelsele kirjandusele järele.
Välismaaga suhtlemine oli sel ajal piiratud.
1985. aastal suri Rootsis Arvo isa. Arvo soovis korduvalt isale külla sõita, aga teda ei lubatud. Nüüd tahtis ta matustele minna, aga ei saanud õigel ajal luba. Alles päev pärast matuseid jõudis ta kohale. Sai küll isa haual käia, kuid isa koju teda sisse ei lastud. Aeg muutus aga veidi kergemaks ning seetõttu sai ta käia 1987. aastal Vancouveri ja Toronto koguduste kutsel Kanadas.
Arvo oskas inglise keelt, aga ei tihanud rääkida. Ta ainult tõlkis enda jaoks. 1989. aastal kutsuti meid tundmatute inimeste poolt Austriasse. Hiljem selgus, et olime kutsujate tütrega Riias kohtunud. Heldur saatis kohe kirja vastu, et isa ei oska hästi inglise keelt, aga tema võib abiks olla. Kohe tuli ka temale kutse ja saime kolmekesi sõita. Pärast kujunes sellest (TCMi koolituse vahendamisest) Heldurile aastatepikkune osadusvorm. Minule oli see esimene välisreis ja see jäi koos Arvoga ka ainukeseks.
Kas polnud nõukogude aeg kummaline?
Oli küll. Selles suhtes on nüüd küll hea, et on täielik usuvabadus. Meil on kaks kristlikku raadiot – Pereraadio ja Raadio 7, televisioonis on ülekanded. Ja pastoreid ei kiusata ega jälitata enam.
Arvo käis ka Venemaal.
Tal oli kord kuus vaja koos vanempresbüter Robert Võsuga Moskvas käia. Puhkusereisidel mööda Nõukogude Liitu käisime koos. Ükskord ta käis Lvovis ilma minuta, kuna lapsed olid veel väikesed. Siis võeti võimude poolt buss ära ja rahvas sõitis omal käel Karpaatidesse edasi. Suhhumis käisime, kui lapsed olid 11-aastased. Seal taheti, et Arvo jumalateenistusel kõneleks, aga tal polnud pintsakut kaasas, nii palav oli. Probleem lahendati aga sealsamas – talle anti kellegi teise pintsak selga.
Sul on ärisoont ja Sa oskasid seda juba nõukogude ajal kasutada.
Ma töötasin kõigepealt piimakombinaadis kaadrite osakonna juhatajana. Võtsin palju usklikke tööle. Direktoriga sain väga hästi läbi. Siis tekkisid partorgiga lahkhelid. Ta pani meid seinalehte teatega, et ootame “valget laeva”. Pidin töötajatele iseloomustusi kirjutama. Partorg tiris need puruks ja pani ainult halba sisse. See häiris mind hirmsasti ja ma läksin Tallinna Mõõduriistade Tehasesse. Töötasin seal 19 aastat. Sealt kutsuti mind Kuusallu Estroni tehasesse.
Estroni direktor käis sageli mõõduriistade tehases ja hakkas mulle rääkima, et võid kodus töötada, ei peagi Kuusalus käima – tule aga meile varustajaks. Üheksa aasta pärast kutsuti mind Keilasse Harju KEKi, lubati korter anda ja antigi. Mõlemas kohas oli minu vastu eriline usaldus. Mitmes mu töökohas öeldi, et too meile selliseid inimesi tööle, nagu sa ise oled. Kutsusin endale Helduri poole kohaga ja Siim Teekeli täiskohaga abilisteks. Kolmekesi käisime mitmel pool tollases Nõukogude Liidus. Meil polnud ei Kuusalus ega Keilas fonde (st õigust mingit kaupa saada), ometi meile anti kaupa ja kunagi ei pidanud meie tsehhid elektroonikadetailide puudusel seisma jääma. Ainult Taevaisa abiga! Keilas töötasin kuni 63. eluaastani.
Kogu maailmas on nii palju häid inimesi. Punane RET oli väga salastatud asutus, aga ma sain loa, et võin alati sisse-välja käia. Nemadki andsid oma fondidest meile, see oli ime. Terve elu on olnud ime. Mul on olnud head ülemused ja ma palvetan nende eest.
Kas Sa oleksid ka nüüd hakkama saanud?
Mul pole seda enam vaja. Aga ma ei talu praegust pinget. Inimesed rabavad hommikust õhtuni ja on mures oma raha pärast.
Ma olin oma aja peremees. Vahetevahel hommikul helistati koju, et millal ma autot vajan ning mida neil kiiresti tarvis läheb. Heldi saatis pärast Arvo surma oma lapsed mulle seltsiks, ühel kuul ühe ja teisel kuul teise, et ma üksi ei oleks. Käisin kolm aastat lastega koos tööl.
Kuhu läks Arvo kõige suurem pinge?
Kõige rohkem vist kogudusse. Arvo külastas pea iga koguduseliiget, kes koosolekutel ei käinud. Autot ei olnud. Pühapäeval oli kaks koosolekut, teisipäeval lauluharjutus, reedel piiblitund ja siis mandoliinikoori harjutus.
Oli pinge, aga teiste jaoks oli aega. Kõik külalised, kes meil käisid, olid teretulnud. Mul ei juhtunud kunagi, et ei oleks olnud süüa pakkuda või poleks aega nende jaoks.
Kindlasti juhtus ka midagi seikluslikku.
Kui Arvo midagi lubas, siis ta seda ka pidas. Ükskord ta lubas oktoobripühade ajal pühapäeval Tartus olla. Me olime väikeste lastega parajasti Vormsis. Pidime laupäeval ära tulema, aga praam ei käinud. Kohalik pastor Arvo Kuusk leidis siis mingisugused kalurid, kes pidid meid paadiga Noarootsi viima. Kalurid olid aga purjus. Kuna paat kivide tõttu randuda ei saanud, kandsid samad mehed meid oma seljas paati. Läks pimedaks ja keset merd ütles mootor üles. Meie palvetasime kogu aeg. Kalurid andsid oma kasukad lastele. Mõtlesime, et sinna me nüüd jääme. Keskööl said kalurid siiski mootori käima. Vastu tellitud auto oli aga ära läinud. Meid viidi kalurite tuttavate juurde ja tellisime öösel sinna jälle auto vastu. Siis viidi meid Haapsallu sauna ja hommikul tulime rongiga Tallinna. Arvole olid trammijuhid tuttavad. Tramm lausa kihutas ja me otsisime taksot, et ruttu koju jõuda. Ühes peatuses saimegi takso. Arvo sõitis koju, vahetas riided, takso ootas. Kingapaelad ja pluusinööbid pani ta taksos kinni ja läks ilma piletita rongi. Ja jõudiski Tartusse. Läbi tule ja vee, aga kui ta oli lubanud, siis pidi ka jõudma.
Teil oli kodus väga palju raamatuid, isegi kardinapuudest kõrgemal olid veel raamaturiiulid.
Muist raamatuid on nüüd laste käes. Arvo armastas väga raamatuid, ka muusikat. Mina olin varem suurem lugeja. Kui lapsed olid väikesed ja tööd palju, siis polnud nii palju aega. Pärast hakkasin jälle lugema. Nüüd on silmapõhjade lupjumine ja enam ei saa.
Jumal võttis Arvo ära, kui vabadus tuli. Ilmselt oli tema võimeid ja oskusi just raskel nõukogude ajal tarvis?
Arvo pidas päevikut. Ma kirjutasin pärast sinna edasi meie lastest. Koguduse tööst ta sinna ei kirjutanud. Sellest tegi ta märkmeid kalendrisse.
Ma jätkasin Arvo kalendrisse märkmete tegemist, kui ta lõpetas. Mul on mitmesse kohta kirjutatud: “Miks?” Kõik need kakskümmend aastat olen ma pidanud korduvalt endale ütlema, et Jumal ei tee vigu.
Mis on elus kõige olulisem?
Kõige tähtsam on Jumala kaitse ja varju all elamine. Tema muretseb ja hoolitseb kõige eest. Kogu oma elu olen saanud Temalt üle palvete, mind on aidatud üle palvete minu töös, minu tegemistes, koduses elus. Ma mõtlesin, et lähen Arvole kohe järele. Ta oli väga-väga hea abikaasa. Mõtlesin, et ei suuda ilma temata elada. Aga mind on siiani elust läbi kantud.
Täname!
16. jaanuaril 2010 Tallinnas
VALGEL PÕLLUL
Lugu 1925. aastast
Peipsi järsul kaldal asub Alatskivi ja Kodavere kirikute vahel suur Kallaste küla. Selle elanikud, arvu poolest paari tuhande ligi, on suures enamuses venelased ja elukutselt kalurid. Peale kalurite terve alevi “aristokraatia” – kaupmehed, ametnikud, käsitöölised, kiriku, kooli ja haigemaja juhatajad.
Järve poolt näib küla meeldiv. Paari kilomeetri pikkuses reas asuvad kõrgel kallakul valged ja punased majad, mille jalga uhuvad lõbusad Peipsi lained, üht tükki teise järel rannaseinast lahti kiskudes. Kui kolme aasta eest seda küla esimest korda laevalt nägin, valdas mind mingisugune tõmme hinges. Siin on misjoni valge põld! Kas on need südamed siin kunagi kuulnud sõnumeid elavast Õnnistegijast? Kuid laev tõttas kiirelt Mustvee poole, Kallaste vaibus udu rüppe. Aastad lendasid, Kallaste aga ei ununenud meelest.
KUTSE KALLASTELE
Usukuulutaja jalg oli juba varem tunginud Alatskivile ja Kodaverre. Tulemuseks oli siia väikese Jumala perekonna asumine, kes suure päästva armastusega oma ümbruskonna peale mõtleb ja usukuulutajaid oma rahvale õnnistusesõnu kuulutama kutsub.
Need armastusest aetud südamed juhtusid Tartus ka minuga kokku. Kohe kutsuti: “Tule Kodavere poole kuulutama!” Järsku oli mul vaimusilma ees jälle suur küla Peipsi kaldal. “Kas Kallastel koosolekuid saab pidada?” “Saab küll!” “On seal mõnda seltsimaja?” “On üks vana kõrts!” “On lootust seda ruumi koosoleku jaoks saada?” “Küllap saaks, aga ega ta just sünnis ole. Parem oleks ikka ümbritsevate külade taludes.”
Kuid mind tõmbas ikka Kallaste. Sealsed vennad olid päri. Sõitsid koju, palusid seltsimaja, määrasid aja kindlaks ja teatasid Tartusse: “Asi on korras, sõida!”
JÕUDSIN KOHALE
Et kaaslast kuskilt saada ei olnud, sõitsin ühel novembri teisipäeval üksi Tartust välja. Ilm oli vilu, tee põhjatu, seltskond joomane. Tee viis läbi Koosa alevi, mööda ilusast Alatskivist ja “Kalevipoja sängist”. Oli suur pime, kui kolmetunnilise raputamise järel Kallastele jõudsin.
Põksuva südamega astusin sõiduriistast välja. Mitu kätt olid teretuseks vastu sirutatud. Teedel näis olevat liikumas palju inimesi, valgusid “seltsimaja” poole.
Peatusime ühe vana haige vene kalamehe majas, kelle noor perenaine – vist minia – ainuke tõsisem usu poole hoidja kogu suures paari tuhande hingelises külas oli. End pisut soojendades sain sõnumeid koosolekuruumist – maja juba pool tundi enne määratud aega täis kiilutud. Oodati kärsitult ja rahutus oli suur.
Raske südamega alustasin teed eesmärgi poole. Need üksikud usklikud noored, kes siin ümbruses asusid, saatsid mind vaikides. Oli tunda, et nende hingi muljus murelik ootus. Paluti vaikselt.
Tee viis mööda verstapikkust sügavat porist tänavat, mille mõlemal pool oli maja maja kõrval reas. Alevi südamele lähemale jõudes muutusid hooned nägusamaks – ametiasutused, koolid, palju kauplusi, jõukamate meeste paarikordsed kivimajad. Elu majades näis uinuvat. Kõik olla seltsimajja läinud. Ka alevivanem olevat seal.
ERILINE KUULUTUSPAIK
Saabusime ühe laia kivimaja juurde. Madal ja räpane, niipalju kui tulevalgel sai otsustada. Sissekäik tagantpoolt. Lähenesime uksele. Seest kostis naeruhäält, suminat ja kiljatusi.
Uks oli kaunis väike ja viltu vajunud. Ronisime sisse ja saabusime pearuumi. Jahmatus – suur madal ruum oli inimesi täis kiilutud. Nende peade kohal hõljus piibusuits. Kaks tumedat õlilampi viskasid võigast valgust enese ümber. Määrdunud vana kivikõrts, madal võlvitud lagi, märjad räpased seinad. Ehtne “seltsimaja”.
Püüne juurde, kus kuulutama pidin, oli kaunike maa. Sinna pääseda ei olnud aga rahva lainetamises kerge. Truult murdis üks noor vend ees teed, teised noored vennad-õed läksid kohe järele. Ka nemad püüdsid oma mänguriistadega lavale pääseda.
TOHUTU RAHVAMASS
Lavalt avanes üllatav pilt. Tihedates ridades, noore metsana täitsid inimesed ruumi. Enamasti olid nad noored. Üle poolte olid noored mehed. Mütsid peas, suitsud ees. Ja 10–15-aastased poisid kui sipelgad. Need täitsid iga vähema kui vaba ruumi vanemate inimeste vahel. Akna ja püüne servad olid nendega täidetud. Koos oli arvatavasti 500–600 täiskasvanud inimest ja vähemalt 150–200 poissi. Kõik olid tulnud ennekuulmata imet vaatama – kirik on täna kõrtsis!
Meie ilmumisega vaikis kära silmapilguks, kuid tugev sumin tuli varsti tagasi. Oli tarvis koosolekut alata, kuid see näis ütlemata raske olevat. Suures enamuses olid venelased, mehed olid peaaegu kõik venelased. Eesti keelt oskasid nad viletsalt, kuid vaimulikust keelest ei saanud üldse aru. Ettekujutused Piibli tõdedest neil puudusid, paljud nägid ja kuulsid esimest korda evangeeliumi kuulutuskoosolekut või üht piiblisalmi. Et nende tantsu- ja joomaruumis end kiriku kohaselt peaks üleval pidama, see oli hoopis mõistmata asi.
Süda kihvatas seda Jumala riigi materjali nähes. Patuga nii sügavalt rikutud, kuid rikkumata valeõpetustest, usutülidest, parteilikkusest, eksivaimudest. Üks õige ärkamise materjal. Oh, mis juhtuks, kui Püha Vaim sarnaste koosolekute peale langeks!
RASKE KOOSOLEK
Alustasime keelpilli ja lauluga. See näis meeldivat. Tekkis vaikus, kuid Kirja lugemisel taas sumin. Palusin neil vähemalt palve ajaks pead paljastada. Mõned võtsid mütsid maha. Palvet saatis jutukohin. Katsusime kirikulaulu laulda. Ainult ümberkaudsetest küladest tulnud luterlased oskasid kaasa laulda, vene rahvas tegi ainult suminat.
Rääkisin Naamani puhtakssaamisest. Esiti kuulati, kuid oli märgata, et suurem hulk ei suutnud mõtteid jälgida. Siin pidi lihtsalt Jeesusest alustama, mitte Naamanist! Sõnum ristist pidi siin läbi lööma. Ah, kuidas ma oleksin igatsenud siin vene keeles nendega rääkida! Kuid minu keel oli liiga roostetanud! Jumal, Isa, saada vene keeles kuulutajaid Peipsi kaldale! Saada pea, sest suur põld on valge lõikusele! Iga viivitatud päevaga langeb ilma Jeesuseta inimesi hauda!
Kõnet saatis vahetpidamata jutumüra. Püüdsin nii valjusti, kui jaksasin kõnelda, kära aga paisus aina. Poole tunni pärast lõpetasin. Oli märgata, et sel esimesel korral, üksinda, eesti keelega ei suutnud ma läbi lüüa.
JALGEALUNE KADUS
Laulsin lõpuks “Isamajast kord lahkusin ma!” Viimase salmi ajal oli laval tunda väikest nõksatust. Oli karta, et midagi murdub. Oli ju ka lava inimesi täis kiilutud. Olime lauljatega nende keskel nagu oaas kõrbes. Isegi lauda, millel Piibel seisis, tarvitati istumiseks.
See koorem oli vanale lavale liig. Põrand langes paar tolli allapoole. Ehmatus üleval, tugev naer all saalis. Manitsesin rahvast lavalt kõrvalukse kaudu lahkuma, kuid keegi ei mõtelnudki seda teha.
Laulsin siis veel viimase salmi. Laulu kuulati vaikselt. Vaevalt olin lõpetanud, kui püünet kandvad palgid murdusid. Viie jala kõrgune lava vajus 150 inimese ja keelpillikooriga sügavusse. Hoidsin lauanurgast kinni, sest kartsin oma jala murdumist. Ümberringi karjatused, kilkamised. All möirgav naerusumin: “Usklikud pidid ikka taeva minema, näe, nüüd vajuvad põrgu!”
Püüne kahjud õiendasid noored vennad, kuni rahvas lahkus. Jumalal on suur rahvas seal külas, Temal on seal palju noori mehi. Need saavad peagi mingil viisil Jeesusele võidetud. Kurat teab seda ja töötab seal alguses väga vastu.
PÕRUTAV KOGEMUS
Öömaja leidsin eelpool nimetatud majas. Siin elasin läbi põrutava kogemuse, mis pea uskumatuna kõlab. Voodis lamas 70-aastane vene kalamees. Nüüd oli tal surma-eelne ahastus. Ta sai aru, et pidi minema tundmatut tumedat teed.
Kui õudne on surmale silma vaadata ilma Jeesuse vereta! Püüdsin vanale inimesele Piiblist tröösti leida. Seletasin kadunud pojast. Tal oli keelest raske aru saada ning pealegi puudusid tal teadmised ja ettekujutused usuasjast üldse. Kes on see isa? Kes kadunud poeg? Kumb jooksis teisele vastu, kumb palus andeks? Seda kõike ta ei mõistnud, kuulis nagu üht juttu.
Olin selle teadmatuse üle nii kohmetunud. Küsisin, kas ta ise Piiblit pole lugenud või endale ette lugeda lasknud. Siis sain sellise põrutava vastuse, mis veel mõni kuu hiljem mu kõrvus helises: “Iial oma elus ei ole ma veel ühteainsatki piiblisalmi kuulnud!” Üks mees on 70 aastat Eestis elanud, aga ei ole iial ühtki salmi kuulnud! Kas võib veel midagi jõledamat olla? Ja meie mõtleme, et paganad on Hiinas, Egiptuses, Aafrikas. See mees ei olnud ainus selline Kallastel.
Ärka üles, Eesti usklikkond! Ärka üles paganamisjoni tööle oma maal. Sa pead kord oma vendade vere eest vastutama, kui sa magades, ennast hellitades, lodevuses ja ahnuses, üksteist närides ja arvustades oma armuaja asjata ära raiskad!
KARL KAUPS
Teekäija nr 5/1925
Avaldatud lühendatult
KÜLASTUS TALVISESSE UUDE VILJANDI BAPTISTIKIRIKUSSE
Veiko Teekeli fotod
1. Uue kiriku ees on väike park.
2. Nüüd enam puud vaadet ei sega.
3. Kunagi saab hoone ka torni, mille alus on juba valmis.
4. Saalis on mõnel tähtpäeval juba jumalateenistusi ja kontserte peetud.
5. Saalil on kena lagi.
6. Üks akendest.
Kirik on praegu veel külm. Et midagi tehtust ei hävineks, tuleks järgmisena rajada küttesüsteem. Viljandi Baptistikogudus
oleks tänulik annetuste eest – kogudusel on konto nr 221001121194 Swedbankis, seletuseks märkida “Kiriku ehitus”.
|
