|
Üks Eesti algatus on jõudnud laia
ilma – 15. septembril oli maailmakoristuspäev.
Eesti ja paljud teised
maad said natuke puhtamaks. Ei
maksa arvata, et puhtaks – selleks
on sodi lihtsalt liiga palju.
Olulisem kui kokkukogutud prahitonnid
on probleemile tähelepanu
tõmbamine. Mõned inimesed
hakkavad nüüd rohkem koristama,
teised vähem prügi maha poetama,
kolmandad mure suurust
mõistma ja globaalseid lahendusi
otsima.
Eesti metsaalused ja teeääred on
kahjuks paljude inimeste jaoks sobivaks
prügi mahapaneku kohaks.
Mis sest, et selle prahi saaks ilma
rahatagi ära anda või peaks maksma
väga väikest tasu. «Mul ükskõik!»
on väga kahjulik mõtteviis,
ja mitte ainult sodist rääkides.
Mis on sellel usuga tegemist?
«Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma
Temata ei ole tekkinud midagi»
(Jh 1,3). Me peame oma Issanda
loodut hoidma. Kes siis veel kui
mitte usklikud? Loodu ootab ju pikisilmi
Jumala laste ilmsikssaamist
(Rm 8,19).
 OTSITAKSE SÜÜDLASI
Toimetaja kommentaar
Riigikogu valimised lähenevad.
Poliitikasse siirdub uusi inimesi ja
vanu lahkub. See on loomulik protsess.
Igaühel on vaba valik tulla ja
minna, selle taga ei pea olema midagi
kahtlast. Küllap leiab iga valija endale
meelepärase kandidaadi.
Järgmisel aastal on koguni kahed
valimised, lisaks Riigikogule valitakse
ka Euroopa Parlamenti, kuhu Eestist
saab seitse inimest. Kas mitu
korda valida on meeldiv või tüütu,
sõltub inimesest. Kommentaarides
valimiste teemat kuidagi vältida ei
saa. Seejuures peaks usuline valik
igaühel kindel olema: «Aga mina ja
mu pere, meie teenime Issandat!» (Jos
24,15).
TRAGÖÖDIA SÜÜRIA KOHAL
Süüria õhukaitse tulistas alla Vene
sõjalennuki. Süüdi olla selles Iisrael,
kelle lennukid olevat pildi segaseks
teinud. Loomulikult eitab Iisrael oma
süüd.
Iisraeli roll sündmuses on samas
täiesti võimalik – Süürias käib ju sõda
ja sõjas kasutatakse ka sõjakavalusi.
Sellisel juhul langesid süürlased ja
venelased lõksu.
Aga sõjakavalus on ka see, kui Venemaa
ajab Süüria vea Iisraeli kaela.
Lisaks pärissõjale käib ju ka propagandasõda.
Kuidas öelda kodus, et
Süüria, keda me aitame, on käpardlik
ja tapab meie sõjaväelasi? Parem, kui
süüdi oleks keegi teine.
Üsna loomulik on, kui Süüria oma
eksimuse põlisvaenlase Iisraeli süüks
ajab. See on kasulik sisepropagandas
ja võimaldab neil ka Vene sõprade ees
end puhtaks pesta. Kuidas muidu seletada,
et nad ei oska vanu Vene relvigi
kasutada? Kes võiks nende kätte
küll anda kaasaegset tehnikat?
Sõda on igal juhul paha asi. Rohkemate
ja paremate relvade toomine Iisraeli
piiride lähedale raskendab
olukorda regioonis. Mis saab siis, kui
võimsa relvasüsteemi juhtpuldi taha
peaks sattuma mõni enesetaputerroristi
mõtteviisiga inimene?
Poliitika on keeruline, eriti Lähis-Idas.
Lääs on mures demokraatia pärast,
kuigi praktika on näidanud, et
mõni diktatuur hoiab stabiilsust paremini.
Kõige parem rahu jaoks ja Iisraeli
tuleviku kõige tugevam garantii
on Jumala valitsus: «Minu pale läheb
kaasa ja ma annan sulle rahu» (2Ms
33,14).
DANSKE PANGA MILJARDID
Danske panga Eesti filiaali kaudu
olevat pestud raha. Kui palju just,
seda veel ei teata. 200 miljardi dollari
suurust käivet tervenisti rahapesuks
pidada kindlasti ei saa.
Tõenäoliselt ei tea paljud inimesed
üldse, mis rahapesu on ja miks see nii
paha on. Tegemist on ebaseaduslikult
saadud raha seadustamisega. Ikka on
vist keeruline? Kui rahapesust oleks
lihtne aru saada, siis seda kuriteoliiki
ei eksisteeriks.
Kellele on rahapesu kasulik? Kõigepealt
neile, kes oma kuritegelikku
või lausa verist raha pesevad. Aga
pangad võtavad peaaegu iga liigutuse
pealt maksu ja nii olevat Danske panga
Eesti filiaal rahapesuga teeninud
200 miljonit eurot. Palju sellest Eestisse
jäi, ei tea, sest pank on ju Taani
oma.
Eks taanlastele oleks kasulik, kui
süüdi jääks eestlased ja eestlased tahaks
süü taanlastele veeretada (või
jätta?). Võimalik, et lõpuks saab järjekordselt
tõeks vanasõna, mis ütleb,
kes saab olema tõllas ja kes võllas.
Kuigi tegemist on juba aastatetaguse
seaduserikkumisega, hakkavat
tegelik uurimine alles nüüd pihta. Ei
maksa sellest ette rutata. On loomulik,
et süüdlased ja süüdlasteks tembeldatavad
enda kaitseks midagi ette
võtavad ja see uurimist aeglustab.
Aga pikk venitamine asjale kasuks ei
tule: «Kui otsust kuriteo kohta kiiresti
ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus
kurja teha» (Kg 8,11).
Küllap on neist tehingutest piisavalt
jälgi jäänud. Tavaline inimenegi
võib iga oma väikest pangaülekannet
aastate tagant arvutist vaadata või
pangast uurida, mida siis rääkida miljardite
liigutamisest.
Jeesus ütles: «Midagi ei ole peidetut,
mis ei saaks avalikuks, ei ole ka
midagi varjul, mis ei saaks teatavaks
ega tuleks ilmsiks» (Lk 8,17). Patt ei
ole ainult see, kui miljardeid pestakse
– seda võimalust enamikul pole.
Suurtest salakavalamaltki lahutavad
inimest Jumalast väikesed patud.
KÜMME NEITSIT
«Siis on taevariik kümne neitsi
sarnane, kes võtsid oma lambid ja
läksid peigmehele vastu. Viis nendest
olid rumalad ja viis arukad, rumalad
võtsid küll oma lambid, kuid
ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid
aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.
Aga kui peigmees viibis, jäid
nad kõik tukkuma ja uinusid magama.
Aga keskööl kostis hüüd: «Ennäe,
peigmees! Tulge välja teda
vastu võtma!» Siis ärkasid kõik need
neitsid ja seadsid korda oma lambid.
Rumalad ütlesid arukatele: «Andke
meile osa oma õlist, sest meie lambid
kustuvad!» Aga arukad vastasid:
«Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile
ja teile! Minge pigem kaupmeeste
juurde ja ostke enestele!» Aga kui
nad olid ostma läinud, tuli peigmees,
ja kes olid valmis, läksid temaga pulma,
ja uks lukustati. Hiljem tulid ka
need teised neitsid ja ütlesid: «Isand,
isand, ava meile!» Aga tema vastas
neile: «Tõesti, ma ütlen teile, ma ei
tunne teid.» Valvake siis, sest te ei tea
seda päeva ega tundi!» (Mt 25,1–13).
Jeesus õpetas paljude tähendamissõnade
ehk elu võrdpiltide
kaudu. Üks neist puudutas rõõmsat
sündmust. Inimesed abielluvad.
Korraldatakse toredad pulmad.
Seal on palju rahvast. Lisaks lähedastele
sugulastele võtsid pulmapeost
osa ka paljud tuttavad ja sõbrad.
Praeguses loos on aga eriliselt esile
toodud kümme neitsit ja nende
osa pulmapeol. Neid neitsisid tähtsustatakse
lausa nii, et öeldakse:
«Taevariik on kümne neitsi sarnane.»
Mida Jeesus selle looga tahab
öelda? Kellest ja kellele Ta räägib?
Ilmselt on siin juttu kristlastest,
aga kas ainult? Küllap on siin tähendus
ka laiemalt. Samuti on küsitud,
kas see tähendamissõna puudutab
selle maailmaajastu
lõppu,
kas see on öeldud Kristuse lõpliku
ilmumise kohta või on selles üldisemad
põhimõtted? Kristuse taastuleku
ja sellega saabuva õndsusajastu
algust on võrreldud ju ka
suure pulmapeoga.
Kuigi see tähendamissõna sobib
ka lõpuaega, on sellel oluline sõnum
kõigi aegade inimeste jaoks,
meiegi jaoks. Eriti sobib see tähendamissõna
neile, kes on oma elutee
või usutee alguses.
JULGUSTUS JA HOIATUS
Ühtesid neitsisid nimetatakse
arukateks (tarkadeks), teisi rumalateks.
Targad neitsid võisid
osaleda värvikal ja rõõmsal pulmapeol,
rumalad pidid sellest kõigest
jääma ilma. Suur vahe tarkade ja
rumalate vahel. Nende vahele jäi
suletud uks.
Targad neitsid on pilt nendest,
kes kohtusid oma Issandaga, kogesid
oma elus Jumala õnnistusi,
nende elu jätkus Tema juhtimise
all. Ka järgnevatel argipäevadel
võisid nad minna kogemusest kogemusse
ja väest väesse. Teistele oli
aga uks suletud.
See on suur vahetegemine. Me
näeme, kuidas mõni inimene usuelus
eriliselt kasvab, kuid teisele on
uks nagu suletud. Näeme neid, kes
on Jumala riigis väga kasutatud,
teised aga jäävad sarnastes tingimustes
Jumala suurtest plaanidest
kõrvale. Vahe tuleb sellest, et ühed
on targad ja teised rumalad.
Hea lugeja, kui Jumal on taas
oma õnnistustega tulemas, kas sa
saad neist osa või jääd ukse taha?
Kui Jumal oma tööd edendab, kas
võid koos Issandaga sellest pühast
tööst osa võtta või pead eemalt
vaatama, kuidas Jumal teisi kasutab?
Oled sa tark või rumal neitsi?
TARKUS JA RUMALUS
Kõigi neitsite ülesanne oli peigmehele
põlevate lampidega vastu
minna ja teed valgustada. Tegemist
oli väikeste savilampidega, kus oli
sees õli, millesse ulatus taht. Meie
ajal on ka olemas spetsiaalse
klaasiga õlilambid, millega valgust
näidata. Tolle aja lampe ei olnud nii
kerge süüdata kui tänapäeval. Seepärast
pandi lambid juba varakult
põlema. Ühed neitsid võtsid üksnes
õliga täidetud lambid, teised võtsid
veel lisaks õlinõud, et vajadusel õli
lisada.
Kuid mis tarkus see õlinõu kaasa
võtmine ka oli? Juba maast madalast
teati, et reisitakse ikka päeva
ajal. Vaevalt et kuigi kaua tuleb
oodata.
Nagu tähendamissõnast võib
mõista, pidid neitsid ise õli hankima.
Õli oli aga kallis. Lisaõli ostmata
jätmine oli paras kokkuhoid.
Kokkuhoitud raha jäi neitsile. Kui
nii mõelda, siis kes ikka oli tegelikult
tark?
Kuid jah – Jumal on palju kordi
tegutsenud inimeste loomuliku
tarkuse ja meie kogemuste vastu.
Nii läheb täide: ««Ma hävitan
tarkade tarkuse ja teen olematuks
mõistlike mõistuse.» Kus on tark?
Kus on õpetlane? Kus on selle
ajastu arutleja? Kas mitte Jumal
pole teinud maailma tarkuse narruseks?»
(1Kr 1,19–20).
Kuid kui olukorrad on sellised,
siis mida saame meie teha? Kui ma
pole nii targaks loodud ja kui
elukogemused ka ei aita? Kui mu
loodud meel näitab, et ei maksa
kallist õli asjatult osta, mida ma
saan teha, kui asjad teisiti lähevad?
Või vaatame inimesi, siis nad on
nii erinevatena sündinud, neil on
erinevad võimed, nad on omandanud
erineva elutarkuse. Kas on
üldse võimalik, et kõik, ka usklikud,
oleksid võimelised olema targad?
Kas ei näi olevat õigustatud
kohe järgmises tähendamissõnas
nimetatud ühe talendiga sulase
etteheide oma isandale: «Isand, ma
tean, et sa oled vali mees, sa lõikad
sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja
kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud.
Ja ma kartsin, läksin ära ja
peitsin sinu talendi maa sisse.
Vaata, siin on sinu oma!» (Mt
25,24–25).
Mida ma saan teha, kui mulle
pole sellist vaimulikku tarkust ja
arusaamist antud? – Aga ometi
pole see nii! Jumalal on õigus
vastutust nõuda iga Jumala lapse
osas. Vahetegemine polnud sugugi
ülekohtune. Suletud ukse taha jäädes
ärgu keegi süüdistagu teisi, vaid
ikka iseennast.
Ega Jumal ei ootagi, et me oma
mõistusega asju lahendaksime. Nii
targad kui ka rumalad vajavad Jumala
juhtimist. Jumala riigis kaastööks
ei piisa loomulikust arusaamast
ega mõistusest.
Oma juhtimist Jumal ju pakubki.
Jumala lapsi juhib Püha Vaim:
«Sest kõik, keda iganes Jumala
Vaim juhib, on Jumala lapsed»
(Rm 8,14).
Tulles tähendamissõna olukorra
juurde olgu meelde tuletatud, et
kõige tähtsamad isikud pulmas olid
peigmees ja pruut ning nende
vanemad. Aga seal oli ka auväärseid
külalisi. Eriline koht oli pulmakorraldajal
peoperemehel. Just
tema pidi hoolitsema, et kogu pulmapidu
tavade kohaselt, huvitavalt
ja toredasti toimis.
Ja nii otsustaski peoperemees
haarata pulmatseremooniasse ka
kümme neitsit, kümme tütarlast, et
pimedas öös valgust näidata. Ülesanne
oli üsna lihtne. Kuid see võimaldas
tütarlastel kogu peost osa
võtta. Olgu öeldud, et arvestades
tolle aja abiellumistavasid, võisid
neitsid olla nii umbes kümneaastased.
Seega ei pidanud need tüdrukud
ise midagi välja mõtlema. See oli
peokorraldaja, kes neile seletas,
mida tuleb teha, mida osta jne. Tema
andis õli ostmiseks ka vajaliku
raha. Kõik, mida tüdrukutelt oodati,
oli see, et nad oleksid igati kuulekad.
Pühakiri ütleb: «Issanda kartus
on tarkuse algus ja Kõigepühama
äratundmine on arukus» (Õp 9,10).
«Aga ülalt pärinev tarkus on ...
kuulekas» (Jk 3,17). Just Jumalale
sõnakuulelikkuses väljendub inimese
tarkus.
Aga keskööl kostis hüüd: «Ennäe,
peigmees! Tulge välja teda
vastu võtma!»
Kus on neitsid? Lampidega on
ainult viis. Kui nüüd pulmatseremoonial
pooled lambid puudusid,
siis oli see üsna piinlik lugu. See
käis peokorraldaja au pihta.
Nii on mõistetav, et neid rumalaid
tüdrukuid enam sisse ei lastud.
Nemad selle piinliku olukorra ju
tekitasid.
EPILOOG
Kuid sellega lugu veel ei lõppenud.
Peagi jõudsid need neitsid ka
ise abiellumisikka. Tolle aja tavade
kohaselt valis isa oma pojale pruudi.
Selles pulmas oli ka isasid, kes
silmad lahti hoidsid, et oma poegadele
pruudid leida. Elu sellised pisiasjad
ja sündmused hoiti meeles.
Vaevalt keegi isa oma pojale sõnakuulmatut
naist soovis. Tarkade,
see tähendab kuulekate neitsite
võimalused head abikaasat saada
aga suurenesid. Nii võivad meie
väikestel otsustel olla suured tagajärjed.
Kuid Jeesuse lool on veel mõndagi
öelda. Me lugesime: «Siis ärkasid
kõik need neitsid ja seadsid korda
oma lambid. Rumalad ütlesid
arukatele: «Andke meile osa oma
õlist, sest meie lambid kustuvad!»
Aga arukad vastasid: «Ei mingil
juhul, sellest ei jätku meile ja teile!
Minge pigem kaupmeeste juurde ja
ostke enestele!»»
Targemate neitsite vastuses on
näha teatud hoiakut. Siin ei paista
nende poolt mingit kaasaelamist
ega mure jagamist. Rumalate
neitsite olukord neid ei puuduta,
rumalad on nende silmis tõesti rumalad.
Välja paistab rivaalitsemine.
See on üsna mõistetav. On ilmne,
et varem olid rumalad neitsid teiste
ees isegi kelkinud, et nad oma äri
paremini ajasid, et neile jäi raha
järele. Võimalik, et nad isegi kelkisid,
mida nad selle raha eest veel
ostavad. Vast mõned maitsvad
puuviljad või kireva ehte. Tüdrukud
nagu tüdrukud ikka. Nüüd on
aga kättemaksmise tund. Vaadake
ise, kuidas endaga toime tulete!
Kas mäletate veel, kuidas lastena
oli päris mõnus teisi lapsi taga
rääkida, neid parastada, sellisel
moel oma üleolekut näidata? Teiste
apsude arvel on päris hea oma nina
üles tõsta.
Kuid lugu oleks võinud edasi
minna ka teisiti. Targemad oleks
võinud julgustada teisi tüdrukuid
pöörduma kellegi vanema poole.
Või oleksid nad seda koos teinud.
Vanemad inimesed oleks ikka mingi
väljapääsu leidnud. Ka tüdrukute
suhted oleksid sellega paranenud.
Aga nüüd on see kõik ainult
üks «oleks».
5Ms 11,26–28 on kirjutatud:
«Vaata, ma panen täna teie ette õnnistuse
ja needuse: õnnistuse, kui
te kuulate Issanda, oma Jumala
käske, mis ma täna teile annan, aga
needuse, kui te ei kuula Issanda,
oma Jumala käske.»
Ka neitsitel oli valida kaks teed.
Meiegi ees on avatud kaks teed.
Kas tahad olla tark või rumal? Kas
tahad usus kasvada ja olla Jumala
käes rohkem tarvitatav või loodad
muidu toime tulla? Kas tahad olla
teisi mõistev, neid abistada, neid
Jumala armu juurde juhtida?
«Valvake, sest te ei tea seda päeva
ega tundi.» Me ei tea, milline «pisiasi»
võib kanda suuri tagajärgi.
Olgem sõnakuulelikud, et Jumala
tarkus võiks meis elada ja võiksime
minna usust usku ja väest väesse
ning kord rõõmu tunda Jumala
auriigis. Ja olgem ka südamlikud
üksteise vastu!
PEETER ROOSIMAA
teoloogiadoktor
RISTIGA MÖÖDA EESTIT
Aktuaalne teema
Keila Baptistikoguduse pastor
GUNNAR MÄGI (44) rääkis Kuulutajale
risti kandmisest. Intervjuu sai
tehtud sõna otseses mõttes käigupealt
– teekonnal ristiga Valgast Antslasse.
Millega on tegemist?
See on evangeeliumi kuulutamine.
Kuna Eestimaal käib pühapäeviti kirikus
1,5% inimestest, siis meie tuleme
kiriku sümboli ristiga otse inimeste
juurde.
Kas meeskond on püsiv?
Suhteliselt püsiv. Siim Vaher alustas
Tallinnast, mina liitusin Keilast, Felor
Sakias on käinud viimased sadakond
kilomeetrit. Alati oleme vähemalt
kahekesi.
Kui pikk tee on selle ristiga juba
käidud?
Tallinnast alustati, seejärel Keila,
Laitse, Paldiski, Harju-Risti,
Nõva,
Haapsalu, Kärdla, Sõru, Meiuste, Kuressaare,
Orissaare, Hanila, Varbla,
Tõstamaa, Pärnu, Kilingi-Nõmme,
Abja-Paluoja,
Tõrva ja Valga.
Selliseid riste liigub mööda maailma
teisigi ringi.
Need ristikäigud ei ole ühest keskusest
organiseeritud, aga eeskujusid on.
Näiteks Siimu sõber Keith Wheeler on
käinud Eestis kolm korda. Ta on kõndinud
üle 40 tuhande kilomeetri ja üle
175 riigis. Inimesed näevad risti ja neil
tekib küsimusi mitte ainult meie
missiooni, vaid ka oma suhte osas ristile
löödud ja siis üles tõusnud
Kristusega. Just linnades on võimalik
rääkida inimestega usust, vastata küsimustele,
julgustada kirikusse minema
ja palvetada nendega koos. Mõni on
avaldanud soovi proovida ise risti
kanda, et teada saada, mis tunne on.
Mida ristikandmine Sulle endale
annab?
Usujulgust, sõltuvust Jumalast ja
palvemeelsust. Eestimaal on väga palju
pikki metsaotsi, kus me lihtsalt palvetame.
Pean tunnistama, et pastorid ei
kuuluta väga sageli väljaspool kantslit
evangeeliumi. Minu jaoks on see virgutus,
võimalus häid uudiseid väljaspool
pühakoda kuulutada. Risti kandmine
lükkab mind igapäevarutiinist
välja, sunnib sildu ehitama.
Rist on küllalt raske ja selle kandmine
nõuab vist head tervist?
See oli omal ajal Sakala keskuses
EKNK Tallinna Koguduse altaririst.
Siim kruvis sellele ratta külge, mis
raskust vähendab.
Tänu Jumalale, me oleme mehed parimates
aastates ja heas füüsilises vormis.
See ei ole kerge töö, aga me mõtleme
sellele, et Jeesusel oli palju
raskem. Linnade vahel teeme vahetusi
rangelt kilomeetripostist järgmise postini.
Meile on see rütmiks ja normiks
kujunenud.
Kergliiklusteedel on hea kõndida ja
ratas koliseb vähem. Sügisesel kruusateel
tuleb manööverdada loikude vahel
ja jalad saavad poriseks. Talvel on maa
külmunud ja kui on siis õige riietus,
lendavad kilomeetrid hästi.
Palverändurid lähevad tavaliselt
pikaks ajaks teele. Te olete rännaku
jaotanud juppideks.
Me lähtume sellest, et iga päevateekond
oleks kahe kiriku vahel. Kasutame
erinevate konfessioonide kirikuid,
kes meid vastu võtavad ja risti
hoiustavad kuni järgmise rännakuni.
Korraldame ühe etapi korraga. Kes
peavad meid nägema, need näevad.
Eesmärk on inimeste teenimine teekonnal.
Me lehvitame autojuhtidele,
kes ka nii sõnumist osa saavad.
Kas iga kord on palvetund rännaku
lõpus?
Vahel on hoopis päeva alguses ja
mõnikord on päris jumalateenistus,
kus on laule küll ristist, aga ka võidust,
mida see tõi. Vastuvõtt sõltub vastuvõtjast.
Suhtumisi on ka erinevaid.
Mõni kogudus paigutab hoiule toodud
risti altarile, teine paneb puukuuri.
Üldine suhtumine on hea ja keeldunud
keegi pole.
Kas seda juhtub sageli, et satute
tee peal usklikele inimestele?
Proportsionaalselt Eesti usklikkonnaga.
Mind on isiklikult rohkemgi
puudutanud see, kui mõni inimene tuletab
meelde, et käis lapsena pühapäevakoolis
ja pärast on usust eemale jäänud.
Siis ta palvetab meiega ja lubab,
et läheb pühapäeval kirikusse. See teeb
väga rõõmsaks.
Nägime, et mõni inimene ei lasknud
ennast peatada, mõned suhtusid
asjasse natuke irooniliselt.
Ma usun, et risti nägemine tekitab
küsimusi, isegi kui nende esimene
hoiak on pilav. Mulle endale rääkis
Jeesusest mu klassivend. Mina nöökisin
teda. Kui aga üksi jäin, siis mõtlesin
kuuldu peale ja küsisin neid küsimusi
edasi. Ma arvan, et sama juhtub
siin. Rist jätab inimeste eludesse jälje,
kas nad seda just ausalt tunnistavad või
mitte. Vähetähtis ei ole ka see, mis
juhtub pärast kohtumist. Edasisel teekonnal
me meenutame neid inimesi,
kellega oleme rääkinud, palvetame
nende pärast ja palume nende eludele
õnnistust.
Täname!
KOGU SÜDAMEGA POLITSEINIK
Politseikaplan ja üks kolmest Kuulutaja
Ühingu liikmest AGO RAND
sai 50-aastaseks,
mis andis põhjust
teha temaga intervjuu.
Sa oled korraga vaimulik ja
politseinik – kumb Sa siis rohkem
oled?
Eelkõige ikka vaimulik, kuigi
kannan politseivormi. Ilma mundrita
oleks raskem politseikaplani
tööd teha, sellega olen ma üks politseinike
hulgast. Ma ei näe oma kahe
rolli vahel konflikti.
Kui palju Sul pensionini aega
on?
Kui ma vahepeal ei oleks politseist
ära käinud, siis oleksin juba
mõned päevad pensionil. Nüüd lubasin,
et töötan 55. sünnipäevani ja
siis vaatan, kas jätkan veel.
Vahepeal tegelesin muude asjadega,
avardasin silmaringi, teenisin
korralikku palka, soetasin kinnisvara
ja nüüd olen tagasi. Töötasin
arvutifirmades ja teenisin paremini
kui politseis.
Kuidas Sa usklikuks said?
Ma tulin 1985. aastal Viljandist
Tallinna kutsekooli õppima ja mu
vennad käisid Olevistes. Mulle see
seltskond sobis. Ma tegelesin Viljandis
spordiga, juba siis ei tarbinud
alkoholi. 1986. aasta novembris
tuli mulle Jumala kutse minna
altari ette eestpalvele ja paluda Jeesus
oma ellu isiklikuks Päästjaks.
Usumehi politseis vist väga palju
ei ole?
Üleliia ei ole.
Muist veel õpivad
akadeemias ja
teised juba töötavad.
Nad on heaks
kompassiks, inimesed juba teavad,
et see käib selles kirikus ja see
selles. Mina ei jõua kõigi juurde,
mul on 1300 inimest koos perekonnaliikmetega,
keda teenida. Mida
rohkem on politseis aktiivseid kristlasi,
seda lihtsam on minul kaplanitööd
teha.
Kuidas Sa politseisse sattusid?
Töötasin 1992.
aastal elektrikuna
Tallinnas tehases
«Norma». Lehtedes
igal pool kirjutati,
et politsei ei
saa hakkama, ei ole ressursse, vajatakse
töötajaid. Ma mõtlesin, et mul
on selleks tööks võimeid ja seadusekuulekust.
Astusin Nõmme politseijaoskonna
uksest sisse ja ütlesin, et tahan
politseisse tulla. Minu käest küsiti,
et milline on minu suhe alkoholi ja
tubakaga. Ma mõtlesin, et kas see
on tingimus või välistamine.
Ütlesin, et mul ei ole probleeme,
olen sporti teinud ja ei tarbi neid
ning kas see on positiivne või mitte,
aga ma käin ka Oleviste kirikus.
Juht ütles sellepeale, et väga hea,
tema ise on luterlane. Hiljem tulid
kursused, politseikool ja erinevad
ametikohad.
Seda pole vist enne juhtunud, et
politseinik kutsutakse kogudusse
pastoriks.
Ma töötasin Otepääl politseis ja
Puka Vabakogudus tegi selle ettepaneku.
Pastor Osvald Talts oli juba
üsna vana ja tahtis ameti maha
panna. Me klappisime omavahel
hästi. Tema tuli 40 aastat enne mind
Pukka ja meil oli ühesugune koguduslik
taust. Ta pakkus mulle mitu
aastat juba, et võiksin rohkem
kaasa töötada ja diakoniks saada.
Politseis ei olnud see probleemiks,
et ma koguduses kaasa töötasin.
Ühel hetkel olingi diakon ja hiljem
pastor.
Ometi pidid Sa politseist ära
tulema.
See oli mu enda soov. Ma ei olnud
nii suureks koormuseks valmis. Ma
ei ole kabinetitüüpi inimene. Inimestega
suhtlemine mulle sobis,
aga kabinetitöö politseis murdis mu
maha. Ma põlesin läbi.
Sinu pastoriaeg Pukas oli edukas.
See algas väga raskelt. Viimastel
aastatel läks noortetöö käima, lapsed
käisid pühapäevakoolis. Kohalikud
aktsepteerisid, et mäe otsas on
kirik. Lapsi oli terve kirikutäis.
Need lapsed on nüüd mööda ilma
laiali, aga Facebookis aegajalt mõni
kirjutab. Nad otsivad meid üles,
eriti mu abikaasat, kes oli pühapäevakooli
õpetaja.
Ühel hetkel läksid Sa ka Valga
Betaania kogudusele appi.
Minu mõte on see, et kui kuidagi
ei saa, siis kuidagi peab ikka saama.
Ma otsin lahendusi.
Mõni ütleb, et on sellises kriisis, et
kuidagi ei saa. Ma vastan, et võtame
aja maha ja hakkame samm-sammult
minema.
Kas Sinu isiklik läbipõlemise
kogemus tuleb kasuks, kui Sa
nüüd läbipõlenud politseinikega
tegeled?
Jah. Inimesi huvitab minu isiklik
lugu. Ma räägin neile siiralt, kuidas
ma politseis töötasin, koormused
kasvasid ja lõpuks läbi põlesin. Kui
ma kolleegidega töötan, siis panen
tähele seda, kui nad liiga kauaks
tööle jäävad, puhkuse ajal ja nädalavahetusel
tööle tulevad, kui
peaksid pere keskel olema. Siis ma
astun vaikselt ligi ja küsin, et miks
sa täna tööl oled? Nad tunnevad
mind, nad teavad, et kaplan ütleb
mõnikord, et ära jää liiga kauaks
tööle, ära kirjuta pärast tööpäeva
töökirju, hooli oma kolleegidest, ole
toetav. Ma tean, et selles ametis on
kerge läbi põleda.
Miks Sa Pukast ära läksid?
Kohtla-Järvelt
käisid meil vene
usklike lapsed eesti keelt õppimas
(vt aktuaalset teemat Kuulutajast
nr 6/140 (2001)!). Nad kasvasid
suureks ja meid hakati pulmadesse
kutsuma. Seal tekkisid kontaktid.
Kui tehti pakkumine, et Kohtla-Järve
Saaroni kogudus otsib
pastorit, siis mõtlesime, et kui
kuskile minna, siis Ida-Virumaale,
sest see kant oli nii põnev, need
inimesed olid nii huvitavad. Takkajärele
vaadates oli õige aeg. Saaroni
kogudusel oli hästi palju juriidilisi
nüansse linnavalitsusega ajada. Dokumentatsioon
oli paigast ära ja kogudusel
ei olnud maja kasutamise
luba, sest linnavalitsus ei andnud
seda. Minu juriidilisest kogemusest
oli abi.
Nüüd vaatad Sa Kohtla-Järvelt
jälle Puka poole.
Pukas on mul suvila. See on mu
pensionisammas. On koht, kuhu
tulla ja teha füüsilist tööd. See on
väga hea. Politseis on mul hästi palju
vaimset tööd. On vaja kohta, kus
teha kardinaalselt teist asja. Ma
naudin seda paika.
Saaroni koguduse pastorina
tõmbas sind tagasi politseisse.
Kohtla-Nõmmel
oli suvefestival
(vt aktuaalset teemat Kuulutajast
nr 7/213 (2007)!) ja pärast seda ütles
mul süda üles. Me tegime festivali
üsna väikese meeskonnaga ja väga
palju oli minu peal. Eks see oli märguanne,
et tuleb tuure vähemaks
võtta. Võtsin sabatiaasta ja sel ajal
otsiti politseikaplanaati inimest.
Kuna mul on politseiharidus ja olen
ka vaimulik, siis mulle tehtigi pakkumine.
Sai kaplanikursustel käidud
ja pärast sabatiaastat ma kogudust
enam tagasi ei võtnud.
Pealegi oli tingimuseks, et kuna
politsei võtab meid sada protsenti
tööle, siis oleme ka nende jaoks sada
protsenti olemas. Nüüd lubatakse
juba ka koguduses kaasa töötada.
Siis oli kaplanaat loomisjärgus ja
keegi ei teadnud, kuidas seal minema
hakkab.
Kas politseis ja koguduses
korraga töötades
on kummalisi
olukordi ka ette tulnud?
Ükskord tahtsid päästeametnikud
Saaroni kirikus järelevalvet
teha. Kuna pastor ei saanud tulla,
siis läksin mina kogudust esindama.
Kui ma töölt tulen, siis olen politseivormis.
Saime päästeametnikega
kiriku ukse taga kokku ja nemad
ütlesid, et keegi pidi kiriku uksed
lahti tegema ja nüüd on politsei ka
kohal, et mis juhtunud on. Ma
ütlesin, et mina teengi lahti. Siis nad
ehmatasid ära. Nad küsisid, et millal
saab tulla kontrollima, kas ettekirjutused
on täidetud ja ma
vastasin, et igal pühapäeval kell
kümme saate tulla järelevalvet tegema.
Meil käivad jumalateenistustel
vanglaametnikud, kaitseväelased,
politseinikud ja meedikud,
aga teie olete veel puudu.
Miks Sa Kõrgemasse Usuteaduslikku
Seminari õppima läksid?
Esiteks sellepärast, et tarkus ei
tee kunagi halba. Teiseks oli
kaplanaadis vajalik teoloogiline
kõrgharidus.
Kui ma seminari läksin,
siis ma olin veel Puka
koguduse pastor. Ma
olen seda meelt, et kui vähegi võimalik,
õppige julgelt ja omandage
teadmisi.
Sa oled igal alal praktik, mitte
teoreetik.
Mulle meeldivad praktilised tegevused,
olgu see füüsiline töö või
suhtlemine. Ma tahaks tulemust
näha. Ma lähen hommikul tööle ja
panen arvuti käima ning kõigepealt
vaatan, kellel meie organisatsioonis
sünnipäev on. Kui ma kellegagi olen
vähegi läbi käinud, siis saadan talle
kohe sünnipäevaõnnitluse. Ta teab,
et kaplan on teda meeles pidanud.
Inimesed tahavad, et neid märgatakse
ja tunnustatakse.
Politseikaplanil on veel üks
roll – sa käid surmateateid viimas.
Minu seminari lõputöö oli ka
sellel teemal. Õnnetussurmad,
enesetapud, uppumised, tapmised,
liiklusõnnetused – emotsionaalselt
on väga raske.
Eks teised politseinikud viivad
neid ka. Teen neile selleteemalisi
koolitusi. Kristlasena on mul lihtsam
neid teateid viia. Vahest on mitu
surmateadet päevas. Ma olen
kaks korda sattunud ühte perre –
öeldakse, et jälle sina... Nende
inimeste jaoks on see tragöödia. Kui
ma tean, et inimesel on mingi koguduslik
taust, olen võtnud kohaliku
pastoriga ühendust ja soovitanud
selle perega sidet hoida.
Ma võin sõnad ette välja mõelda,
mida öelda, aga iga pere, iga tragöödia
on erinev. Mina pean jääma
rahulikuks. Kuidas inimesed teate
vastu võtavad, on väga individuaalne.
Nad võivad muutuda agressiivseks.
Mulle on koer kallale ässitatud,
igasuguseid erinevaid lugusid
on olnud.
Võib-olla
on see ülerõhutatud,
et eestlased kardavad Ida-Virumaad.
Eesti president oli Narvas
mõnda aega tööl. Kuidas sina
sellesse suhtud?
Iga kõrge riigiametniku visiit
Narva ja Ida-Virumaale
on ainult
positiivne. Veel on väga positiivne,
et politseikadettide praktikabaas
on Ida-Virumaal.
Kadetid näevad
seda piirkonda ja paljud jäävadki
sinna tööle. Seda rohkem saame
eestikeelsust ja eestimeelsust sinna.
Kuidas näed Sa oma tulevikku?
Tütar ütles, et ma pean vähemalt
40 aastat veel elama, siis vaatame.
See tähendab, et tuleb hoida end
heas füüsilises ja vaimses vormis.
Elupäevad on muidugi Issanda
käes, aga ise püüan niipalju kui
võimalik tütre soovidele vastu tulla.
Täname!
INSULT ÄRATAS
Michael Schmiederer sai 34-aastaselt
insuldi. Selle ajani tundis ta end
täiesti tervena. Ja järsku – intensiivravi
osakond. Ta sai vaevalt rääkida
ning veidi ühte jalga ja kätt liigutada.
«Miks mina?» küsis ta endalt. Teda
täitis kange viha.
RATASTOOLIS ALLA
Süüdlase leidis ta kiiresti – see oli
Jumal. Teda tundis ta seni tegelikult
vähe, aga nüüd oli Ta ideaalne sihtpunkt
pahameelele. Michaeli elu oli
heal järjel. Aastaid oli ta ohtralt pidutsenud,
elus oli olnud afääre ja ehk ka
liiga palju töörabamist. Ja nüüd järsku
selline löök!?
Mõne päeva pärast märkas ta, et
suudab jälle täielikult liikuda ja rääkida.
Ta oli tänulik. Üks mõte käis tal
läbi pea: «Kui ma nüüd surnud
oleksin, oleksin tuhat protsenti
ratastooliga põrgusse sõitnud!»
ULGUV SÕDUR
Kliinikust välja saanud, hakkas ta
otsima. Üks pastor vastas tema küsimustele
Jumala ja Piibli kohta, ta sai
vestlustest tröösti ja head nõu. Kaks
aastat järjest külastas ta selle koguduse
jumalateenistusi. «Ma sain Jumalaga
ühendusse. Aga aja jooksul
jäi midagi puudu: jumalateenistused
olid kuivad ja need ei andnud mulle
enam midagi.»
Täis kahtlusi läks ta kutse peale
ühte vabakirikusse. Vaevalt olid esimesed
helid kõlanud, kui ta ulguma
hakkas – pikaaegsele elukutselisele
sõdurile oli see tõeliselt piinlik. «Ma
tundsin end kõlbmatuna ja patusena
ning samal ajal täiesti vastuvõetuna ja
hoituna. Kõik mu sees keerles ringi.»
AJAS SÕBRAD NÄRVI
Nädal aega hiljem rääkis ta ühele
koguduse kaastöölisele oma igatsusest
Jumala järele. Kas ta võiks teda
edasi aidata? See küsis vastu: «Kas
kohe või hiljem?» Järgnes palve ja
Michaeli jaoks tema elu kõige mõjuvam
kogemus: «Ma ei ole ei oma laste
sünni puhul ega enda pulmas sisemiselt
nii rõõmus olnud.»
Nüüdseks 40-aastane
mees sukeldus
kristlase seiklusrikkale eluteele.
Ta rääkis kõigile oma uuest õnnest.
«Tõenäoliselt ajasin ma mõned tõsiselt
närvi,» ütleb ta naerdes. Peatselt
hakkasid ka tema naine ja mõned
sõbrad käima koos Jeesusega. Oma
suure ande – jutuga inimesi vaimustada
– andis ta nüüd Jumala kätte.
VÄHIDIAGNOOS
2017. aastal sai ta vähidiagnoosi –
oma pulma-aastapäeval.
«Muidugi oli
see mulle šokk. Aga Jumal oli sel ajal
nii reaalne, nagu ma enne ega pärast
pole kogenud.» Tema ja ta naine sattusid
teineteisest sõltumatult korduvalt
samadele piiblisalmidele. Diagnoosi
saamise päeval oli selleks
Psalm 46,2: «Jumal on meie varjupaik
ja tugevus, meie abimees kitsikuses.»
Vahepeal oli tal veel südameoperatsioon
ja pika puudumise pärast
kaotas ta töökoha. Kes Michaeli
kohtab, näeb kõigele vaatamata
rõõmsat pereisa: «Ma tean, et koos
Jeesusega lõpeb kõik hästi, juhtugu
mida iganes.»
SIMON LAUFER
idea Spektrum
LOOTUS KASVATAS LOOTUST
Valga EKB Kogudusel «Lootus» oli
töökas suvi. Selle koguduse tugevuseks
on ikka olnud laste- ja
noortetöö,
mille üheks osaks on suvised laagrid.
Tänavu korraldati neid kolm.
KURVA MINEVIKUGA BESLAN
Aastaid tagasi tekkis kogudusel
kontakt Beslaniga Põhja-Osseetias.
Terroristid hõivasid seal 1. septembril
2004 koolimaja ja surma sai ametlikel
andmetel 344 tsiviilisikut, kellest 186
olid lapsed (loe intervjuud Kuulutajast
nr 9/203 (2006)!).
Loomulikult vajavad
sealsed inimesed vaimulikku abi, kuigi
tragöödiast on juba palju aastaid möödunud.
Tänavu korraldas Lootuse kogudus
Beslanis laagri, kus osales 53 inimest.
Tahtjaid oli rohkemgi, aga kõik ei
mahtunud laagrisse. Lapsed võtsid
avalikult evangeeliumi vastu, arutasid
Pühakirja üle, esitasid küsimusi Jumala
kohta ja sellest, kuidas nad
peaksid oma elus käituma.
Algul olnud raske otse kõneleda Jeesusest
Kristusest, Tema päästvast ohvrist.
Suurem osa lastest elavad kodudes,
kus peetakse kalliks ja säilitatakse
osseedi rahva traditsioone. Aga
aastate jooksul on lisandunud ka julgust.
Üks kohalik nooruk, kes alles viiendal
katsel laagrisse pääses, andis tunnistuse:
«Miks kõik, mis asub laagrist
väljaspool, on selline tühi, täidetud viha,
kurjuse ja kättemaksuga? Meie
laager on kodu, tugipunkt, varjupaik,
kus on soe, meeldiv ja mugav.»
LASTELAAGER EESTIS
Kodumaal korraldati kaks viiepäevast
laagrit – üks lastele ja teine teismelistele.
Jumal andis väga hea ilma –
kõik kümme päeva paistis ere päike,
kogu plaanitu sai teostada: mängud ja
sport, piiblilood värskes õhus, ujumine,
lõke. Jumal andis laagrilistele ka
tervist ja hoidis traumade eest.
Lastelaagris oli 26 last vanuses 7–11
aastat, kümme neist tulid kristlikku
laagrisse esimest korda. Personaliküsimuse
lahendasid teismelised, kes olid
täiskasvanutele headeks abilisteks.
Neid valmistati ette kevadest peale,
sest seni olid nad olnud lihtsalt osalejad
ja näinud laagrist ainult seda
külge. Jumal näitas järjekordselt, et Ta
võib nõrkuse muuta tugevuseks!
Kõige olulisem on see, millise mõju
laager jätab. Matvei, üks kõige noorematest
laagrilistest, läks pärast külla
oma sõbrale, kellel oli mitu päeva olnud
kõrge palavik. Matvei ema läks
haige poisi emaga teed jooma ja juttu
ajama, aga Matvei jäi sõbra juurde ja
ütles talle: «Sa ju ei taha enam haige
olla? Vaja on palvetada ja Jumal aitab
sind!»
Nad tõusid ja Matvei palvetas oma
sõbra tervise pärast. Järgmisel päeval
palavik langes ja Matvei rääkis oma
emale, kuidas nad palvetasid ja Jumal
vastas. Ema ja ka laagri korraldajate
jaoks oli see tunnistus, et Jumal töötab
laste südametes.
TEISMELISTE LAAGRIS OLI
PROBLEEM
Teismeliste laagris olid 12–16aastased,
kokku 24 inimest, kellest 13 olid
laagris esimest korda. Laagri teemaks
oli «Võimaluste akadeemia». Noored
astusid akadeemiasse eesmärgiga
avastada ja näidata teismeliseea suuri
võimalusi. Juba selles eas on võimalik
võtta vastu tähtis otsus oma elus –
järgida Issandat ja teha Tema jaoks
olulisi tegusid! Teismeline ise ja tema
vanus on väga väärtuslikud Jumala silmis!
Laager ei möödunud probleemideta.
Teisel päeval said juhid teada, et
nooremate poiste komandos kiusati
väiksemaid. Oli väga kurb vaadata,
kuidas esimest korda laagrisse tulnud
poiste mulje kristlikust laagrist rikuti.
See võib lapse täielikult kristlusest
eemaldada. Probleem tuli samal õhtul
lahendada.
Esimene mõte oli saata pahandusetekitajad
koju ja neid tõsiselt
noomida. Aga Püha Vaim esitas vaikselt
küsimuse: «Kas tõesti need pahad
poisid ei vaja minu armastust?» Meenus
piiblikoht, et terved ei vaja arsti,
vaid haiged.
Lastevanemad, kes tulid laagrit
kontrollima, hindasid olukorda ja
nõudsid, et laagrisse jääksid kas ühed
või teised. Juhid palusid võimalust veel
poistega kõnelda.
Pärast vestlust muutus see komando
laagri kõige sõbralikumaks. Järgmisel
hommikul ühed katsid söögilauda
teistele ja teisel hommikul oli vahetus.
Mitte keegi ei sõitnud koju. Kõige
raskem on edu saavutada oma
südames, iseloomus ning osata kustutada
konflikte ja uhkust. Selle lühikese
aja jooksul kogesid poisid võitu!
Kõigil, kes mõtlesid sellele, olid
pisarad silmis.
Sellel aastal kinnitusid lapsed eriliselt
pärast laagrit koguduse külge. Jumal
kinkis palju hinnalisi hetki ja kogudus
on lõpmatult tänulik Tema tehtu
eest! Ees on veel palju tööd ja kogudus
palub eestpalvet.
Koostatud Lootuse koguduse
noortejuhtide tunnistuste põhjal
KAEVUD AFGANISTANILE
Afganistanis saab lähemal ajal valmis
150. kaev, mille on ehitanud rahvusvaheline
abiorganisatsioon Shelter
Now. Nende abil on üle 30 tuhande
inimese saanud ligipääsu puhtale joogiveele.
150. kaevu toetas oma annetusega
Braunschweigi (Saksamaa) ühe baptistikiriku
rahvusvaheline jalgpallimeeskond.
Sellesse kuuluvad mängijad
13 rahvusest, kes on pärit Saksamaalt,
Venemaalt, Türgist, Süüriast,
Nigeeriast, Argentinast ja Afganistanist.
Kaevude ehitamine käib 2012.
aastast. Sellest ajast peale on perekonnad,
koolid, lasteaiad ja kogudused
igaüks annetanud vähemalt 950 eurot,
et afgaani külad endale puhta vee
saaksid. Üks kaev maksab keskmiselt
1900 eurot. Kui annetustest tuleb
vähemalt pool, siis paneb abiorganisatsioon
omalt poolt ülejäänud summa
juurde.
Puhas joogivesi on üks olulisemaid
probleeme vihmavaeses Afganistanis.
Ka sel suvel kannatas maa suure
kuivuse ja veepuuduse käes. Tänu
kaevudele ei pidanud külaelanikud
enam veenõudega kilomeetrite taha
minema või jõest musta vett jooma.
Sellise kaevu üle võis juunikuus
rõõmu tunda näiteks üks Kabuli provintsi
tütarlastekool. «Me olime varem
sageli haiged, kuna ei saanud piisavalt
vett juua. Tänu kaevule meil seda
probleemi enam ei ole,» ütles üks
õpilane kaevu sissepühitsemisel ja
tänas sponsoreid. Koolis õpib umbes
1500 tüdrukut.
Shelter Now tegutseb alates 1983.
aastast Pakistanis ja alates 1988.
aastast Afganistanis. Oma abiaktsioone
rahastab ta suures osas annetustest.
Afganistani 34 miljonist elanikust
on 99 protsenti moslemid.
idea Spektrum
LÜHIDALT
11. septembril otsustas Eesti EKB Koguduste Liidu
vanematekogu viia Kõrgem Usuteaduslik Seminar Tartust
Tallinna. Pärast ümberehitustöid alustab seminar tööd
Koskla 18 majas, kus asuvad ka liidu kantseleiruumid ning
käib koos Allika kogudus.
1994. aastal Tartusse ehitatud seminarihoonest kasutati
pärast päevaõppest loobumist õppetegevuseks vaid
kolmandikku. Väga oluliseks kolimise põhjenduseks leiti
olevat logistiline argument – Tallinnas ollakse kättesaadavamad
potentsiaalsetele õppijatele.
Samal päeval valis vanematekogu liidu uueks peasekretäriks
Sven-Joonatan
Siibaki (26). Ta jätkab ka senist tegevust
liidu noorsootöö juhina.
* * *
21.–23. septembrini kogunesid Tallinnas vanasse Noblessneri
laevatehasesse ligi tuhat noort juubelipiiblipäevadele
«Sinu lool on mõju». Sõnum puudutas noori, kellest
suur hulk andis oma elu Jumalale või tegi uue pühendumisotsuse.
1979. aastal Nõmme Baptistikogudusest alguse saanud
noortepäevad on läbi aastate olnud kohaks, kus kohtutakse
kristlastest eakaaslastega üle Eesti.
ÜKS PILT
1. Tallinna Oleviste koguduse ülistuskoor (dirigent Kersti Kuusk).
2. Jutlus kogudusele – Eesti EKB Koguduste Liidu endine president, koguduse endine pastor Meego Remmel.
3. Liidu president, koguduse endine pastor Erki Tamm (paremal) esitab Tarmo Ligele ametisseseadmise küsimused.
4. Õnnistust paluvad Meego Remmel, koguduse pastor Vilver Oras, Tarmo Lige isa pastor Aare Lige ja Erki Tamm.
5. Vaade saali.
6. Uus vanempastor abikaasaga.
Fotod: Kristi Jürma
|
