Eestis pole suuri mägesid. Oleme
rahul oma väikestegagi.
«Mingem üles mägedele ... Ja siis
hüüdkem alla orgu: «Ilus oled,
isamaa!»» Need Mihkel Veske sõnad
on mitmel ajalooperioodil
eestlastes patriotismi sünnitanud.
Vaadakem ringi oma ilusal maal ja
selle küngastel ning tundkem rõõmu,
et Jumal on meile niisuguse
maa elamiseks andnud.
«Ma tõusen mäele, et olla su lähedal,»
ütlevad Timo Lige laulusõnad.
«Las su Vaim täidab selle
maa! Las su au katab meie maa!
Nagu vesi merepõhja, nõnda katab
sinu au me maa.» See on meie soov
ja igatsus.
«Sest Issand, su Jumal, viib sind
heale maale, veeojade, allikate ja
sügavate vete maale, mis voolavad
orgudes ja mägedes,» kõlas Jumala
tõotus Iisraelile (5Ms 8,7).
Mitte alati ei osanud see rahvas
kahjuks Jumala annist lugu pidada.
«Mäe peal», Jumala juures taevas
on puhkepaik. Tema lapsena
on hea elada ka maa peal.
MUUDATUS MUUDATUSE PEALE
Toimetaja kommentaar
Riigireformi Sihtasutus tuli välja
muudatusettepanekutega, mille hulgast
äratasid suuremat tähelepanu
Riigikoguga seotud soovid. Enamik
sellest jutust on ammu tuttav. Võiks
öelda, et tehke siis lõpuks ära või seletage,
miks ei ole kasulik teha. Aga
midagi muuta ei saa ju see sihtasutus,
vaid Riigikogu ise. Mõnest küsimusest
võiks saada valimisteema.
Kui reform on teostatud, siis selgub
tavaliselt, et tulemus ei olegi ideaalne.
See ei tähenda, et kõik peakski jääma
nii, nagu on. Õnneks pole Eesti elu
seisnud paigal, ka Riigikogu kohta
kehtivad seadused on ajaga muutunud.
HALDUSREFORMI AASTA
Haldusreformist on möödas üks
aasta. Eestis jäi valdu ja linnasid
tunduvalt vähemaks. Uued piirid ja
nimed vajavad veel siiani harjumist.
Ja kui ühes aadressis on «Valga maakond,
Valga vald, Valga linn», siis ei
saa küll aru, miks on vaja ühte nime
nii palju korrata.
Kuulutaja laialisaatmisel ei pääse
uutest aadressidest kuidagi mööda.
Eesti Posti tellijateregister muutus
ilma, et toimetus ise oleks pidanud
midagi tegema. Aga kas ümbrikule
kirjutatavad aadressid on päris korrektsed,
seda ei teagi, tagasi pole ükski
lehepakk õnneks tulnud.
Üks viimaseid uudiseid oli, et Eestis
jääb postipunkte vähemaks. Kas
süüdi on haldusreform? Vastava ala
ministri vahelesegamine pani protsessile
veidi pidurit. Kui kauaks, seda
ei tea.
Midagi haldusreformi sarnast teevad
oma tegevusalas nii riigi- kui
ka
eraettevõtted ning otsustavaks on rahakott.
Nii rändavadki näiteks ravivõimalused
väikestest linnadest suurematesse.
Jutt kvaliteetsemast teenindamisest
on mõnigi kord poolik
tõde.
Probleem polegi selles, kuidas on
piirid tõmmatud ja kohad nimetatud.
Sellel on oma emotsionaalne tähendus.
Kõige olulisem on, et Eestis saaks
igal pool elada. Postkontorid,
ametiasutused, tootmisettevõtted,
haiglad ja koolid annavad võimaluse
normaalseks eluks, aga ka vastava ala
inimestele tööd ja leiba. Neil on
määrav osa selles, kes piirkonnas
elada saavad ja tahavad ning sellega
mõjutavad nad kohaliku rahvastiku
koosseisu ja meelsust. Sellesse nimekirja
võiks muidugi lisada veel ka kirikud
ja kogudused ning nende allasutused.
Äsjane haldusreform ei ole kindlasti
lõplik ega viimane. Nii ei pea ka
häid ideid enda teada jätma ega tulevikku
lootusetult vaatama. Eestis ei
ole mingeid pühi ja muutumatuid piire,
neid on sajandite jooksul palju
kordi liigutatud. Jumala soov on, et
me oma asupaigus otsiksime Teda
(Ap 17,2627).
ÕIGE KELLAAEG
Kevadise ja sügisese kellakeeramise
üle on ikka erinevaid arvamusi
välja öeldud. Ühtesid häirib see väga
ja teisi ei häiri üldse. Kommentaari
autor kuulub viimaste hulka. Aga kui
kella keeramisest majanduslikku kasu
ei tule ja osa inimesi on häiritud,
milleks siis seda teha?
Nüüd paistab, et on tulemas otsus
kella enam Euroopa Liidus keerama
ei hakata. Ja kohe on jälle inimesed
erinevatel arvamustel ühed tahavad
jääda talve-,
teised suveaega. Kusjuures
väga oluliseks peetakse seda,
et jääksime naabritega ühte ajavööndisse.
Aga milliste naabritega, kas
soomlastega või teiste Balti riikidega,
kui nende kellad hakkavad üksteisest
erinema?
Üks ebamugav kogemus on minevikust
olemas 2001. aastal kehtis
suvel Eestis ja Lätis erinev aeg. Oleks
ikka loomulik, kui kahes väikeses ja
omavahel tihedalt seotud riigis oleks
üks kellaaeg. Ka soomlastega peaks
läbi rääkima, aga mitte võtma Soomet
kui «vanemat venda», kelle otsused
on meile kohustuslikud.
Miks seekord Euroopa Liit igale
riigile vaba voli annab, millist aega
keegi endale võtta tahab? Tulla võib
ju väga suur segadus.
Teoreetiliselt
on võimalik, et naabrid kokkuleppele
ei saa ja igal piiriületusel peab hakkama
kella keerama. Oleks täiesti loomulik,
kui lepitaks kokku, et põhjast
lõunasse minnes on alati üks ajavöönd,
kella peab keerama ainult
idast läände või läänest itta liikudes.
Eesti peaks selgeks tegema, millist
aega, kas suvist või talvist, ta alaliselt
endale tahaks. Ei saa ju minna läbirääkimistele
sellise seisukohaga, et
las naabrid otsustavad. Valik mõjutab
igapäevast praktilist elu kui valge
või pime on siis, kui me üles tõuseme
või magama heidame. Vaimulikku
tähendust sellel ei ole.
Aja kasutamisel on küll vaimulik
tähendus: «Siis vaadake hästi, kuidas
te elate, mitte kui rumalad, vaid kui
targad, pidades aega kalliks, sest päevad
on kurjad!» (Ef 5,1516). Ja see
ei sõltu üldse talve- ega
suveajast.
USK UUELE PÕLVKONNALE
Mul on selged mälestused oma
vanaisa raamaturiiulist. Vanaisal
oli raamatuid navaho keelest, meditsiinist,
lennundusest, geoloogiast
ja paljust muust. Alles pärast tema
surma hakkasin ma mõistma, et iga
raamat esindas mitte ainult mõõdukat
huvi, vaid kirglikku ja aktiivset
nende ideede üle mõtisklemist
ning rakendamist.
Vanaisa lai uudishimu on nüüd
näha ka minu raamaturiiulites. Tema
temperament anti mulle edasi
passiivselt geenide kaudu ja kindlasti
ka aktiivselt teda imetledes.
Aga kuidas minu huvid lähevad
edasi minu lastele ja lastelastele? Ja
mis saab tähtsamatest asjadest?
Mis saab usust? Kas ma suudan
teha midagi, et anda edasi oma
lastele elavat usku Aabrahami,
Peetruse, Johannesse ja Pauluse
Jumalasse?
Kristlike lastevanematena me
loodame ja palvetame pidevalt, et
meie lapsed kogeksid elavat Jumalat
ja õpiksid Temaga koos käima.
Me soovime, et sama kirg, mis
on pannud meid põlema, põleks ka
nende südames. Soovime, et elav
usk oleks mitte ainult meie pärandus,
vaid ka nende omand.
Kui ma julgustan lastevanemaid
oma usku lastele edasi andma ja
õpetama, kuulen tihti vastuväiteid.
Mõned ütlevad, et usk ei ole midagi,
mida me saame tekitada kelleski
teises. Paulus tuletab efeslastele
näiteks meelde, et me oleme päästetud
usu kaudu «ja see ei ole teist
enestest, vaid see on and Jumalalt».
Seega me ei saa anda edasi usku,
mida ainult Jumal saab anda. Olen
põhimõttega nõus. Aga sellegipoolest
usun, et lastevanemad
võivad luua olukordi, mis valmistavad
lapse südant ette isikliku usu
vastuvõtmiseks.
KULTUUR JA USK
Ma kasvasin üles Ameerikas
kristlikus perekonnas ja niinimetatud
kristlikus kultuuris. Lapsepõlves
oli üsna tavaline oodata, et
vanemate usk läheks nagu emapiimaga
lastele edasi läbi ameerikaliku
kristliku kultuuri ja traditsioonide.
Ja nii see mul algaski.
Põhikoolist mäletan neljanda
klassi õpetajat mister Mortlocki. Ta
oli lühikest kasvu ja tunnistas avalikult
oma usku. Ta jäi üheks mu
lemmikõpetajaks. Mäletan, kuidas
avalikult palvetati pesapallimängude
eel.
Aga mäletan ka, kuidas keskkoolis
hakkas pilt usu suhtes
muutuma. Mis enne oli avalik,
muutus üha enam privaatseks
veendumuseks ja ajaga teisenes
olukord meie ümber. Olles volitanud
kultuuri kandma pereväärtusi
põlvkonnast põlvkonda, olid usklikud
üllatunud, kui sama kultuur
laiendas väärtuste definitsioone.
Kahjuks samal ajal, kui nad võitlesid
kultuuri vastu, et väärtusi
päästa, vaatasid teised pealt ja
mõistsid, et tegemist ei olnud usuga,
vaid võimupoliitikaga. Kui ma
nüüd lähen Ameerikasse, on see
täiesti teine koht kui mu lapsepõlvekodu.
Kultuur ei suutnud kanda
usku edasi järgmistele põlvkondadele.
See on sama tõde nii
Ameerikas kui ka mujal.
ISIKLIK USK
Nüüd kasvatame Eestis abikaasaga
oma kolme last. Eesti olukord
on ajalooliselt, kultuuriliselt ja
kindlasti ka suhtumises ususse
märgatavalt erinev Ameerika
omast. Ei ole saladus, et laiem
kultuur ei tunnista kristlikku usku
normaalseks. Küll on kuulsaid ja
tarku inimesi, kes võtavad jüngriksolemist
tõsiselt. Aga mulle
tundub, et paljud peavad kristlust
veidraks ja isegi ohtlikuks lisandiks
igale eestlasele omasele talupojatarkusele.
Usk on mitte ainult isiklik, vaid
väga privaatne ning oli varem
peidetud kardinate taha. Mälestus
nõukogude aja kitsikusest on tihti
selgituseks, miks inimesed niimoodi
käituvad. Aga huvitav on see, et
sama mõtlemisviis on läinud edasi
ka noortele inimestele, kes ei mäleta
midagi mahasurutud usust.
Paneb mõtlema, et tegemist ei ole
ainult õpitud kaitsemehhanismiga,
vaid omaksvõetud mõtlemisviisiga.
Nendes kogudustes, kus mina
olen käinud, on enamik liikmeid
tulnud usule ärkamisajal. Seega on
nende pöördumine seotud mitte
eelneva põlvkonna usuga, vaid
isikliku kogemusega Jumalast ja
Tema päästvast armastusest. Usk
on midagi, mida me kogeme Jumala
abiga. Teised inimesed
pastorid, sõbrad ja vanemad kristlased
mängivad ka tähtsat rolli.
Aga lõppkokkuvõttes on usk juurutatud
isiklikus kogemuses.
Kui inimene tõesti kogeb Jumalat,
siis ta usub. Ja kui ta usub,
siis on see isikliku kogemuse pärast.
Kuidas võib inimene anda
edasi teistele, isegi oma lastele, midagi,
mida Jumal on talle andnud?
Rõhuasetus on siin palvel. Usaldame
oma lapsed Jumala kätte ja
loodame, et nad kogevad Jumalat
nii, nagu meie oleme Teda kogenud.
NÄHTAV USK
Vähemalt minu kogemuse järgi
esindavad Ameerika ja Eesti
mudelid kahte sama spektri äärmust.
Üks lähenemine on usaldanud
usu kultuurile ja see on ebaõnnestunud,
samal ajal kui teine
äärmus võtab inimese minevikuhaavad
ning võõrandab usu igast
sotsiaalsest kontekstist. Hea uudis
on see, et Piibli mõned kõige iidsemad
õpetused pakuvad mõistlikku
tasakaalu nende vahel.
Mooses õpetas iisraellastele, kuidas
nad peaksid oma lapsi õpetama
ja oma usku edasi peegeldama igal
hetkel. 5. Moosese 6,69 kujutab
vaimulikku haridust mitte kui tegevust,
mis on piiratud pühapäeva,
palve või voodisse minekuga. Need
pühad sõnad, mida Iisraeli rahvas
sai Jumalalt, pidid saama kinnitatud
nende südamesse ja need pidid
olema meeles päeva jooksul ka
kõige lihtsamates tegevustes. Mooses
juhendas iisraellasi rääkima
lastega oma usust kodus, teel olles,
õhtuti ja hommikuti. Jumala sõna
peaks olema sama nähtav kui
riietus või ehted, graveeritud ja tahutud
meie uksepiitadele ja väravatele.
Ma tean, et on olemas terve
tööstus, mis toodab kristlusega seotud
plakateid, pilte ja dekoratsioone.
Aga ma arvan, et Moosese juhendi
põhjal peaks iga meie eluaspekt
olema ülistus Jumalale. Ei
ole ühtegi inimese elu osa, mis ei
kvalifitseeruks Jumala ülistamiseks.
Iisraellased olid kutsutud välja
orjusest ja paganlusest, et olla
valitud rahvas Jumalale inimesed,
keda defineerib mitte poliitika,
geograafia, varandus, vaid nende
ülistus ja teenimine.
ELU TUNNISTAGU JUMALAST
Lapses, kes kasvab sellises keskkonnas,
tekitab see loomulikult küsimusi.
Lapsed tahaks hoopis
vaadata televiisorist multikaid selle
asemel, et pühapäeval kirikusse
minna. Teismelised küsivad, et
miks kõik teised saavad seda teha,
aga mitte nemad.
Mõned küsimused võivad olla
päris ebamugavad ja keerulised:
«Miks Jumal lubab juhtuda nii halval
asjal nii heale inimesele?»
Mooses teadis, et sellised küsimused
kerkivad ja ta oli valmis
nendele vastama täie kindlusega.
Ta õpetas iisraellasi (5. Moosese
6,2025), et kui lapsed nõuavad
vastuseid selle kummalisena tunduva
ülistuse kohta, peaksid nad
jutustama lugu oma päästmisest ja
sellest, kuidas on see lugu muutnud
nende kui päästetud inimeste
identiteeti.
Selles siin on eriliselt silmapaistev
ja sügav muster, millest õppida.
Tee kogu oma elust aktiivne ja
nähtav Jumala ülistus. Õpeta oma
lapsi käituma nõndasamuti ja oota,
et nad protesteeriksid ja esitaksid
küsimusi. Kui nad seda teevad, vasta
neile põhinedes sinu enda loole,
aga ka Piibli lugudele, mis nii meie
kui ka nende eludesse sobituvad.
Muidugi saame me seda efektiivselt
teha ainult siis, kui need selgitused,
mida me anname, esindavad
reaalsust meie endi eludes. Raamatud
minu vanaisa riiulis ei olnud
lihtsalt kollektsioon, vaid pigem
salvestatud oskused, mida ta koolitas
ja treenis kogu oma elu. Samal
kombel peab meie usk olema nähtav
rohkem kui lihtsalt teooria või
elufilosoofiana. See peab olema
kirg ja meie igapäevane praktika.
Ning lisaks on veel sügavam põhjus,
miks seda võtta tõsiselt. Kui me
ei suuda oma sõnu elatava reaalsusega
tõestada ja hoiame eemale
raskete küsimustega «maadlemisest»
ega suuda kindlalt vastata
oma looga, õpivad meie lapsed ka
sellest, mis jääb puudu, ning teevad
järelduse, et usk on üks näitemäng.
Ei pääse tõsiasjast, et kristlastest
vanematel on märkimisväärne mõju
sellele, kui avatud on nende lapsed
usule.
TEOORIA JA PRAKTIKA
Üks väiksemaid raamatuid minu
riiulis on juhend selle kohta, kuidas
õppida purjetama. Pean tunnistama,
et peale väikeste väljasõitude
olen ma purjetamisest ainult unistanud.
Ning kuni viimase paari
kuuni on see raamat esindanud huvi,
mis on jäänud tahaplaanile.
Augusti lõpus veetsin ma neli
päeva laeval «Jenny Kruse». Meie
eesmärk oli jõuda Ruhnu saareni ja
me panime kõik plaanid paika, et
saada ilusti kohale ja veeta saarel
mõned mõnusad tunnid. Õhtul
lahkusime tõstetud purjedega Kihnu
sadamast, näod lääne poole ja
vaprus südames. Puhus soodne
tuul ja me lõikasime rada läbi lainete,
kuni läksin kajutisse ja heitsime
magama.
Pool viis hommikul äratati mind
üles, et ma tuleksin appi. Hõõrusin
une silmadest ja läksin üles. Minu
magamise ajal oli tõusnud marutorm
ning kordades suuremaks
kasvanud lained loksusid üle laeva
vööri.
Viis meest ootasid ahtris. Kaks
tõsist vaprat seisid roolis ning
teised nende taga hoidsid reelingust
kõvasti kinni ja aegajalt
vaarusid
peaaegu üle parda. Läbi varajase
hommiku võitlesime tormi vastu,
kuni tuuled lõpuks võitsid ja me pidime
põgenema lähimasse sadamasse.
Siiamaani kõlab kõrvades
laeva oigamine ja soigumine, kui
tuul peksis laeva otsi ja sõrestikku.
Kui ma jõudsin pärast seda seiklust
koju, otsisin oma riiulist selle
raamatu purjetamise kohta üles ja
lugesin seda kui näljane. Huvist oli
saanud kirg. Ma nägin, kuidas tuul
täitis purjed. Ma olin tundnud laeva
võimsust, kui see lõikas läbi
lainete. Ja nüüd muutus ka kõige
igavam selgitus ja terminoloogia
selles väikeses raamatus väga huvitavaks.
Ma olin ostnud selle raamatu,
kuna olin unistanud purjepaadi
ehitamisest koos oma pojaga ja
seiklemisest sellega Eesti vetes.
Kuid nüüd, olles naasnud sellest
päris seiklusest ma tean, et suudan
oma pojale sellest edasi anda ainult
seda, mis on minu kogemus ja kirg.
Ma võin juhendada teda ja toita tema
uudishimu ning võin saata ta
teele, et ta ületaks omaenda tormid.
Ainult Jumal võib täita tema purjed
tuulega. Ma ei saa enda kogemusi
üle kanda oma poja omadeks,
aga ma saan aidata luua ja toita
avatust ja valmisolekut temas, et ta
lubaks Jumala väel oma elu juhtida.
MATTHEW EDMINSTER
Rapla Vabakoguduse pastor
NÄITUS ALUSTAJATEST
Aktuaalne teema
Riigikogus avati 10. oktoobril näitus
«Vaimulikud Eesti Vabariigi sünni
ja taassünni juures». Näituse üks
koostajaid oli kirikuajaloolane PRIIT
ROHTMETS (37, PhD).
Kuidas näitus teoks sai?
Idee tuli siseministeeriumi usuasjade
osakonna juhatajalt Ilmo Ault, kes
arvas, et Eesti riigi sünnipäeva tuleks
tähistada ka riigile vundamenti ladunud
vaimulike meelespidamisega.
Tekste kirjutasime koos Ursula Haavaga,
pilte saime nii rahvusarhiivist
kui ka erakogudest. Näitus sündis siseministeeriumi
ja Eesti Kirikute
Nõukogu koostöös.
See on rändnäitus ja kes tahab seda
oma kodukohta tellida, võtku ühendust
kirikute nõukoguga. Alustasime
Riigikogust, sest näituse fookus on
riigi rajamine ja riigi poliitilises elus
osalenud vaimulikud. Kohalikes
omavalitsustes osalenud vaimulikke
me ei kajastanud, need ei oleks ühele
näitusele ära mahtunud.
Me ehitasime näituse üles kahel teljel:
esiteks ajalooline ülevaade, miks
vaimulikud üldse poliitikasse läksid
ja milline oli ajastu kontekst. Teine
telg on nende vaimulike elulood.
Kui suur oli vaimulike osa Eesti
riigi loomisel ja taasloomisel?
See on eeskätt seotud kahe teemaga.
Esiteks olid vaimulikud ühiskonna
liikmed, nad hoolisid Eesti
riigi loomisest või taasloomisest ja
see viis nad poliitikasse. Tähtsamgi
on, et vaimulikud seisid hea oma kiriklike
organisatsioonide ja kristlike
väärtuste eest. Iga riik lepib ju mingid
baasväärtused kokku, millele ta toetub,
ka selle, milline on kirikute või
usuorganisatsioonide osa riigi avalikus
elus.
Vaimulikud on osalenud ka suures
poliitikas. Kristlik Rahvaerakond
moodustas 1924. aastal valitsuse, mis
tõi Eesti välja esimesest majanduskriisist
ja oli ametis 1. detsembril
1924, kui kommunistlikud jõugud
üritasid Eestis võimu haarata. Kristlik
poliitika võib olla ka riigi poliitika.
Kas see oli põhiliselt luterliku kiriku
poliitika?
Kuna luterlik kirik oli kõige suurem
uskkond, siis kõige rohkem oli poliitikas
vaimulikke sealt. Aga nende
kõrval kuulus Riigikogusse ka baptistikoguduste
liikmeid (Gustav
Kroon, Voldemar Korjus ja Karl
Kaups) ning õigeusklikke. Kristlikus
Rahvaerakonnas oli ka Adam Podin,
kes on hea näide nii vaimulikult kui
ühiskondlikult aktiivsest mehest. Sageli
käib see koos inimesed, kes on
poliitiliselt aktiivsed, ajavad ka oma
koguduse või kiriku asja suure kirega.
Kristlik Rahvaerakond käis ju
lõpuks alla.
Poliitiline maastik muutub. Üks
pool sellest oli, et kirikuteemad said
räägitud. Teiseks muutus erakond
ajapikku luterliku kiriku ühe osa käepikenduseks.
Selle tulemusena jäi
erakond paljudest toetajatest ja liikmetest
ilma. Me oleme ka praegusel
Eesti poliitilisel maastikul näinud,
kuidas mõni erakond lihtsalt hääbub.
Palun nimeta olulist rolli mänginud
vaimulike nimesid!
Eesti iseseisvumise ajast kindlasti
Jaan Lattik, Jakob Kukk, lühikest
aega Johan Kõpp, vabakogudustest
Adam Podin, õigeusukirikust Anton
Laar. Hiljem osales ka teisi vaimulikke.
Enamik on näitusel ära mainitud,
aga alati jääb mõni välja.
Taasiseseisvumise perioodist tõstaks
ma esile neid, kes olid ülemnõukogus
Illar Hallaste ja Villu Jürjo.
Nende teemadeks olid vaimulike sotsiaalne
kindlustatus ja kiriku varad.
Omandireformi aluste seaduses sai
eraldi mainitud, et järjepidevuse alusel
antakse ka usuorganisatsioonidele
varad tagasi.
Inimestel on sageli ütlemist nende
vaimulike kohta, kes poliitikasse
lähevad.
Poliitika on üks tänamatu asi. Poliitikas
meenutatakse sind hea sõnaga
alles hiljem, kui üldse. Ka see, mida
me näitusega teeme, on tänusõnade
ütlemine tagantjärele.
Omas ajas võivad paljud asjad
tunduda negatiivsed ja mõned asjad
peavadki pälvima kriitikat. Pikemas
perspektiivis jäävad mingid teemad ja
kaalutlused pinnale ning siis hinnatakse
inimesi sageli teistmoodi. Nendegi
vaimulike eludes on olnud igasuguseid
päevi, aga Eesti riigi sünni
kontekstis peame neile ikkagi tänulikud
olema.
Uued valimised tulevad ja mõni
vaimulik on ühe jalaga poliitikas.
Eesti põhiseaduse järgi on iga
inimese enda otsustada, kuidas ta
ühiskondlikus elus osaleb. Aga kuna
vaimulik on seotud oma kirikuga, siis
on ka selle asi öelda oma seisukoht.
Seni pole kirikud reeglina vaimulike
osalemist poliitikas takistanud. Ühiskond
hindab sõnavabadust ja avatust.
Vaimulike hääl annab meie poliitilisele
elule juurde värvi ja seisukohti.
Iseasi, millised otsused tulevad.
Sageli arvatakse, et kui teha kõva kisa,
siis peab ka otsus tulema täpselt
selline. Aga nagu me oleme näinud,
siis päris nii see ei ole.
Täname!
ELVA SOBIB TALLINLASTELE
PEETER TAMM (53) on olnud 23
aastat Elva Baptistikoguduse pastor.
Kuulutajas on ilmunud tema jutlusi
ja ta on tõlkinud intervjueeritavaid.
Nüüd tegime intervjuu tema endaga.
Sa oled Tallinnast pärit, kas
Elva Sinu jaoks liiga väike koht
ei ole?
Ma elasin üsna kaua Tartus enne
seda, kui Elva kogudus mind kutsus
ja olin pealinna identiteedist juba
piisavalt kaugel. Elva kutse Kõrgemas
Usuteaduslikus Seminaris õppimise
ajal sobis mulle. Seminari lõpetasin
küll mitmeid aastaid hiljem.
Enne seminari õppisid Sa inglise
keelt.
Kõige parema meelega oleksin
soovinud Piiblit õppida, aga siis selliseid
võimalusi ei olnud. Ma käisin
Tallinnas inglise keele erikoolis.
Edasi õppimiseks tundus inglise filoloogia
loogilise variandina ja nii
astusin Tartu Ülikooli. Ma lõpetasin
ülikooli 1991. aastal ja samal aastal
alustasin seminari päevases vormis.
Sinu isa rääkis ilusat inglise
keelt juba nõukogude ajal, mis ei
olnud päris tavaline.
Isa õppis Tapa gümnaasiumis ja
sealt läks Tallinna Polütehnilisse
Instituuti. Ega ma ei teagi, kus ta
inglise keelt õppis. Praktiseerimise
võimaluse andsid talle Oleviste koguduse
ja Eesti EKB Koguduste
Liidu külalised.
Samal aastal, kui mina ja Mare
abiellusime, emigreerusid mu vanemad
ja noorem õde Ameerikasse.
Isa suri möödunud
aasta juunis, ema
elab veel. Mul on
kolm õde Ameerikas,
üks õde elab
Eestis.
Sa leidsid seminarist
endale abikaasa.
Mare on pärit Tallinna Kalju kogudusest.
Ta jättis pooleli õpingud
konservatooriumis selleks, et asuda
õppima seminari. Me oleme kursusekaaslased.
Viimasel õppeaastal
leidsime ühise tee. Mare on kaasa
teeninud mitmes Elva koguduse
olulises töölõigus laste- ja
noortetöös,
muusikatöös, Alfa-kursuste
läbiviimisel ja kontakti hoidmisel
sõpruskogudusega
Rootsis. Mare on
üks koguduse segakoori
dirigente.
Loomulikult on tema
üheks olulisemaks
tööks olnud
laste kasvatamine. Meie peres kasvab
neli poega: Miikael Johan,
Naatan Siimeon ning kaksikud
Markus Andreas ja Martin Elias.
Sa tegutsesid enne Elvat veel
Tartu Kolgata koguduses.
Ma olin seal pool aastat pastori
kohustetäitja, kui Toivo ja Einike
Pilli läksid end Ameerikasse täiendama.
Minu jaoks oli see teatud riskivõtmine,
sest tegu oli minu esimese
otsese kokkupuutega koguduse
juhtimise ja töö siseküljega. Suures
Oleviste koguduses üles kasvades ei
teadnud ma sellest tööst ja vastutusest
õieti midagi.
Kuidas Sa hindad Elva koguduse
olukorda?
Teiste hinnang oleks objektiivsem.
Kogudus on paratamatult vananev.
Kui me Elvasse tulime, oli
rõõm näha tervet hulka noori ja
nooremas keskeas inimesi. Eks
need aastad on läinud neil ka, mitte
ainult meil. Noorem põlvkond liigub
Tartusse, Tallinnasse ja kaugemale.
Noored ise on kõige aktiivsemad
evangeeliumi jagamises oma eakaaslastele.
Need inimesed on meil
aga jõudnud juba noorte pereinimeste
seisusesse ja päris noortetööks
ootame järgmist põlvkonda,
kes võtaks teatepulga üle.
Kas Tartu lähedus on Elvale
õnnetus?
Nii ja naa. 13 aastat on meil olnud
igal reedel noorteõhtu, välja arvatud
keset suve. Tartu lähedus
mitte ainult ei vii, vaid toob ka.
Meilt Tartusse läinud noored on
oma sõpradega seda noorteõhtut
ilmestanud ja täiendanud ning oma
sõpru sinna kutsunud. On ka inimesi,
kes käivad Tartust Elvasse
koosolekule.
Kui palju Elva koguduses jutlustajaid
on?
Varem oli lisaks minule veel Peeter
Liik, aga juba mitu aastat tagasi
tulid Eve ja Andres Saumets Elvasse
elama. Neist on olnud tublisti
abi nii jutlustamisel kui ka muusikatöös.
Eve on üks meie koorijuhtidest
ja ka helilooja. Margo
Meri oli kunagi meie koguduse juhatuse
esimees ja abipastor. Sellest ülesandest kutsuti ta Otepääle pastoriks.
Nüüd on ta jälle Elvas tagasi,
aga liigub ka teistes kogudustes.
Mis aitaks provintsikogudusi?
Koguduste näod on väga erinevad.
Unistusi võib olla mitmesuguseid,
aga arvestada saab ainult nende
inimestega, kes olemas on. Erinevad
välissuhted on aidanud meid
enesekesksest mõtlemisest välja.
Mulle ja kogudusele avaldas väga
suurt mõju see, et aastaid elas Elvas
Ameerika misjonär Jim Harrison
perega. Ta aitas kaasa kogudusetöös,
misjonitöös, tööpunkti rajamises
ja misjonaarse mõtlemise
külvamises ning oma kontaktidega.
Kui ta läks Eestist ära, siis oli ta
Bahreinis suure rahvusvahelise koguduse
vanempastor. Kas ta praegu
ka seal on, seda ma kahjuks ei tea.
Sellega paralleelselt on meid mõjutanud
kontaktid sõpruskogudusega
Rootsis Alundas. Sellised
välisimpulsid on aidanud mõtelda
oma kogudusest väljapoole ja pidada
oluliseks kontakte ka teiste
Lõuna-Eesti
kogudustega.
Alunda on laienev kogudus.
Nad on väga eesmärgiteadlikud.
Samal aastal, kui mina tulin Elva,
liitusid seal kaks baptistikogudust
ja misjonikogudus, et anda suuremate
jõududega ühine tunnistus.
Juba siis oli neil kokku 250 koguduseliiget
ja 300 noort noortetöös.
Avaldas muljet, et selliselt on võimalik
töötada. Nad on väga tõsiselt
võtnud ka Suurt Misjonikäsku, nad
on aidanud kaasa Rumeenias, Moldovas
ja Indias ning Eestis Elvas,
Tõrvas, Otepääl ja Antslas.
Nendest me oleme samuti eeskuju
võtnud. Arvuliselt on nad pidevalt
kasvanud ja ka oma ruume laiendanud.
Meil ei ole see sellises mahus
õnnestunud.
Nemad haaravad lihtsat koguduse
rahvast aktiivsesse töösse.
See on nende toimimise saladus.
Seitse inimest on palgal, kõik muu
teevad vabatahtlikud. Eestis teevad
ka põhilise osa vabatahtlikud ja kui
palka on üldse võimalik maksta, siis
vähestele. Nad on suutnud motiveerida
oma inimesi, nii et nad teevad
oma tööd rõõmuga.
Käisime äsja nende sõpruskoguduste
konverentsil. Kodus, kus eestlasi
vastu võeti, oli just pensionile
jäänud abielupaar. Nad ütlesid, et
olid väga õnnelikud, et said pensionile
jääda, nüüd saavad nad täie
mõõduga koguduses kaasa aidata.
See on ressurss, mida seal kasutatakse.
Inglise filoloogi haridus ei ole
Sul ka kaduma läinud.
Ei ole kindlasti. Tõlkimine on olnud
üks konkreetseid ülesandeid,
mis omaaegses kodukoguduses Olevistes
ja ka liidus mulle teha anti.
Hakkasin mõistma, et
seda andi on vaja.
Võib ju mõelda, et mida
on väikeses Elvas
inglise keelega peale hakata,
aga Jim Harrison
võib-olla
ei tohikski tänulik olla, et
ma nii palju temaga inglise keeles
rääkisin. Selle võrra oli tema eesti
keele areng nõrgem. Ma ei teadnud
ka, et Alunda kontakt käib Elvaga
kaasas.
Sa olid ka liidu asepresident.
See oli kaks aastat Helari Puu
presidendiajal. Meego Remmel oli
enne asepresident ja kuna Toivo
Pilli lõpetas töö seminari rektorina
ja läks õppejõuks Prahasse, siis
Meegole tehti ettepanek seminari
rektoriks kandideerida ja ta loobus
asepresidendi kohast. Siis tehtigi
mulle ettepanek sellele kohale asuda.
Järgmisele presidendile ütlesin
ma ära, sest lapsed olid väikesed.
Niipalju sain maitse suhu, et see
amet tähendab niisugust koormust,
et kodus ja koguduse keskel eriti
olla ei saa.
Kui Indrek Luide lõpetas
misjonisekretäri
töö, siis andsin nõusoleku
minna sellele tööle.
See oli pärast asepresidendi
ametit. Liidu vanematekogus
olen olnud
selle moodustamisest alates erinevates
rollides algul olin liidu lõuna
piirkonna vanem, praegu olen vanematekogu
aseesimees.
Sa oled teoloogi tüüpi mees ja
seminari õppejõud ka.
Aastaid tagasi paluti mul õpetada
ühte osa Piibli teoloogiast. Ei olnud
mahti pastoritöö kõrvalt iseseisvalt
ette valmistada ja õpetasin kellegi
teise materjalide alusel. Väga edukaks
ma seda ei pea. Hiljem pöörduti
minu poole uuesti ja siis ma
andsin homileetikat ning sealt edasi
Piibli hermeneutikat, mis on jäänud
minu põhiliseks alaks. Need
olen ma ise ette valmistanud. Mul
oli võimalik end ka täiendada Prahas
rahvusvahelises baptistiseminaris.
Suurem teaduslik töö tähendaks
vaimulikust tööst eemale tõmbumist
ja seda ma ei ole soovinud
senimaani teha.
Seminar läheb Tartust Tallinna.
Kas õppejõud lähevad järele
ja Sina saad ka kodulinna tagasi?
Seminari äraminek Tartust on
liidu vanematekogu strateegiline
otsus, et jõuda enamate inimesteni
Harjumaal ja Tallinnas. Seminari
algus oli ka Tallinnas, aga 28 aastat
oli ta Tartus.
Ma arvan, et kuna tegu on kaugõppevormiga,
siis õppejõud saavad
kodukohtadest Tallinna sõita. Kui
Tartu või Elva kandist minna, siis
rongiühendus on nii hea, et ei ole
probleemi.
Seminaris käib õppejõudude
noorenemine. Kas astutakse sulle
ka juba kanna peale?
Kanna peale astutakse selle teemaga,
et ma peaks leidma enda
kõrvale õppejõudude kandidaate,
kellega tegeleda ja kellega tulevikus
oleks võimalik oma tööd jagada.
See on rektori ja juhtkonna täiesti
teadlik suund. Kes on oma tööle
asunud, võiks vaadata edasi selle
pilguga, kellest võiks tulla järgmised
õppejõud.
Kas nii peaks ka kogudustes
vaatama?
See on strateegia ja tuleviku küsimus.
Väiksemas mudelis oleme näinud,
kuidas Alfa-kursuse
töös võtavad
juhid uusi ülesandeid ja
vastutust. Sama on toimunud noortetöös.
Ühine vastutuse kandmine
on viinud selleni, et kui üks juht on
läinud teiste ülesannete juurde või
muudel põhjustel pannud ameti
maha, siis teine sealt kõrvalt on
selle töö üle võtnud. Selline meeskonna
juhtimine on minu jaoks koguduses
ennast küll väga õigustanud.
Täname!
ÕNNEKS KOOS JUMALAGA
Nathanael Drahti (39) lugu kõlab
nagu moodne muinasjutt. Teismelisena
veetis ta oma ööd arvutis. Kuna
arvuti läks liiga tuliseks, ehitas ta oma
vanemate maja keldrisse vesijahutuse.
See töötas nii hästi, et tal tuli mõte
seda interneti kaudu müüma hakata:
«Mulle sai osaks tõeline edu.» Tema
seadeldisi osteti massiliselt. Nii sai ta
miljonäriks juba enne 30. eluaastat.
KÕIK TUNDUS MÕTTETU
«Mul oli kõik, mida ma soovida
oskasin,» meenutab ta raha, lugupidamine,
edu naiste juures. «Probleem
oli selles, et kõik tundus tühi ja mõttetu
olevat.» Nädala sees tuimestas ta
seda tunnet töö, pidude ja narkootikumidega.
Aga igal pühapäeva hommikul
oli see jälle kohal. «Siis istusin
ma üksinda kodus ja kõik oli totaalselt
halvasti.»
Elu võttis teise pöörde, kui ta leidis
oma baarikapist alkoholipudelite vahelt
Piibli. «Selle oli mulle kinkinud
kunagi vennanaine. Ma ei teagi, kuidas
see seal kõik need aastad seisnud
oli.» Korraga oli tema peas mõte äkki
Piibel on tõde.
Ta hakkas lugema. Loetu tabas teda
valusalt. Eriti ehmatas ta Jeesuse sõnadest:
«Kes usub Pojasse, sellel on
igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna,
see ei näe elu» (Jh 3,36). Täis küsimusi
ja kõhklusi läks ta jumalateenistusele
ja koges seal midagi, mida ta
täna nimetab uuestisünniks.
«Korraga oleks nagu minu süda
lõhki käristatud,» jutustab Draht. «Siis
ma mõistsin see on Jumal.» Taevast
tuli valgusekiir ja see tabas teda. «Siis
näitas Jumal mulle, kuidas Ta oli mind
õnnistanud ja mind õigete otsuste
juurde aidanud.»
PÕHJALIK MUUTUS
Noor ettevõtja oli võidetud. Kui jutlustaja
küsis, kas keegi kuulajatest tahaks
oma elu Jeesusele üle anda, läks
Draht ette: «Kui ma seal seisin, tundsin,
et kõik minu patud on andeks antud.
Mu õlgadelt oleks võetud nagu
hiiglaslik koorem. Sel hetkel andsin
ma andeks kõikidele inimestele, kes
olid mind kunagi haavanud. Tundsin
kirjeldamatut õnnetunnet.»
Draht imestab veel tänagi selle kogemuse
üle: «See tabas mind täiesti
ettevalmistamatult. Ma olin küll kasvanud
kristlikus kodus, aga vaatasin
kõike kriitiliselt.»
Draht muutis oma elu radikaalselt.
Metsikutest pidudest ja pinnapealsetest
suhetest oli saanud minevik.
Nüüd on ta abielus ja kahe väikese
lapse isa.
Oma äri ajab ta kristlike põhimõtete
järgi: «Kõiki meie 45 kaastöötajat koheldakse
võrdselt, kaasaarvatud praktikandid.
Me ei talu mingit pilkamist
ega valetamist, käsitleme kõiki vigu
avalikult ja toetame kõiki nende isiklikus
arengus.»
DAVID WENGENROTH
idea Spektrum
HEADEL JA HALBADEL AEGADEL
Mark Backhausi (46) jaoks tähendab
kristlaseksolemine elu ligimeste
teenistuses. Juba noore mehena otsustas
ta sellepärast oma tuleviku siduda
Päästearmeega, mis on pühendunud
tööle sotsiaalsete abivajajatega.
Ka tema abikaasa valis sama tee.
Koos on nad pikka aega Lõuna-Saksamaal
tegutsenud.
1998. aastal said neist Päästearmee
ohvitserid, alates 2012. aastast vastutavad
nad töö eest Leipzigis. Sotsiaalseid
vajadusi arvestades korraldavad
nad 20 kaastöötajaga noortetööd,
koosolekukeskust, mööbli
müüki abivajajatele ja veavad ka
Päästearmee kogudust. Ikka ja jälle
kogevad nad, kuidas külastajate
südameuksed avanevad, kui neid lugupidamisega
ja omakasupüüdmatult
koheldakse.
VÄHIDIAGNOOS
Abielupaar tegutseb käsikäes nagu
sissetöötatud meeskond. Aga 2016.
aasta suvel tundis Backhaus valu
puusades ja seljas. Füsioteraapia ei
toonud leevendust. Edasistel uuringutel
leidsid arstid kõhust halvaloomulise
kasvaja. Backhausi opereeriti
ja vähk eemaldati, kuid metastaasid
olid juba jõudnud maksa.
Juba samal aastal tehti teine operatsioon,
kuid siirdeid ei suudetud
täielikult eemaldada. «Ükski arst ei
julgenud prognoose teha, kas üldse on
veel mingeid paranemisvõimalusi,»
meenutab Backhaus. Aga otse keset
seda rasket aega tundis perekond eriti
tugevalt Jumala armastust. «Usk
kannab sellistest olukordadest läbi,»
on Backhaus kindel.
JUMAL OTSUSTAB
Isegi siis, kui Backhausil olid haiglas
nii suured valud, et ta karjus, julgustas
Jumal teda teistele tunnistama.
Kui tema kaaspatsiendid surmast
rääkisid, võis Backhaus täie veendumusega
öelda: «Jumal on minuga ka
siis, kui ma surema peaksin.»
Sel ajal süvenes Backhausis teadmine,
et peame jätma Jumalale õiguse
otsustada elu ja surma üle. Igapäevaselt
koges ta aga korduvalt, et Jumal
hoolitseb meie eest ka pisiasjades, kui
me Teda kindlalt usaldame.
Rehabilitatsioon võttis jõu ära ja
Backhausi naine pidi tööd juhtima
üksinda, aga inimesed kogudusest
aitasid tal seda aega üle elada. Tänase
päevani saab mees keemiaravi, ühe
ravikuuri igal nädalal. Sellel on kõrvalmõjud
nagu juuste väljalangemine
ja söögiisu kadumine ning probleemid
nahaga. Ja ometi teab ta, et on
Kõigekõrgema juures hoitud nii
headel kui ka halbadel aegadel.
LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum
«Ja Ta ütles: «Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige
on Tema silmis, paned tähele Tema käske ja täidad kõiki Tema korraldusi, siis
ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest
mina olen Issand, su ravija.» Siis nad tulid Eelimisse; seal oli kaksteist
veeallikat ja seitsekümmend palmipuud. Ja seal nad lõid leeri üles vee äärde.»
(2Ms 15,2627). Pilt on tehtud Iisraelis.
ELU PÄRAST INSULTI
Wilfried Herr (64) annab oma saatusekaaslastele
nõu ärge andke alla,
vaid palvetage! See tähendab tema
jaoks usku Jumala jõusse. Meie Issand
ei tee vigu.
Herr on üldarst ja teeb oma tööd kirega
ka pärast nelja insulti. Viimane
neist oli kolm aastat tagasi. Pärast seda
asus ta aga jälle arstiametisse, et
teisi aidata.
NEW YORGIST MAALE
Gümnaasiumi lõpueksamid sooritas
ta õhtugümnaasiumis, õppis seejärel
üld- ja
hambaarstiks, täiendas
end psühhoteraapias ja töötas mõned
aastad New Yorgis. 32 aastat tagasi
asus ta arstina tööle ühes väikses
maakohas.
Lõõgastust pakkus talle ikka sport.
Ta jooksis maratoni. Praegugi loodab
ta, et saab oma haigestumistele vaatamata
tulevikus jälle joosta, kasvõi
vähemalt poolmaratonigi (umbes 21
kilomeetrit). Hiljuti osales ta heategevuslikul
rahvajooksul. Veel on tal
unistus minna oma kolmerattalise
jalgrattaga sõitma 12-kilomeetrilist
distantsi.
Inimlikku energiat oli Herril palju,
kuni 2012. aastal tabas teda esimene
insult. Ajust ei käinud veri enam
õigesti läbi, veresooned olid lubjastunud.
Sellel puhul on oluline kiire abi,
mida ta ka haiglas sai. Juba kolme
tunni pärast tundis ta end jälle hästi.
2014. aastal tuli teine insult. Jälle
tuli abi kiiresti. Kõige tõsisemad tagajärjed
olid kolmandal insuldil samal
aastal: «Oli selline tunne, nagu oleks
vasakul pool oimukohas auk, kust minu
mõtted, teadmised ja ka minu isiksus
lihtsalt välja voolavad.» Tulemuseks
oli vasakpoolne halvatus.
EI ANNA ALLA
Pärast haiglast väljatulekut täitis ta
raudse distsipliiniga raviprogrammi.
Tal oli kindel tahtmine ilmtingimata
uuesti jooksma õppida. Selle saavutamiseks
hankis ta endale kaaluta oleku
jooksulindi, mida kasutavad ka
kosmonaudid. Jooksmiseks hädavajalikud
liigutused tuli uuesti ajusse
salvestada.
Igapäevaselt treenis ta vähemalt
kaks tundi ka jalgrattaga. Lisaks sai ta
füsioteraapiat ja tööteraapiat. Märtsis
2015 tabas teda aga neljas ja siiani
viimane insult. Ta tegi trenni edasi:
«Alla anda ei tule mulle mõttessegi.»
PÜHAPÄEVITI KIRIKUS
Jumala suhtes ta viha ei pea ja Talle
etteheiteid ei tee. «Võibolla
tahab Ta,
et ma areneksin?»
Kust ta jõudu ammutab? Teda aitab
perekond, abikaasa Ina ja seitsmeaastane
poeg Jonas-Amadeus:
«Ma tahaksin
oma poega täiskasvanuna näha.»
Ja muidugi kristlik usk. Pühapäeviti
käib ta jumalateenistustel. Ta
palvetab palju. «Issand on minu karjane
ja see ei ole ainult 23. psalmis
kirjas, vaid seda kogen ma iga päev.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
KAKS SÜNDMUST
Tartu Salemi kirikus oli 6. oktoobril Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori Einike Pilli 50. sünnipäeva puhul
konverents «I have a dream» (Mul on unistus) alapealkirjaga «Eluloolisi vaateid teoloogiale». Konverentsi järel oli
vastuvõtt. Pildil jagab juubilar torti.
Foto: Margus Antson
Tallinnas Energia Avastuskeskuses tähistati 13. oktoobril konverentsiga Eesti kristliku meedia 30. aastapäeva. Pärast
korraldas Raadio 7 oma 25. juubeli puhul piduliku vastuvõtu. Pildil on EELK peapiiskop Urmas Viilma ja Raadio 7
tegevjuht Helle Aan.
Foto: Urmas Roos
Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki
Tamm ja liidu lõuna piirkonna vanem Leho Paldre ordineerisid
14. oktoobril 2018 pastoriteks Valdo Maamägi (Tõrva Immaanueli Koguduses) ja Otto Aavistu (Valga
Betaania Baptistikoguduses)
1. Valdo Maamägi ordineerimine.
2. Naabrit õnnitleb Helme Maarja EELK koguduse õpetaja Arvo Lasting (vasakul).
3. Lapsed Tõrvas laulmas.
4. Riina Tamm, Erki Tamm, Leho Paldre ja Tõrva poliitik Tarmo Tamm söögilauas.
5. Angelina ja Vladislav Panenko laulsid nii Tõrvas kui Valgas.
6. Valga Peeteli EKB Koguduse pastori Pavel Kulikoviti õnnitlust kuulavad Otto ja Monika Aavistu pojaga.
|