Põud on ära võtmas osa Eesti tänavusest põllusaagist. Ilmad on liiga kuumad isegi mõnede puhkajate jaoks.

Nälg meid õnneks ei ohusta, sest rahvusvaheline kaubandus toimib. Toiduaineid ja loomasööta müüakse üle riigipiiride, ka meie oma saadused ei jää sugugi kõik siia. Seepärast peaks meid huvitama ka teiste maade põldude saagikus. Hea, kui saame kallilt müüa ja odavalt osta, aga juhtub sedagi, et hinnad on just vastupidi.

Praegu on suur osa saagist veel koristamata, hulk kasvamisaega veel ees. Palugem Jumalat, et maa võiks rohkem vilja kanda ja põllumees saaks selle kätte. Ei ole liiga vara mõtelda juba ka järgmise aasta saagile. Isegi linnastunud inimesed mõistavad, et ikaldused on halvad asjad, lõpuks mõjutavad need ju kõigi rahakotti.

Prohvet ei kaotanud lootust: «Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas» (Ha 3,17–18). Võime taldriku õigetpidi keerata.

JALGPALL VEERES RINGI

Toimetaja kommentaar

Helsingis kohtusid USA president Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin. Enne tippkohtumist käis suur hädaldamine, et Trump võib kedagi või midagi Venemaale maha müüa. Nii vist ei läinud. Käis diplomaatiline mäng, mille lõpuosas sai Trump Putinilt kingituseks jalgpalli.

Trump on kahtlemata omapärane president, ega kahvatud isiksused sellele kohale ei sobigi. Valitsejate kallal viriseda võib igaüks, aga enamik hädaldajaid ja õpetajaid ise valitsemiseks võimelised ei ole.

«Kuninga sõnal on meelevald, ja kes võiks temale öelda: «Mis sa teed?»» (Kg 8,4). Tänapäeval võib juba öelda ka, aga palvetama peaks kindlasti.

JALGPALL JA RIIGIPIIRID

Pikk jalgpallimaraton Venemaal sai läbi. Kuuldavasti said venelased maailmameistrivõistluste korraldamisega hästi hakkama.

Seekord jäid kõik medalid Euroopasse. Kunagi nii võimas Lõuna-Ameerika on tagaplaanile jäänud. Aga Euroopa maade meeskondades on nüüd palju mitte-euroopa päritolu mängijaid. Sport annab neile inimestele võimaluse saada uuel kodumaal tuntuks. Küllap saavad nad paljudele eeskujuks, võib-olla ka põliseurooplastele?

Maailmameistrivõistlused tõid Venemaale palju fänne, kellest osa ei mõtlegi koju tagasi minna, vaid vaatavad Euroopa poole. Võib-olla nad tegelikult polegi jalgpallihuvilised. Nendega on juba ka Eesti piirivalve pidanud tegelema.

Ajakirjandusest leiab huvitavaid teateid. Mõned üle Eesti piiri jõudnud võõramaalased arvavad, et on pääsenud Rootsi, Saksamaale või Poolasse. Näeme, kuidas lihtsameelseid petetakse, hea raha eest pealegi. Tänapäeval, kus pea iga mobiiltelefon annab võimaluse asukohta kindlaks teha ja kaarti vaadata, on niisuguste teadete lugemine kummaline. Täiesti ilmselt ei ole need inimesed arstid, IT-spetsialistid ega oskustöölised, keda meile ja ülejäänud Euroopale tarvis olevat – nemad leiaksid endale parema viisi Euroopasse jõudmiseks. Need piiririkkujad ei ole ka sõjapõgenikud, keda peaks aitama. Kui neid ei õnnestu tagasi saata, jäävad nad tõenäoliselt sotsiaaltoetustest elama.

On ilmne, et Eesti-Vene piir tuleb valmis ehitada. Praegu käib poliitiline vaidlus selle ümber, milline see olema peaks ja kuidas raha säästa. Muidugi võiks sama suure raha eest näiteks maanteid ehitada, aga kuna osaliselt on vist tegemist sihtotstarbelise rahaga Euroopa Liidult, siis sellega saabki ainult piiri ehitada. Teeme siis parem hea ja kindla piiri.

Alustasime jalgpallist ja kuhu me välja jõudsime? Paljud üksteisest kauged asjad saavad elus kummaliselt kokku. «Aga tarkus – kust seda leitakse? Ja kus on arukuse asupaik?» (Ii 28,12).

JALGPALLIPOISID PÄÄSESID

Tais koopasse vangi jäänud noored jalgpallurid ja nende treener päästeti. 12 poissi vanuses 11–16 aastat ja nende 25-aastane treener läksid koobastesse seiklema. Ootamatult puhkenud vihm ujutas koopad üle ja nad jäid lõksu. Hädasolijad leiti umbes 800–1000 meetri sügavuselt ja nende teekond maa peale oli 3,2 kilomeetrit pikk. Tai poistele ja treenerile tõttasid appi inimesed 19 maalt. Üks päästjatest kahjuks hukkus.

Lõpptulemus oli niisiis hea. Eesmärk oli ühine ja selle nimel panustati kõik. Tegutseti otsustavalt ja valiti välja kõige kindlam päästmismoodus. Poliitikaga ei tegeletud ja raha kulutamise üle ei vaieldud, vähemalt ei kostnud see meieni.

Ajakirjandus tõstatas küsimuse, et miks kogu maailm muretses nende poiste pärast, aga paljude teiste hädalistega tegeletakse vähe. Ega siin ühest vastust ei ole. Jalgpallipoiste lugu oli erakordne, nende aitamine oli võimalik, tegutsema pidi kohe ja kõik toimus vähem või rohkem avalikkuse silma all. Ei olnud vaja korraldada sõda, pidada läbirääkimisi ega maksta kellelegi salaja lunaraha. Vahel pahandatakse, miks on vaja kaugetele ja võõrastele maadele abi anda. Tai poiste loost on põhjus näha. Sellel riigil ei olnud vajalikku hulka koopasukeldumise spetsialiste, neid on üldse vähe ja need korjati üle maailma kokku.

Tavalisi sõdureid või ka eriväelasi ohtlikes kohtades kasutades oleks mõnedki neist veel surma saanud. Nii võib eriolukordades ka Eesti spetsialiste vaja minna. Ja üldse ei ole ilus nuriseda, kui abi antakse tõelistele abivajajatele, mitte petistele.

Paljud usklikud palvetasid jalgpallipoiste pääsemise pärast. Jumal kuulis palveid. Me võime ka edaspidi paluda kaugete ja lähedaste pärast – «Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole Ta kõrv kuulmiseks kurt» (Js 59,1), õpetab meid Piibel.

RISTIMISE VÄÄRTUSTEST

«Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale evangeeliumi Jeesusest. Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: «Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?» Aga Filippus ütles: «Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!» Tema vastas ning ütles: «Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!» Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem, ja ta ristis teda.» (Ap 8,35–38)

On suvi ja hea aeg ristimiseks ning me süveneme seda teemat käsitlevasse teksti. Etioopia kojaülema ja Filippuse kohtumine kestis vaid mõne tunni ning juba Filippus ristis tema.

Kas mitte liiga kiiresti? Mõeldes sellele ja vaadates seda sündmust laiemalt, näeme, et see ei olnud nii. Mis seda kinnitab?

1. AEG

Reis kaarikuga Etioopiast Jeruusalemma kestis rohkem kui mitu päeva – see kestis mitu nädalat. Selleks, et paganliku taustaga mees võtaks ette küllaltki vaevalise teekonna, pidi olema tõsine tahtmine. Ta tuli küll selleks, et õppida Jumala kummardamist sellisel viisil, nagu Jeruusalemmas tehti, aga sealt oli üsna lühike maa evangeeliumini. Filippus oli kuulekas Pühale Vaimule ning läks kõrbeteele, teadmata, keda ta seal kohtab.

Piibel ütleb: «Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad!» (Ps 84,6). Laulik ütleb Talle Kiituse lauluraamatus (II 300): «Teekäija, ära karda siin kitsal eluteel, mis kõrbest läbi viib, kus hädaohud ees; sest väga kallis tõotus on antud sinule, mis igal ajal seisab uus ja kindel täiesti.»

2. RAHA

Etioopia mees oli Jeruusalemmast ostnud prohvet Jesaja raamatu. Tol ajal oli Jumala sõna saadaval üksikute raamatutena, kirjarullidena. Need olid kõik käsitsi kirjutatud ja nende hind sõltus sellest, kui mahukas raamat oli. Jesaja raamat on Vana Testamendi kõige mahukam raamat ning seetõttu väga kõrge hinnaga. Ainult mõnedel üksikutel inimestel oli rahaliselt võimalik seda osta. See mees oli teinud suure väljamineku ning tänapäevaselt öeldes – hea investeeringu. Suure raha panustamine vaimulikesse väärtustesse on üks märk inimese vaimulikust küpsusest.

Prohvet ütleb: «Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head...» (Js 55,2). Laulik ütleb (VL 302): «Oh Jeesus, end rõõmuga ohvriks ma toon, just nii kui ma olen ja kõik, mis mul on. Oh õnnista ise sa ülevalt mind, et valgeks kui lumi võiks saada mu hing!»

3. PIIBLI LUGEMINE

Mees mitte ainult ei ostnud Jesaja raamatu, vaid ka luges seda ja luges valjusti. Tol ajal ei olnud Piibli tekst veel jaotatud peatükkideks ja salmideks. Kirjakoht, kuhu ta lugemisega oli jõudnud, paikneb tänapäevases jaotuses 53. peatükis. Kui arvestada, et raamatus on 66 peatükki, siis lihtne arvestus näitab, et ta oli jõudnud juba üle 80% raamatust ära lugeda.

Mitte ainult lugeda, vaid ta püüdis ka loetust aru saada. Ja kui ei saanud, siis küsis selgitust. Tema küsimus «Kellest räägib prohvet?» on sisuline küsimus. Ning Filippus vastas talle.

Psalmist ütleb: «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel!» (Ps 119,105). Laulik ütleb (VL 165): «Usalda Jumala sõna, patuga võitleja hing! Ära sa järele anna, Issand ju kinnitab sind. Hüüdkem nüüd, õed ja vennad, siis Issand aitab meid! Piibli tõed on kõik kindlad, pühaks pidagem neid!»

4. VAIMULIK VESTLUS

Kui Filippus kuulis, mis teksti Etioopia mees luges, siis ta küsis: «Kas sa ka mõistad, mida sa loed?» Kas me kujutaks ette, et too mees oleks vastanud: «Tänan, härra, see on minu asi, mida ma loen ja ma pean sellest ise aru saama.» Siis oleks vestlus lõppenud enne, kui see jõudis alata. Aga õnneks see mees oli avatud vestluseks ja palus Filippust istuda tema juurde tõlda ning rääkida temaga.

«Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?» Filippus istus tõlda, vastas tema küsimustele ja lähtudes sellest kirjakohast kuulutas talle evangeeliumi.

Prohvet Jesaja raamatut on nimetatud ka Vana Testamendi evangeeliumiks, sest seal räägitakse nii palju Jeesusest. 53. peatükk on ideaalne alustekst Hea Sõnumi kuulutamiseks.

Mt 8,16–17 on öeldud: «Aga õhtu tulles toodi Tema juurde palju seestunuid, ja Ta ajas vaimud välja sõnaga ja tegi haiged terveks, et läheks täide, mis on öeldud prohvet Jesaja kaudu: «Tema võttis enese peale meie haigused ja kandis meie tõved!»» Evangelist vaatab Jeesuse tegusid ja kinnitab, et see ongi see, millest Jesaja on kirjutanud just 53. peatükis.

Ühes Võidulauliku laulus öeldakse (55): «Kiusatuse tunnil võib Ta aidata, elu mõistatused seletab Ta ka. Teeni Teda rõõmsalt, ütle: «Saada mind!» Tee kõik kahtlemata, Jeesus aitab sind.»

5. ISIKLIK TUNNISTUS

Tee, mida mööda etiooplane sõitis ja mis kulges Jeruusalemmast lõuna poole, oli kõrbetee. Veekogusid, jõgesid või järvi, selle tee ääres ei olnud. Küll aga leidus kõrbes oaase, kus oli allikas või allikad ja nende juures veekogu, mis võis olla suure tiigi mõõtmetega. Teekäijad teadsid nende asukohti ja need olid elulise tähtsusega, sest seal sai oma veevarusid täiendada. Mõnes kohas olid need nii suured, et neisse võis sisse minna. Just ühe sellise juurde jõudsid Etioopia mees ja Filippus. Tõenäoliselt võis seal olla ka teisi teekäijaid. Igal juhul oli järgnev avalik toiming.

Ristimine kui selline ei olnud tundmatu teema nende välismaalaste jaoks, kes olid huvitunud Iisraeli usust. Kui välismaalane oli läbi teinud põhjaliku pühendumisriituse, siis oli just ristimine üks lõpliku pühendumise toiming. Filippus andis sellele kristliku sisu. Nii ei ole üllatav, et kui etiooplane vett nägi, ütles ta: «Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?» Filippus ütles selle peale. «Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!» Seepeale vastas mees: «Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!» See oligi tema isiklik tunnistus. Seejärel ei olnud Filippusel põhjust asjaga viivitada ning tõld peatati, nad astusid mõlemad vette ning Filippus ristis tema vee alla kastmisega.

Jeesus ütles: «Kes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees» (Lk 12,8). Ja kirjast roomlastele loeme: «Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks» (Rm 10,9).

«Mustas laulikus» on laulus 93 sõnad: «Jeesuse jälis astun nüüd ma ristimishauda, mis seadnud on Ta, surmasse maetud, tahan nüüd ma Kristuse sees olla täiesti ka.»

Kui me nüüd oleme näinud, et inimene pühendab oma aega vaimulikele asjadele, kulutab raha vaimulikult väärtuslikule, loeb hoolega Jumala sõna ja mõtleb selle sisu üle, on valmis vestlema vaimulikel teemadel ja annab ka selge isikliku tunnistuse, siis on ta valmis ristimiseks.

6. JÄRELDUSED

Mõnikord võib ristimise teema käsitlemisel tunduda, et see puudutab ainult neid, kes ristimiseks valmistuvad. Ma väidan, et see pole nii. Meil igaühel, kes nimetame endid ristiinimesteks, on hea sellele ikka ja jälle mõelda.

Esiteks. Millele kulub minu aeg täna? Aeg on väärtus, mida kõigil inimestel on samapalju. Kui palju on selles aega, mis kuulub otseselt Jumalale: kirikus või palvemajas jumalateenistusel käimine, Jumala koja korrastamisega seotud tööd, palvetamine, Jumala sõna ja vaimuliku kirjanduse lugemine, misjonireisid, abivajajate eest hoolitsemine jne? «Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele» (Kl 3,23).

Teiseks. Mille peale ma kulutan oma raha? Raha hulk inimeste käes on erinev. Seepärast küsin: kui palju sellest proportsionaalselt läheb Jumala riigi töö heaks? Kui palju kogudusele; Piibli tõlkimise, trükkimise ja levitamise toetamisele; misjonitöö toetamisele; kristlike ettevõtmiste toetamisele (laste- ja noortelaagrid, Lootuse küla, Samaaria Eesti Ühing)? «Aga Jumal on vägev teile andma kõike armu rohkesti, et teil ikka oleks kõike igati küllaldaselt ning oleksite rikkad iga hea teo tarvis» (2Kr 9,8).

Kolmandaks. Kui palju ma võtan päevas aega Jumala sõna jaoks? Mitte ainult lugemiseks, vaid ka mõtisklemiseks, et loetust aru saada ja osata õiges kohas öelda: «Kirjutatud on!» Kui palju ma võtan aega Jumala sõna kuulamiseks (hommikupalvused, Piiblivõti, vaimulikud tele- ja raadiosaated, piiblitunnid)? «Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, et mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal!» (Jr 15,16).

Neljandaks. Kas ma olen valmis inimestega rääkima vaimulikel teemadel? Me kohtame inimesi, kes mõnikord üsna ootamatult võivad küsida meilt midagi. See võib juhtuda poes või turul või bussis või rongis või mujal. Vahel on need küsimused kiuslikud nagu Jeesuse vastaste puhul (Mt 22,35), aga mõnikord on küsimus täiesti siiras. Me vajame jumalikku tarkust, et õigesti vastata. Vahel kestab meie kohtumine ainult mõne minuti ja me vajame otsest Püha Vaimu juhtimist, et kasutada seda hetke. «Pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on» (1Pt 3,15).

Viiendaks. Kas ma olen valmis ennast selgelt tunnistama Kristuse poolele? Siin maailmas – ja eriti lõpuajal – võime sattuda olukorda, kus on kiusatus muganduda, püüdes hoida inimestega head läbisaamist. Tõe tunnistajal on vastutus eelkõige Jumala ees, aga ka inimeste ees. «Sest me ei kuuluta mitte iseendid, vaid Kristust Jeesust, et Tema on Issand ... Sest Jumal, kes ütles: «Paistku valgus pimedusest!», on see, kes on hakanud paistma meie südametes, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust.» (2Kr 4,5–6).

Ristitud inimese vastutus on elada ristiinimesena, kuni meid Issand taevakoju kutsub.

EENOK PALM
Haapsalu Baptistikoguduse pastor

TÖINE AEG NUUTSAKUL

Aktuaalne teema

Nuutsaku Õppe- ja Puhkekeskuses on külastamise kõrgaeg. Haldusjuht TANEL VAINURA (38), kes koos abikaasa Leiliga keskust hooldab, räägib oma argipäevast.

Kas Nuutsakul on suvel mõni niisugune päev ka, kus külalisi ei käi?

Juulis ja augustis on kõige rohkem kolm vaba päeva, juuni algul olid mõned augud sees. 90 protsenti ajast on kinni pandud.

Kas te abikaasaga suvel siis üldse puhata ei saa?

Puhkepäevi saame suveks planeerida siis, kui meil on asendajaid. Sel aastal ühed lahked inimesed pakkusid meile abi. Nad on nõus meid kaheks nädalaks ära laskma. Oleme Nuutsakul alates 2005. aastast. See on esimene kord, kui keegi ise pakkuma tuli. Meile on organiseeritud puhkust enne ka, aga pakutud varem ei ole.

Talvel ei saa te ka pikalt ära olla.

Ka talvel oleme enam-vähem kohal, siis on lapsed koolis ja lasteaias. Me ju elame siin, see on meie kodu.

Mis on suvel kõige suurem töö?

Põhiline mure on, et laagrite tulekuks oleks maja korras. Sellele lisanduvad kõik pooleliolevad tööd, mis on ehitustest jäänud või mille oleme ise planeerinud.

Üks laager läheb ära ja teine tuleb kohe sisse. Kuidas on võimalik nende vahel kõik korda saada?

Kasutame sama süsteemi kui hotellides, et toad palume vabastada kell 13.00. Kui samal päeval tuleb sisse uus laager, siis me palume toad varem vabastada, et me saaksime rutem koristama hakata, aga me ei aja inimesi platsilt minema. Meeste- ega naistetöid meil ei ole, siin tuleb meil mõlemal kõike teha. Mina koristamisest eemale ei hoia.

Meil kokka ei ole, iga laager tuleb oma kokaga. Palume, et nad enda järel köögi korda teeksid. On juhtunud, et köök ei ole nii korras nagu me tahaksime, siis Leili koristab kööki ja mina jõuan samal ajal terve maja ära puhastada. Köögi koristamine võtab tohutult aega.

Aga on ka laagreid, kus me ei pea ise midagi tegema. Maja koristamist me ei nõua. Palume asjad ära võtta, et midagi maha ei jääks. Oleme avastanud, et nii on kõige lihtsam nii meie kui laagriliste jaoks.

Millised on praegu suuremad ehitustööd?

Kui Eestimaa suvesid vaadata, siis vajame suurt katusealust. See on praegu pooleli. Sellele tulevad klaasist lükanduksed ümberringi ja hoone on täielikult suletav. Suve lõpuks saab see enam-vähem valmis, aga kõik ei sõltu meist. Katusealune on mõeldud erinevateks tegevusteks nagu seminarid, grupitööd, kontserdid, pulmad, jumalateenistused jm.

Kas Nuutsakul on alalisi kliente?

Osa kogudusi käisid siin enne meid ja käivad nüüd ka. Väljastpoolt Eesti EKB Koguduste Liitu käivad meil adventistid ja paar luteri kogudust. Käivad ka noorkotkad ja kodutütred. Kui tullakse väljastpoolt kirikuringkondi, siis me ütleme alati, et koht on alkoholivaba. Mõnikord on usaldust kuritarvitatud ja neid seltskondi me rohkem võtta ei saa. Sellel kohal on oma reeglid.

Missugused muudatused on olnud 13 aasta jooksul?

Nuutsaku on väga palju arenenud ja see pole muidugi ainult meie töö. Juurde on tulnud kämpingumajad, nüüd see suur katusealune. Me oleme saanud tervele majale remondiga tiiru peale teha. Enne oli üks saun, nüüd on kaks. Metsa all on ronimisrada, tegime väikese jalutamisraja. On lasteväljak ja pered on väga rahul, sest lastel on siin palju tegevust. Lapsed on teretulnud, nende peale ei vaadata viltu, kui nad kisavad ja karjuvad. Väga paljud inimesed on siia panustanud ja sellepärast on Nuutsaku selline meeldiv koht.

Millest Sa unistad?

Nuutsaku on selleks, et võimalikult paljud inimesed seda kasutada ja nautida saaksid. See kuulub Jumalale ning mu unistus ja palve on, et see jääkski Tema omaks, et Jumala õnnistus võiks olla siin. See on väga tähtis.

Kas panete juba järgmise suve üritusi kalendrisse?

Järgmine suvi on juba peaaegu täis, uutel tulijatel on päris raske löögile saada. Ühelt poolt on hea meel, et need, kes on varem käinud, tahavad tagasi tulla. Teiselt poolt on kahju, tahaks ka muudele võimalust anda. Mis teha, suvel on piiratud arv nädalavahetusi ja neid kõige rohkem tahetakse. Kalender on aadressil nuutsaku.ee, sealt näeb, millised ajad on vabad ja seal saab ise aega broneerida. Väljaspool suveaega on ka võimalik siia tulla.

On olemas ka selline võimalus, et ei peagi tulema laagrisse, võib tulla lihtsalt oma perega puhkama. Võtke ühendust ja küsige, kas mõni kämpingumaja on vaba. Meil võib olla sees mõni väiksem laager, aga samal ajal on ruumi oma perega olemiseks. Meil on selleks olemas väike kööginurk ja sanitaarruumid.

Täname!

USK ANNAB ELULE SISU

Tallinna Oleviste koguduse diakon ERMO SOON (57) on mitmekülgne inimene. Küllap on seda ka intervjuust näha.

Sinu sünnipäev on 24. veebruaril, Eesti Vabariigi ja Eesti baptismi aastapäevaga samal päeval. Kuidas see mõjutab tähistamist?

See on alati pidulik päev. Hommikul saab lipp masti tõmmatud. Sõbrad ja lapsed tulevad külla. Oleme tänulikult koos. Kirikutes on siis pidulikud jumalateenistused, aga alati pole ma sinna jõudnud, olen raadiost või TV-st kuulanud-vaadanud. Mäletan hästi oma 30. sünnipäeva, kui mind diakoniks õnnistati. See oli väga pühalik hetk.

Sa oled tehnikamees. Kuidas Sa sattusid tegelema valgusfooridega?

Ma lõpetasin polütehnikumis raadioside ja levi eriala, pärast läksin TPIsse tööstuselektroonikat õppima. Instituudi lõpupoole tuli endale mingi praktikakoht leida. Otsustasin «Signaali» kasuks, see ettevõte tegeles Tallinnas valgusfooridega. Läksin sinna poole kohaga tööle, kirjutasin nendega seotud teemal diplomiprojekti ning jäingi sinna tööle.

Kui ma instituudi lõpetasin, oli kasutusel üks tehnikapõlvkond. Viie aasta pärast tuli juba õppida uusi süsteeme, mis olid arvutipõhised. Iga viie-seitsme aasta tagant on tulnud muudatusi elektroonika osas.

Nüüd on suuri muutusi vähem, aga IT-valdkonna areng on pidev.

«Signaal» kurtis nõukogude ajal, et foore ei saa ehitada, sest kuskilt ei leia rohelist klaasi.

Tänapäeval on kõik hädavajalik olemas, tuleb osta seadmed kokku ja tööle panna. 1994. aastal asutasime töökaaslastega oma väikese firma. Viimased 17 aastat olen ma samas valdkonnas seal panustanud.

Mina tegelen rohkem programmeerimise ja seadmete kokkuühendamisega, aga vajaduse korral teen kõike muud ka. Kui on vaja kaevata, kaablit tõmmata või juhtmeid ühendada, siis teen seda.

Ka Oleviste kirikus saab tehnikaoskusi kasutada – kunagi tegime ühe valvesüsteemi torni jaoks ja teise kiriku õuele.

Sinu isa jutlustas Olevistes ja Sina teed seda ka.

Tegutsen Olevistes päris mitmes vallas. Mitmed aastad olen olnud koguduse revisjonikomisjonis, hetkel komisjoni esimees. Koguduse vanematekogu liige olen kolmandat koosseisu ning osalen liikmena ka Eesti EKB Koguduste Liidu revisjonikomisjoni töös.

Kas revisjonikomisjonis on palju tööd?

Märtsi- ja aprillikuus on vaja aruanded teha, siis on tihe töö. Liidu paberimajandus on päris suur ja me peame kolme vennaga selle üle vaatama. Olevistes on samuti piisavalt palju pabereid, mida jälgida.

Tuleb kontrollida, kas kõik dokumendid on õigesti vormistatud, rahaülekanded on vaja üle vaadata. Mis on ostetud, milliseid otsuseid on juhtkond teinud, kas need on kooskõlas põhikirjaga ja koguduse plaanidega?

Kuidas majandada arukalt, et ilusti otsotsaga kokku tulla ja panustada oma finantsidega nii liidu töösse kui vastavalt vajadustele ka mujale, näiteks misjonisse? Need asjad tuleb üle vaadata ja hinnang anda.

Sul on kolm poega ja kõik on muusikud.

Hetkel on nad kõik ka muusikaõpetajad. Keskmise poja põhitöö on programmeerimine, tal on ka IT-kolledži haridus. Ühel pojal on viimane muusikaharidus vormistamata, aga ma usun, et ta teeb selle varsti ära. Kõige noorem (Edward) mängib tšellot ja basskitarri, keskmine (Priidik) mängib flööti ja klahvpille, kõige vanem (Hendrik) viiulit ja kitarri. Neil on ansambel «Trio Comodo».

Kellelt on nende muusikuanded pärit?

Natuke minult, aga põhiliselt emalt. Mu abikaasa Varje on muusikaõpetaja ja koorijuht. Ta on lõpetanud muusikaakadeemia koorijuhtimise ja muusikapedagoogika alal.

Mina laulan Oleviste ülistuskooris, mille dirigent on Kersti Kuusk. Minu esimene koor oli Oleviste noortekoor, kuhu läksin 15-aastasena.

Mingil ajal sai lauldud mandoliinikooris ja saatega segakooris, meeskooris ja segakooris, mida juhatas Maarja Vardja, samuti kammerkooris «Gloria». Mandoliinikooris mängisin tenor- ja bassmandoliini. Kunagi olen lastemuusikaklassis klaverit õppinud.

Nüüd on Sinu pere seotud ka «Juhhei» kooriga.

Minu kahe poja abikaasad on pärit Rita ja Tõnu Paju perest, kes «Juhheiga» tegeles, meie noorem poeg leidis endale abikaasa ühest teisest perest. Sellest ajast, kui pojad abiellusid, on ka Varje tegelenud «Juhhei» kooriga, enne juhtis ta Olevistes lastekoori. Nüüd on ta seitse aastat koos Hendriku abikaasa Annikaga «Juhheid» vedanud.

Kui «Juhheil» on vaja kuhugi sõita, siis lähen kaasa, võtan lapsi ja tehnikat auto peale. Viimane kord oli kontsert Valgas koos Tartu juhheikatega. Panin helitehnika üles, võimendasin ja olin helipuldis, pärast võtsin tehnika maha. Varje ja Annika juhatasid koos Tähti Lehtsaarega koori, Annikal olid kaasas ka kaks poega. Neil on veel vaja laulmist õppida, üks on pooleaastane ja teine kaheaastane. Praegu nad rohkem kuulavad, aga kahene Hermin sätib end juba lauljate ridadesse.

Kui vanalt Sa usklikuks said?

Esimese otsuse tegin kümneaastasena. Isa oli mandoliinikoori vanem ja mängis pilli. Käisin temaga kaasas. Üks koori väljasõit oli Mustvee kogudusse, kus oli sel ajal pastoriks Ilmar Kurg. Koosoleku lõpupoole kutsuti eestpalvele ja mitmed noored, kaasa arvatud mina, otsustasime oma elud Jumalale anda. See oli esimene otsus, hiljem olen seda uuendanud.

Minu pojad tegid oma esimese otsuse kuskil viie-kuue-seitsmeaastaselt. Kõik on praegu sellele kindlaks jäänud.

Miks on Sul vaja nüüd veel seminaris õppida?

Tundsin, et teadmisi jääb väheks. Tegelikult ma alustasin seal õppimist juba oma kümme aastat tagasi, ma lihtsalt ei ole veel jõudnud lõpetada. Eluolukorrad on vahepeal olnud sellised, et kõigega ei jõua tegeleda, vahepeal peab mingid asjad ootele jätma. Ega mul väga palju enam teha ei ole, mingi kogus ainepunkte ja lõputöö.

Jumalakartus ei ole Eestis ja mujal maailmas just väga suur. Mida peaks tegema meie maa ja rahva heaks?

Ega siin ole teist teed kui kuulutada sõna ja elada nii, nagu Jumal meilt ootab. Seda «viiendat evangeeliumi» loetakse päris hoolega. Kirikusse kahjuks niisama väga ei tulda, peab eraldi kutsuma.

Üks võimalus on minna inimeste juurde kohtadesse, kus nad on ja rääkida neile oma kogemustest Jumalaga. Väljaminek on keeruline, on vaja selgust ja selle pärast tuleb palvetada. Ma usun, et Jumal juhib meid õigel ajal õigesse kohta. Me oleme seda ülistuskooriga näinud, kuidas Jumal tegutseb, kui me ennast Tema kätte usaldame. Siis tulevad kohale need inimesed, kes vajavad sõnumit ja kes igatsevad midagi enamat kui neil endal on.

Kuidas Sa jutlustamiseks teemad leiad?

Sõrme alt ei võta. Vaatan päevakohast kalendrit ja seda, mis parasjagu südamel on. Jutluse ettevalmistamisega on tükk tegemist. Piiblit lugedes jääb ikka mingi kirjakoht kõnetama, loen ja kuulan, mida Püha Vaim räägib.

Alguses teen endale mingi kava valmis. Sageli olen ka kõik ette kirjutanud. Kui aga kantslisse lähen ja rääkima hakkan, siis pärast avastan, et olen osa mõtteid rääkimata jätnud ja hoopis muust kõnelenud. Ei saa kõike paberilt maha lugeda, aga päris ettevalmistamata ei või ka minna.

Sa paned koos abikaasaga Olevistes leiva ja karika valmis.

See töö on suures osas meie peale jäänud, aga on ka abimehi, kui ma olen kuskil ära.

Üksjagu on see tehniline töö, aga samas tunnetan, et see on pühalik tegevus ja pühalik ettevalmistus. Panen oma käed kokku, kui seda tegema hakkan.

Uued põlvkonnad kasvavad peale.

Aastad lähevad tohutu kiirusega ja vanus tuleb. Noor põlvkond tegutseb hoole ja armastusega. Ka lapselapsed kasvavad, hetkel kolm poisipõnni. Minu osa on neile õnnistust paluda ja vahel ka juhatada, märguandeid anda, kuidas midagi teha. Olen tänulik Jumalale oma laste ja nende perede eest, et nad on kõik päästetud ja käivad kogudustes. Eriti on rõõm vaadata, kuidas pisikesed poisid arenevad, võtta aega olla nendega koos.

Sa oled rahulik ja asjalik inimene. Maailm meie ümber on närviline, pole millessegi aega süveneda. Kas selline tormamine häirib Sind?

Mõnes mõttes häirib. Palju on pealiskaudsust, sest pole aega. Sageli olen jäänud äraootavale seisukohale ja vaadanud, mis ja kuidas toimub ning alles siis oma otsuseid teinud. Vahel tuleb küll kiiresti tegutseda, aga alati ei ole tark seda teha.

Tehnikavaldkonnas on muutused väga suured olnud, ka inimeste mõtted ja vaated on muutumas ja muutunud. Kõigega ei saa kaasa minna, tuleb oma valik teha. Samas on asju, millega tuleb kaasa minna.

Kuidas Sa puhkad?

Meie kodu on Vääna-Jõesuus, eemal linnamürast – vaid looduse hääled, puude ja mere kohin, palju linnulaulu, talvel on aga vaikne ja rahulik. Juba see on puhkus.

Käisime täna väikese paadiga merel sõitmas. Oli paras lainetus, vett pritsis üle parda ja saime suuri laevu näha. See meeldis kaheaastastele põnnidele väga. Noortel oli plaan minna Naissaarele välja, aga aega jäi väheks. Üle poole teest sõitsime ära, aga siis lähenes kõige pisemal söögiaeg ja pidime otsa ringi keerama.

Meie kodust on mereni vaevalt poolteist kilomeetrit. Väga meeldiv on istuda mere ääres, kuulata lainete loksumist ning mõtiskleda, olla Jumala läheduses. Koduaed on ka, kus on mõned puud-põõsad, maasikad-porgandid, kurgid-tomatid. Tegelen paljude asjadega.

Täname!

JUMALA TEEL

Misjoniorganisatsiooni OM asutaja George Verwer sai 3. juulil 80-aastaseks. Tema elumoto «Ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi» (Ap 20,24) ei ole mitte enesekeskne, vaid nii nagu paljud vanema põlvkonna esindajad on temagi enda suhtes järeleandmatu.

Verweri loodud meeskonna hooleks OMis jääb sadade misjonäride ja koguduste asutajate väljasaatmine, kirjanduse jaotamine, misjonilaevad nagu «Logos Hope» ja lühiajaliste misjoniprojektide läbiviimine. Vanusele vaatamata töötab ta siiski ka ise nagu varemgi väsimatult kaasa.

BILLY GRAHAM TÕI PÖÖRDE

Esmalt tuli äratada Verweris nö evangeeliumivaimustus. Noorena tegi ta poole südamega kristliku noortejuhi tööd New Jersey osariigis ja oli oma jutu järgi rohkem huvitatud tüdrukutest kui Jumalast.

Olukord muutus aga 1955. aastal, kui ta külastas Billy Grahami koosolekuid New Yorgis Madison Square Gardenil. Üks jutlus puudutas 17-aastast noort meest nii sügavalt, et äratas temas soovi «teha kõike koos Jeesusega».

Sellele järgnes kristlike traktaatide jagamine. Pärast ühte evangelisatsioonireisi Mehhikosse asus Verwer õppima piiblikoolis ning 1957. aastal asutas oma misjoniorganisatsiooni.

LIIGA NÕUDLIK

Noormees hakkas Piibleid smugeldama maadesse, kus kristlik sõnum oli keelatud. «Kui mind Venemaal arreteeriti, sain aru, et see ülesanne on ühe inimese jaoks liiga suur,» meenutab ta. Oluliseks sai võimalikult suure arvu kristlaste «mobiliseerimine» ja sellest sai uue misjoniorganisatsiooni «Operation Mobilisation» (OM) sünnitund.

Nendele aastatele, kui ta oli OMi juht, vaatab pensionär tagasi mitte ainult tänuga, vaid ka enesekriitiliselt: «See on ime, et OM kohe esimestel aastatel minu ülipõhjalikkuse tõttu ära ei surnud.»

Ka inimeste arvamus häiriks teda nüüd vähem. «Me oleme armust päästetud. Aga me võtame kristlastena endale õiguse otsustada kaasinimeste käitumise järgi, kas nad on päästetud.» Nüüd oleks ta suuremeelsem, armulisem ja õrnatundelisem: «Jumal teeb tööd meie vigadele vaatamata ja see on suurepärane!»

Verwer on suur edendaja. Ta toetab praegu umbes sadat misjonäri, ka väljaspool OMi. «Ma tahaksin, et võimalikult paljud inimesed oma võimeid rakendaksid, et jõuda kristliku sõnumiga teisteni.»

ERIKA GITT
idea Spektrum

«Ja sina, Kapernaum, kas sa arvad, et sind ülendatakse taevani? Ei, sind tõugatakse alla põrgusse, sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod mis sinus, siis ta oleks püsinud tänini.» (Mt 11,23). Pildil on Kapernauma varemed ja osa kaasaegsest kirikust.

ELLUJÄÄNU

Lapsena teadis Melissa Ohden endast ainult seda, et ta sündis enneaegsena ja lapsendati. Aga kui ta oli 14-aastane, heitis kasuõde talle tüli käigus ette: «Mind on mu vanemad vähemalt tahtnud!» Melissa oli segaduses. Ta küsis oma kasuvanematelt, mida õde sellega mõtles ja sai teada ehmatava tõe – tema pärisema oli püüdnud aborti teha.

See teadmine lõi Melissa rööpast välja. Noorel tüdrukul tekkisid söömishäired ja ta püüdis oma valu alkoholiga leevendada. Tema haavatud hing leidis lõpuks abi usust Kristusesse. Ta jõudis arusaamisele, et Jumal ise päästis ta imelisel viisil kindlast surmast.

MEDITSIINILINE JÄÄDE

19-aastasena otsustas Melissa oma pärisema üles otsida ja talle andeks anda. Läks üle kümne aasta, kuni ta ema leidis. Temalt sai ta teada kogu loo oma soovimatust sündimisest.

Augustis 1977 oli Melissa ema 19-aastane, vallaline ja seitsmendat kuud rase. Ta ütles, et ei tahtnud aborti teha. Melissa vanaema oli haigla vanemõde Sioux City linnas Iowa osariigis USAs ja tal olid head suhted abordiarstiga.

Nad käisid noorele naisele niikaua peale, kuni see jäi lapse tapmisega nõusse. Viis päeva tilgutati emale mürgist soolalahust, et Melissa sünniks surnuna. Kuid tüdruk sündis 1,3-kilosena ja elusana.

Vanaema käskis ta meditsiiniliste jäätmete hulka visata, et ta seal sureks. Aga üks meditsiiniõde kuulis vaikset vigisemist ja viis lapse imikute intensiivravi osakonda.

Melissa jäi elama. Temast sai normaalne ja terve laps. «See on uskumatu,» ütles ta ühes intervjuus. «Mõnikord pean ma iseennast näpistama.»

ARMASTUS JA ANDESTUS

Praegu elab Melissa Kansas Citys Missouri osariigis. Ta on sotsiaaltöötaja ja üks tuntumaid abordivastaseid aktiviste USAs. Oma eluloost räägib ta loengutes. 2012. aastal asutas ta abordis ellujäänute võrgustiku.

2015. aastal oli Melissa tunnistajaks aborte pakkuva Planned Parenthood* asjus Kongressis. Organisatsioon müüs katkestatud rasedustest saadud laste kehaorganeid. «Kui minu ema abordikatse oleks teinud Planned Parenthood, siis ma täna siin ei istuks,» ütles Melissa Kongressi liikmetele.

«Väikesest tüdrukust, kes oleks pidanud abordi käigus surema, on saanud naine, kes võib ise elu kinkida,» kirjutab ta oma veebilehel. 30 aastat hiljem tõi Melissa oma esimese tütre Olivia ilmale samas haiglas, kus tema enda elu oleks abordi tagajärjel lõppema pidanud.

DAVID WENGENROTH
idea Spektrum

*Organisatsioon USAs, mis muuhulgas propageerib sündivuse reguleerimist, kontratseptiivseid vahendeid ning suhtub sallivalt abortidesse.

KONDIITER MÕISTETI ÕIGEKS

USA ülemkohus jõudis järeldusele, et kondiiter võib usulistel kaalutlustel lükata tagasi homoseksuaalse paari tellimuse. Sellega lõpetati kuus aastat kestnud kohtuasi Jack Phillipsi ja Colorado osariigi inimõiguste komisjoni vahel.

Homopaar Charlie Graig ja David Mullins soovisid 2012. aastal tellida Phillipsilt pulmatorti. Kondiiter ei olnud nõus neile spetsiaalselt kujundatud torti tegema, pakkus aga valmis kondiitritooteid. Inimõiguste komisjon süüdistas teda seetõttu diskrimineerimises ja soovis kohtu abiga sundida teda tellimust täitma.

Protsess kahjustas kondiitrit kõvasti. Ta koges palju vaenu kuni mõrvaähvardusteni välja. Tal tuli koondada oma töötajaid, sest pidi lõpetama pulmatortide tegemise. Ettevõtte käive langes umbes 40 protsenti. Pärast ülemkohtu otsust kasvas Phillipsi kundede arv aga kolmekordseks.

Ülemkohus nägi nõudmises, et kondiiter peaks homodele pulmatordi tegema, tema usuvabaduse rikkumist. Phillipsi kaitsja Kristen Waggoner selgitas, et kedagi ei peaks sundima valima oma eriala ja usu vahel.

Pärast võitu on pagar saanud rohkem toetust kui negatiivseid reaktsioone. Teda on toetanud isegi homod: «Sallivus ei ole ühesuunaline tänav. Kui me tahame vabadust, peame me seda võimaldama ka nendele, kellega me ühel nõul ei ole.»

idea Spektrumi artiklite põhjal

ÕNGITSEMISE VÕLU

Vähemalt kord nädalas läheb Matze Koch (51) õngega kanali äärde. Kes pole kalamees, sellele õnnestub vaevalt selgitada, mida ta sealt otsib. Võiks ju pakkuda näiteks, et sealt leiab looduselähedust, vee lõõgastavat sulisemist, pehmet tuult või kanget tormi, mis kõik annavad õngitsemisele tõelise võlu.

Kala kätte saada ei olegi kõige tähtsam. Aga kui siiski mõni õnge otsa jääb? Matze Koch kirjeldab oma tippelamust järgnevalt: «Hetk, kui korgist on näha, et kala näkkab, kork kergelt liikuma hakkab, pikkamööda kaldast kaugemale tõmbab, ja kui kala on kindlalt konksu otsas, siis see ongi see, mille juures iga õngitseja tunneb, kuidas adrenaliin tõuseb.» See positiivne stress olevat koguni tervisele kasulik – palju tervislikum kui jõudeelu.

Koch: «Õngemehele ei pea seda seletama. Mitte kunagi ei ole ta rohkem rahul, mitte kunagi väljapuhanum ega pingetest vabam, kui ta pärast edukat istumist vee ääres väsinult ja rahulolevana koju jõuab.»

LAPSEST PEALE

Koch on õngega kala püüdnud juba lapsepõlvest peale. Hiljem õppis ta trükkaliks, kirjutas aga alati ka lehtedele nupukesi. Oma õngitsemiselamusi jagab ta ka Facebookis ja seda suure eduga. Tal on 68 tuhat jälgijat.

Lõpuks pakkus kalastamisalane kuukiri Fisch und Fang talle toimetajakohta. Matze Koch võttis selle vastu tingimusega, et ei pea elukohta vahetama. Vabadust hindab ta üle kõige.

EELKÕIGE KALURID

Kala õngitsemisest aga palju tähtsam on Kochi jaoks usk Jeesusesse Kristusesse. Sellepärast tegutsebki ta avalikult. Ta on pärit kristlikust kodust. Siiani mäletab ta väga hästi seda päeva, mil ta pärast üht evangelisatsiooniüritust esimest korda oma usku tunnistas: «See oli 8. detsembril 1980, päev, kui lasti maha John Lennon» (ansambli «The Beatles» liige).

Nii õngitsemisest kui ka usuteemadel on teinud Koch mitmeid filme. Enda arvates viibib ta heas seltskonnas: «Ka Jeesus Kristus kutsus oma jüngreid peaaegu eranditult kalurite hulgast.»

EI KARDA

Igaühele tema usualased filmid ei meeldi. Vahel saab ta ka kurje e-kirju ja telefonikõnesid. Sellele vaatamata teeb ta filme edasi, sest teab, et nii mõnestki vaatajast on kristlane saanud.

Kochi võib leida internetist, kuid peale selle veel ka evangeelsetel koosolekutel avalikult kõnelemas.

Ta on leiutanud ka uue evangelisatsioonimudeli – ta kutsub õngitsejaid kalapüügialastele loengutele, kus kõigepealt jutlustab ning siis räägib õngitsemisest. Oma kogemusest võib ta öelda, et meetod töötab hästi.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

Galilea järve rand tänapäeval. Kuskil siin kalastasid kunagi Jeesuse jüngrid.

PUKA VABAKOGUDUSE AASTAPÄEV

85 aastat kirikule nurgakivi panekust

15. juulil 2018. aastal

1. Sellest tornist kostab esimest korda kellahelin.
2. Vaade saali.
3. Esimeses reas Tapa metodisti koguduse pastor Joel Rang abikaasaga ja Puka koguduse pastor Enn Palmik. Muusikat teeb Rando Selbak.
4. Laulab koguduse endine pastor Ago Rand perega.
5. Koguduse endine pastor Taavi Palm ja Otepää Palveränduri koguduse endine pastor Margo Meri abikaasadega.
6. Liis Rand ja Mango Frantz ütlevad häid sõnu pastor Enn Palmikule.