Foto: Kadri Aan

Pildil on kangasteljed. Tänapäeval näeb neid harva. Aga milleks teha käsitööd, kui poes on kõik vajalik müügil? Enamasti ongi kasulikum tarvilik asi osta või lasta spetsialistil teha, kvaliteet on tagatud ja aega läheb ka palju vähem. Aga mitte alati. Ja isetegemine või looming on paljudele suur rõõm.

Jumalal ei olnud ja Ta ei vajanud eeskujusid ega õpetamist, kui Ta lõi taeva ja maa. Inimesed peavad aga õppima ja harjutama. Selleks on maailm koole täis. Keegi pole sündides tark, küll aga on mõnedel võime teistest paremini õppida, õpitut rakendada ning õpitust ja kogemustest uusi tarkusi tuletada.

Miks suhtutakse umbusklikult sellesse, mida Jumal õpetab Piibli kaudu? Või sellesse, mida tegi Tema Poeg Jeesus Kristus, kelle Jumal meie päästmiseks ohverdas ja surnuist üles äratas? Apostel Paulus oli veendunud, et Temas peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded (Kl 2,3).

«Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti,» ütles laulja poeetiliselt (Ps 139,15). Meie mõtted ja vajadused pole Jumalale teadmata ka täna.

JUMAL NÄEB

Toimetaja kommentaar

Mõned poliitilised arengud teevad ärevaks, teised ootusärevaks. Kas Ameerika president tõesti kohtub Põhja-Korea liidriga ja mida on nende läbirääkimistelt oodata? Venemaa ja Suurbritannia suhted on sassis – kauaks see nii jääb? Küsimusi ja lootusi üha tekib.

«Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid,» iseloomustas Jeesus ebastabiilset maailma (Mt 24,7). Selle keskel peame hoidma Tema ligi: «Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?» (Hb 13,6).

VALITSEJAD VALITUD

Venemaa presidendiks valiti jälle Vladimir Putin ning Saksamaa kantsleriks Angela Merkel. Kõik läks nii, nagu arvatigi või selliselt, nagu ühed lootsid ja teised kartsid. Natuke pikemalt peatume Putinil.

Kuulutaja kommentaarides on varemgi tsiteeritud ühte piiblisalmi: «Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab» (Tn 4,22). Miks just Putin, ei oska seletada, aga ei maksa arvata, et see salm tema puhul ei kehti.

Putini valimist arvustatakse meil kõvasti, aga temast on vist saamas eluaegne valitseja. Venemaal on lihtsalt selline traditsioon, iidsetest aegadest peale. Võtab aega, kuni sealse rahva mõtlemine muutub.

Putin on kindlasti olnud tugev president. Küllap on tal oma nõrgad küljed ka, aga neist hakatakse Venemaal valjemalt rääkima alles pärast teda. Ka selline traditsioon on seal juba ammu.

Millegipärast arvatakse, et läänele (või Eestile) oleks kasulik, kui Venemaal oleks presidendiks keegi teine. Kindel see ei ole. Nagu ütles silt ühe Eesti venekeelse ettevõtja kabineti uksel: «Hoidke ülemust, sest järgmine võib olla hullem!» Päris kindlasti on ka järgmised Venemaa presidendid venemeelsed ja vaatavad oma riiki kui suurriiki. Seegi on Venemaa ammune traditsioon ja ambitsioon. Me peame sellega harjuma ning hoidma suure riigi kõrval oma iseseisvust ja väärikust, kaitsma oma riiklikke ja rahvuslikke huve.

Milline saab olema Putini uus võimuperiood? Kes seda täpselt oskab ennustada, aga vaevalt, et ta ennast muudab. Putin on näidanud valmidust sekkuda teiste riikide ellu, kui seal ei kulge kõik nii, nagu Venemaa tahaks. Õnneks on Eesti liiga väike, et meie allutamine võiks olla iseseisev suur siht. Küll võime sattuda mingi suurema eesmärgi väikeseks osaks.

Eesti elanikud peavad alluma oma valitsejatele, nagu Piibel õpetab kõikide maade usklikke: «Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud» (Rm 13,1). Samas ei teeks paha nimetada Jumalat paludes aegajalt ka suurte riikide valitsejate nimesid, näiteks Putinit, Trumpi, Merkelit, Xid ja teisi. Neist sõltub palju. Hea, kui nende mõju maailmale oleks selline, et valitseks rahu ja Jumalal oleks inimestest hea meel. «Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda» (Jk 5,16).

HUNDID MURRAVAD

«Hunt viis Krantsi ära,» tuleb lapsepõlvest üks ärev hommik meelde. Hiljem langes võsavillemite arv Eestis nii madalale, et neid ei tohtinud isegi küttida. See aeg on möödas. Nüüd tulevad nad jälle keset asulaid ja koerte elud on ohus. Kuskil ajakirjanduses hirmutati isegi sellega, et kui hunt on inimliha maitsnud, siis ta muud enam ei tahagi. Aga hunt kardab inimest, teda ründavat tänapäeval ainult marutõbine loom.

Loodus vajab kaitset või tarka majandamist. Tartlased ei taha tselluloositehast, sest nende elukeskkond võib halveneda. Kuskil elavad lendoravad ja seal ei tohi metsa maha võtta. Kolmandas kohas kasvavad mingid haruldased taimed, mis ehitamist takistavad. Kahjuks on ka seda juhtunud, et kui ehitus ära jääb, on ka taimed unustatud. Kõige suurem teema on kliima soojenemine, mille ohust on räägitud nii poolt kui vastu.

Õnnetuseks on maailmas palju näiteid, kus loodusest üldse ei hoolitud ja majandustegevuse tulemusena hävis kõik elav. Rahapimestus on väga ohtlik. Enamasti leidub ikka neid, kes vastu hakkavad, kas siirast südamest või sellepärast, et tahaks ise konkureerivat äri ajada.

«Ja mina annan maale rahu, te saate magada ja ükski ei hirmuta teid; ma hävitan maalt kurjad metsloomad ja mõõk ei käi üle teie maast,» ütles Jumal Iisraelile (3Ms 26,6). Tingimuseks oli Jumala teenimine. Jumalakartuse positiivne mõju on väga suur. Kes ei ole seda veel märganud, pole vist isiklikult järele proovinud.

JEESUS VÕITIS JA TULEB TAAS

«Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3,16).

Jumal armastab oma kogudust. Jõudsin jumalateenistuse eel veidi varem kirikusse ja tundsin oma südames, et tühjade pinkide vahel kõndis Jeesus ning ootas sind ja mind. Jumal lõi Aadama, et Tal oleks sõber, kellega jagada oma südant. Aga Aadam oli mullast ja ta olemus ei alistunud Jumalale. Ta oli loodud igaviku jaoks, aga ta teadis, et kui ta sööb keelatud vilja, siis ta sureb. Ning surm ja patt tulid kogu inimkonna peale.

Aastatuhandeid hiljem tuli teine Aadam Jeesus taevast alla. Täna on selles maailmas väike hulk neid, kes armastavad Jumalat ja usuvad, et Jeesus on Jumala Poeg, kes on neid vabastanud põrgupiinadest ja igavesest hukatusest.

TÕELISELT VABAKS

Meie väikese kodumaa vabadusest räägitakse palju ja ma olen nõus, et iialgi ei ole Eestimaal olnud sellist rikkust nagu täna. Aga saja aasta jooksul ei ole ka olnud nii suurt jumalatust ja patu harrastamist kui täna. Ma tunnen, nagu tahaks Püha Vaim ütelda: «Seisatu, nii ei saa enam edasi minna!»

Kurat on väga oskuslikult viinud rahvast Jumalast eemale. Sada aastat tagasi olid eestlased talurahvas. Minu vanaisal ja vanaemal oli talve jooksul aega nädalate kaupa käia külades palvekoosolekutel, otsida Jumalat, nutta Tema ees ja ülistada Teda.

Me oleme Jeesusesse uskumise kuidagi väga lihtsaks teinud – ütle, et «Jeesus, tule minu südamesse, ma annan oma elu sulle» ja kõik ongi korras. Minu vanaema rääkis, et Läänemaal, kus tema elas, ei mindud mitte ainult üks kord eestpalvele. Kui inimesed ei kogenud päästmist, tulid nad järgmisel päeval jälle, mõnikord seitse korda. Aga need, kes usklikuks said, uskusid elu lõpuni, olid valmis oma elu andma Jumala eest. Sellist usku on tänapäeval vähe.

KURB REAALSUS

Kogu meie elu liigub majandusliku kasvu ja tehnilise progressi teed. Kes ütleb, et see on inimesed õnnelikuks teinud, see eksib. Inimesed vihkavad üksteist. Igaüks näitab, kui tubli ta on ja kui vilets teine on. Üks võitlemine ja mingisugune idamaa poks käib kõikidel tasanditel. Ei saa lihtsalt äri ajada, vaid sa pead teised kõrvale lükkama. Võitlus käib võitluse peale.

See ei ole sinu ega su laste või lastelaste süü, et nelja-aastaseid ei huvita üldse, kas on vanaisa või vanaema olemas, peaasi, et saaks isa nutitelefoni enda kätte. Ma tunnen, et olen lootusetult vana, ma ei kõlba enam siia arvutimaailma. Ma usun, et selliseid inimesi on rohkem ka. Meelelahutus surub nii peale, et inimestel enam vaba aega ei olegi. Aga te teate, et selle maailma vürst on kurat.

Aga ma tõesti armastan Jumala kogudust, ma olen igatsenud selle keskele tulla, ma olen õnnelik, kui olen koos usklikega. Ja Jumal igatseb meilt kõigilt midagi rohkemat.

PILK KAUGEMALE

Apostel Paulus arutles 1Kr 15 Kristuse ülestõusmise üle – kui Ta ei oleks üles tõusnud, mis siis oleks olnud ja kas inimesed ikka tõusevad üles. Selles tekstis on üks niisugune pärl: «Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad» (1Kr 15,19).

Hingevaenlane tegutseb väga oskuslikult, et usklikud inimesed tegeleksid ainult selle elu küsimustega – et meil oleks hea töökoht, positsioon, küllalt raha, hea tervis, ilus auto, kaasaegne kodu ja mida kõike veel. Kui me ihkame selles elus kõike seda, mida meie silmahimu, lihahimu ja elukõrkus dikteerivad, siis see on tegelikult vaen Jumala vastu (1Jh 2,16; Rm 8,7). Kui me elame iseendale ja armastame maailma, siis me oleme Jumala vaenlased. Paulus kirjutas: «Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja Ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud» (2Kr 5,14–15).

Paulus ei palvetanud, et Jumal hoiaks teda, et ta iial enam vangi ei satuks, et ta kuuendat korda peksa ei saaks, et ta pead maha ei löödaks (vt 2Kr 11,23–24). Ta ei oodanud, et Jumal avaks talle kõik uksed ja kõik austaksid teda. Ta ütles, et kõik, kes on Aasias, on ta maha jätnud (2Tm 1,15). Vana jumalasulasena ma tunnetan, kui õudne see võis olla. Jeesus ütles, et Tema nime pärast meid vihatakse ja tapetakse (Mt 24,9). Ta ei ütelnud, et me võiksime hästi elada ja rikkad olla.

Mitmed õpetuslikud tuuled on kirikust üle käinud pärast Jeesuse aega. Täna kutsub Issand meid meelt parandama. Katsugem läbi, millele me elame – kas ainult sellele maailmale? Jeesus tahab, et Tema vägi oleks siin, Jumala pühadus ja Jumala julgus.

KOOS JEESUSEGA

Minu jaoks on eriti tähtsad puhas süda, armastus Jeesuse vastu ja Tema ootus. Need puudutavad tulevast elu. Jeesus ei tulnud meile kerget ja head elu pakkuma. Ta tuli Jumala riiki tooma meie südamesse. «Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus» (Rm 14,17).

Ma ei tea Uuest Testamendist kedagi, kes oleks Jeesuse läbi hea elu saanud. Jeesus tuli, et meid, surmamõistetuid, õigeks mõista. Ma olin surma mõistetud kuni 16. eluaastani. Siis ma palusin: «Jeesus, anna mulle mu patud andeks, muidu lähen põrgusse!»

Taevatee ei tähenda «Halleluuja»-hüüetes käimist, vaid elu koos Jeesusega, käimist koos Temaga. See ei ole mingi ülikõrge saavutamatu eesmärk, vaid nagu Paulus kirjutas: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus» (Gl 2,20). Ma tunnistan alandlikult, et olen mõnel hetkel oma elus kogenud, et mind ei ole enam, aga ma tahaks seda tunda kogu aeg.

Päästmise tee läheb läbi kolme punkti: patt lahutab meid Jumalast ja patu palk on surm, aga «kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust» (1Jh 1,9). Mul ei ole millegagi kelkida, aga ma tean, et kui ma eksin, siis ma lähen silmili Jumala ette ja ütlen, et Issand, mul on häbi, et ma ütlesin seda, mida ma ei oleks pidanud ütlema või tegin kellelegi haiget – Issand, anna mulle andeks, ma kahetsen, võta mind, pühitse mind! Ma ei jää seisma oma õigusega, vaid Jeesuse vere õigusega.

ARMASTUSE SUND

Püha Vaimu põhiline instrument on armastus. Jeesus ütles: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!» (Lk 10,27). Sellega on kõik teised käsud täidetud. Kui ma armastan seda pätti, kui ma armastan seda, kes mulle näkku sülitab, siis ma armastan Jeesust ja Püha Vaim on valatud minu südamesse.

«Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad» (1Kr 2,9). Ma tean, mida ma räägin – mitte selleks, et head jutlust pidada või kellelegi meeldida, vaid Kristuse armastuse sunnil (2Kr 5,14–15).

KRISTUS TULEB TAAS

Üks punkt on veel: «Tule, Issand Jeesus!» (Ilm 22,20). «Oi, see maailm on nii hea! Ma tahaksin veel uue auto osta.» Ma räägin iseendast, ma olen kõik need eluetapid läbi teinud. Ma mäletan, kuidas ma igatsesin, et ma võiksin Ameerikas nende kahe torni otsa minna, mis hiljem kokku kukkusid. Kuidas ma tahtsin!

Ja mis siis, et ma seal käinud olen. Täna ma ütlen, et tule, Issand Jeesus! Ma nutan selle maailma pärast, kus lapsed tapavad üksteist, kus poliitikud võitlevad, kus kuritegevus kasvab. Kõlvatus, roppus, jumalatus, Jumala põlgamine ja pilkamine kasvavad. Mul on raske juba lehte lugeda, põhiliselt lehitsen pealkirjasid. Isegi Aktuaalset Kaamerat on raske kuulata. Sa ei pea olema nagu mina, ma olen 86 aastat vana, aga Jeesuse tulemise eelsed sündmused on praegu nii võimsalt nähtavad.

Ilmutusraamat räägib Jumala karistustest, mis on üsna-üsna varsti tulemas selle maailma peale. Jeesus ütles: «Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!» (Lk 21,36). Ta tahab, et meie sees võiks olla Jumala riik, õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus.

Kristuse veri ja ihu on meie eest antud. See on nii püha, et ma tahaks kikivarvul minna ja öelda, et Jeesus, sinu veri avas mulle tee, et ma olen šaakalist saanud talleks. Võib-olla sa ei taha tall olla, vaid tahad šaakal või karu olla. Aga Jeesus on Jumala Tall ja meie võimalus on uussünni, verepesemise ja Püha Vaimu võidmise kaudu saada talledeks, kes valitsevad uuel maal ja uues taevas.

Küsi täna enda käest, kas su süda on puhas, kas sa oled andestanud kõikidele, kas sa armastad kõiki, kas sa armastad Jeesust kogu südamest ja igatsed Teda – mitte ainult oma südamesse, vaid ka pilvedel tulema.

REIN UUEMÕIS
Tallinna Oleviste koguduse pastor
Foto: Heldur Kajaste

TOETAME ERIVAJADUSTEGA INIMESI

Aktuaalne teema

ILVI-TEISI REMMEL on endine Eesti Õdede Ühingu president, praegu on ta tervishoiuettevõtte Medicum, Sihtasutuse Tallinna Koolitervishoid, Hooldusravi Osutajate Ühenduse ja Sihtasutuse Sõbra Käsi nõukogu liige. Kuulutajale rääkis ta 17. märtsil Pärnus korraldatud koolitusest «Erivajadustega inimeste toetamine ja olemasolevad sotsiaalabi võimalused».

Sul on niisuguse ürituse jaoks sobiv taust.

Viimased 17 aastat olen tegelenud koduõendusega ja selle Põhjamaade kogemusi arvestades Eestis sisse viinud. Nõukogude ajal koduõe teenust Eestis ei olnud. Siis ei tohtinud õed üldse iseseisvalt ilma arsti juhendamiseta töötada. Koduõenduse teenusele suunab patsiente raviarst, aga kodudes tegutsevad õed iseseisvalt. Teenus on vajalik, toimib hästi, probleeme on veel maapiirkondades, kuna elukohad on hajali ja sageli on täiskohaga koduõe jaoks patsiente liiga vähe.

Õe staatus on palju tõusnud. Praegu ei ole mitte ainult koduõendus iseseisev teenus, vaid ka kooliõendus, iseseisvad vastuvõtud on pereõdedel, diabeediõdedel, neuroloogia õdedel jt. Jalaravi kabinetid töötavad väga hästi.

Kuidas Sa veel jaksad Sõbra Käes tegutseda?

Olen selle nõukogus olnud juba 18 aastat. Kuna ma tööl olen nüüd vähem aktiivne, püüan seal kaasa töötada. Nõukogu töö ei ole ju igapäevane. Algul hakkasin Sõbra Käes tegelema tänavalastega. Need lapsed on nüüdseks kõik suureks kasvanud, aga mul on suur rõõm, et olen nendega siiani kontaktis.

Milline oli Pärnu koolitus?

Pikema ettekande tegi eetika õppejõud Meego Remmel. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt rääkis sotsiaalteenustest ja Pärnu linna sotsiaalosakonna juhataja Aika Kaukver sellest, milliseid teenuseid on võimalik Pärnumaal saada.

Minu osa oli rääkida, milliseid võimalusi pakub erivajadustega inimestele tervishoiusüsteem. Tõstatati hulga küsimusi, mida Meego Remmel üles märkis ning Helmen Kütt ja mina püüdsime nendele vastata. Tekkis aktiivne arutelu.

Omastehoolduse poolelt on Eestis veel palju tegemata.

Absoluutselt. Praegu on teema aktiivselt arutlemisel. Tegeleme Tallinnas omastehooldajate koolitustega. Tõsine probleem on hooldajate töö kompenseerimine. Ma loodan, et need uued suunad, mis on valitsuse poolt võetud, hakkavad natuke olukorda leevendama.

Raha on alati vähe ja ühiskonnale on probleemiks, kuidas seda kasutada.

Helmen Küti sõnul on sotsiaalkomisjoni põhiprobleem see, et tuleb leida lahendusi küsimustele, mis ei ole kogu ühiskonnale nähtavad. Ka Aika Kaukver ütles, et loomulikult on linnavalitsuse prioriteedid vahel mujal, aga tema ülesanne on läbi suruda ka seda, mida me vajame igapäevaselt erivajadustega inimeste jaoks.

Miks peab selle teemaga tegelema kirik?

Minu osa oli rääkida ka sellest, mida me kirikus teha saame. Näiteks kui koguduses on kellelgi erivajadusega laps või vanur, kes vajab hooldamist, aga omaksed on väsinud. Küsimus ei ole alati materiaalne, vaid heas suhtumises, inimese kõrval olemises. Kas me võiksime vahel minna ja lasta neil inimestel puhata?

Miks peab omastehooldajaid kodus vaevama, kas erivajadustega inimene ei võiks olla hooldusasutuses?

See on raske küsimus. Paljud vanurid ei taha minna hooldekodusse. Meil peaaegu ei ole Eestis veel toetatud elamisi. Ma loodan, et aasta-poolteise pärast saavad valmis esimesed sellised elamud. Lõuna-Eestisse tahetakse ühte niisugust teha ja Tallinnas oli ühel erainvestoril selline mõte. See tähendab, et kortermajas on kõik võimalused puudega inimesel või vanuril liikumiseks, seal on sotsiaal- ja tervishoiutöötaja ning teenused, mida inimestel igapäevaselt vaja on. Head näited on selle kohta Taanist ja Rootsist.

Milline on tavalise inimese suhtumine omastehooldusesse?

Minu asutatud koduõendusfirmas on 36 koduõde. Oleme valinud välja väga empaatilised õed. Ma näen, millise andumusega nad hoolitsevad võõraste inimeste eest.

Aga on ka inimesi, kellele on kõik ükskõik. Ma olen vestelnud nendega ja olen näinud väga julmi lugusid, kus lapselaps ütleb, et vanaema on talle võõras inimene ja ta ei hoolitse tema eest. Seda on valus vaadata.

Kas selliseid koolitusi saaks ka mujal korraldada?

Mirjam Linki eestvedamisel on koolitused olnud Hiiumaal ja Pärnus ning ettepanek on tehtud kõigile Eesti EKB Koguduste Liidu piirkondadele. Initsiatiiv peakski tulema piirkondade poolt. Kasutage seda võimalust ning võtke ühendust Sõbra Käe juhatusega!

Täname!

Foto: erakogu

KRISTLASED VÕIDAVAD

ARVO RAJA (varsti 57) on Evangeeliumi Kristlaste Viimsi Vabakoguduse juhatuse esimees. Kuna ta on ka harrastussportlane, alustame intervjuud sporditeemaga.

Missugused on Sinu muljed äsjastest olümpiamängudest?

Need on pisut kahetised, sest eestikeelne kajastus oli erameedia kätes ja seetõttu intensiivse kaubandusliku reklaamiga seotud, mis varjutas minu jaoks olümpia tähenduse. Palju läks kahjuks kaduma. Väga rõõmustasin selle üle, et viimasel võistluspäeval eestlane ilusa tulemuse sai.

Eestil on olnud aegu, kui olümpialt tuli ka kuldmedaleid.

Oleme selle eest tänulikud, mis on olnud. Arvestades meie rahvaarvu, tuleb kõrgelt hinnata seda, et omal ajal sellised medalid koju toodi. Leiti haruldased talendid, treeniti ja koolitati neid targalt. Aga täitsa võimalik, et mõnigi talent on veel leidmata.

Kelly Sildarut vaadates tuleb hirm peale, tema spordiala on ju väga ohtlik!

Omal ajal peeti ka suusahüppeid väga ohtlikeks. Inimene ikka kompab oma võimete piire. Sellepärast ma näen seda positiivsena.

Sa käisid Tartu maratonil.

Ma olen sõitnud kõikidel suusamaratonidel 1998. aastast peale, kui Estoloppeti sari ellu kutsuti. Tartu maratonil olin 21. korda, seekord sain 743. koha. Lumevabal ajal tegelen veel pikamaa orienteerumisega.

Aastad teevad oma töö ja tuleb tänulik olla, et nii kaua jaksan rajal püsida. Veel ei ole tekkinud tahtmist loobuda. Ja kui mõelda minuealistele, kes veel aktiivselt spordiga tegelevad, siis see ring jääb üha kitsamaks. Samas on meie põlvkonnas veel harrastajate hulk üllatavalt suur, kui ma võrdlen orienteerujate nooremaid põlvkondi. Mul on sõpru, kellega koos ühist rada käia.

Kas Sulle pole meelde tuletatud salmi «Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus» (1Tm 4,8)?

On küll. Olen püüdnud seda enda jaoks lahti mõtestada ja leida sellest vähesestki kasu. Jumalakartus ja Jumala riigi töö on suunatud vaimsete väärtuste otsimisele ning Jumalaga koos käimisele. Samas me ei tohiks jätta unarusse ka oma füüsilist ihu, et jaksaksime oma igapäevast tööd teha ja vaimselt vormis püsida.

Kas Sa palud enne võistlust Jumalalt endale edu?

Ma ei saa Jumalalt paluda kellegi võistluse ebaõnnestumist, seda ei tee ma kunagi. Kui kaks kristlast on stardijoonel ja mõlemad paluvad endale võitu, kummale Jumal peaks selle andma? Mõlemad on Tema armastatud lapsed. Selline palve tundub mulle Jumala kiusamisena. Ma lähen starti tänuga Jumalale tervise eest ja palun, et Ta annaks mulle tarkust võistlus oma võimete ja oskuste juures võimalikult hästi läbi teha.

Kas Su palveid on alati kuuldud?

Ma tean, et Ta kuuleb, iseasi, kuidas Ta vastab. Ta on jätnud vahel suurema, vahel väiksema võimaluse mul midagi juurde õppida. On olnud neid võistlusi, kus olen lõpetanud ka pjedestaalil, eriti nüüd veteraniklassis.

Millised ülesanded sul Viimsi koguduses on?

Viimsi on olnud minu vanaisa ja isa kodukogudus ja nüüd olen ise ka siin. Viimased kolmveerand aastat on olnud minu põhiülesanne hoida koguduses töö käimas ja leida pastori kandidaat. See on olnud meeldiv ja tulemuslik, nüüd on meil kandidaat olemas. Tänu Jumalale!

Kunagi oli Kuulutajas Sinu abikaasa Karin Raja jutlus (Kuulutaja nr 8/274 (2012)). Kas sa ise ka jutlustad?

Ma olen jutlusi jõudumööda pidanud, aga see ei ole minu kõige tugevam külg. Mulle sobib teha midagi oma kätega, oskuste ja teadmistega. Jumala abiga olen kantslis ka hakkama saanud.

Minu abikaasa on Oleviste koguduse diakoniss, ta on leidnud seal hea rakenduse ja võimaluse Jumalat teenida. Ta on olnud varem Eesti EKB Koguduste Liidu naistetöö juht.

Viimsi kogudus on näinud häid ja halbu aegu.

Eks see on olnud seotud meie ühiskonnas toimuvaga. Nõukogude ajal taheti palvela koguduse käest ära võtta. Kogudus seisis eesotsas oma tolleaegse pastori Evald Timmasega sellele vastu. Siis tulid vabadusetuuled, kogudus otsustas oma maja laiendada. Vana osa on nüüd üks kolmandik palvelast. Ärkamisetuuled tõid Viimsi kogudusse rohkelt rahvast ja ka noori tuli üsna palju. Oleme tänulikud selle eest, et on ikka olnud tulekandjaid ja alalhoidjaid. Ootame, et Jumal võiks uusi inimesi saata, uusi vaimutuuli puhuma panna. Viimsi piirkond on kasvav ja potentsiaali on.

Kas see, et Tallinn üle lahe paistab, on Viimsi kogudusele kasuks või kahjuks?

Pigem kasuks. Rahvast käib mõlemat pidi – osa inimesi käivad Tallinnast Viimsi koguduses ja viimasel ajal on Viimsisse palju kristlasi elama kolinud, kes teenivad jätkuvalt Jumalat oma koguduses, kus nad ennast koduselt tunnevad. Tähtis on, et piirkonna eest palvetatakse!

Viimsit peetakse rikkurite elamispiirkonnaks.

Üsna uhked autod ning kallid majad ja korterid on inimestel soetatud, aga need kuuluvad paraku enamasti pankadele. Mis siin salata, inimesed orjavad oma laenusid. Siin peab igaüks tasakaalu leidma, et hakkama saada.

Kui vanalt Sa usklikuks said?

17-aastaselt, kui Tallinna Polütehnikumi õppima läksin. Meie grupijuhataja oli tehnikumi ateismi lektor, nii et meil olid tema tunnis sageli intensiivsed mõttevahetused usuteemadel. Tehnikumis õppis mitmeid usklikke ja me korraldasime pika vahetunni ajal ka palvet. Eks sellepärast rõhuti ateismikoolitust järjest rohkem. Aga kui usk on südames, siis loengud seda välja ei pühi.

Mida peaks tegema, et inimesed Jumala vastu huvi tundma hakkaksid?

Nii kaua kuni oma käte jõuga hakkama saadakse, arvatakse, et Jumalat pole vaja. Aga kindlasti on tõde sõnas «Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi» (Ps 32,6). Ega kirikud muud teha ei saa, kui seda, mida nad ikka teinud on – olla ustavad, kuulutada sõna ja püsida selles, milleks nad on kutsutud, kõikidele aegadele ja oludele vaatamata.

Praeguses ühiskonnas näen ohtlikke tendentse selles, mida on öeldud küll riigihümni kolmanda salmi, küll kristlike väärtuste säilitamise kohta. Aga ma käisin 24. veebruari hommikul koos väimehega Toompeal lipu heiskamisel. Pisarad tulid silmi, kui see rahvahulk lauldes palus Jumala kaitset ja õnnistust Eestimaale: «Hoia, Jumal, Eestit!» See on tähenduslik kõigile kahtlastele mõttevälgatustele vaatamata. Me ei saa eirata seda, et meie riigi ja rahva püsimajäämine on seotud lootusega Jumalale.

Sinu väimees on ju prantslane. Su tütre Astridiga oli kunagi intervjuu (Kuulutaja nr 12/242 (2009)), ta oli vaimulikus töös aktiivne, enne kui ära läks. Millal talendid koju tagasi tulevad?

Väimees õpib usinasti eesti keelt ja tal oli väga uhke selles rahvahulgas olla, kes palus Jumalalt õnnistust oma riigi käekäigule. Tütar on aktiivne ka võõral maal ja töötab Agape Euroopa kommunikatsiooni meeskonnas. Lapselapsed räägivad vanaisa ja vanaemaga eesti keeles. Inimesi tuleb tagasi kogu aeg ja ega see mõte pole nendegi peast välja visatud.

Sinu põlvkonda nimetatakse võitjate põlvkonnaks, kes aegade muutumisest kõige rohkem kasu sai.

Koos Jumalaga pean ma ennast kindlasti võitjaks. Samas tuleb au anda ka eelnevale põlvkonnale, kes pidi palju raskematest oludest läbi minema. Mulle oli tohutuks eeskujuks mu onu ämm, kes küüditati koos oma väikese tütrega ja kannatas ära Siberi raskused. Ta tuli tagasi ja millist tänulikkust ma selle inimese elust, olemusest ja tegemistest õppisin! Kuigi ta pidi sellisest olukorrast läbi minema, oli ta samamoodi võitja. Ehkki ta ei näinud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, sest ta lahkus enne igavikku, kandis ta seda oma südames.

Jumalaga koos me oleme ikka võitjad. See on ju ristiusu sügav sisu ja mõte, olla koos Kristusega võitja eluolukordade ja surma üle. Me teame, et elu meie jaoks ei lõpe ajaliku piiriga, vaid kestab edasi.

Selle kuu lõpus on Kristuse kannatusaeg.

Kahjuks jääb selle sisu paljudele hoomamatuks. Arutatakse ehk vabade päevade üle ja et kas need kirikupühad on nii olulised.

Kui meie palvela ümber ehitati, siis rajati sellele ka torn ja meie vennad ja õed ning nende järglased, kes omal ajal sõjakoleduste eest Rootsi põgenesid, annetasid kogudusele tornikella. See kuulutab igal pühapäeval, et Kristus on üles tõusnud.

Olen tänulik Jumalale hea tervise eest, millega jaksan Teda teenida Viimsi koguduse töös kaasa lüües ja maratone sõita.

Täname!

AUKARTUS ELU EES

Mulle on tehtud palju kingitusi. Üks kingitusi on see, et ma tohin elada. Olen sündinud 1944. aastal, mis ei olnud just parim aeg siiailma tulemiseks. Ka see on kingitus, et ma Jeesuse läbi ja koos Temaga elada tohin. Mulle on kingitud kümme last: enda omad, lapsendatud ja võõraslapsed ning 20 lapselast ja kümme lapselapselast.

Mind on kingitustega üle külvatud – suuremate ja väiksemate lastega, paksude ja kõhnadega, heledate lokkidega ja tumedate siledate juustega, vaiksete ja lärmakatega, sportlike, musikaalsete, aga ka kehaliste ja vaimsete puuetega lastega. Imelised lapsed, igaühes on midagi erilist, nad on originaalsed.

Lapsed on kingitus. Elada koos lastega, olla ema, isa või vanaema, on kingitus. See ei ole midagi iseenesestmõistetavat, et meie peredes on lapsed. Imeline ülesanne on igaühte tema ainukordsuses omaks võtta, elada kaasa, millised talendid ja võimed lapses arenevad, neid elus ja usus aidata – ei ole midagi suuremat.

SUHTED LÄBI

Aga minu ellu kuuluvad ka kolm nurisünnitust ja üks abort. Neist lastest ei ole ühtegi fotot, jakikest, esimesena ära tulnud hammast ega hauakohta.

Kuidas see juhtus? Ma kasvasin üles Ida-Saksamaal sotsialistlikus kooli- ja väärtussüsteemis: «Me ei vaja looduselt armuande, vaid võtame temalt ise.» Alates 1972. aastast oli raseduse katkestamine lubatud. Ei mingit nõustamist ega põhjendust. Katkestamine?

Ilma järele mõtlemata keelasin ma oma lapsel elamise, kuigi ma olin juba mitu last sünnitanud ja oleks pidanud teadma, milline on laps kümnendal rasedusnädalal. Ma lõpetasin vabatahtlikult oma lapse elu. Ma tegin aborti. Mida ma ei teadnud, olid tagajärjed: haavad ihus, hinges ja vaimus ning selgelt rikutud sidemed.

Katkine, talumatuks muutunud side Jumalaga, mis sinnamaani oli pärit lapsepõlvest. Purunenud suhted abikaasaga. Meie vahel oli nüüd surnud laps. Ei, mitte surnud, vaid tapetud. Purunenud sidemed teiste lastega. Kuidas võikski ema olla armastusväärne, mõistev ja kaastundlik niisuguse koormaga? Järgnes enese uimastamine, mis paistis nagu võimalus üleelamiseks, ja seda 20 aastat järgemööda, kuni kokkuvarisemiseni.

Aga Jeesus tuli mulle järele. Ta pani minu teele inimesi, kes mu kinni püüdsid ja omaks võtsid. Ma võisin oma patust aru saada, ümber pöörduda ja Jumala abiga oma elu uuesti korraldada, andestust ja paranemist kogeda.

JA NÜÜD?

Ma olen tagasi võetud, armastatud, hoitud. Minu lapsepõlve ja abielu haavad on terveks ravitud, suhted lastega korraldatud. On olemas lootus ja paranemine. Jumal ravib ka täna veel, õigeaegselt ja põhjalikult.

Seda tohin ma edasi öelda, muidu ei oleks ma saanud oma lugu jutustadagi. Nii oma kogemuse kui ka rohkelt juurdeõpituga nõustan ma juba 25 aastat hingehoidjana naisi ja perekondi raseduskriisides ning abordijärgselt.

MIDAGI VEEL

Iga laps, iga inimene on Jumala poolt oodatud. Tänagem Jumalat iga lapse eest, ka rasketes eluolukordades! Ja Jumala poolt tehtud plaanide eest elada koos Temaga, ole sa arst, teadlane, muusik, õpetaja, koguduse juht, riigipea, isa või ema. Öelgem igale lapsele tere tulemast!

Aga palvetagem ka nende inimeste pärast, kellel ei olnud jõudu ega tarkust lapse jaoks ja kes otsustasid aborti teha. Kuidas tunneme me kristlike kogudustena kaasa haavatud abielunaistele ja emadele, purunenud peredele, narkomaaniasse põgenenud inimestele? Kas me palvetame nende, oma ligimeste pärast?

Kus iial inimesed taipavad, mis tegelikult juhtus sündimata lapse tapmisega, seal on vaja abi ja ettevaatlikku kõndimist nende kõrval. Ütelgem neile: «On olemas lootus ja paranemine. Andestus. Jeesus on kõigi meie pattude pärast ristile läinud. Ta ohverdas end, et meie võiksime olla vabad.»

Ma soovin kõigile aukartust elu ees, olgu see elu noor või vana, terve, puudega või hooldust vajav, sündinud või sündimata. Elu, mida ainult Jumal annab. Temal üksi on õigus elu lõpetada. Ja ma soovin meile usaldamist, et Jumal meile elamiseks ka jõu annab.

HANNELORE REICHERT
EiNS

LÕPUSPURDI AEG

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Marco Ritter (45) mereväkke. Tegelikult tahtis ta kiirpaadi komandöriks saada, aga kuna ta kandis prille, ei olnud see võimalik. Seejärel püüdis ta pääseda sanitaarteenistusse, et saaks ikka merd sõita. Temast sai hambaarst.

Kui ta 2006. aastal lennuväkke üle viidi, liitus ta kohaliku baptistikogudusega. Ta jutlustas sageli. 2010. aastal tuli ta sõjaväest ära. Kaks aastat hiljem sai temast erahambaarst.

«Elu läks nagu rakett,» ütleb ta nüüd. Ta oli veendunud, et tema käes õnnestub kõik.

PEAAEGU ÜLENI HALVATUD

2015. aastal märkas ta, et midagi on korrast ära. Mängides jäähokit, ei saanud ta enam litrile pihta. Sõrmedes ei olnud enam õieti jõudu. Juba aasta hiljem oli ta töövõimetu, olles sunnitud oma praksise maha müüma.

Ta oli peaaegu täiesti halvatud, sai liigutada ainult pead ja silmi ning veidi ka nimetissõrme. Ta teadis, et varsti ei saa ta enam ei rääkida ega süüa. Siis hakatakse teda sondiga kunstlikult toitma. Kui aeg veel edasi läheb, ei suuda tema kopsud enam keha piisavalt hapnikuga varustada ja ta elu hakkab sõltuma hapnikumasinast.

SEE OLI PÕRGU

Vaimulikult sattus ta madalseisu. «Ma mõtlesin, et Jumal on mu kõrvale heitnud.» Oletatav Jumalast kaugel elamine oli tema jaoks kohutav: «See oli põrgu.»

Ühel seminaril jõudis Marco veendumusele, et kõigele vaatamata armastab Jumal teda ikkagi. Ettekandja, kaks last kaotanud arst, rääkis Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast. See sütitas.

ÕPPIDA ON KERGE

Mida teha? Ehkki töövõimetu, leidis Marco endale uue ülesande – baptistikogudus kutsus ta tööle koguduse asjaajajaks. Tema korter koguduse keskuses on saanud armastatud kogunemiskohaks: «Inimesed tulevad hea meelega teed jooma.»

Üksi olles tegeleb Marco teadusega. Arvuti salvestab tema dikteeritud teksti ja nii koostab ta usuteaduslikke raamatuid. Just äsja sai valmis üks 400-leheküljeline teos. Ta tahaks saada usuteaduse õppejõuks. Õppimine on tema jaoks kerge: «Kui ma loen, saan enamasti aru ja suudan meelde jätta.»

Ta möönab, et on olnud raske oma tervena elatud minevikust lahti lasta. Ta mõistab, et tal on raske puue: «Pärast oma elu suurt odüsseiat olen ma jõudnud sinna, kuhu ma kuulun. Ma olen õnnelik.»

Marco tahaks seda ka teistele edasi öelda ja kutsuda neid üles Jumalat usaldama. Kui kaua ta veel midagi teha saab, seda ta ei tea. Praegu võitleb ta neelamisraskustega. Ta loodab, et saab veel mõned loengukutsed vastu võtta ning sõnab: «Lõpuspurt on kätte jõudnud.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

Räägi valvuriga, enne kui edasi lähed.

Foto: Kadri Aan

SURI BILLY GRAHAM

William Franklin (Billy) Graham sündis 7. novembril 1918. aastal, neli päeva enne vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Ta kasvas üles piimafarmis Charlotte'is Põhja-Carolina osariigis. Teda huvitas aga rohkem pesapall kui kirik.

Kõik muutus 1. novembril 1934. aastal ühel äratuskoosolekul, kus kuulutas rändevangelist Mordecai Fowler Ham. 15-aastane Billy oli oma sõbra kutsel juba mitu õhtut koosolekutest osa võtnud. Kui siis ühel õhtul kõlas kutse, vastas ta sellele.

Edasi tulid õpingud Florida piibliinstituudis ja Wheatoni kolledžis Chicago lähistel. Seal kohtus ta Hiina misjonäride tütre Ruth McCue Belliga, kellega 1943. aastal abiellus. Jumal kinkis neile viis last ning 64 aastat abielu kuni Ruthi surmani 14. juunil 2007. aastal.

Billy Grahami esimene evangeelne krusaad toimus 1947. aastal. Suurema tähelepanu pälvis alles 1949. aastal Los Angeleses toimunu, kui ametlikult kolme nädala pikkuseks planeeritud «telgikoosolekud» kestsid kokku kaheksa nädalat, tuues kokku sadu tuhandeid inimesi.

Billy Graham kuulutas oma elu jooksul evangeeliumi Jeesusest Kristusest ligi 215 miljonile inimesele, kes võtsid osa tema enam kui 400 krusaadist rohkem kui 185 maal ja territooriumil. Ta jõudis miljoniteni ka läbi oma 34 raamatu.

Ehkki Billy Grahami esmane eesmärk oli kuulutada evangeeliumi kogu maailmale, osutus tal võimalikuks olla nõustajaks ka kõigile USA presidentidele alates Harry Trumanist kuni Barack Obamani. Küsitluste põhjal kuulus ta kümne kõige enam mõjukama mehe sekka 61 korral, sellest 55 aastat ühtejärge.

Billy Graham külastas septembris 1984 Eestit. Ta kõneles Kalju baptistipalvelas ja Oleviste kirikus, samuti Aleksander Nevski õigeusukirikus.

«Mul on üks sõnum. Jeesus Kristus tuli, suri ristil, tõusis üles surnuist ja Ta kutsub meid meelt parandama oma pattudest ja Teda usu läbi vastu võtma kui Issandat ja Päästjat. Kui me nõnda teeme, siis on meil andestus kõigist meie pattudest,» ütles Billy Graham oma viimasel krusaadil 2005. aasta juunis New Yorgis.

Billy Graham suri 21. veebruari hommikul oma kodus Montreatis Põhja-Carolina osariigis. Tema elupäevade pikkuseks sai 99 aastat, 3 kuud ja 14 päeva.

HELDUR KAJASTE
Lühendatud tõlge Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) veebilehelt memorial.billygraham.org
Foto: BGEA

ÜKS PILT

Oleviste kogudus korraldas Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul jumalateenistuse kodututele. Laulis ansambel «Robirohi» (pildil), anti süüa ja midagi kaasa ka.

Foto: Heldur Kajaste

LOOVA SÜDAME AVAMINE

Konverents 3. märtsil 2018 Tallinnas

1. Evangeelse alliansi ARTEST+ toimkonna juht Külli Hansen konverentsi avamas.
2. Läti taustaga USA pastor Charles Kelly.
3. EELK peapiiskop Urmas Viilma pidas ettekande loovast südamest.
4. Loengusaal oli huvilisi täis.
5. Loovkunstnikud näituse «Peidus pool» avamisel.
6. Indrek Luide intervjueeris Erki-Sven Tüüri (vasakul).

Fotod: Kristin Hansen