Foto: Kadri Aan

Meie riik on saanud saja-aastaseks. Justnimelt meie oma. See on ainus maa, mida eestlased juhivad ja võivad siin kõike teha oma keeles, kui vaid tahavad. Niisugune haruldane aeg on olnud ainult viimase saja aasta jooksul, okupatsiooniajad välja arvatud.

Eesti ei ole kunagi olnud ideaalne riik. Niisugust pole maa peal olemaski. Klantspiltidelt paistab mõnigi asi mujal parem, aga kõik asjad korraga pole kuskil head. Ka Eestist tehtud ilupildid on väga kenad.

Ükski puudus ei tohiks panna kedagi halvustama või sõimama oma kodumaad. Veel enam – paljud vead on suureks puhutud meie oma südames. Ja kui ilmalik inimene vaatab mõnikord lootusetult tulevikku, siis usklikul ei tohiks niisuguseid mõtteid peas liikuda. Meil on Jumal, kes kuuleb palveid ja parandab nende tulemusena palju suuremaid asju kui ühe inimese või väikese riigi probleemid. Anname Eesti õnnistust paludes Tema kätte.

«Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes Teda ootavad» (Js 30,18).

PÄRISEESMÄRK SILME ETTE

Toimetaja kommentaar

Sada aastat tagasi hakkas Eestis kehtima gregoriuse ehk uus kalender. Kuigi ajalugu tunneb koguni kalendrimässusid, Eestis midagi niisugust ei juhtunud. Oli revolutsioonide ja Eesti iseseisvumise aeg ning inimestel oli muulegi mõelda kui kalendrile. Pealegi oli eestlasi ja sakslasi Eestis kahe kalendri üheaegse kasutamisega ajalehtede päistes juba aastakümneid harjutatud.

Nüüdseks oleme uue kalendriga päriselt ära harjunud. Vana kalender annab endast küll veel märku jõulude ja ülestõusmispühade ajal, päris kadunud see ei ole.

Jumal ütles: «Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid.» (1Ms 1,14). Uus kalender esitab Jumala loomingut kahtlemata täpsemalt kui vana.

TALI- JA POLIITMÄNGUD

Selle kommentaari kirjutamise ajal olid olümpiamängud Pyeongchangis Lõuna-Koreas veel pooleli. Eesti sportlastelt kõrgeid kohti ei oodatud ja rõõmustati, kui nad oma võistluse korralikult läbi tegid. Ehk on mõnel neist paremad päevad veel ees.

Seekordsed mängud julgeti korraldada maailma ühes kõige keerukamas piirkonnas. Eks sealsed inimesed tahavad ka normaalselt elada ja positiivset tähelepanu pälvida. Lõuna-Koreas peakski elu lääne seisukohalt vaadates korras olema, ebakindluse põhjustajaks on Põhja-Korea.

Põhja-Koreal õnnestus seekord endale tõmmata palju tähelepanu. Viimasel hetkel said nad olümpiale saata oma sportlased ja igasuguseid muid tegelasi. Nende eesotsas oli koguni Põhja-Korea juhi õde, kelle Lõuna-Korea president oma palees vastu võttis.

Põhja-Korea nüüdne juht on saavutanud selle, et seda riiki ja tema valitsejat on hakatud tõsiselt võtma. Põhjuseks pole muidugi olümpiamängud, vaid aatomi- ja raketikatsetused. Praeguse valitseja isa ja vanaisa peeti pigem naljanumbriks, kes on end õhku täis puhunud ja valitsevad tähtsusetut paariariiki. Milliste tulemusteni uus seisund riigi viib, seda on küll väga raske ennustada.

Lõuna-Koreas on palju kristlasi, Põhja-Korea kunagine õitsev kristlus on hävitatud. Põhja-Koread ei peaks pidama normaalseks riigiks, kuni seal repressioonid jätkuvad. «Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?» küsis prohvet hävitatud Jeruusalemmale mõeldes (Nt 5,22). Palugem Jumalalt kristlikku tulevikku mõlemale Koreale!

KAKS EESTIT

Meie maa võidakse jaotada majanduslikult kaheks, Harjumaaks ja ülejäänud Eestiks, et saada Euroopa Liidult suuremaid toetusi. Arutelu on alles algfaasis, sest ei ole kindlalt teada, kas toetused ikka suureneksid ja millised oleksid nende ebaühtlase kasutamise mõjud.

Kahjuks on Eesti kaheks lõhenemine reaalsus. Piirkondade sees jagunevad inimesed lisaks veel vaesemaks ja rikkamaks rahvaks, mida on nimetatud ka esimeseks ja teiseks Eestiks, aga see on teine probleem.

Maa ebaühtlases arengus pole midagi Eestile ainuomast, pealinnade ümbrus on paremas seisus paljudes maades. Suurtes riikides on küll peale pealinnade ka teisi olulisi keskusi, mis oma lähikonnast raha ja inimesi ära tõmbavad.

Niisuguse ebavõrdsuse vastu tuleb midagi ette võtta. Kui eraettevõtja paneb oma raha sinna, kust on võimalik suuremat kasu saada, siis riik peaks teadlikult raha panema vaesematesse piirkondadesse, et inimesed seal püsiksid. Üks meetod, mõnede riigiasutuste viimine Tallinnast välja, pisitasa edeneb, kuigi leiab ka tõsist vastuseisu. Tegelikult on häid näiteid ka eraettevõtlusest, kus mõni ärimees on rajanud väikesesse kohta tehase, mis annab kohalikele inimestele tööd ja meelitab sinna töötajaid väljastpooltki. Kõik ei kipu pealinna ja on väga rahul, kui kodukohas oma kvalifikatsioonile vastavat tööd leiavad.

Eestile on suureks kasuks, et ülikool asub Tartus, väga rumal oleks seda Tallinna kolida. Hea on, et Eesti Rahva Muuseum ehitati Tartusse, kuigi väliseksperdid olevat soovitanud selle Tallinna teha. Asjalikud õppeasutused on mõnes teiseski paigas, tõmmates õpilasi ja üliõpilasi vähemalt õppimise ajaks neisse kohtadesse elama ja tegutsema. Ka provintsis asuvad kiriklikud keskused on toonud positiivset vaimulikku arengut oma piirkonnale.

Nii tuleks meie maale kasuks, kui see oleks ühtlaselt arenenud, olgu see siis lihttöölise, haritlase või usuinimese seisukohalt vaadates. Aga usklikud ei peaks unustama oma eesmärki ja ideaali: «Sest maa saab täis Issanda au tundmist – otsekui veed katavad merepõhja» (Ha 2,14).

PIIBLI KUULSAD SAJA-AASTASED

«Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis» (1Ms 21,5).

Selles kuus saab Eesti Vabariik saja-aastaseks. Uudistes on näidatud ka mitmeid Eesti inimesi, kes on ületanud sajandivahetuse läve. Suure sünnipäeva ajal räägitakse päevakangelasest lugusid: vaadatakse koos minevikku, soovitakse helget tulevikku ja küsitakse pika elu saladusi. Iga inimese lugu on erinev, ka me kehad vananevad igaühel omamoodi.

Mulle meeldib kuulata eakate inimeste jutustusi nende elu õppetundidest. Aastate jooksul on kogunenud palju põnevat, mida järgmistele põlvedele edasi anda.

Piiblis on mitmeid tegelasi, kelle sajandipikkune elu on Raamatute Raamatu kaudu lugejatele tuttavaks saanud. Nende lugudest on samuti palju väärtuslikku õppida.

AABRAHAM

Aabrahami ja Saara imepärane tõotuselapse sündimine (1Ms 21) on üks tuntumaid piiblilugusid. Kasutame seda näitena, et Jumalale pole miski võimatu: «Näed, Saara sai 90-aastaselt lapse...»

Imetleme Aabrahami usku ja kannatlikkust Jumala tõotuste täitumise ootamisel, jälgime hämmastusega tema tingimusteta kuuletumist Iisaki ohverdamisloos (1Ms 22). Tänapäeval peavad kolm suurt usundit – judaism, kristlus ja islam – Aabrahami oma usuisaks ning vaidlevad selle üle, kellele kuulub «originaalne Morija mägi» Jeruusalemmas.

Mina olen imetlenud Aabrahami hoopis selles võtmes, kuidas ta elas oma pikka, enamasti üksluiselt tavalist elu Jumalaga koos. Tema esimesest elupoolest ei tea me õieti midagi. Piibel ütleb ainult, et tal oli viljatu naine, ta elas oma isa perega koos ning terve nende pere rändas ühel hetkel Kaldea Uurist Haaranisse (1Ms 11,27–32). Seejärel sai ta Jumalalt erilise kutse ning jätkas isa alustatud teekonda Kaananimaale. Selleks ajaks oli Aabraham juba 75-aastane (1Ms 12,1–4).

Hiljem elas Aabrahami pere päritolumaalt kaugel, erineva usulise ja kultuurilise taustaga inimeste keskel. Ta lahendas peretülisid ja naabritevahelisi konflikte, kasvatas karja, kannatas koos teistega näljahäda ja ootas Jumala tõotuste täitumist.

Oled sa kunagi midagi väga kaua oodanud? Kui pikk see aeg oli? Paar päeva? Mõned aastad? Kauem? Kui kiiresti see aeg mööda läks? Eesti vanasõna ütleb, et ootaja aeg on pikk. Aabraham ootas Iisaki sündi 25 aastat – veerand sajandit! Sageli kritiseerime Aabrahami ja Saarat, et kuidas nad ikka kannatuse kaotasid, asja oma kätte võtsid ning Ismaeli tekitasid (1Ms 16). Aga selleks ajaks olid nad oodanud juba palju aastaid ning inimlik lootus hakkas kaduma. Mida meie nende olukorras teeksime?

Iisaki sünni järel tuli jälle mitu aastat vaikust. Usun, et Aabraham tegi kõik, mis suutis, et oma vanas eas saadud pojale elutarkusi õpetada. Siis tuli päev, kus Jumal käskis Aabrahamil minna Morija maale ning Iisak seal põletusohvriks viia. Mind on alati kõnetanud salm 1Ms 22,6: «Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale...» Iisak oli selleks ajaks juba piisavalt suur, et ise puid kanda.

Võime ainult ette kujutada, mis tunded ja mõtted siis Aabrahamil peas võisid keerelda. «Jumal, miks? Mida ma valesti tegin? Aga sina ju ütlesid, et Iisakist loetakse minu sugu...» See kolmepäevane teekond Morija maale võis Aabrahamile tunduda isegi pikem kui 25 aastat ootamisaega. Aga ta läks... Ta oli terve oma elu järginud Jumala juhtimist ja tegi seda ka siis.

Aegajalt kõnetas Jumal Aabrahami erilisel viisil, aga nende säravate hetkede vahele mahtus palju halle ja tavalisi päevi. Mida saan mina Aabrahami sajandivanusest elust õppida? Kõige rohkem seda, kuidas igapäevaelu rutiinis jääda Jumalale ustavaks – ka siis, kui taevas vaikib.

JAAKOB

Jaakobi lugu algab 1Ms 25,26, kui ta sünnib teisena kaksikutest ning saab huvitava nime. Eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaandes on selle salmi joonealuses kommentaaris öeldud: «Nimi Jaakob meenutab nii heebrea sõna aqeb `kand` kui ka sõna aqab `ta petab`.»

Tema elu oli täis igasuguseid keerdkäike: vennalt esmasünniõiguse väljapetmine, sugulaste juures aastaid sulaseksolemine, suur pere ja selle sisesed probleemid. Ta nägi oma armastatud naise surma ning elas kaua teadmises, et ta lemmikpoeg on hukkunud.

Üheks Jaakobi elu suursündmuseks oli 1Ms 32,23–31 kirjeldatud võitlemine Jumalaga, mille tulemusel ta sai uue nime – Iisrael («Jumal võitleb» või «Jumal valitseb»). Nimemuutus tähendas ka uut identiteeti. Tema varasematest petuskeemidest enam ei räägita ja ta elu edasiseks põhitunnuseks sai «Jumalaga koos».

Selleks ajaks, kui Jaakob Joosepi kutsel vaarao ette jõudis, oli ta juba vana mees. «Vaarao küsis Jaakobilt: «Kui palju sul eluaastaid on?» Ja Jaakob vastas vaaraole: «Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on 130 aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.»» (1Ms 47,8–9).

Piibel ütleb, et Joosep oli 17, kui ta vennad müüsid ta Egiptusesse (1Ms 37,2) ja 30, kui ta vaarao ette toodi (1Ms 41,46). Selle järel oli möödunud veel umbes kümme aastat: seitse külluseaastat, kaks näljaaastat (1Ms 45,6) ja veel teeloleku aega. Tagurpidi matemaatikat tehes näeme, et Jaakob oli Joosepi sündides umbes 90-aastane.

Selleks ajaks, kui Joosep müüdi Egiptusesse, oli Jaakobil sajandivahetuse künnis ületatud. Ka tema, nagu Aabrahamgi, oli pika elu jooksul õppinud Jumalat usaldama, saanud hilises eas veel ühe lapse – ning oma südames pidanud leppima poja surmaga. Aabraham sai oma poja kohe tagasi, Jaakob elas aga palju aastaid kaotusvalus ja teadmatuses. Alles hiljem sai ta näha, kuidas üks suur õnnetus oli tegelikult osa Jumala plaanist tema pere õnnistamiseks.

Mida Jaakobi elu õpetab? Vast seda, et Jumalaga koos elamine ning muudetud olemus ei tähenda probleemidevaba elu. Raskusi, katsumusi ja kiusatusi tuleb vahel rohkemgi. Nendega kohtudes on meie ees alati valik: kas käitume vanade mallide järgi «petturina» või järgime uue elu reegleid teades, et «Jumal valitseb»?

MOOSES

Moosese nimi ei vaja tutvustamist. Kiidame teda kui suurt rahvajuhti, prohvetit ja jumalameest ning õigustatult. Jumal kasutas teda, et viia oma rahvas Egiptusest välja, et anda neile uus käsuseadus ning et juhtida neid 40 aastat kõrbes. Räägime ta imelisest sünniloost (2Ms 2,1–10), teinekord arutame tema noorusevigu (2Ms 2,11–15) või erakordset kutsumislugu (2Ms 3–4).

Pärast hiilgavat haridust ja vaarao palees üles kasvamist veetis Mooses teise kolmandiku oma elust põgenikuna kõrbes. Hiljuti avastasin midagi veel: Mooses oli oma karjääri keskel – kõrberännaku poole peal – samuti saja-aastane!

2Ms 7,7 loeme: «Mooses oli 80 aastat vana ja Aaron oli 83 aastat vana, kui nad vaaraoga rääkisid.» 5Ms 34,7 ütleb: «Ja Mooses oli surres 120 aastat vana; ta silm ei olnud tuhmunud ega ramm raugenud.» Nende kahe salmi vahele mahtus terve Moosese töö rahvajuhi ja prohvetina. Tema sajandisünnipäev möödus teadmisega, et ta peab veel 20 aastat marssima selle sõnakuulmatu ja vastuhakkaja rahvaga mööda kõrbe, üritama neil aidata Jumala sõna kuulata ning lahendama nende probleeme. Ei mingit lubadust rahulikuks pensionipõlveks, ei elutöö tunnustamist ega ees terendavat autasu. Vastupidi: ühel korral väsis ka tema ära ning tegi vea, mille tulemusena Jumal pani Tõotatud Maa ukse tema ees kinni (4Ms 20,11–12).

Huvitav, kuidas Mooses reageeris Jumala teatele: «Teie kehad langevad siia kõrbe ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased 40 aastat ja kandma teie uskmatuse süüd...» (4Ms 14,32–33)? Selleks ajaks oli Mooses rahvast juhtinud veidi üle aasta – Siinai mäe juurest lahkusid nad «teise aasta teise kuu kahekümnendal päeval» (4Ms 10,11), seejärel liikusid natuke ringi ja jäid telkima Paarani kõrbe (4Ms 12,16). Sealt läksid maakuulajad uurima Tõotatud Maad. 40 päeva hiljem tulid nad tagasi, külvasid rahva sekka hirmu Jumala usaldamise asemel (4Ms 13–14) ja siis tuli Jumala karistus...

Mooses oli jõudnud rahvaga Tõotatud Maa lähedale ja võib-olla ta juba rõõmustas, et varsti saab see raske töö tehtud ning ta saab minna tagasi oma normaalse elu juurde. Ja siis tuli Jumala teade: «Veel 40 aastat...» Ehk teisisõnu: «Mooses, see «lühiajaline projekt» kujuneb su elutööks. See läheb aina raskemaks – rahvas on endiselt kangekaelne, sulle tuleb ka aastaid juurde...»

Tol päeval Mooses ei teadnud, et Jumal jääb oma rahvast pilvesambast juhtima ning iga päev mannaga toitma terve teekonna vältel. Ta ei teadnud ka seda, et surres tema enda «silm ei ole tuhmunud ega ramm raugenud» (5Ms 34,7). Tol hetkel teadis Mooses ainult, et kui Jumal ütles: «Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole...» (4Ms 14,25), siis temal tuli ka koos rahvaga ümber keerata.

Mida Moosese elu meile õpetab? Üks olulisemaid õppetunde on, et kui Jumal annab ülesande, siis Tema ka varustab. Ta annab vajamineva jõu ja tarkuse ning hoolitseb ka meie füüsiliste vajaduste eest. See ei tule kõik korraga alguses kätte, vaid igal päeval annab Jumal just selleks päevaks vajamineva osa. Meie ülesanne on jääda pidevalt Jumalale kuulekaks, hoida oma kontakt Temaga puhas ning lubada Tal ennast kasutada. Jumala antud ülesanded ei olegi mõeldud omast jõust täitmiseks!

Aabraham, Jaakob ja Mooses olid saja-aastaselt Jumalale ustavad, sest nad olid terve elu käinud Jumalaga koos. Kui mina tahan nende aastatesse jõudes olla samasuguse meelsusega, siis tuleb mul seda praegu harjutama hakata. «Valige endale täna, keda te tahate teenida... aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!» (Jos 24,15).

JAEL PUUSAAG,
endine misjonär Bosnia-Hertsegoviinas
Foto: erakogu

VAHEPIDU VILJANDI UUES KIRIKUS

Aktuaalne teema

Viljandi Baptistikoguduse pastor ALLAN HELDE rääkis Kuulutajale koguduse uue kiriku ehitustööde ühe etapi lõppemisest.

Kogudusel oli ju varem oma ehitatud palvela.

See võeti nõukogude võimu poolt koguduse käest ära, enne kui seda avada jõuti. Samal ajal sai oma maja valmis ka adventkogudus ja meid pandi nendega ühte majja. Kui tuli taasiseseisvumise aeg, siis meie maja kohe tagasi ei antud ja 1993. aastal hakkas kogudus pastor Aamo Remmeli juhtimisel ehitama uut kirikut.

Kogudus käis juba viimased viis aastat koos uue kiriku keldrisaalis ja vanas palvelas oli meil Lootuse-nimeline kauplus. Siis me otsustasime koguduse juhatusega vana palvela ja pastoraadi maha müüa, et kiriku ehitustöödega saaks edasi minna. Nii tuli ka kauplus kinni panna.

Sügisel läksime oma koguduse meeskonnaga õppima seminari Kutse Kooli programmi. Seal oli vaja teha mingi kogukondlik projekt. Tegime selleks poe ja saali avamise projekti «Lootust kandes». Kutse Kooli meeskond korraldaski nüüd 3. veebruaril saali ja kaupluse avamise päeva.

Kas majade müügirahast piisas?

Meil oli ka eraisikutest ja kogudustest annetajaid, kes andsid märkimisväärseid summasid. Ega see kerge ei olnud, Eesti EKB Koguduste Liidus alustab Rakvere kogudus ehitust, Mähe sai oma maja valmis, Antsla jätkab. Ka koguduste annetatud raha on ju eraisikutelt tulnud.

Mis praegune etapp maksma läks?

Üle saja tuhande euro. Kassa sai tühjaks. Me ei ole kõiki arveid veel kätte saanud. Mitmed ettevõtted on maksmiseks pika tähtaja andnud. Eks neil on huvi, et nad ka tulevikus saaksid meiega koostööd jätkata. Saal ja pood tuli teha terviklahendusena, edaspidised asjad saab teha etapiviisi.

Me tähistasime ühe etapi lõppu. Me ei õnnistanud saali. Seda maja on korduvalt õnnistatud, võib-olla siis õnnistame jälle, kui kõik valmis on ja kirikule ka torn peale saab. Hinnanguliselt kakssada tuhat eurot oleks veel juurde vaja, siis saaks maja valmis ja haljastuse ka tehtud.

Kas arhitektiga on hea side?

Arhitekt on Priit Kaljapulk. Kõigist suurematest töödest ja ka muudatustest on teda teavitatud ja küsitud tema nõusolekut. Maja väliskuju ei ole me muutnud. Sisekujundusest oli tal ainult eskiis. Võtsime Viljandi disainibüroolt Kaktus Disain lahenduse, mida kasutasime osaliselt. Altarikujunduseks on originaalne tammepannoo. Kui valgustus on sisse lülitatud, tuleb rist seal väga hästi esile. Samasugune on ka rõdukaar. Saalil olid väikesed kajaprobleemid, aga pannood parandasid akustikat. Meil on nüüd Viljandi kõige parema akustikaga kammersaal.

Kas kõike teevad firmad?

Paljusid asju peavadki tegema litsentsiga firmad. Oma inimesed plaatisid poe põrandad, saali ja fuajee valgustuse tegime ise. See on ajutine, aga võib juhtuda, et ajutised asjad kestavad kõige kauem. Sisustusprojekti järgi ehitades läheks valgustus maksma 30 tuhat eurot ja me mõtleme tõsiselt, kas see on mõistlik. Praegune valgustus läks maksma tuhat eurot. Ise panime tammepannoo. Väiksemad tööd ongi ise tehtud.

Millal maja päris valmis saab?

Oleneb sellest, kuidas raha laekub. Me ei hakka pidevalt koguduste listi kirjadega koormama, sest kõik teavad meie vajadust. Kellele Jumal südamesse paneb meid toetada, see annetab. Oleme palves selle pärast. Kui midagi valmis jõuame, siis saadame listi kirja. Meie Facebooki leht saab aegajalt täiendust. Me anname endale aru, et igal kogudusel on oma vajadused. Me usume Jumalasse, et see maja saab valmis.

Maja on juba aktiivselt kasutusel, aga ees on suur töö.

Jõulude ajal ei olnud saal veel täiesti valmis, aga meil olid mitmed kontserdid – esinesid Pärnu linnaorkester, Sakala meeskoor ja Viljandi poistekoor. Kontsertidel ja jõuluteenistusel oli päris palju rahvast. Selleks aastaks on juba mitmed kontserdiajad kinni pandud.

Kui me kaks aastat tagasi perega Viljandisse tulime, siis ütlesin, et tulen koguduse pärast, mul pole sellest majast sooja ega külma. Läks pool aastat või natuke rohkem mööda, siis sain sõna Jumalalt, et Temal ei ole ükskõik, mis sellest majast saab. Ma ütlesin seda välja ka ühes kogudusetunnis. See oli koht, kus mina pidin meelt parandama.

Ma mäletan oma pastoritöö ajast Raplas, kui Aamo Remmel saatis kirju ja palveid, et annetage Viljandi ehituse toetuseks. Tookord mõtlesin, et kellele ja milleks nii suurt kirikut ehitada. Nüüd olen ise siin ja mõistan – tookord oleks Jumal nagu muianud – sul, noormees, ei ole õrna aimugi, kus sa kümne aasta pärast oled! Praegu vaatan ma sellele ehitusele optimistlikult.

Ma ei tahaks paluda sellist palvet, et Jumal õnnistaks plaani, mis ma ise olen teinud. Tahaks käia nendes jälgedes, kus Issand ees läheb.

Täname!

Pildil on Allan Helde koos abikaasa Talviga.

Foto: erakogu

AMET ANTAKSE JA VÕETAKSE

Seekordseks intervjueeritavaks on INDREK LUIDE (65), Kehra Koguduse ja Tallinna Elav Kivi Vabakoguduse pastor ning Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär.

Sinu isa Eino Luide surmast möödus äsja 25 aastat.

Tema on andnud kõige olulisema osa minu kujunemisel ja känd käbist väga kaugel ei asu! Minu jaoks oli ta mees, kes oli Jumalale pühendunud. Ta töötas kodust 300 meetri kaugusel ja käis kodus lõunal. Poole lõunaajast oli ta põlvedel. Või teine näide. Laulsime perega igal õhtul ümber klaveri, mille järel oli väike piiblitund, siis palve ja magama. Oma perega tegin seda periooditi, ma ei suutnud sellist distsipliini hoida.

Sa olid Olevistes Konsiili poistegrupi kõige vanem liige.

Konsiil tegutses aktiivselt aastatel 1974–1980. Igaühel oli oma amet. Mina olin vanavend ehk pealik, teised olid viis aastat nooremad. Helari Puu vedas muusikatööd. Enn Palmik oli rahakorjaja. Raha hoidis ta jube hästi – midagi välja ei andnud, kui ei suudetud soovi põhjendada. Jaan Bärenson oli toimetaja, tema peal oli kirjandus. Mati Bärenson oli kunstnik, Mart Rannut ja Joel Roos organiseerisid, mida vaja.

Kõik sai alguse sellest, et 1973. aastal organiseerisin koos Haljand ja Rein Uuemõisaga Oleviste noortelaagri. Seal nägingi eelpool nimetatud vendi. Läksin laagri järel Oleviste pastori Oskar Olviku juurde ja ütlesin, et tahaksin noortetööd teha. Kutsusin poisid kokku. Selle grupiga korraldasime suvelaagreid, noorteõhtuid jms. Samas võtsime aega pühakirja uurida. Peeter Roosimaa käis Rakverest spetsiaalselt meid õpetamas. Lisaks käisime ühe lühema perioodi Ants Rebase juures kreeka keelt õppimas.

Käisime väga sageli koos. Tavaliselt ostsime Balti jaamast sülti ja rosinakeeksi, mida nimetasime «konsiili sepikuks». Palvetasime ja pidasime plaane. Umbes samal ajal toimis ka ansambel «IXTYZ».

Kas Sul on lapsepõlvest peale selline mõte olnud, et Sinust peab pastor saama?

Minu isa pole kunagi pastor olnud. Mina arvasin, et võiksin selleks saada ja valmistusin selleks. Ootasin oma aega. Kui Helari Puu ja Enn Palmik enne mind pastoriteks kutsuti, olin positiivselt kade.

Pärast Konsiili aktiivperioodi tegutsesin Oleviste meeskooris koorivanem Ermo Toomi parema käena. Organiseerisin koori palveõhtuid. Tegin ettepaneku, et meeskoor ei laulaks ülevalt rõdult, vaid oleks rahva ees. Meeskoor laulis seal alati kikilipsudega. Kuna lauljaid oli vaja, siis tegin ettepaneku, et iga mees tooks ühe juurde. Usku oli kõvasti, aga isegi seda ühte oli raske saavutada.

1987. aastal kutsuti Sind Raplasse pastoriks. See oli vist Sinu elu kõige edukam periood?

Nii ja naa. Rapla kogudus oli sellises olukorras, et mitmed ütlesid, et kui muutust ei tule, siis lõpetame tegevuse ära. Kaks aastat palvetasime ja ei teinud palju midagi muud. Mäletan, kui ühel palvekogunemisel astus uksest sisse üks tütarlaps. Ta sai sealsamas ka päästetud. Pärast seda oleks kui tõke evangeeliumi ukselt kõrvaldatud. Rahvast hakkas laviinina tulema.

Külastasime ka kohalikke koole. Üks direktor kutsus kogu gümnaasiumiosa saali kokku ja ütles, et kuulake neid noori kui ühte võimalikku elustiili. Laulsime, ütlesin väikese sõnumi ja kutsusime neid noori kogudusemajja, kes asjast rohkem soovivad teada.

Rapla kogudusel oli 16 tööpunkti. Igal pühapäeval sõitis neli autotäit erinevatesse kohtadesse. Märjamaa grupist sündis kogudus. Noortekooris osales ligi 70 lauljat. Kui ma Raplasse läksin, oli koguduses 15 liiget ja kui ma ära tulin, oli liikmeid 150. Praegu on veidi vähem. Side on paljude tolleaegsete noortega säilinud.

Enne abiellumist oli minu abikaasal Marjul kolm põhimõtet: ta ei taha abielluda pastoriga, ei taha suurt peret ja ei taha kunagi elada Raplas. Ta sai kõik need kolm kätte. Meil on kuus last. Meie pere jaoks oli Rapla vaimulikult kuldajastu.

Miks Sa Raplast ära tulid?

Igal asjal on oma aeg. Ma olin Raplas 12 aastat. Kui Viimsi kogudus meid kutsus, siis üsna mitu aega otsisime Marjuga selgust. Aga eks mu koguduslik esimene armastus kuulub ikka Raplale ja jälgin väga tähelepanelikult, mis seal praegu toimub.

Viimsi periood ei olnud Sul pikk.

Täpselt viis aastat, üks valimisperiood. Viimsis tuli ka üsna palju noori kogudusse, nägin sama arengut ja aktiivsust nagu Raplas.

Sai moodustatud Viimsi gospelkoor, millega osalesime isegi televisioonis kooride võistlussarjas. Sisepinged koguduse uuendumise protsessis osutusid nii suurteks, et pärast üht tööperioodi lõppes minu aeg seal otsa.

Sa olid gospelkoori dirigent. Äkki on üks talent Sinus välja arendamata jäänud?

Minu isa põhimõte oli, et ta annab kõigile oma lastele mingi erihariduse. Mul oli valida, kas õppida muusikat või midagi muud. Lõpetasin Tallinna Polütehnikumi. Ma arvasin, et lastemuusikakooli haridusest mulle Jumala riigi tööks piisab. Paljud Oleviste noored õppisid konservatooriumis, ehk jätkub neist kõrgharidusega muusikutest. Lastemuusikakoolis õppisin tšellot. Laulsin polütehnikumi päevil meesansamblis, mida juhatas Venno Laul. Ta pakkus mulle Estonia ooperikooris kohta. Siis olin valiku ees. Samas laulsin sel ajal Olevistes pea kõikides koorides peale naiskoori. Otsustasin, et muusikaalal tegutsen vaid Jumala riigis.

Olen lühikest aega olnud ka Olevistes koguduse meeskooris dirigendiks, kui Ruudi Nõlvak õpetas mulle poole aasta jooksul dirigeerimist. Kui üldse, siis pigem Marju pidi jätma muusikutee pooleli. Kui ta muusikakeskkooli lõpetas, siis me abiellusime. Juba keskkooli päevil õpetas ta konservatooriumis solfedžot.

Viimsi gospelkoorist moodustasid Sa uue koguduse.

Mitte päris. Ma olin mõnda aega vaba ja koor tegutses väljaspool Viimsi kogudust. Panime sellele nimeks Livingstone ja mõtlesime, et võiks siis olla ka vastava nimega kogudus – Elav Kivi. Selle moodustasid minu pere ja mõned inimesed veel, kokku 12 inimest. Kogudus on juriidiliselt veel olemas, aga praegu on see kodugrupikogudus, nagu tänapäeval populaarne on.

Siis läksid Sa Kehra.

Ikka kutsuti. Misjonifondi aegadel organiseerisime koos Alland Parmaniga Kehras misjonikooli ja mul jäi Kehra rahvaga hästi hea kontakt. Ühel aastal pakuti mulle väga häid saalitoole ja ma organiseerisin need Kehrasse. Alustasime Kehra koguduses uuesti eesmärgi sõnastamist ja tegevuse ülevaatamist. Mitmeid erinevaid arenguid võib oodata lähitulevikus.

Sa olid kunagi Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretär.

Olin liidu esimene misjonisekretär. 1993. aastal kutsus Joosep Tammo 50 vaimulikku Kohila kohvikusse ja kõik pidid esitama oma misjoninägemuse. Ilmselt sellest lähtuvalt pakkus ta, et hakkaksin organiseerima liidu misjonitööd. Sai moodustatud misjonifond, mille tegevuseks oli avaldada koguduste rajamise juhendmaterjale, korraldasime erinevaid krusaade. 17 aastat tagasi palvetasin, et mida saaks veel teha, et liidu kogudused rohkem omavahel suhtleks. Siis sain südamesse pakkuda välja palvevõrgustiku idee, kus iga aasta sügisel valitakse loosi teel välja igale kogudusele üks kogudus nö palvepartneriks. See idee võeti koguduste poolt hästi vastu.

Nüüd juhid Sa evangeelset allianssi.

Olen EEA tegevuses olnud selle algusest peale, kui 1991. aastal oli Kohtla-Nõmmel esimene alliansskonverents. Seal moodustati aktiiv, kuhu Ingmar Kurg mind kutsus.

Alliansi juhatuses olen sellest ajast, kui Meego Remmeli asemele valiti peasekretäriks Heigo Ritsbek. Tema kutsus mind juhatusse täitevsekretäriks. Peasekretäriks valiti mind kuus aastat tagasi.

Viimasel kuuel aastal on EEA päris palju muutunud. Hetkel on alliansil 14 toimkonda. EEA on kutsunud kogudusi üles korraldama aasta alguses alliansspalvenädalat. Mai viimasel laupäeval toimub juba mitmeid aastaid ülemaailmne evangeeliumi kuulutamise päev (G.O.D.). Juhtimistoimkond korraldab juba aastaid juhtimiskonverentse (GLS) jne.

Allianss on varustaja, mitte kasutaja. Allianss ei taotle omaette arengut, vaid tegutseb koguduste hüvanguks. Seal saavad erinevate koguduste vastavate andidega inimesed selleks kokku, et nad omakorda teeksid sedasama oma kogudustes. Kunagi ütles keegi välja põhimõtte, et allianss on parim võrgustik misjonitöö levitamiseks.

Olen oma tööpäevad ära jaganud nii: kaks päeva nädalas olen alliansitööl, üks päev nädalas töötan organisatsioonile «Kristus igasse kodusse» ehk KrIK, olen ametlikult selle Eesti rahvuslik direktor, ning neljapäev ja reede on Kehra päevad.

Sa käid ka Pereraadios saateid tegemas.

Umbes 13 aastat tagasi alustasin «Missioonikandja» saateformaati. Sellel aastal salvestasin 550. saate. Neid saab järelkuulata Pereraadio arhiivist.

Läbi aastate on tekkinud ka teisi saategruppe. Üheks on «Ühiskond ja kirik» koos Ilmar Tomuski, Janek Mäggi ja Raido Orasega, seni oleme salvestanud 65 saadet. Teises käsitleme olulisi teemasid teoloogidega, seal on Peeter Roosimaa ja Margus Kask või Peeter Tamm või veel keegi kolmas.

Millal Sa pensionile jääd?

Pensionil ma juba olen, aga tööst loobun siis, kui mulle öeldakse, et ära ole jalus või kui midagi hakkab logisema, kas siis «siit või sealt».

Täname!

Foto: selfi

«Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: «Nüüd olen kadunud!» Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.» (Nl 3,54–55).

Foto: Kadri Aan

TERRORISTID TAPSID TA

Brigitte Weiler (66) aitas afgaani lapsi. Ta kaotas oma elu, kui terroristid ründasid Afganistani pealinnas rahvusvahelist hotelli.

Georg Taubmann on kristliku abiorganisatsiooni Shelter Now (varjupaik nüüd) rahvusvaheline juht. Brigitte Weilerit tundis ta peaaegu 30 aastat: «Brigittel oli avatud süda hädasolevate inimeste jaoks.» Miks? «Võib-olla sellepärast, et ta kaotas autoõnnetuse läbi oma vanemad ja kasvas üles lastekodus.»

Seepärast hoolitseski Brigitte Weiler eelkõige hädasolevate laste eest – kõigepealt afgaani põgenike seas Pakistanis, hiljem, kui Vene okupatsiooniväed Afganistanist lahkusid, Afganistanis endas. Seal saidki nad Taubmanniga tuttavaks. Brigitte Weiler külastas Kabulis jumalateenistusi ja palvekoosolekuid: «Ta oli väga usklik naine.»

TAKSOGA LÄBI AFGANISTANI

Ametilt oli Brigitte Weiler meditsiiniõde ja laevaohvitser. Ta läks korduvalt laevale tööle, et võimaluse korral palju raha teenida. Seda kasutas ta hädaliste aitamiseks.

Vähemalt kord aastas lendas Brigitte Afganistani, olles seal tavaliselt neli nädalat. Kõik kulud maksis ta kinni oma taskust. Oma blogis kirjutas ta, kuidas ta 2200 lapsele sooje talveriideid ja koolimaterjale ostis või koolile veepaagi ja pliidi hankis. Selliste projektide jaoks palus ta ka annetusi.

Brigitte Weiler käis riides nagu afgaani naine ja õppis puštu keelt, mida inimesed seal räägivad. Ta ei kartnud taksoga ristipõiki läbi maa sõita. Taubmanni sõnul oli ta väga julge naine.

Brigitte ei kohkunud tagasi ka suurte abiprojektide ees. Nende realiseerimiseks otsis ta partnereid, seda viimati 2015. aastal. Tol korral purustas laviin Panjshēri provintsis koolimaja. Koos teda toetava ühinguga «Cabilla», Shelter Now ja Saksamaa saatkonnaga organiseeris Brigitte selle ülesehitamise.

PALUN PALVETA!

Viimast korda oli Taubmannil ühendus Brigitte Weileriga jaanuari algul. Naine helistas talle enne väljalendu Stuttgarti lennujaamast: «Georg, palun palveta minu eest!» Ta kartis oma julgeoleku pärast. Nad palvetasidki telefoni teel – et Jumala õnnistus ja hoidmine oleks Brigittega sellel reisil.

Brigitte Weiler tahtis külastada Shelter Now kurttummade projekti Kabulis, et lastele õppematerjale jagada. Kuigi ta ööbis tavaliselt sõprade juures või lihtsates võõrastemajades, valis ta seekord «Intercontinentali» hotelli Kabulis. Seda loetakse üheks kõige paremini turvatud hotelliks Afganistani pealinnas. Ja just seda maja ründas radikaalne islamlik Taliban ööl vastu 21. jaanuari.

Pealtnägijad teatasid Taubmannile, et kuus terroristi jahtisid justnimelt välismaalasi. Lahingud kestsid 12 tundi järjest. Pärast seda olid ründajad surnud, kuid nendega koos ka hotelli 24 külastajat ning töötajat, nende hulgas 14 välismaalast.

Shelter Now inimesed tuvastasid Brigitte Weileri surnukeha. Taubmann ütleb: «See juhtum vapustas meid kõiki väga.» Ja lisab: «Brigitte armastas väga Afganistani.» Selle armastuse eest maksis ta aga kallilt – oma eluga.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

MASSIHAUD JUHATAS JUMALA JUURDE

Viiskümmend aastat tagasi algas Lõuna-Vietnamis ühishaua kaldal Uwe Siemon-Netto pikalt kestnud tagasitee Jumala juurde. «Ateist pole ma kunagi olnud,» ütleb toonane rindereporter täna. «Arvasin lihtsalt, et Jumal võib minu ootetoas veel natuke istuda ja oodata.»

Kõik muutus kuukalendri uusaastapidustuste ajal, kui 80 tuhat kommunistlikku sõdurit relvarahule vaatamata sadat Lõuna-Vietnami linna ründasid. Siemon-Netto nägi, kuidas partisanid tungisid sisse 30. jaanuaril 1968 USA saatkonda Saigonis.

TÄNAVAD OLID LAIPU TÄIS

Kõige õõvastavama kogemuse osaliseks sai Siemon-Netto mõned päevad hiljem keisrilinnas Hués, kus kommunistid olid tapnud kuni kuus tuhat tsiviilisikut. Siemon-Netto läks kaasa USA merejalaväelastega, kes võitlesid põhjavietnamlaste poolt vallutatud linna pärast. Võit saavutati pikkamööda, sest tänav oli täis naiste ja laste laipu. Siemon-Netto otsis üles tapetud saksa professori Horst-Günther Krainicki korteri ja seisis parajasti ühe leitnandi kõrval, kui see maha lasti.

Järgmisel päeval oli Siemon-Netto saatjaks sõduritele, kui need Hué vanalinna maja-maja haaval tagasi vallutasid. «Ühest aknast tulistas meie suunas snaiper,» räägib Siemon-Netto. «Mustanahaline allohvitser viskas sinna käsigranaadi. Siis tuli maja uksest välja üks naine, surnud laps kätel. «Oo mu Jumal, ma tapsin imiku!» karjus sõdur ja keerles nagu derviš ühe koha peal.»

NAISTE JA LASTE HAUD

Siemon-Netto vaatas enda ümber ja luges kokku veel vaid kümme noist 53 merejalaväelasest, kellega koos ta hommikul kell kolm lahingusse oli läinud. Veidi hiljem jõudis ta massihauale, mis oli täidetud vaid naiste ja lastega.

Mõned naised olid hauda heidetud elusana. Nende maniküüritud sõrmed sirutusid mulla seest välja – nad olid püüdnud end välja kaevata. «Mul on surmast kõrini,» andis ajaleht Bild am Sonntag tookord edasi oma korrespondendi sõnumi.

LAIBAHAIS ON VEEL NINAS

Täpselt 20 aastat hiljem esitas Siemon-Netto Chicagos luterlikus kõrgkoolis oma magistritöö. Õpingute ajal oli ta olnud hingehoidjaks Vietnami sõja veteranidele ja nendele oli suunatud ka tema teadustöö. Nüüdseks on Siemon-Nettol Bostonist saadud ka doktorikraad.

Siemon-Nettolt on ilmunud Vietnami sõja mälestused «Sakslane Duc. Minu Vietnam. Miks vale pool võitis». Nüüd on ta juba 81-aastane ja meenutab: «Kõik sai alguse selle haua juures Hués. Laibahais on mul siiamaani ninas.»

ULRICH SACHSE
idea Spektrum

LASKEM ISSANDAL END MUUTA!

See lugu on ehk mõne jaoks nagu peegel, kus ta näeb iseennast ja oma vigu. Teiste jaoks on see põhjus mind ja mu veendumusi hukka mõista. Ometi ei tohi ma vaikida, sest minu kogemus võib takistada vigu teha neil, kes püüavad olla ustavad Issandale.

Igaüks teab, et Piiblist võib soovi korral välja rebida niisuguseid salme, mis nagu kinnitaksid meie motiive, vaateid, sihte ja isegi nagu õigustaksid meie pahategusid. See on võimalik siis, kui inimese südametunnistus ei ole aus Jumala ees, kui inimene ei taha alistuda Jumalale ja Tema sõnale ning tahab endale pigem niisugust jumalat, kellele võiks dikteerida oma tingimusi ja kellega saaks manipuleerida. Sellised inimesed ei märkagi, millisel libedal teel nad käivad.

HALVASTI KOHELDUD

Kaks aastat tagasi algasid minu elus tõsised katsumused. Ma jäin raskelt ja ravimatult haigeks. Kui mul läks halvemaks, pöördusin ma meedikute ja ülemuste poole, kuid abi ei saanud. Oli solvav ja hirmus, et nii ma siis surengi noorelt ja pole võinud elus midagi kasulikku ära teha. Aga seaduse järgi on minulgi õigused, isegi päris suured...

Pühakirjas on selgelt öeldud: «Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on» (1Tm 6,6). Me elame tänu sellele, et Jumal on meile elu andnud. Meil on mingi materiaalne omand ja toit ainult tänu sellele, et Jumal on selle andnud. Me oleme elus tänu Jumalale, kes hoiab meid oma väe läbi, mis ei lase meil hukkuda.

On ainult üks Inimene, kellel on õigus häält tõsta – see on Jeesus Kristus. Kuid kui Ta oli maa peal ja kannatas süütult, siis Ta ei nurisenud ega andnud oma tagakiusajaid kohtusse, vaid palvetas nende päästmise pärast. Ta näitas maailma võimudele oma Isa südant ja loomust. Ja sellega Ta võitis miljoneid südameid, rebis saatana võimu alt välja vihasse ja valesse eksinud inimesi.

Meile, kristlastele, jättis Jeesus eeskuju, et ka meie käituksime samamoodi: «Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb» (Mt 5,39). «Ärge makske ise kätte,» kinnitas Issanda sõnu apostel Paulus (Rm 12,19). Jeesus tuli maailma päästma, mitte hukka mõistma. Me oleme Tema sõbrad, Tema järgijad ja peame maailmale viima sedasama päästvat sõnumit ja mitte hukkamõistmist. Meil ei ole õigust haliseda ega kedagi hukka mõista.

JAGADA ÕNNISTUST

Niisugune käitumine oleks kaugel andestusest, mida Jumal meile osutab! Ta maksis tohutu hinna meie pattude pärast ja annab meile tuhandeid kordi andeks, nõudmata tasumist, küll aga kuulekust. Seepärast, kui meiega käitutakse ebaõiglaselt, on meie kohus andestada. Jumal tahab päästa kõiki inimesi. Meist sõltub, kas me saame neile õnnistuseks või nuhtluseks, kas me viime neid Jumala juurde või tõukame Temast eemale.

Kõik seadused ja võim on Jumalast, need eksisteerivad mitte ainult selleks, et ühiskond saaks kasu, vaid ka selleks, et karistada pahategijaid. Kui me oleme iseenda suhtes ausad, siis tunnistame, et iga rahulolematu ja nurisev inimene on kui kurjategija ja röövel, kes rippus ristil Kristusest vasemal ja ei alandunud, ei tunnistanud oma süüd, pidas ennast ebaõigluse ohvriks ja pilkas Loojat. Teine röövel seevastu tunnistas oma süüd ja ütles, et on kätte saanud selle, mille oli ära teeninud.

Nagu kaks tuhat aastat tagasi, iseloomustavad ka täna need kaks röövlit kahte klassi inimesi: ühed on karmid, igavesti rahulolematud, tänamatud ja pilkajad, ning teised alanduvad, kahetsevad, tänulikud, kes saavad Jumalalt armu. On ainult kaks põhjust, millal meil on õigus mitte alluda võimudele: kui nad takistavad meid olemast Jumalale kuulekad ja kui nad takistavad kuulutamast Kristust, aga see on hoopis teine teema. Käitugem mõistlikult!

Süüdimõistetud vang
ALEKSANDR GROMOV
Evangelije za koljutšei provolokoi

ÜKS PILT

31. jaanuaril kohtusid Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm ja asepresident Gunnar Kotiesen Tallinnas liidu kaplanite ja reservkaplanitega. Kuna Urmas Roosimaa teenib pastorina Tartu Salemi kogudust ning ta on kaplanina reservis, soovis ta liidu vanemkaplani ülesannetest loobuda. Uueks vanemkaplaniks valiti Paul Gill, kes töötab Viru vanglas.

Foto: Marika Nigulas

«VABA KOGUDUS JA VABA RIIK»

Eesti EKB Koguduste Liidu talvekonverents
17. veebruaril 2018 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

1. Ettekande «Vaba kogudus ja vaba riik» pidas Nigel Wright Suurbritanniast (paremal). Tõlkis Toivo Pilli.
2. Esiplaanil Merilin Kiviorg («Usuvabadus sekulaarses ühiskonnas»).
3. Leho Paldre («Kui vaba on kogudus, kui vaba on liit?»).
4. Paneeldiskussioon: Elina Kivinukk, Kaur Paldre, Joosep Tammo («Quo vadis, vaba kirik?»), Leho Paldre, Sven-Joonatan Siibak («Quo vadis, vaba kirik?»), Nigel Wright ja Peeter Tamm.
5. Lõpujumalateenistusel laulis pastor Margus Mäemets abikaasa ja tütardega.
6. Liidu president Erki Tamm pidas lõpujutluse.

Fotod: Innar Kruglov